Loomulikult olid kulud tegelikult suuremad, kui alguses tundus – umbes 75 eurot.
Selle eest lunastasin endale koik load, kindlustuse ja giidi. Giid, kelle nimi on Silbester, ra”a”kis ka reeglitest. Nimelt algab tous autosoiduga 1500 m korguselt rahvuspargi va”ravast 1866 m peale, kus on kontrollpunkt. Sinna joudsime 7:15 (enne seitset ronima minna ei saa) ja pa”rast paari minutit paberite ta”itmist la”ksime rajale. Esimene sihtma”rk on 3230 m peal asuv hotell, kus yhe pa”evaga tippu tegevad ronijad peavad olema hiljemalt 10:00. Pa”ris karm, ma”gironijad saavad aru, et mida ta”hendab tousta 2 tunni ja 40 minutiga 1360 meetrit. Ning ja”rgmine ta”htaeg on see, et tipus pead olema hiljemalt 13:00. Ehk siis 5 h 40 min, et tousta 2230 meetrit. Ja all va”ravas pead tagasi olema hiljemalt 17:00. Kolab nagu palju higi.
Meil Silbesteriga la”ks ilusti. Ta ja”i kohe veidi maha, sest soolestik hakkas ootamatult ha”sti to”o”le, ning ma sain rahulikult omas tempos edasi minna. Iga 500 meetri ja”rel on silt, kus peal kirjas la”bitud maa ja korgus merepinnast. Hotellini on 6 km ja selle maa peal on ka umbes 6 kohta, kus saab vett ja samuti on seal WC-d.
Hotelli juurde joudsime me 13:15, kuid keegi ei teinud sellest numbrit. Silnester la”ks pooleks tunniks tuttavate juurde ja mina ajasin juttu kanadalastega, kes samuti yhepa”evasel tretil. Yks neist ka”is tipus muide paljajalu.
Kui edasi liikusime, siis kurtis mu giid mingit seletamatut haigust, mille pohjustas tema uus pa”ikesekreem ning ja”i taas maha. Mul la”ks ka vahepeal raskeks, sest need loputud trepid hakkasid juba a”ra tyytama.
2 km enne tippu algab tugikois. Seda on tegelikult vaja ainult mones yksikus kohas, kuid pilves ilmaga ma”rgib kois ilusasti ka rada ja see on tervitatav. Mets sai la”bi ning kuni lopuni la”heb rada graniidil. Umbes 3900 m peal tulib onnelikud kanadalased vastu (tippu joudis kyll 6-st 5, yks ja”i hotelli). Surusin veel pool tundi ja oligi tipp. Mount Kinabalu (4095 m), Malaisia korgeim tipp.
Pa”ike paistis ja tuul ei puhunud ning seega sain rahulikult sa”rgiva”el olla. Vaade lummav, kuigi kuni 3500 meetrini oli koik pilvedega kaetud. Silbester joudis ka yles ja tegime koos pilti ning 13:45 alustasime laskumisega. Tunni pa”rast olime hotelli juures ja kuigi mu parem polv hakkas lopupoole valutama, ja”ime pargi va”ravasse hiljaks ainult 3 minutit. Keegi ei kobisenud.
Tagasi Kota Kinabalusse sain juhuse la”bi. Peatasin enda arvates liinibussi, kuid see oli hoopis hiinlasest myygimees Peter, kes oma va”ikebussiga kodu poole soitis. Ja kodu oli just Kota Kinabalus. Raha ei tahtnud ja ajasime terve tee roomsalt juttu. Ta on va”rske abielumees ning ma kysisin, et kas olid ka suured pulmad? Ei, vastas Peter, mitte Malaisia moistes. Ainult 4400 kylalist. Mitte 440, vaid 4400… Sa raisk.
Kuna Peteril oli ka synnipa”ev, siis laulsin talle eesti keeles synnipa”evalaulu ka. Ta kutsus mind 22. ja 23. jaanuaril Hiinalinna nende uue aasta ta”histamisele. Kui ma parasjagu just Bruneis ei ole, siis tasuks vist minna kyll.