kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Mäed ja matkad

Matkamine kas meeldib või ei meeldi. Ja kui meeldib, siis pole vahet kas sa istud vabal momendil kanuusse või ratta selga, kas matkad rabades või hoopis läbi kõrbete. Kas ronid mägedes või sõidad koerterakendil üle Gröönimaa. Ning kas matkad Eestis või mujal.  Igal juhul oled matkaja.

Mina ronin mägedes. Eesmärgiks olen endale seadnud tõusu iga riigi kõrgeimale tipule ning tänaseks sellest eesmärgist täitnud üle kolmandiku.

Et ma aga ei ole kaugeltki ainukene mägedesse trügija, siis mõtlesin sellel lehel jagada oma elamusi, mälestusi, kogemusi ja plaane. Nendest võib abi olla nii mägede mõttes päris algajal, kui ka juba vanal ja väga koledal matkasellil.

Ma reisin päris palju (4-6 korda aastas) ja armastan sellest ka rääkida ning kirjutada. Ning valdav enamus nendest, kellega räägin ütlevad, et neile meeldib ka väga reisida. Suure tõuke selle lehekülje tegemiseks andis aga see, et ilma liialdamata 80% nendest vestluspartneritest ainult räägivad, kuhu nad tahaksid maamuna peal minna ja mida kõike näha. Tegelikult enamus neist ei lähe peaaegu mitte kuhugi. Ja see teeb väga pahuraks, sest mulle ei meeldi turvaline unistamine reisimisest, vaid hoopis see, kui võetakse kätte ning liigutakse aktiivselt või vajaduse korral isegi jõuliselt oma unistuste täitumise suunas. Eriti tobe on näiteks neljakümne viieselt rääkida, et tahaks kunagi elus Itaaliat näha… Kurat küll. Leia endale kolm kaaslast ja auto ning võtke mõnel ilusal varahommikul kell kolm suund lõunasse. Järgmise päeva õhtusöögiks olete kindlasti Põhja-Itaalias. Kiiremad tegelikult juba lõunaks. Ja see tasub ennast rohkem ära, kui te aimatagi oskate.

Seega propageerin sellel leheküljel tegelikult reisimist, kui sellist, laiemalt ja annan kasulikke vihjeid. Kõik ei ole loomulikult teile kandikul ette toodud ja mõne vihje leidmiseks peab veidi üle kuue minuti lugemisega tegelema ning sealjuures tuleb arvatavasti vahepeal lugeda selliseid lõike, mis teile mitte midagi juurde ei anna. Kuid ka näiteks imekaunisse Šveitsi jõudmiseks tuleb enne sõita läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa 🙂

Viimased postitused

Headele Venemaa teedele järgnesid kehvad Norra omad. Murmanskist Mehamn`i.

Tere.
See vaid veidi üle saja aasta vanune linn nimega Murmansk on täitsa Venemaa linna moodi – kõik, mis on teinud loodus, on imeilus. Ning sinna ilu sisse on tehtud mõned väga uhkelt koledad tehased ja hunnik kolemaju, kus saab elada loodetavasti vähemkoledat elu.
Lühidalt ei näinud me mingit põhjust sinna kauemaks jääda.
Võtsime suuna Norrale. 209 km Murmanskist Borisoglebski piiripunktini on paljuski selline sõjaväge täis ala. Kontrollpunktid ja sõjaväe konvoid. Me ei saanud aru, et sellesse tsooni sisenedes ei tohi ka peatuseid teha ning seetõttu võtsime rahulikult kütust ja keerasime sisse ühte linna, kus käisime poes ja ühel hetkel jäi taga sõitev Saab lihtsalt pildistamiseks seisma. Mõni km eemal oli taas kontrollpunkt ja seal siis saime aru, et peatuda ei tohi üldse. No vähemalt me ei öelnud neile, et teine auto jäi seisma, et pildistada. Siis oleks vist veits sitasti olnud.
Venemaa piiril olev tollitöötaja oli kõige sümpaatsem Venemaa piiril askeldav inimene, keda ma oma umbes 30 Venemaa piiri ületamise jooksul olen näinud. Rahulik ja sõbralik. Samas tähelepanelik. Ma ei jätnud seda talle ka ütlemata ja tema reaktsioon oli taaskord sümpaatne ning mitte ülepaisutatud.
Norra poolel võeti meie suured kotid ikkagi läbivalgustamisele pärast seda, kui me päris täpselt ei osanud öelda, kui palju meil alkoholi kaasas on. Mahtusime piiridesse ära ja saimegi Norrasse. Tee läks alguses tõepoolest kehvemaks, kui Venemaal. Aga vaated ilusamaks. Esimesed põhjapõdrad. Esimesed fjordid.
Erkiga oli endiselt kaks võimalust – ta kas magas või oli roolis.
Terje pildistas ja postitas. Pildistas rohkem.
Kata naeratas kenasti. Ka neile, kes seda ei väärinud.
Mikk ei öelnud kordagi otse välja, et kui ta kohe süüa ei saa, siis saab keegi lõuga. Aga tema kehakeel lausa karjus seda meile näkku.
Kalle käitus normaalselt. Mis iseenesest oli ebanormaalne.
Õhtul jõudsime Mandri-Euroopa kõige põhjapoolsemasse linna nimega Mehamn. Linnakese (elanike arv nimelt 779) nimi tähendab Kesksadamat mingis vanapõhja keeles.
Me teadsime, et rada Nordkinni poolsaare tippu ehk siis Mandri-Euroopa kõige põhjapoolseimasse punkti algab Mehamni lennujaama juurest. Sõitsime sinna, leidsime telkimispaiga üsna lennuraja lähedal ning siis vaatasime virmalisi, mis nagu tellitult kohe kohal olid.
Paljudele meie hulgast elu esimesed virmalised.

Kuidas uriini väljutada ennast telgist väljutamata? Karjalast Murmanskisse.

Tervist.
Öösel tuli häda. Üksinda kaheses telgis on meestel see eelis, et ei pea välja külma kätte minema. Avad lihtsalt oma magamiskoti luku ja telgi ilma põhjata eeskotta viiva “ukse” luku ning lased külili lamades otse murule või kividele. Nii ma tegingi. Läbi unesegasuse mäletan, et maapind tundus väga niiske, sest ei jõudnud piisavalt kiiresti uriini endasse imeda. Solises nagu laseks loigu sisse. Päris niiske pind ikka, mõtlesin.
Hommik oli päikeseline ja ilus. Järvevesi tegi aga käed kiiresti külmaks. Kuid mis teha – mu telgil on eeskoda mõlemal pool ja tavaliselt käin ma ühe kaudu sisse-välja ning hoian seal oma jalavarje ning teine koda on vajadusel peldik. Täna öösel olin aga kojad segamini ajanud ja jumala rahus öösel ühe oma tennise sisse kusenud. Seetõttu ka solin – tennis sai lihtsalt täis. Nii hakkaski hommik Karjalas käsi kohmetuks tegeva jalatsipesuga.
Netiostukohas sai vist kõik kuidagi korda, sest päeval olid Kalle lähedal viibivad inimesed jälle rõõmsalt netis. Väga ei kiirustanud sealt ära ka, sest ühe teenindaja peal silm ikka kohe puhkas. Naisteenindaja oli (igaks juhuks, et üle ei mõtleks keegi).
Valgest Merest nägime vaid ühte sopikest, kuid siiski nägime. Ületasime Polaarjoone. Kata ja Kalle sealjuures esmakordselt. Terje üritas ka väita, et ta pole kunagi Polaarjoonest ülevalpool käinud, kuid jäi sõidu käigus haledalt vahele, sest nimetas ühe oma kunagise sihtkohana Rootsi linna nimega Kiruna, mis ilmselgelt on ülalpool.
Ühes bensiinijaamas võtsime süüa ja ostsime selleks ära kõik valmis olevad hotdogid. Müüja kergitas veidi kulmu. Murmanskini oli veel jupp maad ja seetõttu palusin meile kaasa panna ka riiulis olevad erinevad pirukad ja saiakesed. Müüja küsis, et millised täpsemalt? “Kõik”, vastasin mina. Turvamees kõrval naeris päris pikalt ja lugupidavalt.
Koola poolsaar tervitas suuremate kõrguste vahega ja kiduramate kaskedega. Tee oli endiselt lihtsalt suurepärane ja lõpuks jõudis kätte ka see koht, kus sai teha peale 943 kilomeetrit vasakpöörde. Mõnedkümned kilomeetrid veel ja laskusimegi siis teed mööda Murmanski korstende, kraanade ja paneelmajade suunas. Panime kohe Murmanski raudteejaama suunas, sest Katal ja mul oli seal missioon täita – Kata vanaisa Ants, kes on juhtumisi ka minu isa, palus seal pildi teha, sest tema oli kunagi teel läbi Murmanski Arhangelskisse ja sealt edasi kuhugi mägijõele parvetama. Ning siinsamas vaksali ees leidis linna ühe vähestest muruplatsidest ning loomulikult pani sinna telgi püsti. Kaua ei pidanud ootama, kui miilitsad tulid ja ta sealt minema peksid.
Edasi otsisime välja öömaja hinnaga 112 eurot 6 inimest ja sõitsime linnast välja Murmanski lennujaama juurde, kus hotell asus. Täitmist vajavad lehed, kõikidest passi lehtedest koopia (ka tühjadest) ja juba saimegi tubadesse. Sellised lihtsad kahesed toad. Kahe toa peale dušš ja peldik. Liigset luksust ei olnud peale sooja vee. Sai pestud ja puhas valge maika selga pandud.
Õhtu hilised tunnid leidsid meid Murmanski lennujaamast. Turvatüdruku käest küsisin, et kumb kahest kohvikust parem on. Ta ütles, et alumine on kallim, kuid parem ning et ülemine kohvik talle ei meeldi. Läksime ülemisse. Turvakontrollist tulid edukalt läbi kaks taskunuga.
Sõime pelmeene. Kõlas tooste. Teenindaja ei saanud aru, kui küsisime, et mis brändi maksab? “See on ju konjak”, ütles ta. Nõustusime.

Petserist Karjalasse. Venemaa ja samas nagu ei ole ka Venemaa.

Tere. No tere.

Ekipaažid kujunesid alguses selliseks, et Kalle Saabis olid lisaks temale Kata ja Erki ning minuga Discos seega Terje ja Mikk.
Koidula piiripunktis läks ju kõik kenasti. Saime kiirelt Eestist välja eikellegimaale.
Venemaa pool Kunichina Gora nimelises piiripunktis läheb teadagi kauem. Eriti autojuhtidel/omanikel on vaja venekeelseid pabereid täita ja tuleb olla väga täpne. Sest kui autol on näiteks passi järgi kuubikuid 2495, kuid sina kirjutad paberile ümaralt 2500, siis tuleb see ära parandada.
Piirivalve tüdrukut tegi eriti nõutuks see, et me plaanisime telkides ööbida. Ta ikkagi hirmsasti tahtis paberitesse märkida aadressi ja hotelli nime. Pakkusime talle, et see võib paberites olla näiteks Gostinitsa “Tsentralnaja”, Lermontovi 1, Murmansk. See ei sobinud, kuid mingi aadressi ta ise välja otsis ja paberitesse lisas.
Saabi läbivaatusel küsiti relvade ja muu kohta ning Kalle pakkus, et tal on küll üks nuga. Tollitöötaja küsis seda näha ja kui talle pisteti pihku multitooli nuga sisaldav komplekt, siis lausus ta pettunult: “Aga see on ju pisike”. Kalle metallist pungil tööriistakohvrisse ei vaadanud keegi.
Tollitöötaja uuris muidugi ka Discot ja pagasiruumi avatud uksele toetudes küsis ta lõpetuseks pärast kottide läbikompamist, et aga kuhu on siis peidetud teie tagavararatas? Koputasin tema kõrval ukse küljes olevale rattale. Tal oli piinlik, meil naljakas. Aga igaks juhuks oli meil ainult sisemiselt naljakas.
Erki võttis kogu asjatamist puhkusel oleva inimese rahuga ning magas terve aja Saabi esiistmel, põsk vastu küljeklaasi. Une sügavusest andis aimu see, et klaasi võis rahulikult lahti teha ja pärast jälle kinni lasta ilma, et Erki ärkaks.
Lõpetuseks vaatas piirivalveneiu meid nukralt ning lausus: “Te ju külmute seal Murmankis ära”. “Ilmselt on teil õigus”, vastasin.
Saab jõudis Venemaale 2 tundi peale Eesti piirile jõudmist, Disco pool tundi varem.
Edasi sõitsime Petserist Pihkvasse ning kuskil seal võtsime esimese sooja eine teeäärses restoranikeses. Kõik oli väga maitsev ja soodne. Kui teile aga satub ette võimalus proovida Pepsi kirssidega varianti, siis see võib tõepoolest olla kirsiks tordil. Selles mõttes, et maitseb nagu need konservist pärit üldse mitte loomuliku värviga kokteilikirsid, mida kekmise tasemega kondiitrid vahel tordil kasutavad, lihtsalt see maitse on 6 korda intensiivsem. Ehk rõve.
Alguses veeresime mööda Sankt-Peterburgi viivat maanteed, kuid kuna me ei tahtnud selle suurlinna pühapäevaõhtusesse keerisesse siseneda, siis pöörasime ühel hetkel paremale ja hoidsime Veliky Novgorodi poole. Tee läks selliseks, nagu Venemaal sõitnud üldiselt harjunud on – palju parandatud auke, mis kokkuvõttes muudavad tee küll enamasti ilma aukudeta teeks, kuid siledus on mitmeid kordi kehvem Võrumaa kruusateedest. Ja mõni truubikoht võib olla ligi pool meetrit ülejäänud teetammist kõrgem. Ja mõni sillale pealesõit võis olla päris raputav.
Esimese öö veetsime veidi enne Novgorodi ühe jõe pika rohuga luhal Ilmeni järve lähedal. Erki meie reisi peakokana kuumutas enne hommikust munarooga tuliuut panni tuliuuel põletil ja poest ostetud “konjak” oli tärnide arvule vastavalt väga hea. Mitte, et õhtuse seljanka kõrvale õlu ei maitsenud.
Hommikul tuli üks mees udust ja küsis rõõmsalt: “Za gribami”? Mis siis võiks tõlkes olla umbes “Tulite seente järele”? Kui avaldasime, et siiski mitte, et tulime vaid ööbima, siis rääkis ta kõikidest kohtadest ümberringi, kus oleks mõnusam magada olnud.
Esimesel päeval sõitsime napp 600 km ja see tähendas, et teisel päeval tuli korralikult ülespoole suruda. Võtsime suunaks Peterburist kirdesse jäävasse kohta Novaja Ladoga. Ostsime poti ja sõela ja lõikelauad ja muu vajamineva. Terje ja Kalle said 700 rubla eest (mingi 10 eurot umbes vist) Kalle WiFi masina jaoks kaardi, mis müüja sõnul annab piiramatult interneti. Saabis oli edaspidi kogu aja sinakas kuma.
Laadoga järve nägime riivamisi ja kui sisestasime GPS-i Murmanski, siis ütles tark masin, et 943 km pärast tuleb vasakule pöörata. Enne seda sõida otse mööda peateed.
Me nii palju ei jõudnud. Sõitsime Petrozavodskist mööda ja sisenesime Karjalasse. Tee oli superhea. Uus asfalt, teekattemärgistus ja palju kiirusekaameraid tee kohal stangede küljes. Loodus nagu Soome keskosas, mis on ju loogiline. Trimmerimehed trimmerdasid teepervi ja vähestel ristteedel müüdi seeni ja marju.
Piiramatu internet sai õhtupoolikul otsa. Käisime ühes linnakeses ja ostsime mingi uue kaardi umbes 800 rubla eest. Lubati, et kui käima ei lähe, tulge hommikul tagasi. See sobis, sest leidsime 10 km eemalt ilusa järve suvilarajoonide lähedal ning sealt omakorda täiesti toreda väikese platsi, kus ööbida. Korjasime klaasikillud kokku ja panime telgid järvest 1,5-6 m kaugusele ja siis juba “Pasta a´la Karelia” ning peened napsud.
Telkides magati nii, et Kata ja Terje kahekesi kaheses telgis, Erki, Mikk ja Kalle kolmekesi kolmeses ja Karu üksi kaheses. Loogiline.