kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Mäed ja matkad

Matkamine kas meeldib või ei meeldi. Ja kui meeldib, siis pole vahet kas sa istud vabal momendil kanuusse või ratta selga, kas matkad rabades või hoopis läbi kõrbete. Kas ronid mägedes või sõidad koerterakendil üle Gröönimaa. Ning kas matkad Eestis või mujal.  Igal juhul oled matkaja.

Mina ronin mägedes. Eesmärgiks olen endale seadnud tõusu iga riigi kõrgeimale tipule ning tänaseks sellest eesmärgist täitnud üle kolmandiku.

Et ma aga ei ole kaugeltki ainukene mägedesse trügija, siis mõtlesin sellel lehel jagada oma elamusi, mälestusi, kogemusi ja plaane. Nendest võib abi olla nii mägede mõttes päris algajal, kui ka juba vanal ja väga koledal matkasellil.

Ma reisin päris palju (4-6 korda aastas) ja armastan sellest ka rääkida ning kirjutada. Ning valdav enamus nendest, kellega räägin ütlevad, et neile meeldib ka väga reisida. Suure tõuke selle lehekülje tegemiseks andis aga see, et ilma liialdamata 80% nendest vestluspartneritest ainult räägivad, kuhu nad tahaksid maamuna peal minna ja mida kõike näha. Tegelikult enamus neist ei lähe peaaegu mitte kuhugi. Ja see teeb väga pahuraks, sest mulle ei meeldi turvaline unistamine reisimisest, vaid hoopis see, kui võetakse kätte ning liigutakse aktiivselt või vajaduse korral isegi jõuliselt oma unistuste täitumise suunas. Eriti tobe on näiteks neljakümne viieselt rääkida, et tahaks kunagi elus Itaaliat näha… Kurat küll. Leia endale kolm kaaslast ja auto ning võtke mõnel ilusal varahommikul kell kolm suund lõunasse. Järgmise päeva õhtusöögiks olete kindlasti Põhja-Itaalias. Kiiremad tegelikult juba lõunaks. Ja see tasub ennast rohkem ära, kui te aimatagi oskate.

Seega propageerin sellel leheküljel tegelikult reisimist, kui sellist, laiemalt ja annan kasulikke vihjeid. Kõik ei ole loomulikult teile kandikul ette toodud ja mõne vihje leidmiseks peab veidi üle kuue minuti lugemisega tegelema ning sealjuures tuleb arvatavasti vahepeal lugeda selliseid lõike, mis teile mitte midagi juurde ei anna. Kuid ka näiteks imekaunisse Šveitsi jõudmiseks tuleb enne sõita läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa 🙂

Viimased postitused

Islandil, taastumas Lõuna-Ameerikast.

Tere.

Mul oli selle USA-ga väike värin ka sees, sest kuna jätsin tagasilennu piletite ostmise viimasele nädalale, siis ma ei täitnud enne ära ka USA-sse sisenemiseks vajalikku ESTA-taotlust. Ja kui piletid ostetud, siis peale täitmist ütles arvuti, et nad kohe ei saa “Jah” üelda, kuid teevad seda 10 päeva jooksul kindlasti. No kena, eks. Kui lend läheb 6 päeva pärast.

Õnneks tuli “Jah” päev enne äralendu.

USA-st lendasin mõneks päevaks Islandile. Ma olen seal küll varem paar korda käinud, kuid tegemist on kindlasti ühe kohaga maailmas, kuhu olen valmis suhteliselt iga kell tagasi minema.

Sest Reikjavik on minu lemmik maailma pealinnade hulgas. Ja islandlased riietuvad nii lahedalt koduselt, kuid samas stiilselt. Sest islandlased on tähelepanelikud ja abivalmis. Ja nad oskavad oma puudused enda kasuks pöörata. Ja nende looduses on vaatamata esmapilgu üksluisusele tegelikult nii tohutult palju värve ja ma ei ole üheski riigis näinud nii kõnekaid varjusid.

Panin telgi püsti pealinna kämpingusse ja sõitsin paar päeva rattaga pealinnas ja selle ümber ning jalutasin niisama. Kõige suurem muutus on toimunud kämpingu ühisruumis köögi kõrval. 8 aastat tagasi oli seal lõbus, nüüd on vaikne. Kusjuures rahvast on sama palju, kui tookord. Lihtsalt kui toona kasutati plaanide tegemisel peamiselt teiste matkajate kogemusi nendega otse suheldes, siis nüüd istuvad kõik oma ekraanide taga ja proovivad sealt midagi leida. Eriti haige tundus kuuene laud, kes omavahel isegi pilke ei vahetanud. Ja nii ei saadagi teada, et kõrvallauas võib istuda keegi, kes ei ole siin saarel esimest korda ja on võibolla käinud veel umbes 90 riigis ja on valmis su valikuid kergemaks tegema, sest igale poole ei jõua ju keegi. Ja nii ei saagi teada, et sa tegelikult meeldid sellele tüdrukule ka, mitte ainult tema sulle.

Kuna suhelda ei olnud väga vaja, siis sai ka Lõuna-Ameerika peale mõelda.

Arvudes välja tooduna külastasime me koos Aare Hommikuga seitset L-Ameerika riiki. Kilomeetreid tuli kokku veidi üle 7000. Neist umbes 400 läbisime rendiautodega, teise 400 jalgsi ja 6360 km olime erinevates bussides. Selle käigus jõudsime Atlandi Ookeani kaldalt Vaikse Ookeani kaldale.

Tõusime kahe riigi kõrgeimasse punkti. Uruguai ja Paraguai. Kõrgeim punkt oli Boliivias ja asus 5700 meetrit ümp, mis ühtlasi on Aare uueks kõrguserekordiks.  

Tõenäoliselt tõmbasid mõned piletimüüjad ja rahavahetajad meil persed lohku. Aga seda tunnet ei jäänud, et oleks mõne asja eest hullult palju maksnud. Ju siis tegelikult oli kõik väga odav.

Otsuseid oli kerge vastu võtta, sest keegi eriti ei vaielnud. Pigem otsustati ja siis tegutseti.

Mölisesime ikka teineteise kallal, kuid me ei riielnud.

Hea reis oli.

Ole tänatud, et lugesid 🙂

 

 

Tagasiteel. Suures riigis.

Tere.

Viimane päev Lôuna-Ameerikas läks nii, et kutsusin selle mehe, kes hostelis minu asemele kolis, lôunale. Camillo on ajakirjanik ning tuli oma Titikaka järve äärsest Puno-nimelisest kodulinnast Limasse artiklit kirjutama.

Ta oskas mônikümmend sôna inglise keelt ja mina tean umbes kolm korda niipalju hispaaniakeelseid sônu ja väljendeid. Seega pärast esmast veidi rabedat püüdlust vestluspartnerist 100% aru saada lasime ühel hetkel lôdvaks ja läksime linna kaema. Camillo oli giid ja teineteisest arusaamisel ei olnud enam mingeid takistusi. Naersime ja vahepeal sôimasime Putinit ja teisi jobusid. Ja siis naersime jälle.

Esimene lend viis mind Fort Lauderdale nimelisse Miami lähedal asuvasse lennujaama. Jalutasin pisut lennujaama ümbruses ja sees ning imestasin, kuidas 5 tundi tagasi oli mind ümbritsevate inimeste keskmine kaal umbes 40 kg väiksem. Ja kuidas äkki olid kôik mu ümber tegijad. Ja kuidas olukordi lahendati nii, et filmiti vestluskaaslast ja lubati kuhugi helistada.

Lennul Newarki istusin kôrvuti paariga, kes on abielus olnud 65 aastat. Nad ei rääkinud omavahel eriti.

Aga kui proua läks tualetti, siis härra ütles, et abikaasa pôlvedega on sitasti ja et too ei taha arsti juurde minna. Ja et ta tunneb puudust nende ühistest pikkadest jalutuskäikudest, kus oli alati tohutult lôbus.

Ja kui härra vetsu läks, siis proua rääkis, kuidas tal on vedanud, et tal selline mees on ja et ta ikka veel tema kôrval on.

Ja et tal on mehele homse sünnipäeva puhul üllatus kodus – nende 4 last ja 7 lapselast on oma peredega tagaaias ootamas ja liha on grillil.

 

Tšiilist Peruusse

Tere.

Arica linnas olime ühe öö. Tšiili juures meeldis selline kodune tunne. No kui alla poole inimestest on indiaanlased ja autojuhid lasevad su vöötrajal üle tee ja naised ei ole ühtemoodi kogukaks nukuks riietatud. Nagu Eestis.

Peruus aga saime selle reisi parimaid toite. Polnud vahet, kas sôime bussijaama esimeses ettejuhtuvas puhvetis vôi pealinna ostukeskuse parimas restos.

Peol käisime ka (helimees oleks tulnud maha lüüa, praegu tuli meelde) ja ma ei ole tükk aega näinud, kui hästi Aare iseendaga tantsib. 

Lisaks oli Aare terves saalis pikkuselt kolmas mees. Ühe turvamehe ja minu järel.

Kuid järgmisel ôhtul istus ta lennukisse ja tômbas üle Atlandi Euroopasse. Korra oli täitsa kurb olla, kuid siis vôtsin kaks ôlut ja astusin lähima mehe juurde, kes ninapidi telefonis polnud. Ta jôi ôlut küll ja naeris nagu neli häält murdvat noormeest.

Ah jaa – tegin Vaikse Ookeani kaldal 50 meetri kôrguselt kraana otsast elu esimese benji-hüppe. Täitsa äge, kuid kôrgemalt hüpates kestaks kauem.