Nagu aru saate, olen nüüd Brunei Sultanaadis. Joudsin siia üleeile ohtul ja kuna Brunei on kahes väikeses tükis, siis lisandus mu passi üleeile 8 uut templit.
Bruneisse joudmisega hakkas koik ülesmäge minema:
Koigepealt läksid majad ja aiad ilusamaks, suuremaks ja puhtamaks. Siis ei küsitud minu käest viisa raha ja see tähendas u. 30 eurost kokkuhoidu.
Seejärel kohtusin 57-aastase Haryga. Hary on sakslane. Muuhulgas ka Eestis käinud. Tema tulek siia (Eestisse) erines tavalisest selle poolest, et ta soitis üksinda Saksamaalt pisikese katamaraaniga Kuressaarde. Tore. Meil klappis kuidagi hästi ja tegutseme praegu koos.
Eile (pärast salajast ööbimist ühe pilgeni täis hosteli avatud pesuruumis) läksime linna peale lootuses, et saame teha paadituuri ja vaadata sultani paleed ning vee peale ehitatud külasid. Paraku selgus, et suure Brunei Regati tottu veetaksod tuure ei tee. Läksime siis ise ja jala kitsastele laudteedele jalutama.
Koik inimesed olid ääretult toredad. Tervitavad inglise keeles ja puhuvad paar sona juttu. Käisime ühe moshee juures ning otsustasime siis lihtsalt monda paadimeest paluda, et see meid kiirelt joe teisele kaldale viskaks. Otsimise käigus joudsime joe ääres oleva suurema hooneni, kus juures sagis palju rahvast. Need olid Regatil osaleva meeskonna (7 siinset küla) liikmed ja toetajad. Toimunud kolmest mölamisest olid nad voitnud juba 2 ja kolmandas olnud teised.
Meid voeti lahkelt vastu ja külavanem näitas fotosid klubi seinal, kus ta oli siinsamas külas koos tähtsate riigimeestega. Helmut Kohl iga näiteks voi Nelson Mandelaga. Uhke värk. Siis aga saime voimaluse soita tiimi saatepaadiga voistluse ajal voistlejatega koos piki joge. Parem, kui paadiekskursioon, arvan ma. Meil oli nüüd oma tiim, keda toetada ja nad ei vedanud meid alt, vottes järjekordse voidu. Lahe.
Ja siis toimus vahepeal voistlus, kus mölas ka 63-aastane sultan isiklikult. Meie paraku seda ei näinud, sest olime söömas, kuid oma tiimi juurde naastes ootas ees viimane soit – maraton. Saime Haryga taas kohad saatepaadis.
Teel starti tekitas elevust see, et sultan koos kaaskonna ja paari politseikaatriga tuli ka soitu saatma. Koik olid elevil ja meie püüdsime loomulikult aru saada, et milline on sultani paat ja milline meestest on sultan. Et pilti teha, noh.
Soidu ajal muide uppus päris mitu suurt kajakki, sest sultani saatepaadid tekitasid madalatele alustele vastuvoetamatuid laineid. Meie paadil läks hästi, kuid üle neljanda koha seekord välja pigistada ei onnestunud.
Ning finishis kutsus meie peamine saatja meid kiiresti kaldale, et me saaksime Tema Korgusest veidi paremaid pilte. Rahvas muidugi tungles sultani ümber ja päris lähedale ma ei saanud. Kuid samas oli näha, kuhu sultan rahvast tervitades suundub ja ma läksin veidi kaugemale ning seisin tema teele. Vaikselt kogunes rahvast veel ja kui sultan minuni joudis, siis olin surutud teise ritta, kuid mingil pohjusel pööras minust juba möödunud valitseja ühel hetkel ümber ning vaatas mulle otsa. Siis naeratas veidi laiemalt ning ulatas mulle üle minu ees rabeleva naisterahva käe.
Ma ei öelnud midagi. Olin üllatunud. Kuigi see käsi oleks voinud olla tugevam ja mitte nii niiske, oli see siiski sultani käsi, kes küll enam ei ole maailma rikkaim inimene, kuid on siiski sultan.
Minu esimene sultan.
minu pärast võid sinna jääda rsk!