Eile (3. jaanuaril) viskasime kotid selga ja jalutasime Thredbo piirile ning asusime taas hääletama. Suunaks veidi suurem koht nimega Jindabyne. Ega kaua ei läinudki, kui Jeff meid oma suure Fordi peale võttis ja gaasile astus. Kui nägime hoiatusmärki “kängurud teel”, siis ütlesime Jeffile, et me pole veel ühtegi känguru näinud. Selle peale pööras ta teelt kõrvale ning sõitis mingit kruusateed mööda seni, kuni me nägime kahte känguru. Selline Jeff siis. Rääkis muuhulgas ka 2003 aasta suurest tulekahjust Kosciuszko rahvuspargis ja suurtest paisjärvedest, mis teevad elu farmides võimalikuks. Ning jutu ajal viis meid Jindabyne linna kämpingusse.
Õhtu veetsime ühe sõpruskonna karavanide vahel ja võtsime nendega veini ning õlut. Saime teoreetilisi algteadmisi kriketist ja veesuusatamisest ning loomulikult ujusime kohalikus paisjärves. Telk oli kaldast u. 15 meetri kaugusel.
Täna istusime tunde netis, et leida võimalus lennata Malaisia linna nimega Kota Kinabalu, kus lähedal asuvad nii Malaisia kui ka Brunei kõrgeimad tipud. Kuna hinnad olid väga kirved, siis ostsime esialgu mõlemale ära piletid Singapuri. Konks aga on selles, et kuna mitut hea hinnaga piletit polnud saadaval, siis lendab Airi Singapuri 10. jaanuaril ning mina 13. jaanuaril. Valik selline, sest Airi peab juba 16.01. õhtul taas Singapuris lennukile istuma ja koju sõitma, kuid minul on kaks nädalat rohkem aega.
Vahepeal mõtlesime rannikut mööda Melbourne poole liikuma hakata. See võiks olla ilus.
Musid-kallid,
Karu