Ungari 2006

MATKAPUNT
Tiia Prööm, Andres Karu

MÕTE

Mõned aastad tagasi tuli selline tunne, et lisaks muule peaks igal aastal vähemalt ühes riigis ära käima, kus varem käinud ei ole. Sel aastal olen külastanud muidu üheksat erinevat riiki, kuid kõigis neis olen ka varem viibinud. Et finantsseis on hetkel nii nagu ta on, siis vaatasin kaardilt lähimaid riike, kuhu ma veel sattunud ei ole – selgus, et need on Taani ja Ungari. Taani kõrgeim tipp on aga 171 meetrit ja Ungari oma 1014. Pole nagu eriti raske valikut langetada kuus korda kõrgema Ungari kasuks. Tipu nimeks Kekeš ja asub Matra mägedes Egeri linna lähedal.

Läksime kahekesi Tiiaga, kellele see on esimene kogemus mägedes. Sõidukiks laenasime minu õe Pilvi Karu Toyota Corolla, mis võtab umbes kuus liitrit sajale minu Land Roveri kümne asemel. Aega on meil maksimaalselt üheksa päeva ja kilometraaž tuleb kokku kuni 4000 kilomeetrit. Olgu.

28. oktoober, laupäev

Meie reis algas tegelikult juba eile ühise sõiduga Tallinnast Tartusse, kus Karu pidi enne minekut tööd tegema. Ta vabanes laupäeval kell neli ja poole viiest võttis Tiia Tartu Kaubamaja kõrvalt peale.

Esmalt suundusime Valga poole ja hinges värises veidi, sest Karu mäletamist mööda ei tohi Lätis naelkummidega üldse sõita. Ja just need olid Corollal parasjagu all. Tankisime enne piiri ja saime teada, et paagi suurus on õde Pilvi arvatust (40 liitrit) veidi suurem (46 liitrit), sest kuidas muidu oleks paaki mahtunud 44,8 liitrit bensiini.

Lätti lasti meid ilusasti, sest sõitsime hästi aeglaselt ja teise auto taga. Naelte klõbinat polnud kuulda.

Paarkümmend kilomeetrit peale piiri otsustas muidu väga veenva välimusega autoraadio vait jääda. Ei reageerinud enam ja voolu sisse ei võtnud. Alates sellest hetkest kaikus Corollas Karu laul.

Võtsime kursi Riiale, sest tundus mõistlik läbida Balti riigid Via Balticat ehk E67-t mööda. Riia ringilt saime kiirelt õigele suunale ja pärast väikest ümbersõitu olime Leedu piiril.

Leedu piirivalvur vaatas meie rattaid. Siis kutsus Karu oma putkasse ja küsis vene keeles, et kas ta inglise keeles lugeda oskab. Jaatava vastuse peale ulatas Karule paberi, kus seisis mustvalgel kirjas, et Leedus tohib naelkummidega sõita alles alates esimesest novembrist. Karu ohkas. „Kurat!” ütles piirivalvur selges eesti keeles, väljendades nii oma nördimust selle ebameeldiva olukorra üle, millesse Karu ja tema üheskoos sattunud olid. Kuna leedukas ei teinud olukorra päästmiseks midagi, siis läks Karu autosse ja võttis taskusse mõned eurod. Siis keerutati jutuga veidi ümber asja ja lõpuks arvas leedukas, et Karu paneb tunde järgi sinna kappi pappi. Tegi uksegi lahti. Karu pani kümme eurot ja sulges ukse. Piirivalvur tagastas dokumendid ja tegi kapi korra veel lahti ning lausus: „Mü vse ljuudi, Andres.” Karu vastas: „Da-da”, mõeldes ise et huvitav, kas viiekast oleks ka piisanud.

Igatahes olime Leedus ja tagasi tulles on juba november.

Leedu ei olnud muutunud. Ainult teeehitusi ei olnud enam. Läbi Kaunase piiri poole, nagu tuhanded eestlased ka enne meid on tuhandeid kordi teinud.

Pimedus neelas meid juba Lätis ja tunne ütles, et Poola täna ei lähe. Tankisime paagi kurguni täis ja keerasime suvalises kohas suurelt teelt kõrvale, et telk püsti panna. Karu vahepeal ei laulnud ning Tiia vaatas teda tänuliku pilguga.

Koha leidsime ühe põllu peal suure augu naabruses. Tiia ei tahtnud sinna väga jääda pärast Karu küsimust, et huvitav, kas öösel laipu juurde ka tuuakse.

Süüa me ei teinud, sest magamine tundus mõtestatum tegevus. Jõime veidi Aramise brändit ja kuulasime naabri koerte lakkamatut haukumist.

29. oktoober, pühapäev

Öösel ärkasime korra, kui meie lähedal peatus auto ja sealt väljus keegi. Auto sõitis minema.

Hommikul seitsme ajal oli telk märg ja osa niiskust leidis puhkepaiga Tiia magamiskotil. Vesi pidavatki ju otsima inimese lähedust, kellel on kuiv nahk.

Sõime kaerahelbeputru ja panime telgi tagumisele istmele kuivama.

Poola piiril kontrolliti dokumente ning lasti siis edasi sõita. Rõõmustada oli vara, sest kaks piirivalvurit peatasid meid veidi hiljem ja suunasid kõrvale. Karu kutsuti välja ja tehti selgeks, et kuna Corolla esiklaasis on pragu, siis tuleb tagasi Kaunasesse sõita, klaas ära vahetada ja alles siis saab Poolasse. Karu küsis, et äkki on mingi muu võimalus ka. Poolakas arvas, et pakkugu ma välja. Karu ütles võlusõna EURO. Piirivalvur arvas, et 50 oleks paras. Karu taskus oli aga vaid Tiia poolt ettenägelikult sinna antud meie viimased 20 eurot. Õnneks sai poolakas aru, et see on parem, kui mitte midagi ning palus veelkord pagasniku avada, mille sisus kahekesi „sobrades” toimus ka ränk kuritegu Poola riigi vastu. Tõeliselt ebaausa inimesena ei usaldanud piirivalvur ka Karu ja luges raha enne taskusse suunamist üle.

Eurod otsas. Kaks piiri ees. Tjah… Jama.

Ja siis naersime, sest me oleme ju puhkusel.

Poola linnas Suwalkis keerasime E67 pealt maha, sest nii on Ungarisse otsem ja Varssavisse autoga väga ei kisu, mis seal salata.

Tiia sõitis vahepeal ja Karu tukkus. Asula järgnes asulale ning keskmine kiirus oli meil umbes 65 km/h. Bensiini kulus igatahes vähe. Peatusime vaid selleks, et kohvi juua ja tualettides ülbitseda. Ühe bensuka „restoranis” oli nii „maitsekas” kujundus, et Tiia oli valmis neid tasuta aitama, kui keegi küsima peaks. Ei küsitud. Uhked on need poolakad.

Slovakkia piiri eel olime veidi mures, sest meil ei olnud enam eurosid. Kuid neid ei küsitud ka. Slovakkia piirivalvur hiilgas taaskord meie nimede suurepärase hääldamisega.

Erinevalt Poolast kulub Slovakkia läbimisele vaid paar tundi. Ja siis seisime piiril, mille ületamine meie kontodesse uue maa juurde toob. Dokumentide kontroll ja tere tulemast Ungarisse.

Võtsime kursi Egerile. Eks see uni hakkas roolis istuvale Karule üsna peale tükkima, kuid õnneks hoidis Tiia teda vahendeid valimata üleval.

Egerist sõitsime põhimõtteliselt läbi ja veendusime taaskord, et välismaa „väike linnake” tähendab umbes täpselt meie Tartut. Telkimise koha leidsime linnast veidi kõrgemal maanteest paarikümne meetri kaugusel rohtunud üherealisel teekesel. Panime telgi püsti, tegime süüa, võtsime väikese Aramise ja jäime ilma riidu minemata magama.

30. oktoober, esmaspäev

Ärkasime seitsme paiku ja tegime putru. Tiia magamiskott oli taas veidi niiske.

Sõitsime Egerisse ja otsisime üles kohaliku I-punkti, kus soetasime endile Matra mägede kaardi ja veidi suulist infot. Seejärel läksime autosse ja leidsime, et mis me ikka passime, lähme kolame mägedes.

Egerist Kekeši lähikonda on umbes 70 km. Eemalt tunduvad Matra mäed täpselt sellised, nagu nad tegelikult ka on – madalad, lauged ja metsaga kaetud. Kekeši täispikk nimi Kekeštetö tähendab tõlkes „Sinist mäge”. Kekeš siis sinine ja tetö mägi. Eemalt vaadates võib sellega täiesti nõusse jääda, sest mägi on pidevalt kerges sinakas udus ja seda tooni ei riku isegi puude ja põõsaste sügiseselt kollakas-punased lehed.

Sõitsime mäe suunas, et mingil hetkel auto parkima panna, mõne päeva asjad kaasa haarata ja matkama asuda. Tee viis aina ülespoole ning ühel vägagi üllataval hetkel oli tipus kõrguv teletorn meist vaid mõnesaja meetri kaugusel. Karjatasime ja muljusime pidurid blokki, sest autoga tippu sõitmine ei ole päris see viis, kuidas me Ungari katusele jõuda soovime. Keerasime otsa ringi ja sõitsime tuldud teed tagasi, et allpool mõne raja peale astuda.

Ilm oli ilus ja päikesepaisteline ning tundus patt see raisku lasta. Täpselt ju ei tea, kas homme on ülevalt enam nii hea vaade. Sellega seoses valisime ühe parkla, mille kõrvalt viis üles tippu kolme kilomeetri pikkune rada, mida mööda minnes ilusasti päevavalges üles jõuame ning pärast jääb veel aega telkimiskohta otsida ja puha.

Pakkisime kottidesse toidu tänaseks, homseks ja ülehomseks hommikuks. Tiia otsis tulutult parkimise korraldajaid ja infot valdavaid inimesi. Väljakäik oli samuti kinni, kuid kõrval asus restoran. Tiia astus sisse ja kohe tormasid talle vastu noored Ungari mehed, kes käte ja ülakehaga selgeks tegid, et süüa saab kevadel ja kui Tiia ei tulnud selle pärast, siis neil paraku on oma tüdrukud või poisid juba olemas. Tiia tagasihoidliku küsimuse „Toilet?” peale jätkus liikumine kutsuvalt. Liigutustest võis välja lugeda, et sellega pole küll mingit probleemi.

Alguses oli rada veidi keeruline leida, kuid saime pärast viieminutilist seiklemist ja parkimisplatsil oleva kaardiga tutvumist õige lähtepunkti kätte ning asusime jalutama.

Ungari puude otsas oli lehti rohkem, kui Eestis samal ajal. Ka maapinda kattis üsna ühtlane lehevaip, mis tänu kuivadele ilmadele oli hästi puhas ja sahises samuti nagu kaheksakümnendate keskpaigas Kaarli Puiesteel. Väike paralleel tuli ka Kesk-Soomega, kus me eelmise aasta kevadel Karhunkierrose 70-kilomeetrisel rajal müttasime, sest siingi jäi puu lebama sinna, kuhu kukkus. Välja arvatud juhul, kui see kuidagi eluohtlikult asetses. Ilus ja muidugi täiesti erinev. Lauged ja keskmised tõusud, lehtpuud ja mõni üksik vastutulija.

Korra pidime rada otsima, sest ümber järjekordse mahalangenud puu minnes tegi ka rada parasjagu käänaku ning me ei näinud kohe järgmiseid märke. Tuli viimase märgi juurde tagasi minna ja sealt teed jätkata.

Ülespoole jõudes liikus rada vahepeal risti üle autoteede ja puude vahelt paistis aeg-ajalt teletorni ülemine osa. Jalutasime viimased mõnisada meetrit mööda kruusa ja seal see tipp siis oligi. Ungari kõrgeim. Kekeš. 1014 meetrit.

Vaadet ümberringi ei olnud, sest puuladvad asusid meist kõrgemal. Seetõttu läksime teletorni ja lunastasime piletid 45 meetrit kõrgemale, ehk siis 1059 meetri kõrgusele teletorni rõdule. Sealt oli päris mõnus vaade, sest ilm oli endiselt päikesepaisteline ja veidi segas ainult ootamatult tugev tuul. Tegime ümbritsevast ilust ja teineteisest mõned pildid ja sõime müslipulkasid. Karule meenus, et Slovakkia kõrgeim tipp Gerlach (2655 m) ei asu meist sugugi kaugel. Tiiale ta sellest esialgu ei rääkinud.

Teletorni töötajatest kellelgi on hobi koguda väikeseid napsupudeleid ja seda juba mitukümmend aastat. Retroliku välimusega Martinide ja Sauzade kõrval olid ka Vana Tallinna ja Viru Valge pudelid. Tublid ja agarad Eesti turistid jõuavad ikka igale poole. Kiidan.

Alla õigele tipule naastes võtsime kõrvalolevas kohvikus väikese kohvi ning rääkisime millestki, mis mõlemaid huvitas. Siis viskasime kotid selga (seega ei saanud nad olla väga rasked) ja läksime eelnevalt väljavalitud rajale, mis tänaseks ja homseks astumist võimaldab. Kõrgeimas punktis asuva lipuvärvides kivi juures tuli loomulikult pilt ka teha.

Raja algus andis kohe vihje kätte, et tuleb mõnus astumine sügiseses metsas lehtede sahina saatel. Suured ja väikesed puud, mõned kaljunukid, mõni põõsastega ääristatud looduslik allee. Tegime viimase juures ainukese foto reisi jooksul, kus mõlemad peal oleme. Ühes kohas oli mäeküljel väike plats, millelt avanes päris mõnus vaade allapoole. Karu arvas, et siin võikski ööbida, kuid Tiia soovil läksime edasi, sest tema arvates oli päev ööbima jäämiseks siiani liiga kerge olnud. Läksime edasi.

Laagrisse jäime suvalises kohas ühe palkidest varjualuse naabruses. Panime telgi püsti ja tegime süüa. Veidi eemalt sai allapoole piiluda ja Aramis ei olnud veel otsas. Telgis avastasime võimaluse oma magamiskottidest üks suur ühine teha. Karu rääkis Tiiale oma mõttest minna ka Slovakkia kõrgeimat tippu tegema. Tiia oli põhimõtteliselt nõus.

Uinusime umbes 800 meetri kõrgusel merepinnast.

31. oktoober, teisipäev

Öösel toimus telgi ümber liikumine. Vahel konkreetsed sammud, vahel ebamäärane lehtede sahin. Päris põnev.

Ärkasime, sõime ja pakkisime ennast kokku.

Ees oli meie arvestust mööda selline rahulik kaheksa km pikk astumine. Metsa vahel ja kummalisel aiaga piiratud ja põõsastega ääristatud alal looklev rada viis meid mõne tunniga alla väiksesse linnakesse. Seal taipasime, et see ei ole sugugi see koht, kuhu auto jätsime, vaid peame veel umbes üheksa km edasi ja ülespoole liikuma. Väga hea, tulebki korralikum päev.

Umbes kolme tunniga olime auto juures tagasi.

Tegime teed ja muidugi pakkisime ja vahetasime riideid. Otsus oli juba olemas – veedame õhtu Egeri veinikeldrites ja magame seal lähedal hotellis. Homme käime Egeri peal veidi ringi ning suundume siis Slovakkiasse Tatrate külje alla Strebske Plesosse näiteks.

Nii ka tegime.

Ilusate Naiste Oru leidmisega probleeme polnud. Seal on siis väike mäekülg vahvasti veinikeldreid täis ehitatud ning õhus levib vastav aroom. Valisime suvalise keldri ja maitsesime mõnda veini. Pokaal maksis kuus krooni osadel. Teistel 12. Kohalikud käisid ostmas enamasti kanistritega, sest nii tuleb vist odavam. Meie valisime mõned pudelid kaasa ja läksime järgmisesse, kus oli parem valik. Ega sealtki tühjade kätega tulema ei saanud.

Hotelli otsides seiklesime kõrvaltänavatel. Lõpuks vastas üks meie ootustele. Pidime ainult sularaha toomas käima, sest kaart on neile tundmatu suurus.

Vaade aknast Ilusate Naiste Orule. Voodi, dušš, telekas. Tore.

1. november, kolmapäev

Hommikusöögi ajal taipasime, et oleme vist ainukesed külalised.

Pakkisime ennast kokku ja läksime linna.

Käisime suvalisi tänavaid mööda ja meid tervitas meeldiv inimtühjus. Nimelt oli mingi katoliiklik püha ja inimesed peamiselt surnuaias või kirikus. Sellega seoses olid ka kõik söögikohad kinni. Vaatasime ära türklaste päranduse linnale-minareti. Ei olnud väga uhke. Isegi pilti ei viitsinud teha.

Corolla sai taas hääled sisse ja sõitsime Slovakkia poole. Tiia tahtis väga Karule ungari sööki välja teha, kuid ka tee-ääresed kohad olid kinni. Tegime siis enne piiri ühe väikese pasteedisöögi peatuse.

Slovakkia piirivalvur hääldas meie nimesid väga püüdlikult ja väga õigesti, nagu Slovakkias kombeks. Võtsime kursi Tatratele.

Ühe peatuse tegime söömiseks mingi linna hotellis, kus muidu oli ok, kuid krediitkaart tutvus mingi põneva aparaadiga, mida meie riigis kohtas ikka aastaid tagasi. Hakkama saime. Kelner oli ise ka üllatunud, et ta seda üldse oskas.

Strebske Plesosse jõudsime üsna õhtul. Kohalik I-punkt oli kinni ja inglise keelt eriti keegi ei rääkinud. Tiia jäi ühte kohvikusse sooja jooki nautima ja Karu läks infot hankima.

Väljas oli jahe ja ainult üks inimene. Noor mees koeraga. Kummalisel kombel oli ta just see, keda vaja oli, sest teatas Karu jutu peale normaalses inglise keeles, et tal on tuttav giid Svetjo, kes meid aidata võib. Andis numbri ja puha. Helistasime Svetjole ja leppisime kokku, et kohtume homme õhtul Popradis, kuhu on paarkümmend kilomeetrit.

Ja siis sõitsime Starõi Smokovetsi ja leidsime ühe pansioni. Lund hakkas sadama. Perenaine viis meid kohe ühte tuppa ja ütles, et see maksab näiteks 100 kohalikku raha. Kui me isekeskis arutasime, et kas see sobib, laskis ta hinna juba 80-ni. Ütlesime olgu.

Saime tegelikult kaks tuba, et oleks riidu minemise puhul hea lahendus olemas. Tegime sanitaarsõlmes priimuse peal süüa ja käisime linna vahel jalutamas. Talv hakkas pihta. Meie plaanidele see vist kõige paremini ei mõju. Samas kui rohkem näha oleks, siis näeks ilusaid asju. Lumiseid mägesid.

2. november, neljapäev

Tõusime normaalselt vara ja läksime alla sööma. Laud oli rikkalik. Sooja ja külma. Magusat ja soolast. Juua ja süüa. Ainult struudel sai enne meid otsa. Kurat.

Tänane plaan on veidi enne homset vormi koguda ja tõusta pooleteise kilomeetri peale Slieszky Domi juurde.

Lund oli juurde sadanud ja sadas veelgi. See tegi homse suhtes veidi ärevaks, sest ülal on kindlasti lund veel rohkem ja Gerlachi tipp keskmiselt tehniline.

Võtsime kaasa ainult Tiia seljakoti ja läksime. Tuul puhus, lumi tuiskas ja esimene tõus võttis asjalikult hingeldama. Vaatasime slovakkide maad ja imestasime, et riik on lubanud väga suurelt alalt metsa maha lõigata. Et pole enam mäekülgedel midagi, mis pinnast seoks. Kummaline ja lühinägelik.

Tõusime 1357 meetri kõrgusele ja seal ristus meie teega Tatrate Magistraal. Slieszky Domini oli jäänud üks tund ja 45 minutit minemist. Või arvestades ilma veidi kauem. Või arvestades meie tempot veidi vähem. Lumisel rajal olid veel kolme-nelja inimese jäljed.

Liikusime nii kiiresti, kui võimalik. Lund oli kohati paarkümmend sentimeetrit ja Tiia arvas, et ta ei ühine homse ronimisega. Mõistlik. Karu ainult veidi lootis veel, et äkki on homme mingi võimalus. Kahtlane.

Teel jõudsime järele kahele slovakile, mehele ja naisele, kellel oli ka plaan Slieszky Domini minna ja sealt siis alla tagasi. Möödusime neist ja jõudsime varsti majani. Seal ees puhus nii vingelt tugev tuul ja lumi peksis vastu nägu sellise tugevusega, et oleks maski vaja läinud. Kõrgust majal 1670 meetrit ja väljas ilutses silt, et mägedes on väga suur laviinioht. Võimalused homseks kahanesid veelgi.

Sees oli rahvast ja kohvik. Slovakkidest paar jõudis ka kohale ja me leppisime kokku, et lähme koos alla. Jõime teed ja sõime natukene.

Alla laskusimegi koos slovakkidega. Mees rääkis normaalselt inglise keelt ja nii sai päris palju teemasid läbi võetud. Saime teada, et hommikune lageraie kahtlus on täiesti vale. Nimelt oli sealt kolm aastat tagasi korralik torm üle käinud. Tunni ajaga tehti sajad hektarid suurtest puudest paljaks. Ja mõni aeg hiljem läks see kupatus veel põlema ka. Ja põles vahelduva eduga pool aastat. Päris põnev ja kohutav.

Tagasi Smokovetsi jõudes helistasime Svetjole ning täpsustasime kokkusaamise kellaaega. Siis üritasime öelda oma perenaisele, et jääme veel üheks ööks. Teda ei olnud. Liikus ainult kokk ja temagi tahtis teada vaid seda, et kas ta homsel hommikusöögil meiega arvestab. Raha koha pealt valitses täielik huvipuudus.

Logelesime veidi ja läksime siis Popradisse, kus panime ennast ankrusse mingisse supermarketisse ja andsime oma asukoha Svetjole teada. Jõime kohvi ja kokkulepitud ajal läks Karu infoleti juurde. Varsti tuli ka Svetjo ja kui aus olla, jättis väga hea mulje. Sest ta oli üle viiekümne aasta vana ja seega loodetavasti kogenud. Kasutas kohe võimalust vene keele peale üle minna.

Meie tipuüritusele tõmbas ta oma leebel moel kahe minutiga kriipsu peale. Selge. Järgmine võimalus pidi olema siis, kui üleval juba meetri jagu lund on. Tuli temaga nõustuda. Kaasas oli Svetjol hulganisti kaarte ja raamatuid Tatrate kohta. Rääkis oma alpinismikoolist ja tõusudest. Teiste hulgas oli ka traavers üle Matterhorni. Mingi meeletult väikese ajaga pealegi.

Svetjo tahtis näidata meile filmi Gerlatshile ronimisest ning võttis ühendust oma sõbraga, kelle juures seda teha saaks. Ootasime umbes poolteist tundi ja läksime siis tema sõbra poole. Seal olid ees lisaks sõbrale ka kaks naisterahvast. Slovakid, muide. Meile pakuti igatsugu magusat ja varsti läks süda pahaks. Pooltel eestlastel.

Film oli peaaegu asjalik ja andis aimu, et ilma giidita on sinna siiski suhteliselt rumal trügida. Vahetasime kontakte ja Karu lubas kunagi tagasi tulla. Arvatavasti juhtub see juba järgmisel aastal.

Tiia oli kuidagi rõõmus, kui me lõpuks oma pansionisse jõudsime.

3. november, reede

Tõusime ikka vara, sest eile hommikul jäi struudel maitsmata. See õigustas ennast ja saime kohe mitu tükki.

Siis muidugi pakkima. Plaan oli hakata tagasi sõitma, et ei peaks libedaga kiirustama ja saaks õhtuks juba Leetu.

Suure surmaga saime ka perenaise kätte, ning meil õnnestus talle raha anda. Veel vähem, kui kokku lepitud, sest ta ei tahtnud peenemaid kupüüre meile tagasi anda ning võttis vähem. Hämmastav.

Corolla all olid talvekummid, kuid ega seda eriti tunda küll ei olnud. Päris libe ja tee oli alguses ka üsna kaldus.

Suundusime lähimasse Poola piiripunkti ja erinevalt tavalisest kulus seal pool minutit ning juba palus piirivalvur meil edasi sõita. Sellist asja pole Poola piiril enne olnud. Peab mõned asjad ümber hindama.

Tagasiteel avastasime tuttava bensiinijaama, kus tulles kohvi jõime ning mis hiilgas oma maitsetu kujundusega. Ja siis pidevalt asulast asulasse 70 km/h. Veel üks peatus kuskil bensukas ja juba oli meil olemas pool liitrit Red Labelit.

Ühes kohas tegi Karu möödasõidu kohas, kus seda teha ei tohi ning taga olev auto hakkas eriti närviliselt tulesid vilgutama ning tegi seda vähemalt kolm km järjest. Karu ei jäänud seisma ja lõpuks jäi närviline ise.

Piiril sõitsime vale putka juurde, kus piirivalvureid ei olnud. Kui ennast ümber sättisime, vangutasid leedukad pead. Ja siis oli meie vahel dialoog.

Piirivalvur: Mis juhtus?

Karu: Arvasin, et sealt saab ka läbi.

Piirivalvur: Ei, ma mõtlesin mis juhtus?

Karu: Kus?

Piirivalvur: Et kõik on korras?

Karu: Jah.

Piirivalvur: Olete kindlad?

Teine piirivalvur: (naerab)

Karu: (vaatab Tiiale otsa)

Tiia: (vaatab Karule otsa ja tema nägu väljendab mõistmatust)

Karu: Oleme küll.

Piirivalvur: Midagi ei juhtunud ja kõik on korras?

Karu: Jah.

Piirivalvur: No head teed siis!

Karu, Tiia: (koos) Aitäh!

Ja piirivalvur palus meil edasi sõita dokumente kordagi vaatamata. Kummaline. Samas, mis meil ikka selle vastu olla sai. Ja aru ei pea me sellest saamagi, sest tegemist on ju leedukatega.

Leedus tuli Karul uni. Ja kui Karul uni tuleb ning Tiia teda ei suuda üleval hoida, siis tuleb tee pealt kõrvale pöörata ning telk püsti panna. Koht oli iseenesest metsatee keskel, kuid majad asusid küllaltki lähedal, sest kogu askeldamise aja saatis meid külakoerte lakkamatu haukumine. Süüa teha taas ei viitsinud ning seega ronisime telki ning lasime viskil kurku hellitada. Selline suitsune viski. Mõnus.

4. november, laupäev

Hommikuks oli telk lumega kaetud. Lisaks kõigele muule oli see ilus.

Tegime putru ja pakkisime ennast kokku. Tekkis plaan õhtuks Kuressaarde põrutada ja õde Pilviga autod taas ümber vahetada. Tundus mõistlik.

Leedu läbimine ei vääri kirjeldamist.

Läti piiripunktis oli aga saba. Mitte väga pikk, kuid lühike ta ka ei olnud. Ning kuidagi kahtlaselt aeglaselt liikus. Umbes kaheksa autot tunnis. Aeg venis ja venis ja jumala närvi ajas. Eriti see, et rekkate järjekord liikus oluliselt kiiremini.

Lõpuks pärast tunde kestnud ootamist hakkas järjekord veidi kiiremini liikuma, kuid endiselt mitte õiges tempos. Üks piirivalvur võttis dokumendid ja viis need selle mehe kätte, kes andmeid arvutisse sisestas. Seal oligi „pudelikael”. Uus programm? Uued nõudmised? Uus töötaja? Lihtsalt tropid lätlased? Ei tea.

Lätis fikseerisime reisi külmarekordi, milleks oli -17. Udu sees. Udust väljas näitas kraadiklaas -5.

Kellegagi telefonis vesteldes kuulsime traagilisest õnnetusest Tartu maanteel, kus Dajan Ahmet oma viimase etteaste tegi.

Eestisse probleemivabalt. Sõitmise ajal saime teada, et me ei jõua viimasele praamile ning seetõttu võtsime suuna ikkagi Tallinnale.

Järgmine matk viib arvatavasti märtsis Tenerife saarele, kus asub Hispaania kõrgeim tipp Pico de Teide (3718 m). Vulkaan.