Iraan 2010

MATKAPUNT
Airi Sokk, Siivi Liivik, Andero Saar, Aare Hommik, Toomas Holmberg, Andres Karu

Iraani minek ei tundu eriti lihtne.

Esmapilgul. 

Tegelikult aga midagi hullu ei ole, kuid sõiduga Egiptusesse seda siiski võrrelda ei saa.

Esiteks muidugi see, et normaalne ja plaane tegev inimeselaps ostab lennupiletid kaugele maale tavaliselt ära umbes pool aastat enne lendu või varemgi. Nii ka meie. Iraani viisat aga saad sa läbi Soomes asuva saatkonna taotleda mitte varem, kui kuu aega enne reisi. Seega on kogu aeg veidike närvipinget, et kas ikka saab ja nii. Meie saime info, et kõigile kuuele matkajale on antud jaatav vastus, kümmekond päeva enne reisi ning passid füüsiliselt enda valdusesse poolteist päeva enne lendu.

Passis ei tohiks loomulikult olla ühtegi Iisraeli viisat ega templit. Sest moslemite imetabases maailmas ei ole sellist riiki olemas. Üldse.

Ning igasuguseid eelarvamusi Iraani suhtes on ju meil kõigil. Seega väike ärevus on sellise reisi eel täiesti oma kohal.

Ma ei lisa, et enamus tuttavaid ei saanud Iraani puhkama minekust aru. Sest “seal on ju ohtlik” ja “tegelikult ei käi seal mitte keegi” ning kõik need muud vanad tuttavad eelarvamused inimeste suust, kes ise väiksemagi kahtluse korral pigem ei lähe. Ja sellega seoses loomulikult nad ka ei jõua paljudesse kohtadesse.

5.SEPTEMBER, pühapäev
Karu

Hommik (Aare Hommik – autori märkus) leidis mind Paldiski maanteelt. Üsna loogiline koht otsimiseks, sest ma elan seal. Ja ta sai ka rahulikult ainult otsimisele keskenduda, sest rooli taga istus Maarja. Ja-jah, ikka seesama Maarja, kes ei meeldi mitte ainult Aarele.

Lennujaamas olid kell 7:00 hommikul ka Tom, Airi, Andero ja Siivi. Andero tuli igaks juhuks kuueks, sest grupi vanima liikmena läheb tal uni hommikul poole kolme ajal ära ning ega seal kodus ka midagi ega kedagi huvitavamat ei ole kui Tallinna Lennart Meri Rahvusvahelise Lennujaama ootesaal. Jagasime minu juures ööbinud ühise toidukraami laiali ning enamik kiletas seejärel pagasi, mille omakorda saime saata otse Tehrani. Siinkohal lubage mul teha kerge tänulik kummardus Tõnni suunas, kes meie pundist üsna lõpu eel lahkus ning jättis meile võimaluse kuuekesi seitsme eest kilosid kaasa haarata.

Statistikahuvilistele teadmiseks, et Airi kott kaalus täpselt 20,0 kg.

Teisel pool turvaväravaid õnnitlesime üksteist puhkuse alguse puhul, manustasime suu kaudu sööki, lahjat alkoholi ning kanget alkoholi. Ja siis tuli Air Baltic´u teeneid kasutada ning Riiga lennata. Sealses lennujaamas oli kõige ärevam hetk, kui raadiosaatjaga inetu (ent see-eest vormist väljas) läti turvamees tuli Andero juurde ning ütles, et meie kotid on vaja uuesti üle kaaluda. Andero tõstis umbes kuue detsibelli võrra oma häält ning lisas hääletoonile halvasti varjatud iroonia. Seepeale rääkis turva veidi aega läbi saatja kellegi teise inetuga ning ütles siis, et see kõik oli eksitus ja need ei olnud meie kotid. Vedas. Turvatöötajal.

Enamuse mõnest tunnist Riia lennujaamas veetsime lauakese ääres, kuhu kellegi käed olid poetanud Läti erinevate maakondade mulda. Kummaline. Meie lisasime sinna veidi Eestist pärit kodus tehtud leiva puru. Kurzeme mulla sisse rohkem, kui mujale.

Juute liikus päris palju ringi.

Moskva lennuk tõusis Riiast ja maandus Šeremetjevo lennuväljal plaanipäraselt. Meil ei olnud Venemaa viisat, isegi mitte transiidi oma, sest jäime samasse terminali ning riigi enda territooriumile ei astunud. Sellele vaatamata tuli veidi ametnikega suhelda ja läbida turvakontroll, mille juures toimetas kena ning sõbralik tütarlaps. Näo järgi arvatavasti Olga.

Söök on Šeremetjevo lennujaamas kallis ja sitt. Ma ei liialda. Ostsime igaks juhuks toidu alla ja vahele pudeli viina ja pudeli viskit ning elasime selle ühes kohvik-sööklas üle. Andero mõtles vahepeal pikalt millegi inimkonna jaoks olulise üle. Igatahes oli tal pea rinnal ning ta ei rääkinud.

Karu ja Aare jalutasid ühel hetkel lennujaama uude ossa kaarte mängima. Selles mõttes põnev koht, et seal oli praegusel hetkel olemas ainult palju põrandapinda ning väga vähe inimesi. Poode ka veel pole. Teised matkajad tulid samuti ligi ning põhiliselt sisustasime aega magamisega. Tehrani lennukile minnes me loomulikult ei unustanud tühjaks saanud viskipudelit naabruses magava üksiku härrasmehe kõrvale põrandale poetada.

„Aeroflot“ toidab hästi, kuid alkoholi teel Iraani ei müüda. Ja üks keskealine iraanlanna andis liigutuste ja näoilmega mõista, et sellele vaatamata hõljub meie juures patune alkoholilõhn. Tal oli õigus.

Vahetult enne maandumist toimus lennukis üks oluline muudatus – kõik naised (kaasa arvatud Airi ja Siivi) katsid oma juuksed erinevate rätikutega kinni. Sest seadus on Iraanis selline. Muidu tehakse naisterahvale ata-ata-ata.

Esimene mulje Iraanist läbi lennuki akna oli selline, et elektriga neil probleeme pole. Säras ja hiilgas.

Teine mulje oli üllatus, et meilt ei küsitud piiril mitte midagi. Kuidagi isegi veidi solvav nagu, kui oled valmistunud pikemaks vestluseks piirivalvuritega. Aga õnneks tuli veel koht, kus kotid läbi valgustati. Andero oma tingis selle, et kotte kontrolliv naisterahvas kutsus kohale oma meessoost ülemuse ja ütles tollele midagi isiklikku. Ülemus läks Andero juurde ning inglise keelt mõistvatel inimestel oli võimalus kuulda järgmist dialoogi:

BOSS: (Läheneb vasakult Anderole ning suunab tolle süütusse härrasmehe näkku altkulmu pilgu) Your bag?

ANDERO: (Ilma pausita) Yes.

BOSS: (Pärast lühikest pausi) You have bottle in there?

ANDERO: (Ilma pausita) Yes.

BOSS: (Proovib ka ilma pausita) Wiskey?

ANDERO: (Kohe) Yes. (Väike paus) For my stomach. (Patsutab oma soliidse härrasmehe kõhtu ja manab silmisse kannataja ilme).

BOSS: (Neelatab. Jääb nukraks) Ok. You can go. (Lahkub vasakule)

ANDERO: (Vaatab talle järele. Ohkab. Naeratab ainult silmadega)

Väljas ootas meid üks mees, kellel oli käes silt „Mr.Araz“. Alguses ta eitas seost meiega, kuid kui näitasime talle paberit, kus oli kirjas, et meid teenindab Iraanis tõepoolest firma, mille nimi on „Araz“, siis oli ta valmis meid Tehrani viima.

Panime kotid bussile ja kümnekonna minuti pärast sõitsime umbes 70 km kaugusel asuva pealinna suunas. Möödusime ka kohaliku usuliidri mošeest, mis säras ja hiilgas ning millel oli tavalise kahe asemel neli minaretti.

Üksiku planeedi raamat ütles Iraani liikluse kohta, et unustage hakatuseks kõik reeglid. See on hea soovitus. Põhiliselt sõidetakse mööda teed, laskmata ennast segada näiteks sinna tõmmatud valgetest joontest või foori keelavast punasest tulest. Ridade vahetus toimub vajudes – lihtsalt vajudki vaikselt paremale või vasakule ning reeglina tehakse sulle ka ruumi. Tsiklitega (neid on kõvasti) sõitjatest on kiiver umbes igal kaheteistkümnendal. Signaali andes ei olda teiste peale pahased vaid antakse endast lihtsalt märku. Ja vastu võib ka törtsutada.

Allesjäänud osa ööst veetsime kolme tärniga Hally Hotel`is, mis asub Bimeh Alley`l. Poln`d viga. Tubadesse satuti nii: Airi ja Siivi (naised), Aare ja Karu (mehed) ning Toomas ja Andero (teadagi, miks).

Uni tuli kohe pärast seda, kui olin aknast minutikese kahe meetri kaugusel asuvat betoonseina vaadanud.

6.SEPTEMBER, esmaspäev
Aare

Esimest korda ärkasin kodumandri Aasia osal. Äratuskell oli seatud kella üheksaks, kuna hommikusöögi kestvus olla kümneni. Nii oligi. Keldris asuva ja seetõttu ilma akendeta saalikese ühe seina äärde oli seatud laudade rivi, millel serveeriti kohalikule hotellistandardile vastavat varaseimat kehakinnitust: lavaš, värske kurk, tomat, sulajuust, vorst, mesi, moos ja ansamblist välja langev röstsai. Joogiks magus morss ja soe piim, mis ei tundunud lehma oma olevat. Noormees tagaruumist laekus pärast meie lauda istumist teekannuga, soe ja puha. Tee ma mõtlen. Enne, kui gurmeenauding alata sai, pidi lauda tasakaalustama, hirmsasti kõikus. Salvrätt kokku voltida ja jalale alla. Aitab alati.

Kõht peaaegu täis söödud suundusime (mina, Airi, Siivi ja Karu) järgmise olulise etapi juurde meie suure eesmärgi teel. Selleks oli panga külastus, et rohelised kohalike vastu vahetada. Tänu kesklinnas olemisele olid ka pangad lähedal ja ei pidanud pikalt tänavatel uitama. Panga töötajate hulgas oli nii naisi kui ka mehi ja meil oli võimalus mõlema soo esindajatega asju ajada. Samas kohalikel õnnestus asju ajada vaid meessoost eestlastega. Neiud passisisd niisama ootesaalis. Panga visiidist jääb mällu seik, et kõikidest rohelistest tegid pangatöötajad valguskoopiad. Ei tea miks ja ei hakanud ka uurima, pole meie asi teise riigi siseasjadesse sekkuda. Muide ühe dolku eest saime 10 310 riaali.

Miljonäride elu on ikka hoopis midagi muud. Kogu grupp oli hoobilt muutunud miljonärideks ja selle tõestuseks astusime kohe esimesse poodi sisse ja ostsime 2500 raha maksava pooleteistliitrise veepudeli. Jõime kamba peale ära ka, sest ilm oli kuum. Miski kolmkümmend kraadi oli kindlasti. Samuti liiklusest, mis oli meeletu, lisandus tänavatele omajagu kuumust.

Hotelli naastes ootas meid ees kohtumine tüüpidega, kes meie Iraanis viibimise raha eest võimalikult meeldivaks pidid muutma. Ja tegid seda kohe esimesel korral ning väga stiilsel moel. Nad tõid kaasa Iraani kõige kaunima tütarlapse nimega Tina. Võin julgelt öelda, et külmaks ei jätnud ta küll kedagi. Ja meenub, et Tinal tekkisid ka leegitsevad suhted ühe meie grupi liikmega kohe esmakohtumisel. See, kellele Tina oma lõpmata pikkade ripsmete välkudes silma tegi, jäägu esialgu saladuseks. Aga ma ei pea sellest teemast siin pikemalt üldse rääkima. Kadestage, lugejad!

Aga ei, ma PEAN Tinast veel rääkima. Nimelt viis ta meid kõiki ostureisile, sest meil oli mäkke minekuks vaja priimuse gaasi ja produkte, mida selle gaasiga siis kuumutada. Selleks on Tehranis vajalikud kauplused olemas. Uskumatu, eks ole! Ja nagu kombeks, osteti peale esialgu plaanitule veel asju lisaks. Termoseid näiteks. Õigemini „Termose“ ostsin mina Karuga kahasse, Andero ja Airi ostsid sama funktsiooniga asjad „Primuse“ nimelised. Humoristid.

Aga ega siis toiduaineid matkatarvete poes ei müüda. Selleks on ikka teised poed. Saime neist ühte täiesti vabalt sisse. Valik oli suur ja tänu Tina abile saime kõik vajaliku lõpuks kätte. Üllatust valmistas asjaolu, et kohvi valik oli ääretult väike. Nad seal ikka joovad pagana palju teed. Kohv, kusjuures, mida seal müüakse, on pärit olematust kohast. Just, mäletate õigesti, Iisraelist.

Poest välja aga niisama ei saa. Kui sa midagi ei osta, siis võid vabalt minna, vist. Aga kui sa oled midagi sadade tuhandete eest soetanud, siis pead väljumiseks esitama kviitungi, mille siis spetsiaalsed kviitungikontrollijad üle vaatavad ja kinnituseks ka templi peale laksavad. Peen värk.

Ah, üks asi Tinaga seoses veel. Kuigi ma sellest tegelikult jällegi üldse rääkide ei taha. No pole oluline. Aga heakene küll, teen lühidalt. Tina ütles Karule:“You are so kind.“

Hotelli tagasi jõudes sai meie peamiseks eesmärgiks kogu kraami viide võrdsesse ossa jagamine. Just, viide, sest härrasmeestena plaanisime tütarlastele poole kergema portsud selga anda. Neil ju isklikku staffi niigi hullupööra palju kaasas. Kümmkond kilo tuli ports mu meelest. Ja kes viitsis ja oskas pakkis kraami matkakotti ära.

Enne kui „metsa“ ära läheme, plaanisime end turgutada kohaliku õhtusöögiga, mida meie hotellis ei pakutud ja soovitati paari lähedalasuvat restorani. Kuulasime soovitused ära ja valisime lihtsama logistikaga lähima koha. Sellele vaatamata soovis hotelli repsepsionist meid oma autoga kohale viia. Ei lasknud end neli korda paluda ja olime nõus. Kuna meid oli kuus ja korraga autosse ei mahtunud, sai tüüp kaks raksu oma sõiduoskust ja omavalmistatud muusikat esitleda. Just nimelt – poiss oli väidetavalt laulja ja salvestanud ka mõned poplaulud. Laulud nagu kohalik muusika ikka. Ja sõitis nagu hull iraanlane kunagi. Ebameeldiv oli ainult see, et too tüüp ei olnud kohe kuidagi nõus teenuste eest tippi võtma. Raske südamega nõustusime.

Ei noh aga söök oli maitsev nagu tühja kõhuga inimesele ikka tundub. Koht oli erinevatest ronitaimedest piiratud sisehoov, milleni suure tõenäosusega turist tänavalt kohe kuidagi ei satu. Täielik kangialune sissepääs, nagu kuhugi garaaži läheks. Arve oli paar kolmasada tuhat nägu. Lisaks veel teenindus, mille eest kasseeriti eraldi pappi.

Kõht täis, jalutasime hotelli tagasi. Ei kiirustanud eriti, sest ees ootas koti pakkimine, kuna ennist ei olnud viitsinud ju. Aga nüüd ei olnud enam pääsu, sest järgmisel hommikul oli plaan linnast lahkuda. Korraldajad lubasid meid bussiga mäe jalamile ära viia. Eks näib, kuidas kokkulepped peavad.

Enne tuppa pakkima minekut venitasime veel aega hotelli fuajees, mida kaunistas kena metalse läikega maailma poliitiline kaart. Riikide arv ja nimed olid vähemalt Euroopa osas kõik kenasti paigas, isegi Kosovo, aga pealinnade nimetused ja paiknemine olid pehmelt öeldes mööda. Talin näiteks. Riia asus pigem Valka kohal jne jne. Aga mis siis, pakkima nüüd! Head ööd!

7. SEPTEMBER, teisipäev
Karu

Minu arust ärkasime oma konditsioneeritud hotellitoas sellel hommikul liiga vara. Öine kaardimäng neelas päris korraliku tüki uneajast, kuid see ei oleks tegelikult ka õige õhtu Iraanis, kui enne magamaminekut poolteist tundi kaarte ei mängiks ning hiljem rahutult voodis ei vähkreks Tina`st unistades.

Eilsest õhtust meenus veel kaval plaan, kuidas Tina Airi abil Aare ja Karu tuppa meelitada. Selleks pidi Airi kutsuma Tina noorte meeste ajutisse elupaika ettekäändega, et tal on Tina`le midagi väga tähtsat rääkida. Tina loomulikult ei keelduks, sest Airi ju oligi see, kellele ta kohe esimesel kohtumisel silma tegi. Mõtelge! Igatahes – juba toas olles palub Airi ennast korraks vabandada ning lahkub altruistlikult ruumist. Hetk hiljem tulevad Aare ja Karu koos kapist välja. Vähemalt üks on alasti. Edasine oleks juba improvisatsioonist kantud ajalugu.

Söömine all akendeta ruumis läks kiiresti, sest menüü oli juba tuttav. Nii saimegi rahulikult kotid alla tarida ning bussi oodata. Erinevalt paljudest teistest lõunapoolsetest riikidest pidasid vähemalt meiega rahalistes suhetes olevad iraanlased kokkulepitud kella-aegadest väga ilusasti kinni. Nii oli buss koos juhi ja noore kaardilugejaga täpselt kohal ning sõit mägede poole võis alata. Ja algaski.

Osa Tehranist on ilma igasuguse irooniata üsna moodsa ehitusjoonega. Kiidame. Nägime ehitustandritel nii metallkarkasse, kui ka juba üle saja aasta inimkonda rõõmustanud raudbetooni. Aarele, kui „East Capital`i“ lojaalsele töötajale, anti idee luua oma firma – „Middle East Capital“. Aare luges salaja tema käes oleva grupi rahavaru üle ning oli vait.

Ja muidugi kohtasime pidevalt militaarse sisuga alasid. Saime grupijuht Holmbergilt teada, et kui müüril olev okastraat on paigutatud nii, et see takistab piiratud alalt väljumist, siis on tegemist vanglaga. Kui aga traat pidurdab pigem sisenejat, siis on tegemist sõjaväeosaga. Arendasime teemat edasi ning leidsime, et kui okastraat takistab nii sisenejat, kui ka väljujat, siis on arvatavasti tegemist sõjaväevanglaga.

Aare nägi vahepeal kusagil kraavis mingit rekkat, mis oli väikesest üle sõitnud. Mis väikesest? Neiust? Pitsist? Munamäest? Nõiast? Vastikust näljast? Printsist? Aga tublist? Mukist? Öömuusikast? Ma ei tea, sest ta ei täpsustanud.

Tehranist Mt.Damavandi alla on linnulennult vaid 70 km, kuid mägede vahel tiirutades sõidab sinna ikkagi päris mitu head tundi. Seega tegime ühe poepausi ka täiesti suvalises kohas. Damavand oli sealt ilusti näha, sest ta on ikka päris suur. Tundus ühtlasi kuidagi tuttav. Oligi, sest poest grupi raha eest sibulat, vett ja sellist povidlot ostes, mis oli veidi kuivatatud ning pressitud umbes nelja millimeetrise läbimõõduga lehtedeks, nägin sama pilti 10 000 riaalise rahatähe tagaküljel. Poe kõrval asuvast pagaritöökojast sai seda minutiga valmivat õhukest leiba kah.

Jätkasime mööda remonditavat teed sõitu ülespoole ning saime aru, et meie juht tegelikult ei tea seda kohta, kust algab mäkke viiv kruusatee. Seetõttu jättis ta varsti peale seda ristmikut, kus see kuradi kuldne matkaja seisab, auto suvalise mehe kõrval seisma ja küsis teed. Ja nagu ikka tihtilugu maailmas juhtub – tegemist oli soravalt inglise keelt rääkiva mägigiidiga kes vastas kõigile meie ja juhi poolt esitatud küsimustele ning ei pidanud paljuks ka naeratada.

Juht minetas pärast giidiga kohtumist ka oma ebakindluse ning sõitis enesekindlalt ja teadja näoga kuni tõkkepuuni ühe sõjaväeosa väravas. Seal anti talle mõista, et kõige targem on kiiresti tagasi minna ning õiges kohas vasakule (alt tulles paremale) pöörata. Nii tegimegi. Jõudsime üsna pea kruusatee algusesse, kus oli suur Damavandi pilt ja sellel märgitud erinevad rajad. Kahtlesime mõne hetke, et kas on ikka õige koht või tuleb meil siiski veidi edasi sõita, kuid kuna juhil hakkas kiire ning me nägime kaardilt, et ka siit minnes jõuab ilusti 3000 meetri peal olevasse laagrisse, siis võtsime kotid bussi pealt maha, jagasime vee inimeste vahel laiali ning tegime mäega grupipildi.

Kruusatee kvaliteet on selline, et tegelikult saab sealt normaalse sedaaniga ka üles. Meie läksime jala. Üsna alguses oli väike kontrollpunkt, kus nimed kirja pandi. Siis jätkasime tõusu ning igaüks tegi seda oma tempo ja taktikaga. Vahepeal sai valida, et kas minna lühemat ja järsemat või pikemat ja laugemat teed mööda. Meist möödus väikese motikaga mees, kes pakkus abi ja kohaliku mobiili kõnekaarti. Tänasime, kuid äri ei alustanud.

Kolme tuhande peale jõudes tervitas meid kõigepealt põlenud autovrakk kurvi peal ning seejärel ühe minaretiga väike pühakoda. Kuldsete tornidega. Ja siis juba mees, kes väitis, et mitte keegi mitte kunagi ei vii ise oma varustust üles 4200 meetri peale ning õnneliku juhuse tõttu on tal olemas muulad. Ja siis tuli motikamees meie manu ja teatas, et tema kätte tulebki maksta mäemaks 50 dollarit näost. Me küsisime, et mille eest? Moslem vastas, et nad hoiavad mäge puhtana ja vaatavad üldse, et kõik korras oleks. Meie vastasime, et tegelikult oli alt tulles teeäär igasugust sodi täis ning meie arust ei tee nad selle raha eest eriti midagi. Moslem arvas, et muud varianti ei ole, kui maksta. Meie ütlesime, et meile see mõte ei meeldi, sest ei vaja neilt mingeid teenuseid ega midagi. Moslem sai juba veidi pahaseks ning ütles, et muidugi võib ta ka politsei kutsuda ning siis ei saagi mäele. Meie ütlesime, et tahaksime väga maksta. Moslem oli nõus nii 50 dollariga, kui ka 500 000 riaaliga. Maksime.

Äri ajamise käigus lähenesid Airile mees ja naine fotoaparaadiga. Kohalikud. Airi arvas, et nad tahavad, et ta neist pilti teeks. Selgus hoopis, et moslemid tahavad koos temaga pilti teha. Mees ulatus Airile õlani ja naine oli mehest natuke lühem. Pärast olulise foto tegemist palusid nad viisakusest ka kõik teised meie grupi liikmed pildile.

Telkimiseks sobiva koha leidsime moslemi „poest“ veidi ülalpool mingi betooniga kaetud vee kogumispunkti naabruses. Airi, Siivi, Tom, Aare ja Andero panid meie kaks telki kõrvuti püsti ning Karu ehitas betooni peale köögi valmis ja tegi süüa.

Täis kõhuga arutasime erinevaid tõusuplaane ja alguses jäi kõlama Tom`i seisukoht, et homme (kolmapäeval) jalutame 3000 peal ringi, ülehomme teeme tõusu 4200 peale ning tuleme tagasi alla ööbima, reede on puhkepäev, laupäeval tõuseme kogu kamaga 4200 peale ööbima ja pühapäev on tipupäev. Esmaspäev varupäev. Kõigile tundus sobivat.

Telkkonnad jagunesid loogiliselt – Andero telgis ööbivad grupi kõige noorem naine ja kaks kõige nooremat meest (ehk siis Airi, Aare ja Karu) ning Tom`i telgis on Siivi, Andero ja Tom. Loogiline ju.

Muulade omanik käis igaks juhuks küsimas, et mis kell me homme hommikul tema loomi vajame. Ütlesime moslemile, et meil ei ole niimoodi kombeks ja tassime varustust ise, sest oleme tugevad. Ta arvas, et Damavand on tugevam. Selles oli tal õigus ning keegi ei vaielnud enam. Tegelikult ei rääkinud me temaga mõnda aega üldse ja siis ta lahkus.

Meie jäime. Ja vaatasime üles mäetipu poole, sest hoolimata saabunud pimedusest oli umbes 5200-5300 meetri kõrgusel näha kahte pealambiga laskujat. Erilised oinad. Leidsid ikka aja. Lisaks sellele, et nad olid hommikul arvatavasti väga hilja üles minema hakanud, said nad laskumisel hakkama ka sellega, et läksid teineteisest lahku. See tegi murelikuks, sest nad tundusid isegi kaks kilomeetrit madalamalt vaadatuna idiootidena. Ja idioodid saavad mägedes tihti surma ning tekitavad paljudes arusaama, et kõik mägironijad on idioodid.

7-8 SEPTEMBRI VAHEL
Aare ja Karu

Sellest kahe päeva vahelisest perioodist on erinevaid versioone. Meie, mu kallis noor lugeja, vaatleme lähemalt kahte neist.

Aare versioon:

Aga tegelikult juhtub ka öös asju ja ma usun, et sellega nõustuvad kõik, isegi need kellel ei juhtu (esimesena meenub naabertelkkond J ).

Mägedes on selles mõttes sageli nii, et kaaslastele saab tähed ja kuu kokku lubada, sest nad on ju kilomeetrite võrra lähemal, kui kodusel Eestimaal olles. Päike kustub võrreldes kodumaaga ikka päris äkki ära ja siis tulevad nähtavale tähed ja kui on õige aeg, siis ka Kuu. Juhtus nii, et meie telkkonnast olin mina, Aare, see, kes jagas sellest tähistaevast kõige rohkem. Tagantjärele mõeldes võisid vanemad telginaabrid muidugi mulle sellise mulje jätta, et ma ennast vähem lollina tunneksin, aga jään siiski tuginema faktil, et ma tõesti tean teistest rohkem. No ja siis ma seal seletasin, et kus on Suur Vanker ja kuidas leida Põhjanaela ja sealt omakorda Väikest Vankrit jne. Meeldejääv oli see, et Põhjanael istus täpselt vulkaani tipu kohal ja Suur Vanker toetus enne mäe taha kadumist oma tagaratta mäe nõlvale. Ja Linnutee oli võrreldes Eestiga heledam ja pikem.

Aga ega siis kõigil on omad eredad hetked. Karu näiteks sai hiilata siis, kui me magamiskottidesse olime pugenud ja plaanisime uinuda. Nojah, „hiilgama“ on selles mõttes väheke halb sõna, sest tegelikult jäi telk ikka kottpimedaks. See selleks. Karu alustas siis oma lakkamatust varasalvest igasuguste lugude ja juttude vestmist. Me Airiga proovisime ka mõne jutu vahele põimida, aga see  vaheldus võis näha välja selline, et Karu rääkis viis lugu, Airi ühe meditsiinilise loo, siis Karu jälle kaheksa oma lugu ja siis mina ühe teaduslik-õpetliku loo ja siis jälle Karu jne.

Kõik lugejad tabavad end nüüd mõttelt, et no kuule, nii palju lugusid ei jõua ju magamiskotis kuulata pärast väsitavat päeva ja kindlasti jäite ammu magama, nagu juhtus Blangu jalamil Aarega (lugu, mille kohta leiate rohkem infot Karu kodulehelt www.karuandres.com ), aga võta näpust – jõuab küll! Karu ise oli see, kes pärast tunnipikkust vestmist esimesena magama jäi. Ja kõigile lihtsalt väike vihje: Karu norskab! Aga minul ei tulnud und. Keerutasid ennast tavapärases rutiinis korra paremale küljele, siis vasakule, korraks kõhuli ja siis selili ja siis vasakule küljele ja kõigi loogikareeglite järgi peaksin siis magama, aga ei. No ei tule und. Proovid uuest kombinatsiooni läbi – ikka ei midagi. Kuuled kuidas kõrval Airi mõnuga nohiseb, Karu norskab, aga ise lased nagu vurrkann. Hommikul äratuse ajal tõused lihtsalt istukile, vaatad unise näoga ringi ja ronid telgist välja, endal tunne, et mitte tundigi pole maganud. Julm. Õnneks selgus peagi, et Airil on täpselt sama jama ja tundmine, et ta on ainus, kes magada ei saa. See lohutab pisut ja annab vihje, et mingid minutid siiski magatud on. Eriti heameel on meil Airiga kuulda naabertelgi romantikute juttu, kuidas nad koos olid käinud öösel tähti vaatamas, õigemin kuidas Siivi oli Toomast häälekalt teavitanud langevast „tähest“. Hoidku jumal meid tõelise langeva tähe eest! Meie Airiga seda ei kuulnud!! Järelikult magasime. Jeee!

Karu versioon:

Tom`i telgi inimesed tiksusid vaikselt magama ja noored tegelesid sellega, millega ikka – vaatasid tähti. Sealjuures jagunesid mehed oma tüübilt kaheks: Karu rääkis Airile igasugust romantilist ja samas sisutut soga ning Aare andis nagu muuseas kõigile tähtkujudele nimed. Et kumb edukam oli? Kumbki.

Juba telgis olles rääkisid pikemad (Airi ja Karu) korvpallist ja ülejäänu(s) hokist. Enne uinumist proovisid Aare ja Karu seda, mida siinsetel tänavatel pidevalt näha saab – meestevaheline suudlemine põskede kokkupuute teel seeriaga paremad põsed – vasakud põsed – paremad põsed. Ei olnudki nii mõnus.

Karu magamist tihtilugu saatva norskamise ja kohalike koerte aktiivse infovahetuse tõttu tegeles Airi sellel ööl telgis peaasjalikult pöörlemisega ning ei maganud enda arvates üldse. Hommikul selgus, et ka Aare väga ei maganud ning üritas Airile oma pöörlemisega märku anda, et nad on nagu ühtekad. Airi ei saanud aru.

Igatahes tegelikult nad pidid vahepeal ikkagi ka magama, sest kumbki neist ei kuulnud, kuidas Siivi ja Tom teadagi miks öösel kahekesi koos oma telgist välja tulid ning langevat tähte nähes ühest suust kilkama hakkasid. Selles mõttes ühest suust, et kilked tulid ainult Siivi suust.

Me võime ainult ette kujutada, kuivõrd õnnelik Andero sellel hetkel oli. Üksi. Välismaal. Suures telgis.

8. SEPTEMBER, kolmapäev
Aare

Ja jõuamegi oma eluoluga järgmisesse päeva. Ilmselt ei tasu pikalt kirjutada rutiinsetest tegudest, mis tõustes on vaja toimetada. Teate isegi ja kujutage ette ja kui ei tea, siis ilmselt te seda päevikut ei loe ka.

Mulle ikka meeldib see vanarahva ütlus, et hommik on õhtust targem. Isegi väikese tähega kirjutatuna. Ka seekord pidas see paika. Tom tuli hommikupudru ajal lagedale uue plaaniga. Et mis siis oleks, kui tõuseks täna osa tiputõusuks vajaliku kraamiga juba 4200 peale, viiks sinna ka Karu väikese telgi, vaataks natuke ringi ja tuleks siis 3000 peale tagasi. Ja siis järgmisel päeval puhkaks siinsamas 3000m peal. Mina vastu ei vaielnud. Teised ka mitte.

Tõmbasime pudru sisse, leidsime vajaliku varustuse (peamiselt toit, gaas ja kassid), pakkisime kaasa ja alustasime tõusu. Õrnema soo õlule jätsime osaliselt vastutusekoorma, rohkem ei midagi. Esimesed ajalõigud (45 käimist ja 15 puhkust) seiklesime kuuekesi koos, hiljem millegipärast eraldusid esimesse gruppi Karu, Aare, Airi ja Siivi ning vaiksema tempoga tulid Tom ja Andero. Mägimajani jõudes hingeldasime julgelt sisse ja kel pilk selgem vaatas majas ringi ja uuris mis müümalas pakutakse ja mis hinnatase ka on. Rahvas, kes majas parasjagu lõunasööki lõpetasid, pakkusid sooja jooki ja küpsiseid, mida hiljem ka ise juurde ostetud sai. Karu oli tubli ja jooksis maja läheduses ringi ning juhtumisi tuli välja nii, et sattus Tomile ja Anderole vastu ja juhatas nad lihtsaimat teed mööda majja.

Maja läheduses oli kohalik RMK käepärastest vahenditest ja metallvõrkudest teinud enam-vähem horisontaalsed terrassid, millele oli mugav telke püstitada. Valisime ühe sellise välja ja ladustasime oma kraami varuks võetud telki. Telki püsti ei hakanud panema, sest tuul oleks võinud sellele liiga teha. Ladusime kivid lilhtsalt raskuseks peale. Kui tõustud sai veel enam vähem ühise grupina, siis alla kabetas küll igaüks omas tempos. Karu, vana laskumispede, kasutas seda ära ja jäi kõige kauemaks 4200 m peale ning kihutas siis kõigist mööda ja jõudis esimesena alla. Mina hoidsin end Tomi sappa, set meie, „põlvevennad“, ei saanud lihtsalt tehnilistel põhjustel kiiresti laskuda. Minu poolt opereeritud ristand pluss laskumiseks täiesti ebasobiv Nike toss ja Tomi poolt kulunud põlved, mida ta spetsiaalsete sidemetega töökorras proovib hoida.

Aga Karu kohtus alla jõudes üllatusega. Nimelt ootas teda enne meie laagripaika jõudmist teepeal ees meie prügikott ja mõlema poti kaaned. No ei tea, kas olid kohalikud koerad neid hirmutanud või mis, aga Karu nähes hüppasid nad rõõmust talle sülle! Tegelt ka! Telkideni jõudes avanes vaatepilt, mille fikseeris ka Karu kaamerasilm, seega kellel neile juurdepääs, eks vaadake. Lühidalt, noorte telk lebas ebaloomulikus asendis, kuna tuul oli seda mitu meetrit vanade telgist eemale nihutanud, kuigi seljakotid (3 tk) ja ühine söögikama olid seal sees. Aga mulle tegelikult isegi meeldis, sest nüüd avanes meil võimalus paigaldada telk horisontaalsema pinna peale. Ma käisin selle asukoha juba esimesel püstitamisel välja, aga siis ei leidnud see grupi poolt heakskiitu. Teisel katsel õnnestus läbi suruda. Uueks kohaks sai betoonpunker-köögi läheduses olen kiviklibune plats, mida sai mugavalt veel tasasemaks timmida. Kusjuures vett täis plastpudeliga saab isegi mingisuguse ettekujutuse pinna horisontaalsusest, sest silma järgi mägedes kallet väga lihtne määrata ei ole.

Aga õhtusöök, vabandage väljenduse pärast, läks perse. Juba enne söömist. Proovisime, no mis „me“ – Karu ju oli tubli ja kokkas enamuse kordadest, pastat teha, aga tähelepanu hajumisest tingituna tuli sellest selline soe jahukäkk, mida siis konsrevi ja ketsupiga makku meelitasime. Väidetavalt sai viga tehtud sellega, et pasta sisestamisel ei sagatud piisavalt ja äkki ka vesi ei olnud vajalikul temperatuuril. Vaatamata toidu maitseomadustele laekus õhtusööki takseerima paar kolm kohalikku karjakoera, kes siis vastavalt julgusele või selle puudumisele end õhtustajate seltskonda proovisid sulandada. Ei saanud nad enne midagi, kui kõik grupi liikmed olid kinnitanud, et kõht on täis ja juurde ei soovi.

Meie laagris viibimine ei jäänud märkamatuks ka muulamehele. Nüüd juba võib öelda, et lolli järjekindlusega tuli ta oma teenust pakkuma, sest no ei ole ju võimalik, et ise omad kodinad seljas mäkke tassite!! No kuule, jäta juba!

Meelelahutust  palju ei olnud. Peitust ei hakka ju mängima, jalgpallist rääkimata. Aga elevust hoidsid üleval meditsiinilised testid. Paar korda päevas tõi Airi välja spetsiaalse diagnostikavahendi, mille võimekus lubas määrata sõrme otsast pulsi sageduse ja hapniku sisalduse veres. Toon siinjuures ära selleõhtused verenäidud – Karu 88, Tom ja Andero 90, Airi 91, Aare 93, Siivi 96. Kahju, et Airi ei kandnud selle juures seda kõigile meeslugejatele silme ette tulevat kostüümi, mida ollakse näinud neil .xxx saitidel. Naislugejate kohta minul andmed puuduvad.

Ja ega siis midagi, rutiinsed õhtused tegemised ja  jälle telki magama (vt. lõiku enne tänast päeva).

9.SEPTEMBER, neljapäev
Karu

Puhkepäeval on teatud rõõmud. Näiteks ei pea vara tõusma ja ronima hakkama. Rutiini sekka eksivad samas ära mõned tegevused, millega raskemal päeval ei viitsi tegeleda. Aare näiteks kirjutas üles märksõnu esimeste päevade kohta, et hiljem oleks hea seda sama päevikut kirjutada. Holmberg jällegi käskis iga natukese aja tagant verd kontrollida. Et ta veidi rõõmsam oleks, siis toon siinkohal välja puhkepäeva hommikused verenäidud – Aare 89, Tom ja Karu 90, Siivi ja Airi 92 ning suveräänne liider Andero lajatas läbi matka paremuselt teise tulemuse (94).

Naised võtsid vahepeal igasuguste pilkude eest varjatult päikest ja mehed läksid poe juurde õlut jooma. Et keegi valesti ei mõistaks – õlle all pean silmas neid kergelt õllemaitselisi ilma alkoholita karastusjooke, mille peal ilutsevad õunte, pirnide, maasikate jms pildid. Ja pood oli meilt igaühelt 50 dollarit küsinud moslemi plekist ja puidust kuut, mille seest eelpool mainitud joogid välja tulid. Manustamine toimus sealsamas poe juures varikatuse alla ehitatud lavatsitel, sest päikese käes oli eestlase jaoks liiga kuum.

Mingil hetkel väljus meie kõrvalt Land Roverist suhteliselt ebastabiilse liikumisega mees. No teate küll – see haigus, kus enam ei kontrolli oma lihaste tööd päris täpselt. Meie juurde istudes rääkis ta kõikidest asjadest, mis tal on (auto, teine auto, võõrastemaja, naine jne) ja pakkus igatsugu teenuseid. Vaatasime koos temaga märkmikut, kus sees olid vabas vormis kirjatööd teda külastanud välismaalastelt. Peamiselt kiitvad. Ning samuti vaatasime üheskoos tema albumit ning tegime pilti. Saime teada ka mehe nime. Loomulikult ei olnud see üllatav – Mostafa. Õlle kõrvale uudistasime veel 3000 m peale einestama tulnud huvitavat paari. Huvitavat selles mõttes, et naine oli noor ja ilus, kuid mees jällegi vanem ning Iraani kohta üsna jäme. Erakordne oli just see jämedus, sest sellisele vaesemale maale omaselt ei ole Iraanis eriti jämedamaid inimesi. Just mehi. Naised ikka lähevad ühel hetkel voluumikamateks.

Naised lõpetasid motivatsiooni puudumisel päevitamise, sest keegi ei tulnud vaatama ja mehed lõpetasid õlle joomise, sest see ei tekitanud peas meeldivat suminat.

Edasi pakiti järgmiseks päevaks kotte, pandi valmis paar kilekotitäit üleval mittevajalikke asju poepidaja hoole alla andmiseks ja mina mängisin Aarega kaarte. Edukalt.

3000 peale saabus grupp sakslasi ja nad sättisid ennast elama ühe betoonmajakese katusele ülaltpoolt avatud peldikute kohale. Sõid seal ning samal ajal käisid ülejäänud matkajad neist kaks meetrit allpool number kahel.

Soola kogus söökides vähenes tasapisi, sest muidu võib sattuda Holmbergi viha alla ja seda ei soovita ma küll kellelegi. Mitte, et ta lööks.

Õhtune vereedetabel oli selline:

Viiendat ja kuuendat kohta jagasid tulemusega 88 Airi ja Tom.

Neljandale kohale platseerus 89-ga Karu.

Kolmas koht Siivile 90-ga.

Teisele kohale üllataja Aare – 91 polnud noore sportlase kohta sugugi paha.

Ja ilma üllatusteta – esimesel kohal endiselt Andero. Seekord 93-ga.

Meist 70 km eemal võttis Tina juukseid katva rätiku peast ja laskis riietel mööda siidist nahka põrandale libiseda. Seejärel käis ta pesemas ning pärast juuste kuivamist Iraani Entsüklopeedia II köitest Eesti kohta info lugemise ajal uinus oma baldahhiiniga voodis nii, nagu seda ainult puhta südametunnistusega neiu teha saab.

10.SEPTEMBER, reede
Karu

Täna lähme 4200 meetri peale elama. Ideaalis kolmeks ööks. Vajadusel kauemaks ka.

Minekule sätiti täpselt nii, kuidas valmis jõuti ja kuuekesi koos olime rajal vaid teise peatuse ajal. Üles jõudsid esimesed (Airi, Aare ja mina) umbes kolme tunniga. Telkimisplatsil tegeleti peamiselt venitamisega ning molutamisega. Kui kõik üles jõudsid, siis pandi telgid selliselt püsti, et Tom`i telk oli madalamal platool, järgmisele tasandile jätsime vaba platsi köögi ja lao jaoks ning Andero telk oli köögist aste ülalpool. Köögi ehitasime seekord kahekesi Aarega Airi näpunäidete järgi.

Tegime teed ja süüa. Liha seedimine nõuab hapnikut keskmisest palju rohkem, kuid me ei muretsenud ja valmistasime seekord makarone kuivatatud veiselihaga. Päris hea oli. Sakslased jõudsid kah üles ning nende giidid püstitasid kiiresti suure telgi ning panid valmis pika laua. Ja selle taga nad varsti istet võtsidki ja asusid oma kolmekäigulise õhtusöögi kallale. Meid ei kutsutud. Solvunult käisime majas küpsiseid ja virsikukompotti ostmas ning rääkisime tavalisest palju rohkem juutidest ja Hitlerjugentist.

Poti pesemise ajal kõrvetas Airi kätt, sest Aare ei lasknud tal rahulikult pesemisele keskenduda ning sonis erinevatest tähtkujudest ja skautide ööelust.

Mina jäin vahepeal telgis magama ja lasin mõnuga niiti. Et väljas oli pärast päikese loojumist üsna külm, siis ronisid hiljem kõik telkidesse tukkuma. Õhtul tõusti vaid selleks, et veel teed juua ja kuu kõrval säravat väga heledat tähte vaadata. Samal ajal tulid meie naabrusesse mõned Iraani naised ja võtsid kontakti. Saime teada, et nad elavad suhteliselt Afganistani piiri ääres. Küsisin neilt, et kas Kabul on kiviga visata? Mingil ajaloolisel põhjusel muutis kivide viskamisest rääkimine neid tähelepanelikuks. Huvitav. Lahkusime siiski rahumeelselt.

Väljakäik asus suure maja kõrval. Viimase boksi aknalaual on muide paberirull, kui keegi sinna sattuma peaks. Meie omad käisid järgmistel päevadel ainult viimases boksis, sest paberiga oli kõigil kuidagi halvasti.

Enne uinumist sidus Aare oma buffi otsa sõlme, et mind vajadusel peksta. Vajadus tekkis tavaliselt siis, kui ma selja peal magama jäin.

Öösel tahtsid mingid kohalikud mäest laskunud ronijad oma telgi meie kööki üles panna. Andsin neile erinevaid põhjuseid, et miks nad ei peaks seda tegema (maapind kaldu, vähe ruumi, ma norskan, sakslased võivad kogemata öösel meie pähe hoopis neid rünnata, tõuseme vara jne). Läksidki mujale. Tore.

Homne plaan on tõusta umbes 4800 meetri kõrgusele ja vaadata lähemalt jäätunud koske. Ning ülehomme võiks olla tipupäev. Kui esimesel katsel ei õnnestu, siis võib uuesti proovida esmaspäeval.

11.SEPTEMBER, laupäev
Aare

Meie Iraani reisi mägimatkalise osa täispöörded on saavutatud. Ärkasime vara ja kõrgel. Plaanid olid suured ja taganemisteed õhkõrnad. Tänase päeva plaani lugeja juba teab, seega ei hakka kordama, et oli plaan aklimati eesmärgil tõusta 4800-4900 meetri kõrgusele, kus teadsime asuvat „aissfooli“.

Kuna päeviku kirjutamise tempo on pehmelt öeldes normaalne, siis ega eredaid hetki jääb mälestustes aina vähemaks. Jäävad ainult üksikud ja nendest siis proovingi päeva sündmustiku kokku kribada.

Aga üks oli kindel, minul hakkas enesetunne sandiks minema. Siin hakkas ilmselgelt tunda andma pidev öine rullimine magamiskotis ja kõrgus. Teised meie grupist ei kurtnud millegi üle, kui, siis ainult toidu soolasuse üle. Aa, siiski! Anderol oli Siivile ka ikka aeg-ajalt midagi öelda, aga sellest meie, noorte, telkkond ei saanud „aru“.

Isiklikus plaanis oli mul positiivne see, et aklimati tõusule ei antud mulle seljakotti kaasa. Nojah,  samas, ma ei olnud ainuke, kes ilma seljakotita ülespoole läks. Sinna ei olnud ju lihtsalt midagi eriti vaja viia. Natuke vett ja toidupoolist.

Rada iseeneset ei olnud tõesti midagi keerulist, selles suhtes pidas meie varasem informatsioon paika.  Tõusunurgad varieerusid samuti hästi käidava nurga piirkonnas. Põhilise pinge andis seekordsele tõusule taas altimeetrite tulemuste võrdlus. Ma ei taha liialdada, aga üha rohkem hakkas tunduma, et minu Suunto on pisut täpsem, kui Toomase Suunto. Aga see selleks. Mul oli küll peavalu ja enesetunne sant, kuid niipalju ma ikka seda maailma veel adusin, et selleteemalist vaidlust grupijuhiga ei alustanud või kohe kindlasti ei viinud lõpuni.

Kose juurde me kusjuures välja ei läinud. Nägime teda nüüd küll üsna lähedalt, et nagu oluliselt lähemalt kui laagrist, kuid sellega see ka piirdus. Lisan veel, et mina suutsin oma kõrgusrekordi püstitada ja Karu trügis ikka kõigist meist kõige kaugemale, seega olime üpris rahul. Tõusmise tempod ja laskumise tempod olid taas erinevad, kuid lõunapausiks saime kõik kenasti ülevalpool 4800 meetrit kokku.

Gena, gena nagu saarlased tavatsevad sel puhul öelda! Päike siras ja soojendas meie valutavaid päid, vaated mägedele hingematvad ja mitte miski ei ennustanud halba homseks planeeritud tipupäeks.

Paar ohumärki siiski oli mul endal küll. Mitte ükski lühisõnum ei olnud tervel meie grupil kodumaa vahet liikunud pärast seda, kui olin alumises laagris aktiivse sõnumineerimisega organiseerinud kodumaal ühe Sakasamaa jalgpalliklubi särgi ostu ja Kadakasse (kodu Kadaka puiesteel) toimetamise ja õhtul magama minnes oli enesetunne pärast virsikukompoti söömist päris heaks läinud.

12.SEPTEMBER, pühapäev
Karu

Virsikud… Need olid tollel hetkel ikkagi maailma parimad. Mina ei oleks osanud eelmise päeva lõppu ilusamat meenutust panna. Ausõna.

Hommikul (väikese algustähega) oli karm reaalsus tagasi, sest kui pool viis ennast üles ajasime, siis panin ma lihtsalt mõlema priimuse peale vett keema ning kui mullikesed pinnale tõusma hakkasid, siis valasime vee „Adventure Food`i“ kottidesse ning ootasime paki peal nõutud minutid. Siis asusid Andero, Toomas, Siivi ja Karu sööma. Aare oli ennast aga öösel uriini korduva väljutamisega üsna ära kurnanud ning neljast kilomeetrist kõrgemal tähendab see tihti üsna olematut söögiisu. Talle sekundeeris mittesöömise osas Airi, kes oli öösel taaskord matil pöörelnud, keerelnud ja väänelnud.

Verenäite täpselt ei mäleta, kuid Aarel oli igatahes kehvemaks läinud.

Kotid jagasime koos ühiste jookide, söökide ja riietega laiali parema enesetundega tüüpide vahel. Välja arvatud muidugi Siivi söögid-joogid ja muu. Sest Siivi pani oma asjad oma kotti. Ei rohkem ega vähem. Enesekeskne, küsite? Jah, seda küll.

Ja siis (veidi enne kella kuut) hakati vaikselt minema. Siivi kõigepealt, siis Airi ja Aare, seejärel Toomas ja Andero. Mul läks veel veidi sättimisega aega ning samuti oli väike dilemma, et kas jätta osa läbitöödeldud toitu peldikusse või võtta kaasa. Lõpuks valisin raskema tee, sest kaaslased tundusid juba üsna kaugel olevat.

Jõudsin tasapisi teistele järele. Tundus, et kõik liikusid normaalselt. Ebanormaalselt tõusid ülespoole hoopis mingid kohalikud tüübid, kes karjusid kogu aeg üksteisele midagi ebavajalikku. See häirib, sest kui mingil hetkel on reaalne vajadus neid näiteks kivivaringu eest hoiatada, siis nad reaalselt ei kuule seda. Paar tüüpi laulis vahepeal. See ei häirinud niiväga, kui karjumine. Aga veidi (puht` kadedusest) ikka, sest enamus ronijad liiguvad ülespoole siiski oma „punase“ piiri läheduses ning ei suudaks samal ajal veel rahvuslike löökviise laulda.

Umbes 4900 meetri peal jagunesime spontaanselt nii, et Airi ja mina läksime kõige ees, Siivi liikus omas tempos kusagil meist veidi tagapool, Aarel läks enesetunne halvemaks ja ta võttis piltlikult Anderol hammastega persest kinni ning ei lasknud enam lahti. Ning neist omakorda veidi tagapool tuli Tom. Vahepeal oli valgeks läinud ning pealambid panime kotti. Nägime ka midagi selle mäe kohta uut – altpoolt tõusid pilved mööda nõlva aeglaselt ülespoole. Eelmised päevad olid olnud täiesti pilvitud.

Ainukene koht tõusul, kus kõik neli jäset korraga tööle tuleb panna, on umbes 5100 meetri peal. Pärast seda on tõus selline vulkaanile omase laugema nurgaga. Ületada tuleb ka mõned lumelaigud, kuid vähemalt meil ja septembrikuus mingit erivarustust tarvis ei olnud. Vahel aga olevat ka kasse ja kirkat vaja, räägivad teadjad.

Meie liikumistes suuri muutusi ei toimunud. Ainult Siivi liikus nüüd vaheldumisi Airi ja minu ees ning siis jälle taga. Ja loomulikult meie vahe Andero ja Aarega ning omakorda nende vahe Toomasega venisid pikemaks.

Meid oli hoiatatud, et vahetult enne tippu on päris palju väävliaure. Oligi. Napilt 20 meetrit enne tippu jõudmist keerab tuul vahepeal aurud otse tõusjate peale. See on päris karm, sest nagunii oled üsna hingetu ning siis pakutakse sulle veel väävlit. Enamik inimesi veedab osa aega kummuli maas. Nii ka Airi ja Karu. Siivi pääses mõni minut varem veidi kergemalt.

Üles jõudsime umbes keskpäeval. Tipp oli, nagu vulkaanidel tavaliselt ikka, kraatri serval. Selles mõttes on mul erandiks olnud ainult Assooridel asuv Portugali kõrgeim tipp Pico Alto, kus vanasse kraatrisse oli hilisema purske käigus tekkinud uus koonus, mis ulatus kraatri servadest mitukümmend meetrit kõrgemale. Damavandi kraater on selline väiksemat sorti, umbes sajameetrise läbimõõduga. Tipus on päris mõnus, sest kõrgeimast kohast paar meetrikest allpool on tekkinud selline looduslik tuulevari suurte kivimürakate vahel. Seal puhkasimegi ning muidugi tegime pilte ja imetlesime (kergelt kerkinud kulmudega) kivide külge naelutatud lammaste muumiaid. Neid on seal mitu. Samuti oli meiega koos üles jõudnud päris hulk ronijaid. Sagisid ringi ja kilkasid. Vaadet ümbrusele ei olnud, sest pilved olid alt täitsa tippu välja jõudnud. Kahju.

Mul oli selle tipuga ka üks missioon – nimelt tõin ma sinna Eestist ühe kivi, millele oli peale kirjutatud „E“. Siinkohal tervitan Hannot ja Karinit. Kes teab, see teab.

Pärast poolt tundi üleval tahtsid naised alla minema hakata ja mina plaanisin teisi ootama jääda. Samas aga nägime Anderot ja Aaret tulemas ning kuna Aare ei tundunud eriti värske, siis ma palusin doktoril (Airi) igaks juhuks meiega üles jääda. Ta jäigi. Siivi laskus üksi edasi.

Erinevalt Anderost oli Aare näost hall, kuid tasapisi tuli tal eluvaim sisse tagasi ning et kõik oleks tasakaalus, siis läks hoopis Airil olemine halvemaks. Siinkohal oleks paslik mainida, et nii Siivi, Airi, Aare kui ka Andero tegid täna oma uue kõrgusrekordi.

Kuna Tom`i ei paistnud, siis hakkasime kõik neljakesi laskuma. Pärast esimesi kümneid meetreid pidin ma korra veel tagasi tippu minema, sest üks ligi kuuekümnene provva jäi väävliaurude kätte ja tegi maas lamades väga minekul inimese hääli. Võtsime ta koos tema abikaasaga kahe vahele ja vedasime üles värskema õhu kätte. Ise olin ka jälle täitsa võhmal paariks minutiks. Provva abikaasa tuli ligi ja siis ma sain teada, et mis tunne on panna Iraani mehega põsed vastamisi. Algul paremad, siis vasakud, siis jälle paremad.

Saime koos laskuda umbes veerand tundi, kui Tom vastu tuli. Nägi üsna hea välja. Tõrjus naeratusega ettepanekud teda ootama jääda ning rühkis vaikselt edasi. Väga ei muretsenud, sest tal on meist ju kõige rohkem kogemusi ning lisaks veel altimeetriga kell ning geps.

Aare olek läks jälle halvemaks ning Airi oma seega paremaks. Andero libises vaikselt eest ära ning kadus ühel hetkel pilvedesse. Hiljem kuulsime, et päris üksi ta siiski ei olnud, vaid laskus koos teiste ronijatega.

Meie kolmekesi võtsime väga rahuliku tempo, et Aare oma hiljuti lõigatud põlvele ning Airi oma kümneid tuhandeid maksma läinud välimusele midagi paha ei teeks. Järsu koha ületamise järel laskusime peamiselt kahe ribi vahelt mööda rusu allapoole. Vahepeal otsisime ribide pealt ka rada, kuid ei leidnud. Airi pabistas veidi (või noh, olgem ausad – kogu aeg), et kas me oleme ikka õigel teel. Ma siis lõpuks ütlesin, et nüüd lähme siit otse, sest põhimõtteliselt läksid kõik need ribid välja peaaegu ühte ja samasse kohta ning lisaks oli meil Aare kella näol olemas altimeeter. Seega äärmisel juhul peame 4200 meetri peal veidi horisontaalis edasi-tagasi käima ja laagrit otsima. Seda siiski ei olnud vaja, sest mingi aja pärast tundsin ära koha, kus rada altpoolt tulles ribile keeras. Seega täiesti õige koht. Aare (kes muide ei jätnud kasutamata ainsatki võimalust selg maha panna) altimeeter näitas mõne aja pärast, et oleme laagri kõrgusel ning udus hakkas paistma suur maja. Lähemale minnes osutus see mitte eriti suureks kiviks. Udu, raisk. Õige majani jõudsime umbes viie minuti pärast. Siivi ja Andero olid juba õnnelikult telkide juures.

Andero tõi vett ning keetsime teed. Aare kobis telki, olles eelnevalt teinud uue rekordi verenäitude poolest – tubli 65. Teistel näidud normis, seal kusagil 80 ümber. Ootasime Toomast ja puhusime juttu. Üks kohalik giid läks mööda ja ütles rõõmsal meelel Airile:“Your husband is coming!“ Airi vaatas ootusärevalt ülespoole, et näha seda ilmutist udu seest välja astumas, kuid asjatult. Peagi selgus, et giid ajas lihtsalt Siivi ja Airi segamini. Mõnel maal oleks sellise segamini ajamise eest lõuga saanud. Aga hea uudis oli tegelikult see, et Tom on varsti tulemas.

Airi süda oli paha ja ta otsustas võimaliku oksendamise ajaks teised riided selga panna ning ronis telki. Välja enam ei tulnud. Nojah. Aare ju oli ka seal…

Toomas saabuski koos pimedusega ning nägi kehvem välja, kui kümme aastat tagasi. Teed ei joonud. Jõi ainult keedetud vett. Saime lõpuks ometi kõik üksteist tipu puhul õnnitleda.

Öösel kuulas doktor paar korda, et kuidas Aare hingab. Hingas nii, nagu oskas. Vaiksemalt, kui Karu.

13. SEPTEMBER, esmaspäev
Karu

Hommikul nõustusid juba enamus sööma, kuid mitte palju. Seega jätsime osa toitu siiski maha. Sõna otseses mõttes. Nimelt puistasime kaerahelbed kivide vahele hiirtele. Konserve jällegi üritasime kohalikele muulameestele pakkuda. Tegid näo, et tahavad. Tegelikult ei tahtnud.

Ega me peale laagri kokkupanemist ei venitanud. Aare enesetunne oli endiselt halb ja ta hakkas kõige varem laskuma. Keeldusime ühiskondlike kilosid talle kaasa andmast. Sest siiani pole ta kordagi oksendanud ja me tahtsime, et nii jääkski.

Teised sättisid samuti minekule, kuid mul ja Airil ootas ees veel fotosessioon Iraani lipuga. See lehvis nii ilusa nuki peal, et patt oleks olnud seda feimi huvides mitte ära kasutada. Siis läks ka Airi alla ning mul hakkas väga kurb üksinda. Õnneks meenus, et all saab ühe dollari eest õllemaitselist limonaadi ning juba ma läksingi.

Alla poe juurde jõudes ei tulnudki kaua oodata, kui viis kuuest (kõik peale Siivi) kenasti koos olid. Jõime jooke, tõrjusime vaikselt pakkumisi öömajale ning vestlesime sakslase ja austerlasega. Sakslane teadis Eesti kohta kuidagi jube palju. Hiljem avaldas, et ta olla Eesti naist saanud. No leidis ka asja, millega laiata… Kes meist poleks! Austerlane oli tagasihoidlikum. Ka riietuselt. Tema särk näiteks paljastas läbi erinevate aukude keha just täpselt niipalju, et Airile piisas ja meie jaoks oli paljuvõitu. Nad juba paar kuud sõidavad autoga ringi ning on muuhulgas ka Araratile tõusnud. Tehrani näiteks sattusid nad ramadani lõpus ning seal oli süüa saamisega alguses ikka päris halvasti olnud. Aga jäid ellu.

Aare enesetunne paranes järjest ja Andero proovis meile öömaja välja rääkida. Poepidajaga sai kaubale ja muulaomanikuga mitte, sest tema võõrastemajast olla mõned külaliste asjad vahel ära jalutanud.

Ja Siivi ei tulnud ikka veel. Mõtlesime, et kas ta jäi kuhugi päevitama või juhtus midagi, kuid vastust kohe ei saanud. Saime aga transpordiks endale väikese kastika. 5 dollarit nägu küllasõidu eest. Sobis.

Lõpuks Siivi tuli ja ronisime auto peale. Muulaajaja ei olnud veel ikka aru saanud, et me tema juurde ei tule ning ronis ka kasti. Poepidaja jälitas meid oma motikal ning lõpuks ütlesime muulamehele, et kas ta ikkagi saab aru, et me tema juurde ei tule. Ta küsis, et kuhu siis ning vastasime, et poepidaja juurde. Seepeale ütles muulamees, et tollel ju polegi võõrastemaja. Lasime neil omavahel klaarida ning jätkasime siis tolmust sõitu küla suunas.

All selgus, et lähme pärast erinevaid võimalusi ikkagi vana Kõveriku ehk Mostafa juurde, kes oli selle üle ütlemata rõõmus. Tal oli pool suguseltsi külas ning loomulikult tegime nende kõigiga pilti. Ja rääkisime Iraanist ja Eestist. Mõned noored naised olid päris ilusad. Ma ei salga.

Mostafa võõrastemaja tähendas tegelikult ühte suurt köök-tuba ja väikest garderoobi. Vaibad olid maas ning sättisime oma magamisasemed sinna peale. Köögis oli laud koos toolidega ja katlaruumis dušš. Peldik väljas linnupuuri kõrval. Iraani kohta päris puhas, muide.

Järgmiseks sõitsime Mostafa Defenderiga naaberkülla väävlivanne võtma. See oli päris huvitav koht ning tükk aega ei saanud me vannide süsteemist aru. Lõpuks kõik selgines ja asusime ennast kasima. Airi rumala peaga liigutas oma vanni põhjas olevaid kihte ning sellele järgnes tema kiire väljumine. Ei tea, miks. Ma olin samal ajal Aarega teises privaatses ruumis. Nagu ikka, saime ka siin tähelepanu nautida, sest vannide ooteruum oli alumisel korrusel ning kahe ülemise korruse verandadelt said kõik soovijad meid takistamatult vaadata. Üritasime seetõttu hästi lahedad välja paista.

Einet võtsime Mostafa sõprade pubis. Meie sisenemise peale kamandati kõik kohalikud sealt välja. Sõime kebabi ja muidu liha ning jõime teed. Fotoaparaatide omanikud käisid külatänavatel pilte tegemas ja Mostafa sai herilase käest nõelata. Näppu.

Sõit tagasi oli põnev, sest roolis oli ju mees, kes ei kontrolli päris täpselt oma lihaseid. Kui jalg pedaalil ei püsinud, siis ta vahepeal tõstis selle käte abil sinna tagasi. Ning kui jalg ei suutnud üksinda pedaali alla vajutada, siis aitas käega kaasa. Kurvid sõitis Mostafa laiaks ja samal ajal muidugi suhtles meiega, et igavat kurvilist mägiteed jälgima ei peaks. Ent tagasi jõudsime ikkagi ühes tükis.

Õhtu eel tegime kohalikus külas jalutuskäigu, ning osad meist astusid sisse mošeesse. Seal oli hea rahulik ning ainult üks vanahärra. Meie väljumisel viitas ta kuhugi suunas ja tegi kummarduse. Ma kummardasin talle vastu, kuid siis sain aru, et ta ei mõelnud päris seda. Täpsustamisel selgus, et ta tegi enne väljumist kummarduse hoopis Iraani usuliidri fotole seina peal. Tegime ka. Huvitav, kas ta on kohati tähtsam, kui Allah?

Andero suhtles Tina`ga ja tellis meile homseks bussi matkakeskuse juurde.

Mostafa näitas taas albumeid ning andis mõista, et kui meil midagi üle on, siis ta ei ütle kingitustest ära. Ja on valmis üht-teist varustusest ka ostma. Airi kaalus oma magamiskoti müümist ning otsustas hommikul seda peremehele pakkuda.

Õhtul mängiti kaarte ning loeti raamatuid. Öö oli enamike jaoks piinarikas, sest lihtsalt liiga palav oli, kuid ust lahti ei saanud teha. Igatsugu putukad, roomajad ja jobud võivad sisse imbuda.

14. SEPTEMBER, teisipäev
Aare

Piinarikas küll, aga siiski oli väga hea täiesti horisontaalsel pinnal magada. Jah just nimelt magada, sest ma ei olnud selle tegevusega ammu korralikult tegeleda saanud. Küll oli segajaks peavalu või siis jälle peavalu või hoopis lihtsalt peavalu. Nüüd enam ei olnud. Ausalt öeldes oleksime me kõik oluliselt kauem maganud, aga tubli ja töökas iraani rahvas ei ole nii harjunud. Neil ju ainus vaba päev on meie reede ja teistel päevadel annavad tööle täiega takka. Täna ei olnud reede. Loomulikult algab  päev palvusega ja et õnnetust ei juhtuks ja keegi kogemata palvust maha ei magaks, lastakse ruuporitest vastavaid meeldetuletusi. Samas võis see olla vabalt ka mingi kinnisvara reklaam, aga ma eriti ikka ei usu. Vahet tegelikult ei ole, sest üles ajas see meid nii või naa.

Las siis päev alata! Ajasime end magamiskottidest välja ja alustasime rahulikus tempos omi toimetamisi. Kuna matkaline osa reisist oli praktiliselt läbi, revideerisime põhjalikult kogu olemasoleva varanduse üle ja suutsime selle hulgast nii mõndagi ebavajalikku leida. Enamuse moodustas loomulikult söömata söök ja määrdunud riided. Gaasi oli samuti arvestatav kogus alles jäänud ja kuna meid ootas ees Iraani siselend, ei riskinud me nende logisevat lennukiparki proovile panna ja sokutasime kogu kraami M-le. Isekeskis veel arutasime, et küll tal võib selle üle veel hea meel olla. Aga võta näpust, ei olnud. Mida rohkem ta aru sai, mis asjad talle jäävad, seda sirgemaks ta kõver nägu tõmbus. Midagi hinnalist ju ei olnud! Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Seekord oli selleks prügikast. Sealt õnnestus M-l välja õngitseda Aare poolt sinna päeva alguses poetatud Reservedi särk. Ju siis tema silmis tundus see hinnaline.

Aega surnuks lüües inventeerisime M-i „külalistetuba“ ja leidsime sealt portsu piirkonna kaarte. Loomulikult tahtsime neid kaarte ka endale saada. No ja siis tegime M-ga juttu, et mis ja kuidas. M lubas kõigile soovijatele kaardid kingiks. Aga! Alati on mingi aga. Ta tahtis ka midagi kingituseks vastu saada. Grupijuht, see kõige targem mees meie seast, omas selleks puhuks täpselt sobivaid „360kraadi“ kaubamärgi puffe. Nojah, aga Iraanis on ikka soojem kliima kui meil ja mingi puffiga sa juba kohalikku ära ei rahulda. Lõpptulemus oligi see, et meie ei pidnud enam M-st lugu ja tema meist. Tüüp üritas veel teemat äriks keerata ja kaardid raha eest maha müüa, kuid see ei sobinud enam meile ja Andero ning Siivi olid valmis isegi oma kaardid tagastama, kuid seda M ka ei tahtnud. Lõpuks jäid kaardid meile alles  ja raha me ka ei andnud. Ühesõnaga, sellest jamast ei taha ma enam kirjutada. Ja jäägugi kõigil teadmata see seik, et  Airi oli nõus müüma oma magamiskotti, mis oli tema ihu vastas olnud ja tema ….   ma parem ei jätka

Vinnasime omad pambud selga ja seadsime sammud kohaliku mägipäästekeskuse kontorisse, kuhu olime pealinnast bussi järele tellinud. Planeeritust varasem lahkumine, teadagi kelle juurest, jättis meile aega suhelda ka mägipäästekeskuse rahvaga. Seal oli vene keelt vabalt valdav tüüp, kellega Karu pikalt asju ajas ja Valgevene aegu meenutas. Loomulikult käis asja juurde pildistamised kohalikega. Üle peatänava asuvast poest tõime mõned maitsestatud õllejoogid ja kulistasime need siis mõnuga alla.

Ja siis tuli Buss. Esialgu olime veidi segaduses, sest bussi juhtiv ja tema kõrval olev tüüp olid meile võõrad, aga hetke pärast tuli bussist nähtavale ka üks tuttavam nooruk ja siis oli juba lihtne. Vinnasime tavaari bussi ja nägemist! Bussijuht ja reisisaatja olid kenasti valges. Nagu lennuki piloodid. Pagunitega ja puha. Viisakas värk. Loomulikult oli bussi tagaaknale kleebitud suurelt silt V.I.P. Kuidas siis teisiti. Tõenäosusteeoriale tuginedes oli suhteliselt loogiline oodata, et bussijuht ja reisisaatja on noored mehed. Ja noorte meeste muusikamaitse on hoogne ja rütmikas pop. Selles saime veenduda kogu tagasitee mägikülast pealinna. Teel tegime ka kaubanduspeatuse, mille käigus piloodid sebisid endale sihvkasid, mida siis meiega lahkelt jagati. Head suured sihvkad olid.

Aeg tegi oma töö ja olimegi tuttavas hotellis. Oli küll kuidagi tuttav ja kodune tunne vaatamate sellele, et toad olid teised kui enne. Ja olukord muutus kordades, sadades kordades meeldivamaks, kui saabus Tina. Vaeseke oli meie äraolekul kurvastusest omale haiguse külge saanud ja pidi seetõttu maski kandma, et meile mitte oma häda külge nakatada. Aga see kõik meenutas lihtsalt pooltuledega sõitu. Näeb ju sõita küll. Sama oli Tinaga, ega seda ilu ju ei peida, paistab välja ikka.

Aa ja siis veel see ka, et Tinaga oli kaasas too tüüp, kes meile seda reisi korraldas. Tal oli meile kaks uudist, üks hea ja teina halb. Hea uudis oli see, et me ei pea  Iraani kohaliku siselennuga tegemist tegema ja halb uudis oli see, et nüüd pakkusid nad lennureisi asemele bussireisi, mis tagasihoidlike arvutuste järgi oleks olnud ~1500 kilomeetrit pikk. Mõtlesime ja maigutasime seal juures pisut ja jäime nõusse.

Järgmise nädala tegevuses kokku leppinuna suundusime kõik Tinaga kaasas olnud tüübi soovitatud raamatupoodi, kus siis kõik, kes soovisid said uhkeid pildiraamatuid ja külmkapimagneteid osta.  Ja see jäi meie kuueliikmelise reisiseltskonna viimaseks ühiseks tegevuseks võimsa islmaivabariigi kaunis pealinnas, mida peetakse üheks saastatuima õhuga linnaks maailmas. Nimelt jagunes reisiseltskond nüüd kaheks võrdseks, kolmeliikmeliseks grupiks. Gruppide tekke aluseks olid huvid. Siivi, Andero ja Airi ühine huvi oli minna kuhugi huvitavasse kohta, kus nad veel käinud ei olnud ja see koht pidi hotelli asukohast kaugel olema. Toomas, Karu ja Aare soovisid aga minna kuhugi huvitavasse kohta, kus nad veel käinud ei olnud ja see koht pidi hotelli asukohale lähedal olema. Esimene kolmik sattus linna teises otsas asuvasse turgude rajooni ja teine kolmik hotelli lähedal asuvasse parki, korraks isegi hotelli ja siis ühte väga huvitavasse söögikohta.

Söögikoht ise asus keldris ning selle sissepääsu tänavalt, mis oli kujundatud coca-cola külmikust ja väikesest lauakesest, ei ennustanud küll suurt midagi. Kuid kelder ise meenutas oma olemuselt vast tänasest Tallinnast kõige rohkem Beerhouse või siis varasemat Kolumbust Viru tn peldikuke.., oi vabandust – kiirtoidurestorani peal. Keldris  juhatati meid kenasti lauda, toodi menüüd, ühesõnaga, kõik toimis ootuspäraselt, võib isegi öelda, et sujus.  Lärm oli metsik. Kõik rääkisid läbisegi, peeti kellegi sünnipäeva ja siis veel lihtsalt mingi suur seltskond, vast viisteist nägu, tähistasid midagi jne. Nagu hiljem teada saime olime sattunud ühte väga vähestset kohtadest Tehranis, kus söögi kõrvale pakutakse ka elavat muusikat (Shirazis giid rääkis). Kuigi tuleb tõde tunnistada, et see oli raha eest, ehk kui oleksime tellinud vaid tassi teed, siis muusika eest, mis lavalt kostus, oleksime ikka pidanud maksma. Aga noh, me tellisime rohkem.  Kolm käiku vast ikka, ei mäleta täpselt, sest laval toimuv võttis kogu ketta ruumi (mälu salvestusseade) ära. Toite oodates oli rohkem aega jälgida leval toimuvat ja Karu asus oma ametivenda, jah just seal oli ka õhtujuht mängus, kommenteerima ja juhtis tähelepanu detailidele, mida tavainimene kohe esmapilgul ei näe.  Lõpuks oli olukord nii hull, et ei mina ega Karu suutnud naermist jätta ja Toomas, kes valitseva lärmi tõttu meie jutust teisel pool lauda mitte kui midagi ei kuulnud arvas, et tüübid on lihtsalt midagi kohalikelt tänavanurkadelt omale ninna ajanud.

Ülevas meeleolus lahkusime restoranist, et läbi lämbe sügisöö hotelli naasta. Tee viis meid taas läbi  tuttavate kohtade, kus olime ennist kiireid koeri söönud ja jälginud kuidas mees ja naine seadust rikkumata omavahel juttu rääkisid ja kohast, kus tüüp tuules lendlevat ajalehte luges. See koht oli suur-suur park, mis peitis endas ka lugematuil arvul vahvaid jõumasinaid, noh teate selliseid, millega saab suuri muskleid treenida ja kasutada selleks omaenese raskust. Karu tundis nende masinate seas end väga koduselt ja jauras nendega hea jupp aega.

Hotelli naasnuna kogunesime kolmekesi Karu ja Aare tuppa ja jahusime niisama maast ja ilmast. Kui saabusid esimese grupi liikmed, otsustasid Toomas ja Siivi meist lahku lüüa või meie neist, vat nüüd ei olegi enam kindel kes keda ning hakkasime jooma. Seda pooleliitrist viskit, mille surmapõlgur Andero oli kaas toonud. Enne seda proovisime veel õnne öises Tehranis koola ostmisel ja pärast mõningasi tagasilööke see meil ka õnnestus.

Jõime esimese viski ära ja saatsime noorima järgmise järele. Kuna mina olin noorim, pidin vastu vaidlemata tossud jalga panema ja välja minema. Varem hotelli ümbuses jalutades olime möödunud Ameerika Ühendriikide saatkonnast, kus stendil oli muuseas informatsioon, et saatkonna esimesel korrusel olevas kaupluses on keskööl happy hour ehk viski poole hinnaga. Jeee!!

„Kuule Aare ärka üles ja mine ikka voodisse magama, mis sa siin tugitoolis tukud!“ hüüdis Karu kui öösel kuselt tuli.

15.SEPTEMBER, kolmapäev
Karu

Ärkasin oma voodis ja Aare enda omas. Imelik oli seetõttu, et meie vahel ei olnud ühtegi Airit. Kummaline. Ja harjumatu.

Pakkisime oma asjad lõplikult kokku, sest selle linna sisse me enam ei tule. Buss saabus veidi enne kokkulepitud aega ning me surusime oma kotid sisse. See ei olnud keeruline, sest peale juhi ja kaardilugeja koha bussi eesotsas oli selles masinas veel 15 kohta. Mahtusime.

Bussijuhi nimi oli Mihdi. Selline üle neljakümnene soliidselt hallide juuste ja prillidega mees, kelle kehakaal oli ebasoliidselt väike. Rääkis päris ilusasti inglise keelt ning andis teada, et meie esimene sihtmärk on Khasan. Olgu. Sõitis nagu korralik iraanlane kunagi ning meil jäi üle ainult imestada, et kuidas ta sellises segaduses suudab sõidu ajal ühe käega veel termosest klaasi sisse kuuma vett valada ning sinna teed teha ja kuidas see neetud klaas mootori peal ümber ei lähe. Imetlusväärne.

Khasanis külastasime ühe kuulsa üliku maja. Ilusat. Ning veelgi kuulsamaid aedasid. Seal aedades sattusime Aarega jällegi olukorda, kus kohalikud tahtsid ajaloo asemel hoopis meid pildistada. Lubasime ning isegi naeratasime relvitukstegevalt. Kui tuli lahkumise aeg, siis jäi ühele tolmusele vitriiniklaasile araabiakeelsete juttude vahele maha kolm tähendusrikast sõna: „Aare oli siin“.

Andero ja Tom olid jõudnud vahepeal juba endale söögiks kebabi tellida ning meie aitasime neil süüa. Sest kiireks läks. Naised ostsid samal ajal roosivett. Pidi lõhna poolest hea olema ning aitama ühtlasi peret luua. Või vähemalt suhteid. Nii neile räägiti.

Edasi sõitsime mööda suurt teed ning vaatasime peaasjalikult mõlemal pool laiuvaid kivikõrbeid. Sest enamus Iraanist ongi selline merepinnast umbes kilomeetri kõrgusel asuv kõrb. Kividest. Ja seal kivide all on naftat. Päriselt-päriselt.

Mina sättisin endale tagumisele istmele mõnusa magala ning seetõttu jäi mul Iraani tuumajaam nägemata. Tegelikult nägid ka teised ainult jaama ümber olevat kõrget valli ning ohjeldamatult palju õhutõrje patareisid. Mehitatud olla olnud. Keegi ei riskinud pilti teha, sest bussijuht arvas, et äkki see ei meeldi sõduritele. Meie grupis on aga ju ainult sellised, kes tahavad iga hinna eest kõigile meeldida.

Külastasime veel mingit uhket maja. Eredaim mälestus oli see, et üks valvur püüdis lisaraha teenida sellega, et lubas meid katusele viia. Me ei tahtnud. Läksime hoopis peldikusse Aarega. Välja tulles saime aru, et käisime naiste omas. Aga tulemus oli tegelikult sama nauditav, kui meeste omas. Soovitan proovida.

Õhtuks pidime jõudma linnakesse nimega Abayaneh. Teel tegime peatuse kalmistul, kus olid päris vanad hauad. Hästi lihtsate kividega, millele oli erinevaid sümboleid joonistatud. Saime seetõttu teada, et näiteks eesti keelne sõna „kamm“ on kohalikus keeles „kamm“. Nähtavasti said moslemid esimese kammi meist hiljem ja nimetasid seda samamoodi, kui too tüüp, kes neile esimese kammi müüs. Kõlab usutavalt, eks?

Panime asjad järjekordsesse kolmetärnilisse ja läksime keskust vaatama. Abayaneh on pruunist savist majadega väga  vana linnake. Meie bussijuhist giid rääkis, et omal ajal olla kohalikud kusagilt põhja poolt sisse rännanud ning pidid olema sellised uhked, arukad ja andekad. Tänu sellele olid nad vanasti isegi Sahi ihukaitsjad (mul pole õrna aimugi, et kes see Sah on, kuid Tom teab). Ja erinevad nad ülejäänud iraanlastest ka riietuse poolest. Nimelt meestel on sellised laiad püksid, mis meenutavad seelikut ning naised kannavad väga rõõmsavärvilisi kirjusid rätte, milliseid kusagil mujal Iraanis ei kohta. Enamik kohalike lastest pidi välismaal kõrgharidust omandama ning paljud neist peale lõpetamist tagasi ei tulegi loomulikult. Aga linnakese pisike pangakontor sai eelmisel aastal kõrge tunnustuse, sest sealtkaudu tuli Iraani eraisikutele kõige rohkem välismaalt raha. Eks ikka nendelt samadelt lastelt, kes välismaale jäänud.

Jalutuskäik õhtuses linnas oli väga mõnus. Nägime muuhulgas uksi, millel on kaks koputit – üks meestele ja teine naistele. Point muidugi selles, et juba koputuse järgi saaks aru, et kes ukse taga on ning sellest johtuvalt valitakse ka, et kes külalisele vastu läheb. Lisaks käisime kohalikus väikses mošees ja ühe vana naise käsitööd luuramas.

Õhtul sõime seitsmekesi koos hotelli restoranis kala ja liha ning alkoholi ei tarbinud. Ajasime meie bussijuhiga juttu ning muu hulgas saime teada, et ega ta niiväga tõsine moslem ei olegi. Ja valitsus talle ka eriti ei meeldi. Ja et ta on lahutatud. Tundus täitsa inimese moodi ühesõnaga.

16.SEPTEMBER, neljapäev
Karu

Täna on Aili nimepäev. Ja meite Airil tõotab lihtsalt hea päev tulla.

Neljapäev iseenesest on tavaliselt selline ettevalmistus nädalavahetuseks. Ja meie otsustasime selle täita peamiselt sõitmisega.

Esimese peatuse tegime ühe minaretiga mošee juures. See eie ole sugugi tavaline, sest reeglina on igal pühakojal ikkagi kaks minaretti. Mihdi tankis samal ajal bussi ning see võttis tubli 50 minutit. Spekuleerisime teemal, et tegelikult arvatavasti on tal selles linnas armuke. Või kaks.

Lõunaks jõudsime Esfahani ning kohtusime giidiga, kes suhtles meiega vene keeles. Ning tormas minema nigu segane. Kohandusime tempoga ning saime teada, et ta on kasahhi päritolu naine, kes sündis Kõrgõstanis Biškekis ning elab Iraanis ja on abielus ühe kohalikuga. Käisime mitmes aias ja mitmetes hoonetes ning loomulikult oli seal muljetavaldavaid hetki. No kui näiteks tutvustati süsteeme, kuidas füüsika kaasabil sadu aastaid tagasi helisid ja soojust juhiti.

Sellel päeval käisid Airi, Siivi, Holmberg ja Andero väikeses meeldivas Armeenia kohvikus, kus said teada, et Iraanis on ka väikesed juudi ning Armeenia kogukonnad, kellel on parlamendis vastavalt 1 ja 2 kohta. Loomulikult ka oma kirikud/sünagoogid ning luba tarvitada alkoholi. Kõlab veid ootamatult, eks?

Meie Aarega tundsime kultuurilist küllastust ja otsustasime hoopis hotelli magama minna. Hüppasime bussist maha ning jalutasime mööda jõe kallast. Rahvast oli väga palju – vedelesid seal maas, sõid, jõid, palvetasid ning magasid. Meile sõitsid vastu kaks mundrites korravalvurit oma võrriga. Küsisid samu küsimusi, mis teisedki iraanlased, et kust ja kuhu ja mis. Üsna vestluse lõpus märkasime, et ühel tüüpidest on AK-47 põlvedel. Laisalt. Õhkkond jäi siiski sundimatuks.

Ühe silla otsas kohtusime esimeste iraaklastega. Loomulikult tahtsid nad meiega pilti teha. Me ei julgenud keelduda.

Kohalikud muide valmistavad ise veini ning siis tarbivad seda erinevatel pidustustel kinniste uste taga. Ja tantsivad salaja ka, sest avalikult ei lubata. Seda kuulsime Mihdi käest, kes muutus aina usaldavamaks ning rääkis meiega väga avameelselt asjadest, mis talle Iraani juures meeldivad ning ei meeldi.

Õhtupoolikul jagunesime kaheks. Esimese grupi moodustasid Holmberg, Airi, Andero ja Siivi, kes läksid vaatama Esfahani linnaväljakut, sealset mošeed ning valitseja paleed. Lisaks jõid teed vanas tsaihanaas ja mõned neist tegid pilte suurte siltide all, millel kirjas, et pildistamine on rangelt keelatud. Külastati turgu ka ja vaadati suveniire, milledest ühed muljetavaldavamad olid kaameli luudele maalitud pildid.

Hiljem vaadati üle mitmed sillad ning neid valvavad hiilgavate silmadega lõvid.

Teine grupp koosseisus Aare ja Karu läks kõigepealt magama. Jube mõnus oli. Millalgi helises meie toa telefon ning Holmberg ütles puhtas eesti keeles, et kui tahame õhtusöögiga ühineda, siis võtavad nad meid 15 minuti pärast lähima silla otsast bussi peale. Läksime välja silla otsa ristmikule ning vaatasime Iraani liiklust veidi pikemalt. Kusjuures seda ristmiku reguleeris kaks moslemi politseinikut. Elamus omaette. Foor ei määra midagi ning vahepeal ka reguleerija. Et me saime oodata üle tunni aja, siis nägime kahte väikest kõksu.

Peale tundi aega ootamist helises mu telefon ja saime teada, et kaaslased on liikluse tiheduse tõttu silla teises otsas. Leidsime nad üles ja einestasime mingi hotelli restoranis. Et kõik olid lihast rasked, siis sõime mingid kohalikku väga head paksu suppi.

17.SEPTEMBER, reede
Aare

Esfahani hotell oli väga peene koht. Sellepärast, et hommikusööki pakuti hotelli  kõrgeimal korrusel ja sealt avanes päris korralik vaade Esfahani läbivale jõele, kesklinnale ja selle taga kõrguvale mäele, mille kohta meil eelmisel päeval eriti infot ei olnud. Hommikusöögi ajal aga nägime, et mägi meenutab ideaalset trampliini ja fantaseerisime, kuidas kohalikud noored seal tsiklite ja autodega hüpped käivad tegemas. No selliseid paari kilomeetri pikkuseid.

Nail naljaks, aga meie tee viis sellest linnast edasi. Liiklus oli alguses ikka päris hull, kuid kui linnast välja saime, siis ei olnud väga hullu midagi. Bussijuht võttis suuna lõunasse, kus asus meie järgmine suur eesmärk, Shiraz.

Sõitsime, sõitsime, sõitsime ja siis lõuna. Seekord oli lõunapeatuseks valitud kena puudesalu, mille alla oli rajatud arhitektuurililselt kaunis, kõrge esteetilise väärtusega, suure basseiniga, kiletatud laudadega, käsi määriva kätepesuveega restoran. Jutumärgid sellele lõigule!

Teadjamad mehed rääkisid, et selles nälja kustutamise kohas olla nähtud isegi „Baltika 0“ õlut, kuid kui seda telliti, osutus see miraažiks. Olla teine teenindaja käte vahel tühjaks voolanud!

Kõhukesed kenasti täis jätkus tore bussisõit lõunasse. Ja oh imet, peagi jõudsime ühte tõeliselt imelisse paika, nimelt Persepolisesse. Kõik loomulikult teavad, millega tegu, seega ei hakka siin faktidega vehkima. Rahvast liikus selle vaatamisväärsuse vahel ikka üpriski palju. Huvitava vahemärkusena tasub mainida, et seekord jagunes meie reisiseltskond kolmeks paariks (Tom ja Siivi, Andero ja Airi,  Aare ja Karu), kes siis täiesti erinevate marsuutide ja täiesti erineva tempoga objekti läbi kammis. Meenutama jääb seda jalutuskäiku hea soe ilm, coca-cola, tualeti otsingud ja aeg-ajalt ruuporites kostuv möla, mille meie arvasime olevat muuseumitöötaja sõim. Bussijuht samal ajal kärutas jälle kuhugi teadmata kohta. Üritas endale  veel paari-kolme tundi vaba aega kaubelda, kuid meie ei tahtnud seda lubada ja tellisime ta vist pooleteist tunni pärast tagasi. On ikka kõva kepimees see meie Mihdi. Turismimagnet revideeritud ja meened ostetud võtsime väljapääsu ees kohad sisse ja asusime bussi ootama. Ega ta ikka päris täpselt kokkulepitud ajaks ei jõudnud, aga noh, pole hullu. Peaasi, et jõudis!

Järgmisena kavatses meie suur juht ja õpetaja viia meid vaatama Persepolisest ligikaudu kümne kilomeetri kaugusel asuvaid hauakambreid ja Pärsia suurt ajalugu kujutavaid kaljupilte. Pildid, millest mõni oli suhteliselt heas seisukorras, oli näha kuidas Euroopa suured juhid on kunagi Pärsia tüüpidelt lõuksi saanud ja vastupidi. Hästi suured pildid olid. Mõõdud võisid olla kuus korda kaksteist meetrit.

Omaette huvitav lugu on Iraani taludega. Kuna kliima on soodne (riis annab kaks saaki) ja kliendibaas ka on pehmelt öeldes suur, kasutatakse kõiki vähegi sobilikke platse riisi ja muu söödava kasvatamiseks. Näiteks nende samade suurte piltide koht asus vahetult riisi ja maisi põldude vahel. See andis meile hea võimaluse poseerida riisipõllul väikese vaese valge talunikuna, käia maisiraksus ja lobiseda kohaliku talupojaga (nojah, seda tegi tegelikult ainult Mihdi). Võiks arvata, et talupoegadel on elu seal maal üle keskmise, kuid võta näpust. Tüüpiline iraani talu meenutab kadunud Pääsküla prügila kehvemaid elamuid. Mingid telgilaadsed moodustised täiesti suvalistes kohtades. Mõned lambad, kanad ja koerad ümber nende. Hmm, huvitav, miks noored linnadesse kipuvad? Annan ka ühe vihje – Päeviku lõpu poole tuleb veel juttu rändkarjakasvatajatest.

Veel pisut põllumajandusest. Meil tuure koguv n-ö öko, mahe ja mis iganes kaubandus on seal vägagi heal tasemel. Kõik, mida põllult kokku korjatakse, proovitakse kohe sealsamas ka kaubaks teha. Maanteede ääri palistavate põldude ääred olid täis kaubakaste, kus eksponeeritud viinamarjad, tomatid, õunad, kurgid, arbuusid jne. Hinnad ei olnud kallid, vast ainult mingi kümme korda odavamad kui pealinna marketis. Ja kui naaberpõllu omanikku läheduses polnud, soovitati sealt mõõdukas koguses kaupa ise välja valida ja põske pista. Viinamarjade juures jäi hästi meelde see, et kehva väljanägemisega marjad olid samuti head. Nimelt kuivavad viinamarjad seal ju rosinaks, mitte ei mädane nii nagu juhtub meie kodumaa kaubandusvõrkudes leiduvate marjadega.

Lahkusime hauakambrite juurest vahetult enne päikeseloojangut. Kaunis nagu Paldiskis! Loojang ma mõtlen. Pimeduse varjus jõudsime Shiraazi. Kuulsasse ülikoolilinna. Hotelliks kõrgelt hinnatud 3* majutusasutus. Kõrgelt selles mõttes, et maja oli üle 10 korruse kõrge ja usutavasti olid „kuulsad“ Hispaania hindajad ka nendel korrustel käinud. Väga kaunis raamitud tunnistust koos uhke saepurust mööblipaneeliga olid selle tunnituseks. Justnagu altar hotelli fuajees.

Mis aga hotelli kui sellisesse puutub, siis esimese hooga ei leidnud me oma tubasid üles ja sattusime hoopistükkis katusele. Nii segaselt olid numbrid ja korrused eksponeeritud. Ette ruttavalt võin öelda, et see  tuli ühele meist isegi kasuks. Toad leitud, asjad lahti pakitud, pesus käidud, võisime taas võidukalt linna peale hullama minna. Tänav, mille ääres meie hotell asus, osutus üheks peamiseks tänavakaubitsejate töökohaks. Praktiliselt võimatu oli liikuda ja kaup, millel ei olnud absoluutselt mitte mingisugust väärtust, sarnanes kogu tänava ulatuses. Kõige rohkem hakkas silma kõiksugu lääne kaubamärke eksponeerivaid tooteid. Ronaldo jalkasärke, Levise märgiga teksaseid jms.  Mina koos Karuga võtsime kavva ka jalutusäigu, mille eesmärgiks oli sattuda huvitavatesse kohtadesse ja ehk isegi seiklustesse. Neid viimaseid kahjuks või õnneks ei  juhtunud. Küll aga kõmpisime tühjadel kõrvaltänavatel kilomeetrite viisi. Esialgu oli huvi jõuda  Shiraazi läbiva jõeni, mis suvel valdavalt ära kuivab, kuid selleni me ei jõudnud. Polnud kaarti ja julgust hirmkaugele minna. Järgmise eesmärgina soovisime proovida kohalikke hõrgutisi. Selleks astusime sisse kondiitriärisse ja osutasime näpuga koogisarnastele esemetele, mis maitsmisel osutusidki rohke suhkruga kreemitorudeks ja muuks sarnaseks. Jõime ka. Söödud-joodud  jätkasime teekonda järgmise suure sihi saavutamiseks. Nimelt plaanisime hotelli naasta hea ja magusa arbuusiga. Kui varasemelt tundus, et iga aken või uks mille vahelt paisatab valgus, äritseb ka arbuuside ja muu sarnasega, siis hetkest, kui meil tekkis arbuusi soov, muutus olukord drastiliselt. Mitte kui midagi ei müüdud enam. Alla me ei andnud. Vantsisime ühe edasi ja edasi. Lõpptulemusena õnnestus meil osta ilmatuma suur arbuus täpselt meie selleõhtuse rännaku kõige kaugemast punktist mõõdetuna hotellist. Nõnda me siis tassisime seda õllekasti raskust vesimelonit veerand tunni kaupa kordamööda oma laidel õlgadel kuni jõudsime hotelli tagasi. Selleks ajaks oli kell juba nii palju, et meie toredad reisikaaslased olid kõik juba tubades peidus ja tegid oma hotellitubaseid toimetusi. Seega ei jäänudki meil Karuga muud üle, kui arbuusile kahekesi hambad sisse lüüa, kaarte mängida ja kusel käia.  Huvitava märkusena tasub siinjuures märkida, et vabalt oleks võinud see arbuus olla ka kolm korda väiksem ja seest kollane. Tegelt kah!

Nüüd on käes hetk, kui selgitan veidi seda katusele sattumise teemat. Nimelt ei pidanud Karu närvid mingil hetkel enam vastu, ta haaras telefoni, suitsupaki ja kadus. Poole tunni pärast naastes oli poiss hoopis rahulikum ja parem inimene kui enne seda. Selgitusena pakkus ta välja teooria, et käis linna öist panoraami vaatmas, suitsetamas ja naisukesega telefoniseksimas. Uskuge kui tahate, mina küll uskusin. Siiamaani usun.

Veel millestki olulisest! Käesoleva päeviku tekkeloos tähtsat rolli märkivates „järgmise päeva vihjed“ all on nüüd kirjas: „ Ja kurat – Su pükstest ei ole peaaegu üldse kirjutatud. Kirjuta siis ise.“ No ma siis kirjutan. Nimelt olin ma mugavusest, kohalikust omapärast (lühikese püksi kandjad on pederastid) ja ükskõiksusest teiset arvamuse suhtes reisile kaasa võtnud head kerged linasest riidest pikad püksid, mis soetatud aastaid tagasi Rootsi Kuningriigist ja teeninud mind juba pikki-pikki aastaid. Ootamatult saabus nende pükste taluvuspiir kätte just bussireisi esimesel päeval, millal hakkasid tekkima esimesed kulumismärgid. Mina märkasin neid esimesena põlvedel, kaasreisijad aga persel, taskute all. Sellega seoses oli tekkinud mulle juurde üks rutiinne tegevus, nimelt õhtune püksteõmblemine. Ei, mitte selle pärast, et pükse parandada, vaid et niiti ja nõela kulutada, seeläbi pagasit kergemaks muuta ja oma õmbelmisvormi  hoida, õigemini taaselustada.  Aga vaatamata pingutustele nägid püksid iga päevaga ühe rohkem ja rohkem välja nagu hunnik õnnetust! Ja ma tegin eneses pükstega rahu ja lubasin, et ei piina neid kauem ja jätan nendega hüvasti uhkes Pärsias. Senikauaks aga pidagu vastu ja pakkugu taskutes mu kätele varjupaika kuuma päikese eest.

18.SEPTEMBER, laupäev
Karu

Nende Aare pükste tõttu vaadati mind sellel reisil tihti kaastundliku pilguga. Samuti kuulsin tihtilugu Aare läheduse viibides moslemite naeru. Aare kohe oskab inimesi õnnelikuks teha.

Läksime giidiga linna peale jalutama. Ma ei oska täpsete faktidega väga hiilata, kuid sellesse jalutuskäiku kuulus kindlasti ühe aia külastus, kus juba aastasadu puhkas kohalik luulegeenius. Ja teises aias käisime ka, kus vulises äärmiselt oluline allikas.

Ning sellel nelja torniga kindlusel oli üks torn ikka jumala viltu. Ja sees nägime jälgi suuremast põlengust ja erinevate omanike loomingust ning lõhkumisoskusest. Kohalike vaatamisväärsuste juures paelusid mind mõned detailid. Selle lossi juures näiteks see, et suurte kõrgete astmetega treppidele olid mõnes kohas väiksemad astmed sisse tehtud. Kui ma oleksin šovinist, siis ütleksin, et nähtavasti lühikeste jalgadega naistele.

Keldris olid saunad ja muud SPA-ruumid. Ühele augule põrandas oli purunemiskindlast klaasist plaat peale pandud. Aare valis hetke, mil moslemi puberteediealisi tüdrukuid oli augu ümber kõige rohkem ning tegi kehakeele abil väga veenvalt „näo“, et astus sellest klaasist läbi. Kostus kiljatusi, ahhetusi ja eestikeelset tunnustust. Tore oli see, et üks neiudest uskus Aare kehakeelt nii siiralt, et oli ehmunud ja kurb ka pärast seda, kui oli klaasi kontrollinud. Läksime läbi sidrunipuid täis hoovi välja.

Järgmine hoone mingis (muidugi väga kuulsas) aias sisaldas vanu raamatuid. Keegi ahne oli hiljaaegu ühe kuulsa raamatu pihta pannud ning nüüd kubises paik relvastatud turvameestest. Töötuid Iraanis jäi seetõttu vähemaks. Tubli, varas.

Kui üldistada, siis on Shiraz Eesti linnadest kõige sarnasem Tartule. Selline vabameelsem ja kultuursem. Ning kevadeti on sellel armunute linna kuulsus, sest seal on nii palju romantilisi aedu, allikaid, ristmike ja autosid.  Praegu aga on sügis. Siivi kinnitas, et tahab sinna linna kindlasti tagasi tulla.

Shirazi turg oli hiiglama suur, kirev ja kaupu täis. Meie Aarega otsustasime oma noorikutele (Aare ütles selle väljendi, uskuge mind) poolvääriskivist türkiissiniseid ehteid tarnida ning kasutasime Airit modellina, sest ta on meie noorikutega väga sarnane. Selles mõttes, et naine ja naiselik. Aare oskas tingida ja see töötas päris hästi. Poodnik nimetas teda selle päeva parimaks kliendiks, rikkaks isandaks, Suureks Hokimeheks  ja oma kadunud pojaks Hassaniks. Mina ei ole kõige parem tingija ning seetõttu tegi poepidaja omal algatusel mulle hinnaalandust ning lisas mokaotsast, et mul on ilusad püksid. Sellised vähe kulunud ja ilma aukudeta. Airi muide unustas vahepeal ühed välja ostmata kõrvarõngad endale kõrva ja jalutas poest minema. Ausa naisena jalutas poole tunni pärast (rõngakesed peos) poodi tagasi ka, silmanurgad märjad.

Lõunatasime restoranis, kus mängis elav muusika. See pidi siin linnas üsna tavaline olema, kuid pealinnas Tehranis on ainult paar kohta, kus bänd mängib ja selle eest lisatasu ei nõuta. Sõime me Iraani söögikohtades peamiselt riisi. Ja sinna juurde kana ja kala. Ja kebabi kah.

Sellesse päeva mahtus veel sellise pühakoja külastus, kus naised pidid mingid heledamat sorti hõlstid endale ümber tõmbama ning kogu mošee sisemus oli kaetud väikeste peeglikestega. Rõhutan – peale põranda ja akende absoluutselt kõik.

Päeva lõpupoole sattusime nägema kohaliku päästeameti juures suurt ronimisseina. Holmberg (see meie grupijuht, Siivi mees. Autori märkus.) elavnes ja tegi oma esimesed pildid Iraanist. Mingil põhjusel oli üks meid uudistama tulnud päästjatest kipsis.

Õhtu saabudes läksime hotelli. Magati ka.

19.SEPTEMBER, pühapäev
Aare

Päeviku iseloom käib reisi omaga ühte sammu. Näiteks eelneva päeva lõpp ja kogu tänane päev on kantud pehmelt öeldes tüdimusest kogu selle bussisõidu ja hotellinduse pihta. Selle pärast ei meenu kellelgi midagi huvitavat, millest tasuks kirjutada. Isegi selliseid asju ei meenu, millest ei tasu kirjutada. Kui eestlane peaks samasugusesse olukorda sattuma kusagil mujal, siis oleks ta kogu aeg jumala juua täis. Aga Iraanis nii ei saa öelda, sest neil on teine Jumal ja selle pärast ei jooda. Asendustegevuseks sõidetakse bussiga ühest kohast teise ja üritatakse bussijuhilt kõikvõimalikke asju teada saada. Ja Bussijuht on hea. Ta näeb, kuidas joodikrahva pojad ja tütred (vabandan, kui kedagi solvan) piinlevad ja ta räägib. Räägib ootamatult palju. Ja kõige rohkem räägib ta siis, kui tüüp, kes peab sellest päevast kirjutama ei viitsi absoluutselt enam midagi teha ja vahib hotellitoas telekast, kuidas Israel ketast heidab. Las jäävad siis need jutud sinna määrdunud laudlinadega, väsinud  ja halva teenindusega kõrgeima tärniarvuga hotelli restorani, milles meil oli õnn ööbida. Loomulikult olid jutud sama räpased!!

20.SEPTEMBER, esmaspäev
Karu

Eelmise õhtu kohta ainult niipalju, et Mihdi rääkis tõesti palju. Talle ikka ei meeldi see Iraani valitsus üldse. Keelavad paljut ning lubavad vähe. Istusime muide kohvikus hotelli all ning seal olid peale meie veel kaks noort moslemit, kes tahtsid kätt hoida. Et nad aga ei julgenud seda meie nähes teha (sest Andero pilk tungis neist läbi ja nägi isegi seda, kuidas see noormees kuuesena selle neiu isalt kaks uut neljatollist naela varastas), siis läks Mihdi nende juurde ning ütles midagi kohalikus keeles, mille peale noored õnnelikult naeratasid ning praktiliselt teineteise sisse ära kadusid. Tundideks.

Aga täna sõitsime edasi (Eesti mõistes tagasi) ning plaan sisaldas jõudmist õhtusele Tehran – Moskva lennule. Kõik kulges ilusti ning ainukene viivitus tekkis Esfahanis, kus Mihdi palus ennast korraks vabandada ning läks „bussile mingit pisiremonti tegema“. Või jälle kauneid keskealisi daame külastama, pagan teda teab.

Meie sõime samal ajal ühes keldrirestoranis, mis oli kohalike seas erakordselt popp ja mitte kõige puhtam. Teenindajatel oli jube tramm ning seetõttu võtsime lõpuks lihtsalt ise potist suppi ning tõime kordamööda ahju juurest vanakeselt värsket kuuma leiba.

Väljas muru peal lebades ja bussi oodates tehti igapäevaseid asju – Andero ja Siivi külastasid lähimat universaalkauplust ning hiljem oli Airil ja Siivil fotosessioon kohalikega.

Mihdi tegi täna meile peatuste ajal ise sooja juua ning pakkus magusat. Üks peatustest juhtus olema keset kivikõrbe, kus teega paralleelselt lookles mitmesaja meetri pikkune loomade saba. Selle saba esimeses otsas olev pea ulatus ajutise elupaigani. Noh, sellised Iraani mustlased, nomaadid. Bussijuht rääkis, et tegemist ongi rändkarjakasvatajatega ning neil on riigiga selline diil, et kui laste arv peres või siis väikeses kommuunis ületab kümne piiri, siis antakse neile koduõpetaja. Andero proovis selle peatuse ajal oma mentaalset jõudu ning sisenes sirge selja karja juhtoina personaalsesse mulli. Andero võitis.

Selle päeva tipphetk oli muidugi see, kui üks pood puhtalt selle pärast lahti tehti, et valged inimesed saaksid asju osta. Teised saadeti ukselt tagasi.

Õhtu hakul tõusis tugev tuul ja kogu praht bensiinijaamade juurest ning teepervedelt lendas hooga kivikõrbe suunas. Selline on Iraani kaasaegne jäätmekäitlus. Et ennast veel veidigi harida, siis kolisime Aarega ette Mihdi juurde ning rääkisime osad maailma asjad jällegi selgeks. Ja jäime mõnedes asjades eriarvamustele. Sümpaatne mees. Ka bussijuhina, mitte ainult inimesena. Ja mehena.

Lennujaamas jätsime Mihdiga jumalaga (mis iganes Ta nimi ka kellegi jaoks on) ning lahkusime kardetud ja imetletud riigi territooriumilt.

Lennukis avanes umbes paarkümmend minutit peale õhkutõusmist võimalus kaotatud aeg tasa teha ning härrad tellisid konjakit. Mitu korda.

Moskvas istusime „Aeroflotilt“ ümber „Estonian Airile“ (mitte segamini ajada „Airiga from Estonia“) ja maandusime peale tavapärast vappumisi Lennart Meri nimelisel Tallinna Lennuväljal. Airi tütar Marta tuli vastu ja oli suhteliselt väsinud. Kuid mitte nii väsinud, et ta ei oleks jaksanud Holmbergile vihkavat pilku heita. Mõistsime teda.

Matk Iraani sai läbi.