kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Halti, Kebnekaise ja Glittertind 2005

MATKAPUNT
Mari Tael, Edgar Tammus, Veikko Täär, Andres Karu

MATK

Kuna 2005 aasta maikuine ekspeditsioon Soome kõrgeimale tipule Haltile seoses sügavate lumeolude ja üle kallaste tõusnud jõgedega ebaõnnestus, siis jäi Veikko ja Karu hinge ärevus. See kasvas. Ja kasvas veelgi. Ning augusti alguses langetati otsus, et tuleb taas töö peale vilistada ja kaheks nädalaks tsivilisatsioonist eralduda.

Autosse mahub aga teatavasti neli inimest ja neljakesi on ka tunduvalt soodsam reisida. See tõukas kultuuritöötajad kaaslaste otsimise virrvarri. Kõigepealt mõeldi läbi kõik varasemad matkakaaslased ja need, kes on avaldanud soovi koos meiega tulevikus turnida. Tulemus oli umbes selline:

Jalaka Kats – on väga rase

Hr. Roosileht – on Katsi raseduse eest vastutav, liikumatu

Kadri Nõlvak – tema elabki kogu aeg välismaal ja isegi Interpoli ülemustel lähevad kuskilt maalt piirid.

Sigrit Uibo – on ära teeninud ülemuse usalduse ja teda enam Eestist välja ei lasta, sest ProMaMa – see ongi Sigrit Uibo

Seega tollest seltskonnast lisandus 0 matkajat. Telefone läbi kammides ja võimalikele kandidaatidele helistades lisandus veel 0 inimest. Augusti keskel olid niisiis minekuvalmis Veikko ja Karu. Langes otsus, et minnakse siiski igal juhul, kasvõi kahekesi. Ootamatult toimus Karul vestlus äsja sõjaväest ja Soomest maasikalt naasnud Edgar Tammusega, kes nädal hiljem teatas, et ühinebki meiega. Tore. Olimegi juba kolmekesi minemas, kui kolm päeva enne minekut leidis legendaarne naisvelotaksojuht Mari, et nende meestega läheb ta kasvõi Leetu. Veel toredam.

Algas kiire varustuseralli, mis lõppes pooledukalt. Suurimad mured olid jalavarjudega ning Mari ja Veikko saapad jätsidki mineku päeval kõvasti soovida. Samas oli Veikko täiendanud suve jooksul isiklikku üldkasutatavat kraami – meiega tulid kaasa täiesti uus telk, priimus, mis töötab nii bensiini, kui ka gaasiga ja ka seljakott on Veikkol nüüd kõige edevam – Matrix…… Mari sai koti Katsi lahkelt õelt. Gaas jäi ostmata ja lootsime selle lünga täita juba Soomes. Kaasa sai vaid üks balloon, mis eelmisest matkast järele oli jäänud. Erinevalt maikuisest retkest said ka lihakonservid ilusasti kaasa ja etterutates olgu öeldud, et need ei kadunudki teel ära.

Reisi eesmärk oli lihtne – katsume ära võtta 1328 m kõrguse Soome kõrgeima tipu Halti, seejärel 2111 meetrise Rootsi kõrgeima punkti nimega Kebnekaise ning lõpuks sõita Norra teiseks kõrge tipu Glittertindi juurde ja proovida vaadata Norramaad 2465 meetri kõrguselt. Infot oli meil põhiliselt Soome ja Norra kohta, sest Soome olusid teadsid Veikko ja Karu maikuise matka päevilt ja Norra kõrgeima tipu lähistel käis Karu aastal 1994, teismelisena niisiis. Rootsi tipu kohta teadsime vaid seda, et see asub Kiruna lähistel ja kõrgust ning väidetavalt pidi olema kahe päevaga võetav.

Nii me teele asusimegi.

Otuga, mis lähemal vaatlusel osutus Veikko Mitsubishi Outlanderiks. See masin on meid saatnud juba Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Tšehhis, Austrias, Itaalias, Sloveenias ja Soomes. Tubli masin niisiis.

29. AUGUST, esmaspäev

Varane ärkamine ja Veikko haaras Karu Kaarli Puiesteelt koos kogu toidukraamiga peale ning suund võeti Nõmmele, kus suvitas meie ammune tuttav – Nukuteatri suusaboks. Kohapeal selgus loomulikult, et teatud boksi auto raami külge kinnitamiseks hädavajalikud vidinad on puudu. Õnneks oskavad vana kooli mehed praktiliselt olematutest asjadest suurepäraseid tarvikuid voolida ja nii me saimegi Aldo abil ka seekord hakkama. Aega läks muidugi. Siis võtsime Mustamäelt Edgari pardale ja suuna Tallinna Sadama D terminaali. Enne toimus sadama Rimi juures kohtumine Mari ja teda saatma tulnud Mari emaga ning viimaste täienduste tegemine söögikotti ja apteeki. Loomulikult osteti ka halli teipi. Kuis siis muidu.

Sadamasse ootejärjekorda kogunesid meid saatma tulnud inimesed. See tähendab Kadri. Kuna gaasi ikkagi veel praktiliselt ei olnud, toimus viimane proov seda siiski hankida. Laev pidi väljuma 10:20 ja poed tehakse keskustes lahti kell 10. Mingi võimalus nagu oli. Veikko läks Kadriga kaasa ja lubas naasta reisijate sissepääsu kaudu. Paraku plaan luhtus, sest tollis paluti meid kõrvale, kuna auto omanik ei olnud meiega ja roolis istus Karu, kellel polnud volitust seda masinat riigist välja viia. Tuli Veikko tagasi kutsuda ning Karu poodi saata. Ka see katse jäi poolikuks, sest teel kaubanduskeskusesse helistas Kadri ja sai teatavaks kurb tõsiasi, et gaas poest puudub. Nii saime ikkagi kõik neljakesi autoga laevale vurada. Silja Line Super Seacat. Teada – tuntud alus. Reis Soome Vabariiki toimus viperusteta.

SOOME VABARIIK

  • Pindala 338 145 ruutkilomeetrit
  • Rahvaarv u. 5,2 miljonit
  • Riigikeeled soome ja rootsi
  • Rahaühik euro
  • Kõrgeim tipp on Halti (1328 m)

Helsingis istus Karu rooli, sest tee oli maikuust tuttav ning lisaks muule kehtivad tema juhiload vaid kuni 30. augustini. Seega homse õhtuni. Las sõidab, kuniks saab.

Teel polaarjoone taha tegime vaid hädavajalikke peatuseid söömiseks ja tankimiseks ning gaasi ostmiseks. Selles tanklas, kus meie õnneks ka priimuse rõõmu müüdi, toimis mingi kummaline elektromagneetiliste lainete levi ja väljas ilutses silt, mis ei lubanud autosid alarmi alla panna. Loomulikult nägime me silti siis, kui pult auto uksed juba kinni oli klõpsanud. Hiljem keeldus auto neid jonnakalt avamast. Uks tuli võtmega lahti teha ja otse loomulikult hakkas Otu seepeale valjuhäälselt protesteerima. Veikko vaigistas alarmi ning järgmisel katsel sadu kilomeetreid eemal toimis pult taas ideaalselt. See on Soome Vabariik lihtsalt, tuhande üllatuse maa.

Õhtul hakkas vaikselt selguma, et Kilppisjärvile jõuame me peale kolme öösel. Mis siis ikka. Erinevus maikuust paistis silma eelkõige läbi põhjapõtrade ja valguse, sest esimesi praktiliselt ei olnudki ning valgus kadus tasapisi ära. Ei saanud enam kell üks öösel lageda taeva all kirjatööga tegeleda.

Peaaegu oleksin unustanud – teel polaarjoone taha möödusime ühest imeilusast järvest. Nime ei mäleta, kuid see on too järv, mis asub Soomes ja on ilus.

Vahepeal sõitis Veikko ja siis Etu. Nemad kahekesi said au osaliseks virmalisi vaadata. Sest Mari ja Karu sel ajal magasid. Sügavalt.

Kilppisjärvile jõudsimegi peale kolme öösel. Kuna koht, kuhu telk püsti panna, oli teada ja ka alles, siis sai päris kiiresti magama. Enne selgus, et Mari magamiskott on märg. Osa tee peal sadanud vihmast tungis suusaboksi ja valis oma ohvriks just selle. Seoses juhtunud tragöödiaga vahetasid Mari ja Karu magamiskotid ära, sest nagu vana matGazell teab, kuivatab keha tihtipeale tekstiilitooteid kõige kiiremini. Eriti vana matGazelli vana keha loomulikult.

Öösel ei julgenud ükski võõras meie telgile läheneda.

30. AUGUST

Hommikul telgist välja pugedes leidsid Mari ja Etu eest Veikko, kes süüa tegi ning auto juurest Karu, kes jagas nelja hunnikusse kuue päeva toitu. Miks kuue? Sest alguspunktist on Haltini 55 kilomeetrit ja soomlaste väitel kulub edasi – tagasi käimiseks (kokku niisiis 110 km) just nimelt kuus päeva. Sisimas lootsime küll hakkama saada viiega, kuid mine sa tea. Kogu kraam pakiti kottidesse, matka esimene soe söök söödi ära ja suunduti Otuga Halti matkaraja alguspunkti.

Rajalt naases parasjagu u. 130 kg kaaluv mees, kelle seljakoti külge olid seotud telk ja present ning jalas meie üllatuseks kummikud. Soome kodanik rääkis talutavat inglise keelt ning andis infi, et esimene mökki nimega Saarijärvi asub nelja tunni tee kaugusel ja seal on olemas kõik ööbimiseks vajalik – gaasipliit, potid, narid, ahi, küttepuud jne. Tundus turvaline, kuid kuna me ei soovinud napi kaheksa kilomeetriga päevas piirduda, siis vaatasime ära ka järgmise mökki asukoha. Tehti pilti ning asuti teele. Kell sai 12:00

Kõige ees Karu, siis Mari, tema kandadel Etu ja tagant turvamas Veikko. Maastik oli sellele kandile omaselt madala taimestikuga ja väga kivine. Soome poolne osa Skandinaavia mäestikust on jää taandumise tulem ja mäed kujutavad endast valdavalt suuri kivihunnikuid. Jalgadele pikapeale peedistav. Pärast pooletunnist sammumist kadusid üsna kiirelt teed palistanud madalad puud (peaasjalikult kased) ja meie ümber laius tundra. Ilusad värvid. Juba oli aimata seda verevat paradiisi, mis asub Põhja – Soomes septembri lõpus, kui maas olevatele erinevatele kollakas-punastele toonidele lisandub virmaliste värvigamma.

Meist vasakul kõrgus vana hea (ja soomlaste hulgas populaarne) tuttav tipp nimega Saana (1029 m), mille otsas Veikko ja Karu käesoleva aasta maikuu lõpus käisid. Nägi tuttav välja, ainult lund oli nõlvadel vähem. Ilus ikkagi.

Maapind oli kividele vahelduseks märg ja kohati rada suisa voolas. Veidi aeglustas tempot, sest jalgade märjaks tegemise soov meis puudus ja eriliselt ei surunud ka aeg peale. Haltile viiv rada läheb vahepeal läbi Norra ja nii me saimegi üsna teekonna alguses teha kaks piiriületust poole tunni jooksul – Soome – Norra ja siis taas Norra – Soome.

Esimese mökkini jõudsime umbes täpselt nii kiiresti, nagu suur soomlane oli ennustanud – nelja tunniga. Seal peatusime päris pikalt, sest peale söömist hakkas väljas sadama ning me otsustasime veidi oodata. Veikko sisustas aega magamisega ja Mari, Etu ning Karu mängisid kümme partiid turakat. Mari võitis korra, Etu koguni kaks korda kümnest. Vanameister ülejäänud.

Kui vihm veidi järele andis panime edasi, sest muidu tekib oht pimeda peale jääda ja seda me ei taha. Umbes mõne hetke pärast kadus mobiilidel levi ära. Väga hea.

Vihm jõudis meile siiski kannule ja osa teest läbisime sajus, kuid rada rõõmustas suhtelise kergusega ning lisaks sellele saatsid meid osa ajast põhjapõdrad, kelledest üks oli valge. Tuul ainult muutus korraga hästi tugevaks. Etu oli elevil ja astus igaks juhuks ühte väikesesse jõkke jalaga sisse. Sokivahetus ja edasi. Veidi hiljem otsustas Mari samuti jala märjaks teha. Kuna tema oli selles tegevuses põhjalikum, kui Etu, siis andis Karu soovituse jalanõud ära vahetada. Mari avalikustas seepeale kiivalt hoitud saladuse – teised jalanõud jättis ta Otusse. Tore. Karu andis enda madalad matkasaapad ja kiirustasime edasi. Ööbimiseks mõeldud mökki juurde jõudsime tänu sellele palju kiiremini, kui plaanitud oli. Kuonjarjoki nimeks tal.

Seal viibis veel inimesi. Soome kodanikke nimelt. Kuus. Kolm naist ja kolm meest. Kaks naist moodustasid ühe grupi ja kolm meest ning üks naine teise. Teine grupp rääkis, et nad tulevad Haltilt ja erinevalt meist ei käinud rada edasi – tagasi läbi, vaid läksid tippu Norra poolt. Seal pole rada ollagi ja maapind pidada olema väga kivine. No kohe äärmiselt kivine. Nemad soovitasid meil käia homme kuni eelviimase mökkini, ööbida seal ja ülehomme hommikul minna väikeste kottidega Haltile ja naasta siis oma kottide juurde. Tundus arukas. Sai juttu aetud ja õnneks tegid nad pannkooke ja jagasid meilegi, sest seda mitte teha tundus neile arvatavasti ohtlik.

Kuonjarjoki mökki oli üks tavalistest soome mökkidest – laiad plated magamiseks kahel tasapinnal, eraldi väljakäik, puukuur, pliit koos gaasiga, ahi, pingid, lauad, potid, pann jne. Saime teada, et igas mökkis on kaks ruumi – üks lukustamata ja kõigile avatud, teine lukus ja mõeldud kasutamiseks neile, kes lunastavad teatud summa eest võtme, mis tagab sissepääsu neisse ruumidesse. Mis seal veel head on, me ei teadnud. Lisaks oli selles mökkis ka kuivati, mis tänu vetteastumistele vägagi ära kulus.

Etu, Veikko ja Mari kolisid varsti ülemisele platele, kuid magamisest ei tulnud midagi välja, sest sees oli liialt palju küpsetusvingu ja soojust. Kui Karu väljas suitsu tegemas käis selgus, et õues seda probleemi pole. Tuli ainult majast kinni hoida, et mitte liialt kaugele lennata. Mingil hetkel hakkas lärmama lokaalne signalisatsioon ja me saime jällegi targemaks –  kui signa Soomes karjuma hakkab, tuleb see laest eemaldada, patarei süsteemist eraldada, signa karp lakke tagasi panna ning siis üritada taas uinuda.

Karu puhus noorte välismaalastega juttu ja kui keegi süvenes, siis põhimõtteliselt eimillestki. Kogu jutu eesmärgi võiks kokku võtta ühe liitsõnaga – pannkook. Selle ta ka sai. Lõpuks. Veikko ajas ka enda korra veel seltskonda ja andis kõigile eluks paar head näpunäidet ning siis leidis lavats juba terve eesti grupi enda kukilt.

Saime muuhulgas teada, miks eile öösel keegi meie telgile läheneda ei julenud. Selle taga on lihtne eesti mees nimega Edgar Tammus, kes magamise ajal läbi suu ja nina ebamusikaalseid suurvorme ümbritsevasse keskkonda paiskab. Maakeeli võiks seda kutsuda vist kuradi valjuks norskamiseks. Seetõttu magasime edaspidi paremalt vasakule järjestuses Etu, Karu, Mari, Veikko. Karu kohe Etu kõrval, sest ta ei heitu teiste norskamisest ja annab ka omapoolse panuse kaunisse kakofooniasse. Veikko kõige kaugemal, sest temal tekkis vastapandamatu soov Etut lüüa. Mari pidi lihtsalt valima halva ja külma variandi vahel. Valis halva.

31. AUGUST

Esimestena ärkasid Veikko ja Karu ning hakkasid süüa tegema. Mari, Etu ja välismaalased magasid edasi, kuni toit valmis sai. Siis magasid edasi ainult soomlased. Magades tundusid vägagi meeldivad inimesed olevat. Ei mölisenud, ei reageerinud sel hetkel, kui vaja ei olnud, ei ajanud signat hulluks, ei sekkunud vestlusesse, mis neid ei puudutanud.

Kottide kokkupaneku alal oli meie grupi keskmine jõudmas vilumuse esimeste astmeteni, mis lubas suhteliselt väga vara teele asuda. Päev tuleb pikk ning raske nagunii ja tagasiteed ju teatavasti ei ole. Sest me ei taha, et oleks.

Öösel puhunud väga tugev tuul oli vaibunud ning see tundus hea.

Punasel on väga palju eri varjundeid. Meid eile õhtul saatnud väikese põdrakarja ainus valge liige aitas neid ilusti esile tuua. Tänasime teda mõtete ja pilkudega.

Vahelduva eduga sadas kergelt vihma. Tuul oli võrreldes eelmise õhtuga vaikne ning ümbrus ilus. Kõrgemate nukkide peal tegime pause ja pilte ning Karu ka suitsu. Jõudsime järele soome mehele, kelle seljakotist paistis õng ja kelle kõrval mõõtis usinalt kilomeetreid tõupuhas laika. Loomulikult oli ka koeral seljakott, kuhu mahtus hinnanguliselt tema kahe päeva söök. Väga harmooniline paar.

Mingil hetkel toimus Mari initsiatiivil kottide vahetus. Mari nimelt sai proovida nii Karu, kui ka Veikko kotti oma seljas. Ja nemad samal ajal Mari oma. Kaalud olid õnneks erinevad, muidu oleks kottide komplekteerija Karu ilgelt pähe saanud.

Järjekordse jõe ületamisel tuli appi võtta kive, mis voolu sisse paigutati. Veikkole tundus see asjata vaev ja ta läks ülesvoolu paremat kohta otsima. Leidiski. Kuid jõest üle tulles vääratas ja nikastas kõige tipuks oma jalga. Väga hull õnneks ei tundunud.

Einestasime järgmise mökki juures ja uurisime kaarti. Siin järgisid juba kõik Veikko eeskuju pärast sööki veidi magada. Mõnus komme.

Edasi minnes viis sild meid üle veidi suurema ja vägagi maalilise jõe. Enamus suuremaid jõgesid rajal saigi ületada sildu pidi. Praktiliselt igalt poolt kumas läbi palve – tule palun matkama! Meie loome tingimused, teie asi on kohale tulla. Imeline.

See koht oli ainuke, kus tasuline ja tasuta mökki asusid teineteisest eemal. Pärast tasulisest möödumist tuli meile vastu suhteliselt vana paarike, kes andsid teada, et jõuame peagi ühe järveni, mille ääres looklev rajaosa on kogu tee jooksul kõige raskemini läbitav. Tõele au andes oli turnimist suurte kivide vahel tõepoolest rohkem. Samas tekkisid raja ümbrusesse ajutiselt täiesti kadunud olnud madalad kased ja silm puhkas veidi aina ning ainult kivide vaatamisest. Samuti pakkus silmarõõmu rajaosa, mis kulges ühe keskmise suurusega jõe kallast pidi.

Kaardi pealt olime eelnevalt välja lugenud, et meie ööbimispaigaks valitud mökki asub ühe suuremat sorti järve ääres. Selleni jõudes hakkasid silma erinevad lipud ja muud vidinad, mis viitasid selgelt sellele, et järve kasutavad vesilennukid.

Teisel pool järve oligi mökki. Nimeks tal Pihtsusjärvi ja välimuselt sarnane eelnevatele. Maja juurest leidsime vanema saksa proua, kes ootas oma abikaasat, tarmukat saksa meest, kes oli midagi olulist Halti tippu maha jätnud (jope, kui mälu ei peta) ning käis uuesti läbi kogu tee tipuni ja tagasi. Selles mõttes, et teist korda sellel kaunil päeval juba. Ta võis isegi enda peale pahane olla kõige selle pärast, pakun ma. Ja veel mingit soome rahvast oli ka. Veikko teatas, et kõrval asuv tasuline mökkiruum on lukust lahti ning me kolisime sinna. Joodi grokki. Palju. Sellega seoses sai suhkur peaaegu otsa. Aga hea oli ju, ei saanud ennast keelata. Nii südametud me pole.

Mari tegi palju pilte meie mökki ümber hängivatest porodest ja sai kontakti ka väljakäigus olles, kui loomad talle ukse taha keha kinnitama tulid. Pildid said üsna anomaalsed ning porosid oli neil raske ära tunda.

Saksa härra jõudis tagasi ja sai väikest esmaabi, sest üks kivi otsustas talle saatuslikuks saada ning kui kivi on kord juba niimoodi otsustanud, siis inimesel ei jäägi muud üle, kui tema tahtele alistuda ja kukkuda. Verd nägime ka. Kõige muljetavaldavam asja juures oli muidugi see, et vanapaar ei jäänud Pihtsusjärvile ööbima, vaid tegid õhtul veel rännaku eelmise mökkini. Hea vorm, pole midagi öelda. Kadestan.

Öösel käis nii mõnigi meist grokile ümbrust tutvustamas (pissil).

1. SEPTEMBER

Eesti Vabariigis lähevad lapsed täna kooli. Mõned esimest korda, mõned viimast. Osad on rõõmsad, osad kurvad. Õpetajate puhkus saab läbi.

66 aastat tagasi tungisid Saksamaa väed Poolasse ja algas Teine Maailmasõda.

Meie tahame aga Soome kõrgeimale tipule Haltile ronida. Muide – Haltit tuntakse ka teise nimega – Alunturi. Miks? Tegelikult polegi mitu nime riikide kõrgeimate tippude puhul mingi haruldus – USA kõrgeimat tippu, 6194 meetrist Mc Kinleyt tuntakse laialdaselt ka nimega Denali, Uus – Meremaal on 3764 meetrist Mount Cook`i kutsutud sama tihti Aorangiks, koguni 2750 meetrine Korea RDV kõrgeim punkt Pektusan on paljude jaoks Baitoushan. Siinkohal oleks paslik tuletada meelde ka maailma kõrgeima tipu Mount Everesti (8848m) teisi nimesid. Dzomolungmat teatakse laialdaselt, kuid lisaks sellele on sherpade hulgas väga levinud ka pikem variant, mis inglise keeles kõlab nii – Chomolungma, the Goddess Mother of the World. 1847, kui esmakordselt öeldi välja, et Everest on arvatavasti maailma kõrgeim tipp, sai ta tähiseks „b”, veidi hiljem „Tipp XV”, nepaallased kutsusid seda Sagarmathaks. Niipalju nimedest.

Oma eesmärgi täitmiseks tõusime taas vara ja sõime kiiresti. Veikko seljakotist sai teha kaks väikest ühe rihmaga kotti, kuhu meie vesi ja toit ilusasti ära mahtus.

Maastik varasemast ei erinenud. Jätsime oma mökki ja järve selja taha, et liikuda ülalpool asuva järveni, mille juurest rada veidi järsemalt tõustes tippu kulgeb. Veidi aja pärast nägime Haltit ennast ja loomulikult see hetk jäädvustati.

Viimase järve ääres asuv mökki oli ebatraditsiooniliselt umbes pool kilomeetrit rajast eemal, kuid kuna meil ei olnud plaaniski sinna sisse minna, siis me sellesse ei süvenenud.

Rada hakkaski veidi vähem laugelt tõusma, kui enne ning pind muutus pisut kaljusemaks, mis laias laastus tähendas seda, et lahtisi kive oli vähem.

Osadel inimestel on rohkem raha ja vähem aega. Nemad lendavad helikopteriga viimase mökki juurde ning tõusevad Halti tippu pärast umbes tunnist ronimist. Nii meist tagapool toimuski. Kopter maandus, seljakottidega tüübid ronisid välja ja hakkasid paariti, üksikult või grupiti meile järgi tulema. Otsustasime, et endast mööda me kedagi ei lase, sest oleks tore olla esimesed, kes septembris 2005 Halti tipus seisavad.

Kruusi peal oli süda. Kruus oli plekist. Plekk oli roostes. Ja asus see ilu 1250 meetri kõrgusel. Naljakas.

Tipp tuli ruttu. Selline kivine ja lauge, enam-vähem 100 x 100 meetrit suur plats. Mõned kohad veidi kõrgemad. Vaade oli Soome poole suhteliselt tagasihoidlik – nagu vaataks kõrgelt suuri kivihunnikuid, mis on samblaga kaetud. Norra poole oli ilu rohkem jagunud. Seal paistis ka lund ning mäed olid nagu mägede moodi. Fotokad klõpsusid ja Veikko pani kuiva särgi selga. Fotokad klõpsusid aktiivsemalt.

Kuna Haltile tõusu raskus peitub ainult ja ainult selles, et enne tippu jõudmist tuleb seljakotiga maha kõmpida 55 soome kilomeetrit, siis ei tekkinud tipus ka sellist eufooriat, kui näiteks Sloveenias Triglavi tipus eelmise aasta oktoobris, kui tippu jõudmiseks pidi ühe päevaga tõusma 1860 meetrit ja sama palju pärast laskuma ka. Emotsionaalselt on muidugi hea olla järjekordse riigi kõrgemais punktis, kuid selle saavutamiseks ei kulunud eriti palju energiat ning eneseületuse koefitsent oli suhteliselt madalake. Aga siiski – me olime tublisti õnnelikumad, kui keskmine eestlane sel hetkel.

Olime valinud tipus ühe kõrgema nuki, kuid kuna mõned teisedki mügarad tundusid kõrged, siis käis Karu nendegi otsas, et pärast keegi ei väidaks, et me päris tipus ei jollerdanudki. Sellega sai korda.

Esimesed jälitajad jõudsid kohale ning asusid kohe agaralt tipupäevikut täitma. Meie järgisime hetke pärast nende eeskuju ja jäädvustasime pärast seda ennast kohaliku tähtsusega kivihunniku otsas, mida hoidis koos segu. Keegi oli viitsinud tippu tsementi kaasa tarida. Palju õnne talle.

Tagasi laskusime rajast eemal, võttes suuna otse mökkile nimega Halti, kus kavatsesime süüa sibulat kala ja pasteedi ning väheste krõbuskitega ning teha pealelõunase uinaku. Meile tulid vastu helikopteriga saabunud kodanikud ja ühe umbes viiekümne viiese soome naisega tekkis vestlus, mille käigus selgus, et nad plaanivad tagasi minna ikkagi rada mööda ja et tänase öö me veedame koos Pihtsusjärvil. Karu pakkus välja ka Eesti – Soome maavõistluse kaklemises, mis tädile väga sobis ja üldse viskas ta paar päris head musta nalja, mis lõppesid südamliku „fuck you”- ga. Tervendav.

Halti jalamil olev mökki tuli kõigepealt soojemaks kütta, sest selles ei olnud keegi mitu päeva ööbinud ning septembri alguses on sealkandis öösiti napp paar kraadi sooja.

Veikko leidis viieliitrise õlletünni, milles tundus head märjukest veel alles olevat ja ühiste jõupingutustega saadi osa sellest ka tassi. Sülg voolas ja mõte heast jahedast õllest teisel pool Polaarjoont paitas meie rasvaseid päid ja tungis läbi koljuluu aju sügavaimate soppideni. Hea siiski, et inimestel haistmismeel on, sest vastasel korral oleks keegi arvatavasti julgesti suure lonksu võtnud. Tassis eputava surrogaadi lõhn aga hajutas need mõttekesed eos, sest see oli ikka jube küll. Lähemal vaatlusel selgus, et matkajad kasutasid tünni juba ammusest ajast tuhatoosina. Seetõttu oli ka märjukese värv endiselt pruun. Tubakapruun. Ja palju tuukreid selle sees, kui lähedalt vaadata. Filtrikujulisi.

Peale uinakut virgusime mökki ees päikesepaistes ja nägime eemal raja peal Pihtsusjärvi poole liikuvaid kogusid. Ajasime endalegi kargud alla ja läksime neile järele. Kuna meie liikumiskiirus oli tunduvalt suurem kui eesminejatel, siis tegime kilomeetrise vahe kahe kilomeetriga tasa. Soome provva oma jüngritega. Vahetasime mõned teravused ja liikusime oma tempos edasi.

Pihtsusjärvile naastes leidsime eest eilsest päevast tuttava mehe koos laikaga, kes maja ees rihma otsas meid pahura haukumisega tervitas. Pärast seda aga, kui tema keel oli teinud lähemat tutvust Veikko varvastega, leebus ta jalamaid. Vaid mõte üksi väljas ööbimisest ei mahtunud talle pähe ja niutsumisest tüdinuina andsime omanikule loa koer mökkisse lasta. Sellest oli ka kasu, sest meie poti limpsis ta ilusasti puhtaks, nii et jäi vaid loputamise vaev. Laika peremees avalikustas, et ta on Rootsi kõrgeimal tipul Kebnekaisel päris mitu korda käinud ja kiitis seda kohta taevani. Saime kasulikke teadmisi distantside ja olude kohta.

Soome provva oma kaaskonnaga jõudis ka kohale ning toimus elav haigete mõtete vahetamine. Muu hulgas saime teada ka tema huumorisoone päritolu – mõni aasta tagasi murdis teda nimelt raske haigus ja sellest eluga välja tulnuna ei suuda ta õnneks enam maailma ja ennast nii tõsiselt võtta, kui enne. Leiab nalja ja rõõme igalt poolt. Karu oli temasse juba peaaegu armunud. Lahked soomlased andsid meile maitsta põdraliha ja meie vastasime omalt poolt „Kalevi” šokolaadiga. See uus valge, millel on mustikad sees, meeldis neile väga.

Keerasime ennast magamiskottides kerra. Enne otsustasime, et hommikul teevad süüa Mari ja Etu.

2. SEPTEMBER

Päris naljakas oli hommikul magamiskotist nõude kolina peale välja piiluda ja näha pliidi juures askeldavat Etut ja laua taga edasi magavat Marit, kes üritas samal ajal sibulat tükeldada. Uutmoodi. Nimelt surus ta noa sibulasse ja siis, kui sibul noa küljes kinni oli, lõi nuga vastu lauda. Kohe sai ka aru, miks ta niimoodi teeb – veel koolis õppijana teab ta täpselt, et füüsikas on täiesti olemas selline asi nagu raskusjõud. Ja seda Mari rakendaski. Asja eesmärgiks loomulikult energia kokkuhoid.

Pakkisime asjad, jätsime soome provva ja laikaga hüvasti ning asusime tagasiteele. Plaan oli jõuda viimase mökkini – Saarijärvini, sest sealt saaks homme hommikul juba nelja tunniga Otu juurde tagasi ning siis on võimalus ennast õhtul leida Rootsist Kiruna lähistelt, Kebnekaise raja algusest.

Tagasitee oli tuttav ja seetõttu sai rohkem ringi vaadata ja omakorda tänu sellele on meil nüüd olemas pildid paarist ilusast joast ning sellest, kuidas mustikaid korjame ja sööme. Samas hajutas tuttav koht meie tähelepanu sedavõrd, et panime korra puusse. Tuli teha väike ring ja seejärel teekonda juba taas rada mööda jätkata.

Meie esimese rajal veedetud öö mälestuseks tegime ka Kuonjarjokil väikese peatuse. Võib ju olla, et peatusime seal üldse vaid seetõttu, et samal ajal liikusid maja ees ja sees naismatkajad Rootsist. No sellised ilusad ja noored. Grupi juhi (umbes 42 aastane rootsi mees) peale olid kolm neljandiku meie grupist igatahes kadedad.

Kuonjarjokilt edasi liikusime loomulikult kohe pärast seda, kui rootsi neidised Halti poole lahkunud olid. Vestlusesse nendega meie ujedad noorsandid astuda ei jõudnudki. Ega see ei ole ka esimene kord, kus me oma elu suurimad võimalused maha magame. Ja mis palju olulisem – ka õnne. Tagantjärgi mõeldes jäi seekord võibolla puudu ainult mahehäälne „Hello”. Või mis veel iroonilisem – vaid seksikalt ning lohakalt üle huulte poetatud „Hi”. Kes teab. Närib igatahes siiamaani.

Saarijärvile jõudes kasiti ennast ja loomulikult sõime. Mõned soome kodanikud olid otsustanud kah just sellesse mökkisse peatuma jääda ja enamik neist elas teisel pool seina tasulises majaosas. Kaks provvat ka koos meiega avatud poolel. Õhtu oli ilus ja suht vaikne, mis tõukas Karu mõttele, et on kätte jõudnud esimene kord sellel matkal, kus võiks väljas ööbida. Nii ta ka alguses tegi, kuni alanud vihmasadu ta tunnike hiljem sisse peletas.

3. SEPTEMBER

Neli tundi marssimist ja kivi langes südamelt – Otu seisis täpselt seal, kuhu ta jätnud olime. Embasime masinat ja ronisime sisse. Kudi – Vudi magas armatuurlaual ja ei saanud alguses ei ööd ega mütsi aru ja tahtis Marile kallale minna, kuid siis tundis meid ära, lakkus üle, pööras autos kõik pahupidi ja jäi pärast poolt tundi müttamist suurest erutusest Veikko sülle magama. Meie samal ajal sõitsime sadakond km allapoole, tegime enne Rootsi sisenemist väikese peatuse poes, et osta suhkrut ja šokolaadi. See pood erines kõikidest eelmistest selle poolest, et tulenevalt tema geograafilisest asendist võis seal maksta nii norra kroonides, eurodes, kui ka rootsi kroonides.

Piir oli tore, tuli vaid korra hoog maha võtta ja kaamera eest läbi sõita.

ROOTSI KUNINGRIIK

  • Pindala 449 964 ruutkilomeetrit
  • Rahvaarv u. 8,9 miljonit
  • Riigikeel rootsi keel
  • Rahaühik rootsi kroon
  • Kõrgeim tipp Kebnekaise (2111 m)

Kirunas keerasime vasakule, sõitsime kuni keskuseni nimega (no ei mäleta enam), mille kohta laikaga mees vihje oli andnud ja seal tee otsa saigi. Autotee. Lähedal asuv viitade tulp aga andis teada, et Kebnekaiseni on antud punktist 19 km.

Teadsime, et tipu võtmiseks kulub tavaliselt kaks päeva, kuid on hakkama saadud ka ühega. Kuna meil oli parasjagu seljataga 110 km rännak, siis võtsime kaasa kahe päeva toidu ning jätsime Otu ja Kudi – Vudi taas kahekesi.

Raja esimene pool (täpsemalt 11 km) on suhteliselt lauge ja tuleb lihtsalt läbida. Ja kaheksa km enne tippu, kus ka rada järsemaks läheb, asub matkakeskus. Sinna kanti une ajaks jõuda proovimegi.

Esimene kilomeeter rajast on kaetud männikoortega. Väga mõnus astuda loomulikult. Edasi suht sarnane Halti rajaga, kui välja jätta see, et vaade ettepoole, vasakule ning paremale ilusam. Mäed kõrgemad, rohkem kaljusid, rohkem lund. Ja isegi rohkem taimi, sealhulgas puid.

Käisime umbes viis km ja vaatasime kõrgemate tippude poolt meie suunas tulevaid pilvi. Märjaks saada ja vihmas telki püstitada ei tundunud eriti ahvatlev ja nii me tegime seda kuivas raja kõrval looduslikult kaunis paigas. Ärevaks tegi asjaolu, et Etu jalg läks minipõrutustest tasapisi paiste, Veikko võitles samuti valuga ning Maril ei olnud väga sobivad jalanõud. Vaatab, kuidas homme olukord on.

Lõke, kiirkartulipuder, veiseliha konserv, küüslauk, sibul, Stroh 80, väga tugev tuul, mäed. Mida elult veel tahta?

4. SEPTEMBER

Varane ärkamine on eduka päeva võti. Hommikune supp kohustuslik. Ning Kebnekaiseni on 14 km. Tipust läbi auto juurde 33 km.

Väikesed kotid selga ja minek. Järgmised kuus km rajal on suhteliselt kerged ja need tuleb läbida võimalikult kiiresti, et raskema rajaosa jaoks rohkem aega jääks. Tee kulges ühel ja siis jälle teisel pool kiirevoolulist jõge ning sellega seoses sai tutvust sobitatud mitmete rippsildadega. Ja vastu tuli väga palju noori, kelledel oli väga kiire. Või nad käivadki siis nii kiiresti kogu aeg. Ei tahaks uskuda. Lihtne arvutus ütleb, et muidu jõuavad nad elu jooksul väga paljudesse ilusatesse kohtadesse.

11 km raja algusest asus tõesti keskus. Mitmed kahe- ja ühekordsed majad ning väga palju telkijaid ümber nende. Me ei hakanud aega viitma ja võtsime suuna Mäe poole. Rada hakkaski koheselt märgatavalt järsemalt tõusma ning tempo langes pisut. Pärast paari kilomeetrit tundis Mari, et tal on jõudu vähevõitu ja pärast varustuse ümberpaigutamist Mari kotist teistesse ning vastupidi jätkasid teekonda kolm meest. Mari hakkas tagasi telgi poole liikuma, pidades enne maha vestluse kahe rootsi härrasmehega, kes meile järgnesid.

Veel kilomeetrike ja siis tegi rada juba esimese tõsise tõusu. Pidi vahepeal seisatama ja hingeldama. Etu tõi võrdluse, et sõjaväe lõpumatk oli sellega võrreldes köci of se möci. Noore mehe silmad muutusid aina suuremaks ja suuremaks ning sõnavarasse lisandusid erinevad anatoomiale viitavad maakeelsed väljendid.

Pärast esimest karmimat tõusu kohtusime kahe viiekümnendates mehega, kes soovitasid meil ilma vaadata ja mõelda, kas ikka tasub edasi minna. Samuti näitasid nad meile suuna, kus Kebnekaise asub. Rada liikus hetkel ühe sadula suunas, mis asus hoopis 180 kraadi teisel pool. Arvasime, et rada tõuseb sadulani ja teeb siis enam-vähem samal kõrgusel kaare ümber meist paremale poole jääva mäe, ning tõuseb siis tipuni välja. Otsustasime hoolimata tugevnenud tuulest ja alanud hoovihmast ikkagi edasi minna. Rada järsenes veelgi ja veidi enne sadulat arvas Etu, et tal on aeg tagasi minna. Kuna tuul oli järsult tugevnenud, mis viitas sadula suhtelisele lähedusele, siis soovitas Karu tal veidi veel pingutada peagi kergemale rajaosale jõudmise lootuses. Etu nõustus. Edasi minnes keeras rada aga enne sadulat aina parempoolse mäe külge pidi ülespoole ning vihmasadu muutus lumesajuks. Peksis mõnusalt vastu põski. Tegime üsna sagedasti hingeldamiseks vajalikke pause ja toppisime riietes olevad augud kinni. Ja ootamatult läkski rada vastu meie esialgseid ootusi otse parempoolse mäe tippu, kuhu matkajad olid püstitanud hulganisti kivihunnikuid. Kõrgust pakuks mäele umbes 1900 meetrit. Et nagu 200 meetrit veel jäänud. Nii ilus see siiski ei olnud, sest enne tuli tagasi laskuda umbes 1600 meetri peale ja alles sealt hakkas viimane tõus Rootsi kõrgeimasse tippu. Et Etu jala jaoks olid kõige valulikumad just nimelt laskumised, siis otsustas ta, et siin tema tõus lõppeb. Veikkol ja Karul tuli nõustuda. Taas tõsteti asju kottides ümber ning kuna mõlema digika akud hakkasid kohe-kohe kustuma, siis võeti ka Etu kaamera tippu kaasa, et oluline sündmus saaks ikka jäädvustatud. Etule anti juhised õhtusöögi valmistamiseks ja mindi lahku.

Mäest alla sai kiiresti. Üles veidi aeglasemalt, kuid siiski ka päris hea tempoga. Etu jälgis meid binokliga, kuni tuisu sisse ära kadusime. Enne tippu, umbes 2000 meetri peal pidi olema hütt, kus tuulevarju leida. Oligi. Sealt väljusid parajasti kaks rootsi neidu, kes andsid järgmist rahutukstegevat infi – tippu ilma kasside ja kirkata ei saa. Ja lisasid, et kaks rootsi meest on parasjagu üleval ja et neil oli hea varustus. Tänasime ja sisenesime majja.

Ainult seinad, laed, põrandad, täis tuisanud aknad, praht, üks lavats ja laud. Tegime kiired ettevalmistused söögiks ja selga panime kuivemad riided. Seinal oli emergency kapp, mille seest leidsime muu hulgas ka energiabatoone. Lähem vaatlus andis teada, et „parim enne” sai eelmine aasta läbi. Sõime kumbki paar tükki ära ja võtsime mõned batoonid kaasa ka. Külm.

Väljas hakkasime lumetuisus teed tippu otsima. Eriti ei näinud ja läksime tunde järgi. Siis märkasime meist paremal tipust alla tulevaid rootslasi ning ütlesime neile tere. Nemad vastasid samaga ja kinnitasid meie kartusi tipputõusuks hädavajalike kasside ja kirkade vajalikkuse osas. Kui me piirdume kõrgusega 2100 meetrit, siis tasub ainult saabastega edasi minna. Viimased kümmekond meetrit aga on väga järsud ja isegi kassi ja kirkaga varustatuna peab ettevaatlik olema. Üks kahest rootslasest tuli aga seejärel (vaatamata kaaslase väga  suurte silmade kingitud pilgule) välja pakkumisega – võtke meie varustus. Selgus, et neil olid rihmadega kassid ja suurused sobisid. Ütlesime jah ja saime varustuse ning instruktaažid kinnitamiseks. Asjad saab omanikele tagastada tee peale jäävas hotellis, kus nad ööbisid.

Kasside proovimise ajal oli meil väga külm ning Mari helistas, et ei leia telki üles ja on õigest kohast mööda pannud. Andsime kiired juhised.

Võtsime kirkad ja kassid näppu ning läksime. Mitte eriti kiiresti, sest rajamärgid olid jää ning lume alla peitunud ja enamus ajast läks nende leidmise ja taas nähtavaks toksimise peale, kuna tahtsime alla ikka rada mööda tulla. Veerand tunni pärast jõudsime igilume ja jää piirile ning panime kassid alla. Eufooriline tunne süvenes ja lumi peksis aina teravamalt vastu nägu. Nähtavus oli vaid 7-10 meetrit.

Alguses oli lihtne, kuid viimased 10 meetrit tõusu oleksid ilma rootslaste varustuseta tegemata jäänud. Tõesti järsk. Ja keskenduma pidi 100 prossa. See meid Kebnekaise otsa viiski. Rootsi kõrgeim – 2111 meetrit. Kõrgeimat punkti tähistas väike lipuke liustiku sees. Üks elu ilusamaid hetki võttis meid oma embusesse. Naersime, hõiskasime, kallistasime. Rõõm oli nii suur, et Veikkol kadus isegi jalavalu ära. Tegime pilte ja hoidsime nägusid allatuult. Tipu üks külg langes ikka väga püstiselt allapoole. Teine veidi laugemalt, kuid palja saapaga üles poleks ikkagi saanud. Kindlasti kohe poleks. Vaadet muidugi tuisus nautida ja pildistada ei saanud. Samas annavad fotod väga tõetruult edasi seda, mida me nägime. Seda vähest.

Kuna ees seisis veel 14 rasket kilomeetrit tagasi telgini, siis me väga kauaks tippu ei jäänud. Viimase kümne meetri teravast nurgast andis tunnistust seegi, et laskuma hakates ei püsinud ühel hetkel Karu kassid kinni ning tuli kogu kehaga kirka peale suruda, et pidama jääda. Midagi ohtliku ei olnud, kuid riiete lõhkumine oleks võinud toimuda küll. Jää piiril võtsime kassid alt ja sidusime oma kottide külge. Naeratuse meie näolt pühkimiseks oleks pidanud olema väga tugev mees. Õnneks me sel hetkel ei teadnud, et maailmakuulus rootsi alpinist, kadunud Göran Kropp, kes jalgrattaga Rootsist Nepaali sõitis ja ilma kõrvalise abi ja hapnikumaskita Mount Everesti tippu tõusis, käis Kebnekaise otsas seitsme aastaselt…. Noh, ilm oli siis ka palju parem ja… Nojah. Meil polnud ka isasid kaasas, kes rasketel hetkedel toetanud oleks… Ja ikkagi me ei teadnud seda siis ning olime õnnelikud.

Laskusime väga kiiresti, sest päev oli üsna pikaks venimas. Pärast selle tipu ületamist, kus me Etust lahkusime, tabas meid taas vihm ja lühikese ajaga saime üsna märjaks.

Matkakeskuse juures otsisime üles lahked rootslased, et neile kirkad ja kassid tagastada. See ei olnudki eriti raske, sest nad tulid meile kohe fuajees vastu. Ajasime juttu ja võtsime neilt ka kontakti, et oma tänu hiljem ka millegi eestimaisega avaldada. Veikko mainis, et kõige parema meelega võtaks ta paar õlut ja läheks sauna. Meie rõõmsaks meelehärmiks laususid rootslastest abimehed, et just selline programm neid täna õhtul ootabki. Jätsime nad tänusõnadega õhtut nautima ja panime edasi, sest minna oli veel kuus km. Iga kilomeetri tagant seisis post, mis andis teada, palju käidud on ja Karu võttis aega, et umbes välja arvutada meie telgi juurde jõudmise aeg. Käisime umbes viis km tunnis ja teatasime Etule, et oleme hiljemalt pooleteise tunni pärast kohal, tee lõke üles. Etu vastas, et puud on märjad ja ei ole võimalik. Me soovitasime tal veidi rohkem pingutada.

Viimased kilomeetrid läbiti puhtalt mehhaaniliselt ning võimalusel kõrvuti, et üksteist jutuga innustada. Tempo langes masendavalt, sest jalad olid üsna peetis ja tuikasid ning Veikko vigastuski ei lasknud ennast taas unustada. Ainus rõõmustav fakt oli see, et vihma enam ei sadanud ja tugev tuul kuivatas tasapisi meie riideid.

Laagri lähedale jõudes võtsime juba puude kõljest kuivanud oksi kaasa, sest paha eelaimus ütles, et neid läheb vaja. Ja ega lõke ei põlenud jah. Meelehärmi tegi aga pigem see, et kõik oli täpselt nii, nagu meist hommikul jäänud oli. See tähendab, et lõket teha polnud isegi üritatud. Kurb. Noored pistsid pead telgist välja ja me ei pidanud paljuks oma kurbust ka nendega jagada. Veikko oma leebel, Karu veidi otsesemal moel. Siis tegi Karu kiiresti tule üles ja sõime eduka päeva õhtusööki. Otsustasime ilusate vaadete tõttu minna Glittertindi juurde mitte otse läbi Rootsi, vaid sõita homme Norrasse Narvikisse ja sealt alla Oslo poole mööda maanteed E5. Kaardilt tundus ilus – fjordid, meri, mäed. Kilomeetreid kokku peaaegu 1500. Reis läheb küll kallimaks, kuid emotsioonid võidavad.

5. SEPTEMBER

Hommikul me ennast söömisega väga ei vaevanud, vaid läbisime pärast laagri kokkupanekut kiiresti raja alguse viis km vastupidises suunas ja toimus teistkordselt selle matka jooksul härras kohtumine Otuga.

Panime asjad suusaboksi ja Mari läks enne ärasõitu ennast kiirelt tualetti pesema. Mehed arvasid, et 15-20 minuti pärast on ta tagasi ja seetõttu istuti autos ja oodati. Ja oodati veel. Ja siis veel veidi. Ja juba Mari tuligi. Rõõmus, kuid pärast noomituse saamist enam mitte eriti. Oleks teadnud, et tal üle tunni läheb, siis oleks saanud rahulikult digikate akusid laadida ja mitte kogu aeg oodata, mõeldes – no nüüd kohe ta tuleb, enam ei jõua laadima minna.

Kirunas tegime peatuse kohalikus ostukeskuses ja täiendasime oma varusid põhilisel ketšupi, jogurti ja kisselli osas. Hinnad olid üle mõistuse mõistlikud.

Meile oli teada, et Rootsis on bensiin odavam, kui Norras ja seetõttu tundus loogiline, et tangime vahetult enne piiri ja nii me heausklikult sõitsimegi ja piir lähenes ja siis oli ta käes ning me mõtlesime, et tühja kah ja kuna punane tuli juba ammu põles, siis tahtsime tankida Norra esimeses tanklas ja ootasime selle saabumist mitukümmend kilomeetrit ning panime priimuse bensiini ka juba paaki, sest õhku oli paagis viiskümmend liitrit ja bentsu ei olnudki ja saime veel umbes kaheksa kilti edasi ning siis sai priimuse bents ka kõik juba Otu seedetrakti ja pärast lühikesi läbirääkimisi jäime tee ääres taskukeses seisma. (Eelmises lauses oli muide 101 sõna, milledest viis algasid suure tähega, siis veel kuus koma ja üks punkt).

NORRA KUNINGRIIK

  • Pindala 323 877 ruutkilomeetrit
  • Rahvaarv u.4,5 miljonit
  • Riigikeel norra keel
  • Rahaühik norra kroon
  • Kõrgeim tipp Glittertind (2472 m)*

*Siis me veel ei teadnud, et Glittertind on sulanud 2465m kõrguseks ja on seega tipust nimega Galdhoppigen (2469 m) nei meetrit madalam.

Lähima linna Narvikini oli paarkümmend km ja me proovisime hääletada. See toimis suurepäraselt ja kõik autod (kaks), mida peatasime jäid seisma ja juhid oskasid inglise keelt ning ainuke mure asja juures oli see, et kumbki ei tahtnud meid sappa võtta, sest tee lookleb mägede vahel ja on pikk. Samas pakkusid mõlemad küüti bensukani. Teise autojuhi pakkumise võtsime vastu ja Veikko läks temaga kaasa.

See on müstiline, kuidas koheselt peale Rootsi/Norra piiri mäed kõrgemaks, tee siledamaks ja majad ilusamaks läksid. Ei ole raske aru saada, miks norrakad oma maa üle nii uhked on ja rahvuslippu igale poole kaasa tassivad. Juba olime oma eilse valikuga tee osas väga rahul ja ainuke küsimus peakeste sees ja huulil oli see, et mille kuradi pärast Statoili kodumaal nii vähe bensukaid tee ääres on.

Veikko naastes installeeriti kanistri sisu Otu paaki ja sõitsime Narvikisse, kus tahtsime lisaks tankimisele ka münte soetada, sest kiirteed ja osad tunnelid Norras pidid tasulised olema. Mõned olid ka, kuid meie valmisolek maksta tundus suurem, kui norrakad vastu suutsid võtta.

Ja imekaunitel maastikel sõit lõuna suunas algas. Kui veel päike ka oleks paistnud… Aga ei. Kogu tee sadas vahelduva eduga. Ühe fjordi ületasime praamiga, sest tee ümber fjordi oleks liiga suure ringi sisse teinud.

Veikkol oli kaasas Norra reisijuht ja kuna me läbisime väga mitmeid piirkondi ja maakondi, siis oli võimalus nende kohta ka läbi kõrva infi saada. Hariv.

Norras teatavasti ei tohi üle 80 km/h sõita ja ega nad eriti ei sõida ka. Teed mägede vahel aga on teatavasti kitsad ning sirged lühikesed. Seega tuli päris tihti rekkate ja teiste masinate taga passida. Arvestades läbitava distantsi pikkusega sõitsime Norras umbes kolm-neli tundi kauem, kui sama pikka vahemaad siledal maal. Aga me ei kurtnud, sest ilus oli. Tegime pilti ja astusime pedaalile.

Polaarjoon sai ka ületatud. Seekord teistpidi.

Kui pimedaks läks, siis leidsime toreda koha tee kõrval, kus telk püsti panna, süüa teha ja öö ära magada.

6. SEPTEMBER

Hommikul ärkasime üllataval kombel täpselt samas kohas, kus magama jäime. Keegi ei olnud kadunud. Paremalt vasakule Etu, Karu, Mari, Veikko. See tõestas veenvalt, et Norra on turvaline maa, rääkigu rootslased, mis tahavad.

Peale sööki astusime pedaalile ja roolis olev Karu tegi seda isuga ning me ei märganudki, et olime sattunud radarite kodukanti. Kuigi reeglina on enne radarit hoiatav silt tee ääres, ei pannud me seda tähele ning siis juba pildistatigi. Automaatselt. Targast Norra reisijuhist saime teada, et trahv sellise ületamise eest on umbes 4000-5000 krooni. See ei ole hea. Mingi lootus muidugi oli, et äkki ei ole see masin töökorras või norrakad tahtsid lihtsalt Karu pilti.

Tunnelid olid sellised…..pikad. Ja neid oli üle kahe.

Tasakesi nihkus E5 rannikust sisemaa poole ja nii meiegi. Teada oli, et meie suurem sihtmärk on linnake nimega Lom, millest Karu 1994 aastal oma kaaslastega Norra kõrgeimate tippude poole minnes juba jalgsi edasi oli läinud.  Sealsesse keskusesse nimega Spiterstulen jõuti tookord pooleteist päevaga, kuid Karu mäletas, et sinna viis ka mingi autotee.

Lomi leidsime üles ning saime teada suuna, kuhu hoida. Seda järgides jõudsime sildini, mis näitas – Spiterstulen 18. Üle kuue meetri pikkused autod sellel teel sõita ei tohi, kui kedagi huvitab. Tee ise loominguline ja vaheldusrikas.

Keskuse juurde jõudsime veidi enne pimedat ja läksime kohe matkakeskusest infi ja kaarti otsima. Seal sees möllas ringi väga palju värskeid teismelisi Norrast. Saime teada, et telkimine on tasuline (50 NOK-i per nägu) ja selle raha eest võib kasutada kööki ning dušširuumi. Maksime ära. Administraator hoiatas meid liigse uljuse eest Glittertindi tipus, sest sealt läheb aeg-ajalt osa jäist ja lumist pinnast kiiremas korras allapoole. Näitas meile ka imeilusat pilti sellest, kuidas teha ei tohi.

Spiterstuleni ümbruses on nii mõnigi Norra kõrgeimatest tippudest. Lisaks Glittertindile (2465 m) veel näiteks Galdhopiggen (2469 m, Karu käis sellel tipul 1994 aastal), Skarstind (2373 m), Surtningssue (2368 m), Heilstugubre (2346 m) ja Memurubre (2365 m).

Siis pesema. Ruum oli olemas jah, kuid sooja vee saamiseks pidi NOK-e sisestama. Mehed otsustasid kraanikausside kasuks. Üks norrakas sisenes ka pesemise ajal ja vaatas meid veidi mõistmatu pilguga. Saime temast aru, kuid ei löönud teda selle eest. Protseduur ise oli imeilus, sest me pesime ennast ikka üleni. Ja süvenenult.

Puhastena jagunesime kaheks – Veikko ja Etu läksid telki üles panema ning Mari ja Karu süüa tegema. Grupid ühinesid taas söögilauas, mis asus samas ruumis, kus köök. Toit, nagu alati, vaimustav.

Telgi panid Etu ja Veikko kohe orgu toova tee äärde matkakeskusest Glittertindi raja alguspunkti poole. Arukas. Meist eelmised naabrid tegid meeletult suurt tuld ning ka telk meenutas neil rohkem vigvami. Igaks juhuks me ei lähenenud neile.

Homme on Veikko sünnipäev.

7. SEPTEMBER

Hommik tuli täna teisiti. Kuidas muidu saakski, kui grupi vanim liige veel aastakese vanemaks saab. Natuke kahju on temast ka, sest ise seda vaimset (peaasjalikult) allakäiku peatada ei saa. No lihtsalt ei saa.

Mari, Etu ja Karu olid kiivalt hoidnud saladust, et Soome ja Rootsi piiril asuvast bentsukast osteti Veikkole kink. Te ei usu, kuid see oli suur „KarlFazeri” šokolaad. Ausalt. Pähklitega. Sünnipäevalaul lauldi ette, öeldi paar lohutavat sõna ning rüübati Stroh 80-e pudelist.

Niisiis – Glittertind. Põhjamaade kõrguselt teine tipp. Vaid see 2465 meetrine iludus seisis veel meie matka täieliku õnnestumise teel.

Nii Soome, Rootsi ja loomulikult ka Norra kõrgeimad tipud on Skandinaavia mäestikus, mis asub Skandinaavia poolsaare lääneosas ja hõlmab Norra ning osa Rootsist ja Põhja-Soomest. Pikkust tal 1700 km ja laiust on kuni 600 km. Liustike on u. 5000 ruutkilomeetrit, seda on kõvasti vähem, kui jääajal, mil Skandinaavia mäestik oli jäätumiskeskus. Moodustus see mäestik kaledoonia kurrutuste ajal. Suurte murrangute põhjustatud järsud tugevasti liigestunud läänenõlvad moodustavad Norras fjordranniku. Lauged idanõlvad laskuvad astanguina Norrlandi platoole. Kõrgeimat osa ilmestavad lavajad massiivid, mis on suurimad lõunaosas (Telemark, Jotunheimen). Metsapiir lõunaosas läheb u. 1000-1100 meetri kõrguselt, põhjas 300-600 meetri pealt.

Paarsada meetrit asfaldil ja vilunud silm nägi paremal pool teeservas raja algust tähistavat punast „T”-d.

Glittertindile viiva raja algus on lauge ja suht kerge. Vaikselt minnes sai ümbrust nauditud ja vahepeal, kui pilved ette tulid, siis veidi vähem nauditud. Veikko tegeles praktiliselt kogu aja sõnumikujuliste õnnitluste vastuvõtmisega ja telefoniga lobisemisega. Kadedaks tegi. Aga aastatega on talle arvatavasti palju häid tuttavaid tekkinud, mis iseenesest on kummaline.

Mari väsis pärast esimest tõusu ära ning otsustas laagrisse tagasi pöörduda. Edasi minnes märkasid Karu ja Veikko ka Etu silmis kummalist helki ning panid noore tarmuka mehe fakti ette, et täna ta tagasi ei pöördu, sest tippu jõudmise tunne on kirjeldamatult ülev. Ta peab seda tunda saama.

Pärast esimest tõusu liigub rada paar kilomeetrit suhteliselt laugelt ja siis järgneb järsem tõus, mis mõne aja pärast laugemaks muutub, kuid enne tippu tagasi allapoole laskuma ei peagi. See Etule meeldis, sest kui raskele tõusule oleksid lisandunud ka valulised laskumised, siis ajaks see kahtluse hinge ning jõud kaoks ära.

Pilvede vahel ja sees edasi liikudes jõudsime lume ja jääni. Alguses oli lund rohkem ja jääd vähem, kuid üks koht rajal tervitas meid kümnekonna meetri paremale poole kaldu jäämassiga, millel saabas pidet ei leidnud. Ülevalt poolt ei saanud minna seetõttu, et oleksime pidanud minema libedal pinnal liiga mäeharja lähedale ja allpool jälle oli päike lund veel rohkem sulatanud kui üleval ning külm ja tuul seda omakorda külmutanud. Plaan B ütles, et meil on kaasas kaks nuga. Kümme meetrit jääl läbiti siis nii, et kõigepealt lõi Karu noa jäässe, siis toetas oma parema jala selle vastu ja lohistas ülejäänud keha noa kohale ning fikseeris hetkeks oma poosi, tõstis seejärel noa mõnikümmend sentimeetrit edasi ning kordas protseduuri. Seda seni, kuni oli taas lumel ja toimetas siis noa järgmise mehe kätte. Etu proovis vahepeal kahe noaga ja ainult käte jõul edasi liikuda, kuid see ei andnud tulemust.

Kehvast kohast edasi oli veel veidi lauget lumist tõusu ja võisimegi hõiskama ja kallistama hakata. Tipp. Eriti õnnelik ja eufooriline oli Etu. See vedas ka Veikko ja Karu naeratuse veelgi laiemaks, kuigi varu palju enam ei olnudki. Tipupildi tegime klassikalise püramiidina – Etu ja Karu esimeseks ja sünnipäevalaps Veikko teiseks korruseks. Niipea, kui pilved vähegi lubasid, pandi kaamera lumme paika ja tehti ümbrusest pilti. Enamasti jõudis järgmine pilv vaate uuesti ära varjata, kuid mõned kaadrid siiski sai. Tuul oli keskmiselt tugev ning serv, mille eest meid hoiatati, nägi tõepoolest välja just selline, nagu kaoks osa sellest tihtilugu kuhugi allapoole. Hoidsime servast aupaklikusse kaugusesse, sest maailmas on veel mägesid, mille otsa ronida tahaks. Sadu sealjuures.

Alla minnes kohtasime kahte suvalist teismelist kohalikku jorssi alt laiade teksade ja moekate jopedega. Ka nemad käisid tipus ära ning laskumisel jõudsid järele, sest meie tempo allapoole liikudes ei olnud kõige kiirem. Etu käis lihtsalt nii kiiresti, kui jalg lubas. Ja laskumistel eriti ei lubanud.

Kõige järsemast kohast alla jõudnuina sõime ja jõime, ning Veikko tänas Etut ja Karu suurepärase kingituse eest sõnadega: „Takoova ne ažedaal. Spassiibo, drusjaa! Takoova padaarka ne ažedaal.” Viimane ots laskumisel oli Etu kannatuste rada. Vihm tegi meid läbimärjaks, kuid tuju sellegipoolest ei rikkunud. Kõik kolm tippu, mis plaanis olid, said võetud ja juurde hangitud uusi kogemusi ning mõtteid.

Rajalt tagasi telgi juurde jõudes kohtusime Mariga, kes vahepeal veidi ringi oli kolanud ning turninud. Dušši alla minnes küsiti talt ka meie lunastatud piletit, kuid see lebas rahulikult Karu taskus. Jõuga keegi siiski Marit kinni ei hoidnud ja pesemata ta ei jäänud. Kuivad riided selga ning et mitte teist ööd tasulises kohas magada, siis sõitsime Spiterstulenist minema.

Lomis peatusime ning meie tähelepanu pöördus nüüd kaunile puitarhidektuurile. Pilte sai nii erinevatest majadest kui ka kirikust. Ja lautadest ning küünidest. Lomi kirikukülast on pärit Nobeli kirjanduspreemia laureaat aastast 1920 – Knut Hamsun ja meil oli plaan tema sünnikodu juures peatus teha. See asus kohe tee kõrval ja paistis silma sellega, et ei paistnud eriti silma. Väike ühekordne mätaskatusega majake. Umbes kuus meetrit pikk ja neli lai. Kokku umbes 24 ruutu niisiis. Harja kõrgust vaid kolm pool meetrikest. Ja seal elas, kui ma ei eksi, lisaks emale ja isale veel seitse õde-venda. Majal on kaks akent ja üks uks. Hamsun elas seal küll ainult kolm esimest eluaastat, sest siis kolis pere lõuna poole, kuid jälg jäi. Kogu oma tulevases loomingus avaldab ta austust lihtsale inimesele (eriti muidugi preemia toonud „Maa õnnistuses”) ja kirjeldab inimese elu puutumatu looduse keskel äärmise siiruse ja puhtusega. Pole raske aru saada, kus selle austuse juured on.

Ja edasi Rootsi poole. Tee peal võttis Veikko ühendust Kadriga ja lasi meie broneeringu varasemaks ümber teha, sest jõuame Stokki palju varem. Algselt oli reisiplaan olnud selline:

29. august       –           Tallinn-Helsingi-Kilpisjärvi

30. august       –           Halti rajale

02. september –          Halti tipp

04. september –          Halti rajalt tagasi, sõit Kebnekaise raja algusesse

05. september –          Kebnekaise külje alla

06. september –          Kebnekaise tipp ja tagasi raja algusesse

07. september –          Norrasse Glittertindi juurde orgu

08. september –          Glittertindi tipp öö orus

09. september –          mõni teine tipp Norras

10. september –          sõit Rootsi, õhtul Stokis laevale

11. september –          Tallinnas u. 12:00

Tegelik reis nägi välja aga selline, et alguses kohe võitsime mitu päeva ja 14 päeva asemel kestis meie reis 12 päeva. Umbes nii:

29. august       –           Tallinn-Helsingi-Kilpisjärvi

30. august       –           Halti rajale

01. september –          Halti tipp (võitsime ühe päeva)

03. september –          Halti rajalt tagasi, sõit Kebnekaise raja algusse ja viis km rajal

04. september –          Kebnekaise tipp ja tagasi laagrisse (võidus kaks päeva)

05. september –          Raja algusesse ja Norra poole

06. september –           Glittertindi juurde orgu

07. september –          Glittertindi tipp ja kuna jalgade olukord oli enamusel kehva, siis teist tippu Norras ei võtnud. Sõitsime Rootsi poole, öö veel Norras

08. september –          sõit Rootsi, õhtul Stokis laevale

09. september –           Tallinnas u. 12:00

Niisiis sõitsime edasi Rootsi suunas ja valisime tee, mis tundus veidi väiksem, kuid samas otsem. Lootus oli lihtsalt selles, et väiksema tee ääres on tõenäolisem leida sobiv koht telgi püstitamiseks.

Kohalikud vennad teavad hästi, kus radarid asetsevad. Nad sõidavad 110 km/h ja veidi enne kaamerat pidurdavad hoo 85 km/h peale ning kohe pärast radarit kiirendavad taas. Hea oli nende sabas sõita.

Õhtu saabudes leidsime taas imekauni koha telkimiseks kohe tee ääres väikesel platsil maalilise järve kaldal. Kõik oli olemas. Panime Glittertindil läbimärjaks saanud riided kuivama ning võtsime veidi napsu, sest endiselt oli Veikko sünnipäev ja sõime rohkem, kui tavaliselt. Ajasime juttu ja kuna ilm oli ilus, siis jäid Etu ja Karu välja magama ning Mari ja Veikko ööbisid telgis.

8. SEPTEMBER

Hommikul tõusis esimesena Veikko, nagu see juba traditsiooniks on kujunenud ja tegi pilte varahommikusest järvest ning magavatest meestest platsi peal.

Hommikusöök, laager kokku ja Rootsi poole. Aega oli küllaldaselt ja me ei kiirustanud väga, sest mis seal Stokis ikka passida. Suurepäraselt õnnestunud reis hakkas tasapisi selja taha jääma ja vanade matGazellide näkku tulid mõned jooned juurde, mille alltekst oli umbes selline: „Näh. Ei taha koju. Kurat küll.”

Õhtupoolikul sisenesime Rootsi pealinna ja sõitsime otse sadamasse, kus tuli veidi passida. Tollis ja passikontrollis väike mure oli, et kas me ikka saame üle ilma selleta, et korravalvurid küsiks kiiruse ületamise kohta Norra Kuningriigis. Saime.

Laeval otsisime üles oma kajuti ja siis tekkis õlleisu. Tax Free kauplustes aga teatavasti õlut ühe- või kuuekaupa ei müüda ja seetõttu ostsid mehed kasti. No mis teha. Mängisime kaarte ja jõime õlut. Vahelduva eduga kolistati laeva peal ringi. Kuna rootslased räägivad ainult rootsi keeles, siis võtsid Etu ja Karu endale eesmärgi rääkida kõigi rootslastega ainult eesti keeles. Päris naljakas oli. Õlu muide sai otsa. Ja Mari läks magama ja Veikko läks magama. Noored mehed nööpisid lahti 80 kraadise Viru Valge ja maitsesid seda. Alkohol tegi oma tänuväärse töö ja mingil hetkel läks Karu ühes ning Etu lonkas teises suunas. Karu jõudis peagi tagasi kajutisse ja keeras magama. Etu tuli ka, võttis lonksu ning kadus taas. Edasisest ajalugu vaikib.

9. SEPTEMBER

Laevas ärgata on teistmoodi. Nagu ise ei saa suunata, kuhu ja millal jõuad. Ja kapten, kes seda sinu eest teeb on mingi suvaline jorss, keda sa isegi ei tunne. Mis usaldusest saab siin juttu olla. Sügav deprekas ajas varakult voodist välja sööma.

Rootsi laud ja rootsi keeles rääkivad rootslased. Maailm on hukule määratud.

EESTI VABARIIK

  • Pindala 45 215,4 ruutkilomeetrit
  • Rahvaarv u. 1,4 miljonit
  • Riigikeel eesti keel
  • Rahaühik eesti kroon
  • Kõrgeim tipp Suur Munamägi (318 m)

Peale piiri sõitsime Veikko juurde ning tõmbasime kõik pildid Otu kaitsva katuse all tema arvutisse. Otu on nüüdseks saatnud meie matkamisi Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Tšehhis, Austrias, Itaalias, Sloveenias, Soomes, Rootsis ja Norras. 11 riiki, müts maha. Siis rahvas mööda linna laiali. Etu veel ei teadnud, et alles jäänud Viru Valge on tema kotis.

Matk sai läbi. Järgmised riikide kõrgeimad tipud, kuhu 2006 maikuus ronida, on Austria Grossglockner (3797 m), Saksamaa Zugspitze (2964 m), Tšehhi Snežka (1602 m) ja Leedu Juozapinesi (294 m). Jälle Otu abil või siis tema noorema vennaga, kui Veikko niimoodi otsustab. Ja augustis äkki Venemaa ning Elbrus (5642 m). Ju paistab.

Kommenteeri