Horvaatia Bulgaaria Kreeka Ungari 2007

MATKAPUNT
Riina Ristimets, Tiia Prööm, Veikko Täär, Andres Karu

MÕTE

Mõned plaanid on veidi muutunud. Et osad meie hulgast jõuaks 2009 aasta lõpuks tõusta iga Euroopa riigi kõrgeimale tipule, siis ootavad meid veel ees järgmised reisid:

SUUR REIS (2007 14. OKTOOBER-29. OKTOOBER)

• KREEKA – Mount Olympus (2917 m)
• BULGAARIA – Musala (2925 m)
• SERBIA – Daravica (2656 m)
• MONTENEGRO – Bobotov kuk (Mt.Durmitor) (2522 m)
• BOSNIA-HERTSEGOVIINA – Maglic (2386 m)
• ALBAANIA – Maja e Korabit (Golem Korab) (2764 m)
• MAKEDOONIA – Golem Korab (Maja e Korabit) (2764  m)
• HORVAATIA – Dinara (1830 m)

REIS 1 (2008 MÄRTS-APRILL) 10 päeva

• SUURBRITANNIA – Ben Nevis (1343 m)
• IIRIMAA – Carrauntoohil (1041 m)

KÕRGE REIS (2008 JUUNI-JUULI) 18 päeva

• PRANTSUSMAA – Mont Blanc (4807 m).
• ITAALIA – Mont Blanc (Monte Bianco) de Courmayeur (4748 m)
• ŠVEITS – Dufourspitze (4634 m)
• AUSTRIA – Grossglockner (3798 m).
• LIECHTENSTEIN – Vorder-Grauspitz (2599 m)

SRÜ REIS (2008 OKTOOBER) 10 päeva

• VALGEVENE – Dzyarzhynskaya Hara (346 m)
• MOLDOVA – Dealul Balanesti (430 m)
• UKRAINA – Hora Hoverla (2061 m)

ISLANDI REIS (JUULI 2009)

• Hvannadalshnukur (2110 m)

KIIRE REIS (2009 OKTOOBER)

• TAANI – Yding Skovhoej (173 m)
• HOLLAND – Vaalserberg (322 m)
• BELGIA – Signal de Botrange (694 m)
• LUKSEMBURG – Buurgplaatz (559 m)
• PORTUGAL – Ponta do Pico (Pico or Pico Alto) (2351 m)
• ANDORRA – Coma Pedrosa (2946 m)
• MONACO – Mont Agel (140 m)
• SAN MARINO – Monte Titano (755 m)
• VATIKAN – (75 m) Rooma kesklinnas.
• MALTA – Ta’Dmejrek (253 m)
• SLOVAKKIA – Gerlachovsky Stit (2655 m)

Eriti palju varuaegu ei olegi, kuid mõned reisid on veel võimalik vajadusel paari tipu võrra pikemaks teha.

Seekord siis Balkanile. Neljakesi. Vanadest tuttavatest Täär, Tiia ja Karu ning esimest korda kohtub mägedega Riina Ristimets ehk Ritsikas.

Grupp oli kindlalt paigas kolm nädalat enne minekut, kuid transpordivahend selgus alles kolm päeva enne reisi: Korea Auto andis läbi Veikko meie käsutusse Hyundai „Santa Fe“. 2,2 l, diisel, must, mahukas ja uus. Alla pandi talle lamellid. Alguses tundus see väga väheoluline.

Veikko sai auto jaoks GPS-i, mis loodetavalt meie arvatavat 7500-kilomeetrist reisi pikkade vahemaade läbimise osas oluliselt kiirendab.

Nagu ikka, ostis enamuse toidust ära Karu ning seekord oli logistika selles mõttes uudne, et enamik kaupu sai soetatud Tartust, kus ta vahetult enne minekut Kaubamajas tööd tegi. Päev enne minekut võttis Veikko asjad juba Santa peale ning asetas need suusaboksi.  Osad Tartus puuduvad asjad muretsesid Veikko ja Tiia Tallinnast.

Tiia tegi kindlustused ning teele kaasa imehead kartulisalatit, juustuvõiet küüslauguga ning kartuliputru. Ritsikas võttis ühes kaasaskantava külmiku, universaalse laadija ning küpsetas maitsva koogi. Veikko lisas veel suure hunniku koduaia õunu, läpaka ja mingi suure aparaadi, mille abil läpakat autos laadida õnnestub. Telk ja priimus tulid ka temalt, potid-kulbid Karult.

Kaasa haarasime ka kiivrid, Veikkole andis enda oma laenuks Karu sõber ja matkakaaslane Fred. Ritsikas sai koti Kadrilt ja samast kohast tuli Veikkole termomatt.

Logistilise poole ja radade kirjelduste eest hoolitsesid Tiia ja Karu. Kõikide tippude koha pealt ei olnud teave sugugi ideaalne ning mõnel puhul oli see ka ärevakstegev.

LIIKUMISPLAAN

Eestist läbi Läti, Leedu, Poola, Slovakkia ja Ungari Horvaatiasse. Horvaatia kõrgeim Dinara (1831m). Siis Montenegrosse. Kõrgeim tipp Bobotov Kuk (2522m). Siis läbi Serbia Makedooniasse. Makedoonia ja Albaania kõrgeim tipp Golem Korab (2764m). Seejärel Kreeka ja kõrgeim Olümpos (2917m). Edasi Balkani ja Bulgaaria kõrgeim tipp Musala (2925m). Siis Serbia ja Daravica (2656m). Ning Bosnia-Hertsegoviina kõrgeim Maglic (2386m). Ja siis Horvaatiasse tagasi suvitama, kui aeg lubab ning õigel hetkel labi Ungari, Slovakkia, Poola, Leedu ja Läti Eestisse tagasi.

Kokku 14 riiki ja arvatavalt 22 piiriületust ja 7500 kilomeetrit 16 päevaga. Suured plaanid meil…

14. oktoober, pühapäev

Veikko startis Santaga oma kodust 05:10. Kõigepealt haaras ta naabrusest peale Tiia ja Karu. Siis liiguti edasi Õismäele ja võeti pardale Ritsikas. Punt oli koos ja GPS-i sisestati mingi Horvaatia linn kõrgeima tipu Dinara lähedal ja kohe hakkas konkreetne naishääl juhiga suhtlema: „Kakssada meetri pärast keera parem.“ Ja nii edasi. Avastasime kohe, et GPS-i pakutud kiireim tee läheb meie meelehärmiks läbi Varssavi ja sealt edasi hoopis Tšehhi, Austriasse, Sloveeniasse ning alles sealt Horvaatiasse. Nõustusime veidi ebalevalt.

Tallinnast lahkusime 05:40. Pärnus sõime „Statoilis“ traditsioonilise kabanossi ja jõime kakaod.

Esimene piir oli loomulikult Eesti-Läti. Enne Riiat tegime väikeste eksimuste koha pealt käe valgeks ning lasime gepsul olukorda ümber hinnata. Ta sai hakkama.

Peagi oli juba teine piir Läti-Leedu. Selles riigis tegime esimese söögipeatuse suvalises teeäärses paigas suvalise maja kõrval.

Kolmas piir Leedu-Poola jõudis kätte kell 14:10 ehk kaheksa ja poole tunni pärast. Pole paha.

Varssav oli üllatus, sest seal on alati meeletult aega läinud. Seekord geps andis lihtsalt konkreetsed juhised ja puusse panna polnud praktiliselt võimalik.

Tegime ühe pikema söögipeatuse mingi laste mänguväljaku kõrval, kus meiega otsisid sõbralikku kontakti kaks poola peni. Üks hunt, teine väga segavereline.

Ülejäänud Poola oli nagu ikka.

Neljas piir Poola-Tšehhi. Õlut ei ostnud.

Viies piir Tšehhi-Austria. Austriaga meenuvad alati Alpid. Ka seekord.

15. oktoober, esmaspäev

Kuues piir Austria-Sloveenia tuli öösel. Magasime vahelduva eduga.

Seitsmendale piirile (Sloveenia-Horvaatia) jõudsime kell 05:10 ehk 23 tunni ja 30 minutiga Tallinnast alates. Superaeg. Super!

HORVAATIA

• Naabrid – Sloveenia, Ungari, Serbia, Montenegro, Bosnia-Hertsegoviina
• Pindala – 56 542 km2
• Rahvaarv – 4 500 000
• Rahvastik – Horvaate 90%, Serblasi 5%
• Usk – 1% moslemid, 4% ortodoks, 88% Rooma katolik
• Pealinn – Zagreb
• Kõrgeim tipp – Dinara (1831 m)

Alustasime kohe täpsemaid otsinguid. Meie rõõmuks olid horvaadid investeerinud suured summad kiirteede ehitusse ning see andis hea võimaluse jõuda Horvaatia keskosas asuva Dinarani suurepärase ajaga.

Sõitsime rõõmsalt lähemale, Veikko pildistas põneva olekuga kohalikke ja kui olime enda arvates juba üsna mäe juures, siis küsisime ühelt kohalikult noormehelt ristteel igaks juhuks teed Dinara suunas. Noormees kompenseeris oma (või siis sama hästi meie) kehva keeleoskust sellega, et palus lihtsalt enda autole järgneda. Paar kilomeetrit sõitu ja teejuht peatas auto kohas, kus teeperve kaunistas silt kirjaga „Dinara“. Tänasime ja jätkasime kruusateed mööda, mis viis meid järjest ülespoole. Järgisime juba alanud rajamärke (punase servaga valge ring) ja teeviitasid, mis näitasid suundi erinevate hüttideni, kuid meid huvitavat Brezovaci hüti nime ei leidnud üheltki sildilt. Valisime raja, mis tundus õigem ning sõitsime kuni tee otsa sai ja madalate puude vahel seisis mahajäetud majake. Selline sõja jäänuk. Siblisime seal veidi ringi, pildistasime maja, üksteist ja autot ning jätkasime seejärel rajamärke järgides sõitmist nii kaugele, kui Santaga sai. Siis riietasime ennast sellel matkal esmakordselt saabastesse ning muudesse trekinguriietesse ning hakkasime väikeste kottidega edasi sammuma.

Kell oli ootamatult palju, kuid mitte lootusetult. Sammusime põhiliselt põõsastega palistatud rajakesel ning jõudsime vähem kui tunni pärast kruusateele. Kui seda mööda liikudes väikesele platsile jõudsime, kus tee mitmeks hargnes, nägime esmakordselt ka meid huvitava hüti nime teeviidal.

Otsustasime, et kuna valget aega on väga vähe järele jäänud, siis Karu laskub kiiresti tagasi auto juurde ning tuleb sellega teistele järele. Tee ja mägede loogikat arvestades oli tegemist sama kruusateega, mida mööda me maanteelt tulema hakkasime, seega peaks Karu kindlasti teistele peagi järele jõudma. Leppisime kokku, et telefonid on sees ja kohtume kohas, kuhu teised välja jõuavad. Arvatavasti tunni-pooleteise pärast.

Kolmik Ritsikas/Tiia/Täär jätkas teed mööda märgistatud rada. Paari kahtlase koha peal tegid nad Karule õige suuna hoidmiseks kividest nooled.

Karu laskus pooljoostes autoni ning sõitis tagasi suuremale kruusateele. Üllatuseks kestis sõit kohta, kus me üksteisest lahkusime täpselt sama kaua, kui jalgsimatk. Sealt edasi liikus Karu mööda loogilist teed ning sai umbes poole tunni pärast teised kätte.

Jätkasime autoga ja laskusime muuhulgas ühest kohaliku tähtsusega järsust kallakust. Järgmise oru lõpust leidsime paremalt poolt üles oodatud Brezovaci hüti. Liikumine maja ümber puudus täielikult ning kõik uksed olid kinni. Hooaja lõpp ikkagi. Seinal olevalt sildilt saime teada, et kõrgust on meil hetkel 1050 meetrit. Seega tõusta vaja veel veidi alla 800 meetri. Panime auto hüti kõrvale ja alustasime. Kell oli ikkagi juba 15:15… Päikeseloojanguni oli jäänud vaid neli tundi. Ei pea vist lisama, et võtsime lisaks muule kaasa ka pealambid.

Alguses tuleb marssida läbi suurte puudega metsa. Pöögid, tõesti suured. Edasi viis rada meid juba lagedamale ning ees paistis võimalik tipp. Rada oli autoga sõidetav, kui väike- ning sportautod ja kaherattaveolised välja jätta.

Veikko esitas meile erinevaid maailma ja selles peituvat puudutavaid küsimusi ning ülejäänud vastasid. Siis sai tee otsa ja avastasime, et olime vastamise ning küsimise tuhinas mahapöördest mööda pannud. Läksime umbes 15 minutit tagasi ning leidsime paremale keeramise koha üles. Kaotasime seega pool tundi väärtuslikku aega. Tegime pildi, kus peal olime võimalikult juhmide nägudega ja jätkasime.

Edasi viis rada mööda mäekülgi, mis olid kaetud põhiliselt murumättaga. Umbes tunniajase ronimise järel läks rada kivisemaks ning vaated ilusamaks. Päike paistis ikka veel ja see oli ilus.

Kahe tunni pärast kohtus meie rada alt paremalt tulevaga ning veel 45 minuti pärast läks tõus esmakordselt järsemaks ning seoses sellega tempo langes. Tegime ühe pausi ja Tiia oli väga tänulik, sest pikast päevast ja vähesest unest tingitud väsimus mõjus juba üsna mõnusalt.

Tipp tuli nähtavale umbes pool tundi pärast järsu rajaosa algust ning päris kõrgeimas punktis seisime kell 18:40 ehk kolm ja pool tundi peale Brezovaci hüti juurest lahkumist. Kui lahutada maha pooletunnine puussepanek, siis kujunes ajaks hütist tipuni täpselt kolm tundi. Seal me siis olimegi – Dinara, 1831 meetrit. Horvaatia kõrgeim. Ritsikat sai õnnitleda tema uue rekordkõrguse puhul. Ta säras.

Päike aga hakkas loojuma ja ega me tipus kauem ei veetnudki, kui oli vaja tipuraamatu täitmiseks ning fotode tegemiseks. Kuna Dinaral on kaks väga lähestikku asetsevat kõrgemat mügarikku ning ühe otsas on rist ning teise otsas valatud post koos plastikust Horvaatia lipu ja tipuraamatuga, siis tuli pilte teha muidugi kahes kohas. Horvaatia kõrgeim on muide see valatud postiga, ristiga küngas kuulub naabritele.

Laskuma hakkasime 18:55 ning ei jokutanud. Päike loojus imeilusasti kell 19:19 ja päris pimedaks läks veidi enne kaheksat. Lambid panime pähe veel lagedal olles, kuid tõsisemalt läks neid vaja alles metsa alla jõudes. Veikko ja Ritsikas liikusid veidi eespool, Karu ja Tiia minutike neist taga.

Hüti juurde jõudsime 20:30. Veikko arvas, et parim koht magamiseks on suur looduslikult tekkinud lehehunnik maja kõrval. Panimegi telgi sinna, vajus teine väga sügavale ja sees oli loomulikult uskumatult pehme magada.

Enne veel sõime õhtust. Kõik peale Karu, kelle enesetunne oli halb. Esimene soe toit meie matkal.

Telgis magasid poisid äärtes ja tüdrukud keskel. Viisakas, eks?

16. oktoober, teisipäev

Hommikul tõusime kaheksa paiku. Varasemad ärkajad (Tiia ja Veikko) tegid valmis hommikupudru, siis asjad kokku ja uut ning lühimat teed pidi tagasi tsivilisatsiooni. Noh, nii me arvasime. Kuid kuna valisime sõitmiseks tee, mida mööda siia ei tulnud, siis läks muidugi seiklemiseks. Pidime ühes kohas ümber pöörama, sest tee sai otsa ning teises kohas tegime pausi, sest teest 50 meetrit eemal oli tank. Veidi katki, mitte väga. Jäänuk siis kümmekond aastat tagasi siin peetud lahingutest. Tankil turnides nägime veidi eemal teist veel, millel olid konkreetselt lindid maha jooksnud. Ja kellegi poolt ära viidud. Tankide kiituseks peab ütlema, et neil olid V12 mootorid. Pildid loomulikult ja edasi.

Lühidalt jõudsime samasse risti, mille juures Karu alles eile tagasi pööras ja auto ära tõi. Aja kokkuhoiu mõttes me enam kõige kiiremat teed ei otsinud, vaid valisime tuttava.

Külastasime ka kohalikku vaatamisväärsust: 40-meetrise veesambaga koske. Oli seal jee mingi veesammas! Lihtsalt selge veega kärestikuline oja.

Sõitsime edasi Spliti poole ja jõudsime Horvaatia imeilusale rannikule. Loomulikult on naabrid selle rannariba pärast kadedad ja vihased. Eriti Bosnia-Hertsogoviina, kellel on vaid väike paarikümne kilomeetri laiune siilakas, mis läbi Horvaatia Aadria mere rannikule viib.

Tegime peatuse, kiskusime ennast kividel alasti ja ujusime 19-20 kraadi soojas helesinises läbipaistvas vees. Kaif. Tüdrukud proovisid ka poistega samast kohast vette minna, kuid see oli raske. Siis leidsid nad väikese liivasema rannariba veidi eemal ning peletasid oma ihualasti noorte kehadega sealt eemale kaks pensionieas Tšehhi inimest. Mehe ja naise.

Peale ujumist jätkasime teekonda Bosnia-Hertsogoviina poole, et enne pimedust nende kõrgeima tipu jalamile jõuda. Teeperved olid palistatud mandariinide ja nende müüjatega. Me ei lasknud ennast liimile võtta. Küll aga tegi Veikko kiire ning järsu vasakpöörde ühe vaateplatvormi juures. Politseist 40 meetri kaugusel, kuid õnneks oli sellel juba klient olemas.

Piiril selgus, et innovaatilise ID kaardiga ei pääse teistesse endistesse Jugoslaavia riikidesse peale Sloveenia ja Horvaatia. Ja kellel ainsana pole vaatamata Karu kindlale sellekohasele viitele passi kaasas? Veikkol. Frustratsioon laskus me peale.

Pikad telefonikõned Eestisse Veikko sõbrale Aukale ja meie ühisele sõbrale DHL-ist Endrole andsid lootust, et passi saab kulleriga järgi saata. Karu pakkus välja variandi, et mitte aega kaotada passi Horvaatias oodates: nimelt võtame samal ajal, kui pass tulema hakkab, kursi hoopis Bulgaariale. Kuna otse ei saa, siis tuleb meil sõita läbi ainult Euroliidu maade ehk siis üles tagasi Ungarisse, sealt Rumeeniasse ning sealt siis omakorda Bulgaariasse. Samal ajal saadetakse Veikko pass Kreekasse Thessalonikisse ning meie saame selle kahe-kolme päeva pärast kätte. Nii ka teha otsustati. Kilomeetreid tuli kohe veidi üle 1000 juurde. Vastik, kuid passi oodates molutada ka ei viitsi.

Karu läks rooli ja sõitsime pärast rannikult eemaldumist meile juba tuttavale kiirteele. Teised uinusid kuid piloot jõi topeltespresso ja kaks Red Bulli ning andis minna.

Kui kiirteelt maha saime, siis peatas meid ühes asulas Horvaatia politsei. Karu sõitis 70 alas 95-ga. Määrati trahv ja eurosid vastu ei võetud. Sõitsime tagasi mingisse bentsukasse raha vahetama. 20 euro eest kunasid taskus sai politseinikega kiiresti ära klaaritud ja edasi sõidetud.

Öö järgmine suurem sündmus oli see, et tuli kaheksas piiriületus meie teekonnal: Horvaatia-Ungari. Ungari oli reisi üheksas riik ning unine Karu erutus sellest sedavõrd, et unustas auto dokumente unise Ungari piirivalvuri käest tagasi küsida ning sai ainult passid. Tiia avastas selle juhuslikult 50 km pärast ning otsisime auto põhjalikult läbi. Ei tulemust. Siis sõitsime tagasi sellesse tanklasse, kus vahepeal paagi täis panime ning otsisime ka sealt. Tulemusteta.

Pidime nentima tõsiasja, et peale Ungari piiri enam muud head varianti ei olnud. Seega ots piirile tagasi.

Sama piirivalvur oli sama unine, kuid virgus Karu tuleku peale hetkega ning jooksis temaga koos siseruumidesse. Seal meie Santa dokumendid olidki ülemuste käes, kes dokumentide kadumisest teistele piiripunktidele juba teada olid andnud.

Kõik olid rõõmsad ja Veikko läks rooli ning Karu peale 13 tundi järjepanu sõitmist taha magama.

17. oktoober, kolmapäev

Päikseline päev. Muidu oli päris tore, ainult geps tundis aina vähem ja vähem teid ära. Sõitsime põhiliselt kaardi järgi ning seega suuremaid puussepanekuid siiski oodata ei olnud. Ainult mõnes linnas võis probleeme tekkida. Ungaris oli selleks linnaks Szeged. Karu läks autost välja ja küsis ainult ungari keelt rääkiva valvurionu käest, et kuidas Rumeeniasse saada. See võttis appi paberi ja pliiatsi ning asi laabus. Varsti olime linnast väljas ning siis juba oma reisi üheksandal piiril ning ees paistis kümnes riik – Rumeenia. Euroopa uus liikmesriik, kus meid tervitasid väga halvad teed, teedeehitus ja hobuveokid ning imekaunid inimesed.

Veikko oli end zombiks sõitnud ning Karu võttis juhtimise taas üle ja nõnda me sõitsimegi terve valge päeva läbi unustamatu Rumeenia. Siiani loomulikult kõige vaesem riik meie teel ja mida vaesem riik, seda rohkem vaadata ja pildistada.

Pikalt sõitsime mööda teed, mida parasjagu laiendati ning kohati oli väga jube ning kohati imeilus uus asfalt. Asi areneb vähemalt.

Siin sündis uus temperatuurirekord meie matkal – 24 kraadi sooja.

Geps oskas vahepeal jälle juhatada ning ütles ühes linnas ootamatult: „Keera paremale ja kakssada meetri pärast sõida praam“. Ja nii oligi. Maksime sadamamaksu, piletiraha ning veel mingi tasu ning sättisime ennast pärast Rumeeniast lahkumist koos teistega eikellegimaale ootama. Enamus ootajatest olid välismaa rekkad ja rekkamehed.

Praam oli väike, kuid mahtusime peale. Lisaks meile viis rekkat ja kuus väikeautot. Istusime autos ja vaatasime Veikko poolt arvutisse tõmmatud pilte. Eriti välja ei mahtunud.

Siis randusime ja kohe toimus ka kümnes piiriületus. Uus imedemaa – Bulgaaria. Üheteistkümnes riik meie teel.

BULGAARIA

• Naabrid – Kreeka, Makedoonia, Serbia, Rumeenia, Türgi
• Pindala – 110 910 km2
• Rahvaarv – 7 400 000
• Rahvastik – Bulgaarlasi 85%, Türklasi 10%
• Usk – 12% moslemid, 83% Bul.Ortodoks
• Pealinn – Sofia
• Kõrgeim tipp – Musala (2925 m)

Esimesse linna sisse sõites peeti Karu kinni. Loomulikult oli põhjuseks kiirus. Juba täideti trahvikviitungit ja pandi sellele Karu andmeid kirja, kui patune juht hakkas politseinikuga vene keeles juttu puhuma. Politseinik rääkis bulgaaria keeles vastu ja sai teada, et me lähme Musala`le ja et linna sisenedes suhtles gepekas Karuga nii aktiivselt, et kiiruse kontrollimiseks enam aega polnudki. Politseinik sai aru ja ütles, et Karu peaks nüüd minema minema. Ja andis dokumendid tagasi ning viskas pooltäidetud kviitungi ära. Siis ütles välja, et teeb meile seekord sellise kingituse. Karu tänas ja lasi Veikko rooli.

Meil tuli sõita veidikene Sofiast mööda lõunasse. Veikko sai sellega hakkama, kuid õige mägedesse viiva teeotsaga tekkis siiski raskusi. Lõpuks oli see käes ja… kiire tagasipööre, politseisau, tükk bulgaariakeelset tiraadi ning ei mingit halastust. 30 eurot lahendasid probleemi. Maailmas on kahte sorti inimesi: ühed, kes oskavad läbi rääkida ja siis need ülejäänud 🙂

Silte oli vähe, kuid kuidagi suutis Veikko Ritsika kaasjuhtimisel sõidutada meid mägisuusa kuurortisse nimega Borovec. Ühel ristmikul peatas meid taas politseinik ning Veikko silmadesse ilmus juba ahastav pilk, kuid siis tuli välja, et neil oli lihtsalt igav. Aitasid meil õigesse suunda hoida.

Liikusime kõrgemale ja leidsime sügiseste lehtede sees ööbimispaiga arvatava raja lähedal. Telk püsti ning unele.

18. oktoober, neljapäev

Magasime viis tundi. Siis sõime ja sõitsime veidi ülespoole ning küsisime kohalikust hotellist, et kustkohast hakkab rada Musala tippu. Nad muidugi ei teadnud, sest rada algas ju pool kilomeetrit eemal samasse hotelli viiva tee äärest, nagu allapoole sõites selgus. Ei olnud raske. Parkisime auto ja läksime. Kõrgust oli umbes 1500 meetrit, väitis geps.

Rada kulges algul mööda autotatavat teed metsa vahel, kuni pöörasime vasemale ja puid asendasid põõsad. Lisaks väikestele kottidele võtsime täna igaks juhuks kaasa kiivrid. Ühel hetkel saabus aeg, kus me enam ei suutnud ja panime need pähe ning tegime pilti. Ise olime rahul.

Liikusime edasi rõõmsalt mäe jalamil ehitatava hotelli juurde ning siis  kõrgemale mingi väikese ehitise juurde, kus tegime kerge eine. Veikko tõmbas oma teksad üles kuni rinnalihasteni ja lasi selja veidi küüru. See oli juba naljakas, kuid ta ei leppinud algse eduga, vaid pani veel kiivri pähe ning võttis teleskoopkepid ka kätte. Naersime.

Vahepeal, kui olime juba kindlalt 2000 meetri piiri ületanud, õnnitlesime Ritsikat taas uue kõrgusrekordi puhul.

Edasi tõustes jõudsime kohani, kus kiivreid tõesti tasus pähe panna. Sellele eelnes Karu lühike loeng sellest, millal hüüda „KIVI!“ ja kuidas siis käituda, kui keegi nii hüüab.

Liikusime edasi ning jõudsime üsna varsti harjale ning umbes 15 minutit peale seda tippu. Musala. 2925 meetrit. Bulgaaria ja kogu Balkani kõrgeim tipp. Ilm oli päikeseline ja soe. Peale kallistusi ja õnnitlusi (kõige suuremad neist olid loomulikult taas oma kõrguserekordit parandanud Ritsikale) võtsime istet tipus oleva maja (nõme, et see sinna ehitatud on, eks) terrassil ja einestasime. Vaade muidugi hurmav. Olime sellel reisil teinud ära kõige kõrgema ja kõige madalama tipu. Jäänud olid vahepealsed.

Enne laskumist jalutasime veel teise hooneni tipus, mis oli ilmajaam. Vaatasime ka sellelt poolelt alla ning tegime pilti.

Laskumine võttis aega kolm tundi. Endale loomulikult tundus, et kauem. Alla jõudsime veel valges, kuid kohe hakkas kiiresti pimenema.

Mõnusa söömise võtsime ette sealsamas raja alguses, kuhu Santa jätsime. Jahutasime tulitavaid jalgu ja jõime kodust A Le Coq`i. Pärast seda istus Veikko rooli ja sõitsime Kreeka suunas.

Olümpose poole.

Ületasime üheteistkümnenda piiri meie teel: Bulgaaria – Kreeka. Seega juba kaheteistkümnes riik sellel reisil.

KREEKA

• Naabrid – Albaania, Makedoonia, Bulgaaria, Türgi
• Pindala – 131 940 km2
• Rahvaarv – 10 700 000
• Rahvastik – Kreeklasi 98%, Türklasi 1%
• Usk – 1% moslemid, 98% Kreeka Ortodoks
• Pealinn – Ateena
• Kõrgeim tipp – Olümpos (2917 m)

Öösel jõudsime päris kenasti läbi Thessaloniki Litochoroni. Selleks pöörasime kiirteelt Plaka peale. Temperatuur oli kella kahe ajal pluss 12 kraadi. Küsisime kohalike tavernapidajate käest, kas suund on õige ning saime enda jaoks kinnituse. Peaaegu zombina roolis olev Veikko sõidutas meid politseimaja juurest paremale ja  suundusime Jumalate mäe külgi mööda üles. Muudkui tõusime, kuni jõudsime arvatavalt õige kohani. Siin leidsimegi raja alguse ja väikest mitte eriti sõidetavat teed mööda veidi edasi sõites ka koha telgile ühes tee väliskurvis. Servast alla ei tohtinud astuda, sest siis oleks üsna kõrgelt kukkunud. Alla poetatud kivike andis selle kohta hea vihje.

Karu palvel pakkisid kõik hommikuks väikesed seljakotid ära.

19. oktoober, reede

Ajasime ennast üles kell kaheksa. Veikko oli selleks ajaks juba pudru valmis teinud.

Pakkisime telgi kokku ja läksime raja algusesse. Seal asus väike majapidamine, mille peremees kinnitas, et tegu on tõepoolest õige Olümpose raja algusega. Tal oli palju koeri ja nad kõik eranditult lonkasid ning olid sõbralikud.

Rada oli alul kivine ja enamasti sügislehine, sest kulges segametsas. Rajamärgiks oli punane ruut ning seda dubleeris puna-kolla-valge trikoloor. Sildid aga suhteliselt arusaamatud. Me teadsime, et Olümpose kõrgeimat tippu nimetatakse nimega Mytikas, kuid ka seda ei olnud kuskilt välja lugeda, sest kõik sildid olid ilma eranditeta ainult kreekakeelsed. Võimalusi rajal eksimiseks või noh vähemalt ringide tegemiseks oli mitmeid, kuid me valisime alati intuitiivselt õiged suunad.

Ühe joogipausi tegime päris ilusa vaatega kohas, kus vales suunas liiga pikka sammu teha ei tohtinud. Sealt paistsid esimest korda erinevad ümbruskonna tipud. Ükski ei tundunud Tiiale ja Karule tuttava kujuga. Nemad olid eelnevalt kõiki meie reisi tippe erinevatelt netis üleval olevatelt piltidelt vaadanud.

Kahe ja poole tunni pärast jõudsime 2000 meetri kõrgusel asuva mägihütini. Seal oli vaid neli kreeklastest ehitajat, kes parasjagu lõunapausi pidasid. No või siis hommikust sõid. Karu sisenes nende tuppa ja sai kinnitust meie õigele suunale. Kahe ja poole tunni pärast oleme nende sõnul tipus. 900 meetrit 2,5 tunniga? No vaatame.

Rada oli jätkuvalt kivine ja suurte mändidega palistatud. Puud lõppesid seekord aga väga ootamatult – mingi kakskümmend meetrit tõusu ja puude asemel oli meie ümber avarus. Isegi üleminekut pehmendavaid põõsaid ei olnud. Kohe ainult rohi. Üllatav. Tänu sellele nägime kaugemale ning nüüd tundsime ka Olümpose ära. Veikko sõnul selline küüruline ja ta  lisas veel täpsustuseks, et Olümpos näeb välja selline, justkui oleks keegi kulbiga pool mäge ära võtnud.

Kui kolm tundi käidud sai siis olid meie teel sildid. Üks näitas paremale, teine vasakule. Mõlemad suunad viisid erinevate hüttideni. Valisime vasakpoolse tee ja see oli vale. Mitte midagi hullu, kuid parempoolne rada läks otsemini tipu suunas. Hüti juures lehvis Kreeka lipp. Mis küsimus see on? Muidugi tegime pilti ka.

Siis liikusime ikkagi parempoolse hüti poole ja veidi enne seda keeras rada vasakule Mäe suunas.

Saime rada vaadates aimu, et tippu jõudmiseks peame minema teisele poole mäge. Üle pika aja liikusime ilma samal ajal tõusmata. Möödusime mälestustahvlist, mis meenutas grupi alpinistide hukku paarkümmend aastat tagasi. Ritsikas puutus mägede sellise poolega kokku esmakordselt ning jäi mõneks hetkeks mõtlikumaks, kui teised.

Teisel pool mäge näitas esimene inglisekeelne silt meie teel üles Zeusi trooni suunas. Kuna troon on kõrgeimast tipust mõne meetri võrra madalam, siis otsisime edasi ja meie tegevust päädis edu: väikese laskumise järel nägime silti, mis juhatas Mytikase tippu.

Tõus oli päris vihane ja Karu käskis maha jätta kõik ülearuse mis ronimisel segab. Seega kõik peale Karu ja Veikko seljakottide, esmaabitarvete, lampide, joogipudelite ja soojemate kehakatete. Lisaks Tiia ja Ritsika seljakottidele jäid seega suurematest asjadest maha ka teleskoopkepid, mis sellisel ronimisel oleksid kindlasti segama hakanud. Kõrgust oli arvatavalt umbes 2700 meetrit. Paarsada viimast siis jäänud.

Tüdrukud olid veidi kõhevil ning ei teadnudki kindlalt, kas üldse ronida edasi. Otsustasid siiski vaadata ja mitte kohe loobuda.

Keegi lahke inimene oli maalinud kaljudele nooled mis juhatasid üles kõige ohutumat ja lihtsamat teed mööda. Sellele vaatamata tuli olla üsna ettevaatlik ja tihti ka hingeldada. Tiia avaldas, et pööraks tagasi, kui julgeks üksi alla minna.

Hoidsime vahed väikesed, et võimalikud juhuslikult jala alt pääsenud kivid enne allpool olevate ronijateni jõudmist liiga suurt hoogu sisse ei jõuaks võtta

Ühe pausi ajal üritas Veikko meist grupipilti teha. Kuna ta ise tahtis ka peale jõuda ning samas mitte alla kukkuda, siis tuli päris mitu ebaõnnestunud kaadrit. Paremal juhul oli piltidel kolm inimest ja jalg. Aga väga elus pildid igatahes.

Pärast pausi ronisime umbes neli minutit ja olimegi tipus. Jeeeeeeeee! Olümpos. 2917 meetrit. Kreeka kõrgeim. Vaade loomulikult ülev.  Karu jaoks seitsmeteistkümnenda riigi kõrgeim tipp, Veikkole neljateistkümnes, Ritsikale neljas ja Tiiale kuues.

Kogu tippujõudmine võttis aega seitse tundi. Rohkem, kui arvasime. Preemiaks oli tipus (võimalik, et tänu jumalikule sekkumisele) täielik tuulevaikus ja kuigi teiste ronijate juttude järgi on tipp tavaliselt pilvede sees, siis meie nägime kõike, mida näha oli. Ja seda ikka on, kui oled mõne riigi kõrgeimas tipus.

Veikko tähistas tippujõudmist sellega, et sõi ära ühe kodusest Otepää aiast kaasa tassitud õuna. Teised järgisid tema eeskuju.

Kaks ronijat just laskusid tipust alla teist rada pidi ja üksik ronija tõusis tipu suunas. Kuni ta kohale jõudis, tegime metallist Kreeka lipu (mis täitis tuulelipu ülesandeid) taustal pilti, täitsime tipuraamatut ning õnnitlesime üksteist vastastikku.

Tegemist oli austraallasega, kes oli alles paari nädala eest olnud Tallinnas. Kui ta seda ütles, siis takkajärgi ei tundunudki tema varasem, järjekorras umbes teine küsimus meile enam nii kummaline. See oli: „Kus täpsemalt Eestis?“

Aega oli vähe. Tiia, Ritsikas ja Veikko hakkasid alla minema. Karu, kui meie pundi kiireim laskuja, ajas austraallasega veel kümmekond minutit juttu ja üritas kummutada viimase arvamust, et eestlased eriti ei reisi. Siis hüvastijätt ja teistele järele.

Kottide juures me ei molutanud ning liikusime kohe edasi. Veikko veidi ees, teised järel. Kiire peatus selle hüti juures, mille lähedalt rada mööda läks ning edasi, allapoole. Väikesed pausid tegime ainult mägikitsede pildistamiseks.

Võtsime eesmärgiks jõuda enne pimedat 2000 meetri kõrgusele hüti juurde, sest sealt on veel laskumist umbes poolteist kuni kaks tundi mööda suhteliselt ohutut metsaalust.

Nii ka läks – pimedus saabus 2000 meetri peal, kui suure puu all kerget einet võtsime. Panime lambid pähe ning laskusime hoolimata valutavatest jalgadest üsna kiiresti. Ainus mure oli lehtede alla peitunud ootamatud lohud, muhud ja suurte puude juured..

Auto juurde jõudsime tunni ja neljakümne viie minutiga. Ööbida otsustasime samas kohas, kus eilegi. Seega läks kõik väga kiiresti ja sai tähistamisele keskenduda.

A Le Coq, „Vana Tallinn“… Millest veel Kreekas unistada?

Ülev tunne ja rammestus võtsid oma ja meie kangelased keerasid ennast telgis kerra.

20. oktoober, laupäev

Hommikuse pudru valmistas taas Veikko. Ja mitte ainult seetõttu, et ta kõige varem ärkab, vaid talle kohe meeldib hommikuti putru keeta. Tema oli ainuke, kes sai nautida selget ilma ja kahteteist soojakraadi, sest teiste tõusmise ajaks laskus üks pilv meieni ning olemine muutus rõskeks ja jahedaks

Sel päeval oli meil kaks ülesannet: tuua Veikko pass Thessalonikist DHL-i kontorist ära (eile helistati talle ja teatati, et pakk on kohal) ning teine eesmärk oli ennast pesta.

Mäest alla liikudes nägime oluliselt rohkem, kui üleeile õhtul pimedas vastupidises suunas sõites. Näiteks lehmasid. Ja jahti pidavaid kreeka mehi. Mõned neist omasid lisaks püssile ka tumedat habet.

Plaan oli kõigepealt sõita läbi Plaka linnakesest. See viis meid loomulikult Egeuse mere kallastele. Kõrged lained olid nii kutsuvad, et olenemata jahedast ilmast ja kivisest rannast heitsid Veikko ja Karu riided seljast ning tormasid lainetesse. Vesi oli 21 kraadi soe ja väga ujutav. Ainus probleem oli viperusteta tagasi rannale saada. Kui Karu sai vaid paar punast täpikest oma kätele, siis Veikko veristas oma jalga ning lisaks astus ka merisiiliku peale ning merisiilik jättis lahkelt tema jalatalda kimbukese okkaid. Mälestuseks Egeuse merest nähtavasti. Kuid tuju oli meestel ikkagi väga hea.

Tiia ja Ritsikas tegelesid põhiliselt abitute alasti meeste pildistamisega.

Thessalonikisse jõudsime paraja varuga, kuid DHL-i kontori juurde seiklemine ei läinud kuigi libedalt. Võtsime appi kaardid ja tänavatel kõndijad ning saime suhteliselt kiiresti õigesse kanti, kuid siis hakkas pihta paras ringitiirutamine, sest kõik kreeklased, kellelt teed küsisime, teadsid seda väga täpselt ja näitasid ning seletasid meilegi. Ja kui sõitsime vastavalt seletustele, siis leidsime igasuguseid põnevaid kohti peale DHL-i kontori. Kui Thessalonikisse jõudes oli meil aega kolm tundi, siis varsti oli alles ainult kaks ja siis juba vaid üks tund.

Lõpuks saime pärast pikka ekslemist laupäevastes ummikutes õige tänava kätte ning veidi vähem, kui pool tundi enne DHL-i Thessaloniki esinduse esmaspäevani sulgemist astus Veikko sealt välja, ilus ümbrik peos. Selle sees oli meie võti ülejäänud Balkanimaadesse – Veikko pass. Jehhuu!

Ilm läks vihmaseks ning jahenes. Sõitsime Makedoonia suunas ning jõudsime kella neljaks piirile. Kaheteistkümnes piiriületus (Kreeka-Makedoonia) ning kolmeteistkümnes riik meie reisil.

MAKEDOONIA

• Naabrid – Kreeka, Bulgaaria, Serbia, Albaania
• Pindala – 25 333 km2
• Rahvaarv – 2 000 000
• Rahvastik – Makedoonialasi 67%, Albaanlasi 25%, Türklasi 4%, Mustlasi 3%
• Usk – 33% moslemid, 65% Mak. Ortodoks
• Pealinn – Skopie
• Kõrgeim tipp – Golem Korab (2764 m)

Kiirteedel küsiti kahe euro kaupa raha, nagu see oli olnud ka Kreekas. Nii said meie väikeste eurode kogused peagi otsa ja teel Skopjesse olime vahepeal suisa hädas. Temperatuur teisel pool Koreas valmistatud autoklaasi oli pluss kaheksa kraadi.

Makedoonia pealinnast sõitsime edasi Tetovo Gostivari ning sealt omakorda Ohridi poole. Korra peatas meid traditsiooniliselt kohalik politsei ja nad ütlesid roolis olnud Karule, et udutuled ei tohi põleda ja oioioi. Karu kustutas tuled ning meil lasti minna oma teed.

Paak hakkas väga tühjaks saama, sest tanklad ei tahtnud eriti Visa-kaarti aksepteerida. Viimasel hetkel siiski leidsime ühe toreda raudhobuste joomamaja. Nurga taga asuva hotelli restoranis otsustasime ka ennast tankida ning siis juba sõita edasi mägedesse. Golem Korabi poole.

Restoran oli nagu sarnased söögikohad meil 15-20 aastat tagasi, kuid puhas ja korras. Kohalikud teenindajad olid agarad ja toredad. Tellisime road ja kui need saabuma hakkasid, siis tegi Veikko neist kõigist pilte. Nagu jaapani turist. Suur selline.

Enamus roogadest olid maitsvad ja enamus kliente kohalikus mõistes väga rikkad. Meie riietus siia väga ei sobinud. Õigem oleks vist öelda, et ei sobinud üldse.

Karu uuris vahepeal dušši võimalust, kuid selle eest küsiti umbes sama palju raha, kui hotellis ööbimise eest ja me loobusime.

Ilm väljas oli muutunud üsna kõledaks ja vihmaseks. Jätkasime sõitu Albaania piiri poole, sest Golem Korab on nii Makedoonia, kui ka Albaania kõrgeim tipp.

Ilm läks pidevalt halvemaks ja ühel mitte eriti kaunil hetkel asendus vihmasadu lörtsisajuga.

Sõitsime veel veidi ülespoole ja lörtsisadu asendus lumesajuga. Kohalikud kulunud suvekummidega ja enamasti ühe vedava sillaga autod uisutasid meile vastu ja mõnedest uisutajatest, kes soovisid siiski ülespoole liikuda, sõitsime mööda. Lammellid ja neljarattavedu andsid meile teistest oluliselt suurema kindluse.

Peatusime hetkeks mingis bensukas, kuhu tulid ka kohalikud politseinikud oma „Nivaga“. Vestlesime ja kes nüüd enam mäletab, et mida see Karu neile lõbusa jutu keskel ütles, kuid igatahes jäid politseinikud korraga vait ja tõsinesid. Meie jaoks täiesti tühja koha pealt. Õnneks piirduski kõik ainult sellega ja me liikusime edasi ülespoole.

Temperatuur langes miinus kahe kraadini ning väljas oli tõeline jõulumuinasjutt. Tegime muidugi pilte ja lõpuks peatasime auto ning pidasime plaani. Otsustasime ohutuse mõttes selle tipu ja arvatavasti ka kõik teised sel aastal jätta. Pole eriti tervislik lume tõttu eksida rajalt ja seigelda alles hiljuti maamiinidest puhastatud mäekülgedel. Mine neid puhastajaid tea.

Kohe valmis ka uus plaan – liigume läbi Serbia Bosnia-Hertsegoviinasse ning sealt edasi Horvaatia rannikule, kus on eeldatavalt soojem.

Allapoole sõites nägime päris palju lihtsalt teepervel seisvaid autosid, mille omanikud olid ohtlikust allasõidust loobunud ning auto üksi maha jätnud. Mõistlik.

Roolis olev Karu tegi ka ühe vääratuse ja sisenes ühte kurvi külg liiga ees. Ja siis teine külg. Ning siis sai auto jälle oma kontrolli alla.

Võtsime kursi põhja poole ning peagi asendus lumi lörtsiga ning siis vihmaga.

Serbia piiril saime teada, et kui soovime läbida sõjaliselt aktiivset Kosovo piirkonda, siis tuleb teha 50 euro eest eraldi kindlustus. Me olime väsinud ja seega ei tahtnud maksta. Põrgusse Serbia! Elagu Albaania! Veikko läks rooli ja sõitsime tuldud teed tagasi lõunasse. Läbisime taas lumesaju.

Öösel jõudsime Albaania piirile. Olime tol hetkel ainsad ja lootsime, et sellega seoses läheb meil kiiresti. Roolis istuv Karu pidi minema dokumentidega mingi akna juurde. Paari minuti pärast soovitati tal autosse tagasi sooja minna. Järelikult läheb aega. Kui ta tagasi viibati, küsiti mingit maksu üks euro näo pealt. Andsime. Siis saime dokumendid ja sõitsime järgmise luugi juurde, kus täideti mingi paber, mis tuleb teisel pool piiril ära anda. See paber maksis ühe euro ning meile anti teada, et ära saame selle anda jälle ühe euro eest. Kaheeurosest neil muidugi tagasi anda ei olnud.

Kolmeteistkümnes piiriületus (Makedoonia-Albaania) viis meid neljateistkümnendasse, kõige vähem arenenud riiki meie reisil (kui Leedut mitte arvestada).

ALBAANIA

• Naabrid – Kreeka, Makedoonia, Serbia, Montenegro
• Pindala – 27 398 km2
• Rahvaarv – 3 600 000
• Rahvastik – Albaanlasi 95%
• Usk – 70% moslemid, 20% Alb. Ortodoks, 10% Rooma katolik
• Pealinn – Tirana
• Kõrgeim tipp – Maja e Korabit (2764 m)

Albaanias ei ole teid, väideti enne meie väljasõitu. Esimene elamus oli pärast sellist ettevalmistust väga positiivne.

Tiia läks rooli ning võttis suuna Tiranale. Teised jäid magama.

Autos ei olegi tegelikult nii mõnus magada, kui seda lugu lugedes tunduda võib.

21. oktoober, pühapäev

Tiia sõitis ja oli üsna mures, sest teele ei jäänud ühtegi teeviita, mis oleks suuna õigsust kinnitanud. Teised kõik magasid ja väljas oli pime. Hirmutav.

Kui ülejäänud matGazellid varahommikul ärkasid, siis olime hetke pärast Tiranas. Või Tiranes, nagu nad ise kirjutavad. Karu läks rooli ja siis seiklesime varahommikuses Albaania pealinnas. Maju oli palju. Vabu ja mahajäätud krunte ka. Kinnisvaraekspertidel tööd on. Küllaga.

Hommikustest inimestest hakkasid enim silma kohalikud politseinikud, kes teepervel hääletasid, et tööle minna. Me ei jäänud seisma.

Ühest kaunist hetkest alates lasime Tirane linnakodanikel ennast edasi juhatada. See töötas. Valguse saabumisega saime linnast välja ja tegime ringutuspeatuse koos tankimisega bensiinijaamas, mis kandis nime „Kastrati“. Selge siis.

Läbitavad linnad nii naljalt ei unune. Fotograafidel oleks Albaanias lihtne elu. Seisad näiteks mingile tänavaristile, kus asub ka väike turg ja pildistad 15 minutit kõike, mis ümberringi toimub. Siis valid umbes pooled neist fotodest välja ning teed näituse, mille kohta kõik arvavad, et olid vähemalt kuu aega kohapeal ja ootasid kannatlikult neid suurepäraseid kaadreid.

Ka väljaspool linnasid võib näiteks vastu sõita kaarik, mille ees on loomulikult hobune, kuid juht istub auto kabiinis, mis on osavasti kaarikule peale monteeritud. Ainuke lahtine auk on see seal esiklaasi all, kust juhi käed koos ohjadega välja ulatuvad. Ausalt.

Meie tähelepanu pälvisid nii hobuveokitel turule sõitvad perekonnad, kui ka punnvõrridel teadmata suunas kihutavad mapiga ärimehed. Kohalik arhitektuur vajaks eraldi peatükki meie päevikus. Kahjuks tavalise digiseebikarbiga kõike haarata ei ole võimalik. Seetõttu loodame suuremas osas isiklikele mälupiltidele.

Mingist linnast läbi sõites saime ühel tänaval kõige suurema kõrguste vahedega teepinna elamuse. Aukude põhja ja aukude servade erinevus oli umbes poolteist meetrit.

Albaania prügimajandus on lihtne. Ebavajalikud asjad visatakse ära. Seal, kus need ebavajalikuks muutuvad.

Ritsikas läks vahepeal rooli. Teed olid muutunud väga auklikeks ja augud ei asetsenud sugugi ühtlaste vahedega, nagu arenenud riikides. Seetõttu ehmatasid need Ritsikat aeg-ajalt sedavõrd, et tema häälde ja käitumisse tulid kerged paanikale viitavad noodid ja liigutused. Vahetasime igaks juhuks rooli juhi, kellel oli savi.

Hommikust sõime mahajäetud majakese juures üsna Montenegro piiri lähedal. Sellega tegime päeva palju põnevamaks kohalikel noorukitel, kes meie tegevust pingsalt jälgisid, kuid hoidusid õnneks parajasse kaugusesse.

Ritsikas eemaldas Veikko palvel viimase jalatallast Egeuse mere meresiiliku okkad. Veikkol oli väga valus, kuid ta kannatas vapralt ja karjus pigem seesmiselt. Mõni veresoon tema peas oli vahepeal väga hästi näha. Okkad jäid Albaaniasse, kuigi pärit olid need hoopis eestlase jalast, kes omakorda hankis need Kreekast. Okaste teed on vahetevahel imelikud.

Piiriületus Albaania – Montenegro oli meie reisil neljateistkümnes ja kõige pikem. Mõlemal pool läks parasjagu pikalt aega, kuid lõpuks olime siiski viieteistkümnendas riigis meie reisil.

MONTENEGRO

• Naabrid –Bosnia-Hertsegoviina, Serbia, Albaania, Horvaatia
• Pindala – 14 026 km2
• Rahvaarv – 630 000
• Rahvastik – Monteneegreid 43%, Serblasi 32%, Bosnialasi 8%, Albaanlasi 5%
• Usk – Ortodoks, Moslem, Rooma katolik
• Pealinn – Podgorica
• Kõrgeim tipp – Bobotov kuk (2522 m, nii me arvasime aastani 2009. Tegelikult ei ole)

Läbisime pealinna Podgorica ja hoidsime Niksic`i peale. Sattusime mõnusatele mägiteedele, kus oli lausa lust sõita. Ka umbes 110 km/h. Seda teavad ka kohalikud, sest ühel hetkel möödus meist ootamatult üks valget värvi masin, mille tagumisel aknal süttisid punased kirjad „Stop“, „Politsia“ ja „No pivo“. Karu peatas auto ja istus tükk aega politseinike masinas. Seal näidati talle meie reisi ainsat videot – seda, kuidas Santa möödus liiklusmärgist, mille peal oli 50 ja punane ring selle ümber, 112-kilomeetrise tunnikiirusega.

Nende politseinikega ei saanud tükk aega jutule, sest nad ikkagi väga tahtsid Karu järgmisel hommikul Podgoricasse karmile vestlusele saata. Karu rääkis neile viimases hädas liigutava loo sellest, kuidas me tahame Guinnessi rekordit teha Euroopa iga riigi kõrgeimal tipul käimisega võimalikult lühikese ajaga ja meie järgmine tipp on nende kodumaa kõrgeim mägi Bobotov kuk ning kui me nüüd peame homme hommikul olema hoopis Podgoritsas, siis kaotame terve väärtusliku päeva ja rekordi püstitamine on suures ohus. Jää hakkas sulama ning varsti liikus Karu korra Santasse ja siis 50 euroga politseiautosse tagasi.

Sõitsime edasi vastavalt eeskirjadele, sest meie sularaha varud hakkasid lõppema. Aga teadmine, et toetasime selle teoga ühte monteneegrite politseiperet on iseenesest väga ilus. „Monte“ on ju nagu „mägi“ ja „negro“ on ju neeger? On ju ikka?

Pärast Niksic`it hoidsime Žabljak`i poole. Tee oli kitsas ja käänuline ning viitasid taas vähe. Jõudsime lumeni ja saime aru, et ka sellesse tippu meil seekord asja ei ole. Kuid otsustasime vähemalt raja alguse üles otsida, sest siis on järgmisel korral tulles lihtsam.

Hea, et Korea Auto kotkad meie autole lamellid alla panid. Muidu oleksime vist alles Albaanias. Tänud veelkord.

Žabljak on korralik mägisuusa kuurort. Leidsime Crno Ozero äärest kämpinguplatsi, nägime ära raja alguse ja saime teada, et tippu minek kestaks kuus tundi ja tagasitulek umbes neli tundi. Teinekord siis. Koht on ju nüüdseks teada.

Tagasi otsustasime sõita läbi asula, mille nimi on Trsa. Seda mõtet tuleb takkajärgi kiita, sest sattusime äsja valminud uuele teele, mida kattis must asfalt. Kõik ümberringi oli valge, kuid tee oli ilusasti lumeta ja must nagu jaanuari öö Kilpisjärvil. Vaid mõnes kohas olid teele tuisanud lumevaalud. Musta ussi moodi tee viis meid koguni 1900 meetri kõrgusele.

Veidi hiljem tulid vastu kaks meest oma vana Ford Focusega. Jäime seisma ja jagasime neile infot ülalpool olevate teeolude kohta ning saime teada, et nad on Serbiast. Nägid sellised välja, nagu oleksid sõja ajal ka rõõmsalt vägistanud ja tapnud. Hüvasti.

Trsast Žabljak`i ristini on 38 km ja sealt Žabljak`i umbes kümme veel. Jätsime meelde.

Viieteistkümnes piiriületus meie teekonnal oli Montenegro – Horvaatia.

Tahtsime õhtuks jõuda mõnda kämpingusse kusagil Dubrovniku lähedal Aadria mere kaldal.

Sellega saime hakkama ja leidsime ühe hooaega lõpetava väikese autokämpingu otse rannal. Panime telgi püsti oliivipuu alla ja läksime dušši võtma. Nauditav.

Pärast valmistasime kamba peale kuningliku õhtusöögi ja maitsesime paari meetri kauguselt puu otsast võetud mandariine. Veidi napsu ka ja kerge jalutuskäik rannal. Vihma tibutas ning temperatuur oli 13 kraadi plussis.

22. oktoober, esmaspäev

Oliivipuu ei varjanud meid eest meretuuli. Kuid samas und see ei häirinud ja hommikupuder ei jäänud tegemata, saati siis söömata.

Pakkisime ennast kokku, ütlesime peremehele tšau ja sõitsime rannale. See kujutas endast kitsast autoteed täiesti vee piiril. Mingit piiret ei olnud ja kui keegi vastu tuli, pidi üks osapooltest reeglina kõvasti tagurdama. Tegime pilte muidugi ja sõitsime mööda rannikut edasi. Loomulikult oli teeks E65.

Karu leidis taskust kümme kunat ja vahetasime selle kotitäie mandariinide vastu, mida tee ääres pakuti. Mõned mandariinid olid magusamad, kui teised. Positiivne ost igal juhul.

Üsna pea tuli teha kaks kiiret piiriületust järjest. Kõigepealt kuueteistkümnes: Horvaatia – Bosnia-Hertsegoviina. Sellega jõudsime kuueteistkümnendasse riiki sellel reisil.

BOSNIA_HERTSEGOVIINA

• Naabrid – Horvaatia, Serbia, Montenegro
• Pindala – 51 129 km2
• Rahvaarv – 4 500 000
• Rahvastik – Bosnialasi 48%, Serblasi37%, Horvaate 14%
• Usk – 40% moslemid, 31% Ortodoks, 15% Rooma katolik
• Pealinn – Sarajevo
• Kõrgeim tipp – Maglic (2386 m)

Viibisime Bosnias umbes viisteist minutit, sest siis järgnes kohe seitsmeteistkümnes piiriületus. Loomulikult Bosnia-Hertsegoviina – Horvaatia. Bosnial ongi selline viieteist-kahekümne kilomeetri laiune väljapääs Aadria merele.

Kuna ilm oli külm ja sadas, siis jäi teist korda selles hurmavas meres ujumata. Mägedel oli näha lund juba umbes 400 meetri kõrgusel.

Sõitsime Spliti, kus tüdrukud shopata soovisid. Jätsime auto suvalisse kohta seisma ja tüdrukud läksid kaheks tunniks ühes, poisid teises suunas.

Peatumise koht sattus olema suhteliselt magalarajoon. Seega tüdrukute eesmärk ei täitunud. Poisid leidsid lähedusest ühe hiina restorani, kus sai kaardiga maksta ja jäid sinna nautlema. Nurgas tegid ehtsad hiinlased mingeid omi asju, kuid ettekandja oli täiesti mõtetu tibi. Selles mõttes, et miks kuradi päralt peab hiina restoranis tööd tehes riietuma nagu klubis? Muigasime.

Auto juures kogunedes võtsime uueks sihiks Ungari ja nende kõrgeima tipu Kekeši. Tiia ja Karu käisid seal aasta tagasi, kuid Ritsika ja Veikko jaoks oleks see uue riigi kõrgeim tipp. Geps ei tunnistanud paraku siinseid suurepärases korras olevaid kiirteid. Kõrvalistuja põlvedele ilmus kaart. Tuld!

Torm aga paisus ja Horvaatia pealinna Zagrebisse viiv kiirtee oli ühel hetkel lihtsalt suletud ja märgid juhatasid sellelt maha. Et mitte sihitult seigelda, peatasime järgmise masina ja küsisime suunaabi. Roolis olev noormees palus lahkelt endale sappa võtta. Ütles veel, et see ei ole midagi erakordset ja tuul ei ole tugev. Selge, ju me siis ei saa aru. Sõitis üsna kiiresti, see meile sobis. Üritasime nende masina jälgedes veel mõnest kohast kiirteele tagasi pääseda, kuid politsei ja päästeteenistused olid igal pool ees.

Tee ääres kraavis oli veenev tunnistus tugevast tuulest – ilusti teineteise järel lebasid seal külili kaks autokaravani. Uskumatu, kuid tõsi. Kohalikus raadios räägiti midagi kiirteedel liikujatele ja kui meie kõrvad meid ei petnud siis mainiti ka sellist asja nagu lumetorm…

Veidi hiljem selgus, et nii ongi – Zagrebi ümbruses torm ja tugev lumesadu ning lennuväljal probleemid. Kohalik teehooldus aga oli väga heal tasemel – lumesahad sõitsid üsna tiheda intervalliga. Sõita sai, kuid lund muudkui sadas ja Veikko roolis ning Ritsikas kaardilugeja kohal võitlesid unega.

Kuhugi sellele teeosale jäi ka meie reisi madalaim temperatuur. Miinus kolm kraadi nimelt.

Peale Zagrebist möödumist muutus lumesadu vihmasajuks ja rooli läks Karu ning kaardilugejaks Tiia. See kooslus sõitis üle kaheksateistkümnenda piiri meie teel. Horvaatia – Ungari.

UNGARI

• Naabrid – Slovakkia, Horvaatia, Sloveenia, Serbia, Rumeenia, Ukraina, Austria
• Pindala – 93 030 km2
• Rahvaarv – 9 956 000
• Rahvastik – 92% ungarlased, 2% mustlased
• Usk – 52% Rooma katolik, 16% kalvinistid, 3% luterlased, 2,5% Kreeka katolik, 11% muud, 14% uskmatuid
• Pealinn – Budapest
• Kõrgeim tipp – Kekeš (1014 m)

Jõudsime varsti Kekeši lähedale ja Veikko läks rooli. Sõitsime läbi paksu udu ülespoole ja jäime lihtsalt Kekeši ülemises parklas autosse magama, sest keegi ei viitsinud nõmedas vihmasajus, paksus udus ja pilkases pimeduses tippu minna. Loogiline.

23. oktoober, teisipäev

Tõusime mõned tunnid hiljem, kui Ungaris parasjagu valgeks minema hakkas. Tiia otsustas mitte tippu tulla, kuna ilm oli sitt ja ta oli seal vähem kui aasta tagasi juba käinud. Teised panid ennast valmis ja vihmakindlalt riidesse ning läksid.

Tippu jõudsime umbes viieteistkümne minutiga. Torrreee. Kekeš, Ungari kõrgeim, 1014 meetrit. Ritsikale viienda riigi kõrgeim tipp, Veikkole viieteistkümnes. Karu jaoks endiselt seitsmeteistkümnes. Ilm oli paha, kuid soodustas mõtlemist. Tuli otsus Tiia ja Santa ka tippu tuua. Mõeldud – tehtud. Kakskümmend minutit hiljem oli plaan teostatud ja tegime Ungari katusel pilti juba viiekesi koos.

Käisime kiirest ka Egeri linnas, kuid seoses mingi riigipühaga olid kõik kohad kinni. Aasta tagasi oli Tiial ja Karul samas kohas sama jama olnud ning veidi asja uurides selgus huvitav fakt, et Ungaris ongi Euroopa riikidest kõige rohkem riigipühasid üldse. Arusaadav.

Läksime autosse ja sisestasime gepsu Ritsika aadressi.

Üheksateistkümnes piir meie teel oli Ungari – Slovakkia. Slovakkiast sai seega seitsmeteistkümnes riik meie reisil. Saime sealt kiiresti läbi ja ületasime kahekümnendat korda piiri. Kurat küll, see hakkab meile juba selgeks saama. Slovakkia – Poola.

Poolas sõime parema puudumisel lõunat teeäärses bussiootepaviljonis. Sooja toitu, muide. Suurem sündmus oli veel see, et poole Poola pealt lakkas vihmasadu.

Õhtu krooniks oli kahekümne esimene piir Poola – Leedu. Leidsime põllu pealt veidi mahajäätud altari naabrusest telkimiskoha ja läksime kiiresti magama. Vist pärast väikest napsi.

24. oktoober, kolmapäev

Hommikusöögi järel sõitsime Lätti. Muidugi ei toimunud see enne piiri Leedu – Läti. Kahekümne teine, nagu tähelepanelik lugeja muidugi juba teab.

Ja Lätist saime peale viimast, kahekümne kolmandat piiriületust tagasi kodumaale. Eestisse. Päike tuli sõna otseses mõttes välja ja Pärnus võtsime kabanossid ja kohtusime Ritsika õega.

Tallinnas viisime Ritsika Õismäele, Tiia ja Karu Hipodroomi juurde ja siis sõitis Veikko oma koju. Üle jäänud söögi jagasime muidugi laiali.

Matk sai läbi.