Kuidas uriini väljutada ennast telgist väljutamata? Karjalast Murmanskisse.

Tervist.
Öösel tuli häda. Üksinda kaheses telgis on meestel see eelis, et ei pea välja külma kätte minema. Avad lihtsalt oma magamiskoti luku ja telgi ilma põhjata eeskotta viiva “ukse” luku ning lased külili lamades otse murule või kividele. Nii ma tegingi. Läbi unesegasuse mäletan, et maapind tundus väga niiske, sest ei jõudnud piisavalt kiiresti uriini endasse imeda. Solises nagu laseks loigu sisse. Päris niiske pind ikka, mõtlesin.
Hommik oli päikeseline ja ilus. Järvevesi tegi aga käed kiiresti külmaks. Kuid mis teha – mu telgil on eeskoda mõlemal pool ja tavaliselt käin ma ühe kaudu sisse-välja ning hoian seal oma jalavarje ning teine koda on vajadusel peldik. Täna öösel olin aga kojad segamini ajanud ja jumala rahus öösel ühe oma tennise sisse kusenud. Seetõttu ka solin – tennis sai lihtsalt täis. Nii hakkaski hommik Karjalas käsi kohmetuks tegeva jalatsipesuga.
Netiostukohas sai vist kõik kuidagi korda, sest päeval olid Kalle lähedal viibivad inimesed jälle rõõmsalt netis. Väga ei kiirustanud sealt ära ka, sest ühe teenindaja peal silm ikka kohe puhkas. Naisteenindaja oli (igaks juhuks, et üle ei mõtleks keegi).
Valgest Merest nägime vaid ühte sopikest, kuid siiski nägime. Ületasime Polaarjoone. Kata ja Kalle sealjuures esmakordselt. Terje üritas ka väita, et ta pole kunagi Polaarjoonest ülevalpool käinud, kuid jäi sõidu käigus haledalt vahele, sest nimetas ühe oma kunagise sihtkohana Rootsi linna nimega Kiruna, mis ilmselgelt on ülalpool.
Ühes bensiinijaamas võtsime süüa ja ostsime selleks ära kõik valmis olevad hotdogid. Müüja kergitas veidi kulmu. Murmanskini oli veel jupp maad ja seetõttu palusin meile kaasa panna ka riiulis olevad erinevad pirukad ja saiakesed. Müüja küsis, et millised täpsemalt? “Kõik”, vastasin mina. Turvamees kõrval naeris päris pikalt ja lugupidavalt.
Koola poolsaar tervitas suuremate kõrguste vahega ja kiduramate kaskedega. Tee oli endiselt lihtsalt suurepärane ja lõpuks jõudis kätte ka see koht, kus sai teha peale 943 kilomeetrit vasakpöörde. Mõnedkümned kilomeetrid veel ja laskusimegi siis teed mööda Murmanski korstende, kraanade ja paneelmajade suunas. Panime kohe Murmanski raudteejaama suunas, sest Katal ja mul oli seal missioon täita – Kata vanaisa Ants, kes on juhtumisi ka minu isa, palus seal pildi teha, sest tema oli kunagi teel läbi Murmanski Arhangelskisse ja sealt edasi kuhugi mägijõele parvetama. Ning siinsamas vaksali ees leidis linna ühe vähestest muruplatsidest ning loomulikult pani sinna telgi püsti. Kaua ei pidanud ootama, kui miilitsad tulid ja ta sealt minema peksid.
Edasi otsisime välja öömaja hinnaga 112 eurot 6 inimest ja sõitsime linnast välja Murmanski lennujaama juurde, kus hotell asus. Täitmist vajavad lehed, kõikidest passi lehtedest koopia (ka tühjadest) ja juba saimegi tubadesse. Sellised lihtsad kahesed toad. Kahe toa peale dušš ja peldik. Liigset luksust ei olnud peale sooja vee. Sai pestud ja puhas valge maika selga pandud.
Õhtu hilised tunnid leidsid meid Murmanski lennujaamast. Turvatüdruku käest küsisin, et kumb kahest kohvikust parem on. Ta ütles, et alumine on kallim, kuid parem ning et ülemine kohvik talle ei meeldi. Läksime ülemisse. Turvakontrollist tulid edukalt läbi kaks taskunuga.
Sõime pelmeene. Kõlas tooste. Teenindaja ei saanud aru, kui küsisime, et mis brändi maksab? “See on ju konjak”, ütles ta. Nõustusime.

See sissekanne postitati Neljapäev, 11. oktoober 2018 09:29. Võid kommenteerida või jätta oma saidilt tagasiviite.