Koleda matkapäeva kirjeldus
Siia kirjutan sündmused, mis võivad matkal juhtuda. Mitte kunagi nii kontsentreeritult. Kuid kõik need asjad on minuga või mu matkakaaslastega kunagi juhtunud.
Kui Sulle kole ei meeldi, siis loe ilusa matkapäeva kirjeldust.
Öö oli vastik. Magamiskott ei kuivanud eile päriselt ära ning leige niiskus ei lasknud kohe uinuda. Ning muidugi siis, kui silm esimest korda kinni vajus, hakkas Tom norskama. Muidu oleks ehk ok olnud, kuid panin oma kõrvatropid hommikul kuhugi kindlasse kohta, kust need vajadusel kohe üles leiab. Aga loomulikult ma ei mäletanud enam, kus see koht on.
Nii ma siis ootasin und. Pöörasin koos teistega küljelt küljele, sest olime ju neljakesi kolme inimese telgis ja kõik korraga selili magama ei mahtunud. Kui lõpuks taas uni tuli, siis oli juba õhtul tugevnenud tuul jõudnud veel jõudu juurde koguda ning vajutas telgi külma seina mulle näkku. Nihutasin ennast seinast eemale Marksile lähemale. Läks paremaks, kuni ta oma perse vastu minu kõhtu surus ja laisalt ning pikalt peeretas. Tõmbusin uuesti vastu seina. Vihma hakkas sadama.
Kell äratas mind viiest. Selleks ajaks pidid Efka ja Tom söögi valmis tegema, et saaksime kuuest liikuma. Aga nad olid mõlemad ikka veel telgis. Kurat. Tõmbasin kiirelt riided selga, et ise vesi keema panna. Saapaid ei leidnud. Telgi serva all, kuhu ma need õhtul jätsin, oli nüüd Marksi seljakott. Ja saapad olid kohe koti kõrval, paraku väljapool.
Pool tundi hiljem oli priimuse düüs puhastatud ja vesi tulel. Udutas. Niiskus puges igale poole. Tavaliselt saab telki kokku pannes sooja, kuid Marks ei olnud veel telgist välja saanud, sest ta otsustas oma seljakoti ümber pakkida ja hetkel olid kõik tema asjad mööda telki laiali.
Lõpuks saime liikuma kell pool üheksa. Ideaalis jõuab tippu nelja tunniga, kuid meie olime nelja tunni pärast alles kahe tunni tee kaugusel tipust. Miks? Sest Efka ei viitsinud eriti edasi liikuda ning otsis kogu aeg pauside tegemiseks ettekäändeid. Noh näiteks oli tal kaks korda väike kivi saapas. Ja siis ei olnud pael piisavalt tugevasti kinni. Ning järgmise pausi tingis see, et pael oli liiga tugevasti kinni. Ning järgmiseks oli Marksil vaja sitale minna just siis, kui paus läbi sai ja tahtsime edasi liikuma hakata.
Tippu lõpuks siiski jõudsime. Teiste inimeste päevikutest olime lugenud, et tipust avaneb imeline vaade igas ilmakaares. Et näha on nii kanjon, naabruses kõrguvad teised tipud kui ka Atlandi Ookean. Kui meie tippu jõudsime, siis oli nähtavus umbes kakskümmend meetrit ümberringi. Sest meiega koos jõudis üles pilv, mis meile hetk hiljem raheterasid näkku hakkas külvama. Tõmbasime kiiresti koorikjoped selga ning laskusime peale kuute minutit tipus alla tagasi.
Marks ja Efka jäid vaikselt maha, sest Efka ei olnud vaatamata korduvale soovitusele oma varbaküüsi lühikeseks lõiganud ning nüüd surus saabas küünte otsi ülespoole ja andis aimu sellest, et nädala pärast on tal kümnest varbaküünest alles ainult viis-kuus. Ja Marksil tegid põlved valu. Eks nii tavaliselt juhtubki, kui tulla suure seljakotiga matkale null-treeninguga.
Laagrisse jäime vihmasajus kivisel mäenõlval jõe kahe haru vahel, sest pimedus tuli peale ning edasi liikuda polnud enam ohutu. Päris siledat pinda ei leidnud ning jäime kerge nurga alla.
Niisked saapad olid mõlemale jalale kaks villi jätnud. Üks neist oli juba ka katki ning tegi korralikult valu. Tom ja Efka karjusid teineteise peale. Põhjus oli vist see, et Tom pani oma koti sama kivi serva alla, kuhu Efkagi. Normaalne.
Öösel ärkasin selle peale, et külje alt oli jumala märg. Vihma sadas nii palju, et jõele oli tekkinud ka kolmas haru ning see voolas meie telgi alt läbi ja imbus mitmest kohast läbi. Ajasin teised üles ja ülejäänud öö magasime istuli kaljupraos. Kõik riided olid seljas, kuid sellele vaatamata oli kuratlikult külm.