kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Valgevene Moldova Ukraina Serbia Makedoonia Albaania 2008

MATKAPUNT
Tiia Prööm, Kristo Joosep, Andres Karu

MÕTE…

… ei ole ju iseenesest uus. Eelmise aasta oktoobris jäid Balkani reisi käigus tegemata Serbia, Montenegro, Makedoonia, Albaania ning Bosnia-Hertsegoviina kõrgeimad. Lisaks tekkis vahepeal maailmakaardile Kosovo riik. Tuli minna. Et reis jällegi suhteliselt efektiivne oleks, siis võtsime plaani ka kolm SRÜ riiki – Valgevene, Moldova ja Ukraina. Kokku seega üheksa riiki ja kaheksa tippu (Makedoonial ja Albaanial on endiselt ühine kõrgeim). Koos muude lähima aasta jooksul toimuvate matkadega (ja lähtudes loodusgeograafilisest lähenemisest, et Euroopasse kuuluvad Albaania, Andorra, Austria, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Holland, Horvaatia, Iirimaa, Island, Itaalia, Kosovo, Kreeka, Leedu, Liechtenstein, Luksemburg, Läti, Makedoonia, Malta, Moldova, Monaco, Montenegro, Norra, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, San Marino, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Suurbritannia, Šveits, Taani, Tšehhi, Ukraina, Ungari, Valgevene, Vatikan ja suur tükk Venemaast) näeb kava hetkel välja selline:

SRÜ ja BALKANI REIS (7.-19. SEPTEMBER 2008) 13 päeva/8 tippu/3 matkajat

  • VALGEVENE – Dzyarzhynskaya Hara (346 m)
  • UKRAINA – Hora Hoverla (2061 m)
  • MOLDOVA – Dealul Balanesti (430 m)
  • KOSOVO – Daravica (2656 m)
  • SERBIA –  Midzhur (2169 m)
  • MONTENEGRO – Bobotov kuk (Mt.Durmitor) (2522 m)*
  • BOSNIA-HERTSEGOVIINA – Maglic (2386 m)
  • ALBAANIA – Maja e Korabit (Golem Korab) (2764 m)
  • MAKEDOONIA – Golem Korab (Maja e Korabit) (2764 m)
  • Tulemas Tiia, Kristo ja Karu
  • *Enne minekut oli just see mägi meie teadmist mööda riigi kõrgeim.

KÜPROSE REIS (NOVEMBER 2008) 7 päeva/1 tipp/3 matkajat

  • KÜPROS – Mount Olympus (1951 m)
  • Tulemas Tiia, Nõmme Mell ja Karu

MADAL REIS (2009 MÄRTS/APRILL) 12 päeva/ 8 tippu

  • TAANI – Yding Skovhoej (173 m)*
  • HOLLAND – Vaalserberg (322 m)
  • BELGIA – Signal de Botrange (694 m)
  • LUKSEMBURG – Buurgplaatz (559 m)*
  • MONACO – Mont Agel (140 m)
  • SAN MARINO – Monte Titano (755 m)
  • VATIKAN – Vatican Hill (75 m)
  • MALTA – Ta’Dmejrek (253 m)
  • ETNA – (3323 m) Euroopa kõrgeim tegevvulkaan ka, kui ilma ja aktiivsuse poolest saab.
  • VESUUV – (1281 m) vulkaan, mis omal ajal mattis tuhaga Pompei
  • Tulemas Aino, Tannu, Tiia ja Karu
  • *Need tipud ei ole tegelikult kõrgeimad, kuid see selgus hiljem.

ISLANDI REIS (JUULI teine pool 2009) 10 päeva/1 tipp

  • Hvannadalshnukur (2110m)
  • Tulemas Tiia, Sirts, Valt, Kirsike (+1), Mari-Liis, Karu

REIS (2009 SEPTEMBER) 16 päeva/5+? tippu

  • PORTUGAL – Ponta do Pico (Pico or Pico Alto) (2351 m)
  • ANDORRA – Coma Pedrosa (2946 m)
  • ITAALIA – Mont Blanc (Monte Bianco) de Courmayeur (4748 m) *
  • ŠVEITS – Dufourspitze (4634 m)
  • LIECHTENSTEIN – Vorder-Grauspitz (2599 m)
  • Tulemas Karu
  • *Sedagi kõrgeimat pidime hiljem korrigeerima.

45-st listis olevast tipust on enne seda reisi tehtud 22: Austria, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Horvaatia, Iirimaa, Kreeka, Leedu, Läti, Norra, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Suurbritannia, Tšehhi, Ungari  ja Venemaa. Ülejäänud on ilusti ülalpool üles loetletud. Eelmises lauses oli kolm sõna kuuest „üle” tüvega. Vabandan.

PUNT…

… sai seekord alguses kuueliikmeline. Tiia Prööm, Veikko Täär, Tõnis Milling, Mikk Saar, Kristo Joosep ja Andres Karu. Kõigepealt, kolm kuud enne minekut, langes ära Tõnis Milling, sest tema oli matka ajale kogemata ühe pulma kokku leppinud. Jäime viiekesi. Siis aga teatas Mikk Saar poolteist kuud enne minekut, et bändiga on nii kiired ajad, et see oleks teiste vastu ebaaus, kui ta lihtsalt kaks nädalat ära oleks. Saime aru ja jäime neljakesi ning tegelikult tundus seda ühe auto jaoks just parasjagu. Korea Auto lubas taas neljarattalisega toetada ja nii tundus kõik väga hästi. Ning just siis, veidi üle kuu aja enne minekut kukkus Täär rullsuuskadega trenni tehes ning tema ühe põlve pealt sai asfalti suudeldes liha otsa. Õnneks jäid kõik luud ja kõhred terveks ning alguses tundus, et ta saab ikka tulla. Lasi endale ka kindlustuse ja Valgevene viisa ära teha. Kuid napp nädal enne minekut andis ta jalale proovi mõttes veidi rohkem koormust ning tulemus oli väga halb. Jäime kolmekesi – Tiia, Karu ja meiega esimest korda liitunud Kristo.

MASIN…

… oli vaja leida vähem, kui nädalaga. Õnneks ütles Karu vana malevakaaslane Guiz, et tema poolest me võime minna Subaru „Foresteriga”. Tema omaga. Imeline.

VARUSTUS…

… jaguneb kaheks – isiklik ja grupi oma. Isiklik varustus oli Tiial ja Karul praktiliselt 100% olemas, Kristo aga sai paljud asjad laenata Millingult ning mõned asjad ka ostis.

Grupi varustuse eest hoolitses Karu ning nagu ikka, koostas ta menüü ning ostis vajalikud produktid ära ka.

ESIALGNE PLAAN…

… oli selline:

  • 07.09. Start kell 04:00.  Läbi Leedu Valgevenesse. Tipuni u. 750 km. Seal 14:00. Moldova kõrgeimani 1000 km. Ööbime Ukrainas.
  • 08.09.  Tipus kell 12:00, siis 300 km sõitu Ukraina kõrgeimani. Seal 18:00. Öö mäe jalamil.
  • 09.09. Tipp ja Serbia kõrgeimani 500 km. Öö mäe jalamil.
  • 10.09. Serbia tipp. Edasi Kosovosse.
  • 11.09. Kosovo kõrgeim. Kohe edasi Makedooniasse.
  • 12.09. Puhkepäev.
  • 13.09. Makedoonia ja Albaania kõrgeim.  Montenegrosse.
  • 14.09. Montenegro kõrgeim. Bosniasse.
  • 15.09. Bosnia kõrgeim. Öö mäe jalamil.
  • 16.09. Horvaatiasse. Kämping.
  • 17.09. Rannapäev.
  • 18.09. Pool päeva rannas, siis Ungarisse või Slovakkiasse.
  • 19.09. Õhtuks koju.

Päris hull kava, kuid tegelikult teostatav, sest vahemaad ei ole suured.

7. SEPTEMBER EHK PÄEV, MIL KRISTO JÕUDIS OMA ELUGA VALGEVENESSE JA UKRAINASSE.

Tegelikult kogunesime Tiia ja Karu juures juba 6. septembri hilisõhtul. Enne seda jättis Kristo oma Golfi Murastesse ning Karu tõi värske jalamehe sealt Tallinnasse.

Startisime täpselt südaööl ning esimene käik oli rahavahetusse. Karu ostis sealt suure hulga eurosid, dollareid ja grivnasid. Põhjus lihtne – kuigi enamus Euroopast eelistab eurosid, siis Valgevenes, Ukrainas ja Moldovas reageeritakse elavamalt pigem dollarile. Grivnasid ostsime pigem pulli pärast.

Ja siis vana hea sissetallatud rada: Pärnusse (kus peatusime ainult Maksuameti suletud ukse taga, kus Karu jättis neile kirja selle kohta, miks tal käibedeklaratsioonid tegemata on), siis Iklasse ja olimegi Lätis. Et oli öö ja piiridel enam ei peatata, siis saime Lätist läbi ainult ühe lühikese peatusega foori taga. Et meie suund oli esialgu Valgevene peale, siis hoidsime Riiast edasi Vilniuse, mitte Kaunase poole. Piir Läti ja Leedu vahel oli muretu ning pärast seda tegime esimeste hommikukiirte auks söögipeatuse.

Teine peatus Leedus oli Vilniuse külje all tanklas. Enne seda elasime üle esimese ekslemise väljaspool õiget teed.

Enne piiri läks taas rooli Karu, sest tema nimi oli auto passis, tema vene keel meist kolmest parim ning vajadusel on ta tänu varasematele kogemustele osav paraja altkäemaksu andja.

Valgevenesse saamiseks on loomulikult vaja täita üks paber, mis on kõigile Venemaal käinutele kindlasti tuttav – migratsioonikaart. Kõige toredam paber, mille saime esimese piirivalvuri käest ja mida kogu Smargoni piiripunktis kaasas kanda tuli, oli talong. Selle peab kõigile andma, kes seda küsivad. Tasapisi lisandus talongile templeid ja allkirju. Meie käest küsiti igasugu küsimusi reisi eesmärgi kohta ning ei oldud rahul pelgalt väitega, et sõidame läbi Valgevene Ukrainasse. Tuli täpselt öelda, et millise linna ja piiripunkti kaudu. Lõpuks rahuldasime piirivalvurite professionaalse uudishimu, maksime viis dollarit mingit huvitavat maksu ning saime diktaatori poolt kindlakäeliselt juhitud riiki sisse. Tiia ja Kristo seejuures esmakordselt.

Esimene üllatav asi Valgevenes oli see, et teed on väga normaalsed. Sellised nagu meil 18 aastat tagasi, kuid heas korras ning ilma aukudeta. Autosid liigub seal vähe ning kõik on väga viisakad. Teede ääres olevad majad on enamasti nõukogude ajast. Seega kulunud ja maitsetud, kuid suurepärases korras ning ümbertringi puhtad.

Sõitsime peaaegu kuni Minskini, sest Valgevene kõrgeim punkt asub sealt vaid 30 km kaugusel. Veidi otsisime õiget kohta suurelt magistraalilt mahakeeramiseks ning tegime ka külade vahel väikese ringi, kuid jõudsime siiski õigesse kohta. Muide miski seal ümbruses ei reeda, et läheduses on selle riigi kõrgeim punkt. Õnneks märkasime teepervel mingit märki, mis viitas kõrgeima punkti lähedusele. Ja nii oligi – mõnikümmend meetrit suurest teest paremal on väike parkla ning sealt läheb juba sillutatud rada tipuni. Noh, tipp on parkimisplatsist umbes viiekümne meetri kaugusel. Keegi on kõrgeima punkti veel paar meetrit kõrgemaks ja korrapäraseks tömbi tipuga püramiidiks vorminud. Ja et lõputõus liiga raske ei oleks, siis viib püramiidi otsa trepp. Me seisime tipus täpselt 12 tundi pärast Tallinnast startimist ehk kell 12:00. Džheržinskaja Hara. 346 meetrit. Valgevene kõrgeim. Tipp on nime saanud loomulikult vana Džheržinski enda järgi ning muidugi ei ole seda nime viimasel ajal muudetud.

Vaade tipust on ülev – püramiidi ümbritseb betoonist moodulaed. Ilusam pool kusjuures on pandud tipule läheneja poole. Hea mõte.

Lisaks avaneb vaade kohe kõrval asuvale aiaga piiratud alale, millel on mõned hooned ning hulganisti traktoreid ja kombaine. Nähtavasti kohaliku kolhoosi territoorium.

Pärast rasket tõusu võtsime einet ning vaatasime kerge muigega neid, kes alles tippu tegema hakkasid. Siis liikusime edasi Ukraina suunas. Sooja oli üle 30 kraadi ja teede ääres igasugu loomi. Enamus neist elus.

Valgevenest väljusime väiksemaid teid mööda, mitte Minsk-Kiiev maanteed pidi. Kuigi olime sellest suhteliselt suurest linnast kümneid kilomeetreid eemal, löödi väikeses piiripunktis passi ikkagi tempel, millel ilutses Gomel.

Ukraina piiril tervitas meid esimesena naispiirivalvur ja seejärel nägime, kuidas üks väiksemat sorti madu üle piiri Ukrainast Valgevenesse roomas. Asfaldil.

Täitsime taas migratsioonikaardid, võtsime talongile hulga templeid ning kuna keegi ju ei öelnud, et millistest ustest veel tuleb sisse astuda, siis pidime viimase mehe juurest tagasi pöörduma, sest ühes kohas oli käimata jäänud. Lõpuks jõudsime siiski Ukraina piirilinna Vistupovitši ja võtsime grivnade eest bensiini ja ostsime lisaks kohvi ja õlut.

Ööbimiseks valisime suvalise ristikupõllu tee ääres. Et vihma polnud oodata, siis jäime magama lageda taeva alla. Tiia ja Karu suht` lähestikku, Kristo veidi eemale. Sest ta oli esimest korda elus Ukrainas ning ei julgenud magada lähemal Tiiale, kes oli esimest korda elus Ukrainas.

Kui pealambid ära kustutasime siis lahkusid ka putukad.

8. SEPTEMBER, MIL KRISTO ÜLLATAS OMA KOHALOLEKUGA MOLDOVAT.

Ärkasime koos päikesega. Magamiskottidel oli kaste, ristik lõhnas ja elu oli elamist väärt, kui nii tohib väljenduda.

Sooja sööki hommikuks ei teinud, vaid ampsasime kiirelt ning sekkusime Ukraina liiklusesse. See oli viga. Sealne liiklus on umbes selline, nagu meil oli üheksakümnendate keskel – väga kiire, ohtlik ja kaasliiklejate suhtes hoolimatu. Eriti häiris see Kristot, kes sõitis esmakordselt varakapitalistlikus slaavi riigis. No ta oli ikka vahepeal väga närvis.

Piir tuli kah millalgi. Selline väike ent mitte eriti armas piiripunkt. Koha nimeks Jampil. Ukraina piirivalvurid olid uudishimulikud, sest sealt piiripunktist vist väga palju välismaalasi (välja arvatud Moldova kodanikud) üle ei käi. Et palju meil raha kaasas on ja kas Moldovasse minekul eestlastel kindlasti ei ole vaja viisat jne. Meie vastused rahuldasid neid ja saime Ukrainast välja. Migratsioonikaardid jäid muidugi neile.

Moldovasse sai parvega, sest kahte riiki lahutas paraja vooluga jõgi. Parv oli metallist ja võtab vist ideaalis peale kuus sõiduautot. Peale meie oli seekord ainult üks masin veel ja umbes kuus inimest, neist kaks tõid Ukrainast telekat.

Parve meeskonna moodustasid mees ja naine. Sellised umbes neljakümnesed. Näitasid, kuhu auto ajada ja siis lisasid, et ei tohi pildistada. Arusaadav – piiritsoon ju ikkagi. Et neid mitte ärritada, siis tegime veel ainult paar pilti. Sõit iseenesest maksis kolme peale kokku viis dollarit.

Praam liikus trossi abil, mis oli tõmmatud kahe kalda vahele. Moldova poolses sadamas kutsuti kõik pardal olevad reisijad peale meie appi parve ridvaga kai äärde õigele kohale tõmbama.

Moldova poolses, Cosauti piiripunktis, teadsid kõik riiki sisenejad peale meie, mida teha. Üks kohalik tädi uuris, et kustkohast me tuleme ja ütles teada saades, et eestlased on väga tublid.

Algul inspekteeris üks piirivalvur meie auto pagasit ning kontrollis muuhulgas auto kerenumbrit. Siis saadeti Karu koos kõigi dokumentidega trepist üles mingisse kontoriruumi, kus ootasid kaks tähtsamat piirivalvurit.

Muidugi läheks piiriületus kiiremini, kui kõiki passis olevaid andmeid ei peaks ümber kirjutama. Ja kui mees, kes neid andmeid arvutisse sisestab, oskaks vähemalt kahe näpuga trükkida. Vahepeal tuli käia korrus kõrgemal, kus sai maksta mingit ökomaksu viis eurot. Kõik dokumendid muide klappisid.

Ning siis küsis üks ohvitseridest ilma häbenemata: „Aga Andres, mis sa meile mõtlesid? Noh, et kiiresti üle piiri saada?” See tuli nii süüdimatult, et Karu ei mõelnud pikalt. Ta poetas avatud sahtlisse 10 dollarit ning võttis säravate nägudega ohvitseridelt vastu kõik meie dokumendid.

Kristo ei ole muide varem Moldovas käinud. Tiia ja Karu samuti mitte. Seega oli tegemist esimese riigiga meie teel, milles keegi meist pole varem viibinud.

Esmamulje Moldovast oli selline vastakas. Vaesus kumab igalt poolt läbi kuid samas on selles mingi maagiline võlu. Ma ei tahaks takkajärgi seda kõike romantiseerida, sest tegelikult on Moldova teed Euroopa mõistes enamasti suhteliselt olematud, eluasemed on kulunud ja masendavad, igal pool vedeleb praht ning maastik on selline üksluiselt põldudega kaetud.

Võtsime suuna linnale nimega Balti, sest see tundus kõige otsem tee Balanesti külla mäe vahetus naabruses. Peale Balti`t lahkusime riiklikult esmatähtsate teede pealt ning proovisime edasi jõuda teisejärgulisi teid pidi.

Nendel teedel saime aru, et Euroopa kõige sitemad teed ei olegi Albaanias, vaid hoopis Moldovas. Vahepeal sõitsime suisa vastassuuna teepeenral, sest see oli kõige siledam koht teel. Asfaldist oli jäänud ainult hägune mälestus. Täpsemalt väljendudes olid aukude servad jäänud, kuid kõik muu kadunud. Sellest johtuvalt liikusid teedel ainult traktorid, nõukaaegsed autod ning üksikud kõrgemad välismaalased.

Ühtegi teeviita muidugi ei olnud ja sõitsime lihtsa reegli järgi – kui tee hargnes, siis jäime seisma ja Karu küsis teed. Ühe sellise küsimise käigus ütles meie poolt kinni peatatud sõjaväelane, et sõidaksime tema järel. See oli täiesti uskumatu, millistele teedele me nüüd sattusime – need olid meie mõistes metsateed, ainult et metsa ei olnud. Väikesed künkad ja voored ning hullu moodi tolmu. Hoidsime eesliikujale nii lähedale, kui saime. Ta viis meid mingile ristteele ning näitas õige suuna kätte ja käskis sõita kuni metsani ja sealt vasakule pöörata. Tänasime ja sõitsime kohaliku rahvuspargi suunas.

Rahvuspargi ümber on (vähemalt teede juures) aed. Ning teedel väravad koos valvuritega. Valvur ütles, et me tohime sealt läbi sõita küll ja lisas, et Balanesti külla minekuks peame läbima aiaga piiratud ala ja siis metsa juurest vasakule keerama. Sõitsime mööda kruusateed kuni teise poole valvurini. See oli vist millegi halvaga hakkama saanud, sest kui Karu talle naeratas, siis hakkas valvur samuti aktiivselt naerma, et „ülemus”, kelleks ta Karu nähtavasti pidas, ei arvaks, et teda ära ei tuntud. Ka tema käskis metsa juurest vasakule keerata. See oli iseenesest põnev, sest me olime enda arvates juba umbes kolmkümmend kilomeetrit metsas sõitnud.

Edasi ei tulnud mingit äratuntavat metsa ja me kulgesime lihtsalt tunde järgi. Pime oli ka juba. Lõpuks nägime tee ääres liikumas kahte hoburakendit. Pidasime kinni ning küsisime teed Balanestisse. Üks noor suur mees küsis, et kas meil autos ruumi on. Vastasime, et üks koht on vaba küll. Seepeale tulid nad kahekesi koos ühe noore naisega meie auto peale ja juhatasid meid edasi. Tema nimi oli Deno ja temakesel Anna. Deno küsis, et kelle juures me Balanestis ööbime. Saades teada, et telgis ütles ta lühidalt: „Leiame”.

Hiljem ta lisas, et saame magada Anna vanemate majas.

Balanesti on selline asula, kus on majad kahel pool teed. Sellised hästi viletsad. Aiad ümber majade on natukene rohkem hoolitsetud, kui majad ent see-eest maitsetumad. Eriti väravad.

Tegime peatuse poe juures ja Deno ostis sealt üht-teist söödavat. Meil ei olnud veel kohalikku raha ja Karu küsis Deno käest, et kas selles poes dollaritega maksta saab. Deno küsis, et mida me tahame ja ostis siis ise meie soovitud „Valge Kure” ning ei võtnud dollareid vastu öeldes, et pärast räägime sellest.

Maja hoovis rahustati koerad maha ja mindi sisse, kus meid kohe tagandati söögitegemise juurest. Deno lihtsalt ütles, et Anna teeb süüa. Andsime toiduained ning läksime ise tuppa, mille lauale hakkas tekkima erinevaid sakuskasid. Jõime brändit ja hammustasime peale kah. Deno polnud eriti suur jutumees ja meie olime väsinud. Siiski saime joobeastme tõustes teada, et ta töötab Moskvas ehitusbrigaadi ülemana ja teenib meie rahas umbes 60 000 kuus. Ja et neil Annaga on oktoobris pulmad, kuhu tulevad ainult kõige lähemad inimesed. Mitte üle kahesaja külalise. Ja kui kassipoega on vaja kutsuda, siis Moldova kassid reageerivad kutsungile: „Pis-pis-piss”.

Anna tegi söögi valmis ja see õnnestus tal imehästi. Veidi hiljem kohtusime ka tema isaga. Selline tõsine ja südamlik purjus mees, kes võttis hoovi peal Karu käe pihku ja siis ei lasknud seda enam kümmekond minutit lahti. Ja rääkis kogu aeg südamest.

Ning juba tahtsimegi magama. Magamiskottidest ei tahetud enam midagi kuulda, vaid toodi meile kilepakendis linad ja muu. Kristo sai privaatse toa ja Tiia ning Karu samuti. Anna tuli veel korra ja pani Tiia ette voodile roosa kompsu. Tiia vaatas talle küsivalt otsa ja Anna täpsustas: „Pidžaama”. Jäime magama.

9. SEPTEMBER, MIL KRISTO TUTVUS OSSI SANSANOVITŠIGA

Kukeraisk hakkas hommikul kirema ja ei jätnud enam järele. Uksest õue astudes avanes vaade õunapuule, mille ladvas istus kana. Seina ääres lebas koer, kelle külje vastu surus ennast väike kassipoeg. Ja kõik see kummaline kestis seni, kuni vihma sadama hakkas. Siis varjuti.

Deno ja Anna ärkasid samuti ning loomulikult hakkas Anna kohe süüa tegema. Samal ajal uuendasid Tiia ja Kristo tutvust kohaliku peldikuga, mis nägi valges veidi hullem välja, kui pimedas. Samal ajal kohtus Karu hoovil Anna isaga, kes võttis tal taas käest kinni ning siis ei lasknud enam kümmekond minutit lahti. Vabandas kõige eest, mis eile rääkis, sest oli korralikult samakat joonud.

Sõime hommikust (Deno ja Anna ei osalenud) ja siis teatas Deno, et näitab meile teed tippu. Vihma sadas ikka veel ja me otsustasime autoga lähemale minna.

Tee viis läbi küla ja siis mingit suvalist jäljepaari mööda üles. Pind oli savine ja roopad teel kohati üsna sügavad, kuid üles minnes polnud eriti viga. Sõitsime Deno näpunäidete järgi ning jõudsime ühel hetkel suuremale väljale, mille kohta Deno ütles, et oleme kohal. Ah soo. Väljusime. Et veidi kõrgem koht tundus sadakond meetrit eemal olevat, siis sammusime üle põllu sinnapoole. Meist paremale jäi mäekülg ning vasakule päevalillepõld. Ees paistsid kaks mobiilimasti ja mõned traktorid.

Fikseerisime silmaga kõrgeima punkti putkede vahel ja tegime muidugi pilti. Dealur Balanesti. 430 meetrit. Moldova kõrgeim.

Deno sõitis meile autoga järele ning laskus vestlusesse kohaliku mastivalvuriga. Läksime ligi, et ka tere öelda ning saime teada, et omal ajal olid eestlased tihti sealkandis käinud. Tulid suurte masinatega kohale, laadisid kastid pilgeni puuvilju täis ja sõitsid ära.

Alla üritasime alguses minna teist teed mööda, kuid seal olid liiga sügavad roopad. Pöörasime seetõttu teelt kõrvale ning sõitsime üle poolenisti koristatud maisipõllu vanale tuntud rajale tagasi. Seal oli alla minnes juhtimisega rohkem tegemist, sest tuli hoo mahasaamiseks vahepeal ka pidurit kasutada ja see tegi auto üle kontrolli omamise oluliselt raskemaks.

Meie öömaja juures laadisime viimased asjad autole ja siis toimus Deno ja Karu vahel järgmine dialoog:

KARU – (Kutsub Deno autost veidi eemale ja küsib poolel häälel). Deno. Ütle, paljuga me sind rõõmustada saame?

DENO – (Vaatab Karule küsivalt otsa) Mis mõttes?

KARU – Noh, öömaja eest.

DENO – (Raputab aeglaselt pead) Ah, unusta ära.

KARU – No aga konjaki eest…

DENO – (Vaatab Karule täiesti tõsiselt otsa) Nalja teed või?

Sellega oli meie vestluse kulminatsioon möödas. Ütlesime aitäh ja lahkusime sõpradena.

Teel Ukrainasse küsisime korduvalt teed, sest viitasid endiselt ei olnud. Esimene mees võttis meid oma kaubiku sappa ja viis (väikese vahepeatusega härra Potjomkinile püstitatud mälestusmärgi juures) lähimasse suuremasse asulasse. Seal pakkus ta lahkelt, et käib poest läbi, ostab vorsti ja siis võiksime minna tema juurde teed jooma. Tänasime, kuid sõitsime siiski edasi.

Üks mees jälle tuli suuna küsimise peale hetkeks autosse, sõitis  meiega saja meetri kaugusel asuvale järgmisele ristile, käskis seal vasakule pöörata ja seisma jääda. Ronis maha ja ütles, et me sõidaks nüüd otse. Sellised inimesed lihtsalt.

Vahetult enne piiri tuli meie küsimise peale autosse järgmine mees, kes esitles ennast miilitsapolkovnik Ossi Sansanovitšina. Istusid Kristoga taga, Ossi rääkis vahetpidamata ja Kristo kuulas teda lummatult. Saime teada, et miilitsakooli lõpetas ta Vilniuses. Enne autost väljumist ütles Ossi Sansanovitš, et vajadusel võime piiril tema nime kasutada. Siis lahkus väärikalt ja temast jäi maha ainult hea värske viinalõhn.

Järgmisena küsisime teed kahe proua käest. Nemad käskisid meil sõita otse ja keerata Jeesus Kristuse mälestusmärgi juurest vasakule. Naljakas, eks? Ainuke mälestusmärk Jeesus Kristusele asub seega Moldovas, kui kusagil küsitakse.

Bensutuli hakkas põlema ja me saime võimaluse vahetada raha, osta bensiini ning võtta sinna juurde üks ülimagus kohv.

Siis käisime ära kohalikul turul. Ostsime magusaid kuivikuid, rosinasaiakesi, šokolaadisaiakesi ja barankasid. Rosinasaiakestes oli ainult kaks rosinat – üks kummaski otsas hästi nähtavalt. Sees ei olnud.

Karu ostis endale plätud. Kaupmees oli veidi pettunud näoga, et temaga ei kaubeldud. Aga meil oli ju eesmärk ära kulutada kõik kohalikud lei`d. Viisakusteks ei olnud võimalust.

Auto hakkas vaikselt vibreerima. Üks tagumine kumm tundus tühjem kui enne, kuid Moldovas polnud vajaliku lisavarustusega bensukaid.

Moldova – Ukraina piiril kõik rahulik. Täitsime juba vilunult migratsioonikaardid ning oleksime kohe edasi sõitnud, kui Ukraina piirivalvur poleks viidanud meie üsna tühjaks vajunud kummile. Ta arvas, et on selle info eest õlle ära teeninud. Karu viis selle ühe lähedal parkiva auto ratta kõrvale ning hiljem seda seal enam ei olnud. Kristo vahetas vahepeal ratta ära ja pärast esimest ebaõnnestunud katset minema sõita (tõkiskingad jäid nukralt lehvitama) võtsime oluliselt parematel teedel suuna Karpaatidele.

Mägede vahele jõudes peatusime ühel teeristil baari juures ning küsisime kohalikelt pidutsejatelt, et kuidas mäele võimalikult lähedale saada. Üks neist oli eriti agressiivne ja suur ning rääkis vaheldumisi sellest, et me peame kaasa võtma tema sõbra, kes on giid ja seisab praegu tema kõrval ning siis sellest, et Jeesus on lahe. Kuidagi saime nendest lahti ja lubasime sõbrale helistada, kui meil tema abi vaja läheb.

Sõitsime päris pikalt kuskil külateel ja tundus, et see küla ei saagi kunagi otsa ja me ei leia vaikset platsikest telgi jaoks. Tiia magas ja mehed olid tülpinud. Lõpuks peatusime lihtsalt jõe kaldal tee servas ning panime telgi püsti tee peale. Auto varjas meid ühelt poolt. Täiesti väsinutena kobisime magama.

10. SEPTEMBER, MIS TÕI KRISTO NÄKKU NAERATUSE

Hommik algas pudruga.

Siis sõitsime asula keskuse poole tagasi ning kohtasime seal meest, kes ootas bussi. Temalt saime teada, et rada Hoverla otsa algab põhimõtteliselt sealtsamast, kus me eile kohtusime agressiivse, ent see-eest rumala ja suure Ukraina mehega. Baari juurest tuleb lihtsalt suurelt teelt ära pöörata ning jätkata mõned kilomeetrid mööda põhiliselt külade vahel looklevat kruusateed. Siis jõuab liiklusmärgini, mis ei luba edasi sõita ning sealsamas asub kohalik mäeteenistuse majake. Peatasime Foresteri ja Karu läks sisse.

Majakeses mängis väga valjult telekas, uks oli lahti ja mingi mees magas magamiskotiga voodis. Raputamise peale nõustus ärkama ning liikuma teise tuppa. Seal küsis rahvusparki sisenemise eest viis dollarit. Pani meid kirja ja ütles, et üles peaks jõudma nelja tunniga. Oli meeldiv hommikul endast unisema inimesega businessi ajada.

Alguses on rada üsna lauge, mida mööda kõvema džiibi või hobustega ka sõita saab. Subaru pidime maha jätma sel lihtsal põhjusel, et vahepeal on niivõrd mudased lõigud, et nendes jääksime neljarattaveost hoolimata kõhu peale kinni.

Päike tõusis ja kuldas meid üle ning pärast üleliigsete grammide mahajätmist metsaservale võis paraja koormusega ronimine alata. Rada on muide märgitud kollasega.

4,5 km lähebki tee edasi laugelt. Pervedel on vahepeal jube palju prahti ning saime peagi ka selle põhjuse teada – paar kilomeetrit pärast raja algust on vasakul pool teest paarikümne meetri kaugusel prügimägi, kuid selle ümber olev aed ei pea tuules lendlevat prahti kinni. Tore, et keegi mõttehiiglane looduskaitsealale prügimäe tegi.

Nelja ja poole kilomeetri pärast jõudsime siis väikese külakese juurde. Seal oli kõige väljapaistvamaks isiksuseks üks segavereline ketikoer, kes hullult ketti rebis ja haukus. Seda seni, kui me jõudsime umbes 20 meetri kaugusele. Siis põgenes ta furgooni alla, mis tema koduks oli. Mainin veel ära, et olime poolteist meetrit kõrge aia erinevatel pooltel, kui ta pages.

Nüüd algas tõus. Selline tee, kust kunagi on mingisugused masinad ka üles sõitnud, kuid voolav vesi oli tekitanud kohati üle meetri sügavad roopad ja sellega seoses on see tee nüüd väljakutse ükskõik millisele masinale peale krossitsikli (mille sadulas on kogenud sõitja).

Ühe pausi tegime sellise kuusiku servas, mille tihedusest peaks laulma, mitte kirjutama. Sada meetrit eemal oli alusmetsas kottpime. Nagu „Nukitsamehes”. Karu väristas õlgu ja Kristo pidi tal käest kinni võtma.

Kui metsa vahelt välja jõudsime, siis oli veidi vasakul kohe ka Hoverla`d näha. Selline ilus lauge mägi. Edasi minnes jõudsime tunni pärast metsapiirist kõrgemale ja vaated läksid imeliseks. Läheduses on veel umbes paarituhandelisi tippe ja ega Karpaatides kõrgemale ju ei saagi.

Vett sai 1600 meetri kõrgusel ja sealt edasi võttis umbes pool tundi, et jõuda eeltipule ning selle järel sadulale, mille kõrgus on 1837 meetrit. Seega 224 meetrit veel.

Edasi läksime tipus lehviva suure Ukraina lipu poole igaüks omas tempos ja mõneminutiliste erinevustega olimegi neli tundi peale auto juurest lahkumist kohas, millest kõrgemale Ukrainas ja Karpaatides tõusta ei saa. Hora Hoverla. 2061 meetrit. Üleval oli päris palju igasugust vajalikku ja mittevajalikku kola – lisaks juba nimetatud suurele lipule hulk väikeseid, suur rist ja paar monumenti. Üks neist avati käesoleval aastal Juštšenko enda poolt. Tuli täitsa omal jalal tippu kogu ihukaitsjate armeega, avas looduslike kivide vahel uue mitteloodusliku kivi ja lahkus sirge seljaga.

Tipus oli punt ukrainlastest pühapäevamatkajaid, vaade igas suunas ja nõrk levi. Sõime, tegime pilti, õnnitlesime Kristot tema elu siiani kõrgeima tipu puhul ja liikusime alla tagasi. Karul olid jalad veidike peetis, sest ta tuli üles vanade saabastega mis päris matkamiseks mõeldud ei ole. Vahepeal tuli varvastele ville ennetavad plaastrid panna. Ka Kristo laskumine oli valuline, kuna põlv andis tunda.

Laugel teel olles nägime hobuste poolt veetud palgivankreid läbi muda sõitmas. Kui Tiia muda sees olevaid rattaid pildistas, siis mehed vankril seadsid soengud ja riided korda ning naeratasid. Sellele vaatamata pildile neid ei jäänud. Naised on vahel nii julmad.

Enne auto juurde jõudmist tegime pakkumisi, et kui kõrgelt me tõusu alustasime. Kristo pakkus 700, Karu 800 ja Tiia 900 meetrit. Lähim pakkuja pidi saama kaks õlut või muud jooki. Valvur andis võidu Karule 800 meetri eest. Pesime kepid ja saapad puhtaks ning jätkasime reisi Karpaatide vahelt Rumeenia poole.

Need, kes nimetavad Tallinnas veidi julgemalt sõitvaid juhte liiklushuligaanideks, peaksid minema Ukrainasse koolitusele. Õõvastav. Samas sai sõidu ajal naerda ka, sest selliseid punasest tellisest tohutuid pooleliolevaid ühepereelamuid polnud me varem näinud.

Rumeenia piiripunktis oli räme järjekord, sest rumeenlased käivad Ukrainas odavat kütust ostmas ja samas peab neist igaüks ju täitma migratsioonikaardi jne. Meil soovitas üks rumeenlanna kohe ette sõita, sest oleme ikkagi turistid. Sõitsimegi, kuni seersant meid peatas ja ilma pikema jututa rivi lõppu tagasi saatis.

Et Ungari piiripunktini oli ainult paarkümmend kilomeetrit, siis tekkis plaan jätkata sealtkaudu ja me sõitsime tuldud teed tagasi. Pikalt ja põhjalikult kaarti lugenud Tiia pani vahepeal silmad kinni ja tukkus.

Ungari piirivalvurid olid kuidagi umbusklikud teiste EU liikmete suhtes. Alles siis, kui Karu avas pagasiruumi ja nad nägid seljakotte, lasti meid kohe edasi.

Kristo muide ei ole varem Ungaris käinud.

Võtsime kütust, kohvi ja õlut ning keerasime teelt kõrvale õuna- ja maisipõllule. Jõime paar õlut, kuulasime ümbruskonna hääli ja panime püsti telgi ilma pealmise katteta, sest oli nii soe ja selge.

Telgis kolmekesi selili lamades oli tunda, et Kristo kinniste silmadega naeratab.

11.SEPTEMBER, MIL KRISTO SUHTLES AINULT TIIA JA KARUGA

Öösel ajas vihm Tiia üles ja Tiia omakorda ajas Karu üles. Tema lippas alasti välja ja tõmbas sääskedega võideldes telgile katte peale.

Hommikuks klaaris ilma ära ja süüa tegime juba päikesepaistes. Et päeva plaan oli lihtsalt jõuda Serbia kõrgeima tipu jalamile, siis me väga ei kiirustanud ning kuivatasime päikese käes ära telgi ja mõned riidehilbud, mis seda vajasid.

Lähimas linnas otsisime esimese kummiparanduse ja tõstsime tagant kogu kola välja, et katkine kumm kätte saada. Remondimees tuli, heitis pilgu kummile ja ütles: „Kaput”. Seletasime talle käte ja jalgadega, et leidku meile „uus” kasutatud kumm. Nii ta tegigi. Asi läks kokku maksma ainult 15 eurot ja kui värske kattega tagavararatas oli oma kohale paigutatud, siis aitas remondimees meil ka kotid uuesti peale vinnata.

Sõitsime kõrvalasuvasse bensiinijaama ja kasisime veidi oma auto välimust vee ja harjaga. Tulemus oli ilus.

Järgmisena sisenesime Rumeeniasse. Tiia ja Kristo sealjuures esmakordselt. Piiril läks kiiresti ja teed olid oodatust paremad. Kuni hetkeni, kus ehituse tõttu oli üks 30 km pikk lõik neljatunniste intervallidega suletud. Ja üks neljatunnine suletud moment oli just kümne minuti eest alanud. Kurat. Viidad juhatasid lahkesti ringi ka, kuid arvutuste järgi tuleb ring umbes 200 km pikem, kui otsesõit. Et aga aega jäi üha vähemaks, siis sõitsime ikkagi edasi. Ringiga.

Sellest muidu masendavast ringist eristus vaid paar asja – kõigepealt üks tuunitud hobuvanker. Selline ühe aisa ja ühe hobusega sõiduk, millel oli muuhulgas plekkkatus, tuled, tahavaatepeeglid, tutid, pühapildid, cd-plaadid, helkurid, kellukesed ja muud kulinad, vidinad ja muidugi ka suunatuled. Kui me seisma jäime ja Kristo oma objektiivi neile suunas, siis pukis istuv vanamemm märkas seda ja palus ka oma lapselapsel välismaalaste tehtud fotol ilusasti sirgelt seista. Ise sättis samuti rätikut ja kleiti.

Teine ilus pilt oli siis, kui meile hakkasid mööda teeäärt vastu tulema matuselised. Kõigepealt üleni mustas papp, siis esimesed keskealised naised ja mehed, seejärel esimesed memmed ja siis ilmutus – umbes 23 aastat vana neiu mustas leinakleidis, mis ei varjanud ei tema suurepärast dekolteed ega vaieldamatult vaimustavaid sääri. Ega reisi.

Muidu oli see ringisõit aga erakordselt ruineeriv ja olime väga rõõmsad, kui lõpuks õigel teel tagasi olime. Astusime pedaalile ja jõudsime üsna pea Rumeenia-Serbia piirile.

Rumeenia piirivalvurid ei öelnud eriti midagi, kuid Serbia omad tahtsid igasuguseid asju teada. Näiteks et palju meil raha kaasas on. Karu vastas ausalt ja seepeale küsiti edasi, et kuhu sõidame. Karu maalis neile silme ette meie reisiplaani. Siis muutus vestlus kahe piirivalvuri vahel väga elavaks ja nad üritasid vastastikku teineteisele seletada, et selle rahaga ei tule me kuidagi välja. Lõpuks Karu sekkus ja ütles, et meil on toit kaasas ja ööbime telgis ning seega kulutame ainult bensiinile. Sellest meestel piisas ja nad palusid meid oma riiki.

Serbia… Seal ei olnud me keegi varem käinud. Enne Serbiasse jõudmist teadsime ainult, et seal on läbi ajaloo olnud väga agressiivseid riigijuhte ja eks ka paljud praegused 30-50 aastat vanad mehed on saanud elu jooksul käe valgeks kedagi tappes. Või vägistades. Või siis mõlemas. Ning ainuke tore asi kogu selle halva juures on, et mitmed neist said naaberriikide naisi vägistades ka erinevaid suguelu pärssivaid ja surmavaid haigusi. Ja samas jällegi on vähemalt osad neist meestest praegu väga korralikud pereisad- ja toitjad.

Valisime liikumiseks kiirteed ja sõitsime Belgradi külje alt läbi ning võtsime suuna Bulgaaria poole, sest Serbia kõrgeim tipp asub just nende kahe riigi piiril.

Mäe lähedusse jõudsime üsna öösel ja suhteliselt tühja paagiga. Veidi ekslesime, sest silte iga nurga peale Serbias ei panda ja kelleltki eriti küsida ka polnud. Saime siiski õige teeotsa kätte ja sõitsime Topli Do nimelise küla poole üleval mägedes.

Tee oli kruusakattega ja kohati üsna muljetavaldava kaljuga auto ühel küljel ning ebamugava langusega teisel pool. Igatahes hakkas ka bensutuli põlema ja hinge tuli rahutus, et kas sellest tilgast meile üles ja pärast alla tagasi jõudmiseks jagub.

Telgi panime püsti keset küla jõe kaldale ja läksime ilma pikema jututa magama.

12. SEPTEMBER, MIL KRISTOST SAI MAKEDOONIA PIIRIVALVURI KANGELANE

Hommikul äratas meid kohalik koer, kes lihtsalt hakkas külas uut objekti nähes lõugama. Ja ei jätnud enne, kui Karu ennast telgist välja ajas. Tegelikult ei jätnud ta ka siis, sest visuaalse vaatluse tulemusena osutus koer selliseks väikeseks mõtetuks nähvitsaks, kes üritab ennast iga hinna eest tõestada. Noh, nagu inimest hulgas on Aarne Niit.

Karu jalutas veidi mööda külatänavat ja küsis kahe kohaliku käest, et kuidas on kõige parem minna Midzhur`i otsa. Vastused olid muidugi väga erinevad ja tekitasid segadust. Kuid mõlema jutust kumas läbi see, et autoga saab lähemale. Seega oli Karu esimene tegu sellel päeval paagi täitmine. Ta võttis magajatega kontakti ja andis teada kellaaja, mil ta tagasi jõuab ning selleks ajaks võiks söök valmis olla ja saaks varsti tipu poole minna.

Tiia ja Kristo tõusidki üles ja hakkasid lisaks pudru keetmisele ka pesema. Päid ja muud. Sest meie laagriplatsi kõrval voolav jõgi oli suhteliselt sooja veega ning väga puhas. Nendega tulid suhtlema mitmed kohalikud, sest ka nemad käisid seal pesu pesemas ja muidu sulistamas. Tutvuti naabrimehega ning tema naisega, kes rääkis serbia keeles oma mehest ainult head ja seda niivõrd südamest, et talle endale pisarad silma tulid.

Samal ajal veeres Karu mäekülge mööda alla ja üritas väikeseid tõuse võtta võimalikult ökonoomselt, sest kütus hakkas ikka väga otsa saama. Lisaks võttis ta peale ühe hääletaja, kes linna tööle ruttas. Topli Do`st oli suure teeni 12 km ja sealt edasi linna ja bensiinijaamani veel umbes 8 km. Kohalik mees jagas infot ning lubas Karule, et nad võtavad esimese bensuka selles linnas. Viimase tõusu peal keset tunnelit tegi auto juba ka esimesed nõksakad, mis viitasid paagi täielikule tühjenemisele sekundite pärast. Õnneks oli edasi mõnus laskumine kuni jaamani ja pärast eurodes maksmise kokkuleppe saavutamist tankis Karu paagi täis. Ta teadis, et Serbias maksab bensiin rohkem, kui Austrias ja ainult veidi vähem, kui Prantsusmaal. Ja lisaks veel väike vahendustasu eurodes maksmise puhul… Liitri hind tuli ligi 24 krooni. Uhke. Aga rõõm oli loomulikult suurem, kui soov vaielda.

Tagasi üles jõudes olid pead puhtad ja söök valmis. Ülevalt tulnud autojuhi käest uurisime taas, et kuidas üles saada ja ta arvas, et selle autoga teed mööda eriti kaugele ei pääse, kuid igal juhul on seda mööda kõige parem tippu minna. See mõte sobis ja me otsustasime minna autoga nii kaugele, kui saab ja siis jalgsi jätkata.

Laager kokku, autosse ja minek.

Sõit oli selline aeglane, sest mingites kohtades tuli ikka väga hoolikalt trajektoori valida. Eriti väikestest jõekestest läbi sõites. Kuid edasi saime üsna jõudsalt ja palju aega ei kulunudki hetkeni, mil tõusime metsapiirist kõrgemale ja nägime mägesid kogu nende hiilguses.

Kõrgemad tipud jäid meist paremale poole ja sinna pöörasimegi. Vasakule jäi üks mägi, mis tänu kaevandamisele silmnähtavalt väiksemaks oli jäänud ja ka slaalomirada koos väikese suusakeskusega. Küsisime kahe teeservas jalutava kohaliku neiu käest, et milline neist eespool paistvatest tippudest on Midzhur ja nad näitasid kohe meie ees kõrguva tipu suunas. Okei.

Sõitsime mäekülge mööda veel ülespoole ja jätsime auto ühe madalama künka otsas seisma, sest veel edasi sõita tundus juba piinlik. Panime mõned vajalikud asjad kotti ja ronisime tipu suunas.

Ülevalt avanes vaade kaugemale ja nägime mõne tunni teekonna kaugusel paari mäge, mis tundusid preilide näidatuist kõrgemad. Liikusime edasi ja kohtusime lehmadega.

Nad tulid meile mööda teed vastu ja jäid üllatunult seisma, sest ei olnud meid varem näinud. Mõned pöörasid kohe otsa ringi ja hakkasid tuldud teed tagasi minema. Seda nähes tegi eemal mäeveerul häält karjus, kelle tööd me lihtsate ja käepäraste vahenditega nullima olime hakanud. Ta vilistas ja karjus midagi roppu serbo-horvaadi keeles. Selle tulemusena jäid Tiia ja Kristo paigale ning Karu liikus teelt ülespoole ning võttis suuna karjusele. Lehmad said ka varsti aru, et me ei ole karjused ning jätkasid oma sammumist  päris karjusele sobivas suunas.

Karjuse juures haukus viis väga segaverelist koera, kes peremehe käsu peale maha istusid ja vait jäid. Karjus ise oli selline kolmekümnene täiesti normaalne ja tänapäevale kohaselt riides mees. Karu lähenes talle erinevates keeltes (inglise, vene ja keha) selgitusi jagades, et miks me tema loomades segadust tekitasime ja karjus vastas serbia- ja kehakeeles, et eks ta ise ka reageeris natuke üle ning karjus liiga palju. Lepituseks söödi koos samuti kohale jõudnud Tiia ja Kristoga eesti šokolaadi ja aeti juttu. Karjuse nimi on Zlatan ja kui ta kuulis, et oleme Eestist, siis pani nimetissõrmed paralleelselt kokku ning ütles, et need sõrmed on Eesti ja Serbia. Ilus sümbol. Iseasi, kui tõene just. Ja siis kinkis ta veel Karule paki Serbia suitsu ning Kristole pudeliga vett. Kõige tähtsam oli aga see, et ta näitas meile kätte õige tipu ning arvas, et jõuame sinna umbes pooleteise tunniga.

Edasi läks tee jupp aega väga laugelt ning hakkas siis taaskord tõusma. Lahkusime suurelt teelt ning võtsime suuna meist vasakule jäävale mäeharjale, mille kõrgeim punkt ongi Midzhur. Harjal ootasid ees betoonist väikesed valgeks värvitud postid ning me saime aru, et olime jõudnud Serbia ja Bulgaaria piirile. Kristo ei ole varem Bulgaarias käinud ning kasutas nüüd ära võimaluse seda esmakordselt teha. Meetrijagu.

Harjal tuli sammuda umbes 15 minutit ning siis seisiski meie ees natukene suurem betoonist post, millele oli kinnitatud plastikust tahvel kirjaga „Midzhur. 2168 m”. Meie andmetel muidugi meetrike kõrgem ehk 2169. Igal juhul Serbia kõrgeim punkt.

Õnnitlesime Kristot uue kõrgusrekordi puhul ja et tuul oli päris vali, siis liikusime pärast tipupiltide tegemist veidikene Bulgaariasse ja sõime. Väga ilusa vaatega kohas.

Tiia, kui meie vaieldamatult parim kaardilugeja oli eelmisel päeval teinud ettepaneku plaanides väikene muudatus teha. Seda sel lihtsal põhjusel, et järgmisena tundus olevat distantsiliselt palju mõistlikum teha Kosovo kõrgeima asemel hoopis Albaania ja Makedoonia ühine kõrgeim. Kell oli parasjagu sealmaal, et kui me kohe suuna Makedooniale võtame, siis jõuame õhtuks mäe alla ja võimalik, et homme juba tippu. Plaan oli nii ahvatlev, et liikusimegi alla.

Auto oli alles ja terve ning laskumise ajal meid keegi ei tülitanud.

Tegime ühe pikema peatuse selleks, et ennast jões korralikult puhtaks pesta. Leidsime hea koha ühe väikese silla lähedal, koorisime ennast paljaks ning siis järgnes juba puhas mõnu – jahe vesi, šampoon ja duššigeel. Imeline tunne. Tiia leidis kellegi lahke inimese poolt tehtud jõebasseini, kus sai ennast ka üleni vette kasta. Oi-oi kui hea.

Teel kohtasime ainult ühte inimest – meie öist karjusest naabrimeest koos oma mõttetu koeraga. Karjust tervitasime, koera ignoreerisime.

Topli Do külast läbi sõites jäi meie silm peatuma ühe vana lagunenud majakese seinal, sest sellel olid A4 formaadis piltidega varustatud surmateated. Serbia maapiirkondades on siis komme niimoodi kõigile teada anda, kui mõni elanik siit parematele mägiteedele lahkub. Siis sõitsime lagunevate majade vahelt allapoole suuremate teede suunas.

Sõit Makedooniasse kulges peaaegu pidevas vihmasajus. See tegi nähtavuse sitaks ja tuju halvemaks. Ka teed ei olnud kõige siledamad ja sirgemad. Roolis istuv Kristo pidas sellele vaatamata päris hästi vastu ja loovutas oma koha Karule alles pimedas.

Makedoonias ei olnud Kristo varem käinud. Nüüd on. Tiia ja Karu viibisid siin aga aasta tagasi koos Ritsika ja Tääriga ning seetõttu tulid paljud kohad neile tuttavad ette. Lihtsustas sõitmist.

Makedoonias saab kiirteedel maksta ka euromüntidega. Aga kui te kontrolörile mündi annate, siis ei maksa küsida, et kas see on okei, sest nad ütlevad, et on küll ja lasevad sind läbi. Kui aga lihtsalt annad euromündi, siis annavad nad ka vahetusraha normaalse kursiga tagasi. Vaikides on seega odavam.

Mägede vahele jõudes ei jõudnud me veel tõsisemalt otsima hakatagi, kui teeservas näitas teeviit kirjaga „Korab” paremale. See pidi õige koht olema, sest meie eesmärgi nimi Makedoonia pool on Golem Korab ja Albaania pool Maja e Korabit.  Keerasime suurelt teelt maha ja sõitsime üles.

Pidurdada tuleb alles piirivalvurite maja juures, mille rõdu küljes lehvib Makedoonia lipp. Seda ka tegime.

Et südaöö oli käes, siis olid piirivalvurid veidi umbusklikud. Aga mitte kauaks. Nad andsid teada, et tippu tõusmist tasub alustada veidi kõrgemalt vana kordonihoone juurest, kuid praegu sinna minna pole eriti mõtet, sest seda on palju parem teha hommikul valges. Nad muutusid aina lahkemaks ja soovitasid meil telkida kohe nende maja naabruses puuriida varjus. Sobis. Siis soovitasid nad meil seest vett võtta. Ka see sobis. Ja kui nad veel kuulsid, et Kristo on trummar ja trummiõpetaja, siis hakkas isegi nende noor ülemus veidi erutunult rääkima ja avaldas Karule saladuse, et ta mängib kitarri ning tahab bändi teha. Hiljem tuli ta veel mitu korda meie juurde ja näitas pilte Korabi ümbrusest ja näiteks ka lühikest filmilõiku karust, kes neile hommikuse kontrollkäigu ajal vastu sattus.

Pärast telgi püstitamist jõime auto kõrval Jägermeistrit ja õlut. Maitses hea.

13. SEPTEMBER, MIL KRISTO JOOSEP PARANDAS JÕULISELT OMA KÕRGUSREKORDIT

Me ärkasime hilja (vist umbes 08:30) ja sõime vihmasajus putru. Ülemus tuli ligi ja näitas veel pilte mägedest. Päris häid muide. Telgi lubasid piirivalvurid püsti jätta ja siis joonistas ülemus Karu märkmiku ühele lehele pastakaga kaardi, et kuidas jõuda vana kordonihooneni kohakeses nimega Stirovica. Esimesest teest ei tohi vasakule pöörata ja umbes kolme kilomeetri pärast ei tohi paremale minna. Kogu tee raja alguseni on umbes 4-5 km pikk. Sõitsime selle kordagi eksimata läbi ja parkisime auto mahajäätud hoone juurde, kus juba oli üks Slovakkia numbrimärgiga väikebuss. Samas hakkasid rajamärgid ning esimesel neist oli ka meie kõrgus – 1700 meetrit. Seega tõusta 1064 meetrit. Ja samal sildil pakuti, et tippu võiks jõuda 4 ½  tunniga. Läksime. Kell oli stardihetkel 10:10.

Rada kulgeb alguses mööda teed ja on kogu ulatuses üsna lauge. Tegime ühel sadulal pausi ja sõime veidi. Edasi minnes nägime eemal juba arvatavat tippu ning sellelt laskuvaid slovakke. Nad tulid tükk aega meie suunas ja pöörasid siis otse alla. Nii me ei kohtunudki rajal kellegagi peale ühe karjuse. Temalt saime teada, et meie poolt juba fikseeritud tipp ongi see õige ja et tema ise on albaanlane, kes tuli oma lambaid Makedooniasse söötma, sest siin on rohkem rohtu.

Jätkasime ronimist väga tuulisel mäeharjal, kuid see ei kestnud enam kaua, sest umbes kümne minuti pärast seisime tipus. Golem Korab/Maja e Korabit. 2764 meetrit. Makedoonia ja Albaania kõrgeim punkt. Vaatasime kella ka ja saime teada, et pakutud nelja ja poole tunni asemel jõudsime kordonihoone juurest üles kolme tunni ja viiekümne minutiga. Tipus olime täpselt kell 14:00.

Kohe oli näha, et karjus ei luisanud loomade söögi koha pealt – Makedoonia pool on ikka pigem soojemalt roheline ja Albaania pool selline jahedalt hall ja kivine. Nagu ka päriselt on ju Makedoonial läinud oluliselt paremini, kui Albaanial ning nende riikide elatustasemed on hetkel väga erinevad.

Tipus tegime siis pilte põhiliselt niimoodi, et kaamera oli Makedoonias ja meie Albaanias. Hakkas vihma sadama ja kauaks me üles ei jäänud. Enne loomulikult õnnitlesime Kristot uue kõrgusrekordi puhul. Sellel matkal ta enam uut rekordit ei tee, sest veel plaanis olevad kolm tippu on Korabist madalamad. Ja siis õnnitlesime teda ka uues riigis jala maha saamise puhul.

Sõime samal sadulal, kus tõusteski pausi tegime. Seal oli väga ilus. Seejärel liigutasime kiiresti jalgu ja jõudsime tipust alla kahe tunni ja neljakümne minutiga. Sõitsime tagasi telgi juurde ja panime selle kokku. Õnneks piisavalt kiiresti, sest kohe hakkas vihma sadama ja süüa tegime juba piirivalvurite puukuuri räästa all. Potti aitas puhtaks lakkuda piirivalvurite vana ja haige koer. Hunt. Selline, kelles sa näed (kui viitsid muidugi vaadata) kunagist tugevat ja tarka looma, millest nüüdseks on järel ainult tarkus.

Tänasime piirivalvureid ja sõitsime Kosovo poole.

Serbiast väljumisega probleeme ei olnud. Kosovo pool märkasime mingit kummalist betoonist vanni ja Karu igaks juhuks ei sõitnud sellest läbi. Piirivalvur suunas meid tagasi, kuid mitte vannist läbi sõitma, kuid tegema Kosovo kindlustust, mis maksab 50 eurot. Me olime sellega arvestanud ja Karu lippas dokumentidega agendi juurde. Tükk aega tuli seletada, et tõesti on olemas selline automark nagu Subaru. Nad päriselt ka ei teadnud. Nagu ka eelmised piirivalvurid alates Valgevenest. Subarul on päris suur osa maailmast veel avastamata. Jõudu!

Järjekorda naasmisel nägime, et kõik autod sõidavad sealt vannist läbi. No las nad siis sõidavad.

Koos kindlustusega ei olnud mingit probleemi Kosovosse pääsemisel. Piirivalvur küsis ainult, et kas me tahame ka templeid passi. Arvatavasti mõned ei taha. Noh nagu ameeriklastel võib tulla probleeme, kui passis on kommunistliku Kuuba riigi templid. Või näiteks kui oled just tulnud Iisraelist ja tahad sama passiga näiteks Süüriasse või Pakistani minna, siis unista edasi.

Esimene lahe asi Kosovos oli üks liiklusmärk. See nimelt oli piirkiiruse näitamiseks ning nägi välja nagu keelumärk ikka – valge taust ja punane ring ümber selle. Kuid valge ala oli jagatud kolmeks võrdseks sektoriks ning nendel olid siis sõidukigruppide pildid ja erinevad nendele gruppidele mõeldud piirkiirused. Need grupid olid sõiduautod, veoautod ja tankid. Päriselt-päriselt.

Sõitsime korduvalt teed küsides Decani linna, sest rada algab selle linna kloostri juurest. Sinnamaani polnud me kohanud ei ühtegi tanki ega kontrollpunkti. Kuid kloostri poole sõites tasuti meile vähemalt kontrollpunktide osas kuhjaga – umbes kahe kilomeetri jooksul läbisime neli mehitatud kontrollpunkti. Kaks kohaliku politsei oma ja kaks rahuvalvajate. Ajakulu dokumentide näitamiseks ja küsimustele vastamiseks tasus ennast ära, sest saime teada, et tohime autoga edasi sõita kuni elektrijaamani, mis asub umbes 10 kilomeetri kaugusel kloostrist. Meil soovitati rangelt selle jaama juures ööbida, et vältida võimalikke öiseid kohtumisi relvastatud kurikaeltega.

Sõitsime mööda kruusateed üles ning leidsime jaama. Seal jäime magama parkimisplatsil, sest see tundus kõige ohutum. Subaru ööbis meie kõrval. Sest ta tundis ennast üksi, kuna mitte keegi siin ei tunne teda.

Magama jõudsime juba teist päeva järjest peale südaööd ning loomulikult ei olnud kellelgi meist kolmest uinumisega probleeme. Unes nägime, kuidas serblane ja kosovo albaanlane käsikäes üle niidu jooksevad, pärjad peas.

14. SEPTEMBER, MIL KRISTO RÜNDAS LOOMA

Täna hommikul lubasime endale magada kuni üheksani. Siis ajas Karu ennast telgist välja ja keetis putru ning mustikakisselli. Öö jooksul oli parkimisplatsile tekkinud üks Poola numbrimärgiga auto.

Hommik iseenesest oli vihmane ja seda väga väikeste pausidega. Sellele vaatamata oli plaan ikkagi täna Kosovo kõrgeimat teha. Tiia ei olnud küll eriti mineja näoga, kuid ta on varemgi ilma mineja näota väga kõrgele jõudnud. Ta lihtsalt on selline. Sisukas.

Tipu suunas läksime kell 10:40. Ehk väga hilja. Alguses kulgeb rada mööda autoga sõidetavat kruusateed. Üks masin tuli meile vastu ka ja kinnitas, et oleme õigel teel. Mingeid rajamärke nimelt ei olnud.

Kui olime umbes tunni pidevas vihmas marssinud, siis tundis Tiia, et jääb meile edasi punnitades koormaks ning pööras pärast väikest asjade ümberpaigutamist tagasi. Kahju.

Jätkasime kahekesi. Varsti oli pärast päris pikka otse minemist koht, kus on võimalik pöörata paremale või minna otse. Kui tahate rajal püsida, siis minge otse.

Tõus muutus veidi järsemaks ja vihm ei lõppenud hetkekski. Rõõmu tegid ainult kolm karjust, kes meile vastu tulid. Kaks neist käisid jala, kuid kõige vanem sõitis hobuse seljas ja hoidis vaba käega pea kohal vihmavarju. Ka nemad ütlesid, et oleme õigel teel.

Edasi minnes muutus mingil hetkel tee järjest kitsamaks ning lõppes siis üldse. Müttasime veidi aega ringi ning laskusime siis tagasi vaatama, et kuskohas me puusse panime. Leidsime selle koha üles ka – ühes kurvis, kus me Karu initsiatiivil sõidutee traaversi lühemaks lõikasime läks õige tee hoopis otse edasi, mitte ei teinud traaversit. Kaotasime umbes pool tundi. Kuid läksime siiski edasi.

Varsti jõudsime karjuste suvemajadeni, mida netis olnud matkapäevikutes mainiti. Ja siis kohtusime metsatöölistega, kes ütlesid, et me edasi minnes võimalusel alati vasakule hoiaks. Orienteerumise tegi oluliselt raskemaks see, et mäed olid pidevalt pilvede sees ja me ei saanud nende järgi mitte mingeid valikuid teha. Et aga metsamehed andsid kindlad juhised, siis olime taas optimistlikumad.

Esimene tee vasakule ei olnud õige. Teine ka mitte. Kirusime metsamehi ja kolmanda võimaluse korral hoidsime paremale. See oli taas vale, sest just sealt oleksime pidanud vasakule pöörama. Jõudsime mingite majade ja katusealuste juurde, kus polnud hingegi.

Sõime ja panime kuivemaid riideid selga. Korra klaaris ära ja nägime eemal veel paari hoonet ja nende juures kedagi liikumas. Lähemale minnes selgus, et tegemist oli naisterahvaga. Ta hüüdis mägedest alla ka oma mehe, sest me ei saanud vastastikku üldse üksteisest aru. Mees tuli pika mantli lehvides ja nagu Kristo märkas – mantli all oli tal relv. Mees sai meie murest aru ja et just oli korraks ümbruse ära klaarinud, siis näitas meile läbi binokli ka Daravica`t. Ütles, et neli tundi veel minemist. Tänasime ja lahkusime.

Nelja tunni pärast läheb pimedaks. Siiski tahtsime mäele võimalikult lähedale jõuda ning lootsime, et püssiga karjus eksis. Rada kulges (muide nüüd ilmusid kividele aeg-ajalt ka rajamärgid) laugelt ümber ühe oru ja tempo oli hea. Laiem tee viib kuni ühe peaaegu mahajäätud mägikülani, kus ei liikunud hingelistki. Paar maja oli üles putitatud ning ühel olid uued sarikad, kuid mulje jäi ikkagi selline, et siin tapeti sõja ajal kõik maha ja siis pandi külale tuli otsa. Sest 90% hoonetest olid ilma katuseta. Ainult müürid.

Liikusime läbi küla ning jätkasime kitsal mägirajal. Eemalt paistis meie esmane suund ja eesmärk – sadul. Poolakad tulid vastu ja ütlesid, et käisid tipus, kuid lõpus on üsna raske õigel rajal püsida ning igalt poolt otse üles ei saa. Lisasid, et laskusid tipust siiani 2 tundi ja 15 minutit. See tähendas meile umbes kolme tundi veel. Pagan. Karu palus neil alla jõudes Tiiale öelda, et meiega on kõik korras, sest tagasi jõuame me ise üsna öösel. Samas oli tee hästi loetav ja eksimise võimalus minimaalne.

Möödusime ülaltpoolt veel ühest külast ja tõusime sadulale. Sealt liikusime edasi ja küsisime ka kohaliku karjuse käest, et kas suund on ok. Ütles, et on ja lisas muidugi, et me oleme kõvasti hilja peale jäänud. Nõus.

Meid ootas veel paar üllatust tee pikkuse osas ja kergelt hakkas juba hämarduma. Oli selge, et peame enne pimedat sadulale tagasi jõudma, sest see ei pruugi hiljem õnnestuda. Kristo ütles ühel hetkel Karule, et mingu üksi ja omas tempos edasi. Nii ka tehti, kuid pärast veidikest ronimist oli selge, et Karu jõuaks tippu koos pimedusega ja see oleks väga ohtlik.

Midagi polnud teha – tuli seekord alla vanduda ja veidi enne tippu tagasi pöörata. Kell oli 18:50. Vähemalt saime raja endile üsna selgeks ning laskumise eel olime seda meelt, et tuleme homme hommikul tagasi.

Laskusime kiiresti. Veidi enne sadulat panime lambid põlema ja kõik laabus hästi. Liikusime peamiselt vaikides, sest siis kui inimeselt mõni meel suures osas ära võtta (antud juhul nägemine), siis teised meeled (antud juhul kuulmine) muutuvad tublisti olulisemaks. Oma osa oli muidugi ka energia säästmisel sõnade arvelt, sest päev oli kujunemas väga pikaks ja raskeks.

Jõudsime taas varemete vahele ja sealt alates on tee lai ja kui rahulikult mõtled, siis pole eriti võimalust puusse panna. Meie mõtlesime rahulikult. Käisime oma piiri lähedal ja suurem osa sellest piirist kujundas meie jalgade seisukord. Need olid ikka väga peetis. Kristo arvas umbes poole laskumise peal, et tema nende jalgadega homme tippu tulla ei saa. Noh, eks hommikul paistab.

Ühel hetkel peale karjuste suvemaju märkasime äkki teel meie ees silmapaari. Jäime seisma ja vaatasime. Selline maapinnast umbes keskmise looma kõrgusel olev silmapaar. Kolistasime tema suunas keppe kokku. Silmapaar jäi alles. Siis oli kummalgi meist järgmiseks käiguks oma plaan – Karu kummardus ja võttis maast mõned kivid ning Kristo samal ajal jooksis looma suunas. Silmad kadusid. Iga terve mõistusega loom vist taandub sellises olukorras. Kuni elektrijaamani jõudmiseni oli meil nüüd vähemalt pidevalt üle õla tagasi vaatamise näol lisategevus olemas. Meid ei jälitatud.

Südaöö paiku auto juurde jõudes nägime, et Tiia oli vahepeal telgi püsti pannud. Kui ta meie tulekut kuulis, siis hüüdis ta midagi romantilist ja rõõmsat. „VÄRDJAD!” Kui ma ei eksi.

Olime väsinud ja pikalt üleval ei passinud. Tiia rääkis, et oli enamuse päevast autos vihma eest varjus olnud ja kui poolakad tulid ja talle uudiseid tõid, siis pani telgi üles. Ja kui telk üles sai, siis tuli üks poolakas ja küsis, et kas on abi vaja.

Tagasipööramise kohast tulime alla neli tundi ja 45 minutit.

15. SEPTEMBER, MIL KRISTO VIIBIS EUROTSOONIS

Hommikul oli ilm jällegi vihmane. Kristo jalad olid endiselt ronimist mittesoodustavad ja Tiia tundis samuti, et täna ronida ei jaksa. Ja kuna Karu ei tahtnud ka päris üksi minna, siis otsustasime selle tipu seekord jätta ning sõita edasi Montenegrosse.

Telgi kokkupanemise ja söögikeetmise ajal tuli ligi elektrijaama mingi ülemus ja pakkus meile lahkesti võimalust teha süüa jaama kõrvalhoone köögis. Kasutasime seda võimalust tänulikult, sest lisaks elektripliidile oli seal ka soe vesi, mis poti üle pika aja väga puhtaks tegi.

Siis viimased asjad autosse ja minema.

Kosovos on komme inimestel hästi palju jalgsi käia. Seega on asulates teeääred paksult inimesi täis ja kui kusagil kesklinnas sebra ees seisma jääd, siis on see väga pikk peatus. Ja kõik on hästi üles löödud ning tulevad tänavale oma parimate riietega. Tiia jaoks olid Kosovo mehed esimesed meie teel, kes silmale puhkust pakkusid. Ilusaid naisi liikus ka.

Me tegime peatuse ühe pagariäri juures ning Tiia läks sisse. Seal on kogu aeg sooja saia ja leiba. Ning maksta saab eurodes, sest nad võtsid selle omal algatusel kasutusele. Selles mõttes oleme meie ikka jobud, et püüame kõiki ettekirjutisi täita, et saaksime eurotsooniga liituda. Samas kui Kosovo ja Montenegro lihtsalt otsustasid, et neile meeldib euro ja nad võtavad selle kasutusele. Tublid! Nii peabki, kuni võimalus on antud. Vanad lääneriigid võivad küll kobiseda, kuid otseselt midagi ette ka ei võta. Naljakas ka ju ja viitab süsteemi vigadele.

Karuga seltsisid kaks väikest poissi, sest nad arvatavasti said aru, et grupi raha on tema käes. Aga poiste pettumuseks see jäigi sinna.

Väljusime värskest riigist ja sisenesime Montenegrosse. Kristo ei ole siin muide varem käinud. Ausõna.

Sõitsime Tiiale ja Karule juba tuntud kuurortlinna Žabljak`i, ning siis edasi raja alguses olevasse kämpingusse ja lunastasime endale seal ühe öö. Kämping oli muidu tore. Ainult siledat pinda eriti ei olnud. Magada tuleb kerge nurga all.

Õhtusöögi pidasime välikatuse all ning seal kuivatasime ka riideid. Kui teha pingerida, siis kõige rohkem haisesid Karu riided. Kristo oli teine, Tiia viimane. Kindlalt.

Käisime dušši all ja panime võimalikest kõige puhtamad riided selga.

Napsu võtsime vist ka. Veidi.

16. SEPTEMBER, MIL KRISTO TEGI TIIRU ÜMBER JÄRVE

Tõusime normaalsel ajal ja vaatasime mägede poole. Mõned tipud tundusid lumega kaetud. Aga ega meie jaoks see eriti midagi ei muutnud, sest lähemale lähme ju igal juhul. Kämpingu peremees küll väitis, et see ei ole enam eriti võimalik, sest üleval on lumi ja puha. Ning soovitas mingit lihtsamat tippu nimega Planinica. Tänasime, kuid liikusime siiski Bobotov Kuk`i suunas. Rada on märgitud punase ja valgega.

Vihma sadas ja me liikusime raja laugusest tulenevalt üsna kiiresti. Esimene viivitus tekkis ühe järve ääres, sest rajamärgid suunasid meid ringile ümber selle veekogu. Ja tükk aega olimegi täiesti nõutud, et mis pagan toimub, kuid lõpuks siiski leidsime õige mahapööramise koha üles. Ja siis muudkui jalgadele valu.

Rada juhtis meid lähemale parasjagu kaljustele mägedele ning vaadetel ei olnud üldse viga. Tõusime ja tõusime kuni ühel hetkel ei olnud enam võimalik kuhugi tõusta. Olime imekauni vaatega tipus. Ainus mure oli see, et ühele maa seest paistvale kivile oli kirjutatud ka selle tipu nimi ning selleks oli Planinica ja kõrguseks 2330 meetrit. Pagan!

Karu luusis veidi ringi ning üritas leida raja võimalikku jätku, kuid asjatult. Olime tulnud valesse tippu.

Sõime ja laskusime tagasi. Kõrgemad tipud tundusid laskudes olevat meist paremal pool. Seal oli ka veidi lund märgata, mis seda arvamust kinnitas. Ning lõpuks leidsime üsna alt üles selle koha, kust me oleksime pidanud vasakule pöörama. Ning ühtlasi tuvastasime eksituse põhjuse – kõik rajad siinkandis on märgistatud ühesuguselt. Punase ja valgega. Lihtsalt radade hargnemise kohtadel on nimed juurde pandud. Kuid arvatavasti olime minnes puu peal olnud Bobotov Kuk`i nime sujuvalt kapuutsiserva taha jätnud.

All pakkisime ennast kokku ja sõitsime Bosnia-Hertsegoviina poole.

Autos panime kõik asjad igale poole kuivama. Ka roolile. Hais oli päris mõnus ja mahasalgamatu. Peatusime hetkeks kohaliku poe juures ja läksime seejärel otsima mõnda kohalikku söögikohta. Paar esimest olid väga suitsused ja neid me ei tahtnud. Kuidagi jõudsime kohaliku hotelli „Planinka” juurde ja läksime sisse, et süüa ja akusid laadida.

Hotell nägi välja selline väga hea. Kui oleks aasta 1989. Aga ei ole ju ja meie esimesed mõtted läksid sellele, et kes siia üldse tuleb.

Vastuvõtu baaris küsisime kelnerilt, et kas ta inglise keelt räägib? „Yes”, vastas ta. Ja siis ei saanud enam midagi aru, mis me talle rääkisime või mida küsisime. Ning väitis kindlalt, et akusid laadida ei saa. Noh, siis me ei saanud sinna ka jääda.

Läksime restorani suunas ja seal oli parasjagu käimas õhtusöök rootsi lauaga. Küsisime, et kas võib ühineda ja kui palju see maksab. Saime teada, et üheksa eurot näost. See küll sobib. Maksime ära ja saime ka Tiia fotoka aku laadima panna.

Toit oli erinev – mõni liha väga hea ja mõni väga halb. Kuid me parkisime nahavahe tublisti täis, jätsime ülemkelnerile veidi tippi ja lahkusime Bosnia-Hertsegoviina suunas.

Piiril oli ok ja edasi sõitis Kristo, Tiia luges kaarti ja Karu magas taga. Kuidagi jõudsime kohtadesse, millest olime teiste päevikutest lugenud ning meie tee lõppes selleks päevaks ühel kruusasel parkimisplatsil. Pikemalt mõtlemata panime telgi püsti, kinnitasime nöörid kivide külge, mille otsimisele muide läks üsna palju aega ja läksime magama.

17. SEPTEMBER, MIL KRISTO TEGI MÕNED SUUREPÄRASED LOODUSFOTOD

Tõusime vihmasajus. Oli külm ja märg ning tunda andis motivatsioonilangus. See on täiesti mõistetav, sest Tiial ja Kristol ei ole iga riigi kõrgeimale tipule tõusmine omaette eesmärgiks ja Karu teadis juba peale Kosovo kõrgeima ebaõnnestumist, et siiakanti tuleb nagunii järgmisel aastal korra tagasi tulla ja siis ju pole vahet, kas tuled ühe, kahe või kolme tipu pärast.

Seega otsustasime sõita Horvaatiasse ja ühe päeva päikese käes vedeleda. Jalutasime allapoole sõites mõne minuti kohalikul väikesel surnuaial ja võtsime siis suuna Aadria mere poole.

Peatusime vaid mõnes kohas pildistamiseks ja korra bensiini ning karastusjookide ostmiseks.

Piiril oli kõik taaskord rahulik ja me jõudsime õhtu hakul Horvaatia kaljusele rannikule. Oli soe, kuid veidi tuuline. Möödusime Dubrovnikust ja heitsime ülevalt pilgu selle vanale sadamale ja kindlustustele. Siis saatsime päikese ära ja pöörasime esimesse võimalikku kämpingusse sisse. See siiski ei sobinud, sest oli mõeldud pigem ainult karavanidele. Teine kämping rannast umbes viiekümne meetri kaugusel sobis hästi ja sinna me jäimegi. Panime telgi tuule kiuste püsti ning riputasime kogu märja (ja mõne puhul ka haiseva) varustuse kuivama, sõime ja läksime jalutasime veidi rannas, mille käigus ostsime Tiiale veini ja poistele õlut.

Magasime telgis, mille kõik paelad ja vaiad olid kindlalt Horvaatia küljes kinni. Ja nagu tavaks – telk paiknes oliivipuu all.

18. SEPTEMBER, MIL KRISTO ÄRKAS HILJEM

Tiia ja Karu ärkasid varakult ja läksid kohe ujuma. Täiesti talutavalt jahe vesi ja muidu ilus hommik. Päike kerkis vaikselt kõrgemale, temperatuur tõusis ja naabrid jätkasid eile õhtul katkenud riidlemist. Idüll.

Kristo tõusis ja värskendas ennast ka. Tegime süüa ja mingi aja pärast sõitsime mööda rannikut edasi Split`i poole. Imelised vaated ja head teed.

Enne Split`i sõitsime taas suvalises kohas alla randa ja jäime sinna päevitama, ujuma ja muidu logelema. Et me olime viimased nädalad üsna koos viibinud, siis veetsime osa päevast igaüks täiesti eraldi rannas uidates või lamades. Pealelõunal istusime taas autosse ja jätkasime teed.

Ja muudkui jätkasime. Horvaatia, Ungari, Slovakkia, Poola. Poolas oli painav nagu ikka ja seega panime Leetu jõudes kohe telgi mingile põllule püsti ja magasime mõned tunnid.

19. SEPTEMBER, MIL KRISTO KOHTUS OMA AUTOGA

Leedus ärgates tundub väga mõistlik kiiresti Eestisse sõita. Nii ka tegime. Koju jõudsime üsna õhtul ja viimasest pikast sõidust veidi tülpinutena. Aga me jõudsime koju.

Matk sai läbi.

Kommenteeri