Üksinda Elbrusel 2006

Matkagrupp – Andres Karu

MÕTE

Idee oli algselt minna viiekesi – Sigrit, Kadri, Auka, Veikko ja Karu. Plaan haudus ja siis ütles Sigrit, et ta ei saa tulla. Selge, siis lähme neljakesi. No aga neljakesi ei saanud ju minna, sest Kadri ütles ka, et ta seekord siiski ei tule. No mis seal ikka. Eks lähme siis kolmekesi puhtalt meeste seltskonnaga. Nii tunduski, kuni Auka ja Veikko otsustasid ka, et seekord jääb ära. Siis ma jäingi üksi. Kiired kõned võimalikele kaaslastele kaks nädalat enne minekut ei andnud samuti (ja seda oodatult) tulemusi. Vahepeal rippus õhus võimalus minna kahekesi Endroga hoopis Austriasse, kuid „Feimi” proovid nõuavad esitantsijalt oma.

Mõtlesin paar päeva ja otsustasin siis ikkagi minna. Kuid mitte lennukiga, nagu algselt plaanitud, vaid vana hea rongiga. Tegin algse plaani, mis nägi välja selline:

• 20. august – Rong Tallinn – Moskva 17:10
• 21. august – Moskvas u. 7:30, rong Min.Vodõsse kell 14:37
• 22. august – Kohal 22:30, öö Min. Vodõs
• 23. august – Min. Vodõ-Terskol (2000 m)
• 24. august – Terskol – Zeljonaja Gostinnitsa (2640 m)
• 25. august – Via Tau 3700 m
• 26. august – Gurmansi 3805 m
• 27. august – Kurmõtsi 4050 m
• 28. august – Priut 11, 4200 m
• 29. august – Aklimatt Pastukovi kaljud 4800-5000 m
• 30. august – Elbruse läänetipp 5642 m (ka Elbruse idatipp 5621 m)
• 31. august – reserv
• 1. september – reserv
• 2. september – reserv
• 3. september – alla, öö orus
• 4. september – Min. Vodõsse rong Moskva kell 21:55
• 6. september – Moskvas kell 6:00, rong Moskva-Tallinn kell 18:10
• 7. september – Tallinnas u. kell 8:00

Õnneks saab piletid kerge vaevaga Tallinnast Balti Jaamast ära osta ja viisa taotlemiseks pöördusin ma reisibüroosse Union Travel. Taotlus rahuldati ja samas tehti kohe ka Venemaa tervisekindlustus.

Varustuse koha pealt pidin pingutama. Osta tuli telk, soojem magamiskott (-22), kirka, prillid, väike pott ja nõud. Lisaks sellele laenasin Endro käest selle kuulsa 35-liitrise seljakoti, Veikko käest priimuse ja õde Pilvi käest digitaalse fotokaamera Canon. Ülejäänud asjad olid olemas või sai need muretseda väikeste kulutustega.

Päris paljud kaaslased võtsid muidugi sõna teemal, et üksi minna on ohtlik. Olen nendega nõus, kuid minu vastuväited olid järgmised – olen varem Kaukaasias käinud, aklimatiseerudes samas kohas, kus seegi kord ja roninud Elbrusel kõrguseni 5350 meetrit. Ja kuna veidi toksib peas ka üks järgmise aasta plaanidest (Lenin Pamiiris), siis tahaks proovida, kui palju ma suudan olukorras, kus ei tule kellegi teise tempoga arvestada ning samas ei ole kedagi, kes sind kiiremini ja pikemalt edasi minema motiveeriks. Ja mida inimene üldse mõtleb, kui on 18 päeva üksi võõras riigis rasketes tingimustes. Ning lohutuseks rääkisin kõigile sellest, et Elbrusele proovib iga päev tõusta keskmiselt 40 ronijat ja kui ma ennast vähegi halvemini või ebakindlalt tunnen, siis on võimalus alati kellegagi punti lüüa.

Nii ma siis läksin.

20. august, pühapäev

Hommikul naasesin viimastelt suvepäevadelt ja loomulikult hakkasin kiiresti pakkima, sest ega seda varem teha ei jõudnud. Noh, nagu ikka. Lisaks 75-liitrisele Halti seljakotile võtsin ma kaasa ka 35-liitrise Lafuma tipukoti. Ega ilma selleta hakkama poleks saanudki, sest kraami oli enneolematult palju. Üksi minnes ei jagune ühiskondlik kama ju mitme inimese vahel vaid leiab koha vaid sinu enda seljas. Tegelikult tuli mõned vaieldava väärtusega asjad (nagu ketšup ja teised kõrged saapad) lihtsalt maha jätta, sest need lihtsalt ei mahtunud ära. Kottide kaal mineku hetkel oli 44 kg. Minu kehakaal 79 kg. Tiia (see tüdruk, kes mulle ikka kohe väga meeldib) tuli koos oma väikevenna Kikuga mind rongile viima. Parkimiskoha leidmisega jaamas tekkis aga probleeme ja igaks juhuks tõttasin üksi oma vaguni suunas, kus ootas mind samuti saatma tulnud kursavend Martin Algus.Viisime kotid kupeesse ja ajasime väljas juttu, kuni jooksid kohale ka Kiku ja Tiia. Sain Kikult kingiks Eesti märgi ja Tiia andis mulle suletud ümbriku, millel seisis aadress: Andres Karu, Mt Elbrus, Kabardino-Balkarian Republic, Russia. Tipukiri niisiis. Rongi väljumiseni (17:10) jäi napp kaheksa minutit. Tegime esimesed pildid ja viimased musid sel päeval ning siis tuligi vagunisse minna.

Kupeekaaslased olid mul huvitavad:

Volodja – Eestimaa venelane, ehitaja. Sõitis tööle. Mõtlev inimene.

Nataša – Venelanna, kes abiellus eestlasega ja viisa pikendamiseks peab iga natukese aja tagant mõneks nädalaks kuni paariks kuuks Venemaale sõitma. Talle see ei meeldi.

Daam Jubeda Soenguga – pedagoog (õpetaja ta ei ole), see oli küsimatagi selge. Paindumatu, tema suust tuli ainult sajaprotsendiline tõde. Volodja vaidles temaga oma leebel moel, kuid see ei viinud kuhugi. Kurb on mõelda lastele, keda ta õpetab. Oli kunagi elanud ja töötanud Eestis, nüüd elab õnneks Venemaal.

Pedagoogi tõttu käidi vahepeal vagunis ringi ja minu puhul ka tamburis suitsetamas. Vene keel hakkas tasapisi meenuma, sest eestlasi vagunis praktiliselt ei olnud. Kasulik.

Täitsin kupeekaaslaste abil migratsioonikaardi. Kummaline on see, et paljud vene tähed ei tule enam meelde. Ei tulegi.

Narva. Eesti piirivalvega läks kiiresti. Teisel pool Narva jõge ei olnud samuti hullu ja Venemaa ütles meile ”Tere”. Mobiili minutihind kallines üle kümne korra.

Pimedus laskus maale ja Daam Jubeda Soenguga (edaspidi DJS) ning Volodja keerasid ennast vooditesse pikali. Meie Natašaga aga ei tahtnud ilma õlut joomata uinuda ja nii saigi võetud suund restoranvaguni poole.

Õlu Tallinn-Moskva rongis maksis 25 krooni. Jõime esimese restoranis ja rääkisime peamiselt DJS-st ja eestlastest. Natašale eestlased meeldivad. Eriti see, kuidas enamik meist alkoholi mõjul lõbusaks ja ulakaks muutuvad, mitte ei hakka teistelt inimestelt kogu aeg küsima, et miks ta sind ei austa.

Teise õlle võtsime kaasa ja jõime selle juba tamburis, sest seal sai ka suitsetada. Naersime.

Kupees magasid Volodja ja DJS eraldi voodites. Järgisime nende eeskuju.

21. august, esmaspäev

Rongis ärgata on mõnus. Eriti enne kaheksat Moskva aja järgi. DJS-i kohta ma päris täpselt ei teagi, kuidas ta need juuksed niimoodi peast eemale saab. Ju ta on osav lihtsalt. Ja kogenud igasuguste jubeduste tegemisel.

Rong saabus Moskva Oktjaberskoje vaksalisse kell 900. Poeg viis DJS-i koos asjadega minema ja nii me saime Volodja ja Natašaga rahulikult jumalaga jätta. Rong Min.Vodõsse aga pidi väljuma alles kell 14:37 ja minu ainus ülesanne Moskvas oli üles leida vaksal nimega Kazanskoje. Too aga asub kohe Oktjaberskoje vaksalist teisel pool suurt autoteed. Tuli vaid läbi tunneli sinna liikuda ja üles leida kamerõ hranenija ehk pakihoid. Sain sellega hakkama. Tipukotti panin veidi süüa ja riideid ning fotoka. Dokumendid ka. Ja siis linna peale.

Ma ei ole varem Moskvas käinud. Kuidagi pole vaja olnud, sest vene ajal sai enamikesse kohtadesse meie tollasel kodumaal ka läbi Piiteri. Otsisin mõnusa räpase terrassi vaksali lähedal ja hakkasin sööma. Kõrval sõid kaks mägede poega arbuusi ja minu käes nuga märgates tulid seda korraks endale paluma. Andsin. Mõni minut hiljem toodi see koos intressiga tagasi – sain korraliku tüki arbuusi.

Ja nagu vastik väike turist kunagi, hakkasin nüüd Punase Väljaku poole tüürima, sest kuidas ma ütlen inimestele, et olen Moskvas käinud, kuid seal mitte. Mingit objekti valvav militsionäär ütles, et Punasele Väljakule läheb jala umbes pool tundi. Suund võetud, hakkasin sammuma. Kõik venelased, kelle käest hiljem suuna õigsust kontrollisin, olid siiralt hämmeldunud, et ma metrood ei kasuta ja segaduses suuna näitamisel, sest polnud iial jala Punasele Väljakule läinud. Kohale igatahes jõudsin.

Väiksem, kui arvasin. Mauseljomile ja suurkujude haudadele väga lähedale ei saanud fotode tegemiseks kulus vaid pool tundi. Seega jäi mul aega üle ning lahendus oli lihtne – tuleb magada. Istusin palavuse eest varju kõnnitee äärele ja toetasin pea kotile. Enne panin mobiili õigeks ajaks äratama.

Küll aeg lendab… Piiksumine ja surin intiimpiirkonna vahetus läheduses andsid mõista, et on aeg vaksali minna. Triivisin Madonna kontserdile kutsuvatest plakatitest mööda tuldud teed tagasi. Vaksalis võtsin kontrolli koti üle taas enda kätte ja vaatasin tablood. Selgus, et minu rongi lõppjaam on Groznõi. Vaffa. Perroonil installeerisin Jägermaisteri klaaspudelist plastikkesta ja andsin tšetšeeni kerjusele vene raha. Veidi irooniline, eks.

Vagunis nr. 5 selgus, et olen üksi kupees nr. 5. Kohal nr. 17. Mõneti hea ja samas paha, kui pead 32 tundi ainult iseendaga rääkima. Samas oli minu vagunis üle kümne vene miilitsa eriüksuse OMON-i mehe ja see tähendas, et kui mitte teiste vaguni elanikega, siis nendega tuleb ju ikka vahepeal suhelda. Paraku. Ja jõupositsioonil on nemad. Paraku.

Rongi liikuma hakates sisustasin aega üleeilse Postimehe lugemisega ja võtsin lauale välja Elbruse ümbruse kaardid. Vaatasin kuhu, miks ja millal mägedes liikuda ning keerasin siis ennast magama.

Unest äratas mind OMON-i mundris mees, leitnandi auastmes. Toon siinkohal ära meie dialoogi:

LEITNANT – Tere päevast.

KARU – Tere päevast.

L – Dokumendid.

K – Üks moment. Palun.

L – Anders, jah?

K – Andres.

L – Nojah, Andres. Kuhu sõidame?

K – Kaukaasiasse.

L – Täpsemalt?

K – Elbrusele.

L – Alpinist?

K – Nojah.

L – Aga siis peab Teil ju turisti viisa olema.

K – Ongi.

L – Ei ole. Siin on ainult selle turismifirma kood, kustkohast te viisa saite.

K – Näidake. Ei ole ju. Siin on selgelt kirjas: reisi eesmärk-turism.

L – Näidake.

K – Näete, siin.

L – Aaa… On jah. Nojah. Edu siis.

K – Tänan.

Ja läkski ära. Lootsin sisimas, et nii see jääbki ja plaanisin minna parasjagu tamburisse suitsu tegema, kui…

2. STSEEN

TEGEVUSPAIK – minu kupee

AEG – kolm minutit hiljem

TEGELASED – Leitnant, Major ja Karu

Major ees ja Leitnant järel sisenetakse Karu kupeesse.

MAJOR – Nii. Kuidas su nimi on?

KARU – Andres.

M – Nii, Andres. Terrorist, jah?

K – No kuidas siis, muidugi.

M – Kui nalja hakkad tegema, siis seisad järgmises peatuses perroonil!

K – Vabandust.

M – Kuhu sõidame?

LEITNANT – Kaukaasiasse.

K – Elbrusele.

M – Ja mida õhku lasta plaanime? Oo…meil on siin kaardid ja puha…

K – Jah muidugi on kaardid, sest ma lähen ju mägedesse.

M – Mis plaan on siis?

K – Tõusta Venemaa kõrgeimale tipule Elb….

M – Näita, mis sul kotis on.

K – Aga seal on ju…

M – Näita taskud ette.

K – Palun.

M – Ohoo! Dollarid!

K – Jah.

M – Mis su nimi on?

L – Andres.

K – Andres.

M – Nii, Andrus. Kust dollarid said?

K – Tallinnast ostsin muidugi.

M – Näita tšekki.

K – Miks?

M – Aga kustkohast meie teame, et Tallinnast ostsid? Äkki ostsid hoopis Moskvas pahade poiste käest.

K – Milleks? Tallinnast on ju palju lihtsam osta.

M – Niisiis ostsid Tallinnast ja tõid Venemaale?

K – Just.

M – Siis oleks pidanud ju piiri peal deklareerima.

K – Jah, oleks pidanud, kui neid dollareid oleks üle viie tuhande. Aga siin on 150 dollarit.

M – Kas sa arvad, et ma ei tunne seadusi või?

K – Ei, mitte seda, kuid ma uurisin enne…

M – Pane asjad kokku, järgmises peatuses lähed maha.

K – Mehed, mis te jamate. Miks?

M – Sul on kahtlased kaardid, dollarid, suured kotid, mida on vaja kontrollida.

K – Ma lähen ju mägedesse. Mehed, ärge jamage.

M – Muidugi on võimalik, et me võtame riski enda peale.

K – Mida see tähendab.

L – No et me kaitseme sind.

K – Kui palju?

M – Noh, see on päris suur risk… 80 dollarit.

K – 80 dollarit!? Mehed ärge jamage, ma ei saa nii palju teile anda, ma ei saa siis ise hakkama.

M – Aga sul on ju veel 3000 rubla.

K – Nojah, aga…

M – Ja kõik piletid on olemas

K – Jah, kuid viisa registreerimine maksab 40 dollarit, ma pean sõitma Min.Vodõst Terskoli, olema ühe öö hotellis, piiritsooni propuski ostma, sõitma rippraudteega Elbrusel 3800 meetri peale, maksma looduspargi maksu…

M – Jätkub, usu mind.

K – Ma tegin arvestuse, et mul on ainult 20 dollarit reservis. Selle võin teile anda.

M – 20 dollarit? Sa mu paguneid näed või!? Mis su nimi ongi?

L – Andres.

K – Andres.

M – Vaata, Andrus, need asjad saad sa kopikate eest. Hea küll. Palju arvad? 65 dollarit?

K – Mehed, ma ei saa nii palju anda. Üle 35-e ei saa. Ausalt.

M – No siis tuleb järgmises peatuses maha minna. Pane asjad kokku.

K – Mehed, ärge jamage.

L – Kuule, 35 tundub normaalne.

M – Selle riski eest? Pelmeen, no 50 dollarit on su viimane võimalus, Andres.

K – Ma ei saa üle neljakümne.

M – Otsusta kiiresti.

K – Olgu.

M – Sobib, jah?

K – Jah.

M – Noh, näed, Andres. Me aitame su Min.Vodõs takso peale ja sa saad hea hinnaga Terskoli.

K – Mh-mhh.

M – Edu sulle.

K – Tänud.

L – Edu. Kui midagi on, siis küsi.

K – Olgu.

M – Ja ära ennast täis joo. Ohtlik.

K – Selge.

Major ja Leitnant väljuvad. Karu istub, silmad rohkem pärani, kui enne.

Nii see piinlik olukord laheneski ettearvatud moel. Kuigi tegelikult oli mu eelarve nüüd tõesti väga piiri peal ja nähtavasti pean proovima regioonis sooritada mõned otsemaksed. Näiteks rippraudteel. Ja looduspargis. See on nagu surnud ring – kui militsionäär võtab sult altkäemaksu, siis tekib sellest pististe ahel, kus peab veel paljudele teistelegi ebaseaduslikult rõõmu tegema.

Pärast tamburis suitsu tegemist oli meeleolu juba parem ja tegelikult ajas see pistise suuruse üle kauplemine päris naerma. Nagu lõunamaa turul.

Kilomeetrid läksid ja linnad kadusid meie selja taha. Peatustes käis vilgas äritegevus ja OMON-i mehed kontrollisid kahtlaste isikute dokumente. Rjazanis ostsin pudeli Rossiskoje õlut. Hele, päris hea. Kangus 4,0. Maksis vist 25 rubla.

22:00 läksin magama. Minge teie ka.

22. august, teisipäev

Ärkasin vara, et näha millal umbes valgeks läheb. Kuuest saab pealambi välja lülitada.

Sõin eesti leiba eesti sulatatud juustu ja eesti täissuitsuvorstiga ning siis tekkiski tunne, et magu nõuab õlut. Lugedes ”Everesti päevikut”, kus räägitakse Alar Siku meheteost jäi silma lõik, kus ekspeditsiooni arst Boriss Slepikovski pidas üheks oluliseks põhjuseks, miks just Alar Sikk ja Saulius Vilius tippu jõudsid seika, et nemad jõid kõige rohkem õlut ja said sealt seest mäes väga vajalikke mineraale. Muidugi on ka Piiblis üks populaarsemaid kohti just see, kus Jeesus veest veini teeb… Igatahes oli mul mõnekümne minuti pärast olemas pudel õlut ”Don” (4,5 kraadi) ja teine pudel õlut Starõi Melnik (5,2 kraadi). Maitsesid hästi mõlemad. Tundsin, kuidas mineraalid minus möllavad.

Rostov na Donus tuli mulle kupeesse kaaslane – Magomet Gandaur-Egi Ingušeetiast. Tšetšeenide naaberrahvas ja võitluskaaslane. Advokaat, käis mingil protsessil. Saime väga hästi jutule ja ma kiitsin nende sisukat impeeriumile vastuhakku ning Magomet rääkis, kuidas nemad on Eesti poole alati alt üles vaadanud. Just seoses meie trotsi ja vabadusepüüdlustega. Tundus olevat väga palju lugenud mees ja Rostoviski oli ta endale kolm uut raamatut soetanud, üks neist autori pühendusega. Kõige rohkem huvitas teda ajalugu ja eks me selle ümber siis filosofeerisimegi. Rääkisime ka minu kohtumisest OMON-iga ja Magomet kahetses, et teda veel siin ei olnud. Arvatavasti on tal selliste asjadega minust märksa rohkem kokkupuuteid olnud.

Uurisime ka ingušide ja eestlaste keelelisi kokkupuutepunkte ning avastasime mõned täiesti ühesugused sõnad, mille tähendus siiski erines. Näiteks meie MA ehk mina tähendab inguši keeles PÄIKE ja meie SA jällegi HING. Põnev. Nende uskumustes on samuti vana Eestiga palju sarnast –  paljudel elututel asjadel on hing ja üldse on ingušide maailmavaade suhteliselt panteistlik.

Vahepeal tehti peatus linnas nimega Kavkazkaja. Termomeeter näitas +37 ja tuult polnud ollagi. Ka Kaukaasia augustikuu algus on sel aastal viimaste kümnendite kõige soojem, mistõttu on mägedes eelnevate käimistega võrreldes märgatavalt vähem lund, väidavad asjatundjad. See aga paistab selgemalt juba siis, kui ma jõuan Zeljonaja Gostinnitsa lähedusse, kus paiknevad liustikud, mida ma 1997 aastal juba nägin.

Magometi õhutusel läksime restorani sööma. Võtsime guljašši ja õlut. Maksmise hetkel peatas Magomet mind hellalt, kuid resoluutselt. Ma olevat ikkagi külaline. Selge. Tänud.

Ajasime ingušiga kupees juttu ja sõime eesti šokolaadi. Loomulikult ei saanud me üle ega ümber sõjast. Nagu enamus tšetšeenid ja ingušid on ka Magomet pidanud mõned oma vennad ja tädi- ning onupojad matma. Tihti kinnises kirstus.

Mingis järjekordses peatuses tuli meie kupeesse vene ajateenija. Kuna Magometile ei meeldi Vene mundris mehed üldse, siis tuli ta koos minuga tamburisse. Kell kiskus õhtusse ja tegin ettepaneku restorani minna, et mina maksan ja puha. Magomet nõustus, kuid lisas kohe, et ei maksa sa midagi. Mina jälle, et maksan ikka küll. Kuid kas te olete kunagi püüdnud advokaadiga vaielda? Suhteliselt mõtetu tegevus. 

Saatsin sms-i sõber Fredile, kes paar nädalat enne minu sõitu võttis kursi Gruusiasse Kazbekile. Palusin tal regiooni inimesed minu saabumiseks ette valmistada. Fred helistas kohe tagasi ja sain teada, et nad on juba Tbilisis ja tipp sai võetud. Rõõmustasin koos temaga. Ikkagi üle viiene mägi.

Enne Min.Vodõt küsis Magomet, et kuidas mul on plaan mägede juurde jõuda, rong saabub jaama ju peale ühteteist õhtul. Vastasin, et sõidan taksoga hotelli, olen hommikuni seal, sõidan bussiga Baksani oru algusesse ja sealt hääletan ennast juba mingi masina peale. Magomet lausus, et tuleb minuga takso juurde kaasa ja vaatab, et mind ei kooritaks. Samas küsis, et palju ma olen plaaninud Terskoli jõudmisele kulutada. Vastasin, et 1000 rubla.

Jaamas sulas meie seltskonda kohalik mees, kes vaikselt uuris, et mis meil plaanis. Sellest aimu saades mainis ta, et ”juhuse tõttu” on tema vend siin nurga taga koos oma taksoga. Ja et kui keegi meid üldse aidata saab, siis on see tema. Otsustasime kuulata, mis ta pakub. Takso juures küsis Magomet juhilt, et kui palju maksab sõit Terskoli. Juht vaatas tähti ja lausus 2500 rubla. Ma olin valmis kohe hoopis hotelli sõitma, kuid mu ingušist sõber otsustas tingida ja pakkus 2000. Taksojuht sai aru, et kui üldse, siis sõidan hoopis mina ja küsis Magometilt, et miks üldse tema kaupleb? ”Sest ta on mu sõber” oli lakooniline vastus. Seda aksepteerisid nii taksojuht, tema “vend”, kui ka teised mehed auto kõrval. Juht ei lasknud siiski hinda alla ja oma üllatuseks kuulsin ma Magometi ütlemas, et olgu siis 2500. Ja siis võttis ta taskust 1500 rubla ja andis selle taksojuhile ning ütles mulle, et ma lisaksin need 1000, mis ma planeerisin. Minu protesti peale kostis inguš, et ta tahab olla kindel, et ma täna ikka juba Baksani orgu jõuan ja üldse pole mul mõtet vaielda, sest olen praktiliselt tal külas. Palus mul ainult helistada, kui tipp võetud on, et ta ei muretseks. Tegime koos pilti, tänasin teda ja istusin taksosse.

Takso ise oli umbes 25 aastat vana Peugeot. Juht Karen avalikustas, et on oma neljakümne eluaasta jooksul Terskolis käinud vaid kolm korda. Juba mägede vahel peatust tehes ehmus ta päris ära, kui Baksani jõe kohinat kuulis. Minul aga kiskus suu kõrvuni. Terskolis käisime kõigepealt ühes hotellis, mis oli pilgeni rahvast täis ja siis pani Karen mind maha vana hea “Tšegeti” kõrval. Öö üksinda kaheses toas maksis 452 rubla. Oli väga hea tunne päev planeeritust varem kohal olla. Kiskusin kõik asjad kottidest välja, sest homme hommikul tuleb uus pakkimine ette võtta.

Ööbisin kaheksandal korrusel. Kõrgus merepinnast veidi üle 2000 meetri.

23. august, kolmapäev

Hommikul kell kaheksa rõdul suitsu tehes paistis ühe madalama mäe tagant Elbruse idatipp.

Käisin dušši all ja hakkasin pakkima. Enne sain ära visata esimese T-särgi. Võtan nimelt alati matkale kaasa sellised särgid, mida pole vaja tagasi tuua ja võidan sellega matka edenedes ruumi kotis ning natukene kaalu osas ka.

Pakkimine võttis aega üle tunni. Lafuma tipukoti kinnitasin Halti peale ning selle sisse jäid veel suurde kotti mitte mahtunud asjad – telk (kahekohaline Jack Wolfskini Last Resort II RT), tuulejope, pesemisvahendid, apteek, kindad ja fotokas. Siis lahkusin hotellist ja võtsin suuna Alpindustria pood-kontori suunas, mis asub napi kilomeetri kaugusel.

Seal öeldi, et viisa registreerimine maksab ainult 300 rubla. Tore. Zeljonaja Gostinnitsa regioon aga on Gruusia piiri vahetus läheduses ja sinna minemiseks vajasin kohaliku piirivalve propuskit. Nii viisa, kui ka propuski (200 rubla) pidin kätte saama umbes 24 tunniga. Kell oli 11:00.

Otsustasin suure kotiga veidi ülespoole sammuda ja kuhugi telgi püsti panna, kus hea vaade on. Silm jäi peatuma kohe kõrval asuval rohelisel mäel, kus kasvas ka lõkke jaoks vajalikke puid. Läksingi.

Esimene tõus koos kogu kamaga oli ikka masendav küll. Tekkisid küsimused stiilis:

Miks ma üldse ei jaksa?

Mida ma siin teen?

Kas peabki nii raske olema?

Kus hapnik on?

Elbrus???

Ema, miks sa mind sünnitasid?

Jne… Masendav, kuid liikusin siiski umbes pool kilomeetrit kõrgemale ja püstitasin telgi nii, et sealt välja tulles saaks Elbrust vaadata. Wolfskin kinnitas seda, et ka üksi saab selle tunneltelgi väga kiiresti üles. Vilununa alla kümne minuti, pakun.

Vett oli vaid niipalju, et sain õhtul ja hommikul teed teha, seega sõin õhtusöögiks lõkkel kuumutatud konservi allesjäänud peenleivaga ja jõin teed. Enne magama jäämist mõtisklesin kaardi juures aklimatiseerumise üle. Ehmatuseks avastasin, et mõtlen vene keeles. Opasno. Saatsin kiiresti sõpradele eestikeelseid sõnumeid ja ütlesin mitu korda valju häälega “Kurat”.

Öö veetsin umbes 2500 meetri kõrgusel. Tõusin päevaga 500 meetrit.

24. august, neljapäev

Ärgates säras Elbrus ilusasti päikeses, sest tõusin 6:50. Jõin teed ja sõin kuivikuid kalaga ning panin telgi kokku.

Alpindustrias ei olnud veel midagi, kuid registreeritud viisa saabus tõesti kell üksteist koos minu passiga. Aega sisustasin viievilja pudru ja tee keetmisega ning vaatasin poes ringi. Nagu Euroopas. Hinnad kohati veidi kallimad ainult.

Kell kaksteist saabus ka propusk ja asusin rõõmsal meelel hääletama peamist teed mööda alla Elbruse küla poole, sest sealt saabki keerata paremale orgu, mille lõpus on Zeljonaja Gostinnitsa. Ühe Ladaga saingi kaugemale, kui lootsin. Ta nimelt keeras samuti õigesse orgu ja sõitis nii kaua, kui tee lubas. See tähendas mingile Moskva ülikoolile kuuluva õppe- ja spordibaasi juurde. Koha nimeks Dzantugan.

Võtsin jõest vett, tegin valmis jõujoogi ja hakkasin sammuma. Õnneks ei ole rada väga suure kõrguste vahega. Pikem viivitus tekkis kohas, kus karm silt käskis läbida piirivalve kontrollpunkti. Läbisin. See oli inimtühi ning kõle. Edasi minnes ei jõudnud ma kohe õigele rajale tagasi ning pidin ennast veidi hiljem seda otsides rohkem kurnama, kui võinuksin. Kuid siis tuli pingutuse eest vääriline tasu – mulle tulid kiires tempos vastu vene noored, kaks neist neiud. Ja nad mõlemad olid ikka väga ilusad. Ja särke seljas ei olnud. Ma lihtsalt jäin seisma ja vaatasin neile järele. Ilus hetk.

Ületasin kaks tuttavat silda ja liikusin ühe moreenivalliga paralleelselt edasi. Eemalt lähenesid kuus vene piirivalvurit ja ma otsustasin igaks juhuks enne neid peatuda ning osa raha peitu panna. Selle aja sees lähenes mulle selja tagant salakaval kohalik lehm ja võttis  seljakoti pealt oma suhu T-särgi varruka, mida olin higipaelana kasutanud. Mälus. Tükk aega. Ja siis pani valgest roheliseks muutunud nätsaka ilusasti koti peale tagasi. Mul ei ole enam higipaela.

Viis esimest piirivalvurit möödusid vaid tervitades, kuid kuues ütles lakooniliselt: ”Propusk”. Andsin. ”Pasport”. Sai sellegi. Vahetasime mõned laused teemal, et kas ma olen kindel, et olen siin üksi ja siis läksime sõpradena lahku. Raha isegi ei mainitud.

Silmitsesin nüüd põhjalikumalt seda propuskit ja avastasin midagi väga sümboolset – lisaks polkovnik Tokarevile oli sellele allkirja andnud ka keegi V.V.Medvedev. Tore ju.

Mäed ümberringi olid kuidagi tuttavlikud ja peale viimast järsemat rajalõiku avanes mu ees oru lõpp ning paistis tänase päeva eesmärk – geoloogide majake. Sammuda aga oli veel tegelikult oma pool tundi.

Maja juures lippas ringi umbes kuuene tüdruk, kes mind nähes sisse peitu jooksis. See oli Aljona. Hetke pärast väljus sealt tema ema. Anja. Ajasime juttu ja ta arvas isegi, et kui tema geoloogist mees mägedest naaseb, siis võib rääkida võimaluse üle majas sees ööbida. Tänasin pakkumise eest, kuid andsin teada, et ööbin siiski telgis. Anja kutsus mind tagasi kella üheksaks, kui kõik on majas ja toimub igaõhtune teejoomine. Enne rääkisime tippudest, mis mul plaanis ja Anja näitas Via Taud ning Gumanšit. Mõlemad on siit hästi nähtavad ja suhteliselt lihtsalt ronitavad. Kusjuures Via Tau tippu ronimise jaoks ei lähe isegi kasse vaja. Jõime tassikese teed. Seejärel läksin vanasse tuttavasse telkimispaika mõnisada meetrit eemal ja panin telgi püsti. 

Üheksast oli majakeses rahvast rohkem. Kõigepealt geoloog Saša, Anja mees ja Aljona isa, kes siin töötab. Siis veel Anja kolm sõbrannat Moskvast – Nataša, Žura ja Tanja. Nemad veetsid siin oma puhkust. Oodati veel Sanjat, teist geoloogi, kes hommikul Elbruse külla vajalikke sisseoste tegema läks. Ta saabuski ja muuhulgas võttis seljakotist välja suure arbuusi. Sõime seda, jõime teed ning ajasime juttu. Žura rääkis mõned toredad muinasjutud. Siinkohal võib julgelt välja öelda, et Žura oli kohalviibijaist kõige ilusam. Nüüd te siis teate.

Leppisime kokku, et homme hommikul stardime koos Anja ja Sašaga kell 6:00, sest nad lähevad mingit kohta pildistama ja alguses meie rajad kattuvad. Mina lähen Via Taule, millel kõrgust 3700 meetrit.

Läksin tagasi telki ning pakkisin homseks päevaks koti ära. Geoloogidega kokkuleppel jätan oma osad asjad nende juurde, sest piirivalvurid pidid valveta jäetud asju endale himustama.

Uinusin 2640 meetri kõrgusel merepinnast. Tõusu käies umbes 450 meetrit, autoga 200, laskumist 500 meetrit.

25. august, reede

Ärkasin 4:40 ja tegin kiiresti putru. Panin jõujoogi pulbri pudelisse valmis ning läksin kella kuueks geoloogide majakese juurde.

Seal ei olnud liikumist märgata ja ma ei tahtnud valju häält tegema hakata, sest ju sellel oli mingi objektiivne põhjus. Läksin otse üle kivivälja moreenivallile, mille harja mööda alguses üles pidin liikuma. Paremale jäi vana tuttav liustik, mis võrreldes 1997 aastaga tunduvalt väiksemaks oli sulanud. Varsti pöörasin moreenivallilt vasakule, sest Saša õpetuse järgi tuleb mäele läheneda just vasakult poolt. Kohati olin rajal, kohati mitte. Ühel hetkel aga kindlasti mitte, sest kole järsuks läks. Õnneks oli mul kaasas ka kirka ja sain seda käepikendusena kasutada. Tulin veidi alla tagasi ja jätkasin mujalt. Varsti seisin Via Tau eeltipul. Istusin seal veerand tundi ja läksin siis üle sadula edasi.

Via Tau tipul seisin kell 9:50. Samas oli hinges väike kahtlus, et kas tegu on ikka õige tipuga, sest umbes kilomeetri kaugusel paistis järgmine mägi, millel kõrgust paarsada meetrit rohkem. Otsustasin igaks juhuks ka sinna tõusta.

Laskusin aeglaselt mööda kaljusid ja kive järgmisele sadulale ning see tundus kuidagi tuttav. Muidugi – 1997 ehitasime me siia ju lumememme. Tollane ilus kumer lumekeel sadula peal oli enamikus paraku ära sulanud. Lumememm ka. Sain nüüd kinnituse, et eelmine tipp oli ikkagi Via Tau, sest laskusin sadulale sellest tipust, kuhu me 1997 aastal teel olime. Ja me olime tookord teel Via Tau otsa. Eks pärast saab uurida, mis selle kõrgema mäe nimi on.

Läksin edasi. Kividest enamus olid vulkaanilise päritoluga, kui värvi järgi otsustada. Turnimist päris palju ja kohati ei olnudki see nii ohutu. Teele sattusid kohad, kus eksida ei tohtinud. Tempo aeglustus märgatavalt. Päris mitu korda tuli tagasi laskuda ja teine tee valida.

Tipus seisin kell 12:45. Silma järgi otsustades oli tipp kõrgem ka Gumanšist (3805 m), nii umbes sadakond meetrit. Leidsin tipust kivide vahelt ühe pudeli, kus sees oli siin kolm päeva tagasi käinud Vene grupi marsruut ja koosseis. Ja ka tipu nimi ning kõrgus – Koiavgan (3900 m). Pea veidi valutas, kuid mitte segavalt. Tegin pilte, sõin šokolaadi ja müslipulga ning hakkasin kell 13:10 tagasi liikuma.

Päris raske oli vahepeal, sest tuli ju uuesti laskuda Koiavgani ning Via Tau vahelisele sadulale, teha traavers üle Via Tau ning samuti üle Via Tau eeltipu. Laskumise lõpuosas olin üsna väsinud ning tüütu sammumise käigus muutusin veidi lohakaks ja panin seetõttu paar korda tagumiku vastu maad ning kriimustasin veidi käsi. Tippude ja aklimatiseerumise mõttes kordaläinud päva juures häiris mind vaid see, et olin päris mitmel korral teinud raja osas halbu valikuid, mis minu tempot aeglustasid ja jõudu neelasid.

Moreenivalli juures loputasin ennast ühes veenires ning sinna jäi kivi alla mädanema ka teine T-särk sellel reisil.

Geoloogide maja juurde jõudes sai kell 17:50. Tüdrukud kutsusid mind kohe sisse suppi sööma ja rääkima, kus käisin. Näitasin ka pilte ning Saša kinnitas, et tehtud tipud on tõesti Via Tau ja Koiavgan. Tema arvates tubli töö ühe päeva kohta ning lisas, et Koiavgani otsas käidi varem sagedamini, nüüd jõuab tippu iga aasta ainult umbes paarkümmend ronijat.

Tegin vahepeal telgis värskendava uinaku ning võtsin peavalu vastu sisse ühe 400-se Ibumaxi. Kella üheksaks läksin väikese külakostiga ja Strohi pudeliga geoloogide juurde, kus peeti Sanja lahkumise pidu. Ta hakkab hommikul kolme ajal Moskva poole liikuma. Mängisime Žura initsiatiivil erinevaid venekeelseid sõnaseletus- ja kordinatsioonimänge. Vahepeal oli päris keeruline konkurentsis püsida, seda enam, et olime joonud Strohi ja marjaviina.

Magasin taas telgis 2640 meetri kõrgusel. Tõusu-laskumist kokku koos traaversitega 2060 meetrit.

26. august, laupäev

Täna ärkasin hilja – 7:50. Tegin süüa ja vaatasin kahtlustavalt kella, et kas üldse jõuab Gumanši tippu ronida. Otsustasin minna vähemalt suurt liustikut mööda ülespoole, et veidigi aklimatiseeruda.

Maja juures olid ainult Aljona ja Žura, teised turnisid kuskil. Vahetasime veidi mõtteid ja 9:30 hakkasin liikuma. Jube hilja.

Raja algus kulges mööda paremale poole jäävat moreenivalli.Selle lõppedes läksin liustikule ja panin kassid alla. Väikeseid liustikujõgesid oli sel kellaajal alumises osas juba päris palju ja muidugi ka pragusid. Saša soovitas mul minna ühe sadula peale Gumanšist paremal ja siis mööda harja kuni tipuni, kuid selles kohas kukkus päris palju kivisid, kuidagi ei kutsunud sinna ronima. Liikusin ülespoole ja tegin ilusatest pragudest pilte. Siis nägin teist võimalust tippu minekuks – Gumasšist vasakul pool oli sobiv sadul, kuhu ronimine ohutu ja sealt edasi paraja nurgaga lumine liustik. Vaatasin kella ja aega tundus veel parasjagu olevat.

Vahepeal võtsin kassid alt ära, sest pikalt tuli ronida kive mööda, sadulal panin need taas alla ja jätkasin liustiku mööda. Sain niimoodi kuni eeltipuni. Kahe tipu vahel olev ”nuga” oli päris terav, tuli olla ettevaatlik, ka tuul puhus päris asjalikult. Vahepeal liikusin üks jalg ühel, teine teisel pool harja. Seejärel jätsin kassid ja teleskoopkepid liustiku servale ja ronisin viimased paarkümmend meetrit mööda kive tipuni. Kell oli 15:30. Gumanši, 3805 meetrit.

Eemalt lähenesid kahtlased pilved ja ma ei tahtnud äikese kätte jääda, seega kaua tipus ei passinud, umbes 20 minutit. Ema helistas vahepeal ja rääkisin talle, kuidas läheb. Kõrval paistis üks väga ilus mägi. Kui grupiga oleks ja saaks seongus käia, siis tasuks selle peale mõelda. Saša pärast ütles, et see on Tsheget-Tau-Tšina, 4107 meetrine iludus. Siis alla.

Liustikul tegelesin peamiselt oma vanade jälgede otsimisega, sest päike oli oma tänuväärse töö teinud. Liikusin sellele vaatamata hea tempoga ja jõudsin geoloogide majakese juurde tagasi 18:10.

Kõrval oleval moreenivallil jalutasid mingid inimesed ja üks neist tuli minu juurde. Selgus, et tegemist on väikese kommertsgrupiga ja mind väisanud mees oli nende juht. Umbes nelikümmend viis aastat vana ja tema nina järgi võis oletada, et viibib mägedes suurema osa oma ajast. Rääkisime erinevatest mägedest ja riikidest, kus roninud olime.  Tegime minu suitse ja leppisime kokku, et kohtume üheksast geoloogide juures, sest ta oli Sašaga kokku leppinud, et see räägib veidi geoloogi juttu tema grupile, kelledest enamus olid mägedes esimest korda.

Tegin süüa ja läksin maja juurde. Enesetunne hea, pea ei valutanud, polnud ka sama väsinud, kui eile.

Geoloogide juures aeti matkajutte ning tuletati meelde naljakaid juhtumisi. Nii näiteks oli üks geoloogia professor seletanud kahele ameerika zooloogile, et siin mägedes elab metsik kaukaasia ilves. Kuid vähese keeleoskuse tõttu ütles ta ilvese asemel ”elk” ehk siis põder. Seega said ameeriklased oma üllatuseks teada, et Metsik Kaukaasia Põder elab peamiselt puude otsas, on lihatoiduline, suurte küünistega ning aeg-ajalt ründab inimesi neile puu otsast kallale karates jne.

Homme lahkun geoloogide juurest ja on kaks võimalust – kas liigun kohe Elbrusele 4200 meetri peale või käin enne ära Kurmõtši otsas (4050 m).

Öö viimast korda 2640 meetri kõrgusel. Tõusu-laskumist kokku 1165 meetrit.

27. august, pühapäev

Tõusin kell 7:00, sõin ja läksin maja juurde. Kõik alles magasid, kuid minu liikumise peale ajasid ennast üles. Andsin neile konserve, makarone, rosinaid jms, mis mul üle kippus jääma. Siis tegime mõned grupipildid ja nad asusid teele liustikule, et seal pildistada. Jätsime jumalaga ning vahetasime aadresse ja telefoninumbreid.

Panin laagri kokku ja liikusin väikese pausiga naabrite juures (kaks võitlejat olid laagrisse päevitama jäänud) alla. Silla juures peatasid mind taas piirivalvurid ja kontrollisid kõiki pabereid. Raha ei küsitud, kuid seda siiski, et kas ma olen täiesti kindel, et olen üksi. Teel möödusin kahest vene mehest, kes olid siia tulnud ilma loata ja siis piirivalvuritega kohtunud. Trahvi ei saanud, kuid saadeti kiiremas korras alla tagasi.

Dzantugani jõudes tegin pausi ja suitsu. Meestepaar jõudis mulle järele ja hakkasid oma VAZ 01-e ronima. Küsisin, et kas nad mind allapoole ära saavad viia ja palju see maksaks. Nad ütlesid, et saavad küll ja et see on tasuta. Armas neist.

Auto piduritega ei olnud kõik päris korras. Eile oli käsipidur peale ununenud. Tagaaknal ilutses rohelisel kaunitaril kiri ”FIAT”. Uhke värk. Sõitsime kuni Terskolini, kuigi meeste hotell ja naised olid veidi madalamal. Sain praktiliselt rippraudtee alumise jaama kõrvale parkimisplatsile ja tänasin mehi tavapärase eesti šokolaadiga.

Kuna oli pühapäev, siis lookles kassa juures päris pikk saba. Otsustasin veidi oodata, õlut juua ja digika ning mobiili akusid laadida. Kõrval asuvas väikeses poes sain vastava nõusoleku. Poolteist tundi ootasin, siis olid akud täis.

Kassas küsisin pileti endale ja kotile, tütarlaps andis ainult mulle ja küsis 160 rubla. Andsin. Kontrolör enne vagunisse asumist küsis, et kus koti pilet on ja ma rääkisin talle kõik ausalt ära. Lubas uurida. Mina sõitsin samal ajal ülespoole. Teises jaamas läks kõik väga libedasti, kolmandas tuleb ümber istuda lahtisele toolile. Enne seda märkasin, et üks teleskoopkepp on kadunud. Leidsin selle õnneks veidi eemalt üles.

3800 meetri kõrgusel potškade juures ootasin, et keegi tuleb raha küsima. Ei tulnud. Riietusin kõrgusele vastavalt ja sammusin Priuti suunas. Palju pilvi.

Lumi märg, ohtralt jõekesi, raske kott. Venisin üsna aeglaselt. Samas peatuste ajal vaatasin ringi ja ahmisin ümbritsevat endasse.

Prijut 11 oli muutunud. Pärast 1998 aasta põlengut jäid püsti ainult alumise korruse seinad. Matkajad kasutavad seda tuule eest normaalselt kaitstud ala nüüd telkimiseks. Samas on uue elu saanud vana väiksem Prijut 11. Ja siis on veel kaljudele paigutatud hulk elamiseks mõeldud konteinereid. Umbes nagu ehitajatel. Rahvast sagis palju ja alguses tundus, et pean oma telgi püstitama otse liustikule, kuigi võimalik koht tundus üsna märg ja seal juba telgi üles sättinud sakslased (kes äsja tipust naasesid) kinnitasid mu arvamust, et see ei oleks üldse hea mõte. Lõpuks leidsin koha ühe kivi kõrval. Kujutas see endast pene kruusaga kinni kaetud vana prügimäge. Kuid hea sile pind ja haisu praktiliselt ei olnud.

Ajasime sakslastega juttu ja andsin neile paki suitsu, sest nad olid oodatust pikemaks veninud reisil praktiliselt kogu oma raha ära kulutanud. Tipus oli täna pilvitu, kuid väga kõva tuul.

Uinusin 4200 meetri kõrgusel merepinnast. Laskumist 650 meetrit, tõusu rippraudteega 1800 meetrit, omal jalal 400 meetrit.

28. august, esmaspäev

Tõusin rahulikult 8:00. Öösel pidin vahepeal üles ärkama ja riideid selga juurde panema, sest päris külm oli.

Vaatasin, kuidas ronijad enne sadulat vaikselt ülespoole nihkusid ja keetsin teed. Jõin seda koos sakslastega ja sain teada, et nad on Saksamaa Alpides päästjad. Rääkisin neile kevadisest Zugspitzel käigust. Arutasime ka Austria kõrgeima Grossglockneri üle ja ma sain teada, et sulamised on viimastel aastatel klassikalise tõusuraja üsna raskesti läbitavaks teinud. Vahetasime kontakte ja lubasin enne Grossglocknerile minekut nendega kindlasti kontakteeruda.

Siis hakkasin sättima ennast ülespoole. Paštukovi kaljudeni tuleb täna igal juhul ronida. Vähemalt kõrguseni 4800 meetrit.

Aeg oli sealmaal, et esimesed laskujad jõudsid tipust juba tagasi, kui mina minema hakkasin. Vahetasime põgusalt infot, õnnitlesin neid. Pikem jutuajamine oli Valgevenest pärit Fjodoriga. Kohtusime umbes 4600 meetri peal ja leidsime, et põnev on sellisel kõrgusel kahekesi juttu ajada, eriti kui üks on riigist, mille kõrgeim punkt on 346 meetrit ja teine sellisest, kus see on vaid 318 meetrikest. Naersime ja läksime kumbki oma teed.

Paštukovi kaljudel tegin väikese eine ja ajasin juttu Kamtšatka meestega, kes tulid siia aklimatiseeruma enne Araratile minekut. Veidi naljakalt kõlab, sest Elbrus on Araratist iseenesest pool kilomeetrit kõrgem… Leppisime kokku, et lähen õhtul nende konteinerisse teed jooma. Ka nemad teevad hea ilma korral homme tippu.

Sättisin 40 minuti pärast alla. Vahepeal jälgisin suusatajat, kes tipust alla sõitis. Või vähemalt sadulalt. Pea valutas kergelt, muidu olemine hea.

Prijutis tegin oma telgis uinaku. Tõustes oli peavalu tugevamaks läinud ja pidasin targemaks üks tablett sisse võtta. Siis läksin Kamtšatka omade pessa ja ajasime üle tunni aja juttu. Nende liider Valeri oli neli korda käinud Alaskal Denali peal. Kolm korda neist ka tippu jõudnud. See on päris hea protsent Denali, kui põhjapoolseima 6000-meetrise kohta. Andis soovitusi, kuidas asju ajada ja viisat saada.

Kamtšatka omade juurest liikusin korra varemete vahele, et vaadata, kas Feodor on seal. Aga mulle öeldi, et ta on Priutis. Ei hakanud otsima, vaid ajasin ühe poolakaga paar sõna juttu ning läksin siis homseks asju pakkima. Keetsin ka teed, et öösel ei peaks selle peale aega raiskama. Äratus on 1:00.

Uinusin taas 4200 meetri peal. Tõusu-laskumist 600 meetrit.

29. august, teisipäev

Kell äratas 1:00. Ajasin ennast heaga kohe üles ja pistsin pea telgist välja. Osa taevast näitas tähti, kuid Elbruse enda kohal laius tume pilv. Hakkasin siiski toimetama ja sõin kiiresti viieviljapudrust moosiga kõhu täis. Selleks ajaks oli taevas veidi laiemalt selgeks läinud ja otsustasin minna.

Panin kassid alla, kõige soojemad riided selga ja lambi pähe. Kell sai 2:20. Ühtegi teist minejat ei olnud rajal näha, vaid telkide ümber märkasin pealampide valgusvihte.

Ülespoole tõustes möödus minust kaks lumetraktorit, kummagi peal kümme ronijat. Need olid kommertsgruppide liikmed, kes alustasid tõusu Paštukovi kaljude juurest. Kolmas traktor veel kümne ronijaga jõudis kaljudele veidi peale mind.

Kuigi endale mulle tundus tempo väga madal, püüdsin ma mõlemad grupid enne 5000 meetrit kinni. Ainult üks ronija võttis mulle sappa ja käisime üheskoos teistel vaikselt eest ära. Umbes kell pool viis lülitasin lambi välja. Enne seda sai näha ja kuulda meist vasakul pool möllavat äikest. Õnneks jäi see meist allapoole ja veidi eemale.

Siis tekkis mul raske hetk ja peavalu nõudis ühe tableti. Kaaslane läks mööda. See oli hea, sest sain tal kujundlikult hammastega persest kinni hoida. Siiski meie vahe kärises tasapisi suuremaks ja sadulal tundsin, et sisikonnas ei ole kõik korras ja peaks vist kakama. Seda tegingi. Kõige kiiremini maailmas sel päeval arvatavasti, sest tugev külm tuul tahtis kõik, mis paksu riidega katmata, endale võtta.

Teine mees oli selleks hetkeks juba minust oma poole tunni jagu ette rühkinud. Vaatasin tahapoole, et kas kiiremad ronijad mulle järgi jõudma ei hakka. Ei olnud näha kedagi ja kehvast enesetundest hoolimata läksin edasi. Tõus muutus järsemaks ja teine vend kadus üleval ühe nuki taha ära. Nüüd võtsin endale sihiks võimalikult kiiresti selleks hetkeks juba tõusnud päikese kätte jõuda. Seal olles tegin alles esimesed pildid peale telki, sest varem kinnast eriti käest ära võtta ei tahtnud. Päike andis veidi sooja ja energiat ja võitlesin edasi. Kõige raskem osa oli selleks hetkeks tegelikult selja taga ja edasine tõus suhteliselt lauge.

Ja siis tuli esimene vend tipust vastu ning ütles, et ootas seal veerand tundi, kuid kuna mind näha ei olnud, siis ajas väga tugev külm tuul ta alla. Tahtis üleval minu abil koos lipuga pilti teha, kuid ei õnnestunud. Lisas, et hiljemalt poole tunni pärast olen tipus.

See innustas ja järgmise nuki tagant hakkaski tipp paistma. Minna oli veel parasjagu, sest üleval platool on kõige kõrgem nukk just see kõige kaugemal asuv. Tuul mässas nii räigelt, et panin kiiresti ka maski pähe.

Kõrgeimas punktis seisin 8:20. Elbruse läänetipp, Venemaa kõrgeim – 5642 meetrit. Tuul puhus tugevalt tõepoolest ja oli pikali ajanud isegi trossidega kinnitatud posti koos ikoonidega. Üritasin pilte teha ja ka ise nende peale jääda, väga häid ei saanud, kuid midagi ikka.

Arvan, et maksimaalselt olin üleval veerand tundi. Rohkem tuul lihtsalt ei lubanud. Et mis tunne oli? Külm. Imeline vaade Kaukasuse peaahelikule muidugi. Ja Elbruse idatipule (5621 m), millele tõusuks mul vähemalt täna jõudu ei jätku.

Kedagi kohe tippu jõudmas ei olnud näha ja läksin oma uuelt rekordkõrguselt minema. Platool ei tulnud keegi vastu, esimese ronijaga kohtusin umbes samas kohas, kus ma ise üles tulles esimese ronijaga trehvasin. Sealtpeale tuli teisi vastu ridamisi. Nende hulgas ka Kamtšatka mehed, kelledest üks arvas, et tema küll tippu ei jõua. Soovisin edu Ararati peal ja liikusin edasi. Õigemini tagasi.

Kommertsgruppide liikmetega on see jama, et nende tase on väga erinev. Mulle vastu tulnutest jäi silma üks hiinlane, kes väga-väga vaevaliselt liikus. Tema saatjaks olev giid pidi kogu aeg kasutama ergutushüüdeid ”Go-go-go-go!”  Ja hiinlane liikus siiski. Helistasin ka Tiiale ja emale, et nende südamed rahulikumad oleksid.

Paštukovi kaljude juures istusin ühele kivile päikese kätte ja seal oli nii soe, et isegi tukastasin veerand tundi. Panin mobiili äratama ja tõustes sõin ainsast kaasavõetud täissuitsuvorstist poole ära. Siis eemaldasin kassid ja panin ühe soojaga telgini välja.

Väsimus tegi oma ning poole tunni pärast olin juba ilma soojade riieteta magamiskotis. Kella panin 18:00-ks äratama.

17:00 ärkasin selle peale, et naabertelgi mehed tulid küsima kas kõik on ikka korras. Ajasin kargud alla ja puhusin nendega juttu. Nad on juba neli päeva siin olnud ja kirusid ennast, et ilusa ilma raisku lasid.

Tegin kisselli ja saatsin sõpradele SMS-e ning vastasin õnnitlustele. Siis jalutasin ringi ja avastasin, et enamus ronijaid olid juba lahkunud, Prijuti varemete vahel ei olnud ühtegi telki ja läinud olid ka Kamtšatka mehed. Mina jään täna ööseks veel siia ja kaalun võimalust minna ka idatipule.

Tugev tuul puhus vahepeal telgi ühe vaia lahti, käisin õues kive nöörile sättimas. Väljas oli päikesepaiste, kuid tugev pinnatuisk. Umbes pooleteise meetri kõrguseni ei olnud eriti midagi näha.

Nüüd avasin Tiia kaasa antud tipukirja. See oli armas ja isiklik. Seetõttu seda siinkohal ära ei too, kuid leidsin sellest inspiratsiooni veel ühe SMS-i jaoks

Enne magama jäämist tegin veidi märkmeid päeviku jaoks. Tegus päev sai läbi.

Uinusin 4200 meetri peal. Tõusu-laskumist täna 1442 meetrit.

30. august, kolmapäev

Ärkasin 7:00. Jõud ei olnud täielikult taastunud ja otsustasin Elbruse idatipule tõusust loobuda ning alla tagasi minna. Eesmärk oli mul ju teha Venemaa kõrgeim tipp Elbrus ja see oli tehtud. Panin telgi kokku ning laskusin potškade juurde 3800 meetri kõrgusel. Allaminek nõudis 3 x 80 rubla.

Rippraudtee alumises jaamas sõin šašlõkki. Loomulikult lambalihast. Ja jõin teed, sest sooja oli üle kolmekümne kraadi. Siis tahtsin minna taas hotelli Tšeget ja ennast ning mõningaid riideid puhtaks pesta ning ühtlasi magada linade vahel ühe öö ja plaanida seda, mida teha allesjäänud nelja päevaga. Hakkasin teed mööda sammuma, hotellini oli umbes neli kilomeetrit. Hetk hiljem korjas mind üles kohalik takso ja viis 100 rubla eest kohale. Tuju oli hea, ei viitsinud tingida.

Hotellis anti mulle seekord ühene tuba hinnaga 533 rubla. Pesin sokke ja ühte särki ning muidugi ennast ka. Siis panin akud laadima ja läksin alla fuajeesse. Täpsemini baari, kus jõin türgi kohvi ja õlut ”Terek”. Sain teada, et alumine tantsubaar avatakse 22:00.

Kõrval asus tipp, mida rahvas hüüab ”Semjorka”, sest just selle numbri liustikud seal moodustavad. Tundus vihane mägi. Tutvusin kohaliku giidi Iliasega ja uurisin kas ja kuidas seal käiakse. Ta ütles, et otse mööda seitset ja tegemist on Venemaa ühe karmima seinaga. Uskusin teda. Soovitas minna Tšegeti tippu, mõnus ronimine matka lõpuks.

Täna sain kolm töökõnet. Rekord matka ajal ühe päeva jooksul.

All baaris mängisid kogu aeg videod lumelauduritest ja mägisuusatajatest. Ilias tuli ka ja ajasime juttu. ”7” võttis viimati kaks elu talvel, kui üks Moskva mees ja kohalik giid laviinis hukkusid ja neid isegi ei leitud. Ainult telgi räbalad. Pikemalt vestlesin veel baarimehe Igoriga. Ja siis vaatasin, kuidas vene neiud neljakesi tantsivad. Suhteliselt koledasti, kui kedagi huvitab.

Helistasin Magometile ja andsin teada, et Elbrusel on käidud. Ta õnnitles ning soovis edu edaspidiseks.

Magama minnes olin mõnusalt švipsis.

Öö u. 2000 meetri peal. Laskumist rippraudteega 1800 meetrit, omal jalal 400 meetrit.

31. august, neljapäev

Ärkasin pool kaheksa ja kasutasin kohe võimalust ennast taas pesta. Siis tegin rõdul süüa ja pakkisin koti jälle ümber. Toast väljusin kümnest.

Sõitsin tooliga üles 3050 peale ning marssisin sealt veel ülespoole 3300-ni. Seal tundus võimalik ööbimispaik olevat. Ainult vesi oli kaugel, enne homme õhtut midagi keeta ei saa. Pole hullu, tänane ja homne päev ei tule ka kuigivõrd kurnavad.

Minust möödusid erinevad pundid, kes olid siia aklimatiseerumise esimesi tõuse tegema tulnud. Kolm norrakat koos giidiga kelle kohta ma kuulsin neid lausuvat, et ”From Italy”. Sellega seoses asusin ma temaga kohe rääkima inglise keeles sellest, kuidas ma 2004 aasta sügisel Dolomiitides käisin. Ta ei erutunud selle jutu peale sugugi. Lõpuks sain aru, et norrakad ütlesid hoopis tema nime – Vitali. Läksin sujuvalt vene keele peale üle ja Vitali ütles ka kergendatult umbes midagi sellist, et ”Plin, ja dumal vsjo vremja, a tšom tõ gavariš.” Naersime koos.

Siis tuli vene paarike oma teismelise tütrega. Isa oli endine alpinist, nüüd juba veidi kaalust väljas ja haigete põlvedega. Puhusime temaga juttu, kuni tervemate põlvedega abikaasa lähimalt tipult naases ja ma panin samal ajal telgi üles. Ja veel möödusid minust kaks Ungarlast, kes samuti Elbrusest mõtlesid. Mees ja naine. Ja vene noorukite paar, kes lihtsalt 3300 meetri peal romantilist jalutuskäiku tegid.

Semjorka peal oli kolm suurt ja neli väikest kivivaringut, ühe suurema sain ka tolmupilve näol pildile. Karm.

Sõin kalakonservi küüslaugu ja sibulaga ja saatsin Sašale sõnumi, et kõik on ok.

Õhtu kujunes imeilusaks – pilvitu tähistaevas, langevad tähed, kuu nagu kollase filtriga prožektor…

Uinusin 3300 meetri kõrgusel. Tõusu rippraudteega 1050 meetrit, ise 250 meetrit.

1. september, reede

Tõusin seitsme paiku ja võtsin kuiva eine. Plaan on täna ronida Tšegeti otsa. Teel sinna jäävad ette veel mõned tipud vahemikus 3400-3600 meetrit.

Rada kulges mööda harja ja nii ma olin varsti esimeses, umbes 3400-meetrises tipus. Tegin traaversi üle selle ja siis traaversi üle umbes 3500-meetrise järgmise tipu ja seejärel veel ühe traaversi üle järgmise tipu, millel kõrgust umbes 3600 meetrit. Sadulal viimase tipu ja Tšegeti vahel leidsin, et otse harja mööda edasi minna on võimatu ja hindasin võimalusi paremalt ja vasakult poolt. Vasakult teed jätkates tuleb päris palju laskuda ja järgnev tundus suhteliselt kaljuronimisena. Paremalt paistis üks sitem järsk koht, kuid sealt minnes oleksin jõudnud allpool varsti liustikule ning see ulatus kuni Tšegeti tipu alla välja. Otsustasin läheneda mäele paremalt poolt.

Laskusin mööda suhteliselt järsku mäekülge, paaris kohas tuli kirkat käepikendusena kasutada. Olin kohe-kohe liustikule jõudmas, kui kuulsin selja taga häält, mida mägedes nii lähedalt üldse kuulda ei taha – kivid tulid. Keerasin välkkiirelt ringi ja nägin, et olen äärmiselt lolli koha peal, sest läheduses polnud ühtegi suuremat kivi, pragu, nukki, muhku ega lohku, kuhu varjuda. Ja kivilaviin tuli minu peale 5-6 meetri laiuselt. Lasin esimesed suuremad kivid endast mööda ja otsustasin leppida luumurdudega ning viskusin pikali pead kätega kaitstes. Mäletan veel peast kiiresti läbi lennanud mõtet: ”Täitsa perses!”

Sellegi poolest sain üsna kohe tugeva löögi vastu pead ja hetk hiljem võtsid kivid mu kaasa ja nii me põrkusime koos allapoole. Liustikuni, kuhu ma veidi iroonilisel kombel teel olingi. Seal varing lakkas ja liikusin nii kiiresti, kui võimalik varju ühe liustikuprao algusesse. Olin saanud tugeva löögi vasakule poole ribidesse ja hingasin seetõttu väga väikese amplituudiga. Alguses lihtsalt hingeldasin jupp aega. Siis hakkas jahe. Võtsin vaevaliselt verise T-särgi ja tipukoti seljast. Koti ülemised sidemed olid kõik katki ja see rippus minu küljes 90 kraadise nurga all. Panin selga pikkade varrukatega särgi, õhukese ja paksu jope. Pead katsudes leidsin sealt mõned haavad ja seega tegin esimese sideme verejooksu peatamiseks. Siis vaatasin muid kahjusid. Kirka oli kadunud, üks teleskoopkepp samuti. Prillid üsna veenvate kriimudega. Küljetaskus olnud termos oli altruistlikult võtnud minu asemel vastu ühe tugeva löögi, sest tema küljed olid keskel vastakuti. Tänud, ”Ferrino.”

Allapoole laskuda ei olnud võimalik, kuigi seal paistis turvaline Baksani org. Ülesse minna aga ei lubanud vähene hingamise amplituud. Otsustasin kutsuda abi. Seega oli vaja kohaliku päästeteenistuse numbrit. Arvasin, et kiirabi kaudu peaks selle saama. Helistasin läbi numbrid 03; 003; 112; 911. Need ei töötanud. Siis ka 01; 001; 02; 002. Sama jama. Proovisin ühendust saada geoloog Sašaga, kuid sealt tuli vastus, et saatku ma sms. Saatsin. Siis helistasin Eestisse vanale matkakaaslasele Valdile, et ta uuriks asja. Ja Endrole, et ehk ta saab DHL-i kaudu kuidagi numbri. Ning ka Hellar Bergmanile, kes on Venemaal õppinud ja tunneb selle maa kombeid ja numbreid. Hellar võttis ühendust Eesti saatkonnaga Moskvas ja peagi helistas sealt Gerli Veski, et olukorrast aimu saada. Ja veidi hiljem keegi mägilane, kellel Gerli oli palunud mind aidata. Mobiili aku tühjenes. Siis sain Valdi käest vajaliku numbri ja helistasin otse päästjatele. Selgitasin olukorda ja oma asukohta. Iroonilisel kombel nägin oma asupaigast oru põhjas asuvat päästjate maja. Nemad mind alt ei näinud, kuigi püüdsin ennast allesjäänud teleskoopkepi otsa pandud jope abil nähtavaks teha. Nende lastud raketti nägin suurepäraselt, samuti peegliga saadetud päikesekiiri. Päästjate juht ütles, et mehed on teel ja oodaku ma rahus.

Ootasin ja hoidsin sooja sees. Hingamisel tekkiv valu ei andnud järele, seega liigutada suurt ei saanud.

Päästjad jõudsid nelja tunni pärast. Nägin neid seal üleval, kustkohast ma laskuma hakkasin. Vahetasime infot. Nad otsisid allalaskumiseks sobivat kohta, kuid ei leidnud.

Ja siis algas äike. Nii mina kui päästjad varjusime. Tunnikese jagu ei saanud midagi teha. Siis küsisid päästjad, et kustkaudu ma ise laskusin. Alt vaadates tundus kaks varianti ja nii ma neile ka ütlesin. Seepeale küsisid nad, et kas ma olen poolakas? Vastasin, et ei, eestlane. Nad käskisid mul liustikut pidi ülespoole tõusta. Hakkasin vaevaliselt sammuma, kuid päästjad saatsid mu üsna kohe tagasi. Ju mu minek ei olnud veenev.

Päästjate juht helistas ja küsis, et kas ma hommikuni peaksin vastu? Vastasin, et ei ole kindel, sest olen äikese tõttu märg ja kogu riidetagavara on seljas. Ta rääkis, et mehed ei saa minuni laskuda, sest kardavad mulle veel kive peale ajada. Ütlesin, et panen kassid alla ja üritan ikkagi liustiku mööda ülespoole tõusta. Nii tegimegi.

Mõne hetke pärast ta helistas, et mu suund on väga hea ja et üks tema mees tuleb mulle võimalikku kohta vastu. Nägingi seda meest juba ja liikusin tema juhiste järgi kuni kokku saime. Ta aitas mul kassid jalast ära ja kiirustas takka, sest olime kohas, kus võis veel kive kukkuda. Vahepeal pidin siiski poole minuti kaupa puhkama, sest lihtsalt ei saanud hingata.

Ohutusse kohta jõudes pani ta mulle veel ühe sideme ümber pea ja lappis kotti niipalju, et sain selle kuidagi selga panna. Teine mees andis oma kepid ja sai vastu minu allesjäänu. Kere ümber panid köie ja hoidsid seda vahetustega juhuks, kui ma peaks kukkuma hakkama.

Laskumise käigus lisandus veel mehi ja osad neist läksid mu telki kokku panema. Alla minna ei olnud nii halb ja läksime päris hea tempoga. Pimenes. Panime lambid pähe ja edasi.

Üks peatus oli piirivalvurite juures. Alguses üks neist küsis minu käest, et kes kannatada sai. Vastasin tema üllatˇuseks, et mina. Sõime seal saia ja juustu ning jõime teed. Piirivalvurid ei tahtnud meid ära lasta. Arusaadav – neil on ju igav. Läksime siiski edasi.

Pärast umbes kolme tundi tammumist (alates sadulast) jõudsime rippraudtee ülemise jaamani. See ei olnud see jaam, kustkaudu mina üles tulin. Ootasime veidi, sest kohe pidi kohale jõudma kellegi päästja sugulane, kes masinad käima paneb, et me kiiremini alla saaks. Ka minu kott oli juba seal ja kokku umbes kümme päästjat. Liigutav.

Toolid saadi tööle ja sõitsime üsna tugeva tuule käes alla. Seal istusime autodesse ja sõitsime päästjate majani, kus ma pidin haiglas vajaminevad asjad kaasa võtma, ülejäänud jätan päästjate juurde. Nii ka tegime. Tänasin operatsioonil osalenud mehi ja istusin autosse. Nüüd sain aega vastata vahepeal saabunud sõnumitele ja inimesi rahustada.

Sõitsime esmalt Elbruse külla, kus velskripunktis mu haavad ära puhastati ja loomulikult briljantrohelisega kokku määriti. Olin nii roheline, et küsisin vahepeal, kas neil äkki pole mingit vanni, mis on briljantrohelist täis, et kastaks ennast sinna sisse ja asi ants. Õde lõikas ära ka suurima peahaava vahetus ümbruses olevad juuksed. Siis sõitsime edasi suurde haiglasse Tõrnõauzi linna, kus mind väikesesse opisaali juhatati.

Kirurg oli väga käreda ja madala häälega mees, kes õmblemisel tuimestust kasutada ei armasta. Tehti neli õmblust ja kombati mind läbi. Siis mööda tilkuvate lagedega koridore röntgenisse, kus tehti mu peast ülesvõtteid.

Palatis olin üksi. Raudvoodid, kaks tooli ja oligi kõik. Padja peal lebas kile ja sellel katkine padjapüür. Võtsin selle ära ja kile ka, kuid õde käskis need tagasi panna, sest peast tulevat verd. Olgu. Uinusin umbes 1000 meetri kõrgusel merepinnast. Kell sai kolm öösel. Laviini ette jäin 12:00. Tõusu 400 meetrit, laskumist omal jalal 1000 meetrit, 600 meetrit rippraudteega, 1000 autoga.

2. september, laupäev

Ma ei ole varem haiglas olnud. Huvitav kogemus, sest see rajooni keskhaigla nägi hullem välja, kui meie omad nõukogude ajal. Põrandad keldrikorrusel märjad, suvalise paokil ukse vahelt paistmas tühjade rohupurkide meeletult suur hunnik, krohv praguline ja kohati alla kukkunud, raudvoodid. Sööginõud näiteks pidid endal kaasas olema. Mulle tehti erand. Toit ise haiglapäraselt halb, kuid sundisin ennast siiski sööma. Ja liikusin võimalikult palju ringi, et keha sellega taas ära harjuks. Valus see teine päev muidugi oli.

Suitsu tegin kiirabi sissepääsu juures ja pood oli kahesaja meetri kaugusel. Ostsin suitsu, vett ja küpsiseid.

Miilits käis mind vahepeal usutlemas. Et mis, kus ja millal. Ega mul pretensioone ei ole? Ei. Ei ole.

Kaukaasias on perekonnal hoopis teine tähendus. Sain sellest täpsemalt aimu, sest ühel vanaproual oli infarkt olnud ja opisaalis toimus pikk ja raske südamelõikus. Kinnise tsooni ukse taga oli terve päeva jooksul pidevalt kohal 10-15 igas vanuses naist, kes tasasel häälel omavahel vestlesid. Seal, kus ma suitsu tegin, olid mehed. Pidevalt kohal viis-kuus meest, kuid läbi käis erinevaid inimesi kogu aeg. Tulid, embasid kõiki ja jäid. Mõned paarikümneks minutiks, mõned mitmeks tunniks. Vahel andsid igaks juhuks ka mulle kätt. Ja autod mittesugulastega ootasid rahulikult, sest sõbra ema isapoolse vanaema tädipoja ämmal on raske lõikus. Ilus. Neil on aega lähedaste jaoks ja see teeb kadedaks ning paneb mõtlema.

Igasuguseid protseduure tegin ka ja loovutasin mitu korda verd ja uriini. Ning tagumik muutus süstimistest hellaks. Vahepeal loomulikult magasin.

Üks õde oli päris kena, kui lähtuda haigla tervikpildist.

Uinusin u. 1000 meetri kõrgusel.

3. september, pühapäev

Midagi polnud muutunud, keha oli sama kange, kui eile ja suglased voorisid vanamemme juurde ja sealt koju tagasi.

Andsin taas hunniku igasuguseid proove ja sain vastu kõike muud suu ja tagumiku kaudu. Kehakaal jäi seega samaks.

Ühelt suitsult tagasi tulles ütles õde, et mind oodatakse palatis. Seal oli Saša. Tõi mulle õunu ja mina jutustasin talle juhtunust. Siis mõtlesime, et kahekesi oleks odavam tagasi ülespoole sõita. Läksin valvearssti jutule ja sain teada, et kaks päeva seal haiglas maksavad mulle 800 rubla. Kuna mul raha ei olnud, siis näitasin talle kindlustust. Ta küll väitis, et neil on eestlastega varem jamasid olnud ja ta ei lase mind enne homset minema, kuid pärast kõnet kellelegi juhtkonnast sai Saša ülesande teha mu kindlustusest ja passist koopia ja siis võin minna.

Tunni aja pärast olin tänaval. Käisime Sašaga turul ja ta näitas mulle 2000 aasta seli teekonda. Tookord olid ka paljud eestlased siin vangis, sest teid lihtsalt ei olnud.

Kauplesime ennast koos ühe mehega takso peale ja sõitsime kuni Elbruse külani, kus Saša maha läks. Mina väljusin päästjate maja juures ja sain oma asjad kätte ning lonkisin maja taha, et viimane öö Baksani orus just seal mööda saata.

Telkimisalale olid äsja saabunud venelased päris suure grupiga, kus mõned liikmed üldse esimest korda mägedes. Minu olek ja liikumise viis ehmatasid nii mõndagi neist, sest alt vaadates tunduvad ju mured kaugel olevat. Rääkisin neist paari inimesega juttu ja läksin siis telki üles panema. Kaua ei saanud seda teha, sest venelased kutsusid sööma. Polnud värsket kurki ja tomatit ammu saanud.

Siis läks mööda päästeteenistuse juht Hakim ja kutsus mind kõrvalasuvasse kõrtsi õlut jooma. Ma ei olnud kindel, et õlu mulle hea on, kuid Hakim arvas, et see ei tee midagi halba. Ajasime päris pikalt juttu ja sõime kohalikku rahvusrooga, mille nimi mul enam meeles ei ole, kuid mis meenutas vägagi grusiinide hatšapurit. Hakimi arvates ei tasu üksinda ronida. Olin temaga suuremas osas nõus. Veel rääkis ta, kuidas nad ikkagi venelasi ei salli ja ajaloost selles regioonis. Ning veel sellest, kuidas nad alati just eestlasi austanud on. Lätlaste kohta ütles Hakim, et nemad on ikka ja alati tuule järgi liikunud.

Hiljem läksin telkimisplatsile, kus venelased platnoisid laulsid ja viina ning teed jõid. Mind kutsuti ligi ja huvi pärast lugesin üles, et mitmes laul mulle tuttav on. Neljakümne kolmas.

Uinusin umbes 2100 meetri kõrgusel. Tõusu autoga 1100 meetrit.

4. september, esmaspäev

Öösel läks hingamine valusaks ja võtsin ühe ibuka sisse.

Ärkasin 9:30. Venelased, kes tahtsid väga lahkuda poole seitsmest, olid ikka siin ja viimased said kotid selga peale kümmet.

Käisin päästjate juures ja kirjutasin juhtunust seletuskirja. Siis panin koti kokku ja jalutasin bussipeatusesse, kus juba ootas PAZ-buss, mis mind 90 rubla eest Baksani linna viis. Seal einestasin ja istusin bussile, mis viis mind Min. Vodõsse. Sõitsin koos Igoriga, kes oli omal ajal Männikul aega teeninud. Panin veidi õigest kohast mööda ja pidin taas takso abi kasutama. Sattus armeenlasest juht, kes uuris täpsemalt armeenlaste olukorra kohta Eestis. Üritasin olla objektiivne.

Vaksalisse sisenedes kontrolliti jälle koheselt minu dokumente. Keskmiselt kord päevas tuli vist kokku reisi peale.

Kohvikutest oskasin valida selle, kus oli kõige rämedam teenindaja. Umbes neljakümne viiene naine, kes kogu aeg ropendas ja mölises. Minuga mitte, kuid praktiliselt kõigi teistega.

Kislovodsk-Moskva rong tuli ette ja ronisin oma kupeesse. Kaks naist ja üks mees peale minu. Ütlesime tere ja rahustasin neid, et minu välimus ei ole minu sisemuse peegeldus. Varsti keerasin magama.

5. september, teisipäev

Ärkasime selle peale, et vagunisaatja tõi mingid paberid ja käskis need ära täita. Küsisin, et mis need on ja sain vastuseks, et Ukraina migratsiooniametile. Ukraina… Mis mõttes Ukraina?!?! Aga meie rong läheb ju läbi Ukraina Moskvasse, vastati mulle. Kurat. Ja mul on ühekordne Venemaa viisa. See tähendab, et ma ei saa teiselt poolt enam riiki sisse. Samas saab ka läbi Poola, Leedu ja Läti Eestisse. Taskus 300 rubla… Ei jätku kuidagi. Helistasin saatkonda Gerlile ja tema soovitas Venemaale jääda. Sama soovituse andis ka konsulist sõber Trax ja hetke pärast Vene piirivalvurid. Tulin siis piirilinnakeses maha. Tore. Nojah, vähemalt ei ole igav.

Juurde tuli kohalik taksojuht Sergei ja kuulas mu mure ära. Siis ütles, et ärgu ma muretsegu, et tema teab, mis teha. Pean lihtsalt laskma kellelgi Eestis panna raha Western Union Bank`i linnas nimega Rostov na Donu ja siis saadetakse mulle mingi kood ja selle alusel saan raha sealt juba kätte. Sõit temaga Rostovisse maksab 1600 rubla ja sealt bussiga Moskvasse saab umbes 1200 rublaga. Helistasin Tiiale ja ta hakkas toimetama. Meie samal ajal sõitsime Sergeiga juba Rostovi suunas. Koos söögipausiga võttis see aega kolm tundi. Nägin Venemaad rohkem, kui plaaninud olin, sealhulgas ka Aazovi merd. Ilus.

Rostovis külastasime panka, sain raha ja siis viis Sergei mind bussijaama. Maksin talle ära ja leidsin kohe bussi, mis tunni aja pärast Moskvasse sõidab. Loomulikult kontrolliti bussijaamas minu dokumente. Vaid kaks korda.

Bussisõidust niipalju, et meelde jäid pidev põiekas ja peatused suure tee ääres kiirtoiduplatsidel.

Saatsin Tanjale ja Natašale (nad olid juba Moskvasse tööle naasnud) sõnumi, et jõuan Moskvasse kell kaheksa hommikul. Lubasid vastu tulla.

6. september, kolmapäev

Moskvas on liiklus väga loominguline. Sellega seoses viibis buss tubli poolteist tundi ja Tanja ning Nataša pidid ootama. Lõpuks sain siiski vaksalisse ja seal nad olidki.

Jõime kohvi ja näitasin fotokast pilte ning vaatasime ka Tanja omi, kus ta Baikali ümbruses kolas. Ilusad vated. Siis pidid nad tööle jooksma ja Tanja ütles, et tuleb mind ka ära saatma. Lahe.

Vaatamata viivitustele olin ma Moskvasse jõudnud vaid tund pärast rongi. Seega oli küllaldaselt aega, et süüa ja kohvikutes aega surnuks lüüa. Tegin ka märkmeid ja suhtlesin teenindajatega.

Rong Oktjaberskoje vaksalist Tallinnasse väljus 18:10. Tanja tuli paarkümmend minutit varem ja tõi mulle kingituseks kollase kassi (elutu õnneks), kelle me hiljem Juliuseks ristisime. Lubasime teineteisele igasuguseid asju ja siis hüppasin rongile.

Midagi eriti teha ei olnud peale selle, et kupeekaaslastega (üks vene mees Eestist ja laevakapten oma naisega) juttu ajada. Üheteistkümne ajal keerasin magama.

7. september, neljapäev

Öösel jõudsime piirile ja erinevalt tavalisest ei olnud ei tollil, piirivalvuritel ega miilitsal midagi ütlemist. Piirivalvurid lihtsalt küsisid, et mis minuga juhtus.

Eesti poolel kiire korrektne töö ja lahkusime Narvast. Panin veel silma kinni ja avasin selle taas alles Tallinna piiril.

Vastu olid tulnud Valt ja Tiia. Vahetasime Valdiga veidi mõtteid ja siis läksime Tiiaga minu juurde.

Oktoobri algusesse plaanitud matk endise Jugoslaavia riikidesse jääb arvatavasti ära. Vaatab, kuidas keha taastub.

Kui tagasilöök kivilaviini näol kõrvale jätta, siis oli supermatk. Eesmärk Elbruse näol sai täidetud. Samuti jäin üsna rahule enda käitumisega ekstreemsetes oludes ja võõras keelekeskkonnas. Üksi käies jääb palju rohkem meelde, sest pead kõik asjad ise selgeks mõtlema ja endaga vaidlema. Kogemusi kus ja kuidas ronida tuli juurde hulgi ja tempo kohta sain teada niipalju, et see on mul tavaronimisel üle keskmise. Häbeneda pole midagi. Ja et kiiver tuleb kaasa võtta ka siis, kui esmapilgul ei tundu selle järele vajadust olevat. Seda ka.

ABIKS TEADA, KUI HAKKAD SINNAKANTI MINEMA

Rongipileteid Venemaale saab väga lihtsa vaevaga osta Balti Jaamas asuvast GO Rail-i kassast. Hinnad augustis 2006 kupees koos pesuga (kroonides):

Tallinn-Moskva  951.-

Moskva-Min.Vodõ (Moskva-Groznõi rongiga)1367.-

Min.Vodõ-Moskva (Kislovodsk-Moskva rongiga) 1286.-

Moskva-Tallinn 886.-

Kokku seega 4490.-

Pileteid ostes veenduge, et rong liigub ainult Venemaal, sest konkreetne Kislovodsk-Moskva rong sõitis läbi Ukraina ja kui teil on ühekordne Venemaa viisa (nagu mul oli), siis tuleb piiril enne Ukrainasse sisenemist rongi pealt maha astuda ja muid vahendeid kasutades Moskvasse sõita. GO Rail-i kassiir ei pruugi teile seda öelda, kuigi ma neile pärast reisi sellekohase märkuse tegin.

Õlu maksis Tallinn-Moskva rongi restoranis 25 krooni. Moskva-Min.Vodõ rongis sai prae ja õlle 140 rubla (70 krooni) eest.

Rubla on täiesti aksepteeritav maksevahend ja seetõttu ei tasugi vast dollareid ja eurosid kaasa tarida. Kurss rubla suhtes oli eelpoolmainitud valuutadest parem muide eurol.

Viisa taotlesin turismifirmast Union Travel (vanalinnas kontor Vana-Posti 2, tel 6270627). Kaasa võtsin passi, ühe väikese foto endast ja raha. Ainuke kala, mille nad suutsid teha oli see, et viisale trükiti märge – liigub autoga. Ma ei tea, kustkohast nad selle võtsid – seega tasub neile taotlust edastades mainida, kuidas liigute. Kiirviisa hind kolmeks nädalaks oli 910 krooni (nädal ajaga tehti valmis). Sealsamas tehti mulle ka Venemaa tervisekindlustus, mis maksis 115 krooni. Salva Kindlustuse oma. Soovitav on Venemaale minnes kaasa võtta mõned koopiad oma passist ja viisast, sest nii on lihtsam piiridel ja nendel hetkedel, kui näiteks viisat parasjagu registreeritakse ja pass ei ole sinuga. Muidu tahavad miilitsad võibolla raha. Endale.

Viisa registreerimine (kohustuslik) maksis Moskvas ja Peterburis 30 eurot. Aga Alpindustria pood-kontoris, kus mina seda tegin, vaid 300 rubla ehk veidi alla 10-e euro. Väidetavalt pidi viisat saama registreerida ka Tõrnõauzi nimelises linnas asuvas miilitsa kontrollpunktis ja seda vaid kahe euro eest. Alpindustriast taotlesin ka loa (propuski) piiritsoonis turnimiseks. See maksis 200 rubla (thats my eue) ehk 100 krooni. Ootama pidin nii viisat, kui ka propuskit enam-vähem ööpäeva (26 tundi). Alpindustria pood-kontor asub selle teeristi juures Terskolis, kus on peateelt pööre (viidaga varustatud) vasakule hotelli Tšeget poole. Seal müüakse kõike (toit välja arvatud) vajalikku matkamiseks ja samuti saab praktiliselt kõike ka laenutada – saapaid, kirkasid, kasse, keppe, priimuseid, köisi jne. Ma usun, et neil on ka kodulehekülg, sest tegemist on Venemaa ühe suurima ekstreemifirmaga.

Elbruse peal kõrgemale, kui 3800 meetrit ronijatele peaks tegelikult olema kohalik looduse kaitsmise vms maks suurusega u. 250 krooni, kuid minu käest ei küsinud seda mitte keegi. See võis olla juhus.

Rippraudteega sõit Elbrusel 3800 meetri peale maksab kuni 250 krooni edasi-tagasi. Mina sain odavamalt, makstes igas jaamas otse kontrolörile a 30 krooni. Kokku seega 180 krooni.

Pansionaadi Tšeget fuajee baaris maksab õlu Terek 12 krooni, õhtul avatavas keldribaaris aga umbes 25-30 krooni. Ööbimine samas hotellis 225-265 krooni. Dušš ja WC on kahe toa peale ühised. Minu aknast paistis ka Elbruse idatipp. Hotelli kõrgus merepinnast on u. 2000 meetrit.

Terskoli sõitsin Min.Vodõst taksoga ja see maksis 2500 rubla ehk 1200 krooni. Mitmekesi tasub seda varianti kaaluda, mina läksin seda teed vaid seetõttu, et leidsin rongist sponsori, kes toetas üritust 1500 rublaga.

TÄNUAVALDUSED

• Magomet Gandaur-Egi
• Eesti Saatkond Moskvas
• Gerli Veski
• Taksojuht Sergei
• Rando Valt
• Hellar Bergman
• Endro Roosimäe
• Terskoli päästjad
• Veikko Täär
• Õde Pilvi
• Tiia
• Saša
• Sanja
• Anja
• Aljona
• Žura
• Tanja
• Nataša