Tšehhi, Saksa, Poola, (Leedu) ja Läti kõrgeimatel 2006

MATKAPUNT
Sigrit Uibo, Endro Roosimäe, Veikko Täär, Andres Karu

MÕTE…

…tuli vaikselt. Pärast kolme Põhjamaa riigi matka 2005 aasta septembris vaatasime taas Kesk-Euroopa suunas. Silma jäi Austria kõrgeim tipp Grossglockner (3797 m). Kuna Veikko (34, mees) ja Karu (30, mees) olid seal läheduses ka 2004 aasta oktoobris seigelnud, siis tundus tipp eriti ahvatlev ning eks need meetridki tähistaks enamike jaoks meie hulgast uut kõrgusrekordit. Lisaks veel sugugi mitte väheoluline fakt, et kuna järgmine matk augusti lõpus ja septembri alguses on planeeritud Venemaa laele Elbrusele (5642 m), siis oleks tore enne üheskoos ligi nelja kilomeetri peal võidelda.

Et minek toimub taas Otuga (Veikko Mitsubishi Outlander), siis tundus loogiline haarata reisipäevadesse veel mõned ümberkautsete riikide kõrgeimad tipud. Sõelale jäid Tšehhimaa kõrgeim Snežka (1602 m) ja Saksamaa kõrgeim Zugspitze (2964 m). Veidi mõtlemist viis muidugi selle „agani”, et kuidas on maikuu lõpul Kesk-Euroopa lumeolud. Hooaeg ei ole igatahes veel alanud ning mõned rajad on kindlasti vähemalt osaliselt paksu lume all. Kuid varasemad kogemused andsid julgust juurde, sest kõige õigem info laekub ikkagi juba kohal olles ja ise olukorda hinnates. Tihti räägitakse mäe all turvalises turismikeskuses hulle jutte, mis hiljem ronimise käigus pehmelt öeldes liialdatuteks osutuvad. Samuti on meie pundid tuntud oma mobiilsuse poolest ja see ei oleks sugugi esimene kord, kui algsed plaanid matka käigus ümber mängitakse.

Seltskond sai sel korral suhteliselt varakult paika (kolm kuud enne reisi) – lisaks Veikkole ja Karule tulevad matkale eelmise aasta maikuus meiega Põhja-Soomes võidelnud Sigrit (26, naine) ja oma esimese mägedekogemuse saab Tapa kandi hirm ja uhkus Endro (29, mees), kes on nüüdseks ausale tööle pühendunud ning hoiab vormi ja teenib raha oma keha muusika saatel liigutades. Seda siis, kui kolla-punane DHL talle vaba aega jätab. Eriti ei taha jätta.

Karu tegi valmis orjenteeruva ajakava ja see nägi välja selline:

• 18. mai – start Tallinnast u. 5:00
• 19. mai – peale südaööd jõuame Tšehhi Snežka lähistele, päeval info hankimine
• 20. mai – Snežka 1602 m, Tšehhi Vabariigi kõrgeim tipp, edasi Saksamaale
• 21. mai – pealelõunaks laagrisse Zugspitze alla
• 22. mai – Zugspitze 2964 m, Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim tipp, öö Saksas
• 23. mai – Austriasse Grossglockneri juurde keskusesse
• 24. mai – rajale, öö kuskil raja servas
• 25. mai – Grossglockner (3797 m), Austria kõrgeim tipp, öö rajal
• 26. mai – uuesti tipp, kui eelmine päev ei saanud, või mõni muu tipp läheduses, öö rajal
• 27. mai – auto juurde ja Eesti poole, öö Leedus
• 28. mai – kui jõuab, siis Leedu kõrgeim tipp Juozapinesi (294 m)
• 29. mai – Eesti Vabariiki suvalisel ajal

12 päeva ja neli tippu niisiis.

Sigriti tuttav logistik ulatas abikäe maanteedel liikumise osas ja nii oli meil taas olemas konkreetne rekkajuhtide ajakava. Tippudeni välja.

Varustuse nimekirja lisandusid kassid, bahhillid ja teleskoop-kepid. Kõiki neid läheb vaja ka Elbruse peal ja omamoodi on isegi hea uue varustuse soetamine pikema perioodi peale laiali lükata. Valutum, või umbes nii.

Toiduga tegeles taas Karu ja enamus asju said ostetud tema kohta suhteliselt varakult (kuu aega varem ja nädal varem), sest enamasti ostab ta kogu kraami päev enne minekut. Gaasid orgunnis Sigrit ja telk ning priimus on teatavasti Veikko poolt.

Päev enne minekut kujunes kõigil väga tegusaks, sest lisaks isikliku varustuse komplekteerimisele ja koti pakkimisele tuli ka tööasjad joonele ajada ja delegeerimisega tegeleda. Karu külastas hilisõhtul Endrot, et pakkimise juures abiks olla ja leidis eest 35 liitrise seljakoti. Vaja oleks teatavasti poole suuremat. Poolenisti õnneks oli aga Veikko oma matkasaapad Otepää koju unustanud ja see olukord lahenes seega lihtsalt – reis algab sõiduga läbi Otepää, kus Veikko haarab pardale saapad ja kirve ning Endro saab enda käsutusse Veikko vana matkakoti. 70-liitrise ikkagi. Ja siis läbi Valga/Valka piiripunkti Riia poole.

Öösel magas kõige kauem Sigrit – kaks tundi. Veikko ühe tunni ning Endro ja Karu tulid reisile vahepeal silma kinni panemata.

18. MAI, neljapäev

Otu jäi eile Karu kätte, sest tema juures oli kogu toit ja lisaks sellele pakkus ta Veikkole öösel autojuhi teenust. Seega algas matk Kaarli Puiesteelt ja viis esmalt Mööblimaja kanti Veikko juurde. Tehti matka esimene pilt ning sõideti Tehnika tänava tasulisse parklasse, kus ootas meid oma auto parklasse valve alla jätnud Endro. Siis Nõmmele luulelisele Värsi tänavale, kus ootas Sigrit. Seal selgus tõsiasi, et Endro jättis load oma autosse. Läksime tagasi Tehnikasse ja see probleem sai lahendatud. Roolis istus Karu, kelle load aegusid eelmise aasta 30. augustil. Nii ei ole ilus, kuid vähemalt on ta korralik, sest ei ole huvitatud politseiga suhtlemisest mõne nõmeda pisivea pärast. Tallinna külje all jooksis kits väga lähedalt üle tee. Tagumised jalad sai napilt enne Otu nina ära igatahes. Teised lasid silmad looja ja avasid need pikemaks alles Tartus, kus tangiti Otu paaki temale sobivat kütust.

Otepääl külastasime Veikko pesumaja (no kuskilt peab ju reisimiseks raha ka tulema) ja tema kodu. Endro pakkis oma asjad märksa mahukamasse kotti ümber ning ka Veikko saapad ja kirves said peale. Tegime kerge eine ja sõitsime edasi piirile.

Valgas meenus Karule, et alkohol jäi kaasa ostmata ja seega suunduti kohalikku supermarketisse, kus ootasid meid pool liitrit viina ja kaks pooleliitrist Stroh 60-t, mille kaelakeste ümber olid oranžid Strohi mütsid. Võtsime need ja viisime seltsiks Endro poolt varem soetatud 0,7-liitrisele Jägermaisterile. Endro pani ühe Strohi-mütsi endale pähe.

Piiripunkt, kustkaudu Lätti tahtsime minna, ei olnud see suurim ja seetõttu pidime järjekorras kolmandatena päris kaua vaatama, kuidas Läti prouast piirivalvur dokumendid enda kätte võttis, väljapeetult putkasse jalutas ja mõne aja möödudes sealt samas tempos tagasi tuli. Päeva jooksul käib ta meie arvates üle kümne kilomeetri. Lõpuks jõudis järg ikkagi ka meieni. Proua vaatas Otu tehnilisse passi ja avastas, et märtsis pidi see aus masin ülevaatusel käima. Palus meid kõrvale ja jalutas mõõduka tempoga putkasse. Meie ootasime naerulsui ja Karu läks ning küsis eesti piirivalvurilt, et mis nüüd saab ja kus Valgas ülevaatust teha. Piirilukk tahtis teada, et kas dokumendid on juba lätakate käes. Karu jaatava vastuse peale ütles mees, et siis läheb veidike aega ja ta jõuab kõigest veel rääkida. Mida see tähendas? Seda, et nüüd kutsutakse politsei ja meile (Veikkole) tehakse trahvi ja siis lähme ülevaatusele. Ja alles siis Lätti.

Proua tõi meile paberid tagasi ja viis mingid meile tundmatud paberid Eesti piirivalvuritele. Meie naasesime eikellegimaalt Eestisse ning jäime politseid ootama. Veidi aja pärast nad tulidki. Enne jõudis piirivalvur Veikko käest mõned küsimused küsida, olles maailma kõige kuulsama Otepää näitleja lähedusest silmnähtavalt elevil. Veikko ei pannud seda pahaks. Politsei saabus peagi ja tegi Veikkole trahvi. 180 krooni. Vähem lihtsalt ei saanud.

Siis läksime ülevaatust tegema. Sealgi oli väike saba, milles seismise ajal küsis Sigrit Karu käest, kas reisikindlustus ikka sai tehtud. Loomulikult ei saanud. Eile oli ju kiire. Meie kord jõudis kätte ja ülevaataja hakkas optimistlikult ning tempokalt igasuguseid asju ja numbreid ette laduma, mis pidid Otu tervislikku seisundit iseloomustama. Kõigest ei saanud ka Veikko aru ja ronis spetsialistiga koos kanalisse.  Ülevaatust ei pea Veikko igatahes 2008 aasta märtsini tegema.

IF kindlustuse Valga harukontoris töötaval toredal naisterahval oli nohu. Ja ta häbenes seda veidike. Endrol on reisikindlustus olemas, seega tuli neid teha vaid kolm. Saime hakkama ning põrutasime lõpuks ometi piirile. Kell hakkas kolm saama. Seitse tundi ikka kaotasime. Aga naersime siiski, sest ME OLEME JU PUHKUSEL!!! Ma usun, et te saate aru, mida tundsime. Kui ei, siis proovige ka kunagi puhata.

Asjaajamiste lõppedes tuli uni. See on täiesti normaalne nähtus ja ega me ei pööranudki sellele erilist tähelepanu. Sigrit jäi magama. Ja Karu jäi magama. Endro jäi seltskonna mõttes ka. Kõik täiesti loogiline peale öist sahmerdamist. Kuid siis suigatas ka roolis olev Veikko ja auto kaldus vastassuunda. Kui ta silmad taas avas, nägi ta vastutuleva auto juhi suuri mõistmatuid ning hirmunud silmi ja seda, kuidas too kainelt reageerides meist paremalt poolt möödus. Veikko vaatas ilusti peeglitesse ja tõi Otu õigesse ritta tagasi. Kõik olid korraga üleval ja tasapisi saadi aru, mis toimunud oli. Otsustasime pausi teha ja süüa ning varsti istusimegi termomattidel tee ääres kasvavate mändide all. Leppisime kokku, et kui keegi roolis väga ära väsib, siis hüüab ta valjul häälel „Halleluuja!” ja keegi teine asendab teda. Ning siis veel selle, et hakkame tähistama 18. maid taassünni päevana.

Lätist saime paari väikese ringikesega läbi ja Leedu piiril ei kordunud varasemad viperused. Ka EST-märgi olime Järve Statoilist targu kaasa rabanud. Peatusime vaid söömiseks ja tankimiseks ning olimegi kiiremini, kui arvasime, Poolas.

Poolast läbisõidul on kõige nõmedam koht loomulikult Varssavi. Kui korra mahapöördest mööda paned, siis on ikka tükk aega jahmerdamist. Lootus oli, et suudame seda seekord vältida ja jõuda panide pealinna enne hommikuse hullumaja algust, mil rea vahetamine viimasel hetkel või aeglasemalt sõitmine kõne allagi ei tule.

19. MAI, reede

Varssavist saimegi hästi läbi ja sellele järgnes pingelangus ning pingelangusest uneni on vaid väga väike samm. Ühel hetkel oli taas ainukeseks ülevalolijaks roolis olev Veikko ja temalgi tuli kätte aeg hüüda Halleluuja! Teised aga olid võimetud adekvaatselt rooli istuma ning nii me jäimegi suvalises bentsukas seisma ja magasime autos kolm tundi. Mõistlik otsus. Ohutu.

Tõustes ei olnud enam laastava unega probleeme ja kilomeetrid kilomeetrite järel jäid kiiresti selja taha. Endrol oli ärgates peas Strohi-mütsike.

Veidi enne Tšehhi piiri avastasime logistiku arvuti kaardil vea. Snežka oli selle järgi täiesti vales kohas. Saime küll kiiresti aru, kuhu tegelikult suund võtta tuleb, kuid pidime leppima faktiga, et teeme umbes 500 kilomeetrise ringi. Ei tea, mida arvuti mõtles. Muutsime suunda ja valisime võimalikult otsema tee Snežka jalamini ja sisenesime Tšehhi Vabariigi territooriumile.

Maastik muutus huvitavamaks ja mäed meie ümber kõrgemaks. Keerulist midagi ei olnud ja rõõmu tegi ka fakt, et Budejovitšes sai kohalikus supermarketis peatus tehtud ning lisaks jogurtile ja õuntele ka kast õlut ostetud. Sellest hetkest alates leidis aktiivset kasutust Veikko väike külmik-kott, mis mahutas kuus õlut.

Mäest umbes viiekümne kilomeetri kaugusel hakkasid viidad Snežka poole suunama ja mis meil saigi selle vastu olla. Valgust ka jagus ning ühel kaunil hetkel olime kohas, kus tee parkimisplatsidega lõppes.

Küsisime kohalikult parkimiskontrolörilt infi ja tegime sealsamas parkimisplatsis väikese eine. Seejärel otsustasime ilma suuremate kottideta jalutada rada mööda ülespoole, et leida võimalik telkimisplats. Tunne oli hea. Sai jälle mägede vahel kõndida.

Hooaeg ei olnud meie õnneks veel alanud ja ainult seetõttu seisid rajalt veidi kõrval asuvad turistide majutamiseks mõeldud majad tühjana ja need olid ümbruskonnas ka ainsad kohad, kus leidus paar lamedat platsikest, millele meie telk nimega Lafuma ära mahub. Koputasime igaks juhuks mõlema maja uksele ja saime vastuseks sellise vaikuse, mida kohtab vaid teistest inimestest veidi eemal. Selge siis. Alla tagasi, varustus kaasa ja uuesti majade juurde.

Võtsime kaasa täna õhtuse ning terve järgmise päeva toidu, pealambid, telgi, priimuse, gaasi, suured- ja tipukotid ning kõik muud pooleteiseks päevaks vajalikud tarvikud ja suundusime kahes grupis üles tagasi. Esimeses grupis Sigrit ja Veikko koos telgiga ja teises Endro ja Karu õllega. Arukus ennekõike.

Tegime käepärastest vahenditest üleval lõkke ja puhusime juttu. Olime Veikko käel paikneva targa aparaadi hinnangul 800 meetri kõrgusel, mis tähendas homseks veel sama palju tõusmist. See ei hirmuta. Lisaks suhteliselt madalale kõrgusele on Kesk-Euroopa riikide kõrgeimad tipud ka üsna populaarsed, mistõttu on raskemates kohtades abistavad ketid, trossid, redelid ja raudpulgad.

Uinusime sel matkal esimest korda telgis. Järjestus paremalt vasakule Karu, Endro, Sigrit, Veikko. Matka mõnusam osa algas alles nüüd.

20. MAI, laupäev

Toimkond (Veikko ja Karu) tõusis kell kuus. Lõke üles ja vesi keema. Supi valmimise hetkel äratasime teisedki ja sõime üheskoos. Hommikusöögile järgnes Lacto Sevenite ja polüvitamiinide manustamine suu kaudu. Oranžis mütsikeses Endro (seesama, kes tahtis matkale 35-liitrise kotiga tulla) võttis lisaks veel mingisugust medikamenti, mis tema seljale head teeb ja Sigrit polüvitamiini ei tahtnud.

Telgi jätsime püsti ning sinna sisse suured kotid ja muu ebavajaliku, mida mäetippu vedada ei tasu. Väikesed kotid koos toidu ja soojemate riietega võtsime kaasa ja läksime.

Tõus oli jätkuvalt lauge ja rada lai. Jälgisime kõrguse muutumist ning kuna Sigriti kõrgeim tipp siiani ja samas kõrgeim punkt üldse on Soomes asuv Saana (1029m), siis tahtsime ära märkida tema ja Endro uue rekordkõrguse. 1030 meetri peal seda ka tegime. No eks mehed vahepeal lihtsalt otsisid võimalust Sigritit emmata. Kõik kolm. Kõrgusrekordite tähistamine oli võrreldes mõne teisega päris hea ettekääne.

Rada viis ühe mägimaja juurde, enne mida nägime kitse. Lonkis seal niisama. Tegime pilte ja siis ta läks eemale. Piltidel kitse ära ei tunne.

Maja juures vaatasime veidi aega kohalikku koera ning liikusime siis ülespoole. Täiesti nõme oli see, et rajast sai vahepeal asfalttee. Tõeliselt inspireeriv on mägedes mööda asfalti tammuda. Tee oli mõeldud rippraudtee vahejaama varustamiseks ja pärast sellest möödumist jätkus normaalsem rada, kuigi harjumatult lai ja peene kruusaga kaetud. Ja nagu sellest oleks veel vähe, hakkasid ühel kaunil hetkel pihta astmed. Sellised suured ja kividest äärte ning kruusast ja kividest sisuga. Vahelduse mõttes sai vahepeal ka lumel liikuda, sest paarikümne meetri ulatuses oli rada veel lume all.

Ilm läks tuulisemaks ja pilvi liikus meie kohal, meie ümber ja meie all. Õnneks näitas ennast ka päike ja silm puhkas kruusast raja kõrval kasvavatel madalatel okaspõõsastel.

Tipp saabus imelikult kiiresti ja üllatas meid sellega, et seal otsas seisid kolm hoonet: üks väike maja, üks ümar hoone ristiga katusel ja pisut ulmeline mitmekordne tehnikaga koormatud moodustis, kus sees paiknesid restoran, pood jne. Ühest kohast leidsime lumelaigu ja tegime Snežka nimele väärilise grupipildi. Siis tõmbusime tipuplatoo ühele küljele tuulevarju ja võtsime kerge eine. Vaade avanes Poola poole, sest nagu väga paljud tipud maailmas, asub ka Snežka kahe riigi (Tšehhi ja Poola) piiril. Meid tervitas kanalisatsioonikaevude aroom ja väikesed piiripostid, mille ümber sai tantsu vihtuda. Vaade siiski erutas meeli ja andis indu järgmiste tippude jaoks, sest asi saab meie jaoks ainult ilusamaks minna.

Ühel hoonetest oli silt, mis andis teada, et Snežka täpne kõrgus on 1602 m ja kaks cm. Selge, arvestame sellega. Nii kõrgele kauaks jääda ei julgenud ja lahkusime. Teel hakkasid teisedki tippurühkijad vastu tulema. Alguses sellised suhteliselt normaalsed, kuid mida allapoole jõudsime, seda rohkem tekkis rajale väikeseid lapsi ja pensionäre. Ja mis neil jalas olid? Igasugused saapad, kingad, tossud, plätud. Seljas jällegi seevastu suhteliselt ebapraktilised riided. Sealhulgas kleidid, seelikud, viigipüksid ja triiksärgid. Ju nad teadsid täpselt, kuhu lähevad. Meil tekkis igatahes soov kiiresti kaduda, sest selliste inimestega kohtume ka siledal maal.

Nurmenukud nii kõrgel veel õitsesid. Ühe neist kinkis Karu sellele naisele, kes meiega kaasas oli. See, noh….eeee…..Sigritile. Just – Sigritele. Sigrit naeratas.

Mägimajakese juurest läksime edasi kahes jaos – Veikko ja Karu ees ning Sigrit ja Endro teises jaos. Telgi juures saime kokku. Ja siis panime telgi kokku. Ning seejärel võtsime ennast kokku. Ja jäime kokku. Milline kokkusattumus.

Alla Otu juurde minnes käis korra peast läbi, et kas tasulisele alale jäetud Otu kojamehe vahel on trahvikviitung või ei. Ei olnud. Asjade kokkupanemise ajal käis meiega suhtlemas must tsau-tsau ja tema perenaine, kes küsis, kui kiiresti Snežka tippu jõuab. Veikko pakkus optimistlikult, et nelja tunniga. Ju nad siis keeravad tagasi.

Kuna järgmine sihtmärk oli meil Saksamaa Liitvabariigi kõrgeima tipu Zugspitze lähedal asuv suusakeskus Garmisch Partenkirchen, siis me kaua ei jokutanud, vaid siblisime asjad autosse ja sõitsime Saksamaa poole. Peatuse tegime vaid kaubanduskeskuses, millest sai jogurtit ja vett ja siis neid hästi magusaid saiu glasuuriga. Parkimisplatsil neid süües jagunes meie punt taas kaheks – ühed oleksid neid saiu veel söönud ja teised tahtsid oksendada.

Tee Saksamaale kulges läbi Austria ja pakkus palju kiirteid. Otu sõidab ka 180 km/h, kui vaja. Vahepeal oli. Hoidsime alguses Müncheni suunas ning siis juba Garmisch Partenkircheni poole. Kohale jõudsime siiski peale keskööd ja võtsime suuna rippraudtee alguspunkti. Idee poolest peaks seal parkimise eest ka maksma, kuid Endro ja Veikko otsustasid mitte ära oodata, kuni valvur putkast meie juurde loivab ja sõitsid edasi. Valisime ühe parkla nurga ja tegime kiire kerge õhtusöögi, mille üheks osaks Veikkole kujunes kilekotist jogurti söömine. Nimelt läks teel üks jogurtitops katki ja kogu väärtuslik sisu valgus kilekotti. Sealt sai selle lusikaga kätte.

Telgi püstitamise asemel jäime välja kuuskede alla magama. Kiled ja keebid alla ning põhku. Mõnus.

21. MAI, pühapäev

Tõusta lageda taeva all on mõnus. Naeratus ronib ise huultele. Laagri kokkupanek ja toidu valmistamine ei võtnud eriti aega ning peagi leidsime end infopunkti juurest. Sealne infotädi oli veidi murelik, kui kuulis, et me Zugspitze otsa tahame ronida. Hoiatas igatpidi ja teatas, et rada mööda ei ole sel aastal veel mitte keegi tippu läinud. Temalt saime teada, kus on raja algus ja sõitsime sinna.

Kaasa võtsime nelja päeva toidu, sest väike ettevaatus ka toidu osas pole kunagi liiast. Lootus oli siiski tagasi Otu juurde jõuda teisipäeva õhtuks. Jalutasime ilma kottideta raja alguspunktis oleva kaardini ja Veikko ning Sigrit talletasid selle oma mällu. Siis tagasi Otu juurde ja kuna oli vihma tibama hakanud, siis kaitsesime ennast ja varustust keepidega (välja arvatud Karu, kelle kott on üheksa aastat vana ja  imeb kogu vee ilusasti enda sisse, kuid ka see ei sunni teda endale keepi ostma) ja läksime rajale.

Alguses suhtlesime hobustega ja ka lammastega, kelledest viimased erinevad Eestimaa omadest peamiselt selle poolest, et nende kõrvad on suuremad ja väga konkreetselt maapinna poole suunatud.

Saksa majade ilust võiks laule kirjutada. Ja kirjutataksegi. Väikeste alpiaasade äärtes olid silmadele rõõmuks heinaküünid ning ühe sellise juures kohtusime kahe eesliga, kes meie tagasihoidlikku suhet nende loomade arukusse pea peale tõugata tahtsid. Nad nimelt seisid üksteise taga küüni väikesevõitu räästa all ja vaatasid mõistmatult meid, kes me vihma käes kõndisime.

Teeristidel ütlesid Veikko ja Sigrit kiiresti, kuhu tuleb pöörata, Endro sügas oranži mütsi alla peitunud rasuseid juukseid ja Karu ohkas, mõeldes tulevastele matkadele kus ta olude sunnil peab ise kaarti lugema.

Vastu tuli vähe inimesi, kuid mõned siiski. Sealhulgas jalgratturid. Raja laius seda lubas, sest kohati oli kruusane tee mõeldud ka autodele ja mõnes kohas koguni metsaveokitele. Üks jalgratastega vanapaar liikus meiega ühes suunas oma kodu poole.

Ilusa vaate eest hoolitsesid oru põhjas voolav jõgi, mis oli endale kohati tee rajanud läbi kitsaste kaljupragude ja loomulikult mõlemal pool aina kõrgemale tõusvad mäed. Lõbusa tuju eest aga kaks selli, kes tulid meile vastu mootorrattaga ja hõikasid rõõmsalt „Servus!”

Lõunapausi koha valisime ühe väiksema hüti juures. Sinna ilmus ka selle peremees koos koeraga. Vanuse poolest oleks ta võinud Arnold Rüüti klassivend olla, kuid tundus vitaalsem. Ja liikuvam. Tänu Veikko saksa keele oskusele saime teada, et homme pidada ilus ilm tulema ja et me oleme kaugemal ja kõrgemal, kui arvasime. Hea.

Edasi liikudes tuli aeg-ajalt ronida üle lumekeelte, mis rada mitmekümne meetri laiuselt ja mitme meetri paksuselt katsid. Nendesse raja laiuse lõhe sulatamiseks olid sakslased vedanud sadu meetreid tuletõrjevoolikuid, milledest ööpäev läbi lumele vett pritsiti. Huvitav moodus. Ja töötab.

Suurima hüti juures oli ka liikumist – üks mees valmistas kividest torni ja teine vaatas seda pealt. Nii nad meist sinna maha jäid.

Ilus kosk, lumekeeled, veidi järsem tõus ja meie ees avanes roheline lauge org. Sigrit jagas kohe ära, et see koht oleks suvepäevade pidamiseks ideaalne. Vesi on olemas, telkimiseruum ka ja samuti ala pealava ja mängude jaoks. Kolmest küljest piirasid platsi aga ilusad mäed. Jätsime õhku võimaluse tipust laskudes öö siin veeta.

Edasi minnes hargnes rada kaheks – üks pool rohkem lumel ja teine kivisel pinnal. Valisime kivisema, sest ei viitsinud kasse alla panema hakata. Läbisime ka kõige väsitavama osa rajast, mis koosnes kiviklibust ja nõudis edasiliikumiseks väga palju praktiliselt tühja rabelemist. Sigrit ja Veikko pidid vahepeal veidi kaljusel pinnal turnima. Lõpuks valisime üheskoos liikumiseks kõrval asuva lumekeele ja seda mööda sammudes jõudsime kaljunukikesele, kus avanes vaade Knorrhüttele. Suurem, kui me arvasime.

Maja juures asuvad terassid oleks telkimiseks sobinud küll. Kuid samas põles sees kutsuv tuluke ja laual lebasid pakitud kujul mõned võileivad. Uksed aga püsisid suletult. Siki pidas maha pika loengu sellest, kuidas talle üldse ei meeldi kaljudel turnida ja et seda peaks harjutama minema. Olime temaga nõus. Valmistusime õhtusöögiks ja kuivatasime parasjagu riideid, kui peauks korraga avanes ja sellel seisis hämmeldunud näoga veidi üle viiekümnene saksa härrasmees. Omanik. Nime suhtes ei tekkinud meil kahtlustki, mis see olla võiks – Hans loomulikult. Ta oli alles eile Austria poolt siia tulnud, et teha ettevalmistusi homme toimuvaks suuroperatsiooniks – helikopter viib eelmisest hooajast jäänud sodi minema. Sealhulgas tühjad õllevaadid. Meie siinviibimine üllatas teda vägagi, sest hooaeg pole ju veel käes. Samas küsimuse peale, et kas me võime tema terrassile telgi püsti panna, vastas ta, et maja allpoolses otsas on ruum, mis on avatud aastaringselt ja mõeldud tasuta kasutamiseks kõigile meiesugustele. Seal on narid ja ahi ning puud saab ka. Võtsime pakkumise vastu ja kolisime talvekorterisse.

Muidu imeline, kuid kahe põletuskambriga ahi ajas pidevalt sisse. Müttasime mattidega ja saime ajuti ruumi täiesti normi, kuid siis tuli uus pahvakas sisse ja nullis kogu eelneva vaeva. Nõme ahi.

Vahepeal käisime üleval majas, sest Hans kutsus meid väiksele šnapsule. Mis iganes see ka oli, hea maitse üle kurta ei saanud. Rääkisime maast ja ilmast ning loomulikult Knorrhüttest. Saime teada, et tegemist on selle regiooni vanima mägihütiga, mis tähistas möödunud aastal oma saja viiekümnendat juubelit. Rahvast mahub katuse alla tubadesse mitusada ja töötavad tema juures erinevad hooajatöölised. Ka välismaalt. Ja et tal on Austrias ka oma hütt. Hans kutsus meid hommikukohvile ning me võtsime kutse vastu.

Oma ruumis keerasime kiirelt magama, leppides eelnevalt kokku, et ei norska. Ja kui keegi norskama hakkab, siis tuleb vastu nari koputada. Ja pärast seda ei tohi enam edasi norsata. Olgu nii.

22. MAI, esmaspäev

Ärkamine kujunes kiiremaks, kui tavaliselt, sest Hans ju kutsus kohvile. Sättisime endid kiirelt valmis, sõime ja läksime üles peremehe manu.

Ja saimegi kohvi ning päris pikalt juttu ajada. Hans rääkis oma hütist ja teisest hütist ka, mis asub Austrias. Ja Saksamaast. Meie rääkisime talle Arnold Rüütlist. Hans naeris.

Peremehelt saime teada õige suuna edasiseks liikumiseks ning arvamuse, et me viimased 350 tõusumetrit peame siiski tõstukiga minema, sest seal võib veel liiga ohtlik olla.

Kasside jalga sundimise protseduur kujunes kõige pikemaks Endrol, sest tema kassid on mõeldud soonega saabastele, kuid jalas olid tal täiesti tavalised matkasaapad. Kuidagi siiski õnnestus. Bahhillid panime ka peale, sest edasiliikumine saab toimuma valdavalt lumel. Lubasime Hansule, et tuleme õhtupoolikul tagasi ja läksime.

Kaks päeva tagasi olid kaks selli korra Hansu maja juures käinud ja nende jälgi mööda oli hea suunda hoida, sest ka nemad liikusid rippraudtee ülemise jaama suunas. Vahepeal soojendas päike piisavalt, et ülakeha paljaks võtta ja siis puhus jäine tuul särgid selga tagasi. Endro tõmbas oranži mütsi sügavamalt silmile.

Ilm oli täpselt nii ilus, kui vana metsavaht eile lubas. Päike paistis valdava osa ajast ja lumi sädeles üsna pimestavalt. Karul ei olnud päikeseprille, muide.

Eemalt paistnud jaam tuli lähemale ja meie silmad eristasid suuri lumetraktoreid ja mitmekordseid hooneid. Ja nurga tagant terrassile välja astudes vaatas meid paarsada peamiselt Aasia turisti silmapaari. Mõjusime nende vaatenurgast vist veidi kontekstiväliselt, sest mäe tippu saab ju ka lihtsamalt. Majal asuv kiri andis teada, et asume täpselt 2600 meetri kõrgusel.

Hõivasime ühe laua, tegime kiire eine ning toitsime kohalikke linde rosinate ja pähklitega. Siis läksime terrassi teise serva ja vaatasime, kuidas tundub. Rada lume alt näha ei olnud, kuid loogiline tee oli täiesti olemas. Otsustasime siiski omal jõul üles minekut proovida, sest võimalus tagasi pöörata oli meil ju ka olemas.

Kassid alla ja tuld. Lumi on mais märg ja vajus kohati tugevasti läbi, mis meie tempot tugevalt aeglustas. Liikusime kaljude alumisi servi pidi. Ühe koha peal tundus, et kaljut mööda saab lõigata ja Endro ning Karu võtsid kassid alt ning läksid vaatama. Kalju muigas kavalalt ja tegi meestele selgeks, et ta oskab lihtsalt head muljet jätta. Tuli tagasi laskuda. Üleval pool olev Endro ei saanud kohe tulema, sest ei leidnud jalale piisavalt veenvaid toetuspunkte. Psühholoogiliselt raske hetk. Tekib selline tunne, et siia ma jäängi. Pärast väikest mõttepausi ja rahunemist sai ta vanema sugulase kergete näpunäidete toel siiski ilusti alla. Jätkasime lund pidi.

Raja lõpuosa kulges mööda harja. Enne sinna jõudmist sattusime vahepeal ka raja julgestuseks mõeldud trosside peale. Valdav osa neist kadus paari meetri pärast lume alla tagasi. Karu tegi ees jälgi, siis tuli Endro, siis Sigrit ning lõpus pidevalt pildistav Veikko.

Harjalt avanev vaade oli hunnitu. Hiljem üleval olles saime teada, et tänase ilmaga näeb ümbritsevat ilu 160 km raadiuses. Ilus, ilus. Harjal liikumist aeglustas tuul ja muidugi märg lumi. Kohati oli harjale veetud suur hulk jämedaid kaableid, mis arvatavasti üleval asuvat hütti elektri ja sidevärgiga varustasid.

Turnisime ja nautisime vaadet. Ronimise viimased sammud toimusid mööda treppe ja viisid meid betoneeritud ja plaaditud platoole, kus sagis ringi hulk turiste. Meie kõrval asuva maja ukse kohal olev silt andis teada, et tegemist on Münchner hausiga ja selle kõrgus on 2964 meetrit. Selline tipp niisiis. Õnnitlesime juba üksteist, kuid siis märkasime veidi eemal umbes viis meetrit kõrgemat kaljust tippu, mille otsas tavapäraselt rauast rist. Suur ja kollane. Selge, päris tipp on hoopis seal. Kuid tee, mis sinna viis, oli suletud tõkkega, millel kirjas neli sõna – GESPERRT, CLOSED, CHIUSO ja BARRE. Mõtlesime veidi ja siis sündis plaan – lähme ikkagi päris tippu, sest eks sai ju kaugelt tuldud ka ja nõme oleks öelda, et me turistidest kõrgemale ei jõudnudki ja see pagana päris tipp oli ikka ilus ja ahvatlev küll. Veel leppisime kokku, et kui keegi meid hüüab, siis me ei kuule, vaid läheme edasi. Tagajärjed tulevad (kui tulevad) ju pärast.

Enne tippu tuli maja külge mööda laskuda kümmekond meetrit allapoole, diagonaalis restorani akendest mööda, ületada lumine sadul, siis lühikest redelit mööda kolm meetrit tõusta ning sejärel tippu jalutada. Kõik said ühe kepi ja leppisime kokku, et jätame need redeli juurde, sest muidu need segavad edasist ronimist. Läksime. Kiiresti. Õnneks olid enamus inimesi platoolt lahkunud ja keegi kohalikest meid ei takistanud. Paari minuti pärast seisime juba risti emmates Saksamaa kõrgeimal tipul. Zugspitze. 2964 meetrit. Mõnus. Vaade 160 kilomeetri raadiuses imeline. Tegime hulga pilte ja kallistasime. Veikkol said üheaegselt digika kaart täis ja aku tühjaks. Õnneks sai ta mõlemad ära vahetada ja kaunis hetk jäi korralikult pildile.

Ka tagasi minnes ei seganud meid keegi ja nii me leidsime ennast varsti vagunite plaani silmitsemast, sest otsus oli laskuda vaguniga eelviimasesse rippraudteejaama ja sealt juba edasi omal jõul.

Ostsime viis EUR-i maksvad piletid ja sõitsime. Vagunisaatjaks osutus albaania mees, kellele maitses Snikers. Pildistasime oma tõusu lõpuosa jälgi ülevalt poolt vaates ja olime rõõmsad.

Jaamas sõime kiire lõuna ja tõttasime alla. Karu jäi viimaseks ja teda peatas jaamast välja astunud mees, kes hüüdis info, et Knorrhütte on alles kinni. Kuna meil olid väikesed seljakotid, siis tundus tema sekkumine igati kohane. Karu vastuse peale, et Hans tuli juba üleeile, tegi jaama töötaja imestunud näo ja soovis edu.

Knorrhütte poole laskudes tuli mõte laskuda kahes jaos, et väikeses ruumis pakkimise ajal mitte kaaslaste seljas elada. Veikko ja Karu jooksid ees ja Sigrit ning Endro tulid neile järele. Peatusi tehti minimaalselt.

Helikopter oligi käinud ja tünnid ning muu kola kadunud. Pakkisime asju ja Karu tõi oma kotist välja üllatuse – kaks õlut. Kihises hästi. Siis võtsime Hansuga pitsikese eesti viina ja ta kinkis meile oma hüti pildiga postkaardid. Südamlik ja tänulik lahkumine. Hans saatis meid terrassil istudes pilguga, kuni kaljunuki taha ära kadusime. Päris ilus pilt – halliseguste juustega mees istub lumiste tippude vahel oma maja ees täis õlletünnil ja vaatab järele noortele välismaalastele, kes talle esimestena Arnold Rüütlist rääkisid. Päike paistab juba üsna viltu, kuid pilvi praktiliselt ei ole.

Laskusime lund mööda, sest lahtise rusu peale minek ei tundunud sugugi ahvatlev. Ja Sigritile ei meeldi kaljudel ning kividel nii väga kui lumel. Ühe koha peal liikusime väheke ka kivisel ja mullasel pinnal kassidega, sest nende ära võtmine ja kohe jälle tagasi panemine tundus mõttetu ajakuluna.

Karu vajus vahepeal peaaegu läbi lumekeele, kuid sai kuidagi ennast laiali ajades pidama. Kui ta ennast kõrvale veeretas, jäi temast maha auk, mille põhi oli umbes 2,5 meetri sügavusel. Haiget oleks arvatavasti ikka saanud, kui just midagi hullemat poleks juhtunud.

Lumi lõppes, võtsime kassid jalast ning laskusime suvepäevade korraldamiseks mõeldud muruväljakule. Seal me tahtsimegi ööbida.

Lõkke jaoks materjali leidmisega polnud probleemi. Sigrit ja Veikko käisid pesemas ja Endro ning Karu tegid süüa. Sigrit ei tahtnud puhtaid jalgu mustade jalanõude sisse panna ning seetõttu said paljunäinud mäed uue pildi võrra rikkamaks – noor ilus naine villaste sokkidega, mille otsa on kinnitatud Rain Londi kassid. Mehed pidid Sikit käimisel toetama. Ei saa öelda, et nad ei naernud.

Mehed võtsid salaja viina, kui provva ei näinud. Päris hea päev vajas tähistamist. Siki pesi veel pesu ja toimus ka suurem riiete kuivatamine.

23. MAI, teisipäev

Hommikul sadas taevast midagi. Välja kuivama jäetud vähesed asjad tervitasid meid nukra tilkumisega. Söök aga sai hea.

Ümbrus avaldas endiselt muljet ja seda mitte ainult vähem kogenud matGazellidele. Aga nagu meil kombeks – kauaks molutama ei jäänud ja võtsime suuna alla Otu poole.

Voolikutest pritsis endiselt vesi lumekeeltele, mootorratas oli kadunud ja lammaste kõrvad vaatasid endiselt kõvasti allapoole. Grupipilte tegime rohkem ja minek tundus kergem. Veidi kummitas peas vaid see, et Grossglockner on 850 meetrit kõrgem ja sellevõrra kindlasti ka lumisem, kui Zugspitze. Vaatama tuleb ikkagi minna, see on selge.

Teel lõbustasime ennast sellega, et lõime teleskoopkepiga vastu märgi puuoksi, kui sõber parasjagu oksa alt läbi läks. Ihihii ja ahahaa.

Otu ootas meid tema kohta väga rahulikult. Silitasime ta kauneid küljeplekke ja voolujoonelist tagaakent ning lõime oma laagri ümber auto laiali. Tuul lubas kuivatamise enda peale võtta ja meie tegelesime taas pakkimise ja söömisega. Otus peitus ka hindamatu väärtusega tšehhi õlut.

Kaardilugejad avastasid, et Saksamaalt kõrgeima tipu juurest Austria kõrgeima tipuni saab kõige paremini läbi Itaalia lõigates. Nii tegimegi. Itaalia piirivalvur palus meid kõrvale ja küsis, et kuhu me läheme. Äsja ärganud Karu vastas, et Grossglockneri otsa. Piirivalvur kordas oma küsimust, Karu oma vastust. Siis teatas itaallane, et me üritame praegu siseneda hoopis Itaaliasse. Karu jäi vait ja Veikko näitas piirilukule kaardilt meie head plaani lõigata. Siis lõppes jutt meie võiduga ja sõitsime edasi. Itaalias peatusime vaid korra läbitöödeldud õlle loodusesse uuele ringile suunamiseks. Ühe kiirteelt allapöörde magasime maha ja pidime päris pikalt suure teega paralleelselt tagasi liikuma. Lõpuks saime õigele teeotsale siiski pihta ja hakkasime jõudsalt Austriale lähenema.

Vaja oli enne kella ….-t jõuda Grossglockner Hochalpenstrasset pidi rahvuspargi tasulisele territooriumile. Piiril tekkis viivitus, sest Austria piirivalvur palus meid kõrvale ning päris kaua tuli oodata, enne kui dokumendid ilma kommentaarideta meile tagasi toodi.

Kassasse jõudsime 15 minutit enne selle sulgemist. Tädi muigas ja võttis raha ilusasti vastu. Sõitsime paarkümmend kilomeetrit edasi ja siis seisis teel tõkkepuu ja kõrval asuv silt andis teada, et suure laviiniohu tõttu on tee suletud. Kurat.

Kõrval asuvad majad olid kinni ja ainuke avatud hoone juhtus olema väike muuseum, mis näitas kohalikke linde ja loomi.

Ülevalt tuli üks mäeteenistuse masin ja saime teada, et hommikul tehakse tee lahti, kuid ilm on homme paha ja laviine on palju. Tänasime ja läksime ööbimispaika otsima. Leidsime selle teeehitajate platsilt. Tuul puhus väga tugevasti. Lõket tuli lauajuppidega ühest küljest katta, sest muidu oleksime vee keematõusmist ootama jäänudki.

Homne plaan on ikkagi rada mööda tipu suunas minna. Telki pugemise ajal paistis eemalt puu alt kellegi selg ja selja kohal midagi oranži…

24. MAI, kolmapäev

Telk laperdas päris tugevasti, kui hommikune toimkond (Veikko ja Karu) end maast lahti kangutas. Pimeduses pealampide valgusel tuli kõigepealt kokku korjata need asjad, mis tuul laiali oli pildunud. Lauajupid näiteks. Ja siis süüa tegema.

Kui kõik juba söömas olid, siis hakkas rahet sadama. Panime pead kokku ning otsustasime Grossglockneri peale turvalisuse mõttes seekord mitte turnida. Karu pakkus alternatiivina välja Poola kõrgeima tipu Rysy (2499 m), mis peaks vaatamata lumele üsna ronitav olema. Teised jäid nõusse ja pakkisime end kokku. Tee oli juba avatud ja tahtsime Mäge vähemalt vaadata. Sellest johtuvalt sõitsime üles parkimisplatsile, millelt tavaliselt avaneb suurepärane vaade Grossglocknerile. Kuid mitte täna. Pilved ja lumesadu varjasid lisaks kõrgeimale tipule ka ülejäänud aheliku ning mis sa sellest udust ikka vahid. Sõitsime hoopis Poola poole. Sigriti kõht keeldus omanikuga normaalsesse dialoogi astumast.

Tee viis meid kuni kõrguseni 2500 meetrit ning peatusime päris mitu korda selleks, et pildistada lumist teed, valle teepervel või mägesid. Suvekummidega lumisel mägiteel ei ole lõbus. Aknast paistis, kuidas kohalikud mehed rehvide ümber kette tõmbasid…

Alla jõudsime ühes tükis ja tegime peatuse, et pidurid tossamise lõpetaksid. Lõunasöögi ajal avastasid Endro ja Veikko uue mängu, mille mängimiseks on vaja ühte termomatti, umbes 40 pähklit ja kahte inimest. Pähkleid tuleb loopida termomati sektorisse, mis on eelnevalt kokku lepitud. Siinkohal ma lõpetan selle mängu reeglite kirjeldamise, sest loodan südamest, et keegi seda kunagi uuesti mängima ei hakka. Veikko võitis, muide. Kui lõuna söödud, pakkisime end kokku ja sõitsime edasi. Alguses ei saanud aru, miks mööduvad autod meile mingeid imelikke žeste teevad ja mõned ka katusele koputavad. Siis tuli taipamise valus hetk – luuk on lahti. Peatusime ja inventuur ütles, et kaks matti on puudu. Kurat. Tagasi läksime nii, et Sigrit ja Veikko tagurdasid ohutulede plinkides ja Endro ning Karu tulid jalgsi, vaadates teeperve teisel pool piirdeid. Paar kilomeetrit tuli minna, enne kui mõlemad madratsid jälle suusaboksis lebasid ja boks suletud oli. Vedas jälle.

Karu on Rysy otsas korra käinud ja mäletas, et seal lähedal oli keskus nimega Zakopane. Kaart andis teada, et on jah ning soovitas meil otsemat teed Slovakkiasse sõita, sest sealtkaudu saab lõigata. Olgu. Panime India filmimuusikaga CD peale ja andsime tuld.

Slovakkia naispiirivalvur üllatas meid sellega, et hääldas väga hästi meie nimesid. Päris eestipäraselt kõlasid üle pika aja.

Päikese loojumine kujunes Slovakkias ilusamaks, kui oodanud olime. Jäime kohe seisma ja vaatasime seda Bollywoodi helide saatel. Palju punast madalate mägede kohal. Ilus, mis seal ikka salata.

Zakopanes otsisime mõnda viita, mis meile teed Rysy juurde näitaks, kuid seda ei olnud. Sõitsime keskusesse ja Karu asus vestlusesse kolme kohaliku noorega, kes andsid juhiseid. Endro võttis korra oranži mütsi peast, lükkas käega aeglaselt läbi juuste ning pani seejärel mütsi pähe tagasi.

Sõitsime ülespoole ja pimedus laskus meie peale.

Sinna kohta, kuhu auto tuleb jätta olid poolakad ehitanud ilmatu suure parkla. Arutlesime omavahel, et nähtavasti ei ole nad oma endisaegsest suurushullustusest veel üle saanud ja panime siis telgi sellele samale platsile Otu kõrvale üles. Homme ootab meid Poolamaa lagi.

25. MAI, neljapäev

Tõusime enne kuute, hämaras. Parkimisplats oli täiesti tühi. Ilm aga kippus ilusaks kujunema ja Tatra mäed ümberringi tundusid täitsa mägede moodi.

Tõusu esimene osa on suhteliselt tüütu, sest tuleb minna mööda asfalti kümmekond kilomeetrit ja ainus vaheldus on mõned otselõikamised läbi metsa. Autod seal ei sõida, küll aga veavad hoburakendid turiste üles keskusesse nimega Morskie Oko, mis poola keelest eesti keelde ümberpanduna tähendab Tumedad Silmad. Nimi tuleneb sellest, et keskus asub ühe ümara järve kaldal ja teine samalaadne ja sama suur ümar järv asub alumisest umbes 300 meetrit kõrgemal. Ülevalt Rysy tipust vaadatuna aga kõrguste vahet ei taju ja nii tunduvadki järved ülaltvaates tumeda silmapaarina.

Asfaltil kõndimise vahepalaks tegime ühel sillal tõusva päikese abil ilusa pildi, millele jäädvustusid meie erinevates poosides varjud kaljuseinal. Muidu rühkisime isukalt aina ülespoole. Kui sinnakanti satute, siis teadke, et viitadel märgitud tunnid ja minutid sihtkohta jõudmiseni on arvestatud inimese järgi, kes käib mägedes korra kolme aasta jooksul ühel pühapäeval. Tegelikult läheb kiiremini.

Morskie Okos ei olnud mingit liikumist märgata. Alles siis, kui edasi läksime, väljusid hotellist kaks meest ja suundusid samuti kuhugi mäkke. Platsil hotelli kõrval oli lähimate tippude plaan ja selle pealt saime teada, et Rysy on siit alt täiesti nähtav. Tore. Vaatasime läbipaistva veega järve ning liikusime seejärel kallast mööda selle teise külge, kust läks rada üles kõrgema järve suunas. Viidalt saime teada, et tippu jõuab nelja tunni ja viieteistkümne minutiga. Näis.

Ülemine järv üllatas sellega, et oli veel kahe kolmandiku ulatuses jääga kaetud. Ja pilk ülespoole andis mõista, et ülejäänud osa ronimisest veedame lumel. Hommikul asju kotti ladudes oli siin varem käinud Karu arvanud, et kasse me täna küll ei vaja ja seega ei võtnud keegi neid kaasa. Bahhillid olid kõigil peale Endro ja nüüd pandi need jalgade ümber. Ja siis lumele.

Päris ilus väike juga jäi meist paremale. Ja lume, jää ning vee koostöö veepiiri läheduses oli samuti kaunis ja hea silmale vaadata. Lumi ei olnud kõva ja seetõttu kasside puudumine esialgu ei häirinud. Tegelikult andis nende puudumine rohkem tunda vaid paarisaja meetri jooksul, kus lumi oli jäiselt kõva ja ees jälgi sisse taguv Karu pidi päris mitmeid kordi jalaga virutama, et kuidagi astutav jälg moodustada.

Pikalt liikusime ühte lumekeelt mööda ja lahkusime sealt alles siis, kui nägime endast vasakul raja julgestamiseks pandud raudkette. Siis ronisime edasi juba vaheldumisi lumel ja kividel. Nagu Saksamaalgi kadusid ketid ka siin vahepeal paksu lume alla.

Sigriti kõht ei olnud ikka veel päris korras ja ühel nukral hetkel otsustas ta otsa ringi keerata ja tagasi minna, lubades mehi allpool oodata. Endro bahhillideta jalad said lume käest pidevalt kriimustada ja aeglustasid tema tempot. Sellega seoses kõndis jälgi raiuv Karu Endrol ja Veikkol veidi eest ära.

Enne tippu tuli ületada üks sadul, millelt avanes allapoole päris ilus vaade. See oli üks väheseid kohti, kus enne oma elu keti kätte usaldamist veenduti, kas kett ka korralikult kalju küljes püsib. Püsis.

Rysy tipp asub Poola ja Slovakkia piiril ja seetõttu on tipu vahetus läheduses päris palju mõistmatus keeles silte, mis midagi teada annavad. Läksime neist mööda ja seal see kõrgeim punkt oligi. Tipu otsas asub metallist kolmjalg, mille otstarvet päris ei taipagi. Igatahes siis, kui Veikko ja Endro üles jõudsid, istus Karu selle otsas, tegi suitsu ja rääkis mobiiliga. Hääletoonist võis aru saada, et noorema naisterahvaga.

Õnnitlused, kallistused jne. Tegelikult on Rysyl kaks tippu (hiljem saime teada, et teine asub puhtalt Slovakkias ja on kaks meetrit Poola Rysy`st kõrgem ehk 2501 slovakkia meetrikest) ja silmaga hinnates ei saagi täpselt aru, kumb neist kõrgem on. Käisime mõlema otsas ja kuna Karu mäletas kaljunukki, mille peal ta aastal 1995 oli pildile jäänud, siis tegi Veikko temast pildi pealkirjaga „Rysy 11 aastat hiljem”. Ilm ja muidugi ka vaade olid kaunid, kuid Slovakkia poolelt liikusid meie suunas pilved, mis lubasid tipu peagi enda sisse peita. Klõpsutasime kiiresti veel ümbrust ja otsustasime alla vaatama minna, mis Sigritil uudist.

Laskuda oli mõnus ja see toimus kiiresti. Korra tehti paus kahe poolaka juures, kes ülespoole rühkisid. Üks neist kurtis suitsetaja kopsude vähese jõudluse üle. Üks meie grupi suitsumees vaatas teda mõistmatu pilguga.

Edasi praktiliselt joosti, sest mõnus oli ju. Karu sai kurva kõne oma kursavennalt Vridolinilt, kelle isa oli äsja lahkunud. Kuna surm on paraku asi, mis muudab inimesed mõtlikuks, siis kaotas Karu ka osa oma keskendumisest ja väänas kiirel laskumisel põlve juurest oma vasakut jalga. Edasi sai ta siiski omal jõul, kuid kasutas vahepeal võimalust tagumiku peal allapoole liuelda.

Sigrit ootas meid ülemise järve lähedal ühe suurema kivi otsas. Veikko jõudis temani esimesena, siis liugles kohale märja tagumikuga Karu ja seejärel tormas kivi suunas midagi oranži. See oli Endro, kes positiivse laengu ajel sooritas kivi otsast hüppe lumme. Edukalt.

Kivi otsast hakkas silma see, et ülemise järve kaldale oli kogunenud päris palju rahvast. Meile tulid vastu mõned purjus noorukid ja lumelt tagasi kividele jõudes askeldas seal umbes 70 inimest. Peaasjalikult kooliõpilased ja õpetajad. Alumise järve suunas vaadates tundus sealne kallas hommikuga võrreldes väga kirju olevat. Laskusime kümnetest vastutulijatest mööda hotellini ja leidsime sealt eest tõelise laulupeomeeleolu. Sadu lapsi ja täiskasvanuid askeldas ringi kohas, kus hommikul valitses tühjus. Meid vaadati umbes sama üllatunult, kui meie neid. Kuna aga rahvamassid ei ole kindlasti see, mida me mägedest otsime, siis kiirustasime alla Otu suunas. Veikko ja Karu ees, Sigrit ja Endro nende taga. Ja siis kümned grupid lapsi. Ja hobuveokid.

Iseenesest on muidugi lahe, et Poolas õpetajad julgelt koos lastega loodusesse lähevad. Ma ei usu, et Eestis selline asi reaalne oleks. Ikkagi mitmeid tunde sammumist ja väga vahelduv ilm. Kiiduväärt.

Kolossaalne parkimisplats ei ole sugugi poolakate liialdus, sest vabu kohti praktiliselt ei olnud. Mitukümmend bussi ja hulgi autosid. Otu kojamehe vahel oli sedel, millel kirjas parkimise algus. Andsime selle kontrolörile ja tasusime arve. Seejärel võtsime suuna Leedule, sest ühise otsuse toel võtab meie nelik sellel matkal veel kaks tippu – Leedu kõrgeima Juozapinesi (294 m) ja Läti kõrgeima Gaizinkalnsi (311 m).

Algasid Poola teed ja muidugi jõudsime me öösel veel ka unelmate liiklussõlme – Varssavisse.

Ma ei taha rohkem autoga sõitmisest ja parkimisplatsidel einestamisest kirjutada. Tulgu järgmine päev.

26. MAI, reede

Varssavist sõitsime läbi, ületasime Leedu piiri ja varahommikul väsisime sedavõrd, et pidasime targemaks auto peatada ja veidi magada. Tegime seda tee ääres suvalises puudesalus. Telgi sees.

Hommikul käis Veikko naabrite juurest vett küsimas ja tema elu võnkles suhteliselt vana nööri otsas, sest seal oli hulgi veidi näljaseid koeri, kelle jaoks Veikko tundus täiesti üle keskmise lõunasöögina. Vett siiski saime.

Toimkonnas olid Sigrit ja Veikko, mistõttu sugulased said esmakordselt telgis kahekesi aega surnuks magada. Ja naudiskleda.

Viimane selle matka priimusel tehtud söök suunati makku ja võeti kurss Vilniusele, sest Leedu kõrgeim tipp asub pealinnast vaid umbes 30 kilomeetrit kagus.

Peatuste ajal nautis 75% meie grupist seda, kuidas Karu autost välja ronis. Seda sai päris kaua vaadelda, sest vasaku jala painutamisega oli märgatavaid probleeme vaatamata elastsele sidemele, mille Endro Karu valdusesse oli andnud.

Kohale igatahes jõudsime. Kuna Juozapinesi küngas on pealt vägagi lame, siis tuli tipupilte teha umbes kolm, sest me ei saanud päris täpselt aru, kas kõrgeimat punkti tähistas see rist, see väike kivihunnik või see suur kivi. Niisiis Juozapinesi. Leedu kõrgeim (294m). Vaffa. (Märkus – hilisemate mõõtmiste tulemusena on Leedus kaks tippu Juozapinest kõrgemad. Lugege Euroopa riikide kõrgeimate tippude loetelust)

Sigrit juhib autot nagu jumala normaalne mees, muide.

Kiirustasime edasi Läti poole, sest tahtsime õhtuks veel Eestisse jõuda.

Kirkaim hetk Leedust oli vast see, kui ühes suvalises bentsukas rippus seintel fotonäitus Märtinist ja Parkist. Ilus, leedukad.

Läti piir ja risti läbi riigi, sest Gaizinkalns asub suhteliselt Eesti piiri lähedal.

Parkimisplatsil ootas meid läti kass (latvias kassis). Sõbralik, nurruv, hoolitsetud karvkattega. Ei jäänud ta meist sammugi maha ja seda mitte seetõttu, et lähedal oleks olnud mõni läti lambakoer (latvias lambas penis), vaid puhtast austusest Eesti (Igaunija) vastu. Tuli tipuni välja.

Gaizinkalnsi külje peal võis näha tõstukeid ja trampliine, mis viitas ilmselgelt sellele, et talvel käib siin päris kõva sagimine. Tipus aga on punastest tellistest vaatetorn, mis arvatavasti kümne aasta pärast kokku kukub, sest sellel ei ole katust ning seega teevad vesi ja külm temaga seda, mida tahavad. Lätakad ongi torni sissepääsud kinni ladunud, kuid ühte kohta olid abivalmis käed augu tagunud. Veidi ronimist ja sisenesime sealtkaudu. Edasi saab mööda treppe ja neid ei ole vähe. Aknaklaasid puuduvad ja kõige toredam koht on veel ees – torni katus, millel ei ole mingeid piirdeid. Väga ei tahtnud äärele minna. Ja seal me siis seisime – Läti kõrgeim Gaizinkalns (311 m). Sigrit, Veikko ja Endro esimest korda, Karu teist. Tema esimene oli aastal 1997.

Veikko käis kunagi Kuubas ja tõi sealt kaasa sigareid. Viimase neist tõmbasime nüüd üheskoos ära. Imeline tunne. Ka oranži mütsiga poiss tegi paar mahvi.

Kuna Karu tahab homme Pärnusse matustele minna, siis kiirustasime kodumaa poole. Plaan ööbimiseks oli Sigriti isa juures. Me ei kujutanud ette, et sinna kohale jõudmine nii kaua aega võtab. Nimelt napib teeviitasid ja siis neid teeviitasid on ka vähe. Samuti on mõni risttee ilma teeviitadeta. Ühes linnakeses jäi meie kõrvale seisma must maastur X5. Seletas lahkelt, et peame nüüd tema järel sõitma ja siis muudkui otse edasi, kuni 12 km pärast vasakule keerame. Tänasime ja sõitsime, kuid vasakule keeramise magasime maha. Jälle tagasi. Lõpuks öisel tunnil väikesesse piiripunkti jõudes olime üsna väsinud ja ei suutnudki oma rõõme piirivalvuriga jagada.

Kuid – ka Eestis on suve alguses teeehitused käima lükatud ning seetõttu tegime ka kodumaal ühe väiksemat sorti ringi. Tüütu. Tüüüüütu.

Sigriti isa juures ootas meid aga saun ja süüa sai teha pliidi peal. Pesime mõnuga ja võtsime leili ning õlutit. Sigrit võttis patsid lahti ja demos oma lokke. Veidi hirmutav oli.

Uni tuli teisel korrusel. Osadel (Veikko) voodis, teistel matil ja magamiskotis.

27. MAI, laupäev

Liiga vara tõusime. Arvake ära, mis Endrol ärgates peas oli? Õige!

Ma ei hakka keerutama – sõitsime Tallinnasse ja siis algas kallistuste katkematu jada. Kõigepealt jätsime Sigriti Nõmmele, seejärel Karu ja toidu Kaarli puiesteele, siis Endro Tehnika tänava parklasse ja Veikko jäigi üksi. Kuid ta on sellega harjunud.

Matk sai läbi. Viie riigi kõrgeimad tipud jällegi MatGazellide kontol juures. Seda tempot peaks hoidma, kui on soov kõikide maailma riikide kõrgeimatele tippudele jõuda, sest ka praegu tekib pidevalt uusi riike juurde, kuigi suuremate impeeriumite lagunemised peaksid siiski möödas olema.

Otu on meid nüüdseks saatnud Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Tšehhis, Austrias, Itaalias, Sloveenias, Soomes, Rootsis, Norras, Saksamaal ja Slovakkias. 13 riiki niisiis ja 10 neist on sellised, kus me oleme ühtlasi tõusnud ka kõrgeimasse tippu.

Järgmine matk (küll ilma Otuta) on augusti lõpus ja septembri alguses Kaukaasiasse, kus asub Venemaa kõrgeim tipp Elbrus (5642 m).