Tansaania, Rwanda ja Burundi 2013

ETTE

Tegelikult pidime me jaanuari lõpus 2013 sõitma koos Kaiko Kella ja Tõnis Millinguga Aafrika lääneranniku riike külastama. Ostsime auto, kuulasime maad ja kibelesime juba poolteist aastat enne minekut.

Ning siis hakati Malis sõdima ning Senegali viisat ei õnnestunud meil saada. Senegali puhul tegime ise selle vea, et kuna nendest 15-st riigist, mis meie nimekirjas said, oli Senegal Maroko ja Ghana järel arengutasemelt kolmas, siis jätsime viisa uurimise kergeusklikult sügisesse enne minekut. Kuid see oli liiga hilja. Kirjutasin Senegali viisa kohta veidi siin: http://www.karuandres.com/2012/12/senegali-viisa/ Ning kuna Senegal ja Mali sulgesid meie tee allapoole ja lõhkusid ära selle matka terviku, siis vaatasime uuesti mõtlikult maailma kaarti.

Tuli kriisikoosolek maha pidada. Valisime enne välja kolm võimalikku piirkonda, kuhu minna – Kesk-Ameerika väikesed riigid, Tansaania ja Aafrika kõrgeim Kilimanjaro või siis Vietnam, Tai, Laos ja Kambodža. Minul otsest eelistust ei olnud, kuid saatuse sõrm tuli ootamatult mängu ning minu vana klassivend Indrek Kald, kes mulle alati tema silma sattunud head lennupakkumised edastab, saatis päev enne kriisikoosolekut meili, kus tutvustas võimalust lennata 289 euro eest Istanbulist Tansaaniasse Kilimanjaro Rahvusvahelisele Lennuväljale ja tagasi. Koosolek tuli lühike ning lisaks otsusele minna Kilimanjarole (ning kahte Tansaania väikesesse naaberriiki Rwandasse ja Burundisse ka)  leppisime kokku, et me ei pea jääma ainult kolmekesi ja tegime uksed ühinejatele lahti. Reisi pikkus on kuu ehk lendame ära 28. jaanuaril ja tagasilennud algavad 27. veebruaril.

Varsti oli meid juba kuus – ühinesid Ragnar Joosep, Endro Roosimäe ja Mikko Põder. Ning siis juba kaheksa, sest 39 päeva enne minekut ostsid piletid ära ka Airi-Siita Sokk ja Kärt Käärst. Mikko ei saa meiega tervet reisi teha ja tuleb ainult Kili peale ning tüdrukud lendavad tagasi kaks päeva enne meid ehk 25. veebruaril.

Saime koos süstimas käia ning minul on nüüd täidetud see lünk, mis vaktsineerimistega peale keskkooli jäi ja jagu ei saa minust ei kõhutüüfus, A-hepatiit, difteeria-teetanus ega kollapalavik. Lisaks ostsime kaasa malaariatablette, loe siit: http://www.karuandres.com/2013/01/malaaria/

Tõnis käis ka ennast torkimas, kuid 17 päeva enne reisi pidi ta kahjuks loobuma. Isiklikel põhjustel. Kurb, kuid eks me saame ka seitsmekesi hakkama. Iseenesest oleks palju hullem olnud, kui meie siht oleks endiselt L-Aafrika ja matkapunt kolmeliikmeline.

Algne ajakava tuli selline:

28.01. – lend Tallinn-München-Istanbul-Kilimanjaro
29.01. – maandumine öösel Kili juures, asjaajamised
30.01-05.02. – Kilimanjaro
06.02. – sõit Rwanda poole
07.02. – saabumine Rwandasse
08-10.02. – Mount Karisimbi
11-14.02. – gorillad ja muu Rwandas, Burundi viisa tegemine
15.02. – sõit Burundisse
16.02. – Burundi tipp
17-19.02. – Burundi
20.02. – sõit Zanzibari poole
21-26.02. – reis grupiti (safarid, tipud ja rand)
25.02. – Kärt ja Airi tagasilend
27.02. – meeste lend Istanbuli, ööelu kontrollimine
28.02. – lend Istanbul-Frankfurt-Tallinn

Tipud siis järgmised:
Mt. Kilimanjaro (Tansaania) – 5895 m
Mt. Karisimbi (Rwanda) – 4510 m
Mt. Heha (Burundi) – 2670 m

Viisasid tahavad kõik kolm riiki, kuid keerulist midagi ei ole.

Tansaania viisa saab osta maandudes lennujaamast ja see maksis jaanuaris 2013 50 USD-i.

Rwanda viisa saamiseks tuleb täita esmalt elektrooniline viisataotluse vorm, mille leiab siit: https://www.migration.gov.rw/singleform.php
Seejärel saab kolme päeva jooksul väljaprinditava kinnituse, et võite riiki siseneda. Jaanuaris 2013 maksis Rwanda kuuajane turistiviisa 30 ameerika dollarit. Kusjuures – seal on lahter, kuhu tuleks PDF-failiga lisada küllakutse. Meist osad panid sinna lennupiletite PDF-id ja mina ning Kaiko ei pannud mitte midagi. Positiivse vastuse aga saime kõik.

Burundi viisa saab taotleda Rwanda pealinnas Kigalis asuvas saatkonnas. Meie aga võtsime 40 dollari eest kolmepäevase transiitviisa, mille saab osta piirilt. Peate muidugi arvestama, et seda saab kasutada ainult juhul, kui tulete Burundisse ühest riigist ja väljute teise, sest muidu pole tegemist transiidiga ja riigist väljudes tulevad jamad.

28. jaanuar, esmaspäev
KARU

Päev algas peale poolteisetunnist magamist sellega, et kõigepealt ei kuulnud ma mobiilset äratust. Siis ei kuulnud, kuidas Endro mulle helistas ning seejärel ei kuulnud ma äratuse kordust ega ka Kaiko helistamist. See ei ole esimene kord, kus mul puudub igasugune minekunärv ning uni saab lihtsa seljavõidu. Meelde tuleb minek Argentiinasse, kus ma ärkasin alles selle peale, kui Fred taksoga minu maja juurde jõudis ning akna all hoovis kõigile kuuldavalt minu nime karjus.

Seekord ärkasin ise kolmanda kordusäratuse peale. Endro käis samal ajal oma tööpostilt läbi ning printis välja k6ik tähtsad paberid, mida tal reisil vaja läheb. Siis läks koju, pakkis koti ning jättis välja prinditud paberid kuuks ajaks hästi nähtavasse kohta laua nurgal.

Tallinna Lennujaamas kohtusime kuuekesi (Kärt, Airi, Ragnar, Kaiko, Endro ja Karu) kell 4:45, täpselt kaks tundi enne meie esimese lennu (Lufthansaga Tallinn – München) väljumist. Lennujaama seinale olid ilmunud erinevas kategoorias pildid. Esimene oli „Celebritys“ ja seal all mõned Tallinna lennujaama väisanud kuulsad muusikud ja teised kuulsused. Teine kategooria oli „Sportsmans“ ning selle all Kaia Kanepi, Baruto jpt. fotod. Kolmas kategooria oli „People“ ning selle all fotod suvalistest inimestest. Naersime kategooriate valiku üle ning võtsime enne lennukile istumist õlut.

Münchenis proovis Endro Lufthansa naisi ära rääkida, et ta saaks vajalikud paberid välja prinditud, kuid tema veenmisjõud ja välimus ei ole enam need, mis viis aastat tagasi. Muidugi ei õnnestunud.

Istanbulis sai Endrost taas peategelane, sest pidime seal oma kotid vahepeal välja võtma ning tema kotti ei tulnud. Ja ei tulnudki. Täitsime „Lost and foundis“ suhteliselt ükskõikse preili juures paberid, võtsime kontaktid ja jätkasime reisi Turkish Airlines´iga. Lend Kilimanjaro lennuvälja suunas algas varsti pärast elu ühe kallima õlu joomist ehk kell 19:35.

Täitsa noobel lennufirma see türklaste oma. Jalgadel on ruumi, eesistuja seljatoes olev meelelahutuskeskus pakub päris head programmi, igaüks saab väikese kotikese, milles siis silmaklapid, kõrvatropid ja sokipaar, teenindajad on tähelepanelikud ning õhtusöögi jaoks on eraldi menüü, millelt saad näiteks pearooga ise valida. Lisaks muidugi juustuvalik, oliivid, rohelised oad, salat ja magustoiduks täiesti suurepärane panna cotta. Muidugi jäime rahule. Ka joogivalikuga.  

 

29. jaanuar, teisipäev
KARU

Varahommikul Kilimanjaro rahvusvahelisel lennuväljal maandudes hakkas palav. Tegime 50 USD eest Tansaania viisad, andsime näpujäljed ja riigis me olimegi. Endro märkas, et kuigi küsisime mitmekordset viisat, pandi meile ühekordsed. Asja uurima minnes kinnitas ohvitser meile, et pole probleemi ja saame sama viisaga uuesti ka riiki. Uskusime, kuigi mitte väga sügavalt.

Kell oli mingi neli ja tundus üsna mõttetu sõita linna ja võtta mõneks tunniks öömaja. Vaatasin veidi ringi ja leidsin paarisaja meetri kauguselt jalgpalliväljaku. Taksojuhid tüütasid vahepeal teisi ja tahtsid meid kuhu iganes viia. Meie küsisime neilt, et kustkohast vett saab. Väljakäigus ei olnud ja lennujaama hoone oli juba kinni. Üks vend tuli kaasa ja leidsime mingi kraani, millest veidi vett nirises. Panime pudelid täis, puhastustabletid sinna sisse ja jalutasime jalkaväljakule koos kohaliku koeraga.

Telkidesse jagunesime nii – Kärt ja Airi viimase kaheses Huskys; Endro, Kaiko ja Ragnar minu kolmeses Ferrinos ja minu kaheses Hillebergis siis Mikko ja mina. Jõime Herbertit ja telki väga ei kiskunud, sest põhjamaalase jaoks oli see temperatuur magamatu.

Vist ikkagi magasin. Sest ühel hetkel sain ärgata. Päike paistis, koer oli alles ja  põhi alt läinud. Vahetult enne tulekut perest läbi käinud kõhugripp jälitas mind teisele poole Ekvaatorit ja sai öösel une pealt kätte. Raisk.

Hakkasime just telke kokku panema, kui eemalt lähenes kolm valges mundris meest, kes tutvustasid end kui lennujaama turvateenistus. Me olla endiselt lennujaama territooriumil ning tekitasime oma ööbimisega nende väitel paraja segaduse. Mingid mehed peavad nüüd meie pärast mingitele teistele meestele aru andma. Rääkisin neile südantlõhestava jutu sellest, kuidas tulime kaugelt Euroopast ja et meie emotsionaalselt kõige haavatavama mehe kott jäi kadunuks ning me ei tahtnud infost kaugele minna ning jäime siia telkima. Meile loeti veidi moraali, võeti kõigi passiandmed ning siis juhatas üks mees kolmest meid “Lost and foundi”. Saime meeldiva info, et kott läks kaduma Münchenis ja on siiapoole teel. Jõuab ööl vastu homset.

Kaks taksot viisid meid (50 USD kumbki) linna nimega Moshi. Umbes kolmveerand tundi sõitu. Jagunesime kolmeks – rahavahetajad, veeostjad ja kotivalvurid. Mina kuulusin viimasesse tiimi ning vedelesin koti küljest võetud madratsil ning kuulasin meie taksojuhi mediteerivat juttu sellest, kuidas üks tema sõber pakub Kilimanjaro peal teenust ning ta võib kohe siia tulla. Parim pakkumine kuuepäevasele tripile mööda Machame Roate´i, mille olin siiani meili peale saanud, oli 1350 USD inimene. Aga tulgu siis  see sõber ja pakkugu.

Saabuja nimi oli Jackon ja ta esindas firmat nimega MJ Safaris. Rääkisime veidi ning ta ütles, et kuna meid on seitse, siis ta saaks teha hinnaga 1000 USD inimene. Tubli vahega parim pakkumine hetkel. Teised tulid ka missioonidelt tagasi ning me arutasime veidi asja ning saime väikese pearaputamisega hinna 900 peale. Kena. Hinna sisse kuulus ka üks öö kohalikus YMCA hostelis, kuhu meid peale kokkulepet kinnitavat kätlemist ära visati. Jacksoni kontor asus samas majas. Saime nende aeglast netti kasutada ja inffi küsida. Meeldis see, et nad ei olnud sugugi pealetükkivad, seetõttu julgen soovitada – www.mjsafaris.com

Magasin haigust välja ja teised käisid linnas. Pärastlõunal kogunesime minu toas ja kogusime kokku mäeraha ning samuti grupikassa. Ühtlasi klaarisime ära juba tekkinud väljaminekud, et mäele puhta lehena vastu minna. Kaikoga võtsime siis ette käigu Jackoni juurde, kus maksime raha ning allkirjastasime lepingu. Must-valgel oli kõik kirjas, mida me saame ning ainuke lisatud rida viitas sellele, et makstud raha ei sisalda jootraha kandjatele ja giididele. Jackson printis välja lehe, kus peal olid kirjas eeldatavad jootrahanumbrid. Päris huvitav materjal:
Põhigiidid – 15 USD päev
Abigiid – 12 USD päev
Kokk – 10 USD päev
Ettekandja – 8 USD päev
Kandjad – 6 USD päev
Lõime numbrid kokku selle arvestusega, et meil on 20 kandjat ja saime tulemuseks, et jootraha tuleb selle hinnakirja alusel meist igaühel maksta umbes 155 USD. See on tublisti üle meie arusaamadele vastava 7-10%-i. Vaatame.

Õhtu edenedes tutvusime YMCA baariga ning eriti kohaliku õllevalikuga. Loomulikult on kõige suurema läbimüügiga õlu “Kilimanjaro”. Ja ega tal õnneks viga ei olnud ka, väga hea rüübe. Kohalikud mehed eelistasid reeglina kangemaid õllemarke, nagu ka meie kodumaa teadlikum tarbija. Teadlikum selles mõttes, et teab väga täpselt, kuhu ta mis raha eest tahab jõuda.

Ilusate valgete sokkidega teenindajad-õpilased (sest kõik teenindajad on õpilased, kui paar ülevaatajat välja jätta) ei oska ise midagi ette võtta või otsustada. Alati tuleb neile anda täpsed juhised või siis peavad nad ise ülema käest küsima. Ainukene asi, millega nad kiiresti ära harjusid oli see, et kui õlu maksis 1900 kohalikku ning ma raha tagasi saades 100 neile tipiks jätsin, siis kolmandal korral ei hakanud nad mind enam vaevama mulle selle raha tagasiandmisega, mille ma nagunii ju neile annan.

Hosteli üks tiib oli õhtul suletud, sest seal toimus pulmaeelne ehk pruudi üleandmise pidu. Päris mitusada inimest ning õhtujuht, peamiselt puhkpillidest koosnev bänd, ohtralt süüa ja juua ning värvikirevad rõivad panid veidikene eelarve peale mõtlema, sest päris pidu on ju veel ees. Ühe kohalikuga rääkides selguski, et paljud pered teevad endale nende pidudega liiga ning maksavad pärast võlgu mitmeid aastaid, vahel isegi aastakümneid. Selles mõttes on inimeste arusaam pulmadest, ning sellest, kui suur on normaalne pidu, Aafrikas ja suures osas Aasiast ikkagi meile täiesti arusaamatu.

Eestis ei pidutseta nii hullult võlgu. Näitena või seegi, et kui üks noorpaar mõningad aastad tagasi oli planeerinud enamuse pulma eelarvest sellele, et nad saabuvad registreerimisele helikopteriga, siis oli ammu ette teada ka eelarverida, millelt saab kokku hoida ning pulmas ei pakutud süüa. Päriselt.

Generaatorimüüjatel ja bensiinimüüjatel läheb Aafrikas hästi. Meie saime YMCA-s oma esimesed elektrikatkestused. Kaks lühemat ja ühe pikema. Tuppa minnes oli tunda bensiini lõhna ja geneka podin uinutas kiiresti magama. Ka väikese sisaliku minu kapis, kelle nimi oli Martin.

 

30. jaanuar, kolmapäev
KAIKO

Sellel hommikul me liiga vara ei ärganud. Unega oli nii nagu oli, sest endiselt oli harjumatult palav. Oleks kauemgi voodis vähernud, aga hotelli hinna sees oli ka ju hommikusöök – tuli üle vaadata. Selleks pidime vastuvõtust mingid kupongid hankima.

Söögisaali jõudes taheti meilt teada, millist omletti soovime. Meie nõutuid pilke nähes pakuti ka mõned variandid – näiteks hispaania stiilis või tavaline. Riskialtimad meist võtsid hispaania ja teised tavalise. Tuli välja, et hispaania omas olid juurviljad sees, aga suuruse poolest armetud nägid nad kõik välja. Õnneks sai ka saia kõrvale röstida ja teed-kohvi-kakaod sai ka. Midagi ikka.

Peale sööki olime kokku leppinud, et kohtume oma giididega ja laseme neil varustust inspekteerida. Kuna olime Karuga sellel teemal piisavalt nämmutanud, siis erilisi hirme kellegil ei olnud, et nad millegagi rahule ei jää. Giidid Edini ja Bariki vaatasidki valikuliselt, kellel mis saapad ja jope on ning olid nõus meiega järgmisel päeval mäkke minema.

Kusjuures Endro sai ka oma varustust näidata, sest öösel oli ta oma koti kätte saanud. Ta jõudis küll kella 5 paiku tunnikese oodata ja juba ka tagasi magama minna, aga lõpuks jõudis takso oodatud saadetisega ikkagi kohale. 50$ maksmisest ta muidugi ei pääsenud.

Pealelõunal sõitsime 1500 m kõrgusele ja saime oma telgid püstitada ühe hotelli tagahoovi. Sõit ei olnud pikk, kuna Moshi asub päris mäe külje all. Ehk 30-40 minutit. Ööbimiskohast jäi Machame värav kolme kilomeetri kaugusele.

Tegime ümbruskonnas väikese jalutuskäigu, et kõrgusega harjuda. Kuna kiskus vihmale, siis varsti suundusime siiski tagasi hotelli baari. Maitsesime õlut ja mängisime kaarte. Meie Kilimanjaro-paketis oli sees ka õhtusöök ja seekordne juhtus päris rikkalik.

 

31. jaanuar, neljapäev
KARU

Tõusime 7:30, sest tahtsime hommikusööki proovida. Ei olnud paha.Pakkisime asjad taaskord kottidesse ning sõitsime saabunud Jackoniga koos raja väravasse.  

Machame värav asub 1800 meetri kõrgusel. Automaatidega valvurid ja puha. Peamine toiming on siin see, et kogu varustus jagatakse kandjate vahel ning kontrollid kaaluvad kandamid seejärel üle, et ükski kandja ei võtaks turjale või pähe üle 20 kg. Meie samal ajal kirjutasime oma nimed, elukohad, ametid jms suurde kausta ning mul tuli teha väike varustuse ümbertõstmine, sest minu koti kaaluks öeldi 22 kilo ning kästi kaks kilo ära võtta. Olin täiesti veendunud, et kott ei olnud ülekaaluline, kuid vaidluse käigus sain aru, et giidid ja Jackson on tegelikult minu poolel ja tegemist on formaalsusega ametnike jaoks. Pärast värava läbimist võetakse need kaks kilo jälle tagasi.

Kohtusime kahe vennaga, kes nägid välja väga hiinlaste moodi, kuid väitsid end olevat ameeriklased. Peter ja Henry. Lõbusad sellid sellised. Kandsid muide valgeid särke, nagu ka meie matkakaaslane Endro, kuid ilusaid.

Giidid jagasid kõigile lõunapakid, tegime grupipildi koos Jacksoni ja giididega ning 11:00 hakkasimegi jalutama.

Esimesel päeval tõustakse mööda laia ja hoolitsetud rada troopilise metsa varjus 1800 meetri pealt 2980 meetri kõrgusele. Loodus on muidugi lopsakas ning vaatamist väärt, kuid minu silma köitsid pigem kandjad. Mitte niivõrd sellega, kui kiiresti nad 20 kilogrammi pea peal kandes liiguvad, vaid pigem sellega, kui kiiresti nad leiavad tasakaalupunkti. Imetlusväärne. Jalas on neil ka müstilisi jalanõusid alustades plätudest, mootorratta rehvist tehtud sandaalidest ja tennistest kuni veidi väsinud matkasaabasteni välja. Ning tõeline kingitus oli muidugi mööduv kandja, kelle pead ehtis kollane ja eestikeelne “Limpa” puff. Ausõna.

Pikema peatuse tegime lõunasöögiks, muidu liikusime ainult lühikeste joogipausidega ning 16:00 ehk viie tunniga jõudsime esimesse laagrisse 2980 meetri peal. Taas registreerisime end Suurde Tähtsasse Kausta ja panime telgid püsti. Kuigi kandjad ja giidid tahtsid aidata, panime siiski ise. Liikumine teeb ju head.

Õhtusöögi eel tõusime omapäi laagrist sadakond meetrit ülespoole, sest sealt nägi ka ümbrust. Ning ühtlasi sai Kaikot õnnitleda 3000 meetri klubisse jõudmise puhul. Tema varasem kõrgusrekord oli Egiptuse kõrgeim tipp Mt.Katherine (2637 m).

Õhtusöögiks oli kõigepealt suurepärane püreesupp. Siin on tunda, et kõik viljad on piisavalt päikest saanud ning eriti maitsekad. Teine käik oli praad ning kolmandaks puuviljad. Ning siis jõime Herbertit ja mängisime meestega kaarte.

Temperatuur langes umbes +10 peale.

1. veebruar, reede
KAIKO

 

Idee oli hommikul 8-st liikuma saada. Vaatamata pingsatele arvutustele, mis kellast ärkama peaks, et see teoks saaks, jõudsime eesmärgini ca. 20 minutit hiljem. Meile meeldis lihtsalt hommikusööki nautida ja keegi kuskil korrutas, et juua tuleb palju ning siis me võtsimegi ühe tassi teed veel. Mitu korda järjest.

Hommikustes uudistes oli veel, et Mikko ei leidnud enam oma fotoaparaati üles. Arvatavasti jättis eileõhtuse retke käigus kuskile tee peale. Kuna meie tänane teekond kattus eilsega, siis asusime ootusärevusega teele.

Eilne lai ja peente puutüvedega palistatud rada asendus täna kitsama, järsema ja kivisemaga. Puud hakkasid ka vaikselt taanduma ja asendusid põõsastega. Põõsad omakorda asendusid rohututtidega. Giidid tuletasid tihti meelde, et on vaja aeglaselt liikuda. Suahiili keeles kõlas see lihtsalt: ‘pole-pole’, mis on ka Kilimanjaro üks tunnussõnadest. Seda trükitakse käepaeltele, t-särkidele ja ühes kohas nägin isegi, et enne vöötrada sõiduteele. Igatahes üsna rahulikus tempos me ka liikusime. Oli tunda, et vähemalt minu puhul tähendas iga kiirem samm pulsi kiirenemist ning püüdluses giidide soovitust tõsiselt võtta, jäin vahepeal teistest veidi tahapoole.

Tee pealt fotokat me muidugi ei leidnud, kuid kui pealelõunal järgmisesse laagrisse jõudsime, läks Mikko koos giidi Barikiga seda veel otsima. Meeleheitlik samm kandis vilja, sest üks varasem grupp oli fotoka rajalt kaasa korjanud. Läks hästi.

Shira laager asus 3850m kõrgusel ja oli päris lage ning tuuline. Ilus vaade avanes Meru mäele ja kui pilved lubasid, siis ka Kilimanjaro lääneküljele. Palju oli musti suuri ronkasid, kes kõike läikivat nillisid. Pidid olema suutelised ka suuremaid esemeid, nagu mobiiltelefone, tuuri panema. Peale lõunasööki käisime jälle kontrollpunktis nimesid kirjutamas ning läksime tegime väikse jalutuskäigu. Giid Edini näitas vaimustunult meile üht koobast, mis kujutas endast natuke sügavamat avaust kaljuseinas. Kõik, kes natuke Eesti pankrannikul on jalutanud, on tõenäoliselt sarnast näinud. Heaküll, sellel seal oli natuke ajaloohõngu, sest kunagi ammu kasutasid matkalised seda ööbimispaigana.

Õhtusöök oli jälle suupärane ja kuna kõrgus mõjus ilmselt natuke juba jõuvarudele, siis me tol õhtul väga pikalt kaarte ei mänginud.

 

2. veebruar, laupäev
KAIKO

Hommik algas eelmise päeva omaga samas rütmis. Ärkasime 6:30, kinnitasime keha ja surusime samad asjad samadesse kottidesse. Seekord saime kaasa ka lõunasöögipakid, sest päev pidi tulema pikem.

Kohe teekonna alguses tundsin kerget pööritust ja imelikke surinaid üle kere. Õnneks viimast korda selle päeva jooksul. Maastik oli läinud juba üsna igavaks, mis tähendab, et ühtlaselt kiviseks. Kuskil tee peal tegi oma kõrgusrekordi Ragnar, sest varem oli tema kõrgeimaks punktiks olnud Maroko kõrgeim tipp Jebel Toubkal (4167 m). Mul oli selle üle hea meel, sest lootsin pääseda olukorrast, kus mind iga 150m järel uue rekordi puhul õnnitletakse. Kahe inimese pidev õnnitlemine peab ju muutuma väsitavaks. Peab.

Lõunaks jõudsime ühe eriti suure kivirahnuni, mille nimi oli Lava Tower. Ühtlasi oli see meie päeva kõige kõrgem punkt, asudes 4560 meetrit merepinnast kõrgemal. Tähistasime saavutust söömisega. Lava torni juures oli veel märkimisväärne väikeste vöödiliste hiirte rohkus. Vaprad loomad.

Edasi nägi plaan ette laskumist allapoole, et enne õhtut jõuda 3950 m peale Barranco laagrisse. Lõpu poole läks tee läbi oru, mis pakkus päris kenasid vaateid kaljustele seintele. Orus kasvasid ka mõned palmid, mille koore vahelt sai puuvilla korjata. Laagris saime juba päris vilunult telgid üles ning kõhud täis. Ühest öisest hetkest on meeles pilt Moshi linna tuledele, mis täiesti ootamatult kuskilt pilvede tagant paljastusid. Öised linnatuled võluvad vist ikka ligi 4000m kõrgusel enam.

3. veebruar, pühapäev
KARU

6:30 ärgata on päris ok. Peale sööki viskasime kotid selga ja liikusime raja kõige järsema osa suunas. Nimelt tuleb Barranco laagrist liikuma hakates kõigepealt umbes 50 meetrit laskuda ning seejärel algab nn. Barranco Sein, mis kujutab endast veidi järsemat 200 meetri kõrgust kaljut, kus tuleb paaris kohas ka käed appi võtta. Midagi väga hullu ei oleks ka juhul, kui tasakaal kaoks, sest päris kuristiku kohal kõndimisest on asi kaugel, kuid õnnetul kombel kukkudes võib ennast välja väänata või mõne tähtsusetu jalaluu murda küll.

Me ei murdnud.

Kohtusime juba kolmandat päeva järjest mitmeid kordi ameeriklastest vendadega ja nad olid endiselt kahtlaselt rõõmsameelsed ning üleni valges. Pärast mitmeid kordi üles-alla tõusmisi-laskumisi saime nende rõõmust aru ka – nemad teevad tippu meist päevakese hiljem ning jäävad täna ööbima vahelaagrisse, mis juba eemal paistis. Meie aga pidime minema kuni tipulaagrini 4600 meetri peal. Enne seda võtsime vahelaagris aja maha ning sõime lõunasöögi pakid tühjaks.

Täna nägime raja peal tormamas väikest venelaste gruppi, kelle liikumine oli venelastele kohaselt hästi tempokas ning taluvuse piiri peal. Üks neist küsis minult möödudes: “Kas Tallinn on veel kaugel?” Õnneks ma teadsin seda anekdooti ning sain tema rõõmuks vastata: “Jah, nüüd on juba kaugel.”

Giidid juhtisid meie tähelepanu pikale kandjate rivile, mis meist eespool üles venis. Tegemist oli ühe 100-liikmelise matkagrupi abimeeskonnaga, mille suurus oli 600 inimest. Seega kui meil on iga matkaja kohta kolm kandjat, siis neil kuus. Tõenäoliselt kannavad paljud neist mööblit.

Tipulaager asus kaljusel mäeküljel ning oli tuultele üsna avatud. Panime telgid püsti ning sõime õhtust. Airil ei olnud kõige parem olla ning tema jaoks oli ka 80 meetri kaugusele tualetti minek üsna vaevaline. Kuid vaade väikesest peldikuaknast oli seda väärt. Nagu ilus maal kaunist mäest, mis naabruses kõrgus.

Peale paaritunnist uinakut tõusime 23:00 üles ning peale sooja teed ning küpsiseid astusime 23:30 teele tipu suunas. Aga sellest kirjutab juba Kaiko.

 

4. veebruar, esmaspäev
KAIKO

Nagu juba öeldud, algas tänane päev juba tund enne eelmise päeva keskööd. Olime järgi andnud võimalusele ennast natukene mugavamalt tunda ja palusime tõusueelse kehakinnituse tuua otse telki. Saime lisaks soojale teele ainult paki küpsiseid näkku. Teed jõime, aga küpsised ei läinud vist eriti kellegil alla. Meie kolmene telk sai tervelt ühe pakiga hakkama. Seal kõrgel oli üldse isuga nii nagu oli, mis tähendab, et eriti ei olnud ja söödud sai ainult sellepärast, et mõistus ütles, et peaks.

23:30 asusime pimedas pealambivalgel teele. Mõnda aega kõndisime ilusti rivis, kuid üsna varsti tundsin, et tempo hakkab minu jaoks liiga kiireks minema. Tasakaal kadus üha tihemini ja nii oli üsna tüütu käia, sest pidin alatasa pikali kukkuma. Mitmel korral aitas mul püsti jääda Ragnari kindel käsi, mis selja tagant toetas. Kuna panin tähele, et ka Karu oli tempot oluliselt aeglustanud, siis vahetasin kohta ja läksin tema selja taha. Ülejäänud grupp mingil hetkel meid enam järgi ei oodanud ning siis jäimegi kolmekesi – lisaks meile ka giid Edini. Tõus oli raske ja tõsine töö. Jõud oli otsas, liikusime väikeste sammudega ja mingil hetkel ei osanud arvata, kas tippu näengi. Pauside ajal tikkus peale suur uni ja Karu tunnistas hiljem, et lasi ilmselt käimiskeppide peal puhates viivuks silma loojagi, et kohe peale seda üles ehmuda. Edini kinnitas pidevalt, et kohe oleme Stella Pointis, kust on tippu veel ainult poole tunni tee. Meie meelest rääkis ta seda juttu vähemalt paar tundi ja vahepeal ajas isegi natuke vihaseks, sest tõusul ei paistnud mingit lõppu tulevat. Lõpuks jõudsime siiski kohale ja vähemalt mul lõi alates Stella Point’ist ka natuke klaarimaks, kuigi kohati olid tasakaaluprobleemid alles. Meie ülejäänud grupiliikmed tulid vastu, kui olime tipust veerand tunni kaugusel – oleks arvanud, et nad on meist rohkem ees. Tipus tegime kohustulikud pildid ja ühel hetkel ütles Edini, et oodake mehed, joome šampust ka ning haaras põuest pooliku pudeli cocat. Maitses hästi. Üks põhjus oli ka selles, et meil Karuga oli vesi vahepeal otsa saanud ning tundsime sellest puudust.

Kilimanjaro tippu jõudmise kellaajaks jäi mõni minut peale seitset ning umbes veerand kaheksa alustasime tagasiteega. Jõuvarud olid otsas, mis tegi laskumise veelgi tüütumaks. Siiski saime ligikaudu kolme tunniga sellega hakkama ja naasime telklaagrisse. Meie kelner ootas meid kosutava klaasi mahlaga ja sellel hetkel tundus see parima asjana, mis võib juhtuda. Lisaks muidugi sellele, et saime paar tundi telgis magada.

Peale uinakut sõime lõunat, pakkisime ning jätkasime laskumist. Tegime seda kuni 3100 meetrini. Allaminekuks me enam sama teed ei kasutanud ja läksime mööda lühemat Mweka rada. Tee peal tuli tagasi loodus ja meie järgmises laagris olime juba mõnusas džunglis. Tipulaagrist Mweka laagrisse jõudmiseks kulus umbes neli tundi, mis tähendab, et õhtusöögi pidime lõpetama pimedas. Õhtu lõpetuseks jõime giididega Herbertit ja Bariki küsis esimest korda, et ega meil tipiga mingit probleemi ei ole. Hoiatasime, et väga helded ei saa me olla ning lubasime hommikul numbritest täpsemalt rääkida.

 

5. veebruar, teisipäev
KARU

Eilsest päevast veel niipalju, et asusime veidi varem teele eelkõige seetõttu, et need 100 ronijat, 600 kandjat, 25 giidi, 12 kokka ja teised asjapulgad meist 100 meetrit kõrgemal asuvast laagrist enne meid liikuma ei hakkaks, sest kes jõuab seal sabas tiksuda. Neil oli plaan ööbida järgmine öö kraatris ja vähemalt osadel neist järgmisel hommikul (ehk siis täna) tipust paraplaanidega alla laskuda. Meie plaan enne neid ülespoole jõuda õnnestus, sest suur laager alles ärkas, kui sealt läbi jalutasime.

Ning kui rääkida eilsetest suurema grupi tunnetest, siis Endro jäi ka Stella Pointis täis.

Ning Kärdi tunded tipus olid kahepidised, sest ta ei teadnud täpselt, kas enda tunnete väljendamiseks nutta või oksendada. Et keha ja vaim  olid ühtlaselt väga väsinud ning otsustamine seetõttu keeruline, siis tegi ta igaks juhuks mõlemat. Järjest.

Airil oli terve päev ühtlaselt paha ja  tipp ei olnud  mingi erand. All muide arvasime, et verenäitudes paneb ta raudselt teistele pika puuga ning mõõdetud 69 andis selleks lootust ka, kuid selgus, et mul oli 65.

Ragnar ei öelnud midagi ning seega ei saanud keegi teada, kuidas ta ennast tundis.

Mikko oli tipus suht tujutu, sest ei saanud tugevas tuules suitsu põlema. Seega ka tal oli raske.

Kuid nad kõik (nagu ka Kaiko) tegid eile oma uue kõrgusrekordi, sest Ragnaril ja Kaikol oli see varem meie tänane ööbimispaik (4600 m), Endrol Mont Blanc (4810 m), Mikkol Kazbek (5047 m), Kärdil 5330 meetrit Elbruse nõlval ja Airil Iraani kõrgeim Mt. Damavand (5671 m). Hea töö, sest nüüd kuni reisi lõpuni ei ole vaja seda uute kõrgusrekordite jutt kuulata ning keegi ei saa salvavalt öelda, et ta on teisest kõrgemal käinud. Nüüd on asjad paigas – kõik kuus on tõusnud võrdselt 5895 meetri kõrgusele ja mina… Mina olen tõusnud 6692 meetri kõrgusele. Paigas.

Tänane päev algas kell seitse hommikusöögi ja uue tipijutuga. Bariki sai aru, et me ei plaani maksta nii palju, kui oodatakse ning muutus väga murelikuks. Me rääkisime eile õhtul kõigiga ning otsustasime, et oleme valmis 900 dollarilise paketi pealt andma kokku 700 USD-d, mitte umbes 1200 nagu nemad ootasid. Bariki ütles, et lähme alla väravasse ära, sest kandjad pole sellise summaga kindlasti rahul.

Mweka väravasse jõudes saime tipuskäiku kinnitavad sertifikaadid ning võtsime meile vastu tulnud Jacksoni giididega sappa ja läksime koos Kaikoga tipiläbirääkimistele. Tutvustasime neile Euroopa põhimõtteid tipist ja selle suurusest ning pidime ühel hetkel minema väga karmiks ja otse ütlema, et me ei vaidle rohkem tipi suuruse üle ning kui neile tundub, et kandjatele on liiga tehtud, siis võivad oma tipi kandjatele jagada. Ja et üks võimalus on veel – mitte keegi ei saa midagi.

Giidid panid pead kokku, arvutasid ning ütlesid siis, et kui me anname 710 dollarit, siis saavad nad summad ümmargusteks ning iga kandja saab 20 USD-i. Andsime. Ning siis palus Bariki, et ma halvad uudised ise kandjatele teatavaks teeksin, sest muidu nad arvavad, et giidid panid ülejäänu lihtsalt oma tasku.  Seda ma siis ka tegin. Rõõmsaid nägusid väga ei olnud ning peale minu juttu ja tänusõnu meeskonnale tulid ainult kolm-neli meest ja panid käe pihku.

Kuid ma suudan sellega edasi elada. Nende peamine oskus ongi valges inimeses süütunde tekitamine, mis paneb rohkem maksma. Mingu metsa. Troopilisse metsa.

Sõitsime taas YMCA hotelli ning pesime ennast ja pesu. Nägime noori naisi hosteli hoovis samuti pesu pesemas ja teineteist pritsimas ning taga ajamas. Kenad ja kohmakad neiud. Paljud kannavad nahavärvi pluuse ja nii tundub eemalt, et neil on suhteliselt vähe seljas.

Mul hakkas ülahuul päikese tõttu mädanema ning teadsin, et paranemisprotsessi eelduseks on see, et ma ajan habeme maha. Nii olingi varsti puhas ja kohatult sile. Käisin ka netis blogimas ja kõige toredamad olid minu kaasarvutikasutajad – kohe kõrval istus selline klassikaline neegrimamma, tohutu tagumiku, ümara näo ja pika seelikuga tumedanahaline naine. Ostis tund aega netti ja jäi seitse minutit hiljem minu kõrval laua taga magama.

Teine netikasutaja oli üks noor must mees, kes minu selja taga Skype abil mitte väga ilusa Läti naisterahvaga suhtles. Rääkis naisele, kuidas ta teda kogu südamest armastab ja kui rängad on lahusoleku hetked. Mitte, et nad kunagi kohtunud oleks. Tõenäoliselt varsti kohtuvad. Lätis. Adekvaatselt hinnates suudaks see mees ka minu ära rääkida, seega ei mõista ma lätlannat kaugeltki hukka.

Mammi ärkas selle peale, kui tund aega otsa sai ja masin piiksu tegi. Istus veidi ja vaatas ainiti ekraani ning siis tõusis püsti, sõimas veidi teenindajat ning lahkus õõtsudes.

Mikko ostis bussipileti Dar es Salaami, sest tema lahkub meist homme, kuid tahab enne äralendu ka Zanzibaril ära käia.

Õhtul jõime baaris giididega õlut ja jagasime neile veidi varustust kandjate jaoks – termokilesid, ühed käimiskepid, buffe, paari kindaid, termose jne. Järelikult mingi süütunde nad ikkagi tekitasid ning nüüd saime sellest lõpuks lahti.

Õhtul käisid tüdrukud, Endro, Kaiko ja Mikko linnas söömas ja tüütute vahendajatega vaidlemas ning toimus Mikko ärasaatmispidu kohaliku napsu Konyagi´ga.

6. veebruar, kolmapäev
KAIKO

Ärkasime kes kuidas, sest kavatsesime selle mäejärgse päeva ennast vabalt tunda ja võimalikult vähe kohustusi võtta. See ei kehtinud muidugi Mikko kohta, sest tema pidi ärkama meie jaoks ebamõistlikult vara ja Dar Es Salaami suunduva bussi peale jõudma.

Kusjuures arvan, et see on õige koht natuke sündmustest ette rutata ja öelda neile, kes plaanivad Moshist lahkudes samal päeval Zanzibarile jõuda, et see ei pruugi nii ladusalt minna. Väidetavalt pidi buss pealinna jõudma 8 tunniga, mis jätaks piisavalt aega, et praamile jõuda – need lõpetavad sõitmise kella 5 paiku. Kuid ilma kuskil liigselt aega kulutamata läbis buss selle teekonna umbes 10 tunniga ning see tähendas, et viimane praam oli juba poolel teel. Dar Es Salaamis on küll piisavalt soodsaid ööbimisvõimalusi, kuid kui teil on samaks õhtuks Zanzibaril hotell broneeritud, siis võib veel valida lennukiga sõitmise, nagu Mikko tegi.

Kuid tagasi tulles meie tänaste kohustuste juurde, siis need olid: hotelli basseinis ujuda, süüa ja õlut juua ning uurida homseks välja meile sobivad bussimarsruudid ja võibolla ka piletid ära osta.

Alustuseks tegimegi Karuga basseinis vettehüpete võistluse, mis ehk ei olnudki nii väga võistlus, kuivõrd kohati loominguline, kohati füüsiline väljakutse enda ja teiste lõbustamiseks. Tegevus täitis eesmärki ja aeg lendas. Peale ülejäänusid puhkamistehnikaid peamiselt õllepudeli taga, võtsime enne õhtut ette teekonna bussijaama. Olime teemat Jacksoniga eelnevalt arutanud ja tahtsime minna Mwenzasse, mis asus küll kaugel, kuid siiski Victoria järve ääres. Igatahes kindel oli, et ühe bussiga me sinna ei saa ning ta soovitas hommikul esimese bussiga sõita Arushasse ja sealt edasi vaadata.

Bussijaamas piirati meid koheselt ümber ning lugematu hulk inimesi tahtsid, et me nende käest pileti ostaksime. Mitte kõiki ei huvitanud, kuhu me päriselt minna tahame. Mõningase läbirääkimise järel jõudsime selgusele, et Arushale lähevad bussid päris tihti ning pileteid ette osta pole mõtet. Tuleks vaid õigeks ajaks järgmisel päeval kohale tulla. Seega lahkusimegi tagasi hotelli õhtupoolikut veetma.

7. veebruar, neljapäev
KARU

Tõusime nii, et 7:30 olime juba bussijaamas. Päris suur hulk vahendajaid lendas taaskord koheselt peale, kuid sirgesõnaliste lausete peale, et me teame, kuhu läheme ja meil on piletid olemas, taltuti.

Võtsime kahest pakkujast soodsama ja surusime ennast bussi, mis on Euroopas 15-kohalised, kuid siin pannakse rahvas istuma ka vahekäiku ja mootorile ning seega istub bussis umbes 26 inimest. Meie peamine mure oli, et buss tundus selline paras logu ja tekkis küsimus, et kuidas selline üldse ülevaatuselt läbi läheb? Vastuse saime siis, kui politsei meid peatas – ei lähegi. Sõitsime teest veidi kõrvale politseijaoskonna juurde ja juhile kirjutati ülevaatuse puudumise tõttu protokoll. Ning siis sõitsime muidugi edasi. Me oleme ju Aafrikas.

Kaks tundi hiljem olime Arushas ja saime ägedate kauplejate kaudu teada, et siit täna Mwanzasse bussi ei lähe. Alternatiivina pakuti välja, et võime sõita lähemale ning proovida linnas nimega Singida.  Leidsime bussi, kus suured kotid pandi katusel olevale raamile ja tõmmati tugevasti rihmadega kinni. Õnneks. Sest Tansaanias on lamavad politseinikud vist väga odavad, sest neid on täiesti arusaamatult palju. Arusaamatult selles mõttes, et väga palju hoogu maha ei võeta ning pigem toimub selline pidev bussi vedrustuse testimine, mitte rahulik kulgemine.

Kell neli õhtul jõudsime siiski kummaliste kivihunnikutega ümbritsetud Singida linna. Leidsime agendi ning saime piletid Rwanda pealinna Kigalisse. Maksis 60 000 šillingit ja poole rahast tasusime ette.

Ööbima jäime 10 000 šillingi eest ühe hotelli muruplatsile madalate majade vahel ning läksime peale telkide ülespanemist hotelli restorani sööma.

Kelner tundus selline armas. Proovis aru saada, mida me soovime ja päris hästi ikka ei saanud. Lauda ilmusid järjest joogid, mida me ei olnud tellinud ja mõned tellitud joogid ei ilmunud. Vahepeal tuli teine kelner appi ning oli sama nunnu, kuid segadus sellest pigem süvenes.

Võibolla oli põhjus selles, et nad mõlemad olid täis. Ma ei tea.

Kaks ja pool tundi peale tellimist saime toidud kätte. Selline tavaline Tansaania värk – kana, riis, friikad ja imelised salatid.

8. veebruar, reede
KAIKO

Magasime pikemalt kui tavaliselt, sest kiiret ei olnud ja pidime alles 16:00 bussijaama jõudma. Seadsime ennast linna, et hommikust süüa ja raha vahetada. Kui panga leidmisega probleeme ei olnud, siis söögikoha otsimisega läks pikemalt. Eilse söögiootamise valguses eelistasime leida midagi söökla stiilis, kus toit juba valmis ja jääks ainult komplekteerimise vaev. Tuli välja, et Singida on päris väike linn ja üks ameeriklane, kellelt me söögikoha osas nõu küsisime, päris meilt imestunult, et mida me selles maha jäetud kohas teeme.

Lõpuks leidsime ka restorani  ja täpselt sellise nagu tahtsime ehk saime kiiresti kõhu täis. Peale söömist tegime jalutuskäigu järve äärde, mis ei jäänud meie ööbimiskohast kaugele. Meile tundus see ujumiseks natuke liiga sogane ja turnisime hoopis suurte kivirahnude otsa, mis tundusid olevat sellele piirkonnale iseloomulikud – ümber järve oli neid päris palju ja üheski teises kohas reisil me selliseid ei näinud. Rahnu otsas tulid meile külla kaks väikest kohalikku last, kes ilmselt olid juba õppinud, et valgetelt saab midagi. Alguses piilusid nad meid arglikult, kuid kui Airi ja Kärt küpsistega lehvitama hakkasid, muutusid palju julgemaks. Nende saagiks langeski terve pakk neid maiustusi, mille nad omavahel võrdselt ära jagasid ja ära läksid.

Järve ääres olid veel kõige koledamad linnud, keda ma kunagi näinud olin. Lisaks olid nad suured, umbes nagu toonekured ja väga kohmakad. Arvasin, et nad peavad vist päris pimedad olema, sest kuidas nad muidu paarituvad, kui kaaslane nii kole on. Loodus on ikka üllatusi täis.

Peale järve pakkisime meie nö campingus asjad kokku ja sebisime ühte kastiautoga töötajat, et ta meid bussijaama viskaks. Ta pidi küll ülemuselt luba küsima, kuid peale mõningast kauplemist jõudsime kokkuleppele. Bussijaamas saime teada, et meie bussi ei tule, kuna see oli tee peal katki läinud. Positiivse külje pealt oli meie reisikorraldaja Daz juba jõudnud ka lahenduse välja mõelda. Pidime saama teise bussiga Kahamasse, kus ootab meid asendusbuss. See buss pidi niikuinii Kahamas öö veetma, kuna piiri ääres on öösel ohtlik sõita. Meie pidime saama “mugavalt” bussis ööbida, et sellega varahommikul liikuma hakata. Täpsustamise veel igaks juhuks üle, et ega me midagi juurde maksma ei pea ja kuna vastus meile sobis, siis olime plaaniga nõus.

Peale mitmetunnist bussisõitu jõudsime Kahamasse, kus leidsime üles sama bussifirma teised asjapulgad, kellele pidime maksma ülejäänud raha, et saada vastu järgmised piletid. Ühtlasi selgus ka, et mingit bussi veel kohal ei ole ja see tuleb hoopis kell 5 hommikul. Me ei olnud selle üle õnnelikud, et pidime nüüd lisakuluna endale hotellitoad võtma ning nõudsime kompensatsiooni, sest nende katkine buss oli sellise olukorra põhjustanud. Peale mõningast vaidlust, ms hõlmas ka pikemat kõnet Singida tüübile, pidime nentima, et me tõenäoliselt ei saa oma tahtmist. Saavutasime küll selle, et bussifirma tüüp viis meid hotelli, kus tal oli tuttav sõbranna ja saime kahes kaheses toas ööbida kuuekesi ning seega raha kokku hoida. Tegime näo, et hindame seda žesti.

Peale sellist pikka päeva oli kindel, et tuleb õlut juua. Meie tubade vahetus läheduses oli mõnusalt suur rõdu, mis tundus selliseks tegevuseks ideaalne koht. Õlle pidime saama kõrvalasuvast baarist, kuid ka see ei läinud nii libedalt nagu oleks võinud arvata. Tansaania toitlustusasutused on õllepudelite suhtes väga ranged, et need ei lahkuks baari piirkonnast. See on tõeäoliselt nii sellepärast, et taara hind on umbes pool õlle hinnast. Kauplesime hästi ja pikalt ning lubasime pudelid tagasi tuua. Baarist lahkusime õllega, mis oli villitud plekkpurkidesse.

9. veebruar, laupäev
KARU

Kes tahtis, pani pealambi bussijaama minnes pähe.

5:00 olime kohal ning et alla kotte ei pandud, siis kuhjasime need pinkidele. Arvestasime pika sõiduga ja seda me ka saime. Kuid siiski mitte nii pikka, kui eeldasime.

24 km enne Rwanda piiri jäeti buss teeservas seisma ja mingi mees tuli üle rahva ning ütles meile, et see buss Rwandasse siiski ei lähe ja piirile viiakse meid autoga. Kui bussist peamiselt akende kaudu välja saime, siis seisiski teepervel kaks väsinud universaali ning bussijuhi käest rändas mingi kogus raha autojuhtidele.

Kotid mahtusid taha ära, kuid rahvast oli piirile minemas rohkem, kui autodes kohti. Ühes autos pandi saksa kutt ja šveitsi tüdruk pagasniku luugi äärde istuma ning luuk läks veel kinnigi. Meie autos surusid Airi, Kärt, Endro ja Ragnar ennast neljakesi tahaistmele ning meie Kaikoga esiistmele. Saime kõrvalise abiga ka ukse kinni ning siis istus juht autosse ja siis istus juhi kõrvale elegantselt veel üks mees. Nii me neljakesi esiistmel need 24 km ka läbisime. Kaiko tegi käiguvahetuste ajal imelikku nägu ja mõmises veidralt. Mul oli kogu tee pea lahtisest aknast väljas, sest sees ei olnud ruumi.

Rusumo oli Tansaania ja Rwanda vahelise piiripunkti nimi. Ostsime 40 USD-i eest Rwanda viisad ning jällegi oli meie läheduses mingi asjapulk, kes teadis meie plaane ning andis teada, et pooleteise tunni pärast tuleb buss, mis viib meid pealinna.

Tuligi. Vaidlesime pagasi hinna pärast, kuna see bussi pagasiruumi ei mahtunud. Et meil puudus igasugune soov pagasi jaoks kolm piletit osta, siis võtsime kotid lõpuks sülle. Õigemini alles siis võtsime, kui bussi rohkem rahvast tuli. Mugav ei olnud ja Endro näiteks leiutas süsteemi, kuidas tema süles olev kott toetus matkakeppidele ning tema ülesandeks jäi ainult tasakaalu hoidmine.

Kigalis proovisime helistada, kuid kellegi mobiilioperaator ei suuda Rwandast usaldusväärset partnerit leida. Vahetasime ja võtsime automaadist raha ning siis rääkisin ma ära kuus mototakso (Rwanda kõige levinum taksoliik on tavaline motikas. Pane kiiver pähe, lepi hind kokku ja sõida) juhti, kes oleks meid visanud mõistliku hinna eest St. Pauli hostelisse, kuid kui ma kuue tsikliga sõprade juurde vurasin, siis oli seal väike kastikas, millega oli kokkulepe juba sõlmitud.

Kui me pärast väikest tiirutamist hosteli juurde jõudsime, siis selgus muidugi, et hinda kokku ei lepitud ning juht virutas kirvega. Ning ei lasknud tingida. Õnneks tulid ligi kõrval pulma pidavad peolised ning tegid mehele selgeks, et ärgu üle pingutagu. Saime ta minema.

Öö hostelis maksis umbes 5 USD näost. Nunn andis võtmed ning pärast väikest sisseelamist läksime sööma. Täitsa pubiliku koha leidsime ning 24 h avatud kaubanduskeskuse.

Endro avastas, et Mastercard väga hästi ei tööta. Visa kaart küll. Aga seda tal ei ole.

10. veebruar, pühapäev
KAIKO

Päeva plaan oli jõuda bussijaama ning hankida piletid, millega saab Musanzesse. Kuigi teadsime, et bussijaam St. Pauli hostelile liiga lähedal ei ole, otsustasime kahel ajendil sinna minna jala. Esimene ajend oli see, et eelmisel päeval olime trnaspordi eest maksnud siiski ebaõiglaselt kõrget hinda ning see tekitas trotsi transpordi eest täna üldse midagi maksta ning teine ajend oli see, et kurat me oleme ju siiski matkal.

Lisaks sellele, et bussijaama jalutamine pidi niikuinii aega võtma, ei teadnud me ka kõige otsemat teed ning läksime kokkuvõttes paraja ringiga. Tee peal tegime ka paar pausi. Mina olin eelmisel päeval soetanud kohaliku kõnekaardi, kuid ei saanud seda tööle, sest tuli välja, et see on vaja kuskil registreerida. Endro oligi sel teemal kõige hakkajam ning võttis registreerimise enda peale. 24h pärast lubati, et hakkab tööle. Veel sai Endro teel bussijaama sõbra, kes peale pikemat jutuajamist andis talle oma isikliku kõnekaardi. Väga külalislahke. Niikaua kuni me ülejäänud tee peal olevas intenetikohvikus aega parajaks tegime, oli Endro kõnekaardi juba tööle saanud. Veel jupp aega kõndimist ning saabusime bussijaama.

Ostsime piletid kella neljasele bussile ja jõudsime veel einestada kohalikus kiirtoidukohas. Oli oma nime väärt, sest saime süüa võrdlemisi kiiresti. Ka toidul polnud viga. Bussijaama jõudsime napilt enne bussi saabumist ja selle ümber läks kohe suureks tõmblemiseks. Rwandas olid populaarsed sellised väiksemad bussid, kus pagasi jaoks eraldi ruumi ei olnud. Meil seevastu oli pagasit palju. Kuigi olime eelnevalt küsinud, et kas meie kotid valmistavad mingeid probleeme ja saanud eitava vastuse, siis bussi sisenedes loomulikult probleem tekkis. Tõrksalt ostsime pileteid juurde.

Musanzesse jõudsime üsna hämaras ja et tahtsime veel sama päeva sees jõuda mäele lähemale, Kinigisse, olime sunnitud ostma kohalikus bussis välja kõik kohad. Muidu oleks see buss lihtsalt nii kaua oodanud, kuni täis saab. Kamba peale see tegelikult suur kulu ei olnud – 6000 Rwanda franki ehk 7 eurot. Samas ei olnud ka see väike Toyota buss enam esimeses nooruses – natuke imestan, et see koos püsis. Igatahes lükati meie buss käima ja olimegi teel. Teekonna pikkus umbes 20 km. Bussijuht võttis muidugi kaasa kaks-kolm paremat sõpra ja et üks neist oskas paremini inglise keelt ja teadis kohalikust elu-olust rohkem võtsime tema nõuandeid ka kuulda. Meie sõbra nimi oli Patience ja esmalt aitas ta meile hotelli valida. Sai valida kahe vahel. Sõitsime alguses kaugema juurde ning alustasime läbirääkimisi. Selle sisuks oli lühidalt, et soovisime kõik ühte tuppa magama minna ning siis maksta ka ühe toa eest. Peale mitmeid kõnesid hotelli omanikule ei saavutanud me siiski edu ning sõitsime teise valiku juurde. Seal läks paremini, sest kuigi pidime selle ühe toa eest maksma rohkem kui tavaliselt, saime seal ikkagi kuuekesi olla. Rwandalastele oli päris keeruline selgeks teha, et soovime kasutada oma matte ja magamiskotte ning ööbida põrandal, sest me niikuinii matkame – see mõte oli nende jaoks harjumatult võõras, et keegi üldse nii teha tahab.

Kui bussist oma asju võtma hakkasime põrkasime järgmise probleemi otsa, sest juht soovis pika ootamise eest topelttasu. Jällegi tuli kaubelda ja kuna see fakt, et juht pikalt ootas, oli tõsi, siis maksime talle natukene rohkem.

Õhtusöögilauas rääkis Patience meile sellest, mida on vaja teha, et mäkke ronida ja otsustasime järgmise päeva kella 7-ks hommikul turismiteenistuse office’isse minna.

 

11. veebruar, esmaspäev
KARU

Hommikul tõusime veidi peale viit ja jalutasime koos Patiencega Vulkaanide Pargi külastuskeskusesse, mis asus 3 km kaugusel. Silma hakkas see, et pidevalt sõitsid mööda džiibid valgetega ning kõik (nii valged kui mustad) vaatasid meid imelikult, sest valged ju ei kõnni tee ääres.

Pargi kontoris olime kell 7:00. Rahvast sagis päris palju, sest siit algavad igal hommikul retked nii gorillade juurde kui ka tippudesse. Saime Karisimbi otsa ronimiseks maksta igaüks 300$. Võrreldes tunnise gorillavaatlusega on tegemist päris leebe hinnaga, sest see maksab 750 dollarit. Ja meie matk on ikkagi kahepäevane.

Tervitamaks Vulkaanide Pargi järjekordseid külalisi tantsis ja laulis kontori kõrval kohalik tantsutrupp. Päris vingelt mehed hüppasid ja peas olid neil vahepeal sellised pikad blondid looduslikust materjalist parukad, mis päris hästi liikumist võimendasid. Ainus häiriv/naljakas asi oli see, et paljudel meestel oli näos erakordselt lai ja võltsihõnguline naeratus.

Hostelisse tagasi liikudes valisime otsetee üle põldude ja vaatlesime kõbladega varustatud kohalike toimetamisi. Ega siin eriti muid tööriistu peale kõbla ja matšeetede ei näegi.

Pärast hommikusööki jagunesime kaheks – mina võtsin mototakso ja sõitsin sellega Musanzesse gaasi orgunnima ja teised läksid kämpingut avastama.

Musanzesse sõit oli päris mõnus, sest tuul jahutas ja juht teadis, kuidas sõita. Aga gaasi leidmiseks sõitsime küll läbi pooled kohalikud poed, sest no mida ei ole, seda ei ole. Lõpuks pärast ligi poolteist tundi kestnud otsinguid leidsime gaasi poekesest, mille pindala oli umbes 5 ruutmeetrit ning sellest 3 ja pool moodustasid riiulid koos igasuguse tehnilise sodiga. Ning ust poekesesse ei viinud, vaid omanik pidi sinna sisenema ostuluugi kaudu. Kuid neil oli gaasi. Täpsemalt – gaas. Jehhuuuu!

Tagasi Kinigisse jõudes käisin netis blogimas ning leidsin uue taksojuhi, kes mind kämpingusse ära visata lubas. Kuid tema masinas ei olnud piisavalt kütet ja juba poole kilomeetri pärast jäi masin seisma. Pöörasime otsa ümber ning veeresime mäest alla tagasi. Nägin ära ka kohaliku bensiinijaama – see oli suvaline poeke, kus peremees oli kütuse poole- ja pooleteise liitristesse limonaadipudelitesse villinud ja nagu ma aru sain, sai ostu ka vihikusse kirja panna. Kena.

Vihma hakkas kallama ja sõit tegi nii minu kui ka juhi läbimärjaks. Vahetult enne kämpingut nägin ka teisi, kes linna poole jalutasid ning sain ühe töötava telefoni enda kätte. Kämpingu adminnipoiss tuli vihmavarjuga vastu ja tutvustas kogu ala. Selline teistmoodi ja reaalselt seal vist väga palju ei telgita. Aga meie kaks telki olid püsti ning kui olin vihma maha maganud, siis panin poti tulele ja tegin teistele süüa.

KAIKO

Olles Karuga nägemist jätnud, asusime oma kotikuhjaga campingu poole teele. Patience sebis meile selleks tarbeks transpordi. Koht asus mõned kilomeetrid linnast eemal ja nägi tegelikult päris kena välja. Esialgu tutvusime campingu võimalustega – võisime magada tubades, hüttides, võõrustaja enda telkides ja meie õnneks oli seal ka väike aedik isiklike telkide püstitamiseks. See viimane sobis meile hästi. Küll aga küsiti meie käest üsna krõbedad 10000 telgi eest, mis kokkuvõttes ei erinenud eriti katuse all ööbimisest. Asusime vapralt kauplema, mis lõppes sellega, et lõpuks omanikuga telefoni teel prantsuse keelt purssisin. Juttu jätkus ja sain vähemalt sellest aru, et meie pakutud 5000 telgi eest talle lõpuks sobis. Jee – vahelduseks ka väike õnnestumine kauplemisel. Otsustasime püstitada kaks telki.

Päev oli alles noor ja meie sõbra Patience’i soovitusel otsustasime minna järvede juurde, kuhu pidi saama transpordiga Kinigist – ühesõnaga linna tagasi. Asusime jalutama suure tee peale, et sealt mõni dalla-dalla püüda ning soodsalt linna jõuda. Teel saime harjumuspäraselt palju tähelepanu ja ühel hetkel tahtis Endro meile lehvitavatele inimestele külla minna. Algul kõhklesime, aga siis jõudsime samale järeldusele, et tõesti, mida nad siis lehvitavad, kui nad meid külla ei taha. Nende elamine koosnes savimajast, ühest pisikesest abihoonest, mis oli ka vist savist tehtud ja põllulapist. Majas sees oli rõske ja suurt luksust seal ei olnud, pigem vastupidi. Tegime pererahvaga pilte ja kui lahkuma hakkasime, nõudsid nad raha. Andsime. Saime natuke maad veel kõndida ja hakkas sadama. Oli lõuna ja sel ajal pidigi väga tihti sadama. Tulemusena passisime päris pikalt räästa all ning kui sadu näitas vaibumise märke, liikusime edasi. Vahepeal pidime küll veel varjuma, kuid kuna ootamine tüütas kiirelt ära, püüdsime seda võimalikult vähe teha. Teel nägime ka Karu, kes tsikli seljas meile vastu sõitis. Vahetasime mõtteid ning andsime talle telefoni, millega sai kõnesid vastu võtta ja liikusime edasi. Kui suurele teele jõudsime, siis dalla-dallasid me ei näinud ja otsustasime linnast tsiklid järgi tellida, et üldse kuhugile jõuda. Selle tulemusena jõudsime linna. Vahepeal oli kõht tühjaks läinud ja kuna eilses ööbimiskohas oli hea toit, siis ei hakanud me uute kohtadega enam riskima. Vihmasadu oli teinud ilma jahedamaks ning väikse söekamina ees soenedes ja kella vaadates hakkasime aru saama, et järvede äärde me ei jõua. Selle asemel otsustasime minna turule, et niisama ringi vaadata ja õhtuks süüa osta – Karu oli ju gaasi saanud ja nüüd oli meil võimalik ise midagi valmistada. Campingusse tagasi me jalutasime ning terve tee saatis meid lastekari, kes olid just koolist vabanenud. Kahtlaselt paljudel neist oli meiega ühine tee ja vahepeal tekkis isegi kahtlus, kas nad tahavadki koju minna. Osad laulsid meile koolis õpitud laule, teised rääkisid niisama juttu ja kolmandad tahtsid midagi saada. Üks väike poiss andis mulle ootamatult ühe kommi ja ma andsin talle oma pastaka vastu. Tal oli pastaka üle ülihea meel. Campingu väravates pöörasid siiski ka viimased järelekõndijad otsa ringi.

 

12. veebruar, teisipäev
KAIKO

Ärkasime varakult kell 5:15, sest poole seitsmeks pidi meile auto järgi tulema. Kui ikka tuleb, sest peale Patience’i sõna meil rohkem kinnitusi ei olnud. Seni nautisime aga varikatuse all Aafrika teed, mis oli sisuliselt piima sisse tehtud must tee ning sõime värsket salatit. Selle viimase juures paneks eriti rõhku sõnale värske, sest kui ma neid eksootilisi vilju olen Eestist ostnud, siis pole need pooltki nii isuäratavad olnud. Minu erilised tänusõnad lähevad avokaadole. Aitäh.

Auto tuli õigel ajal. Laadisime ennast koos oma asjadega peale. Kusjuures auto mahutas täpselt 6 inimest + juht – st kõige taga oli kaks kohta veel. Patience seda ei teadnud ja ronis nö keskmisele pingireale neljandaks. Ning see, mis tõotas tulla 100 taala vääriline sõit, seda enam ei olnud. Kitsas oli. Esialgu võtsime suuna office’isse, kus pidime kokku saama giididega. Koha peal nägime sisuliselt sama asja, mis eile – kohalike laulu ja tantsu. Giide me alguses ei näinud ja pidime mõnda aega ootama. Kui lõpuks giididega kohtusime, siis pidime veel natuke ootama, sest meie grupiga pidid liituma ka ühed belglased, kes veel kohal ei olnud. Mõne aja pärast nad siiski tulid ja algas sõit mäe alla. Enam me kusjuures Patience’i neljandaks ei tahtnud ja tegime selle talle selgeks. Patience kusjuures südamest vihkas prantslasi ja kuna belglased on ju põhimõtteliselt samad, siis keeldus ta nendega autot jagamast ning sõitis hoopis giidide auto kastis.

Vahepeal olime giididega rääkinud ka kandjate kasutamisest ning nende pealekäimisel otsustasime ühe võtta, kelle kotti ladusime joogivee. See jättis igaühele siiski ühe suure koti selga, kuid need olid paari kilo võrra kergemad.

Rajal näitasime selle lisaraskuse tõttu ka belglastest ja giididest aeglasemat tempot. Siin jooksid giidid võimalusel kohe pikalt eest ära ning meid hoidsid kursil mõned kandjad. Heaküll, rada ei olnud küll ka selline, kus väga eksida oleks saanud. Lisaks oli alati koos meiega ka kamp sõdureid, kes olukorral silma peal hoidsid. Neid sõdureid patrullis mäe peal teisigi. Ilmselt üheks põhjuseks oli Kongo piiri lähedus.

Loodus oli mäe peal tõega ilus. Rada oli kitsas ning väga mudane ning nii me siis surusimegi ennast läbi džungli. Igasugu taimed lokkasid ja ning puud moodustasid aegajalt võlumetsasid. Isegi Karu ütles, et see on tema üks ilusaimaid tõuse ja tema on ju paari mäe otsas rohkem käinud, kui mina.

Kuigi pilti ei tohtinud teha, siis joppas meil nii, et nägime ka mägigorillasid. Kaks suuremat sõid madalamal ja üks pisike oli väikese puu ladvas. Giidid kiirustasid meid edasi ning me ei hakanud pildistamisega kaasneda võivaid jamasid endale kaela tõmbama ning liikusime ülespoole edasi.

Laagrisse jõudmiseks kulus meil u 4,5 h käimist ja asus see 3800 m kõrgusel. Laagripaigas oli klientidele katusealune, kuhu sai telgi panna ning giididele väike onnike. Selles osas oli seal metsikus looduses kuidagi väga tsiviliseeritud. Tegime süüa ja tervis oli kõigil korras. Nii tuli ka hea uni.

13. veebruar, kolmapäev
KARU

Eelmisel õhtul arutlesime koos belglastega (umbes 45-ne isa oma täisealise poja ja teismelise tütrega), et mis kell alustame. Arvasime, et kell 8 on ok. Kuid giidid rääkisid meile, et tavaliselt võtab tõus tippu aega kiirematel 3 tundi ja aeglasematel kuni 4 ning seega peaksime alustama kell 5:30, sest meil läheb kuni 5 tundi. Püüdsin küll viidata sellele, et täna pole meil suuri kotte ja tõenäoliselt tähendab see seda, et oleme keskmisest kiiremad, kuid nad ei uskunud mind.

Seega ärkasime 4:30, startisime 5:30 ning olime napp 2 ja pool tundi hiljem ehk kell 8 tipus. Peagiid ütles, et ta on väga üllatunud ja et nii kiiresti pole ükski grupp veel tippu tõusnud ning avaldasime talle muljet. Ma ei öelnud midagi, sest me ei saanud samaga vastata. Eriti pärast seda, kui umbes 4400 meetri peal küsisime, et kui kõrgel hetkel oleme ja saime vastuseks, et 5000 meetri kõrgusel. Kuigi Mt. Karisimbi kõrgus on üldse ainult veidi üle 4500 meetri. Rada iseenesest lõpus vulkaanile omaselt järsem ja tipus tervitasid meid paar harva kasutuses olevat maja, tuul ja pilved. Tegime pilte, kusjuures kui palusime giididel teha grupifotosid, siis nendel olid heal juhul lisaks udule ka Kaiko jalad peal.

Laskusime pärast poolt tundi tipus 90 minutiga laagrini ja pakkisime asjad kokku. Võtsime eine ning siis muudkui allapoole. Kärdil tekkis romantiline suhe ühe giidiga, kes tema käest kinni võttis ja enam lahti ei lasknud.Vihma hakkas sadama ja rajast sai väike jõgi ning mitte keegi ei proovinudki enam kuiva jalaga alla saada, sest vaatamata keepidele olime kõik tunni aja pärast täiesti läbimärjad. Vahepeal peatusi tehes püüdsime telefone ja muud tehnikat kaitsta ning aktiivset kasutust leidsid sealjuures kondoomid, mis teatavasti vett ja muid vedelikke läbi ei lase.

All me giididele tippi ei jätnud, sest nende suhtumine oli olnud üleolev, erandi moodustasid siis kaks meest, kes tüdrukuid aitasid. Istusime autosse, ütlesime belglastele tsau ja sõitsime kämpingusse.

Ning siis tekkis pikk vaidlus Patiencega, sest ta oli meile öelnud, et autoga raja algusesse ja tagasi saamine maksab 100 USD. Kuid nüüd väitis, et tegelikult 200, sest auto tegi ju kaks reisi. Kaalusime võimalust ta pikalt saata, kuid lõpuks loomulikult maksime, sest osad meie hulgast on ju head.

Camingu omanik tuli ka meie pärast kohale, sest tal oli meie pärast mure olnud eelmisel õhtul, kuna tema arusaamist mööda oleksime pidanud juba eile alla tagasi jõudma.

Sõime kokkade valmistatud õhtusööki ja kuivatasime suitsuses varjualuses oma asju. Ning Herbert sai otsa.

14. veebruar, neljapäev
KAIKO

Ärkasime kell 7 ideega, et saaks võimalikult vara liikuma hakata. Einestasime selle sama varikatuse all, kus meie riidedki (veel) kuivasid. Meie esimene mõte oli minna Kinigisse jala, sest eilne vestlus telkla omanikuga oli meile paljastanud võimaluse teed oluliselt üle põllu lõigata . Seda plaani takistas asjaolu, et sadas vihma ja me ei soovinud koheselt nullida kogu oma eilset ja veel pooleliolevat riiete kuivatustööd. Seega ootasime paar tundi vihma vaibumist, kuid kuna seda ei juhtunud, palusime hotelli personalil endale linnast auto kutsuda. Mõne aja pärast saabuski Aafrikale tüüpiline Toyota Hiace väikebuss, mis oli koduselt roostes ja kõlas nagu laguneks kohe laiali. Vean kihla, et samamoodi oli ta kõlanud juba viimased 100000km kuid polnud veel siiski lagunenud. Saime igatahes hinna osas kokkuleppele 11000 peale, kuigi enne seda olime pakkunud sama otsa eest ka 16000. See võit tuleb kirjutada meie vedajate (loomulikult oli neid mitu!) kehva inglise keele oskuse arvele. Ühesõnaga kokkuleppe kohaselt pidime saama Musanzesse. Kinigis läks huvitavaks, sest tüübid hakkasid mööda väikeseid tänavaid luurama. See toimis nii, et üks tüüp jooksis igale ristmikule ette ja vaatas natuke ringi ning siis kutsus auto järgi. Järeldasime, et kardavad politseinikke. Nende taktika õnnestus ning jõudsime ilma vahejuhtumiteta Musanzesse.

Kohalikus keskuses me eriti aega ei raisanud, vaid ostsime kiirelt piletid Kigalisse. Juba tundus ka tüüpiline, et esimene buss, kuhu jõudma pidime, müüdi üle ning pidime minema selle peale, mis tuli pool tundi hiljem.

Kigalis läksime tuttavasse St. Pauli hostelisse ning võtsime toa kaheks ööks, et saaksime lõpetada asjade kuivatamise. Sealt edasi siirdusime linna ja jagunesime bussijaamaseltskonnaks ja internetikohvikuseltskonnaks. Õhtul trehvasime juba tuttavas söögikohas ning tegime kokkuvõtteid. Kuna enamus seltskonnast soovis linnast võimalikult kiiresti ära saada, siis langetasime otsuse jääda Rwandasse siiski ainult üheks ööks ning homme hommikul hakata liikuma Bujumbura poole, mis teatavsti asub Burundis. Kõhud täis, õlled joodud, istusime tsiklite selga ja sõitsime magama.

15. veebruar, reede
KARU

Igatahes kell 7:30 olime bussijaamas ja 8:00 läks buss Bujumbura poole. Pilet maksis 6000 raha ja kaks kohta pidime kottidele lisaks ostma.

Sõit oli vaheldusrikas, sest maastik on mägine. Peatuspaikades käis ümber bussi vilgas äri ja osta sai nii bruschetasid, grillitud liha, erinevaid jooke kui ka grillitud maisi.

Piir võttis meil aega, sest pidime paar korda edasi-tagasi käima, et kolmepäevase transiitviisa eest 40 USD-i maksta ja õiged templid passidesse saada.Bussijuht oli veidi närviline, kuid mitte nii närviline, kui peale kohtumist Burundi politseinikega, kellele ta pidi mingi olematu probleemi eest altkäemaksu maksma.

Bujumburasse jõudsime u. 15:00. Endro ronis bussi aknast välja ja hetk hiljem nägime teda juba koos politseinikuga. Õnneks ei olnud ta veel seadust rikkunud ja politseinik suunas meid lihtsalt jaoskonda oma saabumist registreerima. Vahetasime ka raha ning tundsime ennast seejärel juba päris hästi.

Mäele lähenemiseks saime abi ainult ühelt poolpiduselt kaardilt bussijaama seinal. Rääkisime bussijuhtidega läbi ning saime taas suvalise bussilogu endi käsutusse. Et Burundi pealinn tundus selline kole, räpane ja ebaturvaline, siis otsustasid Kärt ja Airi, et nemad jäävad ööseks pealinna ja sõidavad siit homme hommikul tagasi Tansaaniasse. Nende reis on meie omast ka lühem ja mõtetes mõlkus soov Kili lähedal veel üks tipp teha. Jätsime hüvasti ja istusime meestega bussi peale.

Sõit viis meid 50 000 kohaliku eest Tanganjika järve äärde Magara`sse. Järv ise oli hästi ilus ning teisel kaldal paistsid Kongo “Demokraatliku” Vabariigi mäetipud. Saime teada, et see järv on Baikali järel maailmas sügavuselt teine.

Tüübid, kes meid Magarasse viisid ise seda kohta ei teadnud. Läks tasapisi hämaraks ja pärast mõningast seiklemist jäime  pidama piirkonna ainsasse motelli. Kaiko leidis prantsuse keelt kõneleva naise, kes meid motellini juhatas ning alguses jäi mulje, et ta on seal perenaiseks.

Motelli hoovis mürtsus muusika ja kohalikud panid seal tina. Meid tervitati üsna rõõmsate nägudega ning hakati toimetama. Ootamatult ilmus ei-tea-kust kohalik purjus migratsiooniametnik, kes oli ennas majoriks joonud ja hakkas meid endaga kaasa viima. Külarahvas tuli appi ning hajutas tema tähelepanu mujale ning me saime kottidega oma tuppa lipsata. Ning kui baari trellitatud uks ka veel kangiga lahti murti ja kaks ilusat tüdrukut süüa tooma lippasid, siis olime varsti päris rahulikud ja kuulasime ühe noorema mehe jutte sellest, et Heha otsa saab teiselt poolt ning tundsime kaasa tomatimüüjast provva (keda me alguses ekslikult perenaiseks pidasime) muredele. Noh, et mees on surnud ja poeg ning tütar kaugel ja siis veel päris palju sugulasi on viimase viiekümne aasta jooksul ära surnud. Aga meie üle oli tal hea meel, sest me näeme nii kuradi head välja ja ostsime talle õlut ka veel. Ja Kaiko andis temaga vesteldes kinnitust seisukohale, et prantsuse keel kõlab pagana seksikalt, isegi kui 25-ne mees räägib 65-se provvaga.

Enne magama minemist küsisime igaks juhuks, et mis migratsiooniametnik arvab kaotusest ning meile vastati: “Ta juba kahetseb”.

16. veebruar, laupäev
KAIKO

Hommikusöögi olime tellinud seitsmeks. Et jõuda ka enne Tanganjika järve ujuma, oli vaja ärgata tunnike varem. Ujumisega pälvisime eelkõige kohalike laste tähelepanu, kes peale meie lahkumist meie eeskuju järgisid. Vesi oli üleüldse väga mõnus ja ma natuke imestan, et kohalikud rohkem ujumisega ei tegelenud.

Päeva eesmärk oli jõuda Burundi kõrgemasse tippu, Heha-le. Transpordivõimalusi asusime uurima kõige loogilisemast kohast – hotellist. Saime teada, et selles asulas otseselt taksondusega keegi ei tegele ja soovitati rääkida hotelli omanikuga, sest tal on auto. Omanik viibis meiega samal korrusel ning personal äratas ta meie jaoks kenasti üles. Viisakas ja abivalmis mees oli, kuid tollel päeval oli tal tegemist ning tehing jäi katki. Liikusime edasi külasse autojuhte otsima. Ühe kohalikuga rääkides saime teada, et Burundis tehakse kuni 10ni ühiskondlikku tööd ning enamus autodest on sellega hõivatud. Täpselt aru ei saanud, milles see ühiskondlik töö seisneb, sest vähemati asulas sees ei näinud me midagi ja teha oleks seal saanud nii mõndagi – näiteks prügi tänavalt ära koristada. Leppisime sama kohalikuga kokku kohtumiskoha kella 10ks, juhul kui me selleks ajaks veel autot saanud ei ole ning jätkasime otsinguid.

Ühiskondlik töö tähendas ka seda, et asulat läbiva maantee sisse ja väljasõidu ette oli tõmmatud liikumist piirav köis, mida valvas politseinik. Kui kellegil oli piisav põhjus või luba asulast väljuda, siis lasti köis korraks alla. Teel selle nö kontrollpunkti juurde kogunes meie ümber tavapäraselt suur bande kohalikke, kes kõik tahtsid hullult aidata. Niipalju nendest kasu oli, et küla pealt suudeti kutsuda meile üks päevinäinud Corollaga vend, kes põhimõtteliselt oli meid valmis Mukike-sse (küla Heha külje all) ära viskama. Hinnaläbirääkimised algasid kõrgelt ja olid jällegi pingelised ning hõlmasid ka selliseid taktikalisi võtteid nagu keeldumine ja pettunult hotelli poole tagasijalutamine. See viimane töötas võrdlemisi hästi ning leppisime 60000 Burundi frangi peale kokku. Teekond võis alata.

Kuni pealinnani suutis meie autojuht ennast nendest arvukatest kontrollpunktidest võrdlemisi edukalt läbi rääkida. Bujumburas alanes aga liikumiskiirus oluliselt. Ei aidanud isegi see, et juht oli linna piiril selga tõmmanud valitseva partei värvides särgi. Hullu ei olnud midagi, pidime lihtsalt ligi paar tundi ootama enne kui saime edasi sõita.

Mäe all leppisime juhiga kokku, et ta ootab meid, kuni üleval ära käime. Liikusime lihtsalt mööda sissekäidud rada ja 50 minuti pärast olime all tagasi. Tipp ise on puudega kaetud ja mingit vaadet seal ei ole. Üht-teist näeb mäe nõlvadelt. Loodus on Hehal Burundile tüüpiliselt ilus. Bujumburasse tagasisõidu eest maksime 50000 franki. Oleks võinud isegi jõulisemalt tingida, kuid elu Mukikes oli hõre ning konkureerivaid autosid eriti ei paistnud. Mäe all asus ka hotell, kuid selle tegevus oli vähemalt mõnda aega tagasi juba lõppenud.

Bujumburas astusime maha tuttavas bussijaamas ja ühtne otsus riigist võimalikult kiiresti lahkuda sündis kiiresti. Järgmiseks sihtpunktiks sai Tansaanias asuv Kigoma. Selleks pidime liikuma ainult teise bussijaama ning kolmerattalised rollertaksod sobisid selleks suurepäraselt. Saime piletid tavalise väikebussi peale, millesarnasesse olime ennast juba korduvalt sisse litsunud. Soovisime jõuda Manyovu piiripunkti, kuid mida aeg edasi, seda hämaramaks läks ning jäime siiski 20 km kaugusele Mabandasse. Kuuldavasti oli ka piiripunkt juba selleks hetkeks suletud ning meil ei olnud põhjust riskida. Saime 5000 frangi eest toad ning kasulikku infot homseks piirilejõudmiseks. Enne magamaminekut istusime korraks maha kohalikku baari ja lõõgastusime pikast päevast.

 

17. veebruar,  pühapäev
KARU

Reisi 21. päev.

Ärkasime väga vara, loputasime õue peal tünnis suure sodi maha ja võtsime takso, mis meid mööda pinnasteed 3000 raha eest näost piiripunkti viis. Väljumistempel kusjuures löödi juba sealsamas Mabanda linnas.

Tansaania poolel Manyovu piiripunktis tekkis oodatult probleem viisaga – selle peal seisis ju kiri single entry. Vaidlemised ja meelitamised ei viinud kuhugi ning pidime lõpuks ikkagi uued viisad ostma. Minu telefon andis protesti märgiks ajutiselt otsad.

Takso Kigomasse maksis 6000 tansaania raha nägu. Politsei pidas meid ka kinni ning osa teenistusest andis taksojuht talle. Aru ei saanudki, milles probleem oli.

Plaan oli rongiga Dar es Salaami sõita. Raudteejaamas saime teada, et I ja II klassi piletid on otsas ja III klassi piletite saba (õigemini 2 saba – üks naistele ja teine meestele) lookles läbi terve ooteruumi. Endro ja Kaiko läksid kohe jaamaülema jutule, sest alla seda nad ei viitsinud kellegagi jahuda. Kuid ka station master kinnitas, et pileteid ei ole ja peame tõenäoliselt ikkagi bussiga minema.

Telkimiskoha otsingud viisid meid Tanganika järve kaldale mingi koolituskeskuse väravasse, millest me julgelt sisse astusime ja küsisime, et kas me tohime nende aias telkida. Nagu ikka, helistati ülemusele ja saadi luba. Pidime ainult valvurile natuke raha viskama. Sobis. Käisime linnas ja ostsime 55 000 kohaliku eest näost piletid järgmisel hommikul Dar es Salaami ja pudeli kohalike märjukest nimega „Konyagi“.

Ning siis panime telgid püsti kuue meetri kaugusele järve kaldast palmipuude vahele ning valvur avas ka värava kaldale. Poisid käisid poes ja tegid suurepärase õhtusöögi ning siis ujusime ja tegime päikeseloojangu taustal suurtelt kalapaatidelt vettehüppeid. Ja jõime vanas kalapaadis ranna peal Konyagit. Ja ujusime jälle.

Reisi kõige ilusam laagriplats.

Magada ainult oli rämedalt palav ja öö oli väga heitlik, kui see kedagi lohutab.

18. veebruar, esmaspäev
KAIKO

Kuna bussijaamas pidime olema kell 5:30, siis tuli juba kell 4 silm lahti teha. Huvitaval kombel kuivasin nii mõnegi Rwandast saati märjad riided aia peal ja päris kuivaks ei saanud need nüüdki. Õhuniiskus tundub igal pool lihtsalt niivõrd kõrge olevat. Igatahes tuli need niisked asjad uuesti kotti pakkida ja bussijaama poole minekut teha. Valvurile viskasime mõistva suhtumise eest mõned tuhanded kohalikud.

Et bussini jõudmisele natuke lõbu lisada, võtsime tee pealt tsiklid. Väga ohutu ei tundunud suure raske seljakotiga kahel rattal kihutada ja samal ajal väiksemat kotti kuskil jalge vahel kinni hoida, kuid läks õnneks.

Buss startis kell 6 ja kihutas mööda kitsaid auklikke kruusateid. Mingit und oli seal väga raske saada, kui iga natukese aja tagant peaga laes ära käisid. Kohati tundus, et juht sõidab aukudest isegi meelega läbi. Saime sõita enam-vähem täpselt tunni, kui tulemus käes oli – buss läks katki. Selgus, et jahutusventilaator vabanes kinnitusest ja sõitis ennast radiaatorisse kinni. Jahutusvedelik voolas välja ning seal me siis olime. Inimesed võtsid üldiselt kõik kogu vahejuhtumit väga rahulikult ja keegi ei karjunud ega nõudnud midagi. Kuna meil oli samuti aega varuks, siis järgisime nende eeskuju. Ootasime mõne tunni ja sisustasime aega kaardimänguga. Mingil hetkel läks kõht tühjaks ja läksime lähedalasuvasse külla, kus saime osta küpsiseid ja limonaadi. Kui bussi juurde tagasi liikusime, siis möödusime kohalikust meditsiiniasutusest, mis oli paksult naisi ja lapsi täis. Karul läks silm särama ja ta jalutas nende keskelt läbi ning tervitas ja lehvitas kõigepealt ühele poole ja siis teisele poole. Mõlemalt poolelt tervitasid naised kooris vastu. Ma ei teagi kes sellest rohkem sillas oli – kas naised või Karu.

Ülejäänud aja istusime varjus ja mängisime kaarte. Kokku umbes 7 tundi ootamist ja kell 2 saabus varubuss. Sõitsime nii kaua kuni pimedaks läks ja tegime ainult hädavajalikke peatusi. Mingist külast ostsin jalgrattakodaral praetud lihavardaid. Seni kuni hammastega üle vindiosa ei tõmmanud, oli kõik kombes ja maitses hästi. Ühes külas ei lastud meid enam edasi, sest pidi olema ohtlik kant ja seal jäime bussi ööbima. Kuna me ei olnud seal ainsad valge aja ootajad, siis käis seal ööelu ja saime veel ühes söögikohas süüa-juua.

 

19. veebruar, teisipäev
KARU

Buss hakkas sõitma kell 5. Öö oli kõigil väga heitlik ja näod paistes. Õnneks me vähemalt liikusime ja tolmu, rappumise ning prahiga olime juba harjunud.

Sõitsime marsruudil Kahama – Singida – Dodoma. Sabakont muutus rämedalt valusaks ja tolm puges ka organismi sisse. Ragnaril eespingil oli vähemalt veidi vaadet ja Endro lluges telefonist raamatuid. Kaiko muidu murelik nägu muutus ahastavaks ning minu ainsateks ülevamateks hetkedeks olid need, kui kõrval istuv mustanahaline neiu suurematest aukudest läbisõidu peale ehmudes mu käest haaras. Nii umbes 7-11 korda tunnis järelikult.

Dar es Salaami jõudsime õhtul kell 23:30. Võtsime takso ja sõitsime hotelli „Tamarine“. Kahese toa hind oli 13 000 tansaania raha. Käisime ka õllejahil, kuid pidime piirduma karastusjookidega. Öine linn tundus selline vaene, räpane ja igav. Igal pool magati. Mitte nii vaene, kui Bujumbura, kuid kena ei olnud.

Öö hakul arutlesime selle üle, et kas minna Zanzibari saarele või mitte. Tundub turistikas ja üsna kallis. Samas on seal väga ilusaid kohti ning kunagi sündis sellel saarel Freddy.

20. veebruar, kolmapäev
KAIKO

Magasime pikemalt, kuna viimaste päevade ööd olid jäänud lühikeseks või siis möödusid bussiistmel. Läksime Dar Es Salaamiga tutvuma, sõime hommikust ning veetsime aega ka postkontori intenetipunktis. Postkontor oli veel sellepärast tore, et ruum oli hästi konditsioneeritud. Endro käis ka raha välja võtmas ja automaat sõi tema kaardi ära. Kuna see on üsna halb asi, mis Tansaanias juhtuda võib, siis nõudis ta, et masin avataks ning tema pangakaart tagastataks. Endro pidi küll tunnike ootama, kuni piisavate privileegidega pangaametnik kohale jõuab, kuid lõpuks läks asi nii nagu ta tahtis.

Et Tansaania pealinn asub India ookeani ääres, siis käisime ka ujumas. Kuna ookeani suuna osas me täiesti kindlad ei olnud, siis võtsime sinna takso ja tulime jala tagasi. Vesi oli soe ja veidike räpane. Tagasiteel sattusime läbi jalutama suursaatkondade linnaosast. Igesti kindlad ei olnud, siis võtsime sinna takso ja tulime jala tagasi. Vesi oli soe ja veidike räpane. Tagasiteel sattusime läbi jalutama suursaatkondade kvartalist. Mõlemal pool teed olid uhked majad võimsate aedadega. Ühel aiapostil nägime istumas paabulindu. Väga tore kogemus oli.

Käisime läbi ka sadamast, et uurida Zanzibarile sõidu kohta. Eelnevalt olime lugenud, et turistidele püütakse seal tihti kaks-kolm korda kallimaid pileteid müüa ja mõnda sellist üritajat ka silmasime. Kui suhelda ainult ametlike reisikorraldajatega, kelle tunneb üldiselt ära korraliku kontori ja riietuse jms järgi, siis peaks pettuste vältimine lihtne olema.

Päev saigi ringi liikudes õhtusse ning einestasime hotelli lähedal. Unustasin oma ujumismärjad aluspüksid söögikoha tooli käetoele ja läksime ära magama.

 

21. veebruar, neljapäev
KARU

Et Kaiko otsustas Dari jääda, siis panime suurema osa kama tema hotellituppa ja liikusime sadamasse. Praam väljus kell 12:00 ning meid juhatati VIP-alale. Kui keegi teile sadamas kallima raha eest VIP-pileteid pakub muudest reisijatest eraldi, siis ärge ostke. Sest kõik välismaalased saavad niigi sinna alale ning juurde maksma ei pea.

Tutvusime kahe Slovakkias elava ungarlasega ja jõime nende slivovitši ära. Päris toredad sellid. Läksime Zanzibaril ka koos maha ja võtsime passidesse järjekordsed templid.

Vahendajad lendasid peale ning kuigi enamus neist väsis meid jälitades peagi, siis üks jäi ja üritas igast meie sõnast kinni haarata, sest tal oli põhimõtteliselt kõike alates vaaluutavahetusest ja alkoholist ning lõpetades naiste ja Keenia passidega. Meie eesmärk oli jõuda slovakkide apartementi ning tegelikult äsja saabununa ei ole see kitsastel Stone Town`i tänavatel seiklemine eriti tulemuslik. Muutusime lõpuks vahendaja suhtes üsna tõredaks ja ta ütles solvunult, et nii ei leia me seda hotelli iialgi üles. Kuid ei läinud ära. Nägime teda pettunult lahkumas alles siis, kui suvalisel tänavaristil astusid meie juurde kaks meest otsitava hotelli personali hulgast, kes olid slovakkidele vastu tulles veidi hiljaks jäänud.

Veetsime tunnikese hotelli ühistoas ja läksime siis sööma ja õlut jooma. Jah – mittemoslemid võivad seda endale Zanzibaril lubada.

Õhtu hakul otsustasime Ragnari ja Endroga, et ei maksa me öö eest midagi ja magame rannas. Jalutasime rannajoont pidi edasi, mööda saltosid viskavatest noorukitest ja võrdkülgse kolmnurga-kujulistest paatidest ning leidsime lõpuks vaikse ja pimeda rannariba. Naabruses asuva suure maja hoovis nägime automaadiga turvameest ja see meile sobis. Rullisime madratsid veest seitsme meetri kaugusel lahti ja viskasime pikali.

Uni jõudis mind juba korra murda, kui ärkasin selle peale, et üsna lähedalt kostis noorte naiste jutuvada. Nägime kolme mustanahalist moslemipiigat, kes meid nähes segadusse sattusid ja omavahel veidi ärritunult edasi vadistasid. Aimasime ka nende pahameele põhjuse ära – tõenäoliselt käisid nad siin tavaliselt pimeduse varjus alasti suplemas, kuid meie juuresolekul seda teha ei julgenud.

Või lihtsalt säästsid meid, sest teatavasti võib moslemist mees su karistust pelgamata maha lüüa, kui sa tema naise katmata keha näed.

KAIKO

Ülejäänud seltskond peale minu liikus lõunaks sadamasse, et Zanzibarile sõita. Mul oli tänaseks ja järgmiseks päevaks planeeritud mõned tegevused – internetist lugesin, et Dar Es Salaamis on võimalik mängida turniiripokkerit ja olin otsinud välja mõned kohad, kus see võimalik pidi olema. Otsustasin need läbi käia, et tingimuste kohta täpsemat infot saada. Veel soovisin vaadata kinos mõnda kohalikku filmi ja käia ühel suurel turul, mille kohta kuskilt lugesin. Otsustasin igale poole ainult jala minna, et ühest küljest aega kulutada ja teisest küljest linna näha.

Selgus, et ainus tõsiseltvõetav pokkerimängukasiino oli Las Vegas Casino, kus toimus mingi mäng iga päev. Ülejäänud kasiinod olid kas suletud või sai mängida ainult kasiino vastu. Las Vegases aga tänasel ega ka homsel päeval mulle sobivat turniiri ei toimunud. Rahamängud toimusid küll ja idee poolest olin nendest ka huvitatud, kuid mul ei olnud kaasas piisavat rahavaru.

Järgmiseks läksin kinno. See oli päris kaugel ja tuli pikalt jalutada. Tegemist oli tegelikult euroopaliku kaubanduskeskusega, kus olid ka kinosaalid. Euroopalikud kaubanduskeskused väga populaarsed ei olnud, sest pooled pinnad olid tühjad ja inimesi oli vähe. Asi võis olla ka nigelas asukohas. Ka filmid valmistasid mulle pettumuse, sest kohalik kinotööstus ei olnud esindatud (või ei olnud seda olemas). Näidati ainult mõnda india filmi, paari araabia filmi ja siis veitsa alla keskmise Hollywoodi filme. Ei tahtnud neist ühtegi vaadata.  Ajad ka eriti ei sobinud.

Päev oli juba hiline ja kõmpisin tagasi hotelli. Sõin ning läksin magama.

22. veebruar, reede
KARU

Ärkasime kuue ajal, kui algas moslemitüdrukute kättemaks. Nad tulid randa ja nüüd oli meie kord loobuda mõttest alasti ujuma minna. Oleme tasa. Vesi muide oli veidi värskendavam, kui Dar es Salaamis ja isegi tasus sisse minna. Hiljem ujusime Endroga ühe paadini, mille katuselt paistis kolla-punane kiri „DHL – now in Zanzibar“. Ronisime pardale ja Ragnar tegi kaldalt pilte.

Täna jagunesime veelkord ning Endro ja Ragnar sõitsid saare idaranniku randu üle vaatama ja mina jäin saare pealinna randa vedelema ja ujuma Vestlesin Kilimanjaro õlle kõrvale Taani paariga, kes siinmail äri ajavad. Kuna ma ei tea ärist midagi, siis arvasid nad, et võiksime tulevikus koos äri ajada. Piimaäri Tansaanias täpsemalt. Värise, Oliver Kruuda, siit ma tulen!

Kui Vahur Kersna kunagi saarel Mercury jälgi ajas, siis ta eriti ei leidnud, sest moslemid ei taha väga tunnistada, et nende naabripoiss on gei. Teda nagu ei oleks enam olemas.

Nüüd aga on seegi turismimagnet tööle pandud ja lisaks Mercuri majamuuseumile tema kunagises elupaigas on rannal ka baar nimega „Queen“. Seal sees on peldiku uste kohal asjakohased kirjad „Queen“ ja „King“. Seega ajad muutuvad. Õnneks või õnnetuseks.

Õhtul saime taas kokku ning ostsime piletid ööpraamile. Jalutasime rannas ja sõime kohalike valmistatud mereande. Muidugi oli maitsev. Ja kallis.

Et aga meil Endroga tekkis vastupandamatu soov öö praamil conyagiga sisustada, siis asusin läbirääkimistesse ühe toidumüüjaga. Ta lubaski minuga kaasa tulla ja salajase patuurka kätte näidata. Seiklesime tükk aega vanalinna kitsastel tänavatel ja jõudsime mingi luugini, kust väärt rüübet saama pidi. Saigi, kuigi hind oli kallim, kui vahemees ütles ja kogu kraam oli villitud 200 milliliitristesse kilepakenditesse. Sobis ikka.

Sadamas läksime laevale ja hõivasime VIP-salongis mõned tugitoolid. Laev sõitis veidi sadamast välja ja jäi saare lähedale reidile loksuma. Meiega koos tukkus seal ka grupp ameerikamaa tüdrukuid ja üks neist aitas meil jooki manustada. Mugav ei olnud ning mingil hetkel tõusime Endroga koos üles ja läksime vaatama, kas ujuda saab.

Sai. Ahtris viis väike redel veepiirini, kus asetses väike platvorm, mille kaudu hõlpsalt tagasi pardale saab. Viskasime riided seljast ja hüppasime tumedasse vette. Paar meest ahtris vaatas meid imestunult ja paar meest naersid. Meil oli mõnus.

KAIKO

Magasin pikalt, sest tänane päev tõotas tulla hõre. Kuna ühtegi pokkerimängu ei õnnestunud endale sebida, siis alles oli jäänud ainult Ilala turu külastus, mis oli kuulus oma suuruse ja second-hand kauba valiku poolest. Turg oli suur küll, täpselt aru ei saanud, kus ta algas, sest Aafrikas kaubeldakse ju niigi iga nurga peal. Ühel hetkel muutus kaubandus lihtsalt tihedamaks ja tuli nentida, et nüüd olengi vist turul. Kaubavalik oli muidugi üsna üksluine st, et kohalikud püüdsid peamiselt müüa suhteliselt sarnaseid asju.

Ülejäänud päev koosnes söögikordadest, jalutamisest ja internetikülastusest – ärme hakkame seda enam pikemaks venitama.

 

23. veebruar, laupäev
KARU

Mingi kell hakkas laev liikuma ja vahelduva eduga magades jõudsime Dar es Salaami sadamasse. Kaiko ei olnudki pokkerikohti üles leidnud ja veetis vahepealset aega kuidagi teisiti. Jäime samasse hotelli ning ainus asjalik asi, mis sellel päeval tegime, oli see, et ostsime piletid homseks Moshisse. Tüdrukud käisid vahepeal Mt. Meru tipus ning kokkulepe oli, et saame Vabariigi Aastapäeval Moshis kokku ning siis nad lendavad tagasi Eestisse.

 

24. veebruar, pühapäev
KARU

Meestele möödus Vabariigi Aastapäeva algus bussis teel Dar Es Salaamist tagasi Moshisse. Ning kuigi buss oli seninähtutest parim, võttis sõit lubatud 7 tunni asemel siiski Aafrikale palju omasemad 10 ja pool.

Kuid YMCA-s ootasid tüdrukud ning kui saime rahvuslipu teleskoopkepi külge kinnitatud, siis läksime linna peale tähistama. Täitsa tore kõrts sattus, kuid see ei seganud peo lõpus kelneril meile tavapärast arvet tuua, mida tuli kaks korda ümber kirjutada, et numbrist 54 000 saaks tegelik 30 500. Aga me oleme selles juba ka väga osavad, sest kuigi rahvas on siin väga sõbralik ja usklik, ei keela see neil turistilt tublisti rohkem raha küsida. Meie puhul saavutavad nad ainult selle, et saavad rohkem paberitööd teha ning jäävad pärast ka jootrahast ilma.

Näitasime vastastikku pilte ja tüdrukud rääkisid Meru mäest ning meie Burundist ja pikaks kujunenud bussisõidust Dar es Salaami.

Jalutasime täis kõhtudega tagasi hotelli ja erinevalt päevasest ajast ei tekkinudki meie ümber liiga palju korraldajaid. Täitsa mõnus oli sedasi.

Et tüdrukud lendavad homme Eesti poole, siis jätsime hotellis jumalaga ja läksime magama. Igaüks oma voodisse.

Vaatasin tänasel päeval mõtlikult kohalikke ja olgem ausad – ega nad eriti ei viitsi midagi teha peale molutamise ja lobisemise. Ning teravaid pliiatseid kohtab väga harva. Kurb, kuid tõsi.

Head Iseseisvuspäeva, tegusam osa maailmast.

 

25. veebruar, esmaspäev
KARU

 

Päike paistis juba hommikul tapva eredusega ning ega selleks päevaks mingeid plaane väga tegema ei hakanudki. Bassein sinetas kutsuvalt ja varsti me kõik neljakesi seal maandusimegi. Ragnar oli viimastel päevadel ilmselgelt liiga palju Kaiko lähedal viibinud, sest erinevalt teistest ei suuda päike Kaikot pruuniks maalida. Tema nahk peegeldab kogu kiirguse edasi ümberolijatele ning Ragnari skalp hakkaski nüüd maha kooruma. Ja Kaiko on tõenäoliselt see prints, kes tuleb vajadusel üleni valges.

Päeva kulminatsiooniks oli vettehüpete võistlus minu ja Kaiko vahel. Eesmärk oli hüppel ebaõnnestuda. Seetõttu sai rahvusvaheline publik näha nii kohutavaid lartsatusi, libastumisi, tasakaalu kaotusi, valu ja oma võimete totaalset ülehindamist. Parim sooritus tuli Kaikolt. Kui proovida seda kirjeldada, siis tuleks hüpe jagada etappideks:

I – pikk keskendumine, pilk hüppelaual

II – lõua tõste ülespoole ja tõus päkkadele

III – parema käe sirutus taeva poole

IV – enesekindlad hoovõtusammud kuni hüppelauani

V – enesekindluse kaotus esimestel sammudel hüppelaual

VI – ümbermõtlemine, hoo pidurdamine

VII – tasakaalu kaotus hüppelaua otsal

VIII – kätega õhust toetuspunktide otsimine

IX – lärtsatus kõhuli vette  

X – pinnaletõus ja pilgu kohene suunamine punktitabloole

Rahvusvaheline publik naeris endal tilgad püksi.

Üldine ujumisoskus on siin maal nadi – püsitakse küll vee peal, kuid kiirust ei ole ja pea hoitakse pidevalt vee peal. Nagu väikesed Eestimaa lapsed, kes aastakese ujuda osanud. Lõbus vaatepilt.

Mikko jõi ennast õhtul jumala täis. Kusagil Londoni pubis.

 

26. veebruar, teisipäev
KAIKO

Tänase päeva suur eesmärk oli õhtuks lennujaama jõuda ja võimalusel maksta selle eest vähem, kui 50usd auto eest. Hommikul kiiret ei olnud, sõime rahulikult ja tegime esimese ennelõunase õlle. Ühel hetkel avati ka bassein ja oli aega enne linnaminekut ennast värskendada. Läksime Ragnariga koos, kuna ta tahtis suveniire osta. Mina tahtsin ka üht suveniiri – kasutatud rehvist tehtud plätusid. Peaeesmärk oli aga loomulikult autojuhi saamine, et ta meid õhtul lennujaama viiks. Et asi ikkagi selge oleks, siis haakisime linnas endale sappa tavapärase hulga organiseerijaid. Igaüks teadis loomulikult ka mõnda taksojuhti, kes meile suurepäraselt sobis. Airi ja Kärt olid meile öelnud, et nendele pakuti lennujaama sõitu isegi 40000 kohaliku eest. Üldiselt hind, mida taksojuhid esimesena küsisid, oli vähemalt 60000. See info viis mind mõnusalt kauplemistuhinasse ja kuigi me 40000 piiri päris ei saavutanud, saime sõidu mõistliku 43000 eest. Autojuhi nimi oli Adidas. Ragnar sai oma suveniirid ka kätte. Mina plätusid ei saanud.

Õhtupoolik möödus pakkides ja hotelli baaris õlut rüübates. Ühel hetkel hakkas meie autojuht meile sõnumeid saatma ja helistama ja midagi arusaamatut puterdama. Hetkeks jäi isegi mulje, et ta ei taha meiega sõita, kuid siis tuli ta meie hotelli ja hakkas meiega õlut jooma. Kuna sõiduni olid mõned tunnid veel aega, siis me esimese õlle kohta ei arvanud midagi halba. Siis ta võttis teise ja küsisime, et kuidas ta sõita kavatseb. Adidas probleemi ei näinud. Need õlled läksid loomulikult meie kulul ja selgitasime, et ta enam jooks ja et me rohkem tema eest ka ei maksa. Kui ta kolmanda õlle tellis, siis tegime kiire otsuse kohe lennujaama sõita ja seal edasi oodata. Jõudsime tervelt kohale. Lennujaamas hakkas Adidas veel meilt tõkkepuu alt sissesõidu eest raha küsima, kuid olime väga resoluutsed.

Viskasime oma lebomattidele õue pikali ja puhkasime võidu. Natuke mängisime kaarte ka. Vahepeal laenas Karu ühte oma matti ühele Euroopa neiule, sest tal endal ei olnud. Kuna see ei saanud aluseks pikemale jutuajamisele, siis me päris hästi ei teagi, kust nad pärinesid. Kella nelja paiku astusime lennukile ja sõitsime Türgi suunas. Vahemaandumise tegime Keenias.

 

27. veebruar, kolmapäev
KAIKO

Keskpäeval maandusime Istanbuli lennujaamas. Järgmine lend Frankfurti pidi minema 28. jaanuaril kella kuue paiku. Seega oli meil vaba aega ja kavatsesime Istanbulis ringi vaadata. Atatürki lennujaamast saab linna väga lihtsalt metrooga.

Peamine motivaator oli Hagia Sofia mošee nägemine. Arvasime, et see maailmakuulus ehitis on eriti hästi presenteeritud. Tegelikult oli seda natuke keerulisem leida, kui arvata ja see ei olnud ka kõige suurem mošee Istanbulis. Lisaks ei pääsenud Hagia Sofia’sse ka sisse. Hoopis suursugusem oli kõrval asuv Sultan Ahmed’i ehk Sinine mošee.

Külastasime veel suurt Türgi turgu ehk bazaar’i, kus müüdi peamiselt läikivaid ja veel rohkem läikivaid esemeid. Käisime Starbucksis kohvil, kuna Eestis ju see võimalus puudub. Starbucksi teenindaja kirjutas ilma igasuguse süümepiinata ühele topsile minu nimeks „Cauco“, Endro topsile “Endyo” ja Karu topsile “Andres”. Jätsime asja nii.

Kuna teatavasti asub osa Istanbulist Euroopas ja teine osa Aasias ning olime kuulnud, et üle Bosphoruse väina minevad sillad on õhtuti väga kenades tuledes, siis otsustasime vaatama minna. Võtsime poest ühe pudeli rakit ning otsisime mõnusa koha ühel paadisillal, kus seda tarbida. Kuidagi pidi natuke sooja sisse saama, sest Istanbulis oli kraade vaid natuke üle kümne ja puhus tuul. Silla tuled nägime ära ning need väärisid vaatamist. Kõige parema ülevaate saab nii, kui pikalt mööda väina kõrval asuvat promenaadi jalutada. Sõime õhtust ühes viisakas euroopalikus kohas, peale mida suundusime veidi vähem steriilsesse vesipiibukohvikusse. Muidu toimis seal kõik umbes samamoodi nagu meie vesipiibukohtadeski välja arvatud, et aegajalt käis kuuma söepotiga teenindaja ringi ning vahetas välja piibu pealt kõik söed, mis tundusid seda vajavat.

Me ei riskinud lennujaama naasmist väga viimasele hetkele jätta ja läksime metroorongiga tagasi. Lennujaamas olid kõik pingid magajate poolt hõivatud ning otsisime endale oma nurga ja saime lebomattidel natuke und nautida enne kui lennujaamaprotseduure tegema hakkasime. Kella kuue paiku alustasime sõitu Saksamaa poole.

 

28. veebruar, neljapäev
KARU

Ärkasime Frankfurtis. Sõitsime lennujaama rongiga õigesse terminali ja sisustasime aega nii, kuidas keegi oskas.

Tore ning kergelt isegi sümboolne oli see, et Liisi Koikson tuli ka Saksamaal lennukile, et Eesti Laulu finaali suunas lennata. Sümboolne seetõttu, et ta ju laulab reiside ajal mulle tihti eestikeelseid laule kõrva sisse. Nagu ka Tõnis, Maarja, Jaan, Lenna ja Jarek. Ilma eestikeelsete lauludeta oleks kaua eemal olla palju keerulisem. Liisile meeldis Endro habe ja kõigi nahatoon peale Kaiko oma, mida ta eraldi välja ei toonud.

Liisi – lennukis rääkisid meie taga kolm meest peale su möödumist piki lennuki vahekäiku tükk aega ainult sinust. Ja olid valmis ühe sõbra minema saatma, et sa saaksid nende reas istuda. Lihtsalt, et sa teaksid.

Ja siis Tallinnas rattad maha. Matk sai läbi.

 

KOKKUVÕTE
KARU

Burundi kuulub maailma viie vaeseima riigi hulka. See paistab silma kõigepealt läbi meeleheite, millega asju tehakse. Müüakse meeleheitlikult, otsitakse meeleheitlikult ja vaadatakse sulle otsa meeleheitlikult. Ning pilt on kontrastne – kõik, mis loodus sellele riigile andnud on, on imeilus. Ning kõik inimeste poolt tehtu on kas kole, masendav või vähemalt igav.

Tõenäoliselt on seda riiki ootamas ka ökokatastroof, sest suur osa metsadest raiuti kütteks ja toidu valmistamiseks maha ning hiljem koorjati ära ka kogu oksarisu ning vähegi põlev alustaimestik. Seega ei teki mingit huumusekihti ja tuul puhub peagi mulla kaljuselt pinnalt ära ning alles jääb kivikõrb.

Ametnikud on rahaga mõjutatavad ja naised on paljudes peredes väärkoheldud.

Kuid ikkagi on loodus imeilus. Veel.

Rwandat mäletavad kõik tänu 1994 toimunud genotsiidile. Nüüd on hutud ehk 84% riigi elanikest sõlminud tutsidega (ehk 15%-ga elanikest) vaherahu. Inimesed on rõõmsad, viisa saab imelihtsalt ja maa on kaunis. Rwanda edeneb päris hästi ning suure tõuke selleks annab edukas võitlus korruptsiooniga. Seda on näha ja tunda.

Rwandas ei kasutata kilekotte. Poes on ka ainult paberkotid. Kiidan.

Tansaania on suur. Kõige rohkem jäävad meelde lamavad politseinikud teedel ja põleva plastmassi ning kile lõhn. Ja see, kuidas mustanahalised moslemid ei tundu nagu päris moslemid, sest nad on lohakamad ja kehakeeles ning näoilmetes puudub samaaegne väärikus, alandlikkus ja uhkus, millega vähemalt mina moslemeid väga otseselt seostan.

KÕIGIS KOLMES RIIGIS on rohelisem, kui ma iial arvanud oleksin.

Köök on eurooplasele üsna mõistetav (riis, kartul, kana, veis), kuid salatid ja juurviljadest tehtud supid on uskumatult palju paremad, kui oodata oskaks. Sest kõik on lihtsalt nii värske ja päikest on ju nii palju.

Kui võtate reisile USA dollareid kaasa, siis veenduge, et need EI OLEKS valmistatud enne aastat 2000. Sest siis on vahetuskurss madalam. Ning kui võimalik, siis võtke kaasa suuremaid rahatähti (50-sed ja 100-sed). Sest väikestel kupüüridel on vahetuskurss madalam. Ärge küsige, sest ma ei tea, miks. Euro töötab väga hästi.

Ja loomulikult oled sa valge inimesena tähelepanu keskpunktis. Turistidest küllastunud kohtades on see tüütu, sest kõik pakuvad midagi. Väikestes kohtades veidi kummastav, sest nad lihtsalt tulevad kokku ja vaatavad sind poole meetri kauguselt. Ja ei tüdine.