Taani Holland Belgia Luksemburg Monaco Vatikan Malta San Marino ja Etna 2009

MATKAPUNT
Aino Kivila, Andres Karu

MÕTE…

… oli ju ainult eelmiste mõtete jätk: Karul on Euroopa kõrgeimatest tippudest 28 tehtud ja et neid kokku on 45, siis järelikult on 17 veel ees. Ja et ta tahab 2009 aasta lõpuks kõik need 17 kindlasti ära teha, siis on teda ootamas väga tihe aasta. Umbes selline:

MADAL REIS (29. MÄRTS – 16. APRILL 2009) 19 päeva/ 10 tippu

• TAANI – Mollehoj (171 m)
• HOLLAND – Vaalserberg (322 m)
• BELGIA – Signal de Botrange (694 m)
• LUKSEMBURG – Kneiff (560 m)
• MONACO – Mont Agel (140 m)
• SAN MARINO – Monte Titano (755 m)
• VATIKAN – Vatican Hill (75 m)
• MALTA – Ta’Dmejrek (253 m)
• ETNA – (3323 m) Euroopa kõrgeim tegevvulkaan ka, kui ilma ja aktiivsuse poolest saab.
• VESUUV – (1281 m) vulkaan, mis omal ajal mattis tuhaga Pompei
• Tulemas Aino ja Karu

PORTUGALI REIS (11. – 20. mai 2009) 10 päeva/2 tippu

• Ponta do Pico (Pico or Pico Alto) (2351 m)
• Estrela (1993 m) Portugali maismaa kõrgeim punkt
• Tulemas Tiia, Mari-Liis, Evelin, Kristel, Rene, Riho ja Karu

BALKANI JA LIECHTENSTEIN`i REIS (21. JUUNI-2. JUULI 2009) 12 päeva/4 tippu

• KOSOVO – Daravica (2656 m)
• MONTENEGRO – Bobotov kuk (Mt.Durmitor) (2522 m)
• BOSNIA-HERTSEGOVIINA – Maglic (2386 m)
• LIECHTENSTEIN – Vorder-Grauspitz (2599 m)
• Tulemas Tuuli, Kairi ja Karu

ISLANDI REIS (20.-31. JUULI 2009) 12 päeva/1 tipp

• Hvannadalshnukur (2110 m)
• Tulemas Tiia, Sirts, Valt, Tarmo, Tuuli ja Karu

ALPIDE JA ANDORRA REIS (31. AUGUST- 17. SEPTEMBER) 18 päeva/4+? tippu

• ANDORRA – Coma Pedrosa (2946 m)
• PRANTSUSMAA – Mont Blanc (4810 m)
• ITAALIA – Mont Blanc (Monte Bianco) de Courmayeur (4748 m)
• ŠVEITS – Dufourspitze (4634 m)
• Tulemas Aare, Endro, Täär ja Karu

Et nagu aasta esimesed kolm kuud ja viimased kolm kuud on peaaegu täiesti matkavabad, kuid vahepeal teeb Karu kuue kuuga viis matka. Päris hea tihedus.

Ning et aprillis ei ole väga soovitav Euroopas kõrgele trügida, siis oli loogiline, et esimene matk toimub madalamatele mägedele. Ja miks siis mitte kõikidele veel jäänud alla 1000-meetristele ühe reisiga? Seega said nimekirja Taani, Holland, Belgia, Luksemburg, Monaco, Vatikan, Malta ja San Marino. Et kõige kõrgem neist on San Marino oma 755-meetrise Monte Titanoga, siis ei tundunud eriti ebaloogiline, et nimekirja lisandusid ka Itaalias paiknevad kaks kuulsat vulkaani – Vesuuv (1281 m) ja Sitsiilia saarel kõrguv Etna (3323 m). Nendega koos tundus reisil juba jumet olevat.

PUNT…

… on ju kõige olulisem, sest üksi oleks seda mõtet teostada väga raske. Seekordne kolmik kujunes välja üsna varakult – veel aastal 2008. Lisaks Karule astuvad seekordsetele seiklustele vastu kaks täiesti uut mägilast: Hedy ja Aino. Mõlemad hakkamist ja jõudu täis.

Kuid… nagu ikka vahel tuleb ette muudatusi, nii ka seekord. Napp nädal enne väljasõitu jõudis majanduslangus otsaga Hedyni ja ta pidi meie reisist loobuma. Seega on minek kahekesi.

ALGNE AJAKAVA JA TANKIMISTE IDEAALVARIANT OLI SELLINE:

• 29. märts  – Päeval umbes 13:00. start Tallinnast. Läbi Läti Leetu. Öö Poola piiri lähedal. U. 600 km.
• 30. märts – Tankimine enne Poola piiri. Läbi Poola Saksamaale. Öö kiirtee ääres. U. 800 km. Tangi Poolas enne Saksamaa piiri.
• 31. märts – Sõit Lübeck-Taani kõrgeim Yding Skovhoj (174 m) Arhusi lähedal. Öö kusagil Taanis või Saksas. U. 800 km. Tangi Saksamaal enne Hollandit.
• 1. aprill – Hollandi kõrgeim Vaalserberg (322 m), Belgia kõrgeim Signel de Botrange (694 m), Luksemburgi kõrgeim Buurgplaaz(559 m). Öö kusagil Luksemburgis. U. 1100 km. Tangi Luksemburgis.
• 2. aprill – Luksemburg – Prantsuse Alpid. Öö mägedes. U. 800 km
• 3. aprill – Treking Alpides. Öö sealsamas. 100 km
• 4. aprill – Alpidest Monacosse, selle kõrgeim Mont Agel (140 m). Edasi Itaaliasse, öö kusagil Genova lähedal. U. 600 km.
• 5. aprill – Genova-Rooma. Paavsti aiad, Vatikani kõrgeim. Öö Rooma lähedal. U. 600 km
• 6. aprill – Edasi Sitsiilia poole. Öö saapa ninas. U. 900 km
• 7. aprill – Sitsiiliasse, sealt Maltale. Öö Maltal. U. 300 km
• 8. aprill – Malta kõrgeim Ta’Dmejrek (253 m). Tagasi Sitsiiliasse. Öö Etna jalamil. U. 300 km. Kui võimalik, tangi Maltal.
• 9. aprill – Etna (3323 m) Öö mäel. U. 100 km
• 10. aprill – Varupäev. Öö Etna jalamil. U. 100 km
• 11. aprill – Saapale ja Pompeisse. Vesuuv (1281 m). Pompei külastamine. Öö Pompei lähedal. U. 400 km
• 12. aprill – Sõit San Marinosse. Monte Titano (755 m). Öö Aadria mere ääres. U. 800 km
• 13. aprill – Puhkepäev Aadria mere ääres
• 14. aprill – San Marino – Austria. Öö Viini lähedal. U. 800 km. Tangi Austrias
• 15 .aprill – Viin-Leedu. Öö Leedus. U. 1100 km. Tangi Poolas
• 16. aprill – Leedu-Tallinn. Öö peredes. U. 700 km. Tangi Leedus

LÄBITAVAD RIIGID ON SEEGA:

Eesti (EL), Läti (EL), Leedu (EL), Poola (EL), Saksamaa (EL), Taani (EL), Holland (EL), Belgia (EL), Luksemburg (EL), Prantsusmaa (EL), Monaco, Itaalia (EL), San Marino, Vatikan, Malta (EL), Austria (EL) ja Tšehhi (EL). Kokku 17 riiki ja 7 neist on ka Karu jaoks täiesti uued kohtumised – Taani, Belgia, Luksemburg, Monaco, San Marino, Vatikan ja Malta.

Piiriületusi peaks kokku tulema umbes 25. Valdav enamus neist muidugi Euroopa Liidu ja Schengeni riikide sisepiirid, kus passi näitama ei peagi. See on päris suur aja kokkuhoid ja kui numbrites väljenduda, siis arvatavasti saame piiridest üle kokku umbes 6 tundi kiiremini, kui viis aastat tagasi.

Auto osas vaatasime mõtlikult otsa isiklikele autodele ja leidsime, et need ei sobi. Kumbki. Siis sattus aga Karu rentima ühte suhteliselt uut Peugeot 407-t ning igaks juhuks küsis, et mis selle auto 16 päeva rent oleks. Öeldi, et 5500 krooni. Pole nagu väga hull… Isegi nagu hea. Veidi hiljem kujunes meie reisiplaan kolme päeva võrra pikemaks ja tuli kokku leppida ka uus tasu auto eest. Ja siis toimus veel üks muutus – 407-e asemel sai meie sõiduvahendiks Saab 93 Aero. Automaat. Turbo. Ja puha.

Menüü koostas ja toidu ostis Karu, nagu ikka. Samuti kõik muu, mida reisil on vaja.

29. märts, pühapäev

Olime otsustanud, et stardime kell kolm varahommikul. Öösel keerati kella Jaanipäeva suunas ja seega nopiti meilt üks unetund veel vähemaks. Aino magas kolm, Karu ühe tunni. Siis pani Karu viimased asjad Saabi, ütles Tiiale „Sau“ ja sõitis Lagedile Aino juurde.  Karu ja Aino on muide sugulased. Karu isa (vana Ants Karu) on Aino vend. Seega viis Karu esimest korda mägedesse oma tädi.

Aino mees Mati aitas asjad peale panna ja palus Karul oma naine tagasi ka tuua. Siis ta juba lehvitas meile tahavaatepeeglist.

Esimesed kilomeetrid avastasime GPS-seadet, mille laenas meile taas Merili Vridolin Torro talust Viljandimaal. Saime sihtkoha Poola ja Saksamaa piiril sisestatud ja geps väitis, et meid ootab ees ligi 1400 kilomeetrit ja 19 tundi sõitu.

Pärnus panime paagi täis ja varsti sooritasime esimese piiriületuse. Eesti-Läti. Riias tegime väikese orienteerumispausi ning peagi olime teisel piiril. Läti-Leedu. Leedus tankisime ja sõime ning Aino sai sõitmises käe valgeks. Söögiga oli meil esimesel kahel päeval nii, et Karu elukaaslane Tiia tegi meile kaasa kartulisalatit ja Aino kindel kutt Mati pannkooke hakklihaga. Nad mõlemad on väga head kokad ja kõige rohkem süüdi Karu ja Aino ülekilodes.

Poolas sisestasime gepsule vahepeal erinevaid sihtmärke, sest meile tundus tema valitud tee kahtlane. Seetõttu nägime toredaid kohti põhiteedest kõrval. Poola Läänemere-poolne osa on palju ilusam, kui ülejäänud Poola (kui muidugi Tatrad välja jätta). Silm puhkas nii loodusel, kui ka ehitistel.

Mingil hetkel otsustasime, et meie matkagrupi hierarhia on järgmine:

Andres Karu – grupijuht
Aino Kivila – grupijuhi nõunik

Õhtul pimedas tankisime enne piiri ning siis toimus meie selle reisi neljas piiriületus. Poola-Saksamaa. Lääne-Euroopa kaart gepsus töötas ilusti ja panime kursi Taani poole paika.

Nagu ikka keerasime ühel heal hetkel kiirteelt maha ja leidsime telkimiseks sobiva koha suvalise põllu servas. Ühel pool kõrkjad, teisel muda. Süüa ei viitsinud ja läksime kiiresti telki.

Läbisime täna 20 tunniga 1475 kilomeetrit. Temperatuur telki pugemisel oli +3 kraadi. Võtsime une soodustamiseks ja eduka päeva puhul väikese lõuatäie Eestimaist ürdilikööri „Herbert“. Hea.

30. märts, esmaspäev

Ärkasime kell 6:00. Sõime kartulisalatit ja pakkisime ennast kokku. Minema saime kell 7:15.Hoidsime kurssi Lübecki poole ja andsime kiirteedel Saabile hagu. Kuni 186 km/h.

Lääne-Euroopa kaart oli ööga haihtunud ja meie gepsu ekraanil haigutas tühjus. Ühe pausi ajal avastas Karu, et kaart oli lihtsalt gepsu seest veidi välja libisenud. Probleem haihtus nagu kroonid aktsiatest.

Meie viiendal piiril (Saksamaa-Taani) peatas meid Taani politsei ning küsis, et kuhu ja miks. Vastasime. Siis tahtis dokumente. Näitasime. Jäi rahule.

Kursi võtsime Horsens`i peale, sest Taani kõrgeim on vahetult selle linna läheduses. Õigel hetkel pöörasime kiirteelt vasakule ja nägime varsti silti kirjaga „Ejer Baunehoj“.

Nüüd veidi selgitamist: Taani kõrgeimale punktile on läbi aegade pretendeerinud kolm üsna lähestikku asetsevat küngast (Mäe austava nime saab teatavasti siis, kui kõrgus on üle 200 meetri). Nendeks on siis Ejer Baunehoj, Mollehoj ja Yding Skovhoj. Mollehoj (170 m 86 cm) on nendest ainus, mis on säilitanud oma loodusliku kõrguse. Teistele on inimtegevuse käigus meetreid ja sentimeetreid juurde lisatud. Ümbruskonnas on tegelikult viis küngast, mille kõrgus on Mollehojst suurem ja need kõik ühel ja samal põhjusel – tegemist on pronksiaegsete hauakääbastega. Kõrgeimaks tehiskünkaks Taanis on Yding Skovhoj (172 m 53 cm). Kuid kui võtta loodusliku muldkeha järgi, siis on Taani kolm kõrgeimat punkti:

1. Mollehoj (170,86 m)
2. Yding Skovhoj (170,77 m)
3. Ejer Baunehoj (170,35 m)

Karu jaoks oli oluline igal juhul tõusta kõrgeimale. Ja et mitte kellelgi pärast kobisemist ei oleks, siis otsustati üheskoos tõusta kõigile kolmele.

Alustasime siis Ejer Baunehoj`st, mille tipus asub torn, kuhu saab mööda treppe ronida. Seda tegimegi ja ühtlasi vaatasime sealt ülevalt, et millised on veel potentsiaalsed kõrgeimad ümbruskonnas. Silm fikseeris ühe künka.

Selle juurde jõudes tundis Karu piltidel nähtu põhjal ära Yding Skovhoj. Seal sai käidud iga kõrgema künka otsas ning seejärel hakkasime kohalike abiga otsima Mollehojd. Aga nagu tihtipeale ikka ei tea kohalikud suurt midagi sellest, mis nende kodu vahetus läheduses on.

Jõudsime oma müttamistega tagasi Ejer Baunehoj juurde ning seda väga õigel hetkel, sest seal oli parasjagu oma väikese bussiga keskealine keskmine Taani mees, kellel mingil põhjusel oli kaasas piirkonna detailne kaart, kus peal ka kõik lähimad künkad. Saime teada, et Mollehoj on siinsamas kõrval ühe farmi juures. Tänasime, sõitsime veidi lähemale ja tõusime ülespoole. Seal tundus Taani kohta väga kõrge küll, kuid silm ei tabanud kusagil veskikivist lauda, mis Karu mälu kohaselt seal asuma pidi. Seega laskusime jälle auto juurde ning tegime sama künka ümber tiiru, et uurida naaberküngast. Ka see ei andnud soovitud tulemust ja nii me seiskasime peagi auto suvalisel väikesel ristmikul ja sammusime üle põllu taas farmi suunas. Ja õigesti tegime – olles umbes saja meetri kaugusel farmist märkasime selle taga veskikivi. Veel paar minutit sõnnikus tatsamist ning seisimegi Taani kõrgeimas looduslikus punktis. Mollehoj. ~171 meetrit. Tuul oli vali, kuid muidu võis ilmaga täitsa rahul olla. Tegime pilte (põhiliselt ühes suunas, sest poole vaatest varjutas kümne meetri kaugusele kõrgeimast punktist rajatud farmi küün) ja istusime veidi näoga päikese poole. Saime tipu infotahvlilt teada, et nime Mollehoj sai küngas siin aastatel 1838 kuni 1917 seisnud veski järgi. Molle nimelt tähendab taani keeles veskit.

Siis laskusime tagasi Saabi juurde, tegime jalanõud mudast ja sõnnikust puhtamaks ning sisestasime gepsu järgmise sihtmärgi – Aachen`i linna Saksamaal, sest sealsamas kõrval asub Hollandi linn Vaals ja Hollandi kõrgeim tipp Vaalserberg ka. Aacheni valisime seetõttu, et siis valib geps kindlasti Saksamaa kiirteed. Ja neid me tahtsime.

Kuuendal piiriületusel (Taani-Saksamaa) suunas Saksa politsei meid kõrvale ja kontrollis dokumente. Nemad tahtsid ka pagasiruumi näha ja küsisid magamiskottide kohta, et mis need on. Karu seletas. Politseinik jäi rahule.

Saksamaal oli ka veidikene ärev olukord, kui sattusime kiirteelt teisele sõites ummikusse ning paagis olev kütus vähenes üle mõistuse kiiresti. Saab ütles meile, et saame sõita umbes seitse km, kui ummikust pääsesime. Karu võttis kõige aeglasemasse ritta ja ei pidurdanud kordagi. Siiski jõudis näit 15 km pärast nulli ja siis tuli teeservas nähtavale silt, et bensujaamani on 11 km. Ja nagu loota oligi – me jõudsime sinna kohale.

Ülejäänud valge osa päevast veetsime isukalt kiirteedel kilomeetreid läbides ning selle tulemusena olime veidi enne südaööd Hollandi linnas nimega Vaals ja sõitsime tänavaid pidi võimalikult ülespoole. Ja valik osutus õigeks. Varsti andsid sildid ja kirjad hoonetel teada, et olemegi juba Vaalserbergi mäel. Tuli veel ainult kõrgeim tipp üles leida ning pimedas me seda teha ei tahtnud. Sõitsime sellel tihedalt turismiobjektidega täidetud alal veidi aega ringi ja siis leidis Karu koha, kuhu telk püsti panna. Selline 2×4 laiguke puude vahel ühe parkla servas. Otsus oli lihtne – tõuseme hommikul nii vara, et keegi meie käest mingit raha küsida ei jõua ja lähme kõrgeimasse punkti.

Aino arvas, et öösel võivad nõiad tulla.

31. märts, teisipäev

Ainol oli öösel natuke jahe. Eks see magamiskott on tal rohkem mõeldud suvisel ajal toas magamiseks. Aga meil on õnneks varu Tiia magamiskoti näol. Kui hullemaks läheb.

Hommikul otsustasime ära, et edaspidi on meie köögitoimkond järgmine:

Andres Karu – peakokk
Aino Kivila – peakoka abi

Peale putru sõitsime ühe stendi juurde, millel oli Vaalserbergi kaart ja panime paika, et kus oleme ja kuhu tuleb minna. Sõitsime tipu ligi, tammusime veidi ringi ning siis leidsime otsitu toreda lageda platsi pealt kümne meetri kaugusel autost. Tore. Vaalserberg. 322 meetrit. Hollandi kõrgeim. Mägi on ise küll veidi kõrgem, kuid see osa jääb juba Belgia territooriumile.

Tipupildid tehtud asusime teele Belgia suunas, kuid tegime enne peatuse tipu ühes servas oleva vaatetorni juures ning uurisime, et kuidas sinna üles saab. Selleks pidi iga siseneja panema õigesse pilusse kahe euro suuruse mündi. Meie aga kokkuhoidlike inimestena pugesime kahekesi kahe euro eest sisse. Vaade oli muidugi ilus nii Hollandi, Saksamaa kui ka Belgia suunas.

All Vaals`i linnas tegime pausi, et Aino saaks linna pildistada ja Karu marsruuti sisestada. Siis sõitsime hooga Belgiasse ning võtsime suuna nende kõrgeimale tipule.

Kahe riigi kõrgeimate tippude vahe on umbes selline Pärnu ots. Sõitsime teed mööda kuni kohani, kus juba silt näitas, et vasakule pöörates jõuame varsti Belgia kõrgeimani, milleks on Signal de Botrange. Naljakas oli see, et kuigi me tõusime pidevalt kõrgemale, oli kahel pool teed suhteliselt soine ala. Jõudsime mingi parkimisplatsini, mis viitas kõrgeima punkti lähedusele ja hakkasime otsivalt ringi vaatama. Silm peatus infopunktil ja sinna siis läksimegi.

Infopunktis töötav umbes kuuekümneaastane neiu tahtis meile rääkida kõigest väga pikalt ja üksikasjalikult. Noh, nagu lastele. Või kahe aasta pärast briljantpulmi tähistavale paarile. Või arengupeetusega inimestele. Või Ida-Eurooplastele. Saime õnneks kogu selle müra sees teada seda, et olemegi tipus ja et see tipp ongi platoo ning siin on soo ka. Lasime ennast lähimat sood vaatama juhatada ja tulime siis tagasi parkimisplatsile, sest selle ääres oli üks kummaline trepp. Ronisime seda mööda üles ning saime teada, et kuninga käsul on 694 meetrise Signal de Botrange otsa ehitatud kuue meetri kõrgune torn, et soovijad saaksid 700 meetri peale tõusta. Tore kunn siin Belgias. Tegime kõrgeimal pilte ja sõitsime siis Luksemburgi poole.

Vahepeal olnud piiriületustele (Saksamaa-Holland-Saksamaa-Belgia) lisandus kümnendana Belgia-Luksemburg. Bensiin on siin odavam. Sõitsime pealinna suunas ja natukene tundus suund vale. Peatusime ühes väikeses parklas ning Karu küsis traktorit haagisele sättivalt mehelt, et kuidas leida Luksemburgi kõrgeim tipp Kneiff? Mees algul ei osanud, kuid siis peegeldus tema näos kirgastumine ja ta teatas, et peame sõitma tagasi Belgia piirile ja pöörama sealt vasakule.

Vasakule sõites leidsime varsti mäe, mida pikalt peeti Luksemburgi kõrgeimaks – Burrigplaz`i. Kõrgust sellel 559 meetrit ja sinna otsa on ehitatud veel kellatorn. Söötsime kõrval karjamaal hobuseid ja läksime siis Kneiffi otsima. Kõik, mida me tipu kohta teadsime oli see, et see on mingi väikese tee ääres ja tähistatud umbes 40-sentimeetrise diameetriga valget värvi betoonist lärakaga.

Segadust tekitas ka see, et Belgia piirist paarisaja meetri kaugusel asub keskus nimega Kneiff. Peatasime seal auto ja kammisime ümbruse läbi. Mitte midagi. Sõitsime veidi eemale ja otsisime veel. Tulemuseta.

Lõpuks sõitsime tagasi Burrigplaz`i poole ja pöörasime seal lähedal suvalisele teele. Ka see tee ei viinud meid valge lärakani. Lõpuks märkasime veel ühte teed, mis ülespoole viis ja sõitsime seda mööda üles. Bingo! Seal see lärakas oligi. Kneiff. 560 meetrit. Luksemburgi kõrgeim. Ainole viies riigi kõrgeim tipp, Karule kolmekümne teine.

Tipus oli üsna soe ja me sõime ning siis pikutasime tunnikese veel niisama ka. Ja et meie tegevus oleks igatpidi kasulik, siis panime veel telgi kuivama. Karu isegi magas. Aino puges tuule eest peitu madalate kuuskede vahele. Mõnus oli olla ja tegelikult sai ju tehtud päris hea tulemus sellel päeval – kolme riigi kõrgeimad tipud käidud ja päike alles kõrgel. Olime oma graafikust kolme päevaga terve päeva ette saanud.

Karu uuris kaarti ja valis välja Prantsuse Alpides põneva tee, mis liikus päris Itaalia piiri lähedale. Istusime Saabi ja tegime tunnikese pärast oma üheteistkümnenda piiriületuse. Luksemburg-Prantsusmaa.

Prantsusmaal kulges meil muidu hästi, kuid Karu sõitis ühest kiiruskaamerast kiiresti mööda. Ent mitte nii kiiresti, et kaamera teda pildistada ei oleks jõudnud. Pagan.

Asi läks mägisemaks ning siis, kui tunne peale tuli, keerasime suurelt teelt vasakule üles ning hakkasime telkimiseks sobivat kohta otsima. Selle tegevuse käigus nägime rahulikult mäenõlval söövaid kitsi ning sõitsime läbi mõnusa vana prantsuse küla. Sellise, mida muidu ainult piltidelt näeb.

Platsi leidsime kohe tee ääres heinamaalt mingi madala väikese ehitise varjus. Parkisime auto, tegime süüa ja siis hakkasime kolmekesi tähti vaatama ja tähtkujusid otsima. Kolmekesi selles mõttes, et Aino, Karu ja Herbert.

1. aprill, kolmapäev

Sõime hommikupudru ära ning sõitsime Alpide suunas. Kõrgus kasvas ja Aino ei saanud enam fotokat käest ära pannagi. Karu soovitas tal lihtsalt veidi oodata, sest iga järgmise pöörde tagant tulevad nähtavale aina kaunimad ja kaunimad kaadrid. Noh, nii oligi.

Jõudsime umbes 1500 meetri kõrgusele ja teed hakkasid palistama korralikud lumevallid. Kohalikud tegid väikeste traktoritega (need, mis lume kõrgele üles ja kõrvale pihustavad) oma sissesõidu teid puhtaks ja päike hakkas nahale punakaid jälgi jätma.

Aino, kes polnud nii kõrgeid mägesid varem näinud, oli peaaegu transis ja ütles, et emotsioonid on sedavõrd tugevad ja väsitavad, et uni tuleb peale. Aga mis siin imestada – me olime kohati üle 1500 meetri peal ning sealt algas ka ajutine lumepiir. Seega nägime kolme ja pooleseid tippe kahe kilomeetri ulatuses lumega kaetuna. Väga ilus.

Kui me olime selle päeva kõrgeimast sadulast üle, siis muutus ilm järsult – ülejäänud teekond allapoole kulges vihmas ja pilvedes ning tundus, et nii see kuni õhtuni jääbki.

Aga õnneks mitte. Ühe suure järve ääres lakkas vihmasadu ja me leidsime mõnusa telkimispaiga järve kaldal suurepärase vaatega lumistele tippudele. Telkisime küll täiesti kalda ääres, kuid et vesi oli väga madal, siis tuli selleni jõudmiseks mööda kuiva järvepõhja umbes kolmsada meetrit kõndida. Seda ka tegime, kui kordamööda ennast ja nõusid pesemas käisime.

Telki pugesime siis, kui tibutama hakkas. Mängisime kaarte ja suhtlesime Herbertiga.

Esimese aprilli puhul ei teinud me ühtegi nalja. Isegi mitte seda, mida mägedes sõites teha võiks: „Kurat! Pidurid on kadunud!!!“

2. aprill, neljapäev

Hommik oli väga ilus. Sõime ja võtsime siis suuna konkreetselt Monacole. Sõitsime peaaegu riiki sisse, kuid enne tegime siiski väikese peatuse, et ennast veidi õhemalt ja viisakamalt riidesse panna. Karu puhul tähendas see seda, et ta lihtsalt viskas oma seni jalas olnud vanad vabaaja käimad ja koledad dressipüksid ning seljas olnud ülisuure fliisi prügikasti. Autosse tekkis kohe ruumi juurde.

Monaco numbrimärkidega autode järel sõites sattusimegi maailma väiksuselt teise riiki. Monaco Vürstiriigi pindala on nimelt 1, 95 ruutkilomeetrit. Samas on nende käes ka maailma kõige tihedamini asustatud riigi tiitel, sest sellel jämedalt öeldes kahel ruutkilomeetril elab üle 32 000 inimese, seega ligi 16 500 inimest ruutkilomeetri kohta. Meil on rohkem ruumi.

Vürst Albert II-st me ei näinud, kuid seda kuulsat Monte Carlo kasiinot küll. Ja sattusime peagi tunnelisse, milles Karu tundis ära selle kuulsa tunneli, millest vormelid väljuvad suure kiirusega ja jõuavad maailma ilusaimate jahtide juurde.

Tänu sellele, et seal ehitati ühe hotelli fassaadi, saime auto parkida selle sama tee serva ja veidi jalutada.

Jahid ja kaatrid olid muidugi võimsad. Mööduvad autod ka. Aino jalutas ringi ja ostis oma kutile Matile Monaco tassi. Karu aga helistas Eestisse sõber Valdile ja palus tal välja uurida Mont Ageli täpsed koordinaadid. Noh, et oleks hea otse kohale sõita. Valt andiski varsti koordinaadid, kuid kui need sisestatud said, siis selgus muidugi tõsiasi, et numbrid juhatavad meid küll Mont Ageli tippu, kuid Monaco saab jupp aega enne seda läbi ja kõrgeimat punkti peame ikkagi ise otsima.

Sellegipoolest otsustasime mäe otsa sõita, et ilusat vaadet nautida. Mont Agel`i teine nimi on muide Exotic Garden.

Sõit üles oli väga ilusa vaatega sinnamaani, kui me pilve sisse jõudsime. Siis jätkasime lihtsalt mööda udust käänulist teed. Seni sõitsime, kui üks vastutulev auto kurvis signaali andis ning roolis istuv sõjaväemundris mees meile kätega näitas, et edasi ei tohi minna. Ja ta ei valetanud, sest meie ees oli sissesõitu keelav märk ning lisaks sellele üks silt mitmes keeles kuiva infoga, et edasi on tegemist militaarse teega ja sellel sõitmine on lühikeste pükstega keelatud. Tegime pildi. Sildist.

Alla minnes saime pilve seest välja ja tegime selle auks väikese eine umbes 400 meetri kõrgusel Vahemere kohal.

Monaco kõrgeima tipu leidmiseks pidime sõitma väikeriigi piiril mööda Mont Ageli külge. See ei ole keeruline, sest seal kulgeb maantee. Kõrgeim punkt aga asub maantee servas selles kohas, kust väiksem tee allapoole Monacosse sisse pöörab. Ainult et neid kohti on mitu, tuleb valida kõige kõrgem võimalikest. Ning siis tuleb käituda nagu meiegi – seisata auto ning lasta ennast pildistada. Monaco kõrgeim punkt Mont Agel`i nõlval. 140 meetrit üle merepinna.

Tankisime mõttetult kallist bensiini paagi täis ning suundusime Itaalia poole. Kaua ei olnud vaja sõita, et tuleks meie kuueteistkümnes piiriületus (vahepeal oli seeria Prantsusmaa – Monaco – Prantsusmaa – Monaco – Prantsusmaa) Prantsusmaa – Itaalia. Võtsime suuna Pisa linnale, et ennast tõeliste turistidena tunda. Ja mõista, et me ise ei olegi nii vildakad.

Ühel ilusal hetkel tegime pausi ja sõime kohalikus ristorantes pitsat. Muidu hea, kuid Karu tellitud „Americana“ tähendas seda, et pitsale olid kuhjatud friikartulid. Nõme.

Sõitsime kuni suure väsimuseni ning tundsime kämpingutest puudust. Üks ju oleks võinud ikka kusagil olla.

Itaalia politsei ehk siis karabinieerid peatasid meid selleks, et Karu saaks puhuda. Dokumente ei tahetud.

Esimene kämping, mille üles leidsime, oli talvepuhkusel. Kohalikud klemmid jõid kõrval uberikus veini ja andsid meile suuna ühte teise kämpingusse.

Kui viidad oleksid korrektsed ja õigete kohtade peal, siis oleks nendel kämpingutel arvatavasti rohkem kliente. No muidugi leidsime lõpuks selle üles, kuid tusk oli selleks ajaks juba päris suur.

Väravat avama ei tulnud keegi ja kõrvalasuva ristorante uks oli küll lahti, kuid seest ei leidnud me mitte kedagi. Nii käitusimegi ratsionaalselt – parkisime auto värava taha, võtsime magamiseks vajalikud asjad kaasa ning panime telgi esimesse sobivasse kohta püsti. Kuna seal oli liiga kõva maapind, siis osutus kõige keerulisemaks toiminguks vaiade asemele kivide leidmine. Kui kunagi sinna satute, siis tuleb minna uuesti väravast välja, pöörata paremale ning jalutada umbes 80 meetrit tee lõpuni. Pärast tee lõpus olevast raudsest aiast üleronimist võtke rekkate kõrvalt kivid (vaikselt, sest juhid magavad), visake need üle aia ning ronige ise järele ja viige kivid süles telgi juurde. Peaaegu lihtne.

Enne uinumist võtke üks õlu.

3. aprill, reede

Hommikul äratasid meid itaaliakeelsed vestlused ja hõiked. Naabrid oma karavanautodes olid juba jalul ning kämpingu töötajad sibasid selle laiuskraadi kohta väga kiiresti ringi.

Saime teada, et võlgneme öö eest 26 eurot ja läksime pärast söömist pesema.

See oli üks selle reisi seniseid tipphetki. Soe vesi. Sulla. Ja mulla.

Pärast pesu panime telgi, magamiskoti ja rätikud sooja päikese kätte kuivama ning võtsime ristorantes kohvi. Aino tegelikult kaks. Asjad said kuivaks ja Aino ärkas esimest korda peale Eestist lahkumist korralikult üles.

Pisa poole sõites häirisid meid ainult ummikud. Nende põhjus oli lihtne – oli toimunud kaks väikest avariid. Üks kummalgi sõidusuunal.

Linnas sees ei näidanud ükski arusaadav silt enam torni suunas ja nii küsis Karu sõidu pealt teed ühelt meiega samas tempos liikuvalt jalgratturilt. Kirjeldus oli nii selge ja lihtne, et sõitsime kohe õigesse kohta ja parkisime mõni minut hiljem auto suurde parklasse mõnesaja meetri kaugusel tornist.

Pisa torni ümbrus üllatas sellega, et seal oli isegi ruumi. Üks äär ristkülikukujulisel alal oli küll kaupmeeste pärusmaa, kuid selle vastasserv jällegi rõõmustas suhtelise inimtühjusega. Polnud vaja trügida ega midagi. Tegime tublide turistide kombel pildid ja jalutasime alale ringi peale.

Torn ise muide on suurem, kui piltidelt tundub. Imelik, sest Punane Väljak Moskvas on jällegi oluliselt väiksem, kui telekast tundub. Venelased oskavad lihtsalt paremini propagandat teha nähtavasti.

Sõime ühe kiire sändvitši ja sõitsime edasi Rooma suunas. Karu saatis Tiiale sms-i, et saada Rooma ainukese kämpingu „Roma“ aadress. Saimegi. Ja kogu muu info selle paiga kohta ka. Aino läks rooli ja sõitsime Via Aureliat mööda Rooma poole. Veidi enne Roomat täitus meie reisi 5000-s kilomeeter.

Gepsu järgi saime kiirelt kohale ning Karu läks veetleva adminniga tehingut tegema. Toon siinkohal ära nende vestluse:

STSEEN ADMINNINEIUGA.

KARU – (Tuleb paremalt, jääb adminni luugi ette seisma) Tere!

ADMINN – (Tõstab pilgu, naeratab) Tere õhtust!

KARU – (Naeratab ka) Sooviksime teie juures ühe öö veeta. Meid on kaks inimest, telk ja auto.

ADMINN – Kas teil on koht reserveeritud?

KARU – (Üllatunult, ent endiselt naeratusega) Kas peaks olema?

ADMINN – Jah, reeglina nii toimitakse, sest aprillist kuni septembri lõpuni on meil praktiliselt kõik välja müüdud.

KARU – (Ilma naeratuseta) Vau. Aga kas mingi võimalus siiski on?

ADMINN – Üks moment, ma vaatan (Uurib arvutist). Jah. On küll. (Ulatab Karule võtmed).

KARU – (Osutab võtmetele) Mis need on?

ADMINN – Võtmed. Et saaksite oma telgi lukku keerata.

KARU – Lukku keerata?

ADMINN – Nojah.

Alles siis taipas Karu, et neiu peab silmas statsionaarseid majakesi, mida nad ise telkideks kutsuvad. Segadus sai lahenduse ning me võisime viie minuti pärast sõita üles oma telkimispaiga juurde.

Kämpingu alal liikus ringi palju teismelisi ja pensionäre. Panime telgi püsti ja käisime vaatamas bussipeatust, kus homme õige bussi peale astume ja otse Vatikani külje alla sõidame.

Kämpingu hügieenikeskus oli tasemel. Pesime ennast mõnuga ja siis arutasime, et kas peaks õhtul siinsamas kämpingus toimuvale diskole minema või siis pidutseme ise koos Herbertiga. Peale jäi mõte pidutseda ise koos Herbertiga.

Istusime karavanide juurde maha ja võtsime hääd rüübet. Sellega koos avasime keelepaelad ja arutasime probleeme ja rõõme ning katsusime selgusele jõuda, et kumbasid on rohkem. Selgus, et rõõme on kordades rohkem. Kõige suurem probleem on aga seoses sõitmisega. Nimelt kuna Karu ei tundnud ennast Saabis kõrvalistmel istudes piisavalt turvaliselt, et magada (ja seda pikkadel sõitudel just vaja ongi – sõidad kuni uni tuleb ja siis läheb teine rooli, et roolist tulnu saaks magada), siis pole tal erilist põhjust roolist ära tulla. Ja Aino jälle tundis ennast roolis halvasti, kui ta nägi, et Karu ei tunne ennast kõrvalistmel hästi. Seega lepiti kokku, et edaspidi sõidab Karu nii palju, kui füüsiliselt võimalik.

Siis jalutasime alal ringi ning külastasime ka diskot, kus olid praktiliselt ainult teismelised. Umbes 30 tüdrukut ja üks poiss tantsisid ning ülejäänud poisid vaatasid tantsijaid. Tulime ära ja jätkasime karavanide juures, kuni kuri austerlanna (arvatavasti ka inetu, nagu reisidel nähtud austerlannad tavaliselt on) oma ilusast karavanist meid umbkeelse sõnadejoaga telki suunas.

4. aprill, laupäev

Pakkisime laagri kokku ja saime adminnilt loa jätta Saab kämpingu parklasse.

Istusime bussile ja sõitsime Rooma keskele. Et bussist piletit osta ei saanud, siis sõitsime jänest. Süümekaid ei ole, kui kedagi huvitab.

Leidsime ilma probleemideta üles Vatikani piirava müüri. Selle kõrval edasi jalutades avastasime peagi sissepääsu Vatikani Muuseumisse, kuid meil polnud sinna veel asja, sest muuseumisse lähme alles pärast Paavsti Aedade külastamist. Ja Aedadesse lähme loomulikult seetõttu, et kusagil seal asubki Vatikani kõrgeim tipp. Seega jalutasime edasi ning jõudsimegi oma piiriületuseni number 17 – Itaalia-Vatikan.

Vatikan (täpsemalt Vatikani Linnriik) on maailma väikseim riik. Vaid 0,44 ruutkilomeetrit.

Lisaks sellele on Vatikan ka maailma väikseima rahvaarvuga riik. Nimelt elab seal kokku umbes 820 Vatikani kodanikku. Nende hulgas loomulikult ka Paavst ise – hetkel siis sakslasest Benedictus XVI. Ülejäänud kodanikud on põhiliselt vaimulikud, kes töötavad Püha Tooli juures, mõned üksikud Vatikani riigiametnikud ja loomulikult Šveitsi Kaardiväelased.

Maksab seal euro ja ametlik keel on ladina kuid  Šveitsi Kaardiväelastel on luba suhelda šveitsisaksa keeles ning asju aetakse Vatikanis tavaliselt itaalia keeles.

Ning muidugi väärib märkimist, et Vatikan on Euroopa ainukene teokraatia.

Jalutasime Püha Peetruse väljakule ning meie silmale avanes lihavõtete eelne sagimine Vatikani moodi: enamus suurest väljakust oli kaetud istetoolidega katoliku kiriku parimatele poegadele, üles olid pandud ülisuured ekraanid ja keset väljakut tegi täiesti tavaline igava välimusega mees mikrofoniproovi.

Saime kohalikult töötajalt (neid on kokku ligi 3000, peamiselt itaallased) teada, et aedadesse pääseb Muuseumiga samast kohast. Ainuke probleem sinna saamisel on see, et paar-kolm kuud varem tuleb internetis ekskursioon reserveerida ja ära maksta. Siis saad vautšeri ning sellega juba sisse. Hoiatus – ekskursioone inglise keeles ei tehta mitte iga päev (vahel isegi mitte iga nädal), seega olge kiired ja valvsad. Hind on 30 eurot.

Leidsime õige koha (selleks tuli ikkagi minna tagasi muuseumi sissepääsu juurde) ja giidi. Tema andis meile kõrvaklapid ja siis läksimegi.

Aiad jagunevad laias laastus klassikaliseks kolmeks – seal on stiilidest esindatud nii itaalia, prantsuse, kui ka inglise aed.

Jalutasime ringi ja saime teada, et aedu täiustatakse pidevalt ning enamasti on iga Paavst endast kas mõne hoone või siis aia osaga Aedadesse oma jälje jätnud. Eelmine Paavst Johannes Paulus II rajas aia kõrgemasse ossa näiteks nunnakloostri. See on märkimisväärne eriti tänu sellele, et aastasadu ei tohtinud naised üldse Vatikani territooriumile astuda.

Nägime ka Šveitsi Kaardiväelaste riviõppust „Salaaias“ ja elusaid kilpkonni ühes purskkaevus. Loomulikult on aiad väga ilusad ja tunduvad üllatavalt suurtena. Karu jaoks oli oluline muidugi kõrgeima punkti leidmine. Liikusime grupiga selle poole, kuid giidi jutust oli aru saada, et päris kõrgeimasse punkti me siiski ei lähe. Seega tegime WC-peatuse ajal sellise plaani, et Karu eraldub vaikselt grupist ja käib kiirelt kõrgeimas punktis ära. Aino on koos grupiga ja hoiab telefoni ligi selleks puhuks, kui Karu enam gruppi üles ei leia. Meie ülesannet raskendas see, et kaks kohta tundusid üsna võrdselt kõrged. Seega tuli ära käia mõlemal.

Nii tegimegi. Karu eraldus esimest korda ja liikus nunnakloostri juures olevale künkale. Seal tegi pildi ja sai visuaalse kinnituse, et kahest võimalikust just teine on igal juhul sellest esimesest kõrgem. Seega liikus ta uuesti tagasi grupi juurde ning eraldus sellest mõne hetke pärast teisele poole.

Liikumine grupist eraldi ei ole väga hea just seetõttu, et aedades on veel teisigi jalutajaid peale turistide. Näha on preestreid, nunnasid ja ka valvureid. Seega mõtles Karu igaks juhuks peas välja legendi kõrgeimasse punkti unustatud prillidest ja liikus edasi. Keegi vastutulijaist ei esitanud aga küsimusi ja nii saigi teoks Vatikani kõrgeim tipp. Vatican Hill. 75 meetrit üle merepinna.

Lahkumine kõrgeimalt oli tempokas, sest grupp tuli kiiresti üles leida. Õnneks oli Ainol seljas erksavärviline T-särk, mis kaugele ära paistis. Seega oli Karu varsti jälle teistega koos ning ärevad hetked tolleks korraks möödas.

Aiast vääriks veel äramärkimist Benedictus XVI-da põõsastest tehtud vapp. Erinevad põõsad erinevat tooni lehtede ja eri pikkuses okstega. Muljetavaldav.

Kui oled ostnud ekskursiooni Aedadesse, siis on sinu jaoks avatud ka Vatikani Muuseumi uksed. Nagu enamikes suurtes ja kuulsates muuseumites, nii võiks ka siin aega veeta nädalate kaupa. Meie aga tahtsime teha kiirtutvuse ning ainus suurem soov oli Sikstuse kabelit oma silmaga kaeda. Ja seda me ka saime.

Aino oleks seal hea meelega veetnud tunde, sest oli nähtust ehk siis ühe kunstniku tööst ja andest pehmelt öeldes lummatud. Karu jällegi kibeles minema, sest ta ei tunne ennast hästi kohtades, kus turiste on ruutmeetri kohta üle ühe. Leidsime kompromissi ja lahkusime hetkel, kus Aino hakkas juba rahunema ja Karu ei olnud veel ärritunud.

Tahtsime muuseumist lahkuda vastuvoolu ehk siis sissepääsu juurest, kuid üks paljudest valvuritest tegi meile selgeks, et peame siiski lõpuni minema ja ainult sealt saab välja. Seega saime korra veel kabelist läbi jalutada ja Aino leidis võimaluse osta koju Vatikani kruus. Ilus selline.

Väljas läksime bussile ning sõitsime kämpingu juurde tagasi. Võtsime poest veidi värskeid puuvilju ja jogurtit ning sõitsime Kolosseumi poole. Seal oli prahti rohkem, kui inimesi. Ja sisse trügimiseks puudus meil tahe. Seega tegime paar pilti ning liikusime edasi Sitsiilia poole.

Teekond mööda Itaalia läänerannikut oli kohati üsna masendav, sest seoses laupäevase päevaga oli väga palju rahvast liikvel ning läbi linnade venides (vältisime endiselt maksustatud teid) läks meeletult palju aega. Päev oli olnud üsna väsitav.

Pimeduses hakkasime otsima sobivat kohta telgile, kuid tulutult. Igale poole ei tahtnud me jääda, sest tee servades liikus ootamatult palju süsimusti inimesi. Valged olid ainult politseinikud, kes neegrite toimetamisi eemalt jälgisid. Kuidagi mitteturvaline tundus see kant olevat.

Lõpuks keeras Karu lihtsalt kiirtee taskusse, me lasime istmed alla, pugesime magamiskottidesse ja uinusime praktiliselt sekunditega.

5. aprill, pühapäev

Hommik leidis meid hästi maganutena Itaalia saapa alumisest osast. Tegime kerge eine ning geps juhatas meid edasi saapa ninasse ning praamile. Ostsime 33 euro eest edasi-tagasi pileti ning sõitsime peale. Tagasi peame jõudma hiljemalt 9. aprillil, sest hiljem kaotab praamipilet kehtivuse.

Hommikul teeservas olnud vutifännidega täidetud buss oli samuti praamil. Jah, see mees ka, kes bussi kõrval kõrge kaarega oksendas. Arvatavasti toimub täna Sitsiilias mingi mäng, sest peale nende oli praamil veel paarsada samasugustes särkides meest. Ja paar naist ka.

Sõime natuke oma toitu ning juba olimegi teisel kaldal. Praam sai vaevalt kaid puudutada, kui autod juba maha liikuma hakkasid. Laeva kinnitamine kai külge käis mahalaadimise käigus. Aga ei tundunud ohtlik, kui kedagi huvitab.

Sitsiilia ilus. Üsna varsti hakkasime nägema ka Etna alumist osa. Tipp oli pilvedes, kuid juba allpool pilvepiiri oli näha lund. Nii umbes kahe kilomeetri kõrgusel. Eks Maltalt tagasi tulles saab asja lähemalt uurida.

Meie teada pidid praamid Maltale minema Sürrakuusast. Seal aga ütles kohalik mees, et praamid käivad hoopis Pozzallost. Igaks juhuks küsis Karu veel kahe rõõmsalt švipsis mehe käest ka ning nemadki kinnitasid, et autoga saab Maltale ainult Pozzallost. Selge siis. Sõitsime sinna kohale ja ühe lahke kohaliku noormehe auto järel sõites saime ka sadamasse. Kinkisime talle mõned väikesed „Vana Tallinna“ pudelid ja hakkasime infot koguma. Tuli välja, et sadamas seisev katamaraan läheb umbes nelja tunni pärast ja teed tõkestavast raudsest väravast saab läbi kahe tunni pärast.

Karu kohtus info kogumise käigus muuhulgas piirivalvekoeraga, kes õnneks oli lühikese keti otsas. Muidu oli ta Karu säärega tutvumisest väga huvitatud. Lisaks andsid infot kaks maltalast, isa ja poeg. Nende väikese auto ülevedu edasi-tagasi pidi maksma umbes 300 eurot. Seega meil veel rohkem. Toimus finantskoosolek, sest seoses Hedy viimase hetke loobumisega oli Karu oma igasugused lisavarud ammendanud, grupiraha oleks autoga üle minnes praktiliselt lõppenud ja Aino ei olnud kindel, et kas tema arvel on nii palju varusid, et kindlasti Eestisse tagasi jõuame. Seiklemine Alpides oli meie eelarvet veidi pingestanud. Mitte, et me seda kahetseks. Aga tulised läbirääkimised viisid meid järelduseni, et tegelikult saab ju arvele vajadusel lasta mõned tuhanded juurde panna. Ja Karu ettepanekul läksime Maltale ilma autota. Edasi-tagasi piletid maksid niimoodi kokku veidi üle saja euro. Aino oli veidi ärevil, sest talle tundus ilma autota minek ebaturvaline. Karu seletas talle, et ilma autota ongi matka parimad kilomeetrid.

Tegime sadamaplatsi servas süüa, pakkisime suured seljakotid ja läksime pärast piletite ostmist ja väikest turvakontrolli laevale.

Praam nagu praam ikka. Karu magas ja Aino mitte eriti. Kapten oli oma ülesannete kõrgusel ja südaöö paiku randusime Maltal, pealinna Valletta sadamas. Saime kotid pagasi hulgast kätte ning saatsime taksojuhid, kes meid 20 euro eest lennujaama tahtsid viia, kuradile. Väidetavalt on sinna 16-17 km. Pakkusime 15. Nemad saatsid selle peale meid kuradile. Jalutasime kottidega mööda sadama juures olevat baaride ja diskoteekidega ääristatud rõõmsat sagimist täis jalakäijate tänavat veidi edasi ning siis peatas meid üks taksojuht, kellega ennist vestelnud olime ja lubas meid siiski 15 euro eest ära viia. Ronisime masinasse.

Tegelik distants lennujaama oli arvatavasti veidi alla 10 kilomeetri. Aga olgu. Elamus oli see ikkagi, sest Maltal on vasakpoolne liiklus. Ja me kumbki ei ole varem viibinud autos, mis sõidaks suurima rahuga asula sees mööda alarmsõidukist. Me nimelt möödusime kiirabiautost, mis vilkurite põledes kiiresti väljakutsele tõttas. Ausõna.

Lennujaamast rentisime üheks ööpäevaks 38 euro eest Chevrolet „Matiz`i“. Selline väga väike ja ilma igasuguste lisadeta auto moodi asi.

Vasakpoolse liiklusega harjumine on öösel loomulikult palju lihtsam, sest liiklus on hõre. Sõitsime linnast välja ja kuna teeviitasid eriti ei ole ning kaardi olemasolust ei olnud meil aimugi, siis liikusime suvalisi teid mööda ning otsisime telkimiseks sobivat platsi.

Malta üllatas oma kitsaste teede ja kõrgete kiviaedadega kahel pool teid. Pigem võiks neid müürideks nimetada. Ja nimetamegi.

Jõudsime pilkases pimeduses saare lõunaossa ja Karu leidis kõrgel kaldal sobiva telkimiskoha. Ainus probleem oli väga tugev tuul, kuid kõik telgi nöörid said ilusti suurte kividega kinnitatud.

Ning siis suhtlesime Herbertiga ja lasime unel ennast südamerahus maha murda.

6. aprill, esmaspäev

Arvata oli, et hommikul avaneb meile imeline vaade. Olime öösel tulnud puhta tunde järgi saare kõige kõrgemasse ossa, paarisaja meetri kõrgusele kaldapealsele. Vaadet merele ilmestas rannast umbes 6-7 km kaugusel olev üksik kaljune saar.

Sama kaljusel rannikul oli palju väikeseid varjualuseid, kus on võimalik öö mööda saata. Tundus, et alles hiljuti oli nendes paariruutmeetristes varjualustes elatud.

Et me olime juba saare kõrgeimas osas, siis ei olnud kõrgeima punkti leidmisega erilisi probleeme. Silm andis kaks võimalikku kohta ja et eksimine võimatuks teha, siis käisime mõlema otsas. Üks neist punktidest asetses observatooriumi kõrval ning teine kollaste põllulillede keskel. Ta`Dmejrek. 253 meetrit. Malta kõrgeim tipp.

Edasi liikusime kitsastel teedel müüride vahel tagasi Vallettasse ja seal otsustasime, et sõidame saarel enne auto tagastamist veidi ringi.

Kursi võtsime loodetippu ja leidsime sealt väikese armsa ranna ning panime varbad likku ja lasime päikesel endale pai teha. Veetsime rannas paar tundi ja liikusime seejärel tagasi pealinna suunas toidupeatusega mererannal napi seitsme meetri kaugusel vastu kaljusid murduvatest lainetest.

Valletta lennujaamas tankisime auto (kaks korda, sest esimese tankimisega ei saanud me algset paagi seisu taastatud) ja viskasime võtmed rendifirma postkasti. Nagu kokku lepitud. Siis istusime bussile ja sõitsime Valletta bussijaama ning võtsime kotid selga. Ainus suurem eesmärk saarel oli nüüd leida võimalikult sadama lähedal ööbimiseks sobiv koht, sest laev tagasi Sitsiiliasse pidi väljuma hommikul kell seitse.

Valletta on üks suur kindlus. Väga uhked müürid, bastionid ja ühendussillad. Ja väga kõrged ka. Jalutasime ühte parki ja vaatasime ülevalt mõtliku pilguga allapoole, et kus ööbida saaks. Bastionitel oli väga palju sobivaid kohti, kuid neile puudus legaalne ligipääs. Kuigi see oleks olnud jällegi üks imeline ööbimine imelises ja omal vanaaegsel moel turvalises kohas.

Koha leidsime ühe suure silla kõrval väikesel astangul suvalise varju pakkuva puu all. Et aga väljas oli veel liiga valge, siis läksime koos kottidega vaatama hommikuks otseteed sadamasse. Leidsime selle vaevata ja valisime kõrgel müüril olevatest parkidest ühe einestamiseks. Sinna sisenedes tulid vastu kolm meest, kes rääkisid omavahel elavalt vene keeles. Neist möödudes ütles Karu sellise häälega „Privet!“ nagu kohtuksid nad siin igal õhtupoolikul. Mehed vastasid tervitusele, kuid nende jutt katkes järsult. Noh, las arutavad seda asja isekeskis.

Söömise vahele vastasime sõnumitele ja kõnedele selle kohta, et meiega on kõik korras. Nimelt oli eile olnud Kesk-Itaalias viimase sajandi suurim ja ka inimohvreid nõudnud maavärin ja sõbrad-tuttavad-sugulased vajasid rahustamist.

Liikusime tagasi oma silla juurde, püstitasime telgi ja jäime väikese ärevustundega hinges magama. Herbert ka.

7. aprill, teisipäev

Tõusime poole kuuest ja kell kuus olime juba sadamas.

Laeval vaatasime telekast Etna aktiivseid tegemisi ning magasime.

Sitsiilia poolel sadamasse jõudes nentisime teatava rahuloluga, et Saab on alles. Pakkisime veidi asju, sisestasime gepsu järgmise sihtmärgi Etna nõlval ja Karu astus gaasile. Aga mõne aja pärast hakkas mägi meist hoopis kaugenema ja Aino ettepanekul vahetasime sihtkohta. See töötas, sest nüüd hakkasime taas Euroopa kõrgeimale tegevvulkaanile lähenema.

Etna nõlval saab autoga sõita 1800 meetri kõrgusele. Sinna on rajatud korralik turistilõks, kus on olemas kõik, mida turist ihkab. Õnneks ka väike majake, mille juurest alustavad giidid koos soovijatega teekonda tippu. Karu vestles veidi ühe giidiga ja sai üht-teist tõusu kohta teada. Näiteks seda, et kuni 2900 meetrini pole tõusmisega mingit probleemi, kuid sealt edasi läheb raskemaks. Et aga Karu ei teadnud veel üldse midagi Aino tempost tõusudel, siis homse mineku isikkoosseisu ja kellaaja määramiseks tuli veel täna teha proovitõus.

Selleks väikeseks retkeks sobiva koha leidsime paar kilomeetrit lõksust eemal. Väikese kruusaga kaetud parkla juurest algab matkarada, mis viib idee poolest Etna poole üles, kuid on vahepeal suhteliselt järsul harjal ning praegusel aastaajal ka suures osas lumega kaetud. Proovimiseks kõlbas see aga ideaalselt.

Alguses oli küllaltki lauge tõus veel metsavööndis, siis jätkus sama nurgaga tõus juba puude vahelt väljas tuule käes. Teele jäid esimesed lumelaigud ning see andis loomulikult põhjuse pilte teha. Veidi veel edasi liikudes jõudsime väikesele harjakesele, millel jätkus endiselt suhteliselt lauge tõus, kuid nüüd juba lund mööda. Aino ei olnud varem mööda lund ülespoole sammunud ja seega tekkisid tal erinevad hirmud. Karu aga üritas teda rahustada ja näitas võimaliku kukkumise puhuks, et kuidas siis käituda.

Aino hirm läks aga suuremaks hoopis siis, kui pärast lund tuli liikuda järsu kallaku serval, kus ei olnud küll lund, kuid oli võimalus alla vaadata. Sealt me väga palju edasi ei liikunudki, sest ühel hetkel ütles Aino, et ta ei naudi seda liikumist enam, sest hirm on liiga suur. Jäime seisma ning vaatasime ringi. Ilus oli. Arvatav kõrgus umbes 2200 meetrit andis põhjuse Ainot uue kõrgusrekordi puhul õnnitleda.

Laskumise ajal tundis Aino ennast lumel juba hulga kindlamalt ja tegi varsti seda, mis pähe tuli. Ning siis juba tundis ennast väga hästi.

Laskusime tagasi auto juurde ja tõime õhtusööki ja tervet homset päeva silmas pidades keskuses olevast restoranist 6 liitrit vett. Sõitsime parkimisplatsikesele tagasi, sest Karu arvates sobis see selleks ööbimiseks suurepäraselt.

Õhtusöögi ja „Vana Tallinna“ kõrvale tegime ära ka homsed plaanid:

Aino Etna otsa siiski ei tule, sest tema tempo on päevaga tipu tegemiseks liiga aeglane ning proovisammumisel selgus ka tõsiasi, et tema matkasaapad ei pea absoluutselt niiskust kinni. Seega pole nendega lume peale asja.

Karu aga tõuseb kell viis, sööb ja paneb ennast tipu tegemiseks valmis. Siis äratab Aino ja laseb ennast raja algusesse ära visata.

Aino käib päeva jooksul väikestes ümberkaudsetes tipukestes, sööb mida hing ihkab ning magab palju süda soovib.

Vanaka peale läksime seetõttu, et Herbert… Herbert… Herbertit ei ole enam.

8. aprill, kolmapäev

Karu tõusiski hommikul viiest vaikselt üles, tegi endale süüa ja pakkis kotti vajalikud asjad. Seekord osutusid vajalikeks kuiv soe pesu, kuivad sokid, soojad kindad, pealamp, apteek, nuga, vesi (jõujoogi pulbriga ja ilma), raha, dokumendid, mobiiltelefon, kassid ja veidi soolast ning magusat söögikraami.

Aino tõusis ise täpselt õigel ajal ja viis Karu raja algusesse. Leppisime kokku, et Karu helistab tipust või siis sellel hetkel, kui tagasi pöördub.

Karu kirjutab:

Rada tippu on esimesed 1100 meetrit (tõusu) selline väga lihtne, sest lume sisse kuni vulkaaniliste kivimiteni välja on aetud lai tee, mida mööda tõsisemad džiibid arvatavasti edukalt üles saavad. Ööga muutub see tee aga miinuskraadide tõttu kohati väga libedaks ja seda mitte ainult autode jaoks.

Pealambi sain välja lülitada umbes tund peale tõusu algust ehk siis seitsme paiku. Päikesetõusu mul vaadata ei õnnestunud, sest mägi oli ees, kuid vaade oli võimas ning ilus ikkagi.

Pärast kahte tundi jõudsin rippraudtee jaama, kus seisid väikesed väga suurte ratastega bussid, millega turiste 2900 peale veetakse. Rehvide ümber olid muidugi ketid ka. Sõin veidi energiatoitu, jõin ja sammusin edasi.

Ühel hetkel tundus õigem minna kohati üle kümne meetri kõrguste lumevallide vahelt välja ja jätkata minekut mööda lund, kuid otse. Nii sain tõesti kiiremini edasi ja varsti olingi 2900 peal, kuhu on võimalik siis ilma jalavaevata üles tulla ning teha seal tiir ümber väikese vulkaanikraatri naabruses. Busside ümberpööramise paigas asub ka päästjate majake, mille seinal on mitmes keeles igasugused hoiatused ja keelud. Lugesin need läbi ja tõusin edasi kraatri suunas, sest ees oli veel üle 400 meetri puhast tõusu.

Esimene etapp sellest on väga lauge lähenemine kraatritele, kuid kui ma olin eelmiste tippu pürgijate eeskujul pööranud paremale ja võtnud kursi üles otse kraatri servale, siis läks varsti esimest korda selle reisi jooksul ronimine tõsiselt raskeks. Peamiseks põhjuseks oli muidugi see, et nõlv oli rusune ja palju tööd läks tühja. Ja lisaks oli tegemist parajalt järsu tõusunurgaga ning lõppude lõpuks hakkab õhk ka 3000 meetrist kõrgemal tuntavalt hõredamaks muutuma. Tundsin ennast tõelise piduri ja mõttetu ronijana. Muidu oli kõik korras, raske ainult.

Lõpuks kraatri servale jõudes olin alguses ikka tõsiselt tummaks löödud – ma olen näinud iseenesest ka suuremat kraatrit (Pico Viejo kraater Tenerifel), kuid kindlasti ei ole ma näinud nii aktiivset kraatrit. Väävliaure ja tossu tuli nii põhjast, külgedelt, kui ka kraatri servast ning väävel oli julgelt kollaseks värvinud kive ja lund kraatris ning selle ümbruses. Vaatepilt oli oluliselt võimsam, kui ma oodata oskasin ja olin selle eest väga tänulik.

Kõrgeim punkt asus kraatri teises servas ja võtsingi järgmiseks ette tõusu sinna. Ka see oli minu jaoks väga erakordne, sest väävliaurudest kipitas kurgus ning teatud hetkedel tuli lihtsalt seisma jääda ja oodata, millal tuul osa aurust laiali puhub, sest näha ei olnud vahepeal midagi. No kohe mitte midagi.

Edasi liikudes avastasin endale üllatuseks, et tegelikult on Etna tipus kaks kraatrit. Kõrgeim punkt aga asub nende vahel suhteliselt kitsal ribal. Teise kraatri mõõtmetest ma väga täpselt aru ei saanudki, sest see oli nii paksult tossu täis, kuid esimesest väiksem see eriti ei tundunud.

Leidsin koha, millest kõrgemale sadade kilomeetrite raadiuses tõusta ei saa ja seisin hetke pärast rõõmsalt Euroopa kõrgeima tegevvulkaani tipus, mis hetkel on siis 3323m kõrge. Just nimelt hetkel, sest tegevvulkaanid teatavasti muudavad oma kõrgust pursete käigus. Ja seda nii madalamaks, kui vahel ka kõrgemaks. Etna viimane purse mõne aasta eest toimus aga hoopis mäe külje pealt, mitte tipust. Vallatu selline see Etna.

Päästjate maja juures olnud sildilt võis muuhulgas lugeda ranget soovitust minna tippu ainult kogenud giidiga. Seetõttu ma tipus eriti kaua viibida ei tahtnud, sest ei olnud soovi seal kellegagi kohtuda. Igaks juhuks.

Laskudes kohtusin 3000 meetri peal kahe suusatajaga. Mees ja naine. Nad marssisid, suusad jalas, ülespoole. Vahetasime mehega tervituse ja ta küsis, et kas ma käisin tipus, kui kõrgelt alustasin ja palju aega võttis. Vastasin, et alustasin 1800 pealt ja jõudsin tippu viie tunni ja 15 minutiga. Selle peale ütles ta, et see on väga hea aeg, sest enamasti mahuvad kõik ronijad vahemikku viis tundi 30 minutit kuni seitse tundi. Ja seda siis, kui mäel pole lund. Olin rahul. Tore on ennast tunda vähemuse hulgas. Või kas on, vähemused?

2900 meetri peal oli nüüd rohkem sagimist, sest esimesed bussitäied turiste olid üles jõudnud. Leidsin endale koha veidi inimestest eemal, vahetasin kuivad riided selga ja sõin. Helistasin ka Ainole ja mõnedele sõpradele. Siis laskusin allapoole ja olin veidi vähem kui kahe tunniga tagasi lõksus. Saime Ainoga kokku ja pakkisime ennast Sitsiiliast ärasõiduks valmis.

Aino aga rääkis oma tegemistest:

Peale Karu rajale viimist läksin telki tagasi ja magasin selle matka pikima une. Mõnus oli. Siis sõin, nautides kaunist vaadet. Aeg-ajalt vaatasin tipu suunas ja mõtlesin, et kuidas küll Karul läheb. Samas olin enam kui kindel, et tippu jõuab ta kindlasti. Korrastasin oma reisikotte, et saaksin selgema pildi millisest koti nurgast vajaminevaid asju leida. Pilt muutus paremaks küll… aga kui kauaks?

Et paremat vaadet nautida, siis rühkisin ühest väikesest mäeküljest üles. Vaade eriti ei muutunud, kuid naha sain soojaks ikka. Sõitsin veidi autoga ringi ja tegin laavast fotosid. Siis sain Karult kõne, et tipp tehtud ja ta laskub allapoole.

Karu oodates maiustasin Etna kohvikus spagettidega ning ostsin kaasale meeneks Etna kruusi.

Karuga taaskohtumine oli mõnus. Olin kohe uhke ta üle.

Geps juhatas meid alla mööda põnevaid väikseid teid. Need olid käänulised, üles-alla looklevad ja samas kitsad. Kuid oma ülesannet täitsid, sest mõnede tundide möödudes hakkas geps väitma, et peaksime praamile minema. See aga ei osutunud nii lihtsaks, sest geps ju ei teadnud, et me olime mandri poolel ostnud edasi-tagasi pileti ning võtnud sellega endile kohustuse sama firma praamiga ka Sitsiiliast ära sõita. Tiirutasime sadama territooriumil mööda võimalikke ja võimatuid teid ringi ning lõpuks peatas meid üks valvur ja pärast pileti nägemist palus oodata. Ootasimegi. Mida, seda me veel ei teadnud. Valvur suhtles puhtas itaalia keeles kellegagi, kes omas valvuriga sarnast raadiosaatjat ning oli ühtlasi valvuriga samal sagedusel. Tulemuseks oli veidi aja pärast saabuv natukene inglise keelt kõnelev mees, kes andis mõista, et meie pilet on ühe teise laevafirma praamile ja saame sinna, kui liigume vasakule, siis paremale üle platsi jne.

15 minutit hiljem sõitis õige laevafirma praam koos meiega juba mandri suunas. Karu lubas endale ühe õlle ning samuti sõime Vahemerel loksudes kerge eine.

Mandril võtsime suuna Pompeile. Sõit kulges eriliste viperusteta ning ainuke pidur oli ühe tunneli juures, kus oli toimunud avarii, kuid õnneks blokeeris see tee ainult neil, kes Sitsiilia poole liikusid.

Sõitsime nii kaua, kui Karu jaksas, pöörasime siis tee kõrvale taskusse ning hakkasime pärast sümboolset suhtlemist „Vana Tallinnaga“ peagi oma magamiskottides nurruma.

9. aprill, neljapäev

Pompeid leida ei olnud eriline kunst. Sõitsime ju hea juhtimise all ning eriti palju aega ei läinudki, kui panoraami lisandus Vesuuv oma täies hiilguses.

Veidi seiklemist ja mõningaid ümberpöördeid tuli meil enne õige tee (mis Vesuuvi nõlva mööda ülespoole viib) leidmist siiski teha. Tulemus aga oli tavapärane – me leidsime selle.

Kui oleks teadnud, et milline see Vesuuvi külastamise protsess välja näeb, siis poleks sinna üldse läinudki. Sest esiteks saab autoga sõita 1281-meetrise Vesuuvi nõlval umbes 1000 meetri kõrgusele autoga. Seal on vilgast liikumist täis parkla, kus võetakse auto eest umbes kolm eurot. Seejärel tuleb osta pilet mäele, mis maksab 6.50. per naase. Ja siis jalutad mööda lauget teed üles kraatri servale. Umbes poole tunniga.

Kraater on ilus, ühest küljest väga korrapäraselt kumer. Paarist kohast tuleb pisut auru.

Kohe sai selgeks, et kõrgeimasse punkti kraatri serval saab ainult koos giidiga. Küsisime, et kui palju see meile maksma läheks ning vastus oli, et 50 eurot. Me ei olnud nõus. Veidi hiljem tekkis veel 2 huvilist ja giid oli valmis minema 60 euro eest, ehk siis 15 eurot nägu. Ikkagi ei tundunud ahvatlev ja juba oli selle rahaküsimise vastu ka paras sisemine protest tekkinud. Ütlesime ei ja jalutasime lihtsalt veidi kraatriserval ning asusime siis priimusel riisirooga valmistama.

Mööduvad inimesed pidasid meid enamasti segasteks. Mõned siiski naeratasid ning üks härrasmees andis peale potti kiikamist meie roale ka nime: „Risotto a`la Volcano“.

Laskusime alla auto juurde ning võtsime suuna Pompeile, sest sinna mitte minemiseks olime liiga lähedal. Parkisime auto, ostsime mõneteistkümne euro eest piletid ja sees hargnesime kaheks, et rohkem näha. Lisaks varemetele avaldasid kõige rohkem mõju need kivikujud, mis olid võetud tuha sees olnud tühimikest. Ehk siis inimesed erinevates kaitsvates poosides ja samuti kivistunud ning käppadega oma  koonu ja silmi varjav kerra tõmbunud koer.

Ööbimiseks sobiva koha leidsime mingi linna servalt ühe väikese kruusatee lõpust, kus oli aiaga piiratud laohoone, palju nälkjaid ning nii mõnigi kasutatud preservatiiv.

10. aprill, reede

Hommikul lükkasime peale sööki suurema osa nälkjaid telgilt ja jalgadelt maha ning sõitsime San Marino suunas.

Maastik muutus ilusamaks ja ühel mäenõlval tegime lõunapeatuse, sest ilma peatumata edasi minna tundus kuidagi julm. Tegime süüa ja nautisime vaadet.

San Marino pealinna, kus asub väikeriigi kõrgeim punkt Monte Titano, jõudsime üsna õhtu hakul. Sõitsime mööda mäeküljel olevaid kitsaid tänavaid aina kõrgemale ning parkisime auto. Edasi tõusime mäeharjale ning asusime kõrgeimat punkti otsima.

Monte Titano kolme kõrgeima punkti otsa on rajatud kindlused. Seega tuli meil otsida kõige kõrgemat looduslikku punkti kusagil kindluse serval. Õnneks sai kaks kolmest kõrgemast künkast visuaalse vaatluse tulemusena kohe välja jätta ning seega muutus meie ülesanne oluliselt lihtsamaks. Lõpuks jäi sõelale kaks kohta ja eksituste vältimiseks tegime foto mõlemas. Seega juba kaheksas ning ühtlasi viimane kõrgeim tipp meie reisil. Monte Titano. 755 meetrit. Ainole elus kümnes, Karule kolmekümne kuues riigi kõrgeim tipp. Selle reisi eesmärkidest jäi täita veel ainult üks – jõuda tagasi Eestisse.

Enne aga nautisime San Marinot. Tõepoolest nautisime, sest erinevalt enamikest meie poolt külastatud turistilõksude „ärimeestest“ olid sanmariinidest kaupmehed väga toredad ja üldse mitte tüütud. Ning linn ise väga ilus ja korras. Jalutasime kõigi kolme künka otsa ja imetlesime Monte Titano väga järske nõlvu ning torni, mille uks asus maapinnast umbes viie meetri kõrgusel ja sinna pääsemiseks olid seinas mõned üksikud augud ja praod. Nutikas. Vaadet paraku ei olnud, sest kogu ümbrust kattis kerge udu. Kahju.

Edasi sõitsime täiesti Itaalia idarannikule. Tee ning selle ümbrus olid silmale ilusad vaadata. Pärast mitmeid tunde maanteedel jõudsime Aadria mere kaldale ning otsisime endile sobiva paiga veidi mahajäetud rannaribal. Meist maa poole jäi vana hotelli tühjade akendega karp ning kohe telgi kõrval seisis paar hüljatud kuurikest.

Karu pani telgi üles ja Aino sattus vaimustusse igal pool vedelevatest merekarpidest ning korjas neid hoogsalt kilekotti. Auto kaal tõusis veidi.

Pimedusega koos võtsime mõned vanakad ja uinusime kiiresti. Nagu puhta südametunnistusega inimesed ikka.

11. aprill, laupäev

Hommikusöögi järel läks Karu randa jalutuskäigule ja Aino jätkas merekarpide otsinguid. Mõlemal läks hästi, sest Aino leidis karpe ja tal jäi aega ka päevitamiseks ning Karu tundis ennast hästi üleliigset energiat kulutades ning praktiliselt ainsana rannas palja ülakehaga liikudes. Teiste jaoks tundus ikka veel jahedapoolne kevad olevat, sest vastu tuli ka sulejopedes inimesi. Lisaks nägi ta kahte väga ilusat tüdrukut. Ühte veidi varem, teist hiljem. Kui kedagi huvitab.

Kui rannatamisest isu täis, siis ronisime autosse ja võtsime suuna Veneetsiale, sest tee läks sealt kõrvalt mööda. Linna sisse astuda me ei tahtnud, sest see oleks olnud jälle üks tuntud koht, mida on tuhanded inimesed vaatama tulnud ja meil on seega võimalus kohata väga palju inimesi, keda me kohata ei taha ning näha turistidest tüdinenud kohalikke inimesi. Ja tüütuid ärimehi. Õnneks olid mõned sõbrad enne reisi ka maininud, et tegemist ei ole väga kirgastava kohaga. Sellest meile tegelikult piisas.

Edasi sõites tegi Karu ühest aeglaselt venivast autosuvilast möödasõidu üle pideva joone ja sada meetrit eemal peatasid meid itaalia carabinjeerid. Ei saanud nendega kuidagi läbi rääkida (kuigi Karul oli seljas „Ferrari“ särk) ja Itaalia ametnike kiituseks peab ütlema, et nad on lõpuks aru saanud, et hiljem on idaeurooplastelt väga raske raha kätte saada. Seega võtavad nad trahvi kohapeal ja sularahas. Meil aga ei olnud soovitud 76-e eurot anda. Saime kuidagi kätega vehkides neile selgeks tehtud, et me vajame sularahaautomaati. Nii me varsti sõitsimegi politseieskordi saatel lähimasse linnakesse ja Aino võttis ühe carabinjeeri juhatusel raha välja. Protokolli koostamise ajal lükkas teine carabinjeer Karu päikeseprillid maha ja need läksid katki. Karu kahjutasu ei nõudnud.

Võtsime suuna hoopis kodule ja plaanisime esmalt sõita läbi Austria. Tõusime Alpides aina kõrgemale ning ületasime Itaalia ja Austria vahelise piiri. Kahekümne kolmas piiriületus meie teel muide. Üleval mägedes oli teeservades veel ligi kolm meetrit lund ja õhutemperatuur laskus peaaegu nullini. Laskusime taas allapoole ja hakkasime vaikselt ööbimispaika otsima. Olime oru põhjas ja seega üsna asustatud paigas. Vana tasuta ilusates kohtades telkija reegel ütleb, et koha leidmiseks pööra suurelt teelt väiksele ja sõida ülespoole. Nii Karu ka tegi. Väike tee juhtis meid üles, kuid paaris kohas lõppes konkreetselt majadega. Aino paanikaosakond andis häiret, sest kokku langesid mitmed asjad, mis talle ei meeldi:

Esiteks olime me talle täiesti tundmatus kohas.
Teiseks väga kitsal asfaltteel.
Kolmandaks oli pime.
Neljandaks sõitis Karu nii nagu me oleksime tasasel maal.
Lisaks oli hiline õhtu ja Aino oli väsinud.

Karu oli ka ja seetõttu sai ta pahaseks, sest talle ei meeldi paanitsemine ning lisaks ei olnud ta enda arvates sellel reisil (ja ka varasematel) ilusa hommikuse vaatega kohtade leidmisel just saamatu olnud.

Igatahes parkisime me varsti auto teekese serva väikesele muruplatsile, panime telgi püsti ja magasime korraliku une.

12. aprill, pühapäev

Seitsme paiku ärgates saime taas naeratusega päeva alustada, sest meie hommikuse vaate juurde kuulusid lumised ja mittelumised Austria Alpid, sinine pilvitu taevas, ehtne mägimajakene koos länguvajunud lambaaiaga, rohelise muru ja raagus puudega org ning Austria mägikülakene all orus koos väikese valge kirikuga. Võib kadestada küll.

Tänase päeva plaan oli jõuda läbi Tšehhimaa Poola ja sõita Poolas võimalikult Leedu lähedale. Hakkasime sellega kohe pihta ning tegime pikema peatuse ainult ühe jalgpalliväljaku serval muruplatsil, et süüa ja päikest võtta.

Tšehhi jõudes otsustasime endiselt kiirteid vältida ja ei ostnud seetõttu kiirteede kleepsu Saabi aknale kleepimiseks. Paraku tuli meil sellega seoses üle elada ärevaid hetki, sest osad teed olid remondis ja me pidime mingiks ajaks ikkagi kiirteele sõitma. Kokku olime pahad umbes 250 km. Kõik läks siiski õnneks.

Kahekümne viies piiriületus oli Tšehhimaa-Poola. Sõitsime aina edasi ning Aino läks vahepeal rooli. Jäime lõpuks peale südaööd ühes linnas mõneks tunniks autos magama.

13. aprill, esmaspäev

Poola-Leedu, Leedu-Läti, Läti-Eesti. Kokku reisil seega 28 piiriületust. Jõudsime õhtu hakul Eestisse ja sõitsime Lagedile, kus Mati oli meile valmistanud koduse liharoa. Mati silm oli muide sinine. Kukkus. Noh, vähemalt nii ta ütles 🙂 Aino reis sai läbi.

Karu reis lõppes Tallinnas, Paldiski maanteel.