kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Suurbritannia ja Iirimaa 2008

MATKAPUNT
Tiia Prööm, Andres Karu

MÕTE

Seoses eelmisel aastal väga vara maha tulnud lumega Balkanimaades ja toetudes lihtsale avastusele, et Portugali kõrgeim tipp ei asetse sugugi maismaal, vaid hoopis umbes tuhande ja seitsmesaja kilomeetri kaugusel Portugali rannikust vulkaanilisel saarel nimega Pico, toimus taaskord muudatus Karu plaanides. Enne seda reisi on need sellised:

REIS 1 (24. MÄRTS- 3. APRILL 2008) 11 päeva/2 tippu/2 matkajat

  • SUURBRITANNIA – Ben Nevis (1344 m)
  • IIRIMAA – Carrauntoohil (1041 m)
  • Selle reisi teevad Tiia ja Karu kahekesi.

KÕRGE REIS (24. JUUNI – 9. JUULI 2008) 16 päeva/6 tippu/7 matkajat

  • SLOVAKKIA – Gerlachovsky Stit (2655 m)
  • AUSTRIA – Grossglockner (3798 m)
  • PRANTSUSMAA – Mont Blanc (4807 m)
  • ITAALIA – Mont Blanc (Monte Bianco) de Courmayeur (4748 m)
  • ŠVEITS – Dufourspitze (4634 m)
  • LIECHTENSTEIN – Vorder-Grauspitz (2599 m)
  • Sellel reisil moodustavad tiimi Kersti, Endro, Ivar, Marko, Jaak ja Karu.

SRÜ ja BALKANI REIS (7.-19. SEPTEMBER 2008) 13 p/8 tippu/4 või 8 matkajat

  • VALGEVENE – Dzyarzhynskaya Hara (346 m)
  • UKRAINA – Hora Hoverla (2061 m)
  • MOLDOVA – Dealul Balanesti (430 m)
  • KOSOVO – Daravica (2656 m)
  • SERBIA –
  • MONTENEGRO – Bobotov kuk (Mt.Durmitor) (2522 m)
  • BOSNIA-HERTSOGOVIINA – Maglic (2386 m)
  • ALBAANIA – Maja e Korabit (Golem Korab) (2764 m)
  • MAKEDOONIA – Golem Korab (Maja e Korabit) (2764 m)
  • Tulemas Tiia, Milling, Kristo, Täär, Mikk ja Karu

MADAL REIS (2009 MÄRTS/APRILL) 12 päeva, 8 tippu

  • TAANI – Yding Skovhoej (173 m)
  • HOLLAND – Vaalserberg (322 m)
  • BELGIA – Signal de Botrange (694 m)
  • LUKSEMBURG – Buurgplaatz (559 m)
  • MONACO – Mont Agel (140 m)
  • SAN MARINO – Monte Titano (755 m)
  • VATIKAN – (75 m) Rooma kesklinnas.
  • MALTA – Ta’Dmejrek (253 m)
  • ETNA – (3323 m)vulkaan ka, kui ilma ja aktiivsuse poolest saab.
  • Tulemas Tiia ja Karu

ISLANDI REIS (JUULI 2009) 10 päeva/1 tipp

  • Hvannadalshnukur (2119 m)
  • Tulemas Tiia, Sirts, Valt, Kirsike (+1), Karu

REIS (2009 SEPTEMBER) 16 päeva/2+? tippu

  • PORTUGAL – Ponta do Pico (Pico or Pico Alto) (2351 m)
  • ANDORRA – Coma Pedrosa (2946 m)
  • Sellel viimasel reisil on plaan käia lisaks kahele nimetatule kõikidel Euroopa riikide kõrgeimatel tippudel, kuhu veel mingil põhjusel tõustud pole.
  • Tulemas Karu

Briti ja Iiri matka algne ajakava nägi välja selline:

  • 24.03. Lend Tallinn-London kell 12:00. Kohal kell 12:55
  • Lend London-Glasgow kell 17:45. Kohal kell 19:00. Linnast välja sõit, telk püsti.
  • 25.03. Ben Nevise alla, võimalik tipupäev.
  • 26.03. Võimalik tipupäev. Öö tipus?
  • 27.03. Kui vaja, siis tipupäev, muidu mõni teine tipp ja alla ning Glasgow kanti tagasi.
  • 28.03. Glasgows`sse. Lend Glasgow-Dublin kell 15:10. Kohal 16:00
  • Lend Dublin-Cork 20:00 Kohal kell 20:55. Öö lennujaamas.
  • 29.03. Sõit Killarney`sse ja sealt edasi mäe jalamile.
  • 30.03. Võimalik tipupäev.
  • 31.03. Tipupäev või mõni teine tipp.
  • 01.04. Reserv.
  • 02.04. Killarney`st Cork`i. Lend Cork-Dublin kell 15:30 Kohal 16:25
  • Lend Dublin-London kell 21:15 Kohal 22:25.
  • 03.04. Lend London-Tallinn kell 06:45. Kohal 11:35.

Tiia sobitas Karu esialgse ajakava järgi lennukava ja uuris, kuidas lennujaamadest edasi mäe jalamile saada. Karu koostas menüü ja ostis toidud. Varustusest ostis Tiia endale bahhillid, veekindla koti fotoaparaadile ja keebi, mis katab nii koti, kui ka tema enda. Viimased ennekõike seetõttu, et Iirimaal lubati lähiajal päris palju sademeid. Fotoka laenas Tiia oma õekeselt Liisalt. Kuna Karu oma priimust korda ei jõudnud, siis laenas ta selle Täärilt.

Olime valmis.

24. märts, esmaspäev

Karu tuli öö hakul Viljandist „Koolitantsu” viimast piirkondliku tantsupäeva juhtimast. Ajas Tiia üles ning hakati pakkima. See võttis omajagu ja siis kaalusime kotte ning tundus, et kaal on veidi üle 20 kilo mõlemal. „EasyJet” lubab 20 kg. Ju lennujaamas paistab.

Hommikul tehti veel viimased töised teod ja siis see takso meid lennujaama viiski. Pakkisime magamiskotid väikestesse seljakottidesse ja joped ning fliisid panime selga, et kottide kaalu vähendada. Siis viskasime ikkagi prügikasti kilo makarone ja ürdilikööri „Herbert” ning lasime spetsialistil kotid ära kiletada. Karu kott kaalus 20,5 kilo ja Tiial 21,3. Keegi ei köhinud. Isegi Briti poissmehed mitte, kes meiega samale lennule tulid. Isegi mitte see meela alahuulega neeger.

Lennu ajal vaatasime koledaid britte ja tukkusime. Lennuki poekataloogist jäi silma adapter, millega saad voolu kätte nii UK-s, USA-s kui ka Euroopas.

Tänu ajavahele olime Londoni Stansted`i lennuväljal 55 minutit pärast Tallinnast lahkumist ehk 12:55. Kuna tegemist on tõsiselt suure lennuväljaga, siis liikusime pagasi juurde peamajas väikese rongiga. Juhti rongil ei olnud. Kummaline maa kohta, kus paljud ostavad poes müügil olevast jupp maad kallimat piimamehe poolt trepile toodavat piima, põhjendades oma käitumist sellega, et muidu lihtsalt pole vanal heal piimamehel ju tööd.

Tiia ei olnud varem Suurbritannias käinud ja selle auks tegime pärast piiriületust ja kottide kärule panemist väikese jalutuskäigu lennujaama ees. Nägime busse, taksosid ja lennukeid. Siis logelesime sees ning sõime wrappi ja jõime kohvi. Regulaarsuuruses ehk jube suurt.

Edasi tegime tšekkinni Glasgow lennule ja saatsime Karu koti lennukile eraldi, kuna see tembeldati ebastandartseks. Mõõtmetelt.

„EasyJet`i” vanemstjuuard nägi välja nagu kukeke. Meie teine lend iseenesest kulges ilusti ja tund ning 15 minutit peale õhkutõusmist maandusime Šotimaa pealinnas Glasgow`s. Võtsime kotid ja läksime sööma. Tiia sõi mingit tšillit, mis nägi välja nagu ubadega kaka ja Karu võttis klubiburgeri. Siis leidsime lennujaama ühest nurgatagusest lamamistoolid ja võtsime seal kohad sisse. Päästsime kotid kilest välja ja hakkasime magama sättima. Enne käisime vetsus hambaid pesemas. Tiia oli üks pasteet läbi tuubi kotis ringi kolama läinud. Ühte pluusidest proovib ta puhtaks saada siiamaani ehk juba kuu aega.

Meie järgmise transpordivahendi (bussi) väljumine toimub alles homme hommikul. Õhtut aitas lummavamaks muuta naabruses lebotav naine, kes ühel hetkel küsis, et ega tema kandlemäng meid ei sega. Ütlesime, et andku minna. Andiski. Me ei olnud varem näinud, kuidas kannelt mängitakse nagu harfi.

Uinusime.

25. märts, teisipäev

Öö oli selline ebamugav. Otsisime erinevaid asendeid, kuid ükski neist ei olnud päris hea. Segasid ka kummalised liftiuste hääled, üle lennujaama kostvad teated ja otse meie peade kohal põlev ere valgus. Ainus päriselt tore asi oli see, et ühed meie toolinaabritest (selline kuuekümnendates paar) põhimõtteliselt jutustasid ja naersid rõõmsalt öö läbi. Tore.

05:00 lahkus uni ja hakkasime pakkima, sest järgmistel päevadel peaks meil kummalgi seljas olema ainult üks kott. Siis jõime latte ning kell 06:10 istusime lennujaama ees bussile number 500, mis viis meid lennujaamast bussijaama nimega Buchanan Bus Station. Sealt ostsime piletid bussile 916, mis sõidab Fort Williamisse, mille lähedal Suurbritannia kõrgeim tipp ja enamus Loodemäestikust asubki. Sinna oli veidi üle 100 miili maad ja sõit kestis kolm tundi. Karu põhiliselt tukkus ja Tiia pildistas ning mis seal salata – ümbrus oli seda väärt: mäed, suured järved, šoti majapidamised ning kuurortid. Tipud olid lumised ning kuna mäed tee ääres on vaid kuni 800 meetrit kõrged, siis arvatavasti ootab meid Ben Nevisel lumi juba umbes 700 meetri peal. Lahe.

Fort Williamisse jõudes läksime kõigepealt kütust ostma. Bentsukas püüdis Karu kõigepealt püstolist otse kütusepudelisse sirtsutada, kuid tankla töötaja teatas, et see on keelatud. Siis tuli teha midagi nõmedat – osta viieliitrine kanku, tankida sinna 600 ml bensiini, tasuda ost (millest bensiin moodustas vaid viiendiku), valada bensiin ümber kütusepudelisse ning seejärel kanku minema visata.

Hakkasime liikuma mägede suunas. Kuna kaarti meil veel ei olnud, siis pidime korra tagasi bussijaama tulema, et mitte päris mööda panna. Leidsime üles kohaliku Leisure Centrumi  ja saime sealt Ben Nevise ümbruse kaardi. Mõistsime, et Fort William asub põhimõtteliselt merepinna kõrgusel ja seega on meil vaja Ben Nevise tippu jõudmiseks omal jalal tõusta veidi üle 1340 meetri. Pole paha.

Läksime. Eesmärk oli esmalt liikuda umbes viis kilomeetrit raja algusesse Glen Nevise nimelise jõe kaldal. Möödusime platsist, mis oli oma nime saanud filmi „Breaveheart” järgi. Paljuski just siin ümbruses see filmitigi. Sealt edasi oligi vaja minna umbes kilomeeter ja juba see rada ühe kämpingu juurest algaski. Istusime korraks jõe ääres olevale pingile ning nautlesime silmadega. Siis ületasime jõe ja liikusime rada mööda kuni ühe söögipaigani, kus lubati irooniliselt tõelist toitu pakkuda. Seega hakkasime ise süüa tegema. Priimuse süütamise eel märkas Karu, et sellel oli üks oluline vidin puudu. Ta helistas Täärile, kes teatas, et seda pole olnudki ja tuletas meelde kordi, kus me sama priimusega samas olekus oleme hakkama saanud. Siis Karu prooviski ja sai väga suure tule, mida ei olnud võimalik ka väiksemaks keerata, sest siis ta lihtsalt ei põlenud. Pott muutus väga tahmaseks ja priimus ise ka, kuid toit sai siiski valmis ja maitsev. Sõime kausid tühjaks ja läksime rajale.

Raja algus on suhteliselt lauge ja sai isuga edasi liikuda. Meil päris kindlat plaani ei olnud, lootsime vaid, et saame kusagil ülalpool telgi püsti panna. Kui ei, siis tuleme täna alla tagasi ja lähme homme väikeste kottidega tippu. Ilm oli muidu normaalne, kuid üleval sadas ilmselt lund.

Et kell oli juba üle keskpäeva, siis liikus meile ülevalt vastu päris palju matkajaid. Enamik neist ei olnud tippu jõudnud, sest alates umbes 600 meetrist on rada lumine ja nagu suurem osa vastutulijaist kinnitasid, läheb kindlasti kasse vaja. Meil on kummalegi üks. Peaks piisama, sest varustuse järgi hinnates ei olnud tegemist eriti tõsiste ronijatega ja seega ei saa nende hinnanguid võtta sügava tõena. Üks naine ütles, et nemad tulid veidi enne lõppu tagasi, kuid meil ei tohiks probleeme olla.

Lõpuks tuli vastu üks mees, kes oli tippu läinud hoopis teiselt poolt mööda mäe järsemat külge ja andis meile paar adekvaatset infot: esiteks, et kasse pole siit küljest minnes kindlasti vaja ja teiseks, et ajutine lumepiir läheb kohalt, kus on arvatavasti sobilikke kohti telkimiseks. Tuju läks paremaks, kuigi ega sellel ennegi viga ei olnud.

Umbes nii oligi. Kui jõudsime 600 meetri peale, siis leidsime tõesti kohe raja servalt väikese laigu, kuhu Wolfskin ilusasti ära mahtus. Olime paarisaja meetri kaugusel kohast, kus rada kaheks hargneb – vasakule minnes saad nautida mäe järsku põhjakülge ning paremale pöörates saad tõusu jätkata kõige lihtsamat rada mööda, nagu oli meie plaanides. Väikese künka tagant avastasime järve, mida enne kaardilt märganud olime. Ka järvele lähemal oli telgi jaoks kohti, kuid need olid tuulele liialt avatud. Ja tuul oli tugev

Pärast telgi madratsite ja magamiskottidega sisustamist pugesime sooja ja tegime esimese telgiuinaku meie matkal. Tiia magas Karu väga soojas magamiskotis, kuid tema all oli vaid üks termomatt. Karu magas oma veidi vähem soojas magamiskotis, kuid tema all oli kaks termomatti. Kuigi me ei olnud lume peal, tuli külm altpoolt ikkagi ligi ja mõne aja pärast tõusime üles, et riideid enda alla ja selga juurde panna. Sõime ära ka poole esimesest „Kalevi” šokolaadist, mis loomulikult maitses imeliselt. Väljas pissil käies selgus, et enne päris tugevalt puhunud tuul on vaibunud ja taevas selgemaks muutunud. Pugesime sügavamale oma magamiskottidesse ja jäime magama.

26. märts, kolmapäev

Tõusime mobiilse äratuse peale kell 05:00. Ilm tundus väga ilus ja selge tulevat. Ka tuul oli sarnaselt eilse õhtuga vaikne.

Tegime putru ja sõime seda moosiga. Rajale astusime 06:30.

Paarisaja meetri pärast hargnes tee kaheks ja meie keerasime paremale. Kohe seejärel muutus rada oluliselt kitsamaks ja ühtlasi lumiseks. Selline ilusti kinni tambitud lumi. Edasi minnes tegime mitu raja loogikast tulenevat tagasipööret ja siis tegime neid veidi kõrgemal jälle. Huvi tekkis ka, et kuskohas need lubatud järsud kohad on, sest praktiliselt kõik laskujad ja netileheküljed olid hoiatanud, et tipust laskudes ei tohi rajalt mingil juhul vasakule eksida, sest seal on väga suur tõenäosus kaljult alla astuda.

Ühel järjekordsel pöördel nägime laskujate kutsuvaid jälgi ülevalt otse alla tulemas ning kuna koht ei olnud liiga järsk, siis otsustasime sealtkaudu edasi tõusta, et kiiremini üles jõuda. See oli ainukene koht rajal, kus ees sammuv Karu veidikene jälgi sisse tagus.  Et mugavam ja turvalisem oleks. Kas lisandunud energiakulust või mõnel muul põhjusel, kuid varsti pärast seda tundis ta kerget nõrkust ja tegime väikese pausi, mille jooksul hammustati energiakooki, mis on muide Karuga koos ära käinud Pamiiris 6442 meetri kõrgusel. Siis läksime edasi. Erinevalt nendest, kes üritasid tippu tõusta lõuna paiku, oli meie jalgealune külmunud ning see aitas energiat kokku hoida, kuna me ei vajunud pidevalt jälgedest läbi.

Lund hakkas sadama ja enne päikese käes säranud tipud kadusid pilvedesse. Seetõttu me enam päris hästi ei teadnud, kui palju veel tipuni minna on. Nii juhtuski, et ühel hetkel tõus lõppes ja olimegi seal. Ben Nevis. 1344 meetrit. Suurbritannia kõrgeim. Tiia jaoks riigi kõrgeim tipp number 7, Karu jaoks number 18. Kell oli 9:10, seega võttis 600 meetri kõrguselt tippu jõudmine meil aega 2 tundi ja 40 minutit.

Tipus oli vana observatooriumi varemetele ehitatud lumega kaetud hütt nendele, kes olude sunnil peavad ette võtma külma ööbimise. Karu kaevas selle ukse paremini lahti ja puges sisse. Seal oli otse lume peal puidust plate, kuhu mahub umbes neli matkajat, mõned tekiräbalad, veidi termokilet ning kopitanud lõhn. Seega ainult hädavajalik.

Tegime pilte nii hüti, kui ka tippu tähistava väikese postiga ning üritasime jäädvustada järsemate külgede ülaosa. See ei õnnestunud eriti. Tipp ise oli suhteliselt lauge ja suur platoo, mis kolmes küljes lõppes muidugi väga järsult. Kolmsada telki sinna tippu ära mahutada pole mingi probleem. Isegi 400 vist mitte.

Kui Ben Nevise otse sattuda suvel, siis on samal ajal tipus veel kuni sada ronijat. Meie olime selles suhtes ikka väga erandlikus seisus, et kogu selle paarikümne minuti jooksul, mis me tipus olime, ei näinud mitte ühtegi elavat hinge peale teineteise. Mõnus.

Laskumise ajal märkasime, et eriti keeruline ei ole tõusta ka kõrvaltippu. Kaart ütles, et selle tipu nimi on Carn Dearg ja ta kõrgub 1221 meetrit üle merepinna. Selle mäe parim omadus oli, et sealt avanes suurepärane vaade Ben Nevisele ühest järsemast küljest. Ja silm tabas kohe ka viis alpinisti, kes sealtkaudu tippu rühkisid. Üsna uhke vaade. Võtsime väikese eine ning jälgisime nende vaikset edasiliikumist tipu suunas.

Alla liikuma hakates märkasime sel päeval kolmandana tippu jõudvat üksikut meest üles rühkimas. Uskumatult kiires tempos muide. Kuid pole imestada midagi – Ben Nevise otsa korraldatakse igal aastal ka kiirtõuse ning on grupp ronijaid, kelle jaoks see on aasta tähtsaim sündmus. Las harjutavad. Veidi kurvaks tegi ainult see, et tipp oli nüüd täiesti selge ja päikeseline.

Laskudes hakkasid meile tõusjad vastu tulema. Jagasime neile infot ning julgustasime edasi minema. Üks mees, saanud teada, et järve ääres on meie telk, lubas õhtul teed jooma tulla. Me ei teadnud, kas jääme ööseks veel üles või liigume alla ning seega palusime tal kiirustada. Ühed laskujad soovitasid külastada mägesid teisel pool Glen Nevise jõe orgu. Eks paistab.

Telgi juurde jõudsime ilma viperusteta. Kaarti vaadates otsustasime veel selleks ööks siiasamasse jääda ning homme liikuda ümber Carn Dearg`i, et oma silmaga näha Ben Nevise põhjakülge. Tiia läks magama ja Karu keetis igaks juhuks teed, et kui see mees, kellega me üleval vestlesime, tõesti tuleb tee ajaks, siis saaks teda meeldivalt üllatada. Teega. Termosetäiele lisaks saime ka termoskruusi pilgeni täis. Maitsev.

Järve ääres oli üsna sagimist, sest sinna tulid paljud pered lastega ja vanemad inimesed ka. Istuti, võeti einet ning liiguti alla tagasi. Mõni laps oli suisa nii väike, et matkas isa seljas ja mõni nägi esimest korda lund. Kui Tiia ärkas, siis liikusime korra järve äärde märgalale. Parajasti nii kauaks, et jalad märjaks said. Tiial ei saanud.

Teemees möödus meist arvatavasti siis, kui me olime järve ääres, sest mäest oli näha laskumas vaid kahte rahulikku meest. Need olid vanahärrad Iraanist. Üks oli 61 aastat vana ja teine kusagil 55 kandis. Kutsusime nad teed jooma. Vanem härra rääkis meile oma murest – ta tahab matkata, kuid ükski tema eakaaslane enam ei taha. Isegi viiekümnesed ei ole nõus temaga samades hostelites ööbima. Jutuajamise käigus küsis ta meilt soovitust, et kus maailmas on veel sama ilus ja tore nagu Fort Williami ümbruses. Karu pakkus välja Sloveenia – seal on pealinnas Ljubljanas ärgates võimalus valida, et kas veeta see päev Sloveenia Alpides ronides või minna alla Aadria mere äärde päevitama ja ujuma. Vanahärra palus need kohad üles kirjutada, kuna ei usaldanud enam oma pead. Iraanlased kostitasid meid ka datlitega ja kinkisid laskudes kaks õuna. Jätsime südamlikult jumalaga.

Magama minnes ei pannud me kella väga varaseks helisema. Kaheksaks vist.

Õunad olid ikka hullu moodi head.

27. märts, neljapäev

Ärgates saime aru, et öösel on lund sadanud. Ja tõesti – välja minnes oli kõik ümberringi valge ning lund sadas veel juurdegi. Meie askeldamise ajal ei tulnud alt üles ühtegi ronijat.

Bensiini oli meil parasjagu niipalju, et saime veel hommikuse pudru valmis ning otsas see oligi. Ilma paranemist ei olnud märgata ja seega panime märja telgi kokku ja läksime uuesti rajale. Selle vahega, et paarisaja meetri pärast pöörasime erinevalt eilsest vasakule. Rada kulges järvega paralleelselt, kuni ühel hetkel hargnes kaheks – suurem ning rohkem käidud tee hoidis vasakule, järve poole ning vähem käidud rada keeras paremale. Läksime algul vasakule, kuid mõistsime siis oma eksimust ning pöörasime tagasi ja jätkasime parempoolsel rajal. See oli õige.

Varsti möödusid meist mees ja naine. Ronijad. Ronimissussides. Selle raja jaoks mitte kõige parem jalanõu ning sellega seoses siis, kui mõned sajad meetrid edasi minnes läks rada järsemaks, jõudsime me naisele järele. Neil ei olnud keppe ja Karu andis ühe enda oma talle. Mees tõttas ise edasi ja oli naise tempolangusest silmnähtavalt häiritud. Pärast rasket kohta tegime meie pausi, neiu andis kepi tagasi ning tõttas mehele järele.

Vaikselt avanes ilus naaberorg. Olime jõudnud teisele poole Ben Nevist ja meist vasakul olid suhteliselt lauged mäed ning paremal väga kaljused. Oru põhjas voolas muidugi jõgi ning vastaskaldal oli näha rada, mida mööda ka meie hiljem alla liigume. Kuid praegu jätkame vastassuunas ehk tõusmist.

Vastu tuli vanem härrasmees, kes uuris meie tegemisi ning ütles, et raskete kottidega on radade kohtumiskohas oleva mägihütini umbes 45 minutit minemist. Kui edasi astusime, siis tuli hütt juba järgmise nuki tagant nähtavale, kuid pool tundi kulus selleni ronimiseks ikkagi. Lõpuosa oli veidi järsem ning võttis üsna võhmale.

Hütt kuulus mingile Šoti alpinistide seltskonnale. Sees narid magamiseks, pliit ja muu hädapärane. Meie võtsime kohad sisse ühe kaljunuki ääres ning hakkasime oma märga varustust (eelkõige telki) kuivatama. Lõhna järgi saime varsti aru, et meie lähinaabruses käivad ronijad põhiliselt kusel.

Hütist mägede poole oli imeilus vaade. Ben Nevise põhjakülg pakub märtsis alpinistidele igasuguseid väljakutseid – saab ronida nii puhtalt lund ja jääd mööda, kui ka vaheldumisi lumel/jääl ja kaljul. Mõni tee tippu on selline, kus otseselt julgestust pole vaja ja mõni tee võrdub ilma julgestuseta ronides enesetapu katsega. Mäel oli näha tegutsemas umbes kuute erineva suurusega gruppi ja üks tandem tuli alt ja läks mäele meie sealviibimise aja jooksul. Saime teada, et eile päeval nähtud helikopter käis haiglasse viimas ühte ronijat, kes oli läbi teinud umbes 20-meetrise õhulennu ja saanud päris tugeva põrutuse. Mehe õnneks oli see, et liustiku pind on kaldus ja pehmendas oluliselt kukkumise tagajärgi, mis Mustamäel samalt kõrguselt langedes oleksid kindlasti olnud üsna lõplikud.

Sõime ja et telk oli ära kuivanud, siis hakkasime teist teed mööda laskuma. Alguses oli rada lume tõttu suhteliselt ebamäärane, kuid kui jõudsime ajutisest lumepiirist allapoole, siis oli kõik hästi näha. Ühtlasi saabusime kevadesse ja oma ilu hakkasid meiega jagama ka taimed. Isuga. Allapoole liikudes avanes peagi vaade ülevalt Fort Williamile ilma kohustuseta samal ajal kuulata linna müra ja hääli. Vaatasime ka võimalikke ööbimiskohti ja mõni neist tundus üsna ok.

Kaardile märgitud metsani jõudsime pärast ala piirava aia ületamist. Ühtlasi jätkus meie tee vahepeal kruusal, sest ületatud aia juures asus väike parkla, kuhu said mõned tegelased loa alusel mööda järsku kruusateed sõita. Mets ise (täpsemalt kuusik) oli inimeste poolt istutatud ja seega üsna sümmeetriline. Tegime ilusa vaatega nõlval peatuse ja ajasime juttu kahe ronijaga, kellel on sarnaselt Karule plaan veeta osa selle aasta suvest Alpides. Täpsemalt Blangul.

Laskumine jätkus Nevise parkla suunas ja oli kohati rajal, kohati autodele mõeldud teel. Tähtsaim asi suurema tee ääres oli üks vana ja vaikselt hääbuv Land Rover, millega kah Roveriomanik Karu loomulikult pilti tegi. Edasi liikusime mööda suurt teed Fort Williami poole ja möödusime ühel teeristil paarikümnest politseinikust. Neile oli arvatavasti ülemuse poolt mingi ülesanne antud. Aga nad jäid salapäraseks ning ei reetnud oma plaane.

Soe oli ja vahepeal sai liikuda t-särgi väel. Siis sundis jahe tuul taas ka fliisid selga.

Telkimiskoha leidsime siis, kui maantee jõudis suure jõe kõrvale. Laskusime mööda jõe äärt kulgevat väikest teed alla ning avastasime sealt veidi varjulisema koha, kuhu meie telk suurepäraselt ära mahtus. Teisel kaldal paistis mingi kämping, kus oli märgata vaikset liikumist. Karu tahtis telki püstitama hakata, kuid Tiia tahtis enne meile mõlemale õlut osta. Seetõttu varjasime oma kotid kurja silma eest enam-vähem ära ja liikusime linna poole. Möödusime ühest viskitehasest, keerasime paremale, ületasime jõe ja leidsime ennast poe eest, mis vastavalt reklaamile lubas olla külmunud toidu ekspert. Arutlesime isekeskis, et milline pood tahaks olla külmunud toidu ekspert? Riiulite vahel liikudes saime vastuse – seda ihkab pood, kes ainult külmutatud toitu müübki. See-eest igasugust. Kuid meie jaoks oli siiski oluline õlu. Küsisime väljas parklas ühe proua käest, et kas siin lähedal on poodi, kus õlut müüakse või siis pubi ja ta ütles, et on umbes kolme kilomeetri kaugusel. Ja pakkus meile ühtlasi küüti. Tänud.

Poest saime õlut ja puuvilju. Ühe riiuli pealt kukkus halvasti pandud õllepurk Karu ette maha ja läks natuke katki. Ja kui õllepurk läheb peale meetri kõrguselt betoonile kukkumist natuke katki, siis hakkab see suure survega õlut välja ajama. Karu hoidis joal kätt ees ja lasi pool purki põrandale. Seejärel pakkusime kassas, et maksame ka lõhutud purgi kinni, kuid kassiir vaatas meid, nagu juhme ning ütles, et see kantakse lihtsalt maha. Selge. Tore.

Jalutasime tuikavate jalgadega tagasi oma kottide juurde ja need olid vaatamata kergele ärevustundele, mis meid nende poole liikudes oli vallanud, alles. Püstitasime telgi, sõime kuiva õhtusöögi, puuvilju ning siis jõime õlut ja nautisime. Lihtsalt nautisime.

28. märts, reede

Täna on meil plaanis liikuda sadu kilomeetreid bussi ja lennukiga.

Ampsasime puuvilja ja panime äsja alanud sademetest märja telgi vutlarisse. Siis sammusime reipalt umbes tund aega ja jõudsime selle tulemusena Fort Williami bussijaama. Päris täpselt ei olnud aru saada, mis posti alt see buss Glasgow poole stardib. Aga meie soov oli mitte riskida lennujaama hilinemisega ning seega vaatasime igaks juhuks ka rongide sõiduplaani. Lõpuks buss ikka kerge hilinemisega tuli ja lisaks meile ronis pardale veel umbes kümme suurte seljakottidega tüüpi ja naist. Valdav enamus neist ühest ja samast matkagrupist.

Sõit oli ilus. Mäed, vanad varemetes lossid, karjamaad jne.

Glasgow bussijaamas tõstis bussijuht imekiiresti kõik kotid vihmast märjale asfaldile. Teiste hulgas sattus ka Tiia kott alumistesse kihtidesse ning sai poriseks. Tiia oli vihane. Ja Karu ka, sest ta ei jõudnud bussijuhile selle eest sitasti öelda.

Sõitsime lennujaama ja tegime varsti tšekkinni Dublini lennule, mille käigus nüüd juba meie mõlema kotid ebastandardseteks kuulutati ja vastavate kottide eraldi kontrollist lennukile suunati. Lend pidi toimuma lennufirmaga Aer Lingus kell 15:10. Nii läkski ja õhureis Airbus A320 pardal Iirimaa suunas, kus meist kumbki varem käinud polnud, võis alata.

Dublini lennuväljal maandusime juba 50 minutit hiljem. Võtsime kotid ja et meie järgmine lend (Dublin-Cork) oli alles kell 20:00, siis otsustasime telki kuivatada ja veidi süüa. Leidsime varjulisema koha ning panime telgi rippu üle nende lindihoidjate, mille abil lennujaamades inimesi optimaalsemalt järjekordadesse suunatakse. Kaks lennujaama politseiniku läksid mööda ja küsisid, et kas meil on kõik ok? Vastasime jaatavalt ning hakkasime seletama, et kuivatame telki, et vältida võimalikke ülekilosid. Nad kuulasid väga tähelepanelikult ja see oli mõjuv. Karul tekkis vahepeal paari sõna leidmisega probleeme ja siis oli tore vaadata, kuidas politseinikud kannatlikult ootasid, kuni ta õige sõna leiab, ise hädalist edasi aitamata. Päris hea taktika. Arvatavasti on läbi lennunduse ajaloo nii mõnigi kurikael end sarnases olukorras sisse rääkinud, sest sellises tähelepanelikus keskkonnas on imelihtne kaotada pind jalge alt ja öelda mõni mõte, mis ei tohiks politseile teatavaks saada. Meil läks hästi.

Dublini lennujaama alumisel korrusel tehakse väga häid smuutisid. Soovitame.

Cork`i lendasime me sel lihtsal põhjusel, et piletite ostmise ajal pidid meiega liituma paar inimest, kes elavad just seal. Kuid hiljem selgus, et nad ei jõua meie saabumise ajaks Iirimaale tagasi. Pole hullu, sest Corc`ist mägede lähedale on napp 100 kilomeetrit.

Seekordne lennuk oli väiksem. Fokker. Kummalgi pool vahekäiku kaks istet. Lennufirmaks Aer Arann. Jagati tasuta ajalehti ja kui kedagi huvitab, siis on propelleri kõrval akna all nõme istuda.

Õhtul kohale jõudes oli kõht tühi ja lasime endale suured võileivad valmistada. Imehead. „Jalapikkused”. Taas soovitame.

Väsimus mässas täiega ja sellelt pinnalt tekkis korra mõte, et võtame rendika ning sõidame kohe mägede külje alla Killarney`sse. Karu uuris hindu ja sai pakkumise kolm päeva 114 euroga. Tiiale see plaan väga ei meeldinud ja samas ta ei öelnud seda otse välja. Siis tüdines Karu vastuse ootamisest ja läks eemale. Tiia ei tahtnud talle järele minna ning läks lennujaama teise otsa. Noh, oli mis oli, kuid mõne aja pärast magasime kõrvuti lennujaama vaiksemas otsas.

29. märts, laupäev

Tiia ärkas varem. Nagu ka meie elu tavapäevadel. Jõime hommiku puhul kõikide staaride lemmikkohvi „Starbucks`i” kohvikust.

Väike buss viis meid bussijaama. Tiia ostis edasi-tagasi pileti lennujaam-linn-lennujaam kohe ära, sest see oli soodsam. Bussijaamas leidsime õige bussi, ostsime kiirelt kaks väga head wrap`i (järgmine soovitus) ning umbes 80-kilomeetrine sõit mägede suunas algas.

Iirimaa on ilus. Kohati pehme ja soe, kohati karge ja külm. Ja vahel pehme ja külm ning karge ja soe. Teed on kitsad, samas liiklus väga viisakas ja nõrgemaid hoidev.

Killarney`s tulime bussilt maha ja läksime kohalikku ostukeskusesse kaarti ostma. Saime mingisuguse ja liikusime läbi keskuse välja, kui juhuslikult möödusime matkatarvete poest. Muidugi läksime sisse ja vaatasime ringi. Esmalt tegi rõõmu see, et seal müüdi priimuse gaasi. Ostsime kaks väikest ballooni. Siis tuli Karule meelde, et tema kott ei pea vett kinni ja ta ostis ka suure keebi kotile.

Vihmast. Kummaline on see, et olenemata sellest, et me reisime tavaliselt väljaspool hooaega, mil sademeid on oluliselt rohkem, kui suvel, pole meie matkapundid eriti vihma saanud. Noh, ühel päeval sadas Itaalia Dolomiitides 2004 ja Saksamaal 2005 saime korra niiskeks. Ning viimasel reisil Balkanimaadesse 2007 oktoobris sadas kõvasti, kuid me ei olnud sel ajal väljas, vaid liikusime paigast paika. Tõsi, sademete (täpsemalt lume) tõttu jäid sel viimasel reisil neli tippu tegemata. Kuid läbimärga tunnet mägedes mäletas Karu aastast 1996, kui ta oli koos kaaslastega Rumeenias Transilvaania mäestikus teel kõrgeima tipu Moldoveanu juurest teiseks kõrge Negoiu poole.

Läksime keskusest välja ja saime kohe veega pihta. Sadas hooti. Otsisime linnast väljapääsu ja meie arvamused läksid kohati lahku. Lõpuks jõudsime suure kirikuni, mille juures panime tänu vanemas keskeas tsiklimeestele pildi paika ning jätkasime teed juba teadlikena. Muide – ühel tsiklimehel oli nii lilla nägu, et ei teinud üldse kadedaks.

Jätkasime teed linna poole, millel nimeks Killorglin. Nii möödusime põhja poolt Killarney kõrval olevast Lough Leane järvest ja kämpinguid täis pikitud kohast nimega Fossa. Sealt keerasime paari kilomeetri pärast vasakule ja jätkasime teed mööda rada, mida kutsutakse Ring of Kerry`ks. Seda loomulikult seetõttu, et juba nimetatud rada teeb Kerry mägedes suure ringi, mille läbimiseks kulub umbes nädal.

Meil nii pikalt aega ei ole ja seega valisime oma suuna viitade järgi, mis näitasid Carrauntoohil`i suunas. Vahelduva eduga sadas kogu aeg ja ega enne kolme päeva ilma paranemist ei lubatud ka. Jalad läksid ka juba üsna peeti, sest teed on Iirimaa selles nurgas kitsad, asfaldiga kaetud ning ei oma praktiliselt üldse teepeenraid. Eestis oleks sellisel teel käimine pehmelt öeldes räigelt eluohtlik, kuid Iirimaal juhivad autosid inimesed. Lisaks muule viisakusele tervitavad nad enamasti rooli tagant nende kodukanti väisavaid võõraid. Tore.

Kui juba 18 kilomeetrit selja taha oli jäänud, siis astusime hoovi, kus lubati voodit ja hommikusööki. Kuid hind oli meie eelarve jaoks veidi kallis. Samas süvenes teadmine, et kuna me oleme läbimärjad, siis arvatavasti tuleb täna ööbida ikkagi katuse all. Esimene võimalik sobiv ööbimispaik oli meie arvates kohas nimega Carhoonahone. Kui me järgmisel teeristil poekesest küsisime, et kaugel see on, siis saime poes olevalt vanaproualt teada, et just jõudsime kohale. Uurisime mingi koha kohta siinkandis, kus Tiia mäletamist mööda lubati matkajaid sooja dušši ja joogiga oodata ning soovi korral enne mäkke minekut söök kaasa panna. Vanaproua uuris aga rahulikult edasi, et mis soovid meil täpselt on. Ning kui me küsisime väikese hotelli kohta, mis poe kõrval paistis, siis saime teada, et see on ka tema oma, nagu poodki. Lunastasime endale kahese toa, mis maksis kummalegi 16 eurot. Dušš töötas ka eurodega ja üks selline andis kaheksa minutit sooja vett, mis oli täiesti piisav. Hiljem avastasime köögi seinalt hinnakirja, kust saime teada, et on ka odavamad toad – kui ööbid suuremas toas, siis on ühe inimese hind vaid 15 eurot öö. Meid, kui rikkaid välismaalasi, lihtsalt lüpsti jälle.

Tuba tuli meile näitama proua abikaasa, kes oli ka väga vana. Talle ikka meeldis rääkida ja me tegime tööjaotuse – Tiia läks tuppa asju laiali laotama ja dušši alla minekuks ettevalmistusi tegema ja Karu käis koos härraga maja läbi. Oluline info oli see, et köögis saab kasutada pliiti ning nõusid ja meil on naabreid, kes on kuskil ära. Siis härra lahkus ning meie hakkasime kõiki võimalikke kohti varustuse kuivatamiseks ära kasutama. Tiia läks pesema ja pärast teda Karu ka. Siis magasime ja soojenesime magamiskottides, sest selles hostelis asi nii toimiski. Olid lihtsalt voodid, mille peale panid oma magamiskoti. Kindlasti oleks väikese lisatasu eest ka linad ja padjapüürid saanud, kuid me ei olnud huvitatud. Imelik, eks.

Õhtul ärgates olid ka meie naabrid kohale jõudnud ning saime nendega köök-elutoas kokku. Tegemist oli viie mehe ning ühe naisega, keda ühendas huvi ning armastus delfiinide vastu. Ja siin nad pidasid mingit oma aastakoosolekut. Lahedad tüübid. Üks britt ja ülejäänud iirlased. Pakkusid meile veini ja kutsusid osa saama oma tšillist, kuid me tänasime, sest toitu kippus niigi jälle üle jääma. Seega tegime ikka ise ning peale sööki lahkus Tiia üsna varsti meie tuppa ning Karu järgnes talle umbes poole tunni pärast, olles eelnevalt ära kuulanud hulganisti mõnusaid nalju delfiinide ja ka ametnike kohta, kelle otsustest delfiinide saatus sõltub.

Homme hommikul on plaan igal juhul suund Iirimaa kõrgeima tipu suunas võtta, sest kui ka sajab, siis ikkagi ei tahaks aega raisata ning võtta seda riski, et ülehomme on veel hullem.

30. märts, pühapäev

Ärgates oli aknast näha selget taevast. Uskumatu. Mägede pool siiski mingid pilveräbalad liikusid ja selleks ajaks, kui hommikusöögi lõpetasime, oli taevas tippude kohal juba üsna tume.

Üks delfiinisõber magas siis, kui Tiia hommikuputru keetma läks, köögis sohval. Väitis, et seal on mugavam ja magas edasi.

Võtsime kaasa ainult vajaliku, mis loomulikult mahtus ära väikestesse seljakottidesse, teavitasime vanapaari sellest, et jääme veel üheks ööks ning läksime.

Keerasime sajakonna meetri pärast vasakule mägede suunas. Tee läks veel kitsamaks, kuid autosid sõitis vähe ja roolis olid endiselt inimesed. Meil tuli liikuda umbes kolm kilomeetrit ja siis jõudsime selle hoone juurde raja ühe osa alguses, kus tegelikult matkajaid sooja dušši ja joogiga oodati. Tore. Arvatavasti kirves ka.

Tiia üks kand tegi juba eilsest tugevat valu ning oli veidi paistes. Üsna raja algosas tegime tema initsiatiivil isegi peatuse ja arutasime, kas ta üldse tuleb edasi või mitte. Tiia lõpuks siiski arvas, et tuleb, sest tagasi saab ka hiljem pöörata. Ja ta ei tahtnud lasta Karul üksi minna.

Raja esimene osa kulgeb karjamaade vahel ja on uskumatult mudaseks tambitud. Kusjuures tundub väga imelik, et enamus inimesi on täiesti rahulikult otse läbi muda sammunud. Meie otsisime ikkagi raja servadest kuivemaid kohti.

Ületasime kivilt kivile hüpates ühe jõe ja veidi aja pärast tuli meile vastu üksik meessoost matkaja. Küsis, et kas me teame, kustkohast rada edasi läheb. Karu vastas automaatselt, et muidugi teame. Tiia muigas. Siis väitis mees, et ta ei leidnud edasi minnes enam rada ja otsustas tagasi pöörata. Mõistlik, sest tal ei olnud ei kaarti ega kompassi. Saime teada, et tema nimi on Martin ja ta on Poolast. Töötab juba neljandat aastat Cork`is. Ja tema väidete kohaselt saab palka ka. Tegime ettepaneku meiega liituda ning Martin võttis selle vastu. Samuti, nagu Karu antud ühe teleskoopkepigi.

Edasi minnes muutus seni hästi selge rada tõesti veidi ebamääraseks, kuid me nägime meie kõrval voolava suurema jõe teisel kaldal kahte ronijat ning siis saime aru, et rada liitubki teisel pool jõge alt tuleva teise rajaga. Leidsime sobiva koha ning ületasime hüpetega jõe.

Vihma sadas pidevalt ning kui Kerry mägedes sajab, siis praktiliselt kogu maapind voolab. Nii ka rada. Jäi selline mulje, nagu läheks esimest korda elus jõge mööda tippu. Üks väike paus vihmasajus tekkis just siis, kui olime järve ääres enne raja kõige tõsisemat tõusu. Võtsime väikese ampsu ja läksime edasi. Karu rääkis Martinile veidi käitumisest võimaliku varingu korral. Igaks juhuks inglise keeles.

Tõus oli selline paras ja endiselt kogu pind voolas ning ülevalt sadas vihma juurde. Midagi eriskummalist ei juhtunud. Ainult Tiia jalg läks valusamaks.

Pärast umbes tunnist järsemat ronimist jõudsime sadulale Carrauntoohil`li ja naabertipu vahel. Sadul tervitas meid räigelt tugeva tuule ning lumesajuga. Tõmbusime isegi korraks tagasi allapoole. Tiial oli üsna valus ja raske hetk, mis sundis teda korra isegi ütlema, et ta edasi ei tule. Veidi puhanuna jätkasime siiski kolmekesi. Sest ta ei tahtnud lasta Karul Martiniga kahekesi minna.

Sadulal tuleb pöörata 90 kraadi paremale ja sealt jääb tõusta veidi üle 200 meetri. Lumi sadas ning kohati olid ainsad märgid rajast suured tuurid. Õnneks olid need tõesti suured, sest jäine lumi tuiskas päris vastikult näkku ja tegi niigi halva nähtavuse veelgi hullemaks. Pauside peale me enam aega ei kulutanud ja nii hakkas juba umbes kolmveerand tunni pärast läbi tuisu paistma tipus olev suur metallrist. Läbisime viimased meetrid ja seisimegi tipus. Carrauntoohil. Iirimaa kõrgeim. 1041 meetrit. Tiiale juba kaheksanda riigi kõrgeim tipp, Karule üheksateistkümnes. Martinile Rysy (Poola kõrgeim tipp – 2499 meetrit) järel teine.

Õnnitlesime kiirelt ja tegime mõned pildid koos suure ristiga. Ilmed piltidel tulid üsna vingus, sest väga valus oli näoga tuisu suunas seista. Näomask oleks ära kulunud. Pikalt ei passinud, sest lisaks muule kattis sadu kiirelt ka meie üles tulles kavalasti maha poetatud jälgi. Ja jälgi mööda alla minna on igal juhul mugavam ja turvalisem.

Karul oli nii lühikesele tipusviibimisele paralleele tuua ainult kahest kohast – 2005 aasta septembri algusest Rootsi kõrgeimal Kebnekaisel olid nad Tääriga tipus ka täpselt nii kaua, et jõudis paar pilti teha ja korra teineteist meheliku õrnusega emmata. Põhjuseks samuti lumetuisk. Ning siis veel 2006 aasta augusti lõpust, kui ta oli üksi Venemaa kõrgeimas tipus (Elbruse läänetipp, 5642 meetrit). Tol korral oli suurimaks põhjuseks ülitugev tuul koos rämeda külmaga.

Laskusime. Jäljed olidki kohati juba kadunud, kuid me ei sattunud siiski kordagi rajalt kõrvale.

Sadulast allapoole liikudes oli tuul oluliselt leebem ning lumetuisk asendus vihmasajuga. Eks väike väsimus tuli sisse ning tähelepanu hajus veidi. Selle tulemusena astus Karu ühele kaljul süütu näoga lebavale kivile ning leidis ennast paari sekundi pärast umbes neli meetrit allpool. Pikali. Vasak käsi ja perse vasak pool võtsid need löögid endale. Muidugi oli valus. Noh nii valus, et paar minutit maas lamada tundus väga okei. Martin küsis Tiia käest üleval: „Kas tal on kõik korras?” Poolakad on nii vaimukad. Karu viipas käega ja kutsus teisi ka alla, kuid endast aeglasemalt. Teleskoopkepp sai kannatada ja esialgu ei liikunud ei pikemaks ega lühemaks. Kuid seda polnud ka hetkel väga vaja. Karu loputas paar kerget marrastust käelt ära ja liiguti veidi aeglasemas tempos edasi. Ehk siis alla tagasi.

Meile tulid vastu neli ronijat – kaks meest ja kaks naist. Rääkisime neile oludest üleval ja nad ütlesid, et lähevad sadulani ning seal otsustavad edasise. Mõistlik.

Edasi laskudes märkasime jõe teisel kaldal kolme ronijat. Karu läks üle, et neile infot anda. Sakslased. Teel ainult kuni järveni. Tiia ja Martin tulid ka üle jõe ja edasi minnes kohtusime veel kahe iiri ronijaga, kes ei lasknud ennast kogu maapinda katvast veest sugugi häirida ja läksid igalt poolt otse läbi. See inspireeris ja kuna me olime nagunii üdini märjad, siis hakkasime käituma täpselt samuti. Tempo tõusis.

Probleem tekkis selle jõega, mille me tulles ületasime rõõmsalt kivilt kivile hüpates. Vesi oli nii palju tõusnud, et normaalset kohta jõe ületamiseks ilma vees solberdamata praktiliselt ei olnudki. Käisime mööda jõge üles-alla, kuid olukord sellest paremaks ei muutunud. Karu leidis endale koha ja hüppas üle. Mõne aja pärast tegi seda ka Martin. Tiial tuli lõpuks lihtsalt vette minna. Ta pidi ennast kuni puusadeni märjaks tegema, sest enne ei ulatunud teleskoopkeppide otsad Karuni, kes nende abil kõige kiirema vooluga kohas Tiiat julgestas. Edasi läksime suhteliselt otse ja sirgelt. Ning saime aru, miks on raja alguses (ehk siis ülaltpoolt tulles lõpus) muda sees nii palju matkajate jälgi – neil oli selleks hetkeks juba jumala savi, kus käia. Nagu meilgi.

Martin teatas, et ta on autoga ja see asub raja alguses. Rendikas. Lubas meid hostelini viia. Muide – tema käest küsiti kolme päeva eest ainult 45 eurot. Enne aga tegime raja alguse kohvikus kakaojoomise pausi. Martin vahetas riided ka.

Martin andis oma meili, et saaksime talle pildid saata ja viis meid hostelini. Karu leidis, et autos istuda on väga ebamugav. Sabakont oli ka kerge paugu saanud. Huviga mõtles ta eesseisvatele tundidele erinevates bussides ja lennukites.

Hostelis panime loomulikult kõik asjad kuivama ja käisime pesemas. Tiia sai pererahvaga suurepäraselt läbi ja tänu temale keerati majal kütet juurde, ilma milleta oleks mõned asjad arvatavasti märjaks jäänudki.

Õhtupoolikul käis ka Karu korra kõrval poes ja ostis õlut ning küsis mängimiseks kaardipaki. Õlu jõime küll ära, kuid kaartide mängimiseni ei jõudnud, sest uni nõudis oma. Panime juba kuivaks saanud riiete asemel radiaatoritele veel märjad ning pugesime mitte eriti sügavale magamiskotti.

31. märts, esmaspäev

Ärkasime, sõime, pakkisime ja astusime välja. Kõrval poes ütlesime vanapaarile aitäh ja nägemiseni ning hakkasime liikuma Killarney suunas.

Veidi sammunud, tuli Karu arvates ainuõige koht, kuhu maha jätta oma paljunäinud matkasaapad. Tee äärde kiviaiale ta need pani ja sinna need ka jäid. Et aru saada antud matkasaabaste väärikusest, loen siinkohal üles matkad, kus need Karu jalgu on katnud:

2005 maikuus Soomes

Septembris Soomes, Rootsis ja Norras

2006 maikuus Tšehhis, Saksamaal, Poolas, Leedus ja Lätis

Augustis/septembris Venemaal Kaukasuses

Oktoobris Ungaris ja Slovakkias

2007 märtsis Hispaanias

Juulis/augustis Kõrgõstanis

Oktoobris Horvaatias, Bulgaarias ja Kreekas

2008 märtsis/aprillis Suurbritannias ja Iirimaal

Kõrgeimaks tipuks jäi nendel saabastel Elbrus (5642m) ja kõrgeimaks punktiks Lenini kolmas laager (6100m). Riikide kõrgeimatest tippudest on need käinud 16-s. Kummardus. Aplaus. Tänud.

Vihma sadas ka täna ja Tiia kand oli endiselt haige. Samas kõik ümberringi oli ju ilus.

Karu suhtles vahepeal mobiili abil Sigriti ja Helguriga, kes praegu Iirimaal elavad. Mingi lootus jäi õhku, et me võime Dublinis trehvata. Ju paistab.

Tegime ainult lühikesi pause joomiseks. Meie valitud tee liitus peagi siiatulekust tuttavate radadega ja ühe kurvi peal peatus ootamatult suvaline pereauto ning roolis olev naisterahvas küsis, et kas ta saab meile küüti pakkuda, et ta juba teist korda sõidab meist mööda jne. Vastasime jaatavalt ning saime temaga kuni Fossa`ni, kus asusid kämpingud.

Fossa kämpingu administraator tuli varsti ja lasi meid 15 euro eest telkima. Rohkem telke loomulikult ei olnud ja ka karavanid tundusid kõik tühjad olevat. Tiia käis luurel ning leidis köögi, kuivatusruumi, tualetid ning telekaruumi. Kõik muidugi ainult meie päralt. Telgi jaoks kohta valides ei saanud me enda arvates kõige paremat kohta valida, sest seal lebas omanike koer. Kuid pärast õhtusööki kerget jalutuskäiku tehes selgus, et see ei olnudki koer, kits hoopis. Metsik. Samas üsna surnud. Ilma vägivallale viitavate märkideta, kuid ikkagi surnud. Teavitasime administraatorit, kes meiega koos sündmuspaigal ära käis ning seejärel kohaliku rangeriga ühendust võttis. Tänas meid teatamast ning käis veel hiljem teavitamas, et kitsele tullakse homme järele.

Osa õhtuseid minuteid veetsime me telekatoas ja osa telgis.

1. aprill, teisipäev

Hommikupudru kõhtu, telk kokku ja minema.

Rahvusvahelise naljapäeva puhul oli meil plaan liikuda mõnda kämpingusse Killarney vahetus läheduses, veeta seal öö ning minna hommikul kümne ajal bussiga tagasi Cork`i.

Tulles oli meile silma jäänud mingi rada, mis algas Fossa`st ning viis samuti Killarney`sse, kuid mitte mööda suurt maanteed, vaid läbi looduse. Leidsime selle üles ja seal oli tõepoolest märgatavalt mõnusam kõndida. Rada kulges pikalt mööda golfiraja serva ning keeras siis veidi paremale, järve ning mägede poole. Sealtmaalt läks vaade väga ilusaks ning tekkis juurde ka teisi nautlejaid.

Üks mees käis selg ees. Me üritasime aru saada, et miks ta seda teeb, kuid ta ei andnud mitte mingeid vihjeid. Liikus lihtsalt selg ees rada mööda edasi. Ta võis muidugi kuuluda sellesse sekti, kes arvavad, et igale inimesele on elus antud teatud hulk kilomeetreid. Ning kui need otsa saavad, siis on aeg sirge seljaga ära surra. Antud härra oli arvatavasti umbes 98% oma antud teest juba läbi käinud ning üritas eelmise sajandi 90-ndate alguse Pärnu taksojuhtide kombel oma spidomeetri näitu tagasi kerida (Pärnu taksojuhid tegid seda Tammistest tagurpidi linna sõites).

Rada viis veidi iroonilisel kombel selle sama kiriku juurde, kustkohast me minnes alustasime oma suurte teede pervedel kulgevat teekonda Fossa suunas. Ehk on järgmised sinnapoole minejad tänu sellele kirjatükile veidi kavalamad.

Killarney`s jäid silma optilise sihikuga automaatrelvadega varustatud sõjaväelased, kes ühe hoone juures valvel olid. Kohalikke elanikke see ei häirinud. Ju on siinkandis niimoodi kombeks. Meid veidi häiris ja varjusime ühte pubisse. Seal võtsime kohvi, õlut ja keskmise suurusega suupistete taldriku. Väga maitsev oli. Boonusena nägime siiani reisi kõige ilusamat iirlannat. Mehega, kes polnud pooltki nii naiselik.

Siis valisime kaardilt ühe kämpingu ja hakkasime selle poole marssima. Kusagil ristil oli üks teeviit vist puudu, sest me tegime umbes kolmekildise ringi ja jõudsime tagasi kohta, kust praktiliselt oma teekonda alustasime. Sealt näitas teeviit õnneks ühe kämpingu suunas veel. Valisime selle, kuna sinna pidi olema ainult kilomeeter.

Tegelikult oli muidugi veidi rohkem, kuid me jõudsime kohale ja nägime adminni toakese aknal kirja, mis soovitas auto ära parkida ja tulla tagasi väravasse peale kuute, kui adminn tagasi on. Ok. Arvatavasti kehtib sama ka telkijate kohta. Kuigi korra hüüdis üks naabruses autot tühjaks laadiv mees meile, et kämping on kinni. Ju ta on siis kinni kuni kuueni, kuid soovijad võivad siiski sisse minna Valisime sobiva koha muruplatsikesel puidust massiivse laua kõrval ning panime telgi püsti.

Kui me parajasti söögikraami välja otsisime jooksis meie juurde umbes kümnene poiss, kes ütles, et kämping on kinni ja tema ema ütles, et me võime jääda, kuid peame hommikul kohe lahkuma. Karu läks poisiga kaasa, et tema ema käest kuulda kinnitust poisi sõnadele. Nende maja asus kohe kämpingu aia taga väikesel kõrgendikult, kustkohast oli kogu alale suurepärane vaade. Nutikas. Poisi ema (selline oluliselt ilusam, kui poiss) tuli välja, kinnitas poja sõnu ning lisas, et nad lahkuvad homme hommikul ning selleks ajaks peaksime me kindlasti ära minema. Karu küsis, et kas 9 ja 10-e vahel on okei ja kelle kätte ning kui palju me eurosid jätame. Naine vastas, et on okei ja eurosid nad ei taha, sest sooja vett kämpingu alal pole ja kõik on koristamata jne. Karul jäi üle ainult tänada.

Tegime väikese jalutuskäigu pool kilomeetrit eemal asuvasse „Spar`i”. Seal ei müüdud õlut ning me leppisime roosa veiniga. Kämpingu juurde naastes nägime värava peal ülisuurt silti, mis andis ühemõtteliselt teada, et nad on suletud. Ju see silt oli liiga suur, et seda esimesel korral märgata.

Õhtu oli hästi soe ja päike paistis ning mäed paistsid ka.

Ööbisime telgis. Kahekesi. Tiia pildistas Karu perset ja näitas seda pilti Karule. Enamus pildist oli lilla.

Seda pilti ei ole enam.

2. aprill, kolmapäev

Ärkasime kaheksast. Vabanesime üleliigsest toidust ja gaasist (mitte tagumiku kaudu) ning ka mõnedest mõttetutest riietest, mida Eestisse tagasi vedama ei hakka.

Umbes poole üheteistkümnest võttis buss meid peale ning suundusime kagusse. Teele jäi linn nimega Cork. Seal tulime bussist maha ja tegime poolteist tundi jõe kivisel kaldapealsel aega parajaks. Siis võttis lennujaama viiv väikebuss meid peale. Piletid olid ju olemas.

Kell 15:30 väljunud lend Cork – Dublin Aer Arann`ga oli muidu tore, kui Karu tagumikus istumisel tekkiv tunne välja arvata. Maandusime umbes 16:30 ja läksime lennujaamas täpselt samasse kohta, kus tulles oma telki olime kuivatanud. Sõime krõbuskeid pasteediga ja siis läksime sööma. Mingisse kohta, kus tuli taldrikule kuhjata ja siis ära süüa. Ei olnud maitsev, kui teid huvitab.

Hiljem läksime alla ja jõime neid meie jaoks juba legendaarseid smuutisid. Ja leidsime üheskoos, et smuutidega oleks pidanud alustama ja nendega ühtlasi ka lõpetama.

Lennuk Londonisse pidi väljuma kell 21:15. Tiia otsustas osta kingitusi ja Karu ei viitsinud temaga koos lennujaama poodides hängida. Seega liikus Karu juba väravasse ja Tiia väisas erinevaid poode ning üldse mitte ilmaasjata – väravas kohtudes oli ta kingitused saanud kõigile, kellele oli plaan kingitus teha ning ka neile, kellele ei olnud. Seega sai Karu endale särgi.

Lennukile minnes anti eesõigus neile, kes olid endale lisaraha eest ostnud eelise. Tore oli vaadata, sest neid oli umbes 85% reisijatest. Seega tegelikult mingit eelist praktiliselt ei ole.

Lend möödus vahejuhtumiteta.

Londoni Stanstedi lennujaamas oli meil aega, sest maandusime kell 22:30 ja pidime Tallinna poole startima alles järgmisel hommikul kell 6:45.  Plaan oli see sisustada magamisega. Selliseid inimesi oli lennujaamas veel ja eks me siis ei ajanudki asja keeruliseks, vaid otsisime veidi rahulikuma nurga, käisime tualetist läbi ja laotasime madratsid ja magamiskotid põrandale laiali.

Öösel häirisid meid ainult kaks tibi, kes üritasid magada naabruses mingi käru peal. Et käru oli metallist, siis tekitas see üritamiste käigus erinevaid valjusid helisid, mille peale me mõlemad hetkega ärkasime. Tiiat häiris ka mingi tädi, kes parkis ennast Karu kõrvale ning nihkus öö arenedes järjest lähemale.

3. aprill, neljapäev

Ärkasime viiest. Panime asjad kokku, tegime tšekkinni ja läksime väravasse valmis. Üllataval kombel oli see meie seitsmest lennust esimene, mis oluliselt hilines. Selles mõttes, et üle poole tunni. Kuid õnneks mitte palju.

Lennukis saime olla kahekesi kolmel kohal ja see oli väga hea, sest Karul oleks üsna raske olnud, kui ta poleks vahepeal pead Tiia sülle panna ja sellega tagumikule puhkust anda saanud.

Tallinna Lennujaama uus osa oli vahepeal valmis saanud. Nagu välismaal.

Takso ja koju.

Üks ütlemata mõnus matk sai jälle läbi.

Järgmisena ootab Slovakkia ja Alpide matk juuni lõpus ja juuli alguses.

Kommenteeri