Portugal 2009

MATKAPUNT
Mari-Liis Dolenko, Evelin Järve, Kristel Ots, Tiia Prööm, Riho Raassild, Rene Pall, Andres Karu

MÕTE…

… oli jätkata Euroopa riikide kõrgeimatele tippudele tõuse. Kui kõik õnnestub, siis on ees veel neli reisi ja üheksa riigi kõrgeimad punktid:

PORTUGALI REIS (11 – 20. mai 2009) 10 päeva/2 tippu

• Ponta do Pico (Pico või Pico Alto) (2351 m)
• Estrela (1993 m) Portugali maismaa kõrgeim tipp
• Tulemas Tiia, Mari-Liis, Evelin, Kristel, Rene, Riho ja Karu

BALKANI JA LIECHTENSTEIN`i REIS (21. JUUNI-2. JUULI 2009) 12 päeva/4 tippu

• KOSOVO – Daravica (2656 m)
• MONTENEGRO – Zla Kolata (2534 m)
• BOSNIA-HERTSEGOVIINA – Maglic (2386 m)
• LIECHTENSTEIN – Vorder-Grauspitz (2599 m)
• Tulemas Tuuli, Kairi ja Karu

ISLANDI REIS (20 -31. JUULI 2009) 12 päeva/1 tipp

• Hvannadalshnukur (2110 m)
• Tulemas Tiia, Sirts, Valt, Tarmo, Tuuli ja Karu

ALPIDE JA ANDORRA REIS (31. AUGUST- 17. SEPTEMBER) 18 päeva/4 tippu

• ANDORRA – Coma Pedrosa (2946 m)
• PRANTSUSMAA – Mont Blanc (4810 m)
• ITAALIA – Mont Blanc (Monte Bianco) de Courmayeur (4748 m)
• ŠVEITS – Dufourspitze (4634 m)
• Tulemas Aare, Endro, Täär ja Karu

PUNT

Sellel korral kujunes punt välja juba üsna varakult. Üldiselt on see iseloomulik reisidel, kus kasutatakse lennukite teenuseid. Kuna meil oli kokku vaja istuda kuues lennumasinas, siis tuli loomulikult piletid varakult ära osta. Ja piletite ostmisega tavaliselt sulgub ka nimekiri. Punti tulid siis uute mägilastena Evelin, Kristel, Riho ja Rene ning räige kogemustepagasiga Mari-Liis, Tiia ja Karu.

ALGNE AJAKAVA

• 11. mai. Lend Tallinn – Frankfurt – Lissabon. Öö lennujaamas.
• 12. mai.  Lend Lissabon – Horta. Laevaga Pico saarele või varustuse hankimine Hortal. Öö telgis mäe lähedal või Hortal rannas
• 13. mai. Pico (2351m) või Pico saarele ja kuhugi mäe juurde. Öö mäe jalamil.
• 14. mai. Varupäev tipule.
• 15. mai. Vaalu vaatlema. Õhtul teisele saarele.
• 16. mai. Rannapäev ja muidu Hortas.
• 17. mai. Lend Horta – Lissabon.
• 18. mai. Estrela (1991m), trekking ümbruskonnas.
• 19. mai. Õhtuks bussiga Lissaboni.
• 20. mai. Lend Lissabon – Frankfurt – Tallinn.

KÕRGEIM TIPP

Portugali kõrgeim tipp on (nagu muide Hispaaniaski) keset Atlandi ookeani vulkaanilistel saartel. Ainult et Hispaania kõrgeim Pico de Teide on Kanaari saartel, kuid Portugali kõrgeim Pico (või Pico Alto) asub Assooridel.

Assoorid on saarestik, mis koosneb üheksast vulkaanilise tekkega saarest. Kõrgeim tipp on Pico saarel ja 2351 m kõrgune. Autoga saab soovi korral 1250 m kõrgusele, peale mida jääb veel 1,1 km tõusta. Tegemist on meie andmetel suhteliselt lihtsa trekkinguga, mis peaks aega võtma 3 h 30 min. Talvel on üleval tihti lund, mistõttu siis peaks kassid kaasas olema. Meie kasse ei võtnud. Sest mai ei ole talv.

KUIDAS LENNATA

Pico saarele saab kahe lennufirma abiga – TAP Air Portugal või Azorean Airlaines (SATA). Lennud Portugalist viivad enamasti Faiali saarele, kust edasi tuleb lennata või siis sõita praamiga. Vahepeal selgus aga, et TAP Air ja SATA on ühinenud ja on nüüd mõlemad TAP Air`i nime all. Ning Faiali saar on Pico saarele väga lähedal. Lisaks olime valmis palju suuremaks väljaminekuks just liinil Lissabon – Faiali saar, kuid kokkuvõttes kulus lennuskeemile Tallinn – Frankfurt – Lissabon – Faial – Lissabon – Frankfurt – Tallinn ainult 6400 krooni. Tubli töö, Tiia.

11. mai, esmaspäev

Hommikul ajas igaüks omi asju, sest väljalend Tallinnast oli alles kell 18:40. Kogunesime lennujaamas viie ajal ja jagasime laiali Karu poolt ostetud toidukraami. Kuna suur kott ei tohi kaaluda üle 20 kg, siis panime eelneva kokkuleppe alusel matkasaapad jalga ja võimalikult palju riideid selga ja väikestesse kottidesse. Lisaks panid mõned meist väikesesse kotti oma magamiskoti. Suured kotid lasime ilusti ära kiletada, et varustus jääks ikka ühte tükki.

Hea oli see, et kuna mõlemad esimesed lennud toimusid Lufthansaga, siis saime pagasile teha check-in`ni kuni Lissabonini. Turvakontrollis läks hästi ja istusime varsti lennujaama kohvikus ning nautisime arenenud riikidega täiesti konkurentsivõimelise hinnaga õlut, kohvi ja muud. Puhkus oli alanud.

Esimene lend oli Tallinn-Frankfurt. Lendamine Lufthansaga tähendas, et toit oli hea ja juurde sai õlut, kui tahtsid. Ja me muidugi tahtsime. Ka need, kes tegelikult ei joonud õlut. Jah, ka need.

Frankfurtis oli meil parasjagu aega, et veidi lennujaama poodides tähtsa näoga ringi käia. Siis istusime Lissaboni lennukile ja kogu õllesaaga hakkas otsast peale. Kristelil vedas, sest tema sai istuda umbes 55-aastase seksika pikkade hallide juustega härrasmehe kõrval. Teistel nii hästi ei läinud.

Lissaboni lennujaamas vaatasime veidi ringi ning valisime magamiseks ühe nurga, kus saime öö mööda saata palmide all. Palmid ise olid pottides.

Tasapisi koonduti turvaliselt ümber kotihunniku magama, vaid Riho ja Karu läksid ning võtsid enne kohvikus ühe õlle. Kusjuures kassiir üritas Karu käest viis eurot rohkem saada. Häbitu.

12. mai, teisipäev

Hommikul otsisime lennujaamast üles kohviku, mis pakkus parimat võimalikku hommikusööki ja käisime seal kahes vahetuses söömas.

Ja turvakontrolli läbinuna proovisime ka portveini ära. Suure pudeli igaks juhuks.

Lend Lissabon-Horta (Horta on Faial`i saare suurim linn) toimus oluliselt suurema lennukiga, kui me arvasime. Kuus inimest reas ja puha. Mõned kohad lennukis olid vabad ja pardal viibis peale meie veel üks eestlane. Vestluse käigus selgus, et tegemist on jahtlaeva „Martha“ meeskonda kuuluva meremehega, kes pärast väikest puhkust jahile naaseb. „Martha“ ise aga on kolmas Eesti lipu all seilav jaht, mis maakerale tiiru peale teinud. Ta andis teada, et arvatavasti võib nende meeskonna leida täna õhtul sadama kõrtsist. No kust` siis veel.

Enne laskumist Horta lennuväljal oli sees selline ootusärevus, sest mõned meist olid YouTube vahendusel vaadanud kaadreid, kuidas Assooridel maandutakse. Et maandumisrada on üsna lühike ning lõppeb kaljuseinaga. Kuid arvatavasti oli tegemist mõne muu Assooride lennuväljaga, sest meie ei näinud ei kaljuseina ja samuti jäi maandumisel täiesti arvestatav varu. Sobis meie plaanidega.

Lennujaamas võtsime kottide ümbert kile ära ning pakkisime väikeste kottide sisu suurtesse ümber ning ühtlasi võtsime naistelt kilosid vähemaks ja panime meestele juurde, sest lennukis olid ju kõikide kotid ühes kaalus. Siis suund Horta`le, sest lennujaam asus linnast veidi üle kümne kilomeetri eemal. Kotte oli seljas täitsa tunda ja üleliigne vesi hakkas koheselt kehast eralduma. Seda muidugi ka sooja ja niiske õhu tõttu.

Esmamuljed saarest olid kohe võrratud. Igal pool lopsakad taimed ja meist paremal Atlandi Ookean. Ookeani kallas oli kord kõrgem, kord madalam vastavalt sellele, et kuidas laavavood ammustel aegadel veeni olid jõudnud. Esimesed fotokate mälukaardid hakkasid juba täis saama.

Peatusteks otsisime sellised ilusamad kohad. See ei olnud keeruline.

Hortasse jõudes läksime kõigepealt bensiinijaama ja ostsime sealt jäätist ja vett. Siis võtsime kursi sadamale ja vaatasime samal ajal otsivalt vasakule ja paremale, et leida võimalikke kohti, kuhu telgid üles panna. Silma jäid üks rannaäärne kindlus, mille siseõu oli rohuga kaetud, ning väike liivane rannariba Horta sadamast umbes kilomeetri kaugusel.

Sadamas panime kotid hunnikusse ja osad meist läksid „Marthat“ otsima. Et jahte oli palju, siis võttis see omajagu aega, kuid üles me ta leidsime. Selline ilus tumedast puidust kahe mastiga alus. Eesti lipuga. Pardal aga polnud kedagi ja samuti ei leidnud me ühtegi eestlast sadama kõrtsist. See-eest aga saime teada selle poekese asukoha, kus homme hommikul gaasi osta saame. Tore.

Horta sadama kõik betoonist pinnad on tihedalt täis sadamat külastanud aluste nimesid, riikide lippe ja jahtide pilte. Need on meeskondade poolt sinna värviga tehtud ja üldmulje on seetõttu üsna kirju. Kuid tundub, et keegi ei taha seda traditsiooni ka eirata.

Telkimiseks valisime võimalike variantide hulgast liivase rannariba. Veidi häirisid seal jalutavad ja jooksvad inimesed, sest ega me veel väga täpselt ei teadnud, kuidas siin saarel suvalises kohas telkimisse suhtutakse. Keegi ei öelnud aga midagi ja nii me laagri püsti panimegi. Karu  käis ujumas ka. Vesi oli muidugi soe.

Mõne aja pärast, kui meie tagasihoidlik ebasoe õhtusöök just valmis hakkas saama, lähenesid mööda randa telgile viis inimest. Kui nad juba päris lähedale jõudsid, siis tundsime ära eesti keele kõla ja lennukist tuttava madruse. „Martha“ meeskond oli nimelt autoga mööda saart seigelnud ja kui nad ranna lähedalt möödudes seal kahte telki nägid, siis ütles nende raudne loogika kohe, et need saavad olla ainult nende armsad kaasmaalased. Õige.

Kapten Kukk tutvustas meile meeskonda ja meie jälle viisime nad kokku „Herbertiga“. Juttu jätkus kauemaks. Valdav enamus meist ei teadnud „Martha“ retkest midagi ja seega kuulasime meeskonna jutte erinevatest maadest ja meredest huviga. Neile jälle pakkus väga huvi, et mis see on, mis lauskmaal sündinud inimlapse mägedesse viib.

Vestlesime kokku pooleteise liitri „Herberti“ jagu ning siis läksid meremehed jahi pardale tagasi.

Meie tõmbasime laagri koomale ja et väljas oli endiselt väga soe, siis sättisid Mari-Liis, Tiia, Riho ja Karu ennast lageda taeva alla magama. Mõnus.

Öösel siiski peletas vihm ka nemad telki.

13. mai, kolmapäev

Karul läks uni kuue ajal ära, sest telgis oli võimatult palav. Käis ujumas ära ning ronis siis väikese mäe otsa, mis kohe telkide taga kõrgus. Vaatas, kuidas valgeks läheb ja esimesed jooksjad välja ilmuvad, ning tegi mõned pildid.

Teised tõusid ka ja Riho suhtles samuti ookeani veega. Et meil gaasi veel ei olnud, siis pakkisime oma laagri kokku ning läksime gaasipoe ukse taha sadama juures. Aega avamiseni oli aga kuidagi palju ning Riho ja Karu läksid igaks juhuks muid poode läbi kammima. Seda käiku saatis edu, sest 45 minuti pärast olid gaasid olemas ja pada tulel. Sõime selle reisi esimese hommikupudru.

Edasi liikusime sadama sinna ossa, kust väljuvad praamid Pico saarele. Järgmise praamini oli veel aega ja me jagunesime. Käidi poes, jalutamas ja uudistamas. Kristel, Rene ja Karu külastasid „Marthat“. Pardal oli ainult üks mees – jahtkapten Hillar Kukk. Ta kutsus meid lahkesti pardale, pakkus õlut, näitas jahti ning siis ajasime all kajutis pikalt ja mõnusalt juttu. Ülejäänud meeskond oli hommikul Pico saarele sõitnud, et seal veidi ringi vaadata.

Kui me kõik uuesti kokku kogunesime, siis nägime esimest korda Mäge ennast. Pilvede vahelt ja ainult korraks. Ilus vulkaan selline.

Praamile minnes tuli kõigepealt suured seljakotid üle reelingu pardale anda. Seal laoti need koos teiste reisijate asjadega hunnikusse. Nii, et need kellelegi ette ei jääks.

Praamisõidu põnevaim hetk oli see, kui me möödusime väikesest kaubalaevast. Täiel kiirusel. Ja kuna tegemist oli vist praamimeeste tuttavatega, siis võttis kaubalaev samuti tuurid üles ning nii me sõitsimegi, pardad teineteisest napi kolme-nelja meetri kaugusel, mitu minutit. Siis jäi võit siiski meile.

Pico sadamas saime kotid kätte ja läksime mingisse supermarketisse, et osta vett ja muud vajalikku. Seejärel ei olnudki midagi keerulist, sest tee viis linnast otse saare keskel kõrguva mäe suunas. Võtsime teleskoopkepid välja ja hakkasime minema.

Peale mõnda kilomeetrit tuli ülevalt alla üks järjekordne auto ja jäi meie juures seisma. No muidugi olid need „Martha“ mehed ja naine. Ajasime veidi aega juttu ja soovijad said seljakoti raskust proovida. Siis müttasime edasi.

Üldiselt oli marssimine mööda asfaltit üsna peedistav ja peagi saime aru, et vett kulub oluliselt rohkem, kui plaanitud. Ning jõgede ja ojadega see kant just ei hiilga. Tempo kujunes selliseks tagasihoidlikuks, sest Evelinil oli raske ning me võtsime tema kotist pauside ajal järk-järgult kogu ühiskondliku kama ära.

Vee koha pealt hakkasid meile silma loomadele mõeldud joogivannid, milledest enamus olid külmikute väliskestadest tehtud. Ühe sellise suunas ronis Karu üle kiviaia, et vaadata, kas sealt reaalselt puhast vett saab. Kõige lähemal olev lehm vaatas, kuidas Karu üle aia tuli ning ronis siis sama teed pidi vastassuunas. Ehk siis üle aia välja. Sellised kiiresti õppivad lehmad on Assooridel. Vesi muide ei sobinud.

Vahepeal jagunesime kaheks, sest liikumiskiirused kujunesid väga erinevateks. Kristeli jalg hakkas valu tegema ning ka tema tempo langes tuntavalt. Seega tuli leppida teadmisega, et me täna ei jõua päris raja algusesse, vaid jääme sellest paari tunni teekonna kaugusele. Seega tuleb homme lihtsalt selle võrra pikem tipupäev.

Kohas, kus tee pöörab paremale Pico tipu suunas, asub väike majake. Selle juurde telkima jäimegi. Tegime süüa ja Riho leidis meie lähedalt karjamaa servast puhta veega külmiku ka. Meie kangelane.

Enne uinumist jõime üheskoos „Herbertit“ poole liitri võrra vähemaks. On ikka hää jook välja mõeldud.

14. mai, neljapäev

Keset Atlandi Ookeani ärgata on mõnus. Isegi, kui see toimub varahommikul.

Esimesena oli üleval Riho, kes sisustas aega päikesetõusu vaatamisega. Vähem romantilised matkajad tegelesid samal ajal magamise, ärkamise ja kottide pakkimisega. Tippu lähme täna väikeste seljakottidega ja suured jätame kuhugi lähedusse metsa. Peale sööki viisimegi kotid Rene poolt avastatud peidupaika ja tõus algas.

Pico näitas ennast hommikul üsna ilusast küljest. Oli selline tume mägi ja tipus pidama jäänud pilv meenutas vahukoort selle peal. Kuigi ma ei tea, et miks peaks mäe peal vahukoort olema.

Tee oli endiselt asfaltiga kaetud ja lookles rahulikult ülespoole. Möödusime ühest lahedast väikesest vulkaanikraatrist, mille sisse olid tehtud tarad loomade jaoks. Selline vulkaaniline varjupaik.

Ilm läks tasapisi niiskemaks ja kui me jõudsime tee lõppu 1200 m kõrgusel, siis olime juba täiesti pilve sees. Et tempod olid väga erinevad, siis jagas Karu grupi kaheks – esimeses grupis olid tolle hetke kiiremad Tiia, Mari-Liis ja Riho ning teises grupis aeglasemad, haavatud ja tugigrupp ehk siis Evelin, Kristel, Rene ja Karu. Leppisime kokku, et rajalt kõrvale ei lähe ning seega kohtume ülalpool igal juhul.

Enne tõusu käisime parkimisplatsi kõrval majakeses, kuhu ehitatakse külastuskeskust ning saime vett juurde. Siis rajale. Just rajale, sest lõpuks ometi ei pidanud tõusu jätkama asfalti mööda.

Kohe alguses on üks rajamärk ka. Punane. Märki tasub pildistada, sest see on ühtlasi ka viimane värviga tehtud märge ja edasi on tee tähistatud plastikust helkuritega varustatud valgete postidega. Täpselt samasugustega, nagu maanteede ääres. Paljud postid, eriti allpool, on murdunud või murtud ja väga suurt abi neist ei ole. Ülal on parem.

Lisaks udusele olemisele hakkas peenikest vihma sadama ja olemine muutus niiskest märjaks. Umbes poole tee peal kraatri servale tekkis teisel grupil korra olukord, kus poste enam udus näha ei olnud. Kuid hetkeline selginemine pooleks minutiks näitas meile lähima posti ilusti kätte ja saime jätkata.

Umbes kahe kilomeetri kõrgusel tuli meile vastu väike grupp, mille juht hoiatas, et me kindlasti enne pimedat mäe pealt alla jõuaksime. See sobis meie plaanidega. Lisaks saime teada, et kiiremate grupp on meist ainult umbes 15 minutit ees. See oli väga hea uudis.

Kohtusime umbes 45 minuti pärast kraatri serval. Endiselt oli udune ja me ei näinud alguses tippu, kuid ühel ilusal hetkel klaaris taeva hetkeks ära ning siis nägime. Selline ilus ja mitte kõige laugem. Pico kõrgeim tipp on kraatri sees, sest see tekkis ühe väikese purske käigus, mis täitis osa üsna klassikalisest kraatrist ära ja moodustas täidetud osa peale veel 70-meetrise uue kõrgeima tipukese.

Mari-Liis oli vahepeal otsustanud, et tema päris tippu ei tule vaid piirdub kraatri servaga. Paraku tuli Karul ka Evelinile öelda, et ta ei saa edasi tulla, sest lisaks tippu jõudmisele peab alati arvestama sellega, et ka allaminekuks jõudu jätkuks.

Seega läksime viiekesi edasi ja Evelin ning Mari-Liis lubasid meid kerge einega kraatri serval oodata.

Tippu jõudmiseks tuli liikuda veidi aega paremalt mööda kraatri serva, kuni sai laskuda kraatri sisse ning siis juba ainult ülespoole. Vahetult enne tippu oli üks järsem koht, kus tuli ka käed ronimisel appi võtta ja mägi õhkas meile näkku niisket soojust. Järelikult seal sees üht-teist ikka toimub. Rene tempo langes järsul lõigul märgatavalt, sest tal on seoses oma pikkusega suhteliselt kõrgem kukkumine, kui teistel.

Umbes 20 minutit peale tõusu algust kraatri servalt olime tipus. Ponta do Pico või Pico või Pico Alto, kuidas soovite. 2351 m, Portugali kõrgeim.

Tipp tervitas meid sellega, et pilv läks allapoole minema ja me saime nautida päikest ning selget vaadet allapoole kuni pilvedeni, mis olid umbes 1000 m kõrgusel merepinnast. Tegime loomulikult pilte ja õnnitlesime üksteist ning kokku viibisime üleval umbes pool tundi. Selgematel hetkedel nägime ka kraatri serva ja hüüdsime Evelini ja Mari-Liisi suunas tervitusi, kuid vastust ei saanud. Hiljem all selgus, et nemad nägid ja kuulsid meid küll ning hüüdsid ka vastu, kuid meie seda ei kuulnud. Evelin tegi oma pika objektiiviga isegi mõned pildid meist üleval.

Laskudes alla kraatri servale tagasi ootasid meid seal ees väga maitsvad näkileivad pasteediga, mis Mari-Liis ja Evelin olid vahepeal valmistanud. Rene jäi laskudes natuke maha, kuid mingil hetkel hakkas Karule tunduma, et ta peaks ikkagi juba meie juures olema ning laavavalli taga kulgevat rada mööda, mis meie silmade eest varjatud oli, allapoole liikudes nägigi ta Rene`d juba jupp maad allpool rõõmsal meelel laskumas. Õnneks ta kuulis Karu hüüdu ja tuli vaikselt ja juba oluliselt vähem rõõmsalt üles tagasi.

Kui näkileivad söödud, siis liikusime koos allapoole. Aga mitte kaua. Kuna tempod olid väga erinevad, siis jagunesime uuesti. Tiia ja Karu, kui kiireimad laskujad, läksid ees, et jõuda varem laagrisse ja teha teiste saabumise ajaks juba söök valmis. Teistelt võeti enne splittimist lubadus, et nad püsivad vähemalt kuni asfaldini koos, sest sealt edasi on juba võimatu ära eksida. Viisik nii tegigi ning alles raja lõpus jaguneti kaheks – Kristel ja Rene laskusid ees ja Mari-Liis, Evelin ning Riho nende järel.

Tiia ja Karu jõudsid peagi laagrisse ning pärast kõikide kottide metsast välja toomist hakkasid süüa tegema. Samal ajal panid ka ühe kahest telgist üles. Hetkel, mil toit valmis sai, tulid mööda teed tagumise kolmiku liikmed. Nad olid kuidagi üllatunud, kui said teada, et Kristel ja Rene ei olnud veel laagrisse saabunud, sest paarike oli liikunud nende kolmikust eespool. Oli ainult üks võimalus – Kristel ja Rene pöörasid meeltesegaduses mõnel ristmikul vasakule ranniku suunas. Karu lülitas telefoni sisse ning sai üsna kohe Renega ühendust. Nii oligi. Noored olid juba all ookeani ääres mingis väikeses linnas. Nad ise kirjeldasid oma seiklusi nii:

Päris alla jõudes läksime Renéga ees ning Evelin, Mari-Liis ja Riho tulid meie järel.

S-kujuliselt rajalt otsustasime otse üle lõigata. Tee hargnemiskoha juures ei mäletanud me kumba teed pidi tulime. Karul oli telefon väljas. Nägime ka üht kohalikku, kes oma lastega nüüd autoga meist mööda sõitis. Ta peatus ja otsustasime peale minna. Inglise keelt nad ei rääkinud, kuid kuna tee pidi otse meie laagrisse viima, siis me sellepärast eriti ei muretsenud.

Vahepeal hakkas juba hämaraks minema ning vihma tibutama. Kui olime juba tüki maad sõitnud, hakkas asi kahtlaseks muutuma. See ei olnud kindlasti tee, kust enne üles tulime. Üritasime seletada ja kujundlikult joonistada, kuhu me minema peaksime, kuid tulutult. Kui tee jälle hargnes ja kohalik seisma jäi ning küsiva näoga otsa vaatas, ütlesime lihtsalt ühe linna nime, mida sildilt lugesime ja sõitsimegi tundmatusse linna. Meil ei olnud õrna aimugi, kuhu olime sattunud. Lõpuks leidsime järgmise kohaliku, kes meid kohvikusse juhatas ning inglise keelt kõneleva taksojuhi koos kaardiga tellis. Taksojuht tuli linnast, kust me oma matka alustasime ning viis meid lõpuks laagrisse tagasi.
Rõõmustasime teisi selle vee ja õlledega, mis kohvikust kaasa ostsime. Kõigil oli hea meel.

Oli muidugi. Rohkem noorte üle, kuid õlu maitses samuti hästi. Lisaks sellele ja söögile nautisime tänase toreda tipupäeva puhul ka mustikakisselli. Maitses hää.

Evelin oli üsna läbi ja arvas, et homme liigub ta alla ainult mõne masina lahkel kaasabil. Eks hommikul paistab.

15. mai, reede

Tänase päeva eesmärk oli jõuda linna. Seega ei olnud meil kiire. Evelin tundis ennast paremini ja nii panime laagri kokku ja asusime laskuma kõik seitsmekesi koos.

Tee alla oli jalgadele loomulikult peedistav, kuid ikkagi olime ühel hetkel linna servas kämpingus. Selline uus, puhas ja lage. Esimese asjana pandi niisked asjad kuivama ning siis käidi pesemas. Soe vesi sai küll vahepeal otsa, ent puhtaks saime siiski kõik.

Vahepeal käisime linnas, kus külastasime poode ning ostsime soravalt portugali keelt rääkiva mehe käest linna parimat jäätist. Linna parimate lisanditega. Siis istusime rannal asuvas kohvikus ja jõime mõned õlled. Sellest piisas, et minna sirge seljaga homseks vaalade vaatlemiseks kohti broneerima. Maksime käsiraha ja saime teada, et vaalade nägemise lootus on 99%. Ja kui küsisime kohalike söögikohtade kohta, siis anti meile mingid juhised, millest Evelin aru sai.

Tagasiteel kämpingusse põikasime supermarketist läbi, et osta 80 krooni eest viieliitrine veinipakk. Kämpingus hakkas see kogus kahanema.

Restorani leidsime üles. Palju rahvast ei olnud ja suure nälja sai juba enne sööki ära kustutada. Imehead oliivid olid neil. Kristel ja Rene jäid kaks-kolm korda tellitud eelroast ilma, kuid sellest polnud hullu, sest nad said kaheksajalgu ka teiste juurest proovida.

Eelroogadega pingutasid enamus meist üle ja seega tekkis väga maitsvate põhiroogadega mahtumise probleeme. Kohalik vein maitses muide väga hea.

Kämpingus lasid julgemad veel veidi pakiveini seedetrakti ning siis läksime loomulikult magama.

Üks ööpäev kämpingus maksis muide seitsmele inimesele vist mingi 25 euri. Alla kolme euri nägu seega. Soodne.

Riho põsele tekkis mingi ebatäius.

16. mai, laupäev

Täna läksime vaalu vaatlema. Saime päästevestid ja mingid ägedad kuftid selga ning ronisime kummikaatrile. Sadamast välja jõudnuna pani kapten pillile õiged hääled sisse ja nii me hüppasimegi tubli tund aega järjest laineharjalt laineharjale. Mõne jaoks oli see piinarikas, mõne jaoks lõbus.

Tunnike hiljem suhtles meie kapten ühe teise kaatri kapteniga ja sai teada, et kaks vaala olid veerand tundi tagasi siit minema ujunud. Tükk aega sõitsime rahulikult otsides näidatud suunas ja kogu seltskond vaatas ootusärevalt ringi. Ning nagu heas ameerika filmis – me ei näinudki ühtegi vaala.

Tagasiteel sõitsime võidu delfiinidega, kuid see oli selline poolik lohutus. Delfiinipilte (õigemini põhiliselt pilte ookeani veest, millel on delfiini sukeldumise jälg) sai aga pärast kõvasti kustutada. Lohutus seegi. Aga kuna vaalu ei näinud ja õiget elevust ei olnud, siis tundus tagasitee eriti pikk ja jahe. Julgemad tukkusid.

Saarel läksime (mõnel jäätis näpus) tagasi kämpingusse ja pakkisime ennast kokku. Siis kiirelt sadamasse ja praamiga Faial`i saarele. Miks? Esiteks – homme lendame sealt tagasi Lissaboni ja teiseks – täna on Eurovisioon ja meil oli plaan seda sadamakõrtsis vaadata. Sest veidi geilik kõrtsipidaja oli suur Eurovisiooni fänn.

Kõrtsi jõudes võtsime endale ühe suurema laua ja hakkasime veini ning õlut tarbima. Samal ajal tegi kokkade brigaad (peakokk Tiia Prööm, abikokk Andres Karu) kõrtsi ukse taga õhtusöögi.

Võistlus hakkas pihta ka ja noh, eesti naised olid ikka kõige ilusamad. Pikalt. Kõrtsipidaja laulis ja tantsis kogu aeg.

Samal ajal tutvus Evelin rootslasest mastiparandajaga, kes talle igasuguseid asju rääkis ja lubas ülehomseks kuu ka tuua. Riho naeris. Siis pühendas rootslane Evelinile luuletuse. Kellelegi teisele meie pundist selle reisi jooksul luuletust ei pühendatud.

Pärast võistluse lõppu võtsime kotid selga ja jalutasime käsikäes taksoni. Saime pakkumise, et ta viib meid kahes jaos lennujaama juurde ära. Nii ka tegime. Esimene punt pani telgid suvalisele teeäärsele haljasalale üles ja teise pundi saabudes mindi üsna kiiresti meeldivas seltskonnas magama.

Ebatäius Riho põsel on nüüd Rene pöidla ülemisest otsast suurem. Kuid õhem.

17. mai, pühapäev

Hommikul üritas Rene enne lennujaama sisenemist kogu veel allesoleva pakiveini ära tarbida. Edutult.

Lendasime Assooridelt minema. Kahjutundega, sest siinsed inimesed on kuidagi mõnusad. Eriti kui võrrelda näiteks nende hispaanlastega, kes Kanaaridel elavad. Siin nad ei pinguta ainult selle nimel, et sinu raha kätte saada, vaid ongi sellised abivalmis ja soojad. Eks siinsed saared on turistide poolt ka palju vähem ära rikutud. Õnneks.

Lennukist saime paar väga head kaadrit Pico tipust. Ja lehvitada.

Lissabonis läks Evelin selle kuti juurde, kes teda ootab. Temaga kohtume kolme päeva pärast siinsamas lennujaamas palmide all. Samuti lahkusid Mari-Liis ja Riho, sest nemad võtavad eelneva otsuse järgi auto ja sõidavad mööda Portugali ringi. Nendega kohtume Eestis. Andsime osa toitu ja ühe telgi neile, sest nemad ei pea ju oma kraami enam seljas tassima. Mari-Liisi üks põsk nagu õhetas kergelt.

Allesjäänud nelik istus vale bussi peale, sest see ei sõitnudki vaksalisse. Õnneks saime sellest kiirelt aimu ja tulime maha. Teiselt poolt teed startinud buss viis meid juba ilusti jaamani.

Seal tegime kõigepealt selgeks mingi rongi kuhugi väljumise kellaaja ja siis nägime kurja vaeva, et saaks kotid lukustatavatesse kappidesse panna. See tehtud jagunesime paariti kaheks ning tegime diili, et kokku saadakse pool tundi enne rongi väljumist kottide juures. See rong viib meid muide Portugali maismaa kõrgeima punkti Estrela lähedusse. 1993 meetrit kõrge ent väga lihtne tipp. Sinna saab autoga ka. Kui tropp oled.

Tiia ja Karu jalutasid enne rongile minemist ookeanini ja käisid kohvikus.

Kristel ja Rene külastasid kaubanduskeskust. Nälga kustutasid nad vastavalt apelsiniburgeri ja sibulaburgeriga. Kotlet oli ka, ausalt.

Kohtusime kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas ja läksime perroonile võileibu sööma. Siis juba rongi, kus meile oli eraldatud näoga vastakuti lauaga kohad. See oli väga mugav arvestades Karu kotis olevat kaardipakki. Ta saigi Rene nõusse ning varsti mängiti juba hoogsalt pikka mängu nimega „Up and Down“. Karul läks paremini.

Tüdrukud magasid isukalt.

Eineks olid meil saiad tuunikala pasteediga. Kõik said tellida, et mis kujutist nad oma saial näha tahavad ja siis Karu joonistas selle. Pasteediga.

Kohale jõudes võtsime kotid selga ja hakkasime mööda mäekülge üles minema, sest see meile meeldib. Et aga tõus kuidagi lõppeda ei tahtnud, siis tegime pärast kesklinna läbimist pausi ja panime paar päeva puhanud matkasaapad jalga. Väljas oli muide juba pime. Ainus tõeline valguskiir oli kohalik suur valgustatud reklaam Rene ja Kristeli autole – „Citroen C 4 – LOVE MACHINE“. Juhhuuu!

Linn sai vaikselt läbi, kuid sobivat kohta tuli jupp aega otsida. Hea oli see, et otsimise käigus liikusime Estrelale kogu aeg lähemale ja ka kõrgemale. Homme lihtsam.

Kristeli jalg tegi valu ning õnneks sai selle ühe kurvi peal lõpetada, sest piirde ääres asus telkimiseks sobiv laik muru ja muud. Telgi tagant läks ühemõtteline nõlv alla.

Pool liitrit „Herbertit“ kadus helikiirusel.

18. mai, esmaspäev

Tiia ja Karu ajasid ennast varakult maast lahti, sest oli vaja tagasi linna laskuda gaasi ostma. Muidu ju putru ei saa.

Linn ise oli selline armas. Tundus, et kõigil on aega. Seisti tänavanurkadel ja arutati elavalt maailma asju.

Meie leidsime pärast veerandtunnist seiklemist üles poe, millest sai gaasi osta. Poepidaja ütles alguses, et tal sellist gaasi, mille balloonil vint otsas on, ei ole. Karu aga nägi, et riiulil igatahes just sellised balloonid on. Ja mõne hetke pärast märkas ta eelmiste kõrval teisi ja sobivama suurusega balloone, kuid neil olid plastikust katikud peal ning polnud näha, et kas seal all on vint või midagi muud. Küsimise peale ütles poepidaja seekord täiesti kindlalt pead raputades, et seal katiku all ei ole vinti. Karu oleks veenvat avaldust uskunud, kuid mees tahtis seda tõestada ning võttis ühel balloonil plastikust katiku maha ning sirutas selle Karu suunas. Katiku all oli vint. Ostsime selle ballooni ära.

Võtsime takso ja sõitsime telgi juurde tagasi. Enne helistasime ja palusime Kristelil ja Rene`l telgi ja muud asjad kokku panna. Koos põrutasime edasi kuni kämpinguni. Seal panime telgi püsti ning mõtlesime, et mida teha. Kristel ja Rene tahtsid linna minna. Tiia ja Karu aga ülespoole, et veidi koormust ka saada. Seega tegime soovide kohaselt ning kõik olid rahul.

Tiial ja Karul ei olnud alguses päris kindlat plaani. Tahtsime lihtsalt ülespoole tõusta, et paremat vaadet nautida. Tõusimegi ja esimesed vaated ei lasknud ennast kaua oodata, sest metsapiir jäi vaikselt allapoole. Muu hulgas nägime mäeküljel mahajäätud tuberkuloosihaiglat ja tegelikult veel päris mitmeid hüljatud hooneid. Ei teagi, et mis neid inimesi ja ettevõtteid vaevab.

Mingil hetkel tajusime, et tegelikult ei olegi Estrela tipp väga kaugel ja umbes kahe ja poole tunni pärast võiksime seal üleval olla. Et päev oli päikesepaisteline ja energiat jagus, siis otsustasimegi minna.

Enamus teest oli lihtsalt astumine asfaltil ja selle serval, kuid õnneks ühes kohas oli kõndijatele halastatud ja sai ülespoole lõigata mööda matkarada. Võitsime umbes kilomeetri ja jalatallad tänasid meid ja kindlasti tänavad alla minnes rohkemgi.

Raja lõppedes jõuab tee viimaseks paariks kilomeetriks taas asfaldile. Silma jäi üks kalju sisse raiutud altar ja paar kaljusemat tipukest. Siis viimane väga lauge lõik, mis läks mööda järvekesest, mille kaldal oli veel mitme meetri paksune lumevall. Nagu päris.

Estrela tunneb ära kahe mügariku järgi tipus. Observatooriumid. Ja kõrgeimas punktis on obelisk. Rist tipus ja puha. Muidu on seal üleval jällegi liiga palju asfalti.

Väisasime turistilõkse ja ei ostnud midagi. Läksime hoopis tuule eest varju ning sõime konservi jagu räimi sepikuga. Siis võtsime suuna alla ja eriti ei peatunudki enne, kui kaks kilomeetrit enne kämpingut. Seal lülitas Karu telefoni sisse ning leidis eest sõnumi Mari-Liisilt. Selles oli küsimus, et mis on selle kämpingu nimi, kus me ööbime. Karu vastas talle pool tundi hiljem kämpingust. Ja kahekümne minuti pärast olid Riho ja Mari-Liis kohal. Nad käisid ka Estrela tipus, kuid autoga. Mari-Liisi põsel olnud laiguke oli nüüd sama suur, kui Rihol. Arsti väitel on tegemist ohatisega. Sellise priskega. Tihtilugu tekib mehel ennem ja siis levib naisele. Ka süütule.

Päike tegi terve päeva Tiia ja Karu kallal oma tempe ning nende sääred särasid punaselt. Karul oli lisaks sellele kotist tulenevalt õlgadel laiade rinnahoidjapaelade triibud. Ei olnud seksikad, kui kedagi huvitab.

Õhtu kiskus jahedaks, kuid vähemalt dušši all oli sooja vett.

Jõime veini ja sõime.

19. mai, teisipäev

Mari ja Riho startisid peale hommikusööki. Kuhugi. Nelik viskas ära üleliigse toidu ja muu ning jalutas linna. Kristel oli muide seelikuga. Hoopis kuidagi teistsugune kohe. Linnas ostsime kohalikku sinki ja juustu koju kaasa. Ja raudteejaamas tegime viimase priimusesöögi sellel matkal.

Rongis mängisid mehed jälle kaarte ja naised jälle ei mänginud.

Lissabonis läksime ilma keerutamata bussiga lennujaama ning panime ennast taas palmide alla laagrisse.

Veidi hiljem saabus puhanud näoga, kuid endiselt haige põlvega Evelin.

Karu ja Rene lõpetasid pika päeva õllega.

20. mai, kolmapäev

Hommikul tõusime varakult. Panime asjad kokku ning esimene lennuk viis meid Frankfurti. Sealt edasi lendasime Tallinnasse. Ja maandusime Lennart Meri lennuväljal.

Käisime aga Portugalis, mille kohta edastame siinkohal ainult mõned andmed:

• Naabrid – Hispaania
• Pindala – 92 391 km2
• Rahvaarv – 10 600 000
• Usk – 94% Rooma katolik
• Pealinn – Lissabon

Matk sai läbi.