Omaan 2011

Matkapunt – Mari-Liis Dolenko, Tiia Prööm, Kaido Laine ja Andres Karu

Miks Omaan? Sest alguses oli plaan külastada ühe reisiga nii Araabia Ühendemiraate kui ka Omaani, kuid taustatöö käigus selgus, et AÜE on kuidagi mõttetult saamahimuline. Ja kui ei taha hotellis ööbida, siis on jälle viisat keeruline saada. Ja kuigi omades AÜE viisat pole Omaani viisat vaja, selgus hiljem, et maismaad mööda liikudes on Omaanist tagasi AÜE-sse minnes hoopis uut AÜE viisat tarvis. Mingu siis põrgu oma AÜE-ga. Sõidame Omaani.

Otsuse halvem pool oli see, et lennupiletid Omaani on kallimad. Hea pool aga see, et AÜE-s käiakse palju, kuid Omaanis vähe. Ja sultan Qābūs bin Sa’īd on riiki juhtinud nii hästi, et rahvas armastab teda väga. Ning kuigi enamus rahvast on moslemid, pole nad väga radikaalsed. 

Kõrgeima tipu koha pealt teadsime, et sarnaselt näiteks Egiptusele ja Küprosele on ka Omaani kõrgeim tipp sõjaväe päralt. Seal asub nimelt radarijaam ning selle territooriumile välismaalasi ja uskmatuid loomulikult ei lasta. Põhimõtteliselt on kaks võimalust – tõusta mõned meetrid madalamasse tippu paari kilomeetri kaugusel kõrgeimast (mis on iseenesest raskem, kui tõus kõrgeimale) või siis tõusta radarijaama suunas kuni aed või sõdur su tee sulgeb.

Piletid algusega Tallinnast ja tšehhide rahvusliku lennukompanii abil. Vahemaandumised Prahas ja Abu Dhabis ning viimase lõigu lendame maailma parimaks tunnistatud lennufirmaga „Etihad Airways“.

7. november, esmaspäev
Karu

Mari-Liisile oli see kolmas matk koos minuga. Tiiale kümnes. Nendega koos olen ma matkanud alates käesoleva aastatuhande esimese kümnendi keskpaigast. Kuid eriti hea meel oli mul selle üle, et meiega liitus ka Kaido, kellega koos ma kunagi matkamisega alustasin. Käisime koos turnimas aastatel 1994-1997 ja pärast seda pole korraga matkale sattunud. Sest Kaido pole lihtsalt peale 1999. aastat matkal käinud. Kõrguserekordiks tal Elbruse idatipp (5621 m), tüdrukutel Pico de Teide (3718 m).

Kohtusime lennujaamas umbes ühe paiku päeval ja jagasime minu kotist ühiskondliku kama laiali. Et tegu oli sooja maaga ning tipp ei ole tehniline, siis mahtus lubatud kilode hulka päris parajalt söögikraami ja kaks liitrit „Herbertit“ ka. Turistid võivad Omaanis muide tipsutada, kui soovivad.

Pakitud kotid kiletasime ära ning saime need saata otse Omaani pealinna Mascati. Meil paluti vaid Abu Dhabis kontrollida, et kas pagas on meiega samale lennukile teel.

Puhkuse algust tähistasime loomulikult lennujaama baaris ning arutlesime selle üle, et kas see midagi muudab, et Tiial Üksiku Planeedi raamat maha jäi. Ning selle üle ka, et kas üldse õnnestub auto rentida, kui meil rahvusvahelisi juhilube pole. Ma pidin selle tegema, kuid ei teinud. Unustasin vist. Ning Kaido ei teinud ka. Tema vähemalt püüdis meile neljaveolist autot rentida, kuid seda tegevust ei saatnud kaugeltki mitte edu. Mingi edasiminek siiski toimus – nimelt broneeris üks rendifirma tema krediitkaardilt arvestatava summa ning ei andnud eriti lootust, et see broneering lähipäevadel maha võetakse. Juba oli põnev.

Vahemaandumisel Prahas tegime kohustuslikud Starbucksi kohvid ning fotosessiooni lennujaama ees pinkidel. Seal vahetasime teadmisi ning esimesena sai õnnelikuks Mari-Liis, kellele me Kaidoga selgitasime, kuidas on seotud auto number ning ülevaatusele minemise kuu. Vastutasuks avaldas Mari-Liis meile saladuse, et MTÜ asutamise riigilõiv on 19 eurot ja 17 senti. 

Ning siis märkasime silti, et lennujaamas on kino. Võtsime poest mõned tšehhi õlled ja läksime seansile. Juues ironiseerisime, et nähtavasti on see meie puhkuse viimane õlu. Teel kinno muide tuli  ligi tütarlaps, kes pakkus Absoluti viina müüa. Me ei tahtnud.

Seanss oli mingis vales keeles ja tšehhikeelsete subtiitritega. Kaua ei viitsinud mõistatada, et mis seal toimub ning väljusime. Politseinikud jalutasid mööda ning nendega oli punti löönud viinamüüjast tütarlaps. Tema oli ainukene, kellel olid käerauad peal, teistel olid vööl.

Kokku pidime veetma Prahas umbes kaheksa tundi. Õhtul hilja istusime Abu Dhabi lennukile ning pärast sõbrustamist valge veiniga lasime silma looja.

8. november, teisipäev
Kaido

Öö lennukis erineb ööst kodus nii mitmeski mõttes: esiteks seisab kodune voodi paigal ja seal puudub turbulents, teiseks oleme kodus harjunud magama pikali- mitte istuliasendis ja kolmandaks saab unepuudusel tõenäoliselt vaadata telekast mõnd põnevamat saadet kui Euroopa kaarti, mille kohal imeaeglaselt liigub Prahast Abu Dhabi poole tilluke lennuki kujutis.  Aga erisus rikastab, koduvoodis magada ja telekast Meeleheitel koduperenaisi vaadata saame ju üle 300 öö aastas, vähemalt enamus meist. Pealegi kena tumedapäine Lenka nimeline stjuardess ka öösel kannuga kodus ringi ei käi ja vett ei paku, kui on janu. Ja vahel ju on.

Kell 5 kohaliku aja järgi pandi tuled põlema ja Lenka teatas, et saabub hommikusöök. Saabuski. Mitte just Pädaste mõisa restorani tase, ent palju. Sõime ja ärkasime. Selgus, et öösel oli ajaloolise teoga hakkama saanud Tiia Prööm, kes käis elus esimest korda lennuki tualetis. Tubli saavutus 21 eluaasta kohta!

Abu Dhabi lennujaamas tervitasid meid suvine palavus ja mustas ülikonnas härrasmees, kes lahkelt meid Mascati jätkulennu poole juhatas, kuid meil oli enne ju vaja muretseda ka selle lennu pardakaardid.  Pisike segadus transiidi check-ini leidmisega lõppes õnnelikult – see oli täiesti kuskil nurga taga olemas. Nelja-viie inimeseline järjekord meie ees pani küll pisut muretsema, kuid õnneks oli ka üle tunni aega. Härrasmees leti taga ilmutas tõelist professionaalsust: meiega suhtlemise kõrval rääkis ta kogu aja ka telefoniga, hoides toru kõrva ja õla vahel ja klõbistades samal ajal arvutiga. Mulle tehti kompliment: „You have a beautiful name. It is an arabic name“. Jäi küll küsimata, mida see tähendab. No nii igaks juhuks. Päris piinlik oleks ju Omaanis ringi liikuda teades, et su nimi on araabia keeles näiteks Maikelluke. Või siis Kaameliküür. 

Saime pardakaardid ja korralduse: „Go to the gate! Go NOW!“ Võtsime soovitust tõsiselt ja olime 1min ja 23s pärast oma väravas.  Kuna tegelikult oli üle poole tunni lennukini aega ja peale ootamise midagi tarka teha ei olnud, otsustasid Mari-Liis ja Tiia kasutada aega tualetis käimiseks.  Naastes tuli neil taas läbida turvakontroll ja nad said seda teostanud araablastelt tubli tunnustuse: „You were quick!“. Muidugi oli nagu igas maailma lennuterminalis ka selles lisaks meile veel üks eestlane.

Etihad Airlines lennuk oli tunduvalt ägedam Tšehhi rahvusliku kompanii tiivulistest, maailma parim lennukompanii ikkagi: valge nahksisu ja personaalsed ekraanid eesistmete seljatugedes. Ka ohutusalast demonstratsiooni ei tee sellistes lennukites stjuardessid ise, vaid joonisfilmikangelane televiisoris. Päris stjuardessid ilmusid filmi ajal kardina tagant välja vaid üheks stseeniks,  et näidata, kus asuvad avariiväljapääsud. Mõnus lend mugavas lennukis jäi lühikeseks ja juba 45min pärast maandusime Mascatis. Sooja tundus pisut rohkem kui Araabia Ühendemiraatides.

Ostsime 45 European Euro ( – tekst tšekilt, huvitav, kas nad vahetavad ka African ja Asian Eurosid?)  eest omaani riaale ja saime passi ilusa viisatempli Sultanate of Oman. Läbisime veel lennujärgse (!) turvakontrolli ja olimegi vaba Omaani territooriumil.

Autorendifirmasid on Mascati lennujaamas kümmekond. 4×4 autosid ei olnud neist üheski, selle olime juba kodus olles enam-vähem selgeks saanud. Tõsi, üldse vabu autosid oli neist kahes,  ja täpsemalt üks auto kummaski. Ülejäänud firmade töötajate ülesanne oli leti taga istuda ja öelda küsijatele, et autosid ei ole. Ühes firmas pakuti meile esmalt Hyundai Sonatat. Sellal, kui me arutasime enda ja kottide mahtuvuse teemat, meenus autorentijale, et tal on kuskil olemas ka üks Nissan. Kuna Nissan kõlab prestiižsemalt, otsustasime Nissani kasuks. Saime veel ka soodukat: 90 OMRi 5 päeva eest. No mida sa hing veel tahad. Lugejatele teadmiseks, et 1OMR = 1,9EUR. Üle 200km päevas sõita ilma lisatasuta ei lubatud, aga kõrvalt AVISe putkast laenutatud kaarti vaadates tundus, et saame hakkama. AVISe kaardi võtsime kaasa, kui keegi Omaani läheb, andke teada, oleks ilus tagasi viia.  Kaart muide oli selline suvaline ja paljundatud, valgel taustal väga suvaliselt peamised maanteed ja asulad ning punsed täpid AVISe rendijaamadega. Aga paremat kaarti meil reisi lõpuni saada ei õnnestunudki. Tõtt-öelda väga ka ei üritanud.

Maja taga ootaski meid valge Nissan Altima 2,5L. Automaatkast ja puha. Konditsioneer muidugi ka. ABSi ei olnud, aga see selgus paar päeva hiljem.  Teadagi, mis situatsioonis. Jõime kolmekümnekraadises leitsakus esimesed Omaani kohvid (ostetud lennujaamast, suht kirve hinnaga ) ja varjusime jahedasse autosse.

Esimene peatus kohalik ostukeskus.  Peamine ülesanne oli leida priimusele gaasi ja toitu ning vett. Gaasi leidsime, ostsime veel mahla, vett, puuvilju, kohvi. Lisaks ostsime Karuga omale ürbid, et massi sulanduda. Veel kogenematule eurooplase silmale olid esmapilgul täiesti kohaliku tänavariietuse moodi. Nii arvasime matka eelviimase päevani..  Naised riietusid omakorda kohalikega samastumiseks rätikutesse. Päris hea oli neid edaspidi nende järgi üles leida. Muide, mida te arvate, kelle pilt oli Mari-Liisi T-särgil? Karu muidugi. Karu ei paista Marist nii väga lugu pidavat, tema T-särgil Mari-Liisi ei olnud. Ei sel ega järgnevatel päevadel. 

Rahavahetuse järjekorras tutvusime kohaliku ärimehega, kellel on Helsingis sõber ja kes teadis hästi, kus on Eesti. Ta palus meil endale helistada iga kell, kui abi vajame. Ühtlasi rääkis ta, et Oman is a free country ja riides võime käia, kuidas soovime. Lisaks saime teada, et „aitäh“ on araabia keeles „shukren“. Kasulik teadmine. Mehe nimi ja telefoninumber on kirjas Karu mustas märkmikus Lennuliiklusteeninduse AS jõulupeo ja Kuressaare Merepäevade kava vahel. Kui kellelgi Omaanis abi vaja, helistage Karule ja küsige selle omaani numbrit. Abiks ikka.

Tundsin juba kaubanduskeskuses kerget keeramist ja valu kõhus, aga ei osanud midagi halba kahtlustada. Esialgu. Altima kompuuter arvas, et  üle 30km enam auto selle koguse bensiiniga ei sõida ja keerasime esimesse Shelli. Tööhõive pärast  Omaanis muretsetakse, igas bensukas molutas 2-3 meest, kes tankida aitavad ja raha vastu võtavad.  60L bensiini maksis umbes 16€. Pole paha, üldse mitte.

Liiklussurmade poolest inimese kohta on Omaan maailma edetabelis esimene. Kurb fakt, aga täiestu usutav. Nimelt omaanid sõidavad nagu meeletud. Ise järgisime püüdlikult kõiki märke, lubatud kiirus maanteel on 80 – 120 km/h ja teed on väga heas korras.  Meist sõideti sealjuures tihti mööda ja päris suure kiirusega. Pole siis ime.

Kusjuures teeviidad ja ka kõik muud sildid on Omaanis nii araabia kui inglise keeles, isegi rahatähed.  Võtsime suuna Nizwa peale ja muidugi pildistasime alguses iga mäge, mošeed ja Omaani lippu. Teel tabas meid päris korralik äike. Elasime selle üle ja küsisime esimest korda teed kohalikelt poistelt. Väga sõbralikult juhatati meid tuldud teed tagasi.

Esialgu oli plaan leida Nakhuri küla, kust meile teadaolevalt pidi viima rada Jebel Shamsi otsa. Teel tegime veel pildistamispeatuse ja mõne aja pärast näitaski viit Nakhuri küla poole. Küll aga mitte mööda asfaltteed, vaid suurelt teelt alla keerates. Kohalikud kõrval vaibaturul ähvardasid, et ilma džiibita edasi ei pääse. Sõitsime pisut allapoole ja veendusime, et neil oli õigus. 

Tulime oma Valgest Noolest välja ja jalutasime pisut orgu mööda.  Kohtasime üht muldvana sõbralikku ja ainult araabia keelt valdava vanameest ja türkiisinises T-särgis ja pükstes noorukit. See viimane  kutsus meid kohvile,  aga vabandasime ennast ajanappusega ja olles kuulnud Omaani külalislahkusest lootsime, et eks neid küllakutseid tuleb veel. Ette rutates võib öelda, et tegelikult meil nii hästi ei läinud. 

Hakkas pimenema ja kuna me veel ei teadnud, kuhu ja kas me jõudma peame, ei olnud vabandus otsitud. Sõitsime pisut ülespoole Al Hamra poole, kus asfalttee lõppes ja meie auto peatas järgmine kohalik. Ta üritas meile müüa giiditeenust ja isegi transporti poolele teele Jebel Shamsi otsa, et peaks vähem ronima. Pikkade läbirääkimiste tulemusena jõudsime otsusele, et saame ise hakkama. Läbirääkimise pikkuse põhjustas mitte niivõrd meie kahtlus ronimisega hakkamasaamise osas, vaid pigem see, et hr. Giid ei osanud väga hästi inglise keelt. Küll aga lubas ta lahkesti teha oma kaardist foto. Et me saaks seda ära kasutada, headel eesmärkidel mõistagi.  Päris pimedaks läheb Omaanis novembris kell 18. Ka see mees hoiatas, et ilma džiibita edasi sõita ei tasu, ikkagi kruus. Autorendifirmaski oli ju sõnad peale loetud ,et see auto on mõeldud sõitmiseks asfaldil. Muidugi võtsime hoiatusi tõsiselt ja otsustasime ainult natuke edasi vaadata.  Tee oligi kruusakattega, kuid täiesti sõidetav ja varsti paistis telkimiseks sobiv plats kohe tee kõrval.  Saime telgi üles ja panime makaronid tulele. Söömise ajaks ühines meiega Herbert, kes on olnud matkaseltsiline kõigis Karu viimase aja matkagruppides, ka üheliikmelistes. Tore oli. Mu kõht valutas selleks hetkeks päris korralikult, aga Herbertiga sõbrustamine meeldis ka valutavale kõhule.  Tegime selle matka teised ja ühtlasi eelviimased grupipildid ja kobisime telki magama.

9.11, kolmapäev
KAIDO

Päev tõotas juba hommikul tulla tõsine, kuna meil oli selleks päevaks kaks eesmärki, millest  esimene oli ühtlasi selle matka põhieesmärk – käia ära Omaani kõrgeima, 3007-meetrise Jebel  Shams’i otsas. Teiseks oli eelmisel päeval kokku lepitud, et sel päeval keegi nalja ei tee.   

Meie esimesest kuumast ööst oli  telk seestpoolt läbimärg ja Karu sättis selle  Altima uste vahele kuivama. Ja 30 kraadi juures kuivavad asjad kiiresti. Minu enesetunne oli parem, küll aga keeras nüüd kõhus Tiial, mitte küll õnneks väga hullusti. Meie pudru ja Nescfe „kohvi“ nautumise ajal sõitis mööda päris palju autosid. Juhid lehvitasid, signaalitasid ja enamus autosid aeglustas käiku, mõni jäi peaaegu seismagi.  Jah, ega keskmine omaanlane igal hommikul Euroopast pärit naiste paljaid selgasid näe.  Kui üldse elu jooksul. Sel hommikul veel lisaboonusena vaatlemiseks kaks tõsist ja apetiitset eesti meest.

Saime paari tunniga toimetused toimetatud, laagri kokku ja sõitsime edasi ülespoole, mõne aja pärast näitas teeviit „tourist resort“. Tee peal oli veel paar kohta ilusa vaatega, kus tegime ka peatusi. St ilus vaade oleks seal olnud siis, kui parasjagu oleks olnud uduvaba. Seepärast saime ilust ainult põgusa ettekujutuse.  Abiks ikka.

Tourist resort oli majakeste kompleks, mis esialgu tundus inimtühi: ei kohanud me seal ühtki touristi ega töötajat, ainult paari kitse jalutas ringi. Tundusid  lahedad ja sõbralikud. Muidugi pildistasime. Polnud me ju veel esimese päeva jooksul eriti kitsi Omaanis näinud. Lõpuks kohtusime nelja austerlasega, kes jagasid meile natuke infot. Saime teada, et  päris tippu viib lausa asfalttee, aga kuna tipus on sõjaväe radarijaam, siis mingist punktist edasi ei saa. Matkajaid juhatatavat aga rada mööda hoopis pisut madalamasse tippu. Pildistasime resort’i värava juures olnud kaarti ja sõitsime natuke tagasi ühe teise majutusasutuse juurde, kus olime enne märganud raja tähist. Lahke omaanlasest töötaja näitaski meile suuna kätte. Parkisime auto ja pakkisime end mäevarustusse  ning kell 9:40 kohaliku aja järgi tuiskasimegi rajale. Aeg muide on Omaanis Eesti ajast kaks tundi ees.

Rada oli äärmiselt ilusti tähistatud kollane-valge-punane märgistusega, etteruttavalt võib öelda, et eksisime vist ainult korra tervel teekonnal.  Raja esimene kolmandik kulges mööda kanjoni serva ja alguses paistis kilomeetrisügavuse augu põhi meile päris hästi. Võiks öelda, et ilusamatesse kohtadesse on elus harva satutud, kui üldse. Mõned nii Suures Kanjonis kui Omaani „Suures Kanjonis“ käinud inimesed on viimast isegi ilusamaks pidanud.  Vat siis. Pildistasime ja nautisime vaadet ning vaikust. Siis aga tekkis udu ning õhk kiskus niiskeks ja rõskeks. Kanjon kadus tasapisi uttu, meie riietusime jopedesse. 

Tõusu alguses oli ronimine läinud nobedamalt,  mida aeg edasi, seda enam jäi tempo aeglasemaks. Esialgu põhjuseks Mari-Liisi liig hilja alustatud aeroobikatreeningud, pärastpoole ka minu mitte väga hea matkavorm:  viimane matk oli 12 aastat ja ca 15 kilo tagasi. Seepärast tegime päris palju puhkepeatusi, ka ühe pikema lõunapausi, kus sõime kunstiliselt kujundatud lõhepasteedisaiu. 

Rada oli kivine, kuid ei midagi ohtlikku ega tehniliselt rasket. Kokku kestis teekond tippu kuus tundi ja 20 minutit, seega jõudsime üles kell 16:00 Tegime kohustuslikud tipupildid, kes supermarketist ostetud, kes Eestist kaasa võetud rõivastuses ja panime tagasiteeks selga kuivad riided. Mina koos Mari-Liisi ja Tiiaga suundusime tagasi alla. Karu jäi korraks veel üksinda tippu, et traditsiooniliselt pisut iseendaga tegeleda. Viiekümne neljandat korda siis. 

Udu pisut hajus ja radarijaam paistis nüüd hästi ja Karu irdus meist ning kihutas võtma „päris“ tippu. 

KARU kirjutab vahepeal:

Valgust oli parasjagu niipalju, et sain silmadega välja valida võimaliku tee ülespoole. Ja valik osutus õigeks, sest viie minuti pärast sattusin hõredalt valgete triipudega märgistatud rajakesele ning jätkasin seda mööda. Tõusunurk pani hingeldama ja muidu oli ka ärev olla. Iga päev ju ei roni hämarat mäekülge mööda relvastatud moslemitega mehitatud radarijaama poole.

Kui valgustatud radarijaama kasarmuhoone paistma hakkas, siis ületasin ettevaatlikult ühe laiema raja, kus arvatavasti kontrollkäike tehakse, ning võtsin suuna tipukesele, mis asus radariga ehitud tipu kõrval. Seal läksin lihtsalt kõrgeimasse kohta ja päris pead ei oskagi anda, kumb neist kahest tipust see kõrgeim on, sest vahepeal tundus, et olen samal kõrgusel radarijaama kasarmuhoone esimese korruse akendega. Aknad olid pärani ning sees mängis siinsele maanurgale omane popp.

Tegin paar pilti ning liikusin ettevaatlikult allapoole tagasi. Kui hooneid enam näha ei olnud, siis panin pealambi põlema ja mõtlesin, et miks on fotokal ees see väike punane tuli, mis pildistamise ajal põleb? Kas fotoka loojad üldse ei mõtle, et kui sellise kaameraga sõjalist objekti pildistada, siis võidakse sind snaiperiks pidada? Tervitaksin siinkohal (kõrg)koolivend Mehis Müürseppa, kes mulle selle aparaadi müüs. Süüdimatult.

Alla sain vahejuhtumiteta ning legaalsel rajal võtsin tempo üles ja nägin paarikümne minuti pärast ees vilkumas teiste pealampe. Lõunapausi kohas otsisin kirja, sest leppisin teistega kokku, et nad jätavad mulle teate, mis kellast nad siin olid. Leidsingi paberi, millel seisis: „Karu! Mine… alla! Olime siin kell 18:20. Sinu matkalised.“ 

KAIDO jätkab: 

Ülejäänud astusid edasi allapoole. Kiirus kiskus väga madalaks, sest mulle tegi ebamugavust hüppeliiges, mille nõrkuse tõttu kippus jalg viltu alt ära käima, Maril jällegi olid põlved valusad.  Kell 18 tabas meid pimedus, nagu Omaanis kombeks. Edasi astusime pealampide valgel. Lisaks aitas rada näha kuu, nii et ei hullu midagi.

Mida lõpupoole, seda sagedamini oli tunne, et oleme kohas, kust on veel pool tundi alla minna. Ja nii poole tunni pärast uuesti ja siis veel. Ja veel.  Lisaks on pimedas kõik teistmoodi, valges nähtud kohti eriti ära ei tunne.

Päevases lõunapausi kohas sõime ära šokolaadi ja jätsime Karule kirja. Natuke edasi minnes hakkaski Karu pealamp tagantpoolt paistma ja ta jõudis meile peagi järele.  Tegime ka vähemalt ühe puhkepausi.  Ühes kohas kaotasime pimeduses raja ja tekkis 5-10 minutiline paus tagasi õigele teele saamiseks.  Kui tavaliselt kestab allatulek tipust poole ülesmineku ajast või vähemgi, siis see rada oli ses suhtes teistmoodi: kokku kestiski allajõudmine praktiliselt sama kaua kui ülesminek: kuus tundi 15 minutit ja tagasi auto juures olime kell 22:30. Terve raja peal ei kohanud me ühtki matkajat, mis täiesti haru- ja võib-olla isegi esmakordne kogemus vist meie kõigi matkamise praktikas.  Autos jõime tähistamiseks apelsini- porgandimahla ja kuna me enam energiat raisata ei tahtnud uue telkimiskoha otsingutele, suundusime eelmisesse. Tegime süüa, tervitasime tipu puhul järjekordset Herbertit ja pugesime põhku. Muide, kes te kunagi Karuga samasse telki magama satute, ma usun, et te ei pettu. Alguses, kui te arvate, et Karu teeb teile vigurnorskamisega nalja, siis on see naljakas. Lõpuks kui te kahtlustama hakkate, et ükski nali ei saa nii kaua kesta ja aru saate, et ta ikka ei tee nalja, vaid tõesti juba magab ja norskabki päriselt nii, siis on ikka pööraselt naljakas. Tõsiselt. 

Üks selleks päevaks seatud eesmärk sai täidetud. Asi seegi.

10. november, neljapäev
KARU

Muide – selle abivalmi omaani nimi, kellest Kaido kahe päeva taguses kirjutises pajatas, oli Asim. Ning Asimi mobiilile saate helistada numbril 9628 3280. Võtke heaks.

Kiiret ei olnud ja nii me siis kuivatasime telki ja pildistasime Omaani ning tegelikult sõime ka hommikust. Ning panime Kaidoga selga oma pikad moslemite ürbid. Jube mõnus hakkas kohe olla. Ei kleepunud enam ja ventilatsioon paranes kordades.

Sõitsime allapoole ning suund sai võetud Bahlale, kus lootsime turu leida. Ei leidnud. Põnev oli autoga mööda kitsaid tänavaid sõita ning korra mõtlesin, et selle linna vastu küll sõdida ei tahaks, sest siin loogiline mõistus õiget suunda leida ei aita. Eks ma olengi linnades kordi rohkem ära eksinud, kui looduses.

Bahlast edasi liikusime Nizwa poole ning seal jalutasime turul ning leidsime toreda ja Omaani standarditele vastava söögikoha. Plastikust toolid ja puha. Ning kohalikud sõid kätega, nagu ikka.

Ma ei mäleta, mida tellisin. Sellest on kahju, sest muidu saaksin teid hoiatada. Teised sõid normaalselt ja nende silmadest võis välja lugeda isegi teatud naudingut. Minu silmis ei olnud raske märgata pisaraid. Mis on järgmine tase, kui sõnapaar „kuradi terav“ ei ole enam piisav?

Kohvi jõime ka ühes teises kohas ning siis leidsid Tiia ja Mari-Liis koha, mille ukse kohale oli kirjutatud: „Bakery“. Kuid see ei olnudki pagaritöökoda, vaid hoopis poeketi nimi. Igal juhul saime sealt vett ja mingeid magusaid junne, mille maitse hakkab pool aastat hiljem õnneks ununema. Tean, et osad inimesed toovad selliseid Türgist turismireisilt kaasa ja siis kingivad tuttavatele, kes need pärast maitsmist ära viskavad.

Suund oli meil rannikule linna nimega Sur. Mari-Liisil oli kindel soov näha mõnda liivakõrbe ning õnneks jäi meie teele koht kõrbe servas nimega Al Mintirib. Kuigi valdav enamus Omaani (ja samuti maailma) kõrbetest on kivikõrbed, siis siin algasid koheselt korralikud kollase liivaga düünid. Ja igal pool olid autode jäljed. Ning muidugi tulid kõik kohalikud meile kõrbesõitu pakkuma. Mõned neist üsna tüütult ja ma arvasin hetkeks, et oleme Egiptuses. Õnneks siiski mitte ning kui me auto ära parkisime ja paar sammu liival tegime, siis kohalikud enam ei häirinud. Nagu tellitult jalutas naabruses lendleva prahi vahel üksik kaamel. Jooksime kiiresti tema suunas. Mitte, et me looma hirmutada oleks tahtnud. Tuul, va vigurivänt, rebis lendu blogi väljatrüki lehed ning ajas neid sihikindlalt kaameli suunas. Et meil rohkem infot Omaani kohta ei olnud, siis tegime seda, mida me tavaliselt vabatahtlikult ei tee – jooksime. 

Düünide vahel oli üks tee ka. Liivast kattega, kuid suunasime Altima ikkagi sellele. Ning kui kahtlaseks läks, siis proovisin ümber pöörata, kuid jäime natukene kinni. Kaevasime Kaidoga liiva rataste eest ära ning sõitsime tagasi. Tegemist oli ühega nendest vähestest hetkedest, mil me neljarattaveost puudust tundsime.

Ööbimispaika jõudsime niimoodi, et pöörasime teelt vasakule, sõitsime läbi ühe küla ning siis pöörasime uuesti teelt vasakule. Ja pool kilomeetrit eemal panime kuiva jõesängi telgi püsti. Tore ilma külalisteta õhtupoolik oli. Võtsime kodumaist unerohtu ja tundsime ennast pagana hästi.

11. november, reede
KARU

Soe on siin. Nii soe, et hommikul ei saa kaua magada isegi siis, kui väga tahaks.

Sõitsime edasi Sur`i suunas. Ja kui nägime jõge, siis pöörasime suurelt teelt maha, jätsime auto silla alla varju ning jalutasime jõe kallast mööda veidi edasi, et saaks segamatult sulistada. Saimegi. Ning pesta saime ka. Esimest korda Omaanis, kui hambad välja jätta. 

Oluliselt värskematena veeresime ühe hooga Sur`i. Mõnes kohas tuli sõita läbi lompide, mis tervet teed katsid. Kummaline, sest tegemist ei olnud kuivanud jõgedega. Hiljem saime enda valdusesse kohaliku ajalehe ning seal olid lood ja pildid paduvihmast ja üleujutustest siinsamas Sur`i ümbruses vaid paar päeva tagasi. 

Me sõitsime ookeani äärde. Need, kes soovivad vaielda, et tegemist ei ole India ookeaniga, vaid Araabia merega, siis teoreetiliselt on teil muidugi õigus. Kuid Araabia mere ja India ookeani vahel ei ole mitte midagi ning seega praktiliselt on jällegi minul õigus.

Koha nimi oli Ras Al Hadd. Seal on vahel nähtud kilpkonni koorumas. Hetkel ei ole õige aeg ning väga tuulisel rannal toimetasid vaid mõned kalamehed. Vaatasime vett ning sõitsime siis ühe kämpingu territooriumile. Turvamees tõstis tõkkepuu üles ning ütles, et võime ringi vaadata küll. 

Lühidalt väljendudes leidsime restorani ja tellisime süüa ja õlut. Viimast seejuures saime Omaanis esimest ja viimast korda, sest igal pool seda mõnusat märjukest ei müüda. Programmi kuulus veel ka rannaliival aega veetvate teismeliste tüdrukute jälgimine. Peamiselt seetõttu, et nad sooritasid parasjagu neid üleshüppeid fotode tarvis. Teate küll. Need, kus taga on sinine ookean ja palm ning ise oled naeru täis näoga maa ja taeva vahel. Ma lasin ka endast ühe sellise pildi teha kaks kuud hiljem Malaisias. 

Ööbimiskoha leidsime rannal. Veidi kraapisime Altima põhja kividega, kuid koht oli aus – vaid paarkümmend meetrit ookeanist. Käisime ujumas ja märkasime vees mingit suurt tumedat laiku, mis liikus veidi siia-sinna. Mul olid ujumisprillid kaasas ja tänu sellele saime teada, et tegemist oli suure väikestest isenditest koosneva kalaparvega. Lisaks piilusime ühte vee piiril olevat rahnu, millel toimetasid krabid ning jälgisime offrõudi tegevaid maastureid. Teiste hulgas proovis oma võimeid ka üks politseivärvides maastur. 

Ja Kaido pildistas kuud, mis rippus ookeani kohal ja hoidis meie pilke enda küljes.

Õhtu lõppes kurvalt, sest Herbert sai otsa. Ja tulenevalt suurest palavusest, vähesest joobest ning norskavatest meestest ei saanud Mari-Liis eriti magada. Teised said.

12. november, laupäev
KAIDO

Kütke saun nii 40°C peale ja minge neljakesi lavale magama. Paluge pidevalt kellelgi tuld ahju alla juurde panna, nii et temperatuur jääks stabiilselt soe. Ventilatsioon toppige täis. Öösel võib kütmisse teha kahetunnise pausi  ja lasta natuke ruumil maha jahtuda (nii 18-20°C), aga varahommikul tuleb saun taas soojemaks kütta. Magamise ajal kleepuge  pidevalt vastu kaaslase külma higist selga või mõnda muud kehaosa. Külge keerates nügige või virutage küünarnukiga. Ja muidugi, ärge unustage norskamist!  Võimalusel tehke nii viis ööd järjest. Siis teate, mis teid nädalasel matkal Omaanis ees ootab.

Sel hommikul äratas meid lisaks palavusele kopsimine ja araabiakeelne jutt. Telgi taga olevaid müüre, mida me mahajäetud varemeteks olime pidanud, oli tuldud edasi ehitama. Loogiline, nädalavahetus oli ju läbi ja käes nädala esimene tööpäev – laupäev. 

Telgiuksest avanes vaade, millesarnast paljudes riikides saaks usutavasti osta suht soolase hinnaga hotellides. Meile maksis öö taas 0 OMRi, nagu ka kõik eelmised. Venisime telgist välja ja tegime igahommikusi toimetusi. Käisime ka veel ookeanis ujumas. Tüdrukute päevitusriietes viibimise ajal oli ehitusmeestel vaja tingimata just meie telgi poolset nurka edasi ehitada,  ja justnimelt kõigil korraga.  Kui te satute Omaani ja näete seal India ookeani kaldal maja, mille üks nurk on ca 4x ülejäänutest kõrgem, siis teate, et see on meie eelviimane telkimiskoht. Tunni pärast oli meestel esimene lõuna- või suitsupaus. Katsu sa ise +29°C-ga maja ehitada.  Meie sõime putru moosiga, konkureerides kohalike herilase-moodi-putukatega  ja praktiseerisime Karuga saare murret. Nimelt otsustasime, et olgu see rahvusvaheline saare murde rääkimise päev. Mönus.

Vikerraadio Miniturniiris oli hiljaaegu küsimus: „millist värvi oli kõige rohkem 2011 a maailmas toodetud autosid?“  Õige vastus võiks Omaanis käimata ja Eestis hõbedasi ja halle autoderivisid vaadetes imestama panna, aga Aasia riigid on kasvav ja oluliselt suurem autoturg.  Need, kes on käinud, teavad: julgelt 70% autodest on Omaanis ja ilmselt ka naabermaades tõepoolest valged.  Istusime oma maailmas enamusvärvi esindavasse sõiduriista ja võtsime suuna ilusasse Wadi Shabi orgu, millest taas olime lugenud blogi väljatrükist. Kindlasti on sellest pikemalt juttu ka Lonely Planetis, aga nagu lugejad juba teavad, ka Tiia kipub vahel unustama.  Jah, isegi tema. 

Autoraadiost tuli vaheldumisi meeldivat araabia diskot ja mahehäälset araabiakeelset juttu. Enamasti kuulasime Karu omaloomingulisi laule. Kuulmine on teadupärast inimesele kõige enne arenenud meel, mida paraku ei saa ise sulgeda. 

Õige teelt mahasõidu juures oli silt, mis rääkis teetöödest ja juhatas sõitma läbi kõrvalasuva küla ja seda siis tegimegi. Ühes kohas oli üle jõe viiv tamm natuke kitsam kui auto, aga noh..  see  oli ju rendiauto, pealegi roolis istuva Karu suureks rõõmuks minu passiandmete ja Tiia krediitkaardiga renditud.  Saime üle, midagi ei juhtunud, mina ja Tiia rõõmustasime koos Karuga. Taas jõudsime mingisse väikesesse külla, tavapäraste kitsede ja lastega külatänaval. Kusjuures, kitsede pildistamise tuhin ei olnud endagi üllatuseks nädalaga üle läinud. Aga ega me vist autodel ronivaid ja kahel jalal puu otsast lehti söövaid kitsi polnudki varem kohanud. Paar Coffee Shop’i ja Barber Shop’i on ka muidugi igas Omaani külas, nii ka selles. Karu käiski kohvipoes, mille tulemusel saime järjekordset kandikutäit Nescafe’sid nautida. 

Selle suure silla juures, mis seal Omaanis on, parkisime Valge Noole ja suundusime paadimeeste juurde. Sõit üle jõe maksis 200 baizat nägu ja kuna meid oli 4, siis kokku 1 OMR. Jah, ühes riaalis on 1000 baizat. Tegelikult, kui veidrat korrutamist mitte arvestada,  oli tegemist täielikult riikliku äriga, pärast märkasime Omaani keskkonnaministeeriumi vms logoga hinnakirja. 

Üks üleveoga tegelev  poiss tegi meile, mõistagi ürpe silmas pidades, komplimendi: „you look like omanis“.  Olime muidugi uhked sellise tunnustuse üle.  Karu selgitas käsi selgituseks appi võttes: „Yes, it’s very good, you know..  the wind is blowing,“ mille peale omaani  noormees muiet peita proovides vastas: „Actually.. we are sleeping with those“.  Okei.. seega olime nädal aega kohalikkudes pidžaamades ringi käinud.  

Teisel pool vett algas matkarada, mida mööda  meie lonely blogiväljatrükk oli lubanud paari tundi jalutamist. Minu plätud kippusid otsi andma, hommikul ookeanis oli katki läinud üks kinnitus ja nüüd ka teine plätu, aga õnneks teame hästi matkatarkust nr 2: „pole asja, mida mäkgaiveri teibiga parandada ei saaks“ (nr 1 on „Ära Lonely Planet’it koju unusta!“).  Kahjuks hakkas otsi andma või pigem otsa saama ka grupi mäkgaiveri teip.  Seekord jäid plätud siiski viimaseid teibiriismeid kasutades pidama. 

Kanjonis oli ohtralt  vett, palme ja muud ilu. Vees sai muidugi supelda, kuna see oli soojem kui mõnes Eesti novembrikuises SPAs.  Turiste-matkajaidki liikus seal Omaani kohta tavatult palju, kokku nägime isegi oma paarkümmend inimest. Kuskil Itaalias või Prantsusmaal oleks analoogses kohas pidanud ilmselt kõigepealt kolm tundi kuskil järjekorras seisma, siis vähemalt 20 €-se pileti ostma ja siis rajal küünarnukkidega omale teed tegema. Hea ikka, et Omaanil naftavarusid seni on jagunud ja turismi arendamine alles liigub araabiamaale omases rahulikus tempos.

Liikusime edasi, kuni rada muutus suhteliselt ohtlikuks. Kuna hetk tagasi oli näha olnud ootavaid inimesi ja hunnikutes riideid, mida rohkem kui inimesi, taipasime, et see oligi see koht, kust edasi koopasse saab mööda vett. Jätsime kotid ja riided paari taanlase hoolde, kes lubasid neid valvata, kui meil kottides miljoneid pole.  Jäid siiski nõusse, kui Karu ütles, et on küll kaks miljonit, aga kõigest taani krooni, mitte eurot.  Võtsime dokumendid kaasa ja hakkasime astuma ning vahepeal ka ujuma, olenevalt vee sügavusest.

Koopa juurde jõudsime ruttu.  Päris lõpus viis koopasse kitsas rada, seega alguses tundus, et sinna peab sukelduma vee all, nagu olime ka blogist lugenud. Hiljem selgus, et sisse pääseb ka pead vee peal hoides, nimelt oli veepiiril kalju sees kitsas kanal, kuhu kael napilt liikuma mahtus, nii et pea vee peale jäi. Jalad muidugi põhja ei ulatunud ja samas pidi ka vooluga arvestama ja kaljust kinni hoidma, nii et pisut põnev siiski oli.

Looduspilte on jutuga kehv edasi anda ja kuna veekindlat fotokat polnud kellelgi, jäid meie fotokad kahjuks miljonite taani kroonide juurde ning pildid tegemata. Nii et minge vaadake ise järele.  Hämaras koopas voolav kosk on kahtlemata minekut ja vaatamist väärt. Kose kõrvalt viis üles köis, kust Karu üles ronis ja nägi seal tiigikest. Piisavalt ilu naudelnud läksime välja tagasi ja naasesime riiete juurde. Taanlased koos miljonitega olid kadunud, küll aga tegi aega parajaks paar kohalikku noormeest.  Karu sai nendega jutu peale, ülejäänud ¾ grupist marssis viisakalt sõna lausumata edasi.  Kohalikud olevat olnud olid toredad poisid ja said suveniiriks šokolaadi, seega esimene Tallinna lennujaamast kingiks ostetud šokolaadidest läks lõpuks loosi. Teised on siimaani minu esikukapis kilekoti sees.

Võtsime ujumiskohas lõunat:  juba traditsiooniks saanud Omaani rahvusroog nr 2 kohe biriyani järel: sai tuubis norra lõhepasteediga. Karu eemaldus ülejäänud grupist  kaljunukilt peakaid hüppama ja tegi seda  järjest kõrgemalt, ise silmanurgast piiludes, kas tüdrukud ikka näevad.  Paraku oli Tiia ja Mari tähelepanu hõivatud intelligentses seltskonnas jututajamisega , väga tihti nad seda ju matka jooksul teha polnud saanud. Õnneks pälvis Karu vähemalt sealsamas kombekalt rõivastes  suplema asunud Omaani noormeeste tähelepanu. Kui Karu oli mõne aja kõrgel järjekordsel hüppepositsioonil veepinna vabanemist oodates kükitanud ja eestlaslikult paar korda tagasihoidlikult mõttes köhatanud, märkasid need lõpuks teda ja ujusid pisut eemale, et mitte vabalangeva Karuga vastu pead saada.

Karu aga ujus meie juurde ja tegi kurva kala nägu, mille eest sai ta Mari-Liisilt saia. Sai sai pistetud otse ujuva Karu hammaste vahele. Sai-sai. Ja kalad said Karu näksida. Neid oli palju.

Kõndisime tagasi raja algusesse paatide juurde. Mida aga polnud, olid paadid. Tõtt-öelda polnud enam ka vett, millel oleks paadiga sõita saanud.  Jalutasime jõe põhja mööda teisele kaldale, kus nägime kuival tuttavaid paate ja meie autot. Milline rõõm, üks OMR grupi raha jälle säästetud. Tõus ja mõõn on siinkandis tegijad.

Sõitsime edasi pealinna poole, kuhu olime lubanud järgmiseks päevaks kella 14-ks autoga tagasi jõuda. Ühes suuremas linnas proovisime leida kesklinna moodi kohta, aga Omaani linnades meie loogika ei kehti. Seega läksime lõpuks sööma bensuka kõrval olevasse restorani. Meid juhatati tahapoole privaatsemasse ruumi. Arutasime, et ehk pole kombeks naistel süüa üldistes ruumides. Saime korraliku inglisekeelse menüü: vasakus tulbas 34 milk shake’i ja üks ice cream, paremas mõned Grilled chicken’id ja kümmekond sandwitch’i. Eesruumis nähtud  kuivetunud grillkanad ei tekitanud just erilist isu, seega  pidasime juba lahkumisplaane. Kõigile rahvastele arusaadavale küsimusele „Biriyani?“ reageeris peremees positiivselt. Selgus, et saab. Nii kala kui kanaga. Seekord otsustasime süüa kätega, nagu olime näinud kohalikke mõnel pool tegemas. Algul oli imelik näppe riisi ja kastme sisse toppida, aga inimene harjub kõigega. Ühe korra kohta ei tahaks öelda, et mõnus, aga vähemalt huvitav. Kraanikausidki Omaani söögikohtades söögiruumides on mõeldud peaasjalikult näppude pesemiseks pärast sööki, mitte enne.  

Lootsime magustoiduks proovida ka mõnd kilomeetrisest milk-shake’de reast, aga peremees laiutas meie erinevate tellimuste peale käsi: „No strawberry milk shake. No chocolate  milk shake“ jne. Kui peale nelja-viit huupi tulistamist küsisime, et öelgu, millist milk shake neil siis on, vastas ta kätega vehkides: „ No milk shake and no ice cream“. 

Arve maksmisega sai grupiraha peaaegu otsa. Matka eelviimasel päeval, mis on hea tulemus. Astusime läbi veel bensukast, kus ostsime kohalike seas populaarset limonaadi, pepsit ja erimaitselisi „Actimel’e“ Omaani moodi.  

Esialgu oli meil lootus telkida taas mere ääres,  aga see hakkas tasapisi kustuma nagu Andrus Ansipi unistus viia Eesti kolme aastaga viie Euroopa rikkaima riigi hulka. Paraku olid meie Avisest laenatud kaardil kujutatud küll suuremad linnad ja tähtsamad teed nende vahel, aga mitte Omaani maismaapiiri. Jõudsime küll isegi mere äärde välja, kuid keset linna lagedal muruplatsil tundus imelik hakata telki üles panema.  Sõitsime tagasi ja küsitlesime kohalikke, kuid see tegevus ei viinud meid seekord oluliselt edasi. Pigem tagasi, samasse kohta. Tänavatel käis mõnus õhtune melu ja kokku sõitsime kesklinnast edasi-tagasi läbi vist korda neli. Mõned näod said selle ajaga juba tuttavaks ja kolmandal korral tekkis tahtmine kauplusesse „Hand made shoes“ sisse astuda ja vaadata, kas kingade kvaliteet on tõesti nii halb, et neil ikka veel ühtegi klienti ei ole või on asi milleski muus.

Linnast väljaviivad teed viisid kõik merest eemale ja kuna ammu oli pime, loobusime meremõtetest ning  tegime otsuse sõita Mascati poole ja leida telkimiskoht kuskil pisut teest kaugemal. Tundus hea mõte ja lihtsalt teostatav. Esialgu. 

Pimedus ei paistnud autojuhte segavat: 120-140 km/h sõitvad autod polnud haruldus ka pärast päevavalgust. Tegelikult on pimedus suhteline, kõik suuremad maanteed on kümneid kilomeetreid linnade ümber valgustatud paremini kui Tartu tänavad. Eelmisel päeval olime kohalikust lehest lugenud, et  viimase nädala jooksul sai Omaanis liikluses surma 30 inimest. Kuna Omaani rahvaarv on 2,3 miljonit + ca 800 tuhat immigranti, tundub see tõepoolet probleem. 

Olles sõitnud läbi kolm teeäärset küla ja nende äärseid tühermaid, tulles siis jälle kiirteele tagasi, vahepeal veendudes, et palju tee-ehitusi on Omaanis hetkel pooleli ja mahakeeramine ringteelt lõpeb teetõkisega, kuulates sõidu ajal nii vaheldumisi kui korraga Karu laulu, Tiia tarkusi, Mari memuaare (teate küll, kellest) ja minu vaikimist, mis kõik võttis aega mitmeid kordi kauem kui teil selle lause lugemine, leidsime lõpuks enamvähem telgitava paiga järjekordselt tühermaalt. Eemalt kostis automüra, kuid see meid ei seganud. Ka möödakäivad kolm naist, kelle kehakeelest võis välja lugeda, nagu nad sellises kohas polekski varem telkivaid eurooplasi näinud, mitte.  Pigem segas see, et Herbert oli meie seast eelmisel õhtul  jäädavalt lahkunud ja Omaani limonaadil olid lisaks paljudele plussidele ka mõned miinused. 

Sel õhtul telgis lamades me enam ei üritanud Tiiaga teineteist kallistada. Ei, mitte Karu pärast.

13. november, pühapäev
KARU

Selle hommiku märksõnad olid äraviskamine ja pakkimine. Tegelikult on lihtne – tuleb vabaneda kõigest ebavajalikust (üleliigne toit, poolik gaasiballoon, see särk, mida Eestis enam kanda ei taha, suvalise Omaani piirkonna kaart jne) ning ülejäänud asjad ära pakkida. 

Mari-Liis teadis, et Mascati lähedal on Tiwi rand. Proovisime sinna jõuda, kuid kusagil oli mingi tee üle ujutatud ning tavalist transpordiskeemi ei saanud kasutada. Lahenduseks oli see, et ma rääkisin ära ühe taksojuhi, kes oli nõus oma masinaga ees sõitma ja meile teed näitama.

Sõit kulges mägede vahel ning tee oli seega kitsas ning käänuline. Mingi aja pärast saime aimu, et ega meie teejuht oma valikutes väga kindel ei ole ning tõenäoliselt Tiwi ranna asukohta päris täpselt ei tea. Kuid mingi aja pärast jõudsime rannale ning saatsime moslemist taksoomaniku tagasi pealinna. Rand ei olnud õige, kuid see oli ikkagi rand. Liiv ja palmid ja soe vesi. Nagu peab.

Veetsime aega põhiliselt vees ujudes ja liival krabide toimetamisi jälgides. Peale meie oli rannal ainult kaks inimest – noor naine ja tema selja taga noor mees. 

Kui aeg viitas sellele, et peame hakkama pooleteise tunni pärast linna poole tagasi sõitma, siis toetasime ennast kalarestorani istuma ja tellisime head. Ning ka paremat. Toite oodates jälgisime seda, kuidas eelpool mainitud mees ja naine läksid restorani tualetti ennast loputama. Nagu ikka Lähis-Idas, nii olid ka siin väljakäigus voolikud, millest sai vett lasta. Kohalikud kasutavad neid tavaliselt paberi asendajatena, kuid põhimõtteliselt saab duši all ka käia. Lihtsalt äravool ei pruugi piisavalt neelamishimuline olla ja siis tuleb vesi söögisaali. Ning rahulikult meelestatud moslemist koristaja-onu hakkab lapiga vehkima. Rahulikult.

Sõit lennujaama kulges probleemideta ning 14:30 andsime Altima rendifirmale tagasi. Kilomeetreid kogunes autol rohkem, kui 200 päeva kohta ja me maksime vahe kinni. Et aega lennukini oli piisavalt palju, siis võtsime takso ning sõitsime Mascati vanalinna. 

Ilus. Mere ääres ikkagi ja hästi korras. Kaldal loomulikult kindlustused ja palju valitsushooneid. Jalutasime piki randa ning silma hakkas see, et hästi palju hindusid liigub ringi. Ning tervisesportlasi ka. Promenaadil oli umbes kilomeetrine lõik, kus iga kümne meetri tagant lehvis mastides kaks Omaani Sultanaadi lippu. Ning mingid mehed võtsid pooled neist parasjagu alla ning asendasid Lõuna-Aafrika Vabariigi lippudega. Tõenäoliselt on oodata kõrgeid külalisi.

Arutlesime vahepeal, et kui rannapromenaadi mõnele murulaigule telk püsti panna, siis kohalikud vist ei pahandaks, vaid oleksid pigem üllatunud, et keegi varem selle peale tulnud ei ole. Sest külalised neile meeldivad ja külaliste soovid ning teod on pühad.

Järgmisena võtsime ette kohaliku turu, sest kuna grupi raha jagus palju kauemaks, kui arvata oli, siis sügeles meie taskutes veel täiesti normaalne hulk Omaani raha. Ostsime peamiselt kardemonikohvi ja datleid ning Eestis on nüüdseks juures ka üks ilus sall ja paar Omaani peakatet. Turg ise oli suur ning kuigi me arvasime, et väljume samast kohast, kust me turule sisenesime, läks teisiti. Ei olnud tuttav koht. Samas ei pidanud muretsema, sest plaan oli leida üks söögikoht ning siis taksoga lennujaama tagasi sõita. Ja taksojuht ju teab, kuidas sinna saab.

Söögikohas lageda taeva all oli palju hulkuvaid kasse. Nende hulkumine toimus restorani laudade vahel ja kohati muutusid lunivad kassid tüütuks. Noh nagu mõned raha lunivad inimesedki muutuvad, kui nad ei taha aru saada, et see pole teiste probleem, kui nemad omadega hakkama ei saa. Hea restorani juures oli aga see, et toit maitses hästi, ei maksnud palju ning kogused olid suured. 

Taksot hääletades viskas peatunud juht oma eelmised kliendid välja ning palus meid lahkesti pardale. Küsisime eelmistelt, et kas see on normaalne ja väga hästi inglise keelt rääkiv noormees ütles, et nad on küll oma sihtpunktile väga lähedal, kuid siiski mitte veel kohal. Samas meie ettepaneku peale, et nad võivad oma teekonda sama taksoga jätkata vastas ta eitavalt. Sõitsime.

Lennujaamas läks libedalt. Kulutasime viimased rahaühikud nipele, näpele ja kohvile. „Etihad“ väljus õigel ajal ja lennuki välimus ei olnud nädalaga kehvemaks muutunud.

14. november, esmaspäev
KAIDO

Matka viimane päev sai meid vist kätte juba Mascat – Abu Dhabi lennukis, päris täpselt ei mäleta. Igatahes lend AÜE’st Tšehhimaale pidi startima kella ühe paiku öösel. 

Seekord oli õnnestunud Mascatis kõik pardatšekid välja printida ja dialoog Abu Dhabi transiit-check’ini onuga jäi ära. Lennujaamas ei olnud aru saadagi, et tegemist on ööajaga. Korralikult olid tööpostil ka mustades ülikondades „lennunäitajad“. Samal päeval oli Abu Dhabis toimunud Vormel 1 etapp, seepärast võis ka rahvast mõnevõrra rohkem olla. Ühes pikas koridoris oli näitus vormelautode mudelitest.  Meelde jäid veel kaks eskalaatoriga sõitvat araablast, mõlemal kaasas jahipistrik. Ühel istus lind õlal, teisel kohvri otsas. 

Lennukit ootasime  suhteliselt pisikeses ootesaalis, kus istekohti ei olnud nii palju kui inimesi. Mängisime Karuga sitaratast, nagu ka kõigis eelmistes lennujaamades. See on kaardimäng, kes ei tea ja Karu on selles osavam kui mina. Võib-olla peitub põhjus selles, et Karu on viimastel aastatel käinud mõnevõrra sagedamini matkal kui mina, kes teab.  Rahvas kupatati varsti bussi, aga siis toimus veel ming trall osade reisijate ootamise või eiteamillega, täpselt aru ei saanudki. Külmetasime siis bussis, kuna Emiraatides oli oluliselt jahedam kui Omaanis, nii umbes +25C.  Lennukis mul vedas, kuna mu kõrval istunud kaks tšehhi häbelikult naeratades pärast õhkutõusu lennuki tagaossa suundusid. See ei juhtunud mitte meie nädalase pesematuse tõttu, vaid seetõttu, et tagapool oli tühju pingiridasid. Seega sain ma ennast külili visata.  

Nädala eest alguse saanud filmi „Lennuki lend Euroopa kaardi kohal Prahast Abu Dhabi ja tagasi“ teine osa jäi mul küll nägemata, aga selle üle imselt ei maksa eriti kurvastada, kuna tavaliselt ongi filmide teised osad igavamad. See-eest sain suhteliselt hästi magada. Erinevalt Marist, kelle stjuardess just hetk pärast rasket uinumisprotsessi üles ajas ja küsis, kas ta kuklit soovib. Mari ei soovinud. Küll aga soovis ta stjuardessile öelda, mida ta äratamisest arvab. Pärast käis lennuki meeskond Mari-Liisist kolme meetri kauguselt ringiga mööda ja ma kuulsin kuidas nad teda edaspidi omavahel Kuri-Mariks kutsusid. Tšehhi keeles kõlas see eriti huvitavalt.

Kell varahommikul saime hommikusööki ja maandusime Prahas. Sealse lennujaama viis tundi veetsime pubis hommikust süües ja lennujaamas jalutades ning lugedes ja sitaratast lõpetades.  Ja siis viimane lend Tallinna. Ei midagi erilist.

Enne seda, kui pagasilint kiletatud seljakotid meieni tõi, buss mind Tartusse viis ja ülejäänud seltskond Mari imekauni õe ja tema tulevase abikaasa Siimu auto tagaistmele pressituna ise Siimu kirudes, et miks ta endale juba suuremat autot ostnud pole, oma kodudesse sõidutati, vahetasime lennujaamas viimased kallistused ning suudlused. Nii me lahku läksimegi.  Ja rohkem me ei ole ju ometigi kohtunud, mis seal salata.