kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Üksinda Mehhikos ja Guatemalas 2011

Matkagrupp – Andres Karu

See mõte sündis suhteliselt kiiresti. Täpsemalt jaanuaris 2011 ning märtsi lõpus läksin. Ma ei loonud endale illusioone, et nii lühikese etteteatamisega keegi punti lüüa saab ning valmistusin algusest peale sooloretkeks.

Kindel oli see, et mu lennuk maandub 29. märtsil Mehhiko pealinnas Mexico Citys ning toob mu 11. aprillil sealtsamast tagasi. Mitu tippu selle ajaga teha jõuan? Ei tea. Arvatavasti kaks – Mehhiko ja Guatemala. Kuid samas võibolla ainult ühe. Või kolm.

Mehhiko kõrgeim tipp on Pico de Orizaba. Loomulikult vulkaan ning kõrgust tal kõige usaldusväärsema allika andmetel 5655 meetrit. Sellega on Orizaba Põhja-Ameerika kõrguselt kolmas tipp USA kõrgeima Denali (6194 m) ja Kanada kõrgeima Logani (5959 m) järel. Viimati purskas üle 300 aasta tagasi. Liustik on vaikselt sulades jõudnud alumise otsaga 5000 meetri peale.

Guatemala kõrgeim on Tajumulco. Oma 4220 meetriga on see Kesk-Ameerika kõrgeim tipp. Viimased pursked jäävad sellelgi vulkaanil sajandite taha ning need olid ka suhteliselt tagasihoidlikud.

Minu transpordiskeem nägi välja selline:
27.03. – Viking Line abil laevaga Helsingisse ja Blue1 abil lennukiga Stokholmi.
28.03. – Stokholmist Continental Airlines`iga Newark`i lennujaama New Yorki külje all.
29.03. – Continental viib mu Newark`i lennujaamast Mexico City lennujaama.
11.04. – Continental lennutab mu Mexico City`st vahemaandumisega Newarkis Stokholmi suunas.
12.04. – Saabun Stokholmi. Blue1 viib Helsingisse. Tallinkiga Tallinnasse.
Ülejäänud otsad Guatemalasse ja tagasi siis bussidega.

VARUSTUSEST võtsin lisaks tavalisele kaasa kassid ja kirka, sest neid läheb Mehhiko kõrgeimale tõusul kindlasti vaja. Igaks juhuks panin kotti ka julgestusvöö, paar karabiini, ühe lindi ning repsaka, sest võibolla tekib vajadus mõne köiskonnaga ühineda.

SÖÖKI väga kaasa ei võtnud. Kolm lihakonservi, paar tuunikala pasteeti ning müslibatoone ka. Ülejäänu ostan kohapeal olles.
Kaks kotti kaalusid mineku alguses kokku 28 kg. 23 oli suures ja 5 tipukotis.

27. märts, pühapäev

Ma ei ole varem Põhja-Ameerikasse läinud. Ega ka Kesk-Ameerikasse. Seda protsessi tuli järelikult pikalt nautida ning nii alustasin oma reisi laevasõiduga Helsingisse. „Rosella“ pardalt jäid kõige rohkem meelde mingid hokikutid, kes tegelesid enamuse sõidust kuulsate hokimängijate piltidega kaartide vahetamisega ja nagu emotsioonidest aru saada võis, siis pandi selle tegevuse käigus mõned kaardid ka rotti. Muuhulgas kuulsin lugu sellest, kuidas kaks 15-aastast kutti olid kuu aega tagasi ühe 13-aastase kaardivahetajast hokikuti koos kahe klassivennaga keldrisse kinni pannud ning et neid ei lastud enne välja, kui nad kolme peale pudeli viina ära jõid. Noored mehed ei olnud väga rõõmsad. No pagan… Minu arust peaksid poisid õnnelikud olema, et endale rikkad sponsorid leidsid. Meie sõpradega pidime omal ajal ise Kuressaare Restorani tagaukse kaudu rublasid poolikute vastu vahetama, riskides võimalusega mu emale või tema töökaaslastele vahele jääda, kes kaks korrust madalamal saarlastele parimaid torte valmistasid ning saiu küpsetasid.

Muidugi oli laeval hulk eestlastest ehitajaid. Nemad tunneb ära selle järgi, et ükskõik kummale poole sõites ostavad nad vähestena eestlastest mitmeid kaste õlut ja mitmeid liitreid viskit kaasa. Riided on neil korralikud ja jutt selline tahumatu.

Vikingi sadamast sõitsin trammi 4T abil 2.50-e eest Rautatientori peatusesse. Sealt omakorda mingi Finnairi transfeeriga 5.90-e eest lennujaama õigesse terminaali. Tegin chek-inni ära ning läksin eikellegimaale kerget einet võtma. Jutustasime ühe rootslasega, kes minu lahkumisel kuus minutit hiljem tugeva käepigistuse kaasa andis, nagu ammusele tuttavale kohane.

Stocis oli mul hommikuni aega ja kell maandudes alles 13:50. Seega vahetasin veidi raha, panin suure koti õhtuni hoidu ning sõitsin rongi abil ja 100 rootsi krooni eest kesklinna. Ma olen Stocist korduvalt läbi sõitnud, kuid kesklinnas jalutamiseks pole kunagi aega või viitsimist olnud. Seekord aega oli. Ja viitsimist ka niipalju, et ennast üle mitmete sildade „Coop“-i juurde vedada ning osta õhtut ning homset hommikut silmas pidades vett, banaane, jogurtit, leiba ning viinereid.

Rootsi raisad on selles suhtes röövlid, et kui veidi aeglasema rongiga tulek lennujaamast kesklinna maksab 100 krooni, siis samamoodi tagasi lennujaama sõitmise eest küsitakse 250. Valisin nende ärritamiseks hoopis bussisõidu 119 rootslase eest.

Arlanda lennujaamas liikusin saabuvate lendude alale, sest seal on alati vähem inimesi, leidsin sobiva kahest küljest turvalise nurga ning sättisin ennast pärast paari lonksu Herbertit magama.

28. märts, esmaspäev

Randmekompuuter äratas 6:45. Tegin tualetis hommikused protseduurid ning chekkisin inni. Üks tädi küsis palju küsimusi koti kohta ning ma ei olnud vastamisega kitsi. Muuseas olin oma lennuplaani ära kaotanud ning lasin uue välja printida.

Arlanda suitsuruumid on need väikesed putkad, kuhu mahub korraga umbes kolm suitsetajat. Ajasime ühe paljurännanud rootslasega juttu ja ta ütles, et tema nähtud lennujaamade suitsuruumidest on kõige hullem nende väikeses naaberriigis Eestis ja see täiesti puuduliku ventilatsiooniga ruum asub Tallinna Lennart Meri Lennujaamas. Vana kirgliku suitsumehena ei oleks Lennart seda kuuldes vist kuigi õnnelik ning ütleks selle kindlasti ka välja. Tema legendaarset pressikonverentsi lennujaama peldikus mäletate?

Üle ookeani lennates süvenesin ekraani eesistuja seljatoes ning vaatasin kõigepealt üle „Tõlkes kaduma läinud“. Tundus kuidagi asjakohane vaadata filmi, mis on Jaapaniga seotud. Lisaks muule ka seetõttu, et septembris on mul endal võimalus kaunis ja paljukannatanud saareriigis maanduda.

Järgmisena vaatasin kategooriat „Komöödiad“. Ning leidsin sealt alt sellise toreda linateose nagu „Fargo“. Kes on näinud, see teab, kui kuradi kaugel „Fargo“ komöödiast on.

Lend oli ilus pilvitu ja seetõttu nägin lisaks filmidele Fääri saari, Islandit ja Gröönimaa lõunatippu Nunap Isua. Ning Kanadat. Kogu lennu jooksul oli nähatav maa lumega kaetud ning see kadus ära alles pool tundi enne Newarkis maandumist. 6400 km muide olid üsna valutud. Ja söök maitsev.

Ameerikasse sisenemine võtab aega. Kõigepealt täidad lennukis muidugi külastuskaardi ning siis ootad sabas ja kui ohvitseri juurde saad, siis annad kõikide sõrmede jäljed ning foto tehakse ka kiirelt ja kui oled külastuskaardile ausalt märkinud, et su kotis on veidi liha, siis tõmbab ohvitser sellele ringi ümber ja lööb passi templi. Ning muidugi kontrollib järgmiste lendude olemasolu.

Järgmine etapp on kottide läbivalgustamine. Seal võeti mind kõrvale ja väga ilus ning vormis (selles mõttes, et heas vormis ja samas ka vormiriietuses) neiu ütles tõsise näoga, et ta peab mu koti nüüd põhjalikult läbi vaatama. Lubasin. Isegi õhutasin teda seda tegema. Aga ta ei naeratanud. Õnneks on looduses asjad tasakaalus ning talle saabus appi teine neiu, kes naeratas kogu aeg, kui ma rääkisin. Kahjuks aga on looduses asjad tasakaalus ning tema ei olnud jällegi ilus. Põhimõtteliselt ei saanud USA-sse minuga koos sisenemise luba paar Stocist allesjäänud viinerit ning kolm lihakonservi. Ilus ütles, et kui mu lend edasi läheks samal päeval, siis ta annaks ühe inimese kaasa ning too saadaks mind kuni chek-innini ja koti äraandmiseni. Jätsin meelde. Jätke teie ka. Ja veel – Norra päritolu tuunikala pasteete ei võetud ära.

Otsisin hotellide kohta inffi ning sain Ramada Plazasse minekuks juhised – mine Air Traini peale ning sõida peatusesse P4. Sealt lähevad bussid hotellidesse. Ramada valisin hinna pärast, sest 70 taala tundus mõistetav. Muidugi koos maksudega, mida reklaamis ei mainitud, tuli hinnaks 78 ja pool taala ja hommikusöök ei ole hinna sees. Maksin. Ma olen ju laisk.

Ülisuur voodi. Mahutaks umbes viis-kuus matkajat. Ja siin toas oli ka varem matkajaid ööbinud, sest vannitoa lahtised põrandaplaadid olid kinni pandud halli teibiga.

Õhtul võtsin paar õlut all baaris, mille leti taga askeldas Dominikaani Vabariigist pärit mees. Ta küsis, et kustkohast ma olen ja ma vastasin. Seepeale ütles ta tunnustavalt: „Eesti – see on ju maailma kõige kaunim riik“. Olin meelitatud, võtsin ühe õlle veel ja vestlesin leti ääres ameeriklastest abielupaariga. Üsna lihtsa jutuga inimesed olid. Seetõttu vabandasin peagi ja käisin korra ära. Tagasi jõudes oli leti äärde üks mees juurde tekkinud. Kuulsin, kuidas baarman talle ütles: „Argentiina – see on ju maailma kõige kaunim riik“.

29. märts, teisipäev

Eile sai seoses ajavahega magama mindud kell 19:00 ja täna üle kolmveerand kuue magada ei suutnud. Sisustasin aega söömise, vanniskäigu, interneti ja pakkimisega ning lisaks aitasin ühel umbusklikul neegril autot käima saada. Õnnestunult. Ta ei teadnud, et manuaali saab ka käima lükata. Nüüd teab, sest „Tark Valge Mees Euroopast“ õpetas.

Läksin lennujaama, andsin koti ära, jalutasin terminalide vahel ning pildistasin eemalt paistvat Manhattanit. Lähemale ei tahtnud minna, sest nad kõik on ju kogu aeg seal. Pärast päikese käes istumist ja kohalike imetlemist, kes vaatamata kuuele soojakraadile särgi- ja vestiväel ringi lippasid, tegin chek-inni ja Continental Airlinesi kliendikaardi. Star Alliance liige, seega kuluvad need miilid mulle tulevikus ära.

Kuradi hea, et Eesti vutikoondis eelmisel nädalal Uruguaile 2:0 tegi, sest kaua sa ikka meestega lennujaama baaris Guinessi libistades räägid, et me võitsime umbes seitse aastat tagasi Venemaad ja eelmisel aastal Serbiat. Uruguai kõlab igas maailma (ka kõige pimedamas) nurgas hulka mõistetavamalt.

Lennukile minnes enam passi ei piilutud, kuid selles õhusõidukile vahetult eelnevas kitsas koridoris ootasid kahtlasema näoga mehhiklasi USA immigratsiooniametnikud. Osad said pehmelt öeldes riielda ja neile öeldi lahkudes „hüvasti“, mitte „nägemiseni“. Lennuk ise oli alla poole täis ning mul oli terve rida. Tasuta meelelahutust enam ei pakutud – kõrvaklapid maksid kuus taala ja programmi avamine teine kuuekas veel. Ma ei tahtnud. Jäin hoopis peale kerget einet magama.

Ärgates oli mu lauale tekkinud kolm paberit, mis ma parimaid oskusi kasutades ära täitsin. Kirjutasin taas ausalt, et toon endaga veidi sööki.

Piiril läks peale võlusõnu „Pico de Orizaba“ ja „alpinist“ päris kiiresti. See, et ma toitu toon, ei huvitanud mitte kedagi. Sobib.

Kotiloopijad olid Tiia laenatud kattekoti täitsa ära lõhkunud. Muidu kõik ok ja peale pakkimist sõitsin 15 taala eest hotelli, kus öö maksis 65 dollarit. Raha kulub alguses kuidagi masendavalt kiiresti. Mehhiko pealinna õhtust jäi kõigepealt silma, et politseinikud sõidavad kogu aeg ringi nii, et vilkurid on sisse lülitatud. Minu arust devalveerib see vilkurite tähtsust, sest sind ei panda enam tähele, kui tegelikult ka mingi jama on ning kiire kohalesõit võiks näiteks mõned elud päästa.

Õhtul võtsin kulunud baaris õlle ja vaatasin Mehhiko-Venezuela mängu. 1:1 jäi.

30. märts, kolmapäev

5:00 uni läinud. Eestis on ju kell juba mingi 13:00. Läksin kell kuus jalutama ning leidsin hilisemat aega silmas pidades üsna lähedalt nii panga, kui ka toidupoe. Gaasiga võib keeruliseks minna.

Varahommikuses Mehhiko pealinnas meeldisid mulle kõige rohkem prügiauto mehed, kes masina tagaosas prügi sisse kallavad. Ühe käega hoidsid nad sõitvast autost kinni ning teises oli kohvitops. Kohviga.
Eile päeval hakkas mu kõht muide vaikselt valutama. Ei teagi, millest. Selline kummaline valu. Aga pidin edasi toimetama ning seega läksin linna peale varustust täiendama.

Üsna kohe jäi mu teele demonstratsioon, kus nõuti rohelisemat maailmakäsitlust. Ajasin juttu kahe ajakirjandustudengiga, kes avaldasid mulle, et ega Mehhikos kõigest kirjutada ei saa. Eriti vähe saab valitsuse kohta halvasti öelda. Ei lubata, noh. Nemad ütlesid, et pangas ei saagi raha vahetada, kuid selleks on spetsiaalsed vahetuskohad olemas ning juhatasid mind lähimasse. Sain jälle lasta oma passist koopia teha ning olin 15 minutit hiljem varustatud paraja koguse peesodega. Arvutada on hea, sest peeso on ainult vähekene kunagisest eesti kroonist nõrgem. Nüüd sai kõige tähtsamaks gaas. Seda otsima asudes tutvusin ma kahe umbes 25-aastase mehhiklasega, kes olid demonstratsioonil käinud ning nüüd oli neil ülejäänud päev vaba. Külastasime mitmeid poode ning vahepeal tundus juba, et kõik suunavad meid edasi järgmisesse kohta lihtsalt seetõttu, et nad ei taha rumalad näida. Pärast kahte tundi leidsime vajalikud balloonid ja läksime kolmekesi ühte kõrtsi selle puhul õlut võtma.

Kõrtsi nimi oli „La Opera“ ning mehhiklase kohta väga hästi inglise keelt rääkiv baarman näitas uhkusega laes olevat kuuliauku, mille oli kunagi tulistanud ei keegi muu, kui kuulus kohalik revolutsionäär Francisco Villa ise. Miks? Meditsiiniline diagnoos oli vist eufooria.

Õllele lisaks tegime ühe ringi tequilat, sest kuidas ma pärast ütlen, et käisin Mehhikos, kuid sinisest agaavist tehtud hää märjuke jäi proovimata. Oli tõesti hää. Aeg aga tiksus edasi ning varsti tuli amigodele nägemist öelda ning hotelli asjade järele minna. Siis võtsin tänavalt takso (sest kui tellida hotelli ette, siis on hind vähemalt poole kallim) ja sõitsin bussijaama nimega El Tapo. Seal polnud raske leida bussi, mis läheks Orizaba lähedal asuvasse suurde linna nimega Puebla. Bussifirmaks oli AU ja pilet kahetunnise sõidu eest maksis 106 peesot. Puebla bussijaamast ostsin ilusa ja inglise keelt rääkiva neiu käest uue pileti järgmisesse sihtpunkti, milleks on 2500 meetri kõrgusel asuv indiaanlaste linnake nimega Tlachichuca. Üks vanake küsis Ilusa käest, et kuhu ma lähen ning kui kuulis, et Orizabale, siis andis kaasa oma õnnistuse. Tänan. Ka sõit Tlachichucasse kestab kaks tundi, kuid maksab vaid 47 peesot. Bussid liiguvad kogu Mehhikos väga hästi ja peale ühe erandi sain ma pileti ostmise hetkest bussi peale poole tunni jooksul. Tavaliselt on ka konditsioneer olemas. Soovitan. Lisaks tulevad igas asulas peale söögi-joogi pakkujad, kes erinevalt näiteks Egiptuse ametivendadest ei ole üldse pealetükkivad. Seetõttu ostsin kogu reisi vältel oluliselt rohkem, kui hädavajalik.

Tlachichucasse jõudsin pimedas. Tee pealt jäid kõige rohkem meelde ootavad inimesed. Neid oli igal pool ja palju. Ning muidugi Põrnikad. Volkswagen lõpetas vana kerega Põrnikate tootmise Mehhikos alles kuus aastat tagasi ja seega on neid seal tõesti tohutult.

Bussijaamas tuli üks väike poiss ligi ja küsis midagi hispaania keeles. Ütlesin talle „Hotel“. Ta noogutas innukalt ning juba me läksimegi koos mingis suunas minema. Paarisaja meetri pärast tundsin ära ühe värava, mida olin infot hankides piltidel näinud – koht nimega Servimont. Seda peab mägironija Gerardo Reyes, kes kellahelina peale ise värava avas. Inglise keel suus ja puha. Ütles, et öö tema juures maksab 200 peesot ning kuna see sobis, siis libises kümme peesot minu peost väikese teejuhi peokesesse.

Gerardo küsis, et kustkohast ma olen ja vastasin, et Euroopast väikesest Eesti riigist. Ta ütles, et teab seda riiki küll ja kuu aega tagasi olid siin kuus minu kaasmaalast. Ma teadsin, et samal ajal olid esimeste eestlastena Orizaba tipus käinud Plumer ja Sarmet oma kaaslastega ning kui ma külalisteraamatut sirvisin, siis selguski, et siin ööbisidki just nimelt nemad. Tähistasid ka Vabariigi Aastapäeva koosseisus Raivo Plumer, Maiu Plumer, Margus Proos, Jana Proos, Tõivo Sarmet ja Jaan Reimand. Gerardo ütles, et talle jäi tänu neile eestlastest äärmiselt sümpaatne mulje.

Servimonti magamiskohad on põhimõtteliselt muuseumis. Seal on mingid kunagi töötanud masinad ja ahjud ning alumise korruse seintel ka ajahamba poolt puretud alpinismivarustust ja fotod Orizabast ja teistest kuulsatest tippudest. Olin ainuke külaline ja sättisin ennast sisse. Peremees küsis mu plaanide kohta ja ütles, et saab mind oma autoga ülespoole ära viia. Kas 4250 meetri peale Grande Hüt`i või 3300 peale ühe indiaanlaste küla juurde. Ning siis pärast tippu hüti juurde järgi tulla. Kuna tulen merepinnalt, siis valisin selle, et lähen 3300 pealt ise aklimati huvides hütini. Ja raha kokkuhoiu mõttes leppisime kokku, et ta võtab mind sealtsamast ka peale. Arvestasin, et olen üleval kolm ööd ja tellisin Gerardo endale järele pühapäevaks kella neljaks õhtul. Sõit maksab kokku 700 peesot.

Õhtul käisin linnas sööke ostmas ja jõin keskväljaku pingil ühe õlle. Indiaanlased on nagu inimesed ikka. Mehed on tähtsad, isegi kui nad midagi olulist ei tee. Naised on kas malbed või tegusad. Ja noored neiud on võõra läheduses ujedad. Tahaksid juttu teha, kuid ei julge. Mina ka ei julgenud ning nii jäid jutud ajamata ja läksin 23:00 magama. Enne nägin mööda kõrget aeda jooksmas mingit kummalist looma. Nagu kass, kuid ülisuure sabaga. Kiirelt tuli ja kiirelt kadus. Läksin sisse ja panin ukse korralikult kinni.

31. märts, neljapäev

Uni oli taas hüplik ja seitsmest lihtsalt ei viitsinud enam pöörelda ning läksin alla pakkima. Korra liikusin ka linna, sest oli vaja osta veel teed ning suhkrut. Fotokas oli õnneks kaasas, sest Orizaba näitas ennast mulle esimest korda ning samuti sain mõned pildid kohalikest.

10:15 pidime ülespoole startima ja seni mängisin Gerardo hoovis noore koeratüdrukuga.

Sõit on alguses mööda asfaltit, kuid pöördub peagi tolmusemale pinnale. Ühel hetkel enam autosid vastu ei tulnud ning me jagasime teed ainult karjuste ja karjatatavatega. Metsapiir on harjumatult kõrgel – suured männid kasvavad veel isegi 4000 meetri peal väga ilusasti.

Kui indiaanlaste küla juurde jõudsime, siis näitas minu altimeeter kõrguseks 3300 meetrit ja Gerardo ütles, et tegelikult on 3100 ja natuke peale. Usaldasin teda ja panin oma altika selle järgi paika. Edasi minnes pean hoidma kõige käidavamale/sõidetavamale teele, ütles Gerardo ja lahkus.

Alguses on lihtne, kuid vahepeal lähevad paremale (mäe suunas) teed, mis viivad kas talude juurde või karjamaa veepaagini. Järgisin peamist teed ning tegelikult oli ainult üks hargnemise koht, kus ma ei olnud päris kindel, et kumb õige on. Peale kolmetunnist rühkimist aga läks asi kahtlaseks, sest ma ei liikunud eriti ülespoole. Lisaks oli tee serval üksik silt „Orizaba 1,5 h“, mis näitas sinna, kust ma just tulin. Samas oli see silt naelaga ning ei saanud kindel olla, et see varem teises teeservas puu küljes ei olnud. Siis oleks suund ikkagi õige.

Lõpuks sain ma mitte eriti rõõmsalt aru, et olen siiski valel teel ning otsustasin oma suunataju ning kompassi usaldada ja tõusta edasi otse läbi metsa tee ülemise osa suunas. Lõppude lõpuks olid mul ka telk ja kõik muu kaasas ning seega midagi hullu karta ei olnud, kui ka loodetust kauem aega läheb.

Metsa all olid nagu minu abistamiseks palkide vedamise rajad ja vahepeal kostis kusagilt eemalt automürinat. Hoidsin suunda ning jõudsingi kahe tunni pärast teele tagasi. Kõrgust näitas 3900 meetrit ning seega peaks hütini olema veel 350 meetrit tõusu. Vaatasin ka ringi, et vajadusel kuhugi telk püsti panna, kuid ühe pausi ajal piilusin järgmise nuka taha ja nägin eemal hütti umbes pooleteise tunni sammumise kaugusel. Tundus sadakond meetrit kõrgemal ja seega ei saanud olla Grande Hüt, sest asub tollest 200 meetrit madalamal.

Jõudsin hütini pool seitse õhtul ja minu rõõmuks selgus, et see on ikkagi Grande ning seega näitab minu altimeeter õigesti ja tegi seda juba ka indiaanlaste küla juures.

Hütis polnud kedagi. Sobis hästi. Priimus kiirelt üles ning vesi potti. Valasin valminud tee termosesse ning lisasin alt ostetud suhkrut ka. Jooma hakkates oli kuidagi soolane. Neil seal on sool selline, nagu suhkur. Välimuselt. Maitseb aga nagu sool. Igatahes oli mul nüüd liiter vett vähem ja pool kilo soola rohkem, kui vajaksin.

Tõusin rada mööda umbes 50 meetrit kõrgemale ja võtsin jõest hästi sogast ja tuhast vett ning panin akna peale settima. Paar tundi hiljem oli põhjas paks mitmesentimeetrine settekiht ja peale keetmist maitses vesi nagu päris. Et olek oli väsinud, siis keerasin ennast magama. Muidu oli kõik hästi ning tunne hea.

1. aprill, reede

Tõusin 6:15, kui hakkas valgemaks minema. Ringi kolades leidsin naabruses seisvast väiksemast hütist umbes 300 ml puhast vett. Abiks. Siis pakkisin koti 4500 peale minekuks. Plaan oli täna osa kama ülespoole viia ning tagasi hütti ööbima laskuda. Homme siis 4500 peale ööbima.

80 meetrit hütist kõrgemal on jõgi hetkeks rajale hästi lähedal, kuid hommikuti see ei tööta. Viisin pudelid sinna valmis ja tõusin pooleteise tunniga 4500 peale, kus oli üks telgiplats raja kõrval. Peaaegu hea, sest muidu sile ja sire, kuid asus nõlva lähedal ning oli näha, et sealt veereb aeg-ajalt kive alla. Jätsin kama sinna maha ja läksin peale tunnikest istumist 25 minutiga alla tagasi. Hütis jäin kiirelt magama.

Ärgates oli jõgi tööle hakanud ja ma lasin pudelid sogast märjukest täis ning panin homseni settima. Siis läksin välja ja nägin ühte autot lähenemas. Need olid prantslane Jean-Claude ja tema kohalik giid Carlos. Mõlemad rääkisid inglise keelt ja JC käest sain mõnede tuleviku tippude kohta infot. Ta on näiteks käinud Aafrika kõrguselt kolmandal tipul Margerite`l (5110 m, kuulub Ugandale ja Kongo DV-le) ja leidsime ka, et me mõlemad oleme tõusnud Iraani kõrgeima mäe (Mt. Damavand, 5671 m) tippu. Kas ma juba ütlesin, et ta on 69 aastat vana? Ja käib enamasti mägedel, mis ei ole ülerahvastatud. Blangul ei ole ta (olles ise prantslane) näiteks käinud. Muu hulgas ütlesid nad, et neil on vett kindlasti üle ja lubasid julgelt oma veekanistrit kummutada. Tänud.

Õhtu poole vuras hüti juurde üks kollane „Wrangler“ ja meile lisandus kaks meest – üks itaalias sündinud mehhiklane ja teine Mehhikos sündinud eeee…. mehhiklane. Ja teise „Wrangleriga“ tulid mees ja naine Saksamaalt koos ühe Tšehhi noormehega. Ning lõpuks veel üks auto, et rahvusvahelisele seltskonnale lisanduks ka üks argentiinlane. Koeraga. Autodest tuli igasugust kraami välja ning kõige vahvam neist oli kahe peale kaasa võetud 4-liitrine kätepuhastusgeeli kanister. Muigasin. Iga kord, kui seda laua peal märkasin.

Magama sätiti 18:30. ajal ning argentiinlane hakkaski varsti norskama. Mul läks uinumisega aega kuni 21-ni.

Muide – kõik täna siia saabunud lähevad kohe öösel tippu tegema.

Ja veel – ma ei teinud ühtegi nalja, kuigi oli 1. aprill.

2. aprill, laupäev

Südaööl hakkaski üsna lärmakas askeldamine. Uinusin taas 1:30, kui kõik läinud olid.

Ärkasin 5:00 ja valmistasin makakaid viineritega. Kella seitsmest tegin mäest pilti ja zuumimisel leidsin, et kaks esimest ronijat on poole tunni pärast tipus. Seega umbes kuue ja poole tunniga. Hea teada.
Mina pakkisin ennast kokku (mõned asjad jäid hütti maha ka) ja tõusin tunnikesega 4500 peale. Seal panin telgi korra püsti ja tukkusin veidi. Äratus oli väga eriline, sest kuulsin telgist mööduvaid samme ja välja vaadates sammus ülespoole üleni valges neiu, valge lill käes. Nagu ilmutis. Mõne minuti pärast järgnes talle üks mees ja siis 5-6 üleni roosas riietuses noort naist. Ajasin ühega juttu ja ta küsis, et kui palju aega tipuni kulud. Vastasin, et 6-8 tundi ja et vaja on kirkat ja kasse ning tuulekindlamaid riideid. Ta vaatas mind üllatunult ja läks edasi. Väike mure tekkis, sest tavaliselt saavad just sellised ullikesed mägedes surma või vähemalt mahlakaid kehavigastusi.

Rahvast liikus ka teise nõlva peal ning kanjoni põhjas. Nendele viimastele hüüdsin, et nad sealt kiiresti jalga laseksid, sest ülespoole ronivad roosa-valged tibid võivad neile korraliku varingu kaela ajada. Tahtmatult.

Esimesena tulid tipust tagasi Jean-Claude ja Carlos. Nemad olid ka esimestena üleval. Ütlesid, et saksa mehel läks sitaks, teised arvatavasti teevad kõik tipu ära. Küsisin, et kas üleval on veel telkimiseks kohti ja Carlos vastas, et umbes 100 meetrit kõrgemal on head kivimüüridega piiratud telgiplatsid. Pakkisin ennast kokku ja liikusin ülespoole. Kõik tiputegijad tulid ilusti alla tagasi ning sain kasulikku infi. Kõigilt, välja arvatud koeralt, kes samuti tipus käis. Viimasena tulid sakslased ja tšehh. Saks oli oma hüppeliigesele viga teinud ning lisaks olid nad mitu korda kergelt ära eksinud.

Telgiplatsid olid 4580 meetri kõrgusel. Valisin parima ja nõustusin kahe mehhiko naise ja ühe kohaliku mehega pilti tegema. Olen selline pehmeke.

Et öösel õige raja otsimisele vähem aega kulutada ja kergelt tuikama hakanud peast veri muudesse lihastesse laiali viia, siis tegin õhtupoolikul tõusu 4800 peale, et rajaga tutvuda. Eks seal on jah päris mitu võimalust. Igalt poolt aga ei saa ilma julgestuseta üles.

Õhtul oli veidi nukker. Oleks tahtnud kellegagi eesti keeles juttu ajada.

3. aprill, pühapäev

Kui ma 00:30 ärkasin, siis oli maa valge. Õnneks oli see selline märg lumi ning mitte eriti paks. Seega rada oli endiselt nähtav ning lisaks läks minu kerge eine ajal mööda kaks ronijat, kelle jäljed rajale ilusasti näha jäid. Järgnesin neile umbes veerand tunni pärast kell 1:15. Kotis lisaks riietele, apteegile ja termokilele veel 1,5 liitrit vett ja paar energiageeli. Lamp muidugi peas.

Tõus 4800 peale läks libedalt, sest eile sai ju eeltööd tehtud. Minu ees minejate jäljed läksid otse edasi, kuid tegelikult on palju parem vasakule pöörata. Nii ma tegingi ja liikusin pimedas edasi. Konkreetset rada enam ei olnud, kuid mind aitas veidi kompass, sest olin eile õhtul laugema suuna fikseerinud ja sinna nüüd liikusingi.

Kassid panin alla ja paaris kohas oli vaja kirkaga mõned astmed sisse raiuda, et mitte allapoole liuelda. Leidsin nõlvalt üksiku kassi (mitte looma), millel ei olnud inimest küljes. Ei hakanud ülespoole kaasa vedama. Kui tagasiteel alles on ja ma samast kohast laskun, siis võtan kaasa.

Peale kõige raskema koha läbimist jõudsin pärast lühidalt pehmes rusus rassimist liustiku algusesse. Kõrgus oli veidi üle 5000 meetri, tõusunurk selline 30-45 kraadi ja üsna tihti tuleb traaverseid teha. Muidugi kui just rämedalt toorest jõudu ei ole. Nagu sellel tüübil, kes enne koos kaaslasega valesti läks ja nüüd kaotatud tunni kolme tunniga tasa tegi ja minust vahetult enne päikesetõusu mööda rühkis.

Suuna võtsin ühele parempoolsele kõrgemale nukile. Üsna väsitav oli, kuid vaated loomulikult kompenseerisid. Pärast päikesetõusu heitis Orizaba lääne poole ülisuure kolmnurkse varju ja läks veidi soojemaks.
Üllatusena oli see nukk, millele ma ennist suuna võtsin, kohe kraatri kõige kõrgem serv. Nii ma siis seisingi kell 7:35 Mehhiko kõrgeimas punktis 5655 meetri kõrgusel. Kraater oli üsna muljetavaldavalt sügav, sest servad ei olnud väga sisse kukkunud. Tegin pilte ning vahetasin paar sõna mehhiklasega, kes varsti peale mind üles jõudis. Tipust paistab päris mitu üle 5000-meetrist vulkaani ja hea ilmaga ka Mehhiko Laht. Täna ei paistnud, sest ilm oli selline udune.
Jäin tippu umbes pooleks tunniks ning laskusin siis allapoole. Tunne oli väsinud ning kassidega käimine sellise nurgaga liustikul tüütu. Ergemaks hetkeks oli üks paus, mille ajal ma nägin, kuidas üks teine üle 5000-meetrine vulkaan nimega Popocatépetl korraliku tuhapilve vastu taevast virutas. Istusin tükk aega 5200 meetri peal ja nautisin, sest Baltimaades sellist pilti igal aastatuhandel ei näe.

Liustiku alguses askeldas umbes 15 ronijat. Tundusid esimest korda lumel, kui juhendajad välja arvata.

Mehhiklane jõudis järele ning ma küsisin, et äkki teab ta kõige paremat kohta laskumiseks. Ei teadnud, kuid tal oli ka savi, sest tema julgestusvöö küljes rippusid mõned jääpuurid ja lindid. Läksime erinevaid teid pidi ja taas tuli mul paaris kohas mõned astmed raiuda. Üksiku kassiga enam ei kohtunud.

Telgis magasin 45 minutit ja pakkisin seejärel asjad kokku ning laskusin hütini, möödudes teel kahest mehhiklasest. Hütis oli palju varustust ja kaks meest. Üks neist oli Guilermo ja ta rääkis väga heas inglise keeles, et nad on giidid ja siin koos selle grupiga, keda ma liustiku alguses toimetamas nägin. Pakkus õlut ning arvas, et ma saan nende mehhiklastega koos alla, kellest mööda tulin. Lisaks temale oli hütis noor mees Umberto. Guilermo rääkis, et oli Umberto mõned aastad tagasi tänavalt üles korjanud ja nüüd on poiss tema juures tööl ning õpib mägigiidiks. Edulugu igal juhul. Guilermo jutust jäi kõige rohkem meelde see, et tema arust on enamus mehhiklasi „social chatolics“. See tähendab, et nad on tublid katoliiklased ainult pidude ja pühade ajal. Noh, nagu enamus eestlasigi muutub jõulude, matuste ja pulmade ajal tublideks luterlasteks.

Saingi mehhiklastega kaubale ning sõitsime kella kahe paiku allapoole. Tõeline offroad teedel, mida mööda ma üles ei tulnud. Ei tea mille järgi nad õiged teeotsad valisid, kuid ühel hetkel olid kohad minu jaoks jälle tuttavad ning 15:15 ronisin indiaanlaste küla juures autost välja. Istusin varjus ning vestlesin veidi vana indiaanlasega, kes naerdes paljastas täies hiilguses oma mõlemad hambad.

Gerardo tuli veidi peale nelja ja oli rõõmus. Küsis küsimusi tõusu kohta ning ütles, et ma käisin üleval väga hea tempoga. Otsustasin veel ühe öö tema juures olla ning sisustasin allesjäänud osa päevast ennast pestes, sõnumeid saates ning pakkides. Gerardo naine tegi mulle kerge eine, kuid ei näidanud ennast. Salapärane.

Jalutasin linnas ka, jõin ühe õlle ning tabasin ennast mõttelt, et pikkuse poolest võiksin ma vabalt olla korvpallis Mehhiko rahvuskoondise ääremängija.

4. aprill, esmaspäev

Öösel oli äike ja hommik seega väga värske. Erilise värskuse andis üks Gerardo töömeestest, kes hakkas kell 7:30 plekki taguma. Tõusin pahuralt, pakkisin, tegin peremehega pildi ja läksin linna Pueblasse minevaid busse jahtima. 12:00 läheb järgmine. Sinna oli veel aega ja ma lonkisin mööda Gerardo hoovi, kuni ta minu kella järgi 10:50 ütles, et bussini on 10 minutit. Nimelt oli mu kell keeramata jäänud. Jätsin jumalaga ja lippasin bussijaama, kus tuli kõht sisse tõmmata, et pumppüssiga turvamehest mööda saada. Pilet maksis 47 peesot. Bussis sain aru, et hommikul hakati haamriga vastu plekki taguma tegelikult alles kell 8:30. Vabandan

Pueblas ostsin 848 raha eest pileti piirilinna Tapachulasse. Bussifirmaks üks suurematest – ADO. Aega oli veel 30 minutit, kuid läksin igaks juhuks turvakontrollist läbi busside juurde. Viis minutit enne väljumist küsisin üle ja mulle öeldi, et oota veel. Siis tulid üks hispaanlasest kutt ja neiu ning tõlkisid mulle bussijuhtide ja ametnike juttu. Sain teada, et see buss tuleb Mexico Cityst ja jõuab umbes 15 minuti pärast, kuid olgu ma valvel, sest peatus tuleb kiire. Tänasin ja olin valvel. Üks pakikandja ütles, et annab mulle märku, kui õige buss tuleb. Tore.

Aga ta ei öelnud midagi ja kui bussijuhtidelt küsisin, siis keegi neist ei sõitnud Tapachulasse. Tund peale õiget aega küsisin adminnilt, et mis värk on? Ta ütles, et see buss on läinud ja ma saan osta poole hinnaga pileti järgmisele bussile. Tundus väga ebaõiglane, sest me ei teinud mitte midagi valesti. Läksin firma otsustajate otsingutele. Kassades ei saanud keegi inglise keelest aru. Lõpuks kutsuti Oswaldo, kes mu mure ära kuulas ning siis kuhugi tagaruumidesse kadus. Naastes oli tal kaasas sõnum, et poole hinnaga pilet on parim, mida ta teha saab. Küsisin, et mida mina valesti tegin, et rohkem maksma pean? Ta kadus uuesti ja tuli tagasi uue infoga, et busside väljumise kohas ootab mind keegi supervisor Maria-Elena ning kui tema uurimine näitab, et mina ei ole süüdi, siis tulgu ma tagasi. Vinnasin oma kaks kotti uuesti selga ja läksin tagasi busside väljumise kohta.

Seal oligi Maria-Elena, selline meeldiv 45-aastane provva. Ta palus hetke oodata tõlgi saabumist ning see tasus ennast ära. Sest tõlgiks oli imekaunis umbes 27-aastane neiu. Rääkisin seekord rõõmuga oma loo ning lisasin, et vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole ma kuigi rikas mees. Siis toodi kohale ka pakikandja, kes näitas ilmeka kehakeelega, kuidas me vestelnud olime ning kasutas esimesena mehhiklastest minust rääkides sõna gringo. Nii armas. Et saaksin ilma tähelepanu äratamata tõlki vaadata, siis palusin tal kogu jutu mulle inglise keelde ümber panna. Nende vestluste tulemus oli kahetine – halb oli see, et tõlk lahkus võluvalt naeratades. Hea aga see, et Maria-Elena palus viis minutit oodata, kuni ta toob mulle uue pileti ja et kõik on ok.

Nii ma seal siis varsti seisin – pilet näpus ning ootasin tunnikese pärast (ehk 18:40) väljuvat bussi. Kui pakipoiss mööda läks, siis tegi ta mingil põhjusel pahast nägu ja mina üritasin näida võimalikult ameeriklasena. Ja ei julgenud isegi kusele minna, sest kartsin maha jääda. Seda ei oleks siiski juhtunud, sest teine pakipoiss tuli viis minutit enne bussi peatusesse jõudmist ütlema, et ma valmis oleksin ja 10 minutit enne väljumist, kui suur kott juba bussi pagasiruumis oli, tuli veelkord Maria-Elena ja saatis mu isiklikult bussi ukseni. See hoolitsemine hakkas mulle juba väga meeldima.

Bussis sattusin lähestikku ühe noore ema ja tema umbes neljase tütrega. Vaatasin filme ja naersime suhteliselt sarnaste kohtade peal. Vestlusest siiski midagi välja ei tulnud, sest tema oskas ainult ühte ja mina ainult nelja keelt. Tütar aga küsis emalt vist mingeid piinlike küsimusi minu kohta, sest tema kena ema naeris kelmikalt ning vaatas minu poole sellise küsiva näoga, et äkki ma ikkagi saan hispaania keelest aru ja siis on ju minu ees piinlik. Ma ei saanud tegelikult aru.

Ühe öise peatuse ajal oli väljas 32 kraadi ja õhk üsna niiske. Vestlesin ühe Hondurase noormehega, kes hoiatas guatemalalaste eest. Pidid tihti pahad olema. Peatus venis tunniseks, sest bussil vahetati kummi. Kusjuures vahetajaks oli selline mees, kelle kõik ülekilod olid kõhul. Jalad, õlad ja selg olid väga kõhnad, kuid kõht suurem, kui Peeter Ristsool.

Magamine tuli mul vahepeal välja ja siis jälle ei tulnud. Buss ju ikkagi.

5. aprill, teisipäev

Jõudsin Tapachulasse lõpuks kell 10:30, mis tegi sõiduajaks 16 tundi. Julm.

Pileti Guatemala suvalisse mägede lähedal asuvasse linna Cuahapaquasse maksis 280 peesot. Seda sai osta bussijaamast üle tee asuva „Lux“ hotelli kõrvalt „Agencia Exutur“-ist. Väljumine 11:15, seega ei pea taas eriti ootama.
Bussijaamas ajasin juttu austraallanna Kellyga, kes kah üksinda ringi seikleb. Ja Nicaraguast pärit mehega, kes kiitis Guatemala ilu. Buss saabus varsti ja kolisin teisele korrusele. Enne ostsin kaks natšot – ühe tavalise ja ühe terava. Tegelikult oli ka tavaline üsna terav, kuid väga hea ikkagi.

Piiril pidime kõik väljuma ja järjekorras oodates nägin silti, et Mehhikost väljudes tuleb tasuda mingit maksu 262 peesot. Kurat. Nad vist teadsid, et mul on veel peesosid taskus. Maksmise ajal selgus, et piirivalvuril ei ole mulle täpselt tagasi anda ja nii pidin talle andma ainult 252 peesot.

Terve piiriala on täis kerjuseid ja rahavahetajaid. Viimastest ühe teeneid läheb teil vaja, sest Guatemalasse sisenemisel on vaja maksta 10 kohalikku ehk quetzalest. Kui raha on, siis sujub piiril kõik ladusalt.
Sõitsime umbes tunnikese edasi ja jõudsimegi linna, kuhu mul pilet oli ostetud. Läksin maha ja hakkasin otsima kedagi, kes inglise keelt räägiks. Teadsin, et pean sõitma kõigepealt ühte suuremasse linna mägedes, millel nimeks San Marcos.

See ei olnudki nii lihtne, sest keegi ei rääkinud keelt ja ma keskendusin pigem kohalike liiklusvahendite jälgimisele.
Suur osa inimesi sõidab ringi väikeste kastikatega, millel on kinni hoidmiseks raamid peal. Kasti mahub julgelt 15 inimest. Kes aga tahab linnas sees taksot kasutada, siis need on sellised kolmerattalised motikad, mille peale mahub lisaks juhile veel üks keskmine ameeriklane, kaks keskmist eurooplast või neli keskmist guatemalalast.

Lähiliinide bussid on peamiselt sellised 8+1 väikebussid, mis võtavad peale kuni paarkümmend kohalikku. Umbes neli neist ripuvad alati avatud ukse vahelt välja. Ning linnadevahelisi liine katavad Ford „Bluebirdid“. Jah, need samad, mis ehitati USA koolilaste vedamiseks. Ja võeti vist kaheksakümnendatel kasutusest maha, sest need olid amortiseerunud ja väheturvalised. Ning siis müüdi või kingiti Guatemalale. Nii ameeriklaste moodi.

Bussivaatluse katkestas umbes 65-aastane mees, kes pöördus minu poole üllatavalt heas inglise keeles ja küsis, et mis mure mul on? Seletasin ja ta ütles, et saab mind oma kastikaga bussijaama visata. Vinnasin ennast koos kuue kohaliku mehe ja ühe kohaliku naisega kasti ja juht vajutas jala vastu põrandat.

Päris mõnus oli. Tuul jahutas ja kõik kastikaaslased naeratasid. Sõitsime ligi viis minutit ja jõudsime bussijaama, kus minu abiline sai kiirelt teada, et viimane buss sõitis juba San Marcose poole ära. Aga kedagi peale minu see ei heidutanud, sest bussid liiguvad linnades väga aeglaselt ja üritavad võimalikult palju kliente peale rabada. Seega kutsuti mind kasti tagasi ning kihutasime linna mööda ja juhitoolil olev härra lasi instinktidel rooli õiges suunas keerata.

See töötas, sest ühel tänavanurgal saime San Marcose bussi kätte ja minu abimees aitas koti tagumise ukse kaudu sisse panna. Siis lükkas ta tagasi minu pakutud tänukupüürid ning ütles, et tema nimi on Pedro. Mina ütlesin, et olen André. Tänud ja hüvasti.

Sõidu eest San Marcosesse küsiti 25 getzalest. Tundus kuidagi soodne (2,4 eurot). Ja oligi, sest siis ma ei teadnud, et kui palju enterteinmentit mind täna veel ootamas on.

Kõigepealt astus bussi eesosas oma akustilise kavaga üles noor kitarrist, kes oli oma eluajal välimuse parandamisele rohkem aega kulutanud, kui instrumendi harjutamisele. Aga eksis lauldes vähem, kui Jaagup Kreem ning kokkuvõttes eriti ei häirinudki, et ta järjekindlalt C-duuri asemel G-d tõmbas. Kui ta mütsiga bussis tiiru tegi, siis poetasin sinna sisse kolm sigaretti. Sest kohalik rahatäht oli poetamiseks liiga suur.

Niipea, kui bussi lava vabanes, täitis selle kutt kommikotiga. Rääkis pikalt midagi hispaania keeles ning poetas siis iga sõitja sülle mõned kommid. Mõni minut hiljem korjas ta kommid jälle kokku ning kes komme tagasi ei tahtnud anda, see andis veidi raha. Geniaalne.

Kolmas esineja oli meditsiinitudeng, kelle jutust ma kõige rohkem aru sain, sest seda toetasid ka mõned ladinakeelsed väljendid. Põhimõtteliselt müüs ta mingeid salve ja näitas jutu ilmestamiseks värvilisi graafikuid. Üks salv sisaldas kanepit ning seltskond elavnes silmnähtavalt, kuid paraku saadi mõni hetk hiljem tudengi jutust teada, et teiste koostisainete mõju on kanepi omast oluliselt tugevam.  Huvi vaibus.

Veidi ka bussi töökorraldusest. Lisaks juhile on seal veel kontrolör, kes siis aeg-ajalt rahvast tihedalt täis bussis tiiru teeb ning eksimatu täpsusega kõigilt veel ilma piletita inimestelt raha vastu võtab. Lisaks turnib ta nii peatustes kui ka sõidu ajal kompsudega ja kottidega mööda bussi tagumisi redeleid ja ajab lühikestes peatustes teeäärsetega äri. Noh, näiteks toob katuselt õigel ajal alla kimpu seotud oksakubud ning hetk hiljem saab teepervel seisvalt vanamehelt nende eest paar krabisevat ning jõuab veel tagasi bussile joosta, mis olenemata äritehinguist vaikselt edasi sõidab.

Enterteinment kolis vahepeal minu kõrvalistmele. Seal oli selline umbes kuuekümne viiene mees, kes igalt meie bussi sõidu ajal külastanud joogimüüjalt midagi vedelat ostis. Nüüd olid neerud oma tänuväärse töö ära teinud ning vana sättis ennast kergelt seljaga minu poole ning siristas umbes 300 ml ilusasse kollasesse kilekotti. Palvetasin, et ta täpne oleks, sest minu suur seljakott oli tema pingi taga külili maas ja me sõitsime pidevalt ülesmäge. Kui põis tühjaks sai, siis sidus ta kilekotile sõlme peale ning poetas selle aknast välja. Nii tehti Guatemalas kõigega, mida vaja ei läinud.

Vahepeal tulid peale ilusates koolivormides lapsed ning üks väike poiss jäi minu õla najal rahulikult magama. Õiges peatuses läks ta välja ning mul ei jäänud sellest ootamatult armsast kohtumisest ühtegi käegakatsutavat mälestust peale ilusa suure ning märja ilalaigu pluusi varrukal.

Naised muide olid palju ilusamad, kui Mehhikos. Ning mehed vähemalt sama hoolitsetud, kui Mehhikos. Enamikel olid juuksed želeega soengusse sätitud, kuid mõned olid läinud ka lihtsama vastupanu teed ning kandsid nokamütsi. Ning kui juukseid ei olnud enam piisavalt, siis kattis seda peegelpinda korralik kaabu. Tavaliselt valge.
Naabrimees sättis ennast kuivetanud kehast hoolimata pool tundi hiljem uuesti kusele. Olgu siis.

Bussijuht signaalitas kõvasti ning seegi on üks viis suhtlemiseks. Jällegi oli minul raske aru saada, et millal tähendas signaal „Kao eest ära, värdjas!“ ning millal „Tsau, vana sõber, kuis` läheb?“  või hoopis „Ilus auto, mees!“

Sain veidi juttu ajada kahe noore kutiga, kes veidi kohalike oludega kurssi viisid. Nende nakataval eeskujul vaatasin järele ka teepervel kõndivatele tüdrukutele. Ühel sellisel hetkel, kui me kolmekesi koos bussi tagumisest aknast ilusa noore naise poole naeratasime, plärtsatas meie ja tema vahele asfaltile järjekordne kollane kilekott. Kolmas.

Ning siis tuli bussi kloun. Ilma naljata. Kostüümis ja värvitud ning küttis ootused kohe väga kõrgele. Paraku oli tema kava rajatud verbaalsele huumorile ning nii ta siis lõi sahistaja-pilliga rütmi ning laulis/luges oma naljad ette. Paar korda nägin rahvast muigamas ka. Kui ta pärast esinemist raharingil saadud kupüürid kokku luges, siis arvatavasti ei jäänud ta teenistusega rahule. Arvan nii, sest ta tuli kohe rollist välja ning läks järgmises peatuses hoolimatult autode vahelt üle tee ning tema näkku oli kirjutatud selle mehe valu, kes oma naisest oluliselt vähem teenib. Mõtisklesin parasjagu selle olukorra üle, kui mees naaberpingil ootamatult minu poole selja keeras. Neljas kord.

San Marcoses leidsin kiirelt uue bussi, mis veerand tunni pärast minu soovitud suunas edasi sõidab. Maksis ainult viis getzalest, kuid sõit oli taaskord elamus, sest pimedusest hoolimata võeti salongis suured tuled maha ja kogu buss täitus värvimuusika ja lihtsalt muusikaga. Kui Whitney hakkas oma kuulsaimas laulus a, i ja u-tähti venitama, siis jäi buss seisma. Põhjus oli lihtne – üks teine „Bluebird“ vajas kummiabi. Et masinad on vanad ja uued kummid loomulikult väga kallid, siis ollakse sellistes küsimustes väga solidaarsed ning aidatakse alati. Nii sõitsime meiegi seitse minutit hiljem edasi ühe velje ja kummi jagu kergematena.

Õigel teeristil anti märku ja ma astusin bussist välja pimedusse. Näha polnud suurt midagi peale väikese poekese teeristil ning sinna läksingi, et küsida võimalikku öömaja ja samuti raja alguse kohta.

Perenaine oli selline mustlase moodi. Ja küsis öömaja eest 25 kohalikku. Ma ei vaielnud isegi siis, kui oma ööbimispaika nägin – see oli väike ja niiske ilma mööblita ning kivipõrandaga tuba keldrikorrusel. Maksin talle arvatavasti enneolematut hinda (arusaadavuse mõttes on 25 getzalest 2 eurot ja 40 senti) ning panin madratsi maha. Perenaine käis mulle veel homseks 100 getzalese eest giidi pakkumas, kuid mulle tundus see ligi 10-eurone diil liiga kallina.
Avastasin levi olemasoleku ning panin kella äratama seitsmeks. Mul pole ju kiiret.

6. aprill, kolmapäev

Tõusingi seitsmest ja lahkusin ilma pererahvast äratamata 7:30.
Väljas avastasin kohe teisel pool teed sildi kirjaga „Bienvenidos al volcan Tajumulco. Altitud 4220 mnsm (?)“. Ja siis veel midagi, millest ma päris täpselt aru ei saanud, kuid polnud vajagi. Läksin.

Alguses on raja asemel tolmune autotee. Olin lugenud, et esimeses osas on teel hargnemisi ja siis tuleb hoida pigem paremale. Võin täpsustada, et tegelikult on oluline hoida valikuid tehes pigem teele, mis suundub järsemalt ülespoole. Loogiline, eks? Ja antud raja puhul see loogika ka töötas. Läksin majade vahelt läbi ning tõrjusin laisa pearaputusega raha küsivad lapsed.

Tolmust autoga sõidetavat teed jätkub umbes tunnikeseks. Siis saab juba meeldivamale ja kitsamale rajale, mille ainus puudus on kõikjal vedelev praht. Tegin väikese pausi, sest eemalt lähenes üks auto ja ma lootsin nende käest saada kinnitust õigel rajal olemise kohta. Viskasin oma 24-kilose koti maha (4 kilo sellest oli vesi) ja maandusin sinna kõrvale.

Autost väljus kolm inimest – noor mees ja selline 60-aastaste paarike. Noormees rääkis inglise keelt ning sain teada, et tema nimi on Thomas ning seejärel tutvustas ta mulle ka oma isa ja ema. Neil on plaan täna koos Tajumulco tippu minna. Neljandana pidi lisanduma teine perepoeg, kes hetkel kusagil oma tsiklit peitis.

Lonkisin nende sabas ülespoole ja jäin vaikselt maha, sest kott oli ju seljas ja kiiret ei olnud. Korra kohtusime kõrgemal veel, kui nad ilusal nõlval väikese banaanipausi tegid. Kogu ümbrus läkski aina ilusamaks ja ilusamaks. Ei ole just sage, et saad vulkaani tippu minna mööda rohelist mäenõlva suurte männipuude all päikese eest varju leides. Isegi hea meel oli, et seljakott tempot pidurdas – sain rohkem nautida.
Raja kõige laugemas osas jõudis Thomase vend järele, kiiver näpus. Tervitasime ja andsin talle aimu, et vanemad ja vend ei ole sugugi kaugel. Ta tuiskas mööda, kuid tuli siiski mõne aja pärast tagasi, sest oli kusagil allpool kinda kaotanud. Uuesti püüdis ta mind kinni 3800 meetri peal väikesel laugel sadulal, kus tuleb hoida kergelt paremale. Ja need kaks tippu, mis pärast pööret otse ees paistavad, ongi õige suund. Parempoolne on kõrgem tipp. Nõlval on näha ka metsapõlengu jälgi. Suur hulk surnud tüvesid, mis jonnakalt püsti püsivad.

Kõrgusele vaatamata jätkub rada ikka suurte mändide all ja lisaks paistavad igas suunas teised vulkaanid. Ikka kohe väga ilus. Nüüd juba hakkas tunduma, et tegemist on ühe kauneima tõusuga, mida teinud olen. Ja et sellele väitele kaalu juurde panna, siis lisan, et neid tõuse on olnud üle saja…

4000 meetri kõrgusel jõudsin laagriplatsile, kuhu täna jõuda plaanisingi. Väga ilus koht, kuid nagu Guatemalale omane – igasugust sodi täis. Lisaks muule on seal ühe tuleroaks saanud hüti jäänused. Plekk peamiselt. Ja kogu selle sodi vahel imeilusa vaatega peldik. Ilma seinte ja katuseta kolm potti mäenõlval suurte mändide all. Imeline.

Et tipp oli nii lähedal, päev alles noor ja ilm ilus, siis otsustasin tipu kohe täna ära teha. Võtsin väikese kotiga mõned suutäied, lonksud ja riided kaasa ning läksin.

Laagripaigast tõustes tuleb tipule läheneda paremalt poolt. Hullu midagi pole, kuigi veidi järsemaks läheb ning kohati on vaja turvalisuse huvides mõlemad sillad sisse lülitada. 4170 meetri kõrgusel on raja kõrval telkimisplatsid, kui kedagi huvitab. Seal tuli Thomase vend rõõmsa näoga vastu ja andis mõista, et tal sai aeg otsa ning pole võimalik enam perega tipus aega veeta.

Thomase isa leidsin kraatri servalt. Tundus, et lõpuks oli tõus talle mõjuma hakanud ning päris kõrgeimasse punkti ta enam ei läinud. Surusime kätt ja ma liikusin edasi vasakule, kus paistis kraatri kõrgeim serv.

Kraater ise on selline umbes 200 meetrit lai ja lameda põhjaga. Kohalikud noored olid selle põhjas olevale platsikesele ja kraatri sisekülgedele kividega igasuguseid sõnumeid kirjutanud. Armastusest ja oma päritolust arvatavasti kõige rohkem. Kohtusin ka Thomase emaga ja sain teada, et tema poeg teeb parasjagu kraatriservale tiiru peale.

Ning siis kõrgeim nukk. 4220 meetrit. Kõrgemale Guatemalas ja üldse Kesk-Ameerikas tõusta ei saa. Istusin maha ja võtsin mõned lonksud vett. Vaade oli endiselt väga ilus, kuigi osaliselt pilvedega kaetud. Märkasin ka telkimiskohti kõrgeimast punktist napi paarikümne meetri kaugusel.

Siia tippu jõudmisega täitus mul väike juubel – Guatemala on nimelt 50-s riik, mille tippu ma tõusnud olen. Hurraaaa! 155 ainult ongi veel jäänud.

Thomas jõudis minuni ja sain teada, et ta on viimastel aastatel illegaalina USA-s ja Mehhikos elanud ning täna kohtus oma vanematega pärast nelja aastat lahusolekut. Ning pakkus neile välja, et võiks koos Tajumulco otsa ronida. Vanemad olid nõus ja nüüd nad ongi siin. Edasi rääkis Thomas peamiselt sellest, et talle meeldib rännata ja inimesed ning arutles, et äkki tuleb koos minuga Mehhiko piirile ja üritab üle lipsata. Ma ei julgustanud teda.

Kui Thomas alla läks, siis jäin mina veel tunnikeseks üles. Sest nii neetult ilus vaade oli. Nägin kraatri teisel serval kolme tüüpi ronimas, kuid tippu nad ei tulnud.

Laskumisel laagrisse tuli vastu üks koer, kes mind nähes kiiresti ümber pöördus ja otse mööda nõlva alla jooksis. Mõtlesin, et äkki oli ta vahepeal laagriplatsil minu koti kallal käinud ning nüüd selle koti omaniku lõhna tundes pages suures surmahirmus, kuid all veendusin, et kott on terve ja kõik asjad alles.

Panin telgi püsti ja tegin õhtusöögi. Eriti palju alla ei lähe, väike kopp on matkatoidust ees nähtavasti. Selle pärast muretsemiseks erilist põhjust ei näinud, sest homme on vaja ainult alla minna. Vett jäi peale sööki alles veidi üle 100 ml. Saan hakkama.

Naaberkünka otsas oli ka askeldamist. Nägin telki ja kahte meest. Võtsin igaks juhuks teleskoopkepid ja noa telki.

7. aprill, neljapäev

Tõusin alles kell 9:00. Eile õhtul tegin enne uinumist arvestusi ja leidsin, et ega ma enam El Salvadori või Hondurase kõrgeimale tipule ei jõua. Piirangud seavad nii raha kui ka aeg. Seega tuleb ots vaikselt Mehhiko poole tagasi pöörata.

Naabrid olid lahkunud ja ma kasutasin aega, et päikest võtta ja pilte teha. 11:30 hakkasin laskuma ning 12:40 olin juba tolmuse tee alguses. Külakesest majade vahelt läbi minnes tuli ühe nurga tagant välja palja ülakehaga noor indiaani naine, pesukauss kaenla all. Ta noogutas mulle ja mina talle. Siis läks ta avatud uksest sisse ja mina läksin avatud uksest mööda. Suurele teele jõudsin 13:20. Seega kulus suure kotiga laskumisele veidi alla kahe tunni.

Kui bussi ootasin, siis tuli ligi üks suvaline mees ja üritas hispaania keeles seletada, et ta on Guatemala Mäeteenistuse töötaja ja et Tajumulco tippu tõusmine maksab 10 getzalest. Leidsin ennast taas olukorrast, kus ma ei saanud mitte midagi aru. See tekib mul alati, kui keegi võõras keeles raha küsib. Ega ta väga pikalt ei üritanud ka ning tema näoilmest sain kinnitust, et ta lihtsalt proovis oma õnne. Ju siis vahel õnnestub.

Buss oli väga täis. Tore oli jälle „Bluebirdi“ peal olla ja tunda taldadega rahutukstegevat vibratsiooni. Ühte naist viis ta mees ilmselt (või pigem loodetavasti) arsti juurde, sest naine hõljus kogu tee nagu kahe maailma vahel. Selle hetkeni, mil ma maha läksin, oli ta veel meie poolel. Kontrolör küsis viis dollarit. Andsin viis getzalest ja ta jäi samuti rahule. Nii armas.

San Marcoses tulid minuga rääkima kolm noort tüdrukut ja üks vanem mees. Kuna nad ei osanud ei eesti, vene, soome ega inglise keelt ja mina ei saanud väga aru hispaania keelest, siis kujunes põhiosa meie suhtlemisest lihtsalt naermiseks. Päriselt oli ka naljakas. Mina olin naljakas ja nemad ei olnud vähem.

Hotelli leidsin kohe bussijaama kõrvalt. Üks öö laia voodiga väikeses toas maksis 50 getzalest. Dušš oli ka, kuigi sooja vee tekitamise süsteem ei töötanud päris hästi. Aga nagu varemgi ei olnud sooja vee puudumine ka sellel korral pesemist takistav asjaolu.

Tiia saatis sõnumi, kus perekondlike uudiste kõrval oli ka teade, et Veerpalu dopinguproov osutus positiivseks. Noh, millalgi pidi selline asi ju mõne meie armastatud sportlasega juhtuma. Ärgem olgem naiivsed, et meie sportlased on ainukesed maailmas, kes piire ei kompa. Kurb sellegi poolest, sest ausalt öeldes oleks see võinud keegi teine olla.

Käisin pangas ka. Ukse peal seisis kaks tarkusehambuni relvastatud meest. Noogutasin nende automaate vaadates tunnustavalt ja nemad vastasid naeratusega.

Ühe dollari eest sai veidi üle 7,5-e getzalese. Siiani parim kurss. Soovitan seega Kesk-Ameerikas rahavahetuseks panku. Lõin osad kupüürid kohalikus poes laiaks ning ostsin õlut ja žileti, mida kohe hotelli katsetama suundusin.

Puhta särgi ja aetud habemega oma toast väljudes sain noorelt perenaiselt naeratuse.

8. aprill, reede

Hommikul kolasin linna peal ühes urkas internetis ning siis kirjutasin ennast hotellist välja. Seoses netiga jõudsin jälle vihkama hakata neid inimesi, kes Facebookis enda sõprade sünnipäevadest kalendreid koostavad ja inimesi, kes ennast sinna lubavad äädida. Miks? Sest kui oled kusagil teises maailma otsas ja tahad FB-sse minna, siis turvakaalutlustel palutakse sul ära tunda mõned sõbrad fotodelt. No ja siis viskab paljude puhul ette neli sellist kalendrit, millelt ei ole võimalik mitte kedagi ära tunda, sest näod nende peal on niin neetult väikesed. Ja eksida saab ainult paar korda. Ning hiljem hispaaniakeelses keskonnas kontot uuesti lahti saada on rämedalt keeruline. Ja mis elu see ilma FB-ta on?

Sõit Malacatan`i maksis 15 kohalikku. Selles bussis enterteinmenti ei olnud ja  seetõttu tegelesin välisvaatlustega. Et Guatemalas on valimised tulemas, siis oli võitlus välireklaami kaudu täies hoos. Kuid siiski veidi erinev, kui Euroopas. Muidugi oli ka üksikuid suuri plakateid, kuid peamiselt hakkasid silma hoopis teepervel olevad kivid, mis olid siis lõiguti erinevate erakondade värvides. Ilma liialdamata kõik keskmised kivid olid kas rohelised (erakond „Une“) või Saksa lipu värvides (mingi muu erakond, mille nime ma enam ei mäleta) või mõnda kolmandat erakondliku tooni. Ning samuti olid mõned aktiivsemad erakonna toetajad lasknud samade värvidega üle võõbata näiteks oma krundi raudväravad ja garaaži. Ning elektripostidel teepervel polnud samuti pääsu. Hiljem lugesin, et välireklaam sellisel kujul on Guatemalas tegelikult keelatud, kuid kuna trahvid on väga väikesed, siis ei huvita see kedagi ja värvi läbimüük enne valimisi kasvab tublisti.

Valisin taas esimese hotelli, sest San Marcoses töötas see väga hästi. Küsiti, et kas tahan tavalist tuba või telekaga. Võtsin telekaga. Maksis vist 80 getzalest.

Tuba oli põnev. Kahe suure voodiga ja kõnniteeplaatidest põrandaga. Peldik haises kuse järgi, värvi koorus nii duššinurgas kui ka toas ja prussakat nägin ning välisukse kõrval oli selline pragu, et mu käsi mahtus läbi.  Ma ei liialda. Muidu väga kena. Ei loonudki endale illusiooni, et kulunud hotellides raha ei kulu.

Läksin linna ja ostsin kohalikku hamburgerit ehk siis kaks natšot. Üks mees küsis ühe dollari ja kui ma pead raputasin, siis hakkas järgi käima ning uuesti küsima, kuigi ütlesin talle korduvalt „ei“ tema emakeeles. Raputasin tüütuse lõpuks kahe kavala poemanöövriga maha.

Hotellis sain teleka jaoks puldi ka ja nii sisustasid minu õhtut hispaaniakeelsed filmid „Ooperifantoom“, „Shindleri nimekiri“ ja „Notting Hill“. Jäin magama märgade põskedega.

9. aprill, laupäev

Tõustes mõistsin, et olin magades muutunud mõrvariks. Laibad jätsin linadele.

Eile sain inffi, et sõidu eest Mehhiko piirile ei pea taksojuhile üle viie getzalese maksma. Leidsin masina ning selgus, et mulle ei valetatud. Andsin heast meelest kaheksa.

Et Guatemalast välja saada, siis tuli jällegi 10 getzalest maksta ning rohkem küsimusi neil ei olnud. Mehhiko poolel pidin täitma hispaaniakeelse paberi ning nähtavasti õnnestus, sest riiki sisse mind lasti. Edasi aga läks põnevaks, sest selgus, et päris taksodeni on hea mitu kilomeetrit ja et lihtsama vaevaga saab sinna väikese motorikša abiga 15 peeso eest. Teist samapalju läheb taksoga linna sõitmise eest ning kui ma sellele lisasin veel rahavahetuspunkti sõidu, siis küsis taksojuht kokku 40 raha. Ma ei olnud nõus, sest lisaks minule võttis ta piirilt veel inimesi peale, kes talle samuti maksid ja andsin 30. Tema ei olnud jälle sellega nõus, kuid mina tundusin tugevam ning ta pidas paremaks lahkuda.

Bussipileti sain kella 18:00-ks mingis teises terminalis ja teiselt bussifirmalt. Maksis oluliselt vähem, kui tulles – 472 peesot. Bussini jäänud viiest tunnist kaks sisustasin arvuti taga tööd tehes. Higi voolas ka istudes ning ma pidasin targemaks võtta kusagil üks õlu. Väljavalituks osutus plastikmööbliga sisustatud angaar, kus sai jukeboxist tellida ameerika kantrilaule. Corona maksis 15 raha ja toit oli maitsev. Meeste peldikus oli seina peal ilus roosa peegel. Barbi pildiga. Vahepeal tuli ligi üks kohalik lopsakas naine ja pakkus gringole midagi või kedagi. Ma ei saanud aru, muidu oleks äkki vastu võtnud.

Bussis oli vähe ruumi ja sattusin istuma sellise umbes 70-aastase mehe kõrvale. Alguses me eriti ei püüdnud suhelda, sest keelt ju kumbki ei osanud. Kuid kui ma kotist kaks õlut võtsin, siis sain teada, et ta nimi on Ernesto, ta elab Pueblas ja tal on kolm tütart ning üks poeg. Vaatasime minu pilte ja jäime magama.

Kogu öö oli selline ebamugav. Ja kui ebamugav ei olnud, siis oli palav. Ja vahepeal oli samaaegselt ebamugav ja ka palav. Neljandat varianti ei olnud.

10. aprill, pühapäev

Ärkasin seitsmest. Pueblas läks Ernesto maha. Jõudsime Mexico City piiresse kell 11:30, ehk siis sõitsime kokku 17,5 tundi. Naaisss.

Sõitsin taksoga lennujaama, sest seal ma oma aega hommikuse lennuni sisustangi. Vahetasin veidi raha ning tukkusin ja kirjutasin viimastest päevadest märgusõnu üles, et pärast seda sama päevikut lihtsam kirjutada oleks.

Suursündmuseks lennujaamas oli, kui üks kohalik mees tuli otsejoones minu juurde ning küsis, et ega ma Erik Mägi ei ole? See oli tase.
22:00 sättisin ennast madratsile pikali ja uinusin.

11. aprill, esmaspäev

Hommikul 6:00 ärkasin ja külastasin lennujaama SPA-d ehk peldiku kraanikausse. Olemine läks heaks.

Kott oli ülekaalus ja ma pidin magamiskoti ikkagi väikesesse seljakotti ümber tõstma. Siis lõin staaride kohvikus chai lattega aega surnuks ning sisenesin üheksa ajal Newarki suunduvasse lennukisse. Ruumi oli taas nagu muda ja hõivasin terve rea. Continental Airlines`i ajakirjast leidsin loo ozeki Barutost. Kuus lehekülge pika. Mõelge – selleks, et tutvustada CA ühte sihtpunkti Jaapanit, oli välja valitud meie mees. Võimas.

USA piirivalvuriks olev noor mees küsis minult, et kuidas Mehhiko meeldis. Vastasin, et Guatemala meeldis palju rohkem. Ta oli üllatunud ja arvas, et siis tuleb ka temal sinna minna. Kunagi.

Kolisin ennast 17:25 Stokholmi lennule ja sisustasin enamuse kaheksast lennutunnist magamisega ning osalesin arvuti pakutud pokkeriturniiril, kus õnnestus saavutada esikoht.

12. aprill, teisipäev

7:35 hommikul maandusin Euroopas. Arlanda lennujaamast jätkasin lennuga Soome kell 13:00 ja kella kolmest Helsingis maandudes tundus, et kuigi pilet Viking Line õhtusele laevale on olemas, võiks äkki varem koju saada, kui kaheksa ja poole tunni pärast. Telefonikõne Tiiaga viis selleni, et varsti jooksin bussilt bussile ning jõudsin tänu piletineiu vastutulelikkusele koos viimaste töötajatega Tallinki uue aluse pardale. Taskusse oli jäänud kolme õlle raha. Siinkohal lihtsalt teadmiseks, et nii Mehhikos kui ka Guatemalas on Western Unione jalaga segada. Hätta ei peaks jääma ka siis, kui kaarte kasutada ei saa või midagi ootamatut ja kulukat juhtub.

Kahe tunni pärast sai suurepärane matk läbi.  Taskusse jäi alles terve euro.

Kommenteeri