kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Hispaania 2007

MATKAPUNT
Mari-Liis Dolenko, Tiia Prööm, Endro Roosimäe, Andres Karu

MÕTE

Kuna Karul on plaan käia 2008 aasta lõpuks ära kõikide Euroopa riikide kõrgeimatel tippudel, siis tuli veel võtmata tipud jagada erinevateks reisideks. Tulemuseks sai jaotus:

HISPAANIA REIS (27. MÄRTS-3. APRILL 2007)

  • Pico de Teide (3718 m)

SUUR REIS (1. OKTOOBER – 1. NOVEMBER 2007)

  • TAANI – Yding Skovhoej (173 m)
  • HOLLAND – Vaalserberg (322 m)
  • BELGIA – Signal de Botrange (694 m)
  • LUKSEMBURG – Buurgplaatz (559 m)
  • PORTUGAL – Ponta do Pico (Pico or Pico Alto) (2351 m)
  • ANDORRA – Coma Pedrosa (2946 m)
  • MONACO – Mont Agel (140 m)
  • SAN MARINO – Monte Titano (755 m)
  • VATIKAN – (75 m) Rooma kesklinnas.
  • MALTA – Ta’Dmejrek (253 m)
  • KREEKA – Mount Olympus (2917 m)
  • BULGAARIA – Musala (2925 m)
  • SERBIA – Daravica (2656 m)
  • MONTENEGRO – Bobotov kuk (Mt.Durmitor) (2522 m)
  • BOSNIA-HERTSOGOVIINA – Maglic (2386 m)
  • ALBAANIA – Maja e Korabit (Golem Korab) (2764 m)
  • MAKEDOONIA – Golem Korab (Maja e Korabit) (2764 m)
  • HORVAATIA – Dinara (1830 m)
  • SLOVAKKIA – Gerlachovsky Stit (2655 m)

REIS 1 (2007 NOVEMBER) 7 päeva

  • SUURBRITANNIA – Ben Nevis (1343 m)
  • IIRIMAA – Carrauntoohil (1041 m)

KÕRGE REIS (2008 JUULI?) 15 päeva

  • PRANTSUSMAA – Mont Blanc (4807 m).
  • ITAALIA – Mont Blanc (Monte Bianco) de Courmayeur (4748 m)
  • ŠVEITS – Dufourspitze (4634 m)
  • AUSTRIA – Grossglockner (3798 m).
  • LIECHTENSTEIN – Vorder-Grauspitz (2599 m)

SRÜ REIS (2008 OKTOOBER?) 10 päeva

  • VALGEVENE – Dzyarzhynskaya Hara (346 m)
  • MOLDOVA – Dealul Balanesti (430 m)
  • UKRAINA – Hora Hoverla (2061 m)

ISLANDI REIS (Esimesel võimalusel)

  • Hvannadalshnukur (2110 m)

Siiani on käidud Eesti, Läti, Leedu, Ungari, Soome, Tšehhi, Rootsi, Norra, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Saksamaa ja Venemaa. Ehk käidud 13 ja 31 jäänud. See arvestus on tehtud selle mööndusega, et Küpros ja Türgi ei ole nagu päris Euroopa riigid.

Et siis kuus reisi kahe aasta jooksul. Kaks neist puhtalt ühe tipu pärast korraga – saartel asetsevad Hispaania ja Island. Esimeseks, ehk siis 2007 aasta märtsikuiseks ronimiseks sobib paremini Tenerife saarel asuv Hispaania kõrgeim tipp Pico de Teide, sest Islandi mägesid katab sel ajal tavaliselt väga paks lumi. Kuigi ma käisin neli aastakest tagasi Gran Ganarial päikest võtmas ja andsin endale mõttes lubaduse Kanaari saartele lähema 40 aasta jooksul mitte tagasi minna, sest seal ei ole suurt midagi teha, pidin ma pärast maailma riikide kõrgeimate tippude loetelu koostamist oma sõnu sööma, sest Hispaania kõrgeimaks tipuks loetakse ametlikult ikkagi Aafrika ranniku loodeosast vaid paar- kolmsada kilomeetrit eemal asetsevat  Teidet. Mis siis ikka.

Matkapunt oli sellel korral juba aegsasti teada ehk jaanuaris: lisaks Karule Tiia, Endro ning esimesele mägimatkale tuleb Tiia sõbranna Mari-Liis. Neljakesi niisiis.

Piletid broneerisime Horizont Traveli kaudu ja maksime 6500 krooni näost. Toidu, kindlustuse, apteegi ja mis iganes muu träna peale arvestasime max 3000 krooni näost. Kokku seega nädala kulu max 9500 eeku.

Külastasime üsna hoolega Tartu maantee uut „Matkasporti”, sest kõigil oli midagi olulist puudu (teleskoopkepid, jope, pealamp, kott jne).

Tenerifel on ametlikult ainult üks kämping. Meie aga ei plaaninud hotellides magada. Niisiis võtsime telgi kaasa ja otsustasime improviseerida. Vähemalt esimese öö magame rannas, see on kindel.

Lennukisse tohib kilosid kaasa võtta 20+5. Eeldatavalt me ületaksime selle piiri, kui kõik asjad Eestist kaasa võtaksime. Seetõttu jätsime osade kuivainete ostmise Tenerifele ning kuna käsipagasisse toitu ja juua panna ei või, siis otsustasime salongi väikestesse kottidesse suruda magamiskotid ja joped. Umbes kümme kilo võitu ikkagi kamba peale. Lisaks võitsime umbes viis kilo sellega, et panime matkasaapad jalga.

Lisaks Teidele tahtsime ära käia veel kahes tipus: üks neist kindlasti Pico Viejo, Teide kõrval asuv vana vulkaan (3135 m) ning teine mõni kahe ja poolene tipp. Või kõrgem.

Algne ajakava nägi välja selline:

  • 27. märts – Lennuk Tenerifele, öö kusagil rannas või kämpingus.
  • 28. märts – Toidu ja kütte ostmine, looduspargi loa hankimine? Või kohe Loodusparki
  • 29. märts – Loodusparki Teide jalamile või Teide Tipp.
  • 30. märts – Kolmas tipp või Teide tipp.
  • 31. märts – Kui eile ei õnnestunud, siis Teide tipp, muidu vana vulkaan
  • 1. aprill – Kolmas tipp lähikonnas või vana vulkaan. Õhtul ookeani äärde
  • 2. aprill – Rannapäev.
  • 3. aprill – Hommik rannas, siis lennukiga Tallinnasse.

Teide tippu minemiseks on vaja luba, sest nad hoiavad seda turistide tuhandete jalapaaride ja olmeprügi eest. Teatavasti saab rippraudteega üles 3550 meetri kõrgusele ja sealt jaksab ju iga elus inimene tippu kooserdada. Lube kontrollivad kohalikud rangerid ja trahvid on muljetavaldavad. Loa saamiseks tuleb minna saare pealinna, mis asetseb hoopis mujal kui lennuväli, kus maandume. Kuid Tenerife on sama suur, kui Saaremaa ja seega pole ükski vahemaa sellel eriti märkimisväärselt pikk. Teine võimalus on veel tippu saada – kui ööbid 3200 meetri kõrgusel asuvas hütis ja annad selle eest hispaanlastele umbes 100 krooni, siis võid järgmisel hommikul minna ilma pealinnast luba taotlemata tippu päikesetõusu vaatama. Tiia helistas neile ja küsis alustuseks, et kas nad inglise keelt räägivad. „No” vastati teises otsas ja pandi kohe toru ära. Selge siis. Kohapeal vaatame.

Leppisime kokku, et lõpliku pakkimise teeme lennujaamas enne äralendu. Tiia kindlustas meid ära ja võttis oma peas kaasa mingid teadmised, mida pidi hiljem saarel kasutada saama.

27. märts, teisipäev

Jäta oma tegemisteks nii palju aega, kui tahad, kuid lõpuks läheb ikkagi kuradi kiireks. Endro pidi lennujaama tulema ise, ülejäänud saabusid kolmekesi ühe taksoga. Seadsime ennast suvalisse nurka laagrisse ning hakkasime asju jagama. Mahtumise huvides panime siis plaanitult väikestesse seljakottidesse magamiskotid ja joped. Saime ka asju eelnevalt kaaluda ja kamba peale jäi meil 80-st kilost isegi 3-4 kilo puudu. Väga hea. Kiletasime kotid 300 krooni eest ära ning tegime tšekk-inni. Endrol oli mingi tööasi pooleli ja ta peaaegu tahtis korra linnas ära käia. Lõpuks lahenes lugu õnneks siiski ilma närvilise tormamiseta.

Vedelikke meil ei olnud ja kontrollist saime hästi läbi. Sokkis. Siis veidi kiirtoitu ja pärast pikki telefonikõnesid ühines meiega ka Endro ning tegi kohe ühe ringi Jägermaisterit välja. Puhkus algas.

Lennukis (Futura Boing) tegime seda, mis ikka – lahendasime sudokusid, lugesime lehti ja ajakirju, tegime teste ning käisime vetsus. Söök oli korralik.

Lend kestis peaaegu kuus tundi. Veidi enne maandumist hakkas ka Teide paistma. Pealpool pilvi ja aukartustäratavalt suur. Erinevalt enamikest maailma mägedest näeb ju teda merepinnast kuni tipuni ehk meetreid 0-3718. Ilus.

Lennujaamas kiskusime kiled kottide ümbert ära. Karu koti külge olid Tallinna Lennujaama töötajad kinnitanud kireva sildi „Heavy”. Karu ei võtnud seda kuni koju naasemiseni küljest ära.

Tiia suunas meid mingi rohelise bussi peale, mis viis Playa Christianosesse. Võib totra mulje jätta küll, kui suurte seljakottidega tüübid küsivad kuurortlinnas Atlandi Ookeani vahetus läheduses suvaliselt vastutulijalt, et kuhu poole rand jääb.

Enne aga tahtsime käia poes. Tüdrukud jäid ühele tänavanurgale koos kottidega ootama ja poisid läksid poodi otsima. See ka leiti lõpuks ja saime peaaegu kõik vajaliku – kuivained, vee ja maasikad. Siis vinnasime kotid jällegi selga ning läksime sinna, kuhu meid enne juhatati. Liivale. Koti raskusest tingitult mõtles Mari-Liis korraks, et ta sureb nüüd kohe varsti ära.

Rand tervitas meid toredate siltidega, mis keelasid muu hulgas ka telki püsti panna. No ju me siis ei pane. Käisime veidi piki randa ning leidsime kaldale tõmmatud vesijalgrataste juures, et siia me jäämegi. Koht oli ilusasti ranna servas ja ka prožektorite kuma ei olnud nii tugev, kui mujal. Mari-Liis oli endiselt elus.

Tegime priimuse alla tule ning tüdrukud läksid linna peale. Vist oli ettekäändeks leiva ostmine. Mehed nautisid seni ookeanimüha ning suurepärase kehaehitusega hispaanlannat, kes meie naabruses palja ülakehaga ujumas käis ning siis samamoodi koos oma poisiga mööda randa minema jalutas. Ilus.

Sõime makarone, panime kotid jalgrataste kaitsva varju alla peade otsa ning sättisime ennast magama. Vesi on märtsi lõpus stabiilselt +19 ja õhutemperatuur kiskus kuhugi 15 kraadi kanti.

28. märts, kolmapäev

Ärkasime traktorimürina peale umbes veidi peale kuut. Rannaliiva freesimine oli alanud. Endro tukkus edasi, Karu läks ujuma ning veidi hiljem käis ookeanis ka Tiia. Vesi oli soe. Mari-Liisil on vist veidi külm magamiskott, sest tal oli öösel jahe olnud.

Sõime hommikust ning läksime siis veidi eemale puidust terrassile, kus pakkisime. Saime kõigega  veidi enne üheksat valmis ning kuna otsus oli minna juba täna Teide rajale, siis liikusime bussipeatuse poole. Teel sinna võtsime ühest bentsukast priimusele kütust ning 11 liitrit vett kaheks päevaks. Kokku oli meil vett kolm ja pool liitrit näkku. Kuna suur viieliitrine kanku ei mahtunud kellegi teise kotti peale Karu, siis muutus tema kandam hetke pärast 36 kilo raskeks. Tüdrukutel oli seljas umbes poole vähem ning Endrol 26-27 kilo.

Bussipeatusesse jõudsime mõned minutid peale poolt kümmet. Ainus buss Teide juurde väljus õnneks pool kümme. Küsisime taksojuhilt, et mis maksab Teide rajale minek. Ta pakkus, et 45-50 eurot. Võtsime pakkumise vastu. Surusime kolm kotti pagasnikusse ja ühe võttis Karu endaga ette istmele. Sõitsime.

Taksojuht sattus olema ronija. Rääkis parimatest mägedest ning sellest, et Teide otsas pole ta ise käinudki, sest tema sõber ning ronimispartner ei salli trekkingut. Lubas siiski selle raja ükskord jalge alla võtta. Välja nägi sama tõmmu ja sama nägu, nagu hispaania mehed ikka. Kunagi Tenerifel elanud pärismaalased olid aga olnud hoopis heleda nahaga ning peaasjalikult ka blondid. Miks, ei tea.

Saime õigesse kohta, tasusime arve ja sättisime ennast valmis. Rajale. Kõrgus umbes 2000 meetrit.

Tõusu algus on suhteliselt lauge ning rada on mõeldud kasutamiseks ka maasturitele. Vastu tuli päris palju ilma igasuguse varustuseta tüüpe, sest aeg oli juba selline, et naasesid need, kes varasel hommikul olid jalge alla võtnud tee raja kergema osa lõpus asuvale Montana Blancale, mis on 2748 meetrit kõrge. Nende hulgas oli palju koolilapsi.

Vett tõepoolest kusagil ei voola. Küll aga higi. Vaid tugev tuul ja intensiivne päike ei lasknud ülakeha paljaks võtta. Protektisime ennast korduvalt päikesekreemiga. Mitte päris igalt poolt.

Pärast Montana Blancast möödumist hakkas rada veidi järsemalt tõusma. Vaade oli selline teistmoodi. Ammustel aegadel toimunud suurest purskest oli enamus pinnasest kaetud heledate vulkaaniliste kivikestega. Keskaegse väiksema purske jäänused olid aga üsna mustad. Need laavavood olid ladestunud heleda laava peale nagu kuivanud jõed. Selle vahega, et kui jõel on nõgus säng, siis laava moodustab nagu tagurpidi ehk kumera jõesängi.

Kõrgemalt vaadatuna tundusid naabruses asuvad umbes 2500-3000 meetrised tipud asetsevat kuidagi kahtlaselt kaarjalt ning nende ja Teide massiivi vahel asetses suhteliselt lauge maa. Tekkis mõte, et tegemist on tohutult suure, umbes 20-30 kilomeetrise läbimõõduga vana kraatriga. Hiljem kodus netis surfates selgus, et nii ongi. Kusjuures Teide ise on suhteliselt tagasihoidlik vulkaan, purskas ja purskab rohkem nagu seltskonna mõttes. Et nagu: ”Sau, mehed, ma olen ka vulkaan. Muidugi purskan ka”. Samas eriline, sest erinevalt kõrval asuvast Pico Viejost, mis viimase purskega üle kahe kilomeetri oma kõrgusest laiali pildus, kasvatas Teide viimase purskega oma kõrguse 3500 meetri pealt 3718-ni. Originaalne. Tenerife on muide suuruselt kolmas puhtalt vulkaaniline saar maailmas Islandi ja Havai järel.

Raske kott hakkas ka Karule mõju avaldama. Teleskoopkeppidele toetudes hingeldati nüüd peamiselt tema vajadusi arvestades. Üsna raske oli ka Mari-Liisil. Tiial oli enam-vähem ning Endrol jäi jõudu üle. Sellest johtuvalt vahetasid Karu ja Endro vahepeal kotid ära. Tempo tõusis veidi.

Ühe pausi ajal saime mööduva laskuja käest teada, et hütt 3200 meetri kõrgusel on kinni. Ta arvas, et mõtekam on siiski sinnani minna, sest tuul olevat seal nõrgem. Teine laskuja oli kuidagi eufooriline ja ütles, et majani on pool tundi ronimist ning tippu poolteist tundi. Jalas olid tal tossud. Adekvaatne tema info ei tundunud.

Tegelikult kuluski meil majani jõudmiseks peaaegu kolm tundi. See oli kinni ja me panime telgi püsti betoonist terassile. Ilm kiskus miinustesse ja kõik panid ennast hästi soojalt riidesse. Eriti Mari-Liis. Tegime süüa ja suhtlesime saksa kolmikuga, kes samuti hüti juurde laagrisse jäid. Nemad käisid täna tipus ja alla naastes avastasid ühe avatud ruumi hüti juures ning seadsid ennast sinna. Tegelikult oleks ka meie toakesesse vabalt ära mahtunud, kuid sakslased arvasid, et maksimum on kaks inimest peale nende. Et siis nagu tüdrukud. Kaval. Kiidame sakslaste kiiret taipu.

Jõime teed ning lubasime täna võimalikult tihedalt magada. Tiial ja Mari-Liisil oli lisaks sellele seljas praktiliselt kõik peale jope. Veidi valutati ka päid, sest olime tõusnud ju ühe päevaga ookeani äärest 3200 peale.

29. märts, neljapäev

Tõusime enne kuute, et jõuaksime tipust tagasi varem, kui pargivalvurid esimese vaguniga üles jõuavad. Sõime kiirelt, panime lambid pähe, bahhillid jalgade ümber, kassid kotti ning läksime. Enne jõudis Karu korra oma teleskoopkeppide rihmade peale vihastada. Tema kohta kõvasti.

Ilma suurte kottideta saab oluliselt kiiremini edasi. Vahepeal hingeldasime ikka ka ja vaatasime tasapisi välja joonistuma hakkavat Tenerifet. Varsti sai lambid välja lülitada ning päike tõusis veidi enne seda, kui me rippraudtee ülemise jaamani jõudsime. Ilus.

Jaama juures mingit sagimist ei olnud ja keerasime kohe tippu viivale rajale, mille alguses tuli astuda üle teed sulgeva keti. Edasi oli rada tehtud pühapäevamatkajale vastuvõetavaks ja kohati olid kividest moodustatud suisa trepiastmed. Aga mis siis ikka.

Kraater osutus suhteliselt väikeseks, läbimõõt umbes 100 meetrit. Rohekat värvi ning väävlihaisu oli ka, kuid mitte nii palju, kui varem tipus käinud lubanud olid. Otsisime üles kraatri kõige kõrgema serva ning oligi põhjus jälle kallistada. Pico de Teide, Hispaania kõrgeim, 3718 meetrit.

Vaade muidugi võimas. Näha olid kõik teised mäed ja ookean. Tuul puhus üsna tugevasti. Otsisime vahepeal suisa varjulisemad kohad istumiseks. Mehed käisid kraatri teise serva tagant vaatamas ka vana vulkaani kraatrit. See tundus isegi kaks ja pool kilomeetrit eemalt ja 500 meetrit kõrgemalt vaadates jupp maad Teidest suurem. Eks hiljem saab asja lähemalt uurida.

Teide on üks paarikümnest tegevvulkaanist, mis võib lähima 50 aasta jooksul pursata. Sellest varakult teada saamiseks on tipus mitmed seismoloogilised aparaadid, mis pidevalt midagi mõõdavad. Et ikka jõuaks vulkaanile liiga lähedal tolknevad elanikud ja turistid varakult evakueerida.

Märkamatult oli kell saanud üheksa. Seega võis laskumisel ette tulla ebameeldiv kohtumine rangeritega. Samas oli veidi ükskõik ka, sest tipp oli tehtud. Laskusime siiski vaiksemalt ning jälgisime liikumisi maja ümbruses. Tundus vaikne. Kui olime teist korda üle keti astunud ning keegi endiselt meie teed ei sulgenud, saime taas rahulikumalt ja sügavamalt hingata. Hiljem selgus, et ühte vagunit remonditi hommikul ja seega asusid rangerid oma positsioonile kell 11 ehk kaks tundi tavapärasest hiljem. Tublid. Hea ajastus.

Tegime 3500 meetri peal peatuse ja sõime. Kiiret polnud enam kuhugi.

Mari-Liis sai energiasegu üledoosi.

Hüti juures oli liikumist. Kohalikud töömehed olid tulnud sinna midagi ehitama ja ähvardasid, et kui me kohe telki kokku ei pane ja jalga ei lase, siis on OI-OI-OI ja nad teevad telgist pilti ja saadavad politseile ja siis on Tiia karjäär „Seesamis” läbi. Hakkasime tegutsema, sest neile lõuga anda oleks olnud väsitavam.

Kui oma asjad kokku saime, siis tulid alt üles mõned inimesed, kelledest üks osutus eestlaseks. Jagasime infot ning sõime. Tiia avastas, et tema käeselgadel on ilusad pruunid laigud. Täpselt sama suured, nagu augud tema kinnaste seljal. Mari-Liisi jalad aga vajasid plaastrite hellitusi. Endrol jällegi oli selline nägu peas, nagu tahaks ta koos seljakotiga tippu tagasi joosta. Karu seletas kõigiga ja kogu aeg.

Laskumisel suhtlesime tõusjatega ning muidu eriti ei passinud.

Jõudnud umbes 2700 peale otsustasime ära teha kohe raja äärde jääva Montana Blanca (2748 m). Selleks jätsime suured kotid raja äärde ning tegime kerge 15-minutilise tõusu tippu. Väga tugev tuul seal kaua olla ei lasknud. Pildid ja tagasi. Endro läbis pool tagasiteest kiires tempos joostes, et pärast randmekompuutri abil kontrollida, kui kiiresti taastub. Tema enda väitel väga hästi.

Edaspidi oli rada nii hästi jälgitav, et saime päris oluliselt lõigata. Kokku oma paar kilomeetrit, arvan ma. Maastik tundus üksluisem, kui tõustes, kuid möödus meist kiiremini. Jõudsime raja algusesse.

Kolm muret oli täna veel jäänud:

1. Kus ööbime.
2. Kuidas me sinna saame.
3. Vesi.

Ööbida saab ju igal pool, peaasi, et rangerite silma alt väljas. Raja alguses telkimise vastu rääkis seik, et vesi oli kohe-kohe lõppemas. Seega tuli minna vähemalt rippraudtee alumise jaamani.

Kuidas? Tee ääri ja mööduvate autode sõidumaneere hinnates saime aru, et seal liikumine on liiga ohtlik, sest enamus kurve on pimedad ja tee ise kitsas. Kõik on korras sinnamaani, kuni kaks autot satuvad meie juures kohakuti…

Üritasime isegi veidi hääletada, kuid see ei kandnud vilja. Siis aga meenus, et mäest on laskumas üksik eesti mees, kes peaks meist maas olema vähem, kui kaks tundi. Ja kuidas ta ikka siia tuli, kui mitte rendiautoga. Parklat silmitsedes muidugi väga suuri (noh selles mõttes, et Golfi-suuruseid) autosid silma ei hakanud, kuid enamus olid siiski vähemalt paberite järgi mõeldud viiele inimesele.

Kaua oodata ei tulnudki. Sealt ta lähenes, kaamera käes ja nokats veidi kuklasse liikunud. Selgus, et kaasmaalasel polnud meie sõidutamise vastu mitte midagi ja nii hakkasime ennast Nissan Micrasse suruma. Kaks kotti mahtus pagasnikusse, üks ette Endro sülle ning neljas, see kõige suurem, jäi taga istujate sülle. Peamiselt Tiia omasse, sest tema istus keskel.

Marko ei olnudki üles saanud, sest tema majani jõudes seisid rangerid juba oma kohtadel ning tavalise jutuga seal midagi ära ei tee.

Sõit viis meid Playa de Las Americas`se, kus Marko pesitses. Tema alustas rendiauto tagastamise protsessi ja meie istusime lähima kohviku terassile ning tellisime õlut. Hetk hiljem ühines meiega ka Marko ning koos tehti veel üks ring. Hiljem lahkus ta oma pere juurde ning meie suundusime randa, kus leidsime järgmised vesijalgrattad, mille äärde kujundati vilunud liigutustega magala. Enne joodi veidi Jägermeistrit ja siis jäädi magama. Tiia ja Karu ühendasid oma magamiskotid, sest siis tunneb ju kõiki kolme päevaga tekkinud lõhnu palju tugevamalt.

30. märts, reede

Hommikul keeldus priimus süüa tegemast. Ei tea, kas põhjuseks oli liiv või midagi muud, igatahes sooja süüa enam teha ei saanud.

Uus plaan oli võtta rendiauto ja sõita saarele ring peale. Helistasime Markole ning saime normaalse hinnaga koha koordinaadid. Võtsime loomulikult Nissan Micra. Viie uksega, 1,3-se mootoriga ja halli. Proovisime oma kotte (raha eest loomulikult, kuis siis muidu) kuhugi hotelli hoiule anda, kuid keegi ei tahtnud võtta. Mingu siis põrgu. Surusime kaks kotti taas pagasnikusse ja kaks jäid lahutama tagapingil sõitvaid neide. Said veidi aega teineteisest puhata.

Söögi võtsime ühes inglisepärases pubikeses, mille perenaine oli rootslanna. Peekon, muna, sai, oad… Päike sundis meid ennast kreemiga protektima. Mari-Liis ostis mingi kõva kreemi (mis tavalistes poodides rannast eemal maksis muide 4,2 korda vähem) ja sellega määriti üksteist sisse. Ka mehed. Veidi maskuliinselt seksuaalselt. Veidi.

Sõitsime Marko soovitatud saare läänetippu, kus on tee nii järskude kaljude ja mere vahel, et kui juhuslik kivi juhtub autot märgistama, siis kindlustus kahjusid ei korva. Sõit niisiis omal riskil. Sellekohased sildid olid ka umbes neljas keeles enne ohtliku lõigu algust teeääri palistamas.

Vaade uhke. Ookean vahepeal 150-250 meetrit allpool kuid samas linnulennult vaid kümnekonna meetri kaugusel. Teisel pool järsud kaljud. Mõnes kohas tee peal olid vulkaaniliste kivikeste tükid. Mõned neist pulbriks sõidetud, teised mitte. Tegime ühe peatuse pildistamiseks ning siis sõitsime läänetippu välja.

Seal oli majakas ja siis mingi laudtee, mis viis meid nagu filmis helesinise laguunini. Kõik oli olemas – päike, palja ülakehaga noored naisterahvad, läbipaistev vaikselt tõusev ja langev ookean. Veeni viis umbes seitse meetrit kõrge valatud trepp. Mehed otsustasid pükste puudumise kiuste ujuma minna. Päevitavad neiud muutusid tähelepanelikumaks, kui keha järgi vaese mehe Eminem (Endro) ja vaese mehe Jörberg (Karu) ihualasti treppi mööda ookeani laskusid ja vette hüppasid. Vesi tundus madal, sest lihtsalt paistis lootusetult hästi läbi. Karu üritas korra põhjani sukelduda, kuid see ei õnnestunud kuidagi, sest rõhk kõrvades muutus liiga suureks. Põhi aga oli ikka sama kaugel, kui ülevalt vaadates. Seega sai teha ülevalt kalda pealt hüppeid. Puhas mõnu.

Edasi sõitsime põhjarannikule. Endrol oli kinnisidee, et ilmtingimata tuleb külastada mingit kuradi ei tea kus asuvat Loro parki, sest seal pidada olema põnev. Sõitsime kohale ja saime teada, et sulgemiseni on jäänud vaid tunnike ja selle ajaga ei jõua midagi vaadata. Endro vaikis julge poole sellest ajast, kui me kuulsast pargist eemaldusime ja randa otsima asusime.

Põhjarannik on märksa kaljusem ja nii ei kandnudki meie otsingud vilja ja tuli sõita tagasi lõuna poole. Veidi seiklemist ja leidsime toreda väga tuulise liivaranna lennujaama vahetus läheduses, kus juba mõned tüübid pesitsesid. Panime telgi püsti ja siis läksid mehed autoga poodi, sest sööki ja jooki oli vaja. Linnas, kus pood leiti, oli palju vaatamisväärsusi. Neist olulisim väikese poe müüja. Päris ilus tütarlaps. No ikka oli küll.

Tagasiteel eksisid mehed korra ära, kuid väga kaugele puusse ei sõitnud ning nii jõudsid toit ja kohalik meerumm ilusasti tüdrukute hoole alla. Nemad olid samal ajal süüa teinud (võileivad liivaga) ning võidelnud tuiskava liivaga, kuid see võitlus oli juba ette arvatult lootusetu. Liiva oli ikka palju ning igal pool. Jah, seal ka.

Mari-Liis ei salli rummi. Seega võttis ta iga lonksu järel mingit mentoolikommi peale.

Hiljem nutsime ennast magama.

31. märts, laupäev

Täna uurime, kuidas Pico Viejo otsa saab. Praegu teame, et tuleb taas tõusta Teide rada pidi 3550 meetri peale ja sealt laskuda Viejoni. Tundub kuidagi tobe. Jalgadele üsna peedistav ka ja tegemist ei ole sugugi vähetähtsa faktiga, sest tüdrukute villid ei ole veel päris ära paranenud.

Sõitsime Teide rippraudteejaama ja vaatasime ringi. Mõnelt poolt kostis eesti keelt. Meie ennast ei reetnud.

Lõpuks leidsime maja seinalt kaardi, mille peal oli selge vihje, et Viejo tippu saab ka teiselt poolt. Otsustasime raja alguse üles otsida ning sõitsime tuldud teed tagasi ja pöörasime umbes seitsme kilomeetri pärast paremale põhimõtteliselt ainuvõimalikus kohas. Veel mõned kilomeetrid ja parkisime ennast selleks mõeldud platsile tee ääres paremat kätt.

Raja algust tähistava sildi peal oli raskusastmena kirjas umbes täpselt väga raske. Ja et korralik saabas on hädavajalik. Teide rada muide kuulus veidi kergema kategooria alla. Kuid nagu ikka tihedamates turismipiirkondades ei tasu ka siin siltidele paigutatud infot päris tõsiselt võtta, sest lähtutud on reeglina keskmisest selle kandi turistist.

Edasi sõitsime tuldud teed Teide jalamile tagasi ja jätkasime reisi liikumisega ümber Teide. Eesmärgiks oli külastada põhjarannikut ning leida sealt ka sobiv koht telgi püstitamiseks. Varsti pärast laskumise algust kadusime pilvedesse, sest saare see osa on oluliselt vihmasem ja tihtilugu pilves, sest Teide massiiv ei lase pilvi endast üle ja nii nad seal siis kogunevad.

Valisime pärast väikseid seiklemisi väga kivisel rannajoonel ning kerget einet musta vulkaanilise liivaga rannas ühe suvalise tee, mis mäkke viis. Majad jäid harvemaks ja lõpuks seisis paremat kätt mahajäetud kolmekordne kivimaja. Peaaegu nagu filmis – ei puudunud kopitanud lõhn, tihedalt põimunud väädid ja salapära. Mehed vaatasid sees ringi ning arvasid, et võiks siia jääda küll. Naised nagu kartsid veidi seda vaikust, vääte ning mahajäätust. Noh, sõitsime siis alla tagasi ja otsisime kaardi pealt üles mingid märgid, mis viitasid looduslikule piknikupaigale.

Üks neist asus lähedal ja leidsime selle üles. Väike välu metsa servas. Prahti vedeles veidi ka, kuid see meid ei häirinud. Pärast telgi püstitamist hakkasid häirima hoopis mingid autod, mis meist 50 meetrit eemal metsateel seisma jäid ja rahvas tuli välja ning ära nad ei läinud. Kuna oli juba täiesti pime, siis me ei näinud, mida kuradit nad seal teevad. Hoidsime teleskoopkepid igaks juhuks käepärast ja Karu vehkis nendega vahepeal, et ka vaenlasel sellest aimu oleks, et meil on kepid ja me oskame neid käsitseda. Lõpuks läksid tundmatud lihtsalt ära.

Meie võtsime veel veidi napsu ja keerasime siis magama.

1. aprill, pühapäev

Tõusime väga vara, et võimalikult vähe valget aega kaotada. Sõime, panime laagri kokku ja sõitsime pimedas Viejo suunas. Tee oli tuttav ja varsti leidsimegi ennast raja algusest.

Panime asjad valmis ning alustasime täpselt koos päikesetõusuga. Juba oli ilus.

Rada läks alguses peaaegu paralleelselt maanteega ja oli ilma oluliste tõusude ja laskumisteta. Siis aga pöörasime paremale ja nüüd jäid Viejo ja Teide otse meie ette. Rada hakkas tõusma, kuid eriti raskem ta küll alguses ei tundunud, kui Teide rada. Oli ainult veidi konarlikum ning madala jalanõuga on sellel lihtne jalga ära väänata. Päike paitas meid üsna soojalt ja et suur osa rajast kulges mööda tumedat laavat, siis läks vett päris isuga.

Esimese pikema peatuse tegime väikese kraatrikese serval ja võtsime kerge joogi. Vaade ookeanile oli imeline. Veest paistsid ka mõned teised Kanaaride saared.

Edasi hakkas rada järsemalt tõusma ning sellega seoses ei kulunudki eriti palju üle tunni, kui seisime Pico Viejo kraatri serval.

Vot see oli juba kraatri moodi. Üle kilomeetri läbimõõt ja üle saja meetri otse langemist, kui üle serva viitsid astuda. All tundus külmem, mõnes kohas oli lumi sulamata.

Sõime veidi ning kuigi alguses arvasime, et päris kraatriserva kõrgeimasse punkti ei lähegi, siis varsti otsustasime siiski veel veidi turnida. Kõrgeim serv tundus täpselt meie vastas olevat. Jätsime kõik peale joogipudelite maha, tõusime veidi kõrgemale, ületasime väikese platoo kraatri serva läheduses ning siis läksime juba õiget rada pidi Viejo tipu suunas.

Seal ta siis oli – Pico Viejo. 3135 meetrit. Ilus vaade Teidele ja mujale ka.

Tipuraamatust leidsime ka ühe eestikeelse sissekande – sealsamas tipul oli aastal 2000 istunud ajakirjanik ja mägironija Ülo Mattheus. Rohkem kaasmaalaste sissekandeid me ei leidnud.

Põhiline aeg tipus kulus pildistamisele, kreemi määrimisele ja joomisele, sest päike võttis ka läbi pilvede valusalt. Siis laskusime alla ja vahetasime mõtteid saksa vanaprouaga, kes tarmukalt tipu poole rühkis. Teadis Eesti kohta rohkem, kui keskmine Jõhvi venelane. Soovisime jõudu ja liikusime oma asjade juurde. Sealt aga juba tagasi alla. Mingites väikestes orgudes oli ikka väga Kuu tunne. Ainult vulkaanilised kivimid ja Päike, mitte ühtegi elavat taime või isendit. Lahe.

All istusime autosse ja sõitsime Los Americanasse. Parkisime auto koos suurte kottidega maa alla parklasse ning läksime sööma. Hiina restorani.

See oli saiale vahelduseks päris meeldiv õhtusöök. Maitsekas.

Siis suundusime randa ja panime laagri püsti. Homme pole vaja siit eriti kaugele minna.

2. aprill, esmaspäev

Varahommikul, kui oli veel pime, ärkas Karu millegi peale ja nägi, kuidas üks kogu on üle tema astunud. Mees märkas Karu ärkamist, ütles „Sorry“ ning tõmbus tagasi. Teised ärkasid ka ja mees jalutas mööda randa minema. Me ei tõtanud järele, sest algne unise inimese mulje ütles, et me ennetasime vargust. Kuid veidi hiljem märkas Tiia, et tema kott on lahti. Kontrollimise tulemus oli selline, et rahakotist oli kadunud viis eurot ja paarsada eesti krooni, kuid kõik paberid ning kaardid olid ilusti alles. Polekski nii hull, kui mobiil oleks ka alles olnud. Kuid ka see oli läinud…

PERSSE!

Väga heale reisile pandi selline vastik märk külge.

Teiste asjad olid õnneks alles. Karu jäi üles ja varsti oli selge, et ka Tiia polnud suutnud uinuda. Alles siis, kui valgeks läks, tuli uni. Ja siis tuli freesimismasin.

Tenerifel algas päev.

Viisime auto ära, einestasime ühes pargis ning läksime siis randa, et terve ülejäänud päev seal veeta. Naised siiski liikusid kõigepealt linna peale. Sõid pastat ja ostsid asju.

Mehed ja kotid jäid randa ja tegid seal naiste tagasitulekuni seda, mida ikka mehed rannas teevad – lebasid, jõid õlut ja vaatasid naisi. Eriti neid noori, kellel ei olnud rinnad kaetud. Iluuus.

Päikest oli seni, kuni naised tagasi tulid. Siis tuli pilv peale. Veidi masendav vist…

Uurisime võimalusi lennujaama jõudmiseks homme hommikul. Helistasime meie reisikorraldajale Horizon Travelist ja saime teada, et nende korraldatud transfeer mõne hotelli juurest lennujaama maksab 15 või 20 euri nägu. Appi! Otsustasime raha kokkuhoiu huvides sõita taksoga. Tellisime selle hommikuks ühe läheduses rannal asuva hotelli ette.

Mehed olid juba leidnud ühe toreda liivaplatsi muuli keskosas, mille lähedal juba niigi olime. Sinna mahtus magama ringkaitses ümber kottide. Enne muidugi võeti veidi likööri Bayleys ja Dr.Pepperi pudelist Jägermaisterit.

Karu püksid said poolteist aastat vanaks ja rebenesid ühe kannika pealt pikalt puruks. Nende saatus oli lõpetada oma karjäär Tenerife rannal. Prügikastis. Peaaegu romantiline.

Sel ööl tundus tõusu ajal, et kohe jõuab vesi meieni. Aga see ainult tundus.

3. aprill, teisipäev

Varane ärkamine, pakkimine, söök ja taksoga lennujaama. Maksis 60 või 80 euro asemel 14 eurot kamba peale. Elagu Horizon!

Lennujaamas nägime Markot ja tema naist ning last.

Lahkusime Hispaania Kuningriigist.

Lennukiga ei juhtunud midagi ja söök oli taas maitsev.

Millalgi avastas Tiia, et lisaks rahale ja mobiilile oli siiski ka mälupulk ära varastatud.

Tallinnas oli aprillikuiselt külm.

Endro viis meid kodudesse.

Matk sai läbi.

Kommenteeri