kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Bosnia-Hertsegoviina Montenegro Kosovo Liechtenstein 2009

MATKAPUNT
Kairi Saar, Tuuli Semevsky, Rene Pall, Andres Karu

MÕTE…

… oli liikuda Euroopa maadesse, kus kõrgeimal tipul veel käimata. Enne seda reisi on Karul 45-st Euroopa kõrgeimast tehtud 37. Kaheksa seega veel teha ning need jagunevad kolme reisi vahel, kui kõik hästi läheb:

BALKANI JA LIECHTENSTEIN`i REIS (21. JUUNI-2. JUULI 2009) 12 päeva/4 tippu

  • KOSOVO – Daravica (2656 m)
  • MONTENEGRO – Zla Kolata (2534 m)
  • BOSNIA-HERTSEGOVIINA – Maglic (2386 m)
  • LIECHTENSTEIN – Vorder-Grauspitz (2599 m)
  • Tulemas Tuuli, Kairi, Rene ja Karu

ISLANDI REIS (20.-31. JUULI 2009) 12 päeva/1 tipp

  • Hvannadalshnukur (2110 m)
  • Tulemas Tiia, Sirts, Valt, Tarmo, Tuuli ja Karu

ALPIDE JA ANDORRA REIS (31. AUGUST- 17. SEPTEMBER) 18 päeva/4+? tippu

  • ANDORRA – Coma Pedrosa (2946 m)
  • PRANTSUSMAA – Mont Blanc (4810 m, teist korda)
  • ITAALIA – Mont Blanc (Monte Bianco) de Courmayeur (4748 m)
  • ŠVEITS – Dufourspitze (4634 m)
  • Tulemas Aare, Endro, Täär ja Karu

PUNT

Tegelikult olid kolm matkajat teada juba aasta alguses. Karu kohtus eelmisel suvel tööülesandeid täites Tuuli ja Kairiga ning mõte nendega koos kuhugi reisile minna pani ta naeratama. Sest nemad ka pidevalt naeratasid relvitukstegevalt. Minekuks täiesti piisav kolmik oli olemas, kuid kõik olid arvamusel, et üks mees veel pundis teeks ainult head. Tasapisi langesid ära kõik võimalikud kaaslased (sealhulgas seksikad) ning maikuuks olime leppinud sellega, et lähme ikkagi kolmekesi. Kuid siis käis Karu Portugali kõrgeimal tipul ning selle pundiga oma esimese mägedekogemuse saanud Rene avaldas üsna kohe pärast Eestisse naasmist soovi tulla ka järgmisele matkale. See sobis kõigile.

MASIN

Meie isiklikud autod olid selle reisi mõttes liiga väikesed. Seega vaatasime ringi ning kuigi alguses tundus, et tuleb hakata autot ametlikult rentima, siis lõpuks saabus hea lahendus üsna lähedalt – Karu lihtsalt vahetas pärast suhteliselt lühikeseks kujunenud läbirääkimisi reisi ajaks enda ja oma isa Antsu autod ära. Nii saime mõnusalt mahuka Mazda MPV. Ning Karuisa peab paar nädalat leppima tagasihoidliku, neljakohalise ja kolmeukselise Land Rover Freelanderiga. Sellega oli ka meie mätta otsast korras.

20. juuni, laupäev

Pidime küll startima 21. juunil, sest Kairi käis täna sõbranna pulmas, kuid ta sai sealt suhteliselt vara ehk enne torti tulema ning seega startis Karu Mazdaga juba enne südaööd Tuuli kodu suunas. Võttis Tuuli peale ja koos sõideti Kairi juurde, kes samuti juba valmis oli ning kolmekesi võeti kurss juba Rene pesa suunas. Algas uus päev.

21. juuni, pühapäev

Kairi ja Tuuli nägid esimest korda nii Rene`d kui ka tema naist Kristelit. Autosse tuli siiski ainult Rene. Karu sõitis ning kui Kairi ja Rene magama jäid, siis hoidis Tuuli teda üleval. Ja juhiseid, et kuhu pöörata ja millal andis juba tuttav Tom-Tom, mille õnnelikuks omanikuks on Merili Vridolin Torro talust Viljandimaal.

Rene magas terve Läti maha. Kairi magas alustuseks Läti maha, siis Leedu. Vahepeal nõustus meiega koos Leedu-Poola piiriäärses bensukas sööma ja siis tegi isegi Karu silmis (kes on oma pika elu jooksul ikka väga kõvasid magajaid näinud ja tundnud) tõelise vägitüki ning suutis ka terve Poola maha magada. Terve Poola, inimesed. Imetlesime, sest tema sellisest võimekusest ei olnud meil varem aimugi. Söömise juurde tagasi tulles tegi Karu naine Tiia meile kaasa kartulisalatit ja Tuuli küpsetas pirukaid ja kooki. Seega läks söömisele vähe aega ja maitses ka väga hea. Rene lõi pea vastu auto tagumist luuki ära. Kogemata.

Peale kannatuste rada (millest said osa kõik peale rahulikult magava Kairi) Poolas (siinkohal tuleb õigluse huvides veel ära mainida, et viimane kolmandik Poolast on juba täitsa ilus) sisenesime Slovakkiasse. Kairi ja Rene seejuures esmakordselt. Selle tähtsa sündmuse puhul surus Karu neil kätt ja Tuuli naeratas hästi võluvalt.

Slovakkia on alates aasta algusest uus eurotsooni riik ja et meil neid va eurosid oli, siis sõitsime igaks juhuks kiiresti läbi selle maa. Eurod jäid alles.

Siinkohal peame taaskord avaldama tunnustust Kairile, sest ka Slovakkiast puuduvad tal varem mainitud põhjustel igasugused mälestused. Aga me olime ta selleks hetkeks juba niigi autojuhina maha kandnud, sest ta ei oska eriti manuaaliga sõita. Ja tegelikult me ju ei teadnud ka päris täpselt, et mida tema jaoks puhkus üldse tähendab. Las tunneb ennast vahelduseks hästi.

Matka üks reegel pikkadel autosõitudel on, et autojuht on kunn. Tema otsustab, mis plaate kuulatakse ja kui valjult. Noh, et paremini värske püsida. Sellega seoses saavad reisikaaslased kuulda bände ja muusikat, millest varem aimugi ei olnud. Hariv. Vahepeal häiriv ka. Meie reisi eripäraks olid keskmisest musikaalsemad noormehed. Rene armastab mitmehäälsust (ka varajast) ning see vanem mees teab sõnu ja seda, kuidas neid väänata. Publik oli asjatundlik ja tänulik. Muidu kunstnikud ju ei teekski kunsti.

Karul tuli mõte, et me võiksime ööbida Ungari kõrgeima mäe Kekeši lähedal ja homse päeva alustuseks selle tippu tõusta. Ta ise on seal küll juba kaks korda käinud, kuid et teised olid nõus, siis võtsime peale Ungarisse jõudmist (Kairile ja Renele oli see sealjuures esimene sisenemine sugulusrahva territooriumile) suuna linnale nimega Eger, sest sealt on sihtmärgi Kekešini juba alla saja kilomeetri.

Tüdrukud ja Rene lahendasid selle reisi esimese veini ära ja jäid kõik kolmekesi nagu tupsu-nunnud magama. Karu kasutas olukorda ja piilus neid vahepeal. Kui nüüd proovida lühidalt neid magajaid portreteerida, siis Rene magas sellise näoga, nagu ta ei oleks elus mitte midagi halba teinud. Ehk siis süütult. Tuuli jällegi tundus magades selline kaitsetu ja Karul tekkis isegi kiusatus talle vaikselt Rene kaitseks peale laotada. Kairi aga magas väga korralikult, nagu eeskujulik tütarlaps peabki. Ei lahtivajunud suud, ei niiti suunurgast rinnale. Igatpidi vinks-vonks.

Pimenes. Kekeši nõlva mööda üles sõites lisandus ka udu (arvatavasti pilve näol) ja seega sai sõita kiirusega umbes 30 km/h. Kõrgusel 950 m ümp peatas Karu auto ja ajas Kairi üles, et ta saaks telki magama minna. Teised järgisid Kairi eeskuju, kusjuures Tuulile oli see üle-ei-tea-mis-aja esimene telgis ööbimine. Asjadega müttamise ajal lõi Rene vastu tagumist luuki oma pea ära.

22. juuni, esmaspäev

Telgis ööbimisega tutvust uuendanud tüdrukud tundusid hommikul sellised rahulolevad. Tegime putru ning sõitsime ülemise parkimisplatsi juurde. Sealt edasi on vaja tippu jõudmiseks ainult umbes viis minutit jalutada. Ja seal ta ongi – Kekeš, 1014 m, Ungari kõrgeim. Et ilm oli selline pilvine ja meie olime selle parasjagu Ungari kõrgeimas tipus pesitseva pilve sees, siis ei olnud mingit vaadet ja sellest johtuvalt mitte mingit põhjust tippu kauemaks jääda, kui kulus pildistamisele ja käesurumistele. Läksime autosse ja võtsime suuna Bosnia-Hertsegoviinale, kus asub meie järgmine tipp, Maglic.

Päris lõbus oli see, et kui jõudsime Ungari – Bosnia-Hertsegoviina piirini, siis selgus, et tegemist on hoopis Ungari – Horvaatia piiriga. Kaarti lähemalt silmitsedes saime aru, et jah, enne Bosniat on tõesti umbes 80 km Horvaatiat. Kairi ja Rene said taas oma kontosse uue riigi juurde. Tublid. Piiril käidi tualetis, mis jättis Kairile kustumatu mulje ja sundis teda hiljem jalanõude taldu hoolikalt puhastama. Samuti üllatasid teda meeste poolelt kostunud võimsad punnitamise hääled. Me ei öelnud talle ka, et nende autor oli tegelikult naiste tualeti ukse tagant peaaegu juhuslikult möödunud Karu.

Rene mobiilile tuli EMT-lt sõnum tekstiga: ”Tere tulemast Suurbritanniasse.” Ausõna.

Läbisime Horvaatia võimalikult kiiresti ja saabuski Horvaatia – Bosnia-Hertsegoviina piir. Horvaatiast välja saime ilusasti, kuid Bosnia piirivalvur viitas asjale, millest meil aimugi ei olnud: meie roheline kaart ei kehti Bosnias, Horvaatias, Kosovos ega ka Montenegros. Pagan, polnud seda märganudki vaadata. Teadsime, et Kosovos tuleb eraldi 50 EUR-i maksta, kuid need teised olid täielikuks üllatuseks. Karu läks siis ühe piirivalvuriga kaasa ja tolle kabinetis avaldas piirivalvur Karule saladuse, et kindlustus Bosnia jaoks maksab 40 EUR-i ja et see on väga kallis. Karu nõustus ja küsis, et kas on veel mingi võimalus nende riiki sisse saada. Piirivalvur küsis, et mis Karu arvab? Karu arvas, et võiks olla. Piirivalvur oli nõus, et võiks olla jah ning mida Karu arvab, et kui palju see võiks maksta. Karu arvas, et see võiks maksta 20 EUR-i. Piirivalvur arvas, et see on õiglane summa tema kodumaale pääsemiseks ja palus Karul kupüürid sahtlisse hoiule panna. Karu nõustus, et nii jõuab raha tõesti kõige kindlamalt sinna, kuhu vaja ja tegi tehingu ära. Tere tulemast Bosnia-Hertsegoviinasse! Autosse naastes oli Karu elevil ja tõmbas ust avades selle täie hooga vastu oma nina. Kostus tume müts. Tuuli väristas korra õlgu ning õppis siis serbia keelt edasi. Mitte niisama, sest augustist saab tema ajutiseks elamispaigaks Serbia pealinn Belgrad. Täpselt pole aru saanud, kuid see pidi kuidagi mingi mehega seotud olema, kes samuti sealkandis elab.

Alustasime riigis, kus Kairi, Rene ja Tuuli varem käinud polnud, tüdrukute fotosessiooniga päevalillepõllul. Pärast kulus kümmekond minutit jalanõude savisest mudast puhastamisele, kuid pildid said head.

Bosnia-Hertsegoviinat ei ole Tom-Tomi jaoks olemas. Seega Tom lõpetas ja kaart alustas. Loomulikult ilmnesid peagi esimesed võõrutusnähud ja Sarajevo äärelinnades seigeldes saime aru, et sugugi mitte kõik siinsed teed ei ole kaardile kantud. Ekslesime ja muidugi lõpuks aitasid üks kena kohalik neiu ning meie isiklik intuitsioon hädast välja. Ja üks mäeahelik ka, mis pooled valesti minemise võimalused ära nullis. Õigel ajal, sest Karu roolis oli juba närvis. Noh, need samad Tom-Tomist võõrutamise tavalised nähud.

Bosnia ise üllatas oma iluga. Üsna mägine ja põnevate elamutega. Teed muidugi olid auklikud ja nõudsid sügavat tähelepanu, kui ei tahtnud rehvi või esisilda kaotada.

Sõitsime Karule tuttava bensiinijaama juurest üles mäkke ja möödusime umbes kümne km pärast platsist, kus Karu koos Tiia ja Kristoga eelmise aasta septembris ööbinud oli. Rene luges erinevaid kaasa võetud päevikukatkeid ning nendele toetudes sõitsime kohani ”kust kõrgemale ei saa ja tee hakkab järsult langema”. Seal oli mingi metsatööliste majake, millest saime infot, et rada Maglic`i tippu algab siitsamast kõrvalt ja ühe puu küljes märkasime isegi vastavasisulist sinist viita.

Sõitsime sadakond meetrit rada mööda edasi ja siis tuli seisma jääda, sest edasi tuleb minna jalgsi. Paremale. Panime telgi vihmasajus püsti, kusjuures asjade autost võtmise käigus lõi Rene oma pea ära. Vastu auto tagumist luuki.

Süüa ei viitsinud teha aga tegime ikkagi, sest selleks ajaks olid Kairi ja Tuuli juba pudeli veini ära libistanud ja alkoholiga on kord juba nii, et kui seda tarbid, siis varsti on hädasti süüa vaja. Seekord siis pasta a la consrva de la sigajano. Võtsime kosutuseks lonksu Herbertit ja läksime magama. Kaks naist ja kaks meest.

23. juuni, teisipäev

Öösel siiski ei juhtunud seda, mida osad lugejad (ja ka telgisviibijad) lootsid.

Hommikul ärkasime vara, sest täpselt ei teadnud ju sellest, et mis meid rajal ees ootab. Auto parkisime veidi paremini, et see kellelegi ette ei jääks ja läksime. Et oli oodata kohti, kus ronimisel tuleb ka käed appi võtta, siis riputasime kottide külge kiivrid. Maglic`i pärast me need kaasa võtsimegi.

Rada (valge ring, mille ümber punane ring) algab läbi sellise lehtpuuvõsa, kus võib vahepeal äragi eksida. Tihe, noh. Meie saime ilusti läbi ja jätkasime mööda mõnusat metsaalust. Karu testis üsna alguses, et kuidas võhmaga lood on ning lasi kõigi (ka enda) südamed punasesse. Kõik jäid ellu ning see oli hea uudis.

Veidi hiljem kaovad puud tasapisi ära ja võisime nautida päikese esimesi kiiri. Ja varsti pärast seda jõudsime lagedale alale ja saime mastaapidest ning raja võimalikust suunast aimu. Samuti tegime uhked pildid teost, kes ühel kivil mööda rajatähist ülespoole tõttas.

Rada liikus nüüd otse Maglic`i massiivi suunas ning peagi tegime esimese tõusu, kus tuli käed appi võtta ning ronijate abistamiseks oli väljas tugitross. Kiivrid panime pähe (täpsemalt kolme tagumisse pähe, sest meil oli nelja peale just niipalju kiivreid) ja edasi. Tõus jätkus parasjagu kaldu nõlval ning ühe peatuse ajal tunnistas Rene, et ei tunne ennast enam sugugi kindlalt. Kõrgusekartus tekitab muu hulgas adrenaliinist tingituna hingeldamist ning üleliigset lihaste pingutamist. Noh, sest kogu aeg on tunne, et kohe kukud alla. Ja sellest väga ebameeldivast tundest üle saada aitab ainult, kui kõrgustes viibida. Siis hirm taandub tasapisi.

Nii ka Rene oli varsti valmis edasi minema ja seda tegimegi. Vaheldusid raskemad ja kergemad kohad ja ühel hetkel olime lõpuharjal. Pöörasime paremale ning saime taas käed appi võtta. Rene`l blokkis nüüd täiesti ära ja ta arvas, et ei tule enam edasi. Karu tegi pausi ja läks vaatama, et kui palju tippu on. Tagasi tulles sai ta anda kõigile edasi hea uudise, et tipp on umbes kolme minuti tee kaugusel ja järsemad kohad on pärast käesolevat möödas. Sellest piisas ja liikusime ikkagi kõik neljakesi tipu poole edasi ning seal me siis mõne minuti pärast olimegi – Maglic. 2386 meetrit. Bosnia-Hertsegoviina kõrgeim tipp. Ühtlasi tegid nii Kairi, Tuuli kui ka Rene oma uue kõrguserekordi. Tipus tunnistas Tuuli, et ka tema tundis ennast vahepeal mitte eriti kindlalt.

Tipus on vanast ajast Serbia lipuvärvides raudne tuulelipp. Miks Serbia? Sest me olime Montenegro ja Bosnia-Hertsegoviina piiril ja mitte eriti ammu kuulusid ju nii Montenegro kui ka Kosovo Serbia koosseisu. Seega algas mõned aastad tagasi siin mäeharjal Serbia.

Pildistasime hulga häid kaadreid ja sõime. Meil oli kaasas pudel õlut ja nagu ikka, maitsab õlu tipus väga hää. Tipu postkastist leidsime pitsati, millel kirjas tipu nimi ja kõrgus ning veel igasugust sodi, mida sinna topitud. Loomulikult jätsime kasti enda poolt sissekande. Mida täpselt, ei mäleta. Kui tahate, minge lugege.

Laskumine läks libedamalt ja umbes kahe ja poole tunni pärast olime auto juures tagasi. Et Montenegro on siinsamas, siis võtsime plaani ööbida juba Montenegro kõrgeima tipu all Durmitori mägedes.

Sõitsime alla ja pärast väikese maksu tasumist kohalikule looduskaitsjale (kelle juures logeles persetäis irvitavaid kaasmaalasi) võtsime kursi Montenegrole. Piiriületuse järel (muide rohelise kaardi puudulikkust seal ei märgatud) viis tee meid päris võimsasse kanjonisse. Sõitsime korra ka kanjoni põhja ühe hiigelkõrge tammi all ning nägime väga ägedaid vanu lagunenud teid mäekülgedel kuristike kohal ja mahajäätud hooneid. Seejärel sõitsime selle tammi peale üles ja saime teise võimsa elamuse sealt alla vaadates ja remondimehi tammil rippumas nähes.

Edasi sõitsime Durmitori mägede poole ja kuna Karu oli siin tipu all juba kaks korda käinud, siis leidsime üsna kiiresti õiged teeotsad ja kämpingu kätte. Maksime omanikule ära ja panime telgi püsti. Pesemiste ja muude toimetamiste käigus suhtles Karu austerlastest alpinistipaariga ja sai neilt teada väga huvitava info: nimelt ei olegi Bobotov Kuk Montenegro kõrgeim tipp. Tegelikult on ta kõrguse poolest isegi neljas. Päris kõrgeim asub Albaania piiril ja on 12 meetrit kõrgem ehk 2534m ja kannab nime Zla Kolata.

Milles siis point? Montenegro on selline loominguliselt tekitatud piiridega riik ja seega on näiteks põhjapoolsed Montenegro piiriäärsed alad ennist olnud Albaania omad. Ja kolm kõrgeimat tippu asuvad täpselt Montenegro ja Albaania piiril ning et sealkandis elavad praktiliselt ainult albaanlased, siis nende jaoks on see kõik üks suur Albaania. Ning mis Montenegro kõrgeimast punktist me saame rääkida, kui see on Albaania? Ja mägineegrid jällegi peavad oma kõrgeimaks tipuks riigi keskel populaarses turismipiirkonnas kõrguvat Bobotov Kuk`i. Hea turvaline valik ju.

Tänasime austerlasi ja õhtul käisime nendega veel vestlemas ja võtsime ka Herberti kaasa. Saime paar head pilti raamatust, kus vastavad tippudele viitavad numbrid ja nimed sees ning meile pakuti vestluse edenedes ka mingit austria shnapsi. Maitsvat, muide.

Kolisime telki plaaniga homme sõita õige tipu alla.

24. juuni, Jaanipäev

Tänane suund meie jaoks oli kõigepealt Berane ja seejärel väike koht nimega Plav. Sealt tuleb juba arvatavasti jätkata jalgsi.

Midagi keerulist ei olnud, saime ilusasti kohale. Ainuke takistus oli juba üsna lõpuosas külateel ning seda takistust nimetatakse hobuseks. Karu võttis ta valjaid pidi enda järele ja viis tee pealt ära.

Meist mööduv autojuht Arif peatas oma masina ja küsisime temalt teed kõrgeima tipu suunas. Ta palus autoga tema sabas sõita. Nii tehes juhatas Arif meid oma majani (mis oli küla uhkeim) ja palus lahkelt auto aeda ära parkida. Puu alla rohu peale. Ning tema ettepanek oli, et auto võibki sinna jääda, sest siis ei pea me selle pärast muretsema ronimise ajal. Väga tore. Et peremees mingit meile arusaadavat keelt ei rääkinud, siis võtsime vahepeal appi noored naabrid. Nende perenaine rääkis suurepärast inglise keelt ning asusime infot hankima. Kõigepealt tehti meile selgeks, et nad kõik on albaanlased ja seega Tuuli serbia keelt praktiseerida eriti ei saanud. Või pigem ei tahtnud enam. Siis rääkisime rajast ning meid rõõmustas info, et see on märgitud ning hästi loetav. Ainukeses kohas, kus tee hargneb tuleb paremale hoida. Head uudised.

Tegime auto tagumise luugi lahti ja hakkasime pakkima, sest plaan oli täna võimalikult kõrgele üles tõusta, seal ööbida ning homme peale tipu tegemist tagasi auto juurde laskuda. Kõigil polnud mõtet suuri kotte vedada ja seega tegime nii, et Karu võttis Tuuli suure kotiga enamuse mahuka kama ja teised võtsid väikesed kotid raskemate ja väiksemate asjadega. Pakkimise käigus kostus auto tagaosast lühidat roppu vandumist – Rene oli oma pea vastu luuki ära löönud.

Tõusu algus on oru põhjas ja suurimaks vaatamisväärsuseks lisaks kahel pool kõrguvatele mägedele on seal niisutussüsteem. Jõgi on päris mitmetes kohtades suunatud paralleelsetesse tehissängidesse, milledest omakorda sai vett läbi käepärastest vahenditest luukide karjamaadele suunata. Osav.

Algne tõus mööda kruusateed on suht lauge. Meile tuli vastu üks džiip, mille roolis olev mees ütles, et andku me aina minna. Üleval mingi hüljatud majakese juures pidime kohtuma ühe teise grupiga ka. Tšehhid vist.

Tõusime umbes poole kilomeetri jagu ülespoole ning jõudsimegi ilusasse kaussi, mille põhjas oli mainitud majake ja kaks tšehhide telki. Võtsime paar ampsu ja marssisime edasi.

Peagi hargnes rada kaheks ja meil tekkis esimene kõhklus, sest mõlema suuna juurde oli kirjutatud ka tipu nimi, kuhu see rada viib. Ja need nimed ei olnud isegi mitte ligilähedaselt Zla Kolata moodi. Aga et majaperemees Arif oli selge sõnaga öelnud, et me tee hargnemise korral hoiaksime paremale, siis nii ka tegime.

Peagi tuli meile vastu esimene tšehh, kelle käest me ei saanud ei kinnitust valitud suuna õigsusele ega ka kinnitust vastupidisele. Teiste tšehhide käest ei tasunudki küsida, sest esimene oli grupi juht ning ainus, kellel kaart taskus. Üks tšehhidest oli tüdruk. Palju vähem ilus, kui meie grupi tüdrukud. Eks see konkurents oli ka juba eos väga ebavõrdne.

Vaikselt tõustes jõudsime lõpuks sadulale, mille peal ilutses betoonist tulp. Teiselpool tulpa oli Abaania. Et ei Kairi, Tuuli ega ammugi Rene ei ole Albaanias käinud, siis otsustasime piiri rikkuda ja ööbida selle väga vaese riigi territooriumil. Tšehhid olid vihjanud, et siin üleval on mingid järved ja nende juures saab telkida.

Nii oligi. Leidsime pärast kilomeetrist matka ühe järve ja selle kaldalt sobiliku telkimisplatsi. Üks kivi vaid tuli välja kaevata, et telgi keskel korralikku muhku ei oleks.

Õhtu muutus tasapisi niiskest jahedaks ja niiskeks. Tegime süüa ja teed ning tervitasime Jaanipäeva ja Albaaniat Herbertiga.

Tipu koha pealt leppisime teadmisega, et me ei tea midagi ning otsustasime homme alla tagasi liikuda.

Rene`l oli viimastel päevadel telgis jahe olnud ja seetõttu andis Karu talle oma arktilise pesu ülemise otsa. Aitas.

25. juuni, neljapäev

Hommik oli ka niiske. Karu ronis meie kõrval kerkiva mäe otsa, et saada lähimatest tippudest ülevaadet. Targemaks ta eriti ei saanud, kuid vähemalt sai mõned head pildid meie väikesest telgist all järve ääres.

Hommikusöögi järel tegelesime veidi aega mingite amfiibsisalike jahtimisega järves. Pealtpoolt olid nad mustad aga kõhu alt oranžid. Kavalpead sellised.

Liikusime tuldud teed tagasi ning väljusime Albaaniast. Sellega seoses ei ole me enam illegaalid. Kuigi ma ei kujuta ette, et kes peale meie tahaks üldse Albaanias illegaal olla. Pigem tahaks enamik albaanlastest olla kusagil mujal illegaalid.

All kausis tšehhide laagriplatsi läheduses kohtasime samu albaanlasi, kes meile eile džiibiga vastu tulid. Seal oli kaks täiskasvanut ja punt poisse. Üks meestest (see, kes meile igaühele lahkelt õlle ulatas) osutus endiseks sõjaväelaseks, kes sõja ajal siinkandis snaiprina kodumaa eest valvel oli. Seega võis ta üht-teist nendest tippudest teada. Alustasime küsitlemist.

Nimi Zla Kolata ei öelnud talle midagi. Kuid kui me küsisime Montenegro kõrgeimat tippu, siis ütles ta, et see asetseb umbes 12 km Albaanias sees. Me ütlesime, et sel juhul ei saa ju tegemist olla Montenegro kõrgeima tipuga. Ta ei olnud meiega päris nõus ja pakkus välja veel variante, et mis võib olla õige tipu nimi ning jõudis lõpuks tagasi selleni, et öelgu me, mis tahes, kuid ennem nimetatud tipp on raudselt selle regiooni kõrgeim ja ühtlasi ka Albaania kõrgeim tipp. Karu avaldas seepeale arvamust, et Albaania kõrgeim tipp on ikkagi Makedooniaga ühispiiril asuv Maja e Korabit. Sellega ei olnud snaiper nõus, kuni Karu avaldas, et on seal otsas käinud. Siis arvas erus olev sõdur, et võib-olla ongi, kuid selle piirkonna kõrgeim on ikkagi eelpool nimetatu. Ja pakkus lisaks, et vist oligi nii, et selle tipu teine nimi on Zla Kolata.

Selle segase jutu mõte on see, et albaanlased võivad sulle rääkida veendunult igasugust jama, sest nad ei taha tunnistada, et ei tea vastust või et neil pole õigus.

Tegime nende ja suure Albaania lipuga pilti ning läksime lõpuks siiski sõbralikult lahku, kuigi vahepeal oli vestlus väga emotsionaalseks kiskunud, sest teema on albaanlastele väga tundlik. Nad ei saanud aru ka, et me ei ole poliitikud, vaid mägironijad ja et piiride täpne paiknemine huvitab meid geograafilisest, mitte poliitilisest seisukohast.

All külas võtsime appi ühe Arifi tütre sõbranna, kes oskas inglise keelt ning uurisime veelkord, et kus see tipp on ja kas on võimalik teejuhti kaasa palgata. Selgus, et on küll võimalik ja giidiks tuleb Arif ise. Tore. Leppisime kokku ka hinnas. See oli põnev hetk, sest kui jutt läks raha peale, siis sekkus kogu perekond ja avaldas perepeale Arifile oma arvamust summa suuruse osas. Kokku leppisime 50 euro peale. Start on homme kell 6:00. Lisaks sellele palus Arif meid lahkesti oma katuse alla. Tema majas käisid parasjagu ehitustööd, sest ta plaanib seal peagi avada hotelli ja tööd on hetkel paljuski veel pooleli. Arif andis meie käsutusse kaks möbleerimata tuba ning samuti sooja veega vannitoad. Muidugi võtsime pakkumise tänulikult vastu ja kolisime sisse. Rene lõi asjade tassimise ajal pea korra vastu auto tagumist luuki ära. Kogemata.

Saime kolmanda korruse rõdult tuua endale pehmemaks küljealuseks paksud madratsid, kuid nende peal magasime ikkagi magamiskottides. Nagu matkal.

Peale pesemisi jõime õlut ja veini ning ajasime juttu. Päris huvitav oli.

26. juuni, reede.

Varane ärkamine oli seekord kuidagi raske, kuid saime hakkama ja tegime väljas süüa ja pakkisime väikesed seljakotid.

Arif tuli (laia säärega kummikutega, muide) välja kell 6:00 ja teele asusime 6:04. Üsna täpne.

Olles umbes 200 meetrit astunud ning viibides alles täiesti külas sees, pööras Arif korraga vasakule. Meie üllatunud pilkude peale andis ta mõista, et siit tee lähebki ja osutas punasele noolele ja kirjale karjaaia alumises servas, mida naljalt ei märka. No selge. Seega olime üleeile puusse pannud kohe alguses.

Külast saime varsti välja ja märgistatud rada suunas meid mööda oru põhja ülespoole. Korra varjusime sadama hakanud vihma eest puude alla, kuid üldiselt oli ilm täitsa muhe.

Vahepeal pööras teejuht jumala rahulikult rajalt kõrvale ja suunas meid ülespoole mingeid temale hästi teada olevaid otseteid pidi. Aeg-ajalt sattusime jällegi rajale tagasi, et siis taas  kusagilt otse põrutada. Pinnas oli vaheldusrikas ja tempo rahulik. Nagu giididel ikka. Päris eluline vaatepilt meie teel oli selline umbes kolme meetri sügavune järskude servadega auk, mille põhjas nägime kolme-nelja looma luid. Ega sealt naljalt ilma käte või küüniste abita välja ei saa jah.

Matsavööndist väljas jõudsime väikesele lagendikule, kus oli väga ilus ja me tegime veidi valjemat häält. Arif näitas ootamatult näpuga huultele ja jäime vait. Arif näitas veel kaht kätt kõrva vastu pannes magamisliigutust ja me ei saanud päris hästi aru, mis teda tegelikult vaikseks ja murelikuks teeb.

Vastus tuli siis, kui olime järjekordse lõikamisega sadakond meetrit kõrgemale tõusnud ning väikese pausi tegime. Sellest puhkepaigast avanes alla lagendikule väga hea vaade ning nägime seal kividega piiratud haudu. Ilmselgelt inimeste haudu, kuid kuna Arif meiega ühtegi ühist keelt ei räägi, siis täpsustusi ei saanud.

Edasi sattusime juba suurtele lumelaikudele. Arif muutus veidi murelikuks ning tegi selgeks, et me ei saa päris seda teed mööda minna, mis kõige otsem oleks, vaid peame ringi sisse tegema. Üheks põhjuseks olid tema libedad kummikud. Lumelaikudel läks alates sellest hetkest kõige ees Karu, kes oma suurte saabastega teistele jäise lume sisse jäljed ette tagus. Liiga pikalt lumel viibima ei pidanud ja jätkasime kuni Zla Kolata ja Maja Kolata vahelise sadulani kaljusel pinnasel.

Sadulal andis Arif teada, et edasi ta ei tule, sest kummikud on endiselt libedad ja eksida ei ole enam võimalik. See oli mõistlik, sest tõus sadulalt tipu suunas algas lumel ning nurk oli kummiku jaoks tõesti veidi järsk. Seega läksime edasi neljakesi ning kuni kivisele pinnasele jõudmiseni suurte saabaste jälgedes.

Tippu jõudsime paarkümmend minutit hiljem. Zla Kolata, 2534 meetrit. Montenegro kõrgeim. Tuulile, Kairile ja Renele taaskord uus kõrgusrekord.

Päike näitas ennast ja meie näitasime natukene ennast päikesele. Et mitte teejuhti liiga kauaks ilma valveta jätta, siis liikusime peale veerandtundi tipus alla sadulale, et seal tuule eest varjatuna einet võtta.

Karu arvas, et igaks juhuks käib ta ka Maja Kolata otsas kiiresti ära. Arif vangutas selle mõtte peale tunnustavalt pead ja teised hakkasid sööma. Ronimine võttis veidi alla poole tunni ning tipus endas ei olnud midagi erilist, kuid see-eest vaade Albaania poole oli loodetust võimsam. Eriti meeldis Karule üks korralikku vabalangemist pakkuv mäekülg Maja Kolata vastas. Ilus. Ja suur.

Laskudes lõikasime taas ja selle käigus saime muuseas lume peal allamäge suusatada. Ilma suuskadeta loomulikult. Võrreldes tõusuga oli Arif veidi väsinud olemisega ja me liikusime tema, kui kõige aeglasema, tempos. Selles ei ole muide midagi erakordset, sest ta on ikkagi umbes 47 aastat vana ja ei turni pidevalt mägedes.

Külasse jõudsime tagasi normaalsel ajal ning tundus, et kimame täna õhtuks Kosovosse nende kõrgeima tipu Daravica alla.

Arif  lasi oma lastel õuele laua katta ja siis võtsime me veidi sööki ja Albaaniast pärit ja peremehe sugulaste poolt hoolikalt vaaritatud kohalikku vägijooki. Maitse imehea ning kangus oli muljetavaldav. Selle väikese peo käigus möödus meist päris palju külaelanikke ja kõigiga neist leidis Arif imekiiresti ühise keele. Paar olulisemat tüüpi kutsuti ka laua taha. Meie jällegi käisime vahetustega asju pakkimas  Peremees ise oli üsna läbi ning avaldas ühel hetkel arvamust, et läheb voodisse. Jätsime tänulikult jumalaga ning pakkisime ennast kokku. Külapoest ostsime leiba ning sõitsime lahkete albaanlaste juurest minema.

Peatusime veel naaberküla poe juures, et värskeid puuvilju osta ning selle käigus toimus Karul telefonivestlus Tiiaga, kelle käest sai ta huvitava nukra fakti teada: Michael oli ära surnud. Jackon jah, kes muu. Sellel puhul sõitsime järgmised paar tundi tema laulude saatel ja eriti ei mölisenud. Välja arvatud siis, kui meie teele jäänud silla keskel (ja sealjuures täpselt keskel) seisis eesel. Peale väikest vastasseisu Mazdaga andis loom järele ning tõmbas käsipuu äärde.

Jões said puuviljad puhtaks.

Kosovo ja Montenegro piir on päris kõrgel. Tegime sellesse uude riiki sisenemiseks vajaliku ja 50 eurot maksva kindlustuse ning muud midagi pole nagu eriti vajagi. Paari kilomeetri pärast avanes meil vaade praktiliselt tervele väikeriigile ning tee kulges hoogsalt allamäge. Nii hoogsalt, et kui üks karjus oma lehmadega väga tee peale ette liikus, siis pidurdamine ei olnudki enam ülekuumenenud pidurite tõttu nii efektiivne, kui võiks. Tegime pausi ja lasime tehnikal jahtuda. Seejärel sõitsime alla ning jätkasime teekonda Decani kloostri suunas, mille juurest algab tee kõrgeimale.

Kosovos oli meil planeeritud ka üks kohtumine eesti rahuvalvajatega. Karu teeb juulis ühte pulma ja selle õnneliku paari peigmees Vahur teenib hetkel Kosovos. Varasem kokkulepe oli, et me veedame terve ühe päeva rahuvalvajatega, kuid tänu meie viivitustele Montenegros oleme natukene oma graafikust maas ja homme (juhul muidugi, kui meie tipu tegemine õnnestub) saame arvatavasti lihtsalt Vahuriga kokku.

Decani linnas toimus põnev vahejuhtum, kus teele astus ette liikluse ja parkimise reguleerija, kes meid kätega viidates tee kõrvale parkima suunas. Hetkel aga, mil olime juba tema korraldustele allumas, jõudsime piisavalt lähedale, et tema nägu näha. Päris hull nägu. Selles mõttes, et ei tekkinud kahtlustki, et tegemist on päris hulluga. Andsime gaasi ja sõitsime igaks juhuks edasi.

Kloostri juures andsime kontrollpunktides teada oma plaanidest ja liikusime muudkui edasi. Mõnes kontrollpunktis tundus, et nad ei tahtnudki meilt tegelikult seda infot, vaid lihtsalt fikseerisid meie auto ja näod. Pimenes.

Kloostrist edasi tuleb sõita mööda jõekaldal looklevat teed ja see viib välja kuni hüdroelektrijaamani. Seal tasub ööbida ning järgmisel varahommikul tippu pürgida. Nii on kõige turvalisem, öeldi eelmisel aastal Tiiale, Kristole ja Karule, kui nad esimest korda siia mäe alla tulid.

Telgi panime jällegi parkimisplatsi kruusale ja Herbert aitas õhtut pikendada või siis lühendada. Ei tea, me ilma Herbertita ei proovinud ju.

27. juuni, laupäev

Ärkasime enne, kui Kosovo töölised elektrijaama tööle jõudsid. Et läbida tuleb päris hulk kilomeetreid, siis viivitama ei hakanud, vaid astusime kohe peale hommikusööki jõuliselt rajale.

Daravica ei ole tehniliselt üldse keeruline, kuid võtab palju aega. Eelmisel aastal, kui Tiia varakult tagasi pööras ja Kristo ning Karu kahekesi edasi läksid, saigi takistuseks aeg. Et me tookord lisaks hilisele tõusu algusele päris mitmes kohas ka valesti läksime, siis sai ühel hetkel lihtsalt aeg otsa ja tuli ümber pöörata.

Seekord alustasime varem ja õnneks oli Karule tee kuni ühe mägikülani selge, sest ta oli seda läbinud mõlemat pidi ja teist korda suisa öösel ning pealampide valgel.

Esimene takistus teel oli üks oodatust palju laiem jõgi ja kivilt kivile hüpates sealt üle ei saanud. Õnneks oli üks puu kukkunud täpselt jõega risti ja nii saime teha üsna põneva ja tasakaalu nõudva jõeületuse. Edasi läks lihtsalt ning üsna pea olime juba lagendikul, kus jõe vastaskaldal asuvad karjuste majakesed. Lehvitasime neile ja nemad lehvitasid vastu. Koerad lõugasid, kuid peremees sundis nad väga lühidalt vait.

Tõusime edasi ja siis asusime tegema nõlval enam-vähem oma kõrgust säilitades kaart ümber oru. See viis meid oru lõpus olevasse külla, kus on ainult hunnik mahajäätud majade seinu ning paar elamiseks kõlbulikku hoonet nende vahel. Meid märganud tüdruk jooksis kiiresti ehmunult sisse peitu ja hetk hiljem oli kogu külarahvas väljas – kaks meest, kaks naist, üks väike poiss ja meid esimesena märganud teismeline tüdruk.

Surusime külarahvaga kätt, tegime pilti ja kinkisime väikesele poisile müslipulga. Siis rääkisime inglise-eesti-vene-serbia-soome segakeeles oma plaanist ja üsna kohe pakkus vanem meesterahvas, et noorem mees võib meiega kaasa tulla ja teed näidata. Mis meil selle vastu ikka olla sai. Noogutasime ja seepeale lippas noormees majja ja tuli sealt hetke pärast tagasi. Kummikutega loomulikult. Ja vihmavarjuga. Ning läks korra veel tagasi ja välja tulles toppis sealt kaasa haaratud suitsupakki taskusse. Läksime.

Tempo järgi otsustades, mis meie giid peale pani, ei olnud suitsude kaasavõtmine mingi liialdus, sest ta pidi ikka päris palju meie järgi ootama. Tõusud polnud kõige kergemad, sest meie teejuht läks lõikamiste teed ning kohati olid nõlvade nurgad hingematvad. Lisaks asus mägi ise veidi kaugemal, kui arvasime. Tihti kõrgub ju õige tipp selle mäe taga, mida tõusu ajal õigeks tipuks pead. Või siis selle tipu taga, mis oli selle esimese tipu taga. Või siis peale seda kolmandat tippu. Või veel hiljem. Karu lülitas korraks telefoni sisse ning leppis Vahuriga kokku, et täna õhtul kohtume all kloostri juures.

Kairi proovis vahepeal oma jõudu ning üritas teejuhist mitte maha jääda. Päris hea tempoga läks ning kadus koos giidiga teistel silmist.

Igatahes jõudsime viimasele harjale minnes taas märgitud rajale ning tõusime tippu. Daravica, 2656 meetrit. Kosovo kõrgeim. Ning taaskord Tuuli, Kairi ja Rene uus kõrgusrekord. Aplaus! Kui me midagi väga plaanivälist ei tee, siis see ka jääb selle reisi kõrgeimaks tõusuks. Karul oli samuti põhjust rõõmustada, sest nüüd on ta käinud 40-e riigi kõrgeimatel tippudel. Või kõrgeimas punktis.

Tipus me eriti kaua olla ei saanud, sest niipea, kui sööma asusime, hakkas rahet sadama. Saime nüüd aru, et miks meie teejuht vihmavarju kaasa võttis, sest nüüd seisis ta rahulikult varju all seljaga vastu tuult ja tegi suitsu, samal ajal kui meie ülikiirelt vihmariided selga panime. Hetkega läks nii märjaks ja külmaks, et panime hooga allapoole tagasi. Kõik kohad, mis riidega katmata olid said korralikult külma tunda. Sadu kaua ei kestnud ja edasi sai laskuda rahulikult. Välja arvatud see lõik, kus taas „suusatada“ sai. Meie teejuht näitas siin tõelist taset.

Arutlesime omavahel, et kuigi mingit kokkulepet ei ole, siis peaksime ikkagi meie teejuhti tänama. Summa suuruse osas katsusime jääda selliseks, et väljendada oma tänu, kuid samas mitte noort meest kuidagi ära rikkuda. Arvasime, et see summa võiks olla 20 eurot ning samuti oli üksmeel selles, kuidas raha üle anda. Tegime seda teel alla ja jätsime seega noore mehe enda otsustada, kas ta räägib sellest oma lähedastele või mitte.

Külasse tagasi jõudes hakkas jälle sadama ja meid kutsuti sisse. Pealmised märjad riided võeti peaaegu jõuga ära ja pandi kuivama. Meid istutati pliidi ümber ning pakuti kõigepealt türgi kohvi. Jube hea oli nende arvates, kes kohvi joovad. Puhusime juttu (olenemata sellest, et keeli me vastastikku ei osanud) ja tundus, et lisaks sellele, et nemad meile meeldisid, meeldisime ka meie neile. Teismeline tüdruk leidis ühise keele Tuuliga ning selle tulemusena sai Tuuli näha nende elamise kõiki tubasid ja nurgataguseid. Tema suurim üllatus oli see, et praktiliselt kogu seltskond magab ühes voodis. „Eestis on ikka tore“, käis meil peast läbi.

Ahjus küpsenud saiakesed said valmis ja saime neid maitsta koos juustu ja piimaga. Albaanlased sundisid üsna palju sööma ja tahtmata neid solvata võtsime juurde ka siis, kui kõht juba täitsa täis oli. Lõpuks lihtsalt enam ei jaksanud. Seepeale pandi meile saia ja juustu kaasa. Samas püüti veenda, et võime ööseks jääda, kuid saime neile mõista anda, et meid ootavad all kaasmaalased ja selle seletusega jäid albaanlased rahule.

Mehed andsid mõista, et siit otse oru põhja laskudes võidame umbes tund aega ja näitasid raja kätte. Tänasime südamest ja jätsime hüvasti. Et meie allajõudmine kindel oleks, tuli noor isehakanud giid taas kaasa. Tegelikult oli see hea, sest alumise naabri juures ringi luusivad üsna metsikud koerad peletas ta meist päris osavalt eemale.

Teel alla tuli vastu üks tore vanamees, kes uuris meie teejuhilt, et kes, kus ja millal. Saades vastused tegi ta koheselt ettepaneku minna tema juurde kohvile. Tänasime ja seletasime talle noore albaanlase vahendusel, et me just tõusime kohvilauast ja kiirustame väga alla. Vanamees sai aru ja jätkas oma teed, ise kütteks korjatud okste raskuse all küürus. Kütte hankimine võtab nendes majapidamistes arvatavasti väga palju energiat, sest majad asuvad metsavööndist ülalpool.

Kui jõudsime tagasi teele, mida mööda üles tõusime, siis pöördus meie teejuht pärast südamlikku hüvastijättu tagasi koju. Meie laskusime kiiresti edasi ja jõudsime umbes kahe tunni pärast auto juurde. Pakkisime asjad peale ja sõitsime alla, sest Vahuriga kokku lepitud aeg hakkas kätte jõudma.

Kohtusime sini-must-valget lippu kandva ning sinise vilkuriga varustatud Defenderiga vahetult peale viimast kontrollpunkti. Vahetasime paar sõna ja siis sõitsime, Mazda ees ja Defender kohe järel, Decanist välja Montenegro piiri poole. Linn oli laupäeva õhtuselt rahvast tulvil ning ühes kohas oli korraldatud meie suunale ümbersõit. Jäime hetkeks seisma. Vahur sõitis meie kõrvale ja küsis, et kuhu suunas plaanisime minna. Kui ütlesime, et otse, kuid meie suund on teel kinni, palus ta meil lihtsalt enda järel sõita. Ja pani muidugi otse edasi. Püsisime sabas ja manööver õnnestus täielikult.

Linnast väljas pöörasime suurelt teelt maha ja leidsime umbes poole kilomeetri kaugusel karjamaa, kus piknikut pidada sai. Laua katsime Defenderi ninale. Õigemini Vahur kattis. Lisaks võileibadele ja magusale manustasime veini ja Milleri õlut, mis Defenderi tagaosast nagu võluväel välja ilmusid.

Saime ka kasulikku infot ja vastused mõnedele peas tekkinud küsimustele. Näiteks maasturi külgedel olev lühend KFOR tähendab Kosovo Forces. Ja kuna kohalikud politseinikud pidid nahast välja pugema, et KFOR-i meestega sõbrad olla, siis soovitas Vahur meil peatamise korral väita, et oleme KFOR Advisers. Ning kinkis meile rahuvalvajate käsutuses oleva Kosovo kaardi.

Vahuriga koos oli tema mantlipärija Kosovos. Nime ei mäleta, kuid sellest pole midagi, sest ega temaga rohkem trehvata ja rääkida ei viitsiks ka. Tegelikult kohtume ju elus pidevalt inimestega, kelle väärtushinnangud ja arusaamad meie omadega absoluutselt ei sobi, kuid tema oli väga ilmekas näide inimese klappidega versioonist. Olenemata sellest, et me püüdsime talle mõningaid asju selgitada, ta tegelikult ei kuulanud meid. Kuulis ainult. Ning seega ei toimunud mõlemaid pooli arendavat vestlust ja niimoodi ammendab jutuajamine ennast väga-väga kiiresti. Kahju oli, sest temaga mõttetu jahumise asemel oleksime tahtnud hoopis Vahuriga rääkida.

Pimenes. Tegime tüdrukutest ja ohvitseridest ning tüdrukutest ja tehnikast mõned pildid, võtsime Mazda peale kotitäie Vahuri asju, mis lennukis kindlasti lisakilode alla läheks ja siis Vahur küsis veel, et kas meile mõned õlled mahuksid ära. Muidugi mahuks, ütles Rene. Vahur läks seepeale Defenderisse ja tõi sealt kastitäie „Millerit“. Hull mees.

Peale hüvastijättu sõitis KFOR Advisers Team Montenegro poole ja kuigi me vahepeal otsustasime peatumise puhul olla juba KFOR Superadvisers, meid ei peatatud.

Montenegro piiril ei küsitud rohelise kaardi kohta jällegi mitte midagi ja rõõmsalt sõitsime niikaua, kuni enam ei jaksanud. Siis teelt kõrvale mäkke ja esimeses võimalikus kohas telk püsti.

Kairi läks magama, Tuuli aga võttis poistega paar õlut.

28. juuni, pühapäev

Hommikune vaade ei olnud paha. Tegime putru ja panime telgi kokku. Tänane plaan oli jõuda õhtuks Horvaatia rannikule kämpingusse ööbima. Kuna (kuna on muide Horvaatia rahaühik) ette olid tulnud mõned viivitused, siis olid meeleolud valdavalt sellised, et me Liechtensteini kõrgeimasse eriti ei jõua seekord.

Rene läks rooli, sest Karu tahtis õlut juua. Ühel mäeküljelt allapoole kulgemisel jäi meile ette väga aeglane veoauto. Venis ja venis. Lõpuks soovitas Karu sellest keset teed parkijast üle pideva joone mööda sõita. Rene niimoodi ka tegi ja siis pidas teeservast ilmunud Montenegro politseinik meie masina kinni.

Rene ja politseiniku vahelised läbirääkimised lõppesid niimoodi, et mõlemad pooled võitsid. Meie võit oli see, et saime teekonda rahus jätkata ja politseinik jällegi võitis 10 eurot.

Päris pikalt kulges tee täiesti Vahemere kaldal ühe lahe serva mööda. Hästi ilus, kuid samas aeglane ja kitsas. Karu muutus õlle mõjul. Kui ta enne oli selline napsune, siis nüüd oli ta täis. Ja täis peaga ei tahtnud ta suhelda ja oli üldse kuidagi pahur ja nõme. Aga kuna ta ei suhelnud ka eriti, siis ei saanud teised jälle aru, et kustkohast see nüüd tuli ja miks.

Igatahes sõitsime me Aadria Mere äärde ja läksime randa. Karu jäi autosse magama, teised päevitasid. Hiljem läks Karu ka mere äärde ja ujus.

Kohtusime kõik neljakesi auto juures ja võtsime suuna Horvaatiale. Tahtsime õhtuks ikkagi mõnda kämpingusse jõuda, et mägede mustus maha pesta. Piiril taas kõik õnnelikult, sest rohelisse kaarti ei süvenetud ja nii me jõudsimegi taas Horvaatiasse.

Esimene väljakutse oli saada paar ilusat pilti päikeseloojangust, kuid tee keeras kogu aeg niimoodi, et lõpuks see meil ei õnnestunudki. Tegime küll pilte Dubrovnikust ja merest ning pärast pikka sõitmist kämpingutest tühjal alal jõudsime lõpuks sellessse, kus Karu ka aasta tagasi ööbinud oli. Maksime ja panime telgi püsti.

Külastasime õhtul mingit pitsarestorani, kuid pikka ja lõbusat õhtut seal ei tulnud, sest kõik olid jumala zombid. Ka välimuselt. Läksime väikese peatusega suveniiride juures kämpingusse tagasi ja keerasime magama.

29. juuni, esmaspäev

Hommikul esines Karu lühikese vabandava sõnavõtuga. Keegi ei löönud teda. Tuuli käis Aadria Meres ujumas ja Karu käis ka. Vesi oli soe ja selge.

Mingil hetkel tekkis mõte, et võiksime osa sellest päevast veeta rannas ja siis ikkagi Liechtensteini minna. Pakkisime seepeale ennast kokku ja sõitsime mööda rannikut edasi kuni selle suvalise kohani, kus pidasime targemaks seisma jääda. Sest tahtsime ujuma minna. Ukerdasime ühele suuremale kivile vees ja lasime päikesel ja veel ennast hellitada. Tegime mõned ilupildid ka. Eestlastest.

Rannikut mööda üles sõites jõudsime lõpuks Sloveenia piirile ja seal saime ebameeldiva üllatuse. Sest minimaalne kiirteede kleepsu hind Sloveenias on 40 eurot. Ja muud võimalust ei ole. Lihtsalt ei ole. Kleepsude ostmise kohas seisis päris palju vihaseid inimesi, kes ei olnud sellise asjaga sugugi rahul. Me ei olnud ka, kuid alternatiivid oleksid olnud kulukamad nii rahaliselt kui ka ajaliselt ning seega maksime ja sõitsime edasi. Kuradi sloveeni jobud! Selle kleepsuga saab küll pool aastat järjest sellel maal ringi kimada, kuid mingi lühem ja odavam variant oleks ikkagi viisakas. (Muide nüüd, oktoobris 2009 on neil mingi odavam variant ka olemas. Mõistus tuli lõpuks koju.)

Sloveeniast läbi saime muidugi kiiresti. Edasi kimasime Austriasse. Ja siis Saksamaale. Niipea, kui Saksa sisenesime, tuli meile ette üks auto, mille tagaklaasil jooksid kirjad stiilis: „Achtung! Polizei! Ich komme, Elsa! Heil!“  Pidasime targemaks nende järel väikesesse parklasse sõita. Seal andsime dokumendid kiirteepolitseinike kätte ja nad mässasid nendega kümmekond minutit. Siis saime oma paberid tagasi ja sõitsime läbi Saksamaa uuesti Austriasse ja sealt juba Liechtensteini poole.

Ootamatult aga tuli meile ette Šveitsi piir ja piirivalvurid arvasid, et me peaks ostma 50 euro eest nende riigi kiirteede kleepsu. Roolis olev Karu seletas neile, et me ei jää nende riiki kauemaks, kui kaheksaks minutiks ja avaldas meie sihtpunkti. Seepeale ütles piirivalvur, et see on ok ja me võime minna. Nii armas neist.

Saime Karu eelmise aasta siinse matkakaaslase Jaagu abil gepsu sisse õige koha ning olime varsti Liechtensteinis ja paarkümmend minutit hiljem ka juba tipu all parkimisplatsil.

Panime telgi üles ja peale õhtusööki ning väikest suhtlemist Herbertiga jäime magama. Enne pugesime veel telki.

30. juuni, teisipäev

Liiga vara me ei ärganud, sest tõus harjale võtab maksimaalselt kolm tundi ja sealt edasi veel umbes tunnike. Alguses tuleb liikuda mööda autogagi täiesti sõidetavat teed oru lõppu ning sealt juba tõusta harjale. Meie tegime seda mööda ühe ojakese sängi ja ausalt öeldes see nurk ja pinnas tõusuks kõige parem ei olnud. Kuid varsti jõudsime veidi laugemale mäeküljele ning tõus muutus talutavamaks. Lisaks saime varsti minna lumele ning seal peal oli juba päris mõnus.

Lumelt maha pöörasime vahetult enne harja, sest nurk läks liiga järsuks. Tõusime veidi mööda kaljusemat rada ja harjale jõudes pöörasime paremale, tipu poole nimega Schwarzhorn. See on kohalikust kõrgeimast, Vorder-Grauspitz´est vaid 25 meetrit madalam tipp, millest Karu eelmisel korral rämedalt tugeva tuule tõttu edasi ei saanud. Seekord oli tuul palju vaiksem ja ka päike paistis vahelduva eduga. Selgus aga, et ka ilusal ilmal on omad ohud, sest Kairi arvas varsti, et tema pole kunagi nii ilusas kohas päevitanud ja jääbki sinna. Kui Rene ja Tuuli nägid väga järsku laskumist, mis edasi minnes ronijaid ootab, siis otsustasid ka nemad Schwarzhorni tipuga piirduda. Seega liikus edasi Karu üksinda.

Esimene laskumine oli tõesti järsk ja Karu oli mõttes väga rõõmus, et kaaslased olid otsustanud mitte tulla. Siin oleks nende kogemustest arvatavasti väheseks jäänud.

Pärast kõige raskema koha läbimist liikus Karu edasi sadulani ja alustas peagi tõusu Liechtensteini kõrgeimale. Ega muidugi päris kindel ei saanud olla, et ees kõrguv tipp on just Vorder-Grauspitz, kuid lootus jäi. Ja seekord lollide lohutus ei petnud. Üles jõudes leidis Karu tippu tähistava kivihunniku juurest tipuraamatu ja seal sees olid kindlad viited sellele, et Euroopa kõrgeim tipp nr 41 on tehtud. Vorder-Grauspitz, Liechtensteini kõrgeim. 2599 m. Ühest tipust teise tulemiseks kulus 25 minutit.

Karu tegi mõned pildid ja helistas teistele ja andis teada kellaaja, millal ta tagasi jõuab. Siis tegi tipuraamatusse sissekande, mõned pildid ja istus nautima. Sest tuju oli ju väga hea – kõik neli kõrgeimat, mis plaanis olid, said tehtud. Seega on Euroopas jäänud ainult neli kõrgeimat, kus Karu olnud pole – Island, Andorra, Itaalia ja Šveits.

Schwarzhorni otsa tagasi jõudes ootas Karu`t ilusti kivikandikule serveeritud söök ja kolm rõõmsat nägu. Üheskoos istuti veel paarkümmend minutit ja siis laskusime allapoole. Kusjuures jälle sai „suusatada“ ja Rene suutis seda ka videona jäädvustada.

Auto juurde jõudes oli meil edasine plaan selge – sõidame nii tempokalt, kui vähegi võimalik, koju. Kairi peab seal olema hiljemalt ülehomme hommikul tööpäeva alguseks. Arvestasime, et see on reaalne.

Sõit jätkus pärast Liechtensteinist väljumist taas läbi Austria ning jätkus Saksamaal. Sealt sõitsime muidugi Poola. Ja pöörasime väsinuina teelt natukene kõrvale ja panime telgi loetud tundideks sinnasamasse metsatee keskele püsti.

Uni tuli sekunditega.

1. juuli, kolmapäev

Hommikul tegime parasjagu süüa, kui metsateel lähenes väike džiip. Sealt astusid välja kaks Poola RMK meest. Küsisime, et kas ajame ennast eest ära, kuid nad ei tahtnudki. Palusid lihtsalt kõik kaasa võtta, mis me sinna tõime. Seda me loomulikult ka tegime. Nagu alati. Metsamehed sõitsid minema. Nad ei naeratanud muide kordagi.

Poola Saksa poolses servas näitas geps meile, et jõuame Tallinna homme hommikul kell 10. See ei tundunud eriti reaalne, sest arvatavasti toimub see palju kiiremini. Mehed hakkasid vaheldumisi sõites minuteid ja tunde lõpuajast maha lõikama ning kolmapäeva õhtul Leetu jõudes oli gepsu peale sihtpunkti saabumise ajaks kuvatud juba 7:20.

Leedus pidime vahepeal reservpaagis oleva bensiini paaki valama, sest tahtsime külastada Statoili, kuid neid ei tulnud ega tulnud. Lõpuks andsime alla ja tankisime mingis suvalises kohas. Rene läks rooli ja teised jäid magama.

2. juuli, neljapäev

Kui ärkasime, siis oli juba uus päev ja Rene oli sisuka sõiduga kärpinud lõpuaega umbes kella kuueni. Lätist saime läbi ja uue päeva esimestel tundidel sisenesime koduvabariiki. Pärnus korra veel peatusime ning lõpuks olime veidi peale kella viit Kairi kodus Majaka kandis. Ta jäi sinna. Tuuli jäi Piritale. Rene Mustamäe servale. Ja Karu sõitis koos autoga Lillekülla ning mugistas naerda, sest Rene lõi oma ukse ees pea vastu Mazda luuki ära. Kogemata.

Matk sai läbi.

2 kommentaari postitusele “Bosnia-Hertsegoviina Montenegro Kosovo Liechtenstein 2009”

  1. Kristel ütleb:

    Peaks uurima kas Rene oma pealöökidega kuskile rekordite raamatusse saaks!

  2. admin ütleb:

    Tal on veel pikk tee minna. Ja tegelikult ei maks ka eriti pingutada, sest “Pea äralöömise rekordite raamatusse” (lühidalt PÄRR) saavad inimesed tavaliselt postuumselt.

    Karu

Kommenteeri