Austria Itaalia Sloveenia 2004

MATKAPUNT
Kadri Nõlvak, Katrin Jalakas, Veikko Täär, Andres Karu

ALGUS

Kuna mägedel on hea komme inimeste vaimu laadida, siis oli juba 2003 aasta lõpus selge, et 2004 tuleb kuhugi ronida. Alguses teadis seda ainult Karu. Siis sai Veikko ka teada. Vahepeal said mõned veel, kuid seoses töökohtade ja elukaaslaste vahetustega kaotasid nad oma puhkused ja vaibus ka ronimistuhin.

Ka sihtkohti käis peast ja sõnast läbi päris mitu – Ararati mägi Türgimaal, Atlase mäed eesotsas Toubkaliga Marokos, K2, Elbrus Kaukasuses, Hispaania mäed, Itaalia Dolomiidid ja Sloveenia Alpid.

Kevadel sai selgeks aeg, millal mäkke trügitakse – oktoobri alguses loomulikult, sest siis on hooaeg läbi ning väga paljudes mägedes sajab mõttetult palju vihma ning mõne mäe otsa ei saagi ronida ja mõne otsast pole jälle mitte midagi näha. Ahvatlev.

Õnneks ei jäänud Veikko ja Karu oma murega kahekesi. Ühel sünoptiliselt mitte eriti ilusal päeval oli selge, et Kats tuleb ka. Veel jupp aega tundus, et minek toimubki kolmekesi, kuni Veikko Kadriga peetud tulised läbirääkimised enda kasuks kallutas ja meie tiim neljaliikmeliseks muutus. Et neli inimest mahuvad ilusasti ära ühte autosse, siis tundus minek Veikko Mitsubishi Outlanderiga täiesti loogilisena. Ma ei tea miks, kuid selle auto hüüdnimi on Otu. Ooo tee uuu. Otu.

Ja see, kuhu suunas üldse sõita, selgus ka viimase kümne päeva jooksul – lähme kolame Itaalias Dolomiitides ja Sloveenia Alpides. Stardime 4. oktoobril ja tuleme tagasi 17. oktoobril 2004. Olgu, ütlesid kõik.

Vahepeal kohtuti paar korda, et Karu saaks anda nõuandeid varustuse koha pealt ja et varustuse kokku saaks. Tänu reisile on meie kodudes jälle uusi kvaliteetseid asju, mida muidu polnud plaaniski osta. Mõned tarvikud ikka laenati ka.

3. oktoobril said Karu ja Veikko korra kokku Järve Selveris, et Karu tehtud kalkulatsioonide alusel ära osta söögid kogu reisiks. Tore oli kindlasti kõrvalt vaadata, kuidas kaks noort meest üksteisele kelmikalt naeratades või siis sisukalt vaieldes kahte suurde ostukorvi asju kuhjasid ja vahepeal ei unustanud käsi üle teineteise selja ja pepu libistamast.

Eesti Nukuteater sponsoreeris üritust Otule anatoomiliselt sobiva suusaboksiga ja kogu söök rändas juba samal päeval sinna sisse. Siis läksid Kadri ja Karu koju plaane pidama ning reisiks viimaseid ettevalmistusi tegema ja Kats ning Veikko kukkusid jooma.

4. OKTOOBER

Eino startima pidime me 5:00 Eesti Riikliku Nukuteatri juurest. Loomulikult olid Kadri ja Karu õigel ajal üleval ja 4:30 võttis Karu Kadri Õismäelt Otu peale ning 4:45 peatus meie järgmiste päevade ratastel kodu Nuku ees. Valvur juhatas meid sauna…. Halb märk. Eesruumis polnud ühtegi inimest, kuid oli märgata tsivilisatsiooni jälgi – täis, poolikud ja tühjad pudelid, jalavarjupaar, nuga, XL T-särk, hügieenikotike, niiske jälg nahkdiivanil, mingi naiste asi, kamm, avaja, Andres Roosilehe aluspüksid, pott ja A4 paber.

Kadri ja Karu istusid diivanile ja vaatasid esimest korda teineteisele segamatult otsa. See oleks võinud kesta tunde, kui mitte pesuruumi uks poleks avanenud ja Katsi naeratus selle tagant nähtavale ilmunud. „Tere! Tulge sauna!“ hüüdis Kats. „Ei,“ vastasid Kadri ja Karu. Katsilt said nad teada, et sauna jõudsid meie noored sõbrad alles äsja, mis viitas selgelt asjaolule, et kell 5:00 me küll ei stardi. Pole hullu, pole hullu…

Pesuruumi uks avanes taas ja eesruumi tekkis karvane isend, kes Veikko häälega optimistlikult lausus: „Tere! Tulge sauna!“  „Ei,“ vastasid Kadri ja Karu. Veikko (sest lähemal vaatlusel osutus see isend tõepoolest Veikkoks) oli sellise näoga, et tema küll veel reisile ei lähe. Olgu, pole hullu.

Pesuruumi uks avanes hääletult ja sisenes Andres Roosileht. Üleni valges. Kobas veidi kätega ringi, leidiski oma prillid ja hakkas siis asjalikult eesruumis ringi vaatama. Ja juba mõnekümne minuti pärast oli talle selge, et inimesi on selles majaosas rohkem, kui enne. „Tere! Tulge sauna!“, ütles ta maheda ja sensuaalse baritoniga. „Ei,“ vastasid Kadri ja Karu pärast seda, kui sipelgad olid jooksmise selgrool lõpetanud.

Roosilehelt saime igatsugu väärt soovitusi stiilis: „Kui Varssavisse jõuate, siis esimesest suuremast fooriga ristmikust keerake paremale. Hoidke vasakpoolsesse ritta, sest kohe pärast halli värvi nelja- või kolmekordset maja tuleb keerata jälle vasakule, sõita umbes 200 meetrit otse ja siis pöörata kahe vahtrapuu vahelt taas vasakule hoovi. Hoovis sõitke alajaamast mööda ning te näete (võimatu on mitte näha) veidi vasakul pool roosat ust, mille küljes on postkast. Postkasti serva all on kellanupp. Kui sellele vajutada, tuleb umbes kolme minuti jooksul 82-85 aastat vana mees ja avab teile ukse. Tema nimi on Stanislav ja ta on selle viimase peal sauna adminn, mis seal majas on. Öelge talle, et olete Eestist ja Andrese sõbrad, siis saate 10% alet.“

Ootasime, kuni Roosileht oma alokad jalga sundis ja läksime kella 6:00-ks välja. Rõõmus üllatus oli seegi, et lisaks Roosilehele olid meid saatma tulnud viimased võitlejad „Greaze“-i lõpupeolt. Kahes neist võis näiteks ära tunda RUF-i pürotehnikud. Nad ei olnud veel päris kained, kuid armsad siiski, et tulla viitsisid. Tehti pilti ja emmati enne teeleminekut.

Karu läks rooli, Kadri kaardilugejaks ja purjus noored taha loomulikult. Kui muusika peale pandi, hakkas eufooriline kaasalaulmine, mis linnapiiriks õnneks lõppes, sest noored tagapingil jäid lihtsalt magama.

Pärnus tehti viimane peatus Eesti Vabariigis tankimiseks ja kabanosside installeerimiseks ning põrutati edasi piirile, kus kõik hästi läks. Läti on üks kahekümnest maailma riigist, mille kõrgeim tipp on madalam, kui Eesti oma. Nimeks tal Gaizinkalns ja kõrgust 311 meetrit. Kunagi, kui Karu oli veel tippvormis, tõusis ta sellesse tipu. Eelmisel sajandil seega loomulikult.

Lätis tegime ka esimese u. 15 km-se planeerimata ringi, kuid see meid ei morjendanud. Noored taga magasid vahepeal.

Läti – Leedu piiril leidis piirivalvur, et meie auto tagaosast puudub EST märk. Karu küsis muigamisi, et kas nüüd lähme tagasi Eestisse seda ostma vä? Piirivalvur noogutas. Lahendus tuli võimu esindajate poolt, kes arvasid, et 100 krooni muudab probleemi olematuks. Mingu need Leedu piirivalvurid õige perse! Lisaks muule jamale on nende riigi kõrgeim tipp Juozapinesi (uutel andmetel Aukštojas) vaid 294 meetrit ehk 964 jalga kõrge ja seal pole meie hulgast keegi kunagi käinud. Teada on, et alla 1000 jala mügarike puhul ei ole tegemist mäe, vaid mädapaisega. Võrdluseks, et Munamäe vastav näitaja on 1043. Ja kas te olete nüüd õnnelikud, et teil see meie sada krooni on?! Ostke endale midagi ilusat selle eest! Või veel parem – oma lastele! Öelge, et isa sai palka Leedu riigi ausa kaitsmise eest. Ja juubeldage südames, kui laps teile ütleb: „Isa, ma tahan saada täpselt samasuguseks, kui sina.“

Väike hommikueine ja jätkati samas koosseisus ja samadel kohtadel. Noored tagapingil tegid kerge uinaku.

Leedu on nii ilus maa, et nagu näete, pühendan selle ilu kirjeldamisele suisa eraldi rea meie päevikus.

Leedu – Poola piir oli valutu. Noored tagapingilt olid veidi ärritunud, et nende und häiriti, kuid muidu saime juba hästi läbi. Kadri läks rooli ja mis seal salata – ta sobis sinna suurepäraselt. Ise oli ka rahul. Noored taga ei jäänudki kohe magama. Umbes kümne minuti pärast alles.

Poola kõrgeim tipp Rysy on 2499 meetrine ja täitsa tipu moodi. Karu käis seal 1995 aastal. Kadri oli tollal 16-aastane.

Poolas ehitatakse palju teid ja sõidab ringi hulgaliselt rekkaid. Teeviidad omakorda ei ole kuulsad üle Euroopa oma arvukuse poolest. Varssavis me end ära eksitasime igatahes. Veidi. Ja siis tuli täiesti suvalises bensukas keskmine poola mees, kuulas meie mure osavõtlikult ära ja ütles sulaselges poola keeles, et viib meid õigesse kohta. Võtsime tema bemmile sappa ja ta juhtis meid otse läbi suurlinnaliku Varssavi liikluse lennuväljale. Tänasime teda (Karu ütles isegi selges poola keeles „palun“) ja sõitsime väikese haagiga edasi, sest tegelikult olime tulnud õnneks täiesti õiges suunas.

Poola – Tšehhi piir oli taas valutu. Õhtu ka juba ju. Ostsime kiirteede kleepsud ja sõime kuivikuid vorsti ja sibulaga. Imehea õhtusöök.

Tšehhi Vabariigi kõrgeim punkt asub Sudeedides ja selle lagi on 1602 meetrit üle merepinna asuv Snežka.

Veidi tähelepanuta on jäänud veel kaks meie reisikaaslast – isane koer nimega Kudi-Vudi (omanik Otu) ja esialgu sootu lehm nimega Mathilde (omanik Kats). Aga see on ka täiesti mõistetav, sest alates oma kohtumisest täna hommikul on Kudi-Vudi mõelnud ainult ja ainult sellest, kuidas Mathildet panna ja oma haigeid mõtteid ka korduvalt teostanud ning Mathilde on omakorda seda tegevust sulni heakskiiduga nautinud. Vähemalt on nüüd selge, et Mathilde on emane.

5. OKTOOBER

Päev vahetus Tšehhis. Oli ära ka hetk, mil tüdrukud magasid taga, Karu ees ja Veikko pilt kiskus kolmeks. Mehed plaanisid isegi auto seisata ja veidi üheskoos und siristada, kuid siis võtsid naised juhtimise üle ja see oli mõnus.

Millalgi öö jooksul sõitis Kats vahepeal läbi mingi augu, mis autot kõvasti raputas. Tükk aega hiljem märkas siis roolis olnud Karu, et suusaboksi ots vajub esiklaasile. Peatudes selgus, et boks ei olnud ära murdunud, vaid õnneks lihtsalt lahti põrunud. Kaks madratsit olid lendu läinud ja tagasi keerates ning teeääri tšekates leidsime ühe neist isegi üles. Teine jäi tundmatule tšehhile.

Pärast 25 tundi kestnud reisi jõudsime kuuendasse riiki oma teel – Austriasse. Piir muretu ja naised roolis. Veikko ja Karu avasid silmad alles hommikuses liiklusummikus Viini äärelinnades. Kats roolis sealt läbi ja kella kümne paiku tegime loomulikult bensiinijaamas hommikusöögi peatuse. Sibul on hea. Ilm ka.

Ma ei tea, kas see oli päris sama bensukas, kus Veikkole korraga meenus, et siit napp 100 km eemal elab juba mitmeid aastaid tema kunagine rahvatantsu partner ja suur armastus Liina. Ja mõtetes end Liina olukorda seades mõistsime kiirelt, et meist oleks äärmiselt häbematu teda mitte külastada. Pealekauba oli meil alles veidi musta leiba ja „Kalevi“ šokolaadi.

Enne Liina kodulinna Zell am Zeesse minekut otsustasime aga sisustada oma päeva Austria Alpides veidi ringi sõites – lisaks muule pidi lähedal asuma platvorm, millelt on hästi näha Austria kõrgeim tipp Grossglockner. Kõrgus? 3797 meetrit muidugi.

Sõidu ajal avanevad vaated muutusid aina hingematvamateks ja kõige krooniks oli soe, päikesepaisteline ilm.

Platvorm, millelt Mägi näha oli, toimis mõnusa turismimagnetina, sest kõik, kes sinna jõudsid, pidid eelnevalt sisenema rahvuspargi territooriumile, mis loomulikult maksis eurosid mitu. Tasus ära ikkagi. Ahmisime silmade ja kopsudega mägesid endasse ning vahetasime seejärel orgu, et näha Alpe veidi teise nurga alt. Teel väikesele tipukesele ei tahtnud Otu kolmanda käiguga enam eriti liikuda. Üles jõudes oli tunda siduri lõhna ja auto alla tilkus mingit vedelikku, mis meie rahustuseks meenutas kõige rohkem vett, kuid väike värin meie hinge jäi.

Vaated tipukeselt loomulikult ilusad. Kats külastas kohalikku tualetti, millest oli avanenud seitsme milline vaade. Uskusime.

Teekond Zell am Zeesse oli kohati isegi põnevam, kui Tallinn – Tartu maantee. Kohtumine oli määratud kohalikku baari nimega „Insaider“. Veidi ootamist ja lonkimist armsas vanalinnas ning seal me siis kokku saimegi. Liinaga. Ruudiga ka. Neil on omavahel mingi seos. Lisaks sellele, et Liina elab Ruudi juures. Ja et ühes toas magavad. Tihti. Teistega võrreldes.

Seni, kui mehed alles arutasid, et kus ja kuidas ööbida, olid naised juba omavahel kaubale saanud, et me oleme Ruudi juures. Otsus tehtud, küsiti moepärast Ruudilt ka, et mis ta asjast arvab. Ruudi noogutas valulise ilmega.

Sinna me siis läksimegi. Ruudi saadeti kööki pastat tegema ja meie jõime veini ja Jack Danielsit. Söögi kõrvale muud ka. Ühe joogi nimi oli (no ei tule meelde!) ja see meenutas grappat ja cha-chat. Parem, kui grappa ainult. Söök söödi ära. Liina rääkis meiega. Meie Liinaga. Ruudi eriti ei rääkinud meiega. Me ei rääkinud Ruudiga ka eriti. Võibolla seetõttu, et ta ei ole eestlane. Võib küll olla ju. Pealegi oli Liina meile ära rääkinud, et Ruudi küsis tema käest miks me nii vähe joome, ise veel eestlased. Õnneks vabandas Liina meid mingi naiseliku valega välja.

Aeg veeres ja varsti meenutasid Kadri silmad auto ohutulesid pärast 42 tundi plinkimist. Kats otsustas, et võtab löögi enda peale ja teatas esimesena, et läheb nüüd magama. Läkski. Kadri jõi edasi. Pärast veel selgus, et Kats oli kuidagi pettunud.

Lõpuks Veikko ja Kadri tema kaissu ikkagi pugesid. Selgituseks niipalju, et nemad kolmekesi magasid voodis. Karu üksi põrandal Ruudi täispuhutaval madratsil, mille pumba tarmukas eesti noormees enne magama minemist igaks juhuks ära lõhkus.

Kokkuvõttes oli otsus vastu võetud, et jääme mõneks päevaks Alpidesse ja siis lähme Itaaliasse Dolomiitidesse. Las see Sloveenia siis seekord jääb.

Homme lähme teeme prooviks väikese jalutuskäigu Austria mägedes. Liina ütles, et siin lähedal pidid kaks ilusat suurt paisjärve olema. Vaatame – vaatame.

6. OKTOOBER

Üheksast on ikka jube hilja tõusta küll. Ja siis veel seda pakkimist ja värki ja info hankimist…

Lühidalt – Veikko läks Liinaga koos infi hankima, Kadri ja Kats pakkisid oma kotte (hästi kaua) ja tegid süüa ning Karu viis läbi toidukraami inventuuri.

Lõpuks olid kõik valmis, ühe päeva kerge toidumoon ja soojad riided väikestesse seljakottidesse pakitud ning me võisime end Otusse litsuda.

Plaan oli I-punktist kaart osta, valida välja mõni lähedalt algav rada ja seda mööda veidi ülespoole tatsata, et jalgadele ja kopsudele tutvustada tegevust nimega „ronimine“. Kaart käes, parkisime Otu mõnisada meetrit linnast ülalpool ühe raja alguspunkti.

Ronimine algas kell 13:00. Sellist asja pole varem isegi kuulnud mitte. Tavaliselt hakatakse sel kellaajal vaikselt tippu jõudma… Meie ainuke vabandus oli, et tegemist on soojenduspäevaga.

Karu, Kats, Kadri, Veikko. Sellises järjestuses alustati ja kohe oli näha, et valitud rada sobis esimeseks päevaks ideaalselt – polnud liiga järsk, kuid liikus mõnusalt stabiilselt ülespoole. Alguses me metsavööndis viibimise tõttu eriti ümbruse lummust ei näinud. Vaid joogipausideks (mägede vesi pluss Isostari jõupulber) valisime veidi lagedamad kohad, et ümbritsevat piiluda. Ilu kontsentratsioon ühe ruutkilomeetri kohta kasvas iga pausiga. Tuletan meelde, et me olime Austria Alpides, oli oktoobri algus ehk sügis ja ilm oli päikesepaisteline. Maalige endale kujutluspilt silme ette ja teadke, et tegelikkus oli sellest veel palju lummavam.

Esimese joogipausi tegime männi juures, mis kasvas ühe kivi otsas ja embas oma juurtega seda kivi igast küljest. Nagu teada, tuleb ekstreemsetes oludes välja taimede tõeline olemus ja nad üllatuvad vahel kindlasti isegi, et kuidas sellistes tingimustes üldse võimalik kasvada on.

Mõtlemisainet pakkusid ka mäeküljel töötavad ekskavaatorid. Veikko ja Karu vahel tekkis arvamuste lahknemine teemal kuidas need masinad siia üles said. Veikko arvamuse kohaselt toodi helikopteriga. Karu pakkus, et võitlesid omal jõul. Kadri ja Kats ei saanud aru, et miks mehed üldse sellise asjaga päid vaevavad. Aga kui see neid just õnnelikuks teeb, siis palun…

Lauldi ka. „Helisevast muusikast“ seda lugu noh: daa-daa-da-da-daaaa, da-da-daa-daa-daaa-daaa. Sobis küll. Paarkümmend esimest korda.

Nalja sai ka. Kats oli ju heledad lühikesed püksid jalga pannud. Mustikas omakorda jätab maapinna ja tagumiku vahele jäädes pükste peale mõnusa lilla läraka. Ma ju ütlesin, et nalja sai ka.

Liikusime praktiliselt paralleelselt naaberoruga, millest viis üles üksjagu rippraudteid, sest samas suunas asetses tipp nimega Kaprun, mis on tuntud, kui lahedate radadega suusakeskus. Veikko oli seal kunagi käinud ka, kuid suusatada tookord ei saanud. Ta ei rääkinud, miks. Tundub, et tookord juhtunu on talle mingil põhjusel väga valus mälestus ja me ei peatu sellel enam pikemalt. No elu lihtsalt on selline – vahel parem, vahel halvem. Pole mõtet vana kärna Veikko haava pealt lahti kratsida. Nagunii see Liina ja Ruudi „lugu“ häirib teda silmnähtavalt. Inimesi tuleb säästa. Ka Veikkot. Ja üldse – mis adekvaatsed kohtumõistjad me olekski, kui meile isegi ei räägita, milles asi on.

Igatahes Veikkolt tuligi idee, et meile ette sattunud rippraudtee jaamas tuleb hüpata toolidele ja üles kütta, sest muidu võib varsti öö oma musta mantli üle meie laotada.

Päevavalguse peatse lõppemisega seoses liikusid kõik suusatajad loomulikult allapoole ja ega peale meie keegi enam üles ei sõitnudki. Seda suurema tähelepanu osaliseks me saime. Muuseas – üles lasti meid, kui täiesti mõttetuid troppe tasuta. Tänud.

Naersime. Ühest vastutulevast toolipaarist öeldi meile aktsendiga eesti keeles: „Tere! Kuidas käsi käib?“ Vastasime: „Tere – tere! Hästi!“ Siis pidasime pausi välja, vaatasime üksteisele otsa, mõtlesime järgi ja hüüdsime: „MIDA?!?!?!“ Tool tundmatutega oli aga juba kuuldekaugusest väljas. Kes nad olid? Mis olid selle juhuslikuna tundunud kontakti tegelikud tagamaad? Kas meid luurab reaalne oht? Miks trügivad need kaks meest meie unenägudesse? Imelik.

Üleval kohtusime üle päris mitme kuu lumega. Meil oli tarvis mõned sajad meetrid veel tõusta ja siis laskuda alla tänase raja alguspunkti uut, meile tundmatut rada pidi. Panime edasi ja võtsime selle matka esimese tõsise tõusu. Hing kohati rindu kinni jäi. Kõigil. Kuid üles 2600 meetri peale ikkagi jõudsime. Veidi sammumist veel ja hakkasidki paistma järved, milledest Liina meile rääkinud oli. Algul üks, hiljem teine ka. Järvede kõrguste vahe tundus olevat nii umbes 500 meetrit. Kunagi oli selle oru põhjas voolanud jõgi, kuid ettevõtlikud austerlased rajasid pärast Teist Maailmasõda oru põhja kaks tammi, mis ajapikku tekitasid omakorda kaks järve sügavusega sadakond meetrit. Eesmärgiks elektri tootmine, mis muud. Nii sinist sinist näeb harva. Veikko suhtles Liinaga ja sai teada, et toit küpseb ahjus ja nad ise Ruudiga lähevad välja. Veikko lubas tunni pärast kohal olla.

Aeg surus endiselt takka ja hakkasime kiiresti laskuma. Pikalt oli minna ja asi läks vahepeal nii järsuks, et mäeküljele kinnitatud trossid laskumise ainuvõimalikuks tegid.

Hoidsime rajale. Päike loojus. Hämardus. Meenus, et kõik taskulambid on Otus, sest: „ega me ju pimeda peale jää!“ Rada muutus väga tunnetuslikuks ja Kats proovis, kuidas on esimene olla. Mingil hetkel jäid meie pilgud peatuma kummalisel raudteel, mis oli ennenägematult lai ja mille külgedel rööbaste kõrval olid kitsad betoonist trepid ja silt, et nendele treppidele minek on keelatud. Kui meie hämar rada juba mitmendat korda selle ehitisega kohtus, veendus Karu, et trepp viib välja samasse, kuhu radagi. Ainult et treppe mööda saab kiiremini ja ohutumalt. Nii siis tehtigi. All leidsime end selle kummalise raudtee jaamast, kus olid asfaldist plats ja haigutav tunnelisuu. Raja tähis selle kõrval otse keelava fooritule all. Aga kuna jaam oli inimtühi ja me ei eeldanud sellel kellaajal enam tihedat liiklust, otsustasime jätkata laskumist valgustatud tunneli kaudu. Kaart ütles ka, et asfalt viib meid välja samasse kohta, kuhu radagi.

Tunnel ise oli üle 800 meetri pikk. Lagi ja seinad olid kohati betoneeritud, kohati mitte. Kohati lasid vett läbi, kohati mitte. Kohati tekitasid laes asuvad tilkuvad elektrijuhtmed meis ebalust, kohati mitte. 800 meetrit läks lennates. Paarisaja meetri pärast oli meie ees järgmine tunnel, millel pikkust üle 700 meetri. Valgusteid aga kolm korda hõredamalt. Nägime ikkagi ja läbitud sai seegi toru.

Kolmas tunnel meie teel oli vaid veidi üle 300 meetri pikk, kuid see-eest kottpime. Kuna metsas looklevat rada mööda pimedas laskumine tundus võimatu, siis koogiti taskupõhjast välja ainukesed valgusallikad – mobiiltelefonid. Pilkases pimeduses pikas tunnelis annavad kolm mobiili täiesti mahasalgamatut valgust. Hoidsime üksteisel käest või kaenla alt kinni ning käisime ühte sammu. Naised keskel, mehed ääres. Laulsime. Vahepeal laul katkes. No kui näiteks jääkülm vesi pool-ootamatult pähe ladistas. Tee oli suht libe ja kaldu. Sellele vaatamata sai see tunnel suht kähku läbi.

Kolmas tunnel ei olnud viimane. Üks oli veel jäänud. Sama kottpime, kui eelminegi, kuid seeeest neli korda pikem – 1340 meetrit. Läksime sisse nagu eelmisessegi – käsikäes, ühte sammu, mobiilid valgust näitamas. Vahepeal tegime koledaid hääli ka, et juhuslikult tunneli suu juurest mööduvatel kohalikel oleks põhjust pageda ja lastele kolli-lugusid rääkida.

Kuigi suurt valguse vahet enam tunnelis ja sellest väljas ei olnud, sai lageda taeva all kurssi hoida tee keskelt kumava valge joone järgi. Tunnelis seda polnud, sest sinna mahtus laiuse poolest korraga vaid üks masin. Tuleb veel lisada, et kõik olid väga õnnelikud, et see päev just selliseks kujunes. Meile anti ausalt – öelda rohkem, kui küsisime. Aitäh.

Otu  juurest panime kiirelt edasi, sest ühest tunnist  oli märkamatult saanud kolm ja pool ning me ei tahtnud, et toit ahjus põlema läheb.

Ruudi ja Liina juures ootasid meid küpsetatud kartulid ning kanakoivad. Väga maitsvad. Enne magama jäämist tegid Kats ja Veikko kõigile massaaži ja avastati halva üllatusena  mõlema neidise kandadelt ja päka alt ville. See on arusaadav ka, sest kilometraaž täna oli esimese päeva kohta muljetavaldav ja pole ju tüdrukud varem korraga rohkem kui staadioniringi jalgsi liikunud. Rohi oli haavadele valus ja enne selle pealemäärimist tuli maha hõõrdunud nahk kääridega ära lõigata. Mõnus.

Mehed vaatasid enne und kaarti ja sosistasid omavahel. Õigemini Veikko vaatas ja Karu tegi, nagu vaataks ja saaks aru.

Veele enne kahe naise vahele pugemist tegi Veikko Ruudi vinge pumba šveitsi noa abil korda.

Hea päev oli. Ausalt.

7. OKTOOBER

Ärkasime hoolimata raskest eelmisest päevast suht vara ja kuna Karu keeldus edaspidi magamast mujal kui telgis, siis sellest lähtuvalt võeti kaasa suured seljakotid ja mõlemad telgid ning igaks juhuks toitu neljaks päevaks, kuigi plaan oli üleval kolada kolm päeva.

Otu parkisime kõrgemale kui eile ja hakkasime astuma põhimõtteliselt sama teed üles, kustkaudu eile õhtul alla sai tuldud. Ainult nüüd mööda matkarada, mitte tunneleid pidi, sest tunnelites vurasid päeval bussid. Ja ega sinna üle ühe bussi korraga kõrvuti ei mahu ka.

Raja alguses oli üks tore puu kasvamas jõe kohal ja seda ainult tänu oma juurtele, mis ebainimliku jõuga kalda servast kinni hoidsid. All sellel suht suurel puul toetuspunkt igatahes puudus. Kuna tema kaldenurk võimaldas vabalt enda otsa ronida, oli abivalmis austerlane selle ette asetanud läbisõidu keelumärgi. Naljakas.

Märkasime, et mõnikümmend meetrit allpool järgnevad meile kaks inimest. Mees ja naine. Kuna nad olid väikeste kottidega, siis tundus loogiline, et nad jõuavad meile varsti järele ja siis saab teha neljase grupipildi. Aga võta näpust – ei jõudnud nende jõudmist ära oodata. Tegime pausi ja ootasime. Tulid. Umbes viiekümne viiesed mees ja naine. Belgiast. Tegid meist pilti ja meie neist. Olid lihtsalt jalutama tulnud. On tänapäeva Belgia noortel sellised hobid.

Alumise järveni viis suhteliselt lauge rada, kuid siis muutus tee kitsamaks ja Belgia paarike tuli meile vastu teatega, et nemad edasi ei lähe, kuna hakkasid kartma. Rada lookles järve kohal kaljuserval ja hetkeks pöördus ka ühte eile läbitud tunnelisse ning mõnisada meetrit tuli Karul olla seitsmekümne kraadise nurga all, sest muidu läks ta kott liiga tugevasse kontakti tunneli seinaga (teisel pool oli jälle trossist tõke). Samuti tuli tunnelist välja saamiseks kott seljast ää võtta, sest muidu ei mahtunud.

Katsi arvates oli meie tunnelist lahkumine nagu Tommy ja Becky koopast väljatulek. Kadri ei öelnud midagi. Ronis lihtsalt, sest ilma ronimata ei saanud seda rada kuidagi läbida. See meile meeldis. Ilm oli endiselt imeilus ja päike läks ainult valitud hetkedeks pilvede taha, et matGazellide silmad veidi puhata saaksid.

Vahepeal olime sujuvalt raja asemel asfaldist jalgealuse valinud, kuna tõus teed mööda on veidi stabiilsem. Kõrgel eemal paistis meie tänase reisi sihtmärk – ülemise tammi ülemine serv. Samas heitsid mehed pidevalt pilke vasakule ja paremale, et soodsate telkimisvõimaluste puudumisel ülalpool teaks häid kohti veidi allpool. Neid leidus. Üks näiteks kena väikese majakese ääres mäenukil. Veikko proovis ka sinna sisse murda ja tundis huvi, kas see maja on müügis. Edutult.

Oru kohal, mida mööda me üles rühkisime, rippusid lisaks juhtmetele ka veidi tugevamad trossid. Tundus, et talvel varustatakse kohalikke töölisi mitte ohtliku ja libedat teed mööda, vaid nö rippraudteed kasutades. Üle laiguliste Milka-lehmade. Matilde sai endale uue eesnimegi just kohalikelt lehmadelt. Nüüd on ta Milka-Matilde. Kudi-Vudit see erutas.

Vahepeal jäi üks buss meie kõrvale seisma ja pakkus küüti ülespoole., kuid me ei andnud alla ja tänasime teda viisakalt. Selle asemel tegi Kadri paar pilti, kus ülejäänute näoilmed peegeldasid selgelt seda, kui igav ja kole mägedes on.

Teele jäid ka mõned lühikesed tunnelid, milledest ühes 39-meetrises pidasid mehed maha jooksuduelli. Spordipoiss (Veikko) jäi starti magama ja sai pähe.

Üleval olid hotell, restoran, koguni 2 tammi (üks oli enne ju mäenuki taga peidus), mäemuuseum, ilmajaam, päästeteenistuse majake ja järv ise. Sini-sinine. Tegime hilise lõuna ja Kats pakkus paarkümmend meetrit kõrgemal toreda vaatega telkimisplatsi otse ilmajaama kõrval.

Siis läksime tammile jalutama. Esimese tammi otsas oli nende ehitamisel hukkunute mälestuseks püstitatud omapärane kirik-mälestusmärk. Ehitusel oli hukkunud kokku 161 inimest. Lihtne arvutus ütles, et kuna ehitati 9 aastat, siis teeb see keskmiselt 1,5 inimest kuus. Tundub julm, kuid tuletan meelde, et tegu oli möödunud sajandi 40-ndate ja 50-ndate aastatega, mil äsja oli lõppenud II maailmasõda, kus hukkus kokku 50-55 miljonit inimest. Inimhinge väärtuse kurss oli enneolematult madal.

Tammi kohta saime teada, et selle mõlemad pooled kokku on kilomeeter pikad, et ülevalt on puhtalt raudbetoonist ja tugevdustest tehtud suurehitise laius seitse meetrit ja all 25 meetrit. Kõrgust veidi üle 100 m. Lahmakas jurakas. Kahe tammipoole vahel olev mäekene on aga seest õõnes ja seal asub mäemuuseum, mis oli muidugi tänaseks juba kinni. Hämarusest hoolimata tõusime muuseumi “katusele” ja olime ootamatult teinud oma esimese ametliku tipu sellel matkal – Höhenburgi, mis asus 2108 m üle merepinna. Lahe. Tehti pilti puittõkkest, kuhu oli oma nime kraapinud ka keegi Ott. Kuna pime võttis võimust, siis läksime laagrisse tagasi ja poisid tegid süüa ning plikad kiitsid neid. Soolasele toidule lisaks oli ka magustoit – Valge Šokolaad Ja Jack Daniels. Väga, rõhutan – väga maitsev! Külm oli ka. Aga mõnus. Kuigi püsti panime mõlemad telgid, magasime siiski ühes ja varustus lebas teises.

8. OKTOOBER

Seekord ärkasime vist kuuest. Ilmajaam lubas, et tänasest läheb pilve. Läkski. Ainult, et mitte nii kõrgel, kui meie olime. Tore oli telgist vaadata, kuidas alumisest tammist veel allpool oli ühtlane valge kiht, millest aegajalt väike pilvelaine üle tammi alumisele järvele valgus ja seal siis tasapisi laiali hajus.

Hommik algas Lacto 7-ni ja vitamiinidega ning kartulipudruga, mis juba ammustest aegadest on teada kui üks matkade lemmikroogasid. Poti limpsis Veikko puhtaks ja sellega algas iga söögikorda saatev kausside puhtakslakkumise võistlus. Karu loobus juba eos lootusetust võitlusest ja seetõttu jagati esikoht alati kas Veikkole, Katsile või Kadrile. Tavaliselt Veikkole. Ta keel ei ole küll pikk, kuid ta teab, kuidas seda efektiivselt kasutada.

Tänane plaan oli tõusta tippu nimega Hocheiser, mis on 3206 m kõrge. Varuplaan oli  üks 2700 m tipp, mis kaardi järgi kõigile jõukohane. Ajanappus ei tohiks meid kummitada, sest tõus on iseenesest mõistlik – 1100 m, kuid kaart vihjas raskesti läbitavatele rajalõikudele meie teel.

Tõusu alustasime hämaras, päike valgustas vaid kõrgemaid tippe, kuid varsti saime päikesega teineteist kätte ja see oli hea. Teel oli üks peatus väikese järvesilma juures, kus end tangiti ja veidi kivi najal päikest võeti. Mõne päeva eest oli alates 2400 meetrist lund sadanud ja ega lumi sel kõrgusel oktoobris enam naljalt ära sulada ei tahagi. Seetõttu oli õhk lisaks puhtusele ja vaatamata päikesele mõnusalt karge.

Edasi läksid lumised küljed järk-järgult järsemaks ja ees sammuja pidi üsna asjalikult toore jõuga jälgi liustikukeste sisse raiuma, mis väsitav oli. Sellest tulenevalt vahetati aeg-ajalt esimest lüli. Samuti oli pidev mure, et vanadest, 4-5 päevastest jälgedest, läbi vajuti. Vahelduse mõttes läks rada ka kividele ja pakkus turnimise rõõme ning andis võimaluse kohati üksteist turvata. Nii me aina kõrgemale sattusime.

Pärast siiani kõige kitsama koha ületamist leidis Karu end äkitselt väikeselt nukilt, mille küljes olev plaat meile teatas, et oleme just jõudnud tippu nimega Griesskogl ning asume 3065 m üle merepinna. Hea boonus – kaks tippu ühes ronimises. Nüüd oli hästi näha ka meie tänane eesmärk – Hocheiser ise. Sinna jõudmiseks tuli kõigepealt laskuda tagasi 2900 m peale ja viimaseks 300-meetriseks tõusuks siirduda liustiku servale, millel rada hästi nähtav oli. Liustik ise oli puhas ja puutumata, ükski suusk ega laud ei olnud sinna jälgi jätnud.

Laskusime ja hakkasime siis tõusma. Enne seda olid korraks õhus mõned küsimärgid, et kas ikka tasub ja kui kaua läheb, kuid kõige lühema mehe teadja nägu hajutas eelarvamused lõplikult. Vaid 300 m veel. Pärast raja esimest sirgelt ülesse suunduvat osa tuli teha sikk-sakke ehk traaverseid ning peale sakitamist suundus rada harjas paari meetri kaugusele ja pani sealt kerge kaarega tipuni. Ülevalt vaadates muide meenutab Hocheiser kaheksajalga ja meie siis liikusime piltlikult kaheksajala ühte jalga mööda tema pealae suunas. Karu kõndis veidi eest ära, et tippu saabujatest pilti teha. Ilusad pildid.

Tipust avanes vaade. Ei oskagi mingeid omadussõnu vaate ette panna, sest sõnad nagu ilus, kaunis, imposantne, fantastiline, silmipimestav, enneolematu, jumalik jne olid täiesti devalveerunud. Tipust avanes VAADE. Mäed, orud, Kadri, liustikud, Veikko, järved, taevas, Kats,  päike, Karu. Kõik see koos.

Kõrgeimasse punkti oli püstitatud rauast rist, mille küljes olevas kaanega metallkarbis peitus tipu päevik. Veikko kirjutas sinna: “Kadri, Katrin, Karu und Veikko aus Estland! Super!” Naised olid enda üle uhked ja mehed olid naiste üle uhked. Siiralt. Karu tegi oma elu kõrgiema sigareti, sest 1997ndal aastal Elbruse kandis kolades ta parasjagu ei suitsetanud.

Nauditi veel VAADET ja oldi õnnelikud. Siis lepiti kokku, et mehed laskuvad kiiresti Hocheiseri ja Griessgogl’i vahelisele sadulale ning hakkavad lõunat ette valmistama. Nii ka tehti, öeldi tipule tsau ja anti ristile musi. Alla sai kiiresti. Jalad olid läbimärjad ja 75%l meie grupist ei olnud kuivi sokke kaasas. Kui aga vett juba saapas palju on, siis jalg soojendab selle teatud temperatuurini, mis on talutav. Vahel on targem saapaid üldse mitte jalast ära võtta. Eriti, kui kannad või varbad katki, nagu Katsil ja Kadril parasjagu olid. Pärast on ikka väga raske jalga saapasse tagasi sundida. Tervete kandadega Veikko tegi pildi lastelaste jaoks pealkirjaga: “Käin paljajalu lume peal, on oktoober Alpides”. Kamba peale võeti tipu puhul 50 cl viina.

Laskusime rahulikult ja kuna aega oli, sai Kats vahepeal ka “kelgutada”. Istus Stockmanni kilekotile ja kaapis ennast jalgadega allapoole. Ise vähemalt oli rahul ja uhke. Lume sees rullusid ja aelesid aga vahepeal kõik neli matGaselli. Mitu korda kasutati võimalust lõigata, kuna ülevalt on raja looklemine ja otsetee sobivus hästi näha.

Karu pani ühe pausi ajal kindad tagumiku ja kivi vahele ning sinna nad jäidki. Eks need olid ka juba umbes kaheksas kord käes ja üsna oma eksistentsi lõpus.

Taas ülemise järve tammi vaadates tuli poistel mõte, et kui ennast täis juua, siis võiks öösel austerlastele mingi vembu visata. Parim mõtetest oli tammi peale punase värviga ja 30 m kõrguste slaavi tähtedega “hui” kirjutada. Hommikul ise ka üllatuks, et milleks kõigeks täis peaga võimeline oled. Samas sündis ka selleteemaline räpplauluke – “Tammi peale kirjutan ma punasega hui – hui, hui, hui, hui.” Ilus ja kaasakiskuv lauluke selline.

All viidi osa riietest kohalikku köetavasse peldikusse kuivama ning ühtlasi võeti kaasa mitu kilo tualettpaberit, mis saabaste sisse topiti, et vähemalt osa niiskust paberisse koguneks. Kaval. Teine telk muutus kuivatiks.

Söök söödi ära ning uni meid niitis. Väike Jack söögi alla oli ka abiks.

9. OKTOOBER

Öösel sadas. Tubli Veikko tõi asjad (saapad) sisse.

Hommik oli ikka sajune. Otsustasime, et ei võta ette pikka jalutuskäiku mööda 2500-3000 m mägesid teisel pool järve, kuna seal tundus telkimiskohtadega kitsas olevat. Uus plaan ütles, et lähme bussiga alla ning kimame edasi Itaaliasse.

Mehed tegid süüa. Laager pakiti kokku ja sõideti bussiga allapoole. Juht oli suhteliselt julge.

Alumise järve äärest saime alla selle masinaga, mille relsside kõrval olevaid treppe mööda me kolm päeva tagasi tunnelite suunas laskusime. Enne liigutas Karu kogemata Veikko kotti ja avastas, et oli iseendale stuffi laiali jagades seitse-kaheksa kilo liiga teinud. Aga mis sa ikka ühest turvamehest tahad. Samasse jaama tuli meile alt vastu ka üks pilv. Enam ei näinud. Eriti.

Otu oli alles. Kats, Kadri ja Karu tegelesid asjaliku pakkimise ja riiete ning jalanõude vahetamisega, samas kui Veikko raiskas oma aega ilujumalannale oma aetud habeme näol ohvrit tuues. Selline mees sai siis kaasa võetud! No tere.

Austria piirilinnas Linchis ühes bensukas jõime kakaod ja tankisime, kuna Itaalias on bensiin palju kallim. Tundus, et peatus venib veidi ja Karu otsustas auto teistel tankijatel eest ära ajada kõrvalasuva bistroo ette. Tagurdades jättis ta ühte peeglisse vaatamata ning ei näinud taga olevat Fiat Puntot, mille roolis oli mitte eriti noor, ent see-eest kole Manuela Austriast. Karu Eestist tagurdas vasaku taganurgaga Manuela auto nina vastu. Käis väike pauk ja tahavaatepeeglist paistis Karule ainsa asjana Veikko ülakeha, mis ühes kuklasse liikuva peaga tahapoole kaldus ja siis võtsid tema mõlemad käed otsaesisest kinni ning aitasid kehal veidi sellises vibuasendis viibida. Karu sai kohe aru, et midagi on valesti. Siis kõlas signaal. Ega auto enam ei liikunud nii ehk naa, kuid hea, et Manuela seda signaali lõpuks ikka lasi. Siis vahetati mõtteid ning tehti pilti ja kõige rohkem ajas närvi see, et koleda Manuela Puntol ei olnud viga midagi, ent Otu tagumine vasak “põrkeraua” nurk oli sees. Plastmass on täiega hea. Kutsusime politsei, kes aitas meil pabereid täita ning andis lootust, et kindlustusfirmad klaarivad selle asja omavahel ära. Politsei oli mõnus, asjalik, rahva teenistuses.

Sõitsime minema. Dolomiidid ei ole iseenesest kaugel Zell am Zeest, kuigi asetsevad teises riigis. Piiriületus oli lõtv, tuli lihtsalt korra hoog maha lasta ja olimegi Itaalias.

Kadri ja Karu seejuures esmakordselt. Ka Itaalias on teatavasti Alpid ning kõrgeimaks tipuks neil entsüklopeedia arvates 4634 m Monte Rosa. Vaieldav. Aga meie sinna otsa nagunii ei lähe. Dolomiidid on madalamad – kõrgeimad tipud jäävad sinna 3300 meetri kanti. Meie siht oli konkreetselt mägi nimega Tofana di Dentro (3238m). Seda võiks ju proovida.

Teele jäi üksik järveke mägede vahel ja otsustasime seal väikese pikniku teha. Karul oli pärast plastmassimölkimist suht nukker nägu peas ja siis sai sibul ka veel otsa. Veikko lahendas olukorra õunast kettaid lõigates ja nende peale noaotsaga ringe joonistades. Maitses nagu õun, kuid välja nägi nagu sibul. Siis pandi kätt surudes paika tugevusjärjekord meie matGasellide hulgas. Veikko on essa.

Dolomiitide kõrgematele tippudele lähim linn on Cortina Dampezzo. Sinna meiegi sõitsime, sest oli vaja leida kämping ja kaart. Kaart käes, sõitsime lähima kämpingu juurde ja kuigi peamaja uks oli lahti, ei olnud kedagi liikumas näha. Hõikasime. Vaikus. Ootasime umbes viis minutit ja siis märkasime sees liikumist. Kui tüdrukud tahtsid liikujaga kontakti luua, sai selgeks, et liikumine toimus väga konkreetsel eesmärgil – itaallane lukustas nimelt ukse, et me jumala eest sinna ööbima ei jääks. Teel teise kämpingusse tekkis Katsil arvamus, et on vaja ühel ristmikul keerata paremale, kuid Veikko jälle arvas, et vasakule. Kuna roolis oli endiselt Karu, kes just äsja oli Veikko Mitshubishi Outlanderit vastu koleda Austria Manuela Fiat Puntot muljunud, siis keeras ta muidugi vasakule. Üldse ei vaielnud ta Veikkoga mitu head päeva. Otse mäkkeviiv tee suunas meid edasi ja lõpuks peatusime veidi laiema koha peal. Nägime kitse, kes mägijõest jõi ning sellest sai ka paar hägust pilti. Telkida sealkandis ei tohtinud ja niisiis hakkasime selleks sobivat paika otsima just sealtkandist. Leidsime. Väga kausjas, kuid seda soojem. Telk oli meil hõbedane ja särav ning eriti salajast ööbimist ei soodustanud. Katsusime olla tavalisest vaiksemad, sest trahvid arenenud maades on muljetavaldavad.

Telgis joodi viina ning mängiti avameelsuse mängu. Mõeldi välja karistus sellele, kes ausalt ei vasta või vastata ei taha ning asuti kordamööda küsimusi esitama. Küsida võis kellelt iganes. Sai päris palju asju teada. Huvitavaid, muide. Muljetavaldavaid. Naljakaid. Väga isiklikke. Ja inimlikke. Väga naljakaid sealhulgas. Tüdrukud vahepeal magasid, kui poisid vastasid ja tõusid küsimise ajaks jälle üles. Nii tore. Öösel ei mahutanud Veikko väike pea kogu saadud salastatud informatsiooni enam ära ja ta oli sunnitud õues magama. Sajuni.

10. OKTOOBER

Hommikul sai veidi ebaledes ärgatud ja kohe ei julgenudki teistele otsa vaadata – oli ju eelmisel õhtul räägitud asju, mis ei pruugi päevavalgust taluda. Või siiski? Üllataval kombel ei olnud keegi väga kohmetunud ja valju häälega ei naerdud ka. Ainult nagu halvas Ameerika filmis kunagi ütles lõpuks keegi Gazellidest: “Ma armastan teid kõiki!” (Kats-Kats, kes muu)

Otu viis meid alla linna ja sealt taas üles raja number 407 alguspunkti, mis ideaalis viib Tofana di Dentro tippu. Panime kotid valmis ning Isostari pudelite põhja jõujoogi pulbrit, et see ülalpool veega ära segada. Taevas kinkis vihmapiisku ja pilt oli hägune. Seda mittetulenevalt eelmisel õhtul joodud viinast vaid Dolomiitides ringi chillivast udust. Raja algus oli metsa vahel ning jõudis siis välja slaalomirajale, mida oktoobris katab kivivaip. Taimi ei olnud varsti enam üldse ning me ei möödunud ühestki ojast, jõest ega nirest. Kogu vesi loksus Kadri ja Katsi pudelites ja seda oli seal kokku u 400 ml ning jõupulber moodustas sellest vähemalt poole. Kasteti vaid keelt ja loodeti, et sadav vihm tekitab meie teele ojakesi.

Slaalomirajalt läksime esimeselt sadulalt kõrvale ja edaspidi naasesime vaid selleks, et sealt risti üle minna. Tõstsime tempot ja piilusime udus ringi. Vahel harva klaaris pildi veidi selgemaks ja siis sai mastaapidest tiba aimu. Me olime ikka veel keskmise kõrgusega mägedes ja meid ümbritsesid kaljud ja kivid. Pilku püüdsid veel nendest samadest kividest ehitatud majakeste varemed. Ühtegi korras kivimaja me oma teel ei kohanud, kuid kõige uhkem neist lagunevatest oli suisa kahekordne ja paras pirakas.

Pärast väikest pähkli- ja rosinapausi läbisime “kaljuvärava”, mis meid sadulast allpool ühe oru nõlvalt teise oru nõlvale viis. Õnneks meie edasiminek takerdus hetkeks, sest taas liikuma hakates nägi kõige ees sammuv Karu silmanurgast meeletul kiirusel enda suunas hüplevaid kive. Kiiremini, kui mõte oli ta väikese kaljunuki varjus all maas ja kivid põrkusid üle tema allapoole. Siis olid neid juba ka kuulda, sest ega kivid ei hoiata ette ja armastavad alla tuisata helidega suhteliselt lähedase kiirusega. Kui neid kuuled, on nad juba kohal. Teised matGasellid olid sel hetkel õnneks kaitsva kaljuseina varjus. Kuigi Karu pihta ei saanud, liiguti edasi ettevaatlikumalt ja korra veel toimus väikese kivikolina peale kiire varjumine. Katsile tuli langevate kivide ohtlikkust eraldi seletada, sest ta ei varjunud teistega koos. Jäi seisma, noh.

Üks osa rajast 407 kandis nime “Vabatahtlike tee”. Kes need vabatahtlikud iganes ka polnud, olid nad oma tööd hästi asjatundlikult teinud. Rada oli kohati raiutud täiesti püstise kalju sisse paari meetri laiusena ja umbes sama kõrgena. Samas tuleb öelda, et raja märgistamisega nii palju vaeva polnud nähtud ja viidad ristteedel olid hoopis isemoodi nimedega, milledest mõned ühtisid õnneks vähemalt osaliselt meie kaardil olevate nimetustega.

Aga kaardil märgitud barakk oli täiesti olemas. Ehitajad teadsid, mis otstarvet see ehitis täitma hakkab ning nad paigutasid selle kaljuprakku, mis kattis majakest ka pealtpoolt. Uks oli kaheosaline, et paksu lume korral või varingu puhul saaks vajadusel avada ka ainult kas ukse alumist või ülemist poolt. Baraki sees olid narid ja nendel magamisruumi oma 15-16le inimesele, tekid, laud, pingid, riiulid, ahi, aken. Riiulitel nõusid, veidi toitu, maitseaineid, pott ja vett. Vesi oli küll veidi seisnud maitsega, kuid janu selleks hetkeks oli väga kõva ja meile tundus, et joome allikal. Hea kombe kohaselt jätsime vee asemele endast maha kuivatatud veiseliha, et kellelgi hädasolijal oleks hea võtta.

Kui raja alguses ja keskosas olid meid ümbritsevad kivid heledad ja kollakad, siis ülalpool muutus pilt tasapisi punakamaks. See neid Dolomiite Itaalia Alpidest eristabki. Osa punakat värvi kadus küll vihma asemel sadama hakanud lume alla, kuid üldpilt jäi endiselt punakaks.

Paaris karmimas kohas aitasid edasi minna trossid ja raudpulgad. Rada nimelt läks vahepeal mööda mäeharjasid ja mõlemal pool haigutas tühjus, mille tõelist sügavust me halva nähtavuse tõttu õnneks ei tajunud. Toorest jõudu kulus ka omajagu, sest pinnas oli märg ja libe ning kohati pehmevõitu. Kuid väikeste hingamispauside ajal vaadati üksteisele otsa ning julgemad isegi naeratasid. Kadri pärast väitis, et ainult Karu naeratuse toel ta üles jõudiski. Nojah – siis see veidi väsinud tippu tähistav puust rist udu ja lumehelveste vahelt nähtavale ilmuski. Risti küljes olevast tipuraamatust saime kerge irooniana teada, et Tofana di Dentro otsast avaneb suurepärane vaade, mida eelmised tipputõusnud olid ülevoolavalt kirjeldanud. Meie nägime umbes 30 m ümberringi ja nii Veikko sinna raamatusse ka kirjutas eesti keeles. Kats tegi pilte ja tipu kõrguse (3238 m) joonistas Veikko maas vedelevale lauajupile lume sisse. Karu palus kõigil korra mujale vaadata ja võttis kotist välja üllatuse- nimelt olid seal sees meiega koos tipu tõusnud Kudi-Vudi ja Milka-Matilde.

Armutu aeg aga surus peale ja lahkusime tipult. Lõunat võtsime armsaks saanud barakis ning siis muudkui allapoole. See on alati müstika valdkonda kalduv teema, et kuidas küll sama teed pidi on enne üles tuldud ja veel nii kiiresti. Laskudes on seda üsna raske mõista, mis seal salata.

Kui juba slaalomirajal tagasi olime, hakkas hämarduma. Telgi panime üles kohe Otu kõrvale ja Kats ning Karu läksid autoga allapoole sooja ja külma vett termoste-pudelitega tooma. Kuna teele ei jäänud ühtegi bensukat ega kämpingut, läks Kats lõpuks, kott tühjade mahutitega seljas, nelja tärni hotelli ja palus kurbade silmadega: “May I pleeeeease uuuse your toilet?” Ta juhatati üle vaipade, läbi saalide, mööda mahagonist, loomasarvedest, kristallist, vaiba sisse tallutud nätsust ja maalidest tualetti ning jupi aja pärast saadi õnnelikena tagasi üles sõita. Kadri ja Veikko ei olnudki pahased. Nad olid vahepeal ühest asjast saanud rääkida. Söödi.

Kuna järgmiste päevade ilmaennustus lubas Dolomiitides sarnast sadu, tegime taas oma plaanidesse muudatuse ja otsustasime homme hommikul ikkagi Sloveenia Alpide poole ka kihutada. Mõttel oli jumet.

Magati telgis. Neljakesi. Ei räägitud.

11. OKTOOBER

Hommik leidis meid telgist. Plaan Sloveeniasse sõita oli jõus ja niisiis pakkisime endid kokku ning sõitsime alla linna. Tuli leida avalik Interneti punkt, sest Karu pidi maksuametile igakuise 5000 saatma. Leiti punkt ja raha saadeti teele. Veikko nägi samal ajal muldvana itaalia meest, kes rõõmsalt vilet lüües karkudega ringi komberdas. Vile ei katkenud hetkekski.

Itaalia külad ja väikesed linnad on päris armsad ja õnneks sõitsime enne piiri nii mõnestki neist läbi. Sloveenia piir oli rahulik ja olimegi naksti maal, mille kõrgeim punkt 2864m üle merepinna tõusev Triglav kusagil Sloveenia Alpides. Siirdusime Aadria mere kaldal asuvasse LINNA ja käisime korraks mere ääres jalutamas. Siis küsisime kohalikelt politseinikelt teed ühte kämpingusse ja nad juhatasid meid lahkesti ise ees sõites kohale. Kämp oli täis haagissuvilaid, milledes elati aastaringselt. Paar väikest platsi olid ka telkide tarvis ning me püstitasime enda oma seitsme meetri kaugusele Aadria merest. Toimus suurem asjade kuivatamine ja siis tuli plaan  ka ennast pesta, kuna üsna meie platsi lähedal olid mõnusalt räpased vetsud ja duššid. Enne seda nägime kohalikus baaris ilusaid suurte tumedate vuntsidega sloveenia mehi. Üks neist tundus olevat otseühenduses kosmosega, sest ta suhtles kogu aeg, isegi, kui inimesi lähedal ei olnud.

Duššide juures ei olnud asju kuhugi riputada ja uksed ei käinud lukus ning seetõttu hakkas Karu süüa tegema, samas kui Veikko läks naisi turvama ning riideid hoidma. Vesi ei olnud vist soe, sest varsti kuulis Karu (ja järelikult ka u 30 kohalikku), kuidas dušši all „Halleluujat“ lauldi. Valjusti. Meie otsene naaber katkestas seetõttu urineerimise ja väljus morni näoga kõrvalolevast peldikust. Pärast seda pole teda enam nähtud.

Lõpuks olid naised puhtad ja söödi ning degusteeriti lahjasid toiduvärvist küllastunuid alkohoolseid jooke, mis naised päeval ostnud olid. Siis tulid naised meeste dušši all käimist turvama ja pesid ühtlasi nõud ära. Jahe oli olla.

Meie telgist avanes imeilus vaade – meri, kus oli mingisugune laevade remontimise dokk, mille pealt võis (valgustatuse tõttu ka kilomeetreid eemalt) lugeda „Siemens“. Tähtede suurus oli täiesti võrreldav nendega, mis me plaanisime täis peaga Austrias tammile kirjutada.

Veikko tegi ühe nalja ka täna.

12. OKTOOBER

Hommik leidis meid pakkimast. Kõik asjad olid öise sooja tuule kaasabil ilusasti kuivaks saanud ja mõned neist endale ka suhteliselt jäiga kuju võtnud. Need viimased suleti kilekottidesse.

Suuna võtsime „Narodni“ parki, mis ei olnudki nii lihtne, sest seoses suurte teede ehitamistega tuli teha nii mõnigi ümbersõit. Aga me jõudsime siiski regiooni.

Kui sellel teeäärsel sokul ei oleks nii suured sarved olnud, siis me seda peatust teel ülespoole poleks teinudki. Need olid ikka väga suured. Iseloom – seltsiv. Nimi – Pedro. Lemmiksöök – kuivik. Oht – sarved liiga lähedal Otu värvile. Lahkusime.

Leidsime väikse hotelli mägede vahel ning sisenesime sinna lootuses osta kaart ja hankida infot. Sees tervitas meid lahke perenaine, kes näitas oma isiklikku kaarti ja  lisas, et hooaeg on läbi ja ilm mägedes sajune ning keegi peale alpinistide Triglavi otsa sel aastaajal enam ei roni. Otsustasime siiski seda asja lähemalt vaadata ja pärast õdusat teejoomist tagakambris põrutasime koha poole, millest enamus rajad alguse saavad. Meist jäi maha nukker meega määritud enam mitte nii valge laudlina.

Sügisesed värvid väikesel mäkkeviival metsateel on taas midagi kirjeldamatut. Ilus,  noh. Teel kohtusime ühe tammiga ja sildiga, mis hoiatas meid asjade eest, mida rahvuspargis kindlasti teha ei või. Seal ei tohi näiteks telkida, lõket teha, seeni korjata, tigusid korjata, ekstreemsporti harrastada, prügi maha panna, liblikaid püüda, autot pesta jne. Selge.

Väike parkimisplats enne kohalikku info ja kaardi hankimiseks sobilikku hotelli viis meid kokku kahe süüa tegeva saksa noorhärraga, kes olid äsja naasnud ebaõnnestunud Triglavi tõusult. Saime teada, et rada on halvasti märgistatud, ülal sajab lund, on libe ja poole tee pealt (1900 m) kaob rada täiesti ja sealt nad tagasi tulidki. Ei olnud head uudised. Kui sakslased seda teada said, et me pole isegi mitte alpinistid, soovitasid nad meile mingit lihtsat, ilusat jalutuskäiku mägedes. Tänasime ja läksime radadele lähimasse hotelli, et kaart saada ja plaan paika panna.

Baarileti taga olev tädi jättis oma tõredusega meisse kustumatu mulje. Ta ei lubanud meil kaarti enne ostmist avada ja ei põhjendanud, miks. Ostsime huupi ühe kahest ja õnneks õige. Kirves oli ka. Palju õnne „Welcome to Slovenia“ tädi.

Leidsime väikese kämbi üsna Alpide külje alt ja laagerdusime sinna. Külm ilm sundis sooja saamiseks magamiskotti käest-kätte pilduma. Sellega sai sooja ja läksime poodi, kus  müüdi muuhulgas ka sloveenia peete. Sloveenia peet erineb teistest peetidest selle poolest, et tal on keeratav kork.

Õhtusöök toimus kämbi välikamina juures ning tüdrukud orgunnisid meile veeprotseduurid personali dušširuumis. Mõnus. Žetoonidena muide kasutati Lääne-Saksa ühemargaseid. Välikamina juures kuivatati veel viimaseid märgi asju – saapaid. Kohalik kass nimega Cyka üritas meie toitu varastada. Ajasime teda korduvalt minema. Edutult.

Nii pagana külm tuul oli, et kobisime suht kiiresti magama. Homme uurime, kas Triglav jääbki ainult unistuseks.

13. OKTOOBER

Ärkasime küll vara, kuid kokkamise ja pakkimise peale läks siiski pärsi palju aega. Sõidul üles mängis meil Moulain Rouge soundtrack ja kui plaat oli jõudnud looni …, jäime autoga tiksuma traktori taha, mille roolis istus kühmus sloveenia vanamees, kes meid ei märganud. Ja hea oligi, sest kühmus sloveenia vanamees sõitmas traktoriga Alpides 900m kõrgusel vaikselt ülespoole läbi sügisvärvides lehtede nostalgilise, ent powerit täis loo saatel, oli pilt, mida oleks võinud pikalt nautida.

Parkisime Otu platsile, kus eile sakslastega kohtusime. Algas suhteliselt lauge tõus ja liikusime järjestuses Veikko, Kats, Kadri, Karu. Möödusime mitmest mälestusmärgist, mis andsid au siinkandis hukkunud partisanidele. Üks neist oli karabiini-kujuline ja üle kahe meetri kõrge. Ilm oli sombune ja sooja mõned kraadid. Ületasime orus voolava jõe ja tõus muutus järsemaks ning temperatuur langes tasapisi. Rajale ilmus lumi ja ümbritsevatele taimedele purikad. Rajamärgistus oli halvemini nähtav, kuid õnneks olid meile heaks orientiiriks sakslaste eilsed jäljed.

Päris mitu üsna järsku kohta oli ka, kus metallpulgad ja trossid väga abiks. Üks neist suisa püstloodis ja u 16 m kõrge. Tempo oli madal, sest libedus nõusid oma. Samas läks aina kaunimaks ümbritsev looduse kätetöö. Näiteks ühel kaljuseinal kasvas üksik kuusk, mis üleni lumisena tuletas meelde, et jõulukingid on vaja ära osta.

Kohas, kus kaks Triglavile suunduvat rada kokku said, valisime edasi liikumiseks alla tagasi viiva raja ja kaotasime u 45 minutit. See oli koht, kus ka sakslaste jäljed otsa lõppesid – tähendab, olime 1900 m kõrgusel. Polnud näha ühtegi rajamärki ja välja aitas taaskord Veikko loogika ja kaardilugemise oskused. Panime veidi tunde järgi üles ja leidsime taas rajamärgid. Vahepeal oli osa rajaäärsest kaljuseinast lihtsalt alla varisenud ja märgid enda alla matnud. Kerge ja kiire polnud edasiliikumine siiski, sest nüüd ees käiv Karu pidi pidevalt kivide pealt lund ära kraapima, et märke üles leida. Aeg-ajalt seismine paigal ja puurisime silmadega ümbritsevat valget värvi ning aeg muudkui läks.

Sadas ja oli väga pilves, umbes nagu Dolomiitides, ainult veidi külmem. Kuulsime helikopterit möödumas ja tekkis igasuguseid versioone, miks ta lendab. Hiljem saime teada.

Lumi tegi raja läbimise kohati ohtlikuks ja tähelepanu kaotada ei olnud tervislik. Aeg tiksus ja väsimus tegi oma töö,  kuid õnneks-õnneks hakkas täiesti ootamatult läbi pilvede kumama päike. Veel veidi tõusmist ja taas laiusid meie ümber elu kaadrid – olime jõudnud pilvedest kõrgemale ja ühtlasi päikese kätte. Meist allpool laius nii kaugele, kui silm nägema ulatus, ühtlane pilvevaip. Meist kõrgemal, ehk siis pilvepiirist ülalpool tõusid läbi valge vati ümberkaudsed kõrgeimad tipud. Kaugemad neist Austria territooriumil. Pilvede sisse tekitas murduv valgus täiesti valgeid vikerkaari. Rada ei läinud sellest vähem libedaks, kuid meeleolu tõusis taevasse ja jõureservid pugesid lihastesse. Nii ei läinudki kaua aega, kui jõudsime sadulale, kus seisis Triglavski Dom. Suur. Neljakordne. Hotell. Kirik. Ilmajaam. Helikopteri maandumisplats. Ja ei ühtegi hingelist. Tegime väljasoleva massiivse laua lumest puhtaks ja võtsime energiat. Kell oli küll päris kaugel, kuid Karu arvas, et kuna tipuni on Triglavski dom’i (2515 m) juurest 350 m, võiks vähemalt vaatama minna. Eemalt tundus kalju ilma varustuseta ronimiseks täiesti kõlbmatu, kuid veendumiseks tuli ikka lähemale minna. Kadri ütles, et ei tule kaasa ja Veikko, et tuleb. Kats tuli mõne hetke pärast poistele järgi, olles eelnevalt hulganisti ilupilte teinud.

Rada laskus alustuseks u 50 m allapoole ja siis hakkas järsk raudpulkadega palistatud tõus. Poisid ootasid Katsi järgi ning roniti üles, nii kuidas jaksati. Tempod olid erinevad ja vahepeal kadus omavaheline silmside ära. Ühel sellisel hetkel kostis tagantpoolt, kus Kats ronis, kivide kukkumist sügavale allapoole. Kõige ees olev Karu nägi taga ainult Veikkot ja Veikko omakorda Katsi ei näinud. Südamed peksid mis hirmus oma pool minutit ja siis astus Kats rahulikult kaljunuki tagant välja ja lehvitas Veikkole.  Uuuhhh… Kergendus. Panime edasi.

Triglavile eelnes Malenki Triglav, millel kõrgust 2725 meetrit. Tegime kiiresti traaversi ja laskusime kahe Triglavi vahel olevale sadulale, mis oli kohati seni nähtuteist kitsaim. Karu jagas karjudes tahapoole juhiseid, kuidas parem tulla on. Teed palistasid mälestusplaadid Triglavile tõusul hukkunute auks. Enim surmatoov tegur siin ja paljudes teisteski mägedes on loomulikult äike. Kõige valusam plaat meenutas kuuest gruppi, kelledest vaid üks oli üle kahekümnene, teised neljateistkümne kuni kaheksateistkümne aastased. Kurb.

Viimane tõus ja oligi tipp. Seal ilutses metallist ehitis, mis kõige enam meenutas peldikut, kuid mis arvatavasti oli mõeldud sõjalistel kaalutlustel ümbruse vaatlemiseks. Ukse kohal kiri  „Aljažev stolp“ ja sees veidi jääs Sloveenia lipp.

VAADE. Veel rohkem maailma serva tunne kui Austrias. Imeline. Mehed ootasid ka Katsi ära ning loomulikult tehti pilti ja emmati ja suudeldi. Osadel piltidel poseeriti koos käepärast oleva Sloveenia lipuga. Karjuti alla Kadrile ka, et me tipus oleme ja hiljem selgus, et ta kuuliski meid. Meie teda mitte.

Niipea, kui Kats oli hingamise normi saanud, asusime tagasiteele. Päike ei paista igavesti ja taskulampide valgel pilve sees märgadel ja libedatel kaljudel on üsna ohtlik laskuda.

Triglavski dom’i juures sõime kiire lõuna, mille Kadri oli valmistanud ja sörkisime kohe alla pilve suunas. Kadri oli vahepeal päikest võtnud, meie liikumist ülespoole jälginud, väiksemaid „künkaid“ nautinud ja avastanud inimeste olemasolu 2,5 km peal – nimelt viibis koos temaga sadulal kaks jumala normaalset sloveenia kutti – majavalvur (59 a vana) ja ilmajaama-poiss (68 a vana). Kaugele need suhted arenesid, me täpselt ei tea, kuid arvatavasti päris kaugele, sest Kadri keeldus neist rääkimast ja õhetas ning millegi eest oli talle vett antud. Kahtlane igatahes. Ära tulla ta ei tahtnud. Sundisime.

Miinimum programm oli enne pimedat alla jõuda kõige järsemat kohast, mida tuleku jutus ka mainitud sai. Sellega saime hakkama ja veidi veel võis ilma lampideta edasi liikuda, kuni valgusvihu abi möödapääsmatuks muutus. Tempo võtsime aeglaseks ning kolme lambi valgusel laskuti vaikselt all kohiseva jõe suunas. Paari koha peal kadus rajamärgistus täiesti ära, kuid siis teised ootasid, kuni Karu järgmise märgi veidi allpool üles leidis ning  järgnesid talle seejärel. Rauast pulgad uduses öös on üsna halvasti nähtavad – mõni äralöömine ikka ette tuli, kui jõe äärde jõudsime kõik ilusti ühes tükis ja sealt edasi oli rada üsna lauge ja lai.

Auto juures visati kuivad riided selga ja põrutasime otse kämpingusse, sest kõht ja kogu ülejäänud keha nõudsid oma. Sõime taas välikamina juures ja kuigi Karu oli enne välja  käinud võimaluse võtta alles jäänud nelja päeva sees ära ka Poola kõrgeim tipp Rysy (2499 m), otsustati, et positiivseid elamusi sellelt reisilt on juba kamaluga ning homme algab kodutee.

Telgis sai Veikko ja Katsi käest tasuta massaaži.

14. OKTOOBER

Kuigi eile lepiti kokku, et magame kaua, sügavalt ja ei norska, tõusis Veikko juba 8:30. Ja laseks siis teistel edasi magada… Aga ei. Seda kindlasti mitte. Cyka oli öösel prügi laiali vedanud ja karistuseks leidis ta end ühe karavani katuselt. Oli seal karistuseks oma neli sekundit. Siis hüppas alla.

Tagasiteed tahtsime alustada teistmoodi – läbi Ungari. Maanteede atlas näitas kauneid kiirteid ja see meile sobis. Kaarti süvenedes leidsime, et kõige otsem tee Sloveenia punktist A Sloveenia punkti B viib läbi Austria. Niisiis algas piiriületuste jada Sloveenia-Austria piiriga, millele järgnes varsti Austria-Sloveenia piir. Märgitud kiirtee asemel leidsime aga koha, kus sai sõita ainult traktoriga. Uuesti kaarti süvenedes leidsime kiirtee kõrvalt märke „valmib 2007“. Selge. Uuesti Sloveenia-Austria niisiis. Kats sai noomida (meie endi käest õnneks) piiripunktis pildistamise eest. On lihtsalt juhuseid, kus omanik on sellises olukorras kaotanud fotoaparaadi. Ja selles aparaadis oli tol hetkel oma 400 pilti.

Naised võtsid juhtimise endi peale ja see tähendas loomulikult seda, et mehed ostsid õlut. Palju. Veikkol oli peas Kadri sinine müts ja ees Karu sinised päikeseprillid. Karul oli peas Karu must müts ja ees Kadri mustad päikeseprillid. Väga ülbed ja isased. Igatahes, kui me niimoodi ühe väikelinna bensuka baari sisse astusime ning ülbelt ja otsivalt ringi vaatasime, tekkis seal pingeline vaikus.

Õhtupooliku söögipausi ilmestas parkla juurde rajatud WC, kus kõik põhines automaatikal. Alguses oli see isegi veidi kohutav. Pärast seda mehed igatahes enam ei joonud.

15. OKTOOBER

Austria-Tšehhi piiril paluti meie autol kõrvale sõita ja noor piirivalvur osutas näpuga esiklaasile ning ütles, et see pragu  tohib olla maksimaalselt 10 cm pikk. Muidu ei saa üle. Kats ja Veikko läksid staapi ja sealt saadi sõbralik soovitus Austriasse tagasi sõita, klaas ära vahetada ning siis rõõmsalt Eestisse vurada. Üks vanem piirilukk küsis otse, et palju meil eurosid on. Õnneks läks ta hetk hiljem mingit bussitäit inimesi kontrollima ja Kats ning Veikko jäid endale kindlaks, et nad on väsinud ja tahavad väga koju. Peale bussi kontrollimist naasnud vanem mees tõi asjasse lahenduse ja lubas meil edasi sõita. Tšehhi piirivalvurite irvitavad rahamaiad näod ei unune vist niipea.

Tšehhi-Poola piir – kiire. Hommik sombune ja palju teeehitusi. Varssavis taas puusse panek. Veidi ekslemist äärelinnades ja saime õigele rajale tagasi. Poolast jäi meelde see, et Kudi-Vudi ja Milka-Matilde said sokkide näol endale  talvemütsid. Ja et suvalises koledas majas tee ääres olevas linnakeses asetses baar nimega „Pod palmami“. „Palmide all“ niisiis. Poolas. Tee ääres. Seoseid kahe kamaluga.

Poola-Leedu. Kadri ei olnud ka kõva kauplemise peale nõus oma sinist mütsi Veikkole müüma.

Leedu-Läti. Sõime õhtupoolikul suvalises tanklas. Kudi-Vudi pani vahepeal rooli. Isuga. Nii, et signaal tööle hakkas.

Päike loojus ja Eesti lähenes. Lauldi laulu „Kus on kodu, mis on kodu, kus on kodu koht? Seal!!!“ „Seal“ tähendas ühtlasi käeviibet ettepoole.

Läti-Eesti. Kodumaa. Kabanoss Pärnu Statoilist. Märjamaa. Laagri. Pääsküla. Kivimäe. Nõmme. Järve. Tondi. Vineeri. Kosmos. Kesklinn. Vanalinn. Nukuteater (riiklik).

Pakkisime Nuku fuajees kõik asjad lahti ning jagasime ära alles jäänud toidu. Otu katuselt eemaldati anatoomiliselt sobiv suusaboks ja mindi muidugi sauna. Puhtana pandi selga Katsi poolt kingitud uued T-särgid ja tehti väsinud matGasellide ühispilt.

Roosileht lihtsalt ei väsi üllatamast. See, et ta meie naistele sauna roosid tõi oli täiesti aktsepteeritav. Kuid Veikko ja Karu said ju ka. Vot see ongi üllatav. Üllatununa mindigi koju või siis kellegi teise koju.

Kuhu järgmisel aastal minna?

Mõtlesin siin, et miks ma küll nii pikalt seda kirjutamist edasi olen lükanud – täna on juba 19.märts . Üks põhjus on ilmselt krooniline ajanappus, mis mind saadab. Siiski siiski, oma osa on kindlasti ka ebakindlusel… kuidas on võimalik üldse need tunded ja mõtted sõnades kokku võtta ja paberile panna!?

Olete tundnud harmooniat maailmaga, naudingut ja õnne elamisest ja olemisest just siin ja praegu? Umbes sedasi annaksingi edasi seda, mis toimus neil kahel täiuslikul oktoobrinädalal.

Ja see kõik kasvava imestuse saatel: uskumatu kokkusattumuste jada tõi kokku neli inimest, kes me üksteist varem õieti ei tundnudki. Ma ei liialda kasutades ülivõrdeid – kõige fantastilisem matkaseltskond! Kadri, Karu, Veikko – teiega läheksin iga kell luurele!!!

Muidugi oli reisi õnnestumisel suur osa ka imelisel päikesepaistel, millega Austria Alpid meid kohe alguses võõrustasid. Isegi läbimärjad jalad ning valusad villid ei suutnud rõõmujoovastust pisemalgi määral vähendada. Pigem vastupidi, raskused andsid me seiklusele tõelist mägironimise maitset ja ühendasid meie väikest matGazellide peret (eriti öösel, et sooja hoida :).

Minu isiklikuks matka kulminatsiooniks oli kindlasti meie viimane tipp – Triglav. Ega ma ise ka ei usu hästi, et ma sellega hakkama sain. Oleksin ma Triglavski Domi juures teadnud, mis veel enne tippu läbida tuleb… võib-olla poleks ma riskinud. Miski tobe jonn meestele mitte alla jääda ja soov midagi tõestada (kellele? endale?) läkitas mu pikemata meestele järele ja siis polnud enam mahti mõelda. Ainult edasi! Ainuke hirm oli, et Veikko ja Karu mulle juba enne tippu vastu tulevad ning aja nappusel jääb mul tipp võtmata. Ja kui ma siis, hambad ristis, sinna üles jõudsin… Oh, … mul lähevad praegugi veel silmad rõõmuniiskeks! Siis seal seda kõikehõlmavat eufoorilist õnne ja uhkusetunnet ma tõepoolest kirjeldada ei ürita. “I´m the king of the world” oli murdosa mu tunnetest seal pilvede peal.

Kallid matGazellid, aitäh, aitäh, aitäh, et olemas olete ja mu ellu tulite! Sain rikkamaks kolme imelise, toreda, armsa, hea, hooliva, positiivse, (kiituste loetelu jätkub!), kolme tõelise sõbra võrra! Armastan teid ja ootan igatsusega meie järgmisi tippe!

Teie Kats

Kallid MatGazellid, no see on küll patt, et ma varem teie olemasolust siin ilmas ei teadnudJ Ma olen siiralt õnnelik, et asusin Veikkoga reisu-läbirääkimisi pidama…khmm, ei ütleks, et need nüüd nii tulised olid… sry Karu :p, aga kuskilt tuli see julgus minna praktiliselt võõraste inimestega…kuhugile…mägedesse…millalgiJ Ütlesin küll Veikkole, et jah, olen igati käpp, kuid iseenda jaoks tuli see kindel kambaga liitumise otsus siis, kui kohtusin teiega –Karu ja Kats…tundusite igati mõnusad sellid olevat. Eks te ise hankisite ka ühe tundmatu põrsa kotis…igasuguste kiiksudega veel pealekauba:p Igatahjes – tagantärjele mõeldes ei meenu mulle ühtegi momenti, kus oleksin tundnud, et nüüd on vaja üksi olla ja vaikselt hetkeks jeehat tõmmata. Pean ennast suhteliselt tolerantseks ja leplikuks inimhingeks,  kuid mis siin salata, võib juhtuda, et vahel hakkavad mõned kaaselanikud sõna otses mõttes närvidele käima….no tsipake. Me teame küll, et peab otsima seda suhkrutera, mis teeb pipratera magusaks, kuid vahel see hästi ei õnnestu. Teie puhul jagus suhkrut kõikjale ning teiega rännata oli lausa lust! Sai kõvasti naerda ja isegi paar pisarat suurest õnnetundest poetatud. MatGazellid – kas meil polnud lihtsalt imetlusväärne klapp? Loodan südamest, et on ka edaspidi…või mes;) Elagu hulljulged otsused!

Jah – roolisime, ronisime, roomasime, rabelesime ja  rahmeldasime! Määgisime ka, kui silme ette kerkis võrratult kaunis ja  maaliline looduspilt. Ahhetasime ja ohhetasime, kui ilus, nagu selges ja lihtsas eesti keeles öelda võib, on Looja kätetöö. Veendusime, et päike asub pääl pool pilvi ja tundsime elu pisiasjadest rõõmu.

Mägedes  ronides oli hetki, kus põlved läksid nõrgaks ja kõhus tõmbas kõhedaks, kuid tippu jõudes oli tunne kirjeldamatu ja eelpool nimetatu ammu unustatud. Inimesed siin maamuna pääl on erinevad, sellest tulenevalt on erinevad ka huvid ja hobid, sest Issanda loomaaed on ju kirju ja valikuid palju, kuid üks mu tuttav imestas peale mu reisimuljete pajatamist, et no oled ikka kummaline tots küll – külmetad ja higistad, dushimõnusid naudid minimaalselt, uneliiva asemel suigutavad unne küüslaugu ja sibula-aroomid ja sa maksad veel peale ka!!!! Mõni teine läks aga suurest kadedusest siniseks:p Aga teile kallikesed ei pea ma seda kirjeldama, sest te olite ju seal… aiiii, kui hästi maitsesid sibularõngad pasteediga määritud krõbuskileiva peal ning KUI nauditav oli külm duss pärast väsitavat, kuid suurepärast seiklust. Oli ka füüsiliselt raskeid momente, mis kippusid vahel vaimu kallale…mäletan, kuidas ühe mäeharja peal kõõludes endamisi mõtlesin, et ennem hakkan küll surfariks kui mägironijaks, aga ühisel jõul ja nõul sai edasi ronitud….ikka tähtede pooleJ Kuidagi kogemata sattusid meie ette mäed ja ahelikud justkui õiges järjekorras ja täpselt meie jaoks. Mäed said omaks ja meie nende omaks. Hassiitide tarkusepaunast jäi silma üks ütelmine, et igale inimesele on kõik teed avali, ka kõige kõrgemad. Edasine sõltub ainult sinu valikust. Meie valikud ja otsusest olid neil päevil parimatest parimad. Tundsime rõõmu päikesest ja vihmast, lumelörtsist ja tuulepoisist.

Niisiis, mu armsad, ärgem loobugem heast, mida päev toob ja ärgem laskem oma rõõmul hajuda! Inimestel on raske mõista, et elu ei alga iseendaga, vaid teistega; kellel pole teisi, neil pole ennastki (Teedy Tüür). Veikko, Kats ja Karu – aitäh, et olemas olete ja mind kaasa kutsusite. See sügis jääb alatiseks meelde. Järgmiste reiside ja seiklusteni. Viva la vida!

Kadri