Karu näeb vaeva ja ronib kõrgele (“Meie Maa” 25. august 2012)

Karu näeb vaeva ja ronib kõrgele

 

Homme alustab saarlane Andres Karu (37) järjekordset matka, et külastada Elbrust, Bazarduzu Dagi ja Araratti – Venemaa, Aserbaidžaani ja Türgi kõrgeimaid mäetippe. Kunagi välja käidud ideest tõusta kõigi maailma riikide kõrgeimatele tippudele on täidetud veerand – 57.

Anneli Tarkmeel anneli@meiemaa.ee

—

Sõprade ringis lihtsalt Karuks kutsutav mees lähtub riikide määratlemisel peamiselt ÜRO nimekirjast. Lisaks veel need riigid, kus on olemas kõik riigi tunnused (nt Kosovo, Palestiina jne). Nii on hetkel nimekirjas 206 riiki.

Intervjuu kuupäeva kokku leppides langes see 20. augustile ehk Eesti taasiseseisvumise aastapäevale. See tuletas meelde, et mõneti on Karu unistuse täitumine võimalik tänu toonastele ajaloosündmustele. Vabas Eestis on piirid inimeste peas kasvanud nii kauguses kui ka kõrguses! Igas maailma nurgas see nii ju ei ole ning see viis ka esimese küsimuseni.

Kas Põhja-Korea on su nimekirjas?

On, kuid minek sinna on tõesti keeruline. Turistiviisasid antakse teatud koguses, lähim saatkond on Stockholmis. Kui viisat ei saa, lähenen ehk Hiina poolt, sest nende kõrgeim tipp asub piiri peal. Põhjakorealased on aga piisavalt hullud, et neil võib üleval tipus passida kaks piirivalvurit. 

Kas maailmas on veel sellise eesmärgiga inimesi?

1990-ndate keskpaigas külastas Eestit mees, kellel oli sama mõte. Olin selle uudise ajal parasjagu Transilvaanias. Siis sai telgi kõrval tähti vahtides õhku visatud, et teeme ka nii. Sellest kümnesest pundist käib siiani tegelikult mägedes kaks meest – mina ja Fred Viidul. Ta tuleb nüüd ka kaasa.

Nii et Fred jagab su eesmärki?

Vist mitte. Aga ta kuulub 7000 meetri klubisse. Fred aklimatiseerub minust oluliselt paremini. Eks ta teeb kõvasti trenni. Ja lisaks oskab paremini õllest kokku koguda vajalikud mineraalid (naerab kavalalt).

Tippu jõudmist takistab vahel mäehaigus. Mis see on?

Esimene sümptom on tuikav pea. Hapniku sisaldus õhus väheneb, süda hakkab kiiremini pumpama ja veri läheb pähe. Selle vastu aitab liigutamine ja rohke vee joomine. Esmaseid sümptomeid on lubatud ravida ka tablettidega. 

Ükskord kogesin täielikku jõuetust 5300 meetri kõrgusel, kui sain aru, et viimaseid 300 meetrit puhast tõusu ei ole ma võimeline tegema. Kui oleksin edasi pressinud, võinuks mind ohustada kas aju- või kopsuturse.

Kas tipust loobumise otsus tuleb kergelt? 

Mulle ei ole raske. Näiteks 2007. aastal Pamiiris, kui varbad liialt parajate saabaste tõttu külmetama hakkasid, ei teadnud ma, millisest piirist alates varbad mustaks lähevad. Otsustasin tagasi pöörduda.

Grupijuhina tuleb võtta ka teiste eest vastutus ja tunnistada oma vigu, kui midagi läheb valesti. Õnneks on mul gruppidesse sattunud inimesed, kes ise saavad aru või kohe kuuletuvad. 

Inimestel, kel on otsust raske teha, ei ole enam varbaid või jalga või – elu…

Millal tuleb Everest?

Enne pean oma kõrgusrekordit ülespoole nihutama, et teada, kuidas keha käitub näiteks 7500 meetril. 

Emotsiooni suurus on vist seotud saavutatud kõrgusega?

Mida väiksem tipp, seda väiksem emotsioon. See on seotud ka eneseületamisega. Emotsiooni annab juurde ka mäe kuulsus. Mõnest tipust jääb statistiline heaolu. 46 tehtud, nüüd on 47. Fakt.

Mõnikord kulub tipuni jõudmiseks palju aega. Mõtled, mida paganat ma siin teen? Külm, märg, kõik haisevad, norskavad… Milleks! Ja siis lähed edasi. See emotsioon on tipus võimas.

Kuidas maandad reisimisel ette tulevaid riske? Kas lähedased muretsevad?

Nemad muretsevad ilmselt rohkem kui mina. 

Halvad uudised mõnest piirkonnast ei ole põhjus, miks mitte minna. 2011. aasta mais jõudsime Marrakechi restorani Argana juurde neli päeva pärast sealset pommiplahvatust. Kohapeal ei olnud see nii ohtlik kui eemalt vaadates. 

Nüüd Kaukaasia reisi puhul püüame võimalikult vähe läbida Venemaa teid. Tavaliselt ei ole nii palju aega, et sealse korrumpeerunud politseiga vaielda 50 või 100 dollari üle. 

Välisministeeriumi kodulehele tasub alati vaadata ja ennast keerulisemaks riigiks ette valmistada. Igas riigis on omad reeglid. Mõnes kultuuris kannavad lühikesi pükse ainult homod. Või näiteks naised peavad arvestama, et nad on vaikiv osapool. 

Mis tundega lähed tagasi Kaukaasiasse, kus 2006. aastal jäid ette kivilaviinile?

Ainult hea tundega. Selliseid asju ei saa mägedes kunagi välistada. 

Enamik õnnetusi juhtub pigem tennistes pühapäevamatkajatega. Tunniajane matk venib kolmetunniseks, vett ei ole kaasas, ootamatult tuleb pilv, väänad veel jala, seljas on ainult üks särk jne. Kogenud matkajad sellistes asjades ei eksi.

Kardad kõrgust?

Mitte paaniliselt. See on pigem aukartus. 

Millal alustasid kaljuronimisega?

Sellega olen tegelenud viimased viis-kuus aastat. Enamasti saab tippu ka ilma selle oskuseta.

Mis on seni olnud su kõige raskem mäkketõus? Äkki Taanis, kus kõrgeim koht oli lehmalauda taga?

Kui arvestada, et olin jõudnud närvi minna, et mis mõttes ei leia üles, siis jah. Ma ei tulnud selle peale, et kõige kõrgema koha peale võib mõni mees lauda ehitada. 

Või siis Serbias, kui selgitasid poolteist kuud välja, milline on üldse riigi kõrgeim tipp?

Kosovo on serblaste arvates nende riigi osa ja seega on kõrgeim tipp seal… Lõpuks ikkagi sain info Serbia tipu kohta kätte.

Euroopas oli tehniliselt raskeim ilmselt Šveitsis. Seal tuli vahepeal käia nagu katuseviilul ehk noal, kus oli palju liiklust ja üksteisest mööda saamine võttis aega. 

Kas tipud ja rajad on tavaliselt märgitud?

See on nii ja naa. Näiteks Moldova ei pea oma kõrgeimat tippu üldse tähtsaks. Kasvatavad seal vist peeti ja päevalilli. Siis on mõni tipp, mida on võimatu mitte leida, à la Suur Munamägi. Suurtel tõusudel on tavaliselt rajad märgitud, aga Venemaal peab vahel ise tee leidma.

Kui palju eeltööd teed?

Loen matkapäevikuid. Lihtsate olude korral on ainult kohalemineku vaev. Aga vahel hakkab eeltöö kaks aastat varem.

Millisest mäest noored mägimatkajad võiksid alustada?

Optimaalne koht on Tatrad Poolas ja Slovakkias. Veel laugemad on Karpaadid. Hea on alustada ka Norras, et kogeda lumega matkamist. Andorra on mõnus. Ja soovitan Balkanit. Seal ei ole kõik veel paika loksunud ja see on põnev. Näiteks kuigi 12 aastat on sõjast möödas, siis võib kaljunuki taga olla kaks purukslastud tanki. 

Tulevikuplaanid on sul ambitsioonikad – korduvalt Aafrikasse, Lõuna- ja Kesk-Ameerikasse. See on vist kulukas?

Kõik oleneb, palju kulutad. Vahel mõnes odavas kohas peatud, et pesta, mõni hull tahab isegi habet ajada. Muidu ööbid telgis. Mul on alati priimus kaasas ja korraliku söögiga päevane toiduraha on vahel 6–7 eurot. Varustust olen täiendanud järk-järgult. Siis õllesõpradele väike nipp – ma joon kolm õlut kodus, mitte pubis. Skeem on lihtne – kulutan vähe ja olen halb tarbija.

Sinu eelis on vist see, et oled vabakutseline. See toob sisse ja lubab olla oma aja peremees.

Ega mulle ole pärandus sülle kukkunud. Selle taga, et saan praegu hästi hakkama, on palju tööd. Tuleb võtta rahulikult, kohe pärast kooli ei peagi hästi minema. Andke aega! Olid ajad, kui ma käisin reisil võib-olla kord aastas, vahel üldse mitte. 

Kas oled jõudnud oma elus tasakaalupunkti, oled saavutatuga rahul?

Muidugi. On neid, kellel läheb kordades kehvemini. Aga see ei keela olla rahutu ja see mulle meeldib. Paljud on selle kaotanud ja seda on kahju vaadata, et 30-ndates inimeste silmis on säde kadunud. Vara jäävad inimesed vanaks. 

Oled sündinud Türil.

Isa oli ETKVL-i ehitusvalitsuse süsteemis noor töödejuhataja, kes kutsuti koos perega Türile eelmise juhataja asendajaks. Õde oli juba olemas ja mina sündisin seal. Peagi kolisime Saaremaale.

Isa on Harjumaalt Raasikult, ema Kalli külast Valjala vallas. Nõukogude ajal kutsuti kondiitrist ema paraadidele tribüünile seisma kui tööeesrindlane. Olen temaga koos seal lehvitanud. Hiljem tuli talle Kingissepa tuletõrjeühingu puhkpilliorkestriga mööda marssides klarnetil marsse mängida, tribüünile enam ei saanud.

Su hobi on timurlus?

Mulle meeldib raske füüsiline töö. Põhisissetulek tuleb mul aga õhtujuhi ametist, mis on pigem peaga töö. Seetõttu võin minna mõnele sõbrale nädalavahetuseks külla ja lõhkuda üksinda ära ühe vana kuuri. Olen rahul, kui selle eest saab süüa ja paar õlut. 

Kuidas mõjutas sind kool? Kas mõni pedagoog jättis hea tunde?

Neid oli mitmeid. Näiteks Aivo Orav, keemiaõpetaja. Mäletan, et bensiinikriisi ajal seletas ta korrosiooni teket nii: kolhoosi GAZ-53 juht varastab 30 liitrit diislit ja sõidab vastu sillaposti, auto kukub vette, metallosad saavad kahjustada ja tekib rooste jne. Eksamil vastasime meie ka nii. 

Hea sõnaga meenutan veel Mari Ausmeest, Arne Loorpuud…

 

VÄLJATÕSTE:

Õllesõpradele väike nipp – ma joon kolm õlut kodus, mitte pubis,“ ütles Andres Karu.

 

KAST:

Kes ta on?

• Andres Karu
• Sündinud 5. juunil 1975 Türil
• Haridus: 
• Saaremaa ühisgümnaasium, lõpetanud 1993
• Viljandi kultuurikolledž, lõpetanud 1997

Töö:

• Pärnu teatri Endla näitleja 1997–2002
• alates 2002. aastast vabakutseline näitleja ja õhtujuht

Perekond:

• kõvasti seotud, peres kasvab pisipoeg Ants (aasta ja kaheksa kuud)

Hobid:

• mägironimine ja alpinism, geograafia, timurlus, naised ja nende mehed, küsimustele vastamine