kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Armeenia kõrgeim tipp Aragats. Osa II

Tere.

Hommikul tõusime seitsme ajal. Mind pidi eraldi äratama, sest mu telefon hüppas paaritunniste vahedega Armeenia ja Türgi levialade vahet ning äratuse ajal olin Türgi ajas ehk oleksin rahulikult tunnikese rohkem maganud.

Kaheksa paiku hakkasime liikuma. Alguses tuleb läbida kraater. Tegelikult on kõige parem rada täiesti põhjast läbi, kuid kuna sellel juhul tuleb päris palju laskumist, siis proovivad paljud liikuda kaares mööda nõlva. Meile sattus mingi vahepealne variant. Päris põhja ei laskunud, kuid enamasti tegime nõlval traaverseid.

Kraatri teisel servalt läheb tipu üsna järsk rusunõlv. Tempo oli päris madal, kuid aega veel oli. Tõusu lõpus ootab “vale tipp”, mille juurest paljud edasi ei lähegi. Tegelikult on see päris kõrgeimast mõned meetrid madalam. Siin tõmbasime vööd jalga, panime kiivrid pähe ja hakkasime mööda harja toimetama. 

Enamasti on vulkaanide puhul nii, et välimine nõlv on üsna lauge ja kraatripoolne järsem. Aragatsi puhul on kohati mõlemal pool umbes 75-85 kraadine nurk. Ehk eksimisruumi ei ole. Meie taktika oli siis see, et Siim julgestas, mina ronisin ees ja tegin lintidega ümber kivide vahejaamad, Alen ja Aare kasutasid köit tugiköiena ning lõpuks julgestasime Siimu ka endale järele. Tuul puhus mõõdukalt, vahepeal sadas lund ja kõigil oli keskmiselt külm ning ripsmed ja kulmud olid ilusad valged. Aeg läks üsna kiiresti.

Viimased 60 meetrit viisid mu tippu. Alen ja Aare tulid ka ning ütlesid, et kuna Siimul pole ühtegi head kohta läheduses, kuhu korralik jaam teha, siis ta jääb meile ankruks ja loobub tipust. Aeg surus ka tagant.

Tagsiminek harjal oli veel külmem, kuid korra näitas ennast päike ja nägime alla orgu. Siim ütles, et talle meeldib pilvisena isegi rohkem, et siis ei näe, kui järsk nõlv tegelikult on.

Aleni tempo langes päris madalaks ja kui ta ühe kaljunuki taga tuulevarjus video tegi ning oma emotsioonidest rääkis, siis ütles ta täiesti tõsise näoga: “Jah, tasus ikka siia Rumeeniasse tulla”. Ehk oli veits sodi omadega.

Kraatri põhja laskusime paaridena – mina Aarega ees ja Siim Aleniga tagapool. Pimedus saabus kraatri põhjas.

Koos äikesega.

See ei olnud väga naljakas, sest olime üsna lageda peal, kuid õnneks lõi välk päris kraatri kohal ainult üks kord. Ülejäänud kaugemal. Kogusime pundi madalaimas punktis kokku ja siis järgnes Aleni jaoks väga kannatusterohke paaritunnine tõus üles kraatri servale telkideni. Jalg jala ette. Paus. Ja jälle jalg jala ette. Pikem paus. Jne. Jne.

Mina magasin küll hästi.

Järgmisel päeval pakkisime laagri kokku ja kulgesime alla restorani. Kutsusime meid üles vedanud taksojuhi järele ning leidsime ennast 2 tundi hiljem Jerevanis hotellist. Igaüks sai oma toa ja nii oli piisavalt ruumi varustuse, muuhulgas ka telkide, kuivatamiseks.

Õhtul kolasime kesklinnas, sõime musta anguse burgereid, shoppasime ja arutlesime elavalt, kas põhjad lõi alt ära kohalik supp nimega “Haš” või ikkagi lambasašlõkk.

Kommenteeri