Tere.
Kui aku bensiinijaamas laetud, siis lasin taksol ennast Jordaania piirile viia.
Halb üllatus oli Iisraelist väljumise maks 30 eurot. Hea uudis see, et Jordaania viisa maksab neile, kes vähemalt 3 ööd riigis, vaid 12 eurot. Kokkuvõttes jäin 8 euroga plussi, sest arvestasin Jordaania viisale 50 eurot.
Ärev hetk oli siis, kui piiride vahel liikuvast bussist tuiskas mööda 3 piirivalvurit, päike automaatidel siramas. Hiljem nägime, et põhjuseks oli jalgratturitest paar, kes suht kõrgele tõstetud kulmudega hingeldavaid piirivalvureid kuulasid.
Taksojuht, kes ligi astus, tegi ettepaneku, et viskab mu Jordaania kõrgeima tipu lähedale Wadi Rum’i kohale. Arutlesime veidi hinna üle ning saime kokkuleppele, et 405 km eest pean tasuma 120 eurot. Ma ei tea, kas see oli minu seisukohast suurepärane või näruselt halb tehing, kuid mulle sobis.
Pealinnast läbi põigates sõime ja külastasime alkopoodi. Mina võtsin 2 õlut, juht 100 g mingit brändijooki ja energiajoogi. Kaua ei tulnudki oodata, kuni ta endale roolis esimese koksi segas. Arvestus ütleb, et jordaania taksojuht põletab iga läbitud 100 kilomeetriga 30 g kanget alkoholi ja 111 g energiajooki.
Wadi Rum’i külla jõudsime pimedas. Sattusin juhuslikult ühe beduiini auto juurde, kes just valmistus koos teiste kokku kogutud rändajatega oma kõrbecampi sõitma. Läksin kaasa.
11 km hiljem olime oma tühjemaks lastud rehvidega vana Land Cruiseriga kohal ja läksime suurde telki, kus juba sumises rahvusvaheline seltskond ja teekann oli tulel.
Panin oma telgi püsti ja sain teada, et kõrgeim tipp on 27 km kaugusel Saudi Araabia piiri lähedal ning džiip sinna ja tagasi maksab 150 dinaari ehk pea 200 eurot. Üksi veits kallis ja kompanjone ei tundunud järgmiseks päevaks olema.
Õhtu lõpetasime neljakesi. Poolakas, kreeklanna, beduiin ja eestlane. Kõik laulsid koos asjakohaste tantsusammudega ühe rahvaliku pala (minult Kaera-Jaan) ja esitati ka kõik 4 hümni.
Kena.