Tere. No tere.
Ekipaažid kujunesid alguses selliseks, et Kalle Saabis olid lisaks temale Kata ja Erki ning minuga Discos seega Terje ja Mikk.
Koidula piiripunktis läks ju kõik kenasti. Saime kiirelt Eestist välja eikellegimaale.
Venemaa pool Kunichina Gora nimelises piiripunktis läheb teadagi kauem. Eriti autojuhtidel/omanikel on vaja venekeelseid pabereid täita ja tuleb olla väga täpne. Sest kui autol on näiteks passi järgi kuubikuid 2495, kuid sina kirjutad paberile ümaralt 2500, siis tuleb see ära parandada.
Piirivalve tüdrukut tegi eriti nõutuks see, et me plaanisime telkides ööbida. Ta ikkagi hirmsasti tahtis paberitesse märkida aadressi ja hotelli nime. Pakkusime talle, et see võib paberites olla näiteks Gostinitsa “Tsentralnaja”, Lermontovi 1, Murmansk. See ei sobinud, kuid mingi aadressi ta ise välja otsis ja paberitesse lisas.
Saabi läbivaatusel küsiti relvade ja muu kohta ning Kalle pakkus, et tal on küll üks nuga. Tollitöötaja küsis seda näha ja kui talle pisteti pihku multitooli nuga sisaldav komplekt, siis lausus ta pettunult: “Aga see on ju pisike”. Kalle metallist pungil tööriistakohvrisse ei vaadanud keegi.
Tollitöötaja uuris muidugi ka Discot ja pagasiruumi avatud uksele toetudes küsis ta lõpetuseks pärast kottide läbikompamist, et aga kuhu on siis peidetud teie tagavararatas? Koputasin tema kõrval ukse küljes olevale rattale. Tal oli piinlik, meil naljakas. Aga igaks juhuks oli meil ainult sisemiselt naljakas.
Erki võttis kogu asjatamist puhkusel oleva inimese rahuga ning magas terve aja Saabi esiistmel, põsk vastu küljeklaasi. Une sügavusest andis aimu see, et klaasi võis rahulikult lahti teha ja pärast jälle kinni lasta ilma, et Erki ärkaks.
Lõpetuseks vaatas piirivalveneiu meid nukralt ning lausus: “Te ju külmute seal Murmankis ära”. “Ilmselt on teil õigus”, vastasin.
Saab jõudis Venemaale 2 tundi peale Eesti piirile jõudmist, Disco pool tundi varem.
Edasi sõitsime Petserist Pihkvasse ning kuskil seal võtsime esimese sooja eine teeäärses restoranikeses. Kõik oli väga maitsev ja soodne. Kui teile aga satub ette võimalus proovida Pepsi kirssidega varianti, siis see võib tõepoolest olla kirsiks tordil. Selles mõttes, et maitseb nagu need konservist pärit üldse mitte loomuliku värviga kokteilikirsid, mida kekmise tasemega kondiitrid vahel tordil kasutavad, lihtsalt see maitse on 6 korda intensiivsem. Ehk rõve.
Alguses veeresime mööda Sankt-Peterburgi viivat maanteed, kuid kuna me ei tahtnud selle suurlinna pühapäevaõhtusesse keerisesse siseneda, siis pöörasime ühel hetkel paremale ja hoidsime Veliky Novgorodi poole. Tee läks selliseks, nagu Venemaal sõitnud üldiselt harjunud on – palju parandatud auke, mis kokkuvõttes muudavad tee küll enamasti ilma aukudeta teeks, kuid siledus on mitmeid kordi kehvem Võrumaa kruusateedest. Ja mõni truubikoht võib olla ligi pool meetrit ülejäänud teetammist kõrgem. Ja mõni sillale pealesõit võis olla päris raputav.
Esimese öö veetsime veidi enne Novgorodi ühe jõe pika rohuga luhal Ilmeni järve lähedal. Erki meie reisi peakokana kuumutas enne hommikust munarooga tuliuut panni tuliuuel põletil ja poest ostetud “konjak” oli tärnide arvule vastavalt väga hea. Mitte, et õhtuse seljanka kõrvale õlu ei maitsenud.
Hommikul tuli üks mees udust ja küsis rõõmsalt: “Za gribami”? Mis siis võiks tõlkes olla umbes “Tulite seente järele”? Kui avaldasime, et siiski mitte, et tulime vaid ööbima, siis rääkis ta kõikidest kohtadest ümberringi, kus oleks mõnusam magada olnud.
Esimesel päeval sõitsime napp 600 km ja see tähendas, et teisel päeval tuli korralikult ülespoole suruda. Võtsime suunaks Peterburist kirdesse jäävasse kohta Novaja Ladoga. Ostsime poti ja sõela ja lõikelauad ja muu vajamineva. Terje ja Kalle said 700 rubla eest (mingi 10 eurot umbes vist) Kalle WiFi masina jaoks kaardi, mis müüja sõnul annab piiramatult interneti. Saabis oli edaspidi kogu aja sinakas kuma.
Laadoga järve nägime riivamisi ja kui sisestasime GPS-i Murmanski, siis ütles tark masin, et 943 km pärast tuleb vasakule pöörata. Enne seda sõida otse mööda peateed.
Me nii palju ei jõudnud. Sõitsime Petrozavodskist mööda ja sisenesime Karjalasse. Tee oli superhea. Uus asfalt, teekattemärgistus ja palju kiirusekaameraid tee kohal stangede küljes. Loodus nagu Soome keskosas, mis on ju loogiline. Trimmerimehed trimmerdasid teepervi ja vähestel ristteedel müüdi seeni ja marju.
Piiramatu internet sai õhtupoolikul otsa. Käisime ühes linnakeses ja ostsime mingi uue kaardi umbes 800 rubla eest. Lubati, et kui käima ei lähe, tulge hommikul tagasi. See sobis, sest leidsime 10 km eemalt ilusa järve suvilarajoonide lähedal ning sealt omakorda täiesti toreda väikese platsi, kus ööbida. Korjasime klaasikillud kokku ja panime telgid järvest 1,5-6 m kaugusele ja siis juba “Pasta a´la Karelia” ning peened napsud.
Telkides magati nii, et Kata ja Terje kahekesi kaheses telgis, Erki, Mikk ja Kalle kolmekesi kolmeses ja Karu üksi kaheses. Loogiline.