kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Tšiilist Peruusse

Tere.

Arica linnas olime ühe öö. Tšiili juures meeldis selline kodune tunne. No kui alla poole inimestest on indiaanlased ja autojuhid lasevad su vöötrajal üle tee ja naised ei ole ühtemoodi kogukaks nukuks riietatud. Nagu Eestis.

Peruus aga saime selle reisi parimaid toite. Polnud vahet, kas sôime bussijaama esimeses ettejuhtuvas puhvetis vôi pealinna ostukeskuse parimas restos.

Peol käisime ka (helimees oleks tulnud maha lüüa, praegu tuli meelde) ja ma ei ole tükk aega näinud, kui hästi Aare iseendaga tantsib. 

Lisaks oli Aare terves saalis pikkuselt kolmas mees. Ühe turvamehe ja minu järel.

Kuid järgmisel ôhtul istus ta lennukisse ja tômbas üle Atlandi Euroopasse. Korra oli täitsa kurb olla, kuid siis vôtsin kaks ôlut ja astusin lähima mehe juurde, kes ninapidi telefonis polnud. Ta jôi ôlut küll ja naeris nagu neli häält murdvat noormeest.

Ah jaa – tegin Vaikse Ookeani kaldal 50 meetri kôrguselt kraana otsast elu esimese benji-hüppe. Täitsa äge, kuid kôrgemalt hüpates kestaks kauem.

 

Kommenteeri