Tere.
Vahel tuleb reise planeerida lähtuvalt ajast. Kui ei ole üle 11 päeva, siis väga kaugele ja kõrgele minna ei tasu.
Seekord otsustasin Roheneeme Saarte kasuks. Üks põhjus oli ka see, et ma pole päris mitu aastat ühtegi Aafrika riiki külastanud. Teadsin Cabo Verde kohta vaid seda, et riik asub Senegalist 600 km läänes keset Atlandi Ookeani ja kõrgeim tipp Fogo (2800+ m) kõrgub samanimelisel saarel. Vulkaan muidugi. Tegev.
Reisikaaslased valisin seekord töökaaslaste hulgast ja nii istusime algul Amsterdami, siis Lissaboni ja lõpuks Praia lennule koosseisus muusikud Alen Veziko ja Esko Tepper ning fotograaf Rando Tomson.
Lennud läksid libedalt.
Nordica muidugi hilines. Seekord tunni.
Alen arvas, et lendame läbi Brüsseli ja oli Amsterdami jõudes väga suurte silmadega.
Kuna Nordica hilines ja lendude vahele jäi napp tund, siis meie kotid jäid muidugi Amsterdami.
Lissabonis võõrustas meid Rando sugulane Helen ja kui paar minutit peale viimast hetke õhtul oma pagasi kätte saime, siis hakkas kõik laabuma.
Sai Lissabonis jalutada ja süüa ja vestelda. Hommikul astusime lennukisse ning 4 tundi hiljem olime Praia linna lennujaamas. Proovisin piirivalvurile pähe panna mõtet, et meil pole viisat vaja. Ta jäi eriarvamusele. Saime ilusasti viisajärjekorra lõppu minna ja 25 euroga kohalikku riiki toetada.
Ja siis saime iga euro eest 110 eskuudot ning sõitsime (peatusega laevafirma piletipesas) sadamasse, millest pidi väljuma praam Fogo saarele. Sest seal on ju see riigi kõrgeim vulkaan.
Muidugi me teadsime, et sadamas on veel 4 eestlast. Sõber Aare Hommik tahtis ju ka tippu ja võttis baaslaagri toena kaasa Maarja. Ja kaks alaealist.
4 tundi ja 130 km Atlandil. Üsna sitt oli olla, sest loksus ikka mõnusamalt, kui “Tehumardi”, “Koguva”, “Töll” või “Superstar”. Mul ja Aarel sai keskendunult horisondi jälgimisest uus hobi. Lapsed olid targemad- nemad ei võidelnud loodusega ja oksendasid ennast tühjaks. Ja samas täis.
40 minutit enne maabumist saime saare varju ja nägime selle keskel Fogo ilusat koonust.