kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Fogo tipupäev

Randoga ühes telgis magada oli lihtne. Ta ei mölise eriti ja lihtsustab heas mõttes olukordi. Näiteks juba reisi esimesel tunnil Tallinna Lennujaamas oli meil sügavalt lihtne dialoog:
KARU: (tõuseb tooli kolidedes lauast) Kas võtan sulle ka ühe õlle veel?
RANDO: (tõstab pilgu ja vaatab Karu kergelt ühte kulmu kergitades) Muidugi. (Võtab habemest tüki omletti ja pistab suhu) Ja sa ei pea seda enam reisi jooksul küsima.
KARU: (noogutab tunnustavalt, lahkub kagu suunas)
RANDO: (teeb Karust salaja selja tagant pildi ja näitab seda Alenile ja Eskole)
ALEN: Ilus. Vahel keset ööd ma mõtlen, et Karu on veel väga okei oma vanuse kohta.
ESKO: Jah, kuid aasta tagasi oli kenam. Rämedalt on juurde võtnud.
RANDO: (vaatab ESKOT. Neelatab. Kustutab Karu pildi mälukaardilt)

Võtsime kogu varustuse kaasa, sest taktika oli selline, et tõuseme tippu ja laskume sealt alla Pico Pequeno suunas ja väljume Fogo pargist ilma uuesti külast läbi minemata. Sest külas asub muuhulgas ka üks punane maja, millel on mingi ametiasutuse kirjad, mis siin turismi suunab. Ülejäänud ronijad olid giididega ja kandsid kas väikeseid seljakotte või siis mitte midagi.
Tõus on selline korralik. Algab laugemalt ja kui kolmandik on käidud, siis läheb järsemaks. Erivarustust siiski vaja ei ole. Liikusime rahulikus tempos ja ajasime vahepeal juttu ka tagasi pöördunud umbes 55-aastase sakslannaga, kes polnud kõrgusega kohanenud. Söök ei püsinud sees, pea valutas ja keha oli nõrk.
Kraatri servale jõudsime vist umbes 3 ja poole tunniga. Edasi paistis väike via ferrata ehk kalju külge kinnitatud terastross. Viimane nukk oli siinsamas, kuid tegemist oli ronimist nõudva lõiguga. Kukkudes oleks päris korralikult ära lõhkunud ennast. Saatsime Aare luurele, et kas võtame kotid tippu kaasa või tuleb sama teed tagasi tulla. Kuna tal läks üleval aega, siis liikusin Aarele koos oma suure kotiga järele ning raske lõigu lõpus saime silmside ning teised mehed said oma seljakotid kraatri servale jätta, sest traaversit üle tipu ilma erivarustuseta teha ei olnud Aare hinnangul ohutu. Nõustusin.
Mõne aja pärast olimegi neljakesi (Esko loobus viimase nukiga kaasnevast riskist) Cabo Verde kõrgeimas tipus. Pico do Fogo, 2829 m. Viimati hakkas see vulkaan purskama 2014 aasta novembri lõpus ja pani järjest 77 päeva.
Tähistasin ka keskmise suurusega juubelit, sest tegemist on minu riigi kõrgeima tipuga nr 75
Vett oli vähevõitu ja nii me laskusime ikkagi tuldud teed tagasi. Osaliselt on laskumisrada teine, kui tõusurada ja seal saab vulkaanilise kruusa peal mõnusalt tolmutades “suusatada”. Sellest on ka lühifilm – https://www.facebook.com/andres.karu/posts/10216077407237987 Möödusime ka ametnike majast. Keegi ei tülitanud ja paar minutit hiljem istusime tuttavas õllekas. Vesi, õlu ja coca-cola.
Sao Filipe poole liikusid Aare ja Alen pikalt jalgsi ja meie ülejäänud korjasime nad (pärast üksiku puu all varjus lebotamist) keskmist kasvu bussi peale, kes küsis treppisõidu eest 10 eurot näost.
Õhtu veetsime koos Maarja ja lastega kohaliku restorani sisehoovis palmipuude all.
Rando kaelale on päike põletanud Austria trikoloori ja Aleni kaelale Monaco lipu.

Kommenteeri