kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Fogo juurde.

Fogo saarel ütles meie taksojuht, et kõrgeimasse tippu minekuks tuleb giid võtta. Mina olen juba üsna harjunud sellega, et pooltel kordadel ei vasta see info tõele. Pigem on asi tihti selles, et mõni taksojuhi sõber või sugulane on giid ja nii saab ju tollele kasulik olla.
Taksojuht kusjuures oli veerand tundi hiljem meie hotelli juures koos giidiga tagasi. Ma ei tea kuidas teile, kuid mulle jämeda särava ketiga giidid ei meeldi.
Maps.me väitis, et tipuni on meie öömajast Sao Filipe linnas umbes 42 km astumist. Peamine murekoht oli see, et Fogo oli “just” 2014 aastal pursanud ning osad teed ja rajad laavaga katnud. Seega ei teadnud me kindlalt, et kas saame ilusasti kohale või läheb ühel hetkel talumatult krobeliseks ja halvaks.
Möödusime lennujaamast. Eile, kui laevasõidust okse kurgus oli, mõtles valdav enamus meist tagasisõidu asemel tagasilennule. Roheneeme saarte puhul on lennuliiklusega aga see jama, et vahel ei saa lennukid lennata, sest Sahara kõrbest tuleb liivatolm peale. Sest isegi kui nad prooviksid hõljuva liiva sees lennata, siis varsti nad ikkagi ei lendaks enam kunagi.
Vett kulus ohtralt ja matkarajast sai varsti asfalttee. Tegime külapoe juures peatuse ning tankisime. Aare pani päikesepatarei ka tankima. Otsustasime vahepeal edasi liikuda bussiga, sest asfaltil sammumine ei ole väga kirgastav tegevus. Bussi saime kiiresti ja pakkisime ennast ja varustuse sinna sisse. Kõik, peale Aare päikesepatarei, mis oli vahepeal ära varastatud. Üks jobu on ju piisav, et pidu ära rikkuda. Nuta või naera.
Meie muidugi pigem naersime ja leppisime kokku, et jätame edaspidi igas külas mõne akupanga või päikesepatarei humanitaarabi korras kohalikele.
Kõndisime vahepeal jällegi ise ning siis hääletasime ennast pärast pikemat poepausi ühe kastika peale, mis Fogo rahvuspargi kontrollpunktiks olevale koopale uut raudust viis. Saime lokkide tuules lehvides sõita kuni kohani, kus hangunud laava tee sulges. Ja muidugi kuulsime, et tippu minekuks on giidi vaja.
Kotid selga. Külla viis kaks võimalikku teed – vasakult ümber laava autodega sõidetav tiba pikem ja paremalt Fogo nõlvalt viiv lühem jalutatav tee, kuid seda mööda kõndides tuleb ületada ka pisike Pico Pequeno mäetipp. Valisime viimase ja saime näha ühte kohtadest, kust laava 2014 välja tuli ning nuusutada väävliaure.
Külas võtsime paar õlut plekist õllekas ja sättisime oma telgid üles küla serva viinamarjataimede vahele. Peremees tuli ka korra läbi ja näitas meile, kuidas ei tohi viinamarjaväätide külge paelu kinnitada ja kuidas tohib. Olime paar tulevast kobarat suutnud maha tõmmata. Rahulik ja sümpaatne mees. Ei dramatiseerinud üle ja ei saatnud meid kuradile.
Kolmeses telgis uinusid enne tipupäeva Alen, Esko ja Aare ning kaheses Rando ja Karu.

Kommenteeri