kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Transiit Kambodža moodi.

Eestis on üsna tavapärane, et lähed sõbrale või sugulasele koogiga külla. Või salatiga. 

Kambodžas on üks asi teisiti – nad lähevad söögiga külla küll, kuid see ei ole nende endi tehtud vaid tänavalt/poest ostetud. Paljud väikebussid ja suuremad ka on rämedalt täis tuubitud just seetõttu, et kellelgi on hirmsasti vaja Laosest Kambodžasse neli kilekotitäit saia vedada. Ilma naljata, kõige tavalisemat saia. Ja jalgu ei ole kuhugi panna, sest eesistuja istme all on kuus 1,5-liitrist vett. Gaasideta, maitseta tavalist joogivett.

Et äkki Kambodžas ei ole vett ja leiba? On. Kusjuures parema hinnaga.

Parim aeg oli see, kui rentisin motika ja sõitsin 135 km kaugusele pealinnast kõrgeima tipu alla. Isegi see ei häirinud, et tagumise rehvi parandamine võttis 1,5 tundi. Sest kõrval pressis neiu värsket mahla.

Ja see ei seganud ka, et külakeses mäe all rääkis inglise keelt 350-st külaelanikust üks. Sest see üks oli minu giid.

Korra häiris, kui ma tipupäeva hommikul kell 5 motikaga mööda traktorite poolt ära hooratud mägiteed ülespoole sõites järjekordselt kas mutta kinni jäin, keset madalat jõge tasakaalu kaotasin, oma ratast vastu roopaservi kraapisin vôi jalga maha pannes varba ära lõin. Sest mu motikas oli automaat, mis pole selliste teede jaoks mõeldud. Puhas linnaratas. Ja mul ei ole oskusi ega kogemust selliste teede peal sõitmiseks.

Aga rada tippu – 9,2 km mõõdukat džunglit kõigi oma häälte ja elajatega. Särki väänasin iga pausi ajal. Nii palav pole mul mägedes veel kunagi olnud.

Teejuht magas iga pausi ajal. Ja kui 5 tundi ja 40 minutit hiljem tippu jõudsime, siis seal ka. Aga ta jõudis sinna ka juba 107. korda.

Mt. Aoral. 1813 m.

Külas tagasi magasin ka teise öö teejuhi tagahoovis telgis ning siis pealinna tagasi.

Ettevaatust – seal võib kinni jääda hostelisse nimega “Eighty 8”. Mõnus staff ja bassein ja piljard ning inimesed.

Siinse uue aasta saabumise ajal jalutasin hostelist 13 km kaugusel asuvate “Surmaväljade” suunas. Külades tulid laste pundid ligi ja panid mulle head uut aastat soovides talki põskedele ja kaelale. Mina andsin väikeseid rahakupüüre vastu. Selline tava.

Üleni valge näoga jõudsin kohta, kus Punased khmeerid seitsmekümnendatel tuhandeid rahvuskaaslasi raiusid, torkasid ja lömastasid. Sest kuulid olid kallid. 

Ja siis sain teada, et seoses uue aastaga kaasneva rahvaste liikumisega ei ole enam lähipäevadeks bussipileteid Tai suunal.

Ostsin lennupileti. Phnom Penh’i lennujaamas sai transiit taas uue tähenduse, kui vanem provva ühe oma kohvritest avas ja see oli servast servani ingverit täis. 

Kommenteeri