kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Filipiinid, Duterte ja Tõnisson

Tere. 

Igaks juhuks ütlen, et filipiinlaste jaoks on väga oluline, et sa nende riigist varsti ka ära läheksid ning seetõttu tahavad nad piiril näha äralennu piletit.

Mina maandusin pealinnas Manilas. Läksin kohe õhtul muidugi jalutama. Kuumus, magavad inimesed tänavatel, huvitavad ettepanekud, elav muusika, õlu.

Hommikul valges oli pilt hoopis teine. Koledam, kui aus olla, sest hämaruse katet ei olnud enam peal.

Mitte, et ma kurdaks. Olen ka vaesemates ja koledamates kohtades viibinud. Lihtsalt mind ei köitnud eriti.

Davao linnast on pärit Filipiinide president Duterte. Jah, seesama, kes narkovastases sõjas Davao linnapeana isiklikult käis tänavatel narkodiileritega tüli norimas, et saaks nad maha lasta. Lihtsalt, et politsei “poistele” eeskuju näidata. Kui Ladina-Ameerikas on paljude motikate peal Che pilt, siis siin Duterte oma.

Selles linnas kohtusin ma Illariga. Eestis mängime vahel koos kossu. Filipiinidel käisime, sõime, vaatasime ja jõime õlut.

Ja saime teada, et nende kõrgeim tipp Mt.Apo avatakse pärast suurt põlengut ronijatele alles 12.aprillil.

Mis siis ikka. Sõitsime Samali saarele ja käisime selle kõrgeima mäe otsas. Oli küll üle kahe kilomeetri madalam, kuid higi lahmas ilusasti.

Jah, seda koobast vaatasime ka, kus on maailma suurim nahkhiirte koloonia. 2,5 miljonit isendit.

Midagi tüütut ja midagi võluvat on nendes saartes, mida Filipiinideks kutsutakse. 

Kurb ei olnud, et edasi Taisse lendama pidin. Eriti pärast seda, kui ümberistumise ajal Manila Rahvusvahelisel Lennuväljal seisin ülipikas immigratsioonisabas enne riigist väljumise templi saamist täpselt 1 tund ja 42 minutit. Ja see ei tundunud seal erakordne.

 

 

Kommenteeri