Ei, tänan. Ei, härra.
Sellest alati ei piisa.
Vahel tuleb ise midagi pakkuda. Mul tekkis näiteks ühe kuubalase Jose´ga selline dialoog:
JOSE – (lähened diagonaalis vasakult)Härra! Kuuba sigarit?
KARU – (pöördub ümber, entusiastlikult) Muidugi! Kui palju osta soovite?
JOSE – (kohe) Ma ei tea. Mida sul on?
KARU – Robustos, Romeo ja Juliet, Churchill…
JOSE – Sõltub hinnast.
KARU – Sulle, mu sõber, saan teha parima hinna linnas.
JOSE – (hakkab naerma ja patsutab Karu õlale) Päris hea nali!
KARU – (naerab ka) Mul on jah juba umbes 200 sigarit.
JOSE – Muidugi. Arusaadav. (peale väikest pausi) Tüdrukut?
Nii need päevad läksid.
Vahel hüppasime ratta selga ja väntasime randa. Või mingi koopa juurde, kus sees sai pealambi valguses ujuda ning kitsastes veega täidetud lõhedes oma klaustrofoobilisi piire kombata.
Vahel ratsutasime kose juurde, mis parasjagu ei töötanud, sest mai on Kuuba saarel väga kuiv.
Vahel vihastasime äärmiselt sita teeninduse peale.
Vahepeal mõtlesime, et kas ikka peab iga päev mõne kokteili või õlle võtma?
Vahel saime aru, et mingi asi maksab meile 48 korda rohkem, kui kohalikule.
Vahetevahel ei saanud ma kuubalaste vaimustumistest aru. Nad võivad samal ajal armastada Fideli ja õhata USA järele.
Vahel tundub, et ka nemad ei oska väga suurelt unistada. Nagu paljud aafriklasedki.
Võimalik, et ühel päeval võtab Hiina selle riigi uue valitsuse oma kontrolli alla. Hiina kasvavat mõjuvõimu on juba praegu märgata.
Hetketi ärritas mind see, et kokkulepped ei kehti. Või vähemalt muunduvad diili käigus.
Ma olen ka lahedamates riikides käinud, kuid see ei tähenda, et ma pettunud oleksin.
Vahel tundub müstika, et kuidas vana mosse saab mustal turul maksta 15-18 000 dollarit? Ja maja kesklinnas veidi vähem?
Karu