kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Mogoton. Lemmik. Kolmest kolm.

Seda silti, et eespool v6ivad olla miinid, nägime tipust tulles selja taga puu kyljes.
S6it autoga tipu lähedale v6ttis tunnikese. Enamus sellest kitsal mägisel teel läbi j6ekeste yles-alla. Ning l6puks j6udsime väikesele parkimisplatsile yhe kohviistanduse juures ning hakkasime jala edasi astuma, sest tee läks ka neljaveolise Toyota jaoks liiga järsuks. 6hus h6ljus selline imal lahja kohvi l6hn.
Roberto ja Jose on päris heas vormis ning esimeseks pausiks olin ysna märg. Tegime peatuse väikese majakese juures kohvipuid täis n6lval ning perenaine, keda Roberto tundis, pakkus meile muidugi kohvi, mis kasvas 2 meetrit majast eemal. Suhkrut oli kohvis nii palju, nagu kasvaks suhkruroog majale veel lähemal.
Kusjuures Hondurase tippu ronides kohtasin kahte jänkit, kes rääkisid pikalt, kuidas Roberto on väga halb giid ning ei hooli. T6enäoliselt ka ootustes kinni, kuid ma arvan, et Roberto lihtsalt ei armasta väga ameeriklasi. Siin maailma osas on taaskord hea olla kusagilt väikesest Euroopa riigist, mida keegi peale kanadalaste ja sakslaste ei tea. Meiega pole kohalikel mingit kana kitkuda.
Edasi läks teekond mööda j6ge. Et vältida kohtumist miinidega, on hea m6te liikuda suur osa teest kivilt-kivile hypates. Vihma tibas ja kivid olid libedad, kuid samas kuidagi armsad.
Umbes poolel teel pöörasime j6esängist paremale metsa alla ja jätkasime t6usu ylespoole mööda harja Hondurase/Nicaragua piiril. Midagi ei ole öelda – tegemist on yhe minu lemmikrajaga riigi k6rgeimasse. Lopsakas, metsik ja imeilus loodus ymberringi ning mitte kedagi peale meie. Tavatu. Imeliselt tavatu.
Tipp j6udis kätte 3 tundi peale sammuma asumist. Piiripost, kus peal kirjas MOJON 59 ja Nicaragua lipp. Vaadet polnud, sest tipus kasvavad puud ja ilm oli pilvine (tervitan siinkohal oma 6de Pilvit!). S6ime ja siis kysis Roberto, et kas lähme alla sama rada v6i teist teed pidi? Kuna kivid j6esängis olid libedad, siis tegin ettepaneku teine rada valida. Nii tegimegi.
Järsem. Möödusime demineerijate magamisalusest ja j6udsime miinide vahele. K6ik l6hkekehad on ilusti märgitud oksaga, mille otsas on kollane kiletykk hoiatava kirjaga. Roberto näitas k6ik rajale lähemal asuvad miinid ilusti kätte ja oli väga tähelepanelik. Muidu ta ju ei saaks seda tööd tehagi. Tunne oli kuidagi kahetine – yhtepidi hirmutav ja teistpidi täiesti kindel, sest ees liikus Roberto kummalise elegantsiga ning naeratas rahulikult yle 6la.
Ainult yhe koha peal ta seisatas ja käskis ka meil käeliigutusega seisma jääda. Kykitas maha ning v6ttis ettevaatlikult mingist juhtmesarnasest asjast kinni ning otsis, kus see maa alla kaob. Äärmiselt ettevaatlikult. Tahtsin just kysida, et kas ta peab seda tegema, kui ta järsu liigutusega juhtme enda poole t6mbas…
Muidugi oli tegemist suvalise taime juurega ja ta tegi kogu selle etenduse meie jaoks:) Selline Nicaragua huumor.
Ja siis oli see hoiatav silt juba meie selja taga ning paarkymmend viimast minutit astumist sai tehtud kuivatavas päikesepaistes.
Ja siis 6lu ja praad, mis ei tahtnud taldrikule ära mahtuda.
Eile s6itsin bussidega taas l6una suunas Costa Rica piiri poole ning veetsin öö suure Nicaragua järve kaldal Granada linnas. Nyyd hommikul ootan bussi, mis viib mu yhte kraatris asuvasse laguuni ujuma. Olen nagu päris turist hetkeks.
Musid.

Kommenteeri