Sõitsime läbi Türgi. Uuesti.
Ning Istanbulist alates kulges meie tee väga pealinnaliselt – Bulgaaria ja Sofia, Serbia ja Belgrad, Horvaatia ja Zagreb ning lõpuks siis Sloveenia ja Ljubljana. Sest seal on hetkel korvpalli Euroopa Meistrivõistlused. Jäime kaheks päevaks ning nägime tribüünilt kahte mängu: Läti-Prantsusmaa ja Soome-Hispaania. Kuigi meie naabrid said mõlemas mängus kaotused, siis päris lootusetu see pilt ei olnud. Mõtlen just seisukohast, et Eesti satub ka ju järgmisel korral samasse seltskonda. Õnne peab kõvasti olema. Nagu soomlastel seekord oli. Ja tarkust. Mida lätlastel seekord ei olnud. Siis on võimalik üllatada..
Ljubljanast olin ma varem ainult paar korda läbi sõitnud. Kuid sinna tasub pidama jääda, sest Sloveenia pealinn on nagu suur ja paremini planeeritud Tartu. Jõgi on väiksem, kuid kaldad on inimeste teenistuses. Tänavakohvikud- ja restoranid on mõnusad ja rahvast täis. Inimesed käivad hästi riides ja sõidavad palju ratastega. Üliõpilased. Tänavamüügid. Koerad. Puhtus. Arusaadaval tasemel hinnad.
Sinna tuleb tagasi minna.