Ararat asub linnakese juures, mil nimeks Dogubeyazit. Sealt on Armeeniasse paarkümmend kilomeetrit, Iraani 40 ning Aserite eraldatud maalapike pole sugugi kaugemal. Iraaki on linnulennult sadakond kilomeetrit, sama palju ka Gruusiasse. Süüria on Kanteril kiviga visata.
Elavad seal kurdid. Ning kuigi seda Türgi, Iraani, Süüria ja Iraagi piiridesse jäävat ala kutsutakse ka Kurdistaniks, on siiski tegemist maailma suurima rahvusega ilma oma riigita. Kurde on kokku 31 miljonit ja neist 30 elavad Kurdistanis.
Ja Türgi kõrgeim tipp Ararat on kah seal. Seesama jah, mis kunagi armeenlastele kuulus ja kuhu otsa vanal hallil ajal Noa oma laevaga kinni jäi. Tõenäoliselt navigeerimisvea tõttu, sest ümbruskonnas on palju kõrgemaid mägesid, mis veepinna alanedes kindlasti varem välja tulid.
Teel mäe alla suhtlesime meilitsi kellegi Nadine`i nimelise naisterahvaga Murat Campingist ja teadsime, et meid oodatakse. Sest Araratile ise ronida ei saa vaid pead palkama korraldaja, transpordi, koka, hobused, giidi jne. Kokku maksis see meile 340 eurot näost kolmepäevase tripi eest.
Esimesel päeval viis Murati vend meid oma Hiluxiga 2470 meetri peale ning sealt liikusime pärast suurte kottide hobustele jätmist 3200 meetri peale esimesse laagrisse. Aega võttis 1:50. Loogiline, sest aklimatiseerusime ju Elbruse peal ning kõigil on selja taga mitu ööd 4100 meetri kõrgusel. Esimese laagri õhtusse kuulus kitarrimäng ja laulmine koos Vene-Ukraina segagrupiga ning 11 Poola naise piilumine, kes samal päeval tipus käisid. Ma ei hakka ilustama – kuigi olime päris pikalt ainult meeste seltskonda nautinud, ei olnud me siiski seda veel piisavalt kaua teinud, et mõnigi neist poolataridest ilus või vähemalt naiselik tunduks. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, sest tõenäosusteooria räägib sellele vastu. Kaasa aitas ka nende pidev “Meie tegime – meie nägime – meie suutsime” stiilis jutt.
Teisel päeval tõusime kahe tunniga 4100 meetri peale. Alustasime viimastena ja üles jõudsime esimestena. Kõige toredam kohtumine teel oli teise Eesti grupiga, kelle mäel viibimisest meil õrna aimugi ei olnud. Suur, üle kümnene grupp, peamiselt mäesuusa rahvas. Neil on meist rohkem aega ja tänagi teevad vaid tõusu 4100 peale ning laskuvad siis tagasi 3200 peale ööbima.
Õhtul hakkas lund sadama.