kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Ararat

Kolmandal päeval oli meie hommikusöögi ajaks pandud 1:00 varahommikul. Lund oli palju ja tuiskas ning pärast einet ütles meie giid, et tipp on hetkel kinni ja et ta ajab meid üles, kui mingeid muutusi on.  

Veidi selgemaks läks kuuest ja pool seitse olime tõusul. Muidu tore, kuid juba 4600 peal hakkas meie giid ära väsima ja küsis tablette, et nullida ära eelmisel õhtul söödud kana poolt tekitatud kahju. Tegelikult oli ta lihtsalt mäel vähe käinud ja jäi kergelt mäehaigeks. Rääkis pidevalt, et tipp on kinni ja lähme tagasi. Lõpuks 4900 peal me tagasi laskuma hakkasimegi, sest alternatiivi ei olnud. Lootsime vaid, et meile järgnenud Šveitsi-Saksa grupp on parema giidi saanud.

Olidki. Kohtusime nendega 4800 peal. Aare ja Jan otsustasid koos meie ogiidiga alla laskuda ja meie Frediga küsisime luba keskeurooplastega ühineda. Saime.

Tõus oli hoopis kiirem, loogilisem ja mõnusam ning 5000 peale tipuplatoole jõudsime väga kiiresti. Siis aga oli näha, et giid ei olnud enam kindel ning kadus mitu korda tuisu sisse platoo ühes servas asuvat kõrgeimat punkti otsima, kuid iga kord tulutult. Enesetunne oli muidu väga hea ja me Frediga tegelesime ootamise ajal peamiselt šveitsaste ja saksaste näppude soojendamisega, sest nende varustus ei olnud piisav.

Ja lõpuks pidime enda peale vihasele giidile lihtsalt ütlema, et nüüd lähme alla, sest ta ise ei oleks seda suutnud.

Samal päeval laskusime kohe 2450 meetri peale alla, kuhu auto vastu tuli. Järgmise päeva ilm pidi olema võimalikest kõige jubedam ning kauem oodata ei oleks meil aega olnud.

Autot oodates tegid kurdid meile omletti ja üks neist laulis laule kurdide raskest, ent sisukast elust nähtavasti. Päris mõnus ootamine oli.

 

3 kommentaari postitusele “Ararat”

  1. Jaak ütleb:

    Ota kas siis loeti tipp tehtuks või mitte?

  2. Karu ütleb:

    Jaak – tehniliselt loeti, kuid mina enda jaoks ei lugenud. Nagunii tuleb samasse kanti tagasi minna ja laiendatud vigade parandus teha.
    Karu

  3. Madis ütleb:

    Tipuplatool on sedasi, et kui lõuna (edela) poolt tõusta, siis jõutakse peaaegu mäe läänepoolsele õlale, kust tuleb suhteliselt siledat maad mööda ida suunas edasi trampida. Vahemaad ei olnud pikad, vast 200m minna. Tipu nõlv kaardub järjest järsenevalt ja üsna märgatavalt üles (max 100m platoost kõrgem, mitte enam)ja see plats seal lõpus on vast nii 10*30m, ehk küllalt konkreetne koht. Tähiseks oli mingi riideribaga tokk.

    Aga kui teil oli nii halb ilm, et tipuplatool ei olnud aru saada, kus tipp on, siis ega seal midagi head teha/loota ei olnud. Üsna külm ja tuuline seal üleval. Järgmisel korral läheb paremini!

    Fotodelt vaadates oli teil juba laagrites lund, mida kuu aega varem üldse ei olnud.

    Kuidas kohalikega/korraldajatega läbi saite?

Kommenteeri