Airi sünnipäeva auks viskasime kotid (Airil umbes 28 kg ja mul 36 kg) selga ning asusime hääletama linna poole, millel nimeks Thredbo ning millest algavad rajad Kosciusko (2228 m) tippu.
Uskumatult lahked ja mõnusad on need austraallased. Meid sõidutas kõigepealt üks vanem paar, kes kirikust koju sõitis. Naise nimi oli Mika ja ta oli hollandlanna. Viisid meid oma teeotsast tublisti edasi .
Siis sõitsime käreda häälega mehega, kes sõitis festivalile, kus igal aastavahetusel kohtuvad umbes 600 amatöörmuusikut, et koos jämmida. Temagi (5-keelse banjo-mees) viis meid oma teeotsast kaugemale ühe campi juurde. Veidi hiljem hakkas üks teine mees campist festivali poole liikuma, kuid pakkus meile, et viskab meid enne 8 km kaugusele linna ära. Et meil ei olnud veel gaasi, siis andis taühe oma gaasi lõpu ning lisas, et kui me väga meeleheitel oleme, siis saab ta teise ballooni veel anda. Me ei olnud ning õnneks kohalikus supermarketis müüdi meie priimusele sobivat gaasi.
Järgmise masina roolis oli farmer Ian, kes viskas meid õige tee algusesse, mis juba otse Thredbosse viib. Hästi muhe mees ning lubas tunni aja pärast möödudes meid mõnusasse telkimispaika viia, kui selleks ajaks veel auto peale pole saanud.
Me saime. Enne veel peatus üks asju täis masinaga härra ning rääkis pikalt, kuidas me ta autosse ära ei mahu ja kui kahju tal selle üle on. Ning siis juba pressisime ennast koos kottidega 3-ukselisse Toyotasse ja sõitsime linnakesse nimega Khancobin. Seal tegi juht meile söögikohtade tuuri ning soovitas telkima jääda järve äärde. Nii tegimegi. Ujusime, jõime teed ja veidi veini ka. Siis ajasid sääsed meid kuuma telki.