kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Piirid II Argentiina/Brasiilia/Paraguai

Tere.

Tiheduse säilitamiseks panime Iguazu poole jugama. Seal on palju vett tôepoolest ja kukub ilusasti, tôdesime ôhtuks.

Siis vôtsime takso ja sôitsime läbi Brasiilia Paraguaisse (no need kolm riiki saavad seal joa lähedal kokku juhuslikult) ning buss viis meid edasi linnakesse nimega Coronel Oviedo. Ja järgmisel päeval sôitsime Paraguai kôrgeima lähedale Villaricca linna, rentisime auto ning pärast tunnikest sôitu ja pooltteist tundi ronimist olime Paraguai katusel. Cerro Tres Kandú. 842 meetrit keset tasandikku. Nii palav pole ammu olnud. Päris vähe voolasime. Püksid olid ka umbes 2 kilo rasked lôpuks.

Guaraní keeles tähendab Karu toitu. Ja guaraní keel on ju Paraguai teine riigikeel. Seetôttu on kôik passi piilunud ametnikud naerusuised.

Juhatus otsustas tôsta panuseid. Seetôttu valisime järgmiseks 17,5 tunnise bussisôidu läbi Paraguai Boliiviasse, et tôusta uutesse tuhandetesse meetritesse.

Nôukogu toetas seda otsust mitterahaliselt.

 

Piirid. Uruguai, Brasiilia, Argentiina. Juhatus ja nõukogu valitud.

Tere.

Tiheduse säilitamiseks vôtsime nüüd löögi alla piirid. Kôigepealt sôitsime tagasi Montevideosse ja sealt üles Brasiilia piirile. Rivera linn piiril on teiselt poolt väga avatud Santana do Livramento suunas. Nagu Valga ja Valka – piir on, kuid keegi üldjuhul ei kontrolli. Piiripunkti jôudsime ühe ajal öösel ja see asus kaubanduskeskuses. Ajasime valvurid üles ja olime varsti uues riigis bussijaamas tukkumas. Kaksiklinnas oli kôige ootamatum purjus naiste osakaal. Pole varem Ladina-Ameerikas nii palju konkreetselt täis naisi näinudki.

Valisime meie kaheliikmelise matkagrupi nôukogu ja juhatuse.

Üheliikmelisse nôukogusse osutus kahe poolthäälega valituks Aare Hommik.

Kaheliikmelisse juhatusse valiti kahe poolthäälega Jan Kraner ning ühe poolthäälega ja ühe erapooletuga Endro Roosimäe. Vastuhääli ei olnud.

Brasiilias jäi meie teele linn nimega Santa Maria ja seal saime teada, et Tänak vôitis Argentiina ralli. Vähim, mida me tema auks teha saime, oli otsus, et läheneme Iguazu joale Brasiilia asemel Argentiina poolt. Sôitsime Sao Borja nimelisse piirilinna ja mis te arvate – kus me Brasiiliale kohaselt telkisime? Muidugi jalgpalliväljakul. Täpsemalt väravas.

Järgmisel hommikul läksime siis uuesti Argentiinasse ja sôitsime Posadase linna.

Bussis oli mul kôrghetk, kui umbes aastane pruunide silmadega tüdruk vaatas mulle otsa, naeratas äratundmisrôômust ja ütles: “Emme!”

57 tundi

Tundub, et 57 tundi ei ole eriti pikk aeg. Aga see võib olla tihe.

Istusime Aare Hommikuga Tallinnas lennukile 25.aprillil kell 13:30. Meiega koos, rida eespool, lendas kolmest naisest ja kolmest mehest koosnev eestlaste seltskond, mis vôttis napsu (mis on minu arust ok) ja rääkis hästi valjusti väga nômedat juttu ning tüütasid nii kaasreisijaid kui ka meeskonda oma pehmelt öeldes labasusega (mis minu arust ei ole ok). Aare ütles ilusasti: “Meid on veidi alla ühe miljoni, kuid vahel tahaks, et oleks veel vähem. “

Veetsime 4 tundi Oslo lennujaamas (mis tundus pärast kaasmaalastega lennureisi eriti vaikne) ja siis viis järgmine Norwegiani lennuk meid Londonisse. Seal suunati meid kohe mingisse klienditeeninduse järjekorda ja koos kinnituste ja vabandustega, et lend viibib, anti kahe peale 15 naela toidu ja joogi jaoks.

Sôime ja jôime. Ja siis saime teada, et lend on tehnilise probleemi tôttu lükatud ôhtust hommikusse. Paar tundi hiljem oli pagas  välja vôetud, järjekorras seistud ja takso viis meid mingisse lodgesse, kus meie käsutusse anti umbes 40 ruutmeetrine kahe suure voodiga tuba, mille juurde kuulus veel 20 ruudune mini-Spa. Noobel. 

Hommikul pool kaheksa olime jälle ôhus ning peale minu jaoks suhteliselt valutut 11 404 kilomeetrit ja 13 1/2 tundi maandusime Buenos Aireses.

Kolm tundi hiljem sôitsime juba ööbussiga ning unne tuli ainult 1 paus – Uruguai piiril. Meie kotid äratasid huvi, sest need olid ikka veel kiletatud. Saime oma rebimistehnikat demonstreerida ja plaanidest rääkida. Veidi arusaamatu tundub ju küll, et miks vedada kasse, kirkasid, jääpuure ja köit riiki, mille kôrgeim tipp on 513 meetrit ümp ja lumest pole kôik kodanikud isegi kuulnud.

Pealinnast Montevideost liikusime tund aega hiljem bussiga edasi Maldonadosse, mis on kôrgeimast tipust 80 km kaugusel.

Einestasime ookeani servas, lebotasime oma bookingu pesas ning käisime autorendis, et homseks auto saada. Saime kohe.

Ning poolteist tundi hiljem seisime tipus nimega Cerro Catedral. Uruguais kôrgemale ei saa.

Tallinnas lennukile astumisest oli möödunud 57 tundi.

 

Roheneemesaartest. Lihtsalt.

Roheneemesaared on nagu Aafrika ja ei ole ka. Enamikes Aafrika riikides on vähem korda, kui siin. Ja elatustase on enamikes teistes madalam. Ja autopark kehvem. Ja juhtmepuntraid postide küljes on rohkem, kui Roheneemesaartel. Tuult on rohkem, kui Kanaaridel. Ja tolmu ka.

Samas hulkuvaid koeri ikkagi on nagu päris Aafrikas ja minnalaskmismeeleolu on ka. Nagu mujalgi Mustal Mandril.

Üks oluline erinevus Kanaaridest on veel – kui ütled sõpradele, et puhkasid Kanaaridel, siis nad kehitavad õlgu, sest see kõlab igavalt. Aga kui puhkasid Roheneemesaartel, siis enamik sõpru isegi ei tea, kus need asuvad. Ja see on lahe.

Meie reisi viimased päevad möödusid pealinna Praia ümbruses. Tegime pilte ja jalutasime endises orjakaubanduse keskuses ja siis tegime ühe tipu veel. Selleks valisime saare kõrgeima Pico da Antónia. Esko jalataldadel oli villide pindala suurem, kui naha pindala säärtel ja reitel kokku ning seetõttu läksime sellele tõusule vastu kolmekesi Rando ja Aleniga.

Sammumist oli üksjagu ning vaated päris ägedad. Antonia üks külg on suhteliselt püstloodis ja kui me nii kõrgele jõudsime, siis vahepeal alla vaadates tundus, et 800 meetrit allpool oleva küla lähimate majadeni võib Aleksander Tammerti moodi mees rahulikult kivi visata. Mõned kohad viimase tõusu peal olid sellised, kus paremale poole eriti eksimisruumi ei olnud. Aga samas nii ilus ja võimas.

Minu jaoks oli päeva tipphetk see, kui tipus olles jäi tolm ning udu meist allapoole ja ühel hetkel märkasin pilti tehes eemal (130 km kaugusel) Fogo vulkaani kontuure. Nagu raamis selle reisi ära.

Äralend viibis mingi cateringiga seotud probleemi tõttu ja saime koos Esko ja Aleniga lennufirma kulul ühe päeva pealinna parimas hotellis lebotada. Kuid lõpuks tuli siiski lahkuda ja mahtuda Aare perega ühe lennuki peale. Rando lendas läbi Assooride, veetis seal ühe öö ja jõudis Portugali meist veidi hiljem, kuid siiski parajal ajal, et Heleni laua taga veini võtta ja maailma asjad paika panna.

Tallinnas sain teada, et mu kott jäi Brüsselisse. See on ok. Aarel ja Maarjal unustati lapse vanker Praiasse. See on ka ok. Mulle.

Fogo tipupäev

Randoga ühes telgis magada oli lihtne. Ta ei mölise eriti ja lihtsustab heas mõttes olukordi. Näiteks juba reisi esimesel tunnil Tallinna Lennujaamas oli meil sügavalt lihtne dialoog:
KARU: (tõuseb tooli kolidedes lauast) Kas võtan sulle ka ühe õlle veel?
RANDO: (tõstab pilgu ja vaatab Karu kergelt ühte kulmu kergitades) Muidugi. (Võtab habemest tüki omletti ja pistab suhu) Ja sa ei pea seda enam reisi jooksul küsima.
KARU: (noogutab tunnustavalt, lahkub kagu suunas)
RANDO: (teeb Karust salaja selja tagant pildi ja näitab seda Alenile ja Eskole)
ALEN: Ilus. Vahel keset ööd ma mõtlen, et Karu on veel väga okei oma vanuse kohta.
ESKO: Jah, kuid aasta tagasi oli kenam. Rämedalt on juurde võtnud.
RANDO: (vaatab ESKOT. Neelatab. Kustutab Karu pildi mälukaardilt)

Võtsime kogu varustuse kaasa, sest taktika oli selline, et tõuseme tippu ja laskume sealt alla Pico Pequeno suunas ja väljume Fogo pargist ilma uuesti külast läbi minemata. Sest külas asub muuhulgas ka üks punane maja, millel on mingi ametiasutuse kirjad, mis siin turismi suunab. Ülejäänud ronijad olid giididega ja kandsid kas väikeseid seljakotte või siis mitte midagi.
Tõus on selline korralik. Algab laugemalt ja kui kolmandik on käidud, siis läheb järsemaks. Erivarustust siiski vaja ei ole. Liikusime rahulikus tempos ja ajasime vahepeal juttu ka tagasi pöördunud umbes 55-aastase sakslannaga, kes polnud kõrgusega kohanenud. Söök ei püsinud sees, pea valutas ja keha oli nõrk.
Kraatri servale jõudsime vist umbes 3 ja poole tunniga. Edasi paistis väike via ferrata ehk kalju külge kinnitatud terastross. Viimane nukk oli siinsamas, kuid tegemist oli ronimist nõudva lõiguga. Kukkudes oleks päris korralikult ära lõhkunud ennast. Saatsime Aare luurele, et kas võtame kotid tippu kaasa või tuleb sama teed tagasi tulla. Kuna tal läks üleval aega, siis liikusin Aarele koos oma suure kotiga järele ning raske lõigu lõpus saime silmside ning teised mehed said oma seljakotid kraatri servale jätta, sest traaversit üle tipu ilma erivarustuseta teha ei olnud Aare hinnangul ohutu. Nõustusin.
Mõne aja pärast olimegi neljakesi (Esko loobus viimase nukiga kaasnevast riskist) Cabo Verde kõrgeimas tipus. Pico do Fogo, 2829 m. Viimati hakkas see vulkaan purskama 2014 aasta novembri lõpus ja pani järjest 77 päeva.
Tähistasin ka keskmise suurusega juubelit, sest tegemist on minu riigi kõrgeima tipuga nr 75
Vett oli vähevõitu ja nii me laskusime ikkagi tuldud teed tagasi. Osaliselt on laskumisrada teine, kui tõusurada ja seal saab vulkaanilise kruusa peal mõnusalt tolmutades “suusatada”. Sellest on ka lühifilm – https://www.facebook.com/andres.karu/posts/10216077407237987 Möödusime ka ametnike majast. Keegi ei tülitanud ja paar minutit hiljem istusime tuttavas õllekas. Vesi, õlu ja coca-cola.
Sao Filipe poole liikusid Aare ja Alen pikalt jalgsi ja meie ülejäänud korjasime nad (pärast üksiku puu all varjus lebotamist) keskmist kasvu bussi peale, kes küsis treppisõidu eest 10 eurot näost.
Õhtu veetsime koos Maarja ja lastega kohaliku restorani sisehoovis palmipuude all.
Rando kaelale on päike põletanud Austria trikoloori ja Aleni kaelale Monaco lipu.

Fogo juurde.

Fogo saarel ütles meie taksojuht, et kõrgeimasse tippu minekuks tuleb giid võtta. Mina olen juba üsna harjunud sellega, et pooltel kordadel ei vasta see info tõele. Pigem on asi tihti selles, et mõni taksojuhi sõber või sugulane on giid ja nii saab ju tollele kasulik olla.
Taksojuht kusjuures oli veerand tundi hiljem meie hotelli juures koos giidiga tagasi. Ma ei tea kuidas teile, kuid mulle jämeda särava ketiga giidid ei meeldi.
Maps.me väitis, et tipuni on meie öömajast Sao Filipe linnas umbes 42 km astumist. Peamine murekoht oli see, et Fogo oli “just” 2014 aastal pursanud ning osad teed ja rajad laavaga katnud. Seega ei teadnud me kindlalt, et kas saame ilusasti kohale või läheb ühel hetkel talumatult krobeliseks ja halvaks.
Möödusime lennujaamast. Eile, kui laevasõidust okse kurgus oli, mõtles valdav enamus meist tagasisõidu asemel tagasilennule. Roheneeme saarte puhul on lennuliiklusega aga see jama, et vahel ei saa lennukid lennata, sest Sahara kõrbest tuleb liivatolm peale. Sest isegi kui nad prooviksid hõljuva liiva sees lennata, siis varsti nad ikkagi ei lendaks enam kunagi.
Vett kulus ohtralt ja matkarajast sai varsti asfalttee. Tegime külapoe juures peatuse ning tankisime. Aare pani päikesepatarei ka tankima. Otsustasime vahepeal edasi liikuda bussiga, sest asfaltil sammumine ei ole väga kirgastav tegevus. Bussi saime kiiresti ja pakkisime ennast ja varustuse sinna sisse. Kõik, peale Aare päikesepatarei, mis oli vahepeal ära varastatud. Üks jobu on ju piisav, et pidu ära rikkuda. Nuta või naera.
Meie muidugi pigem naersime ja leppisime kokku, et jätame edaspidi igas külas mõne akupanga või päikesepatarei humanitaarabi korras kohalikele.
Kõndisime vahepeal jällegi ise ning siis hääletasime ennast pärast pikemat poepausi ühe kastika peale, mis Fogo rahvuspargi kontrollpunktiks olevale koopale uut raudust viis. Saime lokkide tuules lehvides sõita kuni kohani, kus hangunud laava tee sulges. Ja muidugi kuulsime, et tippu minekuks on giidi vaja.
Kotid selga. Külla viis kaks võimalikku teed – vasakult ümber laava autodega sõidetav tiba pikem ja paremalt Fogo nõlvalt viiv lühem jalutatav tee, kuid seda mööda kõndides tuleb ületada ka pisike Pico Pequeno mäetipp. Valisime viimase ja saime näha ühte kohtadest, kust laava 2014 välja tuli ning nuusutada väävliaure.
Külas võtsime paar õlut plekist õllekas ja sättisime oma telgid üles küla serva viinamarjataimede vahele. Peremees tuli ka korra läbi ja näitas meile, kuidas ei tohi viinamarjaväätide külge paelu kinnitada ja kuidas tohib. Olime paar tulevast kobarat suutnud maha tõmmata. Rahulik ja sümpaatne mees. Ei dramatiseerinud üle ja ei saatnud meid kuradile.
Kolmeses telgis uinusid enne tipupäeva Alen, Esko ja Aare ning kaheses Rando ja Karu.

Roheneeme Saared või Cabo Verde

Tere.

Vahel tuleb reise planeerida lähtuvalt ajast. Kui ei ole üle 11 päeva, siis väga kaugele ja kõrgele minna ei tasu.

Seekord otsustasin Roheneeme Saarte kasuks. Üks põhjus oli ka see, et ma pole päris mitu aastat ühtegi Aafrika riiki külastanud. Teadsin Cabo Verde kohta vaid seda, et riik asub Senegalist 600 km läänes keset Atlandi Ookeani ja kõrgeim tipp Fogo (2800+ m) kõrgub samanimelisel saarel. Vulkaan muidugi. Tegev.

Reisikaaslased valisin seekord töökaaslaste hulgast ja nii istusime algul Amsterdami, siis Lissaboni ja lõpuks Praia lennule koosseisus muusikud Alen Veziko ja Esko Tepper ning fotograaf Rando Tomson.

Lennud läksid libedalt.

Nordica muidugi hilines. Seekord tunni.

Alen arvas, et lendame läbi Brüsseli ja oli Amsterdami jõudes väga suurte silmadega.

Kuna Nordica hilines ja lendude vahele jäi napp tund, siis meie kotid jäid muidugi Amsterdami.

Lissabonis võõrustas meid Rando sugulane Helen ja kui paar minutit peale viimast hetke õhtul oma pagasi kätte saime, siis hakkas kõik laabuma.

Sai Lissabonis jalutada ja süüa ja vestelda. Hommikul astusime lennukisse ning 4 tundi hiljem olime Praia linna lennujaamas. Proovisin piirivalvurile pähe panna mõtet, et meil pole viisat vaja. Ta jäi eriarvamusele. Saime ilusasti viisajärjekorra lõppu minna ja 25 euroga kohalikku riiki toetada. 

Ja siis saime iga euro eest 110 eskuudot ning sõitsime (peatusega laevafirma piletipesas) sadamasse, millest pidi väljuma praam Fogo saarele. Sest seal on ju see riigi kõrgeim vulkaan.

Muidugi me teadsime, et sadamas on veel 4 eestlast. Sõber Aare Hommik tahtis ju ka tippu ja võttis baaslaagri toena kaasa Maarja. Ja kaks alaealist.

4 tundi ja 130 km Atlandil. Üsna sitt oli olla, sest loksus ikka mõnusamalt, kui “Tehumardi”, “Koguva”, “Töll” või “Superstar”. Mul ja Aarel sai keskendunult horisondi jälgimisest uus hobi. Lapsed olid targemad- nemad ei võidelnud loodusega ja oksendasid ennast tühjaks. Ja samas täis.

40 minutit enne maabumist saime saare varju ja nägime selle keskel Fogo ilusat koonust. 

 

Bahrein. Riivamisi.

Kagu-Aasiast tagasiteel tahtsin ma vältida 13-tunnist lendu ning seetõttu tegingi paaripäevase Sri Lanka peatuse ning samuti otsustasin maanduda Bahreini Kuningriigis. Valiku tegin peamiselt seetõttu, et Bahrein asub mõnusalt Sri Lanka ja Istanbuli (kus ma järgmisena maandun) vahel ning viisa on võimalik hankida piirilt. Ehk siis osta.

Bahreinis on tohutult immigrante. Peamiselt Indiast. Neid näeb tänavapildis peamiselt lihtsamaid töid tegemas ning vähemalt nende sõnadest lähtuvalt suhtuvad nad kuningasse ja kohalikesse reeglitesse suure respektiga.

Ning kogu väike riik on tõelise ehitusbuumi keskmes. Kui pealinna Manama hotellist kõrgeima künka Jabal Dukhan`i poole sammusin, siis möödusin näiteks alast, millel toimus eriti vilgas ehitustegevus ja aia peal oli kiri, et 40 000 maja ehitamine on alanud. 

Hotellist kõrgeima künkani (134 m ü.m.p.) lennuväeabaasi külje all oli täpselt 30 km. Kuna kõrgust ei olnud ollagi, siis võtsin vastu sisemise väljakutse sammuda sinna Lähis-Ida päikese all jalgsi. 

Esimesed 15 km kulgesid madalate elumajade vahel. Kohalikud mehed tundusid sõbralikud ja kui nendega silmside tekkis, siis tervitasid käeviibutuse või noogutusega. Umbes poolel teel lõppesid majad ja algas kivikõrb. Nafta ja maagaasi pumbad ning kilomeetrite kaupa torusid. Jämedamaid ja peenemaid. 

Jalad olid veits peetis ja kuumus üsna kurnav, kuid ühel hetkel seisin ma sõjaväosa väravas ning kaart näitas, et olen kõrgeimast kivihunnikust linnulennult 400 m kaugusel. Kuid automaatidega valvurid viitasid sellele, et sõjaväebaasi ala on laiem, kui kaardil märgitud. 

Ja nii oligi. Valves olevate meeste ülem oli umbkeelsusest hoolimata piisavalt vastutulelik ning helistas inglise keelt kõnelevale ülemusele. Ja tema oli ka väga tore ning ütles ilusasti, et sõjaväebaasi ala on laienenud ning sinna pole mul asja. Nojah. Kõik lähimad kõrgeimad künkad olid valveposte täis ja nii tõusin ma ühele madalamale nukile, mis oli ilma valveta ning lugesin tipputõusu lõppenuks. Õnneks loetakse tõusud, kus kõrgeim tipp jääb tegemata “tänu” minust sõltumatutele asjaoludele, siiski tehtuks. Reaalselt jäi mul puudu 400 meetrit sammumist ja umbes 30 tõusumeetrit, millega oleksin ilusasti hakkama saanud, kui relvad ees ei oleks olnud.

Tagasiteel võttis mu peale kohalik noormees, kes pumpasid hooldab. Ütles, et olen esimene päris valge inimene, keda ta siin naftaväljadel jalutamas näeb ja pakkus külma mahlajooki. Sõidutas mu lähimasse linnakesse, kus ootasin koos Pakistanist pärit Mohammediga, kes elab K2-e külje all, bussi ning see buss viis meid juba pealinna. 

Selle reisi jooksul oli mu kõht kõike väga hästi vastu võtnud. Kuid Bahreini pealinnas türklaste tehtud kebabi süües sain ikkagi lõpuks ka põhja alt ära. 

Ilus lõpp reisile.

Käisin kokku 9-s riigis, kuhu varem veel sattunud polnud ja tõusin 5 riigi kõrgeimasse tippu. 

Ise olen rahul.

Sri Lanka. Riivamisi.

Tere.

Sri Lankal veetsin ma tõenäoliselt ühe oma palavaima päeva. Kuigi vahepeal India Ookeani kaldal lookleval raudteel jalutades tuul nagu isegi puhus natukene, oli pikemat sammumist ette võtta enda suhtes suht suitsiidne idee.

Nii ma siis rohkem istusingi ja vaatasin Colombo inimesi, maju ja liiklust.

Ilmselgelt on tegemist minu teele sattunutest rikkaima riigiga. Et mille järgi aru saada? Mul on mõned kriteeriumid, mis vaest riiki iseloomustavad:

Prahti on sitaks.

Teedel on ootamatud augud.

Hulkuvad koerad jooksevad vabalt ringi ja pelgavad inimesi.

Inimeste silmis on (olenemata suul säravast naratusest) kübeke meeleheidet.

Looduses on märgata rämedaid vägistamise märke. Looduse kallal.

Juhtmepuntrad igal tänavaristil ja iga posti küljes.

Neid on muidugi veel. Aga Sri Lankal neid märke ei olnud. Eriti.

Tuk-Tuki juht viis mu lennujaama ja kuna ma olin tema tukis, siis sõime koos tema naise tehtud küpsetisi. Sellised, mis suhu pistes olid soolased ja mäludes magusad.

Kahte eestlannat kohtasin ka. Nad tulid bussist välja ja tahtsid India Ookeani kaldal pilti teha. Kuid kuumus oli selline, et kui noorem vanemat bussist kuus meetrit eemale poseerima kutsus, siis vanem ütles lihtsalt: “Ma ei saa” ja läks bussi tagasi.

 

 

Tai. Riivamisi.

Mul jäi kahe lennu vahele tubli 7 tundi.

Jalutasin kõigepealt mööda maanteed kohani, kus saab maanduvaid lennukeid kõhu alt pildistada. Maandumiste intervall Bangkoki lennujaamas oli 2m 40s.

Ja siis edasi väikesesse linnakesse naabruses, kus tahtsin rahulikult tänavatoiduga patustada.

Aga enne viipasid transporditöötajad mu enda juurde ning ulatasid klaasi kohaliku brändilaadse tootega, mille maitset oli jää ja pikendusega paremaks tuunitud.

Keegi neist ei rääkinud inglise keelt. Aga nad mängisid mulle kärisevast sangast oma lemmiklaule (tunduvad mulle alati suvalise Bollywoodi filmi tunnusmeloodiana) ja kuulasid sama kannatlikult minu lemmikuid. 

Poolteist tundi hiljem viis nälg mu nende juurest edasi. Seekord kalani. Grillitud kalani.

Lennujaamas viskasin ennast eskalaatorite alla külili ja kui minu juurde tulid viis-kuus tüdrukut ja üks poiss ning küsisid, kas nad võivad minuga ühineda, siis lubasin.

Tegelikult oli neil ülikooli jaoks tarvis välismaalastega intekaid teha ja oi ma siis rääkisin. Välimuse järgi kusjuures oleks neile pakkunud 14-16 aastat.

Pärast intekat kadusid nad korra ära ja hakkasid siis paarikesi tagasi ilmuma ja siis tegime pilte ja saime sõpradeks ja rääkisime lumest, ladyboydest ja värvilistest majadest.

Siit lendan ma Colombosse.