kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Taiwan. Miks mulle meeldis?

Tere.

Algus ei tundunud kõige parem. Taipei oli kuidagi närviline ja sain valusa meeldetuletuse, et rahvusvaheline juhiluba tuleb kaasa võtta, kui autot rentida tahad. Ja Single Inn majutusasutus oli voodisuurune ülalt lahtine box, kus heli pidi maas olema, naised ja mehed olid eri korrustel ning kasutasid erinevaid lifte. Ühist suhtlusruumi oli ainult õues hotellikese ees kahe kohvikulaua jagu.

Buss lõunasse Kaoshiungi oli juba parem. 360 km nahkses massaaži pakkuvas ja lamamisasendit omavas ekraani ja kõrvaklappidega varustatud laias toolis läks kiirelt ja valutult. Ja linn ise oli pärast Taipeid meeldivalt rahulik, tänavatoit imehea ja odav ning hotellituba üüratult suur. Hiljem sain teada, et pean seda jagama prussakatega. Loogiline. 

Sõitsin veel allapoole Shizisse ja otsustasin sealt üle mägede Dareni linna jalutada/hääletada. 

Ja edasi ainult meeldiv.

Sõit väikeses tualettpaberit vedavas kaubikus üle mägede idarannikule, juues autojuhi pakutud teed ja lõpetades reisi üheskoos haisvat tofut süües.

Esimene öö telgis Taitungi linna lähedal rannal sõjaväelennujaama lähedal, kus hävitajad hommikul 7 ajal üles ajasid.

Seljakotiga jalutuskäik 26 km mööda rannikut ülespoole. Esimene ujumine.

Sõit kolme tüdruku mikrobussis.

Tänavatoidule vahelduseks maanteetoit väikeses külas, kus liha kõrvale õlut ostes ma ei teadnud, et saan kaasa ka omaniku seltskonna ja teise õlle.

Bensiinijaama töötaja, kes minu tervituse peale sisse lippas ja mulle kingiks pudeli vett tõi.

Elektrifirma projektijuht, kes viis mind edasi ja ühtlasi kutsus oma offississe pealelõunasele teele ja muule heale-paremale.

Teine öö telgis kaljunukil mere kohal.

Interneti saamine kohalikust politseijaoskonnast, kui telefon taskus lukku läks ja PUK koodi küsis.

Kolme autoga karavanis sõit koos kärgperega Hualieni linnakesse, kus kogemata astusin sisse päris hostelisse Clearsky, kus oli hostelile nii vajalik ühisköök ja külmik ja kitarr ja ühisala.

Hualien ise oma rahuliku tempo, suurepäraste pelmeenide ja Telliskivi Loomelinnakut meenutava südamega.

Ja muidugi naeratused ja soov külalist aidata. Eriti idarannikul.

Tulen siia tagasi. Ja mitte ainult seetõttu, et ma nende kõrgeimasse tippu ronimiseks võimudelt luba küsides mõned päevad hiljaks jäin.

Hongkong ja üllatused.

Viimase päeva Vietnamis veetsin väikese motika seljas. Käed väsisid selles liikluses ära, sest kogu aeg on vaja ju lenksust liiga tugevasti kinni hoida. 

Hongkongis plaanisin olla 3 ööd, sest mis seal suurlinnas ikka teha. Ega ma ju enne ei uurinud ega vaadanud ka ja seetõttu sain mõnuga üllatuda.

Just selle üle, kuidas pilvelõhkujate vahelt on võimalik 15 minutiga mäenõlval looklevale matkarajale jõuda. Ja selle üle, kui mägised need saared on, milledel Hongkong asub. Ja kui head ühendused saarte vahel.

Hiina osana on ka Hongkongis pidevalt mingid suurprojektid käimas. Kas mingi sild saarelt saarele või betoonvaiadel liiklussõlm või maailma kõrguselt 11-s pilvelõhkuja vms. Siblivad kiiresti ja asjad edenevad. 

Prügi on vähem, kui Vietnamis ja rohkem, kui Jaapanis.

Kõrgeim tipp Tai Mo Shan on 957 meetrit kõrge ja teadsin juba ette, et üleval on mingi ilmajaama laadne üksus ja sõjaväe radar ning päris kõrgeimasse punkti ei lubata. Valisin oma uue sõbra MAPS.ME abil välja teekonna ja alustasin 9,5 km kauguselt tipust.

Kohe algas loodus. Tee oli küll veel betoonist ja mõni üksik auto sõitis ka, kuid ahvid hüppasid ja jalutasid ning puud olid võimsad.

6 km enne tippu läks rada kitsamaks ning päris metsarajaks alles umbes 2,5 km enne tippu. Ilm oli totaalselt sombune ja udune ning ilma maps.me abita oleksin üsna raskustes olnud. Kuid seal on vähemalt Hongkongi kohta isegi need jalgrajad olemas, mis pikas rohus loogeldes tippu viivad. Võimas.

Viimased 500 meetrit oled asfaltil ja siis on värav ja hoiatussildid ja edasi ei saa. Tipp ise on linnulennult umbes 100 m kaugusel. Proovisin laskumise algusosas ka otse läbi pika rohu tipuni lõigata, kuid udust kostus hiinakeelset juttu ja ma pöörasin tagasi.

Veits nõme oleks, kui spioneerimises süüdistuse saaks. Hiinas.

Allesjäänud päeval sõin ja jõin õlut ja jalutasin ning 18.märtsil seadsin sammud lennujaama poole.

Eurooplaste välimääraja.

Tiia ja Ants lendasid Eestisse tagasi. Mina kolisin Hanois hotellist hostelisse ja veetsin viimased Vietnami päevad euroopalikus keelekeskonnas.

Šotlane, inglane, iirlane, itaallanna, prantslanna, rootslane, soomlane, sakslased, šveitslane ja inglanna.

Soomlane istus peamiselt vaikselt ja muigas. Minuga vestlema hakkas teisel päeval.

Šotlane oli täielikus eufoorias, kui sai teada, et olen Eestist. Ma olin ta esimene eestlane ja ta rääkis seda kõigile paar tundi järjest. Järgmisel päeval, kui ta enam kivis ei olnud, käisime söömas ja ta oli pigem kuulavas rollis.

Inglane oli madala bassihäälega endine narkodiiler. Hea lugude rääkija. 

Itaallanna oli väga ilus ja kadus kogu aeg kuhugi ära. Lõpuks ei tulnudki tagasi.

Iirlane oli lõbus ja tegutses. Hüppas rolleri selga ja kadus Hanoi liikluskeeristesse. Hiljem tuli tagasi ja jõi kõik vahepeal joomata jäänud õlled kiiresti ära.

Šveitslane ostis kunsti ja naisi. Kunsti sealjuures edasimüümiseks. 

Kõige rohkem suhtlev sakslane oli skeptik. Sellisel meeldival moel. Temaga kohe viitsisin rääkida.

Prantslanna oli väga võluv. Oli meeste väärikamaks jäämise peamisi põhjuseid.

Rootslane oli hea libero. Rääkis, suitsetas, naeris, jõi ja läks kaasa kõige ja kõigiga. Väsimatu. Inglasega sarnaselt oli ka tema väikeste narkotehingute eest lühikest aega vangis istunud.

Inglanna oli malbe ja rahulik. Kuulas ja naeratas. Siis luges edasi.

Eile ütlesin Vietnamile “Tsau!” ja maandusin Hong Kongis.

 

Prahist ja inimestest.

Tere.

Paljud on rääkinud ja kirjutanud, et kõige rohkem jäi neil Vietnamist meelde praht. See võib nii olla küll ja tean ka selle ühte põhjust.

Nimelt on Vietnami linnades inimestel komme enamik prahti maha poetada. Sest hommikul ja õhtul koristatakse see sealt ära, tänavaplaadid pestakse puhtaks ja põlev kraam põletatakse. Seega on hetki, kus kõik on väga puhas.

Silma torkab praht aga eriti räigelt looduses. Vietnamlased lihtsalt ei saa aru, et seal ei tule hommikul ja õhtul koristaja harja ja kühvliga. Ning nii see räigus kuhjubki. Eriti silma paistab praht tänu sellele, et loodus ise on imeline.

Dien Bien’ist sõitsime Son La’sse. Täitsa tavalise väikebussiga päevasel ajal. Vastuvõtt oli selline, et ei osanud oodatagi: edasisõidu pakkujad olid agressiivsemad ning tüütumad. Ning kui me saime aru, et siiski ei jõua ära käia lähedalasuva ilusa tipu otsas ja otsustasime kaheks ööks paigale jääda, siis jõudis ka Antsu- suunaline tähelepanu uuele levelile, kui taksojuhi sõber muude patsutuste hulgas üritas talle ka püksi piiluda. Naiss.

Seda linna me olime justkui näinud – Maja majas kinni. Iga maja alumise korruse tänavapoolsel küljel pood, äri, töökoda või teenusepakkuja. Igal kõnniteel motikad ja plastikust madalad toolid. Iga nuudlitega supp tugeva koriandri maitsega.

Enne Hanoisse naasmist veetsime paar päeva veel Mai Chau nimelise linnakese lähedal külas bangalos. Putukad ja riisipõllud ja kohatine vaikus. Ja koobas, milleni jõudmiseks pidi 1200 trepiastet tõusma. Ja õhtused peod, kus väikesel väljakul oli 6-8 erinevat muusikat edastavat PA-d üles sätitud ning kõrvuti tantsiti mitmes kohas rahvalikke tantse, mängiti lolle mänge, prooviti tekitada spontaanset rivitantsu, peeti võistlust lastele ja lauldi karaoket. 

Miks? Ei tea. Eestis on ka vahel mõnel rahvamaja peol sedasi, et väga tahavad esineda nii kõik need kollektiivid, keda on palutud, kui ka pensionäride tantsurühm “Raamid”, naisansambel “Kostivere õied” ning luuleteater “Elu mõtet otsides”. Siis on ka paljudel pealtvaatajatel piinlik või igav, kuid Eestis vähemalt esinetakse järjekorra alusel. Mitte korraga.

Vietnamlastel pole selle isikliku ruumiga ikka midagi pistmist. Nad ei vaja seda ja ei võimalda seda ka teistele.

Rohkem õhku. Sooja õhku.

Viimane päev Sapas oli sellele linnale mitteomaselt päikesepaisteline ja selge. Jalutasime 3 km kaugusele Cat Cat-i külla ning vaatasime turistidele avatud näidisküla iseenesest lahedaid maju ja tehnilisi lahendusi.

Ja siis ööbussile. Teadmiseks kõigile, et ööbussid, mis liiguvad Hanoist Sapasse, on väga head. Ja need, mis sõidavad Sapast Dien Bien Phu-sse, palju halvemad. Tee ise on ka kogu aeg üles-alla, aukudest tiine ja 290 km läbitakse 10 tunniga. Arvutage ise.

Me olime kolmekesi kahel kohal ja peale Antsu ei maganud keegi. Lemmikmees oli see vietnamlane, kes meie ees magas ja valjult ning katkendlikult norskas. Mingi pausi ajal umbes kell 3 öösel ta tõusis, lippas välja, sõi suure kausi nuudleid ning hakkas seejärel mobiilist filmi vaatama. Action-filmi indiapäraste löögihäältega. Ja siis pani telefoni ära ning norskas edasi. Ekspertide hinnangul kõvemini, kui mina.

Aga Dien Bienis oli mõnusalt rahulik pärast Hanoid ja Sapat. Oli ruumi, vähe pakkumisi ja palav. Hanoi on ka mõnus, kuid Sapa ilmselgelt tüütu. DB-s saime ka aru, et Vietnam on tõesti odav maa. Heas mõttes. Turismipiirkonnad lajatavad loomulikult mitmekordsete hindadega, eriti nädalavahetustel. 

See on päris naljakas, kuidas Vietnami valitsus on ehitanud kolossaalseid ausambaid ja memoriaale, kuid nende külastamiseks peab pileti ostma. Selle tulemusel kohalikud seal praktiliselt ei käi ja kohtud vaid mõne üksiku turistiga. Väga mõttekas.

Muidu kulgeb elu üsna mõnusas rutiinis. Igal hommikul on jõe ääres turg. Igal hommikul sõidab 8 ja 9 vahel üks vanamees veoauto õhukummiga mööda jõge allavoolu. Igal hommikul haugub naabrite koer Antsu peale ja igal ööl karjub vahepeal hotelli lähedal üks siga. Nagu aia vahel.

 

FanSiPan vol 2

Muidugi sain ma 5 tundi magada ka. 

Selles on mingi võlu, et kui lepid midagi kokku vietnamlasega, siis antakse teada, et mingi mees tuleb 5 minuti pärast rolleriga ja viib su sinna, kus saab passist koopia teha politsei jaoks ja siis annad tema kätte 2,25 miljonit kohalikku raha ja siis lahkud teadmisega, et kõik on korras ja homme kell 6 hommikul pead samas kohas tagasi olema, sest siis tuleb roller ja võtab su peale.

Ja oledki. Ja tulebki. Hoopis üks teine mees, kuid ikka rolleriga ja küsib, et kas sina oled see, kes Fansipani otsa ronib? 

Kiiver pähe ja ratta selga. 15 km. Päike tõuseb ja lapsed lähevad rõõmsalt mööda teeääri kooli poole.

6:36 rajale. 1900 m kõrgust. Giidi nimi on Cho. 22 aastat õlul. Köhib ja liigub alguses väga kiiresti.

Rada on silmale ilus ja samas tüütu, sest nad on teinud jube palju astmeid, mis laskudes tõenäoliselt põlvi painama hakkavad. Aga ilus.

2200 peal on üks laager. 2800 peal baaslaager. Seal sööme hinnas sisalduvat toitu ja ajan juttu saksa paariga, kes meile järele on jõudnud. Omlett, sai, tomat, juust ja õun.

Edasi liigume enam-vähem sakslaste tempos. Päris raske on viimane jupp. Kõrvades on lakkamatu stereo südamelöökidest.

Umbes 10 minutit enne tippu jõuame treppidele, kus kõnnivad ka need, kes tulnud üles kaabliteed pidi. Pigem tuhanded, kui sajad inimesed. Täiesti masendav. Trügivad, lärmavad ja pildistavad lakkamatult. Ja tipus käivad suured ehitustööd. Varsti pole seal üleval looduse loomingut enam üldse näha. Ainult hooned, teed, betoon, metall, mingi vaese mehe marmor ja klaas.

Kes iganes neid otsuseid vastu võtab, et mida sinna tippu ehitatakse – mine õige perse. Võimalikult kiiresti. Kellele seda vaja on?

3143 meetrit. Minu 70-s riik, mille kõrgeimasse punkti jõudnud olen. Ülestulek võttis koos lõunaga 5 ja pool tundi.

Lahkun tipust 10 minutit hiljem.

Alla minnes hakkabki parem põlv tunda andma. Väga hulluks õnneks ei lähe ja 4 tundi peale laskuma hakkamist oleme rolleri juures tagasi. 

Medal pandi kaela ja nimeline sertifikaat anti näppu.

Rõõmus küll, kuid väikeste mööndustega.

 

FanSiPan vol 1

Igatahes, kui me 3.märtsi hommikul 6 ajal ärkasime, olime ööbussi tagumises otsas kolmeses veidi eraldi magamistsoonis ja juba SaPa-s. Ööbuss oli muide üle ootuste korralik ja peaaegu mugav.

Siin lähedal on Vietnami ja kogu Indo-Hiina kõrgeim tipp FanSiPan (3143m) ning mulle tundus, et 6-aastaselt Antsul oma esimene 3000-ne teha on paras. Ning nii me tahtsimegi proovida, et kas annab maksukogujatest mööda hiilida ja kolmekesi paaripäevane tripp teha.

FanSiPani otsa viib alates eelmisest aastast muide maailma pikim kaabeltee. 6 km ja natukene veel peale ka. Seetõttu on päris tipp tavaliselt väga ülerahvastatud ja hullult kauaks sinna jääda ei taha. Kuid minu jaoks oleks see siiski järjekordse riigi kõrgeim punkt ning lisaks veel ka juubelihõnguline – 70.

15 km SaPa-st eemal astusime tuima rahuga raja suunas, kui meid asjapulga poolt peatati ja anti üheselt teada, et nende riigis käivad asjad veidi teisiti ja sellele mäele ilma politsei loata, kindlustuseta, rahvuspargi maksu maksmata ja giidi omamata ei saa. Lisaks on vanusepiiriks rajal 16.

Novot. Jalutasime seljakottidega allapoole tagasi ja Tiia oli see, kes pakkus välja, et ma võiksin homme üksi ühepäevasele tripile minna. Üsna temalik, pean ütlema.

Paar tundi hiljem olin kõikide lubade ja giidi võrra rikkam ja samas 100 USD võrra vaesem.

4.märtsi hommikul kell 6 pean olema ühe hotalli ees, kaasas vaid mäes vajalikud riided ja isiklikud võikad eralõbud.

Jätkub…

Hanois. Jalgadel.

Õpetaja Ho säilmete juurde pääsemiseks peab olema varasem ärkaja, kui meie. 11 on juba liiga hilja. Valgetes mundrites mehed hoiavad silma peal ja kuigi osad neist võtavad Antsuga kontakti ja naeratavad, meid keelualale mauseljomi ümbruses ei lasta. Osadel on lootust muidugi veel vähem, sest sügisel viiakse Ho säilmed kaheks kuuks Venemaale. Ülevaatusele. Igal aastal.

Presidendilossi pildistada ei tohi. Aga pildi sain. Ja paar minutit hiljem meile lähenenud mundris valvuri eesmärk ei ole meid karistada, vaid käega hellalt üle Antsu põse käia.

Vietnamlased on vähem pealetükkivad, kui ma arvasin. Moto-, velo- ja tavataksode juhid küll märkavad ning signaalitavad, kuid naeratuse ja pearaputuse peale sõidavad edasi.

Rotid meie kodujärve (see kus on see punane sild ja väiksel saarekesel vana tempel) äärses pargis tulevad välja 11 ajal õhtul, kui rahvast on hõredalt ja tänavatel mugav liikuda. Koristajad veidi hiljem.

Parkide peamine vaatamisväärsus on naiste õhtused rühmatreeningud. Vanus ja riiete maksumus on väga erinevad, kuid kõik saavad selle line-tantsu ja aeroobikakava seguga kohaliku tümmi saatel hästi hakkama.

Tervisest on vietnamlastel kahetine arusaam. 10-aastane poiss veereb vastu rulluiskudega nagu amatöörtippsportlased Pirita teel, kuid suus on hõõguv sigaret.

Tasakaal.

 

 

Hanois. Paljajalu.

Tere.

Antsu esimesed lennureisid (Tallinn-Istanbul-Ho Chi Minh-Hanoi) möödusid kirgastavalt. Ekraanid eesistuja seljatoes näitasid pilti ja lastele on lennukites üksjagu meelehead varutud ja söögi saavad nad kätte esimestena. Ehk aeg-ajalt sain siis mina söögi esimesena kätte. Ja siis teise veel mõne aja pärast.

Vietnamisse sisenemiseks vajab eestlane viisat. Meie läksime odavamat ja aeglasemat teed. Ehk Tiia vormistas meile enne mingi kinnituse (umbes 40 USD eest), et oleme nende riiki teretulnud ja piiril andsime oma fotodega varustatud eeltäidetud viisataotlused koos passidega ohvitseri kätte ja jäime ootama koos umbes 60 inimesega, kes seda enne meid olid teinud. Pärast umbes tunnist ootamist süttis ekraanil Tiia nimi ja saime oma passid tagasi koos viisaga. 

Ohvitseril muide oli vorm korrektselt ja sirgelt seljas ning vormimüts peas. Aga kui ta dokumente teise laua peale viis, siis tegi ta seda armsasti paljajalu.

Kallim aga kiirem tee on esitada taotlus Vietnami Helsingi saatkonda.

Meil oli hotelli poolt auto vastas. Õhk oli umbes 18 kraadi ja lõhnas Aasia järele.

Olime Antsule rääkinud, et tõenäoliselt saab ta tänu heledatele juustele ja laps olemisele palju tähelepanu. Ka füüsiliselt. Vietnamlastele meeldivad lapsed väga ja nad tahavad neid paitada ja põske silitada. 

Ja seda tegid siis esimestena paar vanemat ja paar nooremat naist, kes lennujaama ees taksot ootasid. Ants kannatas selle eestlasele mitteomaselt ilma grimassideta välja.

Hiljem mõtlesin, et kas mina ka meeldisin sellele prouale tänaval, kes mind põsest näpistas? Või oli asi ikkagi selles, et ostsime temalt ananassi ja banaani ning kuigi ta küsis 100 000 kohalikku raha (umbes 4,2 eurot), ei andnud ma talle rohkem kui 47 000 (kaks eurot). 

Järgmisel päeval saime aru, et kohalik maksaks nende eest umbes poole vähem. Aga ei saaks põsenäpistust.

 

 

Aasia.

Tere.

Seekord on kindel vaid see, et täna lendan ma koos Tiiaga ja meie poja Antsuga (6) läbi Istanbuli Hanoisse Vietnamis. Veedame seal paar nädalat ja siis lendavad Tiia ja Ants Eestisse tagasi ja mina lendan edasi.

Hong Kongi kindlasti ja Taiwani saarele ja Filöipiinidele. Ehk ka Taisse. Edasi veel ei tea.

Muidugi proovin/proovime tõusta kõikide riikide kõrgeimate mägede otsa ka. 900-3900 meetrit on vahemik.

Kirjutan alati, kui aega on.

Naeratusega,
Karu