kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Prahist ja inimestest.

Tere.

Paljud on rääkinud ja kirjutanud, et kõige rohkem jäi neil Vietnamist meelde praht. See võib nii olla küll ja tean ka selle ühte põhjust.

Nimelt on Vietnami linnades inimestel komme enamik prahti maha poetada. Sest hommikul ja õhtul koristatakse see sealt ära, tänavaplaadid pestakse puhtaks ja põlev kraam põletatakse. Seega on hetki, kus kõik on väga puhas.

Silma torkab praht aga eriti räigelt looduses. Vietnamlased lihtsalt ei saa aru, et seal ei tule hommikul ja õhtul koristaja harja ja kühvliga. Ning nii see räigus kuhjubki. Eriti silma paistab praht tänu sellele, et loodus ise on imeline.

Dien Bien’ist sõitsime Son La’sse. Täitsa tavalise väikebussiga päevasel ajal. Vastuvõtt oli selline, et ei osanud oodatagi: edasisõidu pakkujad olid agressiivsemad ning tüütumad. Ning kui me saime aru, et siiski ei jõua ära käia lähedalasuva ilusa tipu otsas ja otsustasime kaheks ööks paigale jääda, siis jõudis ka Antsu- suunaline tähelepanu uuele levelile, kui taksojuhi sõber muude patsutuste hulgas üritas talle ka püksi piiluda. Naiss.

Seda linna me olime justkui näinud – Maja majas kinni. Iga maja alumise korruse tänavapoolsel küljel pood, äri, töökoda või teenusepakkuja. Igal kõnniteel motikad ja plastikust madalad toolid. Iga nuudlitega supp tugeva koriandri maitsega.

Enne Hanoisse naasmist veetsime paar päeva veel Mai Chau nimelise linnakese lähedal külas bangalos. Putukad ja riisipõllud ja kohatine vaikus. Ja koobas, milleni jõudmiseks pidi 1200 trepiastet tõusma. Ja õhtused peod, kus väikesel väljakul oli 6-8 erinevat muusikat edastavat PA-d üles sätitud ning kõrvuti tantsiti mitmes kohas rahvalikke tantse, mängiti lolle mänge, prooviti tekitada spontaanset rivitantsu, peeti võistlust lastele ja lauldi karaoket. 

Miks? Ei tea. Eestis on ka vahel mõnel rahvamaja peol sedasi, et väga tahavad esineda nii kõik need kollektiivid, keda on palutud, kui ka pensionäride tantsurühm “Raamid”, naisansambel “Kostivere õied” ning luuleteater “Elu mõtet otsides”. Siis on ka paljudel pealtvaatajatel piinlik või igav, kuid Eestis vähemalt esinetakse järjekorra alusel. Mitte korraga.

Vietnamlastel pole selle isikliku ruumiga ikka midagi pistmist. Nad ei vaja seda ja ei võimalda seda ka teistele.

Rohkem õhku. Sooja õhku.

Viimane päev Sapas oli sellele linnale mitteomaselt päikesepaisteline ja selge. Jalutasime 3 km kaugusele Cat Cat-i külla ning vaatasime turistidele avatud näidisküla iseenesest lahedaid maju ja tehnilisi lahendusi.

Ja siis ööbussile. Teadmiseks kõigile, et ööbussid, mis liiguvad Hanoist Sapasse, on väga head. Ja need, mis sõidavad Sapast Dien Bien Phu-sse, palju halvemad. Tee ise on ka kogu aeg üles-alla, aukudest tiine ja 290 km läbitakse 10 tunniga. Arvutage ise.

Me olime kolmekesi kahel kohal ja peale Antsu ei maganud keegi. Lemmikmees oli see vietnamlane, kes meie ees magas ja valjult ning katkendlikult norskas. Mingi pausi ajal umbes kell 3 öösel ta tõusis, lippas välja, sõi suure kausi nuudleid ning hakkas seejärel mobiilist filmi vaatama. Action-filmi indiapäraste löögihäältega. Ja siis pani telefoni ära ning norskas edasi. Ekspertide hinnangul kõvemini, kui mina.

Aga Dien Bienis oli mõnusalt rahulik pärast Hanoid ja Sapat. Oli ruumi, vähe pakkumisi ja palav. Hanoi on ka mõnus, kuid Sapa ilmselgelt tüütu. DB-s saime ka aru, et Vietnam on tõesti odav maa. Heas mõttes. Turismipiirkonnad lajatavad loomulikult mitmekordsete hindadega, eriti nädalavahetustel. 

See on päris naljakas, kuidas Vietnami valitsus on ehitanud kolossaalseid ausambaid ja memoriaale, kuid nende külastamiseks peab pileti ostma. Selle tulemusel kohalikud seal praktiliselt ei käi ja kohtud vaid mõne üksiku turistiga. Väga mõttekas.

Muidu kulgeb elu üsna mõnusas rutiinis. Igal hommikul on jõe ääres turg. Igal hommikul sõidab 8 ja 9 vahel üks vanamees veoauto õhukummiga mööda jõge allavoolu. Igal hommikul haugub naabrite koer Antsu peale ja igal ööl karjub vahepeal hotelli lähedal üks siga. Nagu aia vahel.

 

FanSiPan vol 2

Muidugi sain ma 5 tundi magada ka. 

Selles on mingi võlu, et kui lepid midagi kokku vietnamlasega, siis antakse teada, et mingi mees tuleb 5 minuti pärast rolleriga ja viib su sinna, kus saab passist koopia teha politsei jaoks ja siis annad tema kätte 2,25 miljonit kohalikku raha ja siis lahkud teadmisega, et kõik on korras ja homme kell 6 hommikul pead samas kohas tagasi olema, sest siis tuleb roller ja võtab su peale.

Ja oledki. Ja tulebki. Hoopis üks teine mees, kuid ikka rolleriga ja küsib, et kas sina oled see, kes Fansipani otsa ronib? 

Kiiver pähe ja ratta selga. 15 km. Päike tõuseb ja lapsed lähevad rõõmsalt mööda teeääri kooli poole.

6:36 rajale. 1900 m kõrgust. Giidi nimi on Cho. 22 aastat õlul. Köhib ja liigub alguses väga kiiresti.

Rada on silmale ilus ja samas tüütu, sest nad on teinud jube palju astmeid, mis laskudes tõenäoliselt põlvi painama hakkavad. Aga ilus.

2200 peal on üks laager. 2800 peal baaslaager. Seal sööme hinnas sisalduvat toitu ja ajan juttu saksa paariga, kes meile järele on jõudnud. Omlett, sai, tomat, juust ja õun.

Edasi liigume enam-vähem sakslaste tempos. Päris raske on viimane jupp. Kõrvades on lakkamatu stereo südamelöökidest.

Umbes 10 minutit enne tippu jõuame treppidele, kus kõnnivad ka need, kes tulnud üles kaabliteed pidi. Pigem tuhanded, kui sajad inimesed. Täiesti masendav. Trügivad, lärmavad ja pildistavad lakkamatult. Ja tipus käivad suured ehitustööd. Varsti pole seal üleval looduse loomingut enam üldse näha. Ainult hooned, teed, betoon, metall, mingi vaese mehe marmor ja klaas.

Kes iganes neid otsuseid vastu võtab, et mida sinna tippu ehitatakse – mine õige perse. Võimalikult kiiresti. Kellele seda vaja on?

3143 meetrit. Minu 70-s riik, mille kõrgeimasse punkti jõudnud olen. Ülestulek võttis koos lõunaga 5 ja pool tundi.

Lahkun tipust 10 minutit hiljem.

Alla minnes hakkabki parem põlv tunda andma. Väga hulluks õnneks ei lähe ja 4 tundi peale laskuma hakkamist oleme rolleri juures tagasi. 

Medal pandi kaela ja nimeline sertifikaat anti näppu.

Rõõmus küll, kuid väikeste mööndustega.

 

FanSiPan vol 1

Igatahes, kui me 3.märtsi hommikul 6 ajal ärkasime, olime ööbussi tagumises otsas kolmeses veidi eraldi magamistsoonis ja juba SaPa-s. Ööbuss oli muide üle ootuste korralik ja peaaegu mugav.

Siin lähedal on Vietnami ja kogu Indo-Hiina kõrgeim tipp FanSiPan (3143m) ning mulle tundus, et 6-aastaselt Antsul oma esimene 3000-ne teha on paras. Ning nii me tahtsimegi proovida, et kas annab maksukogujatest mööda hiilida ja kolmekesi paaripäevane tripp teha.

FanSiPani otsa viib alates eelmisest aastast muide maailma pikim kaabeltee. 6 km ja natukene veel peale ka. Seetõttu on päris tipp tavaliselt väga ülerahvastatud ja hullult kauaks sinna jääda ei taha. Kuid minu jaoks oleks see siiski järjekordse riigi kõrgeim punkt ning lisaks veel ka juubelihõnguline – 70.

15 km SaPa-st eemal astusime tuima rahuga raja suunas, kui meid asjapulga poolt peatati ja anti üheselt teada, et nende riigis käivad asjad veidi teisiti ja sellele mäele ilma politsei loata, kindlustuseta, rahvuspargi maksu maksmata ja giidi omamata ei saa. Lisaks on vanusepiiriks rajal 16.

Novot. Jalutasime seljakottidega allapoole tagasi ja Tiia oli see, kes pakkus välja, et ma võiksin homme üksi ühepäevasele tripile minna. Üsna temalik, pean ütlema.

Paar tundi hiljem olin kõikide lubade ja giidi võrra rikkam ja samas 100 USD võrra vaesem.

4.märtsi hommikul kell 6 pean olema ühe hotalli ees, kaasas vaid mäes vajalikud riided ja isiklikud võikad eralõbud.

Jätkub…

Hanois. Jalgadel.

Õpetaja Ho säilmete juurde pääsemiseks peab olema varasem ärkaja, kui meie. 11 on juba liiga hilja. Valgetes mundrites mehed hoiavad silma peal ja kuigi osad neist võtavad Antsuga kontakti ja naeratavad, meid keelualale mauseljomi ümbruses ei lasta. Osadel on lootust muidugi veel vähem, sest sügisel viiakse Ho säilmed kaheks kuuks Venemaale. Ülevaatusele. Igal aastal.

Presidendilossi pildistada ei tohi. Aga pildi sain. Ja paar minutit hiljem meile lähenenud mundris valvuri eesmärk ei ole meid karistada, vaid käega hellalt üle Antsu põse käia.

Vietnamlased on vähem pealetükkivad, kui ma arvasin. Moto-, velo- ja tavataksode juhid küll märkavad ning signaalitavad, kuid naeratuse ja pearaputuse peale sõidavad edasi.

Rotid meie kodujärve (see kus on see punane sild ja väiksel saarekesel vana tempel) äärses pargis tulevad välja 11 ajal õhtul, kui rahvast on hõredalt ja tänavatel mugav liikuda. Koristajad veidi hiljem.

Parkide peamine vaatamisväärsus on naiste õhtused rühmatreeningud. Vanus ja riiete maksumus on väga erinevad, kuid kõik saavad selle line-tantsu ja aeroobikakava seguga kohaliku tümmi saatel hästi hakkama.

Tervisest on vietnamlastel kahetine arusaam. 10-aastane poiss veereb vastu rulluiskudega nagu amatöörtippsportlased Pirita teel, kuid suus on hõõguv sigaret.

Tasakaal.

 

 

Hanois. Paljajalu.

Tere.

Antsu esimesed lennureisid (Tallinn-Istanbul-Ho Chi Minh-Hanoi) möödusid kirgastavalt. Ekraanid eesistuja seljatoes näitasid pilti ja lastele on lennukites üksjagu meelehead varutud ja söögi saavad nad kätte esimestena. Ehk aeg-ajalt sain siis mina söögi esimesena kätte. Ja siis teise veel mõne aja pärast.

Vietnamisse sisenemiseks vajab eestlane viisat. Meie läksime odavamat ja aeglasemat teed. Ehk Tiia vormistas meile enne mingi kinnituse (umbes 40 USD eest), et oleme nende riiki teretulnud ja piiril andsime oma fotodega varustatud eeltäidetud viisataotlused koos passidega ohvitseri kätte ja jäime ootama koos umbes 60 inimesega, kes seda enne meid olid teinud. Pärast umbes tunnist ootamist süttis ekraanil Tiia nimi ja saime oma passid tagasi koos viisaga. 

Ohvitseril muide oli vorm korrektselt ja sirgelt seljas ning vormimüts peas. Aga kui ta dokumente teise laua peale viis, siis tegi ta seda armsasti paljajalu.

Kallim aga kiirem tee on esitada taotlus Vietnami Helsingi saatkonda.

Meil oli hotelli poolt auto vastas. Õhk oli umbes 18 kraadi ja lõhnas Aasia järele.

Olime Antsule rääkinud, et tõenäoliselt saab ta tänu heledatele juustele ja laps olemisele palju tähelepanu. Ka füüsiliselt. Vietnamlastele meeldivad lapsed väga ja nad tahavad neid paitada ja põske silitada. 

Ja seda tegid siis esimestena paar vanemat ja paar nooremat naist, kes lennujaama ees taksot ootasid. Ants kannatas selle eestlasele mitteomaselt ilma grimassideta välja.

Hiljem mõtlesin, et kas mina ka meeldisin sellele prouale tänaval, kes mind põsest näpistas? Või oli asi ikkagi selles, et ostsime temalt ananassi ja banaani ning kuigi ta küsis 100 000 kohalikku raha (umbes 4,2 eurot), ei andnud ma talle rohkem kui 47 000 (kaks eurot). 

Järgmisel päeval saime aru, et kohalik maksaks nende eest umbes poole vähem. Aga ei saaks põsenäpistust.

 

 

Aasia.

Tere.

Seekord on kindel vaid see, et täna lendan ma koos Tiiaga ja meie poja Antsuga (6) läbi Istanbuli Hanoisse Vietnamis. Veedame seal paar nädalat ja siis lendavad Tiia ja Ants Eestisse tagasi ja mina lendan edasi.

Hong Kongi kindlasti ja Taiwani saarele ja Filöipiinidele. Ehk ka Taisse. Edasi veel ei tea.

Muidugi proovin/proovime tõusta kõikide riikide kõrgeimate mägede otsa ka. 900-3900 meetrit on vahemik.

Kirjutan alati, kui aega on.

Naeratusega,
Karu

Mida ma üksi telgis teen. Ja kokkuvõte.

Tere.

“Aga mis sa matkates mõtled? Kas igav ei ole? Mis sa üksi telgis olles teed? Miks sa seda teed?”

Neid küsimusi esitatakse ju pidevalt. Proovin täna vastata kolmandale neist.

Seekordsel matkal olin ma peamiselt ühes telgis Endroga. Paar ööd olime ka suuremas telgis koos Margiti ja Ainiga ning paar ööd kolmekesi koos Katriniga. Üksi telgis olin ma siis, kui Ojos del Saladot tegin.

See soolo oli mul senistest kõige tõsisem ja raskem. Ning nagu juba mitut puhku mainitud, ei kohanud ma peale esimese päeva hommikut ühtegi inimest enne maanteele tagasijõudmist seitsmenda päeva õhtul. Mõtted olid kuidagi murelikumad, kui tavaliselt ja tunded ergemad. Hästi palju kahtlusi ja isegi hirme. Samas kontsentreeris see rohkem mõtlema ja kaaluma ning laias laastus ma seetõttu ühtegi suurt prohmakat ei teinud, piirdusin lihtsalt aeg-ajalt raskema rajavalikuga.

Ning kõik see kandus üle ka telki. Mõtlemist oli telgilage vahtides palju. Uni tuli seekord kuidagi vaevaliselt ja sellele aitas kindlasti kaasa ka selges taevas paistev kuu.

Aga veel…

Sellel matkal tuli telki sisenedes kõigepealt tegeleda lukkudega. Liiva tuiskas palju ja lukud keeldusid tihtilugu koostööd tegemast. Seega puhusin luku mõlemad pooled läbi. Tavaliselt aitas.

Kui sai ukse kinni, siis peale isetäituva madratsi täispuhumist 🙂 tegin endale padja. See käis nii, et pöörasin ühel kergel tuulekal sisemise külje välja ning tõmbasin luku kinni. Siis panin sinna sisse sulejope ja padi oligi valmis. Eelis lihtsalt pea alla kuhjatud riietega on see, et selline padi ei vaju pea all laiali.

Päris palju tuli tegeleda enda tuunimisega. Ville käis matka jooksul kolmede erinevate saabastega liikudes väga erinevates kohtades ning alati oli mõni juba paranemas ja teised äsja tekkinud. Huuled ja nina tahtsid kreemitamist ja vaseliinitamist. Nina vajas lisaks kuiva õhu tõttu kaevumist, et õhk läbi käiks. Ja sõrmedesse tekkisid minu elu esimesed lõhed. Need tahtsid ka tähelepanu.

Siis sättisin mõlemad kotid ja muu varustuse tihedalt enda ümber, et öösel soojem oleks.

Vahel avastasin ennast apteeki korrastamast. Sättisin tablette ritta. Üks päev ühtepidi ja teine päev teistpidi.

Kirjutasin päeva kohta märgusõnu märkmikusse.

Ja kuulasin hääli. Kui hääled olid liiga inimlikud või loomalikud, siis tõstsin noa enda kõrvale. Mitte, et ma seda väga hästi kasutada oskaks. Mitte, et see väga terav oleks. Aga ikkagi.

Romantika on üksi telgis olles surnud, kui keegi huvi tunneb.

Vot nii. Ma olen nüüd tagasi ja kuidagi rõõmus.

Ja kuue nädalaga kaotasin 8 kilo. Nädalaga on tagasi tulnud null kilo.

Kaks tippu neljast plaanitust jäid tegemata. Võiks kurb olla, kuid… Tegemata jäid tipud kõrgusega 842 ja 514 meetrit, tehtud aga said 6893 ja 6962. Ei kurvasta.

Järgmine matk? Ma ei ole muus kindel, kui et sügisel satun Aafrika alumisse otsa. Varasem on loterii – kui avaneb võimalus, siis lähen.

Sau 🙂

 

 

 

Uruguai

Ukrainlast ma ei kohanud.

KUUENDAL ja SEITSMENDAL matkapäeval ei kohanud ma ühtegi inimest. Käisin ära kogu allesjäänud tagasitee ning lisaks veel 11 km, mis lahutas raja algust suurest maanteest. Seal pidi olema hea hääletajate pealev6tmise protsent. Kuid autosid liigub Tshiili ja Fiambala suundadel kokku iga päev umbes 20-30.

Kui sammuma hakkasin, siis nägin esimest autot Fiambala poole liikumas. Aga kohe aktiviseerus ka teine osapool ja järgmise tunni jooksul s6itis koguni kaks autot sinnapoole. Ning siis ei s6itnud teel enam keegi. Kui poolteist tundi hiljem ise suurepärases korras maanteele j6udsin, ei liikunud seal ikka keegi. Kuidagi kummaline on ilma liikluseta suurepärase märgistusega rahvusvaheline tee.

K6mpisin Fiambala suunas ja kui l6puks üks auto tuli, siis tundus see juba veits imelik. Kuid kinni ta pidas ning Chris ja Nora viisid mu Fiambalasse. Tänud.

Kaks järgmist päeva veetsin peale ööd Jonsoni juures bussidega s6ites ning j6udsin läbi Buenos Airese ka Uruguai pealinna Montevideosse. Tipu tegemiseks oli mul aega hommikul 8-st kuni 6htul 22-ni. Uurisin rollerirendi ja auto ning juhi leidmise v6imalusi, sest bussidega ei oleks 183 km kaugusele ja tagasi kuidagi j6udnud. K6ik olid väga abivalmid, kuid tulemust siiski ei olnud. Loobusin seekord.

Aga URUGUAI…

Lihtsalt imeline. Hästi sooja auraga. Puhtam ja rohkem korras, kui Argentiina. Inimesed ikka eriti m6nusad. Ja ilusad.

Ning t6eline mate-pealinn maailmas on ka vist Montevideo. Igal kolmandal on termos kaenla all ja mate-tass näpus. Istuvad ja imevad seda endasse.

Rannas käisin ka. Seal oli ka väga ilus. Mitte just rand ise, kuid väga ilus oli.

Kui Montevideost veidi enne südaööd ära s6itsin, tundsin vajadust homme tagasi tulla.

Aga ma ei tule.

Tulen hiljem.

Sest päriselt ka tundsin ennast seal ikka kuradi hästi.

Ojos del Salado tipupäev

VIIENDAL PÄEVAL ei kohanud ma úhtegi inimest. Küll olin enne valmis m6elnud, et asun tipu suunas teele valges, et Endrolt laenatud saapad saaksid päikese poolt paitusi ja varbad ára ei kúlmuks.

Lund tuiskas. See oli päris ebameeldiv, sest noh …… külm oli kuidagi ja halvasti oli näha. Kaalusin ka mitteminemist, kuid otsustasin 8:45 siiski vähemalt luurele minna.

Ja siis veidi k6rgemale. 6400 peal olin juba nagu kraatri serval. Kraater on selline ebamäärane nimi sellel mäel, minu arvates v6ib seal pursata üksk6ik kust 20 ruutkilomeetri suurusel alal.

Päike piilus ka vahetevahel ja andis j6udu juurde. Aga kuna tegemist on maailma k6rgeima vulkaaniga, siis minna oli ikka veel mingi 3 tundi, arvasin ma.

3 tundi hiljem olin parimat teed otsides mitu korda halvima ja raskeima valinud ning j6udnud kuidagi 6700 peale. S6rmed ja varbad olid üsna külmad ja isegi j6ud hakkas otsa saama. Arvasin, et tuleb tagasi pöörata ja homme uuesti tulla.

Ning siis läksin edasi. Viimase nuki all vedeles helikopteri tükke ja tipunukil puhus tuul umbes samuti, nagu tavaliselt Elbruse sadulal puhub.

Aga ma j6udsin tippu. Ojos del Salado. 6893 meetrit. Tshiili k6rgeim tipp ja maailma k6rgeim vulkaan. Tipupiltidest on raske aru saada, kus ma olen. Kuid 6nneks jäi sadu järele ja kohati tuli ka vaadet. See mägi on SUUR.

Üles j6udsin 9 ja alla 3 tunniga. Rampväsinud ja ma ei saaks isegi öelda, et 6nnelik.

Rahulik pigem.