kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Fogo tipupäev

Randoga ühes telgis magada oli lihtne. Ta ei mölise eriti ja lihtsustab heas mõttes olukordi. Näiteks juba reisi esimesel tunnil Tallinna Lennujaamas oli meil sügavalt lihtne dialoog:
KARU: (tõuseb tooli kolidedes lauast) Kas võtan sulle ka ühe õlle veel?
RANDO: (tõstab pilgu ja vaatab Karu kergelt ühte kulmu kergitades) Muidugi. (Võtab habemest tüki omletti ja pistab suhu) Ja sa ei pea seda enam reisi jooksul küsima.
KARU: (noogutab tunnustavalt, lahkub kagu suunas)
RANDO: (teeb Karust salaja selja tagant pildi ja näitab seda Alenile ja Eskole)
ALEN: Ilus. Vahel keset ööd ma mõtlen, et Karu on veel väga okei oma vanuse kohta.
ESKO: Jah, kuid aasta tagasi oli kenam. Rämedalt on juurde võtnud.
RANDO: (vaatab ESKOT. Neelatab. Kustutab Karu pildi mälukaardilt)

Võtsime kogu varustuse kaasa, sest taktika oli selline, et tõuseme tippu ja laskume sealt alla Pico Pequeno suunas ja väljume Fogo pargist ilma uuesti külast läbi minemata. Sest külas asub muuhulgas ka üks punane maja, millel on mingi ametiasutuse kirjad, mis siin turismi suunab. Ülejäänud ronijad olid giididega ja kandsid kas väikeseid seljakotte või siis mitte midagi.
Tõus on selline korralik. Algab laugemalt ja kui kolmandik on käidud, siis läheb järsemaks. Erivarustust siiski vaja ei ole. Liikusime rahulikus tempos ja ajasime vahepeal juttu ka tagasi pöördunud umbes 55-aastase sakslannaga, kes polnud kõrgusega kohanenud. Söök ei püsinud sees, pea valutas ja keha oli nõrk.
Kraatri servale jõudsime vist umbes 3 ja poole tunniga. Edasi paistis väike via ferrata ehk kalju külge kinnitatud terastross. Viimane nukk oli siinsamas, kuid tegemist oli ronimist nõudva lõiguga. Kukkudes oleks päris korralikult ära lõhkunud ennast. Saatsime Aare luurele, et kas võtame kotid tippu kaasa või tuleb sama teed tagasi tulla. Kuna tal läks üleval aega, siis liikusin Aarele koos oma suure kotiga järele ning raske lõigu lõpus saime silmside ning teised mehed said oma seljakotid kraatri servale jätta, sest traaversit üle tipu ilma erivarustuseta teha ei olnud Aare hinnangul ohutu. Nõustusin.
Mõne aja pärast olimegi neljakesi (Esko loobus viimase nukiga kaasnevast riskist) Cabo Verde kõrgeimas tipus. Pico do Fogo, 2829 m. Viimati hakkas see vulkaan purskama 2014 aasta novembri lõpus ja pani järjest 77 päeva.
Tähistasin ka keskmise suurusega juubelit, sest tegemist on minu riigi kõrgeima tipuga nr 75
Vett oli vähevõitu ja nii me laskusime ikkagi tuldud teed tagasi. Osaliselt on laskumisrada teine, kui tõusurada ja seal saab vulkaanilise kruusa peal mõnusalt tolmutades “suusatada”. Sellest on ka lühifilm – https://www.facebook.com/andres.karu/posts/10216077407237987 Möödusime ka ametnike majast. Keegi ei tülitanud ja paar minutit hiljem istusime tuttavas õllekas. Vesi, õlu ja coca-cola.
Sao Filipe poole liikusid Aare ja Alen pikalt jalgsi ja meie ülejäänud korjasime nad (pärast üksiku puu all varjus lebotamist) keskmist kasvu bussi peale, kes küsis treppisõidu eest 10 eurot näost.
Õhtu veetsime koos Maarja ja lastega kohaliku restorani sisehoovis palmipuude all.
Rando kaelale on päike põletanud Austria trikoloori ja Aleni kaelale Monaco lipu.

Fogo juurde.

Fogo saarel ütles meie taksojuht, et kõrgeimasse tippu minekuks tuleb giid võtta. Mina olen juba üsna harjunud sellega, et pooltel kordadel ei vasta see info tõele. Pigem on asi tihti selles, et mõni taksojuhi sõber või sugulane on giid ja nii saab ju tollele kasulik olla.
Taksojuht kusjuures oli veerand tundi hiljem meie hotelli juures koos giidiga tagasi. Ma ei tea kuidas teile, kuid mulle jämeda särava ketiga giidid ei meeldi.
Maps.me väitis, et tipuni on meie öömajast Sao Filipe linnas umbes 42 km astumist. Peamine murekoht oli see, et Fogo oli “just” 2014 aastal pursanud ning osad teed ja rajad laavaga katnud. Seega ei teadnud me kindlalt, et kas saame ilusasti kohale või läheb ühel hetkel talumatult krobeliseks ja halvaks.
Möödusime lennujaamast. Eile, kui laevasõidust okse kurgus oli, mõtles valdav enamus meist tagasisõidu asemel tagasilennule. Roheneeme saarte puhul on lennuliiklusega aga see jama, et vahel ei saa lennukid lennata, sest Sahara kõrbest tuleb liivatolm peale. Sest isegi kui nad prooviksid hõljuva liiva sees lennata, siis varsti nad ikkagi ei lendaks enam kunagi.
Vett kulus ohtralt ja matkarajast sai varsti asfalttee. Tegime külapoe juures peatuse ning tankisime. Aare pani päikesepatarei ka tankima. Otsustasime vahepeal edasi liikuda bussiga, sest asfaltil sammumine ei ole väga kirgastav tegevus. Bussi saime kiiresti ja pakkisime ennast ja varustuse sinna sisse. Kõik, peale Aare päikesepatarei, mis oli vahepeal ära varastatud. Üks jobu on ju piisav, et pidu ära rikkuda. Nuta või naera.
Meie muidugi pigem naersime ja leppisime kokku, et jätame edaspidi igas külas mõne akupanga või päikesepatarei humanitaarabi korras kohalikele.
Kõndisime vahepeal jällegi ise ning siis hääletasime ennast pärast pikemat poepausi ühe kastika peale, mis Fogo rahvuspargi kontrollpunktiks olevale koopale uut raudust viis. Saime lokkide tuules lehvides sõita kuni kohani, kus hangunud laava tee sulges. Ja muidugi kuulsime, et tippu minekuks on giidi vaja.
Kotid selga. Külla viis kaks võimalikku teed – vasakult ümber laava autodega sõidetav tiba pikem ja paremalt Fogo nõlvalt viiv lühem jalutatav tee, kuid seda mööda kõndides tuleb ületada ka pisike Pico Pequeno mäetipp. Valisime viimase ja saime näha ühte kohtadest, kust laava 2014 välja tuli ning nuusutada väävliaure.
Külas võtsime paar õlut plekist õllekas ja sättisime oma telgid üles küla serva viinamarjataimede vahele. Peremees tuli ka korra läbi ja näitas meile, kuidas ei tohi viinamarjaväätide külge paelu kinnitada ja kuidas tohib. Olime paar tulevast kobarat suutnud maha tõmmata. Rahulik ja sümpaatne mees. Ei dramatiseerinud üle ja ei saatnud meid kuradile.
Kolmeses telgis uinusid enne tipupäeva Alen, Esko ja Aare ning kaheses Rando ja Karu.

Roheneeme Saared või Cabo Verde

Tere.

Vahel tuleb reise planeerida lähtuvalt ajast. Kui ei ole üle 11 päeva, siis väga kaugele ja kõrgele minna ei tasu.

Seekord otsustasin Roheneeme Saarte kasuks. Üks põhjus oli ka see, et ma pole päris mitu aastat ühtegi Aafrika riiki külastanud. Teadsin Cabo Verde kohta vaid seda, et riik asub Senegalist 600 km läänes keset Atlandi Ookeani ja kõrgeim tipp Fogo (2800+ m) kõrgub samanimelisel saarel. Vulkaan muidugi. Tegev.

Reisikaaslased valisin seekord töökaaslaste hulgast ja nii istusime algul Amsterdami, siis Lissaboni ja lõpuks Praia lennule koosseisus muusikud Alen Veziko ja Esko Tepper ning fotograaf Rando Tomson.

Lennud läksid libedalt.

Nordica muidugi hilines. Seekord tunni.

Alen arvas, et lendame läbi Brüsseli ja oli Amsterdami jõudes väga suurte silmadega.

Kuna Nordica hilines ja lendude vahele jäi napp tund, siis meie kotid jäid muidugi Amsterdami.

Lissabonis võõrustas meid Rando sugulane Helen ja kui paar minutit peale viimast hetke õhtul oma pagasi kätte saime, siis hakkas kõik laabuma.

Sai Lissabonis jalutada ja süüa ja vestelda. Hommikul astusime lennukisse ning 4 tundi hiljem olime Praia linna lennujaamas. Proovisin piirivalvurile pähe panna mõtet, et meil pole viisat vaja. Ta jäi eriarvamusele. Saime ilusasti viisajärjekorra lõppu minna ja 25 euroga kohalikku riiki toetada. 

Ja siis saime iga euro eest 110 eskuudot ning sõitsime (peatusega laevafirma piletipesas) sadamasse, millest pidi väljuma praam Fogo saarele. Sest seal on ju see riigi kõrgeim vulkaan.

Muidugi me teadsime, et sadamas on veel 4 eestlast. Sõber Aare Hommik tahtis ju ka tippu ja võttis baaslaagri toena kaasa Maarja. Ja kaks alaealist.

4 tundi ja 130 km Atlandil. Üsna sitt oli olla, sest loksus ikka mõnusamalt, kui “Tehumardi”, “Koguva”, “Töll” või “Superstar”. Mul ja Aarel sai keskendunult horisondi jälgimisest uus hobi. Lapsed olid targemad- nemad ei võidelnud loodusega ja oksendasid ennast tühjaks. Ja samas täis.

40 minutit enne maabumist saime saare varju ja nägime selle keskel Fogo ilusat koonust. 

 

Bahrein. Riivamisi.

Kagu-Aasiast tagasiteel tahtsin ma vältida 13-tunnist lendu ning seetõttu tegingi paaripäevase Sri Lanka peatuse ning samuti otsustasin maanduda Bahreini Kuningriigis. Valiku tegin peamiselt seetõttu, et Bahrein asub mõnusalt Sri Lanka ja Istanbuli (kus ma järgmisena maandun) vahel ning viisa on võimalik hankida piirilt. Ehk siis osta.

Bahreinis on tohutult immigrante. Peamiselt Indiast. Neid näeb tänavapildis peamiselt lihtsamaid töid tegemas ning vähemalt nende sõnadest lähtuvalt suhtuvad nad kuningasse ja kohalikesse reeglitesse suure respektiga.

Ning kogu väike riik on tõelise ehitusbuumi keskmes. Kui pealinna Manama hotellist kõrgeima künka Jabal Dukhan`i poole sammusin, siis möödusin näiteks alast, millel toimus eriti vilgas ehitustegevus ja aia peal oli kiri, et 40 000 maja ehitamine on alanud. 

Hotellist kõrgeima künkani (134 m ü.m.p.) lennuväeabaasi külje all oli täpselt 30 km. Kuna kõrgust ei olnud ollagi, siis võtsin vastu sisemise väljakutse sammuda sinna Lähis-Ida päikese all jalgsi. 

Esimesed 15 km kulgesid madalate elumajade vahel. Kohalikud mehed tundusid sõbralikud ja kui nendega silmside tekkis, siis tervitasid käeviibutuse või noogutusega. Umbes poolel teel lõppesid majad ja algas kivikõrb. Nafta ja maagaasi pumbad ning kilomeetrite kaupa torusid. Jämedamaid ja peenemaid. 

Jalad olid veits peetis ja kuumus üsna kurnav, kuid ühel hetkel seisin ma sõjaväosa väravas ning kaart näitas, et olen kõrgeimast kivihunnikust linnulennult 400 m kaugusel. Kuid automaatidega valvurid viitasid sellele, et sõjaväebaasi ala on laiem, kui kaardil märgitud. 

Ja nii oligi. Valves olevate meeste ülem oli umbkeelsusest hoolimata piisavalt vastutulelik ning helistas inglise keelt kõnelevale ülemusele. Ja tema oli ka väga tore ning ütles ilusasti, et sõjaväebaasi ala on laienenud ning sinna pole mul asja. Nojah. Kõik lähimad kõrgeimad künkad olid valveposte täis ja nii tõusin ma ühele madalamale nukile, mis oli ilma valveta ning lugesin tipputõusu lõppenuks. Õnneks loetakse tõusud, kus kõrgeim tipp jääb tegemata “tänu” minust sõltumatutele asjaoludele, siiski tehtuks. Reaalselt jäi mul puudu 400 meetrit sammumist ja umbes 30 tõusumeetrit, millega oleksin ilusasti hakkama saanud, kui relvad ees ei oleks olnud.

Tagasiteel võttis mu peale kohalik noormees, kes pumpasid hooldab. Ütles, et olen esimene päris valge inimene, keda ta siin naftaväljadel jalutamas näeb ja pakkus külma mahlajooki. Sõidutas mu lähimasse linnakesse, kus ootasin koos Pakistanist pärit Mohammediga, kes elab K2-e külje all, bussi ning see buss viis meid juba pealinna. 

Selle reisi jooksul oli mu kõht kõike väga hästi vastu võtnud. Kuid Bahreini pealinnas türklaste tehtud kebabi süües sain ikkagi lõpuks ka põhja alt ära. 

Ilus lõpp reisile.

Käisin kokku 9-s riigis, kuhu varem veel sattunud polnud ja tõusin 5 riigi kõrgeimasse tippu. 

Ise olen rahul.

Sri Lanka. Riivamisi.

Tere.

Sri Lankal veetsin ma tõenäoliselt ühe oma palavaima päeva. Kuigi vahepeal India Ookeani kaldal lookleval raudteel jalutades tuul nagu isegi puhus natukene, oli pikemat sammumist ette võtta enda suhtes suht suitsiidne idee.

Nii ma siis rohkem istusingi ja vaatasin Colombo inimesi, maju ja liiklust.

Ilmselgelt on tegemist minu teele sattunutest rikkaima riigiga. Et mille järgi aru saada? Mul on mõned kriteeriumid, mis vaest riiki iseloomustavad:

Prahti on sitaks.

Teedel on ootamatud augud.

Hulkuvad koerad jooksevad vabalt ringi ja pelgavad inimesi.

Inimeste silmis on (olenemata suul säravast naratusest) kübeke meeleheidet.

Looduses on märgata rämedaid vägistamise märke. Looduse kallal.

Juhtmepuntrad igal tänavaristil ja iga posti küljes.

Neid on muidugi veel. Aga Sri Lankal neid märke ei olnud. Eriti.

Tuk-Tuki juht viis mu lennujaama ja kuna ma olin tema tukis, siis sõime koos tema naise tehtud küpsetisi. Sellised, mis suhu pistes olid soolased ja mäludes magusad.

Kahte eestlannat kohtasin ka. Nad tulid bussist välja ja tahtsid India Ookeani kaldal pilti teha. Kuid kuumus oli selline, et kui noorem vanemat bussist kuus meetrit eemale poseerima kutsus, siis vanem ütles lihtsalt: “Ma ei saa” ja läks bussi tagasi.

 

 

Tai. Riivamisi.

Mul jäi kahe lennu vahele tubli 7 tundi.

Jalutasin kõigepealt mööda maanteed kohani, kus saab maanduvaid lennukeid kõhu alt pildistada. Maandumiste intervall Bangkoki lennujaamas oli 2m 40s.

Ja siis edasi väikesesse linnakesse naabruses, kus tahtsin rahulikult tänavatoiduga patustada.

Aga enne viipasid transporditöötajad mu enda juurde ning ulatasid klaasi kohaliku brändilaadse tootega, mille maitset oli jää ja pikendusega paremaks tuunitud.

Keegi neist ei rääkinud inglise keelt. Aga nad mängisid mulle kärisevast sangast oma lemmiklaule (tunduvad mulle alati suvalise Bollywoodi filmi tunnusmeloodiana) ja kuulasid sama kannatlikult minu lemmikuid. 

Poolteist tundi hiljem viis nälg mu nende juurest edasi. Seekord kalani. Grillitud kalani.

Lennujaamas viskasin ennast eskalaatorite alla külili ja kui minu juurde tulid viis-kuus tüdrukut ja üks poiss ning küsisid, kas nad võivad minuga ühineda, siis lubasin.

Tegelikult oli neil ülikooli jaoks tarvis välismaalastega intekaid teha ja oi ma siis rääkisin. Välimuse järgi kusjuures oleks neile pakkunud 14-16 aastat.

Pärast intekat kadusid nad korra ära ja hakkasid siis paarikesi tagasi ilmuma ja siis tegime pilte ja saime sõpradeks ja rääkisime lumest, ladyboydest ja värvilistest majadest.

Siit lendan ma Colombosse.

Transiit Kambodža moodi.

Eestis on üsna tavapärane, et lähed sõbrale või sugulasele koogiga külla. Või salatiga. 

Kambodžas on üks asi teisiti – nad lähevad söögiga külla küll, kuid see ei ole nende endi tehtud vaid tänavalt/poest ostetud. Paljud väikebussid ja suuremad ka on rämedalt täis tuubitud just seetõttu, et kellelgi on hirmsasti vaja Laosest Kambodžasse neli kilekotitäit saia vedada. Ilma naljata, kõige tavalisemat saia. Ja jalgu ei ole kuhugi panna, sest eesistuja istme all on kuus 1,5-liitrist vett. Gaasideta, maitseta tavalist joogivett.

Et äkki Kambodžas ei ole vett ja leiba? On. Kusjuures parema hinnaga.

Parim aeg oli see, kui rentisin motika ja sõitsin 135 km kaugusele pealinnast kõrgeima tipu alla. Isegi see ei häirinud, et tagumise rehvi parandamine võttis 1,5 tundi. Sest kõrval pressis neiu värsket mahla.

Ja see ei seganud ka, et külakeses mäe all rääkis inglise keelt 350-st külaelanikust üks. Sest see üks oli minu giid.

Korra häiris, kui ma tipupäeva hommikul kell 5 motikaga mööda traktorite poolt ära hooratud mägiteed ülespoole sõites järjekordselt kas mutta kinni jäin, keset madalat jõge tasakaalu kaotasin, oma ratast vastu roopaservi kraapisin vôi jalga maha pannes varba ära lõin. Sest mu motikas oli automaat, mis pole selliste teede jaoks mõeldud. Puhas linnaratas. Ja mul ei ole oskusi ega kogemust selliste teede peal sõitmiseks.

Aga rada tippu – 9,2 km mõõdukat džunglit kõigi oma häälte ja elajatega. Särki väänasin iga pausi ajal. Nii palav pole mul mägedes veel kunagi olnud.

Teejuht magas iga pausi ajal. Ja kui 5 tundi ja 40 minutit hiljem tippu jõudsime, siis seal ka. Aga ta jõudis sinna ka juba 107. korda.

Mt. Aoral. 1813 m.

Külas tagasi magasin ka teise öö teejuhi tagahoovis telgis ning siis pealinna tagasi.

Ettevaatust – seal võib kinni jääda hostelisse nimega “Eighty 8”. Mõnus staff ja bassein ja piljard ning inimesed.

Siinse uue aasta saabumise ajal jalutasin hostelist 13 km kaugusel asuvate “Surmaväljade” suunas. Külades tulid laste pundid ligi ja panid mulle head uut aastat soovides talki põskedele ja kaelale. Mina andsin väikeseid rahakupüüre vastu. Selline tava.

Üleni valge näoga jõudsin kohta, kus Punased khmeerid seitsmekümnendatel tuhandeid rahvuskaaslasi raiusid, torkasid ja lömastasid. Sest kuulid olid kallid. 

Ja siis sain teada, et seoses uue aastaga kaasneva rahvaste liikumisega ei ole enam lähipäevadeks bussipileteid Tai suunal.

Ostsin lennupileti. Phnom Penh’i lennujaamas sai transiit taas uue tähenduse, kui vanem provva ühe oma kohvritest avas ja see oli servast servani ingverit täis. 

Laos. Riivamisi.

Tere.

Novot. Ja oledki varahommikul Tai piirilinnas Nakhon Phanomis ja vaatad üle Mekongi jõe Laose poole. Kalda ääres loksub paat, mille katuse küljes ahtris lehvivad sümboolselt kaks lippu ning midagi seletamatut ikkagi tõmbab sinna teisele kaldale. Kuigi polnud plaanis. Kuigi ma ei saa seal kõrgeimat tippu teha (pikem jutt, kus märgusõnadeks džungel ja sõjavägi).

Ja siis bussijaamas hüppadki riikidevahelise bussi peale ja libised Tai piirile. Väikese värinaga, sest riiki sisenedes täidetud ja tembeldatud väljumiskaart kadus passi vahelt kuhugi ära. Kuid ohvitser ainult vangutab korra pead ja täidab mulle ise kiirelt uue. Tasuta.

Ja siis üle silla Laose poole. Viisa jaoks on pilti tarvis ja mul õnneks on neid paarkümmend eri ajastutest. 30 dollarit ja tere tulemast Laosesse.

Buss viis mu Thakheki linna serva. Siinkandis on peaaegu alati nii, et bussijaam asub keskusest võimalikult kaugel linna servas, et reisimine oleks ikkagi selline pikk ja seiklusterohke. Kuid üks motikamees viskab mu kesklinna Wang Wang nimelisse hostelisse ning kõik saab korda.

Sest tuba on, teised seiklejad on ja motikarent on ka.

Siin piirkonnas on võtmesõnaks “Loop”. Ehk “Ring”. See on 450 km pikk tiir, kus saab näha koopaid, jugasid, saari, järvi, allikaid jne. Tavaliselt tehakse nii, et tullakse Thakheki linna, renditakse 2-5 päevaks motikas ja siis siristatakse ühe ilu juurest teise juurde.

Mul ei olnud nii palju aega. Ja kuna kõik ütlesid, et Ringi pole võimalik ühe päevaga teha, siis just seda ma proovida tahtsin.

Sest mulle hullu moodi meeldib väikese motikaga mööda Kagu-Aasia teid siristada.

Suurim vaatamisväärsus on Ringil 7 km pikkune koobas, mille on tekitanud jõgi. Konglor koopal nimeks. Seal rendid endale juhiga paadi, saad pealambi ja siis sõida ühest otsast teise. Jagasin paati belglaste Jelle ja Mariusega, kes teisest otsast jalgsi/hääletades edasi liiguvad. Paat ise selline lameda põhjaga vineerilaadsest materjalist pikk ja kitsas nool. Taga madalas vees sõitmiseks sobiv reguleeritav mootor.

Koobas ise on võimas. Pole suuremat näinud. Ma arvan, et kõige madalam koht oli umbes 5 meetri kõrgune. Ja niimoodi 7 km järjest. Paaris kohas tuli välja astuda, sest jõgi oli kas liiga madal või siis kivistised liiga põnevad, et neist lihtsalt mööda sõita. Jahe ja maagiline kogemus. 

Teises otsas sõidad peale koopast väljajõudmist jõge mööda veits edasi ja siis on turistidele paar söögikohta.

Ja siis läbi koopa tagasi.

Ja jälle motikas. Puhas sõidurõõm. Kurvid, mäed, ootamatud augud.

Katkised veoautod, millede puhul ohukolmnurgana kasutatakse lihtsalt teele visatud oksi enne kurvi, mille taga veok seisab.

Nägin lisaks koopale ühte juga ja käisin jahedas allikas ujumas. Ning pimedus saabus 20 km enne Wang Wangi tagasijõudmist. Ehk siis ikkagi saab Ringi ka ühe päevaga teha, kuid 2-3 päevaga on palju mõnusam.

Kohtusin ka järjekordse 60+ härraga, kes oli filipiinlannaga õnnelikus abielus. Ja siis lasi filipiinlanna koos perega ta üle. Ja siis oli tal hästi armas ja trimmis pruut Filipiinidelt, kes ta muide hiljem üle lasi. 

Selliseid mehi on siinkandis tuhandeid. Muigan. 

Ööbuss viis mu Pakse linna ja sealt algas väikebusside maraton Kambodža ja nende pealinna Phnom Penhi suunas.

 

Tai liha.

Tere.

No ja kui juba Bangkok, siis muidugi ööbima Hiinalinna. Oli veits keeruline leida, kuid sain kohale.

Tai eesmärk oli muidugi nende kõrgeim tipp kusagil põhjas Chiang Mai lähedal. Kuid ma tegin siiski Bangkokile ka tiiru peale.

Avastasin, et kõige odavam on vaikselt mõnda gruppi sulanduda ja igale poole tasuta sisse jalutada. Valvuritele pidi lihtsalt jätma enesekindla mulje. Neid ei pane siis sind peatama ka fakt, et oled ainuke eurooplane ja ainuke pikk inimene asiaatide grupis.

Chiang Maisse jõudsin varahommikul. Ma eriline kaalutleja ei ole ning seega oli mul kell 10 vanalinnale tiir peale tehtud, söödud ning hostelis tuba renditud ja motikas laenatud. Ja sõitsingi 103 km kaugusel asuva mäe suunas.

Tee viib peaaegu tippu. Aga õnneks on seal jugasid, kus ujuda saab ning matkaradasid. Igatahes kui ma tippu jõudsin, oli juba 16 km astutud. Aga jõukohane kõigile. 2565 meetrit.

Selles tipus on isegi Tõnis Milling käinud. Päriselt. Ma ka alguses ei uskunud.

Kena. Mitte nii ülerahvastatud, kui Vietnami kõrgeim. 

Ja siis tuli meeletu isu. Ja Tais tuleb süüa ainult tänavatoitu, sest see on meeletult maitsev. Võtsin ühel õhtul tai mõjutustega sushit. 20 tükki vist 3 euro eest või midagi sellist. Imehea

Järgmine oli BBQ päev. Oh sa raisk, kui hea.

Sõit jätkus Pitsanulok’i ja siis Mugdahani. Teisel pool kilomeetrilaiust jõge paistab Laos… 

Mul ei olnud plaanis sinna minna.

Filipiinid, Duterte ja Tõnisson

Tere. 

Igaks juhuks ütlen, et filipiinlaste jaoks on väga oluline, et sa nende riigist varsti ka ära läheksid ning seetõttu tahavad nad piiril näha äralennu piletit.

Mina maandusin pealinnas Manilas. Läksin kohe õhtul muidugi jalutama. Kuumus, magavad inimesed tänavatel, huvitavad ettepanekud, elav muusika, õlu.

Hommikul valges oli pilt hoopis teine. Koledam, kui aus olla, sest hämaruse katet ei olnud enam peal.

Mitte, et ma kurdaks. Olen ka vaesemates ja koledamates kohtades viibinud. Lihtsalt mind ei köitnud eriti.

Davao linnast on pärit Filipiinide president Duterte. Jah, seesama, kes narkovastases sõjas Davao linnapeana isiklikult käis tänavatel narkodiileritega tüli norimas, et saaks nad maha lasta. Lihtsalt, et politsei “poistele” eeskuju näidata. Kui Ladina-Ameerikas on paljude motikate peal Che pilt, siis siin Duterte oma.

Selles linnas kohtusin ma Illariga. Eestis mängime vahel koos kossu. Filipiinidel käisime, sõime, vaatasime ja jõime õlut.

Ja saime teada, et nende kõrgeim tipp Mt.Apo avatakse pärast suurt põlengut ronijatele alles 12.aprillil.

Mis siis ikka. Sõitsime Samali saarele ja käisime selle kõrgeima mäe otsas. Oli küll üle kahe kilomeetri madalam, kuid higi lahmas ilusasti.

Jah, seda koobast vaatasime ka, kus on maailma suurim nahkhiirte koloonia. 2,5 miljonit isendit.

Midagi tüütut ja midagi võluvat on nendes saartes, mida Filipiinideks kutsutakse. 

Kurb ei olnud, et edasi Taisse lendama pidin. Eriti pärast seda, kui ümberistumise ajal Manila Rahvusvahelisel Lennuväljal seisin ülipikas immigratsioonisabas enne riigist väljumise templi saamist täpselt 1 tund ja 42 minutit. Ja see ei tundunud seal erakordne.