kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Islandil, taastumas Lõuna-Ameerikast.

Tere.

Mul oli selle USA-ga väike värin ka sees, sest kuna jätsin tagasilennu piletite ostmise viimasele nädalale, siis ma ei täitnud enne ära ka USA-sse sisenemiseks vajalikku ESTA-taotlust. Ja kui piletid ostetud, siis peale täitmist ütles arvuti, et nad kohe ei saa “Jah” üelda, kuid teevad seda 10 päeva jooksul kindlasti. No kena, eks. Kui lend läheb 6 päeva pärast.

Õnneks tuli “Jah” päev enne äralendu.

USA-st lendasin mõneks päevaks Islandile. Ma olen seal küll varem paar korda käinud, kuid tegemist on kindlasti ühe kohaga maailmas, kuhu olen valmis suhteliselt iga kell tagasi minema.

Sest Reikjavik on minu lemmik maailma pealinnade hulgas. Ja islandlased riietuvad nii lahedalt koduselt, kuid samas stiilselt. Sest islandlased on tähelepanelikud ja abivalmis. Ja nad oskavad oma puudused enda kasuks pöörata. Ja nende looduses on vaatamata esmapilgu üksluisusele tegelikult nii tohutult palju värve ja ma ei ole üheski riigis näinud nii kõnekaid varjusid.

Panin telgi püsti pealinna kämpingusse ja sõitsin paar päeva rattaga pealinnas ja selle ümber ning jalutasin niisama. Kõige suurem muutus on toimunud kämpingu ühisruumis köögi kõrval. 8 aastat tagasi oli seal lõbus, nüüd on vaikne. Kusjuures rahvast on sama palju, kui tookord. Lihtsalt kui toona kasutati plaanide tegemisel peamiselt teiste matkajate kogemusi nendega otse suheldes, siis nüüd istuvad kõik oma ekraanide taga ja proovivad sealt midagi leida. Eriti haige tundus kuuene laud, kes omavahel isegi pilke ei vahetanud. Ja nii ei saadagi teada, et kõrvallauas võib istuda keegi, kes ei ole siin saarel esimest korda ja on võibolla käinud veel umbes 90 riigis ja on valmis su valikuid kergemaks tegema, sest igale poole ei jõua ju keegi. Ja nii ei saagi teada, et sa tegelikult meeldid sellele tüdrukule ka, mitte ainult tema sulle.

Kuna suhelda ei olnud väga vaja, siis sai ka Lõuna-Ameerika peale mõelda.

Arvudes välja tooduna külastasime me koos Aare Hommikuga seitset L-Ameerika riiki. Kilomeetreid tuli kokku veidi üle 7000. Neist umbes 400 läbisime rendiautodega, teise 400 jalgsi ja 6360 km olime erinevates bussides. Selle käigus jõudsime Atlandi Ookeani kaldalt Vaikse Ookeani kaldale.

Tõusime kahe riigi kõrgeimasse punkti. Uruguai ja Paraguai. Kõrgeim punkt oli Boliivias ja asus 5700 meetrit ümp, mis ühtlasi on Aare uueks kõrguserekordiks.  

Tõenäoliselt tõmbasid mõned piletimüüjad ja rahavahetajad meil persed lohku. Aga seda tunnet ei jäänud, et oleks mõne asja eest hullult palju maksnud. Ju siis tegelikult oli kõik väga odav.

Otsuseid oli kerge vastu võtta, sest keegi eriti ei vaielnud. Pigem otsustati ja siis tegutseti.

Mölisesime ikka teineteise kallal, kuid me ei riielnud.

Hea reis oli.

Ole tänatud, et lugesid 🙂

 

 

Tagasiteel. Suures riigis.

Tere.

Viimane päev Lôuna-Ameerikas läks nii, et kutsusin selle mehe, kes hostelis minu asemele kolis, lôunale. Camillo on ajakirjanik ning tuli oma Titikaka järve äärsest Puno-nimelisest kodulinnast Limasse artiklit kirjutama.

Ta oskas mônikümmend sôna inglise keelt ja mina tean umbes kolm korda niipalju hispaaniakeelseid sônu ja väljendeid. Seega pärast esmast veidi rabedat püüdlust vestluspartnerist 100% aru saada lasime ühel hetkel lôdvaks ja läksime linna kaema. Camillo oli giid ja teineteisest arusaamisel ei olnud enam mingeid takistusi. Naersime ja vahepeal sôimasime Putinit ja teisi jobusid. Ja siis naersime jälle.

Esimene lend viis mind Fort Lauderdale nimelisse Miami lähedal asuvasse lennujaama. Jalutasin pisut lennujaama ümbruses ja sees ning imestasin, kuidas 5 tundi tagasi oli mind ümbritsevate inimeste keskmine kaal umbes 40 kg väiksem. Ja kuidas äkki olid kôik mu ümber tegijad. Ja kuidas olukordi lahendati nii, et filmiti vestluskaaslast ja lubati kuhugi helistada.

Lennul Newarki istusin kôrvuti paariga, kes on abielus olnud 65 aastat. Nad ei rääkinud omavahel eriti.

Aga kui proua läks tualetti, siis härra ütles, et abikaasa pôlvedega on sitasti ja et too ei taha arsti juurde minna. Ja et ta tunneb puudust nende ühistest pikkadest jalutuskäikudest, kus oli alati tohutult lôbus.

Ja kui härra vetsu läks, siis proua rääkis, kuidas tal on vedanud, et tal selline mees on ja et ta ikka veel tema kôrval on.

Ja et tal on mehele homse sünnipäeva puhul üllatus kodus – nende 4 last ja 7 lapselast on oma peredega tagaaias ootamas ja liha on grillil.

 

Tšiilist Peruusse

Tere.

Arica linnas olime ühe öö. Tšiili juures meeldis selline kodune tunne. No kui alla poole inimestest on indiaanlased ja autojuhid lasevad su vöötrajal üle tee ja naised ei ole ühtemoodi kogukaks nukuks riietatud. Nagu Eestis.

Peruus aga saime selle reisi parimaid toite. Polnud vahet, kas sôime bussijaama esimeses ettejuhtuvas puhvetis vôi pealinna ostukeskuse parimas restos.

Peol käisime ka (helimees oleks tulnud maha lüüa, praegu tuli meelde) ja ma ei ole tükk aega näinud, kui hästi Aare iseendaga tantsib. 

Lisaks oli Aare terves saalis pikkuselt kolmas mees. Ühe turvamehe ja minu järel.

Kuid järgmisel ôhtul istus ta lennukisse ja tômbas üle Atlandi Euroopasse. Korra oli täitsa kurb olla, kuid siis vôtsin kaks ôlut ja astusin lähima mehe juurde, kes ninapidi telefonis polnud. Ta jôi ôlut küll ja naeris nagu neli häält murdvat noormeest.

Ah jaa – tegin Vaikse Ookeani kaldal 50 meetri kôrguselt kraana otsast elu esimese benji-hüppe. Täitsa äge, kuid kôrgemalt hüpates kestaks kauem.

 

Karma.

Tere.

Pole kaua kirjutanud. Kiire oli.

Alustuseks pean ma tagasi minema sellesse öösse, mille me veetsime Paraguai pealinna ööbimiskohas nimega “Karma”.

Jôudsime sinna hilja ning väsinuna ja Aare oli Bookingus toa kinni pannud ja enda arvates ka ära maksnud. Pidi stiililt olema “Stuudio” ja 30 ruutmeetrit ruumi. Aga keelega oli môlemal poolel halvasti ning nii läks tükk aega enne, kui meie aru saime, et tuleb maksta ikka sulas. Maksime. Ja saime veidi soodsamalt täiesti suvalise toa. Uni oli ja vaielda ei viitsinud. Aga tunnike hiljem koputas administraator uksele ning näitas vaid linadega kaetud meile mingit sônumit, kus oli Aare bronn ja veidi suurem summa “Stuudio” eest. Et peaks juurde maksma vôi nii. Küsisime vaid, et kas see ruum on sônumis öeldud “Stuudio”? Proua lahkus solvunult. Me ei järgnenud.

Pärast seda on meil vahepeal läinud päris hästi:

Jôudsime läbi Oruro ilusasti La Pazi. Sôitsime seal kôikidel lahedatel rippraudteeliinidel (6 erinevat) ja nägime ühe ruutmeetri kohta kôige rohkem väikebusse. Saime söögid ja gaasiballoonid.

Jôudsime ilusasti Sajama külla 4250 meetri peal Boliivia kôrgeima mäe Nevado Sajama (6542 m) jalamil ja tegime aklimati 5100 meetrile ja siis päevake hiljem veetsime öö juba baaslaagris 4800 peal ja olla oli hea.

Aga see karma…

Tôus tipulaagrisse (5700 m) muutus üsna karmiks astumiseks suurte seljakottidega. Jôudsime kohale ja raiusime endale kirkadega ka paraja telgikoha, kuid tôusule öösel ei jaksanud minna. Ja järgmisel päeval oli ühel meist päris halb olla (ei taha nime otsa välja öelda, kuid tema eesnime esimene täht on A ja ta on vabaabielus endast noorema eestlannaga, kellega  tal on poeg ja tütar ning ta elab Tallinnas, kuigi on sündinud palju väiksemas kohas). Üksi sinna tippu aga ei roni, kui just loll ei ole.

Hea oli see, et kôrval telkinud teise grupi giid ostis ära minu tutika 33-meetrise köie ja kaks karabiini. Kott on nüüd kergem.

Ja see ka, et vôtsime kokku julguse ning loobusime (osaliselt hostelis aknalauale jätmise ja osaliselt äraviskamise teel) veel järgmisest:

Aare ühest T-särgist, alokatest, mütsilotust, seljakoti ühest lindist ja seebist.

Mina paarist sokkidest, ühest T-särgist, ühest ratturipluusist ja sulejopest.

Hea on see, et kahe päevaga oleme laskunud merepinnani ja jôudnud Arica linna Tšiilis. 

Väga hea on see, et oleme täitnud oma ühe plaani – jôuda L-Ameerikas Atlandi Ookeani kaldalt Vaikse Ookeani rannikuni.

Aga Karma arvas ikkagi, et peaksime täna ööbima toas, kus pole isegi tooli ega prügikasti, kus uks käib kinni tabaga  ja kus eelmiste elanike jaoks on olnud mängu lahutamatu ja kôige erutavam osa teineteise diisliga ülevalamine. Nad ise on läinud, kuid lôhn on alles.

Potosi. Äravisatud asju ja peavalu.

Tere.

Sõitsime edasi Potosi linna. 5 tundi bussis on meile selline lühemat sorti sôit, kuid vahe tuli sisse kôrguses. Tôusime oma väikebussiga, mille juhil pôsk kokalehtedest punnis, 1800 meetri pealt 3900-le. Kui kohale jôudes sööma läksime, siis katus sôitis ja tempo ülesmäge oli umbes 0,6 km/h.

Seda enam läksid silmad suureks, kui kesklinna jôudes hakkasid meist mööda marssima sajad noored laternatega ja kümned puhkpilliorkestrid. Tuubameestele ja basstrumminaistele annaksin kohe mingi preemia. Viimased neist tegid seda muide kôrgetel kontsadel.

Kas puhkpilliorkestrid üle maailma on kokku leppinud, et meloodia ja harmoonia ei ole olulised? Et kuulama peab pigem sônumit ning piisab täiesti, kui lugu üheaegselt lôpetada?

Teine päev oli pärast kahte ibukat mônus tiksumine ja minu seljakott käis nôela all. Sang oli lahti rebenenud ja üks ôlarihmadest ja kolm suurt auku oli erinevates kohtades. 2,8 eurot kulus.

Teisel hommikul tôusime Aarega linna kohal kôrguva Cerro Rico tippu. Rikas mägi, nagu nimigi ütleb. Kôrgust 4782 meetrit. Mäe seest on juba sajandeid hôbedat uuristatud ja toimetamine käib siiani. Siinsed hôbedavarud ongi pôhjuseks, miks 16. sajandil nii kôrgele nii suur (175 000 el.) linn tekkis.

Ja siis pesime ennast puhtaks ja sôitsime edasi Oruro linna. Enne aga alustasime asjade äraviskamisega, et kott kergem saaks. 

Aare loobus paarist sokkidest, ühest polosärgist ja ühtedest alokatest. 

Minul ei ole enam paari sokke, ühte pikkade varrukatega pluusi, vabaajajalatseid ja ujumisprille.

 

Boliiviasse.

Tere.

17,5 tundi bussiga saavutab siis, kui sôita Paraguai pealinnast Asunciónist Boliivia linna nimega Villamonte. 870 km. Tundub ei midagi üle môistuse ja tegelikult ega polegi, kui üllatusteks valmis olla.

Näiteks selleks, et buss on vähemalt 30 aastat vana ja sôidab ette kardinate lehvides ehk siis konditsioneeri pole ja tuuletômme on.

Vôi selleks, et ostetud kohtadel on toidupakid ja istusime seetôttu pingikese tahapoole ja vahetasime koha kuute erinevat kotti ja kompsu bussi vedanud leopardimustriga retuusides suure naisega, kes väitis, et istume tema kohal. No tema tôstis toidupakid kokku ühele istmele ja kui need jagatud, siis sai ta ju kaks tooli. Uinusime rahulikult, kuni meid äratas sakslastest paar, kelle kohtadel me tegelikult istusime. Leopardinahksete jalgadega naine meid enam meie tegelikele toolidele ei lubanud (ka ühte mitte) ja nii saimegi uued kohad leida bussi tagaosas.

Esimese pausi ajal hommikul olime nagu naksti  oma kohtadel. Leopard jäi hiljaks. Kaotust vôimendas see, et tema retuuside ômblus tagapalgete keskosast rebenes. Edasi pidi bussirahvas leppima hallide retuusidega, millel roosad lillemustrid.

Sôit viis meid läbi subtroopilise Paraguai pôhjaosa, kus ei ole praktiliselt ühtegi suuremat asulat ja liinibuss täidab ka cargo tühimikku. Väntvôllist mängujäneseni. Teel on mitmeid kontrollpunkte ja igas punktis jätsid bussijuhid politseinikele paar suurt pudelit vett. Et nagu on altkäemaks ja samas tundub lihtsalt kohalike elanike kollektiivse plaaniga politseinike elus hoida. 

Piir Paraguai ja Boliivia vahel pakkus pikima ületuse siiani. Mitmed lisapaberid ja toll. Paraguai poolel lasti kôik kotid bussi ette ritta panna ning siis lendas nagu kuul kohale piirivalvekoer ja nuusutas tähtsal moel kôik kotid üle. Muie suul.

Meie seljakotte uuriti ka seestpoolt. Kaks korda. Sest Boliivia tollitöötaja ju ei hinnanud kôrvallaual inspekteerimist teostanud Paraguai kolleegi oskusi ja alustas otsast.

Igatahes me oleme hetkel Boliivias Tarija linnas 1840 m kôrgusel. Täna liigume edasi ja kôrgemale. Täpne siht pole kindel. Vaatame bussijaamas, et kuhu bussid täna sôidavad ja kui kiiresti.

Piirid II Argentiina/Brasiilia/Paraguai

Tere.

Tiheduse säilitamiseks panime Iguazu poole jugama. Seal on palju vett tôepoolest ja kukub ilusasti, tôdesime ôhtuks.

Siis vôtsime takso ja sôitsime läbi Brasiilia Paraguaisse (no need kolm riiki saavad seal joa lähedal kokku juhuslikult) ning buss viis meid edasi linnakesse nimega Coronel Oviedo. Ja järgmisel päeval sôitsime Paraguai kôrgeima lähedale Villaricca linna, rentisime auto ning pärast tunnikest sôitu ja pooltteist tundi ronimist olime Paraguai katusel. Cerro Tres Kandú. 842 meetrit keset tasandikku. Nii palav pole ammu olnud. Päris vähe voolasime. Püksid olid ka umbes 2 kilo rasked lôpuks.

Guaraní keeles tähendab Karu toitu. Ja guaraní keel on ju Paraguai teine riigikeel. Seetôttu on kôik passi piilunud ametnikud naerusuised.

Juhatus otsustas tôsta panuseid. Seetôttu valisime järgmiseks 17,5 tunnise bussisôidu läbi Paraguai Boliiviasse, et tôusta uutesse tuhandetesse meetritesse.

Nôukogu toetas seda otsust mitterahaliselt.

 

Piirid. Uruguai, Brasiilia, Argentiina. Juhatus ja nõukogu valitud.

Tere.

Tiheduse säilitamiseks vôtsime nüüd löögi alla piirid. Kôigepealt sôitsime tagasi Montevideosse ja sealt üles Brasiilia piirile. Rivera linn piiril on teiselt poolt väga avatud Santana do Livramento suunas. Nagu Valga ja Valka – piir on, kuid keegi üldjuhul ei kontrolli. Piiripunkti jôudsime ühe ajal öösel ja see asus kaubanduskeskuses. Ajasime valvurid üles ja olime varsti uues riigis bussijaamas tukkumas. Kaksiklinnas oli kôige ootamatum purjus naiste osakaal. Pole varem Ladina-Ameerikas nii palju konkreetselt täis naisi näinudki.

Valisime meie kaheliikmelise matkagrupi nôukogu ja juhatuse.

Üheliikmelisse nôukogusse osutus kahe poolthäälega valituks Aare Hommik.

Kaheliikmelisse juhatusse valiti kahe poolthäälega Jan Kraner ning ühe poolthäälega ja ühe erapooletuga Endro Roosimäe. Vastuhääli ei olnud.

Brasiilias jäi meie teele linn nimega Santa Maria ja seal saime teada, et Tänak vôitis Argentiina ralli. Vähim, mida me tema auks teha saime, oli otsus, et läheneme Iguazu joale Brasiilia asemel Argentiina poolt. Sôitsime Sao Borja nimelisse piirilinna ja mis te arvate – kus me Brasiiliale kohaselt telkisime? Muidugi jalgpalliväljakul. Täpsemalt väravas.

Järgmisel hommikul läksime siis uuesti Argentiinasse ja sôitsime Posadase linna.

Bussis oli mul kôrghetk, kui umbes aastane pruunide silmadega tüdruk vaatas mulle otsa, naeratas äratundmisrôômust ja ütles: “Emme!”

57 tundi

Tundub, et 57 tundi ei ole eriti pikk aeg. Aga see võib olla tihe.

Istusime Aare Hommikuga Tallinnas lennukile 25.aprillil kell 13:30. Meiega koos, rida eespool, lendas kolmest naisest ja kolmest mehest koosnev eestlaste seltskond, mis vôttis napsu (mis on minu arust ok) ja rääkis hästi valjusti väga nômedat juttu ning tüütasid nii kaasreisijaid kui ka meeskonda oma pehmelt öeldes labasusega (mis minu arust ei ole ok). Aare ütles ilusasti: “Meid on veidi alla ühe miljoni, kuid vahel tahaks, et oleks veel vähem. “

Veetsime 4 tundi Oslo lennujaamas (mis tundus pärast kaasmaalastega lennureisi eriti vaikne) ja siis viis järgmine Norwegiani lennuk meid Londonisse. Seal suunati meid kohe mingisse klienditeeninduse järjekorda ja koos kinnituste ja vabandustega, et lend viibib, anti kahe peale 15 naela toidu ja joogi jaoks.

Sôime ja jôime. Ja siis saime teada, et lend on tehnilise probleemi tôttu lükatud ôhtust hommikusse. Paar tundi hiljem oli pagas  välja vôetud, järjekorras seistud ja takso viis meid mingisse lodgesse, kus meie käsutusse anti umbes 40 ruutmeetrine kahe suure voodiga tuba, mille juurde kuulus veel 20 ruudune mini-Spa. Noobel. 

Hommikul pool kaheksa olime jälle ôhus ning peale minu jaoks suhteliselt valutut 11 404 kilomeetrit ja 13 1/2 tundi maandusime Buenos Aireses.

Kolm tundi hiljem sôitsime juba ööbussiga ning unne tuli ainult 1 paus – Uruguai piiril. Meie kotid äratasid huvi, sest need olid ikka veel kiletatud. Saime oma rebimistehnikat demonstreerida ja plaanidest rääkida. Veidi arusaamatu tundub ju küll, et miks vedada kasse, kirkasid, jääpuure ja köit riiki, mille kôrgeim tipp on 513 meetrit ümp ja lumest pole kôik kodanikud isegi kuulnud.

Pealinnast Montevideost liikusime tund aega hiljem bussiga edasi Maldonadosse, mis on kôrgeimast tipust 80 km kaugusel.

Einestasime ookeani servas, lebotasime oma bookingu pesas ning käisime autorendis, et homseks auto saada. Saime kohe.

Ning poolteist tundi hiljem seisime tipus nimega Cerro Catedral. Uruguais kôrgemale ei saa.

Tallinnas lennukile astumisest oli möödunud 57 tundi.

 

Roheneemesaartest. Lihtsalt.

Roheneemesaared on nagu Aafrika ja ei ole ka. Enamikes Aafrika riikides on vähem korda, kui siin. Ja elatustase on enamikes teistes madalam. Ja autopark kehvem. Ja juhtmepuntraid postide küljes on rohkem, kui Roheneemesaartel. Tuult on rohkem, kui Kanaaridel. Ja tolmu ka.

Samas hulkuvaid koeri ikkagi on nagu päris Aafrikas ja minnalaskmismeeleolu on ka. Nagu mujalgi Mustal Mandril.

Üks oluline erinevus Kanaaridest on veel – kui ütled sõpradele, et puhkasid Kanaaridel, siis nad kehitavad õlgu, sest see kõlab igavalt. Aga kui puhkasid Roheneemesaartel, siis enamik sõpru isegi ei tea, kus need asuvad. Ja see on lahe.

Meie reisi viimased päevad möödusid pealinna Praia ümbruses. Tegime pilte ja jalutasime endises orjakaubanduse keskuses ja siis tegime ühe tipu veel. Selleks valisime saare kõrgeima Pico da Antónia. Esko jalataldadel oli villide pindala suurem, kui naha pindala säärtel ja reitel kokku ning seetõttu läksime sellele tõusule vastu kolmekesi Rando ja Aleniga.

Sammumist oli üksjagu ning vaated päris ägedad. Antonia üks külg on suhteliselt püstloodis ja kui me nii kõrgele jõudsime, siis vahepeal alla vaadates tundus, et 800 meetrit allpool oleva küla lähimate majadeni võib Aleksander Tammerti moodi mees rahulikult kivi visata. Mõned kohad viimase tõusu peal olid sellised, kus paremale poole eriti eksimisruumi ei olnud. Aga samas nii ilus ja võimas.

Minu jaoks oli päeva tipphetk see, kui tipus olles jäi tolm ning udu meist allapoole ja ühel hetkel märkasin pilti tehes eemal (130 km kaugusel) Fogo vulkaani kontuure. Nagu raamis selle reisi ära.

Äralend viibis mingi cateringiga seotud probleemi tõttu ja saime koos Esko ja Aleniga lennufirma kulul ühe päeva pealinna parimas hotellis lebotada. Kuid lõpuks tuli siiski lahkuda ja mahtuda Aare perega ühe lennuki peale. Rando lendas läbi Assooride, veetis seal ühe öö ja jõudis Portugali meist veidi hiljem, kuid siiski parajal ajal, et Heleni laua taga veini võtta ja maailma asjad paika panna.

Tallinnas sain teada, et mu kott jäi Brüsselisse. See on ok. Aarel ja Maarjal unustati lapse vanker Praiasse. See on ka ok. Mulle.