Tere.

Hommikul tõusime seitsme ajal. Mind pidi eraldi äratama, sest mu telefon hüppas paaritunniste vahedega Armeenia ja Türgi levialade vahet ning äratuse ajal olin Türgi ajas ehk oleksin rahulikult tunnikese rohkem maganud.

Kaheksa paiku hakkasime liikuma. Alguses tuleb läbida kraater. Tegelikult on kõige parem rada täiesti põhjast läbi, kuid kuna sellel juhul tuleb päris palju laskumist, siis proovivad paljud liikuda kaares mööda nõlva. Meile sattus mingi vahepealne variant. Päris põhja ei laskunud, kuid enamasti tegime nõlval traaverseid.

Kraatri teisel servalt läheb tipu üsna järsk rusunõlv. Tempo oli päris madal, kuid aega veel oli. Tõusu lõpus ootab “vale tipp”, mille juurest paljud edasi ei lähegi. Tegelikult on see päris kõrgeimast mõned meetrid madalam. Siin tõmbasime vööd jalga, panime kiivrid pähe ja hakkasime mööda harja toimetama. 

Enamasti on vulkaanide puhul nii, et välimine nõlv on üsna lauge ja kraatripoolne järsem. Aragatsi puhul on kohati mõlemal pool umbes 75-85 kraadine nurk. Ehk eksimisruumi ei ole. Meie taktika oli siis see, et Siim julgestas, mina ronisin ees ja tegin lintidega ümber kivide vahejaamad, Alen ja Aare kasutasid köit tugiköiena ning lõpuks julgestasime Siimu ka endale järele. Tuul puhus mõõdukalt, vahepeal sadas lund ja kõigil oli keskmiselt külm ning ripsmed ja kulmud olid ilusad valged. Aeg läks üsna kiiresti.

Viimased 60 meetrit viisid mu tippu. Alen ja Aare tulid ka ning ütlesid, et kuna Siimul pole ühtegi head kohta läheduses, kuhu korralik jaam teha, siis ta jääb meile ankruks ja loobub tipust. Aeg surus ka tagant.

Tagsiminek harjal oli veel külmem, kuid korra näitas ennast päike ja nägime alla orgu. Siim ütles, et talle meeldib pilvisena isegi rohkem, et siis ei näe, kui järsk nõlv tegelikult on.

Aleni tempo langes päris madalaks ja kui ta ühe kaljunuki taga tuulevarjus video tegi ning oma emotsioonidest rääkis, siis ütles ta täiesti tõsise näoga: “Jah, tasus ikka siia Rumeeniasse tulla”. Ehk oli veits sodi omadega.

Kraatri põhja laskusime paaridena – mina Aarega ees ja Siim Aleniga tagapool. Pimedus saabus kraatri põhjas.

Koos äikesega.

See ei olnud väga naljakas, sest olime üsna lageda peal, kuid õnneks lõi välk päris kraatri kohal ainult üks kord. Ülejäänud kaugemal. Kogusime pundi madalaimas punktis kokku ja siis järgnes Aleni jaoks väga kannatusterohke paaritunnine tõus üles kraatri servale telkideni. Jalg jala ette. Paus. Ja jälle jalg jala ette. Pikem paus. Jne. Jne.

Mina magasin küll hästi.

Järgmisel päeval pakkisime laagri kokku ja kulgesime alla restorani. Kutsusime meid üles vedanud taksojuhi järele ning leidsime ennast 2 tundi hiljem Jerevanis hotellist. Igaüks sai oma toa ja nii oli piisavalt ruumi varustuse, muuhulgas ka telkide, kuivatamiseks.

Õhtul kolasime kesklinnas, sõime musta anguse burgereid, shoppasime ja arutlesime elavalt, kas põhjad lõi alt ära kohalik supp nimega “Haš” või ikkagi lambasašlõkk.

Tere.

No 2016 aastal käisime Tiia ja Aarega Armeenia kõrgeima peal turnimas oktoobri alguses. Siis oli liiga palju lund ja jääd ning pöörasime Aarega viimasel lõigul tagasi. 4082 meetri kõrgusel ehk 8 meetrit tipust allpool. Muidu oli ilm ilus ja vaated lummavad, kuid ainult köiest tookord ei piisanud.

Sellel korral läksime kuu aega varem, et lund ja jääd oleks vähem, ning võtsime kaasa rohkem varustust. Ja ka grupp oli suurem – lisaks Aarele ja minule veel Alen Veziko ja Siim Kadak. Varustuseks siis 60 m köit ja igaühel paar linti jaamade jaoks, kiiver, ronimisvöö, 3 HMS karabiini ning kamba peale 1 “kaheksa” ja mõned repsakad.

Ma tean, et Youtube`s on palju klippe, kus Aragatsi kraatri serval kaamera peas tippu jookstakse. Nii palju ütlen, et need klipid on peamiselt juulist augustini filmitud ja lund nende peal (harjal) näha ei ole.

Ja 2019 aastal kukkus sealt harjalt surnuks ainult üks julgestuseta ronija.

Ainult, eks.

Meil olid toredamad plaanid: kiirelt sinna-kiirelt tagasi, kuid suuri riske võtmata.

Lendasime 8. septembri hommikul Tallinnast Moskvasse. Pean ütlema, et söök Sheremetjevos ei ole enam sitt ja enam ei tundu kallis ka. Sõime kõhud täis ja lendasime Jerevani.

Armeenia pealinna lennujaamas lasime endale takso pakkuda ja sõitsime väikese vahepeatusega ühe külakese poes (kus meie ostlemine muutus päeva suurimaks sündmuseks nii müüjate kui ka klientide jaoks) 40 euro eest Aragatsi baaslaagrisse, mis asub lennujaamast umbes 65 km kaugusel. Lund hakkas sadama ja taksojuht küsis ülespoole jõudes meie käest, et miks see tee siin on ja miks üldse keegi peaks nii kõrgel elama vabatahtlikult?

Üleval baaslaagris on restoran ja mõned toad ööbimiseks. Hilisele ajale vaatamata aeti omanikuprovva üles ja ta andis meile selleks ööks toa. Hetkeks tundus, et kõik asjad Armeenias maksavad 40 eurot.

Tuba oli tuttav ning kui ma veits hiljem restosse läksin, et teed tellida, siis selgus, et resto on kinni ja teed enam ei saa. Viimased kliendid sättisid ka just minekule ning ütlesid, et neil on mulle paremat teed pakkuda.

7 minutit ja 200 grammi kohalikku samakat hiljem olin toas tagasi.

Teine päev Armeenias viis meid 3200 meetri kõrguselt üles kraatri servale 3850 meetri peale. Aare, Alen ja Siim magasid ühes telgis ning ülejäänud siis teises. Lund oli rohkem, kui eelmisel korral ja sadas vahelduva eduga juurde. Murekorts tuli kulmude vahele, kuid magasin täitsa hästi. Sama ei saa öelda osade teises telgis ööbinute kohta.

Kolmas päev on tipupäev.

Tere.

Ühel sünoptiliselt mitte eriti ilusal päeval istusime kodus ja vaatasime maailma kaarti. Anni ei vaadanud, kuid teised küll. Avastasime, et kõige lähem koht Eestile, kus pole käinud ei Ants, Tiia ega mina, on Põhja-Iirimaa. Järelikult tuleb 2019 kevadine koolivaheaeg seal veeta. Kolmekesi. Anni viisime Saaremaale minu vanemate juurde.

Maandusime eile Dublinis, saime pärast kerget pingutust kätte rendiauto ja vurasime P-Iirimaa suunas oma esimesse ööbimiskohta, mis jäi veel Iiri Vabariigi territooriumile. Hoolitsetud nagu kõik teisedki majad naabruskonnas. Jalutuskäigu ajal tuli ettevaatlik olla, sest teed on kitsad, liiklus jumala valetpidi ja teeservad ahtakesed. Aga majad ja aiad ikka ilusad. Ja mõnest väravast nägid ainult sissesõiduteed rohelusse kadumas. Ei enamat. Salapärane.

Aga kirikusse sisse ei saanud. Öömaja perenaine hiljem rääkis, et üks perekond oli hiljuti kiriku ära ostnud ja selle elumajaks kohandanud. Väljast nagu kirik, sees on aga üllatusi kuni tornitiputoani välja. Suuruse poolest selline Pühavaimu umbes.

Iiri koerad hauguvad võõraste peale agaralt, jooksevad klähvides avatud värava suunas ning jäävad seal paigale, nagu oleks teine, meie silmale nähtamatu värav, ikka koonu ees kinni. Haukumine ei katke.

Pühadega seoses liigub tänavatel palju rohkem rahvast. Seda peab ütlema, et meie noored naised on siinsetest maitsekamad. Kahju on vahepeal ka iirlannadest, sest nende peopesad võivad ju kreemi jalgadele määrimisest väga ühtlaselt pruunid olla, kuid sääred ja reied on sellest samast odavast isepäevituvast kreemist leopardimustrilised. Ja valget meeldib neile ka kanda. Jah, seda sama värvi, mis üsna ausalt kõik ära näitab. Mul on selle aususega kahetine suhe – natukene võib petta, see sobib mulle päris hästi. Mul ükskõik, kas enda omad ei ole ripsmed, juuksed, silmade värv, rinnad, küüned, neerud või tagumik – aga ma lihtsalt ei taha sellest aru saada teisel pool tänavat kõndides.

Nüüd oleme Belfastis. Nii palju Iiri Vabariigi lippe Iiri Vabariigis küll ei lehvinud, kui siin, Suurbritannia koosseisu kuuluval Põhja-Iirimaal. See on päris äge.

Kui jalgsi Jordaaniast üle piiri Iisraeli minna, siis tuleb kõigepealt turvaneiu ja küsib passi näha. Lisaks esitab mõned küsimused.

10 meetrit hiljem on turvaneiu. Talle peab passi näitama ja lisaks esitab ta mõned küsimused.

15 meetrit hiljem on võimalus kohtuda turvaneiuga, kes küsib passi näha. Ja esitab mõned küsimused.

Siis saab koti läbi valgustada lasta. Ja kui turvaneiu palub kolmandat korda püksirihma ära võtta (mis on juba ammu kastis), siis tuleb vabandada, et seekord üle ühe rihma ei ole. Sellele järgneb kogu piiriületuse ainuke naeratus.

Ja siis saab passikontrolli. Päris piirivalvuri juurde. Naispiirivalvuri. Tema küsib juba palju rohkem küsimusi. Et kellega Jordaanias rääkisid? Keda sealt tunned? Millistes Araabiamaades veel käinud oled? Miks?

Ei valmistanud neile pettumust. Vastasin lahkelt. Lugesin ette 8 moslemitest tiinet riiki. Kohati vastasin ka irooniliselt. Kuid mitte liiga irooniliselt, sest mul oli vaja ikkagi riiki sisse saada, sest lennuk lahkub kahe päeva pärast just sellest riigist.

Enne riiki sisenemist on veel üks turvatüdruk. Vaatab passi ja esitab mõned küsimused. Et ikka süvendada tunnet, et ma pole siin riigis isegi külalisena teretulnud.

Eilatist Jeruusalemma sõitev buss läheb mööda Jordaania piiri ja Surnumere kaldaid. Ning läbi ka Palestiina aladelt. See ei olnud plaanis, kuid nii läks. Sain ka Palestiinas veerand tunniks jala maha.

Jeruusalemmas käisin ikkagi vanalinnas ka. Nüüd olen Nutumüüri näinud. Ja seda kuulsat mošeed.

Ja nüüd olen tagasi Eestis.

Tere.

Asju kokku pakkides tulid lähemale ka beduiinid ja soovisid üht/teist endale osta või kingiks saada. Kinkida nagu ei tahtnud, olin juba eelnevalt laagri kokkadele omalt poolt kingitusena multitööriistakese andnud. Tossude ja saabaste eest pakutav hind oli aga naeruväärne ja pakkuja beduiinidest kõige ahnema suhtumisega.

Kõrghetk aga saabus siis, kui võtsin välja oma pealambi. Ahneim beduiin elavnes silmnähtavalt ja ütles, et tahab seda oma isa jaoks. Ma ütlesin, et pole müümisest väga huvitatud. Ta küsis, et paljuga ma selle loovutaksin. Ütlesin talle, et kuna ostsin lambi omal ajal 22 euroga (mis oli tõesti lambi hind 6 aastat tagasi), siis võin selle viieteistkümne dinaariga (u. 18 eurot) ära anda. Õnneks on viisteist ja viiskümmend väga sarnased numbrid ka inglise keeles ja nii hakkas beduiin hinda enda kahjuks üles kauplema. Lõpuks saime kaubale 25 dinaariga (u. 30 eurot). Elu tehing mitteärimehele.

Kõrbest välja tulles jäin kolmeks ööks pidama Aqaba linnas, kõigest 6 km kaugusel Iisraeli piirist. Täiesti lambist valisin hosteli ning selleks osutus üliarmas “Hakaia Home”. Kaks venda peavad seda ning nad on super võõrustajad. Alguses arvasin, et tulin üheks ööks, kuid jäin kolmeks. Neil on infot, aega, viitsimist, head tahet ja kui tunne peale tuleb, teevad kõigile tasuta õhtusöögi.

Õhtud veetsin muidugi söögikohtades, seltsilisteks sama hosteli teised elanikud ehk Saksamaa venelanna, Montenegro ameeriklanna, mehhiklane, Saksamaa sloveen, britt, belglane, Saksamaa kurd ja poolakas. Oli küll naljakas.

Kui üle piiri Iisraeli liikusin (tahtsin jalgsi minna, kuid üks takso jäi seisma ja ütles, et viib mu tasuta ära. Ja keelduski raha vastu võtmast), siis tundsin jälle, et mind ei oodata sinna riiki. Seetõttu vaatasin ka Iisraelis olles pigem üle piiri Jordaania mägede poole.

Tere.

Teine päev andis juurde küll uusi rändajaid, kuid keegi neist ei tahtnud tippu tegema tulla.

Päeva tipp ise oli see, kui olime laagrisse jäänud kahekesi koos jeemenlasest kokaga. Ta oskas vaid umbes 22 sõna jagu inglise keelt, kuid me vestlesime 3 ja pool tundi. Tema täispikk eesnimi on Hasan Ali Mohhamed Ali. Ausõna.

Õhtul käisime ühes tipukeses loojangut vaatamas ning siis läks naljakaks. Raske seletada, kuid meil tekkis suures telgis selline mõnus punt, kuhu kuulusid 2 kreeklannat, 1 Kreekas elav Süüria naine, 3 tšehhi, 2 leedulannat ja 1 eestlane. Ja kogu aeg oli hullult naljakas.

Ning siis otsustasin jalgsi tippu minna. 54 km läbi kõrbe võib julm olla, kui seda päeval päikese käes teha. Seetõttu magasin poolteist tundi ja hakkasin sammuma kell 1:20. Öösel.

Vett võtsin kaasa 4,5 liitrit ja veidi süüa ka. Pealambi panin pähe, kuid vajadust seda süüdata ei tekkinud kordagi, sest täiskuu oli tohutult hele. Jalas olid tossud ja igaks juhuks saapad kotis.

Ärevamad hetked olid umbes 10 km paiku, kui kolm-neli karjakoera mu poolenisti sisse piirasid. Aga maast võetud kivi toob neis alati esile mingeid valusaid mälestusi ja nad võtavad aupaklikumasse kaugusesse.

Ja paar km eemal tuli mu teele kõrberebane. Väga uudishimulik isend. Oli 5 m kaugusel ja tahtis veel lähemale tulla. Kummardusin ja võtsin maast kivi. Jäin üksi.

Päike tõusis veidi enne kuute. Ja umbes 7 ajal jõudsin mäe jalamile. Siit on veel umbes 400 meetrit vaja tõusta. Jabal Um Ad-dami kõrgus on 1854 meetrit ning laagri kõrgus, kust sammuma hakkasin umbes 1100. Veidi kätega abistatud turnimist ning 8:20 seisin tipus.

Super vaade. Um Ad-Dami tipust näeb lisaks Jordaaniale veel lõuna pool asuvat Saudi Araabiat ja lääne pool tükikest Punasest Merest ning Iisraeli ja Egiptust. Tipus sibavad ülikiired hiired ja Jordaania lipp on juba räbaldunud, kuid lehvib vapralt edasi.

Terve tunni olin üksi seal üleval. Erinevalt laagrist oli siin ka saudide levi ja sain korra koju helistada. Siis alla, sest pikk tee on veel minna.

Džiibid olid ka teisi ronijaid toonud. Leppisin endaga kokku, et lähen tagasi autoga ainult sellel juhul, kui keegi ise küüti pakub.

Ei pakkunud. Peatuti küll ja pakuti vett ja küsiti, et kas kõik on korras, kuid autosse ei kutsutud.

Ja nii kõndisin kõrbepäikese all veel 8 tundi. Õhtul laagris näitas lugeja, et käisin sellel päeval 77 540 sammu.

Tere.

Kui aku bensiinijaamas laetud, siis lasin taksol ennast Jordaania piirile viia.

Halb üllatus oli Iisraelist väljumise maks 30 eurot. Hea uudis see, et Jordaania viisa maksab neile, kes vähemalt 3 ööd riigis, vaid 12 eurot. Kokkuvõttes jäin 8 euroga plussi, sest arvestasin Jordaania viisale 50 eurot.

Ärev hetk oli siis, kui piiride vahel liikuvast bussist tuiskas mööda 3 piirivalvurit, päike automaatidel siramas. Hiljem nägime, et põhjuseks oli jalgratturitest paar, kes suht kõrgele tõstetud kulmudega hingeldavaid piirivalvureid kuulasid.

Taksojuht, kes ligi astus, tegi ettepaneku, et viskab mu Jordaania kõrgeima tipu lähedale Wadi Rum’i kohale. Arutlesime veidi hinna üle ning saime kokkuleppele, et 405 km eest pean tasuma 120 eurot. Ma ei tea, kas see oli minu seisukohast suurepärane või näruselt halb tehing, kuid mulle sobis.

Pealinnast läbi põigates sõime ja külastasime alkopoodi. Mina võtsin 2 õlut, juht 100 g mingit brändijooki ja energiajoogi. Kaua ei tulnudki oodata, kuni ta endale roolis esimese koksi segas. Arvestus ütleb, et jordaania taksojuht põletab iga läbitud 100 kilomeetriga 30 g kanget alkoholi ja 111 g energiajooki.

Wadi Rum’i külla jõudsime pimedas. Sattusin juhuslikult ühe beduiini auto juurde, kes just valmistus koos teiste kokku kogutud rändajatega oma kõrbecampi sõitma. Läksin kaasa.

11 km hiljem olime oma tühjemaks lastud rehvidega vana Land Cruiseriga kohal ja läksime suurde telki, kus juba sumises rahvusvaheline seltskond ja teekann oli tulel.

Panin oma telgi püsti ja sain teada, et kõrgeim tipp on 27 km kaugusel Saudi Araabia piiri lähedal ning džiip sinna ja tagasi maksab 150 dinaari ehk pea 200 eurot. Üksi veits kallis ja kompanjone ei tundunud järgmiseks päevaks olema.

Õhtu lõpetasime neljakesi. Poolakas, kreeklanna, beduiin ja eestlane. Kõik laulsid koos asjakohaste tantsusammudega ühe rahvaliku pala (minult Kaera-Jaan) ja esitati ka kõik 4 hümni.

Kena.

Tere.

Mõtlesite, et kuhu ma kadusin? Mäkke.

Haifast pole probleemi jõuda linnakesse nimega Meron, mille juurest algab tee Iisraeli kõrgeimasse punkti, kuhu ronida saab. Jõin hommikul 2 õlut (hosteli juudist omanik suutis mulle õhtul kuidagi ära põhjendada, et miks ma peaksin enne magamaminekut ostma 1 õlle asemel 3) ning olin tunnike hiljem Meronis.

maps.me näitas teed ja tõus oli selline mõnus treking. Rebased haukusid, eemalt paistis Meroni tipus asuva sõjaväebaasi radar/golfipall ning põhja pool Süüria ja Liibanoni piiride juures oli ühe mäe nõlvadel näha lund. Mainisin enne, et Meron on kõrgeim tipp, kuhu saab. Nimelt on väikeriigi tegelik kõrgeim tipp hoopis Mount Hermon, kuid kuna see on nimetatud 3 riigi piiride kokkusaamise kohas, siis saab sinna ainult kas UN sõdurite või Iisraeli sõjaväe võitlejatega koos. Ehk siis sinna ei saa.

Meroni tipus on ka sõjaväeosa, nagu siinkandis kombeks. Ümber selle on matkarada, millelt ma ühel hetkel maha pöörasin ja ülespoole kõndisin kuni kõrge aiani, mis ala piirab. Tipp jäi minust 70 meetri kaugusele ja umbes 8 meetrit kõrgemale. Nii selle Iisraeliga hetkel on. Kõrgemale pole võimalik tõusta. Tipp muidu 1205 +/- 4 meetrit kõrge.

Ööseks jäin telkima mingile kivist laudade ja pinkidega piknikualale tipust 50 meetrit allpool. Jah, just sinna, kus tegelikult telkida ei tohi.

Rebane tuli ka sinna alale sööma ja magama. Öösel oleksin talle peaaegu peale lasknud. Solvus.

Peale tippu tekkis tunne, et peaks kiiresti Jordaaniasse minema. Seega ärkasin järgmisel hommikul üles ning olin paar tundi hiljem all külas ning istusin bussile, mis viis mu Nazarethi. Just-just sinnasamasse linna, kust Jeesuse isa pärit oli.

Järgmine linn teel Jordaaniasse oli Afula ning et ma ei viitsinud poolteist tundi bussi oodata, siis läksin need 15 km jalgsi. Väikese vahepeatuse ajal ühes külakeses nägin, et lapsed mängisid jalkat. Muidu ok, kuid enamikel olid seljas mingid kostüümid. Krokodilli või printsessi või mesilase oma näiteks. Tundus veider.

Õhtu leidis mu pika tugevat lõhna eritava rohu seest piirilinna Beit She’ani korvpalliväljaku kõrvalt. Terve linn oli muide vallatutes kostüümides rahvast täis – miski Halloweeni eelkäija moodi pidu, nagu ütles grusiinlanna, kes koos oma valgevenelasest mehega Afulas hatšapuri-kohvikut peab.

Teisel pool orgu paistis Jordaania.

Tere.

Seekord tripin üksi. Aega on ka vaid 12 päeva ning seetõttu valisin sihtpunkti võimalikult lähedalt.

Lufthansa pardal teel Tel Avivi oli ilus hetk, kui minu ees varuväljapääsu juries istuvate meeste juurde tuli nende naistuttav ning nähes nende jalgade ees mõnusalt laia vahet küsis valjusti: “Kas te maksite selle suurema jalaruumi eest?” Kõik juudi soost inimesed ümberringi pahvatasid naerma. Naerdi pikalt.

Riiki sisenemine võttis tunnikese. Järjekord oli, muud midagi. Ootamatult küsimusi ei esitatudki peale klassikalise “Kuhu lähete?”

Rong viis mu õhtul Haifasse. 15 kraadi ja mõnusalt turvaline tunne. Hostelis jagasin tuba saksa mehega, kes tuleb suvel Eestisse, kus tal on 2 eesmärki – külastada Saaremaa Ooperipäevi ja näha tamme, mis kasvab Orissaare jälle staadioni keskel.

Tere.
Eelmise õhtu üks toredamaid hetki oli pasta villimine. Jätsime suure põleti koos kõige selle juurde kuuluvaga autodesse maha ning kaasa pakkisime ainult väikesed priimused. Aja ja gaasi kokkuhoidmiseks keetsime aga suure portsu pastat ette valmis ja et mitte riskida võimalusega, et pasta kotti mööda kolama läheb, siis villis Kalle selle 5L joogikanistrisse. Keerasin sellele korgi peale ja toppisin kanistri oma kotti.
Hommikul olime suht konstruktiivsed ja varsti parkisimegi autod lennujaama parklasse (tasuta!) ning astusime kahe püstise kivi vahelt rajale. Lennujaamas töötav ainus mees andis mingisuguse kaardi ja ütles, et eks nad paari päeva pärast tulevad otsima, kui meie autod ikka veel alles on.
Rajamärgiks on punased T tähed. Vahepeal tihedamalt, vahepeal hõredamalt. Üsna esimestel kilomeetritel on ka üks lagedam vesine ala, kus märgid veits ära kaovad. Kuid kuidagi me jälle rajale tagasi jõudsime. “Rada” sealjuures on üsna meelevaldne sõna, sest sellist üheselt mõistetavat ja sissetallatud rada seal kogu aeg ei ole. Kohati on pind rajaks liiga märg ja kohati liiga kivine. Loogilist liikumissuunda ei saa ka kogu aeg valida, sest rada Mehamnist loode suunas jääva Nordkinni kalju suunas liigub alustuseks paar kilomeetrit konkreetselt lõuna suunas, siis veits kagusse ning alles seejärel hakkab vaikselt kaarega itta liikuma ning lõpuks ka loodesse. Minu arust olime uuesti Mehamni lennujaamaga samal joonel, kui käidud oli juba 11 km.
Üks jõeületus oli selline, kus võisid valida, kas võtad jalad paljaks või liigud kivilt kivile riskides võimalusega tasakaal kaotada ja saabas/saapad märjaks teha. Jagunesime valikutes umbes pooleks.
Järved, künkad, taamal Barentsi meri. Vahepeal sadas lund, vahepeal rahet. Tõusudel kiskusid meeste lihased vahepeal krampi ja mingil hetkel umbes poolel teel poolsaare tippu tunnistas Mikk, et tema põlved annavad valusalt tunda. See ei olnud hea uudis. Kaalusime erinevaid taktikaid (Mikk pöörab kohe tagasi; Mikk pöörab kellegagi koos tagasi; liigume teel poolsaare tippu umbes 2/3 peale, paneme laagri sinna püsti ja kes suudavad, teevad täna väikeste kottidega edasi-tagasi tripi sihtmärgi juurde ja homme on selle võrra lihtsam päev). Lõpuks otsustasime siiski minna edasi plaanitud laagripaika umbes 5 km enne sihtmärki ja vaadata, mis põlved homme teevad. Andsin oma teleskoopkepid Mikule, need peaksid aitama pinget paremini jagada.
Veidi enne pimedat jõudsimegi laagripaika. Panime telgid püsti ja kõik üritasid sooja sisse saada, sest tuul oli üsna räme ning energiat olime kulutanud kõvasti. Erki tegi Miku ja Kalle telgi eeskojas pastat ja värises nagu õige mees kunagi. Ta hakkas kohe süüa tegema, kuigi mul oli plaan enne teega rahvasse elu ja soojus tagasi tuua. Aga ega ma seda ju talle ei öelnud ja nii ta hakkas endale ainuomasel viisil meie eest hoolitsema. Kui portsud olid valmis, siis kolis ta kiirelt meie telki (seekord olime koos minu kaheses) ja puges magamiskotti. Tüdrukuid polnud jupp aega väljas näha olnud ning Mikk ja Kalle tegelesid ka oma telgis horisontaalse taastumisega.  Ma siis mõtlesin ka, et poen korra telki ja teen tunnikese und.
Ärkasin hommikul kell 6:40. Panin priimusele tule alla ja äratasin teised ka. Kellelgi ei olnud õhtul selle vastu midagi olnud, et enam ärkama ei pea. Nii saime kõik umbes 10 tundi magada.
Telgid jätsime üles. Veidi energiat, riideid ja vett kaasa ning läksime. Mikk tuli ka. Tema taktika oli pauside ajal vahe sisse teha ja mingil hetkel püüdsime ta jälle kinni. Päris hea moment oli siis, kui pärast ühte tõusu ei paistnudki ees järgmine kalju, vaid hoopis kergelt langeva nurgaga väli ja selle tagumises otsas ookean. Üks halb koht siiski oli. Vahetult enne viimast kaljut oli terve raja kõige suurem laskumine mööda suvaliselt asetsevaid erisuuruseid kive ning siis suurim tõus üles Nordkinni kaljule ja siis juba kergem jalutuskäik lõpuni. Mikk otsustas, et need laskumised on põlvedele liig ja ta tahab ikkagi omal jalal rajalt tagasi Mehamni jõuda ning pööras ümber. 
Jätkasime viiekesi ning umbes tunnike hiljem seisimegi kohas, kust Mandri-Euroopas enam kaugemale ei saa. Kinnarodden kohal nimeks. Selline kõrge kalju ookeani kohal. Päris ilus vaade ja meeleolu oli ülev. Liiga palju inimesi ei ole seal käinud, seega ju eriti eriline paik.
Pildistasime ja võtsime kerge ampsu. Ega väga palju rohkem aega ei olnud, sest pimedaks tuli raja algusesse tagasi jõuda. Alustasime tagasiteed.
Mikk oli vahepeal endale laagripaigas juba süüa teinud ja sättis meie saabudes minekule, et mitte grupi tempot aeglustada. Võtsime tema kotist 2/3 asju enda kottidesse ning plaan oli selline, et kui jõuame Mikule järele, siis teised lähevad neljakesi omas tempos edasi ja mina jään Mikuga ning vajadusel ööbime ühe öö veel kahekesi rajal. Sättisime laagri kokku, sõime ja umbes tund ja 15 minutit peale Miku lahkumist hakkasime samuti liikuma.
Terje lihased ei lasknud tal põlve enam väga kõrgele tõsta. Tema tempo aeglustus ka tasapisi. Ühe pausi ajal võtsime ka tema kotist asju oluliselt vähemaks. Erki kõndis meilt vahepeal eest ära, lootuses Mikule järele jõuda. Aga ühel hetkel juhtus see, mis ikka tavaliselt juhtub, kui maratoni ajal vahepeal spurtida – Erki istus kivile ja ütles, et enrgiat pole enam. Üldse. Andsime talle veidi närimist ja saime mehe jälle liikuma.
Mikk kirjutas messingeris, et on juba lennujaamas. Seega me ei jõudnudki talle lähemale, mis iseenesest meid ei kurvastanud. Aga kuna pimenes, siis meie seiklus veel kestis ning nagu ka Mikk kaotas veidi enne Mehamni rajamärgid vahepeal ära, nii ka meie. Lõpuks võtsime lihtsalt suuna üle märgala Mehamni (mille tuled juba paistsid) poole ja kuigi jalad said märjaks, olime pool tundi hiljem lannujaama aia ääres tagasi ja siis juba raja alguses.
Päris hea tunne. Kuigi see matk kestis ainult kaks päeva, lugesid kõik peale minu selle oma raskeimaks retkeks. Camino ja RMK radadega võrrelda ei kannata. Juurde andsid kindlasti ka “hooajaväline” aeg ning sademed.
Mikk oli meile broneerinud toad kohalikus hotellis ja seal me siis maandusimegi. Vastuvõtus olev mees ei teadnud eriti midagi, kuid saime siiski hakkama. Selgus, et ta on siin lihtsalt abitööline. Abhaasiast.
Õhtu möödus tubades ja ühisköögis kuivatamise, laadimise, pakkimise, söömise, joomise ja saunatamise tähe all. Keegi ei olnud kurb.