kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Omadega nii põhjas, kui Mandri-Euroopas võimalik.

Tere.
Eelmise õhtu üks toredamaid hetki oli pasta villimine. Jätsime suure põleti koos kõige selle juurde kuuluvaga autodesse maha ning kaasa pakkisime ainult väikesed priimused. Aja ja gaasi kokkuhoidmiseks keetsime aga suure portsu pastat ette valmis ja et mitte riskida võimalusega, et pasta kotti mööda kolama läheb, siis villis Kalle selle 5L joogikanistrisse. Keerasin sellele korgi peale ja toppisin kanistri oma kotti.
Hommikul olime suht konstruktiivsed ja varsti parkisimegi autod lennujaama parklasse (tasuta!) ning astusime kahe püstise kivi vahelt rajale. Lennujaamas töötav ainus mees andis mingisuguse kaardi ja ütles, et eks nad paari päeva pärast tulevad otsima, kui meie autod ikka veel alles on.
Rajamärgiks on punased T tähed. Vahepeal tihedamalt, vahepeal hõredamalt. Üsna esimestel kilomeetritel on ka üks lagedam vesine ala, kus märgid veits ära kaovad. Kuid kuidagi me jälle rajale tagasi jõudsime. “Rada” sealjuures on üsna meelevaldne sõna, sest sellist üheselt mõistetavat ja sissetallatud rada seal kogu aeg ei ole. Kohati on pind rajaks liiga märg ja kohati liiga kivine. Loogilist liikumissuunda ei saa ka kogu aeg valida, sest rada Mehamnist loode suunas jääva Nordkinni kalju suunas liigub alustuseks paar kilomeetrit konkreetselt lõuna suunas, siis veits kagusse ning alles seejärel hakkab vaikselt kaarega itta liikuma ning lõpuks ka loodesse. Minu arust olime uuesti Mehamni lennujaamaga samal joonel, kui käidud oli juba 11 km.
Üks jõeületus oli selline, kus võisid valida, kas võtad jalad paljaks või liigud kivilt kivile riskides võimalusega tasakaal kaotada ja saabas/saapad märjaks teha. Jagunesime valikutes umbes pooleks.
Järved, künkad, taamal Barentsi meri. Vahepeal sadas lund, vahepeal rahet. Tõusudel kiskusid meeste lihased vahepeal krampi ja mingil hetkel umbes poolel teel poolsaare tippu tunnistas Mikk, et tema põlved annavad valusalt tunda. See ei olnud hea uudis. Kaalusime erinevaid taktikaid (Mikk pöörab kohe tagasi; Mikk pöörab kellegagi koos tagasi; liigume teel poolsaare tippu umbes 2/3 peale, paneme laagri sinna püsti ja kes suudavad, teevad täna väikeste kottidega edasi-tagasi tripi sihtmärgi juurde ja homme on selle võrra lihtsam päev). Lõpuks otsustasime siiski minna edasi plaanitud laagripaika umbes 5 km enne sihtmärki ja vaadata, mis põlved homme teevad. Andsin oma teleskoopkepid Mikule, need peaksid aitama pinget paremini jagada.
Veidi enne pimedat jõudsimegi laagripaika. Panime telgid püsti ja kõik üritasid sooja sisse saada, sest tuul oli üsna räme ning energiat olime kulutanud kõvasti. Erki tegi Miku ja Kalle telgi eeskojas pastat ja värises nagu õige mees kunagi. Ta hakkas kohe süüa tegema, kuigi mul oli plaan enne teega rahvasse elu ja soojus tagasi tuua. Aga ega ma seda ju talle ei öelnud ja nii ta hakkas endale ainuomasel viisil meie eest hoolitsema. Kui portsud olid valmis, siis kolis ta kiirelt meie telki (seekord olime koos minu kaheses) ja puges magamiskotti. Tüdrukuid polnud jupp aega väljas näha olnud ning Mikk ja Kalle tegelesid ka oma telgis horisontaalse taastumisega.  Ma siis mõtlesin ka, et poen korra telki ja teen tunnikese und.
Ärkasin hommikul kell 6:40. Panin priimusele tule alla ja äratasin teised ka. Kellelgi ei olnud õhtul selle vastu midagi olnud, et enam ärkama ei pea. Nii saime kõik umbes 10 tundi magada.
Telgid jätsime üles. Veidi energiat, riideid ja vett kaasa ning läksime. Mikk tuli ka. Tema taktika oli pauside ajal vahe sisse teha ja mingil hetkel püüdsime ta jälle kinni. Päris hea moment oli siis, kui pärast ühte tõusu ei paistnudki ees järgmine kalju, vaid hoopis kergelt langeva nurgaga väli ja selle tagumises otsas ookean. Üks halb koht siiski oli. Vahetult enne viimast kaljut oli terve raja kõige suurem laskumine mööda suvaliselt asetsevaid erisuuruseid kive ning siis suurim tõus üles Nordkinni kaljule ja siis juba kergem jalutuskäik lõpuni. Mikk otsustas, et need laskumised on põlvedele liig ja ta tahab ikkagi omal jalal rajalt tagasi Mehamni jõuda ning pööras ümber. 
Jätkasime viiekesi ning umbes tunnike hiljem seisimegi kohas, kust Mandri-Euroopas enam kaugemale ei saa. Kinnarodden kohal nimeks. Selline kõrge kalju ookeani kohal. Päris ilus vaade ja meeleolu oli ülev. Liiga palju inimesi ei ole seal käinud, seega ju eriti eriline paik.
Pildistasime ja võtsime kerge ampsu. Ega väga palju rohkem aega ei olnud, sest pimedaks tuli raja algusesse tagasi jõuda. Alustasime tagasiteed.
Mikk oli vahepeal endale laagripaigas juba süüa teinud ja sättis meie saabudes minekule, et mitte grupi tempot aeglustada. Võtsime tema kotist 2/3 asju enda kottidesse ning plaan oli selline, et kui jõuame Mikule järele, siis teised lähevad neljakesi omas tempos edasi ja mina jään Mikuga ning vajadusel ööbime ühe öö veel kahekesi rajal. Sättisime laagri kokku, sõime ja umbes tund ja 15 minutit peale Miku lahkumist hakkasime samuti liikuma.
Terje lihased ei lasknud tal põlve enam väga kõrgele tõsta. Tema tempo aeglustus ka tasapisi. Ühe pausi ajal võtsime ka tema kotist asju oluliselt vähemaks. Erki kõndis meilt vahepeal eest ära, lootuses Mikule järele jõuda. Aga ühel hetkel juhtus see, mis ikka tavaliselt juhtub, kui maratoni ajal vahepeal spurtida – Erki istus kivile ja ütles, et enrgiat pole enam. Üldse. Andsime talle veidi närimist ja saime mehe jälle liikuma.
Mikk kirjutas messingeris, et on juba lennujaamas. Seega me ei jõudnudki talle lähemale, mis iseenesest meid ei kurvastanud. Aga kuna pimenes, siis meie seiklus veel kestis ning nagu ka Mikk kaotas veidi enne Mehamni rajamärgid vahepeal ära, nii ka meie. Lõpuks võtsime lihtsalt suuna üle märgala Mehamni (mille tuled juba paistsid) poole ja kuigi jalad said märjaks, olime pool tundi hiljem lannujaama aia ääres tagasi ja siis juba raja alguses.
Päris hea tunne. Kuigi see matk kestis ainult kaks päeva, lugesid kõik peale minu selle oma raskeimaks retkeks. Camino ja RMK radadega võrrelda ei kannata. Juurde andsid kindlasti ka “hooajaväline” aeg ning sademed.
Mikk oli meile broneerinud toad kohalikus hotellis ja seal me siis maandusimegi. Vastuvõtus olev mees ei teadnud eriti midagi, kuid saime siiski hakkama. Selgus, et ta on siin lihtsalt abitööline. Abhaasiast.
Õhtu möödus tubades ja ühisköögis kuivatamise, laadimise, pakkimise, söömise, joomise ja saunatamise tähe all. Keegi ei olnud kurb.

Headele Venemaa teedele järgnesid kehvad Norra omad. Murmanskist Mehamn`i.

Tere.
See vaid veidi üle saja aasta vanune linn nimega Murmansk on täitsa Venemaa linna moodi – kõik, mis on teinud loodus, on imeilus. Ning sinna ilu sisse on tehtud mõned väga uhkelt koledad tehased ja hunnik kolemaju, kus saab elada loodetavasti vähemkoledat elu.
Lühidalt ei näinud me mingit põhjust sinna kauemaks jääda.
Võtsime suuna Norrale. 209 km Murmanskist Borisoglebski piiripunktini on paljuski selline sõjaväge täis ala. Kontrollpunktid ja sõjaväe konvoid. Me ei saanud aru, et sellesse tsooni sisenedes ei tohi ka peatuseid teha ning seetõttu võtsime rahulikult kütust ja keerasime sisse ühte linna, kus käisime poes ja ühel hetkel jäi taga sõitev Saab lihtsalt pildistamiseks seisma. Mõni km eemal oli taas kontrollpunkt ja seal siis saime aru, et peatuda ei tohi üldse. No vähemalt me ei öelnud neile, et teine auto jäi seisma, et pildistada. Siis oleks vist veits sitasti olnud.
Venemaa piiril olev tollitöötaja oli kõige sümpaatsem Venemaa piiril askeldav inimene, keda ma oma umbes 30 Venemaa piiri ületamise jooksul olen näinud. Rahulik ja sõbralik. Samas tähelepanelik. Ma ei jätnud seda talle ka ütlemata ja tema reaktsioon oli taaskord sümpaatne ning mitte ülepaisutatud.
Norra poolel võeti meie suured kotid ikkagi läbivalgustamisele pärast seda, kui me päris täpselt ei osanud öelda, kui palju meil alkoholi kaasas on. Mahtusime piiridesse ära ja saimegi Norrasse. Tee läks alguses tõepoolest kehvemaks, kui Venemaal. Aga vaated ilusamaks. Esimesed põhjapõdrad. Esimesed fjordid.
Erkiga oli endiselt kaks võimalust – ta kas magas või oli roolis.
Terje pildistas ja postitas. Pildistas rohkem.
Kata naeratas kenasti. Ka neile, kes seda ei väärinud.
Mikk ei öelnud kordagi otse välja, et kui ta kohe süüa ei saa, siis saab keegi lõuga. Aga tema kehakeel lausa karjus seda meile näkku.
Kalle käitus normaalselt. Mis iseenesest oli ebanormaalne.
Õhtul jõudsime Mandri-Euroopa kõige põhjapoolsemasse linna nimega Mehamn. Linnakese (elanike arv nimelt 779) nimi tähendab Kesksadamat mingis vanapõhja keeles.
Me teadsime, et rada Nordkinni poolsaare tippu ehk siis Mandri-Euroopa kõige põhjapoolseimasse punkti algab Mehamni lennujaama juurest. Sõitsime sinna, leidsime telkimispaiga üsna lennuraja lähedal ning siis vaatasime virmalisi, mis nagu tellitult kohe kohal olid.
Paljudele meie hulgast elu esimesed virmalised.

Kuidas uriini väljutada ennast telgist väljutamata? Karjalast Murmanskisse.

Tervist.
Öösel tuli häda. Üksinda kaheses telgis on meestel see eelis, et ei pea välja külma kätte minema. Avad lihtsalt oma magamiskoti luku ja telgi ilma põhjata eeskotta viiva “ukse” luku ning lased külili lamades otse murule või kividele. Nii ma tegingi. Läbi unesegasuse mäletan, et maapind tundus väga niiske, sest ei jõudnud piisavalt kiiresti uriini endasse imeda. Solises nagu laseks loigu sisse. Päris niiske pind ikka, mõtlesin.
Hommik oli päikeseline ja ilus. Järvevesi tegi aga käed kiiresti külmaks. Kuid mis teha – mu telgil on eeskoda mõlemal pool ja tavaliselt käin ma ühe kaudu sisse-välja ning hoian seal oma jalavarje ning teine koda on vajadusel peldik. Täna öösel olin aga kojad segamini ajanud ja jumala rahus öösel ühe oma tennise sisse kusenud. Seetõttu ka solin – tennis sai lihtsalt täis. Nii hakkaski hommik Karjalas käsi kohmetuks tegeva jalatsipesuga.
Netiostukohas sai vist kõik kuidagi korda, sest päeval olid Kalle lähedal viibivad inimesed jälle rõõmsalt netis. Väga ei kiirustanud sealt ära ka, sest ühe teenindaja peal silm ikka kohe puhkas. Naisteenindaja oli (igaks juhuks, et üle ei mõtleks keegi).
Valgest Merest nägime vaid ühte sopikest, kuid siiski nägime. Ületasime Polaarjoone. Kata ja Kalle sealjuures esmakordselt. Terje üritas ka väita, et ta pole kunagi Polaarjoonest ülevalpool käinud, kuid jäi sõidu käigus haledalt vahele, sest nimetas ühe oma kunagise sihtkohana Rootsi linna nimega Kiruna, mis ilmselgelt on ülalpool.
Ühes bensiinijaamas võtsime süüa ja ostsime selleks ära kõik valmis olevad hotdogid. Müüja kergitas veidi kulmu. Murmanskini oli veel jupp maad ja seetõttu palusin meile kaasa panna ka riiulis olevad erinevad pirukad ja saiakesed. Müüja küsis, et millised täpsemalt? “Kõik”, vastasin mina. Turvamees kõrval naeris päris pikalt ja lugupidavalt.
Koola poolsaar tervitas suuremate kõrguste vahega ja kiduramate kaskedega. Tee oli endiselt lihtsalt suurepärane ja lõpuks jõudis kätte ka see koht, kus sai teha peale 943 kilomeetrit vasakpöörde. Mõnedkümned kilomeetrid veel ja laskusimegi siis teed mööda Murmanski korstende, kraanade ja paneelmajade suunas. Panime kohe Murmanski raudteejaama suunas, sest Katal ja mul oli seal missioon täita – Kata vanaisa Ants, kes on juhtumisi ka minu isa, palus seal pildi teha, sest tema oli kunagi teel läbi Murmanski Arhangelskisse ja sealt edasi kuhugi mägijõele parvetama. Ning siinsamas vaksali ees leidis linna ühe vähestest muruplatsidest ning loomulikult pani sinna telgi püsti. Kaua ei pidanud ootama, kui miilitsad tulid ja ta sealt minema peksid.
Edasi otsisime välja öömaja hinnaga 112 eurot 6 inimest ja sõitsime linnast välja Murmanski lennujaama juurde, kus hotell asus. Täitmist vajavad lehed, kõikidest passi lehtedest koopia (ka tühjadest) ja juba saimegi tubadesse. Sellised lihtsad kahesed toad. Kahe toa peale dušš ja peldik. Liigset luksust ei olnud peale sooja vee. Sai pestud ja puhas valge maika selga pandud.
Õhtu hilised tunnid leidsid meid Murmanski lennujaamast. Turvatüdruku käest küsisin, et kumb kahest kohvikust parem on. Ta ütles, et alumine on kallim, kuid parem ning et ülemine kohvik talle ei meeldi. Läksime ülemisse. Turvakontrollist tulid edukalt läbi kaks taskunuga.
Sõime pelmeene. Kõlas tooste. Teenindaja ei saanud aru, kui küsisime, et mis brändi maksab? “See on ju konjak”, ütles ta. Nõustusime.

Petserist Karjalasse. Venemaa ja samas nagu ei ole ka Venemaa.

Tere. No tere.

Ekipaažid kujunesid alguses selliseks, et Kalle Saabis olid lisaks temale Kata ja Erki ning minuga Discos seega Terje ja Mikk.
Koidula piiripunktis läks ju kõik kenasti. Saime kiirelt Eestist välja eikellegimaale.
Venemaa pool Kunichina Gora nimelises piiripunktis läheb teadagi kauem. Eriti autojuhtidel/omanikel on vaja venekeelseid pabereid täita ja tuleb olla väga täpne. Sest kui autol on näiteks passi järgi kuubikuid 2495, kuid sina kirjutad paberile ümaralt 2500, siis tuleb see ära parandada.
Piirivalve tüdrukut tegi eriti nõutuks see, et me plaanisime telkides ööbida. Ta ikkagi hirmsasti tahtis paberitesse märkida aadressi ja hotelli nime. Pakkusime talle, et see võib paberites olla näiteks Gostinitsa “Tsentralnaja”, Lermontovi 1, Murmansk. See ei sobinud, kuid mingi aadressi ta ise välja otsis ja paberitesse lisas.
Saabi läbivaatusel küsiti relvade ja muu kohta ning Kalle pakkus, et tal on küll üks nuga. Tollitöötaja küsis seda näha ja kui talle pisteti pihku multitooli nuga sisaldav komplekt, siis lausus ta pettunult: “Aga see on ju pisike”. Kalle metallist pungil tööriistakohvrisse ei vaadanud keegi.
Tollitöötaja uuris muidugi ka Discot ja pagasiruumi avatud uksele toetudes küsis ta lõpetuseks pärast kottide läbikompamist, et aga kuhu on siis peidetud teie tagavararatas? Koputasin tema kõrval ukse küljes olevale rattale. Tal oli piinlik, meil naljakas. Aga igaks juhuks oli meil ainult sisemiselt naljakas.
Erki võttis kogu asjatamist puhkusel oleva inimese rahuga ning magas terve aja Saabi esiistmel, põsk vastu küljeklaasi. Une sügavusest andis aimu see, et klaasi võis rahulikult lahti teha ja pärast jälle kinni lasta ilma, et Erki ärkaks.
Lõpetuseks vaatas piirivalveneiu meid nukralt ning lausus: “Te ju külmute seal Murmankis ära”. “Ilmselt on teil õigus”, vastasin.
Saab jõudis Venemaale 2 tundi peale Eesti piirile jõudmist, Disco pool tundi varem.
Edasi sõitsime Petserist Pihkvasse ning kuskil seal võtsime esimese sooja eine teeäärses restoranikeses. Kõik oli väga maitsev ja soodne. Kui teile aga satub ette võimalus proovida Pepsi kirssidega varianti, siis see võib tõepoolest olla kirsiks tordil. Selles mõttes, et maitseb nagu need konservist pärit üldse mitte loomuliku värviga kokteilikirsid, mida kekmise tasemega kondiitrid vahel tordil kasutavad, lihtsalt see maitse on 6 korda intensiivsem. Ehk rõve.
Alguses veeresime mööda Sankt-Peterburgi viivat maanteed, kuid kuna me ei tahtnud selle suurlinna pühapäevaõhtusesse keerisesse siseneda, siis pöörasime ühel hetkel paremale ja hoidsime Veliky Novgorodi poole. Tee läks selliseks, nagu Venemaal sõitnud üldiselt harjunud on – palju parandatud auke, mis kokkuvõttes muudavad tee küll enamasti ilma aukudeta teeks, kuid siledus on mitmeid kordi kehvem Võrumaa kruusateedest. Ja mõni truubikoht võib olla ligi pool meetrit ülejäänud teetammist kõrgem. Ja mõni sillale pealesõit võis olla päris raputav.
Esimese öö veetsime veidi enne Novgorodi ühe jõe pika rohuga luhal Ilmeni järve lähedal. Erki meie reisi peakokana kuumutas enne hommikust munarooga tuliuut panni tuliuuel põletil ja poest ostetud “konjak” oli tärnide arvule vastavalt väga hea. Mitte, et õhtuse seljanka kõrvale õlu ei maitsenud.
Hommikul tuli üks mees udust ja küsis rõõmsalt: “Za gribami”? Mis siis võiks tõlkes olla umbes “Tulite seente järele”? Kui avaldasime, et siiski mitte, et tulime vaid ööbima, siis rääkis ta kõikidest kohtadest ümberringi, kus oleks mõnusam magada olnud.
Esimesel päeval sõitsime napp 600 km ja see tähendas, et teisel päeval tuli korralikult ülespoole suruda. Võtsime suunaks Peterburist kirdesse jäävasse kohta Novaja Ladoga. Ostsime poti ja sõela ja lõikelauad ja muu vajamineva. Terje ja Kalle said 700 rubla eest (mingi 10 eurot umbes vist) Kalle WiFi masina jaoks kaardi, mis müüja sõnul annab piiramatult interneti. Saabis oli edaspidi kogu aja sinakas kuma.
Laadoga järve nägime riivamisi ja kui sisestasime GPS-i Murmanski, siis ütles tark masin, et 943 km pärast tuleb vasakule pöörata. Enne seda sõida otse mööda peateed.
Me nii palju ei jõudnud. Sõitsime Petrozavodskist mööda ja sisenesime Karjalasse. Tee oli superhea. Uus asfalt, teekattemärgistus ja palju kiirusekaameraid tee kohal stangede küljes. Loodus nagu Soome keskosas, mis on ju loogiline. Trimmerimehed trimmerdasid teepervi ja vähestel ristteedel müüdi seeni ja marju.
Piiramatu internet sai õhtupoolikul otsa. Käisime ühes linnakeses ja ostsime mingi uue kaardi umbes 800 rubla eest. Lubati, et kui käima ei lähe, tulge hommikul tagasi. See sobis, sest leidsime 10 km eemalt ilusa järve suvilarajoonide lähedal ning sealt omakorda täiesti toreda väikese platsi, kus ööbida. Korjasime klaasikillud kokku ja panime telgid järvest 1,5-6 m kaugusele ja siis juba “Pasta a´la Karelia” ning peened napsud.
Telkides magati nii, et Kata ja Terje kahekesi kaheses telgis, Erki, Mikk ja Kalle kolmekesi kolmeses ja Karu üksi kaheses. Loogiline.

Omadega Põhja. Kuidas asjad võivad muutuda.

Tere.

Vahel jõuab päris palju muutusi olla reisi eel. Kusjuures sellist muutust, et reis või matk päris ära jääks, on mul üliharva. Läksime ka seekord, kuid muutusi tuli sisse palju.
Tegelikult pidime me algselt minema umbes 5 Saabiga tiirule ümber Läänemere. Algses nimekirjas oli 13 inimest.
Kui asjaks minema hakkas, kukkusid kohe ära 4 inimest ja 2 Saabi. Jäi 9 inimest ja 3 Saabi.
Siis saime aru, et kui tahame 12 päevaga Läänemerele tiiru peale teha, siis peaksime praktiliselt kogu aeg kas sõitma või magama. Tekkis otsus teha ainult pool ringi ehk siis Tallinnast läbi Venemaa Soome ja sealt edasi Rootsi ning Stokholmist laevaga tagasi Eestisse.
Alles jäi 8 inimest. Saime aru, et piisab ka 2-st Saabist.
Siis tekkis mõte, et põikaks ikka Polaarjoonelt ka läbi, sest 5 meie hulgast polnud Polaarjoonest kõrgemal käinud. Ja kui juba seal olla, siis võiks ju Nordkappi ka sõita. Võtsime plaani.
Kaks nädalat enne minekut mõtlesime, et kui juba nagunii Venemaale ja Nordkappi lähme, siis miks me üldse Venemaalt kohe Soome trügime. Otsustasime sõita Peterburist otse üles läbi Karjala kuni Murmanskisse, mis asub Koola Poolsaarel. Ja sealt siis otse Norrasse. Ning hiljem läbi Soome tagasi Tallinnasse.
Reisiseltskonnast lahkus veel üks liige. Jäime seitsmekesi.
Kuna Saabid ja tiir ümber Läänemere ei olnud enam teema, siis valisime autodeks kaks noorukest – ühe Honda CRV ja ühe Škodapoisi.
Siis tuli teade, et liisingautode Venemaale viimisel on vaja räigelt tagatisraha piirile jätta. Otsustasime minna ainult nende autodega, mille omanik on matkapundis. Ehk siis valituks osutusid Kalle Sepa SAAB 9000 ja minu Land Rover Discovery I.
Siis arvasin mina, et kui juba Põhjas olla, siis tuleks minna ka Mandri-Euroopa kõige põhjapoolsemasse punkti ehk Mandri-Euroopa kõige põhjapoolsemast linnast Mehamn`ist linnulennult 16 km loodes asuvasse kohta nimega Kinnarodden. Kaks päeva ja üks öö lisaks.
Siis selgus mul ja Kallel, et me peame tagasi Eestis olema 30.septembri õhtuks. Uus skeem oli selline, et peale Kinnaroddenit sõidame Nordkappi ja sealt edasi Tromso`sse. Ja seal istuvad Kalle ja Karu lennukile ning on 30.09. õhtuks kodus. Teised tulevad läbi Soome kahe autoga.
Päev hiljem mõtlesin, et Peterburg ei kõla üldse nii põnevalt ning me võiksime Venemaale sõita hoopis altpoolt läbi Koidula piiripunkti ja Peterburgist üldse ida poolt mööda. Teekond läheb umbes 300 km pikemaks, kuid tõenäoliselt ka põnevamaks.
Grupi seitsmes liige kukkus 5 päeva enne reisi trepil ning vigastas veits räigelt oma põlve. Meid jäi 6.
23.septembri varahommikul startisid Tallinnast 5 matkalist: Katariina Karu, Terje Atonen, Erki Palo, Kalle Sepp ja Andres Karu. Tartus võtsime peale ka Mikk Saare ning sõitsime Koidula piiripunkti poole. Tunne oli juba hea.

Islandil, taastumas Lõuna-Ameerikast.

Tere.

Mul oli selle USA-ga väike värin ka sees, sest kuna jätsin tagasilennu piletite ostmise viimasele nädalale, siis ma ei täitnud enne ära ka USA-sse sisenemiseks vajalikku ESTA-taotlust. Ja kui piletid ostetud, siis peale täitmist ütles arvuti, et nad kohe ei saa “Jah” üelda, kuid teevad seda 10 päeva jooksul kindlasti. No kena, eks. Kui lend läheb 6 päeva pärast.

Õnneks tuli “Jah” päev enne äralendu.

USA-st lendasin mõneks päevaks Islandile. Ma olen seal küll varem paar korda käinud, kuid tegemist on kindlasti ühe kohaga maailmas, kuhu olen valmis suhteliselt iga kell tagasi minema.

Sest Reikjavik on minu lemmik maailma pealinnade hulgas. Ja islandlased riietuvad nii lahedalt koduselt, kuid samas stiilselt. Sest islandlased on tähelepanelikud ja abivalmis. Ja nad oskavad oma puudused enda kasuks pöörata. Ja nende looduses on vaatamata esmapilgu üksluisusele tegelikult nii tohutult palju värve ja ma ei ole üheski riigis näinud nii kõnekaid varjusid.

Panin telgi püsti pealinna kämpingusse ja sõitsin paar päeva rattaga pealinnas ja selle ümber ning jalutasin niisama. Kõige suurem muutus on toimunud kämpingu ühisruumis köögi kõrval. 8 aastat tagasi oli seal lõbus, nüüd on vaikne. Kusjuures rahvast on sama palju, kui tookord. Lihtsalt kui toona kasutati plaanide tegemisel peamiselt teiste matkajate kogemusi nendega otse suheldes, siis nüüd istuvad kõik oma ekraanide taga ja proovivad sealt midagi leida. Eriti haige tundus kuuene laud, kes omavahel isegi pilke ei vahetanud. Ja nii ei saadagi teada, et kõrvallauas võib istuda keegi, kes ei ole siin saarel esimest korda ja on võibolla käinud veel umbes 90 riigis ja on valmis su valikuid kergemaks tegema, sest igale poole ei jõua ju keegi. Ja nii ei saagi teada, et sa tegelikult meeldid sellele tüdrukule ka, mitte ainult tema sulle.

Kuna suhelda ei olnud väga vaja, siis sai ka Lõuna-Ameerika peale mõelda.

Arvudes välja tooduna külastasime me koos Aare Hommikuga seitset L-Ameerika riiki. Kilomeetreid tuli kokku veidi üle 7000. Neist umbes 400 läbisime rendiautodega, teise 400 jalgsi ja 6360 km olime erinevates bussides. Selle käigus jõudsime Atlandi Ookeani kaldalt Vaikse Ookeani kaldale.

Tõusime kahe riigi kõrgeimasse punkti. Uruguai ja Paraguai. Kõrgeim punkt oli Boliivias ja asus 5700 meetrit ümp, mis ühtlasi on Aare uueks kõrguserekordiks.  

Tõenäoliselt tõmbasid mõned piletimüüjad ja rahavahetajad meil persed lohku. Aga seda tunnet ei jäänud, et oleks mõne asja eest hullult palju maksnud. Ju siis tegelikult oli kõik väga odav.

Otsuseid oli kerge vastu võtta, sest keegi eriti ei vaielnud. Pigem otsustati ja siis tegutseti.

Mölisesime ikka teineteise kallal, kuid me ei riielnud.

Hea reis oli.

Ole tänatud, et lugesid 🙂

 

 

Tagasiteel. Suures riigis.

Tere.

Viimane päev Lôuna-Ameerikas läks nii, et kutsusin selle mehe, kes hostelis minu asemele kolis, lôunale. Camillo on ajakirjanik ning tuli oma Titikaka järve äärsest Puno-nimelisest kodulinnast Limasse artiklit kirjutama.

Ta oskas mônikümmend sôna inglise keelt ja mina tean umbes kolm korda niipalju hispaaniakeelseid sônu ja väljendeid. Seega pärast esmast veidi rabedat püüdlust vestluspartnerist 100% aru saada lasime ühel hetkel lôdvaks ja läksime linna kaema. Camillo oli giid ja teineteisest arusaamisel ei olnud enam mingeid takistusi. Naersime ja vahepeal sôimasime Putinit ja teisi jobusid. Ja siis naersime jälle.

Esimene lend viis mind Fort Lauderdale nimelisse Miami lähedal asuvasse lennujaama. Jalutasin pisut lennujaama ümbruses ja sees ning imestasin, kuidas 5 tundi tagasi oli mind ümbritsevate inimeste keskmine kaal umbes 40 kg väiksem. Ja kuidas äkki olid kôik mu ümber tegijad. Ja kuidas olukordi lahendati nii, et filmiti vestluskaaslast ja lubati kuhugi helistada.

Lennul Newarki istusin kôrvuti paariga, kes on abielus olnud 65 aastat. Nad ei rääkinud omavahel eriti.

Aga kui proua läks tualetti, siis härra ütles, et abikaasa pôlvedega on sitasti ja et too ei taha arsti juurde minna. Ja et ta tunneb puudust nende ühistest pikkadest jalutuskäikudest, kus oli alati tohutult lôbus.

Ja kui härra vetsu läks, siis proua rääkis, kuidas tal on vedanud, et tal selline mees on ja et ta ikka veel tema kôrval on.

Ja et tal on mehele homse sünnipäeva puhul üllatus kodus – nende 4 last ja 7 lapselast on oma peredega tagaaias ootamas ja liha on grillil.

 

Tšiilist Peruusse

Tere.

Arica linnas olime ühe öö. Tšiili juures meeldis selline kodune tunne. No kui alla poole inimestest on indiaanlased ja autojuhid lasevad su vöötrajal üle tee ja naised ei ole ühtemoodi kogukaks nukuks riietatud. Nagu Eestis.

Peruus aga saime selle reisi parimaid toite. Polnud vahet, kas sôime bussijaama esimeses ettejuhtuvas puhvetis vôi pealinna ostukeskuse parimas restos.

Peol käisime ka (helimees oleks tulnud maha lüüa, praegu tuli meelde) ja ma ei ole tükk aega näinud, kui hästi Aare iseendaga tantsib. 

Lisaks oli Aare terves saalis pikkuselt kolmas mees. Ühe turvamehe ja minu järel.

Kuid järgmisel ôhtul istus ta lennukisse ja tômbas üle Atlandi Euroopasse. Korra oli täitsa kurb olla, kuid siis vôtsin kaks ôlut ja astusin lähima mehe juurde, kes ninapidi telefonis polnud. Ta jôi ôlut küll ja naeris nagu neli häält murdvat noormeest.

Ah jaa – tegin Vaikse Ookeani kaldal 50 meetri kôrguselt kraana otsast elu esimese benji-hüppe. Täitsa äge, kuid kôrgemalt hüpates kestaks kauem.

 

Karma.

Tere.

Pole kaua kirjutanud. Kiire oli.

Alustuseks pean ma tagasi minema sellesse öösse, mille me veetsime Paraguai pealinna ööbimiskohas nimega “Karma”.

Jôudsime sinna hilja ning väsinuna ja Aare oli Bookingus toa kinni pannud ja enda arvates ka ära maksnud. Pidi stiililt olema “Stuudio” ja 30 ruutmeetrit ruumi. Aga keelega oli môlemal poolel halvasti ning nii läks tükk aega enne, kui meie aru saime, et tuleb maksta ikka sulas. Maksime. Ja saime veidi soodsamalt täiesti suvalise toa. Uni oli ja vaielda ei viitsinud. Aga tunnike hiljem koputas administraator uksele ning näitas vaid linadega kaetud meile mingit sônumit, kus oli Aare bronn ja veidi suurem summa “Stuudio” eest. Et peaks juurde maksma vôi nii. Küsisime vaid, et kas see ruum on sônumis öeldud “Stuudio”? Proua lahkus solvunult. Me ei järgnenud.

Pärast seda on meil vahepeal läinud päris hästi:

Jôudsime läbi Oruro ilusasti La Pazi. Sôitsime seal kôikidel lahedatel rippraudteeliinidel (6 erinevat) ja nägime ühe ruutmeetri kohta kôige rohkem väikebusse. Saime söögid ja gaasiballoonid.

Jôudsime ilusasti Sajama külla 4250 meetri peal Boliivia kôrgeima mäe Nevado Sajama (6542 m) jalamil ja tegime aklimati 5100 meetrile ja siis päevake hiljem veetsime öö juba baaslaagris 4800 peal ja olla oli hea.

Aga see karma…

Tôus tipulaagrisse (5700 m) muutus üsna karmiks astumiseks suurte seljakottidega. Jôudsime kohale ja raiusime endale kirkadega ka paraja telgikoha, kuid tôusule öösel ei jaksanud minna. Ja järgmisel päeval oli ühel meist päris halb olla (ei taha nime otsa välja öelda, kuid tema eesnime esimene täht on A ja ta on vabaabielus endast noorema eestlannaga, kellega  tal on poeg ja tütar ning ta elab Tallinnas, kuigi on sündinud palju väiksemas kohas). Üksi sinna tippu aga ei roni, kui just loll ei ole.

Hea oli see, et kôrval telkinud teise grupi giid ostis ära minu tutika 33-meetrise köie ja kaks karabiini. Kott on nüüd kergem.

Ja see ka, et vôtsime kokku julguse ning loobusime (osaliselt hostelis aknalauale jätmise ja osaliselt äraviskamise teel) veel järgmisest:

Aare ühest T-särgist, alokatest, mütsilotust, seljakoti ühest lindist ja seebist.

Mina paarist sokkidest, ühest T-särgist, ühest ratturipluusist ja sulejopest.

Hea on see, et kahe päevaga oleme laskunud merepinnani ja jôudnud Arica linna Tšiilis. 

Väga hea on see, et oleme täitnud oma ühe plaani – jôuda L-Ameerikas Atlandi Ookeani kaldalt Vaikse Ookeani rannikuni.

Aga Karma arvas ikkagi, et peaksime täna ööbima toas, kus pole isegi tooli ega prügikasti, kus uks käib kinni tabaga  ja kus eelmiste elanike jaoks on olnud mängu lahutamatu ja kôige erutavam osa teineteise diisliga ülevalamine. Nad ise on läinud, kuid lôhn on alles.

Potosi. Äravisatud asju ja peavalu.

Tere.

Sõitsime edasi Potosi linna. 5 tundi bussis on meile selline lühemat sorti sôit, kuid vahe tuli sisse kôrguses. Tôusime oma väikebussiga, mille juhil pôsk kokalehtedest punnis, 1800 meetri pealt 3900-le. Kui kohale jôudes sööma läksime, siis katus sôitis ja tempo ülesmäge oli umbes 0,6 km/h.

Seda enam läksid silmad suureks, kui kesklinna jôudes hakkasid meist mööda marssima sajad noored laternatega ja kümned puhkpilliorkestrid. Tuubameestele ja basstrumminaistele annaksin kohe mingi preemia. Viimased neist tegid seda muide kôrgetel kontsadel.

Kas puhkpilliorkestrid üle maailma on kokku leppinud, et meloodia ja harmoonia ei ole olulised? Et kuulama peab pigem sônumit ning piisab täiesti, kui lugu üheaegselt lôpetada?

Teine päev oli pärast kahte ibukat mônus tiksumine ja minu seljakott käis nôela all. Sang oli lahti rebenenud ja üks ôlarihmadest ja kolm suurt auku oli erinevates kohtades. 2,8 eurot kulus.

Teisel hommikul tôusime Aarega linna kohal kôrguva Cerro Rico tippu. Rikas mägi, nagu nimigi ütleb. Kôrgust 4782 meetrit. Mäe seest on juba sajandeid hôbedat uuristatud ja toimetamine käib siiani. Siinsed hôbedavarud ongi pôhjuseks, miks 16. sajandil nii kôrgele nii suur (175 000 el.) linn tekkis.

Ja siis pesime ennast puhtaks ja sôitsime edasi Oruro linna. Enne aga alustasime asjade äraviskamisega, et kott kergem saaks. 

Aare loobus paarist sokkidest, ühest polosärgist ja ühtedest alokatest. 

Minul ei ole enam paari sokke, ühte pikkade varrukatega pluusi, vabaajajalatseid ja ujumisprille.