kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Bahrein. Riivamisi.

Kagu-Aasiast tagasiteel tahtsin ma vältida 13-tunnist lendu ning seetõttu tegingi paaripäevase Sri Lanka peatuse ning samuti otsustasin maanduda Bahreini Kuningriigis. Valiku tegin peamiselt seetõttu, et Bahrein asub mõnusalt Sri Lanka ja Istanbuli (kus ma järgmisena maandun) vahel ning viisa on võimalik hankida piirilt. Ehk siis osta.

Bahreinis on tohutult immigrante. Peamiselt Indiast. Neid näeb tänavapildis peamiselt lihtsamaid töid tegemas ning vähemalt nende sõnadest lähtuvalt suhtuvad nad kuningasse ja kohalikesse reeglitesse suure respektiga.

Ning kogu väike riik on tõelise ehitusbuumi keskmes. Kui pealinna Manama hotellist kõrgeima künka Jabal Dukhan`i poole sammusin, siis möödusin näiteks alast, millel toimus eriti vilgas ehitustegevus ja aia peal oli kiri, et 40 000 maja ehitamine on alanud. 

Hotellist kõrgeima künkani (134 m ü.m.p.) lennuväeabaasi külje all oli täpselt 30 km. Kuna kõrgust ei olnud ollagi, siis võtsin vastu sisemise väljakutse sammuda sinna Lähis-Ida päikese all jalgsi. 

Esimesed 15 km kulgesid madalate elumajade vahel. Kohalikud mehed tundusid sõbralikud ja kui nendega silmside tekkis, siis tervitasid käeviibutuse või noogutusega. Umbes poolel teel lõppesid majad ja algas kivikõrb. Nafta ja maagaasi pumbad ning kilomeetrite kaupa torusid. Jämedamaid ja peenemaid. 

Jalad olid veits peetis ja kuumus üsna kurnav, kuid ühel hetkel seisin ma sõjaväosa väravas ning kaart näitas, et olen kõrgeimast kivihunnikust linnulennult 400 m kaugusel. Kuid automaatidega valvurid viitasid sellele, et sõjaväebaasi ala on laiem, kui kaardil märgitud. 

Ja nii oligi. Valves olevate meeste ülem oli umbkeelsusest hoolimata piisavalt vastutulelik ning helistas inglise keelt kõnelevale ülemusele. Ja tema oli ka väga tore ning ütles ilusasti, et sõjaväebaasi ala on laienenud ning sinna pole mul asja. Nojah. Kõik lähimad kõrgeimad künkad olid valveposte täis ja nii tõusin ma ühele madalamale nukile, mis oli ilma valveta ning lugesin tipputõusu lõppenuks. Õnneks loetakse tõusud, kus kõrgeim tipp jääb tegemata “tänu” minust sõltumatutele asjaoludele, siiski tehtuks. Reaalselt jäi mul puudu 400 meetrit sammumist ja umbes 30 tõusumeetrit, millega oleksin ilusasti hakkama saanud, kui relvad ees ei oleks olnud.

Tagasiteel võttis mu peale kohalik noormees, kes pumpasid hooldab. Ütles, et olen esimene päris valge inimene, keda ta siin naftaväljadel jalutamas näeb ja pakkus külma mahlajooki. Sõidutas mu lähimasse linnakesse, kus ootasin koos Pakistanist pärit Mohammediga, kes elab K2-e külje all, bussi ning see buss viis meid juba pealinna. 

Selle reisi jooksul oli mu kõht kõike väga hästi vastu võtnud. Kuid Bahreini pealinnas türklaste tehtud kebabi süües sain ikkagi lõpuks ka põhja alt ära. 

Ilus lõpp reisile.

Käisin kokku 9-s riigis, kuhu varem veel sattunud polnud ja tõusin 5 riigi kõrgeimasse tippu. 

Ise olen rahul.

Sri Lanka. Riivamisi.

Tere.

Sri Lankal veetsin ma tõenäoliselt ühe oma palavaima päeva. Kuigi vahepeal India Ookeani kaldal lookleval raudteel jalutades tuul nagu isegi puhus natukene, oli pikemat sammumist ette võtta enda suhtes suht suitsiidne idee.

Nii ma siis rohkem istusingi ja vaatasin Colombo inimesi, maju ja liiklust.

Ilmselgelt on tegemist minu teele sattunutest rikkaima riigiga. Et mille järgi aru saada? Mul on mõned kriteeriumid, mis vaest riiki iseloomustavad:

Prahti on sitaks.

Teedel on ootamatud augud.

Hulkuvad koerad jooksevad vabalt ringi ja pelgavad inimesi.

Inimeste silmis on (olenemata suul säravast naratusest) kübeke meeleheidet.

Looduses on märgata rämedaid vägistamise märke. Looduse kallal.

Juhtmepuntrad igal tänavaristil ja iga posti küljes.

Neid on muidugi veel. Aga Sri Lankal neid märke ei olnud. Eriti.

Tuk-Tuki juht viis mu lennujaama ja kuna ma olin tema tukis, siis sõime koos tema naise tehtud küpsetisi. Sellised, mis suhu pistes olid soolased ja mäludes magusad.

Kahte eestlannat kohtasin ka. Nad tulid bussist välja ja tahtsid India Ookeani kaldal pilti teha. Kuid kuumus oli selline, et kui noorem vanemat bussist kuus meetrit eemale poseerima kutsus, siis vanem ütles lihtsalt: “Ma ei saa” ja läks bussi tagasi.

 

 

Tai. Riivamisi.

Mul jäi kahe lennu vahele tubli 7 tundi.

Jalutasin kõigepealt mööda maanteed kohani, kus saab maanduvaid lennukeid kõhu alt pildistada. Maandumiste intervall Bangkoki lennujaamas oli 2m 40s.

Ja siis edasi väikesesse linnakesse naabruses, kus tahtsin rahulikult tänavatoiduga patustada.

Aga enne viipasid transporditöötajad mu enda juurde ning ulatasid klaasi kohaliku brändilaadse tootega, mille maitset oli jää ja pikendusega paremaks tuunitud.

Keegi neist ei rääkinud inglise keelt. Aga nad mängisid mulle kärisevast sangast oma lemmiklaule (tunduvad mulle alati suvalise Bollywoodi filmi tunnusmeloodiana) ja kuulasid sama kannatlikult minu lemmikuid. 

Poolteist tundi hiljem viis nälg mu nende juurest edasi. Seekord kalani. Grillitud kalani.

Lennujaamas viskasin ennast eskalaatorite alla külili ja kui minu juurde tulid viis-kuus tüdrukut ja üks poiss ning küsisid, kas nad võivad minuga ühineda, siis lubasin.

Tegelikult oli neil ülikooli jaoks tarvis välismaalastega intekaid teha ja oi ma siis rääkisin. Välimuse järgi kusjuures oleks neile pakkunud 14-16 aastat.

Pärast intekat kadusid nad korra ära ja hakkasid siis paarikesi tagasi ilmuma ja siis tegime pilte ja saime sõpradeks ja rääkisime lumest, ladyboydest ja värvilistest majadest.

Siit lendan ma Colombosse.

Transiit Kambodža moodi.

Eestis on üsna tavapärane, et lähed sõbrale või sugulasele koogiga külla. Või salatiga. 

Kambodžas on üks asi teisiti – nad lähevad söögiga külla küll, kuid see ei ole nende endi tehtud vaid tänavalt/poest ostetud. Paljud väikebussid ja suuremad ka on rämedalt täis tuubitud just seetõttu, et kellelgi on hirmsasti vaja Laosest Kambodžasse neli kilekotitäit saia vedada. Ilma naljata, kõige tavalisemat saia. Ja jalgu ei ole kuhugi panna, sest eesistuja istme all on kuus 1,5-liitrist vett. Gaasideta, maitseta tavalist joogivett.

Et äkki Kambodžas ei ole vett ja leiba? On. Kusjuures parema hinnaga.

Parim aeg oli see, kui rentisin motika ja sõitsin 135 km kaugusele pealinnast kõrgeima tipu alla. Isegi see ei häirinud, et tagumise rehvi parandamine võttis 1,5 tundi. Sest kõrval pressis neiu värsket mahla.

Ja see ei seganud ka, et külakeses mäe all rääkis inglise keelt 350-st külaelanikust üks. Sest see üks oli minu giid.

Korra häiris, kui ma tipupäeva hommikul kell 5 motikaga mööda traktorite poolt ära hooratud mägiteed ülespoole sõites järjekordselt kas mutta kinni jäin, keset madalat jõge tasakaalu kaotasin, oma ratast vastu roopaservi kraapisin vôi jalga maha pannes varba ära lõin. Sest mu motikas oli automaat, mis pole selliste teede jaoks mõeldud. Puhas linnaratas. Ja mul ei ole oskusi ega kogemust selliste teede peal sõitmiseks.

Aga rada tippu – 9,2 km mõõdukat džunglit kõigi oma häälte ja elajatega. Särki väänasin iga pausi ajal. Nii palav pole mul mägedes veel kunagi olnud.

Teejuht magas iga pausi ajal. Ja kui 5 tundi ja 40 minutit hiljem tippu jõudsime, siis seal ka. Aga ta jõudis sinna ka juba 107. korda.

Mt. Aoral. 1813 m.

Külas tagasi magasin ka teise öö teejuhi tagahoovis telgis ning siis pealinna tagasi.

Ettevaatust – seal võib kinni jääda hostelisse nimega “Eighty 8”. Mõnus staff ja bassein ja piljard ning inimesed.

Siinse uue aasta saabumise ajal jalutasin hostelist 13 km kaugusel asuvate “Surmaväljade” suunas. Külades tulid laste pundid ligi ja panid mulle head uut aastat soovides talki põskedele ja kaelale. Mina andsin väikeseid rahakupüüre vastu. Selline tava.

Üleni valge näoga jõudsin kohta, kus Punased khmeerid seitsmekümnendatel tuhandeid rahvuskaaslasi raiusid, torkasid ja lömastasid. Sest kuulid olid kallid. 

Ja siis sain teada, et seoses uue aastaga kaasneva rahvaste liikumisega ei ole enam lähipäevadeks bussipileteid Tai suunal.

Ostsin lennupileti. Phnom Penh’i lennujaamas sai transiit taas uue tähenduse, kui vanem provva ühe oma kohvritest avas ja see oli servast servani ingverit täis. 

Laos. Riivamisi.

Tere.

Novot. Ja oledki varahommikul Tai piirilinnas Nakhon Phanomis ja vaatad üle Mekongi jõe Laose poole. Kalda ääres loksub paat, mille katuse küljes ahtris lehvivad sümboolselt kaks lippu ning midagi seletamatut ikkagi tõmbab sinna teisele kaldale. Kuigi polnud plaanis. Kuigi ma ei saa seal kõrgeimat tippu teha (pikem jutt, kus märgusõnadeks džungel ja sõjavägi).

Ja siis bussijaamas hüppadki riikidevahelise bussi peale ja libised Tai piirile. Väikese värinaga, sest riiki sisenedes täidetud ja tembeldatud väljumiskaart kadus passi vahelt kuhugi ära. Kuid ohvitser ainult vangutab korra pead ja täidab mulle ise kiirelt uue. Tasuta.

Ja siis üle silla Laose poole. Viisa jaoks on pilti tarvis ja mul õnneks on neid paarkümmend eri ajastutest. 30 dollarit ja tere tulemast Laosesse.

Buss viis mu Thakheki linna serva. Siinkandis on peaaegu alati nii, et bussijaam asub keskusest võimalikult kaugel linna servas, et reisimine oleks ikkagi selline pikk ja seiklusterohke. Kuid üks motikamees viskab mu kesklinna Wang Wang nimelisse hostelisse ning kõik saab korda.

Sest tuba on, teised seiklejad on ja motikarent on ka.

Siin piirkonnas on võtmesõnaks “Loop”. Ehk “Ring”. See on 450 km pikk tiir, kus saab näha koopaid, jugasid, saari, järvi, allikaid jne. Tavaliselt tehakse nii, et tullakse Thakheki linna, renditakse 2-5 päevaks motikas ja siis siristatakse ühe ilu juurest teise juurde.

Mul ei olnud nii palju aega. Ja kuna kõik ütlesid, et Ringi pole võimalik ühe päevaga teha, siis just seda ma proovida tahtsin.

Sest mulle hullu moodi meeldib väikese motikaga mööda Kagu-Aasia teid siristada.

Suurim vaatamisväärsus on Ringil 7 km pikkune koobas, mille on tekitanud jõgi. Konglor koopal nimeks. Seal rendid endale juhiga paadi, saad pealambi ja siis sõida ühest otsast teise. Jagasin paati belglaste Jelle ja Mariusega, kes teisest otsast jalgsi/hääletades edasi liiguvad. Paat ise selline lameda põhjaga vineerilaadsest materjalist pikk ja kitsas nool. Taga madalas vees sõitmiseks sobiv reguleeritav mootor.

Koobas ise on võimas. Pole suuremat näinud. Ma arvan, et kõige madalam koht oli umbes 5 meetri kõrgune. Ja niimoodi 7 km järjest. Paaris kohas tuli välja astuda, sest jõgi oli kas liiga madal või siis kivistised liiga põnevad, et neist lihtsalt mööda sõita. Jahe ja maagiline kogemus. 

Teises otsas sõidad peale koopast väljajõudmist jõge mööda veits edasi ja siis on turistidele paar söögikohta.

Ja siis läbi koopa tagasi.

Ja jälle motikas. Puhas sõidurõõm. Kurvid, mäed, ootamatud augud.

Katkised veoautod, millede puhul ohukolmnurgana kasutatakse lihtsalt teele visatud oksi enne kurvi, mille taga veok seisab.

Nägin lisaks koopale ühte juga ja käisin jahedas allikas ujumas. Ning pimedus saabus 20 km enne Wang Wangi tagasijõudmist. Ehk siis ikkagi saab Ringi ka ühe päevaga teha, kuid 2-3 päevaga on palju mõnusam.

Kohtusin ka järjekordse 60+ härraga, kes oli filipiinlannaga õnnelikus abielus. Ja siis lasi filipiinlanna koos perega ta üle. Ja siis oli tal hästi armas ja trimmis pruut Filipiinidelt, kes ta muide hiljem üle lasi. 

Selliseid mehi on siinkandis tuhandeid. Muigan. 

Ööbuss viis mu Pakse linna ja sealt algas väikebusside maraton Kambodža ja nende pealinna Phnom Penhi suunas.

 

Tai liha.

Tere.

No ja kui juba Bangkok, siis muidugi ööbima Hiinalinna. Oli veits keeruline leida, kuid sain kohale.

Tai eesmärk oli muidugi nende kõrgeim tipp kusagil põhjas Chiang Mai lähedal. Kuid ma tegin siiski Bangkokile ka tiiru peale.

Avastasin, et kõige odavam on vaikselt mõnda gruppi sulanduda ja igale poole tasuta sisse jalutada. Valvuritele pidi lihtsalt jätma enesekindla mulje. Neid ei pane siis sind peatama ka fakt, et oled ainuke eurooplane ja ainuke pikk inimene asiaatide grupis.

Chiang Maisse jõudsin varahommikul. Ma eriline kaalutleja ei ole ning seega oli mul kell 10 vanalinnale tiir peale tehtud, söödud ning hostelis tuba renditud ja motikas laenatud. Ja sõitsingi 103 km kaugusel asuva mäe suunas.

Tee viib peaaegu tippu. Aga õnneks on seal jugasid, kus ujuda saab ning matkaradasid. Igatahes kui ma tippu jõudsin, oli juba 16 km astutud. Aga jõukohane kõigile. 2565 meetrit.

Selles tipus on isegi Tõnis Milling käinud. Päriselt. Ma ka alguses ei uskunud.

Kena. Mitte nii ülerahvastatud, kui Vietnami kõrgeim. 

Ja siis tuli meeletu isu. Ja Tais tuleb süüa ainult tänavatoitu, sest see on meeletult maitsev. Võtsin ühel õhtul tai mõjutustega sushit. 20 tükki vist 3 euro eest või midagi sellist. Imehea

Järgmine oli BBQ päev. Oh sa raisk, kui hea.

Sõit jätkus Pitsanulok’i ja siis Mugdahani. Teisel pool kilomeetrilaiust jõge paistab Laos… 

Mul ei olnud plaanis sinna minna.

Filipiinid, Duterte ja Tõnisson

Tere. 

Igaks juhuks ütlen, et filipiinlaste jaoks on väga oluline, et sa nende riigist varsti ka ära läheksid ning seetõttu tahavad nad piiril näha äralennu piletit.

Mina maandusin pealinnas Manilas. Läksin kohe õhtul muidugi jalutama. Kuumus, magavad inimesed tänavatel, huvitavad ettepanekud, elav muusika, õlu.

Hommikul valges oli pilt hoopis teine. Koledam, kui aus olla, sest hämaruse katet ei olnud enam peal.

Mitte, et ma kurdaks. Olen ka vaesemates ja koledamates kohtades viibinud. Lihtsalt mind ei köitnud eriti.

Davao linnast on pärit Filipiinide president Duterte. Jah, seesama, kes narkovastases sõjas Davao linnapeana isiklikult käis tänavatel narkodiileritega tüli norimas, et saaks nad maha lasta. Lihtsalt, et politsei “poistele” eeskuju näidata. Kui Ladina-Ameerikas on paljude motikate peal Che pilt, siis siin Duterte oma.

Selles linnas kohtusin ma Illariga. Eestis mängime vahel koos kossu. Filipiinidel käisime, sõime, vaatasime ja jõime õlut.

Ja saime teada, et nende kõrgeim tipp Mt.Apo avatakse pärast suurt põlengut ronijatele alles 12.aprillil.

Mis siis ikka. Sõitsime Samali saarele ja käisime selle kõrgeima mäe otsas. Oli küll üle kahe kilomeetri madalam, kuid higi lahmas ilusasti.

Jah, seda koobast vaatasime ka, kus on maailma suurim nahkhiirte koloonia. 2,5 miljonit isendit.

Midagi tüütut ja midagi võluvat on nendes saartes, mida Filipiinideks kutsutakse. 

Kurb ei olnud, et edasi Taisse lendama pidin. Eriti pärast seda, kui ümberistumise ajal Manila Rahvusvahelisel Lennuväljal seisin ülipikas immigratsioonisabas enne riigist väljumise templi saamist täpselt 1 tund ja 42 minutit. Ja see ei tundunud seal erakordne.

 

 

Taiwan. Miks mulle meeldis?

Tere.

Algus ei tundunud kõige parem. Taipei oli kuidagi närviline ja sain valusa meeldetuletuse, et rahvusvaheline juhiluba tuleb kaasa võtta, kui autot rentida tahad. Ja Single Inn majutusasutus oli voodisuurune ülalt lahtine box, kus heli pidi maas olema, naised ja mehed olid eri korrustel ning kasutasid erinevaid lifte. Ühist suhtlusruumi oli ainult õues hotellikese ees kahe kohvikulaua jagu.

Buss lõunasse Kaoshiungi oli juba parem. 360 km nahkses massaaži pakkuvas ja lamamisasendit omavas ekraani ja kõrvaklappidega varustatud laias toolis läks kiirelt ja valutult. Ja linn ise oli pärast Taipeid meeldivalt rahulik, tänavatoit imehea ja odav ning hotellituba üüratult suur. Hiljem sain teada, et pean seda jagama prussakatega. Loogiline. 

Sõitsin veel allapoole Shizisse ja otsustasin sealt üle mägede Dareni linna jalutada/hääletada. 

Ja edasi ainult meeldiv.

Sõit väikeses tualettpaberit vedavas kaubikus üle mägede idarannikule, juues autojuhi pakutud teed ja lõpetades reisi üheskoos haisvat tofut süües.

Esimene öö telgis Taitungi linna lähedal rannal sõjaväelennujaama lähedal, kus hävitajad hommikul 7 ajal üles ajasid.

Seljakotiga jalutuskäik 26 km mööda rannikut ülespoole. Esimene ujumine.

Sõit kolme tüdruku mikrobussis.

Tänavatoidule vahelduseks maanteetoit väikeses külas, kus liha kõrvale õlut ostes ma ei teadnud, et saan kaasa ka omaniku seltskonna ja teise õlle.

Bensiinijaama töötaja, kes minu tervituse peale sisse lippas ja mulle kingiks pudeli vett tõi.

Elektrifirma projektijuht, kes viis mind edasi ja ühtlasi kutsus oma offississe pealelõunasele teele ja muule heale-paremale.

Teine öö telgis kaljunukil mere kohal.

Interneti saamine kohalikust politseijaoskonnast, kui telefon taskus lukku läks ja PUK koodi küsis.

Kolme autoga karavanis sõit koos kärgperega Hualieni linnakesse, kus kogemata astusin sisse päris hostelisse Clearsky, kus oli hostelile nii vajalik ühisköök ja külmik ja kitarr ja ühisala.

Hualien ise oma rahuliku tempo, suurepäraste pelmeenide ja Telliskivi Loomelinnakut meenutava südamega.

Ja muidugi naeratused ja soov külalist aidata. Eriti idarannikul.

Tulen siia tagasi. Ja mitte ainult seetõttu, et ma nende kõrgeimasse tippu ronimiseks võimudelt luba küsides mõned päevad hiljaks jäin.

Hongkong ja üllatused.

Viimase päeva Vietnamis veetsin väikese motika seljas. Käed väsisid selles liikluses ära, sest kogu aeg on vaja ju lenksust liiga tugevasti kinni hoida. 

Hongkongis plaanisin olla 3 ööd, sest mis seal suurlinnas ikka teha. Ega ma ju enne ei uurinud ega vaadanud ka ja seetõttu sain mõnuga üllatuda.

Just selle üle, kuidas pilvelõhkujate vahelt on võimalik 15 minutiga mäenõlval looklevale matkarajale jõuda. Ja selle üle, kui mägised need saared on, milledel Hongkong asub. Ja kui head ühendused saarte vahel.

Hiina osana on ka Hongkongis pidevalt mingid suurprojektid käimas. Kas mingi sild saarelt saarele või betoonvaiadel liiklussõlm või maailma kõrguselt 11-s pilvelõhkuja vms. Siblivad kiiresti ja asjad edenevad. 

Prügi on vähem, kui Vietnamis ja rohkem, kui Jaapanis.

Kõrgeim tipp Tai Mo Shan on 957 meetrit kõrge ja teadsin juba ette, et üleval on mingi ilmajaama laadne üksus ja sõjaväe radar ning päris kõrgeimasse punkti ei lubata. Valisin oma uue sõbra MAPS.ME abil välja teekonna ja alustasin 9,5 km kauguselt tipust.

Kohe algas loodus. Tee oli küll veel betoonist ja mõni üksik auto sõitis ka, kuid ahvid hüppasid ja jalutasid ning puud olid võimsad.

6 km enne tippu läks rada kitsamaks ning päris metsarajaks alles umbes 2,5 km enne tippu. Ilm oli totaalselt sombune ja udune ning ilma maps.me abita oleksin üsna raskustes olnud. Kuid seal on vähemalt Hongkongi kohta isegi need jalgrajad olemas, mis pikas rohus loogeldes tippu viivad. Võimas.

Viimased 500 meetrit oled asfaltil ja siis on värav ja hoiatussildid ja edasi ei saa. Tipp ise on linnulennult umbes 100 m kaugusel. Proovisin laskumise algusosas ka otse läbi pika rohu tipuni lõigata, kuid udust kostus hiinakeelset juttu ja ma pöörasin tagasi.

Veits nõme oleks, kui spioneerimises süüdistuse saaks. Hiinas.

Allesjäänud päeval sõin ja jõin õlut ja jalutasin ning 18.märtsil seadsin sammud lennujaama poole.

Eurooplaste välimääraja.

Tiia ja Ants lendasid Eestisse tagasi. Mina kolisin Hanois hotellist hostelisse ja veetsin viimased Vietnami päevad euroopalikus keelekeskonnas.

Šotlane, inglane, iirlane, itaallanna, prantslanna, rootslane, soomlane, sakslased, šveitslane ja inglanna.

Soomlane istus peamiselt vaikselt ja muigas. Minuga vestlema hakkas teisel päeval.

Šotlane oli täielikus eufoorias, kui sai teada, et olen Eestist. Ma olin ta esimene eestlane ja ta rääkis seda kõigile paar tundi järjest. Järgmisel päeval, kui ta enam kivis ei olnud, käisime söömas ja ta oli pigem kuulavas rollis.

Inglane oli madala bassihäälega endine narkodiiler. Hea lugude rääkija. 

Itaallanna oli väga ilus ja kadus kogu aeg kuhugi ära. Lõpuks ei tulnudki tagasi.

Iirlane oli lõbus ja tegutses. Hüppas rolleri selga ja kadus Hanoi liikluskeeristesse. Hiljem tuli tagasi ja jõi kõik vahepeal joomata jäänud õlled kiiresti ära.

Šveitslane ostis kunsti ja naisi. Kunsti sealjuures edasimüümiseks. 

Kõige rohkem suhtlev sakslane oli skeptik. Sellisel meeldival moel. Temaga kohe viitsisin rääkida.

Prantslanna oli väga võluv. Oli meeste väärikamaks jäämise peamisi põhjuseid.

Rootslane oli hea libero. Rääkis, suitsetas, naeris, jõi ja läks kaasa kõige ja kõigiga. Väsimatu. Inglasega sarnaselt oli ka tema väikeste narkotehingute eest lühikest aega vangis istunud.

Inglanna oli malbe ja rahulik. Kuulas ja naeratas. Siis luges edasi.

Eile ütlesin Vietnamile “Tsau!” ja maandusin Hong Kongis.