Üksinda ja mitmekesi. Singapur, U-Meremaa, Austraalia, Malaisia ja Brunei 2011/12

Matkapunt – Airi Sokk (Austraalia) ja Andres Karu (igal pool)

Selle matka peamiseks eesmärgiks oli tõus Uus-Meremaa kõrgeimale tipule (Mount Cook, 3754 m). Sest seal ei ole mitte ükski eestlane veel käinud ja tegemist on tehnilise, raske, ohtliku ja kuulsa mäega. Grupijuhiks Toomas Holmberg ning ülejäänud pundi moodustasid Airi Sokk ja Andero Saar. Tegime koos trenni ja vahetasime mõtteid.

Peale Uus-Meremaa tippu plaanisid teised veel sinna jääda, kuid mina lendan edasi Austraaliasse ning võimalusel ka Malaisiasse ja Bruneisse. Ning loomulikult proovin tõusta iga külastatud riigi kõrgeimasse tippu. Lisaks saan loodetavasti teel U-Meremaale tõusta Singapuri kõrgeimale mäele. Täpsemalt künkale.

Minu osaline transpordiskeem nägi välja selline:

26.12 – laevaga Tallinn-Helsingi, Lufthansaga lennud Helsingi-Münhen ja Münhen-Singapur
28.12 – Jetstariga lennud Singapur-Auckland ja Auckland-Christchurch

30.01 – Lufthansaga lend Singapur-Münhen
31.01 – Lufthansaga lend Münhen-Helsingi, laevaga Helsingi-Tallinn

Seega oli minu transpordiskeemi planeeritud auk. Kuidas ma U-Meremaalt Singapuri saan, polnud täpselt teada. Kuid mul oli ka ligi kuu aega, et selle pisikese (u. 5500-kilomeetrise) logistilise auguga tegeleda.

Teised lendasid U-Meremaale juba kümmekond päeva enne mind ja seiklused hakkasid samuti kohe pihta, sest kiire ümberistumise ajal Singapuris jäi Andero kott kadunuks. Lisaks isiklikule kamale oli selles kotis ka üks meie kõrgtelk. Minu jaoks tegi asja eriti põnevaks see, et tegemist oli minu uue ja väga hea Hillebergiga, kus sees olin maganud ainult kaks ööd. Valus, kui nii noor ja kogemusteta telk barbaarsete asiaatide kätte satub.  

Ning et meeled oleksid ärksad, siis värises 23. detsembril Christchurchis taaskord maa. Ja mitte nii, nagu seal iga päev veidikene raputab, vaid ikka korralikud kuus palli millegagi. Minu kaaslased olid samal ajal linnast väljas lõunasaare muudes avarustes ning jäid sellest puutumata. Küll aga suleti täielikult Christchurchi kesklinn, mis just hakkas veidi normaalsemat nägu saama peale 22. veebruari suurt maavärinat. Karm.   

24. detsembril sain Holmbergilt meili, et Andero kott on üles leitud ning seega langes õlult kohustus kaks telki kaasa võtta. See oleks päris korralikult lisakilosid andnud, sest peale ühe telgi on niigi minu kotis 50-meetrine köis, mõned jääpuurid, priimus ja labidas. Ning odavlennufirma JetStar üle 20 kilo ilma ohtra lisarahata pardale ei luba. Pakkisin pärast häid uudiseid kotti ning tegelesin sellega, millega mägironijad ikka jõululaupäeval tegelevad – pesin saabaste tallad, telgi vaiad, teleskoopkeppide otsad ja kassid mullast puhtaks. Sest muidu läheb U-Meremaa piiril päris palju rohkem aega, kuna nad ei luba võõrliikide seemneid oma floorat „rikastama“ tuua. Olen igati uusmeremaalaste poolt ja isegi imetlen neid salaja.

26. detsember, esmaspäev

Mäletate, et 25. detsembri õhtul ründas orkaan Dagmar Norra rannikut? See tegi ärevaks, sest pidin hommikul 7:30 Tallinkiga Helsingisse sõitma ja lennureis Münhenisse stardib kolm ja pool tundi peale laeva sildumist. Kui mingi viivitus tekib, siis pole eriti mänguruumi. Kuulasin varahommikul ärevaid teateid sellest, et Vantaa lennujaamas on tühistatud terve hulk lende Rootsi ja Norrasse ning nägin aknast välja vaadates üksikut plekist katuseluuki mööda lendamas. Ütlesin Tiiale ja Antsule nägemiseni ning läksin asja uurima.

Õnneks selgus, et Tallink ei blufi, kui lubab iga ilmaga sõita. Veendusin selles, kui pärast kiiret läbipõikamist Tallinna lennujaamast (Helsingi lennujaamas ei saa nimelt kotti kiletada) D-terminali jõudsin ning pool tundi hiljem otsad anti. Kõigutas muidugi kõvasti ning et vältida merehaigust läksin kohe sööma. Jõulukuused olid külili ning baarides kiletati pudelid riiulite külge. Peldikus hakkas mingil hetkel viineritükikesi nägema ning prügikast kukkus teist korda ümber vahetult pärast seda, kui ma olin sinna tühja kohvitopsi visanud.

Kõige ärevam hetk oli see, kui ma ahtrist merele vaadates nägin Eesti ranniku lähedal taevas kahte signaalraketti. Sest kui meie oleksime olnud lähim alus ning kõigi meresõidu reeglite kohaselt abivajajale appi läinuks, siis oleksin arvatavasti õhtuks kodus tagasi olnud. Õnneks oli keegi teine lähemal ning meie alus jätkas valitud kursil. Imetlesin ka tööle sõitvaid ehitajaid, kes kogu reisi jumala rahulikult maha magasid. 

Helsingi sadamas puhus tuul nii tugevasti, et randuda aitasid laeva kaks puksiiri. Kokku võttis sõit tormi tõttu kahe tunni asemel kaks ja pool ning see tähendas, et ma olin endiselt graafikus. Sõitsin taksoga kesklinna Raudtatientori juurde ning sealt bussiga lennujaama. 

Kõik laabus ilusasti ning kuigi lennuk kõikus tugevasti nii paiga peal seistes kui ka õhku tõustes, maandusin kolmveerand kolmest pärastlõunal Münheni lennuväljal. Ma ei olnud seal varem käinud ning lennujaam jättis oma ruumikusega päris hea mulje. Eriti meeldisid mulle kohviautomaadid, mis Lufthansa klientidele tasuta jooke väljastasid. Olen ju tavaline mees ja mulle on lihtne muljet avaldada.

Enne 21:30 väljunud lendu jõudsin kolm tundi magada ning 11 ja pool tundi kestnud lennu Singapuri sisustasin söömisega ning ekraaniga eesistuja seljatoes. Muljetavaldav oli dokfilm ameerika alpinistist, kes ronis Šveitsis ühte Alpide kuulsaimat põhjaseina – nimelt 3970-meetrit Eigerit. Eigeri põhjaseina raskusest annab ehk aimu see, et enne esimest õnnestunud tõusu hukkus seda üritades vähemalt 64 alpinisti. Ning ameeriklase teole annab kaalu fakt, et ta esimese inimesena ronis sellest seinast üles ilma igasuguse julgestuseta. Et see viimaseks tõusuks ei jääks, siis oli tal seljas langevari, kuid seda ei olnud seekord tarvis. Filmi lõpus pani ta asjale punkti base-hüppega tipust mõnikümmend meetrit altpoolt.

Magasin halvasti, sest minu eesistuja tooli all oli mingi statsionaarne rauast kast ja selle kõrvale mõlemad minu jalad ei mahtunud. Meenus, et ka tagasilennuks broneerisin ma täpselt sama istekoha täpselt samasuguses lennukis. Kurat.

27. detsember, teisipäev

Söök oli väga hea ning kui julgesid küsida, siis voolas ka õlu ja vein.

Singapuris maandusime õhtupoolikul. Enne täitsin külastuskaardi, millele tuli kindlasti märkida ka aadress, kus Singapuris viibimise ajal ööbid. Teadsin ainult ühe tänava nime, sest see ühtis kõrgeima tipu nimega ning nii kirjutasingi kaardile „Bukit Timah road 18/20“. Piirivalvele sobis.

Esimese asjana hakkasid Singapuri Changi lennujaamas silma hiiglaslikud jõuluteemalised lilleseaded. Lumememmed, aastaarv 2012, draakonid jne. Hankisin tipu juurde jõudmiseks infot, vahetasin raha (50 euro eest sain 86 singapuri dollarit), panin suure koti homseni pakihoidu ning sõitsin metrooga Bukit Timah Road`i suunas. Kui keegi tahab minu jälgedes käia, siis sõitke kõigepealt East West Line`ga (roheline) City Hall`i juurde (ühe ümberistumisega) ning seal minge North South Line peale ning jätkake kuni Newton`i peatuseni. Rongisõidu üks ots maksab 3.20, millest ühe dollari saab pärast tagasi, kui plastikust pileti uuesti piletiautomaati sisestad. Siis istuge bussile nr. 171 ja sõitke Bukit Timah Shopping Center`i juurde. See maksab 1.70. Räägin loomulikult kohalikest dollaritest.

Bussipeatuses hoiatas kohalik mees, et Bukit Timahi juures elab palju illegaale ja soovitas mul sinna pimedas mitte minna. Bussist välja astudes istusin ma esimesse söögikohta maha ning võtsin kala ja õlut. Ettekandja ütles, et siin on väga turvaline ja ei pea üldse muretsema. Ning lisas, et rada tippu algab napilt paarisaja meetri kaugusel. 

Peale sööki ületasin ühe suurema maantee ning leidsin raja alguse üles. Väljas läks pimedaks ning külastuskeskuse juures olev valvur ütles, et üles võib minna alates 5:30-st. Vaatasin veidi ringi et magamiseks koht leida ning nägin muuhulgas silti, millel öeldi otsesõnu, et lõpetage see ahvide toitmine, neil metsas süüa küll. Jalutasin vanal raudteetammil valvuritega kortermajade vahel ning sättisin ennast lõpuks pikali suurel muruväljal ühe piraka puu all suure kortermaja läheduses. Panin niiskuse vastu jope ja fliisi maha ning magamiskoti nende peale. Sääski oli palju nagu ettekandja eelnevalt lubanud oli ning loomulikult tegi une heitlikuks eestlasele vastuvõetamatu palavus.

28. detsember, kolmapäev

Öösel tibas vihma, kuid puu varjas enamuse veest ära. Ärkasin sääskede ja palavuse tulise vihkajana poole viiest üles ning läksin raja algusesse valvuri juurde raja avamist ootama. Lisaks minule tuterdas seal ringi kolm kohalikku, kes olid sündinud nähtavasti üle-eelmisel sajandil ning poole kuuest lasti meid rajale.

Tee oli asfaltiga kaetud. Ega ma väga üllatunud ei olnud, sest tegemist on ikkagi Singapuri ja 164-meetrise tipuga. Kuigi see tee asus siiski riigi metsikuimas paigas, mille kohta üks tuntud bioloog on öelnud, et Bukit Timah`i rahvuspargis on ühel ruutkilomeetril rohkem erinevaid taimeliike, kui terves Põhja-Ameerikas kokku. Kusjuures see ei pidavatki liialdus olema.

Mul pealampi ei olnud ja nii liikusin pimedas edasi rohkem kuulmise kui nägemise järgi. Hääli oli päris palju ning samuti oli tunda niiske mulla ja erinevate õite lõhnade segu. Ning suurim üllatus oli mees, kes liikus üles selg ees. Nähtavasti vanadusest nõder või siis liiga tark, et mina mõistaksin.

Tõus tippu võttis aega 20 minutit kusjuures viimased viis sai minna mööda metsa alla tehtud rada. Raja äärde jäi mingi militaarne ehitis, mille aia küljes rippuv silt viitas relvastatud valvele. 

Tõus oli raskem, kui poole kõrgema Munamäe otsa minek. Põhjus on loomulikult imelihtne – Bukit Timahi otsa hakatakse minema 29 meetri kõrguselt merepinnast ning seega tuleb kokku tõusta 135 meetrit. Munamäel tublisti vähem.

Tipus on varjualune ja kivi, millel kirjas ka täpne kõrgus – 163 m ja 63 cm. Mõned eelmisel sajandil sündinud inimesed tulid päikesetõusu ajaks üles joogat tegema ning ma jälgisin nende tegemisi tunnikese jagu. 

Laskudes nägin ümbrust palju paremini ning erinevaid puid, põõsaid ja väikseid taimi oli tõesti roppu moodi palju. Hääled läksid valjemaks ning lõhnad tugevamaks. Raja alguses jooksid ringi need ahvid, kes endale ise süüa peavad otsima. Osad poegadega, osad ilma. Turnisid ka majade rõdudel ning traate mööda ning istusid puhkehetkedel autode katustel.

Läksin kohalike söögikohta. Selline suur ala, kus oli umbes viiskümmend erinevat väikest kööki ning enamus portse maksid paar kohalikku dollarit. Õlu Singapuris on aga toiduga võrreldes väga kallis – seal odavas söögikohas maksis see 5.60.

Kesklinnas vaatasin moodsalt riietuvaid asiaate ja piilusin maju. Näiteks seda kuulsat, kus on kolm maja kõrvuti ning nende katustel on paadikujuline suur bassein, mis ripub otstest kümneid meetreid tühjuse kohal.

Ning siis tuli mu reisile korralik tagasilöök.

Vahetasime Holmbergiga sõnumeid ning selgus, et nad olid vahepeal Cook`i all luurel käinud. Ja kuna mägi on liustike sulamisega üsna palju muutunud, siis meil ja praegu jääb see tipp tegemata. 

Kurat.

Mt. Cook oli selle reisi peamine eesmärk. Samas ei näinud ma mingit põhjust grupijuhi sõnades kahtlemiseks. Kui Holmberg tunneb, et me ei saa nendes oludes tipu tegemisega hakkama, siis on tal väga suure tõenäosusega õigus. Kuigi antud juhul mulle üldse ei meeldinud, et tal tavaliselt õigus on. Ausõna. Eks homme kohtudes kuulen täpsemalt, mida nad nägid ja kuulsid.

Istusin tunnikese netis ja sõitsin siis lennujaama tagasi. Olin JetStari piletit ostes maksnud suure koti puhul 26 kilo eest ning seega panin enne kiletamist sinna üle 23 kilo varustust. Neiu leti taga aga ütles, et tegelikult on mul piiriks ikkagi 20 ja ülejäänu eest pean juurde maksma. Lisas, et ta saab panna kirja kolm kilo. Mis mul üle jäi. Maksin iga kilo eest ärritunud liigutusega 20 dollarit ja läksin vihasena turvakontrolli, sest kui ma oleksin teadnud, siis oleksin saanud enne kiletamist mõned asjad selga ja jalga juurde panna ja väikesesse kotti ka kilo jagu asju juurde suruda. Sest mulle põhimõtteliselt ei meeldi ülekilode eest maksta. Raiskadele.

Lendu oodates vaatasin minuga samale lennule tulevaid inimesi ja nende hulgas oli ainult üks neeger. Umbes veerand tundi enne lennuki pardale minemist tulid aga temagi juurde kaks politseinikut ning viisid ta minema. Sedapsi siis.

Tellitud söök lennukis oli taipärane kana. Ilus oli see, et kui söögi tellinud inimestele toit toodi, siis pandi telekates mängima kokasaade. Loomulikult võtsid 90% nendest, kes ei olnud toitu ette tellinud, seepeale samuti süüa. Ainult et oluliselt suurema rahasumma eest. Hea töö, JetStar. 

Täitsin Uus-Meremaa külastuskaardi ja jäin Bondi filmi vaadates magama. Need on alati kuidagi rahustavad.

29. detsember, neljapäev

Aucklandis maandudes aitas taaskord riiki siseneda võlusõna „alpinist“. Kott vaadati läbi ja jalas olnud väiksemad saapad saadeti puhastusse, sest seal küljes oli Singapuri huumust.  

Liikusin siselendude terminali ning nägin, et minu lendu on 40 minutit edasi lükatud. Sisustasin aega netis blogides ja lendasin seejärel Christchurtchi. Mulle pakuti laiema vahega kohta varuväljapääsu juures ning võtsin selle vastu. Uinusin juba õhkutõusmise ajal ja kuna ma enne uinumist tõesti süvenesin sellesse, et mida hädamaandumise korral teha ja mängisin mõttes mõne situatsiooni läbi, siis loomulikult nägin unes, kuidas pärast hädamaandumist üksinda kolmekümne kahe inimese elu päästan ja kangelaseks saan. 

Christchurchis läksin „Red bus`i“ peatusesse ning peale Holmbergiga sõnumite vahetamist sõitsin kuhugi kesklinna kanti, kuhu teised vastu tulid. Airi, Siivi, Holmberg ja Andero.

Liikusime Airi ja Anderoga läbi supermarketi hostelisse, sest tahtsin õlut ja süüa osta. Esialgu eriti lagunenud maju ei näinud, sest läksime peamised tõuked saanud kesklinnast veidike mööda. Kuid pragusid ja krohvita seinu paistis igal pool. 

Hostel oli selline väike maja, kus avaliku arvuti kõrval toetas ajutine post teise korruse lage. Väljas laua taga istusid (nagu ikka hostelites) noored tüübid ja jõid õlut. Erinev oli see, et enamikel nende hulgast olid näod oranži või sinise värviga koos. 

Toas rääkisid tüdrukud, et suhted olid vahepeal väga sassi läinud. Ja minu jaoks üllatusena oli nende põhjustajaks seekord Andero. Põhimõtteliselt oli tekkinud olukord, kus keegi ei tahtnud enam temaga koos edasi reisida ja samas ei olnud seda veel väga konkreetselt ning kõigile arusaadavalt välja öeldud. Meie vestluse ajal värises maa. Kergelt.

Võtsin hoovis õlut ning noorte pidu oli jõudnud faasi, kus üks inglane ja üks uruguailanna hakkasid pulmi pidama. Peigmees oli endale juba lipsu puudumisel soki kaela sidunud. Teiste rollide jagamisel sai Airist pruudi ema, minust pruudi isa ja Anderost preester. Minu tütre nimi oli loomulikult Maria. Üsna lõbus oli. Andero pidas paaripanemise kõne eesti keeles ja see meeldis muidugi kõigile. Lahe hetk oli vahetult pärast laulatust, kui Mariale helistas tema abikaasa. Mõni tunnetab seljaajuga ikka tervet maailma. 

Hiljem peeti Eurovisiooni ja jäädi aina rohkem täis. Rääkisin pikemalt ühe ameeriklannaga ja ühe hästi sümpaatse prantslasega. Millest, ei mäleta.

Saime ka Holmbergiga veidi vestelda. Liustik Cooki all on väga halvas seisus ning see koht, kus me pidime enne tipupäeva laagri tegema, oli vahepeal kokku vajunud. Selge. Seekord jääb tegemata. 

Meie väljas istumise ajal toimus üks tugevam maavärin, kus maja ise ja laud päris korralikult liikusid. Järgmisel päeval vaatasime järele, et selle tugevus oli isegi 4,3 palli. Minu jaoks tugevaim maavärin siiani, sest septembrikuus Jaapanis tuntud tõuked jäid kolme palli kanti. Kui ma oma nari teisele korrusele magama läksin, siis panin mobiili pea kohale väikesele karniisile ning leppisin endaga kokku, et kui mobiil mulle öösel silma kukub, siis on aeg välja joosta.

Küsisin Airilt täna, et kas ta tahab äkki hoopis minuga Austraaliasse tulla. Airi mõtles natuke ja ütles siis olgu. Kui ma niiväga peale käin. Tegime talle kiiresti elektroonilise külastuskaardi, sest seda saab täita ainult väljaspool Austraaliat ning vaatasime põgusalt lennupileteid. Väga odavaid ei ole kuid mis seal ikka. Hiljem mängisime Airiga täringuid ning võlgnen talle nüüd ühe veini.

30. detsember, reede

Hommikul sõitsid tüdrukud kohta nimega Acaroa ning mehed läksid raftima. Minul oli selline väsimus, et pidasin targemaks peale Airiga Melbourne`i lennupiletite ostmist (maksid 227 eurot näost) heaga voodisse tagasi pöörduda. Mäletan läbi poolune, et leppisime Holmbergiga kokku, et viin ärgates osa tehnilist rauakola ja köied posti, sest neid ei ole siin enam kellelegi tarvis.

Nojah…

Põhimõtteliselt ärkasin selle peale, kui Holmberg ja Andero õhtul kell 18:00 raftimiselt tagasi jõudsid. Magasin väga rahulikult terve päeva maha ning asjad jäidki posti panemata. Vabandust.

Kõik eilsed peoloomad olid väga vaiksed. Rääkisin Mariaga 23. detsembri maavärinast. Ta oli siis siinsamas köögis ja näitas, kuhumaani seinad liikusid ning kuidas asjad riiulitest põrandale lendasid. Päris hull.

Tegime Airi ja Siiviga jalutuskäigu ümber kesklinna. Ümber seetõttu, et kesklinn on turvalisuse huvides täielikult suletud. Kutsutakse seda ala „Red zone`ks“.

Mis muljeid sain?

Erinevaid. 

Mõnes kohas ei saanud alguses arugi, et midagi valesti on. Näiteks oli ühes paigas lihtsalt mingi parkla, kus seisid mõned autod. Hiljem taipasin autode taga oleva maja värvilahenduste tõttu, et selle seina küljes oli enne teine maja veel. Nägin kus esimesel korrusel oli köök kraanikausiga ja kus lastetuba ning kustkohast läks trepp teisele korrusele.

Samuti sai kõrghooneid pildistades aru, et mõni neist on paar kraadi viltu. Ja paar kraadi teeb kõrge maja puhul olulise vahe. 

Trammid enam ei sõida. Töö- või elukoha  (või mõlema) kaotuse tõttu on linnast praeguseks lahkunud 4000 elanikku. Mõni ka lihtsalt hirmust. Mõni nähtavasti seetõttu, et tegemist ei ole enam selle kohaga, kuhu omal ajal rõõmsalt kodu rajati.

Paljud väiksemad poed, kohvikud, firmad ja isegi mõned pangakontorid olid kolinud suletud tsooni lähedale konteineritesse. Umbes sellistesse, nagu on ehitajate soojakud. Mõned olid kujundamisega rohkem vaeva näinud ning nii nägi näiteks üks neljast konteinerist tehtud kohvik välja selline, nagu moodne arhitekt  olekski materjale valides konteinerite peale mõeldud. 

Kõige rohkem mõtlikuks tegev koht oli ühe maja vundament, mille peale seisis ainsa asjana klaasist ustega vana külmkapp, mis oli täis raamatuid, mida linnast lahkudes endaga kaasa võtta ei tahetud. 

Tüdrukud rääkisid mulle sellest, et miks suhted Anderoga nende arvates sassis olid. Ma ei hakanud omapoolseid hinnanguid andma, kuid sain aru, et keegi ei ole veel valju häälega välja öelnud, et plaan on mitmeks jaguneda. Lihtsam on seda ebameeldivat hetke ju võimalikult palju edasi lükata. Inimlik, kas pole?

Igatahes pärast õhtusööki võtsin teema üles ja ütlesin välja, et meie punt jaguneb nüüd kolmeks. Endal natuke naljakas oli muidugi, sest teadsin ju asjast meist viiest kõige vähem, kuid see tuli lihtsalt ära teha.

Edasi läks nii, et kuna Andero ei tahtnud üksi jääda, siis ta alustas läbirääkimisi Toomase ja Siiviga, et nendega punti lüüa. Et aga Siivi ja Tom selle plaaniga nõus ei olnud ja Andero jällegi ei tahtnud sõnast „ei“ aru saada, siis tõmbas Siivi lõpuks sae täispööretel käima ja sõimas Andero läbi kõigi sõnavaras leiduvate sõnadega, mis viitasid seedimisprotsessi lõpuosale, Paldiski maanteel rohelise aia taga tihti kõlavatele meditsiinilistele diagnoosidele ja sellele, miks vahel uus elu pisivea tõttu algust ei saa.

Üldiselt olidki eestlased sellel päeval hosteli kõige häälekamad külalised, sest teistel kõigil oli väga paha olla.

Õhtul tellisime Airiga kolmveerand kolmeks hommikul takso ära.

31. detsember, laupäev

Aasta viimase päeva esimesed tunnid ajasime juttu ainsana üleval oleva veidi üleoleva ameeriklannaga ja pakkisime kotid ära. 

Takso saabus kokkulepitud ajal ja egiptlasest taksojuht (Mohammed ikka, kes muu) viis meid kümne minutiga lennujaama. Isegi veidi kiiresti, sest rahvusvaheliste lendude terminal oli alles kinni ja me pidime veerand tundi ootama.

Tegime veel väikese puhastuse seljakottides ning jätsime poolteist kilo toitu maha ning selle tulemusel oli Airi kott 20,7 ja mul 21,4 kilo ning vajadusel olin valmis suured saapad jalga panema. Sest meile ju ei meeldi ülekilode eest maksta. Raiskadele.

Täitsime Austraalia sissesõidukaardid ja Uus-Meremaalt väljasõidukaardid. Piirivalvur avaldas imestust, et nende maal ainult kolm päeva viibisin. Eks see sellise narkomuula mulje võib jätta küll. 

Lennukis oli kõige nõmedam see, et üks pilusilmne noormees oli istunud Airi koha peale akna all, kuid me ei teinud sellest väljagi. Tore osa algas siis, kui ennast õhus magama sättisime ja selgus, et aknaaluse tooli seljatugi ei käi ainsana alla. Poiss niheles terve tee.

Austraalia immigratsiooniametnikud Melbourne lennujaamas palusid mu kõrvale ning esitasid hulga isiklikke küsimusi. Ma ei tea, mitu protsenti pidi õigesti vastama, kuid igatahes ületasin selle piiri kindlalt. Airi puhul täpsustati ainult seda, et mis ravimid tal kotis on. Sellel alal, kus kotte läbi vaadatakse, saime kiita, sest olime teinud täpselt nii, nagu ankeedil palutud oli – kui sa ei ole kindel, siis vasta jaatavalt. Sest nad küsivad ja täpsustavad nagunii üle ning liigse „jah-i“ pärast sind keegi ei piina.

Sõitsime 16 dollari (Austraalia oma) eest mingisse bussijaama ja uurisime võimalusi edasi liikuda. Airi valvas kotte ja mina liikusin kassa juurest kassa juurde ning sain umbes tunni ajaga selgeks, et siit on parim variant sõita rongiga Albury`sse ning sealt siis edasi vaadata. Pilet maksis 27.70.

Rongisõidu eel ostsime kaardi, kus peal need maakonnad, mida Austraalias kindlasti külastame, ehk siis New South Wales ja Victoria. Lisaks ostsime mõned pudelid veini, sest Airil on 1. jaanuaril sünnipäev ning ma olin talle lisaks ühe veini sees ka. Uus-Meremaal kiiresti tekitatud võlad ei jätnud mind Austraalias maha.

Austraalia paistis rongist vaadatuna selline ilus. Künkad ja puudesalud ja paisjärved, mis elu farmides ainuvõimalikuks teevad. Päike loomulikult laksas täiega ning kitsas rong tundus paari tunni jooksul päris hea pelgupaigana. 

Mõned tunnid hiljem Albury turismiinfos selgus, et kuna on aasta viimane päev, siis ükski buss ega rong meid täna enam Thredbo poole, mis Austraalia kõrgeima tipu all asub, ei vii. Lahke töötaja helistas läbi isegi postiljonid ja politseinikud, kuid kellelgi polnud plaani aasta viimasel päeval meile sobivas suunas liikuda. Ja kogu eelnev jutt kehtis ka 1. jaanuari ning samuti 2. jaanuari kohta.  

Selge siis.

Otsustasime üsna kiiresti, et ei jää ootama, vaid proovime hääletades kohale jõuda. Et sellega kaasneb ka ise kokkamine, siis muutus nüüd oluliseks gaas. Lippasin läbi kahest supermarketist ning kahest bensiinijaamast, kuid abi ei olnud, kui kuivained välja jätta. Läksin Airi juurde tagasi ja leppisime kokku, et liigume jala linnast välja ning leiame gaasi tee peale jäävatest linnadest. Tänaseks õhtuks oli meil kuiva toitu piisavalt ning isegi kui poleks olnud, siis kolm pudelit valget veini annavad halval ajal meile ikkagi piisavalt kaloreid, et mitte une pealt nälga surra.

Vinnasime kotid (Airil 28 ja mul 36 kg) selga ja sammusime mööda perrooni maantee suunas, mis meid esmalt Tallangatta nimelisse väikelinna suunama peaks. Aga kui perroon läbi sai, siis sealt ei saanudki kuhugi, sest mingi märk keelas edasimineku. Eirasime keeldu (Siinkohal pean täpsustama, et keelu eiramise mõte tuli minult, doktor Sokk on tegelikult väga seadusekuulekas. Välja arvatud muidugi juhul, kui ta ei ole seadusekuulekas.) ja liikusime mööda aedadega piiratud raudteerööpaid kuni esimese kohani, kus aed veidi madalam oli ning ronisime üle. Airi otsustas selle käigus paari veretilga näol oma DNA-d Austraaliasse jätta. Arstide veidrused.

Juba õigele teele jõudes segas meid ainult üks asi – tegemist oli väiksema kiirteega ja seal tegelikult ei tohi jalakäijad liikuda. Aga et olime kaarti vaadates võimalikuks ööbimispaigaks välja valinud jõe vaid viie km kaugusel Albury`st, siis hoidsime tempo kõrge ja lahkusime tunnikese pärast keelualalt. 

Laagri püstitasime kiirtee silla kõrvale (peaaegu alla) umbes Väikese Emajõe laiuse jõe kaldale. Rahvast eriti ei liikunud, kui teine kallas ja mõned kanuutajad välja jätta. Arutlesime elavalt selle üle, et kas Austraalias on krokodille või mitte. Mälule tundus, et on. Aga kui me nägime jõe peal kahte kutti madratsiga niimoodi mööda sõitmas, et ainult nende ülakehad olid madratsil, siis leppisime kokku, et siin ei ole. Ja läksime ujuma.

Hiljem laotasime madratsid jõe kaldale ja nööpisime esimese veini lahti. Maitses hää. Teise veini ajal saabus ootamatult 1. jaanuar ning see tähendas, et Airil algas sünnipäev. Ning samas sai oma kuulsusrikka alguse aasta 2012. Juttu jätkus ning ka kolmas vein ei jäänud loomulikult avamata.

1. jaanuar, pühapäev

Hommikul ujusime jällegi. Palju üle 30 kraadi sooja ei olnud ja nii jätkasime peagi eile alustatut ning kõndisime alustuseks mööda raudteesilda üle jõe. Paar kilomeetrit tuli veel kiirteel liikuda, kuid enamuse ajast saime olla teetammi kõrval võikesel teekesel.

Kiirteelt maha saades asusime hääletama. Sooja ei olnud üldse palju üle 35 kraadi ja nii jäime pärast paari kilomeetrit väiksemal teel kõndimist puhkepausi pidama. Selle ajal tuli vastassuunast üks jeep ning pööras meie juures ümber. Need olid hollandlanna Mika ja tema aussist mees Ben. Nad olid meist enne korra juba möödunud, kui kirikust tulles poodi sõitsid, ning omavahel kokku leppinud, et kui me pärast nende poeskäiku ikka veel tee ääres oleme, siis tulevad nad ja võtavad meid peale.    

Mika rääkis, et tuli Austraaliasse umbes 40 aastat tagasi noore tüdrukuna ja nad Beniga on pensionil ja peavad tasapisi farmi. Hollandis on nad peale abiellumist käinud ainult korra. Jutuajamiste ajal viisid nad meid läbi Tallangatta ja lisaks veel kümmekond kilomeetrit oma teeotsast edasi, et meil hääletamiseks ilusama vaatega koht oleks. Ääretult meeldivad inimesed.

Iusa vaate osaks oli tehisjärv, millest Austraaliale omaselt turritasid välja vee alla jäänud surnud puude ladvad. Sellised hallid, kuid üldse mitte igavad. Ning meie kõrval oli väikese järveäärse maja postkast. Loomulikult vana piimamannerg. Meie järgmiseks sihtmärgiks oli linn nimega Corryong.

Veerand tunni pärast võttis meid peale uskumatult käreda häälega viiekümnene mees, kes oli oma 5-keelse bändžoga teel traditsioonilisele festivalile, kuhu tuleb igal aastavahetusel kokku umbes 600 amatöörmuusikut, et üheskoos õlut juua ja jämmida. Temagi viis meid oma õigest teeotsast jupp maad edasi ühe kämpingu juurde. Sealt ostsin ma coca-cola, mille peale oli kirjutatud „Share this coce with Your Dad“. Päris lahe mõte. Hiljem nägime teisigi coca purke, millel näiteks kiri „Share this coce with Barbara“.

Üks väikebuss hakkas kämpingust lahkuma ja igaks juhuks küsisime, et ega ta Corryongi poole ei sõida. Mees vastas, et läheb sellele samale festivalile, kuhu käreda häälega meeski, kuid ta võib meid enne linna ära visata, sinna on ju ainult kaheksa kilomeetrit. Selline mees. Lisaks oskab ta mängida väikest lõõtsa ja andis meile oma gaasiballooni, millest pidi veel vähemalt üheks toidukorraks piisama.

Corryongi poes oli gaasi müügil ka. Täiendasime toiduvarusid ning siis kutsusin ma Airi sünnipäeva puhul kohvikusse. Jõime kohvi ja sõime kooke. Just, mitmuses. Peamiselt arutlesime selle üle, et Airi oli ka meie sõbra Iraani matka päevilt Aare Hommiku sünnipäevale kutsunud, kuid Aare ei olnud veel saabunud. Kohati isegi tundus, et ta ei plaanigi tulla. Airi oli päris solvunud.

Soolast sööki võtsime pubis, kus sai umbes kümnelt ekraanilt hobuste võiduajamisi jälgida. Õlu maitses taas hästi.

Tunnike hiljem peatus linnapiiril Ian oma jeebiga ja viskas meid muhedalt juttu vestes ja nakatavalt naerdes teeristi, kus võisime viitadelt esmakordselt lugeda ka meie sihtkoha nime – Thredbo, 96 km. Enne lahkumist ütles Ian, et kui ta tunni aja pärast siit teeotsast mööda tagasi Corryongi sõidab ja me pole veel peale saanud, siis viib ta meid üle lähemate kümgaste ühe jõe äärde ilusale telkimisplatsile. 

Viis minutit hiljem jäi meie kõrvale seisma jeep, mis oli servani igasugust nodi täis. Juht tuli välja ja rääkis meile pikalt ja laialt, kuidas me tema autosse ära ei mahu ja kui kahju tal selle üle on. Me ütlesime talle, et pole hullu ja küll me hakkama saame, sest ta hakkas vahepeal juba mõtlikult maanteekraavi vaatama, et osad asjad autost sinna tõsta, meid vahepeal ära visata ja siis tagasi tulles asjad kraavist uuesti peale võtta. Vot see oli juba uskumatu. 

Mõni minut hiljem võttis meid peale väike kolme uksega „Corolla“, mille roolis istus Mait Maltise näoga mees. Ainult et Maidust poole noorem. Ta vaatas huviga, kuidas ma oma 36-kilose koti tahaistmele surusin ning küsis siis, et ega ma kusagil tema kaamerat ei näe, mille ta vist tagumisele istmele pani. Ei näinud, sest kaamera oli üleni koti all. Kakskümmend kaks kilomeetrit hiljem Khancobin`i linnas nägin, kui kohalik Mait meid pärast kiiret toidukohtade tutvustust teeserva maha pani.  Selline ilus peegelkaamera. Tundus ühes tükis.

Maidu soovitusel jäime ööbima kohaliku järve äärde kämpingutest veidi eemal. Õhtu programmi kuulus päikeseloojang, ujumine ning teejoomine sääskedega ja veinijoomine telgis ilma sääskedeta. Proovisime Airi sünnipäeva viimaste minutiteni üleval olla, kuid ebaõnnestunult.

Imeilus koht sattus. Kui 2012 aasta tuleb pooltki nii hea, kui selle esimene päev, siis on küll põhjust õnnelik olla.

2. jaanuar, esmaspäev

Liiga vara me ei ärganud. Alles siis, kui väga palavaks läks ning tuli vette vedelema minna. Selles mõttes tüüpiline 2. jaanuar. 

Eile märkasime, et Snowy Mountains`i rahvusparki sisenemise eest küsitakse raha ka ning pileteid saab lunastada maantee kõrvalt külastuskeskusest. Teel sinna ajasime juttu kahe tüdrukuga, kes ojas ujusid. Algul nägime ainult kaldal nende riided, kuid mõne minuti pärast tulid omanikud ka. Olid lihtsalt mööda oja jalutanud.

Külastuskeskuses öeldi meile, et maksma peavad ainult need, kes mootorsõidukiga lähevad. Sobis. Haarasime näppu mõned väiksemad kaardid, uudistasime purkide sees olevaid madusid ning veerand tundi hiljem seisime Khancobin`i linnapiiril ning hääletasime edasi.

See oli esimene koht, kus nägime klassikalist Austraalia liiklusmärki „Ettevaatust, kängurud teel“. Oleks loomulikult kohe kängurusid näha tahtnud, kuid nii lihtsalt see ei läinud. Kuigi saime taas üsna kiiresti auto peale ning hoidsime silmad lahti.

Meid võtsid peale kaks sõpra, kes umbes paarikümne kilomeetri kaugusele Khancobinist kalale läksid. Ise olime ühes autos ja kotid jällegi olid teise auto kastis. Rääkisime meie juhiga ka krokodillide teemal ja ta ütles, et Austraalias on neid küll, kuid ainult põhjas, Darwini ümbruses. Samas hoiatas ta meid mingite väikeste vihaste lihasööjast kalade eest, kes ujujatele tihti kambaka teevad ning iga aasta selle käigus paarkümmend inimest surma saab.

Kusagil keset metsa tegime peatuse ning mehed ütlesid, et jätavad ühe auto siia. Aga kui soovime, siis teise auto kastis saame mõned kilomeetrid veel edasi. Me soovisime. 

Sõit oli lahe, sest soe tuul kuivatas hetkega märjaks muutund palged ja tee ise oli kaevatud läbi liivakivist küngaste, mistõttu sõitsime vahepeal nagu paarikümne meetri sügavuses kraavis.

Suvalises kurvis jäime seisma ning kalamehed kadusid raginaga kuhugi allapoole. Oodata praktiliselt ei tulnud. Pean muidugi täpsustama – kui oled tee ääres, millel liigub sulle vajalikus suunas tunnis umbes kuus autot ja neist viies su peale võtab, siis tegelikult ju ei tulnud eriti oodata. 

Viies auto oli Subaru „Forester“. Selles sõitev vanem paar pakkis oma asjad istmetelt kokku ja ütles, et saavad meid 10 km edasi viia. Vestlesime ülikooli administratsioonis töötava naisega peamiselt kliima soojenemisest. Rääkisin talle edasi ka Isandil geoloogidelt kuuldud võrdleva mõttekese, et kui palju toodab näiteks terve Euroopa autopark aastas CO2-e ning kui mitme päevaga suudab sama koguse välja anda üks Islandil purskav vulkaan. Nagu te aru saate, olen ma pigem nendega ühte meelt, kes räägivad soojematest ja külmematest tsüklitest. Kuigi minu arvamus ei ole kindlasti nii populaarne, kui nendel, kes kogu jamas inimtegevust süüdistavad.

Ju meie jutuajamine oli mõlemale poolele huvitav, sest Subaru viis meid 10 km asemel edasi 55 km ning see tähendas, et jõudsime ootamatult oma sihtkohta – Thredbosse.

Thredbost tõustakse Austraalia kõrgeimasse tippu (Mt. Kosciuszko, 2228 m) kõige sagedamini. Sest sealt on seda lihtsaim teha. Radu on palju ning kuna mäe nõlvad on populaarseks mägiratturite harjutamispaigaks, siis eriti laisad (tippu jõudnutest umbes 95%) sõidavad rippraudteega 1927 meetri kõrgusele ning jalutavad sealt paari tunniga tippu. Meie plaanisime minna varahommikul ja omal jalal linnast, ehk siis alustada tõusu 1399 meetri pealt

Panime kõigepealt priimuse üles ning tegime süüa. Ja suhtlesime ühe kokandushuvilisest pardiga, kes kogu protsessi tähelepanelikult jälgis. Ning siis peitsime suured kotid jõekese kaldale rohu sisse ja jalutasime raja algusesse. Kõik oli hästi loetav ning probleeme pimedusele vaatamata ei tule. Lisaks saime infot, et linnas ja selle vahetus ümbruses on telkimine keelatud. Mis siis ikka. Võtsime jõe ääres päevitava naisterahva kõrvalt rohust oma kotid ning kuigi ta pakkus meile võimalust panna oma varustus tema maja keldrisse hoiule, otsustasime ööbida Youth Hotel`is ja lunastasimegi 32 raha eest öö kuueses toas. Käisime dušši all ja pesime riideid ning siis otsisime linnast üles pubi, kus müüakse Kosciuszko õlut. Tasus ära. Väga hea õlu, soovitan.

Hotellis piilusime internetist lennupileteid Malaisiasse, pakkisime asju ning panime kellad äratama neljaks hommikul.

3. jaanuar, teisipäev

Tõusin 3:45. Airi juba askeldas ja kümme minutit hiljem olime hosteli köögis ning keetsime suppi ja teed. Suured seljakotid panime hosteli alla kappidesse, kus põhimõtteliselt on võimalus taba olemasolul oma asjad ka luku taha panna, kuid meil tabasid ei olnud. Panime lihtsalt kappide uksed kinni.

4:45 olime juba rajal. Liikusime täielikus vaikuses pealampide valgel ülespoole mööda kõige raskemat ja põnevamat rada (raja markeeringu värvus sinine, kui keegi samamoodi minna tahab). Meeldis see, et puud jäävad sinna, kuhu need kukuvad ja looduse arenguid väga ei segata. Jaanuari alguses on raja alumises osas täiesti piisavalt vett ning tõus ise tegelikult enamikele inimestele jõukohane.

Kõndisime tunni ja 40 minutiga tõstukijaamani 1927 meetri peal ning distantsiliselt oli seda viis kilomeetrit. Edasi on tipuni 6,5 km lauget tõusu ning looduse hoidmiseks on enamus rajast metallvaiadel looduslikust pinnasest pool meetrit kõrgemale tõstetud. 2100 meetri peal oli teerist, millest sildi väitel jõuab tippu 40 minutiga. Meie jõudsime kahekümnega.

Tipus seisime sellel päeval esimestena kell 8:00. Samal ajal alles pandi allpool rippraudtee tööle ja seetõttu oli meil võimalus veeta tunnike Austraalia kõrgeimas punktis täiesti omapäi. Selle aja sisustasid fotosessioonid, kerge eine ja vaadete nautimine. Nägime teist rada mööda tõusvat jalgratturit ning meie tõusuteed mööda lähenes üksik mees.

Kui me aga 2100 meetri peale tagasi laskusime, siis tuli vastu praktiliselt lakkamatu inimvool kuni rippraudtee jaamani välja. Julgelt oma 300-400 inimest. Olime päris rõõmsad, et tunnikese pärast tipus toimuvast „laulupeost“ osa ei pidanud võtma, sest see devalveerib tipu väärtust. Meie silmis.

Kõikide meeste kadedaks tegemiseks mainin ära, et Airi oli see, kes tegi esimesena ettepaneku alla jõudes üks õlu võtta. Enne veel tegime väikese eine ühel kaljunukil, kuhu keegi hea inimene oli laua ja pingid vedanud ning vaatasime elutute puutüvede salusid. Nähtavasti on siit viimase aastakümne jooksul korralik tuli üle käinud. Eestis olles ja uudiseid kuulates jääb Austraalia metsatulekahjudest selline mulje, et tegemist on uskumatult suurte loodusõnnetustega. Tegelikult austraallased seda nii ei võta, sest juba aborigeenidel oli tava uude kohta kolides kõigepealt tule abil suurpuhastus teha ning siis sai sellel viljakal maal umbes 50 aastat rahulikult elada. Ning siis liiguti järgmisesse kohta. Lisaks on tulekahjude hea omadus ka see, et näiteks osad seedrid vajavadki suurt kuumust, et nende seemned saaksid üldse piisavalt küpseks kasvama hakkamiseks. Vot siis.

Veidi enne Thredbosse tagasi jõudmist ristus matkarada metallist bobirajaga, kus sai kummiratastel kelgukestega alla kihutada. Maksis ainult seitse raha ja loomulikult proovisin ära. Esimese kurvi eel oli suur silt: „Pidurda!“ Mõtlesin, et nii ei saa ju rallit sõita ja panin täie hooga kurvi. Põhimõtteliselt kaks sekundit hiljem liikusin ma paarkümmend meetrit edasi nelja toetuspunkti (neli ratast) asemel kolmel (kaks ratast ja minu vasak küünarnukk). Enne järgmiseid kurve pidurdasin. Alati. Adrenaliin möllas ikkagi.

Sümboolselt jõime tänagi tipu nimelist õlut – Kosciuszko. Maitses veel paremini, kui eile.

Hostelis külastasime netti ning siis pakkisime asjad suurtesse kottidesse ning pärast jäätisepausi supermarketis liikusime linnapiiri, et hääletada järgmisesse linna teel mere poole. Nimeks sel linnal Jindabyne.

Veerand tundi hiljem võttis Jeff meid oma suure Fordi peale ning astus pedaalile. Kui küsisime põlenud puude kohta, siis ütles ta, et suur põleng toimus siin aastal 2003. Ka tema pidas seda asjade loomulikuks käiguks. Jätkasime vestlust parasjagu suurte paisjärvede teemal, kui tee ääres oli taaskord hoiatusmärk „kängurud teel“. Mainisime Jeffile, et me pole veel ühtegi känguru näinud. Seepeale pööras ta järgmisel ristmikul vasakule kruusateele ja ütles põhjenduseks, et siit võiks mõne ikkagi leida. Sõitsime paar kilmeetrit ja ei näinud kedagi. Jeff tahtis teise kohta otsima minna, kuid ütles siis, et pole vaja – meist paarikümne meetri kaugusel toimetasid kaks väiksemat sorti känguru. Tänud, Jeff. Ka selle eest, et naersid välja meid eile sõidutanud kalameeste jutu siinkandi jõgedes elavate lihasööjatest kalade kohta. Ning takkajärgi tänud kalameestele, et te viitsisite meid tillist tõmmata.

Sõit lõppes Jindabyne kämpingus järjekordse paisjärve kaldal. Üks lahke karavanidega seltskond kutsus meid telkima oma elamute vahele ning õhtu sisustasid vein, õlu, ujumine ning verbaalne kriketi – ja veesuusakoolitus.  

4. jaanuar, kolmapäev

Hommikul oli adminnitädi väga üllatunud, et keegi magab rahulikult öö ära ning tuleb vabatahtlikult hommikul maksma. Panime laagri kokku ning läksime mõnesaja meetri kaugusele kohvikusse, kus sai tasuta netti. Salasõnaks oli „markwebberNo1“, kui kedagi huvitab.

Pikad otsingud viisid selleni, et (kuigi me tahtsime liikuda koos Malaisiasse linna nimega Kota Kinabalu) ostsime ära lennupiletid Singapuri. Airi lendab sinna Melbournest 10. ja mina 13. jaanuaril. Kahte hea hinnaga piletit üheks päevaks lihtsalt ei olnud. Airi läheb varem lihtsal põhjusel – tal on vaja juba 16. jaanuaril Singapurist tagasi Eestisse lennata. Minul on samast kohast lend alles 30. jaanuaril.  

Läksime tagasi kämpi ja veetsime õhtu koos Austraalia paariga, kel nimedeks (taaskord) Jeff ja Shelly. Jeff tegeleb probleemsete lastega. Shelly taastusraviga. Loomulikult oli tal seetõttu dr. Sokule palju küsimusi ning doktoril jällegi palju vastuseid.  

Jutud läksid joobe kasvades tõsisemaks ning arutlusele tuli teema, et kas austraallased on tegelikult ka nii rõõmsad ja muretud, kui tundub. Shelly küsis palju meie reiside kohta ning ütles, et tema pole kunagi Austraaliast ära käinud. Ja on seetõttu kurb. Jeff tunnistas paar napsu hiljem, et tema arust on elu suhteliselt mõttetu.

Unes nägime, kuidas Shelly seisab üksinda Šotimaal ookeani kohal kõrgel kaljusel kaldal ja altpoolt puhuv tuul lehvitab ta juukseid ning teeb põsed pisaratest märjaks.  

Sest ta rääkis meile oma sellisest unistusest.

5. jaanuar, neljapäev

Plaan oli sõita rannikule ning hakata vaikselt mere kallast mööda Melbourne`i poole hääletama. Meie esimeseks sihtmärgiks sai linn nimega Cooma. 

Enne maanteepervele minemist külastasime tuttavat kohvikut ning nüüd on kõik selge – Airi lendab Singapurist edasi hoopis Indoneesiasse Bali saarele ja mina Malaisiasse Borneo saarele. Borneo saarel on nimelt kahe riigi kõrgeimad tipud – Malaisia ja Brunei Darussalami. 

Järjekordne jeep peatus veerand tundi peale seda, kui hääletama hakkasime. Roolis istus nii lühike mees, et ma korra isegi piilusin, kas tal on ka padi tagumiku all, et välja näha. Ei olnud. Amet igatahes oli tal Austraalia kohta põnev – suusainstruktor. Murdmaa oma. Lisaks teeb ka ronimiskoolitusi. Juttu jätkus ning selle käigus jõudsime Coomasse. Kuidagi lihtne.

Airi printis I-punktis e-piletid välja, mina käisin poes ning siis jalutasime linnast välja, et telk püsti panna. Koha selleks leidsime sealt, kus maantee läks üle vana raudtee. Silla all oli enam-vähem meie telgiga ühesuurune horisontaalne platsike. Koha valisime võõra silma eest hästi varjatud paika seetõttu, et meist vaid paarsada meetrit eemal lageda välja ääres ilutsesid igal pool telkimist keelavad sildid. Ja ilma telgita magamise vastu räägivad Austraalias igasugused pinisejad, sumisejad, põrisejad, sisisejad ning susisejad.

Õhtul jalutasime mööda vanu relsse kuni eemal paistva puidust raudteesillani. Selliseid enam ei tehta ning samuti ei kasutata. Kuid hoitakse aja märgina elementaarses korras. Ei lammutata.

Telgi püstitasime hämaras ning siiski silla kõrvale veidi kaldus pinnale rohu sisse.

6. jaanuar, reede

Hommikusöögi ajal tulid trimmerdajad silda rohukõrtest puhastama. Ja jumal tänatud, sest liigutasime seetõttu ennast oluliselt kiiremini ning olime pool tundi peale ärkamist juba tee ääres ning tõstsime käed.

Meid võttis peale esimene jeep. Roolis oli halli habeme, ilusa õllekõhu ja poolde säärde ulatuvate valgete sokkidega lõbus šotlane Don, kes tundis eurooplastega vestlemise üle siirast heameelt ning rääkis meile lugusid paikadest, mis tee äärde jäid. Ning tegi peatuse platsi ääres, mis on pühendatud bussijuhile, kes kunagi ainsana oma bussiga inimesi Snowy mägede juurde ja tagasi vedas ning keda kohalik rahvas seetõttu väga armastas.

Tüdruksõber saatis vahepeal Donile sms-i, et kus ta on. Don ei saanud vastata, sest ta flirtis parasjagu Airiga.

Ja siis jõudsime me väikesesse paradiisilinna nimega Thatra. Don näitas meile kõiki kämpinguid ning samuti head ujumiskohta jõe suudme juures. Ning samuti seda, kui mitu meetrit teest kõrgemale viimase suure üleujutuse ajal paar aastat tagasi tulvavesi ulatus. Siis pani meid ilma suurema tseremooniata ühe kämpingu juures maha ja võttis sõidu eest vastu väärilise tasu – musi Airilt.

Regasime ennast kämpi sisse (45 ausside raha kahe peale) ning koha omanik isiklikult viskas meid õigele platsile ära. Püstitasime telgi, käisime pesemas ning loomulikult pildistasime seda kahe ja poole meetri pikkust iguaani, kes meie naabruses oleva maja alt rahulikult diagonaalis üle tee sinna pargitud Fordi alla roomas. See pidi olema kahest kohalikust suurest sisalikust too väiksem. 

Siis muidugi ookeani äärde. Kuigi täpsuse huvides peab muidugi ütlema, et tegelikult kutsutakse seda märga ala Austraalia ja Uus-Meremaa vahel Tasmani mereks. Kutsugu. Meie lasime ennast võluda liival, murduvatel lainetel ja sinisel veel. Jalutasime piki randa keskuse suunas ning seal läksime korra lahku – Airi tegi pilte ning mina üritasin ebaõnnestunult blogida. Nett oli ajutiselt linnast lahkunud. Kokku saades võtsime poest veini, lavašši, määret ning sinki ja jalutasime uuesti mööda randa, kuid seekord kämpingust teisele poole, ehk jõe suunas.

Sõime ja käisime ujumas. Ookeani vesi on suhteliselt jahe, kuid siin sai soovi korral sukelduda ning ujuda põhja lähedal soojemas jõevees. Sest mage vesi teatavasti on ju soolasest raskem ja kohe pinnale ei tiku.

Kämpingusse tagasi jõudes olin ma juba üsna punane. Airi oli ettenägelikum olnud ja itsitas nüüd pihku. Paremasse.

Igal õhtul toimusid kõikides kämpingutes kergelt sportlikud perekondlikud kriketimängud. Erilist hoogu andis see, et samal hetkel oli käimas kahe suurima kriketiriigi (Austraalia ja India) vaheline kriketimatš ning pärast nelja päeva olid aussid veenvas eduseisus.

7. jaanuar, laupäev

Kümneks olime kämpingust lahkunud.

Läksime mööda randa kuni kohani, kus rahvas vees käis. Väikeste lainelaudadega sõitmas ja ujumas ehk siis eesmärgipäraselt. Ujusime ka ning lasime lainetel oma kehasid pillutada. Olime kuulnud, et vesi siinkandis on väga külm, kuid tegelikult polnud midagi hullu. Täitsa ok.

Ujumisele järgnes viis kilomeetrit suurte kottidega jalutuskäiku teeristini, kus sai pöörata Sapphire Coast Road`i peale. Pool sellest maast läbisime teepervel, pool metsa all. Esimeseks sihiks sai 21 kilomeetri kaugusele jääv Merimbula. Möödusime majast, millel ilutsev silt andis teada, et selle katuse all saab austreid, mis on 23 korda tunnistatud Austraalia parimateks. Läksime edasi, sest me ei ole spetsialistid.

Palavus oli põhjapoolkeralt tulnud inimesele tappev. Ja autod väga peale võtta ei tahtnud. Järeldus oli lihtne – enne olime hääletanud heatahtlike farmerite territooriumil, nüüd jõudsime suvitajate alale. Pärast tund ja 45 minutit kestnud ootamist peatus meie juures järelhaagisega jeep ja ütles, et viib meid järgmisesse linnakesse. Roolis istuv anestesioloog tegeles parasjagu kolimisega ning meist varem täislastis autoga möödudes andis endale mõttes lubaduse, et kui me tema tagasituleku ajal veel teepervel seisame, siis pöörab ta otsa ringi ja viib meid ära. Tänud.

Linnakese nimi oli niisiis Merimbula ja selles mõttes oli tegemist hästi tüüpilise Austraalia linnaga, et enamus majadest ja äridest asusid ühe pika peatänava ääres. Loomulikult oli linnakeses ka pubi ja päästeameti maja. Võtsime mõned võileivad ja kohvi ning liikusime linnapiirile.

Järgmisesse linna Edenisse saime suhteliselt kiiresti ning jäime seal pidama Shelli tanklas, sest noor teenindaja ütles, et ta paneb poole tunni pärast jaama kinni ning saab meid siis visata kümmekond kilomeetrit edasi ühe tasuta telkimispaiga juurde ookeani kaldal. 

Nii täpselt juhtuski. Mahutasime ennast kuidagi tema neljakohalisse jeepi ja astusime sealt välja veidi prahti täis, kuid looduslikult siiski väga ilusas kohakeses. Õhtu osaks said telgi püstitamine, ookeani kaldal istumine ja noorte austraallaste tegemiste jälgimine. Nagu meie 18-22 aastased Eestiski sõidavad paljud sama vanad aussidki nädalavahetuseks kuhugi ilusasse kohta, panevad telgi püsti, joovad ennast täis ja siis vaatavad, et mis saama hakkab ja kes kuhu ning kellega magama satub. Ma ei ole üldse irooniline, sest eks ole eelmisel sajandil isegi samadel alustel Püha- ja Karujärvel nädalavahetusi mööda saadetud. Ning põnevaid uusi tutvusi ja haigusi saadud.

8. jaanuar, pühapäev

Hommikul ujusime ja pakkisime peale sööki telgi kokku, sest plaan oli ikkagi edasi liikuda. Meie sihtmärgiks, kuhu paari päeva jooksul jõudma peaksime, on veidi suurem linn nimega Bairnsdale, sest sealt algab raudtee Melbourne`i, mida plaanisime kasutada.

Ka täna ei tahtnud keegi kahte suurte seljakottidega inimest peale võtta. Kui olime juba kaks tundi ja 20 minutit oodanud, siis Airi ütles, et nüüd tuleb nelja minuti jooksul auto, mis meid peale võtab.

Kolm minutit hiljem tegi meie juures tagasipöörde väike Opel (mida Austraalias muide Commodore`ks kutsutakse) ja sealt ronis välja palja ülakehaga surfar Sydney ning ütles, et tulgu me aga peale. Autos oli aga veel kolm inimest ning me avaldasime arvamust, et kuuekesi läheb luukpäraga Astras veidi kitsaks. Sydney (kes muide oli surfates oma selja veealuste kivide vastu ilusasti ära äestanud)aga ütles, et saame hakkama ja nad olid meist alguses isegi mööda sõitnud, kuid siis ühiselt otsustanud, et need kaks tuleb igal juhul peale võtta. Samal ajal surus ta meie seljakotid auto tagaklaasi alla ning kui me ühe 24-se kasti suvist kihisevat jooki salongi võtsime, siis läks ka luuk kinni.

Ainukene kaine inimene autos peale meie oli roolis istuv Amy. Tema kõrval istus ehitaja Ryan ning meie ja Sydneyga koos tagaistmel haiglaõeks õppiv Kimberley. Loomulikult pisteti meilegi purgid pihku ja siis küsis Ryan umbes iga kolme minuti tagant, et kas on uut vaja. Sest kast oli tema süles ning tõenäoliselt raske.

Esimese peatuse sisustasime austrite söömisega. Sest nemad ei läinud täna hommikul parimaid austreid pakkuvast restoranist samamoodi mööda, nagu meie eile. Mulle maitsesid, Airile mitte niiväga.

Vahepeal saime teada, et nad saavad meid edasi viia umbes 300 kilomeetrit ehk täpselt sinna, kuhu meil vaja – linna nimega Bairnsdale.

Teise peatuse ajal tahtis Sydney oksendada, kuid ei olnud selles eriti osav ning ma pidin sekkuma ja talle erinevatest tehnikatest rääkima. Saime hakkama.

Kolmas peatus Cann River`i nimelises linnas tehti seetõttu, et tuli osta uus kast kihisevat. Ryan jõudis sellesse staadiumisse, kus tuleb kõik püksid vahepeal jalast ära võtta. Peaväljaku ääres.

Neljas peatus kiskus veidi läbuks ja me Airiga pidasime paremaks maha kukkunud pudeli killud ja maha asetatud tühjad purgid prügikasti viia. Olime saanud seltskonna südametunnistuseks.

Viies peatus oli juba Bairnsdale. Tegime veel mõned pildid, kus Rayan aeles paljalt minu koti otsas ja teised seisid muidu kelmikalt. Tänud ja Commodore näitas meile tagatulesid.

Panime telgi kämpingusse, 26 raha näost öö eest. Õhtul ajasime juttu naabritest vanapaariga. Nad tahtsid meile mingist kohast pilti näidata ja siis näitasidki. Ning veel umbes neljasadat fotot. Mina vabandasin ennast ühel hetkel kuidagi välja ning läksin telki taastuma. Airi vaatas viisakalt kuni mälukaardile ring peale sai.

Õhtu sisustasime pesu pesemise ja WiFi otsimisega ning saime muuhugas teada, et Kaia va` Kanepi on Austraalias tööl ning teeb seda pagana hästi. Sest kuidas muudmoodi nimetada turniirivõitu Brisbanes.

Jaapanis alustas ozeki Baruto (hetkel maailma teine number) jaanuari suurturniiri võiduga hetke edetabeli üheksanda mehe, komusubi Miyabiyama, üle. Kiidan.

9. jaanuar, esmaspäev

Hommik algas jalutuskäiguga linna netti otsima. Leidsime selle maailma suurimast peldikuketist ning kui kiirtoidurestoran ennast ammendas, siis läksime vahepeal lahku – mina istusin netis I-punkti ainukeses arvutis ning Airi raamatukogu omas.

Pärastlõunal käisime supermarketist süüa ja alkoholipoest õlut ja veini ostmas ning Airi ostis homme hommikuks rongipileti Melbourne`i.

Kämpingus pakkis Airi koti ära ning sai enda valdusesse ka siiani minu kotis olnud 50-meetrise köie, sest muidu oleksin pidanud päris palju ülekilode eest maksma. Tõmbasime minu seni tehtud fotod Airi läpakasse ning hetkeks tundus, et neid ei ole enam ei arvutis ega mälukaardil. Õnneks siiski arvutis olid. Uhhhh…

Hämaruse saabudes vaatasime Haavikuemandate toimetamisi kämpingu murul ja nautisime lahjat alkoholi. Jänesed on Austraalia jaoks muide võõrliik. Inglased oma tarkade peadega mõtlesid kunagi, et viiks õige Austraaliasse mõned jänesed, et oleks, kelle pihta märki lasta. Nii tehtigi, kuid mõned jänkud osutusid inglastest kiiremateks ja hakkasid vabaduses jänestele omase kiirusega sugu jätkama. Nüüdseks on neist juba ammu saanud kohalike farmerite jaoks paras nuhtlus. Sest neid on miljoneid. 

Baruto maadles täna Tokios Ida-Maegashira teise mehe Okinoumiga, kes hoiab hetkel sumo ebetabelis (banzuke) kolmeteistkümnendat kohta. Ja tedagi Baruto võitis.  

10. jaanuar, teisipäev

Hommikul saatsin Airi 6:20 väljuvale rongile. Leppisime kokku, et ei lepi midagi kokku.

Magasin veel veidi ning tegin siis hommikusöögi. Makakad lihaga. Vastik köha on tulnud, ilmselt konditsioneeritud ruumidest, sest seda tuleb mul soojades paikades reisides üsna sageli ette.

Käisin netis ja sain oma reisiplaanid paika. Kota Kinabalu linnast Borneo saarel lendan ma 28. jaanuaril Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse ning sealt Singapuri sõidan juba bussiga. 

Airi saatis sõnumi, et oli kämpingu sanitaarmaja võtme enda kätte unustanud, kuid lubas selle homme hommikul posti panna. 

Kämpingus tulid mulle uued naabrid – pargivahtidest pensionieelikud Ed ja Lenda Ameerikast Arizona osariigist. Nad tulid Austraaliasse kindla eesmärgiga: Lenda nimelt mäletas häguselt, et tema ema ja isa abiellusid Teise Maailmasõja ajal, täpsemalt aastal 1944, prantslastele kuuluvas Uus-Kaledoonias, mis asub Austraaliast idas. See oli ka ainus enam-vähem fakt, mida nad teadsid. Kuid kuna vanemad on juba ammu lahkunud ja neilt enam midagi küsida ei saa, siis otsustasid Ed ja Lenda lihtsalt U-Kaledooniasse kohale minna ja otsida. Alguses oli kõik tundunud peaga vastu seina jooksmisena, kuid ootamatult sattusid nad kokku ametnikuga, kes oskas ka inglise keelt ning viitsis ja tahtis rohkem süveneda. Tulemuseks oli see, et ühel hetkel ütles ametnik, et jah, tõepoolest abiellusid 1944 aasta juunis siin saarel selles ja selles külas sellenimelised inimesed. Ed ja Lenda olid väga õnnelikud, et fakt kinnitust sai ning olid valmis lahkuma, kuid ametnik ei lasknud. Ta ütles, et kui ameeriklastel soovi on, siis võib ta prantsuskeelse abielutunnistuse koopia neile välja printida, sest kõik saarel sõlmitud liitude abielutunnistused on viimastel aastatel tema arvutisse sisse skännitud. Arvake, kas Ed ja Lenda olid huvitatud? Suurepärane ja liigutav lugu.

Päevane netis käimine tõi Eestist kurva sõnumi ning terve pika õhtu ja järgmised päevad läksid mõtted pidevalt väikese Alberti juurde, kellega nüüd saab kohtuda ainult Nangijaalas. 

11. jaanuar, kolmapäev

Baruto võitis eile maailma neljateistkümnendat Goeidot ja täna edetabeli kümnendat, komusubi Wakakoyut. Pärast nelja päeva jätkab meie mees niisiis täiseduga.

Termomeeter näitas täna ainult +16 ning tegemist oli kolme viimase aasta kõige külmema jaanuaripäevaga Victorias. Sadas palju vihma ning enamike naabritega sai suhelda väliköögi katuse all. Uute naabritena tulid minu kõrvale Rob ja Narelle koos oma tütre Tamblyniga. Hästi toredad, muretud ja soojad austraallased. Uurisid veini kõrvale Eesti kohta ning rääkisid mulle Austraaliast.  

Tuul oli ka üsna tugev ning üks suur peretelk tahtis vahepeal ära lennata. Otsisime koos pilte näidanud naabrimehega mõned vaiad ja panime telgi korralikult kinni. Veidi kahtlane tundus see, et me keegi polnud viimase kolme päeva jooksul näinud kedagi selle telgi ümber askeldamas. Samas – iseloomulikku imalat haisu telgist ka ei imbunud. Veel.

12. jaanuar, neljapäev

Rob oma naistega sõitis minema. Käisin netis lugemas artiklit, mis „Saarte Hääl“ minu käimasoleva reisi kohta kirjutas. Ei olnud viga. Eriti meeldis mulle üks kommentaar, kus küsiti, et kustkohast see papp tuleb, et nii palju reisida saab. Rõõmustav oli see, et sellele küsimusele vastas järgmine kommenteerija, juhatades küsija minu kodulehele, kus vastus kirjas on. Olin meelitatud.

Pealelõunal võtsin ette jalutuskäigu. Kämping asus Michelli jõe kaldal ning sealt alustades oli võimalus teha kahte silda kasutades jõe mõlemat kallast kasutades 5,4 km pikkune jalutuskäik. Tegin selle ringi tõenäoliselt umbes kahe tunniga, sest kümmekond minutit peale algust sattusin ma suuri nahkhiiri täis vanade puude juurde ning veetsin seal pildistades tubli pooltunni. Paartuhat kassisuurust ja karvast isendit. Armsad vampiirid sellised.

Mõnusale astumisele lisaks lugesin selle linnaosa ajaloo kohta ning sain muuhulgas teada, et kämping, milles elan, asub vana kalmistu kohal. Ning selle kalmistu viis sadakond aastat tagasi suurem üeujutus minema.

Õhtul tutvustas järjekordne naaber, kelle nimi oli järjekordselt Rob, mulle kriketi reegleid ja parimaid kohalikke õllesorte. Poeskäigu ühendasin homseks hommikuks rongipileti ostmisega ja enne magamaminekut pakkisin asjad enam-vähem kokku. Airi saadetud võti ei olnud veel kohale jõudnud, kuid vastuvõtu noorhärra ütles mu mure peale, et „no worries“.

13. jaanuar, reede

Köhisin öösel päris pikalt. Vihale ajab, kui oled mõnusas soojas kohas ning võitled külmetusega.

Pakkimisega läks kiireks, ning raudteejaama liikusin kergel jooksusammul. Aga aastatega on vähemalt niipalju tarkust kogutud, et liiga kiiresti ma end ka ei liigutanud, et siis seitse minutit enne rongi väljumist üleni higisena jaama jõuda. Jõudsin selle asemel kergelt hingeldavana poolteist minutit enne rongi väljumist. 

Vagunis oli uskumatult vaikne. Selle põhjustas mitte niivõrd hästi ehitatud raudtee ega ka suurepärase helitõkkega vagun, kuivõrd fakt, et minuga koos oli selles vagunis umbes 20 teismelist ja neli täiskasvanud tumma. Suhtlemine iseenesest oli väga elav.

Melbourne`i jõudes hakkas kohe silma, et terve linn elas aasta esimese tennise suurturniiri Australian Open`i meeleolus. Lipud, plakatid, ekraanid, bännerid jne. Üsna loogiline, sest parasjagu käis kvalifikatsioon. Zopp müttas ka parajasti nendel kõvadel väljakutel.

Raudteejaama ümbruses tegin väikese jalutuskäigu ning sõitsin siis lennujaama. Seal tundsin, et kott on märg. Bussis oli üks kahest küljetaskus olevast Dr. Pepperist augu keresse saanud ning nüüd polnudki muud teha, kui veidi väljas tuule käes kotti ja riideid kuivatada.

Kolmetunnine ootamine ei tundunud üldsegi pikk, sest mu ümber askeldas punt U-Meremaa noori sportasi. Nad üritasid kõigest väest oma asju vähematesse kottidesse kokku suruda, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Üks kutt pakkus tühjaks jäänud spordikotti mulle ning ei tahtnud uskuda, et mul on juba piisavalt kotte. Lõpuks pidingi oma täislastis suure „Halti“ posti tagant välja tirima. Jäi uskuma.

Kui nemad lendudele läksid, siis istus mu kõrvale vanaproua, kes ilma sissejuhatuseta maailma päästma hakkas. Kusjuures ebaõnnestunult, sest ta oli kõikides oma mõttekestes üdini pessimist. Ei olnudki varem ühtegi pessimisti kohanud, kelle nimi oleks Maria. 

Maria tuli samale lennule ning kuna ta check-in`i järjekorras läbi mulle rääkimise ikka veel maailma päästis, siis pakkus „Emirates`i“ veetlev töötaja mulle, et me saame soovi korral lennukis kõrvuti kohad. Soov puudus.

Kui keegi Austraaias maailma suurimasse peldikuketti satub, siis proovige ära kohalik „Mc Oz“. Nii nagu araabiamaades tuleb ära proovida „Mc Arabic“.

Hüppasin ühel kindlal põhjusel ka netti ning sain teada, et eile võitis Baruto Ida-Maegashira esimest meest Takekazet ja täna Lääne-Maegashira esimest Aminishikit. Edetabelis asuvad need sumotorid vastavalt üheteistkümnendal ja kaheteistkümnendal kohal. Kuuest kuus on esimese otsa meestest hetkel ainult esinumbril – yokozuna Hakuhol ja kahel ozekil – Kotooshul ja Barutol.

Lennuk nägi välja puhtam ja heledam, kui 95% maailma õhusõidukeid. Ees ootas seitse tundi lendu ja veidi üle 6000 kilomeetri ning selle leevendamine AÜE lennukompanii poolt mulle meeldis. Täpsustan.

Kõigepealt see, et toodi õhtusöögi menüü ning said ise välja valida, et millist rooga ja millist veini selle kõrvale tahad.

Soojad niisked salvrätid ei olnud nii üllatav, kuid meeldiv ikkagi.

Ning kui otsustasin viskit juua, siis minu palve peale oli stjuuardessi esimene küsimus: „Kas šoti, iiri või ameerika?“ Ning peale minu valikut küsis ta, et kas mu eelistus oleks Red Label, Chivas Regal, Black Label või Ballantine`s? 

Ning filmide ja muusika valik eesistuja seljatoes oli korralik. 

Singapuris maandusin südaöö paiku ning viisin kõigepealt kogu tehnilise ronimiskola paariks nädalaks pakihoidu, sest Malaisias pole sellega mitte midagi teha.

Ning siis panin madratsi maha ühe uhke kaheksa meetri kõrguse draakonit kujutava lilleseade taha ning pugesin magamiskotti.

14. jaanuar, laupäev

Kaheksast ärgates oli lennujaam sagimist täis. Värskendasin ennast tualetis ning siirdusin siis check-in`i poole, et ma ikkagi vahemaandumisega Kuchingis õhtuks Kota Kinabalusse jõuaksin.

Eikellegimaal käisin netis ning sain teada, et Zopp jõudis Austraalia Lahtistel põhitabelisse. Jälle sammuke arengus edasi. Samas sain ka teada, et minu lend on nihutatud 12:50-lt 14:20-le. Seega jääb mul Kuchingis ümberistumiseks vaid tund ja 20 minutit. See tundus ok, kuid veidi aja pärast nihutati väljalendu veel 50 minutit edasi ning see jätab mulle ümberistumiseks ainult pool tundi. Nalja saab. Õnneks on tegemist sama lennufirma ehk Malaysia rahvusliku lennukompaniiga.

Singapuri lennujaama teise terminali sattudes soovitan ma aega parajaks teha pigem eikeegimaal. Seal on vaibad maas ning kohvikuid ja poode lademetes. Lisaks saab suurelt ekraanilt tennist ja väiksematelt kossu, kriketit, uudiseid või meeleheitel koduperenaisi vaadata. Arvutid on nii mängude mängimiseks kui ka neti jaoks. Ainukene piirang neti puhul on see, et iga 15 minuti järel peab ennast uuesti sisse logima. Ning veel on terminalis jõusaal ja palvetamistuba, kus juudid ja moslemid kõrvuti oma toimetamisi toimetavad.

Lennukile minnes küsis turvaja, et kas mul on kotis mingeid tööriistu. Pakkusin, et ei. Järele vaadates olid minu väikesed näpitsad siiski mingil põhjusel pärast Singapuris maandumist väikesesse seljakotti roninud. Otsustasin neid karistada Singapuri jätmisega. 

Lend Kuchingisse väljus lõpuks kolmandal korral lubatud ajal ning kui kuidagi rabedad teenindajad kõrvale jätta, siis sujus kõik hästi. Jõudsin ilusasti viieminutilise varuga järgmisele propellerlennukile ümber istuda. Stjuuard küsis, et kustkohast ma tulen ja kuuldes, et Singapurist ütles info, et meil tuleb üks vahemaandumine Sibus ning selle ajal pean ma piirikontrolli läbima.

Nii tegingi ja kõndisin Sibu väikesel lennuväljal äikest lubavas kuumuses passikontrolli. Kõik sujus kiiresti ning juba lendasimegi äikesepilvede ja mägede vahel edasi. Sellist pilti pole ma varem näinud, et lennukist mõlemal pool on näha mägede külgedel signaaltulesid, mis põlevad lennukist kõrgemal. Tunnike hiljem maandusime siiski Kota Kinabalus, mitte ei suudelnud lennuki ninaga oru lõpus olevat kaljut.

Seal läks kauem aega, sest piirivalvurid avastasid, et Sibus ei ole mu passi ühtegi templit löödud. Piirivalvur kutsus oma ülemuse ja hakkas uurimine-puurimine. Kuna ma ei olnud midagi valesti teinud, siis olin täiesti rahulik ja üllatasin ohvitsere küsimusega, et ega templi löömata jätnud piirivalvur ometi karistada ei saa. Et mul olid pardakaardid ilusasti alles, siis piirdus kogu viivitus umbes veerand tunniga.

Malaisia tervitas kuumuse ja niiskusega. Ja isegi lennujaama hinnad tundusid normaalsed, mis tähendas, et linnas on kõik tõenäoliselt odav. Jaama ees kohtasin Kanadast pärit Scotti, kes hetkel on pubiomanik Lõuna-Koreas. Ta oli Malaisia kõrgeima mäe (Mt. Kinabalu, 4095 m) otsas käinud ja jagas kogemusi. Lisaks kinkis ta mulle „Üksiku Planeedi“ raamatu, kuhu oli koondatud kolme riigi info – Singapuri, Malaisia ja Brunei. Super. Tänud, Scott.

Lennujaamast linnasõit taksoga on fikseeritud hinnaga – 30 kohalikku raha. Kohaliku raha nimi on ringgit ja suhe euroga laias laastus selline, et ühe euro eest saab neli ringgitit ja natuke peale ka. Seega taksosõit linna maksis veidi üle seitsme euro.

Lasin ennast viia hostelisse nimega „Step in lodge“. Öö kuueses naridega toas maksis üheksa eurot ning mul oli võimalus olla toas üksinda.

All puhkeruumis võtsin õlut koos Simoniga Hollandist ja paari inglasega. Õlut sai osta ümber nurga poest, lihtsalt nooruke müüja tuli leti taga siristatud unest üles ajada, sest muidu ei oleks kellelegi raha anda olnud.

Õhtu hilisemad minutid veetsin tervet puhkeruumi ümbritseval rõdul ning jälgisin koos täiesti endast väljas olevate kassidega seda, kuidas all tänaval peremehetsesid peale tänavaturu kokkupakkimist rotid. Neid ikka oli. 

15. jaanuar, pühapäev

Arkasin pool kaksteist. Et enne esmaspäeva nagunii kõiki mäkke ronimiseks vajalikke asju teha ei saa, siis maksin veel päevakese eest samas hostelis. 

Otsisin linnast gaasi ja tegin Kinabalu otsa ronimiseks eelbroneeringu. Esimene õnnestus, teine mitte. Proovisin veel ära klassikalise nurgapealse hiina söögikoha. Korralik toit maksis 6,5 ja õlu 13 kohalikku raha.

Igal pool tänavatel nägin magavaid inimesi. Pealelõunasel ajal lebavad nad kotikuhjadel, diivanitel, toolidel jne ning lihtsalt magavad, et ei peaks suurima palavuse ajal midagi tegema. Sain inspiratsiooni ning siristasin samuti enne õhtut tunnikese oma hostelitoas.

Kui ärkasin, siis oli hosteli kõrval olev tänav muutunud avatud riidepoeks. Ning mere poole minnes avastasin, et kogu kaipealne on samuti ööturu melu täis. Pakuti kõige rohkem riideid, värskeid mereande, ehteid, sealsamas grillitud liha ning puuvilju. Lisaks oli ühel tänaval sajameetrine lõik, millel asetses umbes viiskümmend õmblusmasinat ning kõik nad tegid mingeid riideid omanikele parajaks ja suurendasid teksade müügihinda neile „Levise“ märke peale õmmeldes. 

Võtsin erinevaid grillitud liha vardaid hinnaga üks kohalik varras ja imetlesin kalade värve ja värskust. Igal müüjal oli selja taga külma veega tünn, millest pidevalt vett võeti, et kalu kasta. Eestist tuttavat kalaturu haisu polnud seetõttu tunda. Küll aga tuli rottide juurest rentslitest solgihaisu. 

Netis käies sain teada, et pärast Baruto eilset võitu maailma seitsmenda mehe, sekiwake Kakuryu üle jätkavad Tokyo suurturniiril kaotuseta ainult kaks sumotori – maailma esinumber Hakuho ja teine number Baruto. Sama olukord on ka peale tänast, kui Baruto võitis Ida-Maegashira kolmandat Kitataikit (edetabeli viieteistkümnes) ja ka Hakuho pole kaheksast matšist kaotanud ühtegi.

Tuppa tuli austraallanna Tes ja jäi kohe magama. Mina ka. Oma voodis.

16. jaanuar, esmaspäev

Tõusin seitsmest ja pesin pesu ning läksin jalgsi õigesse bussijaama. Teel võtsin plastikmööbliga hiinakas maitsva hommikueine.

Tuli 40 minutit oodata ning siis võttis väikebuss mind peale ja viis 20 kohaliku raha eest kahe tunniga Kinabalu Park`i sissepääsuni. Seal kohtusin Anya`ga Saksamaalt, kes tuli just kahepäevaselt tipputõusult. Mainisin, et lähen pärast tippu Bruneisse ja kuna temal oli sama plaan, siis vahetasime kontakte ja võimalusel teeme seda koos.

Eelinfo kohaselt teadsin, et Kota Kinabalust vahendajatelt saab kahepäevase tripi tippu umbes 1100 ringgiti ehk 275 euro eest, kuid ühepäevane võib väidetavalt maksta ka ainult 150 ringgitit ehk 38 euri. Arvasin muidugi, et kui ma üksi grupi moodustan, siis on see hind nähtavasti kallim. Kohapeal selguski, et mulle antakse personaalne giid ning hind kujunes nii:

Üldine mäemaks – 100 ringgitit
Kindlustus – 7 r
Giid – 128 r
Autoga ülemisse väravasse 1866 m peal ja tagasi – 33 r
Sissepääs rahvusparki – 15 r
Kotihoid hotellis – 10 r

Kokku seega 293 ringgitit ehk umbes 74 eurot. Lisaks sain teada, et ühepäevasel tõusul on omad reeglid – tõusu ei saa alustada enne 7:00-i, kuid kella 10:00-ks peab olema juba hotelli juures 3230 meetri peal ehk siis tuleb kolme tunniga võtta 1364 meetrit kõrgust. Ning tipus (4095 m) peab olema hiljemalt 13:00. Ja peale kuue tunniga 2229 meetri vertikaalis üespoole läbimist tuleb sama palju meetreid allapoole laskuda nelja tunniga. Muidu pannakse värav kinni.

Sõin kõhu teeäärses restoranis täis ning läksin siis telkimispaika otsima. Väga kaugele raja algusest ei tahtnud ööbima jääda ning nii valisin peale sadakonda meetrit sammumist ühe betoonist tee, mis mäkke viis. Valiku langetamisele aitas kaasa see, et tee oli suletud tõkkepuuga ja betoon kaetud samblaga. Tegin järelduse, et väga tihti siin ei sõideta.

Tee lõpus leidsin ennast väikeselt betoneeritud parkimisplatsilt. Platsi servas põles tuli ja üles mäkke viis lopsakate taimede vahelt kitsas trepp. Üleval paistis suurte lehtede vahelt maja, mille ees põles samuti tuli. Kuna pimeduseni oli veel vähemalt kolm tundi, siis nähtavasti jäeti tuled põlema selleks, et kutsumata külalised arvaksid, et pererahvas on kodus.

Igaks juhuks ma enne kaheksat õhtul telki üles ei pannud ja lugesin kotil istudes Scotti kingitud Üksiku Planeedi raamatut.

17. jaanuar, teisipäev

Äratasin ennast 5:30 ja kuuest olin juba giidide maja juures. Koti pakkimise ja kerge hommikusöögi ajal tulid kuus Kanada kutti küsima, et kas olen valmis nendega vajadusel giidi jagama. Olin. 

Seda ei olnud siiski vaja. Kui koti hotelli ära viisin ja raha ära maksin, siis tutvustati mulle giid Silbesteri. 41-aastane. Rääkis inglise keelt ja nägi lõbus välja. Sain endanimelise kaelakaardi ja istusime autosse, mis meid 1500 meetri pealt 1866-e peale viis, kus asub raja värav koos kontrollpunktiga. Seal küsis Silbester erinevaid küsimusi minu tervisliku seisukorra kohta ning kui olin tõusuks klassifitseerunud, siis hakkasime minema. Kell sai 7:20 ja seega jäi hotelli juurde jõudmiseks vaid kaks tundi ja 40 minutit. Kõlab nagu palju higi.

Kõige järsem osa on üsna raja alguses, kui mõned väikesed lõigud ülalpool kõrvale jätta. Enamikes järsemates kohtades on trepid, et mugavam oleks. Hotellini on kuus kilomeetrit ja selle maa peale jääb ka kuus varjualust, kus saab joogipudeleid täita ja peldikus käia. Kohe esimeses ütles Silbester, et käib korra ära. Selle kaheksa minuti jooksul läksid kanadalased mööda ja märkasin, et üks neist sealjuures paljajalu. 

Kui mu giid järgmise katusealuse juures jälle sitale läks, siis ma ütlesin talle, et liigun vaikselt edasi, sest muidu satub kella kümneks hotellini jõudmine liiga suure kahtluse alla. Iga 500 meetri tõusu järel oli rajal tulp kõrguse ja läbitud distantsiga ja seega sain vahepeal umbkaudseid arvutusi teha. Kolmandiku distantsi peal olime me kella kümnesest graafikust paarkümmend minutit maas. 

Hotellini jõudsime 10:15 ehk veerand tundi peale deedlaini. Silbester ütles, et see on ok ja ta läheb käib korra oma sugulasele tere ütlemas ja soolestikku tühjendamas, mina seni puhaku. Terve hommiku taevast katnud pilved läksid korraks laiali ning ma sain pilte tippudest, kuhu poole teel olin. Päris ilusad graniidimürakad sellised.

10:45 saime edasi liikuda ja giid jäi taas kohe maha. Ise süüdistas ta oma hädades uut päikesekreemi. Ei kõlanud usutavalt. Kui ta seda just ei söönud muidugi. Soojades maades ongi kohalikud giidid tihti sellised viilijad, kes leiavad igasuguseid naljakaid vabandusi, et vähem tööd teha. Seetõttu ei saa nad ka arvatavasti eriti tihti tipi.

Mul läks ka raskeks, kuid liikusin loomulikult edasi, et mind hilisele tõusule viidates mõnes kontrollpunktis maha ei võetaks. Kaks kilomeetrit enne tippu tõusin metsapiirist kõrgemale ja algas jäme tugiköis. Selline, nagu meie maal Jaanipäeva paiku köietõmbeks kasutatakse. Aguses oli seda paaris kohas isegi vaja, kuid edaspidi toimis köis pigem rajatähisena.

Liikusin kuni viimase kontrollpunktini ja pärast selle läbimist hingasin kergendatult, sest nüüd nähtavasti keegi enam tagasi ei saada, kuigi ega ma graafikust endiselt ka üle veerand tunni maas ei olnud. Umbes 3850 meetri pealt oli õige tipp juba näha ning samuti Kanada kutid, kes olid kohe üles jõudmas. Köis tundus siiski lõputu ja eks oli juba ka üle 2000 meetri tõustud.

Kanadalased tulid vastu umbes 4000 peal ja samal ajal märkasin tagapool Silbesteri, kes ei olnudki minust palju maas. Surusin veidi järsemad viimased 100 tõusumeetrit ülespoole ning leidsin ennast kell 13:15 sildi juurest, mis ütles, et Malaisias kõrgemale tõusta ei ole võimalik. 

Suhteliselt soe oli ja peale särgivahetust ei olnudki vaja midagi selga juurde panna. Pilved läksid samuti tipust korra minema ja sain päris häid kaadreid. 3500 meetrist kõrgemal oli päikesepaiste ning hunnitu vaade. Lähedalasuvad teised 4000+ tipud olid päris lahedate kujudega ning mõni serv üsna järsk. Silbester jõudis ka üles ning tegi minust mõned pildid, mina temast ainult ühe. Äkki saab muidu ruum otsa nagu Mardil sai.

13:45 hakkasime laskuma. Võtsin päris kiire tempo ja giid püsis mul ilusasti kandadel. 55 minuti pärast olime juba hotelli juures ja ajasin seal juttu kanada kuttidega, kes olid ka alles äsja jõudnud. Kuuest viis käis neil tipus ära, sealhulgas ka paljasjalgne mees. Muljetavaldav.

Parem põlv hakkas kerget valu tegema ning paaril viimasel kilomeetril läks valu selliseks, et enamus treppe tuli kogu keharaskust allapoole lasta vasaku jala abil. See omakorda tingis lõpu eel olukorra, kus vasaku jala reielihased väsisid päris ära ning tuli peatuda lihtsalt selleks, et lihastest värinat välja saada. Sellele vaatamata laskusime kokkuvõttes väga normaalse tempoga ja olime väravas 1866 meetri peal kell 17:03 ehk ainult kolm minutit peale ametlikku deedlaini. Silbester ütles, et hea töö.

Auto viis meid taas pargi väravasse, kus jätsin giidile 20 ringgitit ning pakkisin seljakotid üheks kokku. Plaanisin kohe täna Kota Kinabalusse tagasi sõita, et Brunei Darussalamile lähemal olla. Bussid pargi väravast täna enam ei välju ja nii läksin ma tee äärde läbisõitvaid busse püüdma. 

Kõik väikebussid on enamasti valged ja seetõttu hääletasin ma ka suvalist kaubikut. Ootamatult jäigi see seisma ja ütles, et läheb Ke-Ke`sse. Mina küsisin, et kas Ke-Ke jääb sama tee peale, mis Kota Kinabalusse viib? Juht ütles, et Ke-Ke ongi Kota Kinabalu ja ta saab mu sinna ära viia.

Juhi nimi oli Peter ja ta on kohalik hiinlane. Müügimees. Ja värske abielumees. Näitas kolme kuu tagust pulmapilti ning seda ala tundva inimesena küsisin nende pulmatraditsioonide ja rahvaarvu kohta. Peter ütles, et Malaisia mõistes ei olnud neil väga suured pulmad. Ainult 4400 inimest käis läbi. 4400!?!? Küsisin igaks juhuks üle, et ta mõtles ikka 440? Ei, 4400. 

Juba Ke-Kes olles avaldas Peter, et tal on täna sünnipäev ja siis ma laulsin talle eesti keeles selle laulu, mis algab sõnadega: „Sünnipäevalaual koogid kõik on reas…“ Peter ütles ka, et kui mul vähegi võimalust, siis võiksin 22. ja 23. jaanuaril tulla Ke-Ke Hiinalinna nende uue aasta suurejoonelisele tähistamisele. Ta lubas öömaja pakkuda ja giidiks olla. Kui ma just parasjagu Bruneis ei ole, siis tundub see küll päris hea plaanina.

Läksin uuesti „Step in lodgesse“ ja sain sama toa, mis enne. Puhkeruumis istus üks ilmselgelt soomlase näojoontega mees ning selguski, et tegemist on Pauli`ga. Näitasin talle poodi, kust õlut saab ning siis liitusime nelja sakslasega ja läksime ööturule. Sööma. Pärast võtsime õlut ja et kõigi viie plaanides oli samuti tõus Mt. Kinabalu tippu, siis jagasin lahkelt infot.

18. jaanuar, kolmapäev

Lihased annavad päris hästi tunda. Homme on tõenäoliselt veel hullem.

Netis käies sain teada, et Baruto võitis üleeile Lääne-Maegashira kolmanda mehe Takayasu (edetabeli nr. 16) ning eile Lääne sekiwaket Toyonoshimat, kes on hetkel maailma kaheksas sumotor. Selle võiduga tõusis meie mees ka ainuliidriks, sest Hakuho eile kaotas. Kümnest kümme Barutol. 

Lisaka saatsin meili sellele kompaniile, kes Brunei kõrgeimale tuure teevad. Küsisin, et millal järgmine toimub ja palju maksab. Näis, mis vastatakse.

Päeval võtsime Pauli ja sakslastega mõned õlled ja õhtul mõned veel. Õhtune netikülastus andis teada, et Brunei kõrgeimale läheb järgmine grupp alles 2. veebruaril. Kurat. Hea uudis tuli ka, sest Baruto sai Tokyos juba üheteistkümnenda järjestikuse võidu, alistades täna edetabeli viienda mehe, ozeki Harumafuji. Jeeee!

Hilisel õhtul toimus rõdul traditsiooniline rotivaatlus õllega.

19. jaanuar, neljapäev

Magasin pikalt, sest plaan oli täna veel logeleda ja homme võtta kurss Brunei Sultanaadile.

Käisin kergelt longates poes ning nüüd on mul kaks adapterit, mis aitavad euroopa pistikuga seinast voolu kätte saada. Laadisin kõik tehnilised vidinad täis ning ostsin endale ööturult T-särgi ning viskasin ühe enda oma ära. Noh, et kott raskemaks ei läheks. 

Päeval istusin puhkeruumis ning sinna tuli suurem grupp uusi inimesi. Mingil hetkel märkas üks tüdruk, et seisab minu ja teleka vahel ning astus vabandades kõrvale. Ütlesin talle inglise keeles, et ta võib seista seal, kus tahab, sest ma olen pime. Kõigil tulid kohe väga üllatunud ja kaastundlikud näod pähe ja ma ei tahtnud neid kaua petta ning tunnistasin, et ma ühe silmaga siiski näen natukene.

Baruto võitis täna maailma kuuendat, ozeki Kisenosatot. Et Hakuho kaotas, siis peab Baruto nüüd turniiri taskusse panemiseks võitma vaid kaks matši allesjäänud kolmest. Lubab, lubab.

20. jaanuar, reede

Tõusin 7:00 ja kaheksast olin juba bussijaamas, sest plaan on täna sõita Bruneile lähemale Sipitangi linna. Avastasin jaamas, et krediitkaart on puudu ning lippasin tagasi hostelisse, kus ma seda oma toast üles ei leidnud. Õnneks oli koristaja kaarti puhkeruumi põrandal märganud ja sain selle tagasi. Loomulikult jätsin ausale naisele ka vaevatasu.

Pilet Sipitangi maksis 15 kohalikku. Jooks bussijaamast hostelisse ja tagasi tuletas meelde, et kolm päeva tagasi sai mäe otsas käidud. Vasak reis andis eriti tunda ning seetõttu ei lukustunud põlv hästi ära.

Buss ei olnud eriti suurte vahedega jalgade jaoks ning minu ees istuv poiss oksendas väga kaasakiskuvalt. Üks naine saigi temalt inspiratsiooni ning pani samuti paarsada grammi aknast asfaltile.

Vahepeatused panid mind mõtlema selle üle, et kas Malaisia inimesed üldse päris tööd ka teevad? Lihtsalt jube palju inimesi on kogu aeg tänavatel. Tundub, et enamus neist ei viitsi eriti tööd teha ja tegelevad aja suretamiseks väikestviisi ostmise-müümisega. Saan aru ka oma hiinlasest tuttava Peteri jutust, kes rääkis sellest, et Malaisia inimesed eriti ei salli väikeseid töökaid hiinlasi, sest muidu on varsti äkki selline olukord, et peab hakkama sama palju tööd tegema ning see oleks ju väsitav. Tegelikult muidugi ei erine Malaisia selles mõttes enamikest Aasia riikidest, kui Jaapan, Singapur, Lõuna-Korea ning mõned Araabia poolsaare riigid kõrvale jätta.

Sipitang on väike linnake Lõuna-Hiina Mere ääres. Sõin kõhu nurgapealses hiinakas täis ning jalutasin siis mööda solki täis kanalit mereni ning edasi pikka ja kõrget puidust silda mööda kaldast eemale logelema. Silla pealt püüti kala ja üllataval kombel ei olnud tegemist kalameeste, vaid hoopis kalanaistega. Noori liikus ka ja kõik nad proovisid erinevate moodustega võõra pilke püüda. Häälega, liikumisega või siis nutitelefonist tulevate lugudega. Tuul ja kaks katusealust tegid palavuse talutavaks.

Eemalt lähenes äike ning ma otsisin üles hotelli ja uurisin bussijaamast, et mis kellast homme buss Bruneisse läheb. Hotellikoha sain ning läbisõitev buss väljub 10:30. Pilet maksab 50-70 raha. Teel hotelli tuli vastu noor mees, kes rõõmsalt hüüdis: „Welcome to Malaysia!“ 

Õhtusöögil kohaliku hiinlase juures istusid paari laua taga kohalikud krahvid, kes ennast valju häälega hiinlasest peremeest kamandades hirmsasti tõestada püüdsid. Naljakaks tegi asja see, et meil Eestis on sellised krahvid tavaliselt kahekümne ümber, kuid siinsed üle viiekümnesed. Kahju kohe.

Õhtul sain teada, et Baruto võitis täna ozeki Kotoshogikut, ehk maailma kolmandat numbrit ning kuna Hakuho kaotas, siis on Baruto kaks päeva enne turniiri lõppu kindlustanud endale võidu ehk siis kõikide sumotoride poolt ihaldatud Imperaatori Karika! Suur samm edasi. Kiidan, Kaido! Ja õnnitlen.

Kaasmaalase võidust tiivustatuna hüppasin korra veel hiinlase juurest läbi ning võtsin temalt mõned õlled. 

21. jaanuar, laupäev

Päev algas üheksast samas, kus eile lõppes – hiinlase juures. Lahkumisel kinkis peremees mulle peagi saabuva uue aasta puhul kaks mandariini. 

Bussijaamas ütles kassiir, et bussis ei ole vabu kohti. Lisaks jäi buss umbes tunni jagu hiljaks. Ma ära ei läinud, sest lootma peab ju ikkagi, ning lugesin aja suretamiseks bussijaama platsil olevad kassid kokku. Üheksa. Neist kaheksa ilma sabata. 

Viisteist minutit enne bussi saabumist andiski kassiir teada, et mulle leitakse koht. Tegemist oli puhtalt bussijuhtide vastutulelikkusega, sest sain istuda teise bussijuhi kohal bussi eesosas ja tema ise istus vahekäigu alguses trepil ning keeldus kohti vahetamast. Kaua see olukord ei kestnud, sest üks reisija läks varsti maha ning teine juht sai oma koha tagasi.

Brunei on kahes üksteisest lahus osas ning selleks, et pealinna Bandar Segi Begawan`i jõuda, tuleb läbida korralik piiriületuste kadalipp.

Esimene tempel passi tuleb Malaisia sisepiiril. Nimelt tuleb Sabah`i piirkonnast väljuda ning võtta teine tempel passi Sarawaki piirkonda sisenedes. Kaua ei tule sõita, kui saab Sarawakist väljudes kolmanda templi. Ning kohe ka Bruneisse sisenedes neljanda. Hea üllatusena ei tulnud Bruneisse sisenemise eest midagi maksta, kuigi minu andmetel oleksid nad pidanud mult 30 eurot küsima.

Viies tempel tuleb siis, kui Brunei esimesest siilakast läbi jõuad ning kuues muidugi teistkordselt Sarawaki sisenedes. Enamik inimesi väljus ning sain sõita koos hunniku turukottidega, mida paar naist Bruneisse vedasid.

Hiina uue aastaga seoses liikus suur hulk inimesi Kota Kinabalu suunas. Vahepeal tuli üetada väikese praamiga jõgi ning sellele alusele mahtus maksimaalselt kaheksa sõidukit. Kui ma teisel pool järjekorras autod üle lugesin ja selle numbri praami mahu ja ülesõiduks kulunud ajaga läbi jagasin, siis sain tulemuseks, et viimased peavad sabas ootama üle kaheksa tunni. Nagu sõidaks üheksakümnendatel Jaanipäevaks Saaremaale.

Seitsmes tempel tähistas teistkordset väljumist Sarawakist ning kaheksas teistkordset sisenemist Bruneisse. Nii palju templeid nii lühikese aja jooksul pole ma kunagi saanud.

Majad ja aiad läksid peale piiri kohe ilusamaks, suuremaks ja puhtamaks. Näha oli, et prahti ei visata maha seal, kus see prahiks muutub, vaid riigis on olemas mingi organiseeritud prügivedu. Üldse oli esmamulje alates 14. sajandist ühe ja sama dünastia valitsemise all olevast riigist vägagi positiivne. 

Buss viis mind kesklinna ühe kanali äärde ning sain teada, et tagasi Malaisiasse saab igal hommikul kell 7:30. Jalutasin jõe äärde, mis pealinna mitte päris võrdselt kaheks lõikab. Olin lugenud, et mõlemal kaldal asuvad külad tasuvad kindlasti külastamist, sest on ehitatud vaiadele ning vastaskaldal olevatele küladele ilma paadita ligi ei pääsegi. Vaiade peal on kõik – majad, palvetamise paigad, bensiinijaam, tuletõrjedepoo jne.

Laupäeva õhtule kohaselt jalutas ringi palju rahvast ning veetaksod sõitsid vilkalt risti-rästi mööda jõge. Otsisin tükk aega rahavahetust, et mõned eurod Brunei dollarite vastu vahetada. Lõpuks ühes kaubanduskeskuses see õnnestuski. Ühe dollari eest tuli välja käia 0,4 eurot. Paadimehelt sain teada, et 45-minutiline tuur jõe peal maksab 20 dollarit. Samas hoiatas ta, et homme toimub siin jõe peal mingi suur regatt ja veetaksod ei sõida.

Sõin kõhu surepärasest kanast seentega täis ning läksin otsima ainukest väga hea hinnaga hostelit siin linnas – Youth Hostelit „Pusat Belia“. Lahke noormees Zu ütles, et see on ainult paarisaja meetri kaugusel kohast, kus bussi pealt maha astusin ning saatis mu ära.

Hostel nägi välja puhas ja suur, kuid mul ei õnnestunud leida ühtegi töötajat. Astusin ligi üksikule mehele, kes istus arvutiga pingil. Temalt sain teada, et kõik kohad on välja müüdud ning tema sai viimase voodi. Nimeks tal Hary, vanust 57 ning elukohaks Saksamaa.

Vesteldes selgus, et ta oli ka Eestis käinud. Kuid mitte päris tavalisel moel – nimelt sõitis ta Saksamaalt Eestisse üksinda väikese katamaraaniga. Päris lahedaid seiklusi juhtus retke vältel ka ning värvikaim neist oli vast see, et ta tegi planeerimata vahepeatuse Kaliningradi lähedal ehk siis Venemaa territooriumil. Püssid, pikad telefonikõned ja umbusaldamine käisid loomulikult asja juurde.

Panin oma suure koti Hary tuppa, kus elas peale tema veel kolm Sri Lanka tüüpi ja läksime siis linna jalutama.

Jõe kaldal võtsime joogid ning vaatasime pealt homsete pidustuste ettevalmistusi. Kuulata sai rahvamuusikat ja näha rahvatantse. Jalutasime üsna pika ringi ning ajasime reisijutte. Hary on juba päris mitu aastat kodumaalt eemal ning sattunud Aasias peaaegu igale poole. Põnevaid lugusid muidugi kamaluga.

Hosteli juures otsustasin magada pesuruumi põrandal. Selline kitsas kahelt poolt hoovi avatud ruum, kus öösel tõenäoliselt keegi ei kola. Määrisin ennast offiga kokku, jõin ära Malaisiast kaasa võetud kaks õlut ja uinusin.

22. jaanuar, pühapäev 

Ärkasin igaks juhuks 6:15 ja panin asjad kokku. Katsusin turvakaamerate vaatevälja sattuda võimalikult õige nurga alt ning tõenäoliselt see õnnestus.

Hary tuli alla poole kaheksast ning läksime koos linna sööma. Et eilsest oli nii hea toiduelamus all, siis võtsime suuna samasse restorani. Täis kõhuga liikusime jõe kaldale ning võimatu oli mitte märgata, et „Brunei Regatt 2012“ on suur üritus. Jõega paralleelne tänav oli liikluseks suletud ning seal parkis umbes 15 E-kassi ja 40 S-klassi Mersut. Kõik mustad. Kaldapealsel seisid oma starti oodates kümned kiirkaatrid ja peale umbes 150 km/h jõe peal kihutavate sarnaste aluste ja kohtunike paatide ei liikunud hetkel vee peal keegi. Vaatamine tundus mõnekümne minuti pärast igavana ja et veetaksod kohe kindlasti täna ei sõida, siis läksime ise kesklinna poolsesse veekülla. 

Peamiselt betoonist, kuid kohati ka puidust vaiade peale ehitatud majad on omavahel ühendatud kitsaste laudteedega. Üsna küla alguses ületasime ühe kõrge silla ning nägime seda, kuidas äsja jõe peal võidu peale mõlanud võistkonnad pärast sõitu läbi suhteliselt musta vee kaldale kahlasid. Hiljem kuulsime, et sellise sõidu lõpu osaliseks saavad kõik kaugema nurga tiimid, kellel ju loomulikult ei ole võimalik paadiga oma maja kõrvale sõita, nagu veekülade tiimidel.  

Elanikud olid rõõmsameelsed ja tervitasid meid hoogsalt inglise keeles. Peamiselt „Hello, Sir!“. Päris pull oli vaadata vaiadel suurt koolimaja ning märgata, et laudteede all jooksevad veetorud ning iga maja juures on veemõõtja. Palavus tegi minu jaoks mingi järjekordse hoomamatu rekordi, kuid õnneks oli keegi leidlik ja osav inimene vaiadele ehitanud ka toidupoe, kus sai päikese eest varju ning külma vett osta.

Eemalt paistis mošee ja võtsime suuna sellele. Iseenesest ei midagi erilist ning et sisse polnud hetkel võimalik pääseda, siis liikusime edasi väikesest kalmistust mööda ning proovisime leida teed sultani palee juurde.

Lühidalt – ei leidnud. Mõtlesime, et otsime mõne kohaliku paadimehe ja laseme ennast teisele poole jõge visata. Selleks suundusime tagasi veekülla ja sattusime paati otsides kohta, kus toimus suurem rahvakogunemine. 

Jõele kõige lähemal asetsevate majade juures siblis ringi hulk punastes T-särkides mehi ja poisse ning meile vastu astunud fotograaf selgitas, et tegemist on seitsme siinse veeküla ühisvõistkonnaga, millel nimeks „Gamta“. Kõrval oli veidi suurem maja ning seda tutvustati meile klubina, kus koos käiakse. Fotograaf tutvustas meile väikesekasvulist vanameest, kes osutus külavanemaks. Klubi seintel oli hulgaliselt fotosid, kus külavanem poseeris siinsamas klubis koos väga tuntud riigipeadega. Paarikümne viimase aasta jooksu on nendel samadel laudteedel kõndinud nii Brunei sultan, Saudi prints, kõikide ümberkaudsete riikide presidendid kui ka näiteks Helmut Kohl ja Nelson Mandela. 

„Gamta“ mehed olid võitnud kaks sõitu seni kavas olnud kolmest ning külarahva meeleolu paranes iga minutiga. Mulle ja Haryle pisteti ka karastusjoogid pihku ja üks väga aktiivne kohalik mees läks meile võistluse saatepaadis kohti orgunnima. Samal ajal pakuti meile klubis süüa ja teed.

Orgunnimees naases ning oligi meile kohad välja rääkinud. Ronisime treenerit ja teisi tiimi saatjaid vedavasse mootorpaati ning varsti juba sõitsime koos võistlejatega piki jõge kesklinna suunas. Päris häid kaadreid saime ning loomulikult nägime ka veekülasid veidi teistsuguse nurga alt.

Kokkuvõttes parem, kui paadiekskursioon, arvan ma. Lisaks oli meil nüüd oma tiim, keda toetada ja nad ei vedanud meid alt, võttes järjekordse võidu. Lahe.

Ja siis toimus vahepeal võistlus, kus mölas ka 63-aastane sultan isiklikult. Erilise motivatsiooni andis talle kindlasti see, et ühes teises kanuus mölas tema poeg. Meie paraku seda kompromissitut võitlust ei näinud, sest käisime vahepeal juba koduseks saanud restoranis söömas, kuid oma tiimi juurde naastes ootas ees viimane ja kõige tähtsam sõit – maraton. Saime Haryga taas kohad saatepaadis.

Teel starti tekitas elevust see, et sultan koos kaaskonna ja paari politseikaatriga tuli ka sõitu saatma. Kõik olid hästi elevil ja meie püüdsime loomulikult aru saada, et milline paljudest on sultani paat ja milline meestest on sultan. Et pilti teha, noh. Sõidu ajal muide uppus päris mitu suurt kanuud, sest sultani saatepaadid tekitasid madalatele alustele vastuvõetamatuid laineid. Meie tiimi paadil läks hästi, kuid üle neljanda koha seekord välja pigistada ei õnnestunud.

Finishis aga kutsus orgunnimees meid kiiresti kaldale, et saaksime Tema Kõrgeaususest veidi paremaid pilte. Rahvas muidugi tungles sultani ümber ja päris lähedale ei saanud. Kuid samas oli näha, kuhu sultan rahvast tervitades suundub ja läksin lihtsalt veidi kaugemale ning seisin tema teele ette. Vaikselt kogunes rahvast veel ja kui sultan minuni jõudis, siis olin surutud teise ritta, kuid mingil põhjusel pööras minust juba möödunud valitseja ühel hetkel ümber ning vaatas mulle otsa. Siis naeratas veidi laiemalt ning ulatas üle minu ees rabeleva eufoorilise vanema naisterahva mulle käe.

Ma ei öelnud midagi. Olin üllatunud. Kuigi see käsi oleks võinud olla tugevam ja mitte nii niiske, oli see siiski sultani käsi, kes küll enam ei ole maailma rikkaim inimene, kuid on siiski sultan.

Minu esimene sultan.

Teel hostelisse põikasime turult läbi ja ostsime melonit. Pealekauba anti mõned banaanid. Jalutasime Haryga pikalt ning rääkisime lugusid erinevatest seiklejatest. Sõime mingeid kartulitorusid, kus liha ei olnud ning korraga jäi meie kõrval seisma väike mikrobuss ning sealt naeratas meile orgunnimees. Kutsus külla ja tutvustas oma 12-aastast autistist poega, kes ees isa kõrval istus. 

Orgunnimees töötas Brunei Rahvusliku Olümpiakomitee juhatuses ning oli sõjaväelise auastme poolest major. Visiitkaardilt lugesin välja sellise nime – Md Talip Hj Md Tahir. Kutsusime teda Talipiks. Igaks juhuks mitte tema enda kuuldes. Ta kinkis meile uhkusest särades mingid sultani pildiga märgid ja kaelapaelad.

Talip tutvustas meile ühte suurt ostukeskust, kus müüdi igatsugu väärt hiina sodi. Ta poeg võttis bussist väljudes kohe minu käest kinni ja liikus nii esimese veerandtunni. Siis toimus vahetus ja ülejäänud aja hoidis ta Hary käest.

Talipi kodus oli selles mõttes igav, et ta tahtis kogu aeg ise ning peamiselt endast rääkida. Lisaks  oli tal mingi filter vahel ja jutt tundus selline ebasiiras. Ei rääkinud midagi lõpuni. Veidi avatum oli Talip siis, kui rääkis naaberriikidest Singapurist, Malaisiast, Indoneesiast ja Filipiinidest.

Ta viskas meid pärast suure kodulinna tutvustava tiiruga hostelisse ära. Tänasime ja soovisime talle kõvasti jõudu. Paljud üksikisad tema rollis oleksid juba ammu alla andnud. 

Sri Lanka kutid olid lahkunud ning et toas elas nüüd ainult Hary, siis kolisin lihtsalt sisse. Käisin Hary läpakaga netis ja sain teada, et eie võitis Baruto ozeki Kotooshut ehk maailma neljandat meest, kuid täna ehk turniiri viimasel päeval jäi eestlasest turniirivõitja alla maailma esinumbrile, yokozuna Hakuhole. Ilus ikkagi. 

Dušši alt läbi ja magama. Hea päev oli.

23. jaanuar, esmaspäev 

Head uut aastat, iga viies! Ehk siis hiinlased.

Täna on siis kõigil vaba päev ning kui me Haryga veidi peale seitset hostelist lahkusime, siis trummid juba põrisesid. Paarsada meetrit eemal oli suurim hiinlaste pühakoda ja seal käis suuremat sorti tähistamine ning lisaks trummaritele tantsisid ringi mitmed draakonid.

Registreerisime ennast mingisse hiinlastele kuuluvasse hotelli sisse ja käisime enne söömist netist läbi. Sakslanna Anya oli kirjutanud ning andis teada, et liigub Bruneisse alles kolme päeva pärast. Mul aga oli plaanis ülehomme Malaisiasse tagasi sõita. Nii ma talle vastasingi.

Jalutasime veekülast teisele poole ja pärast mõnda kilomeetrit ostsime poest jäätist ning jäime  kõnnitee serva peale juttu rääkima. CO2-st, tuumajaamadest ja natsidest põhiliselt. Selles mõttes erineb Hary enamikest omavanustest sakslastest, et tal ei ole natsismiga seoses mingeid komplekse. Temaga saab nendel 70 aasta tagustel teemadel rahulikult rääkida ning ka nalja teha. Enamikuga ei saa (sest nad ei ole ikka veel valmis) ning üllataval kombel tundub päris suur osa targast saksa rahvast sellega toimetulekuks ebaküps ja rumal. Ma ei saa neist aru. Saage üle, et teie vanemad ja vana-vanemad kõige paremaid valikuid ei teinud, nagu Hary ütles. 

Tegime kesklinna tagasi jõudes pikema peatuse ühes kohvikus, sest räme äikesevihm tuli peale ning ujutas tänava meie hotelli ja kohviku vahel korralikult üle. Paar autot jäi sügavasse vette pidama ning teised sinna enam ei tikkunud.

Hotell osutus vanaks ja kulunuks. Aga me ei kurtnud. Seoses uusaasta pidustustega müttas ringi hulgaliselt teismelisi, kes suitsetasid koridorides ja lärmasid dušširuumis. Ma ei öelnud midagi. Sest ma mäletan. Veel.

Õhtul vahetasime pilte, sest Hary sõidab homme Taisse oma sugulastele külla. Ning et tal tekkis huvi meie muusika vastu, siis panime läpakasse mängima Tõnis Mägi, Maarja ja Rannapi ning Ewerti koos kahe draakoniga. Haryle meeldis, arvutile mitte. Ühel hetkel hakkas rüperaal kriiskama ning ei võtnud enam pilti ette. Vabandasin eesti muusikute nimel.

Aknast vaadates nägime, kuidas tänava teisel küljel hakkasid kogunema naised, kes ei ole hindamatud. Sest neil on hind.

Juba voodites rääkisime naistest ja ootamatutest situatsioonidest ning juhtumistest seoses naistega. Mulle meeldis kõige rohkem Hary lugu sellest, kui ta umbes kahekümne viiesena läks U-Meremaal hostelisse ja seal oli peale tema veel hästi palju noori, kes veetsid hoovis aega õlut juues, lauldes ja lollusi tehes. Nende hulgast jäi Haryle kohe silma hästi ilus lahtiste pikkade tumedate juustega tüdruk, kes mängis kitarri ning laulis nagu Janis Joplin. Kuid et Hary oli üksi ning alles tulnud, siis ta ei leidnud kuidagi ettekäänet seltskonnaga liitumiseks. 

Lõpuks läks seltskond linna klubisse, kuid enne lahkumist tuli see sama Janise hääle ja Scarlett Johanssoni kehaga neiu Hary juurde ning nende vahel toimus järgmine dialoog:

JANIS-SCARETT – (läheneb vasakult lauale, mille taga Hary istub) Tere.

HARY – (paneb kahvi ja noa endale sülle ise seda märkamata) Tere.

JANIS-SCARETT – Mulle tundub, et sa tahaksid väga minuga magada.

HARY – (noogutab) Jah.

JANIS-SCARETT – (võtab Hary käe ja vaatab seda veidi aega) Aga sel juhul pead sa küüned ära lõikama (lahkub paremale).

HARY – (tõuseb ja vaatab talle järele. Siis võtab kahvli ja noa maast üles ja läheb vastuvõttu) Kas teil kääre on?

ADMIN – On küll.

24. jaanuar, teisipäev

Hommikul pakkis Hary asjad kokku ja läksime läbi kohviku bussijaama. Jätsime hüvasti ning vahetasin hotellis kahese toa ühese vastu.

Päeval käisin jalutamas ning netis blogimas ja pesin pesu.

Õhtul tegelesin linnuvaatlusega, sest ka selle toa aknad olid hinnatavate naiste kogunemiskoha poole. Edastan siinkohal andmed:

Esimene saabus 17:50. Lühikeste pükste ja heleda pluusiga. Tumedad lühikesed juuksed. Pikk ja lahjavõitu.

Teine tuli 18:15. Teksade ja liibuva helesinise T-särgiga. Tumedad pikad juuksed. Keskmist kasvu ja kurvikas.

Kolmas saabus 18:22. Teksades ja avara dekolteega pluusis. Tumedad pikad juuksed, kergelt punase varjundiga. Keskmist kasvu ja eesrindlik.

Neljas saabus koos kolmandaga. Minikleidis ja väga kõrgetel kontsadel. Tumedad pikad juuksed. Võib olla mees.

18:28 võttis üks auto number kahe peale ja sõitis ära.

Viies saabus 18:40. Pikas tumepunases kleidis, mille ainus lõhik ulatus puusani. Tumedad pikad juuksed. Lühemat kasvu ja tugevate jalgadega. Või täpsemalt jalaga, ma olen ainult ühte näinud.

Kuues saabus 18:55. Hele miniseelik, tume top ja valge pesu (ta istus vahepeal vallatult ühe auto kapotile). Tumedad pikad juuksed. Liivakella kehaga.

19:02 võttis üks auto number kuue ja number nelja peale ja sõitis ära.

19:21 toodi number kaks tagasi

Seitsmes saabus 19:29. Teksades ja kirju topiga. Tumedad pikad juuksed, ümar nägu. A-korv.

Kaheksas saabus koos seitsmendaga. Heledates teksades ja roosa pluusiga. Pikad tumedad juuksed hobusesabas. Oma saleda keha kohta ootamatult laiade puusadega.

Üheksas tuli koos seitsmenda ja kaheksandaga. Rohelises minikleidis ja roheliste kingadega. Õlgadeni tumedad juuksed. Tundis ennast kõrgetel kontsadel veidi ebakindlalt.

19:41 toodi neli ja kuus tagasi. 

19:47 võttis üks auto number nelja peale ja sõitis kõrvalasuvasse parkimismajja.

19:57 võttis üks auto number viie peale ja sõitis minema.

20:08 tuli number neli jalgsi tagasi.

20:14 number kolm, seitse ja kaheksa jalutasid minema.

20:16 võttis üks auto number neja peale ja sõitis minema

20:20 vaatlused katkestatud

Kui ma üheteist paiku pilgu uuesti tänavale viskasin, siis olid seal ainult number üks ja number üheksa. Läksin magama siis, kui üks auto tuli ja number üheksa ära viis.

Number ühest oli kohe kahju.

25. jaanuar, kolmapäev

6:30 ärkasin ja 7:05 panin koti bussi peale ning läksin koos ameeriklase Jessega kohvikusse. Ta on Korea sõduritele inglise keele õpetajaks. Veidi kummaline tüüp ning kohati natuke pealetükkiv. Jäi mulje, et ta sattus minust lühikese ajaga sõltuvusse, sest tahtis kõik oma sammud minuga läbi arutada. Sõltuvus oli seekord ühepoolne.

Sain taas kaheksa templit passi juurde ja Bruneist esimest korda Sarawaki sisenedes hüüdis mind keegi mööduvast autost. See oli orgunnimees Talip, kes läks Brunei väiksemasse ossa midagi orgunnima nähtavasti.

Piirijärjekorras küsis üks malaisialane, et kust ma pärit olen ja vastuse peale võttis välja oma rahakoti ning näitas mulle meie kahekroonist rahatähte. Miks mitte.

Tagasisõit läks kiiremini, kui tulek ning Ke-Kes liikusin juba tuttavasse hostelisse ning sain taas samasse tuppa. Puhkeruumis kohtusin kohe „vana tuttava“ Simoniga Hollandist, keda nägin enne Kinabalu tippu ronimist. Ning nelja tüdrukuga, kes plaanisid lähipäevil tippu tegema minna. Kolm ameeriklannat (Jessica, Ashley ja Gretchen) ja üks iirlanna (Elaine). Rääkisin neile mäest ja andsin mõned asjad apteegist, sest ega neil mingisugust ettekujutust ei olnud. 

Õhtul kutsus Simon mind sööma. Punti kuulusid veel norrakas Håkon ja kaks austraalia kutti (Sebastian ja Jasper). Et õhtu liiga isaseks ei läheks, siis kutsusime Elaine, Jessica, Ashley ja Gretcheni muidugi ka. Liikusime randa ja võtsime ühes mereandide restoranis istet. Omanik lubas meil mujalt toidu kõrvale ka õlut tuua ning Simon ja Håkon olid kümme minutit hiljem kahe kilekotiga tagasi. Laud sai Heinekenidest roheliseks.

Söök maitses imehästi ning edasi juhatas Simon (kes tundis juba kõiki kohalikke) meid ühte väiksesse karaokeurkasse. Selle omanikuks oli kurttumm kahe hamba ja pika patsiga kiitsakas kohalik. Kõik asjad said sellele vaatamata räägitud ja õlu joodud. Peale meie oli baaris veel kaks umbes viiekümnest kohalikku meest, kes vaatasid ainiti ekraanilt laulude sõnu ning taustapilti kordagi suud lahti tegemata. Meie ei lasknud ennast häirida ja mängisime tutvumismängu „Ma ei ole kunagi…“.

Edasi suunas Simon meid veidi kallimasse elava muusikaga kohta, kus elav muusika meie tulekul parasjagu lõpetas. Aga õlut suurtes jääd täis ämbrites sai ning varsti mängisime jäätükkidega ja tühja õllepurgiga. Noh, neid teada-tuntud mänge. Naljakas oli muidugi see, et mängude ajal sattusid aussid ja norrakas kõrvuti istuma. Mul ja Simonil läks palju paremini, sest tema istus kahe ameeriklanna ja mina ameeriklanna ja iirlanna vahel.

Muu rahvas jälgis meid naerulsui, kuid üks briti mees otsustas möödudes Gretcheni pepule laksu anda. Seepeale tekkis koheselt Sebastiani ja briti vahel äge sõnavahetus, mille käigus viimane väga viisakalt ja väljapeetult perse saadeti. Ta lubas meile kõigile suuri jamasid ja läks baarileti äärde kohalikele kurtma, kuidas talle liiga tehti. Vaeseke.

Tunnike hiljem tuli ta ja vabandas Gretcheni ees ning leppis Sebastianiga ära. Sedapsi siis. 

Hostelis libistasime veel paar õlut ja siis läksin magama oma tuppa, kus peale minu oli veel kolm rootslannat ja kaks sakslast.

26. jaanuar, neljapäev

Hommikul olin veel kergelt švipsis. Käisime Simoniga jalutamas ning siis läks ta koos Håkoniga laevale, mis neid Bruneisse viib.

Tüdrukud tõusid ka ja loomullikult nad täna mäkke ei lähe. Käisime söömas ja ühtlasi bukkisid nad kõik endale pealelõunaks ühes salongis massaažiseansid. Teenindaja pani kõik ilusasti kirja ning küsis lõpuks, et kas Handsome Sir soovib ka lauale heita. Ma ei soovinud, kuid naeratuse eemaldamisega minu näost läks veidi aega.

Õhtusöögi ajaks olid tüdrukud tagasi ning meiega ühines umbes 54-aastane Julio. Huulio niisiis. Uruguailasest fotograaf ning väga hea jutuvestja. Peale pikka seiklemist rannal leidsime hubase tai söögikoha ning sellest sai reisi kulinaarne tipphetk. Tellisime kuus erinevat rooga ja vahetasime neid omavahel ning täiesti eranditult kõik maitsed olid minu jaoks uudsed ning suurepärased. Andku vana tai jumal Tai bohh neile kokkadele palju aastaid!

Hilisõhtuse õlle võtsin hosteli rõdul koos 86-aastase Austria härraga. Seikleb siin oma kaks aastat vanema provvaga ning koos küastasid nad paarkümmend aastat tagasi ka Eestit. Niipea, kui piirid lahti läksid.

27. jaanuar, reede

Ärgates olin üksi tühjas toas.

Tüdrukud läksid täna mäge tegema. Hommikul leidsin kirja, et Greetchen unustas oma poisi kingitud kaelakee massažisalongi ning palus, et kas saaksin selle hostelisse tuua. Muidugi saan. Läksin kohe peale hommikusööki ja kohtusin mureliku omanikuga. Ta helistas paarile massöörile ning teatas siis rahunenult, et kee on tema tütre käes ning too jõuab kümne minuti pärast siia. Nii juhtuski ja kui kee käes, siis ütles omanik lõpetuseks, et kui keegi klientidest midagi maha unustab, siis panevad nad selle kindluse mõttes oma taskusse ja lähevad koju. 

Tagasiteel juhtus päris kummaline asi. Ootamatult kuulsin kerget vihinat ja sain millegiga vastu pealage. Päris valus laks, kuid ajas naerma ka, sest tegemist oli kuivanud puulehega, mille mõõtmed kõige laiematest kohtadest olid umbes 70 cm x 110 cm.

Päeva teises pooles tuli mu tuppa elama Darek Poolast. Ajasime juttu ning meiega liitus Larissa, kes on poolenisti hindu ja poolenisti aussi. Hästi lõbus neiu. 

Maja täitus teismelistega. 

Mu pealael oli väike muhk. Ikka veel ajab naerma.

28. jaanuar, laupäev

Hommikul paistis päike nii kenasti, et läksime Darekiga peale asjade kokkupakkimist otsejoones sadamasse, kust saab sõita umbes kuue-seitsme miili kaugusel olevatele väikesaartele. Point on väga lihtne – Ke-Kes on vesi ujumiseks liiga must. Ja kui tahad ujuda ning snorgeldada, siis sõida saartele.

Poolel teel liitus meiega Bouke Hollandist, kes samuti meie hostelis elas. Ta tahtis koos kahe teise hollandlannaga (Suzanne ja Karin) täna samuti saartele minna, kuid Suzanne lõi tänaval oma väikese varba luu puruks ning Karin saatis ta haiglasse.

Darek oli paadimeestele juba tuttav ning sai meile väga hea hinna (sõit + mask + maks kokku 35 raha). Kiirkaatril nautisime vaadet Ke-Kele ja Mount Kinabalule ja imetlesime väikest hiinlasest poissi, kes terve sõidu vältel ei tõstnud pilku tahvelarvutilt. Masendav. Kiirkaatri sõit, sinine vesi, saared ja mäed ei ole ju väärilised vastased tahvelarvutis peituvale maailmale.

Saar oli väga ilus. Läksime suuremast rahvast eemale ning muidugi kohe vette snorgeldama. Korallid, värvilised kalad, selge vesi. Teate küll.

Käisime saarele ehitatud söögimajas lõunal ning siis jalutasime mööda kivisemat rannaosa ja proovisime paaris kohas veel ilusamat põhja leida, kuid esimene valik osutus kõige kaunimaks ning läksime sinna tagasi.

Larissa tuli vastu. Ta ei olnud maski võtnud ning andsin talle enda oma, sest mul olid ka ujumisprillid kaasas. Käisime Dereki ja Larissaga võidu kuue meetri sügavusel karpe korjamas. Mõlemad on väga head sukeldujad.

14:00 sõitsime koos Bouke ja Darekiga linna tagasi, sest pean siit täna veel Kuala Lumpurisse lendama.

Hostelis koti järel käies nägin kipsis jalaga Suzannet ja ajasime minu minekuni juttu. Tal olid enne väikese varbaga kõnnitee serva suudlemist mingid trekkinguplaanid, kuid nüüd need enam ei kehti. 

Takso viskas mu lennujaama ning kui totakalt ringi siblivad paanikas malaisialased kõrvale jätta, siis kõik muu oli ok ning check-in ja turvakontroll möödusid umbes kaheksa minutiga. Liikusin kuni lennuki väljumiseni kogu aeg ringi, sest pesin enne takso peale hüppamist särgi ära ning konditsioneeritud ruumides hakkas niiske särgiga üsna jahe.

Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris maandudes ostsin kümne raha eest pileti Hiinalinna. Päris tükk aega tuli sõita, enne kui pimedusest väljavalgustatud Petronase kaksiktornid paistma hakkasid. Hiinalinna piirilt võtsin takso ja sain 15 raha eest suvalise Üksikust Planeedist leitud hosteli juurde.

See oli täiesti täis bukitud ning pidin võtma naabrusest 50 raha eest väikese akendeta kapi, kuhu mahtusid vaid nari ja üks riiul. Admin lubas, et ei pane mulle toanaabrit. Ostsin poest viskit ja cocat ja veetsin õhtu Hiinalinna tänavatel jalutades ja coca pudelist väärt märjukest rüübates.

29. jaanuar, pühapäev

Hommikusöögi võtsin tänavalt teel kesklinna. Selle palavusega ei harju ma vist kunagi ära, kuid kaksiktornideni lohistasin ennast siiski ära.

Väiksemad tunduvad, kui telekast. Käisin sees ka, kuid ainult alumistel korrustel ning jõin staaride kohvikus ühe rohelise tee latté. Sellest piisas ning liikusin tänavaid pidi Hiinalinna poole tagasi.

Ning ma ei pidanud pettuma. Suvalisel tänaval jalutas mulle vastu kõige ilusam asiaadist naine, keda ma kunagi kohanud olin. Lihtsalt tuli vastu ja naeratas. Esimesena. Ent mitte viimasena. Kaugel sellest.

Õhtu veetsin arvutis, kõrval Pakistani kodanik. Tahtis Eestisse külla tulla. Ma ei kutsunud. 

30. jaanuar, esmaspäev

Tõusin 8:30 ja sõitsin varsti taksoga hotelli „Istana“ juurde, sest just sealt väljuvad bussid Singapuri suunas. Täpselt nii oligi – õigel hetkel sõitis buss ette ja järgmises peatuses käisin koos teiste reisijatega väikeses kontoris ennast sellele reisile regamas. Väike snäkk ja jook anti kah näppu.

Sõit kestis vist umbes viis tundi. Selle jooksul tehti üks pooletunnine söögipeatus veel Malaisia pinnal, kus minuga tulid rääkima kaks rootslast, mees ja naine. Põhjus selleks oli imelihtne – mu väikese seljakoti on valmistanud Rootsi firma „Fjäll Räven“ ja paarike tundis selle ära.

Malaisiast väljumine kulges probleemideta, kuid Singapuri sisenemise teeb keerulisemaks see, et kõik kotid tahetakse läbi valgustada. Pikalt reeglitega tutvuda ei viitsinud, kuid näiteks sigarette tohib Singapuri viia ainult ühe paki. Tõenäoiselt oleks piirid muidu malaisialastest suitsuvedajaid täis, sest hinnavahe on mitmekordne.

Singapuri City Hall`is põrisesid trummid ja sagimist jätkus. Läksin sealt ära, istusin kilomeetrikese eemal vee äärde maha ja nautisin kõrghooneid ning veesõidukeid. Esimesi oli isegi rohkem. Söögiks valisin ühe vabaõhurestoranide ala ning sattusin lihtsalt suurepärase grillkana otsa. Mahlane ja erinevate maitsete poolest põnev.

Lennujaama sõitsin rongiga. Lennuk Münhenisse pidi väljuma kell 23:59. Tuttaval eikellegimaal jalutades märkasin äkki, et lendu on poolteist tundi edasi nihutatud. Läksin väravasse täpsemat infot saama ning selgus, et tehnilist sorti mure, kuid alles selgitatakse viga välja. Iseenesest mulle loomulikult meeldib, et nad selle ära parandavad, kuid veidi kriitiliseks läheb. Mul on Münhenis lendude vahel ainult 2 h 40 min. Ning Helsingis maandumise ning Tallinki väljumise vahel vaid 1 h 45 min. Kui Münhenis oma lennu peale ei jõua, siis lendab laevareis samuti vastu taevast. Selles mõttes ma ei muretsenud, et Münhenist edasi ei saa, sest mõlemad lennud olid Lufthansaga ning seega hoolitsevad nad ise minu Helsingisse jõudmise eest. 

31. jaanuar, teisipäev 

Käisin netis ja jalutamas ning märkasin varsti, et lennu väljumisaeg oli lükatud 3:30-le. See tähendas ühtlasi, et nägemist, jätkulend. Võtsin võileibu, mis ootealale toodi ning liikusin netti tagasi. 

Õnneks rohkem seda aega ei nihutatud ning poole neljast me tõepoolest startisime. Võtsin koos kõrval istuva rumeenlasega paar džinni toonikuga ning lasin paariks tunniks silma kinni. Et see oli aga jällegi too istekoht, kus eesistuja tooli all minu jalgade alal on too neetud rauast kast, siis kaua magada ei saanud ning liikusin võimaluste piires lennukis ringi ja vaatasin filme. Üks stjuuardess soovitas mul mitte paljajalu käia. Olevat ohtlik. 

Hommikusöögi järel rääkisid stjuuardessid kõigile personaalselt, et mis neist Münhenis edasi saab. Mulle öeldi ka, et loomulikult on mu oma lend selleks ajaks lahkunud ning Helsingisse saan 14:45 väljuva lennuga.

Sama sisuga sõnumi sain Münhenis maandudes Lufthansalt ka mobiilile ning nii maandusin Helsingi-Vantaa lennuväljal kell 18:15. Panin sulejope selga ning sõitsin kesklinna. Et järgmine Tallinki laev väljub 21:30, siis tundus üsna loogiline, et tuleb konsulihärra Traxiga väike naps võtta. Sõitsin tema poolt antud aadressile, kus ta koos oma sõbra ja sõbra naisega sumises. Taksojuht kuulas mind alguses viisakalt ära, kui soome keeles lauseid vormida proovisin, kuid pärast paari minutit ütles siiski, et tegelikult võiksime omavahel eesti keeles rääkida, kui see meie mõlema emakeeleks loodud on. 

Traxi sõbra naine oli minu kooliõde Kadri Leppik, kellega kunagi mingi aeg sai koos kooli segakooris lauldud. Sõime ja vestlesime ning rüüpasime. Kuidagi mõnus oli eestlaste seltskonnas. Kuid ehkki mulle pakuti öömaja ning mõnusat ajaveetmist, liikusime Traxiga varsti takso peale, mis mind sadamasse viis. Piletit ümber vahetada ei õnnestunud ning ostsin lihtsalt uue.

Laeval panin suure koti kappi ning magasin ise madratsiga sealsamas. Silmad tegin esimest korda lahti siis, kui kapten kõiki reisi eest tänas ja soovis mõnusat olemist Tallinnas.

Koju jõudsin 12 minutit enne jaanuari lõppu. Ants magas ja Tiia oli üleval. Loogiline. Sõin kodust kartulisalatit ja võtsin paar eestimaist õlut. Oli ikka mõnus küll.

Reis sai läbi.