kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Maroko 2011

Matkapunt – Airi Altnurme, Heve Staal, Sanna-Maria Rink, Terje Rink, Jaak Õunpuu, Ragnar Joosep, Fred Viidul ja Andres Karu

Millalgi 2010 sügisel otsustasid neli meest (Jaak, Ragnar, Fred ja Karu), et lähevad Maroko kõrgeimat tippu tegema. Ning millalgi 2011 aasta kevadel otsustasid neli naist (Sanna-Maria, Heve, Airi ja Terje), et nad tulevad ka. Naised ei olnud varem eriti mägedes käinud. Mehed olid. Vahel ka erinevates matkapuntides kokku sattudes. Näiteks Jaak, Fred ja Karu käisid koos Argentiinas. Ja Ragnar ja Karu Islandil. Ning Fred ja Jaak Nepaalis. Lisaks veel on Fred ja Karu käinud koos Poolas, Slovakkias, Rumeenias, Lätis, Kaukaasias ja Pamiiris. Ja ikka ja alati just mägedes.

Maroko kõrgeim tipp on Jebel Toubkal ja oma 4167 meetriga on see Atlase mäestiku ja kogu Põhja-Aafrika kõrgeim tipp. Ideaalis tehtav kahe päevaga, kuid meie plaanisime kolmega, sest tuleme ju ikkagi merepinnalt ja kõigil ei ole ka kõrguskogemust.

Lisaks tahtsime käia Sahara kõrbes ja Atlandi Ookeanis. Ning mingil filmimaailmast tuleneval põhjusel ka Casablancas.

Lennuskeem kujunes selliseks: Tallinn-Brüssel-Marrakech ja tagasi Casablanca-Brüssel-Tallinn.

Vot nii.

2. mai, esmaspäev
Jaak

Kes kuidas esmaspäeva hommikupooliku siis sisustas – Fred ja Jaak võtsid näiteks veel töökäimisest viimast, Karu käis poes ja soetas matka jaoks vajalikke toiduaineid – igati tänuvääriv tegevus, sest see hoidis meil kohapeal tublisti aega kokku ja vältis araabiakeelsete siltide tõlgendamisest tuleneda võivaid eksimusi. Ragnaril kulus vist suurem osa ajast Tartumaalt Tallinnasse jõudmisele ja matkavarustuse täiendamisele. Naiste kohta ei oska kahjuks midagi öelda. Igatahes jõudsid nad lennujaama pärast mehi.

Meeldiva üllatusena suutis lennujaama töötaja meie pagasi otse Marrakechi saata. Olime end moraalselt valmis pannud kottide välja võtmiseks Brüsselis ja uueks check-in’iks. Aga tore, et nii läks.

Estonian Air’i lend väljus enam-vähem planeeritud ajal ehk ca 17:15. Lennukis haarati ajalehtedest veel viimast infot Eestist ja mujalt maailmast, kuid hommikust pommuudist Osama bin Ladeni tapmise kohta öösel trükitud lehtedes loomulikult ei olnud. Selle ja neljapäeval Marrakechis turiste tapnud pommiplahvatuse mõjust meie reisile sai vaid spekuleerida ja nalja visata.

Brüsseli lennujaamas saime teada, et meie lend on üle 2 tunni edasi lükatud. See tähendas, et üle 3 tunni on vaja kuidagi ära täita. Mida teha? Nagu ikka sellistel puhkudel tuleb minna poodi suveniire ostma. Selleks valis Fred Baccardi rummi, mis tundus kõigile väga mõistliku valikuna.

Statistikasõpradele teadmiseks, et Brüsseli lennujaamas maksis liiter rummi 15 eurot, kuid sama koguse Coca-Cola saamiseks oli vaja 7 eurot ehk suhe oli ilmselgelt rummi kasuks. Seetõttu jäi ühest liitrist rummist mitme Royal Air Moroc poolt pealesunnitud tunni sisustamiseks ikka väheseks ja tuli ka teine liiter juurde muretseda. Kõrvaltvaatajale võis muidugi meie kambast jääda mulje kui veidrikest, kes kangesti Coca-Colat armastavad ja seda juues järjest häälekamaks muutuvad. Lennule minnes jäi kohviku lauale umbes 12-15 tühja pudelit. Ei saanudki täpselt aru, kas see oli rummi või Coca-Cola mõju, aga oli igatahes üsna lõbus tutvumisõhtu ja aeg lendas üllatavalt kiiresti.

Eks see rumm ja koola tegid oma töö ning mõned mehed hakkas liikuval põrandal ja selle käetoel topside ning kottide eemale saatmise mänguga tegelema. Reeglitest vist kõik päris hästi aru ei saanud, aga mängijatel endil oli lõbus.

Lennuk oli pooltühi ja nii sai üle kolme pingi pikali visata ja magusat rummiuimas und lasta. Seepärast jäigi fikseerimata kaua lend kestis, aga piletitel oleva info järgi pidi see üle 3,5 tunni olema. Lennust veel niipalju, et öösel aeti meid üles ja pakuti sooja toitu ning magustoiduks koguni creme bruleed. Karu viimasest loobus ja soovis korraks ärgates vaid „chicken’it“, kuid jäi kohe uuesti magama ja jättis kana söömata.

Lennuk maandus sujuvalt ja kuna olime selle öö viimane maandunud lend läks edasi kiiresti – kõik kotid sõitsid lindilt meile rõõmsalt vastu ja ka passikontrolli läbimine möödus sekeldusteta. Vaid ette täidetud Maroko külastuskaardil paluti ööbimiskohta täpsustada. Kirja sai pandud siis internetis välja valitud „Hotel Central Palace“ – kena nimi ju ja ega hotellil endal ka väga viga polnud. Jõudsime sinna kohaliku aja järgi kella 4 ajal läbi inimtühja öise linna, kus abivalmis hiline jalutaja (või oli see siiski mingi ametnik) meid kenasti hotellini juhatas. Enne toimus lennujaamas ebavõrdsete poolte vaheline takso hinna üle kauplemine. Kuna rohkem pakkumisi ei olnud, siis pidime leppima 20 euroga takso kohta 5-6 kilomeetri peale.

Hotell asus peaväljakust umbes saja meetri kaugusel ja katuseterrassilt oli hommikul selgelt näha ka plahvatanud kohviku varemed. Kõvemad mehed said endale üle 300 dirhami eest peene suite. Teised leppisid vabatahtlikult 255 raha maksvate spartalikemate tubadega ja kasutasid peagi oma voodeid magamiseks. Suite omanikud aga ei raatsinud oma uhkesse voodisse kohe pikali visata vaid läksid hoopis koos juhuslikult matkakotti sattunud Jägermeister’iga katusele. Mis seal toimus ja kuidas see lõppes, sellest kirjutab siis juba Karu.

3. mai, teisipäev
Karu

Eilsest lennukisõidust ei tea ma muud, kui et läksin lennukisse ja sain enda valdusesse terve rea. Järgmine hetk oli see, kui ärkasin maandumise ajal ning mu kõrval oli jahtunud söök. Kana.

Tänase päeva esimesed tunnid möödusid jah katuseterassil koos Airi, Jägermeisteri ja Frediga. Sest hotellis magamine on nõrkadele.

Varahommikul vahetati linnas raha ja selgus tõsiasi, et meie vindiga priimustega ei ole siin maal mitte midagi teha, sest neile anatoomiliselt sobivaid gaasiballoone lihtsalt ei müüda. Lahendus sai lihtne – ostsime kaks kohalikku priimust koos gaasidega. Sama probleem oli mul eelmisel aastal Egiptuses, seega ole Põhja-Aafrikasse minnes ettenägelik, mu noor lugeja.

Ja loomulikult pildistati ja uudistati keskväljaku ääres viis päeva tagasi plahvatuse poolt puruks rebitud restorani „Argana“. Teine korrus oli katki ja piirdeaed pärgi täis.

Hommikusöögi eredaim hetk oli selle eest tasumine. Sest teenindaja ei osanud inglise keelt ja meie prantsuse oma. Ja kuna Fred on tugev ja eriti öösel ei maganud, siis ta ütles moslemile eesti keeles otse välja, et mida ta asjast ning tema maailmapildist arvab. Ja siis maksime korralikult arve ning naeratasime ja tänasime.

Naised leidsid endale giidi ning käisid linna kõikides kohtades. Mina sain kahe taksojuhiga kokkuleppele, et me stardime nende taksodega homme hommikul kell 9:00 linna suunas nimega Imlil. Sest sealt algavad rajad Toubkali otsa.

Päeva keskmise osa sisustasid naised päevitamisega katuseterassil ja hennade tegemisega kehade pääle ning Fred, Jaak ja Karu käisid supermarketis veini, õlut ja mägede jaoks süüa ostmas. Sellest hetkest alates oli Fredi kotis igaks juhuks ka pool liitrit õli. Siis saime kõik taas katusel kokku ja jõime veini ning õlut. Tervislikumad inimesed võtsid keskväljakul värskelt pressitud apelsinimahla, mis maksis neli dirhamit, ehk umbes 38 eurosenti klaas. Katusele tuli ka kaks jumala normaalse kehaga inglast, kes rääkisid oma tegemistest Marokos ja meie siis endi omadest. Ja muidugi mõnitasime vastastikku üksteise valitsusi, hümne, jalgpallureid, traditsioone ja religiooni. Nagu ikka.

Käidi veel erinevates kooslustes linna peal ja magamas, kuid õhtustasime taas kokku saades hotelli kõrval ning menüüsse kuulusid erinevad kebabid. Maitsev. Ning siis läksime jälle katusele veini ja õllega päikeseloojangut vaatama.

Üksiku planeedi raamat ütles, et meie hotelli kõige halvemad asjad on kehv köök ja sisehoov, kus kõik räägitu kajab ja akna kaudu sinu tuppa poeb. Köök oli tõesti halb, kuid sisehoovis küll mingit jama ei olnud, sest pidevalt tuli kuskilt aknast „tššššššš“ ning iga kümne minuti tagant käis keegi loengut pidamas. See muide segas isegi rohkem, kui ühtlane jutumulin.

Öö veetsin Frediga ilusas toas (mida nimetati kellegi tundmatu krooniku poolt suite), kus oli ˇüks voodi, üks tekk ja hästi palav.

4. mai, kolmapäev
Fred

Erinevalt eelmisest õhtust on plaanis homme alustada tõsise mägironimise tööga ja seekord hommikust päikesetõusu katuseterrassile ootama ei jäädud.

Hommikune ärkamine oli veidike ehmatav – akna ees trellid ja ise magad Karu kõrval, kes vähkreb ja mõmiseb – nagu loomaaias ikka! Hea, et keegi võileivaga trellide vahele vehklema ei tulnud nagu Eestimaal kombeks. Hommikuse hotellist väljalogimisega saadakse hakkama üllatavalt õigeaegselt. Miski Eesti – Maroko heanaaberlikkuse žestina tahetakse meilt kasseerida kahe öö asemel vaid ühe öö tasu – sest saabusime sisuliselt hommikul. Kuna Karul on raha kole palju, nii et tal see pangakontole enam äragi ei mahu, siis tema ennast sellest trikist häirida ei lase ja nõuab kindlameelselt võimalust tasuda mõlema öö eest. See võimalus ka antakse. Minul muidugi tekivad sellega seoses vastakad tunded, mille detailidesse siinkohal süüvima ei hakka. Miski kavala trikiga saab veel hakkama Terje, sest talle joostakse järele väites, et ta pole üldse maksnud – õnneks on tal olemas maksmist tõendav tšekk eilse kuupäevaga ja ametnik taltub.

Marokos on kahte tüüpi taksisid – petit taxi ja grand taxi. Esimesed tohivad sõita ainult linnades. Kuna meie peame sõitma Imlilisse, mis asub 70km ida suunas Atlase mäestiku peaaheliku jalamil, siis oli Karu meile 600 kohaliku raha eest kaks grand taxit sebinud, kuhu meid lubati kaheksakesi koos suurte matkakottidega ilma igasuguste probleemideta ära mahutada. Grand taxid kujutavad endast vanu beežikaid Mersulokse ja meid koos kottidega nähes on taksojuhtide nägudelt märgata, et probleemid ikkagi kipuvad tulema. Ühel taksol ei ole katuseraame ja kuna kotte on palju ja suuri, siis ei kipu kõik ära mahtuma. Katuseraamidega taksojuht püüab võimalikult kiiresti minema sõita, et temale koormat juurde ei pandaks, mis mägedesse sõidul tähendab teatavasti suuremat küttekulu. Meie projektijuht püüab olukorda lahendada lubades tõrksale taksojuhile midagi valjuhäälselt ja suudeldes teda iga natukese aja tagant kiilale pealaele (ise küll Markos projektijuhtimisega tegeleda ei tahaks). Lõpuks mahutatakse kotid ikkagi tõrksa taksojuhi pagasnikusse, meilt palub projektijuht talle lepituseks 20 dirhamist visata.  Karu kirjutab taksosõidu hinna mitu korda paberi peale, mille ka projektijuht üle kirjutab, et kõik oleks üheti mõistetav ja sõit võib alata. Õieti algab see ühel taksodest kus peal Karu, Jaak, Terje ja Sanna. Teine taksojuht, kelle meeskonda kuuluvad Ragnar, Heve, Airi ja Fred, õngitseb tooli alt kruvikeeraja, avab kapoti ja palub projektijuhti appi taksot käivitama. Veidi suskimist ja olemegi teel. Ühel hetkel enne linnast väljumist ütleb taksojuht ühtäkki näm-näm ja keerab otsa ümber – me naljatame, et küllap läheb sööma. Taksojuht ei naljatanud! Õnneks võtab ta paar kohalikku peenikest leiba kaasa ja ei hakka puhvetis aega raiskama, kuid meie plaan sõita taksodega üksteise järgi laguneb koost. Teed ääristavad punane savine maastik, punased savikarva majad ja rohekaskollane kaktusehekk. Ilmselt peavad Marrakeshi kodanikud valitsuselt miski eriloa saama, kui soovivad maju näiteks siniseks värvida. Taksojuht pakub sooja näm-näm leiba ka meile ja meie maitseme. Mõne aja pärast avame ühe külma kull-kull õlle ja pakume seda ka viisakusest taksojuhile, ise mõista andes, et oli ju hea nali! Ilmselt ta meiega sama arvamust ei jaga ja sotsialiseerumise osa jääb soiku.

Enne kahteteist, kui oleme sõitnud veidi üle pooleteise tunni (Google Maps ütleb reisi ajaks 1h ja 4min), jõuame Imlilisse. Tõstame kotid küla keskel oleva parkla serva ja asume tutvuma kohalike oludega. Tundub, et teist taksot pole veel saabunud. Üsna peatselt jalutab meie juurde miski ametimärgiga rahulik vana, kes teatab, et ta on Brahim ja töötab siinses turismikeskuses. Mees tundub olevat asjalik, müüb meile turistide infopunktist 100 dirhami eest regiooni kaardi, teatab, et jah on küll kasse vaja, sest eelmisel nädalal oli üleval kõvasti lund tulnud ja juhatab meid lähedalasuvasse matkavarustuse poodi, kust kasse laenata saab. Lisaks on tal veel Imlilis hostel, kus me just ilusasti ära mahuksime (50 dirhamit per öö per nägu) ja poeg, kes tegeleb just selliste kõrbereiside organiseerimisega, nagu meil plaanis peale mägede külastamist ette võtta. Iga natukese aja tagant kehitab õlgu ja ütleb võimalikult ükskõikselt: „kui teid see muidugi huvitama peaks“ –  päris hea müüginõks Marokos, kus kõik on ülevoolavalt pealtükkivad. Kui keegi tahab Imlilis juhendamist, siis Brahim Toudaoui, Quide de Montagne (mägede giid), GSM: +212(0)662154189, e-mail: toudaoui@hotmail.com, www.trekkinginmorocco.com. Tema poja nimi, nagu kõikidel poegadel Marokos, on Mohamed.

Peale sisukat infovahetust Brahimiga jõuab kohale ka teine takso ja läheb suuremaks seljakottide pakkimiseks. Kasside laenamine seljakottide pakkimine ja veelkord ümber pakkimine võtab uskumatult palju aega. Tekib hulk kola, mida mägedes vaja ei ole ja mis õnnestub alpivarustuse poekesesse maha jätta. Kottide pakkimist vaatab huviga pealt kõrvalasuva baari asjapulk, kes viinapudelit nähes silmnähtavalt elavneb. Ilmselt vaatab Allah parasjagu mujale ja mehike läheneb meile topsiga, tehes selgeks, et kui ümbervillitav viin ära mahtuda ei taha, siis võib osa sellesse topsi panna. Kasutamegi ulatatud abikätt ja poetame topsi ühe lõuatäie. Mõne aja pärast, kottide pakkimise järgmisel ringil on mees jälle topsiga platsis ja silmis helgib rõõmus läige – no ikka aitame!

Kotid lõpuks pakitud suundutakse lähedalolevasse pizzeriasse lõunatama. Pizzad on üllatavalt söödavad ja lubame omanikele veel tagasi tulla, kui Allah lubab. Veidi enne kolme asume Brahimi juhatusel Imlilist mägede poole astuma, sest ta lubas meile näidata oma poja kontorit, kus saab teha kõrbereiside deali. Kontor on täiesti olemas ja Karu kui kõige julgem meie seast asub läbirääkimistele. Helistatakse, joonistatakse ja kirjutatakse, lõpuks saab kokku pakett mis maksab 12 600 Dirhamit kaheksale ja sisaldab endas kolme päeva ja kahte ööbimist, üks teepeal hotellis ja teine kõrbes telkides. Juurde kuuluvad ka õhtu- ja hommikusöögid, mikrobuss, kaamelid ja giid miskis linnakeses kus tutvustatakse meid Maroko kohaliku eluga – korralik Saksa turisti pakett. Nõustume pakutuga ja maksame ette käsiraha 600 dirhamit (õigemini Karu maksab, sest tal on kole palju raha).

Edasi läheme mööda kruusateed külast välja ja ikka mööda seda sama teed mäkke. Siis tuleme veidike tagasi, sest kaardi järgi peaksime enne järgmisse külla jõudmist matkarajale minema ja tee kipub kangesti järgmise külani jõudma. Matkarada ei ole just eriti lai ja Karu avaldab kahtlust selle rajakese õigsuses. Kuna pilved on üles tulnud, siis ei näe enam midagi ja otsustatakse, et see rada on just see õige! Liigutakse u. 1,5 tundi vaiksel kõnnakul edasi ja jõutakse kella 19 ajal miskisse kohta, kuhu saaks telke püstitada ja vett võtta. GPS näitab kõrguseks 2064m. Kuna hakkab hämarduma ja edasi ei tohiks tükil ajal laagrikohti olla, siis otsustatakse telkima asuda. Kõrvalasuvale ojakesele on rajatud mingid massiivsed tõkked laviini või mudavoolu vastu ja Karu pakub välja seal peal ööbimise. Õnneks leiame väikese laagriplatsi näol siiski veidi inimlikumad tingimused kui karude tavaline pesitsuspaik laviinitõkkel. Algatuseks tuleb veidi maapinda kraapida, et mitte kohe telgist välja veereda. Osad meist on esimesest poolest matkapäevast üsna väsinud, mis tekitab homse tugeva tõusupäeva osas veidike küsimusi.

Telgid pannakse püsti, potid tulele ja riided öisesse niiskusesse kuivama. Süüakse, kes makarone konserviga, kes mingit imelikku putru naljakate lisanditega. Tehakse ka teed, mis kesvamärjukese abiga pruulitakse grokiks. Ühtäkki on Jaak enda valdusesse saanud kaasasoleva lauliku ja hakkab nõudma erinevate lugude esitamist kitarril, mis meil samuti kaasas on. Keskeltläbi jõuab ta soovida umbes 5 lugu minutis. No ei jõua nii kiiresti laulda isegi  Erich Krieger – üritame siiski. Enne kahteteist siiski soovikontsert vaibub ja rahvas hakkab telkidesse pudenema. Viimase asjana esimesest matkapäevast mäletan läbi veevulina kostuvat Karu nuuksumist: „Koju tahaks!“

5. mai, neljapäev
Jaak

Umbes kella seitsme ajal oli äratus. Selgus, et Ragnar oli väljas maganud, sest telk asetses siiski liiga kaldu. Jaak arvas hommikuni, et on telgis üksi, kuid tegelikult oli ikka Karu ka telki pugenud, lihtsalt tema pea oli telgi teises otsas. Tegemist oli nn tunneltelgiga, millesse poetakse jalad ees ja magatakse pea ukse juures.

Keetsime putru ja teed. Sõime, jõime, panime laagri kokku ja veidi pärast 8-t hakkasime ülespoole rühkima. Päike paistis, jalg oli kerge ja meel rõõmus ning mõtlesime, et kummalt poolt mäge rada edasi kulgeb. Fred vaatas aga järjest sagedamini kompassi ja kaarti ning muutus üha mõtlikumaks. Siis sõnas, et ta ei ole kindel, et me õiges suunas liigume. Nägime, et altpoolt tuleb üks matkasell. Ootasime ta ära ja saime Fredi kahtlustele kinnitust – olime eile õhtul vale raja valinud ning nüüd tuleb tagasi pöörduda. Selleks ajaks olime laagrist matkanud umbes pool tundi. Hakkasime tuldud teed pidi allapoole laskuma.

Kusagil tunni pärast jõudsime rajale, mille me olime õhtul valeks ära põlanud. Ühes teele jäävast külakesest ostis Karu konservide kõrvale lõunasöögiks kaks kohalikku leiba ehk eesti mõistes suurt ümarat saiapätsi ning jagas poepidajatele lubadusi mäest alla tulles nende pood tühjaks osta.

Pärast külade läbimist kulges tee paar kilomeetrit mööda kiviklibust jõesängi, kus lume sulades voolab arvatavasti kogu ulatuses lai ja kiire jõgi. Nüüd oli sellest alles jäänud väike jõeke, mida sai vette asetatud liivakottidel astudes kuiva jalaga hõlpsasti ületada. Siis algas juba veidi tõsisem tõus ja sik-sakitamine mööda mäenõlva. Tempo läks alla.

Tore oli see, et matkarajal asus mitmeid teeninduspunkte, kus sai lasta endale värsket apelsinimahla pressida. Kui Marrakechis oli mahl juba valmis tehtud ja seda valati kannust, siis mägedes lõikas mees järjest apelsine pooleks ja pressis nendes käsipressiga mahla otse klaasi. Selle täitmiseks kulus tal umbes 4-5 apelsini. Mahl oli mõnusalt magus ja kosutav. Allpoolt maksis klaas 10 ja ülalpool 15 dirhamit. Kui oli valida kas kustutada janu värske mahla või veega, siis valisime ikkagi mahla ja vett sai nagu rohkem treeninguks kaasas tassitud.

Lõunasöögi ajaks, kui pool päeva oli seljataga, sai selgeks, et sellise tempoga liikudes me õhtuks Toubkali baaslaagrisse ei jõua. Naised jõudsid arusaamisele, et nemad tempot juurde panna ei suuda ja seega pidime grupi kaheks lööma. Mehed jätkasid tipu poole liikumist ning naised otsustasid samasse telkima jääda ja niisama mägedes ringi jalutada. Lubasid siis meile oma edasise saatuse kohta külasse kirjakese jätta.

Edasi läksime neljakesi – Fred läks Ragnariga veidi kiiremini ees, siis tuli omas tempos Jaak ja veidi veel tagapool Karu. Puhkepauside ajal saime kokku. Tempo oli selline, et kolmveerand tundi kõndimist ja siis 10-15 minutit puhkust. Nii umbes 4 tsüklit ning hakkaski vaikselt lumi vastu tulema ja eemal lume sees baaslaagri majakesed paistma. Paistis, et kasse ei saanud ilmaasjata renditud ja kaasa veetud.

Kella 17-ks olime kõik laagripaigas kohal. Et telkimiseks lumevaba kohta ei olnud, siis kasutasime seda luksust, et võtsime voodikohad alpinistide hotellis. Meie tuba oli umbes 12 nariga ühikas, kuhu aga keegi lisaks meile ööbima ei tulnud. Poolakad olid oma toas, itaallased omas jne. Lisaks oli hotellis ka privaatsemaid tubasid aga me ei tundnud selle järele erilist vajadust. Lumes telkimise asemel oli ühikas piisavalt hea küll.

Kuna 3200 meetri kõrgusel on üsna jahe, siis oli väga mõnus, et  hotelli saalis põles kaminas tuli. Selle paistel sai end soojendada ja riideid kuivatada. Õhtusöögi toimkonnas olid Fred ja Ragnar, kes hõivasid hotelli köögi ja keetsid kokku maitsva riisiroa. Pott söödi tilgatumaks. Pärast sööki üritas hotelli kokk Karu tulerauda ära osta. Ta soovist seda väga odavalt saada, kuid Karu ei olnud nõus, mis sest, et tal raha kogu aeg üle oli.

Õhtu edenedes võttis Fred jälle kitarri välja ning kamina ees toimus väike kontsert. Ka kohalikud hotelli töötajad lõid kaasa, näppisid kitarri ning laulsid omasid laule. Kuna lauluõliga oli kitsas ja enamus rahvast kas laagrisse tõusmisest või päeval tipus käimisest väsinud, siis pidu väga kaua ei kestnud. Otsiti hommikuseks tippu minekuks riided ja muu kraam kokku ning mindi ära magama.

Airi

Naismatkajatest tutvustuseks niipalju, et meist ainult Heve on varem mägesid ramminud, teiste jaoks oli seljakottidega ülesmäge trampimine või roomamine, kuidas kellelegi, esmakordne kogemus. Ja kui piisav kodutöö tegemata, siis ei pruugi see tegevus esimese korraga välja tulla. Ehk siis päev rajal väsitas mõne meist eriti ära (ei tahaks nimesid nimetada).

Niisiis olles kena vaikse rivina kaheksakesi juba õigel rajal kõndimas, ei olnud meil naismatkajatel võhma naljalt pilte teha ega lonksu matkapudelist napsata.

Kuni vahvate mägede poegade Omari, Mustafa, Mohhamedi jne pood-baarini mägikitsede vahel sai siiski jõutud. Siinkohal ulatati meile meeste poolt üle ka väike ümberpruulitud viinapudel (sai järgmisel päeval Imlilis peaaegu puutumatuna tagasi antud). Saatsime meesmatkajad pidulikult üles ja jäime kohalike rõõmuks teejooki nautima.

Alla tagasi ei kippunud meist muidugi keegi. Asukoha kõrguse osas paluks meeste abi! Väga pikka peatust ei saanud me Omari poe juures teha, sest sisse ei viitsinud minna, aga kutse vastuvaidlemist ei talunud. Kivide massiline kokkuost ei olnud sel ajahetkel veel alanud.

Ronisime siis niisama jõe kallastel mööda kive ja vahtisime ringi. Telkimiseks leidsime idüllilise tuulevaikse kohakese väikesel platool jõest kõrgemal. Telk püsti ja nautima. Sanna-Maria viskas kiirelt telgi ette pähvkade väel pikali, ülejäänud pikutasid viisakalt pigem telgi sisemuses. See oli ehk hea, sest siis ei saanud mööduvad šerpad ja muulad aru, et kõik puha naised ennast looduses sisse seadnud on.

Huvi oli igatahes püsiv. Ka mägikitsedel, keda Heve ja Terje käisid fotokaga taga ajamas. Õnneks said kitsed põgenema. Hiljem lõbustasime ennast priimusega, millega seoses meenub kiirpuder ja pada ja muidugi pidev tee keetmine! Selleks turnisime kordamööda kaldast alla vett hankima.

Õhtu süvenedes öösse keerasime ennast mõnusalt telgis hunnikusse aga võta näpust, ei mingit rahu idüllist rääkimata. Kõik algas vilest. Kuulsime seda Hevega selgelt ja hüppasime istukile. Terje millegipärast ka, kuigi ta hiljem väitis, et polnud midagi kuulnud ja hüppas niisama inertsist püsti.

Nii, täielik pimedus ümber telgi. Ma siiski ei pidanud vastu ja uurisin ümbrust. Midagi ei olnud näha. Appi, kas tõesti oli see märguanne rünnakuks? Ehk käib see kohalikel nii? Kuna midagi kohutavat siiski ei järgnenud, viskasime uuesti pikali.

Ja siis algas torm. Magas ainult Sanna-Maria, kellel olid klapid peas ja ei teadnud meie sahmimistest  midagi. Telgi kate vehkis tuules, meie seljakotid koos telgi laega olid meil peas kinni. Kordamööda käisime kive sättimas, et elamine pisutki paigal püsiks. Samas on puhkamine nõrkadele, valgenedes õnnestus meil lõpuks telk kokku pakkida, minema lendas ainult termotekk, seega kaod ei olnud suured.

6. mai, reede
Karu

Eilse õhtu kohalikke muusikuid nägin unes ka. Seda, kuidas nad lihtsalt järjest üle kitarri kõikide keelte tõmbavad ja aru ei saa, et mängimisel teist kätt samuti vaja läheb.

Tõus tippu algas kell seitse ja asjatundjad soovitavad arvestada kolme-nelja tunniga. Allatulekuks pakutakse kaks tundi. Kaasa võtsin veidi energiarikast toitu, apteegi, pealambi, noa, 1,5 liitrit vett ja kuiva sooja pesu. Fred võttis kitarri ka. Nagu ikka. Suured kotid panime naride alla peitu.

Tundsin juba eile ära, et kuna parem käsi on kipsis (mis tingis muuhulgas ka selle, et ühe kinda pidin katki lõikama ning ümber käe teipima) ja sellega seoses teleskoopkeppe kasutada ei saa, siis on tempo meie nelikust kindlalt kõige aeglasem just minul. Ja nii ka täna. Üsna traditsiooniliselt liikus kõige kiiremini Fred, tema järel eile oma uue kõrgusrekordi teinud Ragnar (kes täna loomulikult iga sammuga seda rekordit veelgi parandas), siis Jaak ning kõige sabas mina. Esimese pausi ajal peale tunnikest ronimist saime korraks veel kokku, kuid edasi läks igaüks juba täiesti omas tempos.

Kui meie öist ööbimispaika enam näha ei olnud, siis hakkas päris korralikult puhuma. Vahepeal veidi järsemates kohtades tuli vaadata, et ootamatud puhangud rajalt ära ei tõukaks. Midagi lõpliku ei oleks sellest arvatavasti juhtunud, kuid vabalt oleks võinud ennast või teisi ronijaid vigastada ning riideid lõhkuda.

Päris kõigile Toubkal lahkelt ei naeratanud. Nii tuli meile umbes 3400 meetri peal vastu väga halli näoga neiu, keda kaaslane alla transportis. Ja sadakond meetrit kõrgemal proovis üks (arvatavasti esimest korda kassidega roniv) mees laskudes jõudu säästa ning tagumiku peal allapoole kelgutada. Aga seda teatavasti ei tehta koos kassidega, sest küüned võivad ju suvalisel hetkel kuhugi kinni jääda ning sellele järgneb tavaliselt luumurd või jala väljaväänamine. Nii ka seekord. 15 minutit hiljem hüples ta kaaslaste toel ühel jalal allapoole. Nii arukas.

Pärast lumist nõlva jõudsime sadulale ja tipp jääb sellest vasakule. Tõus läks laugemaks ja kohati oli lume alt välja sulanud ka kivine rada. Mäeharjadele ei jäägi tihti lumi eriti hästi pidama, sest tugev tuul puhub enamuse sellest kiiresti minema. Umbes 25 minutit enne tippu jõudmist näeb esimest korda seal olevat metallist püramiidi ning neid, kes juba kohal. Seejärel tuleb horisontaalse traaversiga ületada kõige järsema nõlvaga 50-meetrine lõik, kus eksida ei tasu. Ning siis juba laugelt tipuni välja.

Fredil kulus tippu jõudmisele 2 tundi ja 45 minutit. Võttis kitarri välja ja laulis traditsioonilise tipuloo „Koduküla väike maja“. Ning siis laulis üks venelane kitarriga mõned lood ning lõpuks ilmnes, et kogemata on tipus mees, kes teab peast laulu „House of the rising Sun“ sõnu. Fred jällegi sama loo duure ja molle. Täpsustuseks siis niipalju, et meie laulsime sellel viisil tavaliselt laulu „Meil aiaäärne tänavas“.

Umbes kümneminutiliste vahedega jõudsid ka ülejäänud tippu. Kõigepealt siis Ragnar, kes viis kahe päevaga oma kõrguserekordi 2110 meetri pealt 4167-le. Siis Jaak ning kolm tundi ja 15 minutit peale tõusu algust jõudsin sinna mina.

Fred piilus korra üle serva alla ja nüüd vedeleb tema müts (mida ta hommikul muide tükk aega taga otsis ja paraku ka leidis) kusagil Atlase mäestikus. Iseenesest väga ilus koht. Toubkali lähedal on päris mitu üle 4000-meetrist tippu ja kuna lund jagus, siis oli tunne selline pigem Alpide, kui Põhja-Aafrika moodi.

Ragnarilt saime kõik lonksu õlut, mille ta tippu taris ja lisaks võtsime energiat. Siis muidugi paar ühispilti ning alla tagasi. Laskumisel liikusime me Frediga kõige kiiremini, sest eks me ole seda lihtsalt teistest rohkem teinud. Ragnar, kelle põlved tahavad temaga töölepingu tingimuste üle teravalt vaielda, tuli kõige lõpus.

Kohtusime taas ühikatoas ja õnnitlesime üksteist tipu puhul. Siis asusime pakkima ning samal ajal vestlusesse austraallasega, kes oli äsja alt üles jõudnud. Selline mõnus mees, kes pärast seda, kui ma rääkisin talle oma plaanist aasta lõpus Uus-Meremaale ja Austraaliasse ronima minna, kohe oma Sydney aadressi andis ja öömaja pakkuda lubas.

Laskusime tempokalt ja olime paari tunniga seal, kus eile naistega lahku läksime. Mina läksin ühte poodi, sest tõusu ajal lubasin sealt laskudes läbi astuda. Teised said apelsinimahla joomise kõrvale kätte tüdrukute kirja, milles nad teatasid, et liiguvad allapoole Imlili suunas. Läksime meiegi.

Laskumine on alati nüri ja jalgadele peedistav. Samas meie tempo oli hea ning kui Fred selle külakese juures, kus me tõustes leiba ostsime, naistega mobiilside sai, siis selgus, et nemad olid alles äsja Imlilisse jõudnud ning seega meist vaid paari tunni jagu ees.

Kohtusime pärast Brahimi poja kontoris kõrbessesõidu kinnituse tegemist taas tuttavas pizzerias ja sõime kõhud täis. Maksmise ajal üritasid teenindajad mulle selgeks teha, et jätsin eelmisel korral oma pitsa ja joogi eest tasumata. Vaidlesin vastu ja kui tuletasin neile meelde selle summa, mis ma makstes tipiks olin jätnud, siis tuli see hetk neile ilusti meelde ja nõue läks kõige kaduviku teed.

Tagastasime laenutajatele oma kassid ja meie Airiga ka saapad ning saime tagasi alla oodanud varustuse. Siis kohtusime Brahimiga ja ta pakkus, et võtab meid 40 dirhami eest per nägu oma katuse alla. Liikusime tema veidi eemal asuva maja suunas ja kõik läks ilusti hetkeni, kui meile jooksis järele noormees pizzeriast, võttis Brahimil käest kinni ja rääkis midagi suurte kurbade silmadega. Tõlgituna selgus, et naised olid nende juures dušši all käinud, kuid kaks neist ei olnud selle teenuse eest tasunud. Naised väitsid aga, et neist keegi ei olnud selle eest tasunud ja nii oli noormes sunnitud vastu võtma poole rohkem raha, kui tal plaanis oli.

Brahimi maja oli keskusest umbes 800 meetri kaugusel ja teel sinna möödusime hammamist, millesse soovijad pidid hiljem pesema minema. Saime endale ööbimiseks kaks tuba ja samuti oli meie käsutuses köök ning söögituba. Peremees keetis teed ja oli hiljem meiega nõus, et see on isegi marokolase jaoks veidi magus.

Mina sauna ei läinud. Kips ei luba. Sellest elamusest räägib juba Airi.

Airi (tüdrukute päev kuni taaskohtumiseni)

Meie hommik algas tuulte vahel. Olles seljakotid kokku pakkinud, hargnes mõte mitmesse suunda. Heve tahtis kangesti üles minema hakata, nuh, niipalju kui jaksab muidugi. Teised tingimata ei tahtnud. Hakkasime siis ettevaatlikult astuma, esialgu eelmise päeva pood-baarini. Kuna tee sinna viis ülespoole, kahanes millegipärast inspiratsioon veel rohkem üles ronida pisemaks. Meie Sanna-Mariaga istusime Mohamedi juurde maha ja jõime seni teed, kuni Heve ja Terje ilma seljakottideta natuke ronida proovisid.  Olid suhteliselt kiirelt küll tagasi. Vahepeal soovitasid kohalikud härrad Sanna-Marial Marokosse jääda, veel parem kui ta kohe sinna härrade juurde oleks jäänud ilmselt. Ei tundunud talle väga ahvatlev plaan, ei tea küll miks.

Kuna olime lubanud oma grupile kirja maha jätta, siis tuli see ära teha. Taskust leidsin rahavahetuskviitungi Marrakeshi ajast, sinna sai sõnum kirja pandud. Nüüd tuli veel Mohamedile selgeks teha, mis tal sellega ette võtta tuleks. Vaatas arusaaja näoga ringi küll.

Hakkasime siis ennast rõõmsalt allapoole sättima kui Omar ärevalt meie juurde tormas ja kindlameelselt oma shopi külastamist nõudis. Me olla eelmisel õhtul lubanud.

Kui lubatud, siis tuli muidugi minna. Staffi oli seal küllaga, samas hinnad kallimad kui allpool. Mingil hetkel haaras Omar mu kinnastest, et andku ma need talle, tal seal kõrgel käed tihtipeale külmetavad. Ja võtku ma vastu tema poest mida iganes. Naturaalkaubandus tundus igati au sees olevat. Miks ka mitte, vaatasin usinalt ringi ja leidsin kõige pikema käevõru. Ok, võta kindad. Aga kus sa sellega, nüüd selgus, et see on ju puhas hõbe (võimalik et oligi) ja tahtis raha lisaks saada.  See plaan mulle kohe üldse ei sobinud. Põgenesime. Vedas, et kindad alles jäid.

Tempo jäi sama kiireks, raskusjõud töötas alaspidi suunas meie kasuks.

Kuna aga tegelikult polnud ju Imlilisse jõudmisega kiiret ja ilm ilus, otsustasime mingil ajahetkel allpool ühel tasandikul pikniku pidada.

Tund-poolteist sai priimustatud kartulipudru ja konservi jäägiga. Ja siis hopsti allapoole.

Väike nagin meil siiski tekkis. Kuna oli reede ja moslemid siis teatavasti tööd teha ei tohi, olid teepealsed poed suletud. Terjel jällegi oli selgelt väljakujunenud soov soetada Marokost teekann. Ja ühes teepealses poes oli ta seda eelmisel päeval silmanud. Ja nüüd pood kinni. Olime just eemaldumas, kui poodnikuisand selgest taevast välja kargas ja nõustus poe erandkorras lahti teema. Läksime kõik siiski edasi, aga Terjele ei andnud teekannu teema kohe kuidagi rahu ega ka mitte fakt, et me selle poe külastamata jätsime. Kuulsime sellest veel tükk aega. Hiljem teel kõrbe sai see õnnetu kann tal ometigi ostetud.

Imlilisse jõudnud, tõime mahajäetud asjad kassilaenutusest ära ja ühtlasi tagastasime kasutuks jäänud kassid. Nuh, vähemalt tunne oli õige olnud neid koti küljes tassides.

Olemine tundus millegipärast hirmus räpane. Pizzabaari teisel korrusel avastasime üksiku dušširuumi, kus torust voolas peenike juga jahedapoolset vett. See tundus sel hetkel täieliku luksusena. Tasumine selle mõnu eest läks paraku meelest.

Pizzabaari terassil kuivades tekkis hea plaan seni minu seljakoti küljes rippunud viinaga täidetud veepudelist miskit tee sisse raputada. Nii ka tegime, selles mõttes ei tagastanud me meestele päris täit pudelit.

Peagi olid ka mehed kohal, toitusid ja teekond Brahimi poolt pakutud öömaja ja hammami poole võis alata.

Hammamist rääkides saime meie naistega täiselamuse. Sisenedes leidsime eest sooja põrandaga kaks ruumi, sisustuselementideks mitte midagi peale külma- ja kuumaveekraani ja tagaruumis ühe sipelgatega kaetud pooliku võileiva. Hullu isu ei olnud ja peale ruumide ülevaatust lasime sealt jalga. Meestele oli siiski hiljem õpetussõnad peale loetud. Sellest räägivad nad juba ise.

Ahjaa, mainimata ei tohi jätta peale hammami Brahimi hosteli rõdul peetud vestlust eelmainituga, kus ta lubas mulle järgmine kord hammami tuuri korraldada. See pidi käima nii, et sõidetakse niisama ringi ja külastatakse igal õhtul erinevat hammami. Jube ahvatlev ettepanek. Pakkisin Brahimi visiitkaardi hoolikalt ära. Samal ajal üritas ta ka näitlikult tutvustada massaaživõtteid, mida paremates hammamides pidada toimetatama. Huvitav muidugi.

Fred

Paar sõna ka meeste hammamkogemuse kohta. Leides ennast üsna jahedas ilma istmeteta märjas ruumis ei tekkinud mingit paralleeli saunaga, mida kohalik hammam pidi imiteerima. Ruumis oli ka kaks kraani mille ümber kümmekond tugevat kummist ämbrit. Tagumises ruumis, kus sipelgatega võileib paiknes, pidi olema ilmselt pesuruum ja eespool miski veega möllamise koht. Õnneks tuli Brahim uurima, et kas kõik on korras ja kolm porgandpaljast meest teatasid ühel häälel – ühel meelel, et ei ole! Selgus, et ruumidesse sooja saamiseks tuleb kraanist ämbritesse lasta kuuma vett ja seda siis põrandale loopida – läks jah soojemaks. Edaspidi lendas sooja vett põrandale pidevalt ja ruum läks üsna sooja auru täis – nühiti ennast duššigeeliga ja loputati ämbriga vehkides. Lõppakordiks otsustati teha eriti tugev leil ja põrandale lendas 11 ämbrit kuuma vett – oli tore pesupäev. Ilmselt mõistaksime hammami olemust paremini, kui elaksime ilma sooja veeta väikese majakeses ja käiksime ennast pesemas korra nädalas just sealsamas hammamis. Sipelgatega sai hammami pesuruumis sai Karult ka uhke nimetuse – „HAMAMBURGER“.

Peale hammamiskäiku sätitakse sammud kodupoole ja enamus viskab pikali. Karu, Fred ja Airi jäävad veel külalistetuppa päeva sündmusi arutama. Otustatakse väikese napsuga tähistada tippu ja Karu valab teeklaasid viina täis – juuakse ühe hoobiga tühjaks. Seepeale kordab Karu sama trikki – taas juuakse klaasid tühjaks (Airi küll vuhveldab veidi). 15 minuti jooksul jääb Karu silmnähtavalt täis.

7. mai, laupäev
Fred

Hommikul hakkavad erinevad asjad poole kaheksa ajal tirisema ja mõningad hakkavad ennast kohe liigutama – mõningad jälle üritavad ärkamist ignoreerida. Kaua see igatahes ei õnnestu, sest meid kõrbe poole viiv buss peaks kaheksa ajal kohale jõudma ja kott vaja ära pakkida – jälle! 10 minutit peale kaheksat ongi buss ees ja kõigil ka kotid pakitud. Jäetakse Brahimiga hüvasti, vannutakse eluaegset sõprust ja Brahim tuletab Airile meelde, et neil varsti plaanides hamamite randevuu. Airi noogutab. Jätame Brahimile tänutäheks 100 dirhamit ja see tundub teda rõõmustavat. Ta selgitab veel, et palus bussijuhil meid sööma viia mitte väga kallitesse kohadesse, kuna me ei ole ju Ameerikast ja järelikult ei ole ka väga rikkad (välja arvatud Karu). Kõik noogutavad.

Buss on miski 11-12 kohaline ja me mahume sinna lahedasti ära. Kotid paigutatakse tagumistele istmetele ja nende taha. Sanna, kes on meie seltskonna ainus prantsuse keelt kõnelev isik, paigutatakse ette juhi kõrvale tegema tõlketööd. Lisaks saame teada, et juht on väga staažikas ja olevat edukalt turiste vedanud juba 40 aastat. Kohe hakkab tööle kalkulaator mis arvutab, et järelikult peaks ebaedu tekkimise tõenäosus juba vägagi suur olema – aga ärgem rutakem sündmustest ette 😉 Kuna algav reis läheb meile maksma 160 EUR ringis, siis oleks vaja täiendada sularahavarusid, et makse ära teha. Lepitakse kokku, et teepeal olevas linnas on pangakontor ja sularahaautomaat ning seal makstakse raha turismifirma esindajale, sõit võib alata.

Ei jõuagi väga kaugele sõita, kui ühel mägiteel viskab meil kõigil sõna otsese mõttes kopa ette! Keset teed on suur koppekskavaator (CatePillar vist) ja kaevab  tee sisse auku, liiklus on ajutiselt suletud ja asjamehed selgitavad, et veidi aja pärast saab läbi. Mõlemale poole koppa kogunevad erinevad sõidukid. Meie juht üritab seletada küll, et buss on turiste täis, kes kiirustavad Marrakeshi lennukile, aga argument on ilmselt liiga kulunud ja see ei tööta. Meie selja taga koguneb veel suur hulk lennukile kiirustajaid. Vastasjärjekorras on äkitselt märgata saginat ja tundub, et omavahel ei saa hästi läbi ülikonnas musta jeebiga kohalik murjam ja tema kõrval järjekorras ootav rolleriga nooruk. Läheb tõuklemiseks ja jeebist voolab välja veel ülikondades mehi, kes ilmselt kõik nooruse peale kurjad on. Vere valamiseks siiski ei lähe, sest tee avatakse ja lubatakse edasi sõita.

Õhkkond bussis on ootusärev, sest õlut ja veini ei ole ning on mida oodata! Peagi jõuamegi linnakesse, kus peaks olema pangaautomaat ja valuutavahetuspunkt. Automaat leitakse ja see isagi töötab. Pank on aga paraku kinni ja valuutavahetusest ei tule midagi välja. Kohalik tädi, kes pidi meie käest pappi saama, jääb ilma papita ja otsustatakse, et bussijuht viib meid järgmisesse linna ja kogub seal raha. On märgata, et bussijuht ei ole rahaasjade sellisest arengust vaimustatud ja ta otsaesisele tekib murekorts.

Järgmises linnas tabab meid sama jama – miskipärast on pangad kõik kinni ja raha vahetada ei taha. Astume sisse kõrvalolevasse poodi. Uurime ka valuutavahetamise võimalusi. Pakutakse kursiks 10.5 dirhamit euro eest, meie nõuame 11. Tuleb kohale noore kaupleja isa, kes teatab, et saab ka 11 kursiga ja ta läheb siis koju raha tooma. Arvestame kokku, et  kambapeale tahaks vahetada u. 800 EUR ja vana teatab, et pole probleemi. Mõne minuti pärast on mees suurte rullidega tagasi ja läheb suuremaks vahetamiseks. Kui veidi üle 700 euri on vahetatud teatab vana, et rohkem ikka vahetada ei saa, kuna ta peab homme poest mingit asja dirhamite eest ostma  No hea küll, suurem rahamure leidis igatahes lahenduse. Kuna aga nüüd oli poodnikel teada, et seltskonnal on taskud raha täis läheb päris hulluks pakkumiseks – isa dirhamid on vaja ju poodi tagasi meelitada. Käin bussijuhiga hinna üle nõu pidamas ja ostan endale 210 dirhami eest kohaliku ürbi ja turbani, mis kõrbes marjaks ära kulub. Kaupmees teeb kauplemise juures igasugu nägusid, ei soovita nii kitsit meest ühelegi naisele ja süüdistab mind vajaduses pidada ülejäänud aasta ramadani, kui ta mulle sellise hinnaga asju müüb. Kaup aga saab tehtud.

Edasi järgneb veel keerulisem osa – kõigi käest tuleb korjata niipalju raha, et maksta autojuhile 12 000 dirhamit (Karu on 600 juba maksnud). Pealtnäha kerge ülesanne ei ole tegelikkuses sugugi kerge, rahakupüüre on palju, erinevatel inimestele on vaja erinev summa tagasi anda ja lõpuks veel õige summa kokku saada. Finantsjuht Jaak distantseerib ennast nii keeruliselt toimingust kohe. Võtan siis julguse rindu ja hakkan lugema. Peale poolt tundi lugemist, arvutamist ja veelkord lugemist on õige hulk raha vahetanud omanikku ja bussijuhi nägu on läinud laiale naerule. Kõrval asub supermarket, kuhu suundutakse ostma eduka finantstehingu tähistamiseks vajalikke vahendeid. 15 minuti möödudes on buss täis musti kõlisevaid kilekotte ja sõit võib jätkuda. Buss rühib üha kõrgemale ja tee äärde ilmub üha rohkem kivikaupmehi, kes kauplevad toorete poolvääriskividega (kvarts, ametüst jne.), mis asuvad pealtnäha tavaliste kivide õõnsates sisemustes). Kui ma ühe sellise 70dirhamige ära ostan on meie bussijuhi näol märgata valu ilminguid ja ma ei hakka täpsustama kivi mõistlikku hinda. Buss rühib üha kõrgemale ja peagi jõuame kurule, kus GPS näitab u. 2100m üle merepinna ja platsile on oma kaupa pakkuma tulnud ümbruskonna kõvemad kivikaupmehed. Osta saab ka igasugu fossiile, valdavalt kivistunud teokarpe, millest suuremad kaaluvad mitmeid kümneid kilosid. Kuna seljakott on niigi raske jätan need seekord ostmata.

Kurult alla jõudes on kätte jõudmas lõunasöögi aeg ja me selgitame bussijuhile, et sooviks miskit kohalikku kohta, mitte turistilõksu. Peagi keerab meie buss teeäärse majakese ette. Koos meiega peatuvad ka seal kaks suurt saksa pensionäride bussi, kes isukalt midagi pildistama hakkavad ja süda hakkab aimama halba. Majakeses on uhke restoran ja kohe kõrval miski seebi ja õli pood, kus kohalikud rahvarõivastes turistidele ka näitlikult kõike seda valmistavad. Tundub, et päris 100% kohalike söögikohta meid siiski ei toodud. Lepime olukorraga ja püüame leida miskit menüüst. Söögi tegemisega läheb küllaltki palju aega, ma ei tea kuidas teistega, aga kana oli tõepoolet ehmatavalt halb – ei soovita!

Peale ebameeldivat lõunat jätkame taas bussisõitu. Peagi jõuame teeristile, kus bussijuht küsib meilt, et kas me tahame midagi näha – muidugi tahame (kui see ei ole seesama lõuna restoran muidugi). Buss peatub ühel künkal kus on jälle mõned kivide ja vanade teekannude müüjad ja näitab meile eemal olevat mudast ehitatud kindluslinna – ei oskagi midagi tarka kohe öelda selle peale. Samal ajal käib närvidele kohalik kivimüüja, kes väidab, et ta on ise Toubkalil käinud ja seda mõõtnud ja see mägi on täpselt 4400m kõrge. Meie laome välja arumendid, et kõikides teatmeteostes ja kaartidel (sh. Maroko enda kaartidel) on kõrguseks 4167m mitte 4400m. See meest eriti ei heiduta, tema väidab jälle omakorda, et tal on mäe kõrguse mõõtmise erialal kõrgkooli diplom (on nõus seda meile ka kohale tooma, kui me muidu ei usu) ja et peagi tehakse kõik teatmeteosed ümber ja Toubkali kõrguseks märgitakse 4400m üle merepinna. Peale paari jõuetud katset saab isegi Karu aru, et Toubkal on siinkandis tõesti 4400m ja me jääme uskuma diplomeeritud mäemõõtjat, kes on laskunud samal ajal Terjega vaidlusesse teekannu hingeelu üle.

Kuna eemalt ei saa mudalossist õiget sotti, siis palume bussijuhil ikka lähedale sõita. Seal on veelgi palavam, kui kaugel. Lepitakse kokku, et kohtume 30 min pärast bussi juures. Meie Jaagu ja Hevega otsustame minna mudalinna lähemalt vaatama, kuna seal olla filmitud Araabia Lorentsi filmi ja ka Indiana Jonesi erinevaid osi. Kindluslinnak on omamoodi segu muuseumist ja tavalinnast. Turistidele on sissekäik 10 tugrikut ja nooled näitavad soovituslikku rännumarsruuti. Satume päris korralikku labürinti, kust väljatulek ei pruugi esimesel korral õnnestuda. Otsustame minna mäeküljel asuva linna ülemisse serva ja vaadata sealt, kuidas uuesti alla peaks minema. Kitsastel mudatänavatel kutsuvad kohalikud meid oma mudaelamutesse, et näidata lahedat punast kohalikku muda ja saada meilt vastutasuks mõned tugrikud. Üleval selgub õnneks, et väljapääs ei ole keeruline ja meil õnnestub see esimesel korral. On näha, et osa linnast on varemetes ja nagu aru saada, siis käivad kõvad restaureerimistööd, et järgmistes Indiana Jonesi osades oleks muda veelgi rohkem. Linnast väljudes hakkab meile silma üks kamp kohalikke, kes on mähitud valgetesse rüüdesse ja varustatud mõõkade ja kilpidega – ilmselt asuvad linna vallutama. Hea, et õigel ajal välja jõudsime. Märkame siiski ka kaameraid ja turvameest, kes ei luba meil pilti teha – ilmselt järgmine Indiana Jonesi osa juba valmib.

Tagasi bussi juures on kõik õigeaegselt ja sõit läheb taas edasi (esialgu küll veidike tagasi). Sõidame läbi ka kohaliku filmitööstuse kodulinnast, kus on miskite suurte väravate peal kujutatud filmilinte  – ilus. Bussisõit on päris pikk, aga kuna veini ja õlut on, siis ka päris meeleolukas.

Õhtu hakul tehakse taaskord peatus miskis linnas, kus pidi toimuma kohalike seas populaarne „Rooside Festival“ – tullakse kokku, pannakse roosivanikud pähe, tantsitakse ja lauldakse. Festivali tõttu oli linnast läbisõit keelatud ja meid suunati ümbersõidule. Otsustasime kombineerida pissipeatuse kiire roosifestivali külastusega. Esimene ülesanne edukalt täidetud suundume festivaliplatsi poole, püüdes aru saada, et miks seda festivali roosifestivaliks kutsutakse. Vastuse saame festivali väravas, kus tõesti üks mees roosasid roosivanikuid müüb. Möödudes suhkruvati masinatest jõuame festivali peaplatsi äärde ja näeme kuidas rahvariides tantsijad keset platsi kannatlikult oma järge ootavad. Nimelt oli ühe telgi ees läinud juba tantsuks lahti ja nüüd tuleb oodata, et see läbi saaks. Ega seal väga palju rohkem vaadata ei olegi ja suhkruvatti kah ei taha. Enne bussipeale minekut jään kogemata vaatama ühte kollaste kividega üsna õudset kaelakeed, mis ei jää ka kohalikel märkamata. Kohe on üks neist valmis mulle seda 200 dirhami eest müüma – pidi olema „demokratik praiss“. Selgitan talle põgusalt demokraatia olemust. Kuna kõik ei ole veel kohal, siis minema sõita kah ei saa ja demokraatia käsilane püüab ikka kõigest väest seda kollast kaelakeed mulle maha müüa. Hind on langenud 80 dirhami peale, mehel on pisar silmas ja lubab lisaks veel kingitust. Mind hakkab hirmsasti huvitama, et mida ta mulle kingib – läheb dealiks. Kingituseks saan miski täitsa laheda kivikestest käevõru – hea deal.

On juba üsna pime, kui jõuame mingi hotelli juurde, kus on planeeritud ööbimine. Hotelli registreerivad ennast sisse 7 Medical Doctorit ja üks Ph. Doctor (Karule hakkab üldse kergemini pähe). Ka õhtusöök juba ootab. Jaak pakub õhtusöögi kõrvale viina – mõned võtavad, teised jäävad veinile truuks.

Hotellil on päris suur väliterrass, kuhu saab tellitud vesipiip ja jõekohina saatel räägitud selgeks paljud keerulised maailma asjad. Kui viimased magama lähevad ei saagi enam aru, kas on hilja või juba vara. Uinudes tundub, et vesi voolab vasakult paremale.

8. mai, pühapäev
Airi

Täpsustuseks veel, et ööbisime mägihotell-kohvik-restoranis nimega Le Vieux Chateau. Kuna eelmine õhtu vastu hommikut oli meil mööda saadetud terrassil vesipiibu ja maailma asjadega, osutus hommikul sõba silmadelt ära saamine keeruliseks.

Karu närviline koputus toa uksele lõi kiirelt pildi ette ja isegi väike söögiamps hommikulauast õnnestus veel kahmata. Pannkoogid olid väga head. Fred- Samas selgus, et vesi ei voola hotelli taguses jões vasakult paremale, vaid paremalt vasakule – mis oli paljude arvates küllaltki imelik.

Bussi juurde jõudes oli vähemalt Karul nägu naerul ja viisijupp suus.

Päris ägedad punased kaljud olid ümberringi, keegi oli hotelli vastu mäeseina sisse sama hotelli miniatuurse koopia uuristanud.

Pühkisime und ja toppisime ennast bussi, valmistudes pikemaks teekonnaks kõrbe suunas. Kaljude vahel viis kitsas tee miskipärast ülespidi suunas ja moodustas samas kohati keerulisi kurve. Ei kulunudki palju meetreid (nii ca paarsada) kui ühest kurvist üles keerates meie bussike õnnetult seisma jäi. Esimene mõte oli muidugi mootori keps. Aga ei, kas oli siis kütus ununenud võtmata või oli see lihtsalt juhi pisku 40-ne aastane sõidukogemus reisijate veol, no ei tea. Välja tuli meil ronida ja buss liikuma lükata igatahes küll. Edasi vantsisime üllatunud nägudega hotelli poole tagasi. Samas matkaja on kõigeks valmis – keerasime ennast kiirelt terassil pinkidele kägarasse ja tõmbasime tekid peale. Kui vähegi näed võimalust puhata, ära jäta seda kasutamata. Aga ei antud meile aega korralikult välja puhata, ei läinud poolt tundigi mööda, kui vahetusbuss+uus juht juba nagu naksti kohal.

Mis seal’s muud, kui kotid uude bussi ja ise supsti järgi. Seekordne buss osutus pisut ruumikamaks, juht oli küll sama mõõtu kui eelmine. Selle eest aga vaiksem. Ei öelnud suurt ridagi. Sõitsime uhkelt samast kurvist üles, kuhu enne pidama olime jäänud. Petlik mulje kiirest edasiliikumisest kadus, kui juht üleval vaateplatvormil liiklusvahendi peatas ja ukse lahti tegi. Mis siis nüüd??

Aga ei muud, kui märguanne välja ronida ja hullult pildistama hakata. Mida need turistid ikka paremat teha oskavad ja eks oli kihutatud juba küll. Kes nüüd aga arvas, et sõit ikka samas suunas jätkub, pidi pettuma. Ots ringi ja tagasi alla (oli muidugi eelnevalt tõesti hea plaan tuttavat seisukurvi testida).

Sõit kõrbe suunas igatahes jätkus. Peatused ikka mõne punase mudakindluse või roostes nännihunniku juures saateks. Kivikõrb silme eest läbi jooksmas. Remargina meenub veel, et Karul ja Fredil oli kombeks teeäärsetel kõrgematel servadel seistes ühte teatavat lugu „Helisevast Muusikast“ ettekandele tuua. Hing härdaks.

Ühte järjekordset suurepärast väikelinna läbides jäi buss korraga tee äärde seisma, aknast avanemas vaade vehklevatele turbanitele. Juhi poolne uks tõmmati ropsuga lahti ja üks pruun turban istus matsaki napilt Sannale sülle. Kuidagi rebisime Sanna ta alt välja ja sikutasime tahapoole istuma. Nonii, ilmselt võeti nüüd mingi segane sõbrast hääletaja peale. Buss keeras otsa linna poole tagasi ja tüüp veeti külapoe juurde.  Ehk on härral vaja poe ette sõpradega teetassi najale toetuma või midagi. Ja kusjuures tüüp lärmas ja seletas ka veel kõikaeg miskit. Tüütus ruudus. Käisime siis poes ja täiendasime varusid ja ei lasknud ennast naljalt härrast häirida, las napakas toimetab.

Ja ikka ei jäänud tüüp poe juurde vedelema, ronis aga meiega bussi tagasi. Lootusetu juhtum.

Aga siis. Olles jõudnud linna vanalinna poolses otsas kitsale tänavale, parkus buss seina äärde ja meile näidati suund uksest välja kätte. Ja koheselt selgus ka tõik, et pruunis turbanis seltsimees on meile määratud grupijuht. Ahaa,  kuidas me kohe ei taibanud.

Edasi läks sammumarss ekskursioonile väikelinna vanimaid tänavaid pidi. Osad majad olid küll poolenisti kaduvikku suundumas, samas osad jällegi (savist, mudast ja pikematest karvadest tehtud) uskumatult hästi sajandite tormidele vastu panna suutnud. Saime teada, et majad on ühendatud katustel paiknevate sildade kaudu, et elanikud ei peaks ühest hoonest teise siirdumiseks tänavaid määrima.

Igati huvipakkuv vaatamisväärsus oli elektrimõõdik ilma majata seinajupi küljes. Küllap oli abiks ikka.

Teejuht (oli ta nüüd Mustafa, Mohamed või Omar, igatahes üks kolmest kohustuslikult kohalikust nimest ei mäleta täpselt) juhtis oma hoolealused ühe berberi-nomaadi segapere elamisse. Perekond oli sellisteks vastuvõttudeks igati valmis, vaibad triigitud ja teetassid ootel. Kus ikka dirhamit tulemas näed, seal ära kõhkle.

Toas ootas meid kangastelgede ees särava naeratusega rättidesse pakkunud Fatima,  tema selja taga, ehk siis ühtlasi kangastelgede varjus keegi daam veel.

Fatima vend (nimi ei meenu, aga küllap üks ülal nimetatutest) pidas meile loengu teemal elu berberi-nomaadi perekonnas.  Fredi käest rebiti kähku ära villakraas, mille ta endale teadmatusest või uudishimust pihku oli kahmanud, kui meeste tööks sobimatu element. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. Naistel on töö, meestel tee.

Vaibaostu me ka ei sooritanud, kuigi neid laotati meie ette virnadena.

Kompensatsiooniks klappisime peremehele mõned rahatähed, mis paluti siiski Fatimale üle anda. No mingi õiglus võib ka selles riigis valitseda ju.

Olles perekonna juurest õnnelikult pääsenud, juhatati meid jalutuskäigule nn botaanikaaeda. Kuna isand giid uhkusega kirjeldas nende linnakest kui veerohket, siis ootas ta muidugi meile kõrbe kliimas lopsakat loodust näidates meie nägudelt natuke suuremat tunnustust, kui sinna ehk tekkis. Ilmselt vahtis eesel puude vahelt ka õigema näoga ringi.

Väike rännak bussis istumise vahele oli ju tegelikult igati teretulnud.  Jões pesu pesevad naised pahandasid pisut, kui liiga silmnähtavalt fotoka järele haarasime, mõni klõps sealt siiski tuli.

Igatahes eksursioonid tehtud, vabanesime ka giidist ja sõit kõrbe suunas võis jätkuda.

Sahara Erg Shebbi kõrb võttis meid vastu õhtusel ajal, buss pargiti nö kõrbe väravate ette, mille ümber ka hoone oli püstitatud. Läbi koridori minnes olimegi kõrbes.  Ühe küüruga kaamelid juba ootasid haigutades. Üks oli eriti jonnakas, küll taheti selle eluka selga Sannat, küll Terjet toppida – kõik  põiklesid kõrvale. Lõpuks võttis Fred tõelise gentlemenina selle raske töö enda kanda. Kui ta loomakesele kitarriga lähenema hakkas, võis tegelase kisa tähendada umbes seda, et võtke ainult see mees ära, ei tahaaa. Kuri saatus vaestel kaamelitel. Tüüp sai veel Jüri nimeks ka.

Vupsasime igaüks oma eluka selga, kui tegelased ennast püsti ajasid, oli kõrge tunne küll. Ja tatsamine läbi liiva võis alata. Kaamelid olid omavahel nööriga ühendatud ja neid veeti kahes neljases rivis. Vaikselt ülesmäge sammumine võis kesta üle tunni (aeg tundus pikk) kui viimaks laagripaik paistma hakkas.  See kujutas endast omavahel ühendatud magalatelke ja ühte suuremat, mis oli mõeldud söögi- ja pidutelgiks ja nagu hiljem selgus, ka kohalike magalaks. Keskele jäi nö pisike hoov, kus kahel vaibal juba õige mitu eri rahvusest kõrbeturisti ees vedeles ja vesipiipu või mida keegi just parasjagu, nautis.

Laotasime asjad pidutelgi servadesse, kolistasime natuke sealt leitud trumme ja pidasime plaani, mida vahvat edasi ette võtta. Kuna kohe laagri kõrval olime üht toekamat liivadüüni silmanud, kasvas mõte sinna otsa ronida. Üleval nähtus kõvemat sorti liivamöll olevat. Mõeldud ja paljajalu minema hakatud.

Ja ei olnud see ronimine mingi kerge töö. Karu, Ragnar ja Jaak läksid meie ees, Fred hindas oma võimeid õiglaselt ja valis otsetee. Meie Terje, Heve ja Sannaga tassisime veinipudelit ühes. Liivamäe otsas ju mõnus napsata.

See rühkimine nägi välja umbes selline. Samm üles, libisemine tagasi ja ähkimine. Vaatasime, et mehed laskusid ees neljakäpukile, tüdrukud siis ikka ka. Mul ei õnnestunud hästi, pudel oli käes. Aga vaatamata loodusjõudude visale vastutööle punnitasime kõik ennast siiski mäele.

Seal siis pritsis liiva silma ja kõrva ja eriti Terje kaamera objektiivi. Ehk siis seal liivas tehtud kaadrid jäid sellel masinal paraku viimasteks. Aga võttegrupp oli toimekas, veinipudeli kork lendas kuhugi minema, tuli käe varjus lonksata ja pihku pudeli avause peal hoida samal ajal hundirattaid ja hüppeid tundmatusse sooritades. Hea trikk oli meeste puhul mäest alla kargamised ja siis jälle üles ronimine. Rõõm oleks olnud vaadata, kui silmad poleks nii liiva täis olnud. Ootamatult pimenes ja sättisime sammud allapoole tagasi. Sedakorda valisime otsetee. Täitsa tore rühkimine-jooks oli, kuidas kellelgi.

All ootas meid pidutelgis õhtusöök koos kohalike etteastega. Naised rebiti tantsulegi trummipõrina saatel. Miskipärast on kohalik muusika küll selline ühtlane jorin, mida trummid siiski tsipa elavdasid. Fred – Lisaks kohalikele muusikahittidele pakkusime külalistele ja kohalikele ka eestimaist kraami, tol õhtul peamiselt Jääääre lugusid, kahehäälses esituse. Mõned kuulajad noogutasid tunnustavalt!

Programm jätkus tee sisse kangema kallutamisega ja vastukaaluks väikese meiepoolse etteastega kitarri saatel. Peale meie sisaldas telk veel ühte šveitslast, mitut hispaanlast, mõnda ameeriklast ja veel tont teab keda. Jutustati inglisekeelseid lugusid ja anekdoote, nagu kellelgi keel parasjagu võimaldas.

Kõik see tehtud, siirduti välja vaipadele tähti vaatama. Ja tuli taevast alla ka väike kõrbe üllatusmuna. Vihmapoiss. See ilmastikunähtus ajas meie peo laiali magalatesse. Meie Karu ja Frediga jäime hiljaks ja magala kohtadest (kuivadest) ilma.

Vahva väike tume turbanlane vedas mind kenasti pidutelki ja näitas, et tema magab siin ja mulle on sobiv koht kõrval täitsa olemas.  No mingid kohad said siiski leitud.

Magala telgi katuse kehvavõitu veekindlus ajas Heve, Terje ja Sanna magala telgi naiste poolelt meeste poolele üle tulema.

Nii möödus meie öö kõrbes. Kes kus.

9. mai 2011, Võidupüha
Karu

Hommikune ärkamine oli erakordselt raske, sest meid üritati üles ajada enne päikesetõusu. Kuna see on suhteliselt suure tõenäosusega ka kõrbes ilusapoolne, siis lõpuks tõusimegi.

Enamus meie kaamelid said eile endale välimusest ja iseloomust lähtuvalt nimed:

Fredi oma – Jüri

Airi oma – Fatim

Terje oma – Aare

Jaagu oma – Andres

Karu oma – Anni

Selline isiklik lähenemine ei tähendanud aga, et oleksime hommikul jälle samad kaamelid saanud. Ei saanud. Sellele vaatamata liikusid loomad jõudsasti päikesetõusu suunas ja mujale ka. Tuul ei puhunud ja ühe prantslanna püksid olid külje pealt täies pikkuses kokku õmblemata jäänud. Olen ka koledamates kohtades ärganud, kui Erg Shebbi düünid. Korduvalt.

Kõrbest välja jõudes ootas meid hommikusöök ning siis võtsime juba bussiga suuna Marraceshile. Tegin koostöös bussijuhiga ülemise kotiplate kottidest vabaks ja seal sai magada ning hiljem mängisime samas Fredi ja Jaaguga „Bismarcki“.

Lõunapaus oli peaaegu esimest korda tõesti turistidest küllastamata, kui meid mitte arvestada. Meenub, et Terje üritas seal sprottidega kohalikku kassi ära tappa. Kassil aga ei olnud nähtavasti esimene kord elu eest joosta ja meie andmetel elab ta siiani ja on juba 39-kordne vanaema.

Kusagil poolel teel tuli bussi peale taas üks mees, kes tutvustas ennast sama firma töötajana, kes meile teenust pakub, ja jooksis meie rahuliku juhi asemel rooli taha. Liikuma hakates oli kohe tunda ja kuulda muutusi. Eelmine juht nimelt hellitas meid sellega ära, et ei tuututanud kogu aeg kõikide autode, puude, inimeste, loomade, pudelite ja mõtete peale ning sõitis lisaks kurvides sujuva joonega. Uus mees oli aga sarnaselt kõigile ülejäänud Maroko juhtidele agressiivse sõidujoonega ning muidugi kulutas usinalt signaalinuppu, mis peagi ebausutavalt läikima hakkas.

Peatusi me väga ei teinud, kui see tuttava veinipoe oma raha vahetanud mehe poe kõrval välja arvata, ning seetõttu jõudsime õhtuks kenasti tuttavasse Hotel Central Palacesse. Kaks ööd on plaanis siin olla ja siis ookeani äärde.

Õhtul tehti kindlasti midagi, kuid keegi ei mäleta enam. Ja võibolla parem ongi, sest muidu äkki väsib armas lugeja ära.

10. mai, teisipäev
Jaak

Uni oli väga magus, kuid see katkestati väga jõhkral moel. Kuna oli tööpäev, siis algas täpselt kell 8 hotelli akna all aktiivne trepi remont, mis väljendus vasaraga vastu metallist trepi serva tagumises. Need, kelle aknad olid kaugemal või kes eelmisest õhtust midagi ei mäletanud, suutsid vist selle kolkimise üle elada ja edasi magada. Kuna mina nii võimekas ei olnud, siis otsustasin minna linna peale. Esmalt jõin koos kohalikega tänava ääres kohvi ja sõin Maroko magusat saiakest. Seejärel seadsin sammud suveniiripoodi ja turule, et kohustuslikud ostud ära teha. Mõned esemed sain juba poest ostetud. Sealt sain ka mingi aimduse tegelikest hindadest, millest hiljem turul kauplemisel argumendina kõvasti abi oli.

Heve, Terje ja Sanna käisid Marraceshi arhitektuuri ning mingi tuntud prantsuse moekunstniku maja ja aiaga tutvumas (või oli see vastupidi). Teises magasid, kolasid turul või lõid teisiti aega surnuks.

Terje lisa (ehk tuntud prantsuse moekunstnikust lähemalt 🙂

Marrakeshi tagasisaabumise hommik algas mulle varajase jalutuskäiguga kohta  otsides, kus parandataks kõrbetormi pildistanud fotokat. Esimesest tänavaäärsest fotopoest juhatati ainukesse kohta kogu linna peale, mille otsimine lõppes lähedalasuva hotelli fuajees, kus turistidega harjunud administraator saatis oma abilise  turistile taksot tooma. Fotopood asus uues linnaosas, tegutses Kodaki nime all ja oli tasemel – spetsialist seletas pikalt ja põhjalikult, miks parandamise asemel peaks uue ostma. Ja seda täiesti tasuta. Ootetöö ajal sai tunnikese vältel mööda Marrakeshi uut linnaosa käidud, täiesti moodsas kohvikus cappucino nimel all kakao moodi asja joodud, teepealt virsikuid ostetud ja lõpuks taksoga hotelli tagasi sõidetud. Taksojuht, nagu ilmselt kõikjal maailmas valdas huvitavat infot, kuhu turist veel võiks minna ja millist Marrakeshi vaatamisväärsust külastada. Kasbah, Mellah, hammam, kuningapalee ja maitseaineteturg olid nimekirjas.

Kõige rohkem külastamist vääriv tundus aga olevat Majorelle aed koos suvilaga, mille rajamist  alustas 1924.aastal prantsuse mööblidisaineri kunstnikust poeg, kes lihtsalt otsis kena kohta kus maalida. Sellest  kohast kujunes aga tema elu kõige kuulsamaks saanud teos. Aed ei saa ju kunagi valmis.

Isegi tema kasutatud sinine värv nimetati  majorellesiniseks. 1980. aastal osteti aed prantsuse moekunstniku Yves Saint-Laurent ja elukaaslase  Pierre Berge poolt, kes siiamaani hoolitseb, et seda imet ikka näha saaks. Saint-Laurent on lasknud ennast sinna ka matta.

Õnneks ei olnud Hevet ja Sannat ära rääkida vaja. Lennujaamast kaasahaaratud kaardi järgi oli täiesti võimalik orienteeruda, vahepeal tuli teistele turistidele teed juhatada nagu õige kohalik elanik kunagi. Teeääres kasvasid kenad ümarad apelsinipuud kujutasid Sannale hirmsat kiusatust, natuke hüppeliigutusi ja olidki ihaldatud viljad käes. Paraku osutusid nad tolmusteks, väga hapudeks ja kokkuvõttes söömiskõlbmatuteks.

Sissepääsu otsides tegime millegipärast auringi ümber terve müüriga piirataud aia. Selgus, et maja oli remondi tõttu suletud ja nii ostsime pileti aiavaatluseks, vist 40 kohalikku raha. Ja millisesse aeda. Kõikvõimalikus vormis kaktustega, bambustega, palmidega, basseinidega, kõik kivikesehaaval paikapandud ja väljaspool igapäevasust.

Sellest müstikast tuli nii suur väsimus või ei tea mis asi peale, et kõigepealt langes Heve turistide jaoks ette nähtud pingikesele pikali. Järgisime head eeskuju ja ajataju kadus bambusekohinas ja -lehesajus.  Ilmselt hõljus meie ümber moekunstniku vaim, keegi ei tülitanud ega tulnud ära ajama. Ärganuna oli Hevel esimese asjana vaja pliiatsit ja paberit, et kõik tähtsad asjad üles kirjutada.

Tagasi reaalsuses kaotasime hoobilt suunataju, mille taastamiseks tuli võtta takso ja sõita joonelt hotelli, vahepeatusega bussijaamas info hankimiseks. Täiendava teelõigu osas tuli taksojuhiga hinna üle jagelemist, millises vaidluses poole jagunesid ebavõrdselt, Sanna ja Heve versus Terje. Taksojuht sai oma tahtmise. Edasi ei mäleta.

Jaak

Seltskond kogunes jälle õhtupoolikul, et minna supermarketisse varusid täiendama ning järgmise päeva Essaouria bussile pileteid ostma. Sellega said Fred, Karu ja Jaak edukalt ka hakkama. Olles veidi varusid uuesti vähendanud suunduti kaheksakesi peaväljakust eemal asuvasse ja rohkem kohalikele mõeldud kohta õhtust sööma. Söögi ooteks joodi söögikoha klaasidest värvilist Coca-Cola’t – mõnel oli see ka originaali värvi, aga enamasti oli see kas punane, valge või roosa. Koht oli väga mõnus ja toit maitsev. Veedeti rõõmsalt aega – söödi-joodi, loobiti terrassilt alla paberlennukeid (võisteldi kelle oma kaugemale ja ilusamini lendab), prooviti kuidas üksteise prillid sobivad, jne.

Tagasiteel hotelli peeti Airi kohalike naiste poolt kinni ja pandi istuma, et talle käele järjekordne henna „tätoveering“ joonistada.  Ise ta väga vastu ei punninud ja käsi saigi väikese raha eest palju ilusamaks. Rohkem detaile sellest õhtust enam ei mäleta peale selle, et tänaval pakuti Fredile kogu aeg alkoholi ja Karule vahel harva hašši.

11. mai, kolmapäev
Fred

Targu osteti piletid bussile, mis väljub kell 10:30 ja jõuab Essauirasse kell 13:30, mitte sellele, mis väljub 8:30. Bussiliini nimi oli CTM ja seda soovitavad ka kohalikud. Liini omanikuks on kohalik raudteevõrk Oleme aegsasti platsis ja saame palavas bussijaamas pool tundi oodata – jääme terveks. Bussis hõivatakse tagumised kohad ja üritame pooleliolevat und jätkata – kellel õnnestub rohkem, kellel vähem. Poole tee peal teeb buss peatuse miskis kohalikus kohvik-sööklas, kus pakutakse üllatavalt häid tagini roogasid – üks suur kausitäis kahe peale on ABX. Peatuse ajal hakkab silma ka bussi kõrval kasvav apelsinipuu, mille viljad lähemal tutvumisel osutuvad oluliselt hapumaks kui näiteks sidrun. Apelsin jääb pooleli. Peljates kohalike halvustavaid pilke, saab ka osa veini limonaadipudelitesse villitud, et bussis mugavam luristada oleks.

Kui buss Essauira vanalinna äärsele väljakule keerab, läheb paras põrgu lahti. Kohalikud ööbimiskohtade pakkujad tahavad juba liikuvast bussist vähegi turiste meenutavad külalised enda haardesse krabada ja apartementi lohistada. Jääme endale kindlaks, et esialgu ei taha me midagi, otsime üles peatänava ja siis teeme kusagil kohvikus edasised plaanid. Kohalikud on aga vintsked sellid ja niisama naljalt juba maha ei jää. Rattaga nn austraallane, kes räägib hästi inglise keelt, on meile lahkeks teejuhiks peatänavale ja lubame ka tema ööbimiskoha üle tšekata. Peatänav on kitsas ja ühtegi loodetud avatud terrassiga kohvikut silma ei jää. Lähedal asuv kohvikupidaja ütleb, et tal on teisel korrusel suur ruum, kus me lahedasti ära mahume, kobime kottidega trepist üles. Jah, peaaegu mahume ära väikesesse, akendeta, palavasse ja umbsesse uberikku. Lähen austraallasega kaasa ööbimiskohta üle vaatama, teised jäävad edasisi plaane tegema. Austraallase pakutu on ilus ja samuti ka kohalikke olusid arvestades üle keskmise kallis (150Dh öö näost). Samas on tal aga õlut täis külmik, kust lubab sulle kasvõi öö läbi märjukest müüa 30 Dh tükk. Tänan viisakalt ja ütlen, et pean pakutut oma matkakaaslastega arutama. Bussijaamast saati on meiega kaasas käinud ka mustem seltsimees laheda halli nokamütsiga. Räägib, et austraallase pakutu on räme kallis ja tal apartement kuuele üks öö 400Dh, mis teeb hinnaks alla 70 Dh per naase. Lähme vaatame selle kah üle. Tundub täitsa mõistlik koht ja ka peatänavale lähemal, eelistus kipub tekkima viimase kasuks. Katusel on veel lahe terrass, nagu sealmail ikka.

Olles tagasi jõudnud ülejäänud matkakaaslaste juurde, kes pimedas uberikus aega söömisele kulutanud, kuulen, et Karu ja Ragnari rannikumatka plaanil on tõsi taga ja otsustatakse lahkuda kohe, kui siit koledast pugerikust pääsetakse. Matkatõbi on nakatanud ka Heve, kes ennast poistele kaasa on möllinud. Terje on sunnismaine, kuna ta peab juba homme tagasi sõitma hakkama, et tütar Casablancasse lennuki peale viia. Jaak, Fred ja Airi veel rannikumatka kutset ei tunne ja otsustavad seda Essauiras veidi oodata. Jagatakse matkakola selliselt, et vajalikud vidinad oleksid õigetes kottides ja astutakse edasi, kes mööda rannikut lõuna poole, kes uut apartementi üle vaatama. Veel enne lahkuminemist leitakse üle tee panga eesruumist üles sularahaautomaat ja täiendatakse varusid, rannikul läheb ikka raha vaja.

Siin jaguneb meie matkapunk kaheks, kus Karu, Ragnari ja Heve tegemistest kirjutab Karu ise. Ülejäänud viis vanderselli vaatavad pakutud kuuekohalise korteri üle, kiidavad heaks ja kolivad sisse. Enne ookeani juurde minekut on tarvis kiiresti lahendada veel üks pakiline probleem – kus asub veini ja õllepood??? Jaagu tark raamat sisaldab endas vastavaid skeeme, kuid nende dešifreerimisega jääme hätta. Õnneks mõistavad kohalikud sõnu BEER ja WINE ja näitavad meile linnamüüri ääres asuva koha kätte – kohe kaks kauplust kõrvuti. Kotid tunduvalt raskemad, asutatakse ööbimiskoha juurde tagasi. Edasi minnakse linna peale ja mere äärde. Terje otsib homseks bussipileteid, Fredi huvitavad surfamisevõimalused, teistel on vaba aeg. Terjel läheb bussipiletitega oluliselt paremini kui Fredil surfivõimaluste otsimisega. Buss homme läheb, kohalikud aga ei ennusta lähipäevadel tuult, sest miski kole kuumalaine on kohal ja isegi tuul ei viitsi puhuda. See-eest aga leitakse rannalt väike õllekas, mille ainuke aken avaneb otse merele, et Allah mošeest ei näeks, kes seal õlut joomas käivad. Väike õlu maksab 20 Dh, aga on maitsev, kõik proovivad. Õllekas istudes õnnestub näha ka tõusu, kus 30-40 minuti jooksul paarisajameetrine jalgpalliväljakuna kasutatav rannariba vee alla kaob ja laine hakkab vastu õlleka seina laksuma – üsna impressive.

Jalutatakse veidi mööda rannikut ja lastakse ka veinil hea maitsta – puhkus ookeani ääres…

Õhtusöögiks leiame koha ööbimise lähedal peatänaval, kus naaberputka mehed lärmakalt oma rahulolematust väljendavad, et me nende putkas ei õhtustanud. Peale õhtusööki on juba üsna hämar ja otsustatakse, et nüüd tuleks leida üks elava muusikaga koht – leitakse. Juuakse kohalikku magusat teed ja kuulatakse kohalikku kitarrimuusikat, mis on üsna hea. Tundub, et baariomanik on sõbrad kokku kutsunud ja teevad lauaotsa bandi. Peale kolmandat teekannu hakkab magus tee juba iiveldama ajama ja kuna baarides õlut ei müüda, siis tuleb sammud ööbimiskoha poole seada, kus mittetöötavas külmkapis peaks mõni õlu olema, mis alla kulistatud suhkrut lahjendata aitaks. Airipeotänavalt sai peamiselt Terje initsiatiivil ja poemüüjate pealekäimisel meile kaasa pakitud mõned tamburiinid + boonusena minitrummid. Väike vedelemine katuseterrassil ja kobitaksegi vooditesse. Homme tõotab tulla huvitav linnaga tutvumise päev… ehkki kõik oleks justkui täna juba üle vaadatud!?

Karu

Kolmekesi tänaval seistes sai meile selgeks, et nüüd tulebki astuma hakata. Kotid aga olid liiga kerged ning ilma pikemalt kaalumata ostsime kaks ballooni gaasi ja kuus liitrit vett. Suuna võtsime ookeanile ning varsti seisimegi servast pruunika veega täidetud lohu kaldal, mida teatakse nime all Atlandi Ookean.

Plaan oli liikuda mööda rannariba lõunasse ja telkida seal, kus juhtub. Ületasime üsna  sammumise alguses rannariba poolitava jõekese, kus vesi ulatus peaaegu meie kannikate alumise servani. Pärast seda istusime liivaribale maha ning käisime igaks juhuks ennast vees pruuniks määrimas, sest päike peitus hõredate pilvede taha ja kindlustunnet loomuliku päevituse saamise osas ei olnud. Edasi liikusime vahetult peale seda, kui järjekordne moslem oli mulle hašši pakkunud. Kusjuures siiani parima hinnaga. Väga hästi töötas väide, et mul on kolme päeva varu olemas ning nii ei tulnudki seekord ausa kaupmehe eest ignorantselt põgeneda. Lisaks saime mehelt teada, et vett lähima neljakümne kilomeetri jooksul kusagilt osta ei ole, sest meie teele jäävad ainult mõned väikesed kalurikülad, mille elanikud ka ise joogivett kaugemalt toomas käivad.

Rannariba muutus aina inimtühjemaks ning lõpuks pakkusid meile seltsi ainult aeg-ajalt mööda kimavad ATV-d ja kaamelid. Ilm oli nagu sammumiseks loodud ja pause tegime ainult selleks, et järjest sinisemaks muutuvas vees ujumas käia ning pudelist väärtuslikku vett lonksata.

Ööbimiseks sobiva väikese luitelohu leidsime neli tundi peale linnast lahkumist. Tegime süüa ja käisime ujumas ning siis vaatasime kaameleid. Sest Tavalised Maroko Rannikukaamelid on sellised, et veidi enne päikeseloojangut kogunevad nad ookeani kaldale mõne düünikese tippu ning lasevad kõhud vastu liiva. Siis pööravad ainitised pilgud päikesele ja saadavad selle pilguga ookeani sisse. Ning lahkuvad kümme minutit hiljem sisemaa suunas. Sellised romantikud.

Meie magasime telgis, sest hilisõhtul algas äike, mis korralikult liiva pritsis ja telki raputas. Jäime ellu.

12. mai, neljapäev
Airi

Linnapundil algas hommik kellel asju pakkides (Sanna võttis veel kaupmeestelt viimast ja tõi joostes ühe uhke sooja kufti ära), kellel rahulikumalt ärgates.

Igatahes Terje ja Sanna sättisid ennast minekule ja ülejäänud seadsid sammud juba tuttava söögiterassi poole. Söök oli meeldiv nagu ikka, ise avastasin enda jaoks kreveti tagini. Hea. Teised panid rohkem rõhku pitsadele.

Väljudes ootas meid väike meene, nimelt lennutas pahane naaberterassi peremees, kelle söögikohast me piisavalt lugu ei osanud pidada, meie suunas salvräti – hea et kivi ei jõudnud sisse pakkida, neid seal ju jagus. Vedas täiega.

Edasi tiksusime niisama ringi, uurisime mereäärset kindlust ja kalaturgu, õhtuks sai uhke ookeaniäärne kalarestoran välja valitud, kuhu kena hiljem kohalike mereloomade roogi nautima minna. Kalaturul oli kuidagi keeruline pildistada, kui aparaati nägid, kohe rahval kuri pilk silmas.

Õhtusöögile eelnes veel metsik suveniiriralli, mis vähemalt meid Jaaguga piisavalt ära väsitas.

Ja siis saabus viimaks ometi pidulik hetk, tõmbasime paremad hilbud ümber ja jalutuskäik kalade ja muude molluskite juurde – neid kõiki sai ise näpuga näidates taldrikule valida – võis alata.

Laua saime kohe, tungi just ei olnud, räimed valisime välja, veini kallasime kaasasolevast anumast ja jäime ootama. Ja sealt nad siis tulid, kõik ilusti ühtemoodi ja ühemaitseliseks kõrvetatud. Pähh. Niipalju siis sellest.

Nüüd tuli see rõõm kuidagi alla leotada, ronisime üle müüri ookeani kividele. See oli kohalike kodutute lemmikpaik. Seal vaatasime veelkord järelejäänud veinipudelit lähemalt. Ühtlasi võtsime vastu ka meeldiva külalise, kes kiirelt endale poolikust plastikpudelist topsi meisterdas ja sinna sisse märjukest nõutas. Ei jätnud samas ka meile endavalmistatud poolikut kalaampsu pakkumast. Keeldusime viisakalt, sest kõhud olid eelnevalt pisut täis saanud. Tüüp rääkis viipekeeles ka oma kalapaadist ja pakkus meile hommikust püügiretke iseenda värvikas seltskonnas. Nyt hästi ei mäleta, miks me ei läinud. Ei jää kõik meelde. Kivide vahelt leidsin ühe lemmiklooma ka. Millegipärast oli mul vaja ühest august pisikesi kive välja noppida, viimast õngitsedes jäi keegi vihane ja solvunud tegelane näpu külge. Krabipoiss. Aga täitsa nunnu oli.

See kõik tehtud, tärkas plaan või oli see juba varem tekkinud, järgmisel hommikul kotid selga visata ja hipphoppadi Karu pundile ookeani servapidi järgi tormata.

Apartementi jõudnud, olime piisavalt tüdinud ja väsinud, järgmise ilusama päeva ootuses saabus öö.

Karu

Hommikul käisime loomulikult ujumas. Mõned korrad.

Et mage vesi võib täna otsa saada, siis võtsin varsti väikese koti selga ja suuna eemal paistvatele majadele. Abiks olid randmekompuuter ja päike, sest läbida tuli parajalt tihe võsa, mis vahepeal võetud suunda ähmastas. Kümnekonna minutiga jõudsin mingi kahe meetri kõrguse võrkaiani, mille äärt mööda sai veidi vabamalt liikuda. Ainuke mure oli, et kuna aed oli mu teel risti ees, siis sain valida kas liikumise põhja- või lõunasuunas. Mul oli vaja itta. Lootsin, et see aed varsti lõppeb ning seadsin sammud põhja.

Aiaga paralleelselt oli seespool asfaltkattega tee. Et sellel liikumine tundus mõtetes palju mugavam, siis ronisin lõpuks üle aia ja jätkasingi asfaltil. Ja tervitasin väikese veokiga mööda sõitnud mehi käeviipega ning nemad viipasid ja naeratasid valgele härrale vastu. Sain ka oma asukohast aimu, sest läbi põõsaste paistis mingi lipp keset green`i. Seega tegemist oli golfiväljakuga. Surusin teed mööda edasi ning lõpuks võttis see õige suuna ja ma jõudsin väravateni, mida valvas kohalik G4S-i turvamees. Vaatasin talle julgelt otsa ning küsisin, et kus lähim pood on. Ta näitas üle tee seisvat lagunenud hoonet ning uuris, et kas ma olen hotellist. „Muidugi olen ma hotellist“ vastas talle minu mitmekordne peanoogutus. See tõi moslemi näkku naeratuse ja mina astusin naeratuse paistel poodi.

Vesi oli kirves, kuid ainult Maroko mõistes. Võtsin üheksa liitrit ja tahtsin sama teed golfiväljakule tagasi minna. Seekord oli turvamees palju kahtlustavam. Ta tuli uuesti uurima, et mis ma seal teen ja et kas ma tahan golfi mängida või olen hotellist. Tõstsin oma kipsis parema käe tema näo ette ja ütlesin: „Hotel, hotel. No golf“. No ma oleksin ise ka ennast uskuma jäänud.

Edasi läksin tuldud teed tagasi ning valisin päris rannale jõudmiseks veidi hõredamalt täis kasvanud ala. Heve ja Ragnar olid alles ning peale hommikusööki astusime kolmekesi edasi.

Selle päeva tegid eriliseks mõned onnid kalda peal ning väike kaluriküla, mis oli üles ehitatud puhtalt mere poolt antud asjadest. Seega väga loominguline. Nägime ka kalureid randa uhutud vetikate hulgast midagi korjamas ning jäime umbes poolteist kilomeetrit peale küla laagrisse, sest märgade pükstega käimine oli mu jalgevahe hellaks hõõrunud. Mitte päris sealt, kuid ebameeldiv ikkagi.

Õhtul vahetasime peagrupiga sõnumeid ning kuna neis oli samuti tärganud kihk suurte seljakottidega mütata, siis leppisime kokku, et nad tulevad homme mööda rannikut meie suunas ning meie jällegi lähme neile vastu. Seega peaksime kohtuma kusagil seal, kus esimese öö veetsime.

Täna magasime lageda taeva all, sest tuul oli leebe ning vihma ei olnud oodata.

13. mai, reede
Jaak

Hommikul sai piisavalt magatud. Kui uni mind maha jättis käisin üksi linna peal. Kõndisin kalaturult läbi ja uurisin, mida kohalikest vetest püütakse, jalutasin vanalinna väikeseid tänavaid pidi, mis olid võrreldes Marrakeshiga mõnusalt rahulikud. Keegi väga midagi kaela määrima ei hakanud. Enne lõunat jõudsin tagasi apartementi ja käisime kolmekesi traditsioonilises kohas söömas ning selle naabreid veel närvi ajamas.

 Kuna oli otsustatud samuti linnast välja matkata ja vajalik kraamgi juba soetatud, siis viskasime pärast korralikku kõhutäit südapäeva paiku seljakotid selga ning asusime kõrvetava päikese all rannikut pidi lõuna poole teele. Ilm oli Aafrika tuulepealinnas muuseas endiselt täiesti tuuletu.

 Olime koos väikeste joogipeatustega umbes tunni kõndinud, kui meie ees seisis veetakistus. Käärisime püksisääred üles ning asusime jõest läbi kahlama. Vesi osutus enne vastaskallast loodetust kõrgemaks ning püksisääred said ikka veidi märjaks, kuid see oli pigem meeldivaks jahutuseks. Alles mõne aja pärast märkasin, et koos jõe ületamisega oli püksitaskust välja kukkunud karp koos prillidega. Tegime peatuse. Fred ja Airi käisid ujumas, mina läksin prille otsima, aga tulutult. 13. ja reede ikka mingit mõju avaldas.

Linnast eemalt oli ookean ikka oluliselt mõnusam – vesi oli pruuni asemel sinine, tundus veidi soojem (vast 18-19 kraadi) ja laine oli hoogsam. Väga mõnus oli ujuda ja kõrvetava päikese eest end korraks peita. Karu – vee temperatuur oli raudselt üle 20 kraadi. Pakun 21° – 23°.

Pärast suplust asusime jälle teele. Meie väikese grupiga liitus üks koer, kes ei-tea-kust välja ilmus ning leidis, et me oleme päris lahedad matkakaaslased. Lisaks koerale kohtasime mere ääres ka kaameleid, kes ikka päris metsikult ei elanud vaid ootasid vist oma etteastet turistide sõidutamiseks. Jõudsime umbes tund kõndida, kui eemal hakkasid paistma inimesed, kes lähemale minnes järjest rohkem Karu, Hevet ja Ragnarit meenutasid. Leidsime ühiselt, et kohtumispaik on samas ka parim ööbimiskoht ning panime kotid randa maha. Ujusime, jõime veini ja vett. Looduses matkanud rahvas sai lõpuks piiranguteta janu kustutada. Kelle nahk veel kannatas, see päevitas, kelle oma mitte, see otsis matkakottide taga varju. Kasutasime poti kaant lendava taldrikuna ning lõime ka niimoodi aega surnuks. Selle tegevuse juures ühinesid meiega 2 kohalikku poissi. Päikese uimastava toime all lasi enamus mingiks ajaks silma looja. Nii see õhtu vaikselt kätte jõudis. Kuna pidin tooma linnast asendusprillid, Terje bussijaamast üles leidma ja ka veevarusid oli vaja täiendada, siis asutasin ennast enne päikeseloojangut teele. Laenasin Airilt pealambi, Karult kergema seljakoti ning toppisin koti tühjasid pudeleid täis. Linnas selgus, et Karu oli mulle igaks juhuks ka kivi kotti kaasa pannud.

Jõe veetase tundus madalam kui tulles või valisin selle ületamiseks parema koha. Igatahes ei küündinud vesi palju üle põlve. Enne päris pimedat jõudsin linna. Apartemendis sain jälle selgeltnägijaks. Täiendasin veevarusid ning ostsin tänavalt tee jaoks veel kimbu münti. Buss Marrakeshist koos Terjega saabus umbes 22 ajal. Kuna oli oht, et vesi hakkab tõusma, siis asusime kiirelt laagri poole teele. Selgus, et jõgi oligi vahepeal puusani tõusnud, kuid ujumispükstega ja seljakotid turjal sai sealt ilma eriliste probleemideta läbi.

Pealampi polnudki kokkuvõttes vaja, sest kuu kumas taevas ning hele rannaliiv peegeldas samuti valgust. Sammusime mööda rannikut aga edasi, kuni kohtasime tuttavaid kaameleid ja suurt telki, millest võis järeldada, et laager pole enam kaugel. Peagi märkasime ka lõket ning veidi peale südaööd oligi grupp jälle koos. Mingi aeg jorutati veel tule ümber ja siis hakati vaikselt magama sättima. Osad kasutasid selleks telki, teised pugesid lageda taeva all magamiskotti. Külm igatahes küll ei olnud. Laine laksus, kerge tuuleke puhus ja uni oli magus.

14. mai, laupäev
Airi

Varahommikul ajas tõusev palavus ja soe telk une minema ja telgi varju kotile pikutama, kaua ei jaksanud sealgi olla ning tuli kaldavalli taha peituda. Ei saanud ka seal päikesest pikalt hoiduda, ikka leidis üles. Selle aja peale olid teised ka ennast kes kust parasjagu püsti ajada suutnud, et hommikune suplus ette võtta. Minu jaoks tundus vesi külm, tegu ilmselt külmavaresega, ei läinud vette.

Vees käidud, pakiti telgid kokku ja võeti kiire pruukost, et enne kõige hullemat palavat linna poole astuma hakata. Ees ootas viimane ühine öö Essaouiras ja pühapäev pidi meid juba Casablanca suurlinnas avastama.

Kohalikele ja nende kaamelitele jättis kindlasti kustumatu mulje suurte seljakottidega uikarite väel lõõmava päikese paistel tatsav valgenahkne (kohati küll punanahkne) punt. Ikka mööda veeserva ja märga liiva sai igatsorti jälgi tehtud. „Kusagil veel soojad jäljed on teel, mis me jätsime..“ tuli korraks meelde. Tegime paarisjälgi ja tagurpidi jälgi, vahepeal viskasime korraks kotid maha ja ronisime lainesse. Aga laine kurinahk ronis kotti, vesi tõusis silmaga nähtavalt. Aga mis seal ikka, märg kott kõrbenud selga ja edasi. Meie sõber koer muidugi truult kannul. Ei teagi, millest ta seal püsti püsis, ei ta söönud ega joonud. Aga liikumine on ilmselt i(e)lu pant.

Ja nii, jõudsime taaskord tuttava ojakese juurde, kust Jaak ja Terje veel vastu ööd kenasti läbi olid jalutanud. Miskipärast ei tulnud see oja kuidagi tuttav ette, ööga oli kohutav mass vett ojja voolanud. Vaatasime nõutult ringi, Karu proovis otseteed, aga vesi jõudis kohe kõhuni ja üle. Mis teha.

Mõistus sai otsa, teiselt poolt kallast viipas meile miski tegelane ja seletas midagi, aga kesse viitsis kuulata, meil oli enestelgi piisavalt mõttetööd.

Ja nii ilus plaan sündis, läheks õige mere poolt, sealt väike valge lainehari laksu lööb, vaevalt see eriti sügavas kohas sellist trikki teeks. Mõeldud-mindud.

Algus oli kena, tuli ainult kõhukotti pisut kergitada, et väga ei pritsiks. Aga mis värk, kallas ei tule lähemale ja mis tagant täiega tuleb, on laine. Appi. Kõhukott kiirelt lahti ja üles, seljakott nii kõrgele kui õnnestub ja ikka.. hopsti – laine üle pea. Terjel jalad enam põhja ei ulatunud, kott ujus kõrval vees, peanupp natuke siiski paistis veel. Jaak oli koti pea peale saanud. Pikematel olid selged eelised. Kurkse retk.

Madalamaks ei lähe, järgmine laine ja järgmine. Krt. Lõpuks ometi. Pisut madalam, veel natuke ja veel. Väljas, kohal, elus kõik. Sel ajal kui õnnelikult õhku ahmisime, tormas meie juurde enne viipekeeles toimetanud kohalik ja proovis seletada, et tema näidanud meile seda kohta, kust peaaegu kuivalt üle oleks saanud. Hilja, ei tea miks ta varem ei võinud öelda. Täitsa imelik tegelane. Oleks võinud meie koera vähemalt ära päästa või üle toimetada, oleks rohkem abiks olnud. Nüüd koer kadunud.

Aga tont temaga, eriti märjad kotid selga tagasi ja nüüd juba mööda asustatud kaldajoont linna poole. Hiilisime osavalt kõikidest kaupmeestest mööda, lasime kohalikel meesinimestel ja hõlstidesse mattunud prouadel enda paljaid jalgu imetleda ja siirdusime õlleka suunas. Oli juba väga hädasti vaja.

Enne õllekat veel kiire riidevahetus ja oh kui mõnus külm jook mõõda kurgukanaleid liikumas. Hiljem maksis see janu muidugi kätte – järgmisel päeval ootas mind kurguvalu ja külmavärin. Aga mis teha, kui asi on tegemist väärt.

Õllekas käidud, jõudsime lõpuks apartementi, edasi võeti ette riiete ja magamiskottide kuivatamine terrassil.

Karule roomas peale metsik väsimuseuss ja tema jäi meist apartementi puhkvele. Meie ülejäänud toimetasime linna peal, viskasime viimaseid pilke poodnikele, jalutasime bussijaama, et järgmiseks päevaks busside aegu ja pileteid uurida – jube pikk teekond oli – otsisime uut söögikohta, nuh et mitte taaskord lemmikkoha naabreid häirida ja mitte päris peksa saada. Uus söögikoht sai leitud tähtsa poe kõrval, mis senini meie poolt sagedast külastamist leidnud. Lubati oma jooki tarbida ja ühtlasi Essaoira MacDonaldsi laadset friikana köögiviljaga nautida – andestamatult kulukas väljaminek pakutu kohta.

Sealt liikusime edasi mereääre poole, et korraks veel üle kaldavalli kivide ronida ja veetõusu vaadelda. Krabi oli kenasti alles ja vaatas solvunult august välja.

Korteri poole tagasi liikumist takistas üks reibas ühehambaline härra, kes meile kandiku mingite imelike koogimoodustistega ette keeras. Ise näitlikult seletades, et kui ostad selle koogi, siis naerad ihhii, kui ostad selle, siis naerad ohhoiahhha. Heve võttis viimase variandi, millest õhtu edenedes erinevaid värvikaid pilte kooruma hakkas.

Vist oli nii, et istusime Terje, Jaagu ja Frediga vastu ööd veel veinipudeli kõlina saatel katuseterrassil ja imetlesime öist vaadet, kui kaasakiskuva naerukihina saatel tormasid trepist üles Heve ja Karu. Neile oli allkorrusel igasuguseid huvitavaid slaide näidatud. Heve näiteks oli näinud paksult karusid täis tuba jne. Karu kirjutab siia ise, mida ta täpsemalt nägi. Täitsa nali muidugi. Mulle tuli äkisti miski kole väsimus peale ja liikusin tudula poole alla. Hiljem kuulsin, millisest slaidirohkest õhtust ilma olin jäänud. Kahju. Vähemalt õnnestus järgmisel õhtul Casablanca slaidishowst osa saada, aga sellest hiljem.

15. mai, pühapäev
Airi

Alustama peaks vist sellest, et see päev on meie kõikide mälusse sööbinud kui üks hirmuäratavamaid ja mittemeeldejäävamaid, sest miks muidu pidime kuu aega ootama Fredi taga, kes siiski lõplikult loobus seda päeva üles tähendamast ja viskas kivi Karule, kes kohe alla andis. Niisiis, proovin nüüd omakorda jällegi hilinemisega kolepäeva meenutada.

Kuna olime eelmisel päeval bussijaama otsimisega juba ära tegelenud, siis ei olnud hommikul muud, kui kotid kenasti õlgadele ja jaama poole teele. Viimased pilgud juba koduseks saanud tänavatele ja hüvasti siis. Täpsustuseks veel, et bussile siirdusid Fred, Karu, Ragnar, Heve ja Airi, seevastu Terje ja Jaak valisid Casablancale lähenemiseks keerulisema taktika (rong+buss), kohale jõudsid nad siiski enne meid. Oma seiklustest kirjutavad nad siiski ise.

Bussijaamas käisid asjad nii, et juhid jooksid ringi ja pakkusid oma teenust, ehk siis olid valmis bussi toppima ja kuhu iganes suunda sõidutama kõik persoonid, kel enestel jõudu ja hingevägevust ei jagunud vastu panna. Meil vedas selles mõttes, et olime tugevad nii kehalt kui vaimult ja saime õige bussi peale. Loomulikult oli üleöö lisandunud kümneid busse, kes poole soodsamalt meid sihtkohta oleks viinud, aga investeering piletitesse oli tehtud ja pidime leppima oma kuldse bussiga.

Bussis töötas täisvõimsusel konditsioneer, mis tikkus süvendama mulle eelmisel õhtul ligihiilinud külmetust. Ja nii oligi. Õnneks tegi buss paar peatust ja saime väljas natuke sooja. Ühtlasi einestasime teeäärses puhvetis ja villisime kaasavõetud veinipudelid pehmemasse taarasse ümber.

Sõit kestis ca seitse tundi ja näis lõputuna. Siiski olime õhtupoolikul kohal ja kujutasime ette, et leiame Jaagu avastatud külalistemaja naksti jalutamise pealt üles. Esimene plaan oli küll leida puhvet, kus bussis istumisest jalgu puhata ja maad uurida. Puhvet sai ka leitud ja suhtlesime seal naaberlaualistega asukoha määramise asjus. Kaardilt tundus otsitav hotell aadressi järgi üsna kiviga visata olevat. Hotelli nimi oli Du Palais.

Paraku läks teisiti.

Suhteliselt bussijaama kõrval asus keskturg, mille ümber sai tehtud paar tiiru. Jaagu detailsete juhiste kohaselt pidi hotell asuma otse Mohamedi väljaku ääres – paraku oli iga teine väljak Mohamedi oma… Kohale saime viimaks üldse tänu spordihuvilisele taksojuhile, kes auto sinnapaika jättis ja meile kotijooksu korraldas. Eesmärk oli iga kesklinna tänav kolm korda  erinevast suunast läbi kammida. Ja ohh üllatust – pooleldi ehitusjärgus – misläbi ka tõenäoliselt odavamas hinnaklassis hotell oli siiski reaalselt olemas. Jaak ja Terje ka sees ja puha. Saime mõned toad juurde, käisime korraks tolmu maha kaapimas ja siis linna peale. Korraks tekkis plaan miskit mošeed külastada, aeg oli aga hiline ja oluline koht võis suletud olla, kultuur langes seega kõrvale. Seega kerkis taaskord esile mure, kus asub SEE pood või SEE puhvet. Ringi liikudes selgus, et NEED kohad on täiesti olemas, ainult et külastavad neid mehed ja akende ees on paksud kardinad. Sisse piiludes avanes vägagi maskuliinne ja suitsev vaatepilt.

Ühendasime siis julgused, sest kes ei sisene, see jääb õllest ilma. Ja üsna kohe juhatati meid kui imeasju tagumisse pisikesse punkrisse kempsu kõrvale. Aga milline teenindus! Külmad õllepudelid hüppasid lauale nagu imeväel, nende kõrvale kargasid kõikvõimalikud suupisted – mille eest tasu eraldi ei küsitud. Ukse vahelt avanes ülimeeldiv vaade meestetantsule. Isegi Fredi üritas üks kelmikalt naeratav kräsupäine Mohamed tantsule meelitada – edutult! On ikka pipar. Mis sa oskad rohkem tahta elult ehk siis Casablancalt muidugi. Ära ei tahetud meid kuidagi saata ja kui lõpuks lahkuda lubati, siis mitte enne lõpukokteili manustamist. Rõõm.

Karu ja Ragnar – kes meiega nii meeldivalt aega ei veetnud – ootasid hotellis. Viimane joovastav kogunemine sai teoks Karu, Ragnari ja Heve toa rõdul, kus suitsu ei tehtud ehk siis suitsu ei tehtud.

Järgmine kaader oli Karust liikumatuna voodikeses. Täiuslikku pilti illustreeris veel Heve, kes oma voodikest üles ei leidnud ja korduvalt selle kõrvale viskuda proovis.

Nõnda lõppes see kole päev, et teed teha uuele ja ilusale.

Jaak

Grupp jagunes siis Casablancasse sõitmiseks kaheks. Kuna mul oli mingil põhjusel tekkinud kinnisidee, et tahan Aafrikas kindlasti ka rongiga sõita, siis viisingi selle plaani ellu. Terje oli selle sõidu juba Sannat lennukile saates läbi teinud ja nõustus mulle giidiks olema. Rongile jõudmiseks pidi ikkagi veidi ka bussiga sõitma, kuid see oli puhas rõõm. Päikest ja palavust oli juba piisavalt olnud ja mulle konditsioneeritud bussid meeldivad. Sõit Marrakeshi ülimoodsasse raudteejaama kestis Supratoursi bussiga (raudteefirma tütarettevõte) alla 3 tunni ja graafikud olid nii seatud, et enam-vähem kohe sai rongi peale ümber istuda. Rong ise oli puhas ja korralik ning teenindus viks ja viisakas.  Sõidu kestel läks aga järjest palavamaks ning temperatuur vagunis tuletas meelde, et oleme ikkagi Aafrikas. Õnneks on rongis võimalik ringi jalutada ja vahepeal sai tamburisse lahtise ukse juurde ennast jahutama minna. Reisiseltskond koosnes ainult kohalikest, kuigi meie kõrval üle vahekäigu istusid neli väga tumeda nahaga neiut, kelle puhul tekkis mul veendumus, et nad on pärit mõnest Saharast lõuna pool asuvast riigist.

Veidi peale 3 tunnist sõitu olime päral. Kuna kesklinnas olid pooled tänavad üles kaevatud, siis ei suutnud taksojuht meid Lonely Planetist välja valitud hotelli juurde viia. Tiirutas ja tiirutas ning kui olime kindlad, et oleme kesklinnas, lasime end maha panna ning jala otsinguid jätkata. Turisti jaoks on elu Casblancas huvitavaks tehtud – tänavatel on mitu nime või siis ei ole nime üldse ning kaardil on samal tänaval veel reeglina mingi kolmas nimi. Kohalikelt korduvalt teed küsides õnnestus siiski üks mõistliku hinnatasemega hotell üles leida. Seal oli õnneks ka piisavalt vabasid kohtasid. Mõne aja pärast toimus matkagrupi taaskohtumine ja edasi läks nii nagu ülal kirjas. Lisada võiks veel, et SEE koht oli jällegi täis vaid kohalikke, kes teoorias ei tohiks väga alkoholi tarbida, aga ju siis ei olnud nende usk nii tugev või oli iseloom nõrk.

16.mai, esmaspäev
Karu

No ärkama pidi. Ja kuskil kümne paiku läksime tänavale taksosid püüdma. Ringi sibasid peamiselt sellised punased väiksekesed, millel pagasi jaoks puidust kast katusel. Me Ragnariga olime järjekorras viimased ja pidime vaba taksot tükk aega ootama ning lasime vihmal oma keha pealt Maroko tolmu maha pesta. Lõpuks saime siiski masina peale ning sõitsime raudteejaama poole, kus teised ennast juba tasapisi perroonile sättisid.

Kokkuvõttes jagunesime siiski kaheks, sest rong läks enne meie jaama jõudmist minema ja sellega koos ka teised eestlased ning samuti meie rongipiletid, mis Heve altruistlikult ning lootusrikkalt ostnud oli.

Sõitsime järgmise rongiga ning ühinesime pärast turvakontrolli lennujaama uksel teistega. Saime teada, et Heve võeti kõrvale, kuna ta proovis lennujaama siseneda gaasiballooniga. Balloon oli endiselt priimuse sees ja ega need turvatöötajad seda sealt välja keerata ei julgenud. Fred julges ja temast sai poole minutiga Casablanca Rahvusvahelise Lennujaama turvatöötajate kangelane.

Brüsselis seekord Bacardit ei joodud, kuid alkoholiga mässati ikka. Nimelt ei lubatud Casablanca lennujaamast ostetud veine siin enam käsipagasisse ja need tuli panna Fredi kotti ning siis läks meie mees veine uuesti sisse tšekkima. Fredist sai poole tunniga kogu meie veinimaia naispere kangelane.

Meie Ragnariga mängisime kaarte ja eriti ei rääkinud. Sest see on ju sõnadetagi selge, et üks peab kaotama.

Tallinna lennujaamas põgenes Jaak nii kiiresti, et me ei jõudnud isegi tema selga pildistada.

Fredi kotis oli ainult üks vein katki läinud.

Ragnari seljakott otsustas Belgiasse jääda. Ajutiselt.

See reis sai läbi.

Viimane mõte oli, et Maroko ehitusstiili nimi võiks olla marokokoo.

 

 

 

Kommenteeri