Jaapan ja Lõuna-Korea 2011

Matkapunt – Kairi Saar, Kristel Ots, Kadri Peeters, Rene Pall, Mikko Põder ja Andres Karu

Alguses oli meil plaan minna kolmekesi (Kairi, Rene ja Karu) ainult Jaapanisse nende kõrgeima mäe Fuji (3776 m) tippu. Vaikselt tekkisid meile punti Kairi sõbranna Kadri ja Rene korterikaaslane Kristel ning jaanuaris ostsime ära piletid liinil Helsingi-Tokio. Lendame lennufirmaga Austrian Airlines ning vahemaandume sellest johtuvalt Viinis. Helsingisse ja sealt pärast tagasi Tallinnasse saame minu sõbra Viking Linega, kes tehtud koostöö eest viis tasuta piletit kinkis. Täname.

Seda me loomulikult ei teadnud, et vahepeal Jaapanis maa värisab ja tsunami rannikul kodudesse külla tuleb. Fukusima tuumajaamaga toimuval hoidsime silma peal, sest see tundus ainukese küsimärgi tekitajana. Õnneks muutusid asjalood paremaks ja minekus ei kahelnud enam keegi. Veel enam – meiega liitus Inglismaal elav Mikko, kes on oma lühikese ja sündmustevaese elu jooksul käinud näiteks Kazbeki (5047 m) tipus. Tore. Tema alustab lendu Londonist ning jõuab Tokiosse veidikene enne meid.

Kusagil maikuus vaatasin meie reisiplaani üle ning leidsin, et 16 päeva Jaapanis on päris pikk aeg arvestades fakti, et Fuji peale kulub maksimaalselt kolm päeva. Seega piilusin kaarti ja leidsin, et vähemalt mina käin vahepeal ka Lõuna-Korea kõrgeima mäe Halla-san`i (1950 m) tipus. Mikko, Kairi ja Kadri ühinesid selle plaaniga üsna kohe ning Kristel ja Rene veidi aega hiljem. Seega ka sinna ikkagi kuuekesi. 

Grupivarustus tuli minult ja isikliku varustusega läks suhteliselt valutult. Ainult Kadri tekitas vahepeal tunde, et ta ei saa aru. Siis tuli olla konkreetsem. Sest mingil hetkel võib mägedes olla see punkt, kui enam ei ole naljakas ning läheb neid asju vaja, mis grupijuht käskis kaasa võtta. Ka sellistel tippudel, nagu Halla-san ja Fuji. Seega tuleb erijuhtudeks vajalikud asjad kaasa võtta ja olla pärast õnnelik, kui neid vaja ei läinud, mitte pahur, et neid ilmaasjata seljas tuli tassida. 

2. september, reede
Karu

Ma saabusin sadamasse koos Rene ja Kristeliga. Kadri oli juba kohal ning mõne minuti pärast saabus ka Kairi. Jagasime minu kotist ühiskondliku kama laiali ning võtsime kassast meie piletid. Laeval siirdusime otse tantsubaari, et endast avatud mulje jätta. Kui laev 18:00 otsad andis, siis Kadri nööpis lahti veini ja Rene lasi Kristelil helistada mingile spetsialistile, kes oskas anda soovitusi, mis alkoholi antibiootikumidega koos kõige parem manustada on. Teadjamees (kes võis vabalt ka naine olla) soovitas viina. Rene arvas, et „Lapin Kulta“ on viinale väga lähedane jook ja võttis pool liitrit põhjanaabrite loomingut. Mõnes mõttes oli tal ju õigus – viin ja õlu saavad mõlemad reeglina alguse teraviljast.

Tantsupõrandal läks tegevuseks kohe esimese loo ajal. Suvalise umpa järgi tormas püünele vähemalt viis paari ja juba oligi meil lõbusam. Kõige rohkem jäi silma hästi lahtiste puusadega neeger. Mees. Oli tantsijatest ilmselgelt kõige rohkem täis ja vaieldamatult tunnetas oma keha ja biiti sellele vaatamata kõige paremini.

Poole tee peal toimus bändi vahetus ja peale tuli rohkem noortele suunatud punt. Solist oli esimese bändi omast palju ilusam. Võibolla mängis oma rolli ka see, et esimese bändi solist oli umbes 55-aastane mees ja teisel bändil umbes 25-aastane naine. Igatahes helitehnikul olid selle uue solisti vastu mahasalgamatud tunded, sest mees puldi tagant lasi tema mikrofoni nii kaua vilesse kuni neiu lavalt ära tuli ja temaga vestlema läks.

Saatsime tööl hallitavale Mikkole sõnumi, et oleme laeva peal tantsusaalis ja joome õlut. Temalt tuli vastus, et ta on tööl ja mingid naised hakkasid tema kõrval džinni jooma.

Helsingis sõitsime trammiga „Sokose“ juurde ja leidsime pärast vähekest ringitammumist ning ülipurjus igivana soomlase tegemiste jälgimist ühe restorani, kus sai väljas istuda. Võtsime kes mida. Silmale pakkusid rõõmu mööda vuravad vanad autod. Kui mõnda autot teist korda veel näha tahtsid, siis tuli seda Rene käest paluda. Pettuma ei pidanud keegi. 

Mul oli WC seina ääres kohtumine norrakaga, kes alustas vestlust lausega: „These touchscreens are crazy.“ Meie järgneva vestluse toon halva keeleoskuse tõttu ära eesti keeles:

KARU – (tõstab pilgu pissuaarilt mehele) Jah. Mina kardan neid.

NORRAKAS – (naeratab, kuid ei tõsta pilku) Kuhu minek?

KARU – Jaapanisse.

NORRAKAS – (kergitab vasakut kulmu) Milleks?

KARU – Tahame tõusta Jaapani kõrgeimale tipule Fujile.

NORRAKAS – (pöörab pilgu minu suunas, kuid mitte näkku) Ise? Jalgsi?

KARU – (niheledes) Jah, muidugi.

NORRAKAS – Te helikopteritest ei ole oma väikesel kodumaal kuulnud?

KARU – (raputab (pead)) Ei.

NORRAKAS – Selge. (väljub paremale)

Samal ajal sisenes naiste WC-sse Kairi nimeline tütarlaps Ida-Euroopast ja sulges ennast vabasse kabiini. Mitte, et tal häda oleks olnud. Sügelevate näppudega avas ta paberihoidja ning surus hetk hiljem pooliku kompaktse paberirulli endale põue.

Naabruses olevast bussijaamast sõitsime enne südaööd lennujaama. Leidsime kiiresti ühe vaiksema nurga ja tõmbasime osad istepingid seinast eemale. Mõned läksid magama pinkide taha ja sinna pandi ka grupi seljakotid. Teised magasid pinkide peal. 

Uinuda aitas Kairi valge vein.

Mikko, London

Päev sai pärast Karu sõnumit õhtusse lükatud, asjad kokku pakitud ja magama mitte mindud, sest uue päeva hakul on vaja lennujaama liikuma hakata. Algas puhkus!

3. september, laupäev
Mikko, London

01:00 läksin uksest välja üle tee bussipeatusesse. Õde tuli uneajast head reisi soovima.

Buss nr. 53 viis Londoni kesklinna, kus tuli ümber istuda. Uni piinas. Läksin teise bussi pealt kolmandale, mis lõpuks peatus täpselt lennujaama ees. Kell sai 03:50. Kiire suits ja check in. Kuna magamismatt oli seljakoti külge kinnitatud, saadeti mind special lauda pagasit loovutama, muidu läks kõik sujuvalt. 

Lend London – Rooma möödus hetkega, kuna uni oli magus. Roomas lennukist väljudes oli mul käes väike raamat Jaapanist, mis tõmbas eesolevas reas istunud neiu tähelepanu. Tuli välja, et reisime mõlemad Tokyosse. Sõber pikaks lennuks olemas! Neiu nime unustasin sekund pärast mainimist.

Roomas läks sujuvalt, õues oli meeletu kuumus. Lennukis istusin tahapoole, vasakule akna alla. Kõrval kaks jaapanlasest härrasmeest, vähemalt välimuse järgi. Ees ligi 12 tundi lendu. Kuskil tunnike pärast esimest einet otsustas keskmine seltsimees tagumikku kergitada ja kõhutuulel minna lasta. Ebamugavalt huvitav olukord, millele koheselt ei osanud reageeridagi. Peale kolmandat ringi otsustas vahekäigu pool istuv härrasmees kohta vahetada. Ruumi oli lennukis piisavalt õnneks. Peale viiendat ringi lahkusin ka mina. 

Vahepeal jalga sirutades jutustas sõbranna, et läheb Põhja-Jaapanisse heategevusprogrammi raames ja kuuldes meie seltskonna matkaplaane lisas, et tal õnnestus kevadel Aafrika kõrgeimale Kilimanjarole tõusta. Väga lahe! 

Karu, Helsingi

Kell äratas varahommikul Helsingi-Vantaa lennujaamas. Pakkisime asjad kokku ning lükkasime pingid peale värskendavat veinilõppu vastu seina tagasi. Kiletamise masinat ei olnud näha ja nii siirdusime kohe automaatidesse elektroonilist check-ini tegema. Saime pagasi otse Jaapanisse saata ning tänu elektroonikale puistati meid mööda lennukit laiali.

Viinis käisime korra väljas värsket õhku hingamas ja parklast eurosente kokku kogumas. Ilus oli vaadata, kuidas valesti parkijate autod lihtsalt vastava kraanaga teiste masinate vahelt välja ning otse kraana enda treilerile tõsteti. Kairi, Kristel ja Kadri tegid väikese eine ja ei pidanud seda kahetsema, sest kelner oli mees ja samas ka ilus. Erakordne kombinatsioon seega.

Enne pikka lendu viskasime Kairiga jalad pingile ja seljad põrandale. Endale vähemalt tundus, et see aitas. Austerlaste lennuk oli suur. Kui ma varem olin olnud lennul Madridist Buenos Airesesse 8-realises (2+4+2), siis siin oli reakene rohkem (3+3+3). Istusime taas laiali, ainult Rene ja Kristel said lobitöö tulemusel oma kohad kõrvuti vahetada. Rene nimelt läks Kristeli kõrval istuva jaapanlasest härra juurde, ning küsis otse, et kas tollel oleks midagi selle vastu, et kohad ära vahetada. Jaapani härra sai aru, et siin on mängus suhted ja tunded ning nõustus lahkesti. Siis ta veel ei teadnud, et saab koha seljaga vastu peldikut, kus ei saa tooli seljatuge päris alla lasta ja kuuled kogu reisi ajal vee tõmbamise hääli.  

Minu naabriteks olid jaapanlastest mees ja naine. Küsisid kas ma lähen Jaapanisse puhkama. Jaatava vastuse peale hakkasid naerma. Naersin igaks juhuks kaasa. Järgmisena tahtsid teada mis plaan mul Jaapanis on. Vastasin, et Fuji. Mees tõlkis selle oma naisele ja siis nad naersid jälle. Kõlavalt ja pikalt. Naersin taas kaasa, sest siis jääb ümbritsevatele mulje, et jaapanlased naeravad minuga koos, mitte minu üle.

Söögiks pakutud kana oli üks parimaid toite, mis ma lennukis saanud olen. Samuti ei koonerdatud valge veiniga. Aega lennukis oli meil 11 ja pool tundi ja seda sai sisustada peamiselt kuvariga eesistuja seljatoes. Sealt tuli filme ja lennuinfot ning seetõttu saime teada, et me lendame 90% ajast Venemaa kohal. Trajektoor oli laias laastus selline: Viin – Lvov – Moskva – Jekaterinburg – Omsk – Novosibirsk – Irkutsk – Vladivastok – Tokio.

Kairi käis vahepeal teistega jutustamas ning sai selle eest jaapanlastelt noomida. Nad ise on nii lennukis kui ka näiteks metroos praktiliselt alati vait. Magasime ka.

 
4. september, pühapäev
Mikko

Peale kerget und ja kahte filmi hakkas lennuk maanduma. Lend ise tundus oluliselt lühem, kui 12 tundi. Pagas käes võtsin suuna lennujaamast välja, et üks suits tõmmata, kuid üks turvakontroll oli veel, kus mitte ainult ei küsitud vaid ka kontrolliti kotti põhjalikult. Õnneks tädile kõik meeldis ja temalt sain ka teada, et lennujaama lõunatiib ehk kohtumispaik teistega asub oluliselt lähemal, kui arvasin.  

Kell 7 hommikul lennujaamast väljudes pidurdas mind kuumalaine, ei suutnud uskuda. Kaks esimest pilku ja sain kohe aru, et suitsumeeste elu on Aasias teistsugune – “keelumärgid” igal pool ja õues eraldi suitsuputka, katusega. Moodne.  Kõrval rääkisid härrased vene keeles. Edasi liikusin teistele vastu. Sain umbes 20 minutit oodata, kui nägin Kadrit ja Kairit. Meel oli hea, kõik läks plaanitult. Kohe öeldi, et Karul ja Renel on mingi plaan. Mis plaan, jäigi arusaamatuks…

Karu

Varahommikust (Jaapani aja järgi) jäi meelde see, kuidas mul mängis kõrvaklappides üks väga võimas lugu ja üleni punasesse riietatud lennusaatjad tulid üheaegselt hommikusöögi kärudega mööda vahekäike ning kõik jaapanlased tõstsid aknakatted üles ning lasid päikesekiired lennukit läbistama. Ning siis serveeriti hommikusöök. Veidi sassis ja unisena oli see kõik kokku nagu heas ameerika filmis.

Peale sööki täitsime sisenemisel nõutava küsimustiku ning juba me maandusimegi. Piirikontroll sarnaneb selles mõttes USA omale, et annad näpujäljed ja värske pilt tehakse ka. Et olin „ameti“ reale kirjutanud „mountain guide“, siis läks mul päris kiiresti, sest piirivalvurile see amet meeldis. 

Kui tolli alast välja saime, siis tervitas meid Mikko Põder Suurbritanniast. Jõudis tundmatu Itaalia lennufirma abil kohale umbes 40 minutit enne meid. Kõik pudenesid laiali värskendavaid ja kergendavaid protseduure tegema ja mul avanes hea võimalus koostada kohaliku infotöötaja abiga logistiline teekond Fuji all asuva Kawaguchiko linnakeseni. Et esimene rong väljus juba 12 minuti pärast, siis ajasin rahva kiiresti kokku ja tegime kiirkõnni rongile. Veidi rapsimiseks läks, kuid vahel on tänu viiele minutile jooksmisele võidetud terve päev. Seega tasub proovida. Rene vaatas mind vahepeal sellise küsiva pilguga. Küsimus võis olla umbes: „Miks sa rapsid, keskealine mees?“

Esimese rongiga sõitsime veidi üle tunni ning siis tegime Daimoni peatuses kuue minutiga kiire rongivahetuse. Jaapanlased ümberringi peamiselt magasid ja 2/3 meie grupist järgis nende eeskuju. Jälgisime Mikkoga päris üllatunult, kuidas kohalikud sisenesid rongi, jäid kolme minuti jooksul magama ning nelikümmend minutit hiljem virgusid esimest korda sõidu jooksul ja seda täpselt pool minutit enne oma peatuses väljumist. Imetlusväärne. 

Shinjuku jaamast pidime edasi minema bussiga. Lahke jaapanlasest noormees ütles, et teab bussijaama asukohta ja juhatas meid maa alt Tokyo tänavatele. Seal saime aru, et tegemist on üsna tüüpilise jaapanlasega, kes ei taha külalistes oma teadmatuse tunnistamisega ärevust tekitada. Nii liikusime temaga veidi koos ja just siis, kui tahtsime tänada ning ise edasi otsida, märkas ta juhuslikult seda bussijaamakest, mida me otsisime. Tore.

Bussijaamas öeldi meile, et pileteid osta ei saa. Miks? Sest tugeva tsükloni tõttu on kiirteed suletud. Aga jaapanlastele omase lahkusega suunati meid edasi raudteele, mille abil saab samasse kohta, kuid veidi suurema raha eest. Vahepealset aega läksime parajaks tegema staaride lemmikkohvikusse. 

Erinevate teede ja kohvide kõrvale hindasime mööduvaid Jaapani mehi ja naisi. Kenasid naisi oli, mehi ei olnud. Arvatavasti oleksid jaapanlased meid hinnates jõudnud sama tulemuseni. Veidi tõmbas naistelt punkte maha see, et nad kõik lohistasid jalgu ja käisid number suuremate kingadega. Samas mulle näiteks kohati täitsa meeldis, et noored naised käisid varbad sissepoole. Teistmoodi, noh. Kuid eelduseks, et sissepoole varvastega neiu meeldiks on ikkagi see, et ta peab muidu ka selline armsamapoolne olema. 

Rongiga edasi sõites toimus meil veel üks ümberistumine. Sisustasime selle aja joogiautomaadist grupi raha eest erinevate jookide ostmisele ja degusteerimisele. Päris erinevad maitsed ja kõik neist ei olnud sugugi head.

Kawaguchiko raudteejaama jõudsime õhtupoolikul. Meid tervitas laulev ülekäigurada. Noh – jaapanlased olid välja mõelnud sellise süsteemi, et rohelise tulega mängib üks lugu ja punasega teine. Suhteliselt valjusti. Lood olid elektroonilised ja meenutasid neid meloodiaid, mis on laste mängumobiilidesse sisse topitud. Kujutan ette, kui suur kopp naabermajade elanikel sellest ees on. Aga jaapanlastele omaselt ei ütle keegi neist arvatavasti laulva ülekäiguraja kohta midagi halba, vaid kannatatakse vaikides paarkümmend aastat ning siis minnakse kaunisse metsa ja pannakse endale nöör kaela.

Käisime Kristeli ja Mikkoga priimuse kütuse jaoks bensiinijaama ning ühtlasi ka toidupoodi otsimas. Poe leidsime ja ostsime mingeid riisimaitselisi asju. Bensuka kohta öeldi, et siin lähedal on. Vahepeal liikusime eraldi ja täiesti ootamatult märkasin ma keset sõiduteed seismas umbes pooleteiseaastast pilukil silmadega poissi, lutt suus. Läksin võtsin ta sealt enne ära, kui autod kohale jõudsid. Poiss muide hakkas sellise ülekohtu peale nutma ja ma andsin ta lähemate sugulaste puudumisel lähimale poemüüjale. Poemüüja kummardas.

Üks asi sai meile veel selgeks – Jaapanis on prügikastid ainult mõnede toidupoodide juures ja sellele vaatamata on kõik erakordselt puhas. Paljud teetöölised kannavad näiteks valgeid rõivaid ning ikkagi on nad õhtul sama valged, kui hommikul. Imetlen.

Kawaguchikos on päris mitu järve ning tahtsime minna ühe äärde telkima. Võtsime kotid selga ja liikusime bensiinijaama. Seal väideti meile jaapani keeles, et nende käest päris kindlasti bensiini ei saa. Käisin üksi erinevate jaapanlaste juhiste järgi päris pika maa maha ning jõudsin lõpuks isegi linna piiridest välja, kuid ühtegi teist jaama ei leidnud. Vihma hakkas tibutama ja ma pöördusin teiste juurde tagasi.

Bensiinijaama töötajad olid vahepeal kohvi, komme ja küpsiseid pakkunud. Tore. Suutsime lõpuks selgeks teha, et meie arust nad müüvad just seda, mida me tahame ning saimegi tänu kätega ettenäitamisele kaks väikest pudelit kütust. Tänutäheks viisime neile Kalevi šokolaadi.

Kairi ja Kadri olid vahepeal telkimise mõttest loobunud ning välja valinud mingi hosteli. Kristel ja Rene ühinesid nendega ja veetsid öö „K`s House“ katuse all. Esimene üllatus oli, et sisenemisel võtsid kõik oma jalanõud ära ja panid ühiskasutuses olevasse kappi. Asemele saadi sussid. Tuba ise oli jaapani stiilis ehk siis keset põrandat madal laud ning ümber selle istumismatid. Madratsid ja voodipesu sai kapist. 

Hosteli baaris töötas see üliarmas päikesepoiss. Rene vältis talle otsa vaatamist, sest sellega kaasnes oht jõuda sulamistemperatuurini. Üks kohalik mees kirjutas kõikide meie tüdrukute nimed jaapani keeles paberile ning kinkis neile vanad samuraide mündid. Ning lisas muuhulgas, et Fuji mägi on halva ilma tõttu suletud.

Meie Mikkoga läksime järve otsima. See kujunes pikaks jalutuskäiguks majade vahel ja päris järveni me välja ei jõudnudki. Sammusime lõpuks ühte suuremat treppi mööda üles ja leidsime punased väravad, mis viitasid pühakojale. Nii oligi. Leidsime magamiseks sobivad kohad hoone küljel räästa all ja panime oma madratsid puidust alusele sirguma. Vesi oli ka olemas väikese kraani näol ning pärast offiga näo ja käte sissemäärimist ajasime kolmekesi juttu. Ürdiliköör „Herbert“ oli ju ka.

Enne uinumist helistas Rene ja rääkis, et neile laekunud info põhjal tegi tsüklon mäel palju paha ning 5. jaama, kuhu tavaliselt saab bussiga, praegu ei saa, sest mudavood on tee üle ujutanud ja palju suuri puid on murdunud. Leppisime kokku, et kohtume homme hommikul kell 9 bussijaamas ja lähme uurime asja. Kui vaja, siis hakkame lihtsalt madalamalt tipu poole sammuma. 

 
5. september, esmaspäev
Karu

Ärkasime Mikkoga selle peale, et kuulsime samme kruusal. Kell sai kuus ning uni läks ära. Pakkisime asjad kokku ja saime pühakoja ümber ringi liikudes aru, et kruusal kõndinu läks lihtsalt diagonaalis üle selle künka teisele poole. Tööle näiteks. Või siis selle mehe juurde, kelle naine veidi varem tööle läks.

Tegime peatuse toidupoe juures ja ostsime makarone ning kohalikku õlut. Siis läksime edasi bussijaama ja hakkasime pakkima. Ma ei suutnud kuidagi oma priimuse bensiinimahutit leida. Pakkisin lõpuks koti täiesti lahti ning pidin leppima faktiga, et olen selle pudeli maha unustanud. Olin enda peale päris vihane, sest vindiga gaasiballoone Jaapanis igal sammul ei müüda ning nüüd pole enam varianti ka bensiiniga mütata. Oleme põhimõtteliselt ilma priimuseta.

Asju tagasi kotti toppides leidsin varustuse hulgast A4 paberi, mis andis teada, et kadunud kütusemahuti eemaldati turvakaalutlustel Helsingi lennujaamas minu pagasi hulgast. Ma ei saanud aru miks. Mahuti oli täiesti tühi. Aga vähemalt ei olnud ma enam enda peale vihane. Tulevikus hea teada muidugi, et nii võidakse teha. Paberil oli veel kirjas, et saan oma vara soovi korral 21 päeva jooksul Helsingi lennujaamast tagasi.

Kell 9 oli punt jälle koos ning et teel viiendasse jaama enam takistusi ei olnud, siis sõitsime 1500 jeeni eest näost üles uduse tundmatuse suunas. Ei eile ega ka täna ei olnud me mäge oma silmaga näinud, sest kogu taevas oli vihmapilvi täis.

Sõit üles võttis aega 1,5 tundi. Viiendas jaamas jätsime kotid ühe poe seina äärde (sest Jaapanis varastatakse vähem, kui kusagil mujal) ning tegime väikese jalutuskäigu rada mööda ülespoole. Sellel oli kaks eesmärki – esiteks ennast natukene 2300 meetri kõrgusel liigutada ja keha uue kõrgusega harjutada ning teiseks leida raja lähedal võimalik telkimiskoht. Rada ise oli väga lai ning rahvast liikus palju. Jõudsime ühe vulkaanilise kiviklibuga kaetud nõlvani ja ma eraldusin teistest, sest ülalpool tundus variant olevat. Leidsin sobiva koha, kuid telkide alust tuleb kõvasti siluda, sest kogu pind on paraja nurga all.

Läksime jaama tagasi ning seal tegelesime erinevate asjadega – saadeti postkaarte, söödi, tehti fotosid mägilaste pronkskujudega, mängiti paaris turakat, külastati pühakoda ja annetati Buddhale ning siis jälle söödi. Mul õnnestus õppida selgeks pulkadega õllejoomine. Purgist. Toidu tellimine oli selline, et kõigepealt valisid serveeritud näidiste hulgast toidu välja, siis sisestasid raha ühte automaati ja said vastu lipiku. See tuli anda teenindajale ning siis tema tõi veidi hiljem toidu lauda.

Mäest tuli igasugust rahvast. Nende hulgas üks hollandlane, kelle saapa tald oli veel ainult natukene kanna juurest kinni. Andsime talle teipi ja saime vastu inffi. Kasulik tehing.

Ja mäkke läks ka olenemata hilisest kellaajast igasugu rahvast. Eriti torkasid silma nende kirevad riided, leopardimustrilised kummikud ja vihmavarjud. Paljud ostsid endale puidust korraliku matkakepi, mille otsas oli kelluke.

Pimeduse hakul liikusime sinna, kus ööbida plaanisime. Väikeste gruppidega tõusime õigesse kohta, sest me ei tahtnud vahele jääda. Hakkasime pinda tasandama ja see võttis päris palju aega. Nõlv oli ju kaldu ja rajal palju liiklejaid. Samuti tuli koguda kive nööride kinnitamiseks, sest vulkaanilise kruusa sisse ei jää vaiad pidama. Kui kedagi rada mööda tulemas kuulsime, siis tegime pausi ja kükitasime maha. Sel õhtul olid pilved isegi abiks. Hetketi klaaris pildi ära ka ning homset silmas pidades oli see hea märk.

Kairi tegi meist vahepeal pilti. Muidu ok, kuid ta kasutas välku ja see võis kogu meie konspiratsiooni ära nullida. Pärast esimest sähvatust palusin tal mitte enam välguga pilti teha. Pärast teist sähvatust ütlesin talle halvasti. Ta enam ei teinud välguga pilti. Hiljem selgus, et enda arvates võttis ta välgu maha, mitte ei ignoreerinud tahtlikult mu palvet. Tundus loogiline.

Meil oli kaks telki – kahene ja neljane. Tüdrukud ja Rene läksid suurde ja meie Mikkoga väikesesse. Enne jõime muidugi Herbertit ja vaatasime võimaluse korral kuud. Selgines.

6. september, teisipäev
Karu

Öösel ärkasin selle peale, et ülalpool asuvast suurest telgist veeres väike seljakott mulle vastu külge. Kuulasin huviga, et kas tuleb midagi suuremat ka, kuid pettusin. Teises telgis sosistasid omavahel mingi mees ja naine ning läbirääkimised viisid selleni, et kõigepealt kraapisid mingid lühemad käed minu pea kõrvalt vulkaanilist kruusa ja veidi hiljem võeti pikemate kätega kott mu külje vastast ära.

Umbes tund aega hiljem vilistas Mikko mulle nii, nagu tänaval ilusale tüdrukule vilistatakse. Tegin igaks juhuks näo, et magan. See oli päris keeruline, sest meie nägude vahel oli kõige rohkem 15 cm.

Äratus pinises 4:00. Hommikuse toonuse saime Kairilt, kes alustas päeva reipa mõttega: „Jumal tänatud, et see õuduste öö möödas on!“ Panime kiirelt telgid kokku ja hammustasime paar ampsu võileiba tuunikala pasteediga. Kotid peitsime puude alla ja alustasime tõusu kell 05:18. 

Rada Fuji tippu on peamiselt väga lai ning lisaks on vaeva nähtud laviinitõketega. Arusaadav, sest igal aastal ronib seda rada mööda tublisti üle 100 000 inimese, peamiselt muidugi jaapanlased. Et neil tõusjatel oleks mõnus ja osadel inimestel sellest edasi-tagasi saalimisest tulu tõuseks, siis olid jaapanlased lisaks ametlikele jaamadele raja äärde veel hulga maju ehitanud. Peamiselt siis söögi- ja magamiskohad ning ka tasulised WC-d. Tasu kusjuures tuleb lihtsalt ausalt mingisse karpi lasta, mida kõik ka tegid. 

Umbes 2700 meetri peal tuli päike välja ja loomulikult meenus kohe, et hommikuse sombuse stardiga ei taibanud keegi päikesekreemi kaasa haarata. Õnneks aitas meid päikese eest kaitsta jaapani provva, kelle juures kakaod ja kohvi jõime. Kusjuures see naine küsis enne kreemi andmist oma mehelt nõusolekut. Sai.

Ronisime järjest edasi ning vahepeal tuli sekka järsemaid lõike, kus sai käsi kasutada. Meiega koos liikusid kaks jaapanlast, kes tegid imekiireid ja lühikesi traaverseid ja sõltuvalt pauside ajast olid meist kas veidike ees või natuke taga. 

Pauside ajal meist allpool liikuvaid pilvi imetledes tegime tähelepaneku, et rajal olevad sildid, mis kõrgust näitasid valetasid ronija kasuks. See tähendab, et näitasid umbes 150 meetrit rohkem, kui tegelik kõrgus oli. Me ei lasknud ennast häirida, vaid tõusime läbi pühade väravate ja tuules lehvivate kollaste ja punaste magamiskottide vahelt aina ülespoole. Muide – mägi oli vaatamata tihedale liiklusele ülimalt puhas ning ainuke kohatud prügi nõlval oli üksik punane coca-cola kork. 

Kraatri servale jõudsime kell 10:20. Seal oli taaskord palju hooneid ja lebolaid ning oli näha, et paljud tõusjad selle kohaga siin piirduvadki. Meie panime lihtsalt ennast soojemalt riidesse, tegime mõned pildid ootamatult suurest ja mitmeosalisest kraatrist ning minu legendaarsest flanellsärgist. Siis liikusime kraatri teisele küljele, kus ilmajaama hoone kõrval on päris õige kõrgeim punkt.

Fuji tipus seisime pärast rahulikku lõputõusu kell 11:20. Kairi, Kadri, Kristel ja Rene ei ole varem nii kõrgel käinud ning parandasid jõudsalt oma isiklikke rekordeid. Uus number on siis 3776 meetrit ümp. 

Paljud ronijad olid tipule jätnud münte ja ega me neist halvemad ei olnud. Toimus loomulikult ka pikem fotosessioon ning muidu vedelemine. Meiega ühes tempos liikunud jaapanlased jõudsid samuti hingeldades üles ning olid väga üllatunud, kui leidsid eest rahulikult suitsetava Mikko. 

Enamus tõusjatest tõepoolest ei tule kõrgeimasse punkti, vaid jäävad kraatri madalamasse serva. Pakun, et see suhe on isegi umbes nii, et ainult iga neljas tuleb lõpuni. Selle peamine põhjus on arvatavasti kraatri suurus. Fuji on pursanud mitmest kohast ja suur kraater ise jaguneb kolmeks-neljaks väiksemaks. Kraatri põhjas võis näha ka väiksemaid lumelaike.

Jaapani keelest olime selgeks saanud mõned sõnad. Nende hulgas päevase tervituse. Näitasime oma teadmisi laskumise ajal kõigile tõusjatele, hüüdes rõõmsalt: „Konnichiwaaaaaa!“ Kairi võttis üsna kiire tempo ja me jagunesime kaheks – lisaks Kairile läksid ees Kadri ja Mikko ning meie Kristeli ja Renega tulime rahulikumalt. Eksida oli võimalik ainult ühes kohas ja selle rääkisime enne selgeks.

Laskumisel tundus jällegi täiesti võimatu, et me nii pika maa üles tulime. Kairi lubas kogu aeg, et kohe jõuame samasse kohta, kus tõustes kohvi jõime. Umbes neljandal korral oli tal tõepoolest ka õigus. 

Veerand tundi enne telkimiskohani jõudmist saime kõik kokku ning mehed ja Kadri läksid kiiremini ees  kottide juurde ja tõid need alla rajale. Pilved olid meiega samal kõrgusel ja nii me kadusime – naised ees ja mehed järel – uttu.

Viiendas jaamas pakkisime ja võtsime Herbertit. Jahe oli olla, kuid tuju muidugi hea. Sõitsime peale veidi tüütut ootamist bussiga Kawaguchikosse ning sealsesse bussijaama tuli meile vastu K`s House väikebuss. Taaskord sai imetleda, kuidas kottide bussile pakkimise ajal üks meie taha toppama jäänud teine masin rahulikult ootas, kuni me valmis saime. Ei mingeid signaale, kätega vehkimisi ega silmade pööritamist. Meiega koos tuli hostelisse Iisraeli noormees kitarriga.

Hostelis saime meestele suure terrassiga toa. Sinna panime telgid ja kõik muu kuivama. Loomulikult käidi pesemas ja söödi kokkade Kristeli ja Karu üllitist ning otsustati tuliste arutelude käigus ära, et me ei hakka kohe homme hommikul rapsima, vaid veedame päeva suures lõbustuspargis Fuji jalamil. Ainult Kairi ütles, et temale väntsutamine ning pöörlemine ei meeldi ja ta sisustab oma aega arvatavasti järve ääres päevitamisega.

Rene suutis meie toa sääsetõkke verandale paisata. Väga mehelikult, muide.

Mikko nägu oli selline, nagu ta ei oleks kunagi päikesekreemi kasutanud. Seda sai parandada ainult hosteli baaris, kus armas jaapani neiu valas meile õlut, saket ja umeshut ehk ploomibrändit.

7. september, kolmapäev
Karu

Hommikusöögi tegid Mikko ja Rene. Pakkisime asjad taaskord kokku ning Rene kolis tüdrukute tuppa, sest Mikko ja mina ei taha teist ööd enam hosteli katuse all olla.

Jagunesime kaheks. Ühe grupi moodustas Kairi, kes eelistab keerlemisele ja pöörlemisele iga kell päikest. Seega haaras ta raamatu ühte ning bikiinid teise kätte ning liikus kaardil näidatud parki järve kaldal. Park aga osutus paariks puuks koos välilavaga ning oli peesitamiseks liiga avatud. Õnneks oli veidi eemal kalapaatide vahel vana kõdunenud trepp, kus sai lina peale pikali visata. Mööduv kohalik mees ei suutnud varjata sügavat piinlikustunnet (kuigi ta seda proovis kätt silme ette tõstes), et sattus poolpaljast Kairit nägema. See häbitunne jäi ühepoolseks, sest Kairi teab, et pole tal häbeneda midagi. 

Nii see päev tal päikese, raamatu ja eilsest kiirest laskumisest tuleneva tugeva reielihasevaluga mööduski. Kuue ajal õhtul hakkas ta teisi tagasi ootama, kuid meie tulime alles kella kaheksa paiku. Kuna Kairi ei saanud aru, et mida lõbustuspargis nii kaua teha saab, siis katsun selgitada.

Teel lõbustusparki oli esimeseks vaatamisväärsuseks Fuji ise. Siiani me madalate pilvede tõttu mäge ennast veel näinud polnudki, kuid nüüd sai see lünk kuhjaga täidetud. Ilus klassikaline vulkaan kogu oma vaikses hiilguses.

Vahetasime linnas raha. Pangakontoris ollakse kliendiga väga tähelepanelikud ja näiteks on nende lettidel olemas ka värvilised lugemisprillid, kui peaks vajadust olema. Et pangakontor oli kliendi silmele avatud, siis mulle jätsid kõige sügavama mulje pangatöötajad, kes tegid oma igapäevaseid toiminguid. Selle erinevusega, et nad liikusid oma laua, printeri ja teiste laudade vahel kerge jooksuga. Noh, et mitte enda ega kliendi aega raisata.

Lõbustuspark Fuji Q Highland on enda käes hoidnud mitut maailmarekordit. Näiteks kõige kõrgemate ja kõige kiiremate ameerika mägede oma. Ja seda rekordit, et mitu 360° pööret sinu tool sõidu vältel teeb. Aga see toob sinna ka hulganisti külastajaid, mis teeb peamise nelja atraktsiooni ootejärjekorrad 2-3 tunnisteks. Esimeseks „suureks“ valisime kõik koos ameerika mäed. Ikkagi kunagised kõrgeimad (79 m) ja suurima tippkiirusega (130 km/h). Järjekord kulges vaikselt ning käisime vahetustega juua ostmas ning muidu ära. Kui oli minu ja Rene kord ringi liikuda, siis tahtsime seda teha eriti kasulikult ning läksime selle atraktsiooni peale, kus sõidad järsust mäest alla vette ja vesi pritsib 50 m raadiuses igale poole. Kõik ostsid selle jaoks kilest keebid. Aga meie oleme kõvad mehed ja läksime ilma.

Kokkuvõttes oli kuuma päikese käes päris hea läbimärg olla. Kuni selle kohani, kus meie ja päikese vahele tuli ameerika mägede maja. Vaguni peale ronisime kergelt värisedes ja seda mitte hirmust.

Ilus komme on, et turvalisuse eest hoolitsevad piigad ja noormehed lehvitavad liikuma hakkavale vagunile. Sest noh, iial ei tea…

Pärast ameerika mägesid ja vettesõitu tundus, et küllaltki korralik piletihind (4500 jeeni) on juba tasa. Nüüd jagunesime kaheks – Mikko läks kiirendaja peale, mille käes on kehtiv maailmarekord (saavutab kiiruse 172 km/h vaid 1,8 sekundiga) ja meie ülejäänud siirdusime selle punase rööpa poole, kus siis neid 360° pöördeid tunda saab. Pikast järjekorrast käisin vahepeal vabalangemise tornis. Nagu teised mehed lubasid käiski umbes poole peal kummaline jutt munadest läbi.  

Punane rada andis oma neljateistkümne 360° pöördega päeva parima laksu. Ja kiirendusmasin Mikkole ka. Sõnadest jääb väheseks.

Käisime veel atraktsioonil „Mad Mouse“. See oli umbes selline, nagu kaheksakümnendatel Kadriorus püsti pandi. Väike vagun väikestel ameerika mägedel, mis teeb äkilisi pöördeid ja on hiirekujuline. Kui Rene ja Mikko suutsid ennast pärast pikka pingutust koos ühte vagunisse suruda, siis nägi see välja nagu brutaalne jõhkard (Mikko) oleks oma pruudiga (Rene) lõbutsema tulnud.

Viimasena käisime armunute veerajal. Keebid selga ja ujukile. Päris mõnus rahulik lõpp. Kõik tundusid päevaga rahul olevat.

Kesklinna läksime bussiga. Hosteli baaris oli taas päikesepoisi vahetus ja Iisraeli kutt mängis kitarri. Pärast baari sulgemist ajasime juudiga veel juttu ning siis kolisime Mikkoga hosteli nurga taha ja panime madratsid maha. Magamiskotti pugedes vaatasime, et ainukesed aknad, millest meid näha võiks olla, on katetega kaetud. 

8. september, neljapäev
Karu

Öösel ärkasin selle peale, et Mikko pani oma reie minu reie peale. Peksin ta tema oma madratsile tagasi ning tõmbasin kõik võimalikud lukud kinni. 

Hommikul ärgates olid pilusilmsed hostelikülalised puhkeruumi aknakatted üles tõmmanud ning piilusid meie magamistuppa. Pakkisime ennast kiiresti kokku ja läksime vaatama, kuidas Kairi ja Kadri süüa teevad.

Kui söök oli söödud ning asjad pakitud, siis liikusime Mikkoga hostelist veidi eemale tänavale ning jäime teiste väljumist ootama. Selle aja jooksul külastas meid hosteli töötaja, kes tundis huvi, et kas oleme juba välja chekkinud jne. Meie vastus, et olime öösel hoopis mujal ning telgiga tekitas temas hämmingut. Ja kahtlusi. Õnneks tuli Rene ja ütles, et nad ootasid meid sees. Saime grupi kokku ning avaldasime mõtteid selles osas, et mis keegi mõtles sees või väljas oodates ja kui pahaseks teiste peale sai ning liikusime siis koos bussijaama, kus me Mikkoga oma suured seljakotid väikesesse kappi surusime. Teised said asjad hostelisse jätta.

Kadri broneeris meile tänaseks õhtuks 8000 jeeni eest piletid ööbussile Kyotosse. See jättis päeva vabaks ning me läksime järve äärde sööma. Väljavalituks osutus restoran „Happy Days Cafe“, kus söögid maitsesid hästi ning õlleklaasi suurus oli 250 ml. Kõik teele jäänud trepid tuletasid (eriti Kairi reielihastele) meelde, kui kiiresti eile Fuji pealt laskusime. Natuke oli Kairist kahju ja samas oli teda ikkagi päris naljakas vaadata. 

Pärast sööki käisime meestega järves ujumas ja arvatavasti olime sellel päeval ja selles järves ainukesed. Sest jaapanlased väga ei uju ega päevita. 

Õhtul mängisime Mikkoga kotte valvates bussijaamas kaarte ning teised käisid ostukeskuses erinevaid varusid täiendamas. Keskuse aknast avanes muide täiesti maagiline vaade Fujile.

Ööbussis oli kolm eraldi rida ja iga reisija jaoks sussid, mis meestele jalga ei mahtunud. Tooli sai üsna alla lasta ning Herberti kaasabil või siis ilma selleta pandi ükshaaval silmad kinni. Kairiga sai proovitud seda nippi, et mis juhtub, kui talle une ajal avatud Herbert nina alla panna. Mikko vilunud liigutuse peale kukkus Kairi pea rinnale. Toksti. Mõlemal korral. 

Kristeli arvates oli Mikko täis. Mikko arvates jällegi oli Kristel sellel õhtul kuidagi eriti ilus.

9. september, reede
Karu

Ööpeatustes käisime väljas. Kõik peale Kadri, kes magas sama rahulikult nagu Mikko mõni päev hiljem Jeju saare pargis, kuhu öösiti sääsed kogunevad. Aga sellest hiljem.

Ärkasime Kyotos, kus tegime bussijuhiga kaupa ja ta viis meid 500 jeeni eest edasi Osakasse. 

Osakas leidsime ainukese kohviku, mis kell 7 hommikul lahti oli. Nimeks sellel Cafe de Aresto ja teenindajaks mees, kes oli vanem, kui meie naised kokku. Seal võis suitsetada ning jälgida jaapanlaste hommikust rutiini. Menüüs olid hommikusöögiks variandid A; B; C ja D. Võtsime erinevaid ja kõige halvemini läks Kairil, kes sai saia, mille vahele oli torgatud paar mehekäega lõigatud kurgiviilu. Mikko naeris, teadmata, et istub nätsu sees. Kui ta umbsesse peldikusse pükse pesema läks, siis naersid ülejäänud.

Otsisime tänavaid pidi liikudes kohta, kuhu kotid jätta, kuid ei leidnud. Kõik jaapani mehed ruttasid tööle ning kandsid valgeid triiksärke ja musti viigipükse. Jaapani naised sõitsid peamiselt ratastega.

Rämeda kuumuse tõttu jagunesime kaheks. Mehed jäid koos kottide ja õllega ühte roosidest küllastunud parki kaarte mängima ja naised läksid brändipoode külastama ning heitsid pilgu peale ka kohalikule kulinaariale.

Kui jälle kokku saime, siis lebotasime niisama ning tegime Renega blänkingut. Kõrval voolas jõgi ning kõige toredam selle juures oli sild. Sest see sild ei läinud mitte üle jõe, vaid pikalt piki jõge. Täiesti arukas, kui sul on vähe ruumi ja palju väikeseid inimesi selle peal ringi siblimas.

Metrooga sõitmisel on see võlu, et vahepeal tuleb ka jaama vahetada ning järgmine jaam jällegi ei pruugi olla kahesaja meetri raadiuses. Meid aitas hädast välja kohalik provva, kes lahkelt koos meiega vähemalt kilomeetrise jalutuskäigu tegi ning piletiväravate ette üksi seisma jäi, näol küsimus, et mida ta selle võõraste kirjadega šokolaadiga peale hakkab.

Osaka Kansai lennujaam on selles mõttes eriline, et asub saare peal. Sinna viib päris mitu head kilomeetrit pikk sild, mida mööda meiegi rongiga kohale vurasime. Leidsime Jeju Airi lauad ilusti üles ning saime seal askeldavatelt väikestelt naistelt teada, et suures pagasis ei tohi tikke olla. Imelik. Kristel pani seepeale oma tikud käsipagasisse ja sellega probleemi polnud. Veel imelikum. Muidu olid väikesed naised väga tublid ning müttasid isukalt meie suurte seljakottidega, et need ilusasti kilesse mässida. 

Eikellegimaal tuli check-ini tädi Kristeli juurde ning küsis otse, et kus on Rene Pall? Kristel pakkus Rene passi koopiat ning tänu sellele sai Rene endale uue pardakaardi, millel tema eesnimi kirjutatud ilusasti ühe e-ga. Mitte kahega, nagu pileteid broneerinud Kairi oma parimates unistustes arvanud oli. 

Lennukis oli lahedalt ruumi ning soovijad võisid üksinda rea hõivata. Lennusaatjad mängisid kogu rahvaga „kivi-paber-käärid“ mängu mingi autasu peale. Tore oli vaadata, kuidas kuuekümnesed prouad ja härrad üritasid sohki teha. Vahepeal ka õnnestunult. 

Jeju saarel maandudes läks kõik ladusalt, kui välja arvata see, et riigipüha tõttu ei saanud raha vahetada. Aga välja võtta sai ning nii oli meil varsti kriitiline kogus raha olemas. Taksojuhid naersid, kui me küsisime võimaluse kohta jala mäeni minna. Loogiline. Leidsime saare kaardi ning valisime bussi, millega saab randa.

Bussis olid ebasõbralikud korealased. Võibolla see ainult tundus pärast sõbralikku Jaapanit nii, kuid pigem nad siiski olid ka. Arvatavasti peamiselt töölt koju sõitvad inimesed, mis selgitab asja. Aga tunne läheb niimoodi kehvaks.

Rannas jagunesime kaheks, sest oli tarvis leida telkimise koht ning restoran. Mõlemad ülesanded said kiiresti täidetud, sest telkida sai rannahoone taga puude all ning söögikohaks osutus tegelikult juba suletud pererestoran. Seal oli peale meie veel kaks seltskonda ning mõlemad tundusid koosnevat lähedastest inimestest. Meid lasti ligi tõenäoliselt ainult tänu sellele, et olime saarel külalised.

Inglise keelt kõneleva perepoja abil saime kokale tellimuse esitatud ning kohe hakkas lauale tekkima igasuguseid väikeseid taldrikuid imelike suupistetega. Peamistest toitudest osutus meie vaieldamatuks lemmikuks külmutatud lõhe salati ja mangokastmega. Lihtsalt oivaline. Joogiks pakuti kohalikku „viina“, mis oli selline umbes 20° kangusega lääge märjuke. Õlu maitses igatahes paremini.

Maksmise ajal selgus, et meile ei löödagi kirvest selga ning kui perepojalt küsisime, et kas siin maal on kombeks ka tippi jätta, siis ta vastas, et eriti ei ole. Me jätsime ikkagi ning kokk oli pärast seda kuidagi õnnelik. Meie ka.

Käisime Mikkoga ujumas ka. Täitsa soe ja mõnus oli see Ida-Hiina meri. Pärast telkide juures kuivades tuli meie juurde kohalik naine oma kahe lapsega ja palus abi ilutulestiku taevasse lennutamisel. Mikko rakendas oma talendi tööle ning odav naaberriigi toodang kadus praksudes ja sädemeid pildudes kaduvikku.

Mehed ja Kristel otsustasid väljas magada, sest õhtu oli soe ja ilus. Enne uinumist mängisime meestega väikeses rannapaviljonis kaarte. Mul õnnestus kaotada ning seetõttu pean homme teistele midagi eksootilist süüa ostma.

Väljas saime magada neljani, sest siis hakkas vihma sadama. Kolisime telkidesse.

10. september, laupäev
Karu

Hommikul ärkasime selle peale, et Kairi ja Kadri rääkisid väljas oma märgadest seljakottidest. Ema kahe lapsega oli juba lahkunud ning meie käisime gruppidena kohalikus väikepoes „Family Mart“ hommikusöögiks asju ostmas ning kolisime laagri rannahoone katuse alla kuivama.

Pakitud kottidega läksime liinibussile ning veidi hiljem bussijaama poole sõites jäi selline mulje, et selles bussis sõitvad korealased püüavad iga hinna eest eilse õhtu tõredat vastuvõttu heaks teha. Nii pakuti meile üksteise võidu istet ja kottidele kohti ja üks proua nõudis, et ma paneksin oma seljakoti tema kõrvale istme peale, et ta saaks seda kinni hoida. Kõige tipuks ostis üks kohalik ülikonnas ärimees meile oma raha eest bussipiletid ka veel. Tänud.

Siis läks elu jällegi normaalsetesse rööbastesse tagasi, sest jõudsime bussijaama. Seal haises ning kohalikud purjus mehed räuskasid, kuni politsei nad ära viis. Enne seda trügis üks neist väga meile südamesõbraks, kuid meie oleksime ta võtnud äärmisel juhul Facebooki sõprade hulka.

Järgmine buss viis meid Halla-sani peal kõrgusele umbes 700 m ümp. Seal oli külastuskeskus ja suur parkla ning ohtralt sademeid. Saime infot – et rada on väga hästi loetav ning piiretega ääristatud, sest kuulub UNESCO pärandi nimekirja ning rajalt kõrvale minemine on keelatud. Samuti seda, et rajal on umbes 1500 meetri kõrgusel kontrollpunkt, millest peale kella 12:00-i kedagi edasi ei lasta. Seega peab üles jõudma varem.

Vihmast tulenevalt otsustasid kõigepealt Kadri ja Kairi, et nad lähevad teisele poole mäge hotelli ööbima. Mehed tundsid, et jäävad telgiga mäele ning ma leidsin ka sobivad kohad üsna parkimisplatsi lähedalt. Siis toimus pikem kirglik vestlus Kristeli ja Rene vahel ning tulemus oli mõlemaid pooli mitterahuldav. Selles mõttes, et rahule jäi ainult üks pool. Nojah. Põhimõtteliselt läksime me mõne aja pärast Mikkoga telki püsti panema ja teised sõitsid bussiga alla linna.

Linnas leiti noorte mittekohalike abiga hotell „Napoli“, kus fuajees ilutses suur silt „IMPORMATION“ ja öö maksis vaid 8 euri. Lisaks avastati meie järgmiste päevade staap – restoran „Kino“. Seal valati punase veini klaas alati triiki täis ning tegelikult tuli selle üle õnnelik olla, sest peale ühe ettekandja ei teadnud seal keegi, et neil üldse menüüs veini on. „Kino“ aknast jälgiti, kuidas Halla-sani pool välku lõi.

Meie Mikkoga mängisime samal ajal kaarte. Ja käisime vahepeal väljas, sest üks koht hakkas vaikselt läbi tilkuma ning pidime seda kilega parandama. Aitas.

Sellist äikest ei ole mina varem kogenud. Sähvatuste vahe oli kõige rohkem 3 sekundit. Paar kärgatust raksatasid ka otse pea kohal ning vahepeal tundus, et täiesti vabalt võib kaarte mängida ka ilma pealampi sisse lülitamata.

Õhtul vahetasime teistega sõnumeid, et nad jõuavad esimese bussiga üles hommikul kell 7:00. 

11. september, pühapäev
Karu

Tõusime Mikkoga kell 6:20. Kokku ei hakanud telki panema, sest nii saab suured seljakotid ronimise ajaks ilusasti sinna sisse jätta. 

Äikest enam ei olnud, kuid sadas ikka hoolega. Kohtusime teistega seitsmest bussipeatuses ning 7:20 läksime rajale. Minejaid oli veel.

Rada oligi väga ühemõtteliselt loetav ja kohati ka lattidega piiratud. Kõik voolas ning esialgne soov jalgu kuivana hoida kadus kõigis esimese tunni jooksul, kuidas kellelgi. Samas oli soe ja kui juba üleni märg oled, siis pole enam vahet, kas sajab või ei.

Veidi pikema peatuse tegime ühes paviljonis, kus prooviti erinevate Selveri ja Prisma kilekottidega väikestele seljakottidele veekindlust lisada. Kairi avastas, et Helsingis varastatud paberirull oli ennast magedat vett täis imenud ning seda enam sihtotstarbeliselt kasutada ei oleks saanud. No vähemalt mitte üle ühe korra. Mul tekkis mure oma mobiili pärast ja sulgesin selle kondoomi sisse. Põhimõtteliselt olen proovinud, et nii saab isegi vee all kõnele vastata ja kuuleb, mida inimene sulle teisel pool räägib. Soovitan kummi alati kaasas kanda.

Veidi enne kümmet jõudsime kontrollpunkti ning nägime, et tee tipu suunas oli suletud. Uurisime kõrvalt majakesest, et mis teema on ja saime vastuseks, et kuna ilm tipus on väga halb, siis praegu edasi minna on keelatud. Tuleb oodata, sest 12:00 otsustatakse, kas täna tippu lastakse või mitte. Selge. Sisustasime aega supi söömisega ja enda kuivatamisega. Kõige rohkem andis tulemusi kuivatustants. Ma ei saa koreograafiat täpsemalt kirjeldada, sest mõlemad minu varasemad tantsuideed on mult ära varastatud ja siis noorte tantsupeol maha tantsitud. 

Kadri ja Kairi vaatasid iPhone abil järgi, et järgmistel päevadel on ilm ilus ning otsustasid alla minna ja ülehomme tagasi tulla. Kuna tee oli nii lihtsalt loetav, siis lasin neil rahus minna.

Üllatusena aga hakkas kell 11:45 kohati sinist taevast nägema ning vihm jäi järele. Kell 12:00 öeldi, et tipp on taas avatud ja andke minna. Läksime rõõmsalt edasi ise vahepeal päikest ja vaateid nautides ning kraatri servale jõudmiseks kulus tund ja veerand.

Olime piltidelt näinud, et kraatris on korralik järv. Tegelikult osutus see parajaks lombiks. Kraatri serv oli aiaga piiratud ning kusagilt ei läinud rada kraatri teise serva, kus tundus mõned meetrid kõrgem olevat. Laskusime korra ka teist tippu toovat rada pidi allapoole, kuid seal ka ei olnud varianti. Lõpuks proovisime aia alt läbi pugeda, kuid kohe astus lähima kivi tagant välja raadiosaatjaga ranger ning saatis meid tagasi. Arusaadav – piirangud on selleks, et tuhanded ronijad jalgadega UNESCO kaitse all olevat kraatri serva laiali ei kannaks ja järve tühjaks ei jooks. Rene pakkus välja sellise plaani, et Kristel näitab rangerile tisse ja kui see lummatult jõllitama jääb, siis lipsan mina siuna aia vahelt läbi ning kalpsan noore gasellina tippu. Aga plaanil oli ka oma nõrk külg – see rangerit haarav lummus võib väga vabalt ka mulle üle kanduda, sest ma olen ju kõigest mees. Ja et tipputõusuks loetakse teatavasti ka tõusu kohani, kust ronijast mitteolenevatel põhjustel edasi ei saa (UNESCO pärand, sõjaväeosa, radarijaam, sultani elumaja, jumalate elupaik jne.), siis polnud ju hullu.

Veidi enne kahte hakkas ranger vilistama ja kõiki alla ajama. Päris naljakas tiputegemine selles mõttes, et niisugust kontrolli ei ole veel kusagil kohanud. Laskusime kahes grupis: meie Mikkoga ees, et jõuaksime teiste saabumise ajaks telgi kokku panna ja Kristel ning Rene tulid veidi rahulikumalt.

Allpool hakkas taas sadama, kuid sellele vaatamata jõudsime telgi juurde umbes kahe tunni ja kümne minutiga. Panime asjad kokku, kuid tuli veel tunnike oodata, sest raja alguses olev pood oli juba suletud, kuid Rene ja Kristel jätsid oma plätud hommikul sinna. Kristel suhtles aktiivselt pargivahiga ning lõpuks tuli võtmega ingel ning vabastas plätud, mida jalad nii pikisilmi ootasid. 

Rene jättis hüvasti oma Timberlandi matkasaabastega. Mäletan, et kui me Renega esimest korda koos Assooridel matkal olime, siis ta arvas, et peale tõusu Portugali kõrgeimasse tippu viskab ta need saapad minema. Pärast seda on neid tema jalas nähtud aga veel Bosnia-Hertsegoviinas, Kosovos, Montenegros, Liechtensteinis, Egiptuses, Jaapanis ja Lõuna-Koreas. Viimati nimetatus leidsid nad nüüd lõpuks rahu ja viimase puhkepaiga. 

Bussid üle mäe käivad iga kümne minuti järel ning nii olimegi poole tunni pärast juba teisel pool saart …. linnas. Sellel aitasid kindlasti kaasa ka kolm armsat bussivaimu, kes selle reisi välisukse kohal kõõludes kaasa tegid.

Linnas võttis päris pika aja see, et leida raha väljavõtmiseks sobiv automaat. Kristel läks hotelli, mina jäin kotte valvama ja Mikko koos Renega kammisid kõik peatänava ATM-id läbi. See tasus ennast lõpuks ära.

Hotellis dokumente ei küsitud. Maksime Mikkoga 40 000 kohalikku näost kahe öö eest kaheses toas. Pärast pesemist läksime vaatasime Kino üle. Imehea kana. Samuti oli menüüs selline asi nagu „Anything“. Maksis 18 000. Ei proovinud.

Õhtu veetsime loomulikult meestega meie toas kaarte mängides. Enne seda käisime Family Mardis. Võite pakkuda, mida me sealt ostsime.

12. september, esmaspäev
Karu

Mikkoga otsustasime eile, et täna on puhkepäev. Hommik algas sellega, et panime oma tuppa telgi üles. Selle suurema ja märja. Mahtus ilusti, sest meie toas ei olnud ju voodeid. Väiksem ja veel märjem telk leidis endale kuivamise paiga tualettruumi uksel rippudes. Et asi oleks efektiivsem, siis suunasime suure telgi peale ventilaatori, mis öösel meie varbavahesid tuulutas.

10-päevase habeme ajasime maha. Kahjutundeta. Ning siledate põskedega läksime rahavahetust otsima.

Mingi jama jällegi oli (näiteks see, et esmaspäeviti ei tohi raha vahetada või midagi) ning me saime päris pikalt seigelda. Lõpuks soostus üks lahke hotellipoiss meid aitama ja vahetas hotelli käibevahendeid kasutades meile soovitud summa. Et Mikkol olid naelad, siis uuris enne Korea Keskpanga kursse ja ega ta selle tehinguga miinustesse ei jäänud. Me ei lasknud. Muide selle hotelli vastuvõtu seinal oli kaks erinevat aega näitavat kella. Ühe alla oli kirjutatud „New York“ ja teise alla jällegi „Lon Don“. Vaffa.

Muidugi käisime me selle silla peal ka, mis hotellist paistis. Kuid siis tahtsime ujuda ning selleks sobivat kohta otsides liikusime suurte kividega üle puistatud rannariba mööda ida suunas ning leidsime pärast paarkümmend minutit kestnud turnimist ranna, kus ei olnud peale meie mitte kedagi. Üheks põhjuseks kindlasti, et sinna jõudmiseks tuli turnida ning teiseks see, et rand oli kivine. 

Muidugi ujusime ja päevitasime. Vahepeal loputasime ennast väikese loodusliku joa all ning jälgisime eemal vees toimetavaid korilasi. Lahkusime mitu tundi hiljem teiselt poolt ja nägime imeilusaid loodusliku päritoluga basseine, kus sai snorgeldada ja muidu sulistada.

Ranna kohal oli park, millest läks läbi matkarada, mis katab hetkel terve Jeju saare siinpoolse serva. Edasi majade vahel tagasiteed hotelli otsides sattusime ühe suurema hoone juurde, kus oli selges inglise keeles kirjutatud, et tegemist on „Jaapani ja Korea Sõpruse Treenimise Keskusega“.

Läbi mitme pargi seigeldes jõudsime paar tundi hiljem hotelli ning panime telgi kokku. Õhtu veetsime pärast ebaõnnestunud parema ja samas mitte kallima söögikoha otsinguid Kinos. Sealt omakorda läksime ringiga hotelli ning meile jäi teele ette võrguga piiratud ala, kus sai pesapalli lööki harjutada. Mikko ja Rene proovisidki kohe ja tegelikult oli kahe pika valge mehe toimetamine seal suhteliselt abitu võrreldes lühikeste ja kollaste meestega. Ja naistega. 

Õhtu veetsime loomulikult meestega meie toas kaarte mängides. Enne seda käisime Family Mardis. Võite pakkuda, mida me sealt ostsime. 

Ja-jaa… Ma saan aru, et te saate aru, et ma copysin need kaardimängu laused eelmise päeva lõpust.

13. september, teisipäev
Karu

Hommikul panime Mikkoga asjad kokku, sest telgid olid ära kuivanud ja meie päevad selles hotellis said otsa. Kotid saime jätta vastuvõtu-härra hoole alla ning ise läksime linna netti otsima, sest vähemalt minul tuleb aeg-ajalt tööpakkumiste peale reageerida, sest muidu võib detsembris või järgmisel suvel liiga palju vaba aega olla.

Otsingute käigus kohtasime ühte Singapuri naist, kes proovis hotellipoisilt Halla-sani kohta infot välja pigistada. Aitasime teda ning siis leidsime interneti. See oli täpsemalt mängude tuba, kus kõik peale meie tegelesidki aktiivselt erinevate valjuhäälsete mängude mängimisega. Tundus, et kõige popimad on need mängud, kus saab erinevaid friike tappa. Kusjuures häält ei tee mitte ainult arvutid, vaid ka mängijad ise.

Tunnike hiljem oli Mikkol netiisu täis ja ta läks tunniks jalutama. Kuna ma olin tähestikuga hädas, siis ei saanud me ka tunnike hiljem koos lahkuda ja otsustasime, et kumbki käib täna oma radu mööda.

Minu jaoks jätkus päev veel tunnikese jagu arvutis ning siis läksin Family Martist läbi ning hetk hiljem paari õlle ja riisipalli võrra rikkamana liikusin mööda randa seekord lääne poole. Peale tunnikest jalutamist leidsin koha, mis vastas lõunasöögi standarditele – mereni alla 30 meetri, päike kergelt vasakul ning eemalt paistmas kaljunukk, millelt saab vettehüppeid teha. Lisaks sellele leidsin sealt ka Mikko, kes oli Family Martist läbi käinud ning siis siia (seekord lääne poole) einestama tulnud, kuna koht tundus põhjamaalasele sobiv.

Peale lõunasööki liikusin ma kalju juurde ning tegin testhüppe. Et sukeldumise kohas ei olnud piisavalt sügav, siis sai vette hüpata ohutuse mõttes ainult siis, kui laine mööda vuhises. Ning veest välja ronimiseks oli ainult üks koht ning sealgi tuli laine abi oodata, et esimesest kergelt negatiivse nurgaga nukist edasi saada. 

Mikko tuli ka ning sooritas varsti suurepärase hüppe. Kuid välja ronimine ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Jamasime jupp aega ja Mikko näpuotsad muutusid aegamööda veristeks. Kuna sealt üles saada tundus lootusetu, siis valisime selle tee, et Mikko ujus kivide ja lainete vahelt kaldale. See tundus selline ohtlikum valik, kuid ta sai sellega ilma igasuguse jamata hakkama.  

Tõus algas ja järgmised hüpped tegin oluliselt kõrgemalt, sest vesi mu all muutus aina sügavamaks. Lõpuks sai isu täis ja me läksime „Napoli“ hotelli juurde teisi ootama. Kristel ja Rene tulid varsti ning me sisustasime aega pudelikorkide nipsutamistega. Nemad käisid täna laevaga sõitmas ja päevitamas.

Üks kohalik naine läks mööda ja pärast korralikku kahisemist ja rögistamist sülitas umbes poolekilose laukapruuni läraka tänavale. Ning siis vaatas meie poole ja naeratas. 

Kairi ja Kadri käisid täna Halla-sani tipus ära. Üles läksid sama rada pidi, kuid alla tulid teist. Oli olnud keerulisem, kuid tänu paarile läbitud orule ka palju ilusam. Kõik koos olles tahtsime kala sööma minna ja pärast otsinguid leidsime sobivast hinnaklassist restorani. Keelt keegi ei osanud ja nii toodi meile toidud enne lauda, kui me midagi tellida jõudsime. Lihtsalt meie küsimistest loeti välja tellimus ning siis see täideti. Polnud paha.

Kairi oli reisi algusest peale närvidele käinud sooviga mulle üks õlu välja teha. Täna lõpuks murdusin. Ostku. Ja ostiski. Väga sihikindel. 

Hotellis võtsime Mikkoga oma kottidest magamiskotid ja madratsid ning kolisime lähimasse parki. Seal rääkisime poolteist tundi juttu ning läksime siis magama lootuses kõiki neid naisi unes näha, kellest me (nimesid mainimata) rääkisime.

14. september, kolmapäev
Karu

Uni oli selle reisi kõige halvem. Sääsed ründasid kambaga ja nende eest tuli pugeda üleni magamiskotti. Aga seal oli jällegi nii palav, et varsti olin läbimärg ja magada ei saanud. Endale tundus, et tukkusin maksimaalselt tund aega. Eriti närvi ajas see, et Mikkot sääsed ei söönud ja tema magas nagu vana ja väsinud silmini täis mees.

Hommikul selgus, et sääsed siiski sõid Mikkot. Tema näos ja käsivartel oli kokku paarsada kupla. Austasin teda pärast seda ööd kordades rohkem, sest nüüd teadsin, et tõenäoliselt ta ei räägi meie eileõhtuseid jutte edasi isegi juhul, kui teda mitmeid päevi järjest piinatakse. Sest isa ja ema ei rääkinud väikesele Mikkole kunagi, et mis asi on valu. Ei talle, ega tema suurele õele (Marianne Mikko).

Haarasime hotellist kotid ning sõitsime 5000 raha eest näost koos Kristeli ja Renega lennujaama. Airport Limuga. Seal kohtusime Kairi ja Kadriga ning pidime jupp aega ootama, sest ootealale lasti alles poolteist tundi enne lendu. Taas mängiti lennukis kivi/paber/käärid mängu ning taas üritasid pensionärid sohki teha.

Tagasi Jaapanis Osakas jagunes meie grupp mitmeks ja seetõttu jagasin grupi raha võrdselt laiali. Teised jäävad esialgu Osaka ümbrusesse ning mina liigun üles Sendai linna juurde.   

Kõigepealt sõitsin Osaka keskusesse ning seal sain info, et Sendaisse läheb ööbuss 12 200 raha eest. Tunnike oli väljumiseni aega ning ma läksin sööma. Leidsin ühe kanakoha, kus proovisin erinevaid BBQ variante. Rinnaliha. Koivaliha. Nahk. Süda. Maks. Tiivatükid. Ei olnud üldse halb. Unustasin sinna oma mütsi ja kelner jooksis sellega mulle hiljem piki tänavat järgi. Ning peale vastastikuseid kummardusi liikusin ma edasi, kuid heitsin korra veel pilgu üle õla tagasi. Kelner seisis ikka keset tänavat ja kummardas minu suunas.  

Buss startis 20:40. Selline kolme eraldi istmereaga taaskord. Rahvast oli vähe ning peale söögipausi kell 23:00 jäin ma magama. 

15. september, neljapäev
Karu 

Ärkasin juba Sendais. Eesmärk oli näha tsunamist tugevasti kahjustatud ala pool aastat hiljem. Ning arenguid. Inventuuri käigus selgus, et mul on vaid 3000 jeeni ja ühtegi rahavahetuskohta ma alguses ei leidnud. Väga ei muretsenud ka. Hankisin endale linna kaardi ning sain teada, et Vaikse Ookeanini on linna keskusest 12,5 km. Plaan oli hetk hiljem selge – liigun täna jalgsi rannale ning teen teel pilte. Ööbin rannal.

Esimesena hakkasid silma ühe panga küljes rippuvad mehed. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on pragude otsijatega. Kopsivad mingite asjadega vastu fassadi ning märgistvad punase pliiatsiga praod. Naljakas oli see, et nad ühest küljest tegelevad inimeste turvalisuse tagamisega, kuid nende enda julgestusvõtted- ja vahendid olid väga algelised. Nagu pildilt asja näinud Toomas Holmberg tabavalt ütles – „Tore on vaadata, kuidas suurrahvastel inimesed loetud ei ole“.  

Paaris kohas kesklinna läheduses võeti maavärinale mitte vastu pidanud maju maha. Ning mõnes kohas oli asfaltil värvipihustiga märgitud pragusid.

7 km rannast hakkas nägema hooneid, mis olid väljaspoolt millegagi pihta saanud. Kõige tõenäolisemalt kas ujuva auto, paadi või mõne tünniga.

6 km rannast ei olnud enamikel majadel sissepääsu kohal enam varikatust. Sest taaskord oli mõni auto või Sendai lennujaamast pärit lennuk tugipostid katuse alt ära sõitnud.

5 km rannast hakkasid pihta need väikeste teede tekitatud ristkülikud. Rohi oli kasvanud umbes 1,5 m kõrguseks, kuid sellele vaatamata paistsid sealt välja autode katused. Sadade autode katused. Jaapanlased võtsid neid ristkülikuid ükshaaval ette. Lõikasid trimmeritega rohu maha, vedasid autod, skuutrid, puud, tünnid, WC-potid ja muud suuremad asjad teede serva ning seejärel kammiti ka muda läbi. Sest sealt tuleb aeg-ajalt mõni kadunud inimene välja. Ning siis sorteeritakse kõik asjad veokite kastidesse ja saadetakse uue suure prügimäe suunas rannast kilomeetri kaugusel.

Töölistel oli parajasti lõuna ja nad kõik tervitasid üksikut suure seljakoti ja fotokaameraga valget meest väga sõbralikult. Tundus, et seal enam väga uudistamas ei käida.

4 km rannast vedeles külili umbes 25 meetri kõrgune mahuti.

3 km rannast paistsid kõikide majade esimesed korrused läbi. Sest alles olid jäänud ainult tugitalad. 

2 km rannast algas veoautode järjekord uude prügilasse.

1 km rannast oli uus prügila. Selle lähedal maja vundament. Ning ainsa asjana oli vesi alles jätnud poltide ja mutritega betooni küljes kinni oleva metallist treipingi.  Prügimäele mind ei lastud.

0,5 km rannast oli laine läbi käinud ka hoonete teistest korrustest. 

0,3 km rannast algas mändidest koosnev rannapark. Kõik puud olid maapinnaga paralleelselt ning randa viiv tee suletud. Astusin tõkkest üle ja jalutasin siiski veeni.

Piki randa on rajatud meetri kõrgune suurtest liivakottidest tõke. Tundub, et seda tehakse edaspidi kõrgemaks. Käisin ujumas ja läksin siis puude alla. Eemalt lähenes helikopter ja ma varjusin igaks juhuks ühe puu alla. Panin madratsi maha ning mõtisklesin. Kuidagi palju mõtteid tiirles peas.

Viie ajal õhtul pöörasin ennast madratsil ümber ja kaotasin põlvili olles tasakaalu. Jõudsin mõelda, et kas tõesti hakkavad mul nüüd pihta probleemid kõrge vererõhuga, kuid märkasin siis, et kuigi tuult ei ole, kõiguvad kõikide mändide tüved täpselt ühes rütmis. Selge. Kerge maavärin. Minu esimene.

Õhtul varjusin korra veel, sest rannal kõndis kaks politseinikut. Ma ju ei teadnud, kas tohin siin olla või mitte. Sääsed hakkasid kogunema ning hämaruse saabudes panin telgi püsti.

16. september, reede
Karu 

Täna lähen linna tagasi. Teist teed mööda.

Kui ma eile käisin pigem tühjemal väljal, siis täna valisin tee, mis läheb läbi tihedama asustusega kohtade.

Paljud majad tundusid täiesti korras olevat ning alguses mõtlesin, et arvatavasti elavad ka inimesed seal endiselt sees. Kuid ühel hetkel märkasin, et kõik puud ja põõsad majade ümber, mis olid pügatud ning lähevad üldnimetuse bonsai alla, olid kuivanud. Järelikult ei ole kastjat. Ja kui lood oleks kaasas olnud, siis kolmveerand majadest oleksid osutunud vildakateks.

Üks maja oli kole. See seisis betoonist kolmemeetristel jalgadel ja omanik ei olnud värvimisega vaeva näinud. Naabrid arvatavasti vaatasid teda ja tema betoonjalgadel halli ja robustset ehitist varem veidi kergitatud kulmuga. Kuid pärast tsunami külaskäiku oli sellest saanud piirkonna ainuke hoone, mis oli täpselt sama heas korras, kui enne laine tulekut. 

Teel linna möödusin mitmetest kahjustatud joogiautomaatidest ja ristmikest, mille nurkadesse oli vesi kuhjanud näiteks vagunelamuid. Kuus tükki.

Ning ühel hetkel ei olnud mingeid kahjustusi enam märgata. Kooli hoovis mängisid lapsed, punased ja sinised mütsid peas, vanahärra kündis väikese traktoriga oma aiamaad ja taimed majade ümber olid elus. Kuid veel 2 km sellest kohast kesklinna poole rääkis kohalik proua, et vesi viis tema aiast minema koerakuudi. Koos koeraga.

Kesklinna läheduses tekkis tunne, et tore oleks ööbida mõne kõrgema kortermaja katusel. Leidsingi ühe avatud avariitrepi, mis 11-kordse maja katusele viis. Uks katusele oli paraku kinni, kuid ma jäin siiski kümnenda ja üheteistkümnenda korruse vahele trepimademele ööbima. Enne katsin pea kohal põleva lambi halli teibiga. Valgus muutus sulniks. 

Pool korrust allpool seisis korruse ukse taga kollane kummikupaar. 

 
17. september, laupäev
Karu

4:30 ärkasin selle peale, et mu ase rappus. Olin sellele väikesele maavärinale tänulik, sest sain päikesetõusust paar väga head kaadrit. Ja samuti väikestest kalmistutest suurte majade vahel.

Kollased kummikud olid alles. Võtsin teibid lambilt maha ja liikusin kesklinna suunas, sest mul oli vaja raha vahetada, et Tokiosse sõita. Pikk otsimine hotellides viis selleni, et üks hotell oli lõpuks nõus 100 eurot vahetama ning ma sain 9880 jeeni. Ning raudteejaamas kiirrongi pilet maksis 10 800 jeeni. Mul oli 10 600 ja rohkem keegi ei vahetanud. Lõpuks pidin lihtsalt kolm tundi ootama, kuni kümnest Western Union avati ja eurod võluväel jeenideks muutusid.

Kiirrong startis 10:41 ja sõit Tokiosse kestis 2 tundi ja 15 minutit. Rong nägi välja ulmeline ja kiirendust oli tunda ka siis, kui vedurijuht 200 pealt 250-le vajutas. Ning me tuhisesime sümboolselt läbi ka tuumalinnast Fukusimast. Linn nagu linn ikka. Tuumajaam asub loomulikult keskusest veidi eemal ning seda ma loomulikult ei näinud.

Tokios sõitsin metrooga Shinjuku peatusesse ning sealt taksoga hostelisse, kus me täna Kristeli, Rene ja Mikkoga kokku saame. Sain väikese konditsioneeriga toa, kus seinal oli palve hoida kont +28 kraadi peal, sest Fukusima tragöödiaga seoses on elektriga Jaapanis veidi hõredad lood.

Võtsin Family Mardist õlut ning istusin hotelli hoovi. Kõrvallauda istus ilus jaapanlanna ja hakkas koomikseid lugema. Koomiksitega on siin niimoodi, et näiteks kohalikes „r-kioskites“ on pidevalt umbes 7 inimest, kes neid loevad. Lihtsalt seisavad ja loevad. Meie arvatavasti ei saa sellest eriti aru. Aga hea teema, millest juttu alustada ikkagi. Jaapanlanna nimi oli Ria. Väga sümpaatne ja avatud ning kolmveerand tundi vestlust oleks võinud minu poolest kesta ka neli tundi. Kuid Ria pidi teatrisse minema.

Teised tulid ka millalgi. Kristelil oli nägu kohati marraskil. Nad avastasid nimelt ratastega linna ja jaapanlased planeerivad kõnniteid teistmoodi. Juhtub. Paraku.

18. september, pühapäev
Karu

Hommikul sai selgeks, et tänase päeva märgusõna on sumo. Tokios käis parasjagu suurturniir ja ozeki Baruto võitles oma koha eest sumomaailma absoluutses tipus. 

Liikusime neljakesi linna peale ja kui algselt tundus, et me lähme sumohalli Mikkoga kahekesi, siis meie rõõmuks liitus missiooniga ka Rene. Sest iial ju ei tea, kas järgmisel korral Jaapanisse tulles on veel mõni eestlane, keda oma kohaloleku ja häälega toetada.

Nii me siis sõitsimegi Tokio kuulsa sumohalli juurde. Aasta kuuest suurturniirist toimuvad kolm (jaanuaris, mais ja septembris) just siin. Saime piletid tribüünile ning kuna parasjagu madistasid alles tugevuselt neljanda divisioni mehed, siis võtsime Family Martist paar õlut ning istusime ühe kõrvaltänava kõnniteele juttu puhuma.

Täitsa mõnus oli vestelda. Meestega. Avastasime meie kolme ühiseid jooni. Näiteks oleme me kõik heteroseksuaalsed. Ja saame inglise keeles vestlemisega hakkama. Ning me kõik kolm oleme autos istunud nii roolis, kõrvalistmel kui ka taga. Ja me ei taha kunagi laulda nii nõmedalt nagu Erich Krieger. Kuigi see on ka üsna võimatu, kui nüüd järgi mõelda.

Halli jõudsime juryo divisioni madistamiste ajal. Istusime üsna üleval ja seega kaugel, kuid lahe oli ikkagi. Enne makuuchi ehk kõrgliiga meeste võitluste algust tulid kõik selle divisioni sumotorid ka tutvustusele. Ida omad eraldi ja lääne omad eraldi. Baruto tundus selline suur. Ja ma võrdlen teda siin teiste sumotoridega eksole. 

Kui Barutsi kord võidelda oli, siis andsime talle mõista, et saalis on ka eestlasi – erinevalt teiste toetajate hüüetest „Bartooooooo!“ hüüdsime meie kolmekesi koos „Kaidooooooooo!“ Jaapanlased muhelesid. Baruto vastaseks turniiri kaheksandal päeval oli Tochinoshin. Grusiin, kes hetkel on edetabelis ida-maegashira neljas, ehk siis tõlgituna maailmas nr. 16. Meie rõõmuks saatis Baruto oma vastase yoritaoshi tehnikaga publikusse ning kukkus ka ise doho pealt alla. Kuid kukkus võitjana.

Nägime ka yokozuna Hakuho, maailma esinumbri, sümboolset rituaali ja võidukat matši ning loomulikult ka teiste tippude võitluseid. Ozekid (lisaks Barutole veel Harumafuji ja Kotooshu) said oma perre järgmise kahe turniiri jooksul kaks uut meest – jaapanlased Kotoshogiku ja Kisenosato, kes sellel turniiril näitasid 12-3 tulemustega oma ohtlikut sisu. Põnevad ajad on tipus tulemas.

Pärast sumomaailma nuusutamist saime Shibuyjas kokku tüdrukute ja ühe Kadri kolleegiga, kelle nimi oli Pedro. Ületasime mõned korrad „tuhande inimese ristmikut“ (noh, nagu Nõmme Keskuse juures, kuid seal reaalselt läheb korraga üle tee tuhatkond inimest). Vaatasime bände ja nukk-tüdrukuid ning ma mõtlesin endamisi jällekord, et mille kuradi pärast nad kõik varbad sissepoole käivad. Endal veel sellised ilusad pitsilised sokid jalas. Lisaks noortele liigub tänavatel aga üllatavalt palju rõõmsameelseid vanainimesi. Selliseid julgelt üle kaheksakümneseid. Nad on väga toimekad ning näevad välja 10-20 aastat nooremad, kui meie väsinud ja muserdatud vanainimesed.

Üritasime kohalikke traditsioone austades ka karaoket laulma minna, kuid kõik kohad tahtsid sisenemise eest raha ja me ei tahtnud anda. Isegi siis, kui meile hinnas vastu tuldi. Isegi siis mitte, kui meile tasuta jooke lubati. Lõpuks loobusime karaoke mõttest ja läksime mingisse söögikohta, kus sai arvuti abil tellida. See süsteem aga ei töötanud väga hästi ja nii muutus olemine varsti ebameeldivaks. Olgem ausad – ma ju ei ole ka eriline linnainimene. Mikko, Kristel ja Rene liitusid ning läksime hotelli. Enne jättis Mikko Kadri ja Kairiga hüvasti, sest tema lendab homme ära meist veidi hiljem ning lennujaamas me Mikkoga enam ei kohtu. 

19. september, esmaspäev
Karu

Hommikul lahkusime Kristeli ja Renega hotellist ning jätsime Mikko magama. Lubasin talle millalgi helistada, et ta kindlasti üles ärkaks.

Aga ma ei kuulnud rongis meeldetuletust ning helistasin Mikkole alles tund peale kokkulepitud aega. Ta jõudis siiski. Enne lennukile minemist laulsime Renega tüdrukutele ilma sõnadeta loo nimega „Amazing Grace“. Teised läheduses viibivad naised olid ka rahul.

Lennureisist mäletan seda, et vahemaandumise ajal Viinis ümbritsesid meid väga paksud ja koledad soomlastest abielupaarid oma pisikeste lastega. Hästi valjuhäälsed ja labased ning üks naistest ei jäänud hetkekski vait.Selline tõug on olemas. Meie üritasime samal ajal istudes magada ja nagu arvata võite see ei õnnestunud.

Helsingi lennujaamas tegime asemed samasse kohta, kus tulleski. Kadri ja Kairi läksid kuhugi eraldi ning hommikul vara läks Kairi üksinda lennuki peale. Sest aeg surus ärinaisel takka.

20. september, teisipäev
Karu

Meie ülejäänud sõitsime bussiga sadamasse ja ma tegin väikese vea, sest viisin meid automaatselt Tallinki terminali, millest ma viimati Eesti poole sõitsin. Kuid me vajasime ju Viking Line terminali. Saime sama bussiga veidi tagasi linna poole ning jalutasime trammile. Jõudsime ilusti. Ja märkasime inimeste pilke meie paljastel säärtel ja sandaalidel. Sest sooja oli alla 10 kraadi.

Laeval tasusime Renega Jaapanist üles jäänud võla ning panime ennast karaoke järjekorda. Ning laulsime kahekesi loo „What a wonderful world“. 

Kodus nägin esimesel ööl unes ruuduliste seelikutega Jaapani koolitüdrukuid, kes itsitades Mikkole patse punusid.

Mikko on muide kiilakas.