Island 2010

MATKAPUNT
Ragnar Joosep. Kristo Joosep, Aare Hommik, Andres Karu

Sinna tuli minna, sest Andres Karul oli Euroopa riikide kõrgeimatest käimata ainult üks – Islandi kõrgeim tipp Hvannadalshnùkur (2110 m). 2009 juulis see ei õnnestunud ning nüüd tuli teha vigade parandus. Eelmise aasta pundist oli algselt uuesti tulemas ainult Tiia, kuid ka tema loobus üsna vahetult enne reisi. Põhjusega

Õnneks ei pidanud Karu siiski üksi minema, sest seekord tahtsid maailma suurimale puhtalt vulkaanilisele saarele kaasa tulla Aare Hommik, Kristo Joosep ja Ragnar Joosep. Polnud paha seltskond.

Muret tekitas ainult see, et mõned kuud enne meie matka hakkas Islandil Eyjafjallajökull`i liustikul purskama Fimmvörðuhàlsi vulkaan ning halvas oma kõrghetkedel kogu Euroopa lennuliikluse. Samas võtsime seda purset, kui head boonust, sest kui paljudel meie hulgast ikka õnnestub elu jooksul vulkaani tegutsemist nii lähedalt pealt vaadata.

10. MAI, esmaspäev
Karu

Matk algas kohtumisega kell 6:00 lennujaamas, sest pidime jõudma 7:55 Tallinn – Stockholm lennukile. Probleeme ei olnud ning seitsme paiku võtsime eikellegimaal juba esimese õlle ning õnnitlesime üksteist puhkuse alguse puhul.

Stocki lennukiga on see hea lugu, et stardid Tallinnast 7:55 ja maandud Rootsis täpselt samal ajal. Pagas läks otse Keflaviki lennujaama ning meil oli ees kuus tundi ootamist ning kaardimängu. Pole hullu.

Tegelikult aga tekkis Fimmvörðuhàlsi tuha tõttu täesti ootamatu viivitus – nimelt olid tollel hetkel õhuliikluseks avatud mõlemad lennujaamad, mida vajasime. Aga lennuk, mis meid Islandile viima pidi, oli Hispaanias tuhavangis. Jälgisime veidi häiritult, kuidas iga paari tunni järel meie lennu kellaaegu edasi nihutati ning kuuest tunnist sai vaikselt kümme, siis 13, siis 17 ning lõpuks tõusime Stockist õhku 19 tundi peale sinna jõudmist.

Vahetult enne maandumist Keflaviki lennujaamas nägime pealpool tavapilvi ka taevasse tõusvat tuhapilve. Võimas.

Varahommikusest lennujaamast sõitsime bussiga Reykjaviki ning läksime Karu jaoks juba tuttavasse kämpingusse. Hooaeg ei olnud veel avatud ning kõik abihooned seisid nukralt kinniplaaditud akende ja ustega. Paar telki siiski platsil oli ja me panime enda oma kah püsti. Siis võtsime lonksu Herbertit ning magama jäämisega probleeme ei tekkinud.

11. MAI, teisipäev
Karu

Selle kauni, sealjuures Islandile mitteomaselt päikesepaistelise, päeva peamine ülesanne oli osta mäes vajaminevat sööki ja priimuse jaoks gaasi. Seega läksime Aarega kohe hommikul naabruses asuvasse 24 h avatud toidupoodi ning saime sealt kõik kokkamiseks vajaliku. Siis liikusime bensiinijaama, kus müüdi gaasi ja kohvi. Ostsime mõlemaid.

Pärast väikest jalutuskäiku rannal ja varvaste kastmist Atlandi Ookeani lonkisime kämpingusse tagasi ja tegime süüa. Hotellis saime ilusti tasuda ööbimiste eest ning samuti vajaliku info alkoholipoe asukoha kohta. Siis läksime linna peale laiama.

Reykjavik on Euroopa pealinnadest minu jaoks üks sümpaatsemaid. Selline põhjamaine ja rahulik. Ei ole liiga suuri tänavaid, liiga palju autosid ega mõttetult palju inimesi. Kiikasime esmalt väikest Reykjaviki linnavalitsusele kuuluvat majakest Atlandi Ookeani kaldal, kus 1986 aasta oktoobris panid Ronald Reagan ja Mihhail Sergejevitš Gorbatšov oma kohtumisega aluse Külma Sõja lõpule. Ilus koht. Seejärel külastasime (sisse astumata) paari kirikut, raekoda ja linna keskväljakut. Kõige lahedam oli vaadata väikeste islandlaste riietust – neil olid seljas täiesti tavalised ja praktilised soojad riided. Peamiselt villased. Eestis satuksid nii arukalt ja ebamoodsalt riides käivad lapsed koolis raudselt kaaslaste põlu alla.

Pärast kohalike ilusate piigadega silmadele pai tegemist vahetasime grupi raha kohalikeks kroonideks, võtsime poest mõned lahjad õlled ning jõime need suvalises pargis tilgatumaks. Seejärel toimus hargnemine – Ragnar ja Kristo suundusid poodidesse ning Aare ja Karu kämpingu poole. Enne kämpingut hargneti omakorda, sest Aare tahtis veel kusagilt läbi astuda.

Telgi juures sain ma kokku inglasest jalgratturiga, kes parajasti oma ühe mehe telki püstitas. Tema varustus tundus selline sõjaväeline ning juttu puhudes selguski, et tegemist on erusõjaväelasega. Erru sealjuures ei läinud ta omal vabal tahtel, vaid pärast intsidenti Põhja-Iirimaal, kus ta tavaliste vägivaldsete tänavarahutuste ajal korda valvates mingi lõhkekeha poolt õhku lennutatud pooliku tellisega külje pealt vastu pead sai.

Jõime lahjat õlut ja ta lubas varsti poodi õige õlle järele minna. Läkski. Teised kotkad tiksusid kah kämpingusse tagasi ja kuna vihma sadas, siis sättisime õhtuse istumise ühe suvalise väikese kämpingumajakese veel väiksemale terrassile. Inglane näitas suurepärast videot endast ja vulkaanist, mille ta mõned päevad tagasi tegi. Tal oli ikka erakordselt ilmaga vedanud, sest taevas oli tol päeval pilvitu ning Fimmvörðuhàlsi möirged kostsid isegi sinna 15 km kaugusele, kus inglane oma rattaga otsustas igaks juhuks otsa ümber pöörata.

Vestlesime peaasjalikult sõjast ja küsisime temalt ka seda, et kas paljaste kätega on raske vaenlast ära tappa. Inglane vastas diplomaatiliselt, et kui paljaste kätega kedagi tapma peab, siis on midagi juba väga valesti läinud. Ju ta teab.

Unes nägin Tallinna äärelinnas haljendavaid aasasid ja nende kohal Iru Elektrijaama suitsevat korstent.

12. MAI, kolmapäev
Aare

See oli esimene tervenisti Islandil veedetava päeva algus. Ja hakkaski kena rutiin tekkima, et öösel magad ja hommikul sööd ja päeval oled asjalik ja õhtul sööd jälle.

Päeva esimene ja üldiselt ka kõige olulisem eesmärk, tulevikku silmas pidades, oli rendiauto halduse ülevõtmine. Sellega seoses on ju alati väike ärevushetk enesega kaasas käinud, et kas saad ikka selle masina, mida tellisid ja mille eest raha maksid või et kas üleüldse midagi saad.

Karu ja Aare asusid äraolevate nägudega teele aadressi suunas, mis leidus broneeringu lehel. Karu, kes juba mitmendat korda sellel seest soojal saarel, omas vist mingit ettekujutust, kus kohast seda rendipunkti otsida. Lisaks oli meil näpus ka linna kaart. Pooletunnise jalutuskäigu järel olimegi kenasti otsitud aadressil, kuid esmapilgul ei reetnud küll miski, et võiksime siit omale ihaldatud sõiduriista leida. Üpriski mahajäetud tundus see äritänav olevat. Aga tegelikult kõik sujus. Äri asus maja tagumisel küljel väikeses, umbes 3×6 meetrit suures boksis, mille eest seisis hall Suzuki Vitara. Täpselt selline, mida tellisime. Dokumentidest koopia, blanketile numbrid, defektide asukohad ja allkirjad ning võtmed, mis käivitasid masina, olid meie. Defektid, kusjuures, ei olnud üldse suured.

Ukerdasime „maasturiga“ käpingusse tagasi ja proovisime oma laagri koos kogu kupatusega sõidukisse pakkida. Päris hubane jäi salong. Enne kui lahkusime, toimetasime militaariga fotosessiooni. Karu uuris, et milliselt rühmituselt tüüp oma matkavarustuse on hankinud ja too avaldas lahkesti kaupluse aadressi. Huvitav, kui sinna kohale minna, kas siis värvatakse agendiks või müüakse seal tõesti heal tasemel varustust?

Saareriigi pealinn jäi peagi seljataha. Et ei korduks ajalugu ja Karu kolmandat korda saarele ei peaks tulema, suundusime esimesena meie peamise eesmärgi, Vatnajökulli suunas. Nimelt sellel suurimal liustikul Euroopas asubki Islandi kõrgeim tipp. Teed pealinna läheduses on arengufaasis ja laienevad jõudsalt, täpsem on öelda, laienesid, sest hetkel ma küll eriti ei usu, et pankroti serval, seal kehvemapoolsel serval kõikuvas riigis, suurt raha kulutada on. Aega-ajalt tuleb neil õnnetutel ka olemasolevasse teesse kopp sisse lüüa ja vabatahtlikult see üles kaevata. Veider, aga tõsi. Pealinna poolt kurikuulsale vulkaanile lähenedes peab ületama n-ö delta, kuskohast vulkaani poolt sulatatud jää ja lumi ookeani jõuab. Kui mu mälu ei peta, siis püsiv ühendus saare idapoolse ja läänepoolse osa vahel rajati alles eelmise sajandi kolmekümnendate lõpus. Sõnale „püsiv“ ei saa aga väga loota, sest nädalake enne meie äralendu rääkisid uudised, et maantee nr.1 on suletud. See oleks tähendanud ligikaudu tuhande kilomeetrist ringi, aga me olime ka selleks valmis. Polnud põhjust, kohalik teedevalitsus oli suutnud üles kaevatud teetammi piisavalt taastada ja vulkaani sula mahtus nüüd juba kenasti olemasolevate sildade alt läbi. Just neid sildasid nad teetammi eest ära kaevamisega kaitsta püüavadki, sest nende taastamine on oluliselt kallim kui uue teetammi kokku kuhjamine.

Üldiselt on teed asfalteeritud. Ja siledad. Ja nüüd ka tuhased. Tahavaatepeeglisse pilku heites jääb küll mulje, et sõidad kusagil kuival kruusateel, sest rataste alt lenduv tahm ei ole eestlaste jaoks just väga tuttav vaatepilt. Et igavat halli taevast ja maad vaheldusrikkamaks muuta, on loodus paigutanud mägede vahele jõed ja ojad, mille veevool erinevate kohtade pealt nendest samadest hallidest mägedest alla kukub ja oma veed juba varem kõneletud moel ookeani viib. Tegelikult koosneb ookean ju meredest ja igal merel on kindlasti ka oma nimi. Kahjuks või õnneks on meie matkaseltskond solidaarselt tuhm teiste poolt pandud merenimede meelespidamisel ja nimetame meresid parema meelega ikka oma äranägemist järgi. Seega mere, kuhu kõik seni Islandil nähtud kosed ja joad suubuvad, nimetasime meie nimega Islandistlõunapoolejäävaksjašotimaastpõhjapoolejäävaks mereks (parandage, kui ma valesti mäletasin).

Paari  koske otsustasime lähemalt vaadelda ja kaasmaalastele hilisemaks kadestamiseks pildistada. Esimesena parkisime maasturi Skogafossi nimelise kose lähistele. Kaarti silmitsedes saime teada, et selle jõe veed saavad mõjutatud töötavast vulkaanis  Fimmvörðuhálsist. Aga seda oli ka kohe näha, sest jõe vesi oli tuhakarva hall. Ja jõe kaldal tärganud rohi ei olnud sugugi roheline vaid täielikult tahmane, kuid ette ruttavalt võin öelda, et võib olla veel tahmasem. Skoga kõrgus on ligikaudu 60 meetrit ja laius parimatel päevade 25 meetrit. Tõusime mööda kose kõrvalt sisse tallatud rada vaateplatormile ja sealt üle aia ronides  vulkaani poole viivale rajale. Kuna taevas oli pilvine, rünkpilvine, lootsime kõik, et peagi tekib pilvedesse „aken“ ja meil õnnestub näha seda, mida pidevalt kuulsime. Töötavat vulkaani.

Ja siis see juhtuski. Pehmelt öeldes unustamatu vaatepilt. Hakata seda siin kõike ümber jutustama  ei ole just kõige lihtsam. Noh, see  tuhajuga kujutas endast sellist rünkpilvede kogumit, mis meeletu kiirusega taeva poole suundus ja siis planeedi külgetõmbejõu mõjul kiirust aeglustas. Kõrgemate kihtide õhuvoolu liikumistega kaasa minnes suundus tol päeval kogu see tuhapilv kusagile Isalndistparemalejäävajanorrastvasakulejääva mere suunas.  Raskemad tükid tuhast pudenevad aegsasti Maale tagasi. Vaateväli oli ühtlaselt hall. Looduse tegelikust värvist said aimu, kui kraapisid tuha pinnaselt. Selle alt paljastus kena kuldkollane liivapinnas ja roheline taimkate.

Nähtust rabatuna otsustasime lähemale mitte minna ja pöördusime tuldud teed tagasi, ise pingsalt vulkaani suunas piiludes ja pilvi jälgides, mis üha hõredamaks ja hõredamaks jäid. Parklasse tagasi jõudnuna õnnestus kaameratega kinni püüda juba üpris ülevaatlikud kaadrid tuhasambast, kuid need jäid veel kaugele sellest, mida oli meile näidanud britt.

Edasine tee viis meid otse tuhapilve alt läbi. Selle laius oli vast paarkümmend kilomeetrit ja meenutas sellist hiigellaeva korstnast väljuvat suitsujuga. Tee oli ikka väga tahmane ja loodus endiselt igavalt ühevärviline. Muljetavaldav oli teest kõrvale jääva maapind. Auto aknast vaadatuna meenutas too värskelt küntut põldu, sellised korrapärased vaod üksteise kõrval. Tegelikult oli asi mullast kaugel, sest tegu oli lihtsalt hangunud laavaväljadega.

Nagu varem mainitud, ilmestasid neid laavavälju vetevood. Järgmise kosk, Svartifoss,  paikneb juba Vatnajökulli liustiku lähistel, ühes rohketest rahvusparkidest. Siin oli omapäraks mustast laavast moodustunud korrapärased keheksanurksed tahukad, mis Karu teada tekivad siis, kui kuum laava suure kiirusega külma vette või otse liustikusse voolab. Vaatepilt ise meenutas suurt orelit. Mis siis ikka, pildid ja kerge eine looduskaunis kohas, ise samal ajal valjuhäälselt fantaseerides mees-naispaari kavatsuste kohta, kes samuti olid tulnud kenasse kohta. Kas nad meie poolt ette kujutatud poose kasutasid, ei tea, sest aeg surus takka ja pidime lahkuma.

Rahvuspargi külastuskeskus oli kahjuks kinni ja seetõttu ei õnnestunud meil kavas ette nähtud rahakulutamist läbi viia. Kindlasti oleksime ostnud mõne kena meene, kaardi või maitsva kakao. Aga noh, mis siis ikka.

Laagripaigaks sai meile kaunis ja  tasane karjamaa, mille muutis luksuslikuks üksainus puu.  Nimelt püstitasime oma telgi ühe hästi jämeda pihlaka alla. Arvestades olusid sellel saarel võis puu vanus vabalt mingi tuhat aastat olla. Lisaks puule asus laagripaiga lähedal ka tippu viiva matkaraja algus koos parkla ja infotahvliga ja tundus, et see on just see kõige õigem koht oodata n-ö akent tipu tegemiseks. Laagripaiga ainsaks puuduseks võis pidada asjaolu, et veevõtu koht jäi telgist kümnete võib vist öelda, et isegi sadade meetrite kaugusele. Tegelikult võis ka see asjaolu meile pluss olla, sest hoiab liikvel ja vormis. Ilmselt tuleb meil siin laagerdada päevi ja istuda saabumispäeva õhtul pakitud tipukottidel. Vaatamata sellele, et õhtul sai nautida kena päikeseloojangut Kanada suunal ja tuhajoa kulgu Venemaa suunal, lubas kohalik ilmateenistus edaspidisteks päevadeks tipu tegemiseks ebasobivat ilma. Siis me veel ei teadnud tõde.

13. MAI, neljapäev
Karu

Eile õhtul pakkisime igaks juhuks tipukotid ära ja panime mobiilid neljaks äratama. See oli päris hea mõte, sest kui ma neljast pea telgist välja pistsin, siis käis parklas meie naabruses juba asjalik askeldamine. Sinna oli saabunud inimese istumist soodustavate lihaste täis suuri maastureid ning väikseid busse ning neid kokku lugedes võisime ennustada, et tipu poole liigub täna paarsada ronijat. Arvatavasti oli kommertsgruppide giidide valduses olev ilmateade täpsem, kui saare üldine.

Head uudised sundisid meid kiiresti tegutsema ning veidi enne viite astusime rajale. Järjestuses Karu, Joosepid, Aare. Alguse tuleb tõusta mööda kivist rada kuni 750 meetri kõrguseni. Puhas tagajalgade töö. Tegelikult on ka edasi suhteliselt lihtne, sest ehki jõutakse Vatnajökulli liustikule, on tõusunurk edaspidigi lauge. Umbes 900 meetri kõrgusel pannakse ennast köide, sest lume all on peidus mõned salakavalad praod, ning võetakse välja mõned kirkad. Nii tegime ka meie.

Meist oli nii kiiremaid, kui ka aeglasemaid köiskondi. Vahepeal liikusime teiste kõrval pehmemas lumes (mille üks hea külg oli see, et sai teiste köiskondadega juttu ajada), kuid lõpuks hakkas see sumpamine mind liialt väsitama ning otsustasin härrasmehelikkusest loobumise kasuks. Las kiiremad sumavad ise paksemas lumes.

Umbes 1800 meetri peal tuleb teha enam-vähem samakõrgusjoont pidi suur kaar, et jõuda Hvannadalshnùkur`i tipu alla. Alles selleks viimaseks 270-meetriseks tõusuks pannakse alla kassid ja kõik võtavad kirkad kätte. Kasse alla pannes avastasin, et mul ei olegi kotis kasse. Aga enne olid need seal kindlasti olnud. Nähtavasti jäid siis köide panemise ajal mõnele kivile 900 meetri kõrgusel. Ega`s midagi. Aare andis mulle ühe oma kassi ning läksime edasi.

Edasine tõus oli mööda kitsast ja ülerahvastatud rada. Kõige järsem oli alguses ning toimus paras venimine, sest kitsal rajal oli nii tõusjaid, kui ka juba laskujaid. Enne tippu läks ootamatult tuuliseks, kuid päris tipuplatookesele jõudes tuul vaibus ning olemine muutus päris mõnusaks.

Islandi kõrgeimas tipus (2110 m) oli umbes sadakond ronijat. Vaade oli ilus ja keegi ei kiirustanud seetõttu alla tagasi. Ülestulek võttis meil aega kaheksa tundi.

Mul sai selle tipuga üks viimaste aastate eesmärk täidetud – olen nüüd teadaolevalt ainukene eestlane, kes on tõusnud iga loodusgeograafiliselt Euroopas asuva riigi kõrgeimasse punkti. Kokku on neid siis 45. Poisid õnnitlesid. Tänasin.

Enamus gruppe tegi tipus pilti ning kõik karjusid „Jee“ ja „Juhuu“. Me seletasime neile, et hääl ei jää pildile. Nad ei saanud aru. Näitasime siis ilusti ja suurelt ette, et kuidas on võimalik teha karjuja nägu hääletult. Keegi peale meie ei naernud.

Laskusime allapoole ja vahepeal kippusin ma traaversite nurkades liiga kiiresti edasi liikuma ning sain tagumiste käest noomida. Mölisesin vastu ka, sest ma olen ju ikkagi kõva mees. Kui kassid alt ära võtsime, siis lõpetasime selle teema siiski ära ning edasi laskusime endiselt sõpradena ja võimalikult kiiresti. Ligi kaks tundi tuli käia lumesajus ning lõpupoole ka vihmasajus. Alla jõudsime nelja tunniga. Minu kassid muide lebasidki kivi peal selles kohas, kus ennast köide panime.

Alla jõudes vahetasime riided ära ning sõitsime naabruses asuvasse bensukasse, kus jõime kanget õlut ning sõime väga head kooki. Tuju oli imeline. Kõigil.

Õhtul tuli ka Herbert meiega telki ning sellel ööl magasime kõik õiglase und.

14. MAI, reede
Aare

Reisi viiendal päeval saabus pingelangus. Tipp saavutatud, tahtsime Islandile ka laiustpidi oma jalajäljed peale teha. Mingisugune ajaline piirang tagasilennu piletite näol oli olemas, seega kasutasime liikumiseks minimaasturit, millele jaapanlased olid tabavalt pannud nimeks Grand Vitara.

Aga loodus on Islandil ilus. Vaheldusrikas oma vormide ja värvide poolest. Sulav liustik on näiteks hästi kena helesinist värvi, kui ta just juhuslikult tahmast must ei ole. Neid sulavaid jubinaid saime ühes turistidele mõeldud kohas päris lähedalt kaeda. Huvitavat on seal veel. Sulavetest moodustunud jõgi kihutab suure hooga merremisasub isalndistparemalenorrapoole. Tulemuseks suured-suured lained.

Ja veel – seal liustiku sulaveejõe kõrval on üks tore majake, kus pakutakse imehäid muffineid ja kuuma jooki ning saab soojas tualetis käia. Kõik neid hüvesid kasutasime me häbenemata. Kui oleks raha ja huvi ja hooaeg ja vähem vihmane ja vähem tuuline, siis saaks sealt samast majast rentida suure paat-auto, millega tehakse tuur  sulava liustiku vahel. Meil ei olnud ükski tingimus täidetud, seega kimasime edasi.

Maantee nr.1, mis teeb saarele tiiru peale, on tänaseks päevaks  valdavalt asfalteeritud ja heas korras. Harjad pühivad tuha teelt ja jõed uhuvad sillad teelt. Sellest viimasest oli täpsemalt juttu varasematel päevadel.

Aga ahvatlev on. Nimelt keerata rool järsult paremale ja kiirust vähendamata kupatada ookeani suunas, kuni vesi vastu tuleb. Tuul, vihm ja merevesi on koos töötades silunud rannaliiva osades kohtades täiesti siledateks  väljadeks, millel tore erinevaid mustreid autoga joonistada. Kõik see eelpool kirjeldatu juhtus siis, kui mina roolis olin ja teenisin sellega nii mõnegi kiiduavalduse. Pool aastat hiljem.

Vaatamata sellele, et temperatuur õues lähenes null kraadile, püsis saare sisemus meeldivalt soe. Ja ega Island mingi kade poiss ei ole. Ta lasi sooja tublisti välja ka ja jagab seda rõõmuga. Inimestele meeldib. Nendes kohtades käivad turistid ja teevad pilte ja ahhetavad ja ohhetavad. Meie nii ei teinud. Meie hoidsime nina kinni, sest gaasid, mis Maast väljusid olid väävlilrikkad ja haisesid mädamuna järele. Meie tegime lühifilme, kus ootamatult väljub tossu seest nelikümmend vägimeest.

Ja alati tuleb käia poes, sest poest saab asju. Asjad on kõige tähtsamad. Alati. Enamus asju kõlbavad kusjuures süüa. Või siis juua. Kuidas võtta. Pood ise oli suure põrsa pood, mis peab külastajatele jätma mulje, et kui sa siit ostada, siis juskui säästaks raha kogumispõrsasse. Vähemalt mina arvan nii, tagantjärele. Kõige suurepärasem asi, mille Karu põrsaga poest ostis, oli kohaliku rahvamuusika kullafondi kuuluvad lood plaadile kõrvetatuna. See muutis meie edasised matkapäevad lõbusaks ja valgeks. Õigem on öelda valgustatuks. Tühjadel laavaväljadel ei ole kohaliku inimese laulu just eriti tihti kuulda ja seega ei olnud meil aimu, kuidas kõlab kohalik keel. Nüüdsest see kõik muutus. Boonusena veel ka Islandi hümn!!!

Sõime siis pehmet saia. Aga mitte ainult! Eelnevalt tellisime Karult tuubipasteedipildid saiale peale. Mina tellisin vist kaljuronija. Maitses super hästi. Jõime coca-colat peale. Maitses veel paremini.

Pimedaks läheb Islandil ka. Hiljem küll, kui Kodu-Eestis, aga läheb. Ja öösel inimesed magavad. Matkajad magavad telgis ja panevad telgi püsti kuhu? Õige!! Vanasse vulkaanikraatrisse. Hästi tore koht oli. Suur tee kohe lähedal, kiirevooluline oja puhta veega samuti. Mõnusalt soine pinnas. Ja oh seda tuulekest, mis seal puhus. Nii nunnu!! Kurat küll!!! Ei saanud telki püstitada, süüa teha ja tagatipuks ka magada mitte, raisk. Nii kõvasti puhus, raisk. Koos vihmaga, raisk. Ja veel nii, et hommikul (väikese tähega) oli telk üpris läbi ligunenud ja Hommik (suure tähega) teiste hulgas.

15. MAI, laupäev
Karu

Selle hommiku mõned minutid kulutasime telgist suurema vee väljutamisele ning seejärel sain ma proovida piiratud alal autot ümber pöörata (sest mõlemal pool kitsast teed oli soine ala, nagu Aare eilset päeva kirjeldades juba mainis) ning tagatipuks tuli auto kõrgest teetammist tagasi üles saada. Õnnestus. Teisel katsel.

Tänane plaan oli külastada seda osa Islandist, mis jääb Polaarjoonest ülespoole. Vähemalt kaardilt oli näha, et joon riivas saare ülemisi poolsaari. Tahtsime lisaks piiluda ühte koske, kuid teed sinna olid alles kinni. Proovisime kavalad olla ning üritasime salapärasele kosele läheneda teiselt poolt, kuid ka seal oli tee kinni. Ja kolmandaski küljes. Andsime alla.

Saare põhjatipus oleva majaka juurde viiv kividest tee on selline, et ühel hetkel Vitaraga enam edasi ei saa. No meie pole mingid hellikud ja läksime viimase osa jalgsi. See oli tore otsus, sest muidu me poleks ilmaski ju kõike seda kama näinud, mis IslandistpõhjapoolejaühtlasiGröönimaastkagussejaittajäävmeri kaldale on loopinud. Palgid, poid, korgist vidinad, värvilised kalad, kummik, võrgud, köis, nöörid ja mänguasi. Meie vedasime veidi köit ja heitsime kummikut ning liikusime siis edasi majaka suunas.

Kohale jõudes võrdlesime majaka küljes olevaid koordinaate Polaarjoone koordinaatidega ning tõdesime fakti, et Islandit Polaarjoon siiski ei riiva. Selline sekundite küsimus, kuid siiski. Samas – kui Polaarjoon oleks näiteks punane, kümne meetri laiune, viie meetri kõrgune ja valgustatud, siis oleksime me seda näinud. Lohutav.

Nüüd võtsime suuna ringiga Reykjaviki poole mööda saare põhjakülge. Möödusime näiteks lammastest, kitsedest, hobustest ja põhjapõtradest. Ning tavalistest lindudest nagu haned, luiged ja kajakad. Nägime ühte keset vett ehitatud lennuvälja mägede vahel ning sõitsime üle mitmetest traditsiooniliselt 2,5 meetri laiustest sildadest. Kogu selle sõidu vältel saatis meid ülimadalale laskunud pilvede udu. Üheks päeva kõrghetkeks kujunes vabakäigul veeremise võistlus, mille käigus Karu veeres pärast õigeaegset käigu väljalükkamist 5,7 kilomeetrit järjest ja tõstis võidukalt käed. Aare veeres seejärel sundimatult 8,9 kilomeetrit järjest ning kui auto lõpuks peatus, siis muigas suunurgast. Seda nägi meie hulgast ainult Ragnar tahavaate peegli vahendusel. 

Õhtuks jõudsime saare lääneossa ja panime telgi püsti ühe väikese linnakese ookeani kaldal asuvasse kämpingusse. Päris palju sai täna sõidetud ning seetõttu läksime üsna varakult telki.

Telgis rääkisime erinevatest naistest ja fantaseerisime sellest, kuidas me erinevate naiste jaoks alati erilised suudame olla. Ning nende muinasjuttude ajal jäime loomulikult magama. Õnnelikena.

16. MAI, pühapäev
Karu

Hommikuks oli meil kindel plaan – ujuma. Island on ju küllastunud igasugustest veeprotseduure pakkuvatest asutustest ja väikese raha eest saad hullult sulistada. Ei pea kaugele minema, sest igas asulas on vähemalt üks selline olemas. Nii ka siin.

Ragnar tahtis eileõhtustest juttudest inspireerituna oma naisteõnne proovile panna ja läks üksi Grand Vitaraga linna peale laiama. Meie kolmekesi sulistasime ja mulistasime tubli poolteist tundi soojades basseinides ja liumägedel lageda taeva all. Õhusooja oli muide 4 kraadi.

Parkimisplatsil näis Ragnar kuidagi rahulolev ja meie ülejäänud lihtsalt värsked. Võtsime suuna taas purskavale vulkaanile, sest tahtsime seda ikka lähemalt kaeda. Ei teagi ju, kas elus veel sellist imeasja nii lähedalt näha saab. Ei pruugi jopata enam.

Sõitsime peaaegu Reykjavikini välja ja nägime vilksamisi meie sõjardist tuttavat mäkke väntamas. Meenus, et ta oli meie esmakohtumisel maininud, et liigub Reykjavikist loode poole sellel pühapäeval. Sõjaväeline korrektsus ja ründeplaanist kinnipidamine. Me ei peatanud teda.

Kakaod jõime ning kooki sõime seekord ühe Islandi veerohkeima kose juures. Nimeks tal Gullfoss. Ei no miks ta ilus ei ole. On küll. Loomulikult teab iga Islandil käinu, et kui juba Gullfossi vaatama lähed, siis loomulikult vaatad üle ka vähem, kui kümne kilomeetri kaugusel tähelepanu nõudvad geisrid. Kuigi Suur Geiser viskab oma maailmas kõrguselt teise samba õhku vist päris mitme aasta tagant korra, siis õnneks on samas kohas ka väiksem, ainult 15-25 meetri peale purskav variant. See müttab iga 5-7 minuti tagant. Pildistasime ja filmisime.

Edasi sõitsime sinna, kus endiselt purskab Fimmvörðuhàls. Temperatuur tõusis kümne kraadini. Pöörasime paarkümmend kilomeetrit enne vulkaani vasakule kruusateele, et läheneda purskajale pealtpoolt tuult. Sealt peaks minema mingi sõidetav tee ühe laagriplatsini. Kusagilt kuulsime, et tegelikult enam ei vii, sest vulkaani tekitatud sulavesi viis ühes kohas selle tee minema. Umbes sellise kaheksakümne meetri pikkuse jupikese, sest nii laia sängi see ülalt allapoole sööstev veemass purske alguses vajas.  Nägime hoiatussilti, mille pealt saime teada, et hakkame nüüd ise riske võtma ja puha. Vaatasime ühte vanemat sorti suletud silda ning piilusime seismoloogide kastikese sisse, sest alati ju tundub huvitav, et mis seal sees on. Nüüd saime oma lugejatele vastuse anda. Seadmed. Seal sees on seadmed. Ja pakikesed niiskust imavate kraanulitega.

Tee muutus loomingulisemaks ja Islandile omaselt tuli hakata läbima teega ristuvaid jõekesi. Midagi hullu ei olnud, ainult taevas meie paremal käel vulkaani suunal muutus süsimustaks ja tee äärde oli maha jäätud Toyota Hilux. Tuhakihi all peidus ilusasti. Et nii mõnigi meie hulgast oli saanud tellimuse Islandilt tuhka kingiks viia, siis tegime tuhakogumise peatuse. Ja kuulasime mürisemist. Üks mürin oli teistest oluliselt valjem.

Tahtsime kuhugi siia ööbima jääda, et homme vulkaanile lähemale ronida. Tee lõppu jõudes (õigemini sinna, kus vesi oma võimu näitas) läksime välja, et selleks sobiv paik leida. Jalutasime mööda ühte moreenivalli vulkaanile veel lähemale ning olime nüüd linnulennult vaid viie kilomeetri kaugusel. Tundsime ära nii mõnegi uudistest tuttava koha ja märkasime, et tibutama hakanud vihm jätab meie riietele hallikaid laike. Ja must pilv koguneb meie pea kohale. Ning sadu läheb tihedamaks.

Edasi otsustasime ja tegutsesime kiirelt. Kõigepealt otsus, et siia me ei jää, sest muidu oleme mõne minutiga üleni hallid. Seejärel teine otsus, et lahkume nii kiiresti, kui võimalik. Hüppasin rooli ning hakkasime mööda tuldud teed tagasi sõitma. Tuhalärakad esiklaasil aga ei lasknud meid sugugi pikalt sõita, sest kojamehi ei tohi tuhavihmas pidevalt töös hoida. Kraabib esiklaasi ära (sest vulkaani tuhk on nagu väikesed kristallid) ja siis kaob igasugune nähtavus. Meie leidsime sellise lahenduse, et kui mõnest jõekesest läbi sõitsime, siis jäime selle keskel seisma ja juhi kõrval istuv Aare täitis kiiresti oma istmelt lahkumata kaheliitrise veepudeli. Siis viskas ta pudelist vett esiklaasile ja kõrvaldas sellega enamuse tuhast. Seejärel võis juba kojamehed koos auto enda veejugadega esiklaasi kallale lasta ning hetkeks muutus maailm taas nii selgeks, kui hallis vihmasajus vulkaani vahetus läheduses võimalik on. Kuid seda vaid umbes kolmesajaks meetriks, sest selle ajaga kittis tuhk kogu esiklaasi taas ühtlaselt pruunikas-halliks. Siis tuli loomulikult kogu operatsiooni korrata. Paarist jõekesest saime sellise hooga läbi sõita, et vesi pritsis esiklaasile ning tegi kõrvalistuja eest loputustöö ära. Tuhavihma alt välja saime umbes kuus kilomeetrit hiljem mahajäätud Hilux`i juures. Hiljem kuulsime, et sellel õhtul toimuski taaskord üks suurem purse ning tuhapilv paisus nii pikuti, kui ka laiuti.

Kõige kurvem tol hetkel oli, et meie kiivrikaameraga varustatud operaator Ragnar ei saanud seda sõitu ja äkšõnit filmida, sest kaamera aku sai vahetult enne seda tühjaks. Muidu oli aga kogu tuhavihma alt põgenemine selline adrenaliinirikas. Ja oma kummalisel viisil rahuldustpakkuv. Samas matsime mõtte vulkaanile veel lähemale minna, kui täna, maha.

Et me olime saarele ringi peale saanud, siis nüüdsest hakkasime nägema tuttavaid paiku. Jõudsime Skogafossi juurde ja otsustasime sinna kõrvale kämpingu territooriumile telkima jääda. Tuhavihma eest varjus olemiseks panime telgi katusega kaetud välikööki dušširuumi uste ees. Enne pühkisime laudadest põrandalt paksu tuhakihi maha.

Õhtu täitis kaardimäng ja söömine terassi teises otsas laua taga. Peldikud meie naabruses olid muide rämedad, sest neid ei ole mõtet praegu puhastada. Loomulikult ei küsitud meie käest tasu. Sest keegi ju ei telgi praegu siinkandis.

17. MAI, esmaspäev
Aare

Algas puhkuse teine nädal ja seda meeldiva perspektiiviga näha üht Islandi tuntuimat vaatamisväärsust. Just, just, arvasitegi ära. Te lugejad olete niiiii arukad. Loomulikult värvilise nokaga linnud.

Nende nägemine on tegelikult üpris lihtne. Nimelt, Sul peab seltskonnas olema inimene, kes on varem Islandil käinud ja neid linde näinud ja oluline on sealjuures veel asjaolu, et ta mäletab, kus ta neid linde nägi. Suure juhuse tõttu meie seltskonnas täpselt selline persoon leidus. Karu!!

Pärast hommikurutiini, mida raputas vaid katsetused õhus telgi kokku rullimisega, sest tuhka ei tahtnud telgikotti kaasa pakkida, keerasime maasturi tuhkanäinud nina osutatud suunda ja minek. Kogu kõnealuse päeva plaan oli seatud nõnda, et purskav vulkaan jääks meile paremale käele, ehk siis liikusime kellaosutisuunas ümber vulkaani. Ilm osutus üllatavalt vähepilviseks ja seetõttu õnnestus kõigil meil saada suhteliselt head kaadrid mälukaartidele. Mõnede maht oli piiratud mõnede omad samas jällegi piiritud.

Kuna vägagi töötava vulkaani otsa meil ei õnnestunud pääseda  ja seda vägagi mõjuvatel põhjustel, plaanisime siiski vaadata lähemalt  natuke vähem töötavat vulkaani. Nimelt on Islandil olemas vulkaan nimega Hekla, mis viimastel aastakümnetel on suhteliselt regulaarselt podisenud. Oma regulaarsuse ja rahuliku iseloomu tõttu ekspluateerivad islandlased teda suure rõõmuga ja on sättinud toredad laagripaigad ümber Hekla. Ühte neist me oma maanteereisiga (roadtrip) pärastlõunaks jõudismegi. Laagri keskuseks kena tuhaplokist vormitud kompleks, kus pakuti informatsiooni looduse kohta, koguti raha telgi püstitamise eest, pakuti sööki jms. Tõe huvides pean tunnistam, et mitte sel korral. Nojah,  suletud oli. Põhjust ei tea. Püstitasime telgi kena võpsiku vahele, mis südasuvel ilmselt edukalt privaatsust ja tuulevarju pakub, kuid mitte sel korral. Korrastasime varustust, pesime sokke, leidsime võpsikust miniatuurse jalgpalli, pildistasime vulkaane, pidasime plaane Hekla tõusuks, rääkisime telefonide teel kodustega, sõime, jõime, mängisime kaarte, tsenderdasime pea peale ja lõime peaga palli telki jne.

Tähelepanelikku lugejat vaevab ilmselt juba minuteid küsimus: „Mis sai lünnide vaatamisest?“

Midagi ei saanud, sest lünnid tegelesid parasjagu paljunemisega ja suvalisi Maarjamaa tonte sellele ligi ei lasta. Kedagi ei lasta.

Õhtu saabudes läks väljas pimedaks ja matkasellid telgis uniseks. Jäime magama.

18. MAI, teisipäev
Aare

Hekla päev. Hekla on hetkel kõrgusega 1491 meetrit üle merepinna. Millise mere, ausalt öeldes ei oska isegi öelda, ehk Ümberislandiloksuva mere pinna. Viimastel aastakümnetel on tegelane iga kümne aasta tagant aktiveerunud ja vedelat, kuuma kivi välja ajanud. Viimati popsutas Hekla 2000 aastal ning seega on loota, et õige pea täidab maailma uudistekanaleid nupuke järjekordsest tööle hakanud vulkaanist Islandil. Seega täpselt viimane aeg tipus ära käia, sest mine tea, kus see tipp homme võib olla.

Pikkadest autos veedetud päevadest oli Vitara meile nii armsaks muutunud, et ega naljalt ei viitsinud enam jala käiagi. Pressisime masinast välja eelviimast ja sellest oli abi, sest jalavaev vähenes mitmete kilomeetrite võrra. Tõsi, vahepeal tuli autost siiski väljuda, et teele sulavete poolt uhutud kraavi kaldaid tasandada, kuid neid polnud palju. Nagu mainitud sai, ei hakanud viimast võtma ja mingil hetkel parkis Karu maasturi ja ütles, et rohkem ei sõida. See juhtus vahetult pärast seda, kui ta oli võtnud omale vastutuse viia masin üle pehmelt öeldes kehvast kohast. Ettekujutuse saamiseks mõelge keramsiitkuusale, Vanaka mäele Nõmmel ja jäisele lumele keramsiitkruusa all.

Kotid selga, kepid kätte, saapad jalga ja teele. Tippu marssimine võttis meil aega kaks ja pool tundi, läbisime selle ajaga ligikaudu kaheksa kilomeetrit. Esimestel kilomeetritel oli huvitavam, sest siis sai ka silmapiirile pilku heita ja kauneid loodusvaateid imetleda. Kõrgemale rühkides muutus olukord hullemaks, sest tuul, mis aina tugevamaks muutus, oli segunenud  värskelt sadanud tuhaga. Kippus kõiksugu kohtadesse. Egas midagi, pingutad aga kapuutsi ja sätidf puffi ning prille ja edasi.

Harilikult on tipus ebameeldiv olla. Ei olnud erand ka seekord. Tuul oli rämedalt tugev, tuhk pressis teemasse, külm, väsimus jms. Kui enamuse tõusust  mässasime lumel, siis millegipärast tipus lund ei olnud. Huvitav, kas on selleks põhjuseks soojenenud vulkaani sisemus või aktiivsed lumekoristajad? Pigem siiski esimene.

Laskumine edenes poole kiiremini. Aegajalt tõi edu mäesuusa tehnika kasutamine, sest matkasaapad on  piisavalt suured ja rasked, et kasutada neid suuskade asemel. Ma algul natuke kartsin, sest ma ei ole ju anatoomiliselt komplektne, kuid polnud hullu, kõik läks hästi.

Hambaarstid vangutavad kindlasti nüüd pead, kuid tõesti, tuhk oli sattunud kõikjale. Vaatmata puffide kaitsele oli vulkaaniline tuhk täitnud kogu silmnäo ja hambavahe. Krigises nii mis hirmus ja email kulus kolinal. Aga tühja sellest, sprotileib maitses ikkagi ülihea.

Kes teeb see jõuab! Meil oli lõunaks Hekla tipus käidud ja järgmiseks võtsime sihikule naasmise pealinna. Mõeldud tehtud! Tundub igav? Õige, nii oligi. Aga! Kui Sa paneksid väikese pehme jalgpallikese auto klaasipuhasti vahele ja jälgiksid pingsalt, millal see sealt minema lendab, siis enam nii igav ju polekski. On nii? On.

Pealinnas ootas meid ees juba tuttav kämping, mis nädalaga oli toredalt kihama löönud. Telke leidus juba kümneid ja huvitavaid inimesi nende sees. Leidsime endilegi kena paiga kuhu punane püstitada. Tuttavat teed pidi lunastasime pileti, mille uhkusega pingutusnööri külge kinnitasime. Päris mõnus enesetunne vajus peale. Viisteist aastat tagasi oleksime pugenud ilmselt kusagile bensuka tagusele platsile või mujale kuratteabkuhu ja värisenud iga krõpsu peale, et äkki tulevad mendid ja ajavad ära või mis veel hullem, küsivad raha. Areng on olnud ja loodame et sama juhtub ka tulevikus.  Väldiks sealjuures Islandi meetodit, kui võimalik

Vaba aeg. Kõik tegid mis tahtsid. Kes uitas kevadises Reikjavikis, kes internetis. Tegime ühisköögis süüa, mängisime kaarte kõrvale ja muljetasime sealviibijatega.  Õhtuhämaruses saime Karuga tõsise šhoki osaliseks, kui sattusime hosteli terrassil jutusoonele noortega NY-st, kelle seas Island üpriski levinud reisisihtkoht. Vähemalt ekstreemsuste otsijate hulgas. Kõige muljetavaldavamaks osutus tüüpidega kaasas olnud tütarlaps. Seda, millist potentsiaali ta meie, matkasellide, jaoks eneses kätkes, mõistab vast igaüks ka edasi lugemata, kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Nimelt tuleb juttu hoopis tema teadmistest. Nagu ikka algab iga vestlus n-ö must(peab ingl.k) küsimustega, et how are You, what`s Your name, where are You from? etc.  Nii ka seekord. Ja kui see küsimuste – vastuste voor möödas, läheb jutt sisuliseks. Peagi tegi Karu julge sammu ja plaanis ameeriklasi korralikult konksu otsa võtta ja palus neil asusalt vastata, et tegelikult te ju ei tea, kus Eesti asub. Tüübid tunnistasid ausalt, et ei tea jah, kuigi ennist olid meie vastusele, from estonia (Eestist ingl.k), tunnustavalt noogutanud, kuid…. tütarlaps ütles, et muidugi tean! Me ei uskunud ja palusime siis täiendada vastust, moel, mis veenaks meid teda uskuma. Ja siis see tuli. Eesti pidavat asuma Põhja-Euroopas Soome ja Läti vahel. Mul ei ole sõnu……..

19. MAI, kolmapäev
Karu

Kämpingu kõrval on juba aastaid olnud veekeskus. Basseinid, saunad, liumäed, noored naised, meist ilusamad mehed jne. Maksime 360 Islandi raha ja mõnulesime kolm tundi. Eriti tore oli koos kohalike noortega liumäel ummik tekitada ja siis umbes 20-liikmelise jadaga alla basseini sõita. Ragnar filmis kõik üles. Ka heli- ja valgusefektidega liumäe toru.

Sellel päeval tahtsime sõita võimalikult lennujaama lähedale ööbima. See aga omakorda nõudis õlut. Normaalse kangusega õlut. Seda saab osta spetsiaalsetest alkoholipoodidest kindlates kohtades. Lühidalt – leidsime. Tore üllatus oli, et seal müüdi ka Saku „Originaali“. Ning eriti lahe oli veel see, et mingi mees tuli hooga õllede osakonda ning võttis sealt ilma igasuguse kõhkluseta kaks kasti õlut – ühe kohalikku „Vikingut“ ja teise kasti „Originaali“. See ost oli enne peas valmis mõeldud ning seega järelikult on Saku islandlaste pea sisse jõudnud. Tubli töö, Saku.

Keflaviki juures asuv kämping ei ole maikuus veel avatud. Ja seal ei lubata ka lihtsalt murukamaral ööbida. Aga tuba me ei tahtnud ning seega tegime tee ääres parklas süüa ja viskasime ära kõik ebavajaliku. Puhastena läksime laagripaiga otsingutele ning leidsime pärast keskmisest veidi pikemaks kujunenud otsinguid imelise koha IslandistedelapoolejasamasGröönimaastkagussejäävamere kaldalt. Telgist kaheksa meetri kauguselt oleks saanud peakat panna. Kahekümne meetri kõrguselt.

Õhtusse kuulus õlu ja minu hüvastijätt ei-tea-mis-riigis valmistatud Pajaga, mis on mind saatnud erinevatel matkaradadel juba alates aastast 1994. Proovisin arvutada, et mitmes riigis see Pada süüa keetnud on ja kui ma ei eksi, siis on neid kokku 46. Kusjuures – ma siiani ei tea, et kelle oma see algselt oli ja mis tingimustel ta minu kätte jäi. Igatahes kui omanik puudust tunneb, siis see on alles – Keflaviki lennujaamast umbes kahe kilomeetri kaugusel vulkaanilise kaljunuki küljes paarikümne meetri kõrgusel veest. Koht on ilus ja vaade teenekal Pajal suurepärane.

20. MAI, neljapäev
Karu

Hommik viis hommikul meid lennujaama ning parkis auto kokkulepitud kohta. Mina leidsin parkimisplatsilt mingi vibreeriva mänguasja (mis ei olnud vibraator) ja võtsin selle kaasa oma veel sündimata lapsele. Noh, nii tuleb kunagi odavam.

Lennuki aknast nägime, kuidas tuhapilv tavaliste pilvede kohal oli jäänud oluliselt madalamaks ning umbes kolm päeva hiljem kuulsime uudistest, et Fimmvörðuhàls keeraski oma kraanid selleks korraks kinni. Pagan, meil ikka joppas, et ta ära nägime. Tänud.

Oslos hingasime lendude vahepeal värsket õhku ning jälle lennukis olles mõtlesime naistest. Erinevatest naistest.

Matk sai läbi.

Ma („ma“ – see tähendab Andres Karu) kirjutasin sellest reisist „GO Reisiajakirjale“ artikli, mis ilmus 2010 aasta „GO“ kolmandas numbris. Lisan selle siia alla:

MATK ISLANDI TUHAVIHMAS

Islandile mineku põhjus oli ilmselge – tegemist oli ainsa Euroopa riigiga, mille kõrgeimasse tippu (Hvannadalshnùkur, 2110m) ma veel tõusnud polnud. Seega sai matkapunt eelmise aasta lõpus kokku pandud ning lennupiletid veebruaris ära ostetud.

Seda, et Eyjafjallajökulli liustikul aktiivne vulkaaniline tegevus pihta hakkab, me loomulikult aimata ei osanud. Olime küll arutlenud, et tegelikult võiks pärast kõrgeima tipu õnnestumist tõusta veel ka teise Islandi kuulsa vulkaani Hekla otsa. Ning teadsime ka seda, et Hekla purskab viimasel ajal umbkaudu iga kümne aasta järel ja viimane purse oli aastal 2000, ehk täpselt kümme aastat tagasi… Samuti teadsime, et lumi Hekla tipus on viimasel ajal hoogsamalt sulama hakanud, mis taaskord viitab sellele, et kuum magma on tõusnud väga maakoore lähistele.

Igatahes võtsime me uudiseid Fimmvörðuhàlsi pursetest kui boonust, sest mitte just väga paljudel ei ole elu jooksul võimalust oma silmaga tegutseva vulkaani toimetamist jälgida. Ainus asi, mis ärevaks tegi, oli häiritud lennuliiklus. Eelmisel aastal jäi Islandi kõrgeim tegemata põhiliselt just halva ilma tõttu ja seega ei ole eriti tervitatav, kui meie niigi lühikesest reisist (Islandil 9 päeva) lennuliikluse häirete tõttu veel mõned päevad ära lõigatakse, sest siis on võimalus tipu tegemiseks sobivat ilma saada palju väiksemad.

Õnneks piirdus meie viivitus Stockholmi lennujaamas 13 tunniga (6 tunni asemel ootasime oma lendu 19 tundi) ja 11.mai varahommikul maandusime pärast esimest tuhapilve nägemist pealpool tavapilvi Keflaviki lennujaamas. Ning järgmisel päeval võtsime juba rendiautoga suuna Islandi (ja kogu Euroopa) suurima liustiku Vatnajökull`i poole, mille lõunaserval saareriigi kõrgeim punkt asubki.

Islandil on üks suur ja enamuses asfaltiga kaetud maantee – nr 1. Vulkaanipurske alguses olid kohalikud selle tee sildade säästmiseks ühe lõigu peal umbes neljast-viiest kohast läbi kaevanud, kuid nüüdseks oli veetase oluliselt langenud ja tee taastatud. Seda mööda liikudes jõudsime Fimmvörðuhàls´ist lõunasse populaarse joa Skògafoss`i juurde, mis asub purskavast kraatrist umbes 9 km kaugusel. Ilm oli pilves ning tükk aega ei näinud me piltlikult öeldes tuhkagi, kuid õnneks toimus umbes tunni aja pärast kerge selginemine ja saime esimesed kaadrid taevasse kihutavast tuhapilvest kätte. Siis sõitsime edasi Vatnajökulli alla ning kuigi Islandi ilmaennustajad lubasid 13.maiks väga vihmast ja tuulist ilma, panime telgi raja algusesse püsti ning pakkisime igaks juhuks varustuse väikestesse seljakottidesse valmis.

13.mai hommikul kell 4 pead telgist välja pistes saime aru, et tegime õhtul õigesti – väljas puhus Islandi kohta väga mõõdukas tuul, taevas olid vaid mõned üksikud pilved ning parklasse raja alguses oli juba jõudnud paarkümmend maastikumasinat- ja bussi. Liustikel ronimine ja ka tõus Hvannadalshnùkur`i otsa on kohalike ja turistide hulgas väga populaarsed tegevused ja sellel päeval tundus, et vaid korraks on avanenud tipu tegemiseks ühepäevane aken ning kõik kohalikud giidid püüdsid seda head võimalust rahateenimiseks ära kasutada. Arvatavasti oli sellel päeval tippupürgijaid ligi 200 ning üles jõudis umbes 160 ronijat.

Rada algab merepinnast umbes 30 meetri kõrguselt, mis teeb puhtaks tõusuks üle 2000 meetri. Giidide jutu põhjal on tippu ja tagasi 24 km ja aega kulub edasi-tagasi käimisele 12-16 tundi. Kaasas peavad tehnilisest varustusest olema köis, julgestusvööd, kassid, kirkad, kiivrid ja igaks juhuks ka mõned jääpuurid.

Rada iseenesest tõuseb mööda vulkaanilisi kivimeid umbes 800 meetri kõrgusele ning seal pannakse ennast köide. Siis järgneb suhteliselt lauge tõus kuni kõrguseni 1850 meetrit ning sellele omakorda raja kõige tüütum osa – 3 km mööda tasast liustikku tipu alla. Alles seal pannakse saabaste külge kassid, sest viimane 250 meetrit tõusu oleks ilma nendeta üsna raske. Sain sellest osaliselt aimu, sest olin oma kassid köide panemise ajal mingi kivi peale unustanud ja seega läksime mina ja kaaskannataja Aare Hommik tippu kumbki ühe kassiga.

Tipus oli paras laulupidu, sest seal oli suhteliselt vähe tuult ning kõik jäid üles kauemaks, kui tavaliselt. Seega tähistasime minu Euroopa riikide kõrgeimates tippudes turnimise kulminatsiooni koos umbes saja ronijaga. Tehti palju pilte ja me pidime teiste gruppide ronijatele seletama, et pildi tegemise ajal ei ole tarvis karjuda „Jeeeeeee“ või „Juhhuuuuuuuu“, sest hääl ei jää nagunii pildile. Kuna meid ei mõistetud, siis tegime ise vastava näidispildi ilma hääleta.

Tõus tippu võttis meil aega veidi üle 8 tunni, tipus olime umbes 40 minutit ja laskumisele kulus täpselt 4 tundi. Seega olime rajal kokku 13 tundi. Oma kassid muide sain laskudes ilusasti sama kivi pealt kätte. Tore.

Pärast kõrgeima tipu õnnestumist arvasin ma, et selle reisi kõrgpunkt on möödas. Õnneks olen ma ekslik, nagu kõik inimesed.

Järgmise kolme päevaga tegime saarele tiiru peale ja käisime muuhulgas polaarjoone vahetus läheduses Islandi kirdetipus ja külastasime paari maailmakuulsat geisrit ning veerohket Gullfoss`i koske. Islandi sisemaa vaated on tegelikult sellised üsna üksluiselt vulkaanilised ja ilma igasuguste taimedeta. See on kindlasti erakordselt põnev kant kõikidele vulkanoloogidele, geoloogidele ja geofüüsikutele, kuid tavaline mägironija ei oska paraku paljusid põnevaid asju näha ning kivil ja erakordsel kivil vahet teha. Seetõttu sõitsime peagi taas Eyjafjallajökull`i juurde, sest me ei olnud enda arvates veel  Fimmvörðuhàls`ist häid tuhafotosid saanud.

Vahepeal oli Skògafossi ümbrus tublisti rohkem tuhka kaela saanud ja lähedal asuvate linnakeste elanikud pesid üsna agaralt oma majade seintelt ja katustelt voolikuga tuhka maha, maantee nr 1 tolmas tahavaatepeeglis muljetavaldavaldavalt ning ümberkaudsete jõgede vesi oli muutunud väga halliks.

Et tuul puhus põhjakaartest, siis otsustasime Fimmvörðuhàls`ile läheneda pealtpoolt tuult, ehk siis põhja poolt. Plaan oli sõita läänest ümber liustiku vulkaanile külje alla ja seal võimaluse korral ööbida. Ning järgmisel päeval ronida veidi kõrgemale ja ühtlasi vulkaanile lähemale. Tundus hea plaan.

Sõitsime mööda orupõhja, mis oli alles hiljaaegu Eyjafjallajökull`i liustike sulavett mitmesaja meetri laiuselt ja purustava jõuga ookeani poole kandnud. Nüüdseks olid sellest ajast alles jäänud mustad tasased laavaväljad endiselt kiirevoolulise, kuid oma sängi tagasi taandunud jõe kallastel. Sellel tuhaväljal töötas mitu hiiglaslikku buldooserit ja suured kallurid tõid kõrvalasuvast mäeküljest kaitsevallide jaoks sadade kaupa vulkaanilise kruusa koormaid.  Lugesime hoiatusmärgil olevat infot, et tuhka tuleb ülalt palju ja tee on mitmest kohast jõekestega üle ujutatud ning sõitsime pärast väikest kõhklusmomenti läbisõitu keelava märgi alt siiski edasi.

Väikestest jõgedest tuli varsti tõepoolest otse läbi sõita ning tee muutus aina kitsamaks ja ebatasasemaks. Tegime peatuse teepervel mahajäätult paksu tuhakihi all seisva Toyota Hilux`i juures ning üritasime mõistatada, et mis too siin teeb. Taevas oli vulkaani jalami ümbruses süsimusti pilvi täis ja pärast vulkaani järjekordset valjuhäälset möiratust tundus, et sellele lähemale minna ei ole eriti mõistlik tegu. Sõitsime siiski teed mööda edasi, kuni võimaluse jätkata lõikas ära jõgi, mis meie Suzuki Grand Vitara jaoks ilmselgelt sügavaks jäi. Olime jõudnud liustikukeele alla, mille juurest purske esimestel päevadel põhiline veemass orupõhja poole sööstis.

Ronisime mööda moreenivalli veel veidi ülespoole ning tegime digi- ja mälupilte tumedast taevast. Peale süsimusta tuhapilve ja selles pilves sähvivate välgunoolte jäädvustamist hakkasime tagasi auto juurde laskuma ning märkasime, et kergelt tibutavast vihmast jäävad meie riietele piisasuurused hallid plekid. See aitas lõplikult ära otsustada, et me täna siia, vulkaanist linnulennult 5 km kaugusele siiski telkima ei jää. Lisaks hakkas tume pilv ennast laiemaks ajama ning rippus juba ähvardavalt meie kohal.

Ning siis hakkaski vahelduse mõttes korralikult sadama. Tuhaga küllastunud vihma. Hüppasime kiiresti autosse ja hakkasime mööda tuldud teed tagasi sõitma. Tuhalärakad esiklaasil aga ei lasknud meid sugugi pikalt sõita, sest kojamehi ei tohi tuhavihmas pidevalt töös hoida. Kraabib esiklaasi ära ja siis kaob igasugune nähtavus. Meie leidsime sellise lahenduse, et kui mõnest jõekesest läbi sõitsime, siis jäime selle keskel seisma ja kõrvalistuja täitis kiiresti oma istmelt lahkumata kaheliitrise veepudeli. Siis viskas ta pudelist vett esiklaasile ja kõrvaldas sellega enamuse tuhast. Seejärel võis juba kojamehed koos auto enda veejugadega esiklaasi kallale lasta ning hetkeks muutus maailm taas nii selgeks, kui hallis vihmasajus vulkaani vahetus läheduses võimalik on. Kuid seda vaid umbes kolmesajaks meetriks, sest selle ajaga kittis tuhk kogu esiklaasi taas ühtlaselt pruunikas-halliks. Siis tuli loomulikult kogu operatsiooni korrata. Paarist jõekesest saime sellise hooga läbi sõita, et vesi pritsis ka esiklaasile ning tegi kõrvalistuja eest loputustöö ära. Tuhavihma alt välja saime umbes kuue km hiljem mahajäätud Hilux`i juures. Hiljem kuulsime, et sellel õhtul toimuski taaskord üks suurem purse ning tuhapilv paisus nii pikuti, kui ka laiuti.

Magasime selle öö Skògafossi all kämpingus, kus olime loomulikult ainukesed telkijad ning omanikud meilt raha ei küsinud, sest arvatavasti islandlased lihtsalt ei arvanud, et keegi hellitatud välismaalastest selle kõikjale pugeva tuha peal ja sees üldse telkida tahab. Meie leidsime parima lahenduse tuha vastu nii, et panime telgi püsti kämpingu dušširuumide ette katusega varjatud puitterrassile. Enne tuli sealt muidugi sentimeetrine tihe tuhakiht maha pühkida.

Järgmisel päeval saime oma arvatavasti parimad pildid Euroopa poole suunduvast tuhapilvest, sest ilm oli ebaislandlikult päikeseline ja pilved ei katnud kogu Eyjafjallajökull`i. Ühtlasi sõitsime samal päeval teise kuulsa Islandi vulkaani Hekla juurde ning panime telgi püsti kämpingus, millest avanes suurepärane vaade nii veel lumisele Heklale, kui ka eemal silmapiiri lähedal asuvale Fimmvörðuhàls`i tuhapilvele.

Järgmisel varahommikul sõitsime Heklale lähemale ning taaskord tuli mööduda läbisõitu keelavast märgist, sest see sisemaale viiv tee ei ole keskosas Islandi mõistes varakevadel veel täielikult läbitav. Kuid ma teadsin, et Hekla nõlval asuvale parkimisplatsile viiv tee pöörab „suurelt teelt“ juba mõne kilomeetri pärast maha ning me ei muretsenud tee läbitavuse pärast.

Siiski peab märkima, et lume sulamine Hekla tipus vulkaanilise tegevuse aktiviseerumise tulemusena on tõepoolest teed veidi vähemaks uhtunud. Paaris kohas pidi kraavikeste servasid enne läbisõitu veidi tasandama, et mitte põhja peale kinni jääda. Ning tee lõpuosa jällegi kulges juba lumisel nõlval, kus eksimiseks oli vähe ruumi jäänud. Meile piisas.

Tipputõus Hekla peal on iseenesest väga lihtne – meil kulus auto juurest tipuni (hetkel 1491m) ja tagasi kokku umbes kolm ja pool tundi. Kuid Hekla on jällegi tuultele väga avatud ning tõusu teeb ebamugavamaks selle tuule poolt üles korjatud vulkaaniline tuhk, mis pidevalt suure hooga vastu nägu peksab. Ja sinna muidugi ka kaunid tumedad jäljed jätab. Olime siiski väga rõõmsad, sest sellise kõrgusega Hekla otsa varsti enam arvatavasti ronida ei saa, kuna rahuliku loomuga purskajana kasvatab Hekla ennast tavaliselt iga korraga kõrgemaks ja laiemaks.

20.mail rahulolevana tagasi Eesti poole lennates nägime lennuki akendest, et tuhapilv on võrreldes kümne päeva taguse saabumisega üsna madalaks jäänud. Ning viimastel andmetel keeraski Fimmvörðuhàls 23.mail oma kraanid kinni. Arvatavasti selleks, et naabruses asuv võimas Katla ja rahuliku loomuga, ent regulaarselt aktiivne Hekla oma pursetele rohkem tähelepanu saaksid.