Ring ümber Musta Mere ehk kuidas mitte ronida Elbrusele ja Araratile 2012

Matkapunt – Kärt Käärst, Rain Käärst, Aare Hommik, Fred Viidul, Jan Kraner ja Andres Karu

Kõigepealt tekib küsimus KUHU? Riike ja tippe on ju nii palju. 

Seekord tekkis plaan tänu sellele, et jaanuari lõpus 2013 sõidan koos Tõnis Millingu ja Kaiko Kellaga Aafrika läänerannikut ning sealseid tippe avastama ning selle sõidu tarvis ostsime aprillis ära Land Rover „Discovery“, mis antud olude jaoks kindlasti sobima peaks. Kuid enne pikka (ligi 25 000 km) Aafrika reisi tahtsin seda masinat veidi proovida ning Kaukaasia ja selle lähiümbrus tundus üsna sobiva paigana.

Tippude ja riikidega oli aga nii, et antud piirkonnas on mul käidud ainult Venemaa kõrgeim Elbrus ja käimata Aserbaidžaani, Gruusia, Armeenia ja Türgi kõrgeimad. Ideaalis võiks ju kõik need riigid korraga ette võtta, kuid paraku ei ole see võimalik.

Kõigepealt langes ära Gruusia kõrgeim Šhara (5201 m), sest tegemist on väga tehnilise ja raske tipuga, milleks ma ei ole veel valmis.

Teisena eemaldasin nimekirjast Armeenia kõrgeima Aragats`i (4090 m), sest armeenlaste jaoks oled sa vaenlane, kui tuled Türgist või Aserbaidžaanist. Mõistetavatel põhjustel. Toimib ka vastupidisel suunal.

Järgmine küsimus oli PUNT. Sest sõpru ja mägironijaid on ju nii palju.

Reaktsioon kodulehele välja pandud matkaideele oli päris aktiivne ning neli kuud enne minekut oli meil kindlaid minejaid peale minu veel viis – varasematest matkadest tuttavad Aare Hommik, Fred Viidul, Mikko Põder ja Endro Roosimäe ning lisaks Aare sõber Jan Kraner. Et aga autosid oli meil täpselt üks, siis oli isegi tervitatav, et töö oma musta mantli üle Mikko ja Endro laotas ja nad seekord tulla ei saanud. Autosse istusid seega Jan, Aare, Fred ja Karu. Lisaks ühinesid ainult Elbrusele tõusuks meiega Kärt ja Rain. Käärstid. Nemad tulevad ja lähevad lennukiga.

MARSRUUT ja algne tegevuskava kujunes selliseks: Eesti – Läti – Leedu – Valgevene (kõrgeim tipp) – Ukraina – Venemaa – Kabardi-Balkaaria (Venemaa kõrgeim tipp Elbrus) – Põhja-Osseetia – Ingušeetia – Tšetšeenia – Dagestan – Aserbaidžaan (kõrgeim tipp) – Gruusia – Türgi – Kurdistan (Türgi kõrgeim tipp Ararat) – Bulgaaria – Serbia – Ungari – Slovakkia – Poola – Leedu – Läti – Eesti. Kokku kilomeetreid umbes 11 000.

VIISASID oli meil vaja kolme: Valgevene transiitviisat, Venemaa ühekordset ja Aserbaidžaani ühekordset. 

Aserite viisat tegema asudes saime teada, et selleks on vaja kõigepealt küllakutset. Et just oli Bakuus olnud Eurovisioon, siis helistasin ma Oti managerile Danelile ja küsisin, et kas tal õnnestus aserite maal ka kellegagi vennastuda. Tema suunas mind oma hea tuttava Roberti juurde, kes küsis vajalikud andmed ja tuli meiega pärast küllakutse kättesaamist ka Aserbaidžaani saatkonda kaasa. See oli päris hea, sest eks seal oleks muidu oluliselt kauem läinud. Andsime viisataotlused sisse ning käisime pärast Jahtklubis söömas ning Robert rääkis meile aseritest. Ilustamata ja ausalt.  Tänud selle eest.

Aserbaidžaani viisa maksis 2012 aasta augustis 60 eurot.

Venemaa ja Valgevene viisade tegemise jaoks jäi lõpuks väga vähe aega, sest Fred käis vahepeal USA-s ja Jan avastas sahtlist oma passi võttes, et seal on kolme viisa ja kõikide templite jaoks jäänud ainult kaks vaba lehte. Seega enne Aserbaidžaani viisa tegemist soetas ta kiirkorras uue passi. Lühidalt – Valgevene ja Venemaa viisad tegime kiirkorras ja kallima raha eest.

Fred avastas vahepeal, et ta on kaks päeva enne minekut töisel reisil Vilniuses ja kuna meie teekond nagunii sealt läbi Valgevenesse läheb, siis leppisime kokku, et ta liigub 25. augustil juba Minskisse ning meie haarame ta sealt 26. augustil möödaminnes peale. Valgevene transiitviisa kestab kaks päeva ja võtsime need siis alates 25. augustist. Et Fred ikka rahulikult Minskis juua saaks. Ta vedas oma varustuse selle plaani tõttu viis päeva varem minu keldrisse. Lisaks oodatud seljakotile kuulus tema asjade hulka veel liitrine pudel vene viina, lumelaud, hunnik saapaid ja kasse ning kolmeliitrine pakk veini. Ise põhjendas valikut sellega, et kuna ta on Elbruse mõlemas tipus juba käinud, siis äkki peaks asjale põnevuse lisamiseks seekord tipust lumelauaga alla tulema. Leppisime kokku, et kui kõik asjad peale paneme ja ruumi jagub, siis võtame laua ja selle juurde kuuluvad saapad kaasa. Kuid valiku korral eelistame lumelauale alkoholi.

26. august, pühapäev
KARU

Me ei saanud varem minna, sest mul oli vaja südaööni Tõstamaa lähedal Varemurrus tööd teha. Suvi ju ikkagi. Jõudsin Tallinnasse poole kolme paiku, tankisin masina kurguni täis, viskasin varustuse auto suurde pagasiruumi ning sõitsin Aare Hommiku juurde, kes elab kunagise legendaarse Kadaka autoturu lähedal. Tema autost viskasime minu omasse hunniku Prisma kilekotte toiduga (Aare ostis nimelt peaaegu kõik toidud ära) ja tema isiklikud asjad ning siis nullisime spidomeetri all olevad näidud ja alustasime matkaga. Õu jeee.

Esimesena sisestasime Aare hangitud Tom-Tomi Jan`i kodutalu aadressi Suure-Jaani lähistel ja ma sõitsin sinna läbi ootamatult tiheda udu kohale. Jan tuli välja ja siis hakkasime korralikult pakkima, sest lõpuks ometi oli kogu staff (peale Fredi kitarri ja arvuti) koos. Jan küsis ootamatult, et kas me põdraliha konserve tahame? Muidugi tahtsime, kuigi selle küsimuse oleks võinud mõni päev varem küsida, kui meil veel poes käimata oli. Osa konserve jääb nüüd tõenäoliselt üle. Samal ajal, kui mina pakkisin, käisid Aare ja Jan ka õunaaeda rüüstamas ning tänu sellele saab meil esimestel päevadel autos tõenäoliselt tore olema.

Jan läks rooli, Aare kõrvale ja mina tagumisele istmele magama. Ühe peatuse tegime veel Eestis kergeks hommikusöögiks selles viimases bensukas vasakut kätt enne Läti piiri, teate küll. Aare rumaluke tellis endale riisiputru. Sai ka. Maitses riisipuder nagu mingi asi, mida sa kunagi süüa ei taha, sest see pole söömiseks loodud. Jube sitt põhimõtteliselt. Seda kokka ei tohiks enam kunagi söögi ligi lasta.

Jan viis meid läbi Läti Leetu ja mina tegin silmad lahti alles Vilniuses. Tankisime Disco kurguni täis (tema paaki mahub 90 liitrit diislit ja sellega saab maanteel sõita umbes 1100 km) ning sõitsime edasi Valgevene piiri poole. Igaks juhuks läksin mina rooli, sest piirivalvuritele meeldib, kui omanik on roolis.

Fred helistas ja uuris, et kaugel me oleme. Saime vastata, et 13:30 jõuame piirile. Fred avaldas kahtlust, et kas me ikka jõuame teiselt poolt Valgevenest välja. Esialgu tundus, et jõuame.

Rekkate järjekord oli päris rämedalt pikk. Sõiduautode oma sellega võrreldes olematu. Kuid mida hetk edasi, seda rohkem võttis meis maad veendumus, et erinevalt rekkate järjekorrast ei liigu sõiduautode oma peaaegu üldse. Otsus mitte riiki siseneda tuli pärast seda, kui järjekord ei liikunud sentimeetritki poolteist tundi järjest. Kontakteerusin korra konsulihärra Traxiga ja küsisin, et mis juhtub Valgevenes siis, kui jõuad enne viisa lõppemist piirile, kuid järjekord on nii pikk, et enne südaööd ja viisa lõppemist riigist välja ei jõua. Trax vastas, et tõenäoliselt lähenetakse meile seejärel bez vazelina. Helistasime Fredile ning ta tuleb bussiga Vilniusesse. Uuris ka rongiga Kiievisse sõitmise varianti, kuid see ei sobinud samuti ajaliselt. Kiiev oleks parem variant olnud seetõttu, et me oleksime saanud samal ajal läbi Poola talle Ukrainasse vastu sõita ning võidaksime umbes 6-7 tundi ajas. Kuid nüüd pidime Fredi lihtsalt Vilniuses ootama kuus tundi. 

Enne lahkumist nägime piirile sõitnud Q7-st väljumas kohalikke jõmme ning nendega koos olid autos kaks naist. Üks neist oli koledam kui teine ja see teine oli iseenesest päris jube. Sest elukutse jätab jäljed. Ainukene imetlusväärne asi, mis naistele alles jäänud, oli nende enesehinnang.

Et vahepealset aega mitte raisata, siis sõitsime Discoga Leedu kõrgeima tipu Aukštojas`e juurde, sest Jan ja Aare pole selle tipus käinud. Võrreldes aastataguse ajaga, mil ma koos Antsu ja Tiiaga siin käisin, oli tipus alanud ehitustegevus ning üles viisid üle kohaliku farmeri karjamaa äratuntavad sõidujäljed. Ega me ka kehvemad polnud ja minut hiljem seisime 294 meetri kõrgusel. Mingeid vundamente seal ehitati ja tõenäoliselt on seal aasta-paari pärast külastuskeskus või alkoholipood.

Vilniuses sõime ühe ostukeskuse söögikohas kõhud täis ning siis läksime bussijaama parklasse magama. 

Üheksa paiku tuli Fredilt sõnum, et tal on piiril mingi jama. Ei täpsustanud.

Lõpuks kell 23:30 ta saabus kitarri ja arvutiga, nagu õigele matkamehele kohane. Jama piiril seisnes siis selles, et kui sul on Valgevene transiitviisa, siis ei ole nii, et sisened riiki Leedust ja siis pärast väljud taas Leetu. See ei ole transiit, öeldi Fredile ja tuli istuda läbirääkimiste laua taha.

Aare istus rooli ja astus parempoolsele pedaalile. Suund – Poola ja nende linn nimega Chelm Ukraina piiril. 

27. august, esmaspäev
AARE

Ja nii oligi. Tagasi oli vaja sõita ligikaudu 700 kilomeetrit ja kogu selle tee läbimiseks kuluv aeg, sest tegelikult oleksime pidanud sellisel kellaajal olema juba Kiievi külje all, mitte keset Vilniuse bussijaama parklat.

Esialgu oli sõit lihtne, sest juhtus see tänavavalgustusega tänavatel ja kui midagi isegi valesti läks, siis sai teha „turisti“ ja sõita kus iganes juhtus. Öö aga oli meid kohe linna piiril ootamas ja see ei olnud meeldiv. Nimelt oli öö udune ja ainus, millele sai tugineda, oli navigatsiooniseade, mis näis teadvat, kas tee jätkub otse või käändub paremale või hoopis vasakule. Kahjuks ei suuda nad veel näidata, kas on tulemas sile või tõusude ja langustega teelõik. Vastutulevate autode tuled ju läbi mäe ei paista ja seda isegi selge ilma korral. Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et läks õnneks.

Poola üllatas oma oluliselt paranenud teedega. Kuigi külasid, milles pidi kiirust veidi alandama, oli hulganisti jättis olukord siiski kokkuvõtvalt positiivse mulje. Eriti, kui suutsime endile kuidagi sisendada, et välismaa numbrimärgiga autode kiiruseületuspildid on Poola politseinike jaoks kasutud (sarnaselt  Eestis, kus võõra numbriga autosid radaripildi järgi trahvida ei õnnestu). 

Aga enne veel, kui Poolamaa läbi sai, õnnestus meil näha tsemenditööstust, kus Jan koos oma hea sõbra Gunnariga kunagi äriasju käis ajamas. Peale selle, et tegu  oli Poolas, Ukraina piiri lähedal paikneva tsemenditehasega, Jan suurt midagi ei mäletanud. Ei siis ega ka nüüd. 

Euroopa Liidust lahkumise eel võttis lenksud pihku jälle Karu, kes ilma igasuguste viperusteta meid  kõiki Ukrainasse sisse tüüris. Piirivalvurid olid külalislahked ja ei raisanud pikalt meie aega. Kõigest 15 minutit ja asi ants. Ja Ukraina osutus riigiks, kes kasutab taktikat, kus maksta tuleb pärast. Eks igaüks teab ise, kumba eelistada, kas maksta n.ö söögi tellimisel ja pärast söömist lihtsalt minema jalutada või siis istuda täis kõhuga lauas ja oodata arvet. 

Kuna lähenesime Kiievile läänest, siis saime kasutada uusi, siledaid ja laiu magistraale, mis olid plaanitud valmis saada jalgpalli ee-emmiks, kuid päris valmis ei olnud nad ka meie ajal. Aeg-ajalt nägime teetöölisi, kes paigaldasid piirdeid, liiklusmärke või joonisid teid. Kõige sellega kaasnesid loomulikult ka kiirusepiirangud, mida omakorda kasutasid oskuslikult ära liikluspolitseinikud. Kuidagi omapärasel moel oli valdav, et kui politseinikud meid kinni pidasid, oli roolis alati, no peaaegu alati, Jan. Nii oli see Riia ringil ja nii oli see ka teel Lutskist Kiievisse. Ja see olukord tuli meile kasuks, sest Jan sai sellega seoses päris korraliku koolituse ja mida aeg edasi seda raskem oli mentidel teda murda. Nojah, esimesel korral ta siiski veel nii tasemel ei olnud ja maksis siiski 40 dollarit. Kuigi, kui täpne olla, siis ka sel korral oli juba tunda, et asi hakkab paremuse poole liikuma, sest läbirääkimistelt naases ta kokkuleppega viia tüüpidele 50 dollarit, kuid realiseerus see vaid 80% ulatuses.

Aga  üldises plaanis oli suhteliselt igav päev. Sõitsime autoga, tankisime autot, sõime ise ja siis jälle sõitsime. Kerget elevust tekitavad sellises olukorras ju ainult liiklusõnnetused, millest me ise kenasti pääsesime, kuid aknast vaadeldavaid oli küll. Üks oli  vähe selline huvitavam, sest juhtus meie taga sõitva autoga. Võib-olla oli see tingitud meie auto mustast heitgaasist, mis kohalikku kütust kasutades üha mustemaks läks või millestki muust, kuid jah, meie taga sõitev  sõiduauto oli sunnitud rooli tugevalt vasakule keerama vastasel korral  oleks kamsa koos oma suure rauakoormaga tüübist lihtsalt üle sõitnud. Ja kõik see juhtus Kiievi külje all, kus teed laiad (4+4) ja liiklus äärmiselt tihe. Kuna sõitsime kõige vasakpoolses reas, sattus too tüüp õnnetult kahe sõidurea vahel olevale tagasipöördekohale, mis lõppes tema jaoks liig kiiresti ja liig kõrge äärekiviga. Oleks tegu olnud A-rühma või saksa politseisarja võtteplatsiga, siis oleks järgnenud kõrge õhulend üle meie auto ja tugevad plahvatused, kuid reaalsus oli see, et õnnetu juhi auto jäi ilma stangest, esisilla tasakaalust ja arvatavasti ka radikas ja karter muutusid auklikumaks. Tagantjärele mõeldes, huvitav, miks kamsa üleüldse sinna neljandasse ritta trügida tahtis? Ju siis oli vaja.

Teine omapärasem laks  jäi meie silmade eest veidi varjatumaks, kuna nägime seda õhtupimeduses, kuid siiski. Nimelt oli teravilja kombain oma võimeid veidi ülehinnanud ja tulemuseks oli teelt väljasõit ja rulllumine katusele. Kuigi jah, kombaini katus ei ole just eriti laiaulatuslik, enamus seal siiski viljapunker. Õnnetuse peamiseks põhjuseks võib ilmselt pidada valet legendi, kuhu oli jäänud märkimata, et kurv, mida võtta üritati, ei kõlba n-ö lõikamiseks. Kõige kurvem oli asja juures see, et teetamm oli selles kohas päris kõrge, mille tulemusena jõudiski kombain katusele, mitte ei vajunud lihtsalt külili. Ühesõnaga, kraanamehelolitöödküllaga.

28. august, teisipäev
AARE

Öö saabudes usaldas autoomanik ka meie neljanda tiimikaaslase rooli. Õnnetuseks sattus Fredile selline teelõik, mille läbimine tagapingil viibijatele tundus pideva teelt väljasõiduna, mille tõttu uinumine ja loomulikult sellele järgnev magamine ilmvõimatuna tundus. Proovisin lugematu arv kordi, ei õnnestunud. Ei jätnud head muljet, ütleme ausalt.

Kogu see loksumine, rappumine ja tukkumine lõppes 5:30 Ukraina välispiirile jõudmisega. Sõbraliku moega piirivalvurid loivasid varahommikuselt uimaselt ringi ja esmapilgul tundus, et kõik sujub kiirelt. Aga ….  Selle riigi n-ö läände pööratud poliitika ei ole idapiirile siiski jõudnud ja asjad käivad ikkagi kohaliku kombe kohaselt. Sel korral siis arenes vestlus selliselt (punktiiriga kohtadesse võite meie vastused mõelda, kui viitsite): Kus kohast tulete? … Aa Eestist. Teil läheb ikka väga hästi, oleme kuulnud. …. Kuidas ei? Sõidate siin välismaa autodega ringi ja …  Tegelikult on meil riigist väljasõiduks vaja täita üks oluline blankett. See on ukraina keelne. …. Ärge muretsege, meil on juhuslikult selline spetsialist olemas, kes oskab seda täita ….  Ainult kahekümne dollari eest teeb ära.

Tol hetkel tundus asi väga ebameeldiv, kuid kui reisi lõppedes meenutasime, siis oli too raha pommimine üks meeldivamad, kui nii võib öelda. 

Poole tunni möödudes olime Ukraina tolmu endalt pühkinud, et rühkida edasi Venemaale.  Ka Venemaa saab aru, et riiki sisenemist ei  ole mõistlik väga takistada, sest sõbrad maanteedel ju ootavad meid. Tollitöötaja oli isegi nii jultunud, et ütles ausalt, et  ei viitsi meie asjades sorida ja lubas meid ilma pikema jututa igasuguseid deklaratsioone täitma. Koos kohalike  kaaskannatajate abiga saime paberid korda ja võtsime suuna  Rostov na Donu peale.  Rotatsiooni korras roolis istumise süsteem ei olnud veel päris hästi tööle hakanud ja nii õnnestuski suuremat initsiatiivi üles näidanud tüüpidel rooli istuda. Aga see ei ole mõistlik. Hea näide olen ma ise, kes rahutu une (vt. eespoolt) tõttu ei olnud eriti puhanud ja kui päike tõusis, uljalt Karule teatasin, et võin sõita küll. Pole probleemi. Kuid tavalise kilomeetrite hulga või sõidutundideni ma sel korral ei jõudnud, sest uni tikkus vägisi silma. Ühel hetkel tabasin end arusaamiselt, et olen sõiduki ette kavatsemata läbi kolme sõidurea, mis ei olnud sugugi tühjad, ühe teeäärse toitlustuskoha parkla lähistele tüürinud. Edasise elu huvides peatasin sõiduki ettekavatsetult lõplikult ja teatasin kaaslastele, kes olid samuti kruusa kolina peale silmi avamas, et aeg on hommikusööki sööma minna.

Koht, kuhu masina parkinud olin, osutus  Oaasiks! Selle kinnituseks leidsime kohe sissepääsu lähistelt ühe plastikust seguvanni, mis oli täidetud vee ja ühe surnud karpkalaga, kelle peale elus konn proovis ronida ja omi asju ajada.  Aga küülikud ja kanad olid veel elus ja hoidsid end värskena, et juhul kui …..  Tühjenev kõht avaldas survet ja lihtsustas tellimuse tegemist ja pikendas kanade elu.  Valisime söögiks midagi kiirelt valmistatavat ja söömise kohaks  õue paigutatud lauad, arvates, et on kena einestada ärkava Venemaa taeva all. Halb valik! Nimelt oli koha nimi, Oaas, pigem selline jutumärkides värk või siis oaas mustusele. Kohe, kui meile midagi söödavat-joodavat lauda toodi, laekusid ka kärbsed. Ja selle üle ei tasunud ka imestada, sest kohe köögi n.ö tagaukse lähistel oli peldik ja pesukoht, mis äriplaani järgi pidi omanikele ka tulu tooma. Kuid ei kujuta ette kui madalal peab laup olema, et sellise jama eest rublasid välja võiks käia.  Peatuse kohta veel niipalju märkimisväärset, et selle vastas üle tee asus toonekurgede müügiplats. Selline aedik, kus sai endale valida kümnete erinevate variantide ja variatsioonide vahelt.  Valik oli tõesti rikkalik, võin julgelt öelda, et kogu reisi kõige rikkalikum toonekurgede valik. Ausõna.

Kahjuks juhtus Oaasist lahkudes kohe ka reisi üks kriitilisemaid juhtumeid, kui Jan, kes rooli minult üle võttis, Mineralnõi Vodõ poole pöörates liikluspolitsei poolt kinni peeti. Asi oleks peaaegu lõppenud sellega, et Jan oleks antud „Mirovõi Sudi“ alla, mis meie reisi vägagi järsku oleks lõpetanud. Kurat seda teab, mida nad selle all mõtlesid aga ilmselt enda teada midagi väga olulist, sest sellest jamast pääsemiseks küsis kuldketiga erariietes mees politseiauto tagaistmel kolmsada dollarit! Jani kogemuste pagas sellistes olukordades olemises viis situatsiooni selleni, et tüübid hakkasid vaikselt kontrolli olukorra üle kaotama ja olid sunnitud protsesside kiirendamiseks Janilt üha uusi ja uusi pakkumisi küsima, a la stiilis: “paku-paku”. Pika pusimise peale sai Jan summa 50 dollarini. Autos panime kokku neli 5-dollarilist ja 500 rubla ja lähetasime Jani uuesti politsei liikuvkontorisse. Ilma ilustamata saadeti Jan persse selle summaga, kuid meie õnneks koos dokumentidega.  Aa, rikkumisest ka. Me olla üle pideva joone kusagil ringteel sõitnud.

Jätkasime vapralt sõitu, kuigi teeolud olid keerulised, sest pidevalt oli kiirus piiratud tee remondiks  ja kohe, kui remondi ala lõppes ja tee natukenegi paremaks läks, passisid politseinikud omale järjekordset peotäit.  Kuna meie tempo oli kaugel planeeritust, siis meie matkagrupi kaks liiget, Kärt ja Rain ei viitsinud meid Min Vodõ lennujaama ootama jääda, kuni me allesjäänud 200 km läbime ja otsustasid taksoga Tõrnauzi kohale sõita. Meie saime sellest teada läbi Raini saadetud sms-sõnumi. Enne veel kui metsa ära keerasime, peatusime linnakeses nimega Pjatigorsk, kus õnnestus sularahaautomaadist sedeleid võtta ja eurosid rublade vastu vahetada, kuidas keegi.  Kohe kui kohalik raha näpus, astusime sisse poodi, mis kauples hea ja paremaga. Saia ja õlut. 

Baksani orgu jõudes hakkas meile üha rohkem kohale jõudma, et aeg ajalt toimub seal suuremaid ja väiksemaid sorti tulevahetusi, sest nii mõnegi suurema ristmiku keskel seisid soomukid ja teede servades liivakottidega kindlustatud kontrollpunktid. Lisaks annab kohalikule olustikule värvi liikluskultuur. Venemaa liiklus ei ole normaalne. Seda võib küll südame rahuga öelda. Paljud sõidavad, kus aga saab ja paremalt möödumised, signaalitamised ja posti või puu pihta sõitmised ei ole üldse harvad. Üheks põhjuseks võib pidada kehva kütuse kvaliteeti, mis  pikaajalisel tarbimisel ei võimalda ilmselt mootori pöördeid maha lasta. Vastasel juhul jääd veel vale koha peale seisma ja sind ennast lastakse maha. Discogi hakkas meile märku andma, et ärge kurat jamage ja köhis aeg ajalt tagant musti tahmapilvi välja. Kuid sõit jätkus. Teed muutusid väiksemaks ja n.ö kodusemaks. Teede äärde tekkisid letid puu- ja köögiviljadega, teedele lehmad ja kraavidesse nendest mööda põigata püüdnud autod. Peatusime meiegi ühe leti ees, et vitamiine kohalikest pirnidest endasse ammutada. Pirnid, kusjuures, olla kõige vähemväärtuslikud puuviljad kasulike vitamiinide osas. Selle kompenseerisime põdraliha  konservide ja musta leivaga. 

Terskoli jõudes üllatusime meeldivalt, sest kogu Baksani oru olime saanud läbida ilma, et oleksime pidanud pistist maksma. Ei soovinud seda liikluspolitsei, sõjavägi ega ka kohalik kaitseliit, kelle punktidest saime rahulikult läbi sõita. Isegi Tõrnauzist pääsesime puhtalt läbi. Esimesena lõpetasime meie Elbruse ekspeditsiooni komplekteerimise, liitudes  Raini ja Kärdi poolt moodustuva grupiga, mis ootas meid Tšegeti hotelli juures. Kuna Karu ja Fred olid Elbrusel varem käinud, teadsid nad pea igat maja ja maja tagust ja just ühte nendest meid kõiki veetigi. Tuli välja, et selle uhiuue marmoriga kaetud maja esimesel korrusel paiknevad mägipäästjad. Just nimelt tänu nende samade meeste aastatetagusele pingutusele õnnestub meil koos Karuga nende hoovis paiknevas söögi- ja joogikohas head ja paremat maitsta. Ja ühega neist jooksis Karu kohe ka trepil kokku. Nimelt Hakim`iga, kes tol mälestusväärsel päeval päästeoperatsiooni juhtis. Teine tuttav mees, Alek, oli valves ja temast tuleb meil juttu ka järgmisel päeval. Pärast kohustuslikku n.ö mäele registreerimist päästjate juures,  liikusime edasi telkimispaika, kus tasusime telgimaksu ja seda 100 rubla telgi eest. Selle hinna eest saime ei tea  kus kohast  algavast  torust vett lasta ja varjualuse all süüa teha ning kaarte mängida. Peldik oli ka. Katusega ja põrandata. Pärast kerget pesu kiirevoolulises ja külmas jões ja telkide püstitamist läksime tagasi eelpool mainitud baari. Sel korral nägi Karu veel ühte tema elu päästmisega seotud meest. Nimelt  Boris Tilovit, kes EV presidendilt medali sai, kui  Karu päästetööde eest  vastutuse võtja. Kuna eelmisel korral, kui Karu Terskolist läks, polnud tast suuremat asja, likvideeris ta nüüd oma võla ja tänas päästjaid eestlasele  kohaselt parimal moel, kinkides Hakimile pudeli vanakat. Teise pudeli loovutasime baaripidajale, et ta meile mingit sodi ei hakkaks sisse söötma, sest vaevalt Rain seda nii oleks jätnud ja mingi köögi pärast lahingut pidama hakata ei olnud meil huvi. Vähemalt tol õhtul. Mõjus.

Aeg möödus ja koos sellega naasime ka meie laagripaika. Tugevamad või joobnumad, pagan seda enam mäletab, võtsid Fredi kidra toel ka paar laulu ülesse. Täpsustuseks toon ka võtjate nimed ära: Fred, Karu ja Rain. Janile jääb seda õhtut meenutama kellegi kriiskav laulumaneer, kelle nime ma siiski ära tooma ei hakka. Õhtu lõppes sellega, et Karu rullis oma magamiskoti õue lahti, andes Fredile võimaluse öösel hoolivat mängida ja Karu äratada hetkel, kui vihma sadama hakkas. Info vihma kohta sai Fred oma vasakult käelt, mis oli telgist väljas ja sai vihmast märjaks.

29. august, kolmapäev
KARU

Frediga on tore ühes telgis magada. Kõva pidutsejana on ta harva kohal ja naiivse mehena ei tule ta ever selle peale, et telgikaaslaselt midagi varastada. Lisaks toob vihma kätte jäänud kaasvõitleja varju alla. Sõnade või kätega.

Vihma kallas ka hommikul. Tegelikult oli see muidugi halb, sest tahtsime täna esimese aklimati teha ja kuhugi 3500 peale tõusta. Aga sadu oli täpselt nii tihe, et ligunemine vihmas tundus väheahvatlev. Ega ma väga pikalt ei põdenud ka vaid ajasin Raini üles ning 40 minutit hiljem oli meil kaks kilo parti ja veidi vähem riisi. Jube, kuidas õppinud kokk asjaarmastajatele mõjub. Kärdi armukadedus oleks olnud täiesti omal kohal, sest kõik mehed vaatasid Raini isemoodi pilguga.

Kontrollisin esmakordselt grupi verenäitusid ning hapnikusisaldused olid järgnevad: Janil ja Kärdil 93, Fredil 94, Rainil 96 ning parim näit oli Aarel ja Karul – 97. Pole viga.

Meiega koos veetsid laagris aega kaks vene kutti, kes samuti Elbruse jaoks aklimatiseerusid ja siis see umbes kuuekümnene mees oma LADAga. Tumesinine 01. Tundus, et mees tuli mägedesse oma vana autot ravima, sest pidevalt võis tema käes näha karteri kaane tihendit, mõnda silindrit või siis aku otste mahavõtmiseks vajaminevat mutrivõtit nr 13. Seljas oli tal jope, mis paarkümmend aastat tagasi oli veel alla kümne aasta vana ning jalas klassikalised väljaveninud põlvekohtade ja tuharaosaga dressipüksid. Ning peas vahva suusamüts, kuis siis muidu. Õli määrdeomadusi testis ta näiteks maitstes. Spetsialist ühesõnaga.

Mehed peale minu mängisid vahepeal „Saskut“, Rain sealjuures esimest korda. Sellele vaatamata said Aare ja Jan tema ja Fredi käest viis lutti järjest, sealjuures ka nuia. Mul paluti see eraldi päevikus välja tuua.

Käisin aja täiteks autoga rippraudtee jaama chekkimas, kuid seal oli täielik vaikus. Postkontoris sai netis istuda ja kasutasin võimalust blogimiseks. Rain tegi samal ajal pardist ka hilise lõunasöögi ning õhtupoolikul võtsime ette jalutuskäigu läbi Terskoli peaaegu hotelli „Tšeget“ juurde. Kuus aastat tagasi ööbisin selles majutusasutuses, kuid nüüd seisis endine parim hotell Terskolis mahajäetuna. 

Alles oli ka matkavarustuse pood teeristil, kuid see ei kuulu enam „Alpindustria“ ketti.

Fred liikus rippraudtee jaama juurest ülespoole, meie aga kodukõrtsi suunas. Võtsime süüa ja varsti ühines meiega ka Fred, kes kõndis pärast lahkuminekut kuni 2500 meetrini ning pööras tagasi sildi juurest, mis andis ühemõtteliselt teada, et siit algab piiritsoon, kuhu võib siseneda ainult lubadega. 

Hüppasin toitu oodates kõrvalmajast päästjate juurest läbi. Alek oli koos ühe noore mehega valves ja tegime temaga viiskümmend grammi. Palus mul teistega koos ka läbi astuda ning pärast sööki võtsime pooliku ligi ja läksimegi neljakesi koos Aare, Jani ja Frediga. Lauale ilmusid tassid ning õun ja munad. Kõlasid toostid ja noor päästja kibeles mingile peole. Alek käskis tal maha istuda, sest normaalsemat seltskonda ta täna saja kilomeetri raadiuses ei leia. 

Vahepeal helises telefon, kuid Alek ütles, et ta ei taha igasugustega rääkida. Kadus kuhugi ära ning tagasi tulles saime aru, et ta ei tohiks enam peale võtta ja asutasime ennast tänusõnadega minekule. Alek tahtis meid oma autoga ära visata, kuid keeldusime viisakalt. 

Laagris tegime plaane ning maksime telkide eest omanikuprouale 300 rubla. 

30. august, neljapäev
KARU

Ärkasime seitsmest. Rain võttis vilunud liigutusega seljakotist kaks kilo liha ja hakkas süüa tegema. Seekord siis kalkunit. Öösel nägi ta unes, et otsustas kinnisvaraga lähemat tutvust teha ning ostis Tallinna lähiümbruses maad kokku. Täpsemalt 36 000 hektarit.

Täis kõhuga mõõtsin grupi verenäitusid ning seis oli selline:
Kärt – 96
Karu – 95
Aare – 95
Fred – 94
Rain – 94
Jan – 88

Pakkisime laagri kokku ja viisin rahva kahes osas Discoga rippraudtee alumisse jaama. Parkisin ühe saslikuäri kõrvale ning ostsime 400 rubla eest näost piletid kahe trossi jagu kõrgemale ehk 3450 meetri peale.

Rippraudtee jaamas pakkus kohalik mägipäästjast saslikumüüja, et laseb meid 500 rubla eest näost oma soojakusse ööbima. Tee pidi hinna sees olema. Pakkumine ei tundunud ahvatlev. Peitsime kotid uue rippraudtee vagunite ülisuure angaari alla ja tõusime 3845 meetri peale, täpsemalt siis sinnani, kust enam ilma lumele astumata edasi ei saanud. Sealt leidsime lumelaigult kaks lebotamiseks mõeldud reformvoodit ning need kaks vene kutti, kes all meiega koos laagris olid. 

Fred tahtis tõusta kuni 4000 meetrini ja leidis endale Kärdi ja Jani näol kompanjonid. Koos mindigi kuni Prijuti alla järsema tõusuni ning jalutati siis tagasi. 4000 meetrit tähistas ühtlasi Jani uut kõrgusrekordit ning samaga sai hakkama Rain 3850 peal.

Meie Raini ja Aarega mängisime vulkaaniliste kivitükikestega kõrgmäestiku petanque´i. Teiste naasmise ajaks sai mäng läbi ja võitjaks tuli vastu tahtmist kuulutada Aare. Rain oli teine. Võitja sai sellise energiasüsti, et jooksis mäest alla kuni rippraudteejaamani. 

3450 peal oli vaikus, keegi ei liikunud. Panime telgid saslikumüüja laudade vahele ning siis korjasime kokku kõik puutükid ning tegime krundiomaniku ahjurenni tule. Aare, Fred ja Rain tegid käepärastest vahenditest (peamiselt traadist) saslikuvardad ja kalkun hakkas särisema. Jani olemine läks kehvaks ning ta läks telki värisema. Ning kui söök valmis sai, siis tuli välja, et öelda Rainile ülim kompliment tema tehtud söögi eest: „Kolmas tükk ajab oksele“. 

Kärdi enesetunne oli samuti hõredavõitu ning nii tiksuti peale teejoomist tasapisi telkidesse. 

Õhtuste verenäitudega üllatas kõige rohkem Jan, kelle näit oli võrreldes hommikul all mõõdetuga kõiki seadusi eirates paremaks läinud:

Karu – 90 (-5)
Jan – 89 (+1)
Kärt – 87 (-9)
Aare – 84 (-11)
Rain – 81 (-13)
Fred – 80 (-14)

Välja jäime kolmekesi koos Fredi ja Rainiga ning vaatasime tähti ja jõime grokki. Terve päev oli taevas olnud täiesti pilvitu ning isegi Elbruse tippu ei hakanud keskpäeval tavapärased pilved kogunema, vaid mägi säras päikese käes kuni viimase loojumiseni välja. Ning siis järgnes augustikuine tähistaevas oma langevate tähtede, täiskuu ja teega, milles oli surakas viina. 

Mina nägin unes märulit, mille tegevuse käigus mu auto ära varastati ja et uue jaoks raha teenida, siis läksin koos Tõnis Millinguga suvepäevi juhtima. Kõik laabuski kenasti kuni hetkeni, mil Milling ühele suvepäevalisele peene vitsaga vastu väga hella kohta lõi. Siis aeti teda taga ja ma ärkasin koos sellega, kui ta kätte saadi ning pikali paisati. Ise oli süüdi.

Rain nägi aga seda, kuidas meiega koos all 2100 peal elanud autopedest VAZ 2101-e omanik enda sinise masina katusele taksole iseloomuliku plafooni pani niipea, kui tumedapäine Eestist pärit staar (kelle nimi Rainil ei meenu) avaldas soovi sõitma minna.

 

31. august, reede
AARE

Teab millest, aga osad meie matkagrupist olid just mitte kõige sügavama unega, kuna hommikul ärgates ja omi tavapäraseid toimetusi tehes arutleti elavalt, kuidas öösel auto meie laagripaigast mööda oli sõitnud! Mina näiteks ei kuulnud öösel midagi ja seega sekkusin vestlusesse puhtalt fantaasia pealt. Lõpuks lepiti kokku, et ju see mingi räige vene ime oli, mis läks ülemisse laagripaika varustust viima. Samas ei loobutud ka mõttest, et võib-olla oli see ikkagi see sinine kopikas. 

Aga sellega ei olnud hommikused imed veel lõppenud. Nimelt hakkas silma, et suhteliselt napis riietuses ja kahtlaselt kiire tempoga möödusid meie vaateväljast inimesed. Ja seda tipu suunas. Kuna lähedusse oli siginenud ka võõraid, saime peagi teada, et tegu oli „Elbrus Race“ tagumise otsa osalejatega, sest kiiremad on juba kõik meie laagrist möödas! Jooksust lähemalt mõne hetke pärast.

Seni aga lühidalt veel meenutusi hommikust. Nagu ikka, midagi meeliülendavat selles varajases tõusmises ei olnud, sest ilm oli tuuline ja seetõttu veel jahedam, kui muidu. Kuna viibisime välikohviku territooriumil ja ei omanud täpset ülevaadet sellest, millal äri avatakse, pidime ärkama vara, laagri kokku pakkima ja taastama eilse olukorra, mis tähendas telgi aluste siledate platside segi ajamist ja kohvikumööbli tagasi paigaldamist. Hommikusöögiks oli puder moosiga, mis maitses isegi Janile, kel eelmisel õhtul toidu vastu sooje tundeid ei tekkinud. Kõht putru ja teed täis, külastasime kõik ka dr.Karu kabinetti, kus ei onud vaja teha m…, vaid mõõdeti hoopis verenäite. Ja tulemused olid: Rain 81; Karu 89; Aare ja Jan 90; Kärt ja Fred 92. Kõik tundub olevat OK.

Järgmise etapina plaanisime tõusta esmalt köisraudteega mõned sajad meetrid kõrgemale. Operaatori teenindussaali uksel oli kenasti kõik kirjas, millal sõidud algavad ja kui palju maksab, kuid nagu ikka sealmail kombeks, siis kirja pandul ei ole tegelikkusega palju ühist. Nii me siis passisime oma kottide otsas ja vestlesime kaaskannatajatega. Põhilised jututeemad olid meie kodumaa ja Elbruse jooks. Saime päris hea ülevaate, kui kiiresti ja missuguseid trasse pidi need üliinimesed liiguvad, kui populaarne see võistlus on ja millised on rekordid. Tänaseks päevaks ei mäleta ma sellest enam suurt midagi ja järgi ka ei saa vaadata, sest brošüür on Karu käes. Kui ta viitsib, siis ta valgustab meid kõiki sellest lähemalt. Omaltpoolt pean mainima, et ootamist hõlbustas ka gondlite n.ö garaažist välja ajamise vaatamine. Nagu varasemalt juba mainiti oli läheduses üks suur hoone, mida kasutati köisraudtee gondlite hoidmiseks. Kui läänemaailmas võib gondlid õhtu lõpuks lihtsalt lõppjaama seisma jätta, siis Venemaal on vaja need kuudid ikka korralikult ära peita. Kurat seda teab, kuhu need muidu viiakse. Ja nüüd siis antigi klassikaline vene etendus, kus üks mees teeb ja neli vaatad, kuigi peaks ka tegema.

Pika ootamise peale jõudsid ka operaatorid tööle ja sõit võis jätkuda. Järgisime plaani, mis oli koostatud järgmiselt. Esmalt läheb üles Karu, kohe järgmise tooliga mina (Aare), seejärel saadavad  Rain, Jan, Fred ja Kärt kogu varustuse, mis seljakottidesse pakitud, üles ja seejärel istuvad toolidele Jan, Kärt, Rain ja Fred. Mina ja Karu võtame üleval jaamas saabuvad seljakotid toolidelt maha ja fotografeerime matkagrupi liikmeid köisraudteega saabumas. 

Nii läkski!

Esialgu jätkus rännak tuttavatel radadel. Esmalt rühkisime välja 3845 meetri peale, kus oli hea voodil lebada ja hinge tõmmata. Seejärel jätkus teekond juba lumel, millele olid päev varem oma jäljed jätnud osad meie seltskonna liikmed. Nüüd läksime kõik kuuekesi koos. Siht oli Priuti nimeline laagripaik, kuid sinna me ühe soojaga kohe välja ei vantsinud, sest ühel mehel läks oma kõrgusrekordi tähistamisega veidi omapäraselt. Nimelt, kui me 3960 meetri kõrgusel puhkepausi pidasime, lõi Rainil korraga põhjaklapi tihendi surve alla ja olukorra stabiliseerimiseks oli ta sunnitud tõusma veel veidi kõrgemale, kus asus nõlva suurim kivi, mille taha oli hea peituda. Oma arvates.

Priut, mida juba ei tea mitmendat korda taastatakse, tõi Janile ja Rainile uued kõrgusrekordid. Ümardatult võib seda kõrgust iseloomustada numbrikombinatsiooniga 4100. Juba kolmandat korda sellel matkal sattusime kokku tuttavate venelastega, kellega esmakordselt kohtusime sinise kopika lähedal, teistkordselt reformvoodil ja nüüd siis kolmandat korda. Eks paistab, kas sellega asi piirdub või näeme neid veel. Lihtsalt sportlik huvi, kas kehtib just Venemaalt pärit väljend meie kõnepruuki: „kolm on kohtu seadus“.

Aga juba järgmine etapp ise tõestas, et kehtib küll. Nimelt jagasime oma matkagrupi kolmeks ja iga grupp püstitas omale telgi. Seega kolm gruppi ja kolm telki! Aga üks köök, mille me Karuga telkidest mõned meetrid madalamale, suhteliselt järsu kukkumisega kaljunukile püsti panime. Kuna Elbrusel, eriti laagripaikade lähistel, veel enam seal, kus ehitustegevus käib, on vedelemas kõiksugu sodi, sai köök lausa luksuslik. Eraldi istekohad, riiulid köögitarvetele jne. Mina juhendasin ja Karu tegi.

Ja siis said huvitavad tegevused päevas otsa ja algas matka rutiin. Söögi tegemine, söömine, tee tegemine ja tee joomine, köögi koristamine, puhkepaus, mille sisustamine igaühe fantaasia piirides, näiteks Karu luges Fredile “Antiliibanoni” ette, õhtusöögi tegemine, mille juures pean kindlasti märkima, et see algas 18:45, söömine, tee tegemine, tee joomine köögi koristamine jne. Sellise rutiini sees ei suuda teinekord kohe adekvaatselt reageerida absurdsustele. Ja nii ka seekord. Õhtusöögi ajal märkasime, kuidas üks seltskond meist paarikümne meetri kaugusel üritab üht väga hapra välimusega telki veel haprama välimusega neidise ümber püstitada. Kõik vaatasid veidi imestunult, kuidas tugevaks muutunud tuul, mis orus välgud sähvima pani, seda telgikest rebis ise samal ajal rahulikult makarone matsutades. Asi muutus veelgi veidramaks, kui üks tüüp telgi püstitamise seltskonnast mingi hetk telgi käest lasi ja kaamera järgi haaras. Ja kus siis hakkas klõpsima. Ühesõnaga, meile tundus, et tegu on reklaamfotode tegemisega, millel üritatakse maha müüa telki, mida isegi säästumarketis ei julgeta müügile võtta.

Minu jaoks hakkasid asjad ootamatult kehvaks muutuma. Olin ilmselt liiga optimistlikult omi võimeid hinnanud ja organism otsustas sellest numbriliselt teada anda. Nimelt vajusin verenäitude tabelis kindlalt viimaseks!

Aare 75; Rain 78; Fred 79; Jan 83; Kärt ja Karu 85.

Lootus oli, et öö, uni ja sellega kaasnevad unenäod olukorrale leevendust toovad, kuigi arvestades, mis unenägusid matkagrupp siiani näinud oli, ma sellele väga ei panustaks. 

1.september, laupäev
KARU

Minu taassünnipäev. Täpselt kuus aastat tagasi kohtusin oru vastasnõlval kivilaviiniga. Hommik oli selge ja sain Tšegeti mäetipule rahulikult lehvitada.

Hommikusööki tehes sain teistele oma unenäost rääkida:

Tänaöise ülesande andis mulle Vabariigi Valitsus. Sain käsu ujuda Tallinna ümbruses saarelt saarele ning leida üles ning kaardistada sobivad väikelaevade randumispaigad. Aegna saarel seda tööd tehes jälgisid minu toimetamisi kolm palja ülakehaga neiut, kelle päevituspaiga lähedalt ma valitsusele järjekordse sobiva paiga leidsin ning siis edasi Naissaarele ujusin. Neiud jäid Aegna saarelt mulle üks käsi puusas järele vaatama. Teine käsi oli päikese eest varjuks silmade kohale tõstetud. Mina nägin neid selili ujudes tõenäoliselt paremini, kui nemad mind. Mäletan, et ainult ühel neidudest oli ülakeha ühtlaselt pruun, teistel olid rinnad oluliselt vähem päikest saanud, kui ülejäänud ülakeha.

Aarel oli sitt olla. Kontrollisime verenäite ja tulemused ei olnud väga pahaendelised – Aare näit oli tõusnud 75-lt 77-ni ja teiste arvud olid vähemalt 80, täpsemalt siis nii:

Jan – 90 (+7)

Fred – 87 (+8)

Kärt – 83 (-2)

Karu – 83 (-2)

Rain – 80 (+2)

Aare – 77 (+2)

Jan säras muidu ka ning küsimuse peale, et mis tal öösel toredat juhtus, rääkis ta kirglikult, kuidas ta tänaöises unenäos discol käis ning üks leebelt öeldes suurte rindadega keskealine naine teda kogu aeg tantsima kutsus. Aga Jan ei saanud minna, sest tööd oli neetult palju teha ning aega lihtsalt nappis. 

Aklimatitõusu alustasime kõik koos, kuid peagi liikus Fred oma lumelauaga eest ära. Jan ja Kärt leidsid enam-vähem ühtse tempo ning samuti veidi tagapool Rain ja Aare. 4300 peal pööras Aare tagasi ja Rain kurtis jõuetust. Lasin Janil üksi omas tempos edasi minna ning tiksusime koos Kärdi ja Rainiga samuti vaikselt ülespoole.

Kokkuvõttes tõusis Fred 4790 meetri peale ning lasi sealt lauaga alla. Jan pöördus tagasi 4700 meetri kõrgusel ning meie ootasime teda 4540 peal. Sõime veidi, päevitasime ning siis tegime väikese kassi ja kirka koolituse. Riided said märjemaks, sest päike sulatas lund päris hoolega. Fred rääkis pärast, et alla sõitmine oli tänu pehmele lumele erakordselt mõnus ja kiire. Täpsemalt jõudis ta alla tagasi nelja minutiga. Raisk.

Alla minnes jagunesime kaheks – mina ja Rain laskusime ees ning valutavate põlvedega Jan ja Kärt tulid meile järgi. Mul pea veidi tuikas ning laagrisse jõudes jõime teed ning siis kolisin pooleteiseks tunniks telki magama.

Õhtusöögi tegi Jan. Ajasime juttu ning mõõtsime verenäite. Seis siis järgmine:

Kärt – 83 (+0)

Karu – 82 (-1)

Fred – 81 (-6)

Jan – 80 (-10)

Rain – 79 (-1)

Aare – 72 (-5)

Homme lähme ikkagi tipu suunas. Tõenäoliselt viiekesi. Arutlesime asja nii ja teistpidi, kuid lõpuks jäi otsus nii.

Tegin hommikuks termostesse kisselli valmis ja vaatasin veidi murelikult pilvist taevast. Samas – pilvised õhtud on Elbrusel pigem reegliks, pole mõtet üle mõelda.

Päeva lauseks kujunes: „Kärt ja Kärt, muud ei kuule!“

2. september, pühapäev
KARU

Rain oli endiselt ärilainel ning külastas unenäos “Humana” poodi Venemaal, mis oli täis väikeseid kabiine ja igas kabiinis istus üks naine. Ning kui ta sinna sisse läks, siis sai ta uhketelt ärinaistelt teada, et kasutatud riiete äri on Venemaa üks suuremaid ning iga sellise väikese putka päevane käive ulatub kümnetesse tuhandetesse dollaritesse.

Äratus helises kell 01:00. Kissell ja kiirtoit sisse, kassid alla ja 2:30 minekut tipu suunas. Viiekesi, sest Aare loobus. Arusaadavatel põhjustel ning tundsin ennast süüdi liiga kiire ülestulemise pärast. 

Olime eelnevalt kokku leppinud, et tõuseme kõik koos ning kaheks jagunemise korral jään mina aeglasema ja Fred läheb kiirema grupiga. 

Lumi oli kõva ning minna selle võrra eilsest mõnusam. Tegime väikseid pause joomiseks ja sooolestiku inspekteerimiseks ning tõusumeetreid kogunes ilusasti. Kuid 4830 meetri peal tundis Rain, et tema on oma eesmärgid saavutanud ning pöördus tagasi. Jätkasime neljakesi. Fredi jaoks oli tempo liiga madal ja ta liikus oma lumelauaga eest ära.

Traaversile jõudes tundis ka Jan, et tema piir on käes ning pööras 5100 meetri peal tagasi. Jäime Kärdiga kahekesi ja surusime edasi. Fred oli juba nägemisulatusest väljas ja ega me temaga enam ei arvestanud ka. Minu peakeses oli sellel hetkel veel plaan tõusta madalamasse, idatippu (5621 m), sest kõrgemas olen ma käinud.

Sadulal puhus päris tugev ja külm tuul ning Kärdil ei olnud enam midagi selga juurde panna. Ega palju valikuid ei olnud – andsin talle oma sulejope ja pöördusime 5330 meetri peal tagasi. Saime paarsada meetrit laskuda, kui ülalt tuli Fred lumelauaga. Jõudis tippu 7:35 ehk viie tunniga. Et lumi oli jäine, siis võttis ta laskumine päris kaua aega.

Meil ka. Traavers tundus laskudes meeletult pikk ning nii me muudkui panime jalga jala ette ning eriti ei rääkinud. Neli tundi hiljem olime peetis jalgadega Priuti juures. 

Söök, laager kokku ja 14:30 allapoole. Lumi sulas ning teel haigutasid mõned augud. Saime neist kuidagi mööda ja peale paari tagumikuga maa toetamist ning lumetraktorite juures palja ülakehaga pilte tegevate venelaste vaatlemist jõudsime varsti ülemisse jaama ning sõitsime (seekord kaks alumist etappi väikeste vagunitega) alla Terskoli.

Auto oli samas kohas, kuhu me selle jätsime ning tänutundest võtsime kõrvalasuvas söögikohas saslikut ja õlut. Siis viisin ma Käärstid hotelli, sest neil sai matk läbi ning algas reis.

Telgid panime vanasse tuttavasse kohta ning et erilist inspiratsioonipuhangut ei tulnud, siis läksime sööma päästjate maja juurde. Selgus, et puhveti hooaeg saab läbi ning täna on nende viimane õhtu. Küsisime sauna kohta, mida puhvetipidaja enne meie ülesminekut kõvasti reklaamis ning selgus, et see asub Käärstide hotelli all. Reserveerisime õhtuks kolm tundi ning saime hinna 3000 pealt 2500-le. Peale sööki hüppasin Aleki juurest läbi ning regasin meid regioonist välja. 

Saunas panime kõikvõimalikud seadmed laadima ja siis sulistasime basseinis ja istusime laval ning õhtu ilusaim hetk oli see, kui me viiekesi kahele inimesele mõeldud mullivanni sisenesime. Viis minutit hiljem sealt väljudes jäi vanni alles umbes kuus liitrit vett. 

Telkide juurde jõudes oli õlu juba üsna liisunud. Mina läksin magama. Ei tea, mis teised tegid, kuid viimane mälestus sellest päevast on rämedalt tume mats telgi kõrval ning summutatud oie.

3. september, esmaspäev
AARE

Torm veeklaasis või õigemini mullivannis oli läbi ja käes oli taaskord argipäev, mille suureks eesmärgiks oli sõita läbi aastasadu sõjatandriks olnud regiooni. Täna kuulub see maa valdavalt Kremlimeelsete kontrolli alla, kuid on neid, kes sellega leppida ei taha. Aga kõigest ikka järgemööda.

Nagu arvata oli, ei edenenud päeva esimesed toimetamised kõigil just kõige ladusamalt, kuid tegemata ka midagi ei jäänud. Pigem ikka rohkem, kui vähem. Keset tulist laagri kokku pakkimist astus mulle ligi poolaka välimusega hilis-keskealine härrasmees ja tegi slaavilikus keeles (ilmselt siis poola keel) juttu. Et kus käisime ja kuhu läheme jne. Ja sel hetkel, kui ma Disco tagaluuki üritasin kinni suruda, sest asju oli ikkagi veel palju, küsis too pan, et kas me ei oleks nii  lahked ja viiks nende matkagruppi bussijaama? Samal ajal sirutas ta minu poole käe, milles hoidis pooleliitrist priimusebensiiniga pudelit. Heitsin pilgu metsa alla, kus nende matkagrupp läbirääkimiste kulgu jälgis ja nägin, et isegi kui me kogu oma varustuse autost maha laeks, jääb ikka poolele poolakate varustusele koht puudu. Naljavennad! Ja bussijaam oli napi kilomeetri kaugusel. Käige jala, matkasellid! 

Vaatamata negatiivsele vastusele, mis ma poolakale andsin, jättis ta oma bensiinipudeli siiski puu alla vedelema. Meie, eestlased, kui ärategija rahvas sellist asja juba nii ei jäta. Selgitasin ringi komberdavale Karule olukorda ja selle peale otsis ta oma saabastest kasutatud sokid, rebis seljast särgi, immutas need poolakate bensiiniga läbi ja põlema!  Puhastustulest läbi käinuna korraldasime kiire hommikusöögi ja jätsime telkimispaiga. 

Esimese hooga ei hakanud kaugele sõitma. Nimelt oli meil toimetamata üks bürokraatlik toiming postkontoris, mis tagantjärgi tarkusena oleks võinud olla tehtud just sellel vihmasel päeval, kui me varjualuses kaarte tagusime. Aga tühja kah, see ei jäänud meid kummitama, vastupidiselt ühele tulevikus juhtuvale seigale (on põhjust edasi lugeda  ). Mingi aja möödudes suutis Karu Terskolist leida lahke proua (ei, mitte prostituudi), kes justkui heast südamest kirjutas vajalikele paberitele peale, et elasime selles samas hotellis, milles tädi töötas. Ega ta ei valetanud väga palju, sest Käärstid ju elasidki ühe öö seal. Et tädile heateost kibe maik suhu ei jääks, kinkisime grupi varudest talle ühe vanaka. Nii pitsatite löömine, allkirjade kribamine ja vanaka üleandmist saatnud jutu peamiseks teemaks oli, kui palju häid inimesi ikka maailmas leidub.

Jätsime Raini ja Kärdi sinna, kust me nad ka leidsime ehk siis Terskoli  ja käänasime Disco nina Kaspia mere suunas.  Nimelt oli meil plaan jõuda välja Dagestani pealinna Mahhatškalasse, mis teadupärast asub kohe Kaspia mere kaldal. Kaardilt kilomeetreid kokku lugedes ei olnud see teab mis pikk maa, kuid kui arvestada, mis regioonidest pidime läbi sõitma, võis tegu olla siiski täielikku utopismiga. Kabardiini-Balkaaria, Põhja-Osseetia, Ingušeetia, Tšetšeenia, Dagestan. Kõik sellised positiivsust õhkavad nimed.  Kui esialgu liikusime n.ö tuttavaid radu pidi mööda Baksani orgu, siis peagi lõppes see ja sekeldused ei lasknud meid kaua oodata.  Loomulikult peeti meid Põhja-Osseetia piiril kinni ja esialgu hakati meile müüma ideed, et autot tohib seal juhtida vaid auto omanik. Kuna piiripunkti sõitsin sisse mina, siis kergelt järgi andes võisimegi seda juttu uskuda. Aga kui ametnik märkas, et tagapingil pesitseval Fredil oli turvavöö lahti, unustas ta selle omaniku jutu ja rõhus hoopis kindlamale kaardile, milleks see turvavöö mittekasutamine kindlasti oli. Mägedes käik ei olnud meie läbirääkimisoskusi vähendanud ja väljusime sellest olukorrast  kuuesaja rublase kulutusega. Kusjuures leidis aset isegi selline fakt, et meie esialgsest pakutud summast saime osa raha isegi tagasi! Koguni nelikümmend rubla, mis pool sajandit tagasi tähendanuks vist kahe kuu palka, täna  nappi tunnipalka. Jätkasime sõitu teel, mille suunaviitadelt vaatasid vastu tuttavad nimed, kuna oma ealiste iseärasuste tõttu mäletasime veel neid aegu, mil ei möödunud päevagi, kui mõnda neist ei oleks mainitud uudistes.

Eraldi tahaks selles reas välja tuua Beslani. See koht tekitas hinges küll päris õõnsa tunde, sest just sel samal, esimesel koolipäeval, kaheksa aastat tagasi otsustas rühm terroriste hõivata terve kooli koos ligikaudu 1500 inimesega selles ja kolm päeva hiljem oli vähemalt 344, neist 186 lapsed, surnud (vikipeedia andmetel). Päeva iseloomu arvestades võis mõista, miks teedel ja tänavatel palju sõdureid ja sõjatehnikat kohata võis. Jäi mulje, et just meie möödasõidu ajal toimus uue koolimaja kõrval asuval lennuväljal mälestusüritus. Peagi jõudsime Beslani kesklinna, kus Karu külastas apteeki, mis iseenesest mõista ööpäeva ringselt avatud ja kõik teised teiselpool tänavat asuvat kauplust, et jäätist osta. Minu ees maksnud vanatädi rahakoti vahel paistis kaks mustavalget pilti poisslastest. Ei olnud väga värsked pildid…..

Ingušeetias on ka igal sammul näha rikkalikku ülesehitustööd, mida ühelt naftaga majandavalt vabariigilt oodata oli. Meie tähelepanu köitis uhke Memoriaal endise pealinna Nazran ja tänase pealinna Magassi (ehitust alustati 1995.aastal) vahel (vahe 4km!), kus vastupidiselt ümbritsevale hallusele, haljendas muru, voolasid purskkaevud, põles igavene tuli ja tänavad olid sillutatud graniidiga. Memoriaali idee oli arvatavasti mälestada kõiki tähtsaid sõja ja usujuhte, kes sel maal kord omi asju olid ajanud. Loomulikult võitjate poolel. 

Järgmine piir oli siis  Ingušeetia ja Tšetšeenia piir ja loomulikult peeti meid kinni. Ja loomulikult oli palju sõjatehnikat ja sõjaväelasi. Kuid sel korral pääsesime ilma rahakoti raudu avamata. Nimelt lubas Karu, kelle me Põhja-Osseetia piirivalvurit eeskujuks võttes sundisime kõiki ja kõike tegema, piirivalvuritel omal kulul nalja teha, taludes ilmselt isegi mingeid verbaalseid perverssusi, mis esitati piirivalvuri poolt räppides, aga kuna Karu ingušši keel ei ole just kiita, kannatas ta kõik naeratades ära ja sai kõik dokumendid selle eest kenasti tagasi. Tšetšeenia kohta võiks lühidalt kokkuvõtteks öelda, et kohe on näha, et peremees on kodus. Kui varasemalt võisime teede ääres märgata prügi, lagunenud hooneid ja muid selliseid minnalaskmise märke, siis Kadõrovite valitsetav piirkond oli kõigest sellest prii. Vastutasuks näitas valitsus teedel rohkearvuliselt kaasaegset sõjatehnikat (mitte nagu meie vabariik, kes seda aastas vaid kaks korda teeb. Õnneks.) ja pommitabamusega majade asemele uued ehitab. Ja mitte ühe vaid ikka kohe rohkem, lausa külade ja linnade kaupa.  Suurim ehitusplats oli kindlasti Groznõi ise, kuid kuna kartsime, et kui pimedas Dagestani jõuame, siis võib see jõudmine üldse viimaseks jõudmiseks jäädagi,  ei hakanud kesklinna sisse keerama. Kaugeltki oli näha, kuidas sinna mitmeid pilvelõhkujaid oli tehtud ja tehakse veel. 

Ikka ja jälle olen sattunud oma matkadel erinevatesse paikadesse maailmas, mida ühendab üks ühine nimetaja. Selleks on jalgpall. Küll toksitakse seda Karpaatide puravikukorjajate laagris, kui ka Lofootide „lõpppeatuses“. Tšetšeeniast lisandus sellesse ritta jalgpalli väljak, mille olid omale kella 16-17:30 vahel broneerinud lehmad. Jah just täiesti tavalised lüpsilehmad, kes millegi pärast just jalgpalli väljaku (väravate vahelise ala) oma kehakinnitamiseks olid valinud. Uhke.

Ja jõudsimegi valges Dagestani. Vabariiki, kus hetkel olukord vaat, et kõige rahutum, sest riigipirukas ei ole veel päris lõplikult jagatud. Sissesõidul üllatati meid jälle. Seekord sellega, et keegi raha ei küsinud ja mingeid muid ülesandeid Karule ka ei antud. Veider. Riigi pealinnaks, nagu varem mainitud, on Mahhatškala, kus kirjade järgi elab pisut üle poole miljoni elaniku. Esmalt tüürisime kesklinna, et siis möödakäijate abiga leida mõni sobiv hotell. Peagi juhatatigi meid hotelli, millel suur ja korralik parkimismaja, mis peitis eneses kõiksugu hinnaklassiga sõidukeid.  Hotelli vastuvõtus ootas meid keskealine naisterahvas, kes meile abivalmilt vabu tube näitas ja kui sobivad toad olime välja valinud, naasime auto juurde, et oma vajalikud asjad ööks tuppa kaasa võtta. Vastuvõttu tagasi jõudes tabas meid aga halb üllatus, kui proua meie käest ääri-veeri küsis, ega me juhuslikult välismaalased ei ole. Me ei hakanud valetama ja tunnistasime, et oleme juba viimased paarkümmend aastat välismaalased olnud. Sellega äri lõppes. Nimelt oli meid juhatatud hotelli, kus välismaalaste majutamine oli keelatud. Vähemalt ei julgenud proua seda riski võtta. Korraks tekkis selline loll segadus, mis kiirelt siiski lahenes. Nimelt juhtusid samal hetkel hotelli fuajees olema kaks kohalikku noort, kes olid kohe valmis meid juhatama ühte teise hotelli, mis tohib ka meiesuguseid majutada.  Jalutuskäik sinna oli meeldivalt pikk, seega saime vahetus vestluses  ettekujutuse sealsetest noortest ja  olukorrast riigis, mis pidi nende arvates päris rahulik olema (ainult kuus korra olla mõni tõsisem tulevahetus rühmituste vahel). Neilt poistelt kuulsime ka, et parkimismaja, mida Disco hoidmiseks kasutame, kuulub, nagu paljud teisedki asjad seal mail, peaminister Alijevile. See ka selgitab, miks kallid Bentleyd ja muud taolised masinad selles parkimismajas olid. Natuke veider vaid, miks surevad VAZ-id nendega kõrvuti olid? 

Hind uues hotellis oli muidugi krõbe. Vähemalt esialgu, aga kauplesime hinna 3600 pealt 2200 peale ja oma argumendina kasutasime väidet, et vajame hotelli vaid kaheteistkümneks tunniks. Mõjus. Noored ei olnud meid veel maha jätnud ja soovisid meid ka sööma  juhatada.  Nagu ikka, pingutatakse sellistes olukordades üle, sest seiklushimulised turistid soovivad igava ja turvalise euroköögi asemel midagi hoopis higisemat.  Viisakusest ootasime kohalike soovitatud söögikohas nii kaua, kui nad olid omale sõbrad autoga järgi kutsunud ja linna saginasse kadunud. Seejärel lonkisime hotelli poole tagasi, kuna meile oli silma jäänud üks tore sissepääs keldrisse, mis meie ootustele võis rohkem meelepärane olla. Oligi.

Aja kokkuhoiu mõttes võtan edasise lühidalt kokku, tuues  välja märksõnad, mis iseloomustaks olnut: õlu, söök, relvastatud võimuesindajad, konjak ja palju juttu! Kui rohkem tahate teada, eks küsige või tulge järgmine kord kaasa.

4. september, teisipäev
KARU

Umbes kaks tundi saime magada enne, kui neetud äratus tirises. Võtsime asjad kaasa ning liikusime Alijevi parklasse. Eine otsustasime võtta teisel pool teed väikeses kahe lauaga tudengite söögikohas, mida hoidsid elus kaks prouat, kes välismaalaste tuleku peale armsalt elevusse sattusid ning meie palvel munad pannile lõid, kuigi neid menüüs ei olnud. 

Järgmine hetk sõitsime linnast välja ja jätkasime mööda Kaspia Mere (mis tegelikult on muidugi järv) kallast sõitu lõuna ehk Aserbaidžaani poole. Kallastest sai aru, et see järv on kunagi sadakond meetrit sügavam olnud, teegi lookles endises järvepõhjas. 

Suvalises väikeses linnakeses pöörasime teelt maha ning sõitsime randa. Selline kalamehi ja lagunevaid hooneid täis liivariba, kus tõmbusime rahvast veidi eemale ning ujusime. Laine muidugi oli väga hea ja kõrge ning vesi soe. Ma ei tea, kuidas, kuid kaasujujatel Fredil ja Aarel õnnestus vee sees jalad katki teha. Nagu vastu vett. Kummaline.

Einet võtsime naabruses kalda peal restoranis, kus kelner eraldas meile eraldi konditsioneeritud kabineti ning oli muidu ka igati vastutulelik. Jan sai konjakit ning meie teised õlle, nagu tahtsime. Sellega paraku hea piirduski, sest toit oli väga sitt. Huvitav kuidas mõned inimesed ei saa aru, et kui nad süüa teha ei oska, siis ei pea kokana töötama. 

Tunnike hiljem jõudsime politsei kontrollpunkti. Meid peatati ning küsiti miks ma suurte autode reas sõidan. Ei osanud midagi vastata, sest mingeid ridasid polnud kusagil näha. Läksin automaadiga mehega kaasa ja ta viis mind natšalniku juurde. Sain teada, kui paha mees ma olen ning siis tundis terav nina lisaks veel lõunast õllelõhna. Kohe sain teada, et ma olen maani täis, auto pannakse tasulisse parklasse ja Miravoi Sudis reserveeritakse mulle oktoobri teiseks pooleks aeg. Teised võivad seni parklas autos oodata. Ja ei mingeid läbirääkimisi. Palusin neilt alkomeetrit, et mu joove kindlaks teha. Neil polnud. Pakkusin välja, et toon enda oma ja nad olid nõus. Meie andmetel tohtis Venemaal olla 0,5 promilli ning seda ei saa mul kuidagi sees olla. Ei olnudki. Masin näitas 0,06 promilli. Ülemus aga väitis, et tohib olla ainult 0,01 promilli. Et ma eriti nendega enam rääkida ei tahtnud, siis järeldasid nad, et ma ei oska keelt ning kutsusid Fredi läbirääkimiste juurde. 

Ülemuse jutust jäi kõige rohkem meelde see, et Jumalat ta kardab ja ta ei tohi taevasele isandale pettumust valmistada meile halastamisega või liiga väikese summa küsimisega. Seega küsis 200 eurot (8000 rubla). Hakkasime tingima ning mulle meeldis ülemuse üks monoloog: „Andres. Meie sinuga ei ole pederastid. Me ei ole prostituudid. Me oleme mehed. Palju pakud?“ 

Pakkusin siis, kui hind oli jõudnud ülema poolt 100 euro ehk 4000 rubla peale, Fredile eesti keeles välja, et peaksime nüüd veidi teatrit tegema ja eesti keeles omavahel korralikult riidu minema ning erinevaid rahvusvahelisi sõnu sisse põimides n-ö eelarvekriisi üle vaidlema. Sellest tuli umbes selline kahe mehe ühismonoloog: „Me ei saa enam Janilt DIISLIT küsida, sest ta on vaene ja meil on ees mitmed KILOMEETRID ja setmed KILOMEETRID aga ASERBAIDŽAAN on ilus, kuid EURO ei maksa ning VIISA ja KILOMEETRID ei peaks ühes lauses olema ent GRUUSIA, TÜRGI, SERBIA, UKRAINA ja POOLA küsivad piiril VIISAT ja BENSIINI. Ja DOLLAREID. Mine persse oma REMONDIGA, haige DIISEL.“ 

Siis käisime autos Aare ja Janiga läbi rääkimas ning kuna kesk-eestlastel oli adrekas vähem üleval, siis pakkusid nad välja, et 1600 rublast ehk 40 eurost peaks piisama. Selle jutuga läksime ülemuse juurde, kes oli vahepeal välja tulnud. Ülem ütles, et see ei lähe mitte. Siis tuleb vereproovi sõita, pakkusin mina, sest rohkem me anda ei saa. Ise mõtlesin, et äkki ülemuse naine on arst ja ma väljun sealt mingi 3,6 promilliga.

Kümme minutit hiljem, pärast jutte alpinismist ja mägedest ning sellest, et see inimene peab ikka loll olema, kes 3000 meetri piirist ülespoole turnib, sõitsime edasi. Rublad jäid laua peale.

Enne piiri peatas meid veel üks post, kuid nendest saime niisama mööda. 

Dagestani ja Aserbaidžaani vaheline piir saabus ruttu ning sättisime ennast järjekorda. 

Selles piiripunktis saab üle ainult autoga. Kuid üllatavalt palju jalakäijaid sebis ringi ning paar neiut proovisid ennast ka meie auto peale möllida. Edutult. Mida piiriväravate poole, seda kitsamaks läks koridor ning aina enam tekkis liikluskorraldajaid, kes meile rääkimas käisid, kuidas „kiiremini“ väravani saada. Suruti päris tugevasti ning peeglid tuli sisse tõmmata. 

Saime teada ka piiripunkti populaarsuse põhjuse – aserid nimelt teevad väga hästi ja odavalt riideid ning enamus piiriületajatest on riidevedajad. Nägime Aserbaidžaani poolt tulemas näiteks kaubikut, mille kolmekohalises kabiinis oli kaheksa inimest, neist üks seisis juhi taga püsti. Mitte juhi tooli taga, vaid juhi enda taga. Pea oli päikesevarju juures. Kui väikebusside tagumine luuk lahti tehti, siis pudenes asfaltile kohe 4-5 inimest, sest soojas autos ju asjad ja inimesed teatavasti paisuvad.

Vene poole paberimajandus võttis taas tunnikese, sest üks tähtis mees oli söömas. Kuigi piirijärjekorras vastati meie avameelsele küsimusele, et ärge vene piirivalvuritele üle 500 makske, raha seekord ei küsitudki. Aserite pool aga maksime kokku 40 eurot kindlustuse ja mingi muu tähtsa paberi eest. Sõbralik vana tollimees käis ringi ja rääkis, et eestlased on täitsa ok. Nagu me ei teaks. Tema poeg oli ainuke, kes täiesti rahulikult ringi toimetas ja kontrollis ning tegi seda mitte mundris, vaid normaalses casualis. 

Pabereid täites vestlesime vene mehega, kes küsis muuseas, et miks me ikkagi selle ausamba maha võtsime. Proovisin vastata, kuid ta ütles, et see ei olnud ilus. Samas aserite politseinikud meeldisid talle veel vähem ja ta käskis kõik altkäemaksu küsivad mendid nahhui saata.

Kõik kokku võttis kuus tundi. Eikellegimaal nägime suurte riidekottide otsas istuvaid inimesi ja saime aru, et enamus neist ei sisenegi aserite maale, vaid ootavad kaupa eikellegimaal ja siis lähevad Venemaale tagasi. 

Sillal, mis ausõna peale masinaid riigist riiki laseb, oli aga üks ilus auto liiga optimistlikult august auku sõitnud ning ühte neist kõhu peale pidama jäänud. Muigasime.

Aserbaidžaanis vahetasime kõigepealt raha ja sõime kõhud täis. Ning siis sõitsime Cuba poole aserite endi poolt paljukiidetud asfaltteid mööda. Võtsime kiiruse 50 km/h peale, sest muidu oleks meile ülejäänud reisiks jäänud ühe sillaga maastur.

Öö tuli peale ja pöörasime suvalises kohas teelt maha. Kolm km eemal jõudsime karjääri, kus hetk peale meie tulekut masinad tööle pandi. Kell kaks öösel. Nähtavasti hirmust. 

Telkimiseks sobiva paiga leidsime ühes suures õunaaias. Koerad haukusid meid magama.

5. september, kolmapäev
AARE

Kui kõvasti  juua, siis järgmine päev on ikka vaja ju kaua magada. Eriti kui sa oled roolijoodik ja alkomeeter on näidanud koguni 0,06 promilli. Nagu Karul. Juhtumisi oli Karu endiselt meie grupi grupijuht, ning seepärast määras tema meie päevaplaani  ja sel korral oli äratuse ajaks planeeritud uskumatult hiline 10:30. Selline kellaaeg peaks samas olema veel piisavalt ohutu, et töötavatele inimestele mitte jalgu jääda. Vedelesime ju oma laagriga ikkagi õunaaias, mis ootas küpsete viljade noppimist. Õigemini olid enamus õunad just sellises valmidusastmes, et kui nad nüüd ära korjata ja veebruaris Kokkolas lettidele laduda, ikkagi isuäratavad välja näeksid. Aga meil ei olnud nii kaua aega oodata. Enamus võtsid lähimalt oksalt lootustandvaima ubina ja lõi hambad sisse. Aga mitte kõik. Eriti stiilipuhtalt mängis korilase rolli välja Jan, kes ärgates omi asjaajamisi telkidest pisut kaugemale ajama läks, kuid kuna ilm oli leitsakune ei koormanud ta end üleliigsete riietega. Nii ta siis tatsas  seal kõrges rohus, aeg ajalt ette jäävast aiast üle ronides ja parimaid palasid sülle kogudes, massiivset lihasmassi liigutades, ringi. Absoluutselt stiilipuhas suur, isane, valge gorilla. Põhimõtteliselt teenis ta sellega aplausi ja „braavo“ hüüded meilt kohe kindla peale välja, aga kuna me ei olnud teatrisaalis, siis naersime lihtsalt meeletult ja näitasime näpuga. 

Peagi oli kellaaeg sealmaal, et kohalikud  õunakoristajad hakkasid meie  laagripaigale liiga lähedale jõudma ja olime sunnitud lahkuma. Sõitsime linna nimega Quba. Eesmärgiks oli vahetada taskusse kohalikku raha ja soetada Aserbaidžaani teede kaart. Raha vahetasime pangas või võtsime sularahaautomaadist, kuidas keegi.  Ja kaardi ostsime turult, mis oli väga rahvarohke ja suur. Ka autod, mis turul lettide vahel ringi sõitsid, olid enamjaolt suured. Kuid ilmselt veel suuremad on haagised, mida nende maasturitega veetakse, sest meie kodumaal näeb selliseid haakekonkse ikka traktorite, mitte sõiduautode taga. Üldiselt jääb Qubat meenutama peatänavate ehitustööd ja võltsfassaadid, mida lagunevatele majadele ette ehitati. Fassaadid ise ei ole võltsid, nende kasutamise eesmärk on.

Pärast mõningast kaardimaterjaliga tutvumist suundusime riigi kõrgeimasse tippu viivale teele. Loomulikult ei saa sinna mäkke autoga. Vähemasti veel ei saa, kuid kui kõik need  tee-ehitus projektid ükskord valmis saavad, siis ega palju puudu ka ei jää. Nimelt käib aserite kõrgeima mäe lähistel, nimelt Lazas, suuremat sorti suusakuurordi ehitus ja arvestades kohalike autode ja autojuhtide lembust, rajatakse kuurordisse viiv tee korralikult neljarealine. Tänane originaal on selline klassikaline kahele hobuvankrile sobiv.

Surusime oma maasturiga kõigist raskustest üle ja läbi ning jõudsime soliidse mägiküla poe ette, kus kaks kohalikku meest tõsiseid asju ajasid. Peagi oli selge, kumb neist kaupmees oli, kuna ostsime janu kustutamiseks õlled näppu. Ja veelgi parem või noh vähemalt sama hea oli seik, et teine mees, kelle nimi Samir, oli kohaliku looduspargi töötaja, kes toimetab matkajaid aserite kõrgeimasse tippu. Ta kinnitas, et tingimused lähiajal on ideaali lähedased ja kuuldes, et tuleme Elbruselt, oli vägagi veendunud, et jõuame vabalt tippu. Aga! Alati on mingi aga. Nimelt oleks meil vaja esitada talle üks paber, mille väljastab ainult Ministeerium pealinnast.  Loomulikult proovisime olukorda lahendada ka tavameetodil, ehk n.ö altkäemaksu pakkudes, kuid ju ei mõjunud me piisavalt maksejõulistena ja äri jäi katki. No mis siis ikka, pealinn Bakuu ei olnud ju kaugel ja kuna me Elbruse nii kiiresti „ära“ tegime, oli meil ka veel piisavalt aega. Fred asus küll opositsiooni ja väitis, et kui me kohe Ararati poole ei lähe, siis vaevalt me Gruusiast kaugemale üldse jõuame, kuid koalitsioon ei võtnud vedu ja helistasime hoopis Janale. Nimelt Jana on Roberti pikaajaline koostööpartner siinmail. Kui te ei tea, kes on Robert, hakake aga lugemisega algusest peale.  Tänu Jana sekretäri Jeyla abile broneerisime juba Bakuusse teel olles toad hotelli Galery Lux ja nii saimegi rahulikult häid aserite teid ja teeäärseid söögikohti nautida. Nimelt aitas aserite teede kiitmine meid järjekordsest politsei püünisest. Ühe asula lõpus peeti meid kinni kuna Karu, kes tol hetkel roolis oli, olla ületanud kiirust koguni  15 pügala võrra. Ja siis oli hea vabandada, et võrreldes Venemaaga on  Aseris teed nii head, et isegi vaba käiguga veereb auto kiiremini kui lubatud.  Lisaks veel pooltõde meie kiirustamisest, kus väitsime, et teeme koostööd teie valitsusega, et kõikide aserite elu lihtsamaks muuta. Nimelt on eestlased ka tegelikult aserite e-riigi välja töötamise taga. Ja just ühele nendest koosolekutest, mis selle projektiga seotud, me väidetavalt teel olimegi.  Isegi meie viisad olid ju selleks puhuks välja antud. Aga ametikohustused ei luba politseil, eriti veel liikluspolitseil, kinni peetuid niisama minema lasta ja kuna raha me ei pakkunud ja ega nad pärast seda valitsuse juttu enam eriti ei küsinud ka, võttis üks ment Karu tikutoosist lihtsalt kaks tikku. Täiesti kasutamata tikud olid kusjuures.

Bakuu on suur linn. Telefoni teel saadud juhtnööre järgides jõudsime siiski  pärast mõningast seiklemist hotelli Galery Lux. Riigikohtu lähistel, seega kesklinnas. Tuba oli selline suur, kuhu mahtus kaks normaalset voodit ja kaks ebanormaalset, ajutise iseloomuga voodit. Ebanormaalsus seisnes nimelt selles, et neil paiknesid  jalad mitte ainult voodi otstes, vaid ka keskel. Mulle tuli see üllatusena ja tekitas selle matka kõige rängema vigastuse. Lõin oma väikese varba vastu metallist voodijalga niimoodi puruks, et kole kohe. Selline kolmnurkne tükk tuli lahti nagu tavaliselt kulunud püksiperselt lahti rebeneb, kui kusagile oksa otsa kinni jääd.  Mingil põhjusel oli Janil jälle sitt olla, et isegi kuseda ei suutnud, rääkimata siis veel minu hoiatamisest nende ohtlike keskmiste voodijalgade eest, kuigi ta ka oma varbad sinna ära oli löönud. Õnneks nõrgemini kui mina.

Vaatamata rängale vigastusele soovisin täiendada oma garderoobi ja Bakuu, arvestades, mis toimus piiril, tundus selleks hea koht olema. Aega Karu mulle palju ei andnud, seega liikusin enamuse ajast joostes.  Seda enam vajasin uusi rõivaid ja leidsin need ühest nooblimast ostukeskusest linnas. Asus ta kohe järve kaldal ja restoranikorruse rõdudelt avanes lummav vaade pea kõikidele Eurovisiooni ülekannetest meelde jäänud vaatamisväärsustele.

Karu, Fred ja Jan toimetasid sel ajal hotellis. Karu ajas habet, sest muidu ei pidavat huul ära paranema,  Fred võttis dušš või dušš teda, ei teagi ja Jan käis loomulikult sital. Sanitaarolukord parandatud, asuti tsivilisatsiooni teiste hüvede pruukimisele. Vaadati telekat, surfati  netis, Karu ja Fred täiendasid omi blogisid ja riputasid  pilte FB-sse.

Selleks ajaks jõudsin ka mina esimeselt linnatiirult tagasi. Käisin pesus, kusel, sital, netis ja vaatasin telekat ning siis viisin kõik meie matkagrupi liikmed linnaga tutvuma.  Senikaua, kuni me ei olnud veel päris Citysse jõudnud, kus kaunid lõunamaised piigad meie poiste pilke püüaksid, hoidsin tempot üleval oma uute teksade ja sinna sisse napilt mahtunud tuharalihastega. Ei hakanud poiste mõtetes sobrama, kurat teab, mis nad mõtlesid, kuid ega nad must palju maha ei jäänud. Peagi olimegi kesk kolmapäevaõhtust linnasuminat, mille paljudele arusaadavaks tegemiseks võiks tuua võrdluse kohaga, kus palju rohkem eestlasi käinud on kui Bakuu. Vähemalt nooremapoolseid eestlasi. Nimelt Barcelona ja La Rambla. Kasutades ära olukorda, et mina olin Bakuu südames käinud ka päevavalguses, sain etendada lausa giidi rolli ja vatrasin valges nähtust. Rüüpasime selle kõrvale õlut ja imetlesime valguse ja värvide mängu, millega Bakuus kokku küll ei hoita. 

Õhtusöögiks astusime sisse, minu puhul taaskord sisse, uhkeimasse ostukeskusse ja lasime maailmakuulsal Aserbaidžaani pitsal hea maitsta. Teksad tõmbusid seetõttu veelgi enam ümber, kuid see jäi paljudel õnneks märkamata. 

Õhtu lõpetamiseks proovisime erootika mõju oma kehale ja vaatasime hotellis telekast “Paljalt naljakas” uusi osasid. 

6. september, neljapäev
AARE

Varem tõusjatel oli eelis. Nimelt,  hotelli nimes esile toodud sõna „lux“ ei käinud kohe kuidagi hotelli hommikusöögi kohta, sest see oli väga napp ja veel napim neile, kes natuke hiljem sööma tulid. Ma olin kusagil keskmiste hulgas. 

Kõht head ja paremat täis pakkisime asjad, tõstsime autole ja jalutasime metroosse. Nimelt oli meil ju kuri plaan minna Aseri kõrgeima mäe tippu ja selleks oli teadupärast vaja Loodusvarade Ministeeriumist üks paber ära tuua. Nagu paljude ehituslike asjadega, nii on ka metrooga Alijevil suured plaanid, mille esimene laiendamise etapp lähiaastatel isegi valmis peaks saama. Senikaua aga kasutasime seda, mis oli ja töötas. Vaatamata liinide vähesusele suutsime sellegi poolest ka veidi puusse panna, sest ei saanud aru, et ühe liini pikkuseks on vaid sõit kahe peatuse vahel. Kergete probleemide raskelt läinud lahendamise kiuste seisime peagi ministeeriumi kõrval oleva sularahaautomaadi ees ja noppisime vajaliku hulga raha, et riigilõivu sulas tasumine meie liikumist tagasi mäele kiirendada.  

Ja siis…., kohtusime ministeeriumi esikus noore ametnikuhärraga, kes lajatas meile ette pika loetelu dokumentidest, mida peame vajaliku loa taotlemisel esitama. Ja selle hetkega saidki õiguse need matkagrupi liikmed, kes olid kunagi ammustel aegadel vihjanud, et äkki see info ministeeriumi kodulehel, mis räägib kuidas mäele minekuks luba taotleda, tasuks läbi lugeda.  Paberid paberiteks, need suudaks ju ikka välja ajada, kuid hoopis tõsisemaks probleemiks sai aeg, sest ametniku sõnul võib loa taotlemine aega võta vabalt nädalast kuni 30 päevani. Ühe-kahe päevaga ei tee kohe kindlasti midagi ära. Kellel nüüd täpsem huvi tekkis, eks minge ministeeriumi kodukale ja lugege. Meil igatahes huvi aserite kõrgeima tipu vastu kadus ja tekkis huvi Tbilisi ööelu vastu.  Seda enam, et vihma hakkas sadama ja ministeeriumi turvamehelt saime ka noomida, et miks me ministeeriumi ukse  ees seisame. Ei tohi ju!

Ja nii me Georgia poole kihutasime. Isegi nii kiiresti, et politsei meid kiiruse ületamise eest kinni pidas. Seekord sai ametisõiduki istet kulutama minna Fred, kellel oli see vist üldse esimene kord kinni peetud saada. Igatahes arvasid kõik teised hiljem, et suuremate kogemuste ja külmema närvi puhul ei oleks väidetavalt 7 pügala võrra ületatud kiiruse eest pidanud maksma 20 US dollarit ja 12 kohalikku raha. Fredile tagantjärgi tarkus midagi juurde loomulikult ei andnud ja just nii palju raha ta ka ära maksis. 

Aserbaidžaan on aga valdavalt väga igava loodusega maa. Vähemalt see osa, mis jääb tee äärde, mis viib Kaspia äärest  Georgiasse. Kui veel Kaspia ääres pakuvad ilusaid tööstusehituslikke vaateid naftapuurtornid ja nende remondi baasid, siis sisemaa on igav ja hall. Võib ainult aimata, milline see maa oli siis, kui kõik need järved, mis nüüd kuivad, ääreni vett täis olid. Tänapäeval võib seda vedelikku leida vaid vesimelonite (otsetõlge inglise keelest) seest, mida suhteliselt arvukalt teede ääres pakuti. Ei pidanud meiegi paljuks kinni pidada ja värsket arbuusi osta. Meeldiva üllatusena anti meile ka üks melon tasuta kauba peale. Ju me siis lolli moodi palju selle arbuusi eest maksime. 

Sõime arbuusi ja kuulasime audioraamatut pealkirjaga: „Rehepapp“. 

Pikk raamat muutis tee lühikeseks ja olimegi nagu naksti Georgia piiril. Ja vastab tõele, et Aasia ja Euroopa piir läheb just sealt samast. Kes ei usu, võib minna ja lugeda silti, mida näed, kuid Aserbaidžaani poolt tuled: „Tere tulemast Euroopasse“. Piiriületuse toimingud lähevad kiiresti, ametnikud on sõbralikud, isegi sõdurid, kes hiljuti ühes võrdluses napilt teiseks jäid, olid sõbralikud. Samuti kütus on poole kallim kui naabritel, aga seda me teadsime ja olime Disco paagi pilgeni seda odavat aseri kulda täis tankinud.

Tbilisi ei ole piirist üldse kaugel. Natuke maad ja oled kohal. Linn, mis on kuulus oma külalislahkuse ja odava elu poolest. Esimese hooga ei kohanud me kumbagi. Nimelt ei leitud meile neljale eestlasele vaba tuba, kuhu omad kompsud üheks ööks maha panna ja võib-olla isegi natuke tukastada ja  kui me leidsimegi vabad toad kahes erinevas hotellis, maksid need meie arvate päris kopsaka summa. Vastavalt 60 ja 50 US dollarit. Kõigele vaatamata lõime majutusasutustega käed ja siirdusime lähedal asuvasse kesklinna. Veidi aega sihitult ringi lonkinud, jäi meile kogemata silma ühest kangialusest paistev kaetud laud, millel ümber rahvas lõbusasti juttu vestis. Astusime ka ligi ja kuna õues olid kõik lauad selles paljulubavas söögikohas hõivatud, hõivasime nurgalaua siseruumes. Tellisime söögid ja joogid, milleks loomulikult valisime kohaliku kuulsuse, cha-cha. Kuna söögikoht oli populaarne ja köögis ilmselt järjekord pikk, jõudsime n.ö söögi alla päris mitu terava ringi teha. Õnneks või õnnetuseks jõudis Karu praad oluliselt hiljem kui teistel ja vaene mees pidi seetõttu tühja kõhuga lugematuid kordi pitsi tõstma.  Kohe on kuidagi nii säetud, et kellel on soodumus alkoholismile, seda kohe kisub selliste situatsioonide poole (tuletan meelde roolijoomarluse lugu varasemast). Meil näiteks Janiga on soodumus kultuurilisele tegevusele. Et milles see väljendub, küsite?  

Kohe räägin.

Pärast söögi ja joogipoolise manustamist olime kõik sellises meeleolus, et vaatamata kõigele sinna peldikhotelli tagasi küll veel ei läheks. No tegelikult ta veel peldikhotell ei olnud ka, aga sellest võib-olla edaspidi. Seega, võtsime takso ja ei üllatanud taksojuhti mitte millegagi ja palusime end viia mõnda populaarsesse ööklubisse.  See ju taksojuhtide töö, teada, kus täna õhtul pidu keeb. Viiski. Taksost väljudes leidsime end lausa klubide keskuse eest, kus kõrvuti kolm klubi, millel kõigil eraldi n.ö rahvuslik omapära. Kõige vasakpoolne oli näiteks Iraani mõjutustega. Ja sellest alustasimegi. Kuna kellaaeg oli klubitamiseks veel suhteliselt  varane, õnnestus rahulikult terve klubi läbi uurida ja määrata kindlaks vajalike piirkondade asetus, kus on baariletid, kus tantsupõrand, kus istumiskohad ja kus tualett. Mingil põhjusel jäid Karu ja Fred  tualetti minekuga hiljemaks ja kui nad sealt lõpuks väljusid, nägid nad, vähemalt nii nad hiljem väitsid, oma üllatuseks, et tantsupõrand, mis enne täiesti tühi, oli täitunud tantsijatega. Pooled neist tundusid neile tuttavad ja nii see tõesti oli. Mina ja Jan ei suutnud kuumadele iraani rütmidele vastu panna ja proovisime pikast autosõidu perioodist hoolimata sujuvaid tantsusamme kokku seada. Täpsustuseks tuleb kohe öelda, et tegu ei ole mingite diletantidega vaid Janil on aastate tagusest ajast ette näidata edukas võistlustantsija karjäär ja mul kodus Onu Bella poolt korraldatud tantsumaratoni peaauhind, peenisprillid! Peagi tüdinesime Iraanist ja võtsime suuna järgmise rahvusklubi, Türgi, poole. Aja edenedes oli see klubi täitunud meeldivalt rohkearvulise publikuga, seega oli meie tantsushow kolimine naaberklubisse igati õigustatud. Ja edu ei lasknud end kaua oodata. Nimelt juba paari muusikapala ja tantsunumbri möödudes hõljusid meie kõrvale lumivalges kleidikeses, sõstrasilmsed, pikkade mustade juustega piigad, kelle me oskuslikult oma showsse sisse põimisime. See tõstis meie etenduse populaarsust veelgi, sest tuttavad tüübid publikust olla näinud isegi neidiste pesumoodi, mis olla kangesti stringe meenutanud. Ilmselt oli tegu siiski letialuse kaubaga, kuna piiga sõbranna käis aeg ajalt ja üritas liiga kõrgele kerkinud kleidisaba siivsamaks kohendada. Asjatu vaev. Meie kiiluvees proovisid kätt ka matkagrupi teised kaks liiget, kuid kuna nemad olid alkoholi tarvitanud uimastaval eesmärgi, vastupidiselt minu ja Jani meditsiinilistele põhjustele (minul varba tuimestamiseks ja Janil seedimise korrastamiseks), ei suutnud nad oma haardesse peale kohaliku nais-Michael-Jackoni (Fred) ja endast 15 aastat vanema baba (Karu) midagi vaatamisväärset püüda. Ai, aga see ei olnud veel kõik. Nimelt äratasid meie, silmnähtavalt võõramaalaste, toimetamised ühe kohaliku, n.ö südametunnistusega grusiinist mehe tähelepanu, kes hoiatas, et kui me lahendusi otsime, siis sellisel juhul läheb see palju raha maksame ning lahendust ka niikuinii ei tule. Aga me ei otsinudki ju. Sellele vaatamata, tajudes, et lahkuda tuleb tipus, vastasel juhul ei pruugi lahkumine olla juhitav, võtsime suuna hotelli poole. Vahetult enne lahkumist proovisime huvi pärast ka kolmandasse, Ukraina stiilis klubisse, kuid ilmselt oli seal juba töö iseloom muutunud ja täiendavaid tegelasi ei vajatud. 

Seega hotelli juurde. Kahe hotelli vahele jäi kenasti väike linnaväljak koos vajaliku varustusega, millega läbi viia seni lahutamatult koos viibinud matkaseltskonna lahkumistseremoonia. Kusagilt ilmus uus cha-cha pudel, mille saatel  öömütsi tooste öeldi ja meenutati,  kes on kelle sõber ja mida asjadest üleüldse arvatakse. Karu näiteks arvas, et pudelist võib cha-chat  juua ka nii, et pudelisse jäävas osas mulle näha ei olegi. Pagan küll, kuidas sellised rumalad mõtted ja väärarusaamad pealtnäha täiesti normaalsesse inimesse jõuavad? Õnneks oli meil Jan, kes olukorra leevendas ja Karule põhjaliku õppetunni andis, mispeale Karu oma hotelli magama läks. 

Mina, Fred ja Jan jäime veel viivuks, mis tegelikkuses tundide pikkuseks venis, linna. Sõbrunesime kohaliku ööelu nautlejatega, kellest üks osutus näiteks asfaldi vastu allergiliseks (kokkupuutel asfaldiga hakkas veritsema), maksime taksojuhile, et ta meid mäest alla viiks, käisime süüa otsimas ja ostmas, tagasiteel hotelli võtsime üles lauluviisid ja puhkasime jalga linnapargis, kus oli hea vanadest varudest head ja paremat manustada. Sõlmitud  liidud pidasid vähemalt esimesed tunnid vastu, mille kinnituseks Fredi, kes ei olnud enam kindel oma asukohas, Karu kaissu talutasime. Võtsime nurgapoest veel hommikuks värskendava mahla ja läksime oma peldikhotellituppa nappi uinakut tegema.

7. september, reede
KARU

11:30 ärgates tundsin, et cha-cha mässab ikka veel mu soontes. Kõrvalvoodisse oli tekkinud Fred ja teleka peale mingi lootsikukujuline sai, milles oli üks korrapärane hammustusekaar. Siiski oli tegemist igavama ärkamisega, kui pool kilomeetrit eemal teises hotellis. Nimelt jõi Aare eile õhtul kogu aeg ausalt (ehk siis nii, et mullid tekkisid) ning tulemus ei lasknud ennast kaua oodata: ma ei tea, kas ta nägi unes, et külmkapp põleb või arvas ta, et Jan on ta peldikusse magama viinud või tahtis lihtsalt teha midagi, mida ta varem Gruusias teinud polnud… Igatahes tõusis ta keset ööd üles ja urineeris vastu külmkappi. Oma toas. Jan kusjuures magas külmikust pritsmelennu kaugusel. 

Kohtusime kahe hotelli vahele jäävas pargis viis minutit pärast seda, kui olime välja chekkinud. Kottidest leidsime õlut ja varsti olime juba nii julged, et naersime nende grusiinide üle, kes eemal pingi peal istusid. Asi polnud meestes. Pink oli lihtsalt nii kõrge, et ühelgi Argo Meresaarest lühemal inimesel ei ulatu istudes jalad maani. Lapsepõlv tuli meelde ja see vanasõna, et valel on lühikesed jalad.

Sööma läksime kesklinna mingisse hoovi, kus telekas oli kruvitud otse puu külge ning koore külge oli kinnitatud ka pistikupesa. Veerand tundi hiljem sõime suppi ja imestasime, et kuhu see nett kadus. Varsti saime teada, et nett lahkus tervest kesklinnast koos elektriga teadmata suunas.

Otsisime turismiinfot, sest väike mõte oli tekkinud laevaga pärast Araratil käimist Gruusiast Ukrainasse sõita. Otsingute käigus nägime ehitajaid ilma julgestuseta mööda raudkonstruktsioone turnimas ning tabasin ennast mõttelt, et tõenäoliselt ütlevad sõbrad nende matustel, et nad surid nagu tõelised mehed. 

Info leidsime Ajaloomuuseumist. Kena neiu vastas küsimustele ning pool tundi hiljem olime kindlad, et me ei taha laevaga Ukrainasse. Tahame hoopis autoga Bulgaariasse, Serbiasse, Ungarisse, Slovakkiasse ja Poola. Aare püüdis veel wifit, et ta saaks tööd teha ning kodustega inffi vahetada ja mina blogida ning siis kõndisime (täpsemalt kolm kõndisid ees ja üks lonkas kümme minutit hiljem järele) auto suunas. Mingil hetkel veendusime, et kuigi Gruusia ja Türgi vaheline piir on avatud kella 21:00-ni, siis me põhimõtteliselt hea tahtmise ja raske jala korral ikkagi jõuame täna Türgimaa piiresse ehk Kurdistani. Jätsime poolikud kohvid kohviku lauale ja sõitsime taksoga Disco juurde.   

Mina läksin rooli, Aare luges kaarti ja Fred ning Jan hakkasid tagapingil igavese sõpruse poole liikuma. Jõid cha-chat ja pärast poepeatust õlut ning Jan küsis, et tra me seal muuseumi juures nii pikalt passisime? Vastasime. Jan kordas veerand tunni pärast sama küsimust. Vahepeal jõudis paarteist korda paluda asja, mis kõikidele kunagi kaine autojuhina tegutsenud inimestel värinad õlgadesse lööb: „Kui sa saaksid ühe kusepeatuse teha näiteks mõne poe juures või nii, siis oleks hästi“. 

Teed olid valdavalt väga head ning mida lähemale jõudsime Türgile, seda rohkem nägime põgenikelaagreid. Enne piiri arutlesime elavalt selle üle, et mis ajavöönd seal Kurdistanis ikkagi on ning võibolla jääme heale sõidule vaatamata ikkagi hiljaks. „Tra me seal muuseumi juures nii pikalt passisime?“ küsis Tagapingi Jan oma sõbralt Tagapingi Fredilt.

Jõudsime. Gruusia poolel kutsus piirivalvur meid oma vendadeks ning avaldas kahetsust, et me kauemaks jääda ei saa. Türgi poolel oli kõige aeganõudvam see, et üks ja sama mees pidi rahvast ühelt poolt alale sisse laskma ja samuti teiselt poolt välja. Ning liiklus käib lisaks kahtepidi. Ega tal kiiret ei olnud.

Öine Türgi oli umbes samasugune nagu öine Aserbaidžaan. Ainult et aserite maal ei sõitnud meile pilkases pimeduses tuledeta autod vastu, siin küll. Ja ilm oli külmem. Veendusime selles, kui ühes bentsukas tee õigsust kontrollimas käisime. Seal seisid ka tohutute koormahunnikutega kastikad ning ma võin julgelt väita, et kurdid on koormaehitamise maailmameistrid. Seda peab nägema.

Ma seda vist ei maininud, et Tagapingi Jan jäi magama ning ei liigutanud isegi siis, kui me külapoes leiba ja mune ostmas käisime. Ega siis, kui me teelt maha pöörasime ja koristatud põllule telgid üles panime. Kuigi jalgpallihuvilisest poepidaja oli tore ja sõbralik ning põld on ju tegelikult Tagapingi Jani salaarmastus.

8. september, laupäev
KARU

Aare väitel oli veidi enne meie ärkamist kogu põld linde täis. Ma ei tea, kuidas ta seda väita saab, sest see oli ju enne meie (sealhulgas kuulub „meie“ alla ka Aare ise) ärkamist. Julge väide.

Palju ei pidanudki sõitma, kui Ararat eemalt paistma hakkas. See on alati kuidagi kirjeldamatult hea tunne, kui näed eemal kõrgumas oma eesmärki ning see on kõigele lisaks veel ilus. Tegime peatuse suvalises bensukas ja käisime suvalistes peldikutes. Selles mõttes, et osad neist olid naiste omad. 

Siis võtsime silme ette Holmbergi poolt maha märgitud punktidega kaardi ja sõitsime mäe suunas. Mingil hetkel läks tee üsna kehvaks ning kohalikud näitasid 180 kraadi teises suunas, kui küsisime, et kui kaugel on märgitud tõusu alguses paiknev Murat Camping. Jäime neid lõpuks uskuma ja sõitsime tagasi teise, sõjaväeosasid tihedalt täis pikitud linna nimega Dogubeyazit. Külastasime pangaautomaatide alleed, ostsime jäätist ja liikusime siis veidi ülesmäge kämpingusse. Siit on Armeeniasse paarkümmend kilomeetrit, Iraani 40 ning Aserite eraldatud maalapike pole sugugi kaugemal. Iraaki on linnulennult sadakond kilomeetrit, sama palju ka Gruusiasse. Süüria on Kanteril kiviga visata. Ning kuigi seda ala kutsutakse Kurdistaniks, on tegemist siiski eelpool mainitud riikide territooriumitega ning kurdide näol siis maailma suurima rahvusega, kellel pole oma riiki. Maailmas on kurde 31 miljonit ja 30 neist elavad Kurdistanis.

Nadine, kellega suhelnud olime, osutus prantslannaks. Saime tema abil diilid tehtud ja raha makstud (kolmepäevase tripi jaoks vajalik söök, hobused varustuse jaoks, transfeer 2470 meetri peale, giidid, kokk jms. maksis kokku 340 eurot näost) ning mängisime väljas terrassil kaarte. Kaotaja (Aare) pidi päris kalli õlle ostma võitjale (Karu), sest kämpingu restoran ei olnud nii soodne paik, kui Türgist eeldaks. 

Paja panime tulele puhkeala laudade vahele ning kasutasime interneti ja muid tsivilisatsiooni hüvesid. Ning muidugi võtsime me Frediga lõuatäie rakit, et Mäeks valmis olla.

9. september, pühapäev
AARE

Hommikul ärkasin kahtlase krõmpsutamise peale. Telgist väljudes nägin, et meie telkide kõrval näksib pea olematut muru pea olematu hobune. Tõesti, nii kõhna hobust ei olnud keegi meist varem näinud. Karu, va sadist läks ja pakkus hobusele leiba! Arvatavasti pidas hobuse tervis sellisele suurele ja rammusale kõhutäiele ikka vastu.

Tavapärased pesemised, söömised ja laagri kokku panemised möödas, võtsime ette tõsisema pakkimise, et eristada Araratile tõusuks vajalikud asjad selleks mittevajalikest asjades. Vajaliku asjad pakkisime seljakottidesse ja tõstime Murati venna uhiuude Toyota kastikasse, mittevajalikud Karu mitte nii uude Roverisse. 

Peagi käivitati mootor ja sõit võis alata. Esmalt sõjaväeosadest piiratud linna, mille ühelt tänavanurgalt üks vanemat sorti härrasmees peale korjati, seda vaatamata asjaolule, et salongis viibivate reisijate arv lubatu piiresse oli tõusnud. Vilunud liigutusega pressis vanamees end tagumisele pingireale ja sõit võis jätkuda. Kui peatus juba paarisaja meetri pärast taas. Seekord toidupoe uksel. Matkameestele pakiti sealt kaasa suured toidumoona kotid, mis peaasjalikult saia sisaldasid.

Enamus autoga läbitud teest möödus tagapingil õiget asendit otsides, kuid kuna selle leidmine võttis pagana kaua aega, jõudsime enne seda juba hobusemeeste baasi. Laadisime kogu varustuse maha ja lubasime kohalikel see omakorda hobustele pakkida, misjärel pikalt passimata ülespoole liikusime. Oma väikse seljakoti koos joogivee ja varuriietega jätsime siiski enda selga. Kuna meil oli nüüd uus grupi juht, siis läks veidi aega, kuniks selgusele jõudsime, mis tänase päeva plaanid on. Selgus, et plaan on tõusta laagrisse, mis asub orienteeruvalt 3200 meetri kõrgusel. See pealt seitsmesaja tõusumeetri läbimine võttis meil aega veidi alla kahe tunni, mis on kindlasti kiire aeg. Võimu paistis kõigil sees olema. 

Pärast telkimispaiga valimist ja telkide püstitamist kolisime kõik laagris püsivalt püsti olevasse suuremat sorti telki, mille ühes nurgas kokk usinalt meile õhtusööki valmistama hakkas, meie aga teises nurgas kaarte mängima hakkasime. Koka poolt tuli õige pea eelroana aurav tee, pähklid ja küpsised. 

Pärast korralikku õhtusööki pidime kahjuks telgist välja kolima, sest laagrisse jõudis grupp poolatare, kes nüüd samuti köögi teenust vajasid. Täpsemalt oli neid 11 ja nad kõik olla tänasel päeval Ararati tipus ära käinud vaatamata sellele, et üks neist olla miski saja aastane. No kas päris nii vana aga üle seitsmekümne küll. Täpselt ei mäleta, sest me kõik proovisime nad oma mälust võimalikult kiiresti kustutada, et vältida püsivamat sorti ajukahjustusi. Nad ei meeldinud meile. Probleemne oli nii nende sisemine, kui ka välimine ilu.

See omakorda kiirendas õhtu lõppu, vähemalt poolele matkagrupile, sest Karu ja Fred otsustasid naaberköögitelgis õhtust söövat Ukraina-Vene segagruppi üllatama minna. Selleks hiilisid nad pimeduse varjus telgi lähedale ja kuna telkidele eriti suuri heliisolatsiooni nõudeid ei esitata, alustasid ette hoiatamata mingisuguse legendaarse venekeelse laulu esitamist. Töötas. Lubati veel mõni muusikapala esitada ja seda isegi telgis sees, kuid need sumbusid peagi võikasse Kurdistani öhe…..

10. september, esmaspäev
KARU

Esmaspäeva puhul tundus tõus 4100 peale täiesti hea mõttena. Ega midagi põnevat hommikul ei toimunud ja hakkasime pärast sööki lihtsalt ülespoole suruma. Alustasime viimastena, kuid tänu eelnevale aklimatile jäid teised grupid järjest meie selja taha ning tipulaagrisse jõudsime esimestena.

Kõige toredam oli kohtumine poolel teel teise eestlaste grupiga. Üle kümne mehe ja naise, peamiselt mäesuusa taustaga. Võtavad meist rahulikumalt ning tänagi teevad tõusu 4100 peale ning laskuvad siis 3200 peale ööbima tagasi.

4100 peale jõudsime kahe tunniga ehk siis tõusime 450 meetrit tunnis. Pole paha. Süüa pakuti ning äratus on kell 01:00.

Lund hakkas sadama.

11. september, teisipäev
AARE

Planeeritud tipupäeval ärkasime öösel kokkulepitud ajal nii, et  „hommikusöögi“ ajaks, mis oli 01:00, istusime suures telgis ja surusime juba varasemast tuttavaks saanud menüüd hammaste taha. Ilm oli täiega tuksis, sest õhtul alanud lumesadu oli kestnud pikalt ja pidevalt. Seega lund oli palju ja tuiskas ning pärast einet ütles meie giid, et tipp on hetkel kinni ja et ta ajab meid üles, kui mingeid muutusi on. 

Veidi selgemaks läks kuuest ja pool seitse olime tõusul.  Aeg-ajalt paistis isegi selget taevast ja see andis lootust, et ehk selgineb ilm veelgi ja annab meile täiendava motivatsioonilaksu paistma hakkava tipu näol. Seda ei juhtunud. Pigem läks olukord halvemaks, sest  4600 meetri  peal hakkas meie giid ära väsima ja küsis tablette, et nullida ära eelmisel õhtul söödud kana poolt tekitatud kahju. Tegelikult oli ta lihtsalt mäel vähe käinud ja jäi kergelt mäehaigeks. Rääkis pidevalt, et tipp on kinni ja lähme tagasi.  Nähtavus oli sadava lume tõttu halb ja rada kinni tuisanud. Tempo oli kukkunud päris aeglaseks, kuid sellel vaatamata ei suutnud giid meid mingi hetk enam edasi viia. See juhtus 4900+ peal, kui  me pidasime maha n-ö kriisikoosoleku. Vaidlesime ja mölisesime veidi ja otsustasime laskuma hakata, sest surnud kurd Ararati tipus pole just kõige kõvem valuuta.  Peagi kohtusime samuti tõusu tegeva Šveitsi-Saksa segagrupiga, kelle giid paistis asjalikum vend olema. Karu ja Fred möllisid end nende gruppi ja jätkasid tõusu. Mina ja Jan võtsime oma kohuseks õnnetu giid tagasi laagrisse saata. 

Karu sõnul jätkus nende tõus uue giidi juhtimisel hoopis kiiremini, loogilisemalt ja mõnusamalt ning 5000 peale tipuplatoole jõudsid nad väga kiiresti. Siis aga oli näha, et ka nende giid ei olnud enam kindel ning kadus mitu korda tuisu sisse platoo ühes servas asuvat kõrgeimat punkti otsima, kuid iga kord tulutult. Enesetunne oli Karul ja Fredil väga hea ja said seetõttu tegeleda ootamise ajal peamiselt šveitslaste ja sakslaste näppude soojendamisega, sest nende varustus ei olnud piisav. Ootamine ei tasunud end ära, sest valitsevas lumemöllus ei suutnud ka nende giid raja märgiste puudumise tõttu platoost 50-80 m meetrit kõrgemat küngast avastada. Alustasid laskumist nemadki.

Meie Janiga samal ajal laskusime koos oksendava giidiga laagripaika, pugesime magamiskottidesse ja jäime magades Karu ja Fredi ootama. Giidi edasistest tegevustest meil ülevaade puudus.

Kuulanud koos samasse laagrisse jõudnud suure eestlaste grupiga ära Karu ja Fredi peaaegu tipuloo, söönud lõuna ja pakkinud laagri, alustasime laskumist 2450 meetri peale, kuhu väidetavalt pidi tõusu korraldaja meile auto järgi saatma. Põhjus, miks otsustasime teist võimalust ootamata lahkuda oli info, et järgmise päeva ilm pidi olema võimalikest kõige jubedam ning kauem oodata ei oleks meil aega olnud.

Laskumine möödus viperusteta, kui jätta välja Karu tekitatud intsident 3200 asuvas laagripaigas, kus pahandas kohalikku vanemat generatsiooni sellega, et soovis äritehingut pakkunud noorema generatsiooni esindajale tubakat pakkuda. No on ikka tubakas.

Jõudes paika, kuhu meid tõusu alguses autost maha pandi, sai peagi selgeks, et ega see auto nüüd niipea ka ei jõua, sest kohalikud kutsusid meid endi telki ja ei ajanud meid sealt ära isegi siis, kui me kõik viisakalt oma jalanõud telgi ukse taha jätsime. Ju siis me ei suutnud oma sokiaroomidega neid üllatada. Vastupidi, nad asusid valmistama munarooga, mis osutus väga maitsvaks, ise samal ajal kurdide rahvaviise lauldes. Kui kellelgi on huvi, siis nii munaroa valmistamisest kui ka rahvaviisidest on Fredil video. 

Kui auto saabus, oli juba pime. Abilised laadisid kogu varustuse autosse ja selle katusele ning kodutee võis alata. Lisaks meile istusid auto (Defender) tahatuppa ka ports kohalikke tüüpe, kes mägitee konarlikkusest ja mootori tekitatud mürast vaatamata juhiga tähtsaid asju proovisid arutasid. Päris ladusalt see neil siiski ei õnnestunud, sest ei olnud mitte ühtegi lauset, mida nad üle ei oleks küsinud, sest esimene kord ei olnud lihtsalt kuulda. Ja „mida?“ on türgi keeles „äähh?“.

Tuttavasse kämpingusse jõudes sättisime meie Janiga telgi samasse paika ja peagi olime ootusärevuses magamiskottides, et millega siis unemati meid sel korral üllatab. Karu ja Fred tahtsid  kinnistada oma tänast olukorda ja valisid ööbimiskohaks natuke kõrgemal asuva olemasoleva lavatsi. Justkui näidates mulle ja Janile, et mehed, meie oleme teist paremad, me tõusime teist 100 meetrit kõrgemale! Ja innustunud oma päevast, lähevad peaaegu tippu jõudnud jooma. 

12.september, kolmapäev

AARE

Ja hakkabki meie matkaline osa täielikult otsa saama. Ärkame tuttavate koduloomade vahel ja pärast pisukest ooteaega ärkas ka lavatsirahvas, kelle eilne pidu väga käest ära ei läinudki. Enne teele asumist võtsime ette korralikuma pakkimise, mille käigus sorteerisime asju juba ka kuuluvuse järgi, et lahkumineku võimaluse tekkides ei peaks kaua jokutama ja sunnitud seltskonda pikalt taluma. Mõned asjad sai ka lihtsalt minema visatud või ära antud. Kõige pikemalt läks telkide kuivatamisega, sest öine niiskus ei tahtnud ega tahtnud telgist lahkuda, kuid niisket telki pakendisse pressida ei tohi mitte mingil juhul. Hallitus on kiire tulema. Kottide pakkimine ja pagasiruumi paigutamine andis  isegi nii hea tulemuse, et võimaldas tahavaate peegli kasutusele võtta, kui oskasid Fredi lumelauast mööda vaadata.  Aa ja pesemas käisime ka, mis jääb meelde faktiga, et ei dušširuumis ega selle läheduses ei olnud kohta, kuhu rätikut riputada.

Veeresime mäest alla linna, mööda sõjaväepolügoonidest ja muust militaarvärgist, et leida linnas paslik koht üheks korralikuks hommikusöögiks, sest päev tõotas tulla pikk ja bensukarohke. Peagi istusime sobivas kohas, kena puhta laua taga ja ootasime tellitut. Samal ajal saime seinal rippuvast telekast kohalikku hommikutelevisiooni vaadata, milles rääkisid valdavalt valgetes kitlites arstitädid ja onud.  Meenutas vägagi dr.Ozi saadet. Kurdistani elanikud päevaga väga vara pihta ei hakka, sest lisaks teleka vaatamisele saime pisut aimu ka ettevalmistustest, mida tehti kas siis lõuna- või õhtusöögiks. Nimelt paistis köögist kebabi varda toppimine ja peale selle veel ka köögi ja saali vahel olev kondiitriahi, mis samuti head ja paremat täis pressiti. Ja lapstööjõu kasutamisega ei ole veel midagi halba juhtunud seal mail. Kebabi varras näiteks oli nii suur, et kolme mehega tassiti vaateaknal oleva grilli ette. Ja seda mitte seetõttu, et inimesi selles  riigis nii palju on vaid pigem ikka selle tõttu, et too lihavarras oli nii kaalukas, et üksi ega kaksi ei oleks seda tõsta jõudnud.

Esimese hooga tankisime kohalikust tanklast Disco paagi täis ja keerasime ta nina läände, sest just sinnapoole jäi Euroopa. Ja sinna jõudmiseks pidime Türgimaa pea terves pikkuses läbi sõitma. Kaarti vaadates ei tundunud see üldsegi lühike maa. 

Ja kohe hakkas juhtuma. Nimelt veel selles samas linnas, Ararati külje all, mille tänavad kõik betoonist  tänavakividega kaetud, jõudsime järele traktorile, millel koormaks raudbetoonis kasutatava sarrusvõrgu valmistamiseks vajalik armatuurteras. Loomulikult oli traktoril vedamiseks kasutada tavaline järelhaagis, kuid terasvardad on ehitusmaterjalide poes müügil ikka vähemalt 6 meetri pikkustena. Ja siis pole imestada, et transporttööline, kelle ülesandeks tuua poest 1000 meetrit raudvarrast, olukorra nii lahendab, et enamus vardaid kastist üle ääre väljas, tekitamas korralikku sädemetega täidetud tolmupilve, mis betooni kulumisest tekib. Nagu vanasti pikatüve palgiveokid, ainult selle erinevusega, et tagumine telg oli puudu! 

Lippude lehvides, õues Türgi, autos Eesti, surusime aga mõõdukalt parempoolset pedaali ja sõitsime läbi suure ja pika Türgimaa. Pedaalidest veel niipalju, et originaalis on Disco parempoolse rooliga planeeritud ja seega mandrieurooplaste jaoks lihtsalt veidi ümber kohandatud, mille tulemusena on pedaalid võrreldes kohaliku päritoluga masinatest pisut veidrama asetusega. Jah, loomulikult seisneb nende veidrus selles, et nad on pisut paremal pool. 

Üldiselt on teed Türgis päris head ja ühe paremaks lähevad, sest tee-ehitus objekte jäi meie teele mitmeid. Ka kõikide meeste sõiduvorm oli päris heal tasemel ja lubas juhil korrapäraselt roteeruda. Kui Karu alustas, siis mina (Aare) olin järgmine ja saatsin Karu taha pingile, kus roolist pääsenu tavaliselt unerohu sarnast vedelikku  tarbis ja väsinult suikus.  Minu roolisoleku ajal istus kõrvalistmel Jan, ning Jani roolisoleku ajal Fred. Tempo ja isikliku kilometraaži kogumine oli nii hoos, et vaatamata pidevalt tee kõrval looklevast jõest, mis iga paarikümne kilomeetri tagant oli elektri tootmiseks üles paisutatud ja kohe kutsus endas värskendama (isegi ühe suure kaarsilla oli suplema meelitanud), meie sellisele avantüürile ei läinud ja läksime ujuma alles kusagil oktoobri lõpus ja sedagi kingiks saadud veekeskuse pileti olemasolu tõttu.

Nali naljaks, aga nüüd natuke teaduslikku juttu ka. Nimelt saime jälile ühele suurele müsteeriumile eesti keele sünniloos. Nimelt, miks eestlane ütleb turule või poodi minejale, et too värsket kapsast ka, kuid samas näiteks tomati salatit soovides lausume: too tomateid ka. Keegi ei räägi ju nii, et too värskeid kapsaid ja too tomatit ka. Vähemalt sobib selline väljendus meie teooriaga. Nimelt nägime neid kapsaid, millest me alateadlikult, tänu eesti keele pikale ajaloole, räägime. Ma ei usu, et keegi kunagi Türgis kahte kapsast on ostnud, sest siis peab terve pere talv läbi ainult kapsast sööma, kuna need kapsad on lihtsalt nii suured! No kui suured siis? Suure kott-tooli suurused vähemalt.

Karu on autopede! Kulutas kümme kohalikku grupiraha auto pesule! Aga vähemalt ei ole ta traktoripede, sest just üht sellise nimetusega isiku traktorit me pesula nurga taga nägime. Tüüp oli lasknud oma kahekümne viiele (vene põka formaat) korraliku n.ö teki valmistada, et traktorikesel öösel jahe ei hakkaks.

Olime plaaninud oma sõidugraafiku nõnda, et Istanbul, üks paganama suur ja tore koht oma õudse liiklusega jääks läbida ööseks. Kui nädalapäevad tagasi oli päris tihti juttu sellest, et kui on aega, siis astume kindlasti ka Istanbuli tulisest ööelust läbi, aga mida lähemale Istanbul tuli, seda kaugemale need jutud jäid. Vahetasime aga juhti iga kolme tunni tagant ja surusime seda paremale nihutatud parempoolset pedaali.

13.september, neljapäev
KARU

Politsei peatas meid öösel ainult korra rutiinseks kontrolliks ja nii hakkas Aasia vaikselt otsa saama. Teatavasti jääb osa Istanbulist Aasiasse ja teine osa jällegi Euroopasse ning nende vahele omakorda Bosporuse Väin, mis ühendab Musta Merd Marmara Merega, kust omakorda saab Vahemerre seilata ning siis juba on tee ookeanidele samuti avatud. 

Olime sellesse kunagisse maailma suurimasse linna sisenedes üsna kindlad, et sõidame sealt võimalikult kiiresti läbi ja takkajärgi ei põe. Sellega andsime linnale ning selle õitsengule järjekordse hoobi, sest viimase sajandi jooksul on vaeseke lisaks meie imporditud rahale ilma jäänud nii pealinna tiitlist (viidi 1923 Ankarasse), kui ka oma ajaloolisest nimest Konstantinoopol (1930). 

Kuid värvide mängu teisel Euroopasse viival sillal siiski nägime, ise samal ajal esimest mööda sõites. Ning suvalises kohas linnasisese kiirtee ääres panime jala maha ning Aare ja Fred jätsid kunagise Bütsantsi riigi pealinna ka paraja koguse oma DNA-d. Musta Mere nägemine küttis kirgi ning leppisime kokku, et lähme kindlasti sinna ujuma. Ja siis ei läinud.

Sõitsime hoopis Bulgaariasse ning kuigi see on veidi teistmoodi EL (kus tädid ja onud istuvad tee ääres ja ringi vuravad tuunitud hoburakendid), on see siiski EL. Aare tark telefon ning meie geps väitsid nagu ühest suust, et kiireim tee Tallinnasse on läbi Serbia, Ungari ja Slovakkia. Jäime uskuma ja tänu sellele sai kõrvalistmel oma sõidukorraks valmistuv Jan vestelda Serbia piirivalvuriga ning vastata tema küsimustele, et kas Araratil oli teistmoodi ja kas jumalikku lähedust oli tunda ja kas seesmiselt on nüüd puhtam tunne jne. Päris osavalt ujus Jan oma vastustega teemast läbi, eriti arvestades faktiga, et ta ei olnud päris ammu ujunud. 

Mäkis sõime, sest loov mõtlemine oli otsas. Kolmetunnised vahetused sobisid hästi ning leppisime kokku, et kui roolis ära väsime, siis teeme tsüklid lühemaks. Ja kui õhtu saabus ning me Ungarisse jõudsime, siis käisime igaks juhuks läbi teema, et oleksime juba ammu Slovakkias, aga tra me seal muuseumi juures nii kaua passisime. 

Aga Slovakkiasse jõudsime samal päeval ka. Ning öösel Poola, kus pimeduse saabudes linnud, putukad ja liikluspolitseinikud magama lähevad.

14. september, reede
AARE

Sel korral oli Poolas oluliselt mõnusam sõita, kui eelmisel, sest oli enam-vähem näha, kuhu tee läheb, kuna matvat udu ei olnud. Olid ainult poolakatest bensukatöötajad, kes käivad Saaremaal puhkamas ja saavad sellest innustust ja on kütuse eest raha küsides hoopis rõõmsama näoga võrreldes nende teenindajatega, kes ei ole Saaremaal puhkusel käinud. Ja kui veel valgeks läks, siis olid ka bensukatöötajad lihtsalt kelmikalt naeratavad ja silma vaatavad, justkui oleksime me nendega mõned nädalad tagasi kusagil müramas käinud. Täpsustuseks veel, et Saaremaal käinu oli mees ja kelmika naeratusega oli neiu.

Kindlasti tüütab selline bensukast välja imetud jutt lugejaid kiiresti, seega paneme aga gaasi juurde ja jõuame ruttu Viljandisse. Nimelt soovis Jan, kes Viljandis elab, koju minna, et hakata valmistuma järgmisel päeval algavaks põdrajahi hooajaks. Sõidu ajal oli Karul juba väga kindel plaan, kuidas temastki võib saada jahiline, kuid olen enam kui kindel, et see on jutuks jäänudki.  Jutuks jäi ka, kurat teab kust, ostetud kuivatatud kala söömine õlle kõrvale, sest kui Viljandis hakkasime Jani kotte maha laadima, ujus see kala puutumatult päevavalgele. Kuna ta oli meiega juba nii kaua koos reisinud, leidsime talle ruumi ka meie grupifotol, sest tublisid kuivatatud kalu ei leidu meie maal just eriti palju.  Samuti jäi jutuks ka kohe korraldatav ühine saunaskäik, sest kell oli täpselt sealmaal, et kui samas tempos jätkame, jõuame veel päris tavapärasel reedeõhtusel ajal Tallinna. Põhjuseid, miks õhtul Tallinna jõuda, oli mitmeid. Osad plaanisid koju minna ja nautida neid rõõme, mida kodu pakub, mõni aga läks ja proovis kaotatud aega tagasi teha. Õigem on vist öelda, et reisi vältel joomata jäänud alkoholi tarbima, sest mis muu seda Fredi ikka tõmbab. Varsti kaotas ta töö…..

PAAR PÄEVA HILJEM
KARU

Reisi kestus – 20 päeva.
Öid autos – 4
Öid hotellis – 3 (Üks Dagestanis, üks Baku`s ja üks Tbilisis)
Öid telgis – 12
Külastatud riike – 14 (Eesti, Läti, Leedu, Valgevene (ainult Fred), Poola, Ukraina, Venemaa (sealhulgas Kabardi-Balkaaria, Põhja-Osseetia, Ingušeetia, Tšetšeenia ja Dagestan), Aserbaidžaan, Gruusia, Türgi (sealhulgas Kurdistan), Bulgaaria, Serbia, Ungari, Slovakkia)
Läbitud kilomeetreid – 10 450

Kõrgusrekordid:
Rain 4830 m (Elbrusel)
Jan 5100 m (Elbrusel)
Kärt 5330 m (Elbrusel)

Halvim verenäit:

Aare – 72
Rain – 78
Fred – 79
Jan – 80
Karu – 82
Kärt – 83

Atkäemaksu andmisi – 7,5
Valgevenes – 1
Ukrainas – 2
Venemaal – 3
Aserbaidžaanis – 1,5 (ma ei oska öelda, et kas 2 tikku on altkäemaks või mitte)

 

Pikim sõidutsükkel oli Ararati alt Tallinnasse.
4800 km läbisime 59 tunniga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 81 km/h. Peatused on sinna sisse arvestatud.

Eesmärkidest enamus jäid erinevatel põhjustel täitmata. Lahkan seda veidi pikemalt siin:  http://www.karuandres.com/matkamine/ebaonnestumised/