kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Egiptus 2010

MATKAPUNT
Kaiko Kell, Rene Pall, Andres Karu

Novembri algus Eestis on selline väherõõmus. Selge see, et tuleb jälle minna. Ning kui nagunii tuleb, siis pidi lihtsalt ära ootama selguse hetke.

See saabus augustis. Tallinna suvalisel tänavanurgal kohtusid Kaiko Kell ja Andres Karu. Lepiti kokku, et ei lepi midagi kokku, vaid lähme Karu juurde viisakalt jooma. Pärast paari pudelit oli sündinud kokkulepe sõita novembri alguses soojale maale. Alkohol teeb minu arvates inimestele ikkagi peamiselt head.

Augusti lõpus liitus meie mõttega Rene Pall ning septembri lõpuks olid piletid ostetud ning sihtkoht paigas – Egiptus. Võtsime „Estourilt“ täiesti tavalise loteriimajutusega turistipaketi Sharm el-Sheik`i, sest Egiptuse kõrgeim (2637 m) tipp Jabal Katrina (Mount Catherine) asub samuti Siinai poolsaarel ning Sharmist linnulennult ainult 80 km kaugusel. Tehniliselt lihtne ning ei nõua erivarustust. Lisaks asub sealsamas kõrval ka teine kuulus tipp – Piiblist tuntud Siinai e. Moosese mägi. Jah just-just seesama, kus Jumal Moosesele käsulauad andis. Siinai mägi on oma 2285 meetriga väga populaarne, sest hulganisti turiste ja palverändureid tulevad sinna tippu päikesetõusu vaatama. Miks? Sest siis pidi patud andeks saama. Seetõttu ronib igal päeval ülespoole sadu ronijaid. Kiiremad jõuavad sinna kahe tunni ja 15 minutiga, aeglased aga kuni kuue tunniga.

Sinna lähemegi.

31. OKTOOBER, pühapäev
Karu

Kristelil (Rene korterinaaber, kes magab temaga ühes voodis juba ammu-ammu) on see hea omadus, et ta viitsib inimesi autoga ära visata, kui on lootust, et neid mingi aeg tänu sellele taktikalisele sammule ei näe. Seega võttis ta kell 7:00. hommikul Rene kaasa ning sõitis Sõle risti. Karu tuli ka autosse ning siis läksime Balti Jaama taha turu juurde, sest Kaiko ju elab seal. Selles majas, mille ühele uksele on kirjutatud „Litšid“. Kaiko surus oma koti woofaka kõrvale C4-a mahukasse pagasiruumi ning kümne minuti pärast olime lennujaamas.

Toimus tavaline tegutsemine (Karu andis oma kotist osa toidukraami ja liitrikese „Herbertit“ teiste kottidesse ning osa ohutuid asju panime kaalu vähendamise huvides väikestesse kottidesse) ning siis ebatavaline. Sest varem pole me viisa saamiseks lennujaamas sabas seisnud. Egiptusega aga on teisiti. Järjekord oli pikk ning ootamine valus, sest meie taha sattus seisma selline alles purjus mees, kes oli varem Egiptuses käinud ning muidu kõva sukelduja ning meie siis pidime teda kuulama ja kiitma.

Viisad passide sisse saanutena kiletasid nooremad mehed kotid ning siis astusime enesekindlalt ennast lennule registreerima.

Pärast turvakontrolli hoidusime sukeldujaga kohtumisest ning peitsime ennast baaris nurgatagusesse lauda. Töötas. Kaiko pole ammu välismaal käinud ning võttis alguses kohvi. Jõi selle näost kergelt õhetades ära ning läks kiiresti leti äärde, et hommikune õlu tellida. Nagu Rene Pall ja Andres Karu kohe baari jõudes tegid. Puhkus algas.

Lend veidi hilines nagu soojamaa reisidel ikka, kuid lõpuks saime peale. Kohad olid laiali, kuid õnneks jäi paar rida täiesti vabaks ning me hõivasime neist ühe.

Lennusõidu eredamad hetked olid see, kui Kaiko läks väärika sammuga peldikusse, endal peatoe küljest pärit` valge rätikuke uljalt püksipersel lehvimas, ning muidugi ka see, kui me avastasime, et õlu maksab sellel reisil ainult 23 krooni.

Ning seegi, kui Rene läks peldikut otsima ja stjuuard küsis temalt surmtõsise näoga: „Wanna go out?“ ning pani käe välisukse kangile.

Muidu me selle viie tunni jooksul ainult sõime, jõime, vaatasime all paistvaid mägesid ja mängisime esimese pika ringi kaarte.

Sharm el-Sheik`i maandusime umbes kell kolm päeval. Aeg Egiptuses on sama, mis Eestiski. Alguses ei saanud me aru, et kas keegi üldse on vastu tulnud ning mida me nüüd tegema peame, kuid siis nägime suvalist jorssi, kes jagas mingeid migratsioonikaardikesi ning täitsime need ära. Mäletan, et üle kõige ihkasime väisata esimest Egiptuse peldikut, kuid neid ei olnud.

Kes tahab Egiptuse viisat lennujaamast osta, siis hind on 15 USD. Aga mina soovitan teha ikkagi nii, nagu meie – ostke Eestist 20 EUR-i eest.

Piirivalvur tegi lihtsalt mehhaanilist liinitööd. Võttis dokumendi ja migratsioonikaardi, vaatas ainult viisa olemasolu, lõi templi passi ning andis selle tagasi. Otsa ei vaadanud kellelegi. Tere tulemast Egiptusesse!

Minu jaoks oli see väike juubel, sest Egiptusest sai 50. riik, milles ma käinud olen (kõik 45 Euroopa riiki + Kõrgõstan, Küpros, Argentiina, Iraan ja Egiptus). Tänan õnnitluste eest. Tänan.

Väljas ootas paar neiut, kes suunasid edasi parkimisplatsil ootavate bussideni. Me Renega läksime peldikusse ning naastes seisid Kaiko juures kaks meest, kes ennist kotte bussi peale aitasid tõsta ning arvasid, et me võlgneme neile nüüd 5 EUR-i. Õnneks sekkus kõrvalt meie reisijuht ning mehed kadusid kuhugi liiva sisse ära. Siis sai veel jupp aega oodata, sest „hallipassimehed“ ei saanud piirist nii kiiresti üle. Pärast poolt tundi loobuti nende ootamisest ning sõitsime linna suunas. Muretsegu endale normaalsed passid maeivõi.

Reisijuht rääkis bussis vajalikke asju, milledest meile jäid kõige rohkem meelde kolm – et 20 minutit hilineda on siin maal väga normaalne, basseinidesse lastakse õhtuti mingit kemikaali, ning et euro kurss automaatides on umbes 7,5 kuni 7,8 egiptuse naela. Samuti piilusime erinevate ekskursioonide lehte ning hinnad tundusid sellised mitte sugugi hullud. Kuid ikkagi mõttetud.

Meie hotell kandis nime „Uni Sharm“. Kolm tärni nende endi arvates. Saime kõik kolmekesi ühte tuppa ja leidsime sealt kaks voodit ning ühe diivani, mille sai voodiks teha. Kaiko ohverdas ennast ja valis diivani. Seejärel lasime sisse toapoisi, kes koputas. Ta püüdis Kaikot aidata ning kuna Kaiko ei vajanud abi, siis küsis lihtsalt, et kas me tahame kanepit osta. Konkreetne mees vähemalt.

Infotunnini oli veidi aega ja me läksime ujuma. Kemikaalid ei olnud veel basseinis, kuid vee all silmi lahti küll ei saanud hoida. Valus, noh. Värskemaks siiski saime ning läksime Egiptusele kohaselt 20 minutit peale kokkulepitud aega infotunnile. Veetsime seal kümmekond minutit ning siis läksime linna peale sööma.

Kohe esimesel nurgal tuli sõbralik moslem ning viis meid oma lõhnapoodi. Andis nuusutada ja niisutas Kaiko patsi mingi õliga, mis pidi otsad terveks tegema. Kaiko seletas küll, et ta lõikab kohe juuksed lühikeseks, kuid see ei aidanud, sest moslem oli endas ülimalt kindel ning kiitis Kaiko juuste ilu taevani. Meie Rene`ga ei olnud temaga nõus.

Söök ootas meid kohas nimega „Tuscani Grill“. Polnud viga. Meie valik meelitas ka teisi turiste ligi ning alguses tühi olnud söögikoht täitus tasapisi rahvaga. Kui sinna satute, siis teadke, et nad ise õlut ei müü, kuid nende jaoks on jumala ok, kui ostad õlut kõrvalt poest ning jood nende juures. Mõistlik.

Maksime dollarites, sest kohalikku raha meil veel ei olnud ning saime sealjuures aru, et targem on omada naelasid. Kurss on muidu rämedalt turisti kahjuks.

Õhtu möödus kaarte mängides ning kuna kaotajale mõeldi iga kaardimängu puhul karistused, siis ootab Kaikot nüüd ühel päeval mägedes potipesu kohustus ning samuti saab ta meile osta ühe ringi õlut. Tegelikult tal vedas, sest vahepeal käis meil peast läbi igasuguseid põnevaid karistusi. Eriti pärast seda, kui avastasime selle, et meie laualamp on tervikuna voolu all. Jätan siinkohal erinevad variandid meie armsa lugeja elava fantaasia küüsi.

1.NOVEMBER, esmaspäev
Kaiko

Hommikul ärkasime kell 7:30 ja kohe tabas mind külma dušina Rene väide, et teda oli öösel mõlemalt poolt norskamisega rünnatud. Karu oli eelmisel õhtul puistanud, et ta võib seda teha ja tema puhul ei olnud mingit kahtlust, aga mina ju mõtlesin, et pähh – ma küll ei norska. Igaks juhuks tegin pähe näo nagu ma poleks midagi valesti teinud ja olin vait.

Teadsime, mis me päeva jooksul saavutada tahame ja läksime ujuma. Mina ei proovinudki enam vee all silmi lahti teha ja mul õnnestus ennast veenda, et kemikaalid on juba lahtunud.

Tüüpiliselt oli meie hotellipaketis sees hommikusöök ja peale ujumist seadsimegi oma sammud sinnapoole. Tegemist oli üsna hariliku sööklaga, kus võis rootsi laua meetodil endal kõike, mis süda ihaldas, rabada. Söögi osas meil lootused väga kõrged ei olnud ja ilmselt sellepärast jäimegi selle maitsestamata toiduga võrdlemisi rahule. Sööklas oli veel spetsiaalne mehike, kes tegi nõudmisel pannkooki ja omletti, kuid temani jõudmiseks tuli tükk aega järjekorras seista. Lisaks sai premeerida ennast hommikukohviga, mis oli optimaalsest umbes viis korda lahjem ja värske mahlaga, mis väljus aparaadist kolmes nires ja millest klaasi diameetri tõttu õnnestus püüda ainult ühte. Kõhud saime igatahes täis.

Plaan nägi ette rahavahetuse, gaasiostmise ja autorendi luure, kuna mõtlesime, et saame äkki ise mäe alla sõita. Püüdsime eesmärgid ühendada ja seadsime sammud lähima bensiinijaama poole ning hoidsime silmad lahti rahavahetusautomaatide ning autorendi osas. Peagi leidsimegi esimese automaadi ja kuigi Karu toppis õigeid asju õigesse auku, tegi ta seda valel ajal ning automaat lakkas funktsioneerimast. Me ei lasknud ennast heidutada – läheduses oli neid veel. Mina ostsin samalt tänavalt endale mütsi, kuna need, mis kaasa võtsin, olid kõik liiga soojad. Tingisin hinna kümne euro pealt viiele eurole ja mõtlesin, et kurat, see müts pole elu sees seda raha väärt. Tehing siiski toimus. Kogu ülejäänud reisi jäi mulle sisse kripeldama tunne, et ma näen selle erkoranži peakattega võrdlemisi tobe välja. Ära seda teistele välja näita, mõtlesin, ja tegin reisi siiski lõpuni. Järgmises automaadis õnnestus meil ka raha vahetada üllatavalt hea kursiga ja mõistliku teenustasuga ning esimest korda oli tunne, et kõik ei tahagi meilt raha välja petta – vähemalt need mitte, kes on kandilised ja kellel puudub vereringe.

Peale kosutavat jalutuskäiku jõudsime bensiinijaamani. Selleks ajaks olin vähemalt mina tuututavate taksojuhtide peale immuunseks muutunud ja nende täielik eiramine ei heidutanud enam. Bensiinijaamas sees gaasi ei müüdud ja ostsime hoopis jäätist. Kütus oli seal tõesti odav – seda vedeles ka igal pool maas. Küsisime ümbruskonnas erinevate egiptlaste käest, kust me gaasi võiksime saada, kuid tulutult. Selles mõttes on egiptlased väga sõbralikud, et nad juhatavad sind isegi siis kuskile, kui neil asjast absoluutselt mingit aimu ei ole. Nad lihtsalt ütlevad, kelle käest edasi küsida. Lõpuks pöördusime ise ühe taksojuhi poole, kes ütles, et ta ei tea, kust gaasi saab, aga ta teab kelle käest küsida ning koos suundusime Sharm el-Sheiki peale seiklema. Enne minekut silmasime ka ühte autorenti, kuid see oli veel suletud. Autorendi mõtted olid jõudnud juba vaikselt ka hajuma hakata ning sellepärast me selles osas väga sihikindlad ei olnud. Taksojuhi, kelle me bensiinijaamast saime, nimi oli Momo ja ta tundus väga tore inimene. Meil oli lõbus vaadata, kuidas ta mööda linna ringi kihutas ja samal ajal rooli taga jointi keeras. Turvavööd kasutas ta ainult politsei kontrollpunktides, mida iseenesest leidus tihedalt. Järgisime sama põhimõtet, et küsisime mingite inimeste käest ja peale seda järgmiste käest, kelle juurde eelmised meid juhatasid. Olime tükk aega ringi tiirutanud, kui Karu ütles, et kui järgmisest kohast ka gaasi ei leia, siis lähme tagasi hotelli. Peale seda kadus Momo kümneks minutiks kuskile ära ja tuli tagasi kohaliku priimusega ning ka sobilike gaasiballoonidega. Kokkusattumus? Ei tea, kuid tasusime priimuse ja nelja ballooni eest 307 naela ning suundusime hotelli. Võtsime ka Momo telefoninumbri ja leppisime kokku, et 400 naela eest viib ta meid samal päeval Katrina juurde. Imelikul kombel väitsid kõik (küsisime ka eelmisel õhtul ühe taksojuhi käest), et sinna on 200-300 km, kuigi olime kindlad, et mägi asub palju lähemal. Kui alguses arvasime, et see on lihtsalt egiptlaste viis rohkem raha küsida, siis lõpuks kahtlesime, et äkki hoopis meie eksime.

Hotelli jõudsime tagasi rahulolevana, kuna ikkagi saime priimuse riigis, kus vahepeal tundus, et sellised asjad puuduvad. Tegime kohe proovi ja kuigi alguses leek õrnalt võbeles, siis haihtus varsti ka see. Made in Egypt? Vea otsimise käigus lasi Karu esimese ballooni tühjaks ja meie Renega tegime märkuse, et arvasimegi et nii juhtub. Me lihtsalt ei öelnud kohe midagi, kuna meil on ju kolm ballooni veel. Lõpuks tuvastasime vea Leatherman näpitsate abil, mis võimaldas priimust erinevatest kohtadest lahti keerata ja likvideerisime selle Karu teise priimuse tööriistakomplekti abil. Selgus, et düüs oli umbes ja kui me temaga ühele poole saime, siis noh… ta ei olnud enam nii umbes.

Enne sõitu tahtsime veel keha kinnitada. Kuna olime kogu oma loovuse priimuse peale ära raisanud, siis läksime samasse kohta, mis eile. Söök oli jälle hea ja seekord jõime kõrvale ka kõrvalpoe õlut. Mõnus. Aega me ei raisanud ja peale sööki suundusime hotelli kotte pakkima. Mina põikasin läbi veel ühe rahavahetusautomaadi juurest, et vahetada endale isiklikku tagavararaha. Automaat pirtsutas ja ma ei hakanud appitõtanud kohalikuga vaidlema ning peale edukat rahavahetust, ulatasin talle tipiks 10 naela. Oskas ta ju need 20-dollarilised nii eriliselt kokku voltida, et automaat neid enam välja ei sülitanud. Jooksin teistele hotelli järele ning pakkisin ka oma koti. Kui kotid koos, kutsusime endale järgi Momo, kes jõudis kohale umbes 8 minutiga ning alustasime sõitu.

Kohalikud politseinikud kottisid meie taksojuhti igal võimalusel ja pidime ligi 100 km hiljem tegema Dahabis peatuse, et Momo saaks altkäemaksuks vett ja sigarette osta. Peatus kujunes umbes tunni pikkuseks ja tegime linnas ühe jalutuskäigu, peale mida olime ühel meelel, et Dahab on palju ilusam linn, kui Sharm’ el’ Sheik. Dahabis silmasime mingi turismiputka küljes olevat kaarti, kust selgus tõesti, et kuigi Katrina on linnulennult Sharmile väga lähedal, siis tee läheb sinna suure kaarega. Kes oleks osanud arvata! Janustena lubasime endale ühed karastusjoogid, kuid langesime kohe kohalike mõnituste ohvriks: „Nice beer!“. Alguses tundus, et keegi meist seda väga hinge ei võtnud, kuid enne uuesti teele asumist ostsime endale liitrise viski nimega „Teachers“ ja õlut.

Edasi läks tee libedalt, sest meil oli ju altkäemaksu kõigile jagada. Pidime veel enne mäe alla jõudmist ostma rahvuspargi piletid ja kohal me olimegi. Momole andsime tänutäheks 450 naela ja leppisime kokku, et helistame talle kui tagasi Sharmi saada tahame. Seda lubas ta teha 350 naela eest! Momo pööras otsa kiirelt ringi ja sõitis oma inglannast naise juurde.

Tõmbasime suured kotid selga ja lambid pähe ja hakkasime mäe poole minema, et endale sobiv peatumispaik leida. Poole minuti pärast teatas meile turismipolitsei, et ilma beduiinist giidita mäkke ei lasta. Sellel hetkel me aga giidi ei saanud ja pidime öö seal samas veetma. Telgi panime lähedalasuvate varemete vahele, kuid olles kõrvuti ka suure hulga prügiga, ei ütleks ma, et me sinna kõige vähem sobisime. Keetsime oma uue priimusega süüa. Kohe näha, et Karu on ka varem kitsastes tingimustes süüa teinud, sest need makaronid olid eksklusiivsed. Sama eksklusiivne oli peale sööki ka telgis Herbertit juua ja kaarte mängida. Ahjaa, poti pidin ka mina puhtaks pesema. Õnneks järgmise päeva potiorja au kuulus Renele.

Igatahes mõne aja pärast vajusime unele ja jäi üle ainult pöialt hoida, et ma sellel öösel ei norska.

2. NOVEMBER, teisipäev
Karu

Telgis on mõnus. Ka ainult meestega. Ja isegi siis, kui kella poole ühest öösel kuni umbes kolmeni käib kõrval parkimisplatsil korralik tegevus, sest umbes 600 inimest tahavad jälle päikesetõusuks Siinai mäe otsa jõuda. Patuseid on ikka rämedalt palju.

Kiiret nagu ei olnud ning ajasime ennast üles alles kell 8:00. Esimese asjana uurisime teejuhtide olemasolu ja turismipolitsei viis meid kokku võimaliku giidiga, kelle nimi oli Solaman. Beduiin loomulikult. Saime teada, et tõusu eest Katherine tippu tuleb välja käia 500 kohalikku. Meie vestlusesse sekkunud suvaline orgunnimees seletas lahti, et 200 sellest tuleb viia kohalikku sõjaväeosasse, et saada ronimiseks luba ning 300 on giidi tasu. Nõustusime muidugi. Orgunnimees võttis meie passid ja kaks sajalist kaasa ning sõitis pooleks tunniks minema. Meie tegime süüa, leppisime Solamaniga kokku väljumise aja ning selle, et suured kotid saame jätta kohaliku kohviku nurka.

Saime passid tagasi ning läksime. Enne tegime ühe kohaliku autoomanikust vanamehega diili, et ta viib meid 30 naela eest raja algusesse umbes kolme km kaugusel ja kui soovime, siis tuleb pärast vastu ka.

Solaman oli 27 aastat vana, kui mu mälu ei peta. Rääkis väga head inglise keelt ning jalas kandis plätusid. Küsisin, et kas nii on mõnus. Solaman vastas, et tegelikult olid tal vahepeal ühed saapad ka, mis üks välismaalane peale matka kinkis, kuid need said otsa.

Rada algas laugelt ning meie giid alustas sellise rahuliku tempoga, kuid lubas hiljem juurde panna. Ta ei valetanud. Kõrguse kasvades hakkasime aru saama, et meil on giidiga ikka väga vedanud. Selgitan.

Kõigepealt see, et me läksime üsna raja alguses mööda mingitest kividest, kuhu peale oli midagi araabia keeles sirgeldatud. Mäletan, et mul käis mõte läbi pea, et need kuradi sodijad on ka Egiptuses kanda kinnitanud. Solaman mainis möödaminnes ära, et nood kirjad on vanas araabia keeles, mida ta väga hästi ei oska, kuid tema suguvõsas on mehi, kes suudavad neid 5000 aasta vanuseid kirjutisi kividel vabalt lugeda.

Teiseks see, et mingil hetkel möödusime me tegevuse lõpetanud „40 märtri kloostrist“ ja siis mingist kohast, mille ümber oli kivimüür. Kiikasime väravast sisse, kuid seal ei olnud peale paari suurema kivi mitte midagi. Meie oleksime edasi läinud, kuid Solaman ütles, et lähme korra sisse, sest üks nendest kividest on üsna kuulus. Nimelt Piiblist tuntud „Moosese kivi“. Just-just seesama, millest Mooses omal ajal vee välja lõi. Vot siis. Mingi juut oli kunagi otsustanud, et Moosese kivi on vaja ikka Juudamaale viia ning selle mälestusena on kivi otsas rauast konks. Ilmselgelt aga ei saanud ta püstitatud ülesandega hakkama.

Ja kolmandaks möödusime ühest suuremast kivist, millele olid kraabitud sellised ovaalsed ringid. Mõned kahekesi kõrvuti, mõned üksikult. Solaman rääkis, et mitte eriti ammu oli beduiinidel selline kord, et vallalised noormehed ja neiud ei tohtinud omavahel üldse vestelda, et võimaliku tulevase elukaaslase sobivust testida. Ning siis tehti nii, et kui noored mägedes kohtusid, siis läks mees tüdruku nähes mõne suure kivi juurde, pani oma vasaku labajala vastu kivi ning kraapis sellele oma jalatalla kontuuri. Kui neiu oli huvitatud, siis läks ta veidi hiljem sama kivi juurde ning kraapis mehe jälje kõrvale oma parema jalatalla kontuuri. Nii, et tekkis jalapaar. Pärast seda kinnitust võidi alustada ka verbaalse kurameerimisega. Kui aga neiu ei olnud huvitatud, siis kraapis ta kivile jalajälje nii, et tema ja mehe jälgedest ei moodustunud jalapaari. Siis sai mees rahulikult kurb olla, kui tahtis.

Edasi läksime tempokamalt ja vahepeal kõndis giid meil eest ära, kuid tema näoilmest võis järeldada, et tegelikult on ta meie tempoga väga rahul. Seetõttu saime teha pausi ka 1200 aastat vana ning paarkümmend meetrit sügava kaevu juures, millest Püha Katherine klooster oma vee saab. Ka tänapäeval.

Kui me jõudsime umbes 2000 meetri peale, siis läks Solaman vahepeal rajalt kõrvale, et võtta kaasa väikseid kuivanud põõsaid. Ning kui rada hargnes kaheks, siis pöörasime kõik koos vähem käidule ning jõudsime viie minuti pärast beduiinide puhkepaika. See oli kõrvetava päikese eest varjul asuv paarikümne ruutmeetri suurune platookene, kus kalju sisse raiutud augus sillerdas väike veesilmake ka.

Beduiin tegi lõkke üles ning pani vee keema. Siis lippas sellel täiesti kuival kivisel maastikul kuhugi allapoole ning naases paari minuti pärast värske metsiku piparmündi taimedega. Kahtlustame siiani, et ta oli selles kohas varem käinud.

Ehtsa beduiinide tee kõrvale sõime Solamani ema poolt kaasa pandud leiba (pitat) ning meie tuunikala pasteeti. Maaaitsev.

Edasi liikudes jõudsime aina lähemale meie ees ronivale kolmikule ning jälgisime kahe metsiku eesli toimetamisi. Noorem eesel oli üleni must, kuid vanemal peksis juba veidike halli ka sisse.

Sadulal, mis asus umbes 2350 meetri peal, kohtasime meie ees mineva kolmiku giidi, kes jäi siia oma kahte ronijat ootama. Vaade oli päris ilus ning eriti hästi paistsid kätte meie tänane tipp ning Siinai mägi, mis nüüdseks oli meist juba allpool. Beduiin arvas, et kui homme Siinai mäele ronime, siis ei pea me arvestama 2,5-e või 3-e tunniga. Tema arvates jõuame me üles vähem, kui kahe tunniga, võib-olla isegi pooleteisega. Tore.

Enne päris tippu jõudsime järele ees ronivale paarile, kes osutusid prantslaseks ja prantslannaks. Giid võttis jällegi kuivi põõsaid kaasa ning see võis tähendada ainult üht – kohe oleme üleval.

Nii oligi. Tipus oli väike kirik, kuhu omal ajal ajalooline Püha Katherine maeti. Hiljem viidi ta alla ning maeti Püha Katherine kloostrisse, mis selle nime sai loomulikult hiljem.

Tegime pilte, õnnitlesime Kaikot uue kõrgusrekordi puhul ja kui tee valmis sai, siis viisime seda ka veidi eemal istuvatele prantslastele, kes ei olnud väga suhtlemisaltid. Jätsime nad varsti omaette.

Katherine on kahe tipuga mägi ja veidikene kõrgemas on sarnaselt Küprosele sõjaväebaas. Seega sinna ei saa mitte keegi ja ametlik Egiptuse kõrgeim punkt on ikkagi see kirikukesega. Kirik ise on seest pime ning väikeste ruumidega. Vahel kasutatakse seda väljanägemise järgi ka magamiseks.

Olime tipus ligi kaks tundi, sest soe ja vaikne oli. Solaman rääkis Katherinest (sellest Pühast), munkadest, kellega koos ta siin omal ajal tegutses ja beduiinide kurvast saatusest. Juttu jätkus kauemaks ning seetõttu jätkasime seda laskumise esimese pausi ajal juba tuttaval sadulal. Sealt edasi liikusime ühe hooga ja kiiresti ning peatusime joogipausiks alles väikeses külakeses, millest raja algusesse on vaid paarikümne minuti kõndimine. Kaamelid tulid kah jooma. Järelikult hea vesi.

Solaman helistas meile auto vastu ning tuli ise masinaga kuni väikese külakeseni, kus ta elab. Maksime, tänasime ning avaldasime lootust homme Siinaile koos temaga minna. Solaman arvas, et ei mängi välja, kuna neil on seal teiste beduiinidega selline elav järjekord ning erandeid väga ei tehta.

Parklas sättisime ennast kohviku kõrvale puhkama ning tegime süüa. Seal jooksis ringi viis kassipoega, kes poti ja konservikarpide puhastamisel suureks abiks osutusid. Ja muidugi meeldis neile meie varustus.

Telgi tahtsime õhtul panna samasse, kus eile, kuid ligi tulid kaks meest ning ütlesid, et sinna ei tohi. Vaidlemine ei viinud kuhugile, sest ühe mehe näol oli tegemist jällegi politseinikuga. Lahenduseks sai see, et leppisime kohvikupidajaga kokku, et magame kohviku istumiskohtadel. Rahasumma selle eest jättis ta meie otsustada.

Und mul eriti ei tulnud, sest kohalikud mehed käisid ringi, sääsed tegid oma tööd ning vaheldumisi oli palav ja jahe.

Äratus homme hommikul on kell 1:00, sest siis jõuab rahulikult päikesetõusuks tippu.

3. NOVEMBER, kolmapäev
Kaiko

Egiptlasest kohvikuomanik äratas meid umbes kolmveerand üks. Oli ju kohe-kohe saabumas bussitäite kaupa turiste, kes meelsasti enne mäkketõusu endale sooja tee või näksi lubasid. Ühesõnaga algas äri ja meie olime ees. Läksime eest ära.

Samas nurgas, kus me viibisime eelmisel õhtul, tegime endale putru ja rääkisime, kui hästi keegi magas. Erilise unega ei hiilanud keegi, kuna kohalikud vaatasid samas toas filmi ja ringi lendasid sääsed. Mina magasin võrreldes teistega hästi, kuigi see kaltsuvaip selle kiviploki peal väga aset ei pehmendanud.

Kiiret meil ei olnud ja tegutsesime rahulikult. Hommikusööki maitstes vaatlesime beduiinist giidide kirglikku vaatemängu – oli vaja paika panna, kes millise grupiga mäkke tõuseb ja see tekitas palju kisa. Ilmselt on neilegi selgeks saanud, et näiteks saksa turistid on heldemad, kui hispaania omad ning prantslased vähemnõudlikumad kui venelased. Või vastupidi.

Pakkisime asjad ja sättisime suured seljakotid jälle kohvikupidaja juurde. Umbes 2:45 läksime endale giidi otsima ja viis minutit peale seda alustasime Hassan’iga mäkketõusu. Olime kindlasti ühed viimased, kes tippu suundusid, kuid varustatud pealampide ja käimiskeppidega, me ei heitnud meelt. Rada oli alguses lai ja lauge kuni möödusime ühest kloostrist. Peale seda läks natuke järsemaks. Soovides meie sõnaahta giidiga juttu alustada, küsisin talt, kas tegu on kloostriga. Saime kiire vastuse; „Yes!“ ja kõndisime edasi. Arvan, et vastus oleks ehk pea igale küsimusele sama olnud. Vahepeal hakkas Hassan’ile meeldima üks Karu käimiskeppidest ja sai selle endale proovimiseks. Mõne aja pärast sai aga Karu aru, et Hassan ei tahagi keppi tagasi anda ning pidi selle tagasi küsima. Tundus kummaline, et giid, kes iga päev Moosese mäe tippu kõnnib, tuli ainult kaks kätt taskus ja ilma mingi valguseta. Poole tunni pärast tegime esimese peatuse ja selgus, et Hassan oli väsinud ja ei soovinud enam edasi tulla. Kuna meie olime huvitatud sama tempo hoidmisest, siis pakkusime, et maksame talle ja lähme ise edasi. Lõpuks ta nõustus selle variandiga, kuid teenus maksis 85 egiptuse naela ja tal ei olnud meile sajasest tagasi anda. Ülejääki soovis ta aga julgelt tipiks, mille peale Karu spontaanselt plavatas: „For what!?“ Kulutanud kokku umbes veerand tundi aega, õnnestus Hassan’il 15 naela laenata ja meie kihutasime edasi.

Raja alguses olime otsustanud, et loeme kokku, mitmest inimesest möödume. Mul läks umbes 20 peal segamini ja jäin lootma teiste täpsusele. Rene ja Karu lugesid 200 inimest veel ja siis läks neil sassi. Arvestades, kui suure osa rajast olime selleks hetkeks läbinud, jäi see inimeste arv tõenäoliselt 300 ja 400 vahele.

Rajal käis loomulikult ka aktiivne äri. Ülestõusmiseks pakuti kaamelite abi ja teel oli mitmeid peatuskohtasid koos väikeste kioskitega. Kui hiljem alla tulime pakkus üks väike poiss meile kive müügiks – keeldusime viisakalt ja otsustasime, et kui hiljem kahetseme, siis korjame ise.

Üles jõuda ei olnud mingi probleem. Kuigi rada läks vahepeal kitsaks ja pidime möödasaamiseks trügima, oli tee teiste ronijate taskulampidega väga hästi valgustatud. Eriti uhke oli seda vaadata altpoolt, kui nendest joonistus väga selgelt pikk vonklev rada.

Vahetult enne tippujõudmist oli omajagu järske astmeid. Seal pakkusid noored egiptlased vanematele turistidele oma tuge, et astmetest üles saada. Meiegi grupi vanimatele pakuti seda võimalust, kuid Karu keeldus.

Ka meie seltskonnal tekkisid astmete peal ronimisest vahed sisse, kuna oli väga kitsas ja kes paremini trügis, liikus kiiremini edasi. Viimase kioski juures siiski kogunesime ja tippu jõudsime ühel ajal ehk umbes 4:40. Nagu Katariinalgi, asus selleski tipus väike kirik. Karu otsis silmaga välja kõige kõrgema koha ja astus oma jalaga sinna, et asi ametlik oleks. Edasi otsisime hea koha, kus päikest oodata.

Tipus puhus külm tuul ning käis tegus tekiäri. Kahjuks puudus teki pakkujatel igasugune näomälu ning tipus olemise aja vältel pakuti meile katet vähemalt 30 korda.

Meie andmetel pidi päike tõusma natuke peale poolt kuut ja iga minutiga kogunes tippu järjest rohkem rahvast. Kui üks vene papp laulma hakkas, arvasime, et see tähistab peatset päikesetõusu, kuid olime unustanud Egiptuse kuldreegli, mida reisikorraldaja meile esimeste asjade seas rääkis – kõik jääb 20 min hiljaks. Nii ka päike.

Päikesetõus oli ilus ja usaldasime üksteisele mõned oma patud. Kui need olid andeks antud, siis sättisime tempokalt alla tagasi uusi tegema. Peamiseks põhjuseks, miks me väga pikalt tipus ei olnud oli see, et tahtsime vältida liiklust. Karu rääkis allaminemise ohtudest ja sellest, et kui keegi karjub: „Kivi!“, siis tuleb kiiresti varjuda. Peast käis läbi mõte, et kui keegi „Pall!“ karjub, siis tuleks ehk kiiresti püüda. Kuna ei olnud naljakoht, siis jätsin välja ütlemata. Pealegi polnud Renele vaja anda põhjust hiljem minu nime narrida.

Allaminek sujuski suuremate takistusteta ja leidsime ka ilusa kaljunuki, kus einestada. Meiega liitus veel üks Ukraina mees, kellega Karu oli tipus sõbrunenud.

Kui alla jõudsime, oli kell umbes kaheksa hommikul. Kutsusime järgi oma taksojuhi Momo, kes lubas tulla kella 12-ks.

Aega sisustasime Kateriina kloostri külastamisega, mis avati kell 9 ja kus oli mitmeid vaatamisväärsusi. Ükski neist ei olnud mõeldud küll Rene jalakarvadele ja ta pidi need rätikuga kinni katma. Klooster oli vana ja astusime ka korraks sisse, kust varsti kõkutades kellegi rõveda nalja peale välja tulime. Arvasin, et olen sellest ehk välja kasvanud, kuid ikka tuleb nendes kohtades, kus hästi vaikselt peab olema, kõige suurem naer peale. Tegelikult soovitan võimalusel kloostrit kindlasti külastada, kuid kuna vaatamisväärsused ei ole minu jaoks alati need kõige huvitavamad, siis jään detailide kirjeldamisega jänni.

Naasime kohviku juurde ja kuna aega veel oli, siis jõime ühed smuutid ja mängisime kaarte. Vahetult enne takso saabumist arveldasime kohvikuomanikuga ja tänasime teda. Mulle tundus see vend sümpaatne, kuna ta ei olnud nii omakasupüüdlik, kui mõni teine, keda Egiptuses kohtasime.

Momo tuligi, endal kaabu peas, mille ta kindalsti meilt saadud raha eest ostnud oli ning asusime teele. Seekord me teel peatusi ei teinud ja mina vähemasti võitlesin unega, et ikka näha, kui me avarii peaksime tegema. Nimelt polnud Momo sõidustiil vahepealse ajaga paranenud. Pooletunnine seisak tekkis ühes politsei kontrollpunktis, kus Momo ilmselt midagi tegemata jättis või valesti tegi. Igatahes hakkasid politseinikud temaga kroomitud peeglite ja muude autovidinate pärast nokkima ja lõpuks sai ta täitamata tulekustuti eest trahvi. Tema ütles, et tegelikult oli see täis ja ma arvan, et tal võis olla õigus. Kolmandiku 150 naelasest trahvist tasusime meie, kuigi algselt oli see võetud laenuks. Rohkem teel midagi halvasti ei läinud ja jõudsime kolme või nelja ajal Unisharm hotelli tagasi.

Kuna matkal oli kulunud plaanitust vähem sööki ja ka gaasi oli üle, siis otsustasime seekord õhtust süüa meie hotelli terrassil. Eine maitses sama hästi, kui mägedes ja Karu lõhkus oma lusika ära. Natuke kondasime ka hotelli läheduses ringi ja otsisime Renega, kas saaks äkki puuvilju osta. Normaalse hinnaga igatahes ei saanud. Varem siiski magama minna ei tahtnud ja energia säästmiseks jõime ülejäänud õhtu õlut ning mängisime muljetades kaarte. Reisi mägine osa oli selleks korraks läbi.

4. NOVEMBER, neljapäev
Karu

Hommikusöögil hotellis võttis meiega kontakti neiu kõrvallauast. Eesti keeles. Ajasime juttu, et mida siiani Siinai poolsaarel teinud oleme ning mis veel plaanis. Tema nimi oli Nesty ning ta oli Egiptuses koos Kerdiga. Leppisime kokku, et lähme nendega koos randa, sest Kaiko võlgnes meile Rene`ga päikeselise kokteili. Kaardimängu võlad, teate küll.

Rannal võtsime Nestyle ja Kerdile sappa, sest nad teadsid mingit toredat kohta snorgeldamiseks. Käisid ise vees ning siis saime meie proovida. Kusjuures keegi meist kolmest ei olnud seda varem teinud ning seetõttu olime üsna vaimustuses. Mulle meeldis eriti see, kui ühe suurema üksiku koralli juures sai algajaid sukeldujaid sellega üllatatud, et ujusin neile umbes 6-7 meetri sügavusel ainult maskiga vastu ning tegin sealjuures võimalikult ükskõikset nägu ja rahulikke liigutusi.

Teine kõrghetk minu jaoks oli see, et kui me Kerdiga veidi kaugemale ujusime, siis nägime põhja mööda ujumas kahte raid. Päris ilusasti liiguvad. Nagu liblikad aegluubis.

Seal rannas oleks saanud iseenesest päris häid pilte teha seeriast „Pildista õiges suunas“. Sest mere pool oli kõik ok, kuid 180 kraadi teisele poole vaadates võis näha prügihunnikuid, ehitusprahti ning tõmmata ninna värsket masuudilõhna. Need moslemid ei viitsi eriti koristada. Saab ju ilma ka.

Pärast rannas vedelemist tahtsime süüa ja juua ning läksime kõik viiekesi koos vanasse Sharmi. Seal küsiti toidu ja õlle eest palju raha, kuid kui me ennast selgelt väljendasime, et ei söö ega joo sellise raha eest midagi, siis pakkus kelner meile jointi ja heroiini. Toredad inimesed elavad siin Egiptimaal.

Täna hüüti meile poodidest lisaks tavalisele „Tere-tere`le“ ka veel „Tere-tere, vana kere“ ning „Hallo-hallo Helgi Sallo“. Tublid. Aga me ei läinud õnge.

Ostsime ühest poest hunniku õlut ja läksime maailma suurimasse peldikuketti sööma. Silma jäi eine nimega „Mac Arabic“. Läks alla küll. Siis muidugi hotelli ja täpsemalt basseini äärde vesipiipu suitsetama ja õlut jooma.

Õhtu lõppes viiekesi meie terrassil. Tegime priimuse peal kiirmakakaid ja sõime musta leiba kah. Ja siis veel õlu, vein ja Herbert. Nesty ja Kert läksid varsti teadagi miks oma tuppa ning meil avanes soodne võimalus kaarte mängida. Arutasime, et mida kaotaja teha võiks, ning ma pakkusin välja võimaluse, et ta võiks öösel Kairosse ekskursioonile kaasa minna. Arutelu oli äge, sest see oleks asi, mida keegi meist päriselt väga teha ei tahaks ning lõpuks leppisime kokku, et kaotaja läheb lihtsalt saadab öösel teised Eesti inimesed Kairo poole teele. Nii Rene tegigi.

5. NOVEMBER, reede
Kaiko

Hommik algas nagu ikka hommikusöögiga. Meie armsaks saanud uued tuttavad olid läinud pikemale ekskursioonile Kairosse ja pidime ise hakkama saama. Reisi algusest peale olime elanud teadmises, et lähedalasuvas linnas veedab Rene ja Karu ühine tuttav Kairi koos kaaskonnaga aega surfilaagris. Kuna sms’id ei valeta kunagi, siis teadsime, et see on nende viimane õhtu enne tagasilendu. Otsus Dahab’i minna oli kiire ja üksmeelne. Sama üksmeelne oli otsus otsida endale mõni teine taksojuht peale Momo.

Takso saamisest väiksemaid probleeme Sharm’ el’ Sheikis eriti ei ole ja varsti olimegi jälle teel. Teadsime ainult hotelli ja surfiklubi nime, kus me Dahab’is jõudma pidime. Arusaadavatel põhjustel taksojuht neid ei teadnud, kuid me ei kahelnud hetkekski, et jõuame teed küsides siiski pärale.

Dahab’is tiirutasime mõnda aega ringi ja küsisime teed. On täiesti hämmastav, et kogu signaalitamise virr-varris suudavad nad ise väga hästi aru saada, mida antud juhul mõeldakse. Meie hinnangul võisid mõned törtsud signaali tähendada näiteks nii hei-kuidas-läheb, kao-eest-tainapea, kui ka ole-hea-peatu-korraks-et-me-saaks-teed-küsida. Olgu kuidas on, inimesed olid sõbralikud ja lõpuks jõudsime kohale.

Kuna Kairi viibis parajasti ilmselt merel, siis olime umbes pooleks tunniks rannas omapead ja kasutasime seda aega ujumiseks. Mõne aja pärast veetsime siiski juba aega Eesti neidude seltskonnas, jõime õlut ja kinnitasime keha. Kuna võõrustajad olid lahkumise ülevas meeleolus, siis tegid nad iga ilusa surfipoisiga, kellega mõni ühine mälestus oli, pilti. Üldiselt fookuses piltide autoriks oli Karu. Tubli töö.

Kuna oma saabumisega tõime kaasa peaaegu täieliku tuulevaikuse, siis polnud ühelgi windsurfaril enam midagi eriti teha. Otsustasime minna eestlannadega koos nende hotelli ja kasutasime selleks ühe kohaliku kastiautovenna teenuseid.

Meie kolmekesi hotelli kliendid ei olnud, kuid sellegipoolest ei pidanud paljuks kasutada kõiki pakutavaid hüvesid. Nendeks hüvedeks olid numbritoa rõdul viibimine, hotelli basseinides ujumine ning saunades käimine. Kusjuures saame nüüd öelda, et käisime Egiptuses ka soome saunas. See oli isegi muidu üsna hästi tehtud peale selle, et saunal oli väike ja peaaegu hermeetiline uks. Et Eesti neiud ei ole mingi pehmekesed, siis lasid nad meile toateenindusel ka süüa tuua. Peale seda käisime kuulamas, kuidas üks leedukas tuntud laule laulis ja kell oligi juba nii palju, et tuli tagasisõidu peale mõtlema hakata. Linna kaasa võtsime neiu Mervi, kes suundus ühte pubisse ühe surfipoisiga kohtuma.

Meie aga otsisime endale takso, tingisime kuidas jaksasime ja lõpuks saime oma tahtmise nii takso leidmise kui ka hinna osas. Kuigi Dahab’i taksod ei ole nii korralikud kui Sharmis, jõudsime kenasti pärale. Reis läks kiiresti, sest me kõik magasime. Linna piirile jõudes näitasime oma passe ja saime teada, et Dahab’i taksod Sharm’el’Sheikis sõita ei või. Õnneks tuldi meile siiski piisavalt vastu ja viidi ühe kohaliku takso peale. Sellega sõitsime hotellini.

Toas püüdsime veel natuke kaarte mängida, kuid kuna väsimus oli suur, siis kippusid need vägisi pooleli jääma. Ega polnudki kellelegi midagi tõestada ja pikalt me unega ei võidelnud.

6. NOVEMBER, laupäev
Karu

Täna oli Egiptuses tähelepanuväärne päev, sest Kaiko ostis endale snorgeldamiseks maski koos toruga. Läksime seda tähistama randa koos Nesty ja Kerdiga. Kõik käisid vees ja Rene avastas, et kuigi ta ei tunne ennast tavaliselt sügavas vees turvaliselt, siis siin hoiab vesi inimest nii ilusasti pinnal, et võib julgelt kaldast kaugemale minna.

Rannast lahkumise järel kogunesime viiekesi meie terrassil, et juua õlut ja teha vesipiipu. Rene, kes oli eile Dahabis juba valguskunstnikuna kuulsust kogunud, võttis „Sportlandi“ kilekoti ja hetk hiljem oli tänu sellele ja hallile teibile meie terrassil ainsana seksikas ning palju erinevaid mälestusi tekitav punakas valgus.

Mäletan, et sellel õhtul kaotasin ma ühe kaardimängu. Statistikahuvilistele olgu siinkohal ära toodud Egiptuses ja lennukis peetud mängude tulemused:

Kokku mängisime kolmekesi 20 mängu.

Kaiko võitis neist 3, oli seitsmel korral teine ning kaotas 10 mängu.

Rene võitis 5 mängu, oli kaheksal korral teine ning kaotas 7 mängu.

Karu võitis 12 mängu, oli viiel korral teine ning kaotas 3 mängu.

Ainukese mängu Kaiko ja Karu vahel võitis tugeva lõpuspurdiga Kaiko.

7. NOVEMBER, pühapäev
Kaiko

Täna oli siis viimane päev. Pidasime poolvigases inglise keeles viimased sõbralikud vestlused köögitoimkonnaga ja suundusime tuppa kotte pakkima. Alguses elasime illusioonis, et me ei pea kella 12-ks toast välja kolima, sest buss lennujaama väljus alles kell 1. Viimasel hetkel saime siiski targemaks ja olles kiired ning efektiivsed asetasimegi varsti oma kodinad hotelli fuajeesse. Lühikese aja jooksul olid hargnenud tormilised sündmused ja bussi väljumisaega oli edasi lükatud tunni võrra. See andis meile natuke rohkem aega, sest plaanis oli ka poeskäik.

Kuna mulle selle piirkonna kaubandus eriti muljet ei avaldanud, siis otsustasin minna Sharm’ el’ Sheiki vanale turule. Et teistel polnud ka hotelli ümbruses häda midagi, siis eraldusin ja võtsin ette väikese taksoreisi. Ostsin hibiski ja mingit beduiinide piparmündilaadset teed, mida müüja isuga soovitas. Alguses tahtis ta tee grammi eest saada ühe naela ja kuna mul kalkulaator väga kiiresti kohe ei töötanud, siis esialgu nõustusin ja mõtlesin et tingin hiljem kogu hinnalt. Seda ma ka tegin, kuid hiljem sain aru, et maksin tõenäoliselt ikkagi tublisti üle. Kui 1g teed maksab 1 nael, siis kroonides on see umbes 2000 eek/kg. Eestis olen ostnud teed 500eek/kg ja kuigi see hind pole midagi hullu, siis odavaks seda just ei pea. Olgu see väikeseks vihjeks Egiptusest tee ostjaile.  Lisaks soetasin turult kaks rätikut ja sõitsin hotelli tagasi.

Karu ja Rene olid kambas Nesty ja Kerdiga, käisid jälle(!) McDonaldsis söömas ja nagu ma hiljem piltide pealt tuvastasin, proovisid selga mingeid kohalikke kostüüme.

Kui tagasi jõudsin, siis oli bussi väljumisaega jälle edasi lükatud. Ühel hetkel saime kõik fuajees kokku ning võrdlesime ostetud nänni. Ja ootasime. Ja siis veel natuke.

Viimaks jõudsime lennujaama ja tuli välja, et egiptlased ei saanud lendude teenindamisega eriti hästi hakkama. Järjekorrad olid pikad ja kottide vedamise jaoks mõeldud lindid ei töötanud. Checkin’is jätsimegi kõik oma kotid umbes sellesse kohta, kus järjekorras seisime.

Lennujaamas ootasime veel julgelt tund aega enne kui meid lennukisse laskma hakati. Õnneks saime enne viietunnist lendu ka lennukiistmed oma kehakuju järgi paika istuda, sest üks reisija otsustas tund aega hiljem pardale tulla. Kõik plaksutasid kui ta saabus, aga mitte kõik ei avaldanund tunnustust.

Kodutee läks kiirelt ja mängisime kogu lennu vältel kaarte. Seekord käristasid Karu ja Rene jooke välja. Pidime leppima Vana Tallinna ja kohviga, kuna õlu oli otsas. Tallinna lennujaama jõudsime esialgsest graafikust umbes neli tundi hiljem, saime kotid ilma probleemideta kätte ja sõitsime taksoga koju. Olime rahul ja väsinud.

Kommenteeri