kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Andorra Prantsusmaa Itaalia Šveits 2009

MATKAPUNT
Aare Hommik, Andres Karu

MÕTE…

… on taaskord muutunud, sest juulis 2009 toimus selle aasta esimene tõsisem tagasilöök – Islandi kõrgeim tipp jäi tegemata. Seega on kõikide Euroopa kõrgeimate tippude tegemise lõppaeg nihkunud maikuusse ja näeb välja selline:

ALPIDE JA ANDORRA MATK (29.AUGUST- 13.SEPTEMBER) 16 päeva/ 4 tippu

  • ANDORRA – Coma Pedrosa (2946m)
  • PRANTSUSMAA – Mont Blanc (4810m) teist korda
  • ITAALIA – Mont Blanc`i nõlv (4760m)
  • ŠVEITS – Dufourspitze (4634m)
  • Tulemas Aare ja Karu

ISLANDI REIS (MAI 2010) 8 päeva/1 tipp

  • Hvannadalshnukur (2110m)
  • Tulemas Tiia, Kristo, Ragnar, Siim, Aare ja Karu

Samuti on toimunud muutus Alpide ja Andorra matka isikkoosseisus, sest Endro vigastas oma jalga ja kannab meie väljasõidu päeval alles kipsi. Kahju. Ta ei saagi sel aastal mägedesse.

Ja MaSu jõudis ka Täärini ning ta ei tule meiega. Seega toimus Skype vahendusel Aare ja Karu vahel kriisikoosolek, et kas üldse ja miks ja kuidas ning tulemuseks oli otsus minna siiski ja kahekesi. Eelarve lõhki ei läinud, sest leidsime Aarega optimaalsema sõiduvahendi. Selleks on tema naise Merle Honda „Civic“.

29.august, AARE

Öösel pool kolm heliseb kusagil buumiaegses kortermajas, Mustamäe äärel, Astangu paeserval, telefon. Telefoni omanikku see helin ei üllata ega vii ka endast eriti välja, kuigi uni on oi kui magus, sest seda kõnet on oodatud. Helistajaks on Karu.

Karu laekus Kadaka pst 169a enam-vähem kokkulepitud ajaks, pigem mõni minut varem kui hiljem. Aja telefonikõne ja Karu tõkkepuu taha jõudmise vahel täidan ärkamise, hambapesu ja kerge „hommikusöögiga“. Parklas toimetame ümberlaadimistoimingud, mille tulemusena muutub Merle Civic muula sarnaseks, sest kõikvõimalikud kohad tema sisemuses saab kõiksugu manti täis. Just, narkomuula ma mõtlesin. Karu jätab oma tühjenevate kummidega maasturiga hüvasti, mina käin veel korra toas, viin maasturi võtmed üles ja jätan Merlega hüvasti ning ongi minek. Loomulikult need jutud Karu sõprade poolt, et tuleme ära saatma jne osutuvad bluffiks, aga noh mind see ei morjenda ja Karu sellest ei räägi. Vist.

Laupäeva varahommikul kell kolm keerame autonina Kesk-Euroopa poole nii, nagu plaan ette näeb. Meil on loomulikult kindel kalendergraafik, mille järgi joonduda või vähemalt mida korrigeerida. Alguse saime vähemalt täpse. Et Civic väga ära ei ehmataks, siis istun rooli taha esialgu mina, Aare. Karu sebitud navigaator Tom hakkab esimese sihtkohana teed näitama Kaunasesse, sest kaugemale ei saanud teda sundida, muidu raisk juhatab veel läbi Kaliningradi, mis teadupärast on vsjo naashe maa ja sinna ei taha ja ei saa me seekord minna. Esimene peatus oli planeeritud Pärnus, kuhu olid jõudnud oma eksiteedel Omiku prillid ja mask. Samuti sorteerisime ja konfiskeerisime nende asjadega samas asukohas paiknevaid compakt diske (16tk). Ja see koht oli Larry korter Kooli tänavas.

Muusika ja prillidega varustatuna mõtlesime ka Civicu peale ja jootsime teda talle tuttava sodiga jaamast nimega Neste.

Lätti saime genasti nagu saarlased ütlevad. Lihtne, vajutad ja läheb. Mingi hetk hakkas valgeks minema. No ja kui juba valgeks läheb, eks siis lähe ka kõht tühjaks. Pidasime kusagil metsavahelisel lõigul kinni, istusime Läti eksklusiivses bussiootepaviljonis maha ja lasime kartulisalatil hea maitsta. Maitses väga värske. See oli mu esimene tutvus Karu naisega või noh rohkem tema kokakunstiga. Ja ega järgmisedki kohtumised (kaks) siiani ei ole söögist kaugemale jõudnud.

Siit on hea jätkata ja mainida, et bussijaam kus hommikustasime haises päris korralikult uriini järele, sest see on ju loomulik, et enne ja pärast bussisõitu on vaja end kergendada ja selleks sobib ju bussijaama tagune kivimüür suurepäraselt.

Jätkasime sõitu Karu taktikepi all. Kuna mul oli nüüd aega pisut rohkem käes koukisin kusagilt välja Rimi tudish maapähklid ja miksisime neid juba varem avatud porganitega. Kõige selle nodi söömisel oli üllas idee, mille tulemusena pidi mees roolis kauem ärkvel püsima ja seeläbi ühe soojaga sügavamale Kesk-Euroopasse jõudma, kuid läks pisut nihu. Esmapilgul. Nimelt oli see liiga ohtlik kokteil, millele Karu tervis vastu ei pidanud. Karul hakkas vaikselt paha. Nagu vapper kalevite kange rahvas sõitis Karu ikkagi edasi. Aga tulemused ei andnud ennast kaua oodata. Leedus on Karul esimene okse. Oksendamine toob pisara silma ja valud kõhtu. Sellises seisus mees ei ole Poola teedele kohane ja seega Aare rooli. Kõik ju teavad isegi, et Poolast ei ole midagi eriti rääkida, kuigi……

Karu oksendab seekord Poolas lisaks Leedus tehtule veel kaks korda. Mõlemal korral keerasime trassilt sadakond meetrit paremale, et oleks rahulikum ropsida. Teisel Poola oksekorral sõitis meie juurde kamp noori poolakaid ja ma juba vaatasin, et nüüd hakkab kino saama, kuid need olid hoopis abivalmid poolakad ja üritasid aru saada, kas me äkki abi ei vaja. Karu siis selgitas neile puhtas rahvusvahelises keeles, et kõik on korras, tal lihtsalt tervis jube kehva ja  oksendab siin parasjagu puhast sappi. Selle peale poolakad pettusid, lehvitasid hüvastijätuks ja kaapisid oma raidiga minema.

Kui ma täna meenutama hakkan seda teekonda läbi Poola, siis ega ma eriti midagi ei mäleta küll. Poola nagu Poola ikka. Ja kuna ma pidin kogu Poola roolis olema, siis lõpupoole ei jäänud toimuva meelde jätmisele eriti energiatki. Aa, üks asi siiski meenub ja see oli seenekaubamajad Varssavi taga metsas. Vot see oli küll lahe. Kilomeetrite viisi kastidega põõsjenkod (poolakate ajalooline nimi juba üheksakümnendate algusest) teede ääres sulle just korjatud puravikke ja kukekaid pakkumas. Ostjaid eriti ei olnud, kuid noh see ei olnud oluline ka.

See, et Karu vingerdas valudes ei takistanud teda kõnelemast. Ja üllatusena oli meil rääkida ka pärast esimest reisitundi. Kuigi jah, kümmekond kilomeetrit Tallinnast väljas oli küll selline moment, kus jututeemad olid juba ammendunud. Õnneks seda olukorda ei jätkunud kauaks. Autoga sõites on tahes või tahtmata jututeemaks ka tehnikasport, eriti meestel, ma arvan. Ja siis me kujutasimegi ette, et me osaleme võitlustel ja kõige paremaks nimeks meie võistkonnale valisime: „On Da Tihasetiim“. Täpsustuseks peab mainima, et selleks ajaks olime juba üpriski Saksamaa läheda, ehk siis juba kaugelt üle tuhande kilomeetri sõitnud. Aare väsinud rekka tuledesse vahtimisest ja Karu selgelt valuvaigistite mõju all. Ja siis jäi Karu magama.

Väljas juba ammugi pime. Teed muutunud laiaks, siledaks ja kiireks. Ja seda juba Edela-Poolas. Navigaator Tom näiteks seda ei teadnud. Poola ja Saksa piiri lähistel oli räme helgiheitja laser, mis meelitas mingisse öölokaali. Tõesti kaugele oli näha ja lähedalt mööda sõites jättis sihukese tähesõdalase valgusmõõga mulje. Karu seda ei näinud, magas ikka. Kindluse mõttes kimasin Saksamaal  ka veel ~100 km, millega jõudsime Dresdeni külje alla. Muljetavaldav oli üks kiirtee äärne  peldik. See oli nagu Oz-i filmist. Täielikult roostevabast metallist. Kõik oli automatiseeritud ja ise ei saanud mitte midagi reguleerida. Noh peaaegu mitte midagi. Aga asjad sai aetud.

Õhtu lõpetuseks valisime ühe eksklusiivse parkla, mille tahaserva, kohta kus tavaliselt käiakse end tühjendamas, püstitasime telgi ning parkisime auto nii, et meid kohe näha ei oleks ja suikusime unne. Sügavasse vist. Pärast 1540 kilomeetri läbimist.

30.august, KARU

Hommikul läksime peldikusse. Koos. Erinevalt eilsest ma ei oksendanudki lihtsalt seetõttu, et juhtumisi peldikus olin. Pesime ka hambaid. Oli meeles küll, kuidas. Peldiku piletid vahetasime kohvi vastu. Ühe, sest mina igaks juhuks ei tarbinud veel võimalikke maoärritajaid.

Täna üritasin Aarele veidi tagasi teha ning lubasin teda võimalikult vähe rooli. Vahepeal siiski, sest muidu hakkab veel jonnima.

Lõunapausi pidades oli tunda, et salat hakkab vaikselt hapuks minema. Sõime siiski ühe topsi jälle tühjaks ning viskasime viimase minema. Täpselt selle, mille ma oleks muidu eile ära söönud, kui poleks ennast pideva ropsimisega liialt väsitanud. Söömise käigus tõusin korra ka hoogsalt üles ning minu lühikestele pükstele oli see ilmselgelt liig. Perse piirkonda tekkis ümbes 30-sendine rebend. Pükstele, mitte persele endale õnneks. Auto jälle kergem.

Täna püstitasime uue soojarekordi.  +30 kraadi. See juhtus juba Prantsusmaa territooriumil ning väga õigel hetkel, sest meile hakkasid need pagana kiirteede maksud parasjagu üsna närvidele käima. Pidevalt maksa ja mitte vähe. Ning ühes maksupunktis ei saanud me ka kaardiga maksmisega hakkama ning pidime teenindaja auto juurde kutsuma, et neile sulas tasuda. Seega soojarekord tõmbas suud jälle ülespoole.

Järjekordsel tankimisel sõime jäätist ja oluliselt külmema peaga sündisid ka Civicu uued kiirusrekordid – kõigepealt minu esituses 182 km/h ning seejärel Aarelt 192 km/h. Kusjuures see on reaalne kiirus gepsu pealt. Spidomeeter näitas Aarel 202 km/h. Samas nullis ta kõik võidetud minutid sellega, et keeldus Prostamoli võtmast ning vajas pidevalt peatuseid.

Kui hakkasime Andorrale lähenema, siis oli päris hea hetk, kui Aare parkis meie sõiduriista parkimisplatsile. Ja mitte lihtsalt, vaid sisenes sinna kõige otsemat teed üle serva alla. Õnneks ei olnud serv kõrge. Ma tagandasin selleks päevaks Aare roolist.

Piiril mingit kontrolli ei olnud ning ilma tugevama aplausita sai Andorrast viimane Euroopa riik, kus ma oma jala maha panin. Teistes kõigis olen varem käinud. Et kurvide suunda mägiteedel ette teada ja head tempot hoida, siis haakisin sappa ühele kohalikule džiibile. Töötas. 23:30 jõudsime Arnisali ja sõitsime sealt läbi Andorra kõrgeimale tipule viiva raja algusesse. Aare on selles tipus varem käinud ning seega ei olnud telkimiskoha leidmisega mingit muret.

Täna läbisime kokku veidi üle 1700 kilomeetri. Päris veenev, kui järele mõelda. Võtsime „Herbertit“  selle puhul, et olime juba terve päevaga graafikust ees. Ja muidugi kõlasid kõlavad toostid ka naiste, unistuste ning osade loomade terviseks.

Kella panime äratama üheksaks.

31.august, AARE

Uni, ma usun, oli hea. Isegi väga hea. Tuttav koht ikkagi! Ja kõigele vaatamata ärkasime kella üheka asemel hoopis 7:30. No ja mis siis, graafikusteesmatkasellidme. Tänase päeva teema oli viia Karu Andorra kõrgeima mäe tippu. Selleks alustasin vajaliku kraami pakkimisega seljakotti ja Karu ebavajaliku väljapakkimisega (sittus).  Kuigi ööbimispaik oli raja algusele suhteliselt lähedal, teadsin varasemast, et mõistlik on esimene ots ikka autoga võtta. Nii tegimegi.

Aastaga muutub isegi Andorras nii mõndagi. Tegelikult küll tuvastasin ühe muutuse. Nimelt oli hakatud ühele suhteliselt järsule nõlvale uut sõiduteed rajama, mis pehmelt öeldes natuke keerutab, enne kui järjekordse suusakuurordi hoonetekompleksi juurde jõuab. Päris huvitav oli vaadelda, mida need kopa- ja kastikamehed seal ette võtsid. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida (laen teadagi kellelt ja kui mingi autorikaitse värk kunagi tuleb, siis Karu maksab!)

Liikusime mööda metsateed kõrgemale. Peagi pöörasime teelt rajale ja jätkasime endiselt metsade ja mägede vahel. Ilusasse kohta jõudsime ja tegime seal ka kiire fotoseansi. Lühidalt öeldes: sillal pildid. Kui olime end taas liikuma asutanud, kimas meist mööda ilmselt kohalik tüüp koeraga, kes tundus tegevat oma rutiinset kiirkäigu trippi. Koerale see meeldis väga. Kui mu mälu mind ei peta, siis karud oskavad natuke koerte keelt. Aga see ei puutu ka üldse asjasse.

Liikusime mööda sissetallatud rada üha kõrgemale ja peagi tõusime metsavööndist välja. Samas metsavööndi piiril asuba ka Coma Pedrosa refuge, mille läheduses juba veidike pikema peatuse tegime. Ja siis see juhtus! Karu läks tiigrile noaga kallale! Kurat ta lõikus vaese tiigrikese päris ribadeks. Viskas mulle ka jupi, et säh võta tassi kah. Ma võtsin ja tassisingi. Ma ei hakka siinjuures rohkem seletama, ei pea vajalikuks lihtsalt.

Meil mõlemal oli enesetunne erinevatel põhjustel ebatavaline. Karu oli pidevast oksendamisest ikka pisut nõrk ja minul oli see esimest korda sel aastal mägedes. Väljendusid need Karu pehmetes jalgades ja minu ebatavalises tundes, valdavalt peaga seotud. Kogenud matkasellidena reguleerisime seda rahulikuma tempoga. Esimene päev üle pika aja mägedes kutsus esile ka rohkeid vaatepause. Ei, need ei olnud kuidagi seotud sellega, et me kiiremini eriti ei suutnudki käia, üldsegi mitte. Lihtsalt nii ilus ilm oli ja ilusad vaated jne.

Eriti sügava mulje jättis kotka ülelend. Pikutasime mäenõlval tuulevarjulisel küljel ja nosisime õunu, kui meetri paari kõrguselt meie peade kohalt liugles üle kotkas. Sihuke tugev vuhin oli hetkeks ja siis taas vaikus. Ainult näed, et tüüp libiseb kaugustesse. See hetk andis küll natuke aimu, mida hiired ja muud kotka menüüsse kuuluvad tegelased tunnevad. Või kuradi terroristid, kelle peade kohal USA hävitajad tiirutavad.

Pedrosa tippu viib kena krokodillihari. Õnneks ilm soosis meid jätkuvalt ja probleeme ei esinenud. Tipp. Karu lehvitas uhkelt kolme sõrme, mis tegemist vajavate tippude hulka väljendas. Kokkuleppe kohaselt olin kaasa võtnud kena trikoloori, mis pahupidi pöörates jah terroristide lipp on, kuid õigesti kasutades meie armsa  Eesti lipp on. Kohalikud olid valmis sättinud betoonist ja metallist konstruktsiooni, kuhu lipu sai heisata. Tõsi, kasutusse läks ka jupike tiigrit. Ja siis hakkasime pilte klõpsima.

Kaua üksinduses olla ei saanud. Esimesena tuli Rastaslovakk, kellele kiiresti  „Tatramaan“ nimeks sai, tõsi, mõtetes. Kaaslaseks igas mõttes oli tal nääpsuke inglanna. Peagi jõudis tippu ka austerlane. Kokku jahusime erinevatest tippudest ja muidu maast ja ilmas rohkem kui tund. Austerlane rääkis lollidest slovakkidest Austria Alpides, eriti Grossglockneril. Karu oma tehtud tippudest. Kõik, kes tippu jõudisd ei võtnud kahjuks meie vestlusringist osa. Eriti kahju oli ühest ilusa kanni, kipsis randme ja haukuva koeraga hispaanlannast. Nii väga oleks ta meie seltskonda sobinud. Aga mis teha, elu on karm.

Laskusime osaliselt teist teed pidi, kui tõusime. Isegi mina, kes Andorra tipus nüüd juba kordi olin käinud, ei olnud seda rada laskumiseks kasutanud. Suund oli otse alla järvele. Karu oli kiire laskuja, kuid teksades austerlane, jah seesama, kellega tipus juttu ajasime, oli samuti kiire, vist isegi kiirem minu arust. Karu muidugi seletas kohe, et ta võib veel kiiremini laskuda. Keda huvitab! Vahemärkusena võib öelda, et raja ümbrus tippu oli igati puhas. Ja ka tagasi tulles oli sama seis. Ainult järve põhjast paistis mingi sinine plekk, kile moodi nagu. Aga mis see oli, ei tea.

Laskumisel kohtasime kahte vanapaari refugiost allpool. Nemad läksid meist ja meie nendest kogu aeg nii tihti mööda, et lõpuks läks juba lugemine sassi. Veider. Sama silla juures, kus tõustes pilte tegime, otsustas Karu ennast pesema hakata. No ma ei tea, mul küll sellist mõtet pähe ei tulnud. Esialgu. Jõgi oli külm ja kiirevooluline, kuid Karu möllas seal nii toredasti. Ei jäänud mulgi muud üle, kui ülikond nähtavale tuua ja jääkülmas vees väikene supelung teha.

Füüsiliselt puhtana, otsustasime ka oma hingede puhtusele mõelda ja edaspidi plaanitu elluviimise õnnestumiseks torkas Karu oma seljakoti vahele pihlakaoksa. Kas ka aitas? Sellest saate lugeda järgmistelt lehekülgedelt.

Aarel on imelik komme. Käia sügiseti Coma Pedrosa jalamilt pähkleid korjamas. Kakstuhat üheksa on kehv pähkliaasta võrrelde kahetuhande kaheksanda aastaga näiteks. Aga see ei ole just kõige veidram harjumus. Mõnel jorsil on komme käia mägedes jooksmas ja selleks veel laiguline kaitseülikond selga tõmmata. No mida perset!!

Samad sõnad sobivad iseloomustama ka hispaanlase tegutsemist mäelt alla parklasse jõudes. Jobu käias oma diiselmootoriga saani nii, et tahtis meid ära tappa oma heitgaasidega. Mingi terrorist ilmselt. Lõpuks kärutas õnneks minema ja saime enne autosse istumist kopsudesse ka veidi värskemat mägedeõhku. Edasi otsustasime minna Hispaaniasse.

Sellel aastal ei olnud me kumbi veel Hispaanias käinud. Tee sinna viis läbi Andorra pealinna Andorra La Vella. Kena vaikne kohakena, täielik kuurort ja bensiin, see maksab Andorras sama palju kui meie armsal kodumaal. Jootsime Bar-Honda kurguni täis, et tal ajaviiteks midagi põletada oleks. Meie aga viitsime aega linnast läbi sõites ilusaid tüdrukuid otsides. Omik nägi ühte! Kuna Karu sõitis, siis olid kiirused suured ja ma ei näinud lõpuni, selles mõttes, et puuduseid ei jõudnud märgata. Seetõttu kangastus nähtu mulle järgnevatel päevade ikka ja jälle ideaalsena.

Andorra ei ole Euroopa Liidu liige ja mingi teema on neil kaubavahetuse, õigemini alkoholiga. Selle tõttu kontrollivad nad kõiki riigist lahkuvaid masinaid. Meil olid pagassis kõige peal saapad ja sokid. Piirivalvur lausus: „Ei aitäh, rohkem ei soovi teada. Head teed!“

Hola Hispaania! Vaatamata aastasadade pikkusele ehitustegevusele, mis jätkub tänapäevalgi, ei ole vanad suutnud omale sirgeid teid ehitada. Ja kui ongi mingi tunnel või sirgem ja laiem lõik, tahavad kohe pappi. Tunnel näiteks maksis 11 euri. Tänu autole paigaldatud erilisele kleepsule „RACING“ kadus kurv kurvi järel Bar-Honda kõhu alla. Siiski, kiirusest olenemata kogunes navigaator Tomile kaotus 2 min. Ilmselt oli seal lähedal kuskil Carlos Saintz´i kodukoht või midagi. Ja ikkagi jõudsime Ripolli nimelisse linna ja tegime väikese peatuse, mis osutus oodatust pikemaks ja ka meeldivamaks vist. Esmalt turistiring jalutades. Ilus muidugi, miks ta ilus ei ole! Seejärel ühed serveesad, mis päris soodsalt kätte tulid. Hind vaid eur seitsekümmend. Ja õllekõrvale muidugi vahtisime naisi. Kõrvallauda vajusid mingid lakutud kutid. Jäid millegipärast silma. Vastik. Aga baaridaam on kena.

Nagu ikka tuleb alkoholiga kaasa ka söögiisu. Kaine mõistus võitis ja joomingu jätkamise asemel läksimegi linnapeale söögikohta otsima. Ei leidnud sellist, mis sobinud oleks. Tegelikult otsisime rohkem burksi putkat. Kõik leitud kohad olid juba kinni või ainult katalani keelsed. Vahele repliigi korras, et ma olin inimeste hulgas käimiseks mõeldud püksid šokolaadiga kokku mäkerdanud. Pärast mõningast seiklust otsustasime maha istuda kohvikusse. Teadsin, et kohvi on sealkandis hea. Tellisime paar piimaga kohvi (Cafe Conletche). Kohvi kõrvale valisime portsu magusat, mis oli tõesti hea. Valituks osutusid õunakook, croissant ja šokolaadisai. Omikut üllatas, et kohvi kõrvale pakuti kahte erinevat suhkrut ja küpsist. Karut see ei üllatanud. Ei tea kas tal kodus tase selline? Mina näiteks kodus eriti kohvi ei joogi. Enne kui Ripollist edasi liikusime külastasime apteeki. Karu oli enamuse kaasa võetud tablettidest ära õginud ja selginemise hetkel taipas, et varusid peab täiendama. Kartsime, et see tühjendab meie rahakotti kõvasti, aga ei. Kanged, kuuesajased Ibukad, 40 tabletti karbis masksis kõigest 2 euri. Eestis nii kangeid vist vabamüügis polegi.

Nojah, plaan oli jõuda mereni ja rannas ööbida. Nii tegimegi. Ei saa salata, et sõit oli päris lõbus tänu joodud õlledele ja leitud raadiojaamale, mis mängis tõesti head muusikat. Suundusime mereäärse linnakese Portbou poole, mis asub vahetult Prantsusmaa piiril. Olime veendunud, et ööbime Kataloonias. Esimene rand ei sobinud, liiga rahvarohke oli. Igast pätte võib seal ringi tuiata ja pätte tasub karta. Teine rand sobis. Peletasime sealt lendu ühe paari, kes ilmselt tegeles seal enne meie tulekut teadagi millega või noh vähemalt oleksid seda tegema hakanud. Jääb ära! Telk püsti ja siis Vahemere rõõme nautima. Peamine oli soojus. Seda soojust meie sisse transportis taas jook nimega Herbert. Ajasime niisama juttu ja mõistatasime, mis heledad laksud need aeg-ajalt käivad. Ei mõtelnudki välja. Võtmiseks oli põhjust. Eriti, kui kell juba üle kesköö nihkus. Karul jõudis siis kätte taassünni päev. Teate küll seda lugu ja kui ei tea siis küsige Karu käest!

Veidi ebaolulist infot ka. Palavuse tõttu magasime naked.

1.september, KARU

Hommikul tõustes oli õhk telgis iharusest tiine, arvas Tiia eelmise päeva lõpulauset lugenuna. Ma lisaksin täpsustuseks, et paljalt magasime me allpool kahte tuhandet meetrit igal ööl, kuid siin konkreetselt ei saanud magamiskotti pugedagi. Sest magusad poisid võivad ju muidu ära sulada.

Mul viskas see palavus ikka räigelt kopa ette ja hommikul kaheksa paiku ajasin ennast telgist välja. Ega sealgi parem polnud. Päikest küll ei paistnud, kuid samas ei olnud tuult ka ja õhk seisis paigal. Kui välja hingasid ja samal ajal pead ei pööranud, siis hingasid kohe selle sama äsja välja hingatud süsihappegaasi sisse tagasi.

Läksin üles auto juurde ja tõin alla söögitegemiseks vajaliku kola ja produktid. Omik pani samal ajal telgi kokku. Inventuuri käigus selgus, et ma olin ikkagi ühe väikese poti ja universaalsanga maha unustanud. Eestisse, meie väikesele kodumaale. Putru saime ikka, sest teine pott oli meil olemas ja sanga sai asendada mingi suvalise riideesemega.

Randa hakkas ujujaid tulema. Alguses kaks provvat, siis trio kahest provvast ja ühest härrast. Vahepeal ärkasid ka härra ja provva reidil loksuval jahil ning suplesid kah. Ning siis tuli veel üks üksik provva, kiskus oma lopsaka ülakeha paljaks ja läks snorgeldama. Meie ujusime muidugi ka ja siis mõtlesime, et peaks liikuma. Aare viis asjad autosse ja Karu jalutas samal ajal randa mööda edasi ning leidis sealt meile igati sobiva nudistide ranna. Seega liikusime alustuseks sinna  ja võtsime lamavad poosid.

Meie saabumise ajal olid rannas peamiselt tegelased, kes vette minnes vaalu meenutasid. Kuid heaks vahelduseks hakkasid varsti saabuma sellised, kellel ka keskkoht olemas oli. Mõni ikka kohe püüdis pilku, sest me oleme ju ikkagi väga suures ning mahasalgamatus osas mehed. Ujuda oli ka mõnus (kui see välja jätta, et Aare oma jala talla alt natuke katki tegi) ning nii veetsime seal rannas mitu tundi ning asusime siis hästi puhanuna teele Mont Blanc`i suunas.

Veidi aega läks bensiinijaama otsingutele, sest Hispaanias on see ikka päris mitu krooni liitrilt odavam, kui Prantsusmaal. Leidsime. Õlled haarasime ka kaasa ja ühe jäätise.

Prantsusmaa tervitas taas kiirteede maksudega ja selle unustamiseks sõime eesti täissuitsuvorsti musta leivaga ja jõime vett. Pettis ära küll ja närvi ei läinud.

Alpides pidime veidi gepsu segadusse ajama, sest väga mitu ümbersõitu sattus teel St.Gervaise poole ette. Kuid geps oli oma ülesannete kõrgusel. Ning mina roolis ka, sest meil tekkis väike race ühe mitte kõige uuema Fordiga, kes pärast meie möödumist vapralt sappa haakis ja enam peeglitest ära kaduda ei tahtnud. Ristisime ta nimega „Vapper Ford“.

Linna piirilt leidsime kämpingu, kus ma ka eelmisel aastal esmakordselt Blangul käies ööbisin ja astusime sirge seljaga selle vastuvõttu sisse. Koer oli sama ja peremees lahke ning andis meile lisaks muule vihjeid hea varustuse hankimiseks ja allahindluskupongid mäele lähemale viivale trammile.

Panime väikese telgi üles ning pakkisime kottidesse viie päeva varustuse. Vihma hakkas sadama ja meie võtsime auto najal istudes paar õlut ja hiljem ka väikeseid vanakaid. Viimase kahe vanakaga kolisime telki ja ma rääkisin Omikule erinevaid tähtsaid asju, mida ta kindlasti ülespoole tulles teadma peab ning selle käigus jäi Omik jumala rahulikult magama. Mina ei lasknud ennast sellest segada vaid lõpetasin loengu ilusti ära, jõin ka tema vanaka tühjaks ning uinusin sekunditega.

Aare nägi unes, et vanakas on otsas. Tõusis üles, kontrollis. Sai kinnituse, et on jah ja uinus rahunenult.

2.september, AARE

Mingi jama! Kurat, mul on öösel läbi une selline tunne, et olen räigelt alla kusenud. Tegelikult ei olnud! Minu magamiskott, magamisalus ja telk osaliselt olid täiesti läbimärjad. Mitte niisked vaid märjad.

Ärkasime. Ja oligi magamiskott märg. Vihma enam ei sadanud. Karu ei olnud eriti uskuva näoga, kui üritasin leida kusemisele alternatiivseid vastuseid varustuse vettimise teemadel. Nagu pioneerilaager, kus ämbriga kellegile sooja vett kubeme piirkonda valatakse ja siis tolle elu hiljem põrguks muudetakse. No aga mul oli sealt kõik jummala kuiv, võib isegi öelda, et kuival. Kondents, vihm ja võib-olla veel mingi kolmas tegur, aga seda ei saanudki päriselt selgeks. Selge oli see, et tunneltelk ei ole see, kes meiega üles mäele kaasa tuleb. Ette ruttavalt öeldes olime selle üle hiljem päris õnnelikud!

Lähitulevik koitis ebamugavustega ja seepärast kasutasime mugavusi niikaua, kui neid veel oli. Läksime pesema. Sooja vett ja duššikabiine kasutasime sealjuures sihtotstarbelistel eesmärkidel. Enne seda laotasime kõik märjad asjad kuivama, kuid kahjuks jäi paistvale päikesele mingi mägi veel pikaks ajaks ette ja kuivamine ei olnud päris nii kiire kui soovisime.

Valisime trammi aegadest sobiva. Valikut tehes arvestasime, et jõuame veel ka St Gervaisi poodi minna. Minu varustus oli puudulik, s.t et mul ei olnud mõningaid asju üldse ja Karul olid lihtsalt mõned asjad koju jäänud. Sellest oli juba varem juttu kah, kuigi põhjustest miskipärast ei olnud. Kämpinguvana poolt soovitatud pood paljude omasuguste seast oli nimega Twinner. Hea ja soodne. Poes töötas soliidne vanahärra ja lühidalt öeldes ilus müüjanna. Esimeses nooruses.  Sattusin ostlemisega hoogu ja ostsin oma kassidele kena turvapuuri, „Camp`i“ kirka, keebi ja 2 HMS karabiini. Viimaste ostmise põhjustajaks oli hind, mis tundus selliste oluliste vidinate eest odav olema. Nimelt seitse eurot tükk. Karu ostis vähem, kuid see-eest alumistelt riiulitelt põhiliselt! Sealt leidis ta endale kirkakaitse ja seitsmese klemmide komlekti. Olgu olgu, ei olnud need nii alumised riiulid midagi, kuigi me mõlemad teame, et sa oleksid seda niiväga tahtnud.

Aga see ei ole veel kõik. Karu õõnestas järjekindlalt mu enesekindlust. Saapad on sul sitad, saapad on sul sitad jne. Raisk, ma siis ostsin järgmisest poest uued saapad. Soojad ja ulmelise välimusega. Keyland nimeks. Jälgige kirjapilti ja ärga laske end segada hääldusel esinevatest moonutustest! Saja ühekaskümne üheksa eurone ostuhind on loomulikult soodne. Allahindlus 50%. Nüüd seisavad koridori nurgas, tald jumala lahti all.  Varude täiendamine jätkus patareidega Karu pealambile. Neid oligi hädasti tarvis, sest Karu oli pimedas riietudes oma t-särgile trükitud lipsu viltu ette pannud ja kaupluses sehkendav vanamees pidi teda korrale kutsuma, et too oma kaelasideme ikka otse sätib, enne kui inimeste sekka läheb. Trangia sanga Prantsusmaal matkapoodides ei müüda. Tiigri tükike pidi asendussangana jätkama. Vahet pole.

Kämpingusse naastes ootas ees meeldiv üllatus, et varustus oli laias laastus kuiv ja kannatas juba pakkimist. Aeg lendab ja oli käes kämpingust lahkumise aeg. Suundusime kämpinguvana näpunäidete järgi trammipeatusesse. Karu väide, et ta on varem siin olnud ja trammijaama läinud oli kahtlane, sest ei mäletanud ta suurt midagi, kuhu minna ja mida teha. Siiski jõudsime jaama ja toimetasime oma üüratute pampude kallal veel viimased toimingud ning parkisime auto. Karu ostis  eelarvest välja jäänud piletid ja asusime trammi ootama. See hilines kõigest 10 min. Peatus, millest me peale trügime, ei ole  just  päris esimene ja seega oli tramm juba rahvast suhteliselt täis. Mingid tondid sellel ei jaga üldse matsu ja laiutavad kohas, kuhu tegelikult kõigi reisijate huvidest lähtuvalt võiks seljakotid paigutada. Oleme sunnitud pambud suruma paika, kuhu on pargitud lapsekäru, mis kokkuvõtteks öeldes täiesti terveks jääb. Loomulikult alustame otsinguid reisijate hulgas, et leida objekt, mille vahtimisega aega saaks sisustada. Leiamegi. Tuleb välja, et tegu on noore venelannaga. Väike poisiraisk koos temaga. Kuna tramm sõidab olude sunnil suhteliselt tasakesi, rahvast palju ja vaated piiratud, leiame oma lähiümbruset huvitavaid detaile. Nimelt selgub näiteks, et lapsekäru, mille najale meie matkakotid toetuvad, kuulub pilukate perekonnale ja vankri tagataskus on pirukad. Veider kas pole? Pilukate käru pirukatega!

Lõppjaama jõudes viskab tramm platsi mägedehuvilisi paksult täis. Ilm on päikseline ja allapoole vaadates ilus. Kiiremad klõpsivad pilte, mõni tuiab niisama, mõni valmistub tõusuks. Kümnekonna minuti möödudes on kogu lõppjaam vihmapilve sees ja nõrgemad tunglevad trammile tagasi. Õiget matkaselli see väike tiba vihma ei sega. Kougime keebid välja ja asi ants.

Oleme astunud pea 10 minutit, kui vihm järgi jääb. Allpool, trammi juures sajab edasi. Ei lase me end sellest häirida. Jätkame tõusu ja jõuame tunniga vana hütini, mis segastel asjaoludel on hüljatud. Teeme pausi, et energiavarusid täiendada. Satume jutusoonele sama eesmärgiga peatunud rahvusvahelistest matkasellidest Vene/Tšehhi grupiga. Joome nende teed. Sööme meie šokolaadi. Tüübid imestavad, et me ainult särgi väel matkame, sest kõrgemale minnes pidi räige tuul ja torm olema. Võtame teadmiseks, lisame riideid ja jätkame juba oluliselt järsemal rajal. Tuul on tõesti tugev ja kivilaviinide teitatud müra on  seda samuti. Õnneks on need rajast eemal. Lisaks slaavlaste hoiatustele saame samalaadset infot ka teistelt vastutulijatelt.  Lisaks tuulele pidi ka lund tulema. Lumesadu ei näinud, kuid tuul oli küll minu jaoks rekordiline, ma usun. Käpp tuli ikka maha panna, et säilitada ohutu seisund. Viimases lõpus, vahetult enne baaslaagrisse jõudmist, ületasime veel ka jäävälja, mis päikese käes päris hoogsalt sulanud oli ja vulises tublisti. Kasse ei hakanud loomulikult alla kruttima selle saja meetri pärast. No aga ma olin matkakeppide käsitlemisel veel koba ja tulemus ei lasknud ennast kaua oodata. Kukkusin. Ja mitte ainult ei kukkunud, vaid väänasin ka käe randmest päris korralikult välja. Aga see selgus alles järgmisel päeval. Veider, et kohe aru ei saanud, adrenaliin ilmselt kõrgel, mis muud.

Kõik on pidevas muutumises. Isegi peldikud mägedes ei ole need, mis nad olid varem. Antud juhul oli baaslaagri üldkasutatv peldik sellist nägu, et kukub kohe mäest alla. Selle aasta projekt näis see kõik seal olevat. Karu ju oli eelmine aasta siin ja siis seda viltust peldikut ei olnud. Huvitav.

Kui kedagi huvitab, siis me tõusime trammi lõpppeatusest 3100 meetri peal asuvasse baaslaagrisse kolme tunni ja kahekümne minutiga. Kusjuures arvestasime selle sisse ka pooletunnise pausi slaavlastega. Pole paha!

Egas midagi, alustasime telgi püstitamisega, mis seekord võttis päris kaua aega, võrreldes saksa bensuka või prantsuse kämpinguga. Tuul segas päris tugevalt. Tuli hoolas olla, et telgist üleüldse lahti ei saa. Vähemalt vedas sellega, et ei tulnud lumme kaevuda, sest mingit lund laagripaigas ei olnud. Kenad kivist platsid kiviaiakestega piiratud. Vali millist tahad, üks kaunim kui teine. Minu ülesanne on põhjavaiad niimoodi paigaldada, et need püsikisd ja sealjuures ka telki paigal hoiaksid. Õnneks ei ole Karul alternatiive ja ta peab rahulduma minu oskuste ja tulemustega. Ise ta jaurab nööridega. Karu on väidetavalt nii kõva nööridega mässaja, et tema teenuseid tellivad isegi välismaalased. Nimelt oli Karul üks tellimus sakstelt, kes ei viitsinud või ei osanud ise telgi nööre õigesti seada ja seetõttu tegi seda Karu. Ma ei tea palju see talle sisse tõi, kuid vaevalt ta seda niisama tegi. Samas, mine tea, ehk on alles turu või õigemini laagri hõivamise aeg aja teeb odavalt veel. Samal ajal kui Karu sakstel telki kivide alla peidab, timmin mina kivimüüri, mis peaks meid tuule eest kaitsma. Selle käigus avastan, et kõrgus mängib ikka rolli ja väsimus tuleb kuidagi kahtlaselt ruttu. Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem. Appi tõttab stiilne riis. Oi kuidas maitseb. Ja toitev  kui kurat!

Proovin ka omale kundesid leida ja lootuses, et se tegevus end kuhjaga ära tasub, asun ka üht lähedalasuvat telki, mis tormi käes minekule sätib, kindlustama. Tasubki. Telk saab kindlustatud ja head vaimud sellega välja kutsutud. Edaspidi on nende juuresolekut tunda. Imestama paneb vaid see, millele algupärase telgi paigaldustöö tegijad lootsid, kui nad tillukeste traatvaiadega telki püstitasid. Aga põrand oli neil aus. Täispuit, mitte mingi kemikaalne vaht nagu meil. Samas, elu Maal areneb ja kemikaalne vaht on ikka oluliselt pehmem ja kergem.

Kui kõik tööd laagri püstitamisel said tehtud, asusime pidulikuma osa juurde. Suurte tseremoniaalsete toimingute käigus heiskasime oma asulale armsa trikoloori. Seekord Karu poolt lagedale toodu. Minu oma ootas kannatamatult oma aega minu tipukotis.

Vaba aeg. Sisustasime seda, kes kuidas oskas. Toon siinkohal ära mõned levinumad viisid: hütis regamine; kivivalli ehitus, sakslastele loeng telgi kindlustamisest jne.

Ühistegevus jätkus Herberti joomisega.

21:30 magama.

3.september, KARU

Arvasin sisimas, et kõrgus 3100 meetrit ei avalda mulle mingit erilist mõju. Ma eksisin. Esimene unenägu sellel kõrgusel jutustas mulle huvitava loo sellest, kuidas Skandinaavias ja osades Baltimaades on toimunud haldusreform. Selle tulemusena oli Rootsile jäänud ainult Hiiumaa. Kogu Norra jällegi asus Gotlandil. Eesti oli enam-vähem sama suur, lihtsalt Hiiumaad ei olnud enam eelpool mainitud põhjustel ning kogu Skandinaavia ala, kus muidu asuvad Soome, Rootsi ja Norra (v.a. Gotland loomulikult) oli üks suur Soome. Mäletan oma unesegast mõttekäiku, et pean nüüd Gotlandi ja Hiiumaa kõrgeimatel tippudel ka ära käima, sest muidu pärast on kellelgi veel ütlemist.

Öö on ka lisaks ärevatele unenägudele rahutu, sest tugev tuul peksab vahepeal telgi külgi vastu mu magamiskotti ja kohati ka vastu nägu. Õnneks on isegi pimedas aru saada, et eilsed pingutused kivimüüri, põhja ja nööride kallal on ennast juba ära tasunud. Telk püsib terve. Rohkem häirib see, et Aare poeb kogu aeg kaissu ja hakkab valjult niutsuma, kui ma teda tõrjun. Või jalaga löön.

Ärkan ja leian, et Aare on ikka veel siin. Olgu muidu, kuidas on, kuid kannatust tal näikse jaguvat. Et ta täna öösel alla ei andnud, siis on ta nüüd ametlikult teinud oma uue ööbimiskõrguse rekordi. 3150 meetrit umbes. Sööme hommikust ja asume tähtsate asjade kallale. Kõigepealt küsime sõnumite abil Endro ja Jan`i käest tänast ja homset ilma. Vastuseks saame, et nii täna kui ka homme on ilm Blangul väga sitt ja tuuline. Tuul pidavat vaibumise märke näitama alles homme õhtul. Kuid ülehomme on selge ilma tõenäosus 90%. Seega arvan vanima matkagrupi liikmena, et täna me ei lähe kuhugi, kuid homme tõuseme sitale ilmale vaatamata Goutier`i hütti 3800 meetri peal, et olla valmis ülehomme ilusa ilmaga tippu tegema.

Plaan paigas sööme kõhud täis ja teeme seda, mida nii mõnigi matkaja meie olukorras teinud oleks – hakkame kaarte mängima. Ma ei tahaks küll kiidelda (või noh, tegelikult ei ole mul muidugi kiitlemise vastu midagi), kuid Aare saab korraliku luti luti järel. Kasvõi viimase tihiga, kuid saab. Ajan ta aju nii pöördesse, et ühel hetkel tundub turvalisem ta telgist välja viia.

Väljas kindlustame telki, teeme süüa ja võtame seejärel kirkad kätte ja paneme kiivrid pähe, sest plaan on tõusta sadakond meetrit kõrgemale, et vaadata homseks välja kõige turvalisem kuluaari ületamise viis ja rada. Sest seesamune kuluaari ületamine meenutab vahel vene ruletti. Meie näeme õnneks, et on sisse tallatud üsna korralik rada ja homme peab lihtsalt üks jälgima, et mis ülalpool toimub, kui teine samal ajal kuluaari ületab.

Laskume tagasi telgi juurde ja enne uinumist teeme veel paar kaardimängu, kus kaotajaks osutub Aare. Üllatav, eksole. Vestleme põgusalt sakslastega ja keerame ennast veidi vaibunud tuultes magama.

4.september, KARU

Ärkasin. Tuul ragistab endiselt telgi kallal, kuid veidi väiksema jõuga. Aare vaatab segaste silmadega otsa, nagu püüaks ära arvata, et kes ma olen.

Ilm on täna hommikul selline vahelduv. Hommik täitsa lubab, kuid tasapisi hakkab kella edenedes ka ilm sitemaks keerama. Plaan on ikkagi täna Goutier`i hütti tõusta, sest muidu kaotame homse loodetavalt suurepärase tipupäeva.

Külastame sakslasi ja lepime kokku, et anname neile tund aega enne minekut teada, sest siis saavad nemad ka ennast valmis sättida ja meiega koos tulla. Ise alustame kohe pakkimisega ja võtame kaasa kahe ja poole päeva söögi. Juhuks, kui homme siiski ei õnnestu tippu teha. Anname sakslastele märku ja viimase tunni sisustame telgi kindlustamisega ja varustuse vööle riputamisega. Aare tõuseb uute saabastega.

Sakslastelt (nimed neil Alex ja Ulrich) saame üsna mineku alguses vihje, et ega nad väga kiired poisid ei ole. Seega teen väikese ümberkorralduse grupis ja muidu minu taga olnud Aare küüditan rivi lõppu. Tuul puhub mehiselt, kuid üks asi on meie kasuks – kuna ilm on nii halb, siis peale meie keegi ülespoole ei tõuse ja seega on oluliselt väiksem oht ülaltpoolt kiviga vastu pead saada. Nii ületame suure ruletikuluaari küll ükshaaval, kuid ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Edasi lähme Alexi tempos, sest tema on raudselt meist kõige aeglasem. Teine saks veidi parem.

Lumi hakkab vaikselt tuiskama ja see teeb kaljud libedamaks. Vahepeal, kõige ohtlikumates kohtades, saame liikuda trosside küljes enesejulgestuses ja päris köies käimiseks ma siiski vajadust ei näe. Pigem on tempot aeglustavad tegurid sakslaste aeglusele lisaks ka nende prillide pidev jäätumine ja emotsionaalne ebakindlus. See viimane tundus kordades suurenevat just hetkest, mil enam ei olnud tuisus näha meie telke ja samas ei olnud ülalpool veel näha Goutier`i hütti.

Meie väljanägemine muutub pidevalt paremaks, sest joped ja mütsid lähevad mõnuga härma. Tuul sunnib vahepeal käppa maha panema ja üldse on täitsa tore täna ronida. Nagu päris.

Lõpuks näen üleval enda kohal hüti seina ja annan ka teistele teada, et nüüd on jäänud ainult 15 minutit ronimist tänaseks. See tõstab tuju ja tempot ning üleval kogunedes ei tormatagi kohe sisse, vaid teeme enne vastastikku hunniku pilte.

Sees võtame suurema kola seljast ära ja vahetame söögisaalis riideid soojemate ja kuivemate vastu. Meie kõrval on kinnine uks, mille taha saaks ilmselt raha jätta ning lõpuks teeb üks naisterahvas selle lahti ja soostub meiega businessi tegema. Et ei mina ega Aare ole ühegi alpiklubi liige, siis maksame öö eest kumbki 27 euri ja saame kohad väiksema maja naridel. Sobib. Sakslased pandi meie kõrvale. Sobib ka.

Tõusuga narivoodi teisele korrusele teeb Aare oma uue kõrgusrekordi. Veidi üle 3800 meetri. Mina suhtlen meiega koos ööbivate soomlastega ja üheskoos sööme ära ühe meie šokolaadi. Seejärel tundub kõige mõistlikum pugeda magamiskotti ja väike uinak teha. Jahe on. Nagu ikka peale energia suuremat kulutamist lumetuisus.

Ärkame tund-poolteist hiljem selle peale, et üks sakslastest köhib pidevalt. Tea, kas nad homme ikka tippu teevad. Kahtlane.

Meie aga teeme majakese eeskoja aknalaual koos teiste tüüpidega süüa. Lumeveest loomulikult. Kontrollime ka ilmaennustust ja see lubab endiselt homseks väga head ilma. Ajame põhiliselt juttu poolakatega, kes samuti süüa keedavad ning selle käigus sööme kõhud korralikult täis ja keedame hommseks tõusuks vajaliku veekoguse valmis. Teised tüübid on päris imestunud, et meil lisaks baasmaitseainetele ka näiteks till ja basiilik kaasas on. Ja sibul. Seletame, et erinevalt nende kiirtoidumenüüst oleme meie ikkagi harjunud sööma a` la carte toitu.

Et öörahu on varase ärkamise tõttu juba kell 20:00, siis lähme sisse pakkima. Selle käigus kuuleme alumiselt korruselt malet mängivate alpinistide suust mingit imelikku keelt. Ei sarnane ühegi keelega, mida teame. Kõla on täiesti võõras. Võib-olla sanskriti keel, sest sellel pole ühtegi sugulaskeelt.

Meie vastas ööbiv jaapanlane tuleb vahepeal nõu küsima, sest tema kaaslasel on suhteliselt närb olla. Kuulame ta ära ja soovitame tipust loobuda, kui paremaks ei lähe.

Enne uinumist kostuvad meie vastast erinevate kodulindude ja väiksemate koduloomade hääled. Lisan neile omalt poolt hobuse puristamise. Endal on vähemalt naljakas. Aare pakib veel tükk aega pealambi valgel. Lõpuks ajab kaks paari sooja pesu selga, võtab randmevalu leevendamiseks ühe 600-se ibuka ja poeb magamiskotti.

Öösel on muidu rahulik, kuid kahel korral on kuulda, kuidas keegi mulle väga lähedal endalt midagi seljast ära rebib ja siis pead patja peites ennast taas magama nutab.

5.september, AARE

Öö rahutu. Väsimus on see, mis magama surub, teisalt ümbruses toimuv sagimine jälle hoiab osad meeled ärksad. Olime otsustanud poolakaid ilmaprognoosides uskuda ja äratuse planeerinud neljaks. Esimesed tegelinskid lükkasid end magamiskottidest aga juba poole kahest välja ja siis ei olnud enam vaikset aega olemaski. Kogu aeg keegi sättis minekule ja kui sättimised sätitud, siis mindigi. Tunda oli, et kui neljast ärkame, siis oleme küll hõum älõun ja seega alustasime viimaseid minekueelseid toimutusi pisut varem. Nägime veel viimaseid minejaid. Poolakad! Ainult sõbrad sakslased ja japsid jäid  lavatsitele lebama. Öösel mul tavaliselt erilist söögiisu ei ole, kuid seekord lootsin, et pasteedileibadega saame rohkem aega viita ja ei pea sellesse külma öösse nii kiiresti minema. Aga ei. Köied külge ja teele!

Hüti juurest algaski kohe lumi. Pärast esimest järsku nukki, kus Karu jorises ja torises minu köie järgi laskmise üle, muutus rada laugeks ja füüsiliselt mingisugust probleemi ei olnud. Kuu valgustas tublisti ja põhimõtteliselt oleks ka ilma lampideta hakkama saanud, sest palju rahvast oli juba teele läinud ja korraliku raja sisse trampinud. Vaatamata eredale kuule olid ka tähed taevas paistmas ja eespool minejate lambid nägid nendega vägagi sarnased välja. Ilus. Aga Karul oli savi. Tema rammis tuimalt edasi ja kui tuli võimalus valida, valis ta alati parempoolse raja. Asi seegi.

Pooltundide möödudes tegime väikeseid peatusi, et olukorda kontrollida, vaadata alla orgu, teha pilt ja tähistada minu kõrgusrekordeid. Ma nüüd ju neljatuhande meetri meeste klubi liige. Juba valges jõudsime avaraiihütini, kus saab varju tuule ja sademete eest, kuid soe ei pidavat see plekist karp eriti olema. Sama kuuri juurest avanes juba korralik vaade Blangule. Seff värk. Nüüd tegime kerge eine. Ei mäleta mida sõime, kuid eks ta midagi head oli. Samas paigas korrigeerisime varustust. Mõistlik oli nüüd kepid lumme torgata ja ainult kirkat kasutades edasi liikuda, sest nõlvad muutuvad järsemaks ja tuuled tugevamaks. Kellaaeg on just selline, et kõige külmem on. Päike küll paistab, aga sooja see ketas sugugi ei andnud. Karu kurdab varvaste külmust. Mina lisan teised kindad ja kaalun tõsiselt Karult sulekaid laenata, aga sellest jamast suudan siiski hoiduda.

Osad nõlvad on tõesti järsud ja sik-sakitame päris tihedalt. Mina kui tagumine mees, pean kogu selle köiega kaasas käiva temaatika ära kannatama ja avastan enda ikka ja jälle mõttelt, et minu jaoks oleks see teekond ilma köieta oluliselt ohutum. Ma tean küll, et see on vale ja siin ei saa toimetada esimese eksimuseni, sest siis tõenäoliselt teist eksimust enam ei tule. Lihtsalt ei ole eksijat enam. Seega olen tugev ja hoian oma mõtted endale. Ega Karu elu ka lihtne ei ole. Ta on minust mitukümmend kilo raskem ja pehmeks tallatud lumi raja põhjas on talle suurem probleem, kui mulle. Nii me siis rassime ja pusime, kuniks jõuab kätte tippu viiv terav hari. Türi, mu vägevad prillid ei ole üldse enam nii vägevad. Hari on päris kitsas ja jäätunud prillidega on päris keeruline sellel püsida. Järjekordsel peatusel kraamin välja suusakad ja see muudab mu vaatevälja väga heaks. Ei tee enam tuul ega jää mitte mingisuguseid takistusi oma optikaaparaadi kasutamisele. Samal peatusel saan veelkord Karult võtta. Ma olin energiatuubid lolli peaga seljakotti pakkinud. See pidi ikka väga suur viga olema. Need tuleb ilmtingimatta oma riiete taskusse paigutada. See on tagantjärgi mõeldes üpris loogiline, sest sealt saab neid kiiremini kätte ja mõnikord tuleb seljakott ju kus see ja teine visata. Ja siis ju hea taskust pauerit hankida, muidu ei pruugi oma enese surmagi näha ju.

Tippu jõuame koos ülemerenaabrite rootslastega. See on hea, sest siis saame korralikud fotod nii, et kogu meie matkagrupp peale jääb. Kumbki meist ei pea kusagilt kaamera tagant pildile tormama ja ega see tormamine seal natuke allpool viite kilomeetrit merepinnast niisama käkitegu ka ei ole ju. Kurb on muidugi see, et ma olen selles tipus täpselt poole vähem kordi käinud kui Karu, kuid selle vastu on rohtu. Aga sellest hiljem.

Karu plaan ei ole veel täidetud. Meie ülesanne on leida Itaali kõrgeim punkt, mis algul kipub pisut keeruliseks osutuma, sest Karu andmetel peaks see asuma kohas, kus tegelikult mitte midagi eriti ei asu või noh asub oluliselt madalamal. Sinna minek tähendaks usutavasti meie maise teekonna lõppu. Seega ei jää meil muud üle, kui kasutada kaarti, kompassi ja olemasolevat olukorda ja minna sinna kuhu tegelikult Itaalia jääb. Muide,  ma olin juba laagris Karule vihjamisi püüdnud selgitada, et see sõber, kes Karule Itaalia kõrgeimale minemise juhised andis ei ole ilmakaarte suhtes just kõige täpsem olnud ja vist vähe puusse pannud. Vahet pole. Igal juhul oleme nüüd Itaalia kõrgeimas geograafilises punktis, mis on ~50 meetrit madalam kui MB, käinud ja edasikaebamisele ei kuulu. Vaadake fotode pealt kui ei usu. Orksist muidugi.

Mägedes juhtub ikka asju ka. Ilusa etenduse andis kohalik kopterijuht, kes endiseid rahakaid kliente, ses mõttes endiseid, et pärast sellist õhulendu neil seda eriti palju alles ei saanud jääda, sest kui kopter sind MB nii lähedale maha paneb, siis see ikka midagi maksab, sadulale poetab. Täielik airvulf. See on see seriaal, mida Karu ei teadnud või tegi näo nagu ei tea.

Turnisime MB tippu tagasi. Nüüd võin ma juba öelda, et Karu on Blangu tipus minust ainult ühe korra rohkem käinud. Mina kaks, karu Kolm. Aga ega see tippudes jauramine pole mingi meelakkumine. Seda seepärast, et alla on ka vaja saada. Harilikult toimub seegi kondimootori jõul ja nii ka seekord. Rada on veel pehmemaks läinud ja vajub jala all üha rohkem ja rohkem. Rahvast liigub nii üles kui alla. Avariihüti juurde jõudes oleme üpris väsinud. Teeme tiba pikema pausi, lapime köie kokku Karu kotti, mis minu meele muidugi rõõmsaks teeb ja jätkame laskumist. Peagi kohtame vanu tuttavaid sakslasi, kes mõlgutavad ka mõtteid MB  tippu jõuda. Neil kipud aeg otsa saama, kuid loodetavasti ilm püsib ja nad täidavad oma eesmärgi enne, kui neil lennuk  koju tagasi lendab.

Kui Karu valitud rada, mida mööda tõusime, jäi üles tulles paremale ja alla minnes oleks jäänud vasakule, siis Karu jääb endale kindlaks ja valib taas parempoolse raja, mis on igati uus ja huvitav. Nali. Lihtsalt minnes oli pime ja midagi ei olnud eriti näha, kuid laskudes on valge ja vaatamist maa ja ilm.

Ööbimispaika tagasi jõudes avastame, et bisnes on bisnes ja kuna meil oli makstud ainult ühe öö eest, siis kogu me varandus, mis oli Goutieri jäänud, asus nüüd uuema koha peal. Majast väljas. Lõõtsutasime veidi, üritasime kiiresti seljakad laskumiseks ette valmistada, ja asusimegi teele. Oi mulle ei meeldi see üritus. Lumi, mis oli meie tõusu ajal sadanud ja sadas ka pärast seda veel juurdegi, ei olnud ära sulanud. Libe kui kurat oli mõni koht. Käed läksid kiiresti märjaks, kui vastu kaljustid toetasid. Rahvast vooris edasi-tagasi päris hea hulga. Osad tüübid olid justkui trennis ja kimasid ikka tublisti kiiremini kui meie. Mul ka see viga saanud ranne ei lubanud kõiki sooritusi maksimaalselt teha, sellegi taha jäi nii üht koma teist. Tempo vajus ja vajus, kuid meie eesmärk oli alla jõuda, mitte aega võita. Artist ei saanud loomulikult rahu ka sellel nõlval. Ta kohe pidi mingite piigadega mehkendama. Olgu põhjuseks kasvõi analoogsed kiivrid. Uskumatu! Kui ei teaks, et ta Karu on arvaks et üks teine K tähega algav loom.

Ei no ilm ise on ilus. Päike paistab, tuult eriti ei ole ja kõik kivid, mis langevad, langevad meist mööda. Kas pole võrratu? Tegelikult ikka jube mis jube. Sai päris mitu korda hõigatud allpool turnivatele sellidele: „Rooookssss“. Aitas, sest ühteki haavatut allesjäänud laskumisel ei kohanud. Väsimusele lisaks hakkab miskipärast ka pea valutama. Õnneks mitte väga tugevalt. Suudame veel mõelda ja õigeid otsuseid vastu võtta. Võidame isegi ruletis! Mõlemad.

Ja jõuamegi oma armsaks saanud oranži telgi juurde. Lumi on meie äraolekul käinud küll tublisti maskeeringut tegemas ja enamiku sellest valge sodiga üle puistanud, kuid ei ole hullu. Magada saab. Süüa saab ja seda nõmedat kaardimängu saab mängida. Herbertit saab juua. Ja jäämegi jälle magama. Nii „lihtne“ see tipu tegemine ongi.

6.september, KARU

Täna me tõusmisega ei kiirustanud, sest lihtsalt ei olnud kiiret. Sõime hommikupudru ära ja pakkisime tasapisi telgi ja kogu muu kama kokku. Naabritest rootslastega ajasime veel enne minekut juttu ning sõime nendega koos meie šokolaadi.

Laskumine oli tõusust tunduvalt erinev, sest esiteks oli tuul vaibunud ja teiseks on laskumine ikka hullu moodi lihtsam ka. Vastu tuli päris palju ronijaid, mis viitas sellele, et kaks tundi tagasi jõudis esimene tramm ülemisse jaama.

Teistest ronijatest oli maha jäänud päris suur grupp prantsuse provvasid. Tõe huvides olgu öeldud, et nende hulgas oli ka üks mees. Provvad peatasid meid ja küsisid, et kas meil köis on. Tahtsime neile just öelda, et ega nad nüüd nii lootusetult koledad ka ei ole, kuid enne jõudis parim inglise keele puhuja neist seletada, et üks nende matkagrupi liige ei julge enam edasi minna. Ja tagasi ka mitte. Et nõlv on järsk, rada lumine ja hirm suur. Arvasin, et päris köit ei võta, sest pigem oli vaja provvale vöö külge panna ja mõnede lintidega teda eest ja tagant vajadusel hoida. Kui me sellega tegelema hakkasime, siis leidis üks provva veel, et ta vajab meid ja meie julgestamist. Panime siis sellise süsteemi, et mina läksin ees ja hoidsin pikka linti, mis läks esimese prantsuse provva vöösse. Tema vöö oli kahe lindi abil ühendatud teise provva vööga ja sealt omakorda läks pikk lint Aare kätte, kes laskus kõige taga. Nii me siis tasapisi alla tulimegi. Provvad olid tublid ja said hästi hakkama ning ülearuste kukkumistega ennast ei väsitanud.

Transportisime nad peaaegu kuni mahajäätud hütini ja võtsime siis vööd ära. Kusjuures, et ei oleks mingit valesti mõistmist, need olid julgestusvööd. Provvad olid rõõmsad ja tänulikud ja mõne hetke pärast jõime nendega juba kohvi, mis võluväel termostest välja ilmus. Kümme punkti läheb aga küpsistele. No ei ole neid jupp aega saanud ikka ka. Provvadelt saime teada, et nad kõik kuuluvad ühte kohaliku piirkonna matkaklubisse ja käivad pidevalt mägedes müttamas. Arvatavasti tavaliselt siis veidi lihtsamatel radadel.

Olles kohvi lõpetanud loputame kiirelt tassid ja anname need prantsuse mägimatkajatele tagasi. See vallandab vaimustustormi, sest provvade väitel prantsuse mehed küll midagi sellist, nagu tassi loputamine, ei teeks. Pakume neile välja, et arvatavasti on prantsuse meestel muid häid omadusi ja loodame sisimas, et nad vaidlevad sellele vastu. Aga ei vaidle. Lahkudes vahetame kõigi viie prantsuse provvaga musid mõlemale põsele. Igaks juhuks.

Mahajäätud hütist allpool liikusime väga kiiresti ning ainsa peatuse tegime siis, kui oli võimalus rajalt lahkumata mägikitsesid pildistada. Seega jõudsime üsna varsti trammi ülemise peatuse juurde ja kohtasime seal ootamatult suurt rahvamurdu, sest tramm oli just äsja saabunud. Uurisime piletihinda ning saime ühtlasi teada, et järgmine on juba välja müüdud. See ainult kinnitas meie veendumust, et me lähme alla jalgsi. Või kui mitte päris alla, siis vähemalt mõnda järgmistest jaamadest.

Panime kiivrid pähe, sest tee mööda liipreid on alguses täiesti kaljuseina kõrval ja meil on oma eluga veel igasuguseid plaane. Põikasime sisse ka ühte trammidele mõeldud tunnelisse ja tegime ilupilte. Minust. Siis muudkui edasi.

Ega see kõige mugavam pinnas ei ole allapoole liikumiseks, kuid meil on ka juba üle kahe ja poole kilomeetri laskumist olnud viimase 24 tunni jooksul ning seega oli täiesti loomulik, et jalad eriti enam ei viitsinud. Tegime vahepeal pause ja esimesse, küll mahajäätud, jaama jõudes tahtsime teha mõned pildid all naaberorus paistvast Chamonix` linnast. Avastasin selle pausi ajal, et mu prillid on kadunud. Mälupilte tagasi kerides meenus eelmine peatus, kus me lasime ülevalt allapoole liikuva trammi läbi, olles ise koos kahe ülespoole liikuva naisronijaga surutud vastu kaljut. Aare fotokast pilte zuumides saime kinnituse, et prillid olid selle peatuse ajal minu koti peal ja tõenäoliselt kukkusid koti selgavinnamise ajal maha. Mina läksin tagasi üles ja Aare lubas samal ajal viia mõlemad kotid veidi edasi.

Prillid olidki seal, kus arvasime. Taas koos olles sattusime varsti huvitavale vaatepildile, kus mäenõlval ilusa maja kõrval istus üks umbes neljakümnene mees muru peal maas ja teda ümbritses suur sületäis ilusaid naisterahvaid, kes teda hardunult kuulasid. Muidu ok, kuid naisterahvad olid vanuses 6 kuni 14. Mingi sekt arvatavasti.

Ühes suuremas jaamas, mille juures on hotell ja õllekas, tegime peatuse. Puhkasime perroonil, võtsime ülakehadele päikest ja vaatasime hotelli teenindaja-tibisid, kes mingil vabaõhu-üritusel ringi sibasid. Kui silmad rahule jäid, siis plaasterdasime jalgu ning saatsime paar tunnustavat pilku mägiratturite suunas, kes nõlvadel kulgevaid teid mööda allapoole tuiskasid. Nende jaoks on käidavatesse kohtadesse üles pandud kiiruse aeglustamist nõudvad sildid.

Järgmise peatuse tegime raudtee kõrval nukralt seisva minibuldooser/kalluri kõrval. Arvatavasti on selle mass küll minu omast suurem, kuid ruumala küll mitte. Aare tegi pilti ja leidis veidi eestpoolt toreda loomade joogivanni, millest rõõmsalt rüüpasime ja paar liitrit kaasa haarasime. All orus paistis linn ja mis meie jaoks palju ahvatlevam – järv. Ujuma kiskus hullu moodi ja samas ei teeks veega kohtumine meid ka mustemaks.

Et ikka alla jõuda, siis sõi Aare vahepeal pähkleid ning koos ründasime imehäid põldmarju. Tõesti väga head. Linna esimesed majad tervitasidki meid peagi kahel pool raudteed ja Emmanueli tänava sildiga tegime piltigi.

Honda oli alles. Auto kõrval telefoniputkas rääkis mingi mees telefoniga ja oli putkasse kogu oma elamise laiali sättinud. Temalt innustust saanuna pakkisime kogu oma kola lahti ja hakkasime ebavajalikku ära viskama. Lisaks mäe pealt alla tassitud prahile lähevad kõige kaduva teed ka mõned riideesemed. Sest neid ei ole enam vaja.

Kokku võttis pakkimine umbes kolmveerand tundi ja kui me lahkusime, siis jäid meist maha tühi puhas parkimiskoht ja muidugi endiselt hoogsalt lobisev mees telefoniputkas.

Linnas tahtsime süüa osta, kuid et oli pühapäev, siis olid enamik poode juba uksed sulgenud. Kuid mitte varustust müüv Twinner. Meie lemmik leti tagant tegi seljaga vastu seina toetudes suitsu. Ilusasti.

Järve leidsime kah peale mõningast ekslemist üles ja pärast parkimist liikusime vee äärde. Kaldal oli äsja lõppenud mingi suur perepäev ja enamus rahvast tegeles pakkimisega. Meie tegime pilte eemal paistvast Blangust ja kargasime vette. Oli ikka mõnus küll. Kaldale jõudes olime mõned grammid kergemad. Puhtalt mustuse arvelt.

Teel auto juurde sattusime mööduma tädist, kes rahvale realiseerimist mitte leidnud pikki saiu tasuta kaasa jagas. Astume kah ligi, sest sai oli just see produkt, mida me linnast osta tahtsime. Aare sai isegi ühest pakutud saiast juba parema käega kinni, kuid korraga tõmbas tädi saia tagasi ja eemaldus. Olime siiralt pettunud, kuid mitte väga kauaks – tädi tuli hetke pärast meie juurde kahe veidi lühema saiaga, kuid see-eest oli nende vahel sinki ja värki. Tänud.

Teel Šveitsi mägilinna Zermatti võtsime kohe tee kõrvalt jõest kõik anumad vett täis ning piiril soovisime soetada kohalikku kiirteede kleepsu. Tänu hilisele ajale polnud piiril aga kedagi. Meelde tuli ühe sõbra jutt, kes kusagil Aafrikas rännates oli mingil piiril näinud silti kirjaga: „Piir avatud 8:30-22:00.“ Ja nii oligi.

Piiripunkt asus üsna kõrgel ja seetõttu avanes meile veidi aja pärast imeline vaade alla orule ja selle põhjas oleva linna tuledesärale. Sõitsime sinna ja edasi juba kiirteedele. Et meil endiselt ei olnud kleepsu, siis keerasime ühel hetkel teelt maha politseijaoskonna suunas ja leidsime selle isegi üles. Kuid ka sealt ei saanud me ei kleepsu ega infot, sest jaoskond oli kinni. Ehk siis kohalikud kurjategijad ka juba magavad, käis läbi pea. Tagasi kiirteele sõites möödusime kohast, kus paremet kätt olid pirnipuud ja vasakul õunapuud. Aare, kes juba nõukogude ajal koos isaga kõvasti kolhoosi aiandis õunaraksus käinuna hinnalisi kogemusi omas, andis mulle lühikesed konkreetsed juhised: „Tee turvavöö lahti, peata auto, mine vasakule ja korja nii palju, kui jõuad. Mina lähen paremale.“ Minut hiljem sõitsime juba taas edasi ja sõime õunu. Ja pirne. Läksid alla küll.

Kleepsu saime lõpuks ühest BP bensukast, kus müüdi imelisi kanavõileibu. Need kummitavad oma suurepärase maitsega siiamaani. Bensu hind oli väga hea ja panime seega paagi pilgeni täis.

Enne Zermatti jäime ööbima. Teest veidi eemal ilusa heinakuuri juures ja samas golfiväljaku ääres. Andis otsida sellist kohta, kus kõik need tingimused täidetud oleksid.

Jõime kumbki suure sundimisega ühe õlle ja uinusime. Taas sekunditega.

7.september, AARE

Karu oli väsinud! Ta magas kauem kui mina ja ta magas ka siis edasi, kui ma olin ärganud,  riidesse saanud ja õue roninud. Joodik!

Koht, kuhu olime ööbima jäänud oli valges pisut teise ilmega kui pimedas. Seda me juba teadsime, et oleme kämpingu väravast otse üle tee, kuid et golfiväljakule nii lähdal, seda me ei teadnud. Klõpsisin mõned pildid senikaua, kui Karu oma peatäit välja magas, kuid peagi olime varustuse autosse pakkinud ja liikusime rõõmsalt Zermatti poole. Ja mitte ainult selle poole, vaid ikka Zermatti sisse ära. Kuigi kell oli päris varajane, sahmisid linnas juba päris paljud tegelased ja nemad meie tee ka tõkestasid. Vehkisid kätega, mölisesid ühes oma paljudest riigikeeltest  ja jätsid meile mulje, et me oleme valel teel.  Valgele mehele kohaselt saime sellest kohe aru ja tegime omad järeldused ja suunasime Bar-Honda sujuvalt linnast välja viiva tee algusesse tagasi, kust leidsime sobiva parkimiskoha helipordi ukse eest.

Lasime asjadel minna, nagu need ise tahtsid. Esmalt jalutasime maailma ühte tunnustatuimasse peldikuketti. Muide, see ei olnud meie saabudes veel avatud, kuid kohalikud juba teavad, kuidas rikkus majja tuua. Tegid uksed kenasti lahti, ärisid meile maitsvad kohvid ja donatsid ja asi timm. Kui keegi veel ikka nii loll on ja ei tea, mis kohaga tegu, siis ma ütlen selle nüüd ka välja: mäkdonalts. Sihipäraselt kasutasime ka!

Kahtlused siiski süvenesid, et see linnake ei ole päris tavaline. Läksime asja uurima ning selleks sobis hästi „Infopunkt“. Meeldivalt sõbralik informaator kinnitas meie kahtlusi, et võõrad autod selles linnas ei ole l u b a t u d!  Kohalikud liiguvad selles linnas ainult mingite plekk-plast-kastidega, mille jõuallikaks ilmselt elektrimootor.

Jagasime oma matkagrupi kaheks ja asusime erinevaid ülesandeid täitma. Mina lippasin auto juurde, lootuses, et seda pole veel ära veetud või mingi räme trahv keeratud. Õnneks ei kumbagi. Ju me siis üllatasime kohalikke niivõrd, et neil läks vasturünnaku korraldamisega oodatust rohkem aega. Karu jäi kesklinna ja umbes tunnikese naastes jutustas mingi segase loo matkakeskuse külastamisest, raha vahetamisest ja kaardi(1:35000) ostmisest. Ah las jääb, oli mis oli! Selge oli see, et auto pidime viima sinna, kuhu mägilased olid selle jaoks koha plaaninud. Ja see oli paganama kena koht, soe, puhas parkimismaja, kus põrand meie sokke ei määrinud, pigem vastupidi. Koht kuhu parkimismaja oli ehitatud sattus olema sobivalt lähedal süstikrongi peatusele, mis viis turistid ihaldatud Zermatti. Küla, kus see kõik, parkimismaja, süstikrong ja selle peatus jne asub, kandis ja kannab ka pärast meie külastust nime Täsch.

Ja oligi käes hetk, kus pöörasime oma sihipärase tegevuse selles suunas, et külastada Šveitsi kõrgeimat mäge. Esimese tegevusena pakkisime kogu oma varustuse, mis meil alles oli jäänud, parkla põrandale lahti. Paganama palju asju oli, nii et katsime nendega koguni kolm parkimiskohta, millest kaks veel inva omad olid.  Telgid olid ikka märjad ja vajasid kuivamiseks aega. Õnneks  oli soojus abiks ja kottide sulgemise ajaks olid ka telgid enamjaolt kuivad. Kaasa võtsime seekord väiksema, tunneltelgi ja kauni oranži jätsime autosse järelkuivamisele.

Ja raha muudkui kulus. Parkimine maksab, rongisõit maksab, sai poes maksab, türipaide! Ja ka siis, kui olime valmis maksma rongi pileti eest raha, ei suutnud kohalikud sellega hakkama saada. Üks kassa oli kokku jooksnud ja tänu kaastundlikele turistidele saime järjekorras vahele ja viimasel hetkel piletid ostetud, et valitud rongile jõuda. Ma usun, et kaastunde olime ära teeninud oma suurte seljakottidega, mis valgele inimesele tundusid ulmeliselt suured ja rasked. Seisime kotid seljas järjekorras ja teised ilmselt kartsid, et kui pikali kukume, siis nad ei suuda meid püsti aidata või veel hullem kui me mõnele lapsele peale kukume. Muide, viiendik morskade vastsündinud poegadest hukkub lömastamise läbi täiskasvanud liigikaaslaste kerede poolt. Meil läks kõik hästi ja võisime rahulikult Zermatti sõita. Juba teist korda sellel päeval,  peale rongijuhi vaevalt selles rongis kedagi meiesarnast veel oli. Uhke värk!

Lõuna oli kätte jõudmas ja kuna ilm, linn ja kõik muu oli imetore, plaanisime tähtsa tõusu eel veelkord pidusöögi korraldada. Jällegi jagasime matkagrupi, seekord pooleks ja aja kokkuhoiu mõttes läksin  mina järgmise rongi pileteid ostma ja Karu otsis pagaritöökoja üles. Ostis saia. Pika saia, kalli saia. Vahet pole, tuleb ise lõigata. Sprottide jaoks. Kes on kursis piltidega, mis me tol matkal tegime, siis ilmselt on nad näinud ka kaelaräti ja karabiiniga koera. Tollel hetkel ei olnud see koer üldse nii oluline, kui see, kes koera rihma teises otsas. Kahjuks temast head pilti ei saanud ja seetõttu läksime rongi peale. Segane jutt ja segasemaks läheb. Mängu astuvad asiaadid, kes on noored, tütarlapsed ja loomulikult suurtega.  Fotoaparaatidega muidugi mõista. Karu nagu K ikka üritab isegi selles lootusetus olukorras midagi ja hakkab ka pilte klõpsima. Hale! Ma aitan loodusesse tasakaalu tuua ja tunnen, et pean asiaatide pilusilmsust oma europiidi ümarusega tasakaalustama. Karu fikseerib selle kaameral. Naer on terviseks!  Tramm tõuseb jõudsalt ja vahetevahel viskab akendest süngeid Mattenhorni vaateid. Üli võimas!

Kusagilt olime saanud informatsiooni, mis soovitas trammist väljuda Rotenbodenis. Matkakeskusest ilmselt.  See oli tõesti õige valik, sest nii pidime järgnevatel tundidel vähem laskuma. Tundsin, et pean oma jalad rännakuks ette valmistama, kuid kedagi ilmselt ei üllata see, et samal ajal toimetab Karu piletikontrolliga eraviisilise jutuajamise. Jah, arvasite õigesti, kontrolör oli naisterahvas.

Toimetused tehtud, asutasime minekule mööda sissetallatud rada. Vaated jätkuvalt super võimsad. Tähelepanu looduslikelt suurteostelt rebib vaid korraks Jack Wolfskin müts raja ääres. Karu on JW suur fänn. Ta teatab suure uhkusega, et tal on veel selle kaubamärgi asju, täpsemalt vist ainult küll üks ja nii see jäi ka pärast mütsi nägemist. Minekul kohtasime erinevaid tüüpe ja tüdrukuid, kuid meelde jäi üks inglane, kes suhtus meisse kui aadlikesse. Vähemalt selline mulje jääb eestlastele, kui nende jaatava vastuse võimalusega küsimusetele vastatakse alati: „Yes, sir!“

Rada lookles taspisi allapoole ja oli näha, et minekut on veel pikalt. Eduka lõpu huvides hooldasime vahepeal ka jalgu plaastritega, kasutada võib ka sõna „remont“, kui tahate. Kindlasti ärge ajage segi seda õnneliku lõpuga jala hooldusega, see on midagi muud ju! Headmeelt laskumisel tegi see, et kõik vastutulevad matkajad astusid aupaklikult kõrvale. Karu ei mõistnud, õigemini ei tahtnud mõista, miks nii? Ma ei tahtnud ka ta tuju rikkuda, kuid põhjus oli Karu väljanägemises. Ta lihtsalt hirmutas kõik ära. Ufo porno!

Laskusime pidevalt kuni liustikujõe kohal oleva rippsillani ja veidi järsema lõigu sealt kuni liustikuni. Liustiku ületamine kujunes suhteliselt rahulikuks. Eks üheks põhjustajaks sellel oli eesmärgi näha olemine. Plaan oli meil jõuda Monterosa Hütte juurde ja seal lähedal telkida. Kuna hütt asus kõrgel kaljunukil, paistis too ikka päris kaugele ja jättis mulje, et ega sinna palju maad enam olla ei saa. Petlik raisk. Ei teadnud ju kui suur see hütt on.  Pärast liustikut rabelesime pool tunnikest mööda päris kaljust tõusu. Turistidele olid kohalikud ettevõtjad rajanud järsakule kenad prussidest astmed ja köiest käsipuud. Päris mugav.

Hütt. Puhkasime veidi, vaatasime hüti seest ja väljast üle ja proovisime telgi meie arvates sobivaimasse paika, mis hüti elanikke ei segaks, püsti panna. Kuid see ei läinud läbi. Hüti peremees astus meie tegevusele vahele ja saatis meid poole tunni tee kaugusele. Tal muidu äri pidi täitsa persse minema, kui me selle lähedal telgime. No me ei taha šveitslasele halba ja vinnamegi kotid selga ja astume pool tunnikest kõrgemale. Rada on sealgi sisse tallatud. Isegi kaks eraldi rada, et saime Karuga kumbki oma raja valida ja seeläbi väikese arusaamatuse korraldada. Aga sellest ei ole mõtet rohkem rääkida.

Peagi leidsime liustiku servast mingi plekist konteineri, kuid olime piisavalt väsinud, et seda kuuti täpsemalt uurida. Peagi täitus pool tundi ja just siis leidsimegi rajalt terve posu telkimiskohti. Kuna ühtegi teist telkijat selles külas ei olnud, saime valida kõige luksuslikuma olemasolevates. Panime kiirelt tunneli püsti, tõime liustikust vett ja askeldasime enne magama minekut uhkeima vaatega ja looduskiviga sisustatud köögis. Vaated nimelt avanesid Matter- ja Doesn´t Matterhornile. Sellest saate siis aru, kui juhtute sellest pilte nägema.

8.september, AARE

Seda päeva võime tagantjärele lausa puhkepäevaks nimetada. Tõusime võimalikult hilja, sest suuri plaane meil selleks päevaks ei olnud. Pidime lihtsalt olema. No need igapäevatoimetused nagu söögi tegemine, telgi kindlustamine, köögi korrastamine jne viisime loomulikult läbi. Tegelikult käisime luurel ka. Nimelt liikusime mõned sajad meetrid kõrgemale, et üle vaadata raja algus, mis peaks meid Šveitsi kõrgeima tipu otsa viima. Kasutasime külast soetatud kaarti ja minu kompassi. Peagi jõudsime järjekordse liustiku keeleni, mis üsna varsti suhteliselt priguliseks muutus. Ei hakanud erilisi riske võtma ja pöördusime vaikselt tagasi. Ilm oli õnneks super kena ja luureretk seeläbi nauditav. Peagi nägime tipu poolt laskujaid ja otsustasime info täiendamiseks ka need tüübid ära oodata. Sõime šokolaadi, jõime vett ja nautisime ilma. Vaated, peab kordama, olid endiselt megad!  Ajaviiteks nuputasime kaarti vaadates, milline neist näha olevatest tippudest see õige on ja valisimegi neist ühe välja. Täpsuse huvides pean mainima, et tegelikult tippu meie asukohast näha ei olnudki.

Tipu asukohaga olid hästi kursis vana giid ja temaga kaasas olnud jaapanlane. Tüübid kinnitasid meile juba teada olevat infot, et tipus ikka kõiksugu varustust vaja ning kui esimesena ei lähe, siis ka rada kenasti nähtaval. Jaapanlane oli küll justkui seitsmendas taevas.

Kadestamistväärt! Pikalt nendega siiski millestki rääkida ei olnud ja seega liikusime oma armsasse laagrisse tagasi.  Meisterdasime seejärel maitsva lõunasöögi ja veel maitsvam tuli pärast seda. Nimelt, nagu varasemalt juba mainisin, puhkepäev ja seega pidime selle millegagi sisustama. Leidlikud ja loovad nagu me olime, astutasime end kivimänge mängima. Neid oli väga erinevaid. Kas täpsuse peale viskamised või kauguse peale viskamised jne. Natuke mainimist väärt on ka asjaolu, et kaotaja või oli see hoopis võitja, kurat mitte ei mäleta enam, pidi/võis lonksama/lonksata Herbertit. Mängud kestsid niikaua, kuni Herbert vastu pidas. Eriti kaua ei pidanud ja seepärast komberdasime seekord päris vara magama. See, et järgmine päev planeerisime tippu pürgida, ei olnud ilmselt siis enam põhiline.

9.september, KARU

Lugesin seda Aare eelmise päeva kirjeldust. Kui ta ikka väga tahab, siis tegelikult oskab ta ka lühidalt kirjutada. Probleem ongi tema tahte äärmises nõrkuses.

Me tõusime kahest. Tund aega kohmitsemist ja söömist ning kell kolm olime teel tippu. Kell neli jõudsime liustikuni ja seal tegime esimese pausi, sest vaja oli kassid alla ja ennast köide panna.

Mina pidin ees minema ja Aare pidi taga tulema. Seega panin köie endale vöösse ja mõõtsin Aarele välja koha, kuhu palusin tal teha vahemehe sõlme, mille külge ta siis ennast kinni saab panna. Seejärel kohmitsesin mõned minutid oma kasside ja riietega ning valmis saades tahtsin minema hakata. Aare aga hoidis köit ikka veel samamoodi käes nagu ma selle talle andsin ja küsis, et kas tuli teha kaks pööret või kolm ning milline ots pärast seda tuli tegelikult kuhu toppida või mis osa köiest tuleb läbi tekkiva aasa tõmmata. See, mu armas väike lugeja, ongi põhjuseks, miks sõlmesid harjutatakse ka siis, kui sellest on juba oksendamiseni. Sest kõik on ilus sinnamaani, kui teha sõlme südasuvel ning päevavalgel merepinnast kuuskümmend meetrit kõrgemal rahulikult mättal istudes. Tarvitseb aga tõusta kolm ja pool kilomeetrit kõrgemale ja proovida sama asja teha öösel miinuskraadidega ning pealambi valgusel, kui tulemus on takkajärgi naljakas, kuid tollel hetkel väga häiriv. Isegi praegu, kolm kuud hiljem, võtan ma läpaka kõrvale džinni toonikuga, mille serveerisin pooleliitrisesse Tuborg Beer`i klaasi, et üldse rahulikult edasi kirjutada saaksin.

Peale meie oli teel üles tippude suunas veel teisigi alpiniste. Neid jagus paar köiskonda meist nii üles- kui ka allapoole ja see oli iseenesest mõnus, sest siis saab nende järgi joonduda, kui oma mõistus otsa saama hakkab. Ja samas joondus üks köiskond juba meie järgi, kui alumise liustiku lagunenud osa ületasime, sest erinevalt meist eespool liikuvatest köiskondadest käisime siin ju eile luurel ja teadsime, et targem on veidi laskuda ja ületada see lagunenud liustiku osa veidi altpoolt, sest seal on vähem jukerdamist. Kõik olekski ideaalselt läinud ja me oleksime kõikidest teistest köiskondadest rahulikult ettegi jõudnud, kui ma ei oleks teed otsides ühel mitte eriti teraval noal seistes lohakaks muutunud. Tulemus oli see, et hetk hiljem paar meetrit allpool oma hoo pidurdamiseks kassi lumme lüües arvas hüppeliiges, et käib korra väljas ära. Päris valus oli. Kui kõnevõime taastus, siis kõigepealt ropendasin. Korralikult. Seejärel hakkasin vaikselt proovima, et mida selle jalaga teha saab ja õnneks selgus, et edasi minna on siiski võimalik. Kuid igas asendis paremat jalga enam koormata ei saanud ja lisaks Aarele olid nüüd vaheldumisi minu headeks kaaslasteks tuikav kulmu kortsutama panev valu ja terav kulme kergitama panev valu.

Tempo kusjuures jäi meil teistega sarnaseks. Rada viis edasi mööda mitte eriti järsku lumenõlva (võrreldav tõusuga Elbruse tippude vahel olevale sadulale) ja seega saime päris kiiresti ülespoole. Tasapisi läks valgemaks ja seega nägime paremini nii lume all olevaid pragusid, kui ka nõlval rippuvaid jää- ja lumemassiive, mille alt läbi minnes sammu kiirendasime ja pilku ülalpool hoidsime.

Umbes 4000 meetri peal läksid jäljed kaheks ja meie hoidsime paremale, sest otse minnes oleks vaja läinud rohkem kui kahte jääpuuri. Lülitasime lambid välja ja panime esimesed energiageelid nahka. Siis tõusime veidi kõrgemale ning nägime enda kohal sadulat. Tõus läks järsemaks ja seda kinnitas kõige ilmekamalt see, et paarsada meetrit eespool liikuva kahese köiskonna üks liige vahepeal paarkümmend meetrit tagasi allapoole sõitis. Ega tal midagi ei juhtunud, kuid hea hoiatus oli see teistele siiski. Meil läks paremini ning pool tundi hiljem olime järsema tõusu lõpetanud, ületanud ka vahetult sadula all oleva ebamugava prao ning heitsime hingeldades pilgu Itaaliale.

Erinevalt Šveitsist oli Itaalias pilvine, kuid pilved asetsesid meist julgelt poolteist kilomeetrit allpool. Päike paistis ja ainuke veidi segav asjaolu oli tugev tuul. Panime päikeseprillid pähe, riideid selga juurde ning pöörasime vasakule mööda järsku lumist harja üles.

Astmed olid ilusti sisse tallatud ja kui tõusunurgast ja parajast kõrgusest tulenev raskus kõrvale jätta, siis oli harjal liikumine alguses vägagi mõnus. Just nimelt alguses, sest varsti jõudsime harja kaljusele osale. Seal oli juba üksjagu pusimist. Otseselt klemmi ega jääpuuri kuhugi panna polnud vaja, kuid tuli kaaslast pidevalt ümber kivide julgestada. Vastasel korral oleks keegi halbade asjaolude kokkulangemise korral leidnud meid hiljem mitusada meetrit altpoolt.

Aare kaelas oli see osa köiest (u.25 meetrit), mida me aktiivselt ei kasutanud. Oli olnud juba kella neljast alates ja Aare kael jäi üha kangemaks ja kangemaks. Lisaks andsid sõlmed järele ja köis kippus jalgade alla sattuma. Seega tegime pausi ja Aare lappas köie uuesti kokku ning sidus kinni. Mina olin samal ajal sellise koha peal, kus eriti liigutada ei saanud ja seega hakkas üsna külm. Samas sain veidi kaljul rippuvaid „tugiköisi“ inspekteerida ja siis Aarele rahulikult öelda, et ta ennast nende külge enesejulgestusse ei paneks. Sest sellest poleks võimaliku kukkumise korral mingit abi olnud, kuna köis ise oli küll ok, kuid lindid, millega köis kalju külge kinnitus, olid omadega väga läbi.

Viimaseks tugiköieks tõusul Duffouri tippu oli selline köis, mida meie kodumaal Jaanipäeva paiku tihti näha ja vedada saab. Seda võis usaldada ja nii saigi tõeks Šveitsi kõrgeim tipp. Duffourspitze. 4634 meetrit. Aarele riigi kõrgeim punkt number kuus, Karul number nelikümmend neli. Ideaalis kunagi plaane tehes lootsin ma muidugi, et see tipp saab viimaseks Euroopa kõrgeimaks, kuhu ma oma jala panen. Aga see Island… Igal juhul aga olin väga õnnelik, sest Šveitsi kõrgeim on Euroopa omadest siiski kõige keerulisem. Tegime seda, mida ikka tipus olles tehakse – imetlesime ümbrust ja tipu kohal liuglevaid linde, tegime pilte ja võtsime veidi einet. Itaalia poolel paistis hütt, mille kõrguseks on umbes 4500 meetrit. Et sinna saada, tuleb aga ületada veel tõsisem hari kui see, mida mööda äsja tulime. Sellele vaatamata ei laskunud keegi sama teed mööda tagasi, vaid liikusid ikka just sinna hüti suunas.

Meie laskusime pärast kolmveerandtundi ikkagi tuldud teed tagasi. Harjale olid varasemad ronijad poetanud oma DNA-d. Sita, okse ja vere näol. Selline tavaline kuldne kolmik, millega kõrgemal olles ikka tuleb vahel kokku puutuda.

Lumisel harjaosal poolenisti ronis ja poolenisti roomas meile vastu üksik mees kahe jääkirkaga. Inglane. Ta ei saanud tagasi pöörduda, sest oli tänaseks ööks broneerinud ööbimise hütis teisel pool tippu. Palusime tal harjal väga ettevaatlik olla ja tegelikult ei rahustanud meid tema ütlus, et on selles tipus varem käinud. Väike mure kuhugi südame piirkonda ikka jäi.

Tempo oli meil loomulikult aeglane ja seetõttu saime rohkem ringi vaadata. Märkasime, et Duffouri nõlvalt olid vahepeal mõned väikesed laviinid alla tulnud sellest kohast, kuhu suundus raja teine haru. See, mida me ei valinud.

Liustiku alumisele osale jõudes oli rohkem pusimist, sest olime rohkem väsinud ja Aare kael ja käed köiest kanged. Saime siiski jamadeta üle ning varsti ka köiest lahti ning kassid alt ära. Neljakümne minuti pärast olime telgi juures tagasi. Kell oli pool neli. Seega käisime tipus ära keheteist ja poole tunniga.

Me ei olnud edasise suhtes päris kindlad ja keerasime ennast pärast jalgade leotamist kõigepealt tunnikeseks magama. Ärgates ei olnud enam kahtlustki, et jääme täna siia ja liigume allapoole alles homme hommikul. Lisaks minu hüppeliigesele olid Ommiku uued saapad ka hakanud lõpuks jalgadele mõju avaldama. Õnneks ainult Ommiku omadele. Ehk on homme parem.

Arvatavasti möödus meie õhtu nii, et tegime süüa, sõime, pakkisime varustust kokkupoole ning läksime magama.

10.september, AARE

Äratus kulminatsioonijärgsel päeval oli nagu ärkamine kulminatsioonijärgsel päeval ikka, toores vaev! Nagu teate vaevasid kogu matkagruppi jalavaevused, mis tuju tõstmise seisukohalt kuidagi kaasa ei aidanud. Sellegipoolest suutsime sihipärast tegevust jätkata. Pakkisime laagri kokku ja vinnasime selle omale selga ning sättisimegi minekule. Esialgu oli minek ikka väga rahulik, kuid tänu sellele õnnestus meil esimest korda näha toredaid elajaid, kes mägedes pesitsevad, nimelt marmotte. Ju nad siis ei pidanud meid inimesteks, sest liikusime nii aeglaselt. Tänu kenale päikesepaistelisele ilmale saime taas nautida lummavaid vaateid. Mulle, kui vanale ehitusgurule meeldis vaadata, kuidas uue refuugio ehituselt tellinguid renti tagasi veeti. Ega seal suurt midagi erilist ei oleks ju olnudki, kui seda ei oleks tehtud helikopteriga!! Aegajalt pilku seljataha heites jäi meelde veider „ufo-pilv“, mis šveitsi kõrgeimat ümbritses just sellisel kellaajal, mil me eelmisel päeval seal viibisime.

Tasa ja targu komberdasime mööda Monte Rosa hüttest, alla kaljurajast ja üle liustikukeele, mis tundus kuidagi keerukam võrreldes tulekuga. Rahvaste liikumine oli selgi päeval aktiivne. Enamjaolt samasuunaline, mis meilgi. Samas, ajasime paar sõna juttu ühe saksa tüübiga, kes seal mägedes retketades seda „isa ja poja“ värki tegid. Karu tagajäsemed tundusid veel kehvemad kui mul, sest ta vaene mees ei tahtnud hoogu üldse maha lasta, muudkui tatsas tasakesi edasi. Ma olin ikka kõvem vend, veel. Tegin isegi pildistamiseks pause. Ühel sellisel sai kaamera ette meelitatud tema ise, mr.Seenjääpank. Kel veab, see saab kunagi pilte näha, siis mõistate millest jutt. Ei hakka pikalt seletama. Polegi tegelt midagi seletada.

Aeg see läheb omasoodu ja ühes ajaga lähevad ka inimeste kõhud tühjaks. Viimane mägede lõunasöök sai toimetatud kivihunnik-palvelippude kõrval. Nagu Tiibetis, vist. Kui siiamaani olime liikunud valdavalt allapoole siis pärast lõunapausi olud muutusid ja saime taas tõusumeetreid maitsat, aga pole hullu, lõpp aina lähenes.

Plaanid on selleks, et neid muuta. Kunagu ammutsel aegadel plaanisime laskuda jalgsi Zermatti, veel kaugemates plaanides isegi ehk parkimislinnakuni, kuid… Esimese rongipeatuseni komberdades viisime meie matkagrupis läbi hääletuse ja ühehäälselt otsustasime investeerida täiendavaid summasid mehhaniseeritud transpordile. Oi see oli hea otsus, eriti veel sellisel raskel hetkel, kui olime äsja avastanud, et Karu iidolfirma toodetud müts oli raja kõrvalt kadunud. Uskumatu!!!

Ok, lähme edasi. Rong. Seal jäi meile silma küpses eas tädi oma uhkete matkatossudega, mille efekt kadus igavikku, kui meie oma päris matkasaabastes jalad pingi alt välja sirutasime. Õelaks olime seal mägedes muutunud, aga sellelgi oli taas mõjuv põhjus. Meie ninad lagunesid!! Nagu varalahkunud Jacksoni nina. Vaadake pilte, kui ei usu.

Zermatti jõudes suunati meid raudteejaamas sujuvalt väravasse, mida harililkult kasutavad invaliidid ja noored emad oma kärudega. Seekord olid ka meie gabariidid sellised, et tavaväravad oleks kitsaks jäänud. Vahet pole, peaasi, et Coopi jõudsime. Lubasime seal siis endile pisut head ja paremat, mille tarvitamiseks valisime tuttava koha infopunkti lähistel. Karule jäävad seda kohta meenutama neli soomlast kõrvalpingilt. Aare ei tea neist midagi, sest oli läinud kellajahile. Kalleim kell, mid vaateaknal vilksamisi märkasin maksis 33000.- kohlikku ehk siis eestirahas üks null rohkem. Eks ta oli ikka hea kell kah! Ikka ilgelt palju kellapoode oli sellel tänaval, kümneid. Pooltunni möödudes leidsingi lõpuks sobiva, sellise laia, pruunist nahaga „David“ oli vist kaubamärk.  Korralik prantsuse kell. Ja pealegi šveitsist ostetud. Ei olnud kõige kallim, kuid oli kõige kallimale.

Karu viisaka mehena ootas mu kellajahilt ära enna kui sööki ja jooki nautima hakkasime. Jooki vist oli Karu juba varem nautima hakanud. Sõime ja jõime, toitsime varblaseid ja vaatasime kuidas teised inimesed seda tegid ja kuidas nad sellest vaimustusse sattusid. Rahvas rõõmustas ja pildistas ja vastupidi. Veel nägime tuttavat infopoissi, kes meid kunagi auto konfiskeerimisest päästis. Tänud veelkord õigeagse info eest. Kõht täis, planeerisime juba järgmist käiku, mille tulemusena pea täis pidi saama. Jook oli juba kodumaalt kaasas, kuid korraliku viski juurde ikka korralikku võidusigarit ka vaja. Valik langes kahele „Robustole“.

Varud täiendatud istusime rongi ja sõitsime parkimislinna. Seal eriti aega ei viitnud, tasusime parkimise eest, istusime masinasse ja tallad! Sättisime suunanäitajale uue ülesande ette ja lasime tal sellega rahulikult toimetada. Pikalt sõita ei viitsinud, varsti keerasime suurelt teelt maha, et leida kena alpiaasake laagripaiga tarvis. Selle otsingul tegime veel ühe rekordi, elu sees ei olnud ma autoga nii kitsast sillast üle sõitnud. Otsingud kandsid loomulikult vilja. Tulemuseks oli kena plats lehiste alla veidi kõrgemal teest, oru nõlval, kuid siiski horisontaalne. Võib-olla mingi tähtis koht kunagi olnud.

Vaade oli küll super!! Ja õnneks olid ka kõik lehmakoogid sellel platsil enamjaolt kuivanud. Ega siis midagi, panime kiirelt laagri püsti, tõime sigarid ja 0,7l Scotttishi välja ja juttu jätkus kauemaks. Nii sigarid kui ka viski teevad head tööd. Kuidas muidu selgitada fakti, et Karu suutis kõik mööduvad rongid enda soovidele allutada, mis väljendus Karu soovitud hetkedel vile laskmisega. Pimeneb. Natuke veel ja magama ära.

11.september, KARU

Seda oli arvata, et kuigi kaks nädalat kahekesi mägedes meid eriti teineteisele ei lähenda, siis viski ja sigarid üheskoos saavad sellega ühe õhtuga hakkama. Nii me seisimegi juba öösel umbes poole nelja paiku külg külje kõrval telgi ees ja pissisime vastutuult. Tuikusime ka, sest alkohol alles müras meie veresoontes.

Hommikul oli enesetunne oluliselt halvem, kui öösel. Saime paar head pilti mitte veetlevatest meestest. Süüa teha ei viitsinud ja panime panused esimeses BP bensukas riiulil eputavatele kanavõileibadele. Päris hoolega ootasime seda kohtumist, kuid jaamu ei tulnud. Teed olid loomulikult lõbusad. Aga jaamu ei tulnud. Teed olid ikka lõbusad ja meile sappa sattus üks ilus Triumph. Auto, muide. Kabrio. Lõbusatest kurvidest läks Karul süda pahaks ja Aare pidi hoogu maha võtma. Rahulikult loksudes leidsime lõpuks lõuna paiku ka bensuka. Meie lemmikvõileibu sealt ei saanud, kuid söömata ei jäänud.

Edasi sõites nägime vist enne Teist Maailmasõda valmistatud Opel „Kadetti“. Eestis selliseid küll enam ei ole. Arutasime Aarega, et Karu on nüüd käinud kõigis 45-s Euroopa riigis ja Aare 22-s. Et Aare saaks öelda, et on läbi käinud üle poolte Euroopa riikidest, tuleb ikkagi ka Liechtensteini minna. Keerutasime koos teega üles sadulale ja sealt võtsime suuna tagasi allapoole väikeriigi suunas.

Liechtensteini jõudsime viperusteta ja sõitsime kohe pärast tankimist ülespoole ning külastasime mäeküljel olevat lossi. Noh, et pildistada.

Ilus kant see Liechtenstein. Ainult et ülaltpoolt pilves. Kuna ronimiseks ja mõnusaks jalutamiseks ilma ei olnud, siis otsustasime tippu seekord siiski mitte minna ja panime maha plaani järgmisteks päevadeks – täna õhtuks Saksamaale ja homme Leetu, kui jõuame. Sobis mõlemale.

Seal avaliku tee lõpus, kus Karu kaks korda parkimisplatsil ööbinud on, tahtsime vähemalt ujuma minna. Valisime vaiksema koha kohalike partide naabruses ning Aare kiskus ennast alasti ja hüppas vette. Väga-väga kiiresti tuli välja tagasi. Selline kolmekraadine vesi umbes. Kui Aare ennast kiirustades kuivatas, siis leidsid tema teravad silmad üles vastaskaldal seisvad pealtvaatajad. Kaks kohalikku koduperenaist. Umbes selles eas, et neil on kodus paar 13-15 aastast poega. Aare pööras neile selja. Sest muidu nad ei oleks temast ju täit pilti saanud. Mina läksin vette rahulikumalt, kuid välja tulin sama kiiresti. Pardid on ikka perverdid, et nad oma alakeha pidevalt sellises vees hoiavad.

Aare rätik meenutas seda teist rätikut, mis tavaliselt väikese autoremondi töökoja vetsus ripub. Hästi must ja õline selline. Aare tõelise geeniusena muidugi võttis matkale peaaegu valge räti kaasa. Optimist selline.

Sõitsime alla tagasi ning suundusime läbi Austria Saksamaale. Õhtustasime kohalikus burksirestoranis. Pool tundi hiljem olime juba kiirtee lähedal mingi maja naabruses telgi püsti pannud ja jõime õlut. Ning siis kaks vanakat.

Telgis tunnistas Aare üles, et oli omal ajal väga paha laps olnud ja palus mul ennast karistada. Tegin, nagu magaksin. Töötas.

12.september, AARE

Öösel ei tulnudki maaomanik meid segama, sai rahulikult magada ja kui uni täis, toppisime  laagri jälle kottidesse kokku ja masinasse. Põnevusega ootasime meie matka järjekordest etappi, Saksamaa kiirteed. Ikka räme igav on neid kilomeetreid nühkida, aga tuleb teha, kui koju tahad jõuda. Söömisega läks asi ikka iga päevaga hullemaks. Täpselt ei meenugi, miks, kuid ise hommikusööki teha küll enam ei viitsinud.  Nii ka sellel hommikul. Valik langes tuntuima peldikuketi, mäkdoonalds`i, kasuks. Viimaste sentide eest sai mingi sodi kandikule ja maitses heasti. Kõht tühi ju! Siis sõitsime ja siis sõitsime natuke veel. Lõunasöögi tegime oma tagavaradest. Ja et me end muidusööjana ei tunneks, pakkisime enne kogu oma matkavarustuse kenasti kokku ja viskasime prügi autost välja ja tegime muid toredaid töid. Isegi telgi kuivatasime ära, õigemini kuivas see lõunasöögi ajal ise ära.

Ja siis sõitsime kodumaa poole edasi.

Sakslased ei ole lollid. Nad olid vahetult enne Poola piiri suure kaubanduskeskuse eikuhugile püsti pannud, kus siis põõsjenkod saaksid käia välismaa asju ostmas. Me neelasime eneseuhkuse alla ja astusime ostlejate rõõmsasse perre. Eks igaüks teab omast käest, kui tore on kaugelt maalt tulnud reisimehe näpust leida mingi magusus või alkonaps või siis mitte, kuidas kellelgi. Aga jah, taustajõududele sai meelehead varutud küll. Usun, et märkimisväärseim kingitus oli pakk mähkmeid, sest neid kipub ju minema. Sitaks. Karu oli kuulnud.

Pärast kaubandusvõrgus seiklemist olid minu jõuvarud lõpukorral ja rooli ma enam ei kippunud.  Mõtlesin siin, et kuidas kirjutada sellest, et Karu roolis kogu Poolamaa, kuid viisakaid sõnu selle kirjeldamiseks ei leidnud ja seepärast jääb see peatükk vahele.

Leetu jõudsime juba hilja. Ja ikkagi tundus vahepeal, et oh, Leedu juba ja kodu nii lähedal. Kaalusime isegi varianti, et sõidame koju ära, aga selge mõistus võitis, kuigi ei tea kuidas, sest meil seda ju tegelikult olla ei saanud. Möödusime veel  Kaunasest ja sättisime taas laagrisse. Harjumusest lehmade karjamaale, mingi mahajäetud maja lähedusse. Koogid kusjuures, ei olnud kuivanud. Laohoidja koukis veel viimastest tagavaradest alkoholi piisad välja, kasutasime neid sihipäraselt, nautisime ilutulestikku taamal paistva linnakese kohal ja oligi aeg uinuda.

13. september, KARU

Ma arvan, et hommikul me küll midagi süüa ei teinud, sest Eesti, meie kodumaa, oli ju nii lähedal. Haarasime vist kusagilt bensukast burksi ja nühkisime Läti poole. Piiril peatati meid pistelise kontrolli käigus kinni ja siis saadeti kiiresti Eesti poole edasi.

Suuna panime Kilingi-Nõmmele. Ei, mitte selle pärast, et Liisi Koikson sealt pärit on, kuigi ta meile tegelikult väga meeldib. Mõlemale. Sealtkaudu saab lihtsalt Viljandi ja Viljandist on ju ainult mõniteist kilomeetrit Torro taluni, milles elab meie abilise Gepsu omanik Merili Vridolin. Neiupõlve nimega Kaimak. Et talle meeldib väga alkohol ja eriti nisuõlu, siis ostsime talle Saksa ja Poola piirilt tänutäheks ühe purgi nisukesvamärjukest. Viieliitrise. Tema karsklasest mees Tarvo kukkus näost jumala ära aga noh, meil savi.“Lieber ei ordentlicher Streit, als mieses Frieden“, nagu ütleb üks mu Saksamaalt pärit sõber.

Suure-Jaani sõitsime selleks, et sauna saaks. Lisaks saime kooki, pakkida, soolast kalavärki süüa, jutustada ja näha selle maanurga kõige kõvemat jahimaade operaatorit. Paljalt. Üheks õhtuks mulle liiga palju. Sõitsin Tallinna.

Matk sai läbi.

Kommenteeri