kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Maailma kõrgeimatel tippudel

Käiks õige elu jooksul ära maailma iga riigi kõrgeimas tipus?

See on selline tagasihoidlikult suur mõtteke, mis esmakordselt torkas pähe juba aastal 1996, kui sõpradega Rumeenia kõrgeima tipu Moldoveanu otsa tõusime, mis oli kolme aasta jooksul kolmas riigi kõrgeim (enne seda Norra ja Poola) ja me viskasime õhtuse õlle juurest õhku idee, et võiks elu jooksul iga riigi kõrgeimasse tippu jala maha panna. Mõte oli hea, kuid minu jaoks hakkas see tegelikult suunda võtma alles aastal 2004, kui pika vaheaja järel taas ühe riigi kõrgeimal seisin. Seekord siis Sloveenia.

Nüüdseks on mul tehtud 74 riigi kõrgeimad. Aastate kaupa niimoodi:

  • 1990 – Eesti
  • 1994 – Norra
  • 1995 – Poola
  • 1996 – Rumeenia
  • 1997 – Läti
  • 2004 – Sloveenia
  • 2005 – Soome, Rootsi
  • 2006 – Tšehhimaa, Saksamaa, Venemaa, Ungari (Lisaks Läti ja Poola 2. korda)
  • 2007 – Hispaania, Horvaatia, Bulgaaria, Kreeka (Lisaks Ungari 2. korda)
  • 2008 – Suurbritannia, Iirimaa, Slovakkia, Austria, Prantsusmaa, Valgevene, Moldova, Ukraina, Serbia, Makedoonia, Albaania
  • 2009 – Taani, Holland, Belgia, Luksemburg, Monaco, Vatikan, Malta, San Marino, Portugal, Bosnia-Hertsegoviina, Montenegro, Kosovo, Liechtenstein, Andorra, Itaalia, Šveits (Lisaks Ungari 3. korda ja Prantsusmaa 2. korda)
  • 2010 – Island, Küpros, Iraan, Egiptus
  • 2011 – Mehhiko, Guatemala, Maroko, Leedu, Jaapan, Lõuna-Korea, Omaan, Singapur
  • 2012 – Austraalia, Malaisia
  • 2013 – Tansaania, Rwanda, Burundi, Türgi
  • 2014 – El Salvador, Honduras, Nicaragua, Costa Rica, Panama, Kuuba
  • 2015 – Argentiina, Tshiili
  • 2017 – Vietnam, Hongkong, Tai, Kambodža, Bahrein

Maailmas on pärast Lõuna-Sudaani lisandumist 9.juulil 2011 minu nimekirja järgi 206 riiki ja neist 132 kõrgeimad on mul veel tegemata. Kui tahaksin näiteks oma kuuekümnendal juubelil olla kõigi nende otsas käinud, siis tuleks igal aastal tõusta keskmiselt seitsme riigi kõrgeimatele. Kõlab ilusasti. Ja teostatavalt.

Muide – ma ei loo endale illusioone, et see kõik ka ilmtingimata õnnestub. Ma tean, et nimekirjas on maailma absoluutselt 3 kõige kõrgemat tippu (Everest, K2 ja Kangchenjunga), maailma kõrgeim käimata tipp (Gangkhar Puensum – 7570-meetrine Bhutani kõrgeim) ja veel sellised aukartust tekitavad mäed nagu Naušak Afganistanis, Pobeda Kõrgõstanis, Khan-Tengri Kasahstanis, Denali ja Logan Alaskal, Šhara Gruusias, Mount Cook Uus-Meremaal ja Puncak Jaya Indoneesias. Ja nii mõnigi veel.

Ning ma tean, et mõnda riiki on raske sisse saada ja mõnest jälle raske välja pääseda. Ning mõnes kohas võid sa õhtusöögi asemel saada õhtusöögiks. Ja mõni muidu kõrguse poolest ühe päevaga tehtav tipp nõuab kümmet abilist, kes matšeetedega kaks nädalat grupile teed ette raiuvad, et üldse tipu jalamile jõuda.

Kuid siiski – isegi kui ma ei jõua kõikidesse nendesse tippudesse, siis loodetavasti jõuan elu jooksul igasse maailma riiki. Ja see motiveerib mind ka. Ausõna.