kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Euroopa riikide kõrgeimate loetelu

Julgen selle nimekirja koostada ainult tänu sellele, et olen hetkel  (detsembris 2011) ainukene eestlane, kes on iga Euroopa riigi kõrgeimasse punkti tõusnud.

Toon Euroopa riikide kõrgeimad tipud ära kõrguse järjekorras alates madalaimast. Ja katsun olla võimalikult täpne oma juhistes. Võin ka eksida, sest kõiki fakte enam ei mäleta. Aga ei vabanda. Otsimise rõõmu peab kah jääma.

Kokku on loodusgeograafiliselt lähenedes Euroopas 45 riiki. Gruusia, Armeenia, Azerbaidžaan, Iisrael, Küpros ja Türgi asuvad ikkagi mujal, „Eurovisioonil“ osalemine (ja Küprose puhul ka Euroopa Liitu kuulumine) ei tee neist veel Euroopa riike.

RIIGI NIMELE KLIKATES SAATE OTSE VASTAVASSE MATKAPÄEVIKUSSE. SEALT SAAB TÄPSEMAT INFOT.

1. VATIKAN (75 m)

Euroopa kõige madalam kõrgeim tipp asub Vatikani Aedades ja seda hüütakse nimega Vatican Hill. Et sinna pääseda peab muuseumi kodulehel paar kuud varem broneerima ekskursiooni Aedades.  http://biglietteriamusei.vatican.va/tickets/do?action=booking&codiceTipoVisita=3&step=2

Juba ekskursioonil olles tuleb grupist eemalduda selles kohas, kus tehakse paus väljakäigus käimiseks. Tualettruumid asuvad kõrgeimast punktist ainult paarisaja meetri kaugusel, kuid ekskursiooniga sinna ei minda. Seega – kui olete tualettide juures, siis näoga nende poole seistes jääb kõrgeim küngas teist vasakule. Tuleb ainult pundist osavalt eemalduda ja siis kõrgeimale lipata. Samas ei tohi šveitsi kaardiväelastele, jalutavatele Isadele, nunnadele ja muidu turvameestele kahtlast muljet jätta. Tähistatud ei ole. Jõudu.

2. MONACO (140 m)

Kõrgeim punkt asub Mont Agel`i mäe nõlval, kuid pole selle tipuks (tipp asub Prantsusmaal ja sinna ilma eriloata ei saagi, sest tegemist on sõjaväebaasiga). Monaco kõrgeim koht on selle suuruselt eelviimase Euroopa riigikese piiril kõige kõrgemal asuva sissesõidutee ääres. Otsige lihtsalt üles kõrgeim punkt, kustkohast Monacosse sisse pöörata saab ja riigipiiril seistes oletegi kohal. Eraldi tähistatud see punkt loomulikult ei ole.

3. TAANI (171 m)

Tipu nimeks Mollehòj. Taani kõrgeim tekitab juba ammu segadust, sest pikki aastaid peeti koguni kahte läheduses kõrguvat tippu sellest kõrgemaks. Ja tegelikult nii ongi, kuid nende kahe (Yding Skovhoj ja Ejer Bavnehoj) kõrgust on paraku kergitanud inimkäsi. Nimelt asub läheduses koguni viis pronksiaegset hauakääbast, mis on Mollehoj`st kõrgemad. Looduslikult aga on Mollehoj lausa 9 cm kõrgem, kui Yding Skovhoj ning koguni 51 cm kõrgem, kui Ejer Bavnehoj.

Mollehoj leiate üles, kui lähete Ejer Bavnehoj tipus asuvasse torni ja vaatate ringi. Sealt paistab ka mõnesaja meetri kaugusel väikese künka otsas farm. Selle farmi taga asubki Taani kõrgeim punkt. Tähistatud on see veskikiviga.

Ja neile, kes arvavad, et Taani kõrgeim on Gröönimaal ja 3700 meetrine – seda tippu siiski minule mitte teadaolevatel põhjustel ei arvestata.

4. MALTA (253 m)

Selle tipu nimega (Ta`Dmejrek) on see jama, et tegelikult ei olegi see tipu, vaid hoopis selle piirkonna nimi. Mina leidsin kõrgeima punkti niimoodi, et sõitsin Sitsiiliasse ja läksin Pozzallo nimelises linnas praamile, mis viis mind Vallettasse. Sealt rentisin auto ja sõitsin (vasakul pool teed, et te teaksite) saare lõunaservale ja leidsin visuaalse vaatluse tulemusena kõrgeima punkti kenasti kätte. Tähistatud ei ole

5. LEEDU (294 m)

Kõrgeim (Aukštojas) asub pealinnast Vilniusest umbes 25 km kirdes Valgevene kõrgustikul. Pikalt peeti riigi kõrgeimaks 500 meetrit eemal asuvat tippu nimega Juozapine, kuid Vilniuse Gediminase Tehnikaülikooli targude poolt läbi viidud täpsed mõõtmised mõned aastad tagasi langetasid endise kõrgeima kolmandaks. Vahe esimese ja kolmanda vahel on 1 meeter ja 14 sentimeetrit 🙂 Kui leiate üles Juozapine, siis Aukštojas on selle otsast ilusasti näha ja lisaks on seal ka suur infotahvel, kus peal foto mõlemast tipust. Aukštojase otsa jõudmiseks tuleb Juozapine juurest teed mööda veidi (100 m) edasi sõita, siis hoida vasakule ja peale ühest jällegi vasakul pool asuvast talust möödumist paarisaja meetri pärast tuleb mööda karjamaaks olevat lauget nõlva vasakule üles tippu sammuda. Seal on samuti infotahvel ja kivi, millel tipu nimi.

6. LÄTI (311 m)

Gaizinkalns asub Kesk-Vidzeme kõrgustikul laguneva punastest tellistest torni jalamil.

7. EESTI (318 m)

Eestlaste eneseusu tõstmiseks – koguni kuuel riigil Euroopas on kõrgeim tipp madalamal, kui meie Suurel Munamäel. Ja et veel uhkem oleks – selliseid riike on maailmas veel 14. Seega oleme madaluselt maailmas alles 21. kohal ehk kolmandas kümnes. Jeeeeee…

8. HOLLAND (322 m)

Leidke Saksamaa, Belgia ja Hollandi ühispiirilt linn nimega Vaals ja sõitke üles Hollandi kõrgeima tipu (Vaalserberg) suunas. Kõrgeim punkt on seal, kus Holland otsa saab. Tipp tähistatud mingite metallist jubedikega, mida võib „Galeriist“ vaadata.

9. VALGEVENE (346 m)

Valgevene kõrgeima (Dzyarzhynskaya Hara) leiate siis, kui sõidate Vilniusest Minski suunas ja pöörate umbes 30 km enne Minskit paremale. Siis veel veidi otsimist ja oletegi kohal. Tipp on ümbritsetud ebamaitseka moodulaiaga ning kõige kõrgemal kohal (kuhu muide viib trepp) on kivi, mis annab tunnistust, et olete tõesti õiges kohas. Vaade tipust on ülev – nägema ulatub nii paarikümne meetri kaugusel kasvavaid puid, kui ka kolhoosi töökoda koos nõukogude tehnika eelviimase sõnaga.

10. MOLDOVA (430 m)

Dealul Balanesti leiate üles siis, kui kohalikega suhtlete. Teeviitasid ristmikel praktiliselt ei ole ja asfaltist on paljudel keskmise suurusega teedel jäänud järele ainult aukude servad. Tipp asub Balanesti küla vahetus läheduses. Muide – kohalikega suhtlemise üks rõõm ja oht on see, et inimesed võivad teid juba pärast kaheminutilist vestlust enda poole teed jooma kutsuda ning siis varsti oleks üsna ebaviisakas sinna mitte ööbima jääda.

11. LUKSEMBURG (560 m)

Kui tulla Belgia kõrgeima tipu poolt, siis tuleb kohe peale Luksemburgi sisenemist pöörata paremale, siis leiate varsti mäe, mida pikalt peeti Luksemburgi kõrgeimaks – Burrigplaz`i. Kõrgust sellel tipul 559 meetrit ja sinna otsa on ehitatud kellatorn. Õige riigi kõrgeim aga kannab nime Kneiff ja on meetri jagu Burrigplaz`ist kõrgem ehk 560 m.

Kõik, mida ma selle tipu kohta teadsin, oli see, et tipp on mingi asfalteeritud tee ääres ja tähistatud sellise umbes 40-sentimeetrise diameetriga valget värvi betoonist lärakaga. Segadust tekitab see, et Belgia piiril asub ka keskus nimega Kneiff. Tipp aga ei ole seal keskuses, vaid mõned kilomeetrid eemal. Mina pöörasin Burrigplaz`i poolt alla tulles paremale suvalisele väikesele asfaltteele. Ka see ei viinud mind valge lärakani. Lõpuks märkasin veel ühte teed, mis ülespoole viis ja sõitsin seda mööda. Bingo! Seal see lärakas oligi.

12. BELGIA (694 m)

Hollandi kõrgeimalt tulles pole vaja Belgia kõrgeimale jõudmiseks palju üle 100 km sõita. Siis juba näitavad viidad Signal de Botrange suunas. Autoga saab tippu välja ning sinna on kuninga käsul ehitatud 6 meetrit kõrge astmetega torn neile, kes soovivad Belgias 700 meetri kõrgusele tõusta.

13. SAN MARINO (755 m)

Minge kohale. See riik on nii väike, et ma Monte Titano kohta vihjeid ei anna. Ilus on seal ka.

14. UNGARI (1014 m)

Võtke suund ühele Ungari parimale veinilinnale Egerile. Ja kui te sealt veel Matra mägesid ei näe ja Kekeš ise ei paista, siis küsige. Ettevaatust – kui enne pidurit ei vajuta, siis viib tee teid peaaegu tippu. Mina soovitan mõnda altpoolt algavatest matkaradadest.

15. IIRIMAA (1041 m)

Et jõuda Carrauntoohil`i lähedusse, tuleb Edela-Iirimaalt üles leida linn nimega Killarney ja sealt omakorda liikuda väikesesse Carhoonahone asulasse  Kerry mägede naabruses. Sealt küsige. Iiri kõrgeimat ei tohi mingil juhul alahinnata – tõus on kohati üsna järsk ning enamasti tuleb seda võtta vihmasajus. Ja kui Kerry mägedes sajab, siis kogu maapind voolab.

16. SOOME (1328 m)

Tipuna ei ole Halti (teise nimega Alunturi) keeruline. Raskemaks ja huvitavamaks teeb tõusu aga see, et Soome poolt minnes tuleb tippu jõudmiseks läbida 55 kilomeetrit. Ja siis 55 tagasi ka. Soomlased on rajale päris palju mökkisid püsti pannud (umbes iga 8-10 km järel) ning kui ruumi on, siis saab nendes ööbida. Kõrghooajal (juuni keskpaik kuni augusti lõpp) on aga rajal väga palju rahvast. Ja veel rohkem sääski. Rada algab polaarjoonest paarsada km ülalpool Kilppisjärvi linnakesest Norra piiril. Mul kulus 110 km läbimisele 4 päeva. Soovitan täiesti ka lastega peredele (aega kulub siis muidugi kauem), sest tegemist on matkaga, mille jooksul näeb tavaliselt ka põhjapõtru omas keskonnas, tundra värve ning virmalisi. Levi kaob raja esimesel kolmandikul ära.

17. SUURBRITANNIA (1343 m)

Loodemäestik, nagu nimigi ütleb, asub loodes. Šotimaal. Seal on armas väike linnake nimega Fort William ning tee Ben Nevis`e tippu võibki just sealt alata. Kuigi tipu kõrgus ei tundu suur, tuleb arvestada sellega, et tõus hakkab pihta praktiliselt merepinnast. Seega ühe päeva jaoks korralik 1340 meetrit tõusmist. Rada ise lihtne, kuid tõsised alpinistid võivad valida tõusuks mäe teise külje, kus tippu viivad ka V raskusastme rajad.

18. TŠEHHIMAA (1602 m)

Mäestikuks Sudeedid. Koht Poola ja Tšehhi piiril. Nimeks tipul Snežka. Rada kohati liigagi lihtsaks tehtud. Kui ma veel asukohta ja tõusu täpsustaksin, siis poleks enam üldse huvitav. Minge ise kohale.

19. HORVAATIA (1831 m)

Dinara asub Horvaatia ja Bosnia piiri lähedal. Seetõttu võib selles regioonis isegi praegu kohata näiteks purukslastud tanke. Tõus lihtne, kuid raja algusesse jõudmiseks tuleb ikka kohalikelt nõu küsida.

20. UKRAINA (2061 m)

Selle riigi kõrgeim asub muidugi Karpaatides. Nimeks Hora Hoverla ja Rumeenia piir ei ole kaugel. Normaalne rahulik trekking.

21. ISLAND (2110 m)

Vaatamata mitte eriti suurele kõrgusele on Euroopa suurima liustiku Vatnajökull`i alumises servas asuva Hvannadalshnùkur`i tippu tõusmiseks vaja tervet pikka päeva. Sest rada algab umbes 30 m kõrgusel merepinnast. Võtke lisaks keppidele kaasa ka köis, kirkad ja kassid (ning igaks juhuks võimalikeks päästetöödeks paar jääpuuri). Sest umbes 800 m kõrgusel tuleb ennast liustikul köide panna ja viimase 150 m tõusu jaoks on vaja ka kasse ja kirkat. Minul kulus tõusule 8 ja laskumisele 4 tundi. Ilmad on väga tujukad ja enamikel päevadel ei tõuse sinna tippu mitte keegi. Hea ilmaga aga võib olla peale teie veel mitusada ronijat. Tõus ise kuni viimase lõpuni lauge ja enamikele jõukohane. Raja algus on Skaftafelli keskusest edasi mööda maanteed itta sõites väikeses kohakeses nimega Sandfell. Seal kasvab üks Islandi kohta suur puu ja kõrval on kunagi tulvavete ette jäänud küla varemed.

Giidiga grupiga liitumine tähendab umbes 2500 eesti krooni suurust väljaminekut. Kuid siis ei pea jällegi varustust Eestist kaasa vedama.

22. ROOTSI (2111 m)

Kebnekaise asub Polaarjoonest ülalpool, Kirunast läänes. Tipu tegemiseks alates parkimisplatsist tasub varuda kaks päeva, sest sammumist on üsna omajagu. Kuna tipp on lumemütsiga, siis tavaliselt ei saa päris üles ilma kasside ja kirkata. Viimased 10 meetrit on selleks liiga järsud. Allpool on selline üle keskmise raske trekking.

23. SERBIA (2169 m)

Mul läks pikalt aega, et Serbia kõrgeim välja selgitada. Sest enne Kosovo eraldumist oli selleks seal kõrguv Daravica. Ja serblased ju ei tunnista Kosovo iseseisvust ning seega pole neil ju ka uut kõrgeimat. Lõpuks sain teada, et nüüd on riigi kõrgeim Bulgaaria piiril asuv Midzhur. Tõus ise lihtne trekking.

24. PORTUGAL (2351 m)

Tipul mitu nime – Ponta do Pico, Pico ja Pico Alto. Tegemist vulkaaniga ja rada iseenesest selline lihtne ühepäevane trekking. Keeruliseks teeb tõusu aga tipu asukoht – Lissabonist u. 1700 km läänes keset Atlandi Ookeani asuvad Assoori Saared, täpsemalt Pico saar. Lissaboni lendamisest kallim on kindlasti lend Portugali pealinnast Assooridele. Aga käsi südamel – see tasub ennast kuhjaga ära. Assoorid on võrratud. Oluline – mäel (nagu tihti vulkaanidel) ei ole vett.

25. BOSNIA-HERTSEGOVIINA (2386 m)

Maglic. Mäel pole vett. Enam pole miine ka. Rada märgistatud, kuid esmalt tuleb rajani jõuda. Sarajevost sõida Focasse, sealt edasi Tjentise peale. Natuke enne Tjentiste orgu on paremat kätt bensujaam. Sina pööra vasakule – sealt algab kitsas asfalttee, mida on ainult alguses paar kilomeetrit.  Tee on kurviline ja läheb läbi metsa. Sõida seda mööda ülespoole seni, kui kõrgemale enam ei saa ja tee hakkab laskuma. Nüüd peaksid märkama esimest märki paremat kätt puu peal – see ongi raja algus. Kui olete sadakond meetrit liikunud, siis tuleb uuesti paremale hoida ja läbida varsti väike võserik. Kui eksima kipute, siis suund on kergelt vasakule. Edasi on rada hästi loetav. Vahepeal läheb päris järsuks ja nõrganärvilised hakkavad kindlasti kartma. Kiivrid ei ole liiast ja köis samuti. Harjal pöörake paremale ja pärast lühikest käte ja jalgade abil edasi ronimist paistabki raudse lipuga tipp. Mingi lihtsam rada pidi ka olema. Ma ei tea.

26. NORRA (2469 m)

Sõitke Oslost mitte eriti kaugel asuvasse linnakesse Lom ja sealt edasi keskusesse mägede vahel, mille nimeks Spiterstulen (Lomist veidi üle 20 km). Seal telkige ja minge hommikul 3-4 tunniga Galdhoppigen`i tippu. Tipus on ka kohvik.

27. POOLA (2499 m)

Rysy asub Slovakkia ja Poola piiril Kõrg-Tatrates Zakopane lähedal. Ühepäevane suhteliselt lihtne trekking, kui lähete suvel. Maikuus vajate veel kasse ja kirkat. Rysy on kahe tipuga ning see kolmjalaga on Poola oma ning teine, 2 meetrit kõrgem, kuulub Slovakkiale.

28. MONTENEGRO (2534 m)

Enamike Montenegro inimeste arvates on nende kõrgeim tipp Durmitori mäestikus kõrguv Bobotov Kuk. Tegelikult aga on koguni kolm Albaania piiril asuvat tippu sellest kõrgemad ning neist omakorda kogu riigi kõrgeim on Zla Kolata. Tegemist endise Albaania alaga ja elavad seal samuti põhiliselt albaanlased. Toredad, muide. Suund võiks kõigepealt olla Berane ja seejärel väike koht nimega Plav. Seal rada algabki keset küla politseijaoskonna lähistelt. Tuleb majade vahelt vasakule pöörata, esimene märk on tee ääres paremal pool kiviaia alumises servas. Juuni lõpus on osa rajast veel lumega kaetud. Muidu lihtsamapoolne trekking.

29. RUMEENIA (2544 m)

Käisin seal nii ammu, et täpsemalt ei mäletagi… Transilvaania muidugi. Tippu viib keskmise raskusega trekkingurada. Nimeks Moldoveanu.

30. LIECHTENSTEIN (2599 m)

Väikese riigi territooriumilt peaks kõrgema tipu ikkagi ilusasti üles leidma. Vihjeks niipalju, et asub see Austria piiril ja kannab nime Vorder-Grauspitz. Lõpuharjal võib veidi turnimist olla, kuid muidu tegemist tavalise trekkinguga.

31. SLOVAKKIA (2655 m)

Kõrg-Tatrate kõrgeim punkt Gerlachovsky Stit on üks nendest, mis vajab köit ja kiivreid. Igaks juhuks paari klemmi ka, sest tegemist on kaljudega. Mina käisin seal otsas kohaliku giidi juhendamisel. Sest kindlat sissetallatud rada ei ole ja selle otsimine võib kujuneda väga pikaks ja ohtlikuks.

32. KOSOVO (2656 m)

Daravica juurde jõudmiseks sõitke Decani linna ja siis kohaliku kloostri kõrvalt teed mööda üles mägedesse. Ööbida tasub turvalisuse huvides kohaliku hüdroelektrijaama parklas. Valgustatud paik ja puha. Tee üles on enamasti märgistamata ja üsna pikk astumine. Kui võimalik, siis hankige kohalik kaart või siis võtke minuga täpsemate juhiste saamiseks ühendust.

33. ja 34. ALBAANIA ja MAKEDOONIA (2764 m)

Nagu juba aru saite, asub tipp kahe riigi piiril ning on mõlema kõrgeimaks. Albaanias nimeks tal Maja e Korabit ja Makedoonia pool Golem Korab. Üles soovitan minna Makedoonia poolt. Rada lihtne. Õige teeotsa leidsin üles kuidagi iseenesest. Sõitsin mägede vahele ja ühel hetkel näitas silt paremale ”Korab”. Siis ilma pidurdamata Makedoonia piirivalvurite majani, seal ööbimine ja järgmisel päeval mõned kilomeetrid edasi mahajäätud kordonini ning sealt juba jalgsi mööda märgitud rada tippu.

35. SLOVEENIA (2864 m)

Triglav asub Julia Alpides. Rada kohati üsna järsk. Väljaspool hooaega minnes nõuab julgestamiseks varustust. Hooajal muidugi üsna rahvarohke. Enamus hukkunuid mäel on surma saanud välgu läbi.

36. KREEKA (2917 m)

Legendaarne Mount Olympus nõuab pikka tõusupäeva, sest rada on lihtsalt üsna pikk. Kui jõuate kohta, millest tipp näha on (veidi enne viimast suurt refugiot), siis teadke, et teil tuleb minna veel ringiga teisele poole viimast massiivi ja sealt leida õige tee kõrgeimasse tippu, mille nimeks Mytikas. Sest sealt lähevad rajad ka teistesse Olümpose tippudesse (näiteks ”Zeusi Troonile”). Ärge teistesse minge, kui kõrgeimale tahate. Viimane ots on selline nelja jäseme abil ronimine, mis võib kõrgusekartusega inimesele üle jõu käia. Tipus metallist Kreeka lipp.

37. BULGAARIA (2925 m)

Rada Musala tippu on väga lihtne. Lõpus on veidi järsemaid kohti, kuid üldiselt tegemist kergemat sorti trekkinguga. Tipp asub Sofiast lõunas.

38. ANDORRA (2946 m)

Coma Pedrosa tipp Püreneedes on selline lihtsamapoolne trekking. Sõitke Arnisali ja sealt peaksite juba raja alguse üsna lihtsalt üles leidma.

39. SAKSAMAA (2963 m)

Zugspitze otsa Austria piiri lähedal saab ka rippraudteega. Mina läksin maikuus ja omal jalal ning vajasin veel sulamata lume tõttu ka kasse. Suvel saab ilma hakkama, kuid vähem vormis ronijatel soovitan kindlasti arvestada kahe päevaga. Igaks juhuks.

40. HISPAANIA (3718 m)

Sõitke Kanaari Saartele ja siis saare kõrgeima vulkaani Pico de Teide alla. See ei ole keeruline. Aga kui umbes 2000 meetri kõrguselt mööda rada minema hakkate (3550 m peale saab iseenesest ka rippraudteega), siis arvestage sellega, et rajal ei ole absoluutselt vett ja päike paitab täiega. Mina ööbisin vahepeal telgiga 3200 meetri kõrgusel mingi refugio terassil, kuigi mäel telkimine on rangelt keelatud. Tippu minekuks (rippraudtee jaamast kõrgemale) on tarvis luba, mida saab taotleda kusagilt saare pealinnast. Mina käisin tipus ilma loata, sest alustasin vara ja jõudsin jaamast allapoole tagasi enne, kui rangerid esimese vaguniga (ehk veidi peale 9.00-i hommikul) oma tööpostile jõudsid.

41. AUSTRIA (3798 m)

Sõitke Austriasse ja leidke Itaalia piiri lähedalt üles tee nimega Grossglocknerwegen. See viib teid pärast 12 EUR-i maksmist vaateplatvormile, millelt on Grossglockner selge ilmaga hästi näha. Tippu jõudmiseks tuleb laskuda oru põhja liustikule, see diagonaalis ületada ning siis tõusta üles Erzhertzog-Johann-Hütte juurde, mis on  3451 meetri kõrgusel harjal. Seal tuleb kassid alla panna ja tõusta kuni liustiku ülemise servani ning ongi käes viimane aeg ennast köide panna, sest ees ootab kaljumarsruut korraliku kukkumisega mõlemale poole. Rajameistrid on kaljudesse kinnitanud hulgaliselt metalltorusid, ümber mille on hea oma kaaslast või kaaslasi julgestada. Soovitan varuda tipu tegemiseks kaks päeva. Ööbida saab ülemises hütis.

42. ŠVEITS (4634 m)

Dufourspitze on minu hinnangul Euroopa riikide kõrgeimatest kõige keerulisem. Mina näiteks käisin enne aklimatiks Mont Blanc`i otsas. Zermattist tasub sõita raudteega üles eelviimase jaamani (Rotenboden) ja sealt tõusta esimesel päeval Monte Rosa Hütte`ni. Seal telkida ei tohi, kuid kui rada mööda veel pool tundi ülespoole liikuda, siis leiate päris mitu sobivat telkimise kohta. Järgmisel päeval tippu minnes tuleb ennast köide panna kohe liustiku alguses. Sealt edasi on selline laugem tõus ühe väiksema üsna lagunenud liustikukeelega ja mõnede pragudega kuni mäeharjani, millelt avaneb vaade Itaalia Alpidele. Sadulal pöörake üles vasakule. Tõus läheb järsuks ja liustik asendub varsti kaljumarsruudiga. Kaasas peaksid olema mõned klemmid ja paar jääpuuri ootamatuste puhuks, kuid enamasti saab ilusti julgestada ümber harjal konutavate kivide. Enamus tugiköied ja pikad lindid rajal on väga kulunud ja neid usaldada ei tasu. Tippus tasub ennast risti külge enesejulgestusse panna. Kui ilma on, siis avaneb sealt suurepärane vaade nii Šveitsi, Itaalia kui ka Prantsuse Alpidele. Eriti hästi kuulsale Matterhornile.

43. ITAALIA (4760 m)

Itaalia kõrgeim punkt ei ole mäetipp. See on paarsada meetrit Mont Blanc`i tipust Itaalia pool kahe riigi märgistamata piiril asuv mäenõlv. Olenevalt lumeoludest on koha kõrguseks umbes 4760 meetrit. Mina tõusin Blangu tippu, laskusin sealt Itaalia kõrgeimasse punkti ning seejärel läksin üle Lääne-Euroopa kõrgeima tipu uuesti Prantsusmaale tagasi.

44. PRANTSUSMAA (4810 m)

Selle tipu kohta on igal pool väga palju inffi. Mina olen Mont Blanc`i otsas käinud 2 korda ning mõlemal korral läks vaja kolme ööbimist. Arvestada tuleb, et nn. baaslaagris 3150 meetri peal on viimane koht, kus ametlikult telkida tohib. Esimesel korral tegingi tipputõusu otse siit, teisel korral ööbisin enne 3800 meetri kõrgusel Goutier`i hütis. Baaslaagrist ülalpool vaja kiivreid (Goutier`i hüti juurde tõustes aetakse Sulle üsna tihti teiste ronijate poolt kive kaela), köit, kasse, kirkat ja päästevarustust võimaliku õnnetuse puhuks.

45. VENEMAA (5642 m)

Mina loen Euroopa kõrgeimaks ikkagi Elbrust (mõned jällegi Mont Blanc`i). Ka sinna minnes on võimalik igalt poolt piisavalt infot saada. Kasvõi minu päevikustki.