kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Ebaõnnestumised

Pealkiri ütleb palju ära. Alati ei ole kõik niimoodi läinud, nagu tahtsin. Räägin siin faktidest ja põhjustest. Loomulikult olen sealjuures vahepeal subjektiivne. Kuid enamasti siiski objektiivne.

1995

Suvisel reisil Tatratesse jäi pooleli tõus Slovakkia kõrgeimale tipule (Gerlachovsky Stit, 2655m). Põhjuseks see, et sinna üles ei vii sissetallatud radasid ning kohalikud giidid on väga huvitatud gruppide tippu viimisest raha eest. Seega infot liigub vähe. Gerlachi otsa jõudsin 13 aastat hiljem – 2008.

1997

Käisin esimest korda Kaukaasias ning parandasin matka käigus 5 korda oma kõrgusrekordit – kõigepealt 3000 meetri pealt 3600-le, siis 4050-le, edasi 4200-le, seejärel 4700-le meetrile ning lõpuks tipupäeval veel 5300 peale. Siis ajas mäehaigus alla tagasi ning plaanitud Elbruse idatipp (5621 m) jäi tegemata. Hiljem pole sinna ka jõudnud (pole ausalt öeldes ka proovinud), kuid see-eest olen käinud Elbruse kõrgemas, läänetipus (5642 m).

1998-2003

Ebaõnnestunud mägedeaastad minu elus. Seoses tööga Pärnu “Endlas” ei olnud mul mägedesse minekuks ei aega ega ka muid võimalusi. Kahju kohe.

2005

Maikuus jäi tegemata Soome kõrgeim tipp Halti (1328m), sest Lapimaal oli alles paks lumi ning ilma suuskade või räätsadeta ei oleks me kindlasti suutnud läbida 55 km tipuni ja teist samapalju tagasi. Puhas minu viga, sest ma ei süvenenud väga, kuna alahindasin seda kõrgust ja elu ülalpool Polaarjoont. Halti otsa jõudsin 4 kuud hiljem – septembris 2005.

2006

Maikuus jäi tegemata Austria kõrgeim Grossglockner (3798m). Laviinioht oli liiga suur, tuul tugev ning tegelikult oleks ka varustus puudulikuks osutunud. Õnneks ei hakanud proovimagi. Grossglockneri otsa jõudsin 2 aastat hiljem – 2008.

Septembrikuu esimesel päeval jäi mul pärast edukat soolotõusu Elbrusele ja veel kolmele tipule tegemata Elbruse naabruses asuv Tšegeti mäetipp (u.3700m), sest jäin teel sinna ette kivilaviinile. Hiljem selgunud üks põhjus oli see, et lähenesin tipule teiselt poolt, kui tavaliselt lähenetakse. Liikusin kividega koos allapoole u. 30 kõrgusmeetrit ja sain siis jääprakku varju. Andsin endale ise esmaabi, kuid alla sain siiski päästjate abil ning veetsin seejärel paar ööd ja päeva rajooni keskhaiglas ning tegelikult pääsesin õnnelikul kombel ainult mõnede peaõmblustega ning lisaboonusena oli mul pooleteiseks kuuks garanteeritud kange keha.

Oktoobri lõpul jäi taas tegemata Slovakkia kõrgeim Gerlach, sest kaks päeva enne plaanitud tõusu sadas Tatrates värske paks lumi maha. Nagu juba mainitud – Gerlachi tippu jõudsin aastal 2008.

2007

Sellel aastal osalesin Valdo Kanguri grupis ekspeditsioonil Pamiiri Lenini mäetipule (7134 m). Minu laeks jäi kõrgus 6442 m, sest enne matka ostetud kõrgsaapad olid liiga parajad ning sellega seoses tahtsid varbad mind tipupäeval maha jätta. Otsustasin, et mul läheb neid ka edaspidi tarvis ning pöördusin tagasi.

Sügisesel matkal Balkanile oli plaan päris uhke – tahtsime tõusta järjest Horvaatia, Serbia, Makedoonia, Albaania, Bosnia-Hertsegoviina, Montenegro, Bulgaaria ja Kreeka kõrgeimatele. Jõudsime teha Horvaatia, Bulgaaria ja Kreeka. Siis tuli Balkanil lumi maha ja ülejäänud tipud nihkusid tulevikku. Makedoonia, Albaania ja Serbia said tehtud 2008, Montenegro ja Bosnia-Hertsegoviina 2009.

2008

Suvisel reisil Tatratesse ja Alpidesse jäid tegemata Itaalia kõrgeim (Mont Blanc`i nõlval kõrgusel u. 4760 m) ja Šveitsi kõrgeim Dufourspitze (4634 m), sest punti võetud kogenud tõusujuht kaotas motivatsiooni ning hakkas jooma. Ise ei riskinud ma grupijuhina nendele tippudele veel minna. Lisaks jäi tegemata Liechtensteini kõrgeim (2599 m), sest ülitugev tuul ajas meid harjalt alla tagasi napp 20 minutit enne tippu jõudmist. Kõik kolm tegemata jäänud tõusu tegin aasta hiljem – 2009.

Sügisesel reisil Balkanile jäid peaaegu olematu info ja halva ilma tõttu ning hiljem ka motivatsioonipuudusel tegemata Kosovo (2656 m) ja Bosnia-Hertsegoviina (2386 m) ning inimliku eksimuse tõttu Montenegro (2534 m) kõrgeim. Kõik kolm said tehtud aasta hiljem – 2009.

2009

Suvisel matkal Islandile jäi tegemata saareriigi kõrgeim tipp (2110 m). Põhjuseks esimesel katsel vähene info ning hiljem juba tõusuks absoluutselt sobimatu ilm. Samuti tegin vigu gruppi komplekteerides. Proovin enam mitte teha. Tipp sai tehtud vähem, kui aasta pärast – 2010 mais.

2010

Jaanuaris pöörasin Argentiinas Aconcagua (6962 m) peal tagasi kõrgusel 6692 meetrit. Aeg sai otsa (sest varahommikul ei tahtnud vesi kuidagi keema minna ning startisin teistest tiputegijatest jupp aega hiljem) ja ma oleksin laskudes vähemalt kolmeks tunniks üksinda pimeduse kätte jäänud. Ei tundunud ahvatlev.
Aconcagua otsa jõudsin teisel katsel, veebruaris 2015.

2012

Septembrikuisel matkal tuli päris palju kooliraha maksta. Kõigepealt tõusime Elbrusele. Täpsemalt kuuest jõudis tippu üks, kes oli seal ka varem käinud. Teiste lagi oli vahemikus 4400-5330 meetrit. Põhjus lihtne – liikusime liialt grupi kõige kiirema mehe tempos ning kõigile ei olnud see vastuvõetav. Kui tavaliselt tehakse tippu kuuendal või seitsmendal päeval, siis meie tipupäev oli viies. Minu viga, oleksin pidanud konkreetsem olema ja vähemalt ühe päeva võrra aklimatiseerumisperioodi pikendama. Tõenäoliselt oleks sellisel juhul tipus seisnud vähemalt neli inimest.

Samal matkal jäi tegemata ka Aserbaidžaani kõrgeim tipp, sest takerdusime bürokraatiasse. Tegemist on piiritsooniga ja sinna pääsemiseks peavad oma nõusoleku andma nii ministeerium, piirivalve kui ka mäel asuv giid-asjapulk. Aga juba ministeerium ütles, et loa saamiseks kulub 3-30 päeva. Ja nii palju aega meil ei olnud. Taaskord minu kui grupijuhi viga, sest mul ei ole kunagi ükski tipp jäänud bürokraatia taha. Ja seetõttu ei uurinud ma asja enne matka piisavalt põhjalikult.

Ning sama matka kolmandal tipul (Türgi kõrgeim Ararat) ei jäänud probleemid samuti tulemata. Teatavasti on tegemist kommertsmäega ja kindlasti peab mõnelt teenusepakkujalt teenust ostma. Meie valisime (kuna aklimatt oli all) kolmepäevase paketi, kuhu kuulus transport mäel 2500 meetri peale, hobused varustuse jaoks, kokk ja giid.

Kõik kulges hästi kuni tipupäevani, mil väljas tuiskas lund ja kella kahe asemel öösel saime teele asuda alles seitsmest hommikul. Meie giid ei tundunud väga veenev ning lõpuks hakkas teda vaevama ka mäehaigus, mis ilmselgelt viitas sellele, et ta ei käi tegelikult väga tihti üleval.

4800 peal hakkas ta rääkima, et tipp on “closed” ja et me ei saa edasi minna. Et all oli jutt veidi teine – tõusta saab kindlasti 5000 meetri peale ning seal otsustame, et kas saab edasi või mitte, siis liikusime meie nõudmisel edasi. Aga et olukord läks pingeliseks, siis pöördusime 4900 pealt siiski tagasi. 4800 peal kohtusime teise grupiga (šveitslased ja sakslased) ja saime kokkuleppele, et võime nendega liituda. Aare ja Jan otsustasid koos meie giidiga alla laskuda ja mina ning Fred liitusime teise grupiga ning tõusime umbes 5070 meetri peale platoole ning giid käis mitmeid kordi tuisus tippu otsimas. Tulutult. Šveitslastel ja sakslastel hakkas külm ja kuigi giid ei olnud tulemusega rahul, nõudsime me pärast 45 minutit otsimist allaminekut. Nii tegimegi.

Seega ka Ararat ei õnnestunud. Sain teada, et giidide peale ei saa alati loota ja peab ise kaardi, gepsu ja kompassi kaasa tarima. Kompass mul oligi, kuid gepsu ja koordinaate mitte. Ja ma ei teadnud ka, et millises platoo nurgas kõrgeim punkt on. Kolmas kord sellel reisil minu viga, sest olin liiga usaldav teenusepakkuja suhtes.

Kuid uskuge või mitte – vaatamata tippudesse mittejõudmisele oli tegemist väga laheda matkaga 🙂

Ararat sai tehtud aasta hiljem – septembris 2013.

2016

Oktoobris 2016 jäi tegemata Armeenia kõrgeim Aragats (4095 m). Jõudsime koos Aare Hommikuga eeltipule, mis on umbes 5 meetrit madalam ja proovisime köies olles kraatri serva/harja mööda ka tippu tõusta, kuid enamus pragudest ja lohkudest, kuhu näppe toppida, olid lund ja jääd nii täis, et edasiliikumine kiskus ohtlikuks. Lisaks olid serval asuvad vulkaanilised kivirahnud mitte just väga kindlalt ülejäänud mäe küljes kinni. Meil oli kaasas ainult köis, ronimisvööd ja paar karabiini. Ühtegi jääpuuri ega klemmi ei olnud. Pöördusime tagasi.
Lihtsalt infoks – suvel käivad enamik inimesi seal tipus ilma igasuguse varustuseta. Veidi riskantne minu silmis, kuid sellised need Kaukaasia inimesed on.